[VOT] Vadja keele sõnaraamat

alassi Kett. K-Ahl. L P M Lu Li J alassiɢ vdjI I alasti | vn нагишом, донага; нагой
P älä õlõ sõvaza i älä õlõ alassi (Mäg. 89) (muinasjutust:) ära ole riides ja ära ole alasti
M miε õlin jo alassi, kui tämä tuli saunaa ma olin juba alasti, kui ta tuli sauna
M eitti eneen alassi võttis enese alasti
M alassi inehmissa kujalõ eʙ laskõa alasti inimest tänavale ei lasta
Lu ihan alassi niku maama sünnütti ihualasti, nagu ema sünnitas
J ilka alassi ~ iho alassi ihualasti.
Vt. ka ihan-alassi

balkka Kett. P Lu (M I) balkk J-Tsv., g balkaa P Lu J tahutud palk, tala, aampalk | vn балка
P ülies pannass lakyõsyõ balkaᴅ, i sillaa allyõ, i siltojõõ allyõ üles lakke pannakse talad ja põranda alla ning sildade alla
I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aampalgile, pani nööri kaela ja poos enese üles
Lu rihee balkka, i on õvvõᴢ balkka maja aampalk, ja (ka) siseõues on aampalk
J lagõõ balkk laetala
J rissi balkk põiktala.
Vt. ka maabalkka, siltabalkka
Vt. ka palkki

ehe K-Ahl. L M Lu Li J I-Set. (Kett. Kõ) eh́e J-Tsv., hrl pl ehteeᴅ K P M Kõ Li Ra J I (Ränk R-Reg. L) eh́teeᴅ J-Tsv. pidulik rõivastus; ehe | vn наряд; украшение
J enne üvä sõpa õli ehe ennemalt oli hea rõivas peorõivas
Kõ üväᴅ ilozaᴅ sõvaᴅ, sääl om plat́jaᴅ, koftaᴅ, ühezä kõik on ehteeᴅ head ilusad rõivad, seal on (siis) kleidid, jakid, kõik koos on peorõivad
L õmmõllassa ehteitä mõnõllaisiit õmmeldakse mitmesuguseid peorõivaid
Ra ehteeᴅ: tšiutto pääle, sarafana, remeni, kušakka šolkkõinõ, tšäsilintiᴅ, bloikkõ, bantta rinnõᴢ, elmet kaglõᴢ, kassõ takanõ i lintti kassõᴢ, polle üvä eeᴢ peorõivad: särk selga, sarafan, (vöö)rihm, siidist vöö, käelindid, gofreeritud kaelalint, lehv rinnas, helmed kaelas, pats taga ja pael patsis, ilus (hea) põll ees
Kõ ehteiz niku pulmalõõ ehteünnü peorõivais nagu pulmaks ehtinud enese
J sõrmus toož on üvä ehe sõrmus on ka ilus ehe

eittää¹ Kett. R-Eur. M S (K R-Reg. Kõ J), (sõnatüvi основа слова:) eittä- J-Must. -tεä L P heittää Li J (Lu) heittä J-Tsv. Е́йтта K-reg₂ Ейтта ~ Ге́йтти Pal₂, pr eitän K R M Kõ heitän ~ heiten J, imperf eitin K-Ahl. R M heitin J
1. heita (ära, kõrvale); maha jätta, hüljata; (järele) jätta, lakata | vn бросать, бросить; покидать, покинуть; переставать, перестать
J ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl teie ju vist ei pane karjusele (mehele), ei vist heida hobusekarjasele ega vist valmista lamburile
J opõin heitep karvaa hobune ajab (heidab) karva
K elä eitä emüttäzi, emüd on nähnü suurõd vaivad (Al. 50) rl ära hülga oma emakest, emake on näinud suured vaevad
J heitä itkõmin vällää jäta nutmine järele
J heit viina juumõss jäta viinajoomine järele
J heitti vihma satamõss lakkas vihma sadamast
2. (rõivaid, jalatseid, peakatteid) seljast, jalast, peast ära võtta; (end) riidest lahti võtta | vn сбрасывать, сбросить, снимать, снять, раздевать(ся), -ть(ся)
K mehet kaatsad eitettii mehed võtsid püksid jalast ära
P fetu eitti sińakaa vällεä Fetu võttis sinise sarafani seljast ära
P eitä sõvad vällää võta (end) riidest lahti
M oota, maama sillõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast
J heit hattu pääss väĺĺää võta müts peast ära
M eitti eneen alassi võttis enese alasti
3. (magama, pikali) heita | vn улечься; ложиться, лечь
L tämä eitti makaamaa ta heitis magama
M mööhää eitettii heideti hilja magama
J heitti ookaamaa heitis puhkama
Kõ eitän vähükkõizii, palat panõn räätua heidan vähekeseks pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta)
■
Lu piäb nõissa tšiin panõmaa, ahjo nõizõp heittämää peab hakkama (siibrit) kinni panema, ahi hakkab jahtuma

erikalmoᴅ M erikalmistu, kalmistust eraldi asuv matmispaik | vn заоградный погост, место погребения за оградой кладбища
kumpa kurissu, sinne i avvattii erikalmoilõõ kes poos enese, maetigi sinna erikalmistule

gorbaasõõ Ra = gorbaa
pikkarain katti nõsõb enee gorbaasõõ väike kass(ipoeg) tõmbab enese küüru

helvetti R-Reg. P Kõ Li Ra J-Tsv. (Kett. K) elvetti J, g helvetii Kett. Li Ra J helveti J elvetii J
1. põrgu | vn ад, преисподняя
P kõikk meneväd helvettiisie vai aadaasyõ kõik lähevad põrgusse
P mejje herr on helvetissä rl meie härra on põrgust
Li mee siä helvettii mine sa põrgu!
P sinuu isä on helvettizä sinu isa on põrgus
K mene helvetii autaa mine põrguhauda!
2. põrguline, vanakurat, kurat (ka ülekantud tähenduses ja sõimusõnana); J-Must. jõletis, lurjus | vn дьявол, чёрт, бес (также в переносном значении и как ругательство); изверг
Kõ helvetti tuõp kalmoiss kot̆too i eläp kotonn i mettsäᴢ vanakurat tuleb kalmistult koju ja elab kodus ja metsas
Li siä õõd niku helvetti sa oled nagu vanakurat
J ai siä elvetti oi sa põrguline!
J tämä, helvetti, taaz on juunu ene umala tema, kurat, on jälle joonud enese purju
Li mee siä helvetii maallõõ mine sa vanakuradi maale!
■
J helvetii lusti tüttö – niku kart́in pagana ilus tüdruk – nagu pilt

hülgätä Ja-Len. Lu (Kett. K L M Kõ Li J) hülgetä M Lu J hülgete J hülgätäɢ ~ hülǵätäɢ ~ hülgetäɢ I hüllätä K L P M Kõ hülätä (M-Set. Ku) üllätä M (K-Ahl. R-Lön.) ülätä J üĺĺätä (J-Must.), pr hülkään Kett. K M Kõ Lu J hülkeän M Lu hülkää I ülkään K-Ahl. M, imperf hülkäzin P Lu hülkezin Lu J hülkäzii I
1. maha jätta, hüljata | vn покидать, покинуть; бросать, бросить; отвергать, отвергнуть
M elä ülkää emoittasi rl ära hülga oma emakest
Lu miä hülkäzin õmaa noorikaa, kummaakaa guĺaitin ma jätsin maha oma pruudi, kellega kurameerisin
J neet üĺĺättii kõhallaa võrkot, ja lähettii tämä kaa (Must. 155) need jätsid otsekohe võrgud maha ja läksid temaga (kaasa)
M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi see (= vadja) keel on meil juba maha jäetud, kõik noored räägivad vene keelt
Ku mejjee lehmät kaikkinee jo hülätt́śii maitᴜ vällää meie lehmad jäid juba päris kinni (jätsid piima ära)
2. järele jätta (ka impers.), (midagi) pooleli jätta | vn переставать, перестать (также безл.)
J hülgetka, em või ted́d́e viŋkua kuunõll jätke järele, ma ei või teie vingumist kuulata
K siz miä hülkään viinaa juomizõssa siis ma lakkan viina joomast
M vihma hülki sat̆taamassa vihm lakkas sadamast
I hülkäär rääkumaa jäta karjumine järele!
M hülkääʙ vaivattaa lakkab valutamast
I kõlmõtšümmettä vootta on, ku hülǵättii tšävväb beesedaza kolmkümmend aastat on (sellest möödas), kui lakati käimast istjatse(i)l
K hüllättii praaznikka lõpetati püha pidamine (lakati püha pidamast)
Lu sato hülkäᴢ ~ sato loppu (vihma)sadu lakkas
Li vaivõtti mitä vaivõtti de nii hülkäzi valutas mis valutas ja nii (iseenesest) lakkaski (valutamast)
Lu ep piä tüütä hülgetä ei tohi tööd pooleli jätta
Lu ku röihtölöitäʙ, siiᴢ hülkääʙ kui ajab röhitsema, siis lakkab (valu)
3. seljast, jalast ära võtta (rõivaid, jalatseid) | vn снимать, снять (одежду, обувь)
J hülkä tširppuin tšiutto päält väĺĺä võta kirbune (= kirpe täis) särk seljast ära
I saappaat miε hülkäzii jalgass poiᴢ saapad ma võtsin jalast ära
I õhtogona piäʙ sõvaᴅ kõittši hülgätäɢ õhtul tuleb kõik rõivad seljast ära võtta
I hülkäzii enessä pinžak̆kaa võtsin endal pintsaku seljast
J hülkäb ene võtab enese riidest lahti

hülkäüssä (J) hülkäüssäɢ I, pr hülkäün, imperf hülkäüzin lahti rõivastuda, riidest lahti võtta | vn раздеваться, раздеться
I a milla bõlluɢ aikaa hülkäüssäɢ epka mittäiᴅ aga mul polnud aega lahti rõivastuda ega midagi
I eläɢ annaɢ lahzõlõ hülkäüssäɢ, kujalla tšülmä ära lase lapsel end riidest lahti võtta, väljas on külm
J hülkäüz alassi ~ I hülkäüzi alassiɢ võttis enese alasti

ilgata (Lu Li) ilgõtõ Lu, pr ilkaan Lu Li, imperf ilkazin: ilkõzin Lu Li
1. julgeda, söandada | vn осмеливаться, осмелиться
Lu kui tämä ilkaaʙ vanõpaa ent õpõttaa kuidas ta julgeb endast vanemat õpetada!
Li en ilkaa jutõlla ma ei julge öelda
2. häbistada, häbisse viia | vn позорить, опозорить
Lu ep piä entä ilgõtõ ei ole tarvis end häbistada
Lu se enee ilkaaʙ iässi vargõssusõss, tätä siiz eb uzgota see häbistab enese eluajaks vargusega, teda siis (enam) ei usuta.
Vt. ka ilkõõssa

imiä² Kett. K P J im̆miä M immiä Lu Li (Ku) im̆miäɢ (vdjI I) ümmit Kr, pr imen K P M Lu Li J, imperf imin K Lu Li J
1. imeda | vn сосать
P laχs imeb nännεä laps imeb rinda
P konna imeb lehmää nännäss piimää konn imeb lehma nisast piima
M täll on rinnaa imevä lahsi tal on rinnalaps
Li võdna imeb emmää tall imeb ema(lammast)
M lahs suv̆vaab im̆miä sõrmõa laps armastab sõrme imeda
Lu sääski imeb vertä sääsk imeb verd
2. ennast kinni v. külge imeda | vn присасываться, присосаться
P puukkõ senee pääkaa imeb inehmizelle nahgaa süämmee puuk imeb selle peaga (enese) inimesele naha sisse
3. imbuda, immitseda | vn всасываться, всосаться, просачиваться, просочиться
Lu vesi imeb laivaa vesi immitseb laeva.
Vt. ka imenessä, imeä

inottaja J-Must., g inottajaa variser, silmakirjatseja; pilkaja, teotaja | vn ханжа; надругатель; ехидный человек (orig.: pilkkaaja, räivääjä)
.. kuu siä tšöühiile lahjõja annat, ep piä sinu ene eezä antaa trubittaa, niinkui inottajat tetševät (Must. 155) .. kui sa vaestele ande annad, ei pea sa enese ees laskma pasunat puhuda, nii kui variserid seda teevad
.. inottajat .. nämät suvataa jumalaa kotona kuja salvõmii tüvenä sõisutõllõza palvõa, jotta inemisõt piäb nätšemä (Must. 155) .. variserid .. nemad armastavad jumalat paluda kodus tänava(l) majanurkade juures seistes, et inimesed peavad nägema

ize Kett. K U L P M Kõ V Po Lu J I (R Ja-Len. Ra) izze Kett. K M Kõ S Po Lu Li iźźe M Lu izee Lu iz̆zee M izzee Lu Li izeɢ I ihse K-Ahl. ihze Lu-Must., g enee K-Ahl. Lu en̆nee M I ene J-Must. ise | vn сам, -а, -о; Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs. teisele auku kaevad, aga ise auku langed; Lu izzee teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga teise peale ajab; M rikkauz izze tal̆loosõõ ep tuõ, piäp tehä paĺĺo töötä rikkus ise tallu ei tule, tuleb teha palju tööd; K durakkoi ep tšüntää ep tšülvää, ize süntüväᴅ vs. lolle ei künta ega külvata, ise sünnivad; K möö õsimma enelee musaa opõzõõ meie ostsime endale musta hobuse; L kõvii nõisi eneskaa pajattamaa hakkas enesega (= omaette) kõvasti rääkima; M täm juttõõp kõhalla·a silmiisee hod enelee kunikkaalõõ tema ütleb otse näkku (silmisse) kas või kuningale endale; M siä entää nii kehnossi piäᴅ sa pead end nii halvasti ülal; P tõmpaa vähäize enellieᴢ, sis tulõb õikõassi tõmba natuke enese poole, siis läheb (tuleb) sirgeks; M tämä ajattõõb enelleeᴢ ta mõtleb endamisi; Lu hoolimaitoo inemin ep kuuntõõ tšettää, ain teeb enee mukkaa kangekaelne inimene ei kuula kedagi, aina teeb oma tahtmise järgi; Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha; M täm izz entäz eb uzgo ta ei usu iseennast(ki); J uhs ize enessä avauᴢ uks avanes iseenesest; J se inemin on ain ize enellee, tšettä ep salli, ain ühsinää see inimene on aina omaette, kedagi ei salli, aina üksinda; M mitäleeb lahz izze enelle idgõb iĺĺekkõizõõ laps millegipärast nutab tasakesi omaette; J veel ko sillõõ kase on tšähzittü teh́h́e, vai siä ize päittää kas sind on kästud seda teha või (teed) sa omapead?
■ (sporaadiliselt esineb obliikvakäänetes ka reduplikatiivsete liitsõnadena спорадически выступает в косвенных падежах также в виде редупликативных сложений)
M täm mokoma ontši prokutoo, ep vaata izeen̆nee tak̆kaa ta ongi niisugune korratu, ei vaata iseenese järele
P i lein ize-entä tšättä müö ja lõin iseendale vastu kätt
I tiiʙ izegentäᴢ katissiɢ, i znatšit meeʙ lehmiä imemää teeb (= muudab) enda kassiks ja, tähendab, läheb lehmi imema
Lu mutamaa onõ izzeenessä mussa, pehmiä, tämä murõnõʙ, niku liiva mustmuld on iseenesest must, pehme, see mureneb nagu liiv.
Vt. ka ikä-ize
Vt. ka ittse

ittse ~ its [< is, sm] Ku, g ittsee ~ ittsessee Ku = ize
issuus hepoizell päällᴀ̈ ja lähsi ja ittse lauloʙ istus hobuse peale (= vankrile) ja asus teele (läks) ja ise laulab
repo viskas tee päällᴀ̈ külellää, teki ittsee koolleessɪ (muinasjutust:) rebane heitis teele küljeli, tegi enese surnuks (= teeskles surnut)
ittsiä hänt eb näü, kipunad vaa lennettäᴢ teda ennast (= kratti) ei ole näha, ainult sädemed lendavad
lampaad mänt́śii kaik künnet́śüü päällᴀ̈ d́i roojatt́śii ittsesseeᴅ lambad läksid kõik küntu (= küntud põllu) peale ja määrisid end ära

jaadu M Lu Ra J, g jaaduu Lu J mürk | vn яд
J mato niglõᴢ, de mao jaaduss kooli madu nõelas, ja mao mürgist suri
J tappõ enez jaaduukaa tappis enese mürgiga

juvva Kett. vdjL K L P M Kõ S Po J (R U Ja Ku) juuvva P Ke M Lu Li J (Ra) juuvvõ J juuva Ra juua M-Set. juuaɢ I jooaɢ vdjI I Ювва Tum. Ювва Pal₂ Ю́вва K-reg₂ Iоакъ Pal₂ Îoakъ Ii-reg₁, pr joon K M S Lu J-Must. juon P Kõ jùon Po juun Lu Li Ra J juu vdjI john Kr, imperf jõin K U L P M Kõ Po Li J jõi I jein K U P M Ja Lu Li join K Lu Ra Ku
1. juua | vn пить, выпить
P miä janoss jõin tervee kruužgaa vettä ma jõin janu pärast terve kruusi(täie) vett
P elä sültšie iezaikaa kaivuosyõ, tulõb vettä juuvva vs ära sülga enneaegu kaevu, (sealt) tuleb (veel) vett juua
K ai ko millõ juvva janotaʙ oi küll mul on janu!
I viiʙ tällee süüäs sinneɢ da juuaɢ viib talle sinna süüa ja juua
P ko lieneb vihaa viinaa juoja da b lie leivää tuoja rl (ema itkust tütre pulmapäeva hommikul:) kui temast saab viha viina jooja ja ei saa leiva toojat
K punaa jootii blagoveš́t́š́enn paastumaarjapäeval joodi puna (= punast veini)
M mõni suv̆vaab juuvva uusia munnõõ mõni armastab juua tooreid mune
Lu ärtšä müütii i tõinõ õsõttii, siz juutii liidgõᴅ härg müüdi ja teine osteti, siis joodi liigud
Lu juutii tubakaᴅ pühitseti kihlust, joodi kihlaviina
J juup tervessi joob terviseks
K juokaa tervüüzessi (Al. 30) jooge terviseks!
K terve juvva, laŋko i vävü (Al. 13) (joome teie) terviseks, lang ja väimees!
K tere juvva teilee (Al. 34) teie terviseks!
2. (viina) juua, purjutada | vn выпивать, пьянствовать, напиваться
Li kabakka, enne õli, siäl tšäütii juumaᴢ kõrts, ennemalt oli, seal käidi joomas
J kui va saap polutška, nii algõb juuvvõ kui vaid saab palga (kätte), nii hakkab jooma
J kõig õllõiz üvä, ku va tämä ep jõisõiz nii kõvassi kõik oleks hea, kui ta (= poeg) ainult ei jooks nii kõvasti
J juuvvaa pikariittaa joovad napsiklaaside kaupa
J holostoi on juunnud ene umalaa noormees on enese purju joonud
J sõtamees jõi ene vešolahsi (Must. 147) soldat jõi enese lõbusaks
J iimnikkoill on ene purussi juunnu nimepäeval on enese maani täis joonud
3. maha juua | vn пропивать, пропить
Lu meijjee tšüläz on paĺĺo juumarättejä, kummad juuvat kõig rahaᴅ, juuvat štanad jalgassa i kõik sõvat päält meie külas on palju joomareid, kes joovad maha kogu raha, joovad püksid jalast ja kõik rõivad seljast
J a rahad jo juutu aga raha(d on) juba maha joodud
■
M iko-lookka jooʙ vettä vikerkaar joob vett (vikerkaar on taevas)

jäättüä M Kõ Lu J (Kett. P Ja-Len. Li Ra) jεättüä (L) jäättüäɢ I jäätt́śüä Ku, pr jäätüʙ M Lu J jäättüüʙ Kett., imperf jäättü M Ra J
1. jäätuda, jäässe minna, jääga kattuda, (ära, kinni) külmuda | vn леденеть, заледенеть, покрываться, покрыться льдом; замерзать, замёрзнуть, примерзать, примёрзнуть
Lu laukaa jõgõz on lekama, kõnsa eb jäätü Lauga jões on lahvandus, kunagi ei jäätu
Ra kahul maa jäättü kahune maa jäätus (külmus)
J meil viŋgõss panna kõrvaa jäättünütt poolõkõss vingu(mürgistuse) puhul pannakse meil kõrva külmunud pohlamarju
J inemin levvettii tee äärez jäättünüd lumõᴢ inimene leiti külmunult tee ääres(t) lumes(t)
Lu jäättüziväd mõlõpat šokaᴅ külm võttis mõlemad põsed ära
Kõ jäätü, jäätü, suõ äntä. vot äntä i jäättü jäh̆heesee tšiin (muinasjutust:) külmu, külmu (kinni), hundi händ! Vaat, händ külmuski jäässe kinni
2. külmetada; külma saada, ennast ära külmetada | vn простывать, простыть, мёрзнуть, простужаться, простудиться
L kuoli enne, jätti minuu tšülmεä kujaa pεälie jεättümεä rl (itkust:) suri ema, jättis mu külmale tänavale külmetama
M elä mee alassi kujalõõ, võid jäättüä ära mine alasti välja, võid enese ära külmetada
M inehmiin tšöhip kõõz jäätüʙ inimene köhib, kui saab külma
M siε õlõt kõv̆vii jäättünnü sa oled enese kõvasti ära külmetanud

kadgata L M Lu (P Po Ra J-Tsv. Ku) kadgataɢ I kad-gõta ~ kad-gõtõ Lu Li kad-gõt J-Tsv., pr katkaan L M Lu Li Ra J, imperf katkazin P M Lu Ku katkõzin Lu Li J
1. katki teha v. murda v. kiskuda v. rebida | vn ломать, сломать, раз-; разрывать, разорвать
Lu miä katkõzin lüttee ma tegin löe katki
P katkazivad dyyšlaa, miä tulõn kotuosyõ (hobused) tegid (adra) tiisli katki, ma tulen koju
Ku vajot́śin nii kovassᴀ, kai ett ittseltäkkɪ hampaa katkazin vajutasin nii kõvasti, et endalgi murdsin hamba (katki)
Lu täm katkaz jalgaa ta murdis jala
M jürizi tulla maalõõ, milta päätä ep kadgannu kukkus mürinal maha (mürises maha tulla), minul(t) kaela (pead) ei murdnud
L opõn nii võimakaz on, etti rihmat katkaaʙ hobune on nii tugev, et kisub köied katki
M tämä on en̆nee kadgannu ta on enese (ära) katkestanud
2. (ära) murda, katkuda; ära tõmmata | vn отламывать, отломать; срывать, сорвать; отрывать, оторвать
M katkaa millõõ ühs kukka murra mulle üks lill
Lu miä pehgoss katkaan vitsaa, siz jääp tüŋke ma murran põõsast vitsa, siis jääb tüügas (järele)
Lu miä leivässä katkõzin suurõõ palaa ma murdsin leiva küljest suure tüki (~ pala)
L eb mitäid ep kadgattu maassa, ebi mitäit pantu mahaa (taevaminemispühal) ei katkutud midagi maast, ei pandud midagi maha
Lu katkaa puu lehtoi katku puulehti
M susi kaipaab: minult äntä kadgattii hunt kaebab: mul tõmmati saba ära.
Vt. ka kadgõttaa

kadgõttaa: kadgõtta J-Tsv., pr kadgõtan: kadgõtõn J, imperf kadgõtin J katki teha, murda | vn ломать, сломать, раз-; разрывать, разорвать
J suurõ tüüka oŋ kadgõttõnnu õmad voimõᴅ suure tööga on enese ära katkestanud (oma jõu murdnud).
Vt. ka kadgata

kantaa K L P M Kõ S Po Lu Li J (Kett. R Li Ku) kanta J-Tsv. kantaaɢ I Ка́нта K-reg₂ Ii-reg₁ Канда́ Pal₂, pr kannan K L P M Lu Ra J Ku kannõn Lu Li J kannaa I, imperf kannõn K R kannin Li Ra J kantazin [sic!] P Lu kannõõ I
1. kanda, tassida; (kokku, juurde) kanda, tuua; (ära, laiali, edasi) kanda, viia | vn носить, нести, таскать, тащить; наносить, нанести; уносить, унести; разносить, разнести
Lu kaššelia oŋ kerkiä kantaa kasetohumärssi on kerge kanda
Ku siz repo kiĺĺuʙ: sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ siis rebane hüüab: haige kannab tervet seljas
Lu ušattis peettii i kannõttii vettä toobris hoiti (peeti) ja kanti vett
L mitä vart trubaa kannat kaasa miks sa kannad pasunat kaasas?
J siz algataa kantaa rookaa lavvalõõ siis hakatakse rooga(sid) lauale kandma
Lu tämä tüüssä ebõ·õ tolkkua, niku siglõl vettä kantaa kk tema tööst ei ole kasu (tolku), nagu sõelaga vett kanda
M suvõlla tšimoᴅ kantaaz mettä suvel mesilased kannavad (= korjavad) mett
Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahutta kratt kandis mõnele varandust (kokku)
Lu sihee talloo para kannaʙ sellesse tallu kannab kratt (varandust)
M aina välipal̆loo kannatta aina viite vahepalu (= leivatükke söögiaegade vahel)
I suõᴅ lampait kantavaᴅ hundid viivad lambaid (ära)
Lu a krotta on tõin, se kannab i maamunnaa aga rott on teine (loom), see viib kartuleidki (ära)
J kanti lahzõd laukaasõõ rl viis (kandis) lapsed Lauga jõkke
Lu koira haukkuuʙ, a tuuli kannaʙ vs (kuulujuttude levimise kohta öeldakse:) koer haugub, aga tuul kannab
2. (välja) kannatada | vn выносить, -нести
J kui tämä võip kanta mokoma raŋkka eloa kuidas ta võib niisugust rasket elu (välja) kannatada!
3. kanda (rõivaid, jalatseid, relvi) | vn носить (одежду, обувь, оружие)
K sis kannad körkääd kaputad (Sj. 674) rl siis kannad pika säärega (kõrgeid) sokke
K niit kannõttii siz pulmõilt pulmõilõ (Al. 62) neid (= saapaid) kanti siis pulmadest pulmadeni
J saa kamendantilt lupa püssüä kanta hangi komandandilt luba püssi kanda
4. kanda, olla rase v. tiine | vn носить ребёнка, детёныша
J ofońõn naiŋ kannõʙ (om vatsakaa) Ofonja naine on rase
Lu nain kannab lassa naine kannab last (= on rase)
I eb õlluɢ aikaassaak kannõttuɢ, seitsee kuuta tämä süntüje ei olnud (õige) ajani kantud, seitse kuud (oli, kui) ta sündis
Lu lehmä kannõʙ, tiini lehmä lehm kannab, tiine lehm
I ühesää kuuta kantõ lehmä vazikkaa üheksa kuud kandis lehm vasikat
5. poegida | vn рожать, родить детёныша (телиться, ягниться и т. д.)
Lu lehmä kantõ vazikkaa lehm tõi vasika
I eb jaksak kantaaɢ (lehm) ei saa (ei suuda) poegida
S lehmä on kahõsaa kõrtaa kannu lehm on kaheksa korda poeginud
Lu kõns sill tulõʙ lehmä kantõmaa millal sul lehm poegib?
■
Kõ entine vätši kantõ võr̆raa endine rahvas käis ohverdamas
Ra karikkaa kantaa pulmaõlut juua (pulmaõlut jõid abielupaarid, kes panid õlle eest taldrikule raha)
Lu tämä kannap konttia sinne tänne ta levitab kõikjale (sinna-tänna) tühja juttu
J .. kantakaa sene kalttaissa viĺĺaa, mikä meele parõttamisehsi on üvä (Must. 153) .. kandke seesugust vilja, mis meele parandamiseks on hea
J viĺĺa kanta (Tsv.) vilja kanda
J õpõn üvää karvaa ep kantannu hobune oli viletsa väljanägemisega
Lu pääd ep kanna (laps) ei kanna pead
J .. küll oominõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) .. küll homne päev enese eest hoolt kannab
J ja mitä oolta kannatta töö oma sõppai perässä (Must. 157) ja mis hoolt kannate te oma rõivaste eest?
P suurta uolta kantavaᴅ i raskass tüötä tetševäᴅ (nad) kannavad suurt hoolt ja teevad rasket tööd
J tämä kannap süüt ta on süüdlane (kannab süüd)
J itšää nõizõn sinu päälee viha kantõma (Tsv.) terve elu hakkan sinu peale viha kandma.
Vt. ka kannata, kannattaa, kannatõlla, kannuttaa, kannõlla, kannõskõlla, kannõta, kantoa

kattõussa (Li) kattõussaɢ I, pr kattõun, imperf kattõuzin Li kattõujõ I = kattõita
Li need õltii jõka päivii d́erugaᴅ i vot kanneikaa i kattõuzivaᴅ need olid igapäevased kaltsutekid ja vaat nendega (nad) katsidki end
I iuhsõᴅ pitšäᴅ, iuhsilla kattõup kõittši juuksed (on) pikad, juustega kõik katab enese

kliŋkittäässä: kliŋkittäss J-Tsv., pr kliŋkittään J, imperf kliŋkittääzin ~ kliŋkittäzin J end riivi taha panna, end riivitada | vn запираться, запереться на засов, на задвижку (клинок)
kliŋkittääz de eb ava uss pani enese riivi taha ja ei ava ust

kokkaasõõ M adv küüru | vn в сгорбленное положение (наречие в форме илл-а от kokka)
nät ku katti riŋgottaaʙ, tõmpaz en̆nee kokkaasõõ näe, kuidas kass ringutab, tõmbas enese küüru

kokoo M-Set. kokuo R L P kok̆koo M Kõ I kokkoo Po Lu Li Ra J kokko J-Tsv. kokku | vn вместе, воедино (при собирании, сосредоточении, сложении и т. п.)
M miä taraᴢ õlin, õunappuu õhsõi korjazin kok̆koo ma olin aias, korjasin õunapuu oksi kokku
Lu einä on kuiva, piäp panna kokkoo hein on kuiv, tuleb kokku panna
J millä ajan mere kokkoo rl millega ajan mere kokku?
J mato tõmpõz enes kokkoo madu tõmbas enese kokku (= tõmbus rõngasse)
P üöl tšäüzimmä ümpär dabunia tšetšälät tšäeza opõzii kokuo ajamaza öösel käisime ümber hobusekarja, tuletukid käes, hobuseid kokku ajamas
M kane kopnat ku väittääz ühtee kok̆koo, siis tehäs suur kuhja kui need saod veetakse (ühte)kokku, siis tehakse suur kuhi
■
Lu kaŋgaz meni kokkoo kangas läks kokku
J saimm õssõjaikaa kokkoo leppisime ostjatega kokku (saime kokkuleppele)
J kokkoo joutuma sõbraks saama; ühinema
J ku leeb api-meeᴢ, siiz miä tait saan tüükaa kokkoo kui tuleb abiline, siis ma vist tulen (saan) tööga toime
J kahõ arvokaa inimizekaa kuitši et saa kokkoo otsustusvõimetu (kahe aruga) inimesega ei saa (sa) kuidagi kokkuleppele.
Vt. ka ühtee-kok̆koo
Vt. ka kokoosõõ

koolõma Lu Li Ra J kuolõma P koolõm Ra Куо́лема Pal₁, g koolõmaa Lu surm | vn смерть
Lu koolõmaa ep tää, se eb õõ omaa voli surma (ette) ei tea, see ei ole oma teha (oma voli)
Li enne koolõmaa jo näütäb unõᴢ enne surma juba ennustab (näitab) unes
Lu koolõma päivässaa piäp sitä viisii ellää surmapäevani tuleb sedaviisi elada
Lu nagri koolõmaassaa naeris enese lõhki (surnuks)
■
Ra siäl on kanaa koolõmaa täünä seal on (jõesäng) varsakapju täis
J kanaa koolõmõᴅ varsakabjad

koušikko ~ kouško (Li), g koušikoo ~ kouškoo Li = kofšikka
siiz virruuʙ, üli pää valaʙ taazikaa vai koušikokaa võtaʙ taazissa siis loputab (enese puhtaks), valab (pesu)kausiga üle pea või võtab kopsikuga kausist (vett)

kurissaassa ~ kurissaassõ Lu kurissass J-Tsv., pr kurissaan Lu, imperf kurissaazin Lu kurissazin J = kurissua
Lu inemin ep tahton ellää, meni kurissaaᴢ inimene ei tahtnud elada, läks poos enese (üles)
Lu nastoo mees kurissaaᴢ, tetši enellee õtsaa Nasto mees poos enese (üles), tegi endale otsa (peale)

kurissua Kett. (M-Set. Kõ J) (sõnatüvi | vn основа слова:) kurissu- J-Must. -suaɢ (I) -s [sic!] J-Tsv., pr kurisun J, imperf kurissuzin J end (üles, ära) puua | vn повеситься, удавиться
I viskazi paglaa balkalõ, pani rihmaa kaglaa i kurissujõ viskas nööri aampalgile, pani nööri kaela ja poos enese (üles)
J leh́me oŋ kurissunnu tšüttšese lehm on enda kütkesse (ära) poonud
J elä aja minnua kurissumaa ära aja mind end (üles) pooma (= ära nõua minult võimatut).
Vt. ka kurissaassa

lagottaa¹ Kett. L P M Lu Li (Ra J) lakottaa (Kõ-Len.) lagotta J-Tsv. lagottaaɢ I laagottaa (Ja-Len.), pr lagotan K P Lu Li lagotõn Lu Li, imperf lagotin Lu Li lagottazin P
1. (laiali) laotada, (laiali) lahutada; laiali ajada, tasandada | vn расстилать, разостлать, разбрасывать, разбросать; разравнивать, разравнять
L pεält õli lagotõttu varnikka peale oli laotatud käterätt
J vańkkõ .. lagotti enez ettee määlitüü paperii lehoo i nõisi tširjuttõmaa Vanka .. laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
L linad lagottaassa rohuo pεälie linad laotatakse rohule
Lu linaᴅ lagotõttii maal i maal likkostii linad laotati maha ja maas ligunesid
P a ko on perekoza lad́d́alõ lagotõttu, päivä kuivataʙ aga kui (heina)kaar on laiali lahutatud, (siis) päike kuivatab
J miä tšäin einä lagottõmaᴢ, a siä mee karottõma mina käisin heina (laiali) lahutamas, aga sina mine kaarutama
Lu miä õõn tänävä valloa lagottõmõᴢ ma olen täna sõnnikut laotamas
P tšülääkaa lagottaass mügrää nõsõtut pezäᴅ (terve) külaga aetakse mutimullahunnikud laiali
2. lahutada, eraldada | vn разделять, разделить, разобщать, разобщить
Ja kase mätši laagottap pilvet kahtee poolee (Len. 250) see mägi lahutab pilved kahele poole.
Vt. ka lagostaa, lagotõlla, lahgottaa

lakkua Lu, pr lakun Lu, imperf lakkuzin Lu = lakkia¹
Lu katti lakub azussa kass lakub nõust (piima)
Lu ku inemin juub umalaa enee, siz jutõllaa: näd on lakkunu viinaa kui inimene joob enese purju, siis öeldakse: näe, on viina lakkunud

lehto Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len. vdjI) ĺehto (J) leχto M Легто Pal₂ Tum. Ле́гто K-reg₂ Ii-reg₁, pl. lähud Kr, g lehoo K P Lu Ra J lehuo P leh̆hoo M vdjI leho J
1. (puu-, taime-)leht | vn лист (дерева, растения)
J tüüni ilma, i lehto eb liiku vaikne ilm, lehtki ei liigu (puul)
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü leht langeb juba puust, tuleb kurb sügis
J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel mädanevad lehed (maas), jäävad vaid ainult rood
M võta musass smarodass lehta võta mustast sõstrast (= mustsõstrapõõsast) lehti
Lu hapo-roho on kõlmõõ lehookaa; ku neĺĺä lehtoa, siz on se õnniroho, neĺĺäz lehto on õnni-lehto jänesekapsas on kolme lehega; kui (on) neli lehte, siis on see õnnetaim, neljas leht on õnneleht
P katii-käpäläll on paksud lehoᴅ, kazvab rihez akkunaa pääl {k}-l (= kaktus või aaloe) on paksud lehed, kasvab toas aknalaual
J puu lehto puuleht
Lu aavaa lehoz on varsi pittšä ja hoikka haavalehel on vars pikk ja peenike
M kazgõõ leholl kraazgattii, tuli kõltõn kaselehtedega värviti, tuli kollane
J valka paju lehod om pitšelikoᴅ hõbepaju lehed on piklikud
Kõ tammi lehto tammeleht
Kõ kahtši lehto kaseleht
Kõ võta vih̆haa lehtoi võta vihalehti
Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsalehti
M fjokla lehoᴅ peedilehed
Ra tee lehto teeleht
I maatšiχa lehto paiseleht
Lu gramma lavro·ovoi lehtua gramm loorberilehti
J lehoo roo ~ lehoo rooto leherood
M leh̆hoo soonõᴅ leherood (pl.)
I i lehtoloiss tällä sõvat tehtüüᴅ kõittši lehto sõvaᴅ ja lehtedest olid tal (= metshaldjal) rõivad tehtud, kõik lehtedest rõivad
J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke
2. (paberi)leht; (raamatu)leht | vn лист (бумаги); лист, страница (книги)
J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa i pani kanvertii süämee Vanka murdis täiskirjutatud lehe nelja ossa ja pani ümbriku sisse
J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa laotas enese ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama
P pokoinikalyõ pantii surmaa lehto tšätiesie surnule pandi leht eestpalvega kätte
J I tširjaa lehto raamatuleht
3. ajaleht | vn газета
J lehoz on tširjutõttu ajalehes on kirjutatud
4. kõrvalest, -leht | vn (ушная) раковина
M Lu Li kõrvaa lehto ~ Lu kõrva lehto ~ J kõrv lehto kõrvalest
5. (adra)hõlm, (sahk)raud; (sae)leht; (metall)plaat, -leht | vn отвал (сохи), железный наконечник плужного ножа; полоса пилы; деталь из листового металла
Lu okutšnikka on niku pluuga, täll õllaa kahõs poolõõ lehoᴅ, tämä ajab maa kahtõõ poolõõ muldamisader on nagu raudader, tal on kahel pool hõlmad, ta ajab mulla kahele poole
Li pluugaa lehto (raud)adrahõlm
M saha leχto, õttsaz rutškaᴅ saeleht, otsas on käepidemed
Lu rauta lehot piäp klepata, kĺopkijeekaa pannaa ühtee tšiin raudplaadid tuleb neetida, neetidega pannakse kokku
6. M Lu küpsetusplaat | vn противень
7. viil, liistak | vn тонкий ломтик
M teeb retšäss mokomad lehoᴅ teeb (= lõikab) rõikast niisugused viilud
Lu mähä on makkia, kurahsõl võtaᴅ, saad niku lehoo, lintii, i süüᴅ mähk on magus, noaga võtad, saad nagu viilu, lindi ja sööd
8. leht(puu)mets; (lehtpuu)salu | vn лиственный лес; (лиственная) роща
Li vaikka susi tääb ahod ja lehoᴅ, a karjušiss evät palkkaa vs kuigi hunt teab söödid ja salud, aga karjaseks (teda) ei palgata.
Vt. ka aapalehto, aavaalehto, alalehto, kapussalehto, kart-lehto, konnalehto, kuppilehto, kõrvalehto, kõrvaa-lehto, maalehto, maatšiha, paperi-lehto, paperii-lehto, piirgalehto, rautalehto, rummulehto, sahalehto, šĺääppi-lehto, šuppalehto, šuppolehto, šuppulehto, zontikkalehto, teelehto, ublikka-lehto, vihaalehto, õnni-lehto, õnnõvalehto, ülelehto.
Vt. ka lehokkõin, lehti, lehtokkõin, lehtomettsä, lehtonõ², lehtozikko, lehtüine, lehüᴅ

lenneskellä: leńneskõll J-Tsv., pr leńneskõlen: leńneskõõn J, imperf leńneskõlin: leńneskõlin J = lennellä
elä leńneskõõ kujall, jäätüᴅ ära jookse (lendle küla)tänaval (ringi), külmetad enese ära

leviä¹ [?] (R-Lön. Kõ-Gro.) levviä [?] (K-Ahl.):
K levvib suuni laulamaase, eneni ilotsemaase (Ahl. 103) rl paneb [?] mu suu laulma, mu enese ilutsema

loiskia Lu J-Tsv., pr loizgin Lu J, imperf loiskizin Lu J
1. lärmata, kärada | vn шуметь, орать
J sai umalaa de nütt loizgib niku saatõnaa voimiiᴢ jõi (sai) enese purju ja nüüd lärmab nagu saatana küüsis (saatana võimuses)
2. kolistada, müra teha | vn брякать, греметь
J elä loizgi patoika, rikoᴅ ära kolista (savi)pottidega, teed katki!
3. Lu kopsida, taguda | vn стучать, колотить.
Vt. ka loizgõlla

lumi K L P M Kõ S Lu Li J I Ku (Kett. R-Reg. Ra vdjI Ma) Луми Tum. Лу́ми Pal₁ K-reg₁ Ii-reg₁ lume ~ luni Kr, g lumõõ Kett. M Lu Li J lum̆mõõ M I vdjI Ma lumõ J-Tsv. lumi | vn снег
K suvõll on vihma, a talvõll lumi suvel on vihm, aga talvel lumi
P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõõd lentäväᴅ, alla tulõʙ luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb
Lu tänävä on paĺĺo lunta, varraa sati lumõõ tänavu on palju lund, varakult tuli lumi maha
J tuiskõs suurõd aŋgõd lunt tuiskas suured hanged lund
Lu lunta saaʙ ~ M lunta sat̆taaʙ ~ lunta paaʙ ~ tuõb lunta ~ J saab lunt ~ tuõb lunt sajab lund
Lu lumi sulaʙ ~ M lumi meeb vällää ~ I lumi meep poiᴢ lumi sulab, lumi läheb
Kõ Lu Ku lumi suli ~ I lumi lähs lumi sulas, lumi läks
S lumi läpi seinää kõik saunaasõõ tuiskaᴢ lumi tuiskas puha läbi seina sauna
Li J lumi krutizõʙ lumi krudiseb
Kõ lumi kannataʙ lumi (= kõva lumekoorik) kannab (peal)
J nii õli javoa tšivellä, niku lunta aŋgõzõ rl nõnda (palju) oli jahu käsikivil, nagu lund hanges
I lunta põlvõõssaaɢ lund (on) põlvini
Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu oli lumi kas või vööni, aga pidi kooli minema
I jalgaᴅ puissi lumõssa raputas jalad lumest (puhtaks)
Li sõpa pannaa valkõnõmaa lumõlõ kangas pannakse lumele pleekima
Lu lummõõ vajjozin vajusin lumme
J viskõz ene lumõsõõ seĺĺellää viskas enese selili lumme
I kasseessaaɢ märtšä õõᴅ i lumõza siiasaadik oled märg ja lumine (lumes)
Lu inemin heittü i meni valkaassi niku lumi inimene ehmus ja läks (näost) valgeks nagu lumi
Lu valkaapaa lunta mittä eb õõ lumest valgemat ei ole midagi
Lu lummõõssaa piti õlla karjuššinn lumeni (= lumetulekuni) tuli karjas käia (olla karjuseks)
L iezä lunta enne lund (= lumetulekut)
Lu morškud jo tševvääl varraa perrää lumõõ järestää nävät kazvovõᴅ mürklid (on) juba kevadel vara, need kasvavad kohe pärast lund (= lumeminekut)
M rohlõi lumi kohev lumi
Lu annab märtšää lunta sajab lörtsi (märga lund)
Lu ränttü lumi lumelörts
J lumõ lasku lumesadu
Lu lumõõ palaᴅ lumepallid
Lu vizgataa tõin tõissa lumi komujõõkaa loobitakse (visatakse) üksteist lumepallidega
Lu õpõzõl kazvõttuvad lumi komkõd jalkojõn allõ hobusel tekivad (kasvavad) lumekambad jalgade (= kapjade) alla
Kõ lumi tšiŋkku lumehang

lõhtši Kett. L P M Lu Li J lõhki Lu J lõhk [sic!] K-Ahl. lõhki, katki, puruks | vn расколот, разорван, разломан, разбит, растреснут (в значении наречия)
M puin kaukolo meni lõhtši puust küna läks lõhki
Lu elä vala klasistokanaa varria tšaajua, stokana meeʙ lõhtši ära vala teeklaasi kuuma teed, klaas läheb katki
J suurõss laajeŋgiss püsü raut meni lõhtši suurest laengust läks püssiraud lõhki
J kaatsõd menti pakaroi päält lõhtši püksid läksid tuharate pealt lõhki
Lu jää meneb lõhtši jää praguneb
M lehmäll on kabjad lõhtši lehmal on sõrad lõhki
J ahjo õli takant lõhtši ahi oli tagant katki (lõhki)
Lu d́uužina võib juuvva olutta, eb mennü vattsa lõhtši (ta) võib juua tosina (pudeleid) õlut, ei lähe (ei läinud) kõht lõhki
P nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši hakkad naerma, huul läheb lõhki
L i parai·ka on jänessell uuli lõhtši (muinasjutust:) praegugi on jänesel mokk lõhki
Lu hohotab nagraa kurkku lõhtši rõkkab naerda, (nii et) kurk lõhki
Lu nii on kõvassi pagana, što süä meeʙ lõhtši on nii (väga) tige, et süda läheb lõhki
Lu nii kõvassi teep tüüt, kõik lõhtši meeʙ teeb nii kõvasti tööd, et tapab enese ära
■
Li süntüpäivässaa on lõhtši uuli (tal) on sündimisest saadik jänesemokk

meriärtšä M Lu meriärtš Ra meri-ärtšä Lu Li meri-ärtš J-Tsv. merihärg (teat. merekala) | vn морской бычок, четырёхрогий бычок (опр. морская рыба)
Lu meri-ärjäll on on neĺĺä sarvia ja suur pää merihärjal on neli sarve ja suur pea
M se on ajannu en̆nee täünää niku meriärtšä see on ajanud enese täis (= söönud enese paksuks) nagu merihärg

multa P M Lu Ra I (R) mult J-Tsv. Му́лда Pal₂, g mullaa R P M Ra J I
1. muld | vn земля, почва
M vargaz vargasaʙ hot seinäd jätäʙ, a tuli sööp kõik, muuta ku mullaa jätäʙ (kui) varas varastab, (siis) vähemalt seinad jätab, aga tuli sööb kõik, ainult mulla jätab
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
I sooza on vajomikko paikka, siältä kaivommaɢ mussaa multaa soos on vajuv koht, sealt kaevame musta mulda
P mussa multa must muld
2. pori, kuivanud pori | vn грязь, высохшая грязь
Lu elä mee siältä (~ sitšäli), siäl on paĺĺo multaa, siä enee patškaaᴅ ära mine sealt (~ sealtkaudu), seal on palju pori, sa määrid enese ära
Lu kui jutõllaa brätšagõ, sis se on aina märtšä, a ku brätšagõ kuivaʙ, siiz jutõllaa multa kui öeldakse pori, siis see on alati märg, aga kui pori kuivab, siis öeldakse muld
Lu elä tuõ rihhee, silla on jalgaᴅ mullõᴢ (~ roojõᴢ ~ brätšagõᴢ) ära tule tuppa, sul on jalad porised
J mullaa tükkü porikamakas
3. savi | vn глина
J haritull põlloll mullaa tükküi ed levve haritud põllul ei leia sa savitükke
■
Ra mee paa multaa mine istuta (taim) maha (mine pane mulda)

muna K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Kett. R-Eur. Ko) Му́на K-reg₂ Ii-reg₁ Муна Pal₂ munne ~ muhna Kr, g munaa Kett. K Lu Li J Ku mun̆naa M I munnaa Po, pl munnad Kr
1. (linnu)muna; (sipelga)muna e. -nukk jne. | vn (птичье) яйцо; муравьиное яйцо и т. д.
J kana tetši munaa kana munes (tegi) muna
I kana avvoʙ mun̆nõi kana haub mune
I kana isub munõlla, isup kõlmõd näteliä kana haub mune (istub munadel), haub kolm nädalat
Lu munal on ruskulain i valkulain munal on rebu ja munavalge
J munal on õttsas polkoma munal on otsas (koorealune) tühemik
J se muna on pillaussu, tämä haizõʙ see muna on riknenud, ta haiseb
K munad õlivad eninpään aina kauniiᴅ, a troitt-sann õlivat kõltaizõᴅ munad olid lihavõtte ajal ikka punased, aga nelipühi aegu olid kollased
Lu nüd on mokoma aika, jott muna on viisaapi kannaa kk nüüd on selline aeg, et muna on targem kui kana
Li eni-päänä õli muna-mäŋko, vanad mehed veeretettii munnaa lihavõtte ajal oli muna(veeretamis)mäng (= mängiti muna(veeretamis)mängu), vanad mehed veeretasid mune (muna)
L mehed mäntšäväd munõi mehed mängivad muna(veeretamis)mängu
M aisava muna mädamuna (haisev muna)
J vana muna vana muna
M sveeža muna ~ J sveežõi muna värske muna
M uusi muna toores muna
M tšihunnu muna keedetud muna
M bolttuna muna ~ tühjä muna viljastamata muna
Lu nahka muna nahkmuna
L P kanaa muna ~ I kan̆naa muna ~ J kana muna kanamuna
Lu sorzaa muna pardimuna
Lu anõõ muna hanemuna
Lu luikoo muna luigemuna
Li gajagaa muna kajakamuna
K munaa ruuku ~ M mun̆naa kõlta ~ Lu munaa kõltolain munakollane
K L munaa valku ~ M mun̆naa valku ~ Lu munaa valkulain munavalge
Lu munaa koori ~ M mun̆naa koori ~ J muna koori munakoor
M mun̆naa või munavõi
Lu muna kakku munaroog
I siplikoo munaᴅ sipelgamunad
Li saivara on täi muna saere on täi muna
2. kartul | vn картофель
Lu tšäimmä munnaa isuttamaᴢ käisime kartuleid panemas
Li mõnikõd lastii vagod estää, sis pantii munaa mõned ajasid (lasksid) enne vaod, siis panid kartulid (maha)
Li muna tehtii varõpi i müühepi, munal, sell eb õllu nii õmmaa aikaa kartuleid pandi (kord) varem ja (kord) hiljem, kartulil, sellel ei olnud nii oma aega (= kindlat mahapaneku aega)
Lu tüttö tšävi munnaa kaivomaᴢ tüdruk käis kartuleid võtmas
Li munnaa kaivõtaa kokaakaa kartuleid võetakse (kartuli)konksuga
Li guušall pannaa vähäizee munnaa sekkaa hernesupile pannakse veidi kartuleid sekka
Li survotud munaᴅ (pudruks) tambitud kartulid
Lu ku tšihuttaa murriaa munaa, haijjuuʙ, a vesikõᴢ muna eb haijju kui keeta muredat kartulit, (siis see) laguneb, aga vesine kartul ei lagune
Lu murja muna on makuza muna mure kartul on maitsev kartul
J meill on sigaa munat keitettü meil on seakartulid keedetud
J muna kokka kartulikonks
Lu muna tšugunikka tšihuʙ kartulipott keeb
J maamunass tehtii muna kakkua kartuli(te)st tehti kartulirooga (= ahjuroog pudruks tambitud kartulitest)
3. munand, kõnek. pl. munad | vn яичко, семенник, мошонка
M mehiil on munõlaiz griizi: tšen raskassa nõsaʙ, sis pil̆laab en̆nee meestel on kubemes (munandis) song: kes rasket tõstab, see (siis) rikub oma tervise (rikub enese)
L boranall on suurõd munaᴅ jääral on suured munad
S piäb leikkaamaa munad vällä boranalla jääral tuleb munad ära lõigata
J boranaa munaᴅ jäära munad
J ärjää munaᴅ pulli munad
4. silmamuna | vn глазное яблоко
M silmäz on muna silmas on silmamuna
P silmεä munaᴅ silmamunad
5. muna, pall (näit. lumepall, puumuna jne.) | vn ком, шар (напр. снежок, снежный ком, деревянный шар(ик) и т. д.)
P kenaa mänd́ittii talvõll, õli mokoma puinõ muna puupallimängu mängiti talvel, oli niisugune puust muna
6. (juuksepalmikust kuklasse keeratud) muna, sõlm, nui | vn узел (вид женской причёски)
J kassa pletitää, muna teh́h́ää pletitakse pats, keeratakse (tehakse kuklasse) sõlm
Lu takann õli muna, ivusõd õltii tehtü ku muna taga (= kuklas) oli sõlm (muna), juuksed olid keeratud nagu sõlmeks (seatud nagu muna)
Lu ennee siottii ivusõd munnaa ennemalt seoti juuksed (kuklas) sõlme (munaks)
Ra ivusõt pantii munalõ, ivusõd õllaa munal juuksed seoti sõlme, juuksed on sõlmes
7. paise, muhk | vn нарыв, шишка
Lu kaglalõ kazvab muna kaelale kasvab paise
Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ, a muna, se on niku tšippamuna, läsümuna, sitä praavitõtaa, mennää bolnittsaa i leikataa poiᴢ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega, aga muhk, see on nagu paise, seda parandatakse, minnakse haiglasse ja lõigatakse ära
8. mull | vn пузырь
L kõikk vesi meni tšihumaa munõita vesi läks mulle ajades keema.
Vt. ka kanamuna, kurgõõmuna, kurkkumuna, kurkuumuna, lumimuna, läsümuna, maamuna, nahkamuna, seltšimuna, seltšämuna, silmämuna, süämuna, tšippamuna, varõhsõõmuna, vesimuna
Vt. ka suurõd-munaᴅ
Vt. ka marga, mud́d́uᴅ, muńuᴅ

muru¹ K-Ahl. L M Lu Li Ra J I, g muruu Lu Li Ra muru J-Tsv.
1. tükk, pala, tükike | vn кусок, кусочек
J oomnikollõ annõtaa pala leipää, murtšinõssi rooppaa, a ohtõgonnõ taaz muru leipää hommikul antakse pala leiba, lõunaks putru, aga õhtul jälle tükk leiba
L kõm murua laadanaata kolm tükikest viirukit
I pikkaraizõᴅ muruᴅ saahharia antεõõ, enäpiɢ et tõhtinnuɢ võttaaɢ antakse väikesed tükikesed suhkrut, rohkem (sa) ei tohtinud võtta
2. puru, raas, raasuke | vn кроха, крошка; крупица
Ra elä karissõõ murui maalõ ära puista purusid põrandale
J kõig on süütü, murud va jäätü peräle kõik on söödud, vaid raasud on jäänud järele
Lu tõin kopitti puhtaassi, što mõnikaz lehoo muru õli vaa teine korjas (marju) puhtalt, (nii) et mõni leheraasuke vaid oli (hulgas)
Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraasuke läks hingekurku
Li saijaa muru saiaraasuke
3. sg., pl. (leiva-, saia)pudi (piimaga v. veega) | vn крошево (из хлеба или булки)
Lu miä tahon murrua ma tahan (leiva)pudi
J tehnü piimää murujõ on teinud piimapudi
4. fig raas, kübe, ivake, tilk | vn капелька, крошечка, пылинка; J muruatši en uzgo, liikaa õõt pettelikko ma ei usu kübetki, oled liiga valelik; Lu nämäd venättä pajattõvaᴅ, a vad́d́aa täätäväd jõka muru nad räägivad vene keelt, aga vadja keelt tunnevad (teavad) peensusteni (iga kübet); Lu pikkaraizõõ muruu pajatan ma räägin natuke; Lu pikkaraizõõ muruu lehtoa sait tširjuttaa natuke said lehe peale kirjutada; Lu sell eb õõ i murrua vertää sel ei ole tilkagi verd; Li (väikesekasvuline, kuid tubli ja julge mees enese kohta:) minuza on muru meessä, no pala on poikaa minus on raas meest, kuid pala (= suur jagu) on poissi
5. fig raasuke (lapse kohta) | vn крошка, крошечка (о ребёнке)
M ai siä pikkaraim muru (lapsele öeldakse:) oh sa väike raasuke!
■
M piεb murud azõgoittaa tuleb leiba luusse lasta
M vizgastagaa vähäkkõizõ, azõttagaa muruᴅ heitke natuke(seks) pikali, laske leiba luusse.
Vt. ka leipämuru, leiväämuru, lihamuru, piimämuru, sukkurimuru, vesimuru, võimuru
Vt. ka muro², puru¹

möö² Kett. K P M Kõ S Lu J vdjI I müö K U L P M Kõ mǜö Po müü K Lu Li Ra J I Ku
1. mööda, piki | vn по, вдоль
I teetä möö meeʙ läheb mööda teed
L tämä sõvvab vettä müö ta sõuab mööda vett
Lu jõvikkaal on pitšäᴅ varrõd ja hoikaᴅ, tämä kazvoʙ maata müü jõhvikal on pikad ja peened varred, ta kasvab maadligi (maad mööda)
I risit tehtii uhsia müü ristid tehti uste peale
Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid külasid mööda kõiksugust kaupa müümas
J ińemized ettsiväd appia doχtorii müü inimesed otsivad abi arstide käest (arste mööda)
K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda laiali) ja sinna jäidki
L siltaa müö ovad luuᴅ luud on põrandal (põrandat mööda laiali)
Kõ mõnikkaaᴅ mehet parrat püssüä korsazivaᴅ nurkkõi möö mõned mehed, habemed püsti, norskasid nurki mööda
2. vastu, mööda | vn по
K potšitõttii, annõttii viinaata i õlutta, i niskaa müö annõttii, ku tahoᴅ kostitati, anti viina ja õlut, ja (ka) vastu kukalt anti, kui tahad
I jalkoloilla annõttii paŋkõjõõ müü i vesi valaujõ maalõõ (pulmakomme:) anti (= löödi) jalgadega vastu pangesid ja vesi valgus maha
K tämä võtti tširvee i lööp sitä sammass möö ta võttis kirve ja lööb vastu seda posti
Kõ koira kraappi seinää möö koer kraapis seina (mööda)
3. järgi, järele, mööda, kohaselt, vastavalt | vn по, согласно (чему-либо)
M sis pantii soolaa mak̆kua möö siis pandi maitse järgi soola
P jumal anti mind́jaa meeltä möö jumal andis meelepärase minia (andis minia meele järele)
Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha
I kase harttšu eb õlg [= õlõg] min̆nua müü see toit ei ole mulle meele järele
L õpõta entäz müö õpeta enese järgi
Kõ suvi meep talvõa möö suvi käib (= suve ennustatakse) talve järgi
Lu kantoa müü i võsa vs kännu järgi on ka võsu (= käbi ei kuku kännust kaugele)
M meessä müö i hattu vs mehe järgi on ka müts
M tunnõd linnuu laulua müö vs lindu tunned laulust
P miε näin silmii müö, etti tämä petteleʙ ma nägin silmadest, et ta valetab
M äältä möö õtsiʙ hääle järgi otsib
P sis kerääjät kõikk sõisozivad äärezä räätüä müö kõrval seisid siis kõik kerjused reas
Lu utšit́eĺa tšäi süümäᴢ škoĺńikkojõõ taloz voorua müü, ni ku karjušši voorolla on kooliõpetaja käis söömas õpilaste kodudes (talu(de)s) kordamööda, nii nagu karjus käib korda (on korral)
K karjušši tšäüs ümpär karjaa päivää möö karjus käis ümber karja päripäeva
■ M postia möö lähätän saadan posti teel; P tšäsii müö saatõttii deŋgoi käest kätte saadeti raha (edasi); (noomeniga liitunult | vn в составе композиты:) P satsaakaa sõittii, päätämüö rad́d́ottii rl. {s}-ga (= tuurataoline riist) sõditi, vastu pead raiuti.
Vt. ka möi, möötää, müütele, müüteli, müütällä

naara Lu (M), hrl pl naaraᴅ M Lu naarõᴅ J-Tsv. nari, narid | vn полати, нары
J viskõzin ene naaroilõ tšüllellää heitsin narile pikali (viskasin enese narile küljeli)
Lu butkaz õlivad naaraᴅ kalastusonnis olid narid.
Vt. ka maara

nenä Kett. K L P Ke M Kõ Lu Li Ra J I (vdjI Ku) nena ~ nenna ~ niäna ~ näna Kr Нѣ́ на K-reg₂ Нѣнá Pal₁ Ii-reg₁ Нэ́на Ii-reg₁ Нѣна ~ Нэна ~ Няня Pal₁ Нена Tum., g nenää K Lu J nenεä L nen̆nää M Kõ I nenä J
1. (inimese v. looma) nina; koon, kärss | vn нос; морда (у животных), рыло
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ alles nina-alune märg (nina pühkida ei oska), aga valmistub naist võtma
J kahs ratiss razvaa täün. se on nenä mõist kaks aita rasva täis? – See on nina
Ku niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ kk (sul) on niisama nina all kaks auku kui teistelgi
Lu ku siä jäit pahaizõssi, sill jäi nenä terävässi kui sa jäid kõhnaks, sul jäi nina teravaks
P üvä nenä võtab üvässi aizuu hea nina tunneb hästi lõhna
Lu nenä on rägäkaᴢ nina on tatine
Lu ku lahzõl on nenä rägäᴢ, siz juttõõᴅ: nuuskaa nenä kui lapsel on nina tatine (tatis), siis ütled: nuuska nina (puhtaks)
M nenäd nattaᴢ ninad tatised
Lu nenä on tšiin nina on kinni (nohust)
J nenä vooʙ, nenää voomin nina tilgub, nohu (nina tilkumine)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nina on kinni, aina aevastan
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine (varsa jalg ninas)
Lu tämä pajatab nennää ~ Ra nenässä pajataʙ ta räägib läbi nina
M elä pela, laŋkõõd nenälle ära hulla, kukud ninali
M suv̆vaab kõv̆vii luk̆kõa tširjoita, nenä ain on i tširjaza armastab väga raamatuid lugeda, nina aina ongi raamatus
Lu siä ku et kuuntõõ, silla piäb antaa nennää müü kui sa ei kuula, (siis) tuleb sulle anda mööda nina
Lu nenää müütä on peerul troppa vs nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas)
K meneväd ženiχallõ nenää alla (Al. 13) (neiud) lähevad peigmehele nina alla (~ ette)
M võtti leivää pal̆laa nen̆nää ettee võttis leivatüki enese ette (nina ette)
Lu jänez meni nenää alõttsi poiᴢ jänes läks nina alt minema
M õm̆maa nen̆nää eessä eb näe irttä, a tõizõõ nen̆nää eess i niglaa näeʙ vs oma nina ees ei näe palki, aga teise nina ees näeb nõelagi
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe
M nenää aukoᴅ ~ Lu Ra nenää hookumõᴅ ninasõõrmed
Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu
J nenää roo ~ nenää rooto ~ nenää luu ninaluu
M võtti nenä rätii võttis taskuräti (ninaräti)
M nen̆nää tubakka ninatubakas
Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene
Lu se on räkä nenä see on tattnina
J nappu nenä nöbinina
Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää pullile oli pandud rõngas ninna
M sis pannaz lehmää nen̆nää et̆tee siis pannakse (vasikas) lehma nina ette
I pantii nenän allaa einä pandi (lehmale) nina alla heina
Lu nenää päälüᴢ ninapealne (loomal)
Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina
M sika tõŋgab nen̆nääkaa siga tõngub kärsaga
K sigaa nenä sea kärss
2. (paadi jne.) nina; ots (esemete otsmine, teravam osa), teravik; (varba)ots; (vankri)telje otsapulk | vn нос (лодки и т. д.); острый (передний) конец (чего-либо), остриё; кончик (пальца); осевая чека
M venee nenä ~ Lu paatii nenä paadi nina
P saap-pugaa nenä saapa nina
M suk̆kaa nenä iĺi terä suka nina või pöia (ots)
M pluugaa nenä adra nina, adra künniraud
M niglaa nenä nõela teravik või ots
Lu tširvee nenä kirve nina (tera esiots)
Lu vikahtõõ nenä vikati nina
Lu sakurii nenä tuura teravik
J lissä vähäize lipitsaa nenäll teriit lisa kühvliotsaga natuke teri
J kultaizõõ kukaa nenässä rl kuldse lille tipust
J nätšemet sulgaa neniize rl silmad suleotstes
Lu seizob varpaa nenil seisab varbaotstel
P tellie nenä õli puutellie õttsaᴢ, etti ep tulõiss rataz vällεä telless (vankri)telje otsapulk oli puutelje otsas, et ratas ei tuleks telje küljest ära
3. (linnu) nokk | vn клюв
M tikka kol̆laab nen̆nääkaa rähn toksib nokaga
4. tila, (valamis)toru (kannul, lüpsikul) | vn носик (у чайника, подойника)
M tšainikaᴅ, nen̆nääkaa pitšääkaa teekannud, pika tilaga
5. idu | vn росток
M iväd eväd lazzõ nen̆niä, nee leeväd itämättömaᴅ seemeneᴅ terad ei aja idusid välja, need on idanemata seemned
M uguritsad alkõvad jo nen̆niä laskõa kurgid hakkavad juba üles tõusma (idusid ajama)
K maamunad omad nenällä kartulid on läinud idanema
6. maanina, neem | vn мыс, коса, нос
Lu soikkolaa nenä Soikkola neem
Lu pärspää nenä Pärspää neem
J kurkolaa nenä Kurgola neem
J pääzemm kolkapää nenältä pääseme (ära) Kolkapää neemelt
Lu maa nenä maanina
■
J pääsi rikkassi de nenä nõssi sai rikkaks ja ajas nina püsti
Ra nii on uhkaa, što häülüb nenä pissüᴢ on nii uhke, et käib, nina püsti
Lu hulkub ain nenä tšimaraᴢ käib aina ringi, nina kirtsus
J nenä maaᴢ nina (on) norus
J tšippaa nenäkaa meeᴢ kergesti solvuv mees
J elä han naĺjaa juttua võta nenäsee ära ometi naljajuttu ninasse võta
Kõ üppääb millõ nen̆nää päälε hüppab mulle nina peale
Lu ep piä pissä nennää võõraa vällii ei ole tarvis (oma) nina võõra (asja) vahele pista
Lu tämä ain teeb omaa nenää mukkaa ta teeb alati oma tahtmist mööda
Lu kül sel mehellä on üvä haiso nenäᴢ, kõik tämä saap täätä, mitä kuza küll sel mehel on hea nina, kõik ta saab teada, mis kusagil on
Lu tämä kaugõpal ommaa nennää eb näe ta oma ninast kaugemale ei näe
Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga
Lu poika näütti nennää poiss näitas (pikka) nina
Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= tüssas, pettis mind)
M täätävä, etti meep sinne, siεl on nen̆nää alus paraʙ teada(gi), et (ta) läheb sinna: seal on ninaesine parem.
Vt. ka alaznenä, gorbanenä, jõvikkanenä, kibrinenä, kikkinenä, kokkanenä, krippurnenä, kulaknenä, lattsunenä, maa-nenä, mutanenä, nattanenä, niisnenä, pilkkonenä, pittšänenä, püssünenä, räkänenä, sookkunenä, terävnenä, tšippa-nenä, tšäpünenä, tupparnenä, üleznenä

nenällää M Kõ J adv ninali, ninuli | vn ничком, вниз лицом
J nii on juunu ene täünö, jot ležib nenällää on enese nii täis joonud, et on (lesib) ninali (maas)

nukka Lu Li Ra J Ku nukkõ J nukk Ra J, g nukaa Lu J
1. nina, ots, nukk | vn нос, конец, выступ
J issuzim venee nukkõᴢ istusime paadi ninas
J vened on siottu nukkiiss pehkoisõ tšiin paadid on seotud ninadest põõsastesse kinni
J jõgõperäll õli kahs valtaa, kahs nukkaa; se nukk õli herravalt Jõgõperäl oli kaks valda, kaks otsa; see ots oli mõisavald
J metsä nukk metsanukk
J jõgõ nukall seissa veneᴅ jõekäänus (jõenukas) seisavad paadid
Ra esi nukka (paadi) nina
Ra taka nukka (paadi) ahter
2. neem, maanina, murd. nukk | vn мыс, коса
Lu soikkolaa nukka, se on kõikkaa kaugõpassi ajab enee meree, sitä kutsutaa nukka. a vassaa täll onõ pärspää nukka Soikkola maanina, see läheb (ajab enese) kõige kaugemale merre, seda kutsutakse neem. Aga tema vastas on Pärspää neem
Lu kolgaapää nukka Kolkapää neem
J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi ..
3. mäenukk, küngas; nõlv | vn выступ горы, холм; склон (горы)
Li makauttši on muusaa nukkaᴢ {m.} (= karja puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal) on Muussa künkal
J meemme mäee nukalt laskõma suksiikaa läheme mäe nõlvalt suuskadega alla laskma.
Vt. ka esinukka, takanukka

ooli K M J uoli P (K U) ùoli Po hooli Lu Ra, g oolõõ J uolyõ P hoolõõ Lu mure, hool | vn горе, забота
J suurõss oolõss jäi nii pahaizõssi niku irmutuᴢ suurest murest jäi nii kõhnaks nagu hirmutis
Lu tšell on paĺĺo hoolta, leep halli pää kellel on palju muret, (sellel) läheb pea halliks
P bõlõ med́d́ee uoli nõisa uomniiz ülieᴢ pole meie mure hommikul üles tõusta
K a kalat-tsiilla kazvatitta, uolõtta minua makautitta, a nüd menen suurõõ uolõõsõõ võõraa taluosõõ rl (pulmaitkust:) aga saiadega kasvatasite (mind), lasksite mul muretult (mureta) magada, aga nüüd lähen suure mure sisse võõrasse tallu
Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured viska metsa
M ep saa tõizõlõ inehmizele nii paĺĺo antaa oolta ei tohi teisele inimesele nii palju muret valmistada
Ra ebõõ tšiirettä tšivelle, epko hoolta ummarõllõ sel võõnoizõl ei ole kiiret (käsi)kivile ega hoolt uhmrile sel venimusel
J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on talus hoolitseja ja muretseja (hoole ja mure kandja)
J kann oolt õmass peress hoolitse (kanna hoolt) oma pere eest
J piä oolt enes kõhtaa hoolitse (pea hoolt) enese eest
P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis võttis Griša isa ta oma hoole alla
P miä õlõn poigaa uolyõ all ma olen poja hoole all
■
Po piε õmmaa ùolta ole hool(ik)as
M täältä meni poika vällää, nõisi elämää üv̆vii, õmall oolõll siit läks poeg ära, hakkas hästi elama, iseseisvalt

oomõniin J-Tsv. oomõninõ J-Must., g oomõniizõõ J = oomniin
inimin ain duumaʙ, jot oomõniim päiv toop tšaastia inimene mõtleb (= loodab) alati, et homne päev toob õnne
küll oomõninõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) vs küll homne päev kannab enese eest (ise) hoolt

pala Kett. Ränk K R L P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len.) Па́ллае Ii-reg₁, g palaa P Kõ Lu Li Ra J pal̆laa M Kõ I pala J-Tsv. tükk, pala | vn кусок, отрезок
M laa miä aukkaan pal̆laa õunaa las ma hammustan tüki õuna
J jää murtus peeneissi paloissi jää murdus väikesteks tükkideks
M a nüt niittü jagõttii suuriise palolaisee (Len. 256) aga nüüd jagati heinamaa suurteks tükkideks
J talopoiga maad on kõlmõs palaᴢ talupoja maad on kolmes (põllu)tükis
Li meni kahtõõ pallaa läks pooleks (läks kaheks tükiks)
M suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs suur pala rebib suu (= suur tükk ajab suu lõhki), väike peab küllasena
Kõ viili viŋkujaa palaata ja tõizõõ palaa piiragaa rl lõika pala sealiha (vinguja pala) ja teine pala pirukat
Li minuza on muru meessä, no pala on poikaa (väikesekasvuline, kuid tubli ja julge mees enese kohta:) minus on raas meest, kuid pala (= suur jagu) on poissi
I kaŋkaa pala tükk lõuendit
Lu lumõõ palaᴅ lumepallid
J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast
J suu pala maiuspala
■
Kõ eittään vähäkkõizõ, palat panõn räätua möö heidan vähekese(ks) pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta).
Vt. ka esipala, jääpala, klazipala, leivää-pala, meltopala, omenapala, paasipala, puu-pala, šyžgaa-pala

panna Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku (Ja V Kr) pannõ J pann J-Tsv. pannᴀ Ku pannaɢ I, pr panõn Kett. K R U L P Po Lu J panen K-Ahl. Kr paan Kett. K U M Kõ S Po Lu Ra J Ku paa I, imperf panin K R L P M Kõ Lu Li J Ku pan̆nii I
1. panna (kusagile asetada v. pista v. lasta jne.); (selga, jalga jne.) panna | vn класть, положить, ставить, поставить, помещать, поместить; надевать, надеть и т. д.
Lu paa aro seinää nõjal pane reha seina najale
P pantii vettä tšugunikkaa, pantii lihaa süämie pandi vett (malm)potti, pandi liha sisse
Lu paa ravvaᴅ suhhõõ pane (hobusele) rauad suhu
K miä sinuu paan türmää ma panen su vangi
Lu saappugaa-põhja ku meeb rikkii, sis pannaa polu-põhja kui saapatald läheb katki, siis pannakse pooltald (alla)
K la paap paŋgõlõõ varoo las paneb pangele vitsa (peale)
Li klazikrintsoit tehtii, pantii klazit kõikk (klaas)akendega tuulekodasid tehti, pandi puha klaasid (ette)
Lu miä leikkazin irreᴅ, mettsävahti tuli, pani kleimad õttsaa ma lõikasin palgid, metsavaht tuli, pani (= lõi) templid otsa (= palgiotstele)
J ühsi lammaz rammitsõʙ, piäp panna maazi päälee üks lammas lonkab, tuleb panna (jalale) salvi peale
Lu merell on jää krompõlikko, kehno on panna võrkkoa vettee merel on jää konarlik, halb on lasta (panna) võrku vette
M omenat pannaz mah̆haa kartulid pannakse maha
I ehtiüʙ, busat paap kaglaa ehib end, paneb pärlid kaela
K pani üvät sõvad ülie pani ilusad (head) rõivad selga
Lu paan penžikaa päällee panen pintsaku selga
Lu paa hattu päχ́χ́ää pane müts pähe
K pani ne saappugad jalkaa pani need saapad jalga
P t́at́a võtti, tšintaat tšätee pani isa võttis, pani kindad kätte
2. nime panna | vn давать, дать имя
M risittääz lahsi, nimi kui tahoᴅ nii pannaᴢ ristitakse laps, nimi pannakse nii, nagu tahad
3. (mingisse seisundisse v. asendisse v. olukorda jne.) panna (ka impers.) | vn привести в какое-либо состояние, вид или положение
R siis panin opõzõõ rakkõisõõ siis panin hobuse rakkesse
Lu paat kaŋkaa niitee paned kanga niide
Lu paan kalat soolaa panen kalad soola
Li vihgot pantii roukkuu vihud pandi rõuku
Li rüiz on pantu kuhilallõ rukis on pandud hakki
Lu karzitud õhzat piäp kokkoo panna i põlõttaa laasitud oksad tuleb panna hunnikusse ja põletada
M paa tšäsi kulakkaa pane käsi rusikasse
Lu paa sõlmõõ pane sõlme
Lu paan lukkuu panen lukku
Ku kahz boranaa pant́śii sarvõd vast́śikkoo kaks oinast panid sarved vastamisi
Lu talo piäp panna kuntaa talu tuleb korda seada
J mitä va õli enez ümper, kõik pani panttii mida ainult oli (= leidus) enese ümber, kõik pani panti
Lu panna rihvii rehvida (purjed)
Lu pannaa snaasti ~ pannaa taglassɪ taglastada
L pannass minnua vätšizie mehelie pannakse mind vägisi mehele
K pokoinikka pantii mahaa surnu maeti maha
L piεp panna akkuna tšiin peab panema akna kinni
J koorma pannaa tšiin nooraakaa koorem seotakse (pannakse) köiega kinni
L tšεäppä pantii tšiini haud aeti kinni
Li eb ällüü panna suuta tšiin ei taipa suud kinni panna
Lu minnua alki tukõhuttaa, paab end́ee tšiin mind hakkas lämmatama, pani (paneb) hinge kinni
L pantii kazvamaa kapussaa pandi kapsast kasvama
L läsivä pannass issumaa haige pannakse istuma
Li toĺa pantii makkaamaa Tolja pandi magama
P raagat pantii põlõmaa haod pandi põlema
P panin erniet tšihumaa panin herned keema
Lu piäb olut panna tšäümää, hiivaakaa pannaa tšäümää peab panema õlle käima, pärmiga pannakse käima
Li kahs päivää õli kala soolaᴢ, siis pantii palvaumaa kaks päeva oli kala soolas, siis pandi (päikese kätte) kuivama
Lu piimä pannaa jamoomaa piim pannakse hapnema
L panõd ahjuo lämpiämää paned ahju küdema
4. (midagi) tegema panna v. sundida; (mingit) funktsiooni kandma; (mingisse) ametisse panna | vn заставлять, заставить делать; поставлять, поставить носить (какую-нибудь) функцию, назначать, назнаить на службу
P miε panõn tämää pajattamaa ma panen ta rääkima
Lu se paap peltšäämää see paneb kartma
S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa peigmees ja pruut pannakse suud andma
M nältšä paab i jänessä suv̆vaamaa kk nälg paneb jänestki armastama
M tahop tõissa panna omaa pillii mukkaa tanssimaa tahab teist panna oma pilli järgi tantsima
L tahob näit panna tšedrεämεä tappurass šolkkaa tahab neid panna takust siidi ketrama
Lu tämä pani milta tšüüneled johsõmaa ta pani mul pisarad jooksma
Lu saunas tšülpessää põldikaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõgesega, see paneb vere käima (liikuma)
Li kõig oovoššit saap panna isutaizõssi kõiki köögivilju saab panna ruudiks
P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja abikarjaseks
M siis pantii min̆nua piigassi, ńäńkkoissii laχsia vaattamaa siis pandi mind (teenija)tüdrukuks, (lapse)hoidjaks, lapsi hoidma (vaatama)
5. (trahvi jne.) määrata | vn назначать, назначить, накладывать, наложить (штраф и т. д.)
M tällee pantii nellä sat̆taa rubĺaa štraffia talle määrati nelisada rubla trahvi
J tänä voonn karjõmaass panti armõtoi suur mahsu sel aastal määrati karjamaa eest armutu(lt) suur maks
Lu piäp panna hinta pääle tuleb hind määrata
6. teha, valmistada, ehitada, asutada | vn делать, сделать, готовить, изготовить, ставить, поставить, строить, построить; основать
J naizõt pantii lahjaa naised tegid pulmakingi
K pannass kuhilaad nurmõõsõõ tehakse hakid põllule
J laki lahnaa soomussiissa, silta on pantu sipulissa rl lagi latika soomustest, põrand on tehtud sibula(te)st
Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema
S poigaᴅ nõisas panõmaa üv̆vää kot̆tua pojad hakkavad head maja ehitama
J pantu ku paja pahainõ rl ehitatud kui vilets (sepa)paja
M miε tään, kõõz on pantu mativõõ tšülä ma tean, millal Mati küla on asutatud
7. (mõjustada või kahjustada äkilise või energilise tegevusega, näit. lüüa, nõelata, tulistada jne. | vn оказать влияние или повредить что-либо в результате внезапного или энергичного воздействия, напр. ударить, укусить, выстрелить и т. д.)
M primozloill pannaᴢ vooroa kootidega lüüakse järgemööda
U miä tätä tahõn niskaa panna ma tahtsin talle vastu kukalt panna
M pani kõrvilõõ, šokalta šokalõõ andis vastu kõrvu, põselt põsele
L kui viippazi kultamyõkaakaa, nii tuhattõmalt virstalt mettsεä maalyõ pani kui äigas kuldmõõgaga, nii lõi tuhandelt verstalt metsa maha
M tuli paab i metsää puud maalõõ välk lööb ka metsapuud maha
J ajad rattaad uhamaa – paat koorõma ümper lased vankri auku – ajad koorma ümber
M põtkuri lehmä paab maalõõ piimää põtkur lehm lööb piima(nõu) ümber
M pantii maalõõ püssüssä lasti püssiga maha
Kõ valkõat algõtti panna pulemötoissa (Len. 212) valged hakkasid tulistama kuulipildujatest
J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa, muakaa üväss õõrua kui madu salvas, siis (on) tarvis võtta soost muda, mudaga hästi hõõruda (salvatud kohta)
Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära)
8. laimata; sõimata | vn поносить; ругать(ся)
Lu meijjee isä on takasilmällin miiᴢ, niku takabaaba: ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaᴢ, ain pani inemissä meie isa on silmakirjalik mees nagu keelekandja külaeit: silme ees on hea, aga tagaselja (silme tagant) aina lõikas, aina laimas inimest
Li ku pani minnua emikkaal küll sõimas mind ropult
Lu see paap proijjua see sõimab
9. (mingil viisil häält teha, näit. laulda, rääkida | vn подавать голос, напр. петь, говорить)
J sisavõ pani pajuᴢ rl ööbik laulis paju(põõsa)s
Ra ain laulua tämä pani tema ainult laulis
Lu tämä alki panna virroa ta hakkas kõnelema eesti keelt
■
Ra siis pantii jo tuli rihee siis pandi toas juba tuli põlema
I tarõssa tulõmmaɢ, paammaɢ samovaraa tuleme saunast, paneme samovari üles
Lu tšümmee seinää panin kaŋgassa kümme seina lõin kangast (käärpuudele)
P ruikkua panõmaa rõugeid panema
M baŋkkoo pantii pandi kuppe
Lu ku lehmäl vai inemizel kõvõni vattsa, sis pantii kliizma kui lehmal või inimesel jäi kõht kinni, siis tehti klistiiri
K nellätšümmettä poklonaa piεp panna peab tegema nelikümmend kummardust
Kõ varis pani munaᴅ vares munes munad
M ai ku pani aisamaa, kõv̆vii aizaʙ oi, kuidas hakkas haisema, kõvasti haiseb
Ku panin johsuu panin jooksu
Ra tämä pani putkõõ, johsi mettsää pakkoo ta pani putku, jooksis metsa pakku
M pani menemää, nii etti jalgat persee tap̆paavaᴅ pani minema, nii et jalad puutusid (puutuvad) tagumikku
J paap kõrvaasõõ paneb kõrva taha
Lu miä panin merkil(e) senee kõhaa, kuza tämä on ma jätsin meelde selle koha, kus ta on
J kõiɢ, mitä näet, paa panõlõ, siiz leet selv meeᴢ kõik, mida näed, pane tähele, siis saad targaks meheks
Kõ õlõn ize pannu tähelee sitä, etti suvi meep talvõa möö olen ise pannud tähele seda, et suvi läheb talve järgi
Lu kõik võtti sõi, pani nahkaa kõik võttis sõi (ära), pani nahka
Lu kõik pani päχ́χ́ää kõik õppis pähe
J miä õppizin orjuõõᴢ, panin pähee piikuõõᴢ rl ma õppisin orjapõlves, panin pähe piigapõlves
J paŋkaa pää täünn jooge end täis (= purju)
Ku nüt tarvis pannᴀ viimized voimaᴅ nüüd on tarvis viimane (viimased) jõud välja panna
Lu meeltä paaᴅ õpetad
Kõ nõize, kursi, tšühze, paa paksutta (Len. 225) kerki, pulmaleib, küpse, paksene
M lumipilvi tuli, voᴅ i lunta paaʙ lumepilv tuli – vaat ja sajabki lund
M möö vaa paamma tanttsua meie aga lõhume tantsida
M näᴅ ku jalgaᴅ koppaa paavaᴅ näe, kuidas jalad löövad tantsu!
L älä panõ pahassi ära pane pahaks!
Lu tämä ep paa millää ta ei pane mikski
J vassaa panõma vastu panema

panttii¹ J-Tsv. adv panti | vn в залог
mitä va õli enez ümper, kõik pani panttii mida ainult oli (= leidus) enese ümber, kõik pani panti
kõik trullõz menemä, viimite izetši pääzep panttii kõik lõi läbi (raiskas ära), lõpuks satub (veel) isegi panti

panõtõlla P M Lu J (Li) panõtõll J-Tsv., pr panõttõlõn P Lu J panõttõõn M Lu J, imperf panõttõlin M Lu J frekv
1. taga rääkida, keelt peksta; laimata, põhjata | vn сплетничать; клеветать, поносить, злословить
M täm suv̆vaap tõissa panõtõlla, a parap ku vaattaiz eniem päälee tema armastab teist taga rääkida, aga (oleks) parem, kui (ta) vaataks enese peale
J vanad naizõt panõttõlõvat tõintõissa vanad naised räägivad teineteist taga
M tämä silmiisee eb juttõõ, a takaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä tema näkku (silmi) ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi
Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga mesikeeli (räägib, nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igati
J ted́d́e tüttöä tšüläs panõtõlla hailovõssi teie tütart laimatakse külas lolliks
2. (kedagi) laita, halvustada | vn порицать, хулить
Lu ku õika kõrva helizeʙ, tšiitetää minnua, kura kõrva helizeʙ, panõtõllaa, laitõtaa kui parem kõrv ajab pilli (kumiseb), (siis) kiidetakse mind, (kui) vasak kõrv ajab pilli, (siis) laidetakse
Lu kummaa suukaa panõttõõᴅ, senee suukaa tšiitä vs missuguse suuga laidad, selle suuga (ka) kiida

