[KNR] Eesti kohanimeraamat

Vana-Koiola [vana-`koiola] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹`Vanna-`Koiolahe› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Alt-Koiküll-Kirrumpäh, 1627 Koykuell, 1638 Koygull Moysa, 1782 Koiala mois, Koiela mois, 1798 Wanna Kojola M.  A2
● Kirumpää lossi piirkonnas oli see 1627 neljast mõisast suurim, kuid mitte vanim. 1638. a revisjon teatab, et mõis rajati „veidi enne viimast vallutust“ (u 1620?) ja selle maad asustati u 10 aasta eest jälle talupoegadega. Tegemist on Koiola küla tühjaks jäänud lõunaossa rajatud mõisaga, mis sai oma nime külalt. Veel 1757. a Põlva personaalraamat pealkirjastas sellele mõisale allutatud külasid üksnes Kirjenpah nimega. Koiola nimi muutus aktuaalseks Väimela mõisa eraldamisel ja osadeks jagamisel XVIII saj keskpaigas. Vana- lisandus mõisanimele, kui XVIII saj lõpukümnendil eraldati Vastse-Koiola mõis ja sellest omakorda 1806 Vardja (Aleksandri, Pragi) mõis. Koiola küla kogu talumaa jäi viimase territooriumile, Vana-Koiola mõisale jäid allutatuks Põlva khk põhjaosa suured külad. Mõisa järgi oli seal kuni 1938. a-ni Koiola vald, mille vallamaja asus Mammastes. Mõisamaale 1920. a-tel tekkinud Vana-Koiola asundus muudeti 1977 külaks. Koiola nime lõpuosis -la võiks olla lühenenud sõnast küla, vrd 1627 Koykuell ja Koykul Jerw, 1638 Koygull ja Kaugala Jerw, u 1685 Koykelle Kylla. la-lõpuline nimi oleks pigem arenenud kujuks *Kojola, siin aga on ilmne lühenemisest tingitud tugevnemine: *Kojokülä › Koiola. Algusosis võiks olla muinasaegne isikunimi, vrd soome perekonnanimed Kojo, Kojola ja Kojonen. Vrd Koigi, Koikküla, Pragi. – ES
BHO: 242; EAA.3147.1.172:8, L 3p; EAA.308.6.332:4, L 3p; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 129, 136–137; Sukunimet 1992: 211