[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kolodavitsa ‹-`vitsa›, kohalikus pruugis harva Kolodsaq Vas – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Orava mõis), 1585 Kolodowiecz, 1627 Kollodowetz, 1684 Kollodowitz Kylla, 1688 Kollodkowitz, 1820 Wäiko-Kollodawitsa, Sure-Kollodawitsa (külad).  C1
● Kolodavitsa on olnud põline küla Liivimaa idapiiril. Enne ja pärast kruntimist XIX saj keskel jagunes Kolodavitsa maakasutuslikult kaheks omaette külaks, millest Suurõ-Kolodavitsa oli ida pool ja Väiko-Kolodavitsa lääne pool. Väiko-Kolodavitsas oli peremehi rohkem, kuid talud olid väiksemad ehk ühehobusetalud. Suurõ-Kolodavitsas öeldi olevat 1,5 hobuse talud. Selliselt oli tegemist kollektiivnimedega: väikesed ja suured kolodavitsad, st Kolodavitsa elanikud. 1977 mõlemad külad uuesti ühendati. Kolodavitsa nime tähendus pole selge. Nimi kõlab poolapäraselt, kuid on ilmselt vanem kui Poola aeg Liivimaal. Vene sõna колода ’puupakk’ tähendab muuhulgas lõmmu peergude kiskumiseks ja pakktaru. Seos mesilaste pidamisega Liivimaa ja Pihkvamaa keskaegses piirivööndis oleks arvestatav nimeandmismotiiv. Laensõna koloda ~ kolotka juures mesipuu tähendust siiski ei tunta. Sõnavaraliselt tuleks lahus hoida peenendusega kol´o-nimed, nt Kolo². Koloda on ka vanavene isikunimi, samuti vrd perekonnanimesid Kolodin, Kolodejev jt. Otseselt võrreldavat vene kohanime ei leidu, kuid itsa-liide võib olla juurdunud ka üksnes kirjaliku pruugi toel. Võimalik, et nimes on kasutatud küll vene laensõna, aga see on enne esimesi võõrapärastavaid kirjapanekuid olnud lõunaeestilise kollektiivliitega -ste või -si. Väiko-Kolodavitsa koosneb kahest osast: Alakülä lõunas ja Mäekülä põhjas. Kolodavitsa lääneotsas on Oblekuva (↑Tegova), põhjaotsas vana kõrtsikoht Lopka. Vrd Kolodsi, Kuuksi. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.226:143, L 1729; Eesti PK 20; Must 2000: 116; PA I: 6; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: lisa 4; Tupikov 2004: 189, 580