[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

Leitud 1 artikkel

Vilo [vil´o] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Vel´o`Vel´l´oSeküla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn За́болотье, 1675 Пустошь Заболотье, u 1790 Заболотья, 1885 Wilo, 1886 Vil´o, 1882 Заболотье, 1904 Viil´o, Vilo, За́болотье, 1922 Sabolotje.  A2
XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) koguduse alla ning oli Vilo kogukonna keskus. 1922 moodustati endiste Petseri ja Pankjavitsa valla osadest Vilo vald keskusega Alaotsa külas. 1944. a lõpus anti Vene NFSV-le üle 69 küla ning valla alad liideti Pankjavitsa külanõukoguga. Seos eesti murdesõnaga vilu ’vari’ on kahtlane. Arvatavasti on tegu muistse isikunimega Vilo ~ Villo, mille algseks kujuks on J. Mägistel ja V. Pallil *Villoi. Sarnaseid nimesid on ka Venemaal: vanavene eesnimedena on Põhja-Vene alalt kirja pandud Вилюй ja Виляка. Pihkvamaal on koht nimega Viloški (Вилошки), Petserimaal on Vilbe, Vilje ja Villo. Vene nimi Заболотье on tähenduselt läbipaistev: за ’taga’+ болото ’soo’. Vilo on ka raudteepeatus Uue-Irboskast 5 km läänes, nimetatud Vilo veski järgi. Selle juurde tekkis pärast Teist maailmasõda asula (1988 Вилло, 2010 Вилла). Vrd Viluste. – AK
Bolhovitinov 1825; Hurt 1904: XXIII; Hurt 1904–1907: II, 51; KN; KNAB; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 185; Zakon Psk 2010; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 17; Vasilev 1882: 99

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur