[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 39 artiklit

Aruaru [aruaru] ‹-sseHJnküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Raasiku mõis), 1925 Aruaru (talud).  A4
Pärast 1920. a-te maareformi raba servale rajatud küla, enne seda olid seal mõisatööliste majad. Talunimed sisaldavad enamasti Aru-elementi: Aru (u 1866 Арро), Aruaru, Aruallika, külanimi olevatki esialgu olnud lihtsalt Aru. Vana talu on Arukoka (rahvakeeles ka Aruvana), teised asundustalud. Mõisaaegne rahvajutt pajatab, et soodest ümbritsetud Aruarust olla kaks korda aastas vilja saadud: siis, kui talvel jää kandis, ja pärast jaanipäeva, kui vesi oli soos alanenud. Nimes sisaldub sõna aru. Aruaru lõunaosas, Raasikust läänes on vana külakoht Kaemla (1241 Keamol, 1650 Kaimala). Al XVI saj-st on mainitud vaid (vaba)talu, mis on läinud XVII saj keskel Raasiku mõisa alla. 1690 tähistas Kaimela nimi ainult põldu. Hiljem on lähedusse rajatud uus tänini püsinud Kaemla talu. Kaemla nime seob L. Kettunen sõnaga kaim : kaimu, sm kaima, mis on usutavam kui teine tema pakutud võimalus kaema ’vaatama’.MJ
Eesti TK 25;  EAA.1.2.C-III-37; EO: 84; EVK; Joh LCD: 421; Jõelähtme 2010: 113; KN; KNAB; LCD: 46r; Lepik 2002–2003: 4; Vene TK 126

Diby [diibi, rootsi `diibü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Dibe [`diibe] Vorküla Lääne maakonnas Vormsi vallas (Suuremõisa mõis), 1540 Důderbw, 1564 Duyderbuy, 1565 Dödderby, 1567 dorp tho Dudder, 1613 Dudderby, 1627 Dyby, 1977–1997 Diibi.  B3
Rootsikeelne asustusnimi sisaldab liigisõna by ’küla’, algusosa tuleneb rootsi uurijate arvates vanarootsi sõnast *dudher või *dudhre ’aeglaselt voolav vesi, soine maa’. Seda sõna tuntakse tänapäeva Rootsis küll ainult kohanimedes, mh Smålandi kihelkonnanimes Döderhult (1312 Dudhrahult). Võib siiski oletada, et sõna on olnud kasutusel ka ümberasujate keeles. Vormsi küla on arvatavasti nime saanud põhjaküljel asuva laia sooala Dibyträsket järgi, millele viitab ka nimekuju dorp tho Dudder. Soo kohta kasutab C. Russwurm 1855 määratlust Meerb[usen] ehk merelaht.MB
Johansen 1951: 276; Lagman 1964: 39; Russwurm 1855: I, 106; SOL: 62; Wieselgren 1962: 98–100, 157

Eametsa2 [`eametsa] ‹-`metsaPärküla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), 1638 Ochametza, 1680–1684 Öhametz Byy, 1726 Oamezsher Dorff, 1751 Eha Metza Jaan, 1839 Oeametz.  B1
Küla keskosa kadus pärast Teist maailmasõda Pärnu lennuvälja rajamisel. Kirjapanekute põhjal võib e või ö olla hiline. Võimalik, et nime algusosa lähtekohaks on oja. Siiski tuleb o-lise esmamainingu puhul arvesse ka uht : uha ’raiutud mets, risu’, uhk : uha ’jää peale imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, milles u võiks olla madaldunud h ees. Vrd uhastik ’kinnikülmumata koht soos’.MK
BHO: 57; EAA.1000.2.956:5, L 4p; PTK I: 255; Rev 1638 II: 32; RGADA.274.1.229/3:98, L 962p; Roslavlev 1977: 42; Rücker

Emajõgi [emajõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach.  C1
Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „ema“ ja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos Raadi mõisaga ja mille nime kasutati puhuti paralleelselt viimase omaga. Emajõeks on nende tähtsuse tõttu nimetatud ka Pärnu jõge (1224 Emaioga; 1234 Emihoch) ja Velikajat ehk Pihkva Emajõge (Pihkva Imäjõgi, Suur´ Imä). Soomes on kohanimi Emäjoki. Ladina Mater Aquarum tähendab ’veteema’, mis on sisult samane eestikeelse nimega. Vanavene nime Омовжа põhjal on oletatud, et jõe esialgne nimi võis olla *Emavesi. P. Arumaa oletas asjata osise -вжа ~ -въжа ~ -вьжа ~ -выжа slaavipärasust. Teisalt on N. Kirsanov ebaõigesti väitnud, et vanavene nime järelosa seostub häälikuseaduslikult sõnaga jõgi. Ülemsaksa Embach järelosa -bach tähendab ’oja’, mis asendas sama tähendusega alamsaksa sõna bek ~ beke. Läti Mētra seostub indoeuroopa tüvega *mātér- ’ema’, millest on kujunenud nii tänapäeva māte ’ema’ kui ka mētra ’igihalja taime vars lehtedega’ (vrd tähenduselt sm emäpuu). Põhimõtteliselt sama nime all on Ruhja ümbruse lätlased tundnud Pärnu jõge (Mātra). Vrd Emumägi, Väike Emajõgi. – EE
Ambus 1960: 741; Arumaa 1960; BHO: 63; HLK: 126; Karulis 2001: 585; Kelch 2004: 12, 57; Kirsanov 2012: 332–334; LUB: I, 66, 134, 196, VI, 8; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 908–909; PTK I: 32; Rosenberg 1921; SPK: 47; Tilk 1910; Treikelder 1996; Uustalu 1972: 214; Wd