parrattua Lu, pr parratun Lu, imperf parrattuzin Lu habetuda, habemesse kasvada | vn обрастать, обрасти бородой
miä kauga en ajanuᴅ partaa, kõvassi parrattuzin ma ei ajanud kaua habet, habetusin kõvasti
noor inemin on laznuᴅ enee parrattumaa noor mees (inimene) on lasknud enese habemesse kasvada

patškaussa Lu paatškauss J-Tsv., pr patškaun Lu paatškaun J, imperf patškauzin Lu paatškauzin J (end ära) määrida, määrduda | vn пачкаться, запачкаться
Lu lahs patškauz enee mussaa multaa laps määris enese musta poriga
J valka mat́eri tšiire paatškauʙ valge riie määdub kiiresti
Lu peen pläkki on patškaunuᴅ väike plekk on tulnud (rõivale)

pelko M Lu Li J põlko K, g pelgoo ~ pelgo J
1. hirm | vn страх, боязнь
J emäll om pelko, jot lahs jäätüʙ emal on hirm, et laps külmetab enese ära
J kül sõaz näet pelkoa küll sõjas tunned (näed) hirmu
J tšem värizep tšülmess, a tšem pelgoss kes väriseb külmast, aga kes hirmust
J õõm pelgoz jot taas tuõb umalõs kotto olen hirmul, et jälle tuleb joobnult koju
2. kartlik, pelglik; hell, tundlik | vn боязливый; чувствительный
K võtti põlgoss võttis kartlikuks (= hakkas kartma)
Lu paha teep pelgossi halb teeb hellaks
Lu pelko paikka hell koht

poika Kett. K R U L P Ke M S V Lu Li Ra J I Ku Kr (Kõ vdjI) poikõ Pi Ke Lu Li J poik Lu Ra J-Tsv. poiga ~ poike Kr Поига ~ Пойга Pal₁ Пойка Tum., g poigaa L Pi Ke M Lu Li Ra J
1. poeg | vn сын
U milla kõm poikaa mul (on) kolm poega
P miä ved́ õlõn vanõp, vanap poika sill mina ju olen sul vanem, vanem poeg
Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii, maata eb õllu missä antaa kellel oli palju poegi, mindi (= läksid pojad perest) lahku, maad ei olnud, millest (kõigile poegadele) anda
M kahõl emäl viizii poigõõ. tšäet (Set. 18) mõist kahel emal (kummalgi) viis poega? – Käed
P eb miltineid riikii kunikaa poika p taho tätä (muinasjutust:) ei mingi riigi kuningapoeg ei taha teda (naiseks)
J jumalaa poika meni taivaasõõ jumalapoeg (= Jeesus Kristus) läks taevasse
Lu poigaa pää perrää miä elän ma elan (sõjas langenud) poja pensionist
2. poiss, noormees | vn мальчик, молодой человек, парень
J tütöd i poigat sekomii pelattii tüdrukud ja poisid mängisid koos (segamini)
Li minuza on muru meessä, no pala on poikaa (väikesekasvuline, kuid tubli mees enese kohta:) minus on raas meest, kuid pala (= suurem jagu) on poissi
I vanapik poika õli suuri poika, kõõz mees kooli vanem poeg oli (juba) suur poiss, kui mees suri
J enne vanad mehed noorii tüttöi ja noorii poikii koirittii enne vanad mehed narrisid noori tüdrukuid ja noori poisse
Lu pilluri poika teeb aina pillaa vallatu poiss teeb aina koerust
Lu ennee tšäütii beśedaᴢ, siäl õli tappõlikkoi poikia ennemalt käidi simmanil, seal oli kaklejaid poisse
J mokoma uuhertts poika niisugune väle noormees
J em miä kazelõ poigõlõ mee mehele, tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ei mina sellele poisile lähe mehele, ta on nii kehva aruga, päris loll
M kazvannu poika vanapoiss
Lu vana poik õli (ta) oli vanapoiss
J eham buĺjoni õõ taloo poigaa rook ega puljong ole talupoja toit
3. peiupoiss | vn дружка
Lu poigad õltii kahõs poola, a ženiχ tšehspaikkaᴢ peiupoisid olid kahel pool, aga peigmees keskel
4. looma, linnu poeg | vn детёныш (у животных), птенец
Lu katti teep tšiiree poigaᴅ, a sõkkaaᴅ (inimese kohta, kes töötab kiiresti, kuid lohakalt, öeldakse:) kass toob (teeb) kiiresti pojad, aga pimedad
Lu katii poika sünnügiss järestää tunnõb ujjuu kassipoeg oskab sündimisest peale ujuda
M kat̆tii poika kassipoeg
M koiraa poika koerakutsikas
K suu alaa suõõ poigaᴅ rl suu alla soepojad (= hundikutsikad)
Lu se õli niku karuu poik see oli nagu karupoeg
M voh̆hoo poika kitsetall
M sigaa poigaᴅ põrsad
M iiree poigaᴅ hiirepojad
M linnuu poigaᴅ linnupojad
M pääzgoo poigaᴅ pääsukese pojad
M aragaa poigaᴅ harakapojad
Ra sorzaa poigaᴅ pardipojad
M an̆nõõ poika hanepoeg
Ra anõõ poigaᴅ hanepojad
M konnaa poika konnapoeg
Lu konnaa poigaᴅ konnapojad
Lu kala poigaᴅ kalamaimud
■
M tšimo lahtši poigaᴅ mesilane heitis peret
Ra õzral on paĺĺo poikaa odral on palju kasvusid
I juõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja.
Vt. ka issujapoika, kanaa-poika, karjušši-poika, karupoika, kattipoika, kissapoika, koiraa-poika, konnapoika, koo-poika, kotopoika, laivapoika, pahapoika, peukopoika, polopoika, pööveli-poika, rissipoika, sigaa-poika, talopoika, treŋgipoika, tšüntei-poika, vanapoika, õppipoika
Vt. ka poissi, poja, pojo, pojo-druška, poju

päälee K R P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku pääĺee K U M päälõõ J-Al. päälie K P pεälee ~ pεälie L P pääle K R-Eur. L P M Kõ-Len. Po Lu Ra J I peäle K-Ahl. pääl Lu Li päällee Po Lu Li J pεällie L päälle Lu Li J päällä Lu-Len. pääll Lu Li päällᴀ̈ Ku Пе́ле Pal₂ K-reg₂
1. adv peale, pealepoole; ülapoole, ülespoole | vn (наречие в значении ‘на’); сверху, вверх, кверху
Li leikkaaᴢ suurõõ pütšüü leipää ja pani võita pääl lõikas suure viilu leiba ja määris (pani) võid peale
Po avvalõõ pantii puin rissi päälee hauale pandi puust rist (peale)
Lu korppus kõik rooppa ahjoᴢ, unohtin kattoa panna pääl puder võttis ahjus (kõik) kooriku peale, unustasin kaane peale panna
J siis paammõ pruntit päälee siis paneme korgid peale
P se paikka lyõkuʙ ko menet päälie see paik õõtsub, kui astud (lähed) peale
J pani χatuu lavvalõõ, ize päälee itkõmaa rl pani kübara lauale, ise peale nutma
J ize alla, adraa pääle rl ise alla, ader peale
Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks ümber, kiil tuli pealepoole
M paŋkõ on pantu alassui, põhja päälee pang on pandud kummuli, põhi ülespoole
2. postp peale, otsa, külge, ümber, kohale, selga e. turjale, pinnale | vn на
Lu vihta kasõttii tšülmäz veez i pantii varijee tšivijee pääl viht kasteti külma vette (külmas vees) ja pandi tuliste (kerise)kivide peale (hauduma)
Li lait́joo päälee tehtii kori reele (ree peale) tehti kori
Li silmää pääl kazvop kaõ silma peale kasvab kae
J looja isub lookaa päällee, armollinõ aizaa päällee rl looja istub looga peale, armuline aisa peale
L pani sõvat kazgyõ pεälee pani rõivad kase otsa
I paŋgõt kõrõntaa päälee pantii panged pandi kaelkookude otsa
J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela otsa, torkad jala katki
Lu laiva meni tšiviloo päällee laev jooksis (läks) karile (kivikari peale)
L laiva nõisi aŋkkurii päällee laev jäi ankrusse
Ra pulikaa päälee tšäärittii šiška pulga ümber kääriti lapp
Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mulle tuli nii (suur) mure nagu tume pilv pea kohale
M laska ööll meneb lehmää päälee nirk läheb öösel lehmale selga
M omenad nõisaz maa päälee kartuli(pealse)d tõusevad maapinnale (maa peale)
Ko jarvi-emä nõisi vee päälee järvehaldjas tõusis veepinnale (vee peale)
3. prep peale, pealepoole, ülespoole, pinnale | vn на
I paavat sarafanaa päälee tšiuttoa panevad sarafani särgi peale
Li jalkaa vaivattaap pääle põlvõa jalg valutab ülaltpoolt põlve
J jo on päivä päälee pud́d́ee rl juba on päike puude kohal
Lu pullot tullaa päälle vee mullid tulevad veepinnale (vee peale)
Lu varz nõizõp tšiiree pääl maa vars tõuseb kiiresti maapinnale (maa peale)
4. adv (riietumisel) selga (panna) | vn (наречие, связянное по значению с глаголом ‘надевать, -ть’)
Po venttsasõvat pantii päällee laulatusrõivad pandi selga
Lu paan penžikaa päällee i meen tšüllää panen pintsaku selga ja lähen küla peale
Po sarafana pantii pääle sarafan pandi selga
J ahass (ahtaat) tšiuttoa et pisä pääle kitsast särki (sa) ei pista selga
J paa päälee puhassa rl pane selga puhast (rõivast)
5. adv peale, kallale | vn (нападать) на
Lu pagana koira tuõb inemizele päälle kuri koer tuleb inimesele kallale
Lu ku pagana ärtšä tuõp päälle, sis piäb joossa pakkoo kui tige härg tuleb kallale, siis tuleb joosta pakku
L domovikka daavisaʙ, üöllä tulõp pεälie majahaldjas painab, öösel tuleb peale
J uni tuõp päälee uni tuleb peale
6. postp peale, kallale | vn (нападать) на
L tulõb med́d́ee riikii pεälie sõta meie riigi peale tuleb sõda
7. peale(kauba), üle, enam, rohkem | vn больше, лишним
Li miä paan vähäzee päälle ma lisan (panen) veidi peale
Li siältä tuli kahs kaartoa ja viiz niittiä pääll sealt tuli kaks pasmast ja viis niiti (jäi) üle
Li õli sata õvõssa, õli päälletši oli sada hobust, oli enamgi
8. prep peale, üle, (millestki) enam e. rohkem | vn сверх, больше чем
J pääle sene peale selle
L babuška, täm pεälie saa vuvvyõ õli vanaema, ta oli üle saja aasta (vana)
L kaukaa tultii, pεälie puolyõ saa virstaa kaugelt tuldi, üle poolesaja versta
Lu päälee saa sülee meni alussõõsõõ alkoi üle saja sülla läks purjelaeva halgusid
9. adv pärast | vn потом
Ra a pääle äessetä kahõlt piilᴅ aga pärast äestatakse kaks korda
10. prep peale, pärast | vn после
P päälee süömizee nõistii makaamaa pärast sööki heideti magama
P näteli aikaa päälie põlua nädal aega pärast tulekahju
P lehmä tulõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb piima (= hakkab lüpsma), kui poegib, pärast poegimist (= pärast kandmist)
11. postp peale, pärast | vn после
Ra pühää päälee pärast paastu
12. postp., temp. vastu | vn на, накануне
P valvotulõd õltii kupoĺoo üö päälee jaanituled olid vastu jaaniööd
I jovanaa päälee vastu jaanipäeva
■
Li rissi päälle (millegi lõpetuseks öeldi:) rist peale!
J issuzimma õpõzõlõ pääle istusime hobuse(le) peale (= istusime rekke)
I siä õõt ku tšebjä jalgaa päälee, joossõd rõhgaa sa oled kerge jalaga, jooksed palju
L kuoli enne, jätti minuu tšülmεä kujaa pεälie jεättümεä rl (itkust:) suri ema, jättis mu külmale (küla)tänavale (-tänava peale) külmetama
L mentii laulamaa kujaa pεälie mindi (küla)tänavale laulma
I tagosap tee pääle piisab tee peale (= teemoonaks)
I pikkõnõ lahsi süntüje maa päälee väike laps sündis maa peale (= tuli ilmale)
M kõikõllaissa rooppaa tšihutattii piimää päälee piimaga keedeti igasugust putru
Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale
P mänd́ittii munõi päälie i mänd́ittii deŋgoi päälie (kaarte) mängiti munade peale ja mängiti raha peale
Lu vokid müütii kalaa päälee i rahaakaa vokke (vokid) müüdi kala eest ja raha eest
J siz issuuz nain ja katsoʙ mehee päälee siis istus naine (maha) ja vaatab mehe peale
P miε menen kaipaan sinuu päälie ma lähen kaeban sinu peale
Lu herra anti talopoigaa pääle suutoo härra kaebas talupoja (peale) kohtusse
P suuttuzin i sültšezin tämää päälie vihastasin ja sülgasin tema peale
M mitä siä minuu päälee turhaa pajatiᴅ mida sa minu peale tühja (juttu) rääkisid?
M ammassa ihob minuu päälee ihub hammast minu peale
M täm minuu päälee õõhkaaʙ ta kannab minu peale viha
J kõiki hüpätti minu päälee kõik hüppasid minu peale (= pragasid minuga)
Lu izzee teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga ajab (süü) teise peale
L miε võtan pεälliez leütεä sinuu tüttäreᴅ ma võtan enda peale su tütred (üles) leida
M parap ku vaattaiz enem päälee parem, kui vaataks (ise)enese peale
M ize on varma vaattaa päälee ise on pealtnäha tugev
I tšetä tagossaʙ tšiin, štraaffit paap pääle kelle kätte saab, (sellele) paneb trahvi(d) peale
K vooroo päälee makaaᴅ kordamööda magad
J poolõõ päälee poole peale
Lu nõissa tuulõõ pääle (purjedele) tuult peale võtta.
Vt. ka ahjopäälee, riheppäälee, ähjüpäälee, ähöpäälee, ähüpäälee

ratkoa L M (Kett. K-Ahl.) ratkua L ratkoaɢ I, pr radgon Kett. K L M I, imperf radgõn M radgõõ I ratkozin L
1. (katki) rebida v. kiskuda, (ära) lõhkuda | vn разрывать, разорвать, разбивать, разбить
L radgop sõvad enes pεälie rebib rõivad enese seljas (katki)
L kõikyõ parraa verelie ratkoziᴅ kogu habeme kiskusid verele
M möö nõõmma kutomaa polovikkoja, piäʙ nõisa ratkomaa šiškoi me hakkame põrandariideid kuduma, tuleb hakata kaltse (ribadeks) rebima
I vana sõpa piäʙ ratkoaɢ polovikkoissiɢ vana rõivas tuleb rebida (kaltsudeks) põrandariiete jaoks
I suurõt tšiviᴅ radgottii suured kivid lõhuti
2. Kett. K-Ahl. (lahti v. üles) harutada | vn распарывать, распороть
■
M kukkõ ratkõ laulaa kukk lõhkus laulda.
Vt. ka radgata

revittää Lu Li Ra revittä J-Tsv., pr revitän Lu Li Ra revitõn J, imperf revitin Lu Li J
1. rebida, kiskuda | vn рвать, порвать
Lu vazikal õli kuiva kohu, nahkaa revitti sivujõõ päälᴅ vasikal oli kuiv {k.} (= mingi nahahaigus), nahk oli krimpsus (nahka rebis) külgede pealt
2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda | vn разрывать, разорвать
J revitti paperii kahtõõ tükküü rebis paberi kaheks tükiks
Li šižgaa võin revittää, sittsaa võin revittää nartsu võin (katki) rebida, sitsi võin (katki) rebida
Ra suur pala suu revitäʙ vs suur tükk rebib suu lõhki
3. (end) katkestada | vn надрываться, надорваться
Lu raŋkkaa tüütä tetši, revitti enee tegi ränka tööd, katkestas enese ära.
Vt. ka repiä, revätä

revoĺveri J (Ja) levorveri P levorve·er M ĺevoĺveri (K), g revoĺverii Ja J ĺevoĺverii K revolver | vn револьвер
Ja täm võtti revoĺverii i ampu ta võttis revolvri ja tulistas
J laski enez revoĺveriss mahaa laskis enese revolvriga maha

rihma K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku Kr (Ja) rihmä (Ränk) rihm J-Tsv., g rihmaa K P M Kõ Lu Li J I, pl rigmad Kr
1. köis | vn канат; верёвка; привязь
P meil puukaa ep pantu kuormaa tšiin, pantii rihmaakaa meil (koorma)puuga ei pandud koormat kinni, pandi köiega
Lu piäb nõssa lehmää rihmojeekaa, nii õltii moritõttu, ebõõ einää tuleb lehma köitega tõsta, (loomad) olid nii otsa jäänud (kurnatud), ei ole heina
Lu rihmaa jadgotaa pittsamizeekaa köit jätkatakse pleissimisega
Lu rihma ja rossi on ühssama, seesama on (jäme) köis ja tross on üks ja seesama
Lu rihmaa tõmpamin köievedu
P opõn on rihmaᴢ hobune on köies
P panõn opõzyõ rihmaa panen hobuse köide
M hoikka rihma peenike köis
M paksu rihma jäme köis
M konatti rihma köis, tross
J einä rihma heina(veo)köis
2. nöör | vn верёвка, бечёвка
Lu vihta siottii rihmaakaa viht seoti nööriga (kinni)
Lu tõmpaa rihmal ümpärii tšiini tõmba nööriga ümbert kinni
M ripussuu rihmaasõõ riputas enese nööri otsa (= poos enda üles)
I pani rihmaa kaglaa i kurissujõ pani nööri kaela ja poos enda üles
M mõrttsu on tehtü matšaloissa, matšalõizissa rihmossa (heina)märss on tehtud niin(t)est, niinenööridest
M hoikukkõin rihma peenike nöör
M tšeerto rihma keerdus nöör
Ra niisi rihmaᴅ niienöörid
Ra suksõõ rihmaᴅ (kangaspuude) tallalaudade nöörid
3. (linane) niit v. lõng | vn (льняная) нить, нитка
I tšedrääᴅ, rihmad leeväᴅ ketrad, tulevad (linased) lõngad
J rihma on linassa niit on linast (kedratud)
Li painõttii kaŋkaita, rihmoja värviti (linaseid) kangaid, (linaseid) lõngu
Lu jõka kaartoz oŋ kuuštšümmet rihmaa igas pasmas on kuuskümmend lõnga
J eĺmed lütšätää rihmaa, sis tuõb eĺmivirka helmed lükitakse niidile, siis tuleb helmekee
J rihma vüühti niidiviht
J eestää paan valõõ rihmaa, siiz õmpõõn esiteks panen traagelniidi, siis õmblen.
Vt. ka aisarihma, arjuzrihma, einärihma, kańivo-rihma, konattirihma, koto-rihma, krampiirihma, kumakkarihma, liikki-rihma, linarihma, noottarihma, raksi-rihma, rinnuzrihma, röüsi-rihma, seilirihma, seltšärihma, sorrarihma, tšöüsi-rihma, võrkoorihma, õmpõluzrihma

roojauta Kõ (M J) roojahuta (Ku), pr roojaun: roojahun Ku, imperf roojauzin M Kõ (end ära) määrida, mustaks teha, mustaks minna | vn пачкаться, испачкаться, мараться, замараться, грязниться, загрязниться
M pojokkõin roojauz nõk̆kõõsõõ poiss määris enese nõega.
Vt. ka roojata

soolata M Kõ Lu Li (J) suolata L soolõta Lu soolõt J-Tsv. soolataɢ I, pr soolaan Lu Li J soolaa I, imperf soolazin Lu Li soolõzin J soolazii I (sisse) soolata; (toidule) soola sisse panna | vn солить, посолить
M siineᴅ, näitä ep süüvvä järkeä, kui metsässä tooᴅ, näitä piäp tšihuttaa i soolata riisikad, neid ei sööda kohe, kui metsast tood, neid tuleb keeta ja soolata
Li entää vart soolattii kallaa enese jaoks soolati kala
J soolõttu liha soolatud liha, soolaliha
I miä tah̆hoo talvõssig ogrutt-soo soolataɢ ma tahan talveks kurke (sisse) soolata
I suppia ku et soolaaɢ, suppi niku roho on, eb õõɢ millissäiᴅ mak̆kua kui (sa) ei pane supile soola, (siis) on supp nagu rohi, ei ole mingi(sugus)t maitset
Li miä rooppaa soolaan ma panen pudru sisse soola
M soolõtsõ saab õlla kõiɢ, mitä söömää soolataᴢ soolane võib olla iga toit, millele pannakse soola sisse

stokana K L P M Kõ Po Lu J I stakana K stokan Lu J stokona J-Must. Стокана ~ Сто́кана Tum., g stokanaa K L P M Lu J
1. (tee-, õlle)klaas | vn стакан
L stokanaakaa vettä akkunalõ pantii klaasiga pandi vett aknale
P nii, no valõttii tälle ŕumka viinaa, stokana õlutt annõttii nii, no valati talle pits viina, klaas õlut anti
J vala vari tšaaju stokanõss bĺuudõtškaa, muitõs põlõtõd uulõᴅ vala kuum tee klaasist alustassile, muidu põletad huuled
M stokanad elizeväᴅ klaasid kõlisevad
I stokana kahsi paŋgõõ päälee klaas (või) kaks (ühe) pange peale
M abras stokana habras klaas
J looti on ümmärkainõ niku stokanaa põhja (püssi)kuul on ümmargune nagu klaasi põhi
Po isutaz juomaa stokanoja (pulmakomme:) istutakse õlleklaasidest jooma
M kase on sigalõõ dovarišša, kõik stokanaᴅ viruttannu see on seale kaaslane, kõik klaasid (on ära) loputanud (= on enese purju joonud)
2. J-Must. (mee)kärjekann | vn сотовая ячейка.
Vt. ka klasistokana

strama (J) stram J-Tsv., g straaa J häbi | vn срам, стыд
J stram, kui jõi enez umalaa häbi, kuidas jõi enese purju
J õmall tšäell piäb ize-enellee tehä stramaa, mokomaa pazgaa, mokomõizõss pazgõss viinõss oma käega tuleb teha endale häbi, niisuguse halva, niisuguse halva viina pärast.
Vt. ka stramu

surma Kett. K-Ahl. L P M S Po Lu Ra J I (U) surmᴀ Ku surm J-Tsv. Су́рма Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁, g surmaa U P M Lu Ra J surm | vn смерть
I miä koollag ved́ en tahoɢ, a surma tuõbõ ma ei taha ju surra, aga surm tuleb
M jumal näed ev võta min̆nua, en koolõ, ebõ·õ millõõ surmaa jumal, näed, ei võta mind, (ma) ei sure, pole mulle surma (määratud)
P surma tuli dai vei surm tuli ja viis
J surma tuõb oottamatta surm tuleb ootamata
Lu ättšinäin surma tuõb ilma tautia äkiline surm tuleb ilma haiguseta
Ku liikkujall on liikᴀ surmᴀ kk liikujal(e) on surm liigne
Ra katil on iloᴅ, a iirel on surma vs kassil on pidu, aga hiirel on surm
L iezä surmaa tahtõ kunikas poigad naittaa kuningas tahtis enne surma poegadele naised võtta
S pajatattii, što per̆rää surmaa kot̆too tšäüsi räägiti, et pärast surma käis (surnu vaim) kodus
M naizikoo piti pit̆tää surmaa päiväässaa povonikkaa pääzä naine pidi surmapäevani tanu peas kandma
M surmaa sih̆haa et tää surma kohta (sa) ei tea
M mikä õli täm̆mää surmaa süü mis oli tema surma põhjus?
Lu vätši duumõttii, što tämä saap surmaa senee õpõzõõkaa rahvas arvas, et ta saab selle hobusega surma
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese ära
M tätä pääsettii surmalta ta päästeti surmast
M õm̆maa kazvatattu unukka tappõ surmalõõ oma kasvatatud lapselaps tappis (ta) ära
Lu jürü tämää ampu surmaassaa välk lõi ta surnuks
J ep see koollu õma surmaa ei see surnud loomulikku (oma) surma
I siä koolõd eb üv̆vää surmaa sa ei sure õiget surma
J kooli märännee surmasõ (ta) suri hirmsat surma
M tänänn õlin surmalla suuza, a veel bõllu lootu surmalõõ täna olin surmasuus, aga veel polnud loodud surmale
Lu tänävä surma õli suu pääl, a veel eb õllu lootu surmassi täna oli surm suu juures, aga veel ei olnud (ma) surmaks loodud
■
M surma rippu niitii päällä hing oli niidiga kaelas ~ surm oli silmade ees
J surm om pihoᴢ surm on käes (= inimene sureb varsti)
J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss salvab, siis on surm käes
Lu jo on surma sellää takan juba on surm selja taga (= juba surm läheneb, juba on üks jalg hauas)
J surmaa tšättee menemä surema
J surmaa näkoin surma nägu (= inimene näeb halb välja)
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar.
Vt. ka epä-surma, nältš-surma, ättšisurma

sööttää M Kõ S Ja-Len. (K V-Len. Lu) süöttää P (U M V Li) süöttεä L P süüttää Lu Li Ra J süüttääɢ I süüttä J-Tsv., pr söötän K M Kõ süötän K süütän Lu Li J süüten J-Tsv., imperf söötin M Kõ Lu süötin U süütin Lu Li J
1. sööta, toita, süüa anda; nuumata | vn кормить, накормить, питать; откармливать, откормить
K tauti söötäb da eb lihota vs tõbi söödab, aga ei lihuta (= kosuta)
Kõ söötä lahzõd i söö izze sööda lapsed ja söö ise
I pikkõzia lahsaa piäʙ üvvii süüttääɢ i üvätä süüttääɢ väikesi lapsi tuleb hästi toita ja (neile) head sööta
J bĺednoit lass tait laihõssi süütetä kahvatut last toidetakse vist kehvalt
I rinnala süütii lassa rinnaga toitsin last
M akanat söötettii lehmiilee aganad söödeti lehmadele
Lu taari jääb lahassi, süütetää ravad lehmäl daĺi sigal (kui) kali jääb lahjaks, (siis) söödetakse (taari)raba lehmale või seale
M siis ku leipä jahtu, see söötettii opõzõllõõ, a muna peremehelee siis, kui (floorusepäeva) leib jahtus, söödeti see hobusele, aga muna (anti) peremehele
I kahõs̆saa enttšiä lehmiä süütimmäg i juutimmaɢ kaheksa inimesega söötsime ja jootsime lehmi
Lu süütettü sika, süütettü külläizessi sika nuumatud siga, nuumseaks söödetud
P tämä süötti lõunaakaa minua ta andis mulle lõunat süüa
M kõik piti sööttää i sõvõttaa tšülällä külal tuli (külakarjused) puha sööta ja rõivastega varustada
J taita üvässi süütetä, ku päiv-päivelt paksunõʙ vist hästi söödetakse, et läheb päev-päevalt paksemaks
J varm, niku süütettü sika tüse nagu nuumatud siga
2. toita, ülal pidada | vn содержать, питать, кормить
M küll miε en̆nee söötän küll ma enese (ära) toidan
Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissaa süüttämää vanas eas hakkavad nad mind toitma
J ühsinää süütep koko perett üksinda peab kogu peret ülal
Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: pean isa ja ema ülal
M piäp sööttää õm̆maa päätä peab end ise (ära) toitma
■
Lu se on sukkurill süütett, se on alvõss kazvõtt see on suhkruga söödetud, see on halvasti kasvatatud
Lu ku õhzõntaʙ, jutõllaa, süütäʙ merikaloja kui (inimene laeval v. paadis) oksendab, (siis) öeldakse: söödab merekalu
Lu peremettaa süütettii põhjaõngedele pandi söödad otsa

taazi M Lu Ra J-Tsv. (Li) taaᴢ M, g taazii M J (pesu)kauss | vn таз
M menin saunaa, sõvad i taaz õltii kainaloᴢ läksin sauna, pesu ja pesukauss olid kaenlas
Li siiz virruuʙ, üli pää valaʙ taazikaa vai koušikokaa võtaʙ taazissa siis loputab (enese puhtaks), üle pea valab kausiga või võtab kopsikuga kausist (vett)
J peze tšäet taaziz de tue süümä pese käed pesukausis ja tule sööma
Li valõttii puhtaa taazissõõ puhassa vettä valati puhtasse pesukaussi puhast vett

tappauta (M) tappautaɢ I, pr tappauʙ, imperf tappauzi: tappauᴢ M
1. surma saada | vn погибнуть, погубить себя; убиться
I siä võit siälä laŋkõõtaɢ i tappautaɢ sa võid seal (heinakuhja otsast alla) kukkuda ja surma saada
2. ennast tappa | vn убивать, убить себя; покончить
M raz [sic!] tappauz de tappauz de mitä muuta, ku piäʙ mah̆haa panna kui (kord) juba tappis enese, ja mis (siis) muud, kui tuleb maha matta

tehä Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. U V Kr) teh́ä J-Tsv. teχ́ä K teh́h́ä Lu Li teχ́χ́ä Lu teh́h́ᴇ J-Tsv. tehäɢ I tetä (M), pr teen K U M Kõ Lu J Ku tõn Lu tien K-Ahl. L P tii I tiin Lu Li tegen ~ teǵǵen Kr, imperf tein K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku tei I
1. (midagi) teha, valmistada, ka impers. | vn делать, готовить (что-нибудь), также безл.
J tämä tetši tüütä päivässä päivää ta tegi tööd päevast päeva
S kõik tööt kotonn tehtii tšäzii kõik tööd tehti kodus käsitsi
I miä paĺĺo tei tüütä ma tegin palju tööd
P tüötä tehezä õlõn ain elännü tööd tehes olen aina elanud
Lu tämä ep tunnõ mittä izze tehä, a piäp tšüssüä tõiss inemissa, tšen tälle tetšeiᴢ ta ei oska ise midagi teha, vaid peab paluma teist inimest, kes talle teeks
I izeɢ tiiɢ, kui tunnõᴅ ~ kui tääᴅ tee ise, nagu oskad
M miä teen sen̆nee veš̆šaa niku iigruškaa kk ma teen selle asja mängides (nagu mänguasja) valmis
K sukkaa tehtii kooti (tehti) sukka
M tee niitilee sõlmu õttsaa tee niidile sõlm otsa
M piäp tehä tuli peab tuld tegema
Lu järvisoos tehtii einää Järvisoos tehti heina
M nõisas kuhjaa tetšemää hakatakse kuhja tegema
M tehäz rütšelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad
P paarńuolõ tehtii sütšüzün rüiᴢ kesale külvati (tehti) sügisel rukis
Lu suurimoi teχ́χ́ää kagrass tangu(sid) tehakse kaerast
I tii sigalõ süümissä teen seale sööki
M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett
J tetši turhii minuu emäni tetši turhii tuutijani rl tegi asjata mu ema, tegi asjata mu äiutaja
Lu tämä tetši senee millõ vihutta ta tegi seda (selle) mulle vihuti (= meelega)
P nõizõmma riht tetšemää hakkame maja ehitama
K tehtii rissiä tehti ristimärk
M unostat tehä rissiä et̆tee unustad risti ette lüüa (ristimärki ette teha)
P škelmi pojo, škelmüüttä tieʙ kelm poiss, teeb vallatust
L tehkaa meilie tilaa tehke meile ruumi
M raja õli tettü piirjoon oli tehtud
K korovota tehtii ringmängu mängiti (tehti)
M tee tällee tšäeekaa, tee lehvita talle käega, lehvita
J rauhaa tetšema rahu tegema
M tetšivät süntiä (nad) tegid pattu
Lu tetši enel surmaa (ta) tappis enese
M tehäz lauta kaetakse laud
M talvõll teep soojaa talvel teeb sooja (~ talvel läheb ilm soojaks)
2. (midagi) pidada, korraldada, teha | vn справлять, устраивать
K üli kahõõ nätelii pulmat tehtii kahe nädala pärast peeti pulmad
K tehäss sχotka peetakse (küla)koosolek
P siis tehtii suuto siis peeti kohut
L tetšivät sõa hakkasid sõdima
3. poegida, sünnitada | vn телиться, жеребиться; родить
P lehmä tieʙ vazikkaa lehm poegib
M opõnõ tetši śalgoo hobune tõi varsa
S miä izze lauttas tein lahzõᴅ ma ise sünnitasin lapsed laudas
4. nõiduda, kaetada, halba teha | vn колдовать, сглазить, причинять, причинить вред
J tütöd nõitomusii tetšiväᴅ tüdrukud nõidusid (tegid nõidusi)
M miε n täätännü, etti töö teettä ap̆pia ma ei teadnud, et te annate abi (nõidudes)
Lu nõizõp silmiekaa kehnoo tetšemää hakkab silmadega halba tegema (= kaetama)
P sein obaχkoi, nõisi millyõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
5. muuta, teise olukorda viia | vn привести в другое состояние
L tie õnnõvassi nuort nuorikkõa tee noor noorik õnnelikuks
Lu narrip koiraa, tiip koiraa ärriässi narrib koera, teeb koera tigedaks
J puussi-paĺĺassi tetšema puupaljaks tegema
J purussi tetšemä puruks tegema
■
M tehäze mak̆kõata (pulmakomme:) tehakse „magusat” (= peigmees ja pruut suudlevad)
J ruttoa taga tetšemä tagant kiirustama
J ińemizet tetšiväd lupausõᴅ inimesed andsid tõotuse(d)
Lu sis tetši pitšää nenää siis tegi pika nina

tšääriüssä (J-Tsv.) tšääriüssäɢ I, pr tšääriüʙ J I, imperf tšääriüzi
1. (ümber) keerduda | vn обматываться, обмотаться
J tsepa ize tšääriüb ümper špiliä kett ise keerdub ümber peli (~ ankruvinna)
I ümper kag-laa tšääriünnük kase napa ... ümber kaela (oli) keerdunud see naba(nöör)
2. ennast sisse mässida | vn укутываться, укутаться
I iuhsõt pitšäᴅ, iuhsilla kattõup kõittši, tšääriüb ivuhsiissõõɢ, niin i tšäüʙ (näkist:) juuksed (on) pikad, juustega kõik katab enese, mässib end juustesse, nii käibki

turta J-Must. (M Li J) turr J-Tsv., g turra J
1. tuim, kangestunud, tundetu | vn окостенелый, омертвелый
J ep see enepä elosõõ nõiᴢ, jo meni turrõssi ei see enam ellu ärka, juba kangestus
M piäb vähäkkõizõõ liikutõlla jalkoi, to tuõvat turrassi peab natuke jalgu liigutama, muidu jäävad kangeks (surevad ära)
Li J tšäsi meep turrõssi käsi sureb ära
M tuli tšäsi turrõssi ~ J tein tšäe turrõssi käsi suri ära
J turr jalk surnud jalg
2. halvatud | vn парализованный
J juunnu ene turrõssi ta sai joomise tagajärjel halvatuse (on joonud enese halvatuks)

tõmmata Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J tõmmataɢ I tõmmõta Lu (Li) tõmmõtõ Lu Li (Ra) tõmmõt J-Tsv. temmata (Ku), pr tõmpaan L P M Lu Li J Ku tõmpan K-Ahl. tempaan Ku, imperf tõmpazin K P Lu Li J Ku tõmpõzin Lu J tõmpazii I tempazin Ku
1. tõmmata (kinni, kokku, peale, poole, välja, äärde jne.) | vn тянуть, вытянуть, по-, при-, с-, притягивать, притянуть, дёргать, дёрнуть
Lu tõmpaa rihmal ümpärii tšiini tõmba nööriga ümbert kinni
M kaŋkaat kõik tõmmõttii, aŋgõõ päälee kangad tõmmati kõik kõva lumekooriku peale (pleekima)
P tõmpaa vähäize enellieᴢ, sis tulõb õikõassi tõmba natuke enda poole, siis läheb otseks
Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja
P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paise peale, see pehmendab, tõmbab mäda välja
M raana tõmpaab tšiin haav kasvab (tõmbub) kinni
M ripilaakaa tõmmataz leiväd ahjossa roobiga tõmmatakse leivad ahjust (välja)
J sõpa tõmpaap kokkoo riie tõmbub kokku
Lu tõmmata litši seinää (laeva) kai äärde tõmmata
J tõmpõs tširvee tšättee haaras kirve kätte
M ivuussiiss tõmpõzi tõmbas juustest
Kõ eelmuinaa võtõttii soldatiss i tõmmattii arpaa ennemalt võeti soldatiks ja tõmmati liisku
2. (väljendab asendi v. seisundi muutumist | vn выражает изменение состояния, положения)
Lu miä tõmpõzin uhzõõ ragollõ ma tõmbasin ukse praokile
M nät ku katti riŋgottaaʙ, tõmpaz en̆nee kokkaasõõ näe, kuidas kass ringutab, tõmbas enese küüru
J sooni tõmpaab jalkaa jalg tõmbub krampi
P rauta ruossyõsyõ tõmpaᴢ, ruosõttu raud tõmbus rooste(sse), roostetas
P tõmpaab uulõᴅ nagrusuulõ tõmbab huuled naerule
3. suitsetada, (suitsu sisse) tõmmata, hingata | vn курить, вдохнуть
P tämä tõmpaap piippua tema tõmbab piipu
P miε tõmpazin ühie paperoskaa ma tõmbasin (ära) ühe paberossi
L ühesää kertaa tõmmattii laadanaa savvuata üheksa korda tõmmati (sisse) viirukisuitsu
4. intrans tõmmata, vedada (ahju kohta) | vn тянуть (о печке)
M ahjo ep tõmpaa, savvu tuõp kõikk rih̆heesee ahi ei tõmba, suits tuleb kõik tuppa
5. (vägikaigast) vedada | vn (перетягивать противника, держась сидя друг против друга за общую палку – вид народной игры)
J tõmmattii veto-paalikkaa veeti vägikaigast
6. (väljendab soovi, tahet | vn выражает желание, стремление)
M meitä nii tõmpaap pajattaa õm̆maa viisiä meid nii tõmbab omamoodi (= oma keelt) rääkima
M kuza eläᴅ, sinne tõmpaaʙ kus elad, sinna (sind) tõmbab
■
J mehet tõmmõtaa dubiinuškaa lauloa (raŋkkaa tüüt tetšejõᴢ) mehed tõmbavad „Dubiinuškat” laulda (ränka tööd tehes)
J mitä siä nii tõmpaad itka, vai mitä vaivõttaaʙ mis sa nii rebid nutta, või valutab miski?
J tõmpõs kaunessi (ta) punastas
M jõgõperää tšeeli tõmpaab enäpi virossi Jõgõperä keel on rohkem eesti keele moodi.
Vt. ka tõmpia

täünnä K R-Eur. U M Lu Li J I täünnää M täünn M Kõ S Po Lu Ra J täünä Kett. K-Al. P M Kõ S Lu Li Ra I täünᴀ̈ Ku täünää Kett. K L P M J I täüεä L täün M Kõ Lu Li adv täis | vn полный; полным-полно
J kalmoo-uŋka õli riissuurmaa täünää kalmu toiduvaagen oli riisitangu täis
J süükaa, juukaa vatsat täünää rl sööge, jooge kõhud täis
L latozid lahsai rihie täünεä rl ladusid (= tegid) lapsi toa täis
Lu jõka noorikõl õli kirstu, i täün piti õlla igal mõrsjal oli (veime)kirst, ja täis pidi olema
M pää täünnä viskaz lahzõlõõ tuskatäitä lapsele viskas pea vaevatäisid täis
M jo täütti kahõsaatšümmettä vootta täünä juba sai (täitus) kaheksakümmend aastat täis
Lu rihi täün tuttavia, ühtää b tunne? – Jäĺĺet (Must. 159) mõist tuba täis tuttavaid, ühtegi ei tunne? – Jäljed
M mitä tõi. tuli pöllüä kormunat täünn mida (ta) tõi? – Tuli, taskud tolmu täis
M pajatab niku rooppaa suu täünä räägib, nagu suu putru täis
M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on enese täis söönud nagu merihärg
Kõ se on täünn niku sika see on täis (= purjus) nagu siga
J paŋkaa pää täünn jooge ennast purju
M miä nagran vatsaa täünnä ma naeran vatsatäie
Kõ annap persee täünn vittsaa annab tubli keretäie
Lu tämä petteep silmäd i kõrvõt täünn ta valetab silmad ja kõrvad täis
M täll õli närü täünää tal oli hing täis
P sõimaz minua suut silmät täünää sõimas mul suud-silmad täis
Lu milla toož tuli jo närä täün (Len. 278) mul sai ka juba hing täis
Li tiukkaa tuli täünnä (tuba) sai tihedasti (rahvast) täis
Lu täpi täün ~ M täpilizee täünä ~ Kett. täpizee täünä puupüsti täis
I täppis täünä kuhjaga täis
S täünä kuu täiskuu.
Vt. ka täpi-täün, täpö-täünä
Vt. ka täüsi, täütee, täüteellä

täünö J = täünnä
sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heinu täis
eestä võta suu täünö vett, siis kloŋkus alaᴢ enne võta suu vett täis, siis neela kulinal alla
too paŋki täünö vett too pangetäis vett
põlto on iire aukkoit täünö põld on hiireaukusid täis
nii on juunu ene täünö, jot ležib nenällää nii on enese täis joonud, et lamab ninali (maas)
napsutti tõizõlõõ kõrvõt täünö andis teisele vastu kõrvu
sai närä täünö ~ nahk on täünö (ta) vihastas rängalt.
Vt. ka täpi-täünö
Vt. ka täüsi, täüteellä

täütee M = täünnä
kantõ paat täütee (kratt) kandis (peremehe piima)potid (piima) täis
baŋkka tõmpaap täütee vertä kupp (= kupuklaas) tõmbab (enese) verd täis

uhkõa K-Ahl. P M I uhkea R-Lön. uhkaa Lu Li Ra J uhkia (Ku), g uhkõa: uhkaa Ra J
1. uhke; upsakas, ülbe, iseteadlik | vn гордый; надутый, спесивый
P tämä on nii uhkõa, eb võta drastuid vassaa tema on nii uhke, (et) ei võta tere(gi) vastu
Lu ep pitäiz õlla nii uhkaa ei ole(ks) vaja nii uhke olla
J nii tuli uhkassi, jot ep tullu meile tšäümätši läks nii uhkeks, et ei astunud (enam) meile sissegi (ei tulnud meile käimagi)
Lu vaa uhkaapass mennää lähevad (minnakse) aina uhkemaks
Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea maas (= nüüd on alandlik)
M hukko on uhkõa: mill tap̆paab rah̆haa taat on uhke (= suureline): mul jagub raha!
Lu mõnikõz noor on uhkaa, tahob vanõpaa entä õpõttaa mõni noor on iseteadlik (upsakas), tahab endast vanemat õpetada
I uhkõa inehmine uhke (upsakas) inimene
Ku uhkial boranall on ain sarved vereᴢ vs uhkel oinal on sarved aina verised (veres)
2. uhke, ilus, tore, suurepärane | vn хороший, прекрасный, великолепный
J poikõz on uhkaa sõaᴢ rl su poeg on sõjas uhke (tore)
J elä õõ uhkaa sõaᴢ rl ära ole sõjas uhke!
M uhkõa meeᴢ, tšettäid ep peltšää, meep hot perkelelle sarvii päälee tore mees, kedagi ei karda, läheb kas või kuradile sarvede peale
J assiä mi uhkaa talo ah mis(sugune) uhke talu!
J uhkaa talo lahzõd on ize uhkaᴅ uhke talu lapsed on (ka) ise uhked
Lu uhkaa, eness piäb suurõõ vaarii uhke, enese eest hoolitseb väga.
Vt. ka uhka¹

vargõssuᴢ Lu vargõsuᴢ J-Tsv., g vargõssusõõ Lu vargõsusõõ J vargus | vn воровство, кража
Lu tšen saap salamii, tšen ep saa, a vargõssuᴢ nõizõb ilmii kes saab salaja (võtta), kes ei saa, aga vargus tuleb (ikka) ilmsiks
Lu se enee ilkaaʙ iässi vargõssusõss see häbistab enese eluajaks vargusega
J vargõsuss kõrjama vargust varjama.
Vt. ka varkauᴢ

vart Kett. L P M Lu Li J Ku = vartõõ
L mitä vart trubaa kannat kaasa tšerikkoᴢ mille jaoks sa kannad pasunat kirikus kaasas?
Li entää vart soolattii kallaa enese jaoks soolati kala
J ahjoz avvotõlla pajuit lait́oa vart ahjus hautatakse painardeid ree jaoks
J miä lähzin kattoa vart vittsasõ ma läksin katuse jaoks vitsu tooma
J kane kahs kottia rüiss on jätettü javotuss vart need kaks kotti rukist on jäetud jahvatamise jaoks
Lu tämä sinnua vart on suurõpi kunikõssa tema on sinu jaoks kuningast kõrgem (suurem)
Lu põlõttõmin on kehno tervüttä vart suitsetamine on tervisele kahjulik (halb tervise jaoks)

veri Kett. K R-Reg. L P M Kõ Lu Li J I (R-Eur. Ku) weri ~ weerri ~ wärri Kr Ве́ри Pal₁ K-reg₂ Еры Pal₁ Éры Ii-reg₁, g veree P M Lu J verie P ver̆ree M I veri | vn кровь
M veri on soonõᴢ veri on soones
Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui kärna rebid ära, siis hakkab veri tulema
P veri hüütü veri hüübis
P verie kuppijad rohkõab õlivad naizikoᴅ kupupanijad olid enamasti naised
P verie kupiᴅ vai verie sarvõᴅ kupu(klaasi)d või kupusarved (aadrilaskmiseks)
Lu kuppijad lastii vertä saunaᴢ kupumoorid lasid aadrit saunas
Lu oma veri näütäb unija (uskumus:) oma veri näitab une(nägu)sid
L sõmõriikaa kõikk jalgad rikkozin verelie sõmera liivaga lõhkusin jalad lausa verele
Kõ nõita piεb lüüvvä ver̆reessaa nõida peab peksma, kuni veri tuleb välja
J veres päi verise peaga
M lehmä on verellä lehm kuseb verd
I sõrmi on verezä sõrm on verine
P koiruuz on jo verezä koerus on juba veres
P veri villi, siz jo tulõʙ vesi verivill, siis juba tuleb vesi (sisse)
J veri kakkuja teχ́χ́ää ku sika tapõtaa verikäkke tehakse (siis), kui siga tapetakse
M tehtii kalbassia, veri kalbassia (verest) tehti vorsti, verivorsti
Lu veri süätauti on kehno, on tarttuvain tauti verine kõhutõbi on raske (haigus), on nakkav haigus
L enäpεä verie valkua ep piε pitεä enam verevalamist ei tohi olla
J veree pläkiᴅ vereplekid
■
M vad́d́ikko verezä sünnilt vadjalane
J üht vert (vere)sugulased (üht verd)
Lu minuu veri on arka ma olen ara verega
Lu miε näin pelehüssä omass veress minu enese närvid olid süüdi, et nägin kummitust
M tänänn sain nii paĺĺo pah̆haa meeltä, etti süämühset kõik ver̆reekaa tšääntüziväᴅ täna oli mul nõnda palju meelepaha, et kops läks üle maksa (et sisikond ja veri kõik pööras sees)
I nät tämä on mokomaa mussaa vertä meeᴢ vaat tema on niisugune mustaverd mees
P tšülmää veriekaa, ep peltšää, eb mene veress vällää külmavereline (külma verega), ei karda, ei lähe verest välja.
Vt. ka elo-veri

vilissää M Lu (K-Ahl. I) vilissεä L P vilissä Ra, pr vilisän K Lu vilisen Lu Ra, imperf vilisin M Lu
1. vilistada | vn свистать, свистеть
M vilissi koiraa enellees (ta) vilistas koera enese juurde
M miä vilisin ma vilistasin
M tuuli viliseʙ tuul vilistab
L vilisäb aivuo kõvii vilistab väga kõvasti
P älä vilisä rihezä ära vilista toas
Lu algod viŋkuvad niku vilisetää halud visisevad (põledes) nagu vilistatakse
2. sisiseda (mao kohta) | vn шипеть
Ra mato kui suuttuʙ, siiz nõssab pää ülez i viliseʙ kui madu vihastab, siis tõstab pea üles ja sisiseb.
Vt. ka vilisellä, villissää

viruttaa K L P M Kõ Lu (Ja Ra) virutta J-Tsv. viruttaaɢ (I Ma), pr virutan K-Ahl. Kõ Lu virutõn Lu J, imperf virutin Kõ Lu J loputada | vn полоскать, обмывать
Lu perrää pezuu sõppaa virutõtaa puhtaaz veeᴢ pärast pesemist loputatakse rõivaid puhtas vees
M õjalla viruttaas sõp̆põi ojas loputatakse riideid (pesu)
Kõ tšev̆vääll puhasamma õj̆jaa, kummaz virutamma sõp̆põi kevadel puhastame oja, kus pesu loputame
M viruta liha veekaa loputa liha veega
Lu suurimad virutattii i siiš tšihutattii tangud loputati ja siis keedeti
P võta vettä suhyõsyõ i viruta suu võta vett suhu ja loputa suu
Ma viruttağgaa loputage
L virutõttii kõik sünniᴅ vällεä (allikal ohverdades:) loputati kõik patud välja
M kase on sigalõõ dovarišša, kõik stokanaᴅ viruttanu see on seale kambamees, kõik klaasid (on ära) loputanud (= on enese purju joonud).
Vt. ka virauttaa², virutõlla

virutuzvesi (Li) loputusvesi | vn полоскательная вода
teeb virutuzvee, siiz virruuʙ, üli pää valab taazikaa vai koušikokaa võtab taazissa teeb loputusvee, siis loputab (enese) puhtaks, üle pea valab (pesu)kausiga või võtab kopsikuga kausist (vett)

väärii P Lu J-Tsv. vääri J-Tsv. viltu, kiiva, kõõrdi; kaldu | vn криво, косо
P tõmpaa vähäizee enellieᴢ, sis tulõb õikõassi, muitõss on väärii tõmba natuke enese poole, siis läheb õigeks, muidu on viltu
J kase viiru om veitettü väärii see joon on viltu tõmmatud
J väärii menemä viltu minema
J mitä nii väärii katsod minu pääle, vai õõt süämiᴢ miks sa nii kõõrdi minu peale vaatad, või oled vihane?
Vt. ka väärää