Hälvati-sse›, kohalikus pruugis ka Älvati Lihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Helvelse, 1564 Helwatt, Helwett by, 1689 Hellwet Byy, 1798 Heiwat.  B2
Nime lähtekoht jääb hämaraks. XVI–XVIII saj kirjapanekuile vastab paremini isikunimi Helvart, mis on Eesti alal kasutusel olnud vähemalt XVI saj, näiteks Padise läänis (Ante Heinrich vn: Helwartt). Tänapäeva nimekuju järgi vrd rootsi helvete ’põrgu’ ja helvit ’üleni või täiesti valge’, häll ’kalju, kiviplaat’. See võib olla aga rahvaetümoloogia. Kui oletada, et algne külanimi oli eestikeelne, siis võis Hälvati esimese kirjapaneku järgi olla liitnimi, mille järelosa võinuks olla vesi. Tõenäolisim nimevaste on siiski isikunimi. Hälvatiga on 1977 liidetud Ojaküla ja Seljaküla, mõlemad moodustati Lihula asundusest 1939. a paiku. Hälvati piires asus endine Lihuntsi karjamõis (1798 Lihholist, 1844 Lihhonits).MK
BHO: 113; EAA.1.2.932:19, 41, L 17, 36p; EAA.1.2.934:210, L 208; EAA.1.2.947:765, L 752p; EAN; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LUB: VI, Reg 1238b; Mellin; Schmidt 1844

Kallavere-sseJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Maardu linnajagu, kõrvalmõis (Maardu mõis), 1241 Kallæuærø, 1341 Kalleuere, 1424 Calliver, 1549 Kallaue, 1923 Kallavere (küla ja asundus), Rootsi-Kallavere (küla).  A3
Kallavere nime on kandnud kolm paikkonda: praegune Kallavere küla (varasem Rootsi-Kallavere), endine Kallavere mõisakoht ja asundus sellest lõunas (varasem Maa-Kallavere, praegu kuulub Võerdla piiresse) ja Kallavere kui Maardu linnajagu, mille ehitamist alustati 1951 ja Maarduga liideti 1955. P. Johanseni järgi on algse *Lillevere küla kohale rajatud Kallavere mõis (1387 houe tho Calleuer), mis on saanud naaberküla Kallavere nime. Vana mõisakoha olevat hiljem ära ostnud rootslased, kelle järgi on küla hakatud kutsuma Rootsi-Kallavereks (1522 Rotzekalver), mõisaaset ja Rootsi-Kallavere küla ei mainita reeglina ühel ajal. Kallavere küla on hakatud kutsuma Maa-Kallavereks, st Eesti Kallavereks (1491 tho der Estenschen Callifer mit dem gesinde to pasiüs, 1554 Makaluer). Johanseni teooria on muljetavaldav, kuid tõendid selle kohta puuduvad. *Lillevere (1241 Lillæuæræ), mida on mainitud vaid korra, pole pruukinudki olla päris praeguse Kallavere alal, C. J. Paucker on selle nime sidunud hoopis Lellepe (Lillepi) vabataluga Pirita kandis ja see tundub usutav. Uuesti sai Kallaverest mõis, kui XVII saj asutati Maardu kõrvalmõisana Maa-Kallavere mõis (sks Makalafer). 1850. a-tel mõisastas Maardu mõisnik v. Brevern Maa-Kallavere küla maad, andes asemele halvemaid maid, ning nihutas sellega küla Rootsi-Kallavere poole. Osa Maa-Kallaverest läks Võerdla küla alla (Väike-Võerdla). Suur osa Maa-Kallavere külast ja mõis ning Kureküla jäid ka fosforiidikaevanduste alla. Maa-Kallavere küla eristatakse siiani Rootsi-Kallavere külast, rahvapäraselt on esimene Ülaltküla ja teine Allküla.

Kallavere nime esimesed kirjapanekud XIII ja XIV saj-st annavad nimekujuks *Kallevere (nt 1397 Kalleuer), XV saj tuleb selle kõrvale i-ga variant (1424 Calliver), XVI saj isegi täishäälikuta (1522 Calvers). a-line variant esineb esimest korda 1549 (Kallaue[r]). Rootsi reduktsioonikaartidel, mis on üks esimesi eestikeelsete kujude allikaid, esinevad Makallafer Bÿÿ (1692) ja Rotzi Kallafer (1693). L. Kettunen on võrrelnud Kallavere nime algusosa soome sõnaga kalla ja liivi sõnaga kōla ’saar’, kuid juhib tähelepanu sellele, et varasemates allikates esinevad kujud Kalle- ja Kalli-. Ka Savo kaht järvenime Kallavesi ja Kallajärvi on Kettunen võrrelnud sama sõnaga, kuid soome etümoloogiasõnaraamat peab liivi sõna kōla, kāla ‹ *kalla tõenäoliseks laenuks eestirootsi murrakutest; L. Vaba peab sõna laenuks kurši (kurelaste) keelest. A. Räisänen on võrrelnud Soome nime algusosa sõnaperega kalta- ’kallas, kaldajärsak’. Eesti nime lähteks on sõna kallas pidanud juba J. Jõgever. Eesti-Ingeri alal on küla nimega Kallivieri ehk Kallivere, mis on võrreldav Kallavere nime varasemate kirjapanekutega. Johansen on Kallavere algusosa võrrelnud ka soome isikunimega Kalle, mis Tornio jõe orus esineb mh kujul Kalla, kuid A. V. Forsman peab seda hiliseks kujuks nimest Kaarle, mis esineb siiski juba keskajal. vere-lõpulistes kohanimedes esineb sageli (muistne) isikunimi, vrd Kalle 1378 eestlase nimes Kallemele. Soome analoogilisi nimesid on püütud veel etümologiseerida rootsi ja lapi keelest, kuid siiski jääb Eesti Kallavere ja Soome sarnaste kohanimede päritolu ja nende (vähemalt osa) võimalik seos ebakindlaks. On lõpuks ka arvatud, et Kallavere võiks olla üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase al-Idrīsī 1154 mainitud kujuga قلورى/qlwry, sest koha kirjeldus ei sobi kokku Tallinnaga.


Kallavere külaga ühenduses on käsitletud *Paasi küla (1241 Pasies), mis oli küla veel 1397 (Pasius), 1491 aga kuulus taluna Maa-Kallavere juurde. Viimati on talu mainitud 1566 (Pase) ja 1569 (Pasi). *Paasi nimi sisaldab sõna paas. Hiljem on eraldi naaberküla olnud Kureküla (1693 Kurre), mille nimi pärineb ilmselt isikunimest, sest 1732 on Kurreküla elanikud kõik Kurre-nimelised. Paljud, kes sellest külast pärit, kannavad tänini nime Kurg. Ümbruskonnas on teisigi isikunimele Kurg viitavaid külanimesid (Kurgla, Kurevere). Väikest külasoppi, kuhu kuulus neli talu (Aru, Luike, Vahimäe ja Kirbu), kutsuti rahva hulgas Lenderi külaks.
MJ
ENE-EE: IV, 255; EO: 278, 294; Forsman 1894: 74; Joalaid 2013a: 59–61; Joh LCD: 286, 397–398, 482–483, 539; Kallæuærø 2008: 102–103; KNAB; LCD: 45r; Paucker 1853: 63; Wieselgren 1951: 222

Kavandu-sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Kammeri mõis), 1582 Kawalde (küla), 1627 Kawandt (mõis), 1627 Kawanto kuell, 1634 Kawandomoisa, 1638 Kawant, Kaiwandt, Koiwandt, 1839 Kawando.  C3
Kavandu nime kasutati kunagi Kammeri mõisa nimena, ent Kavandu on Rootsi ajal 1634. a-ni olnud ka iseseisev mõis. Osisega -ndu nime päritolu jääb hämaraks, ent vrd XV saj isikunime Cawenda. XVII saj kirjapanekud võimaldavad nime seostada sõnaga kaevand (lõunaeesti kaivand) ’kaevatud auk või kraav; lohk, milles vesi sees; suurvee uhutud kaldaserv’, mis on kaevama (lõunaeesti kaivma) tuletis. Sõna esineb ka kohanimedes, nt Võnnus Kaevandu, Soomes Kaivanto. Nimi võis lähtuda külas asuvast veekogust (1638 Kawantojerwe; 1925 Kavandu ehk Jursa järv). Praeguse küla piiridesse jääb Peeda karjamõis (1923 asundus ja veski). Vrd Kavandi. – EE
EM: 92, 176; EMS: II, 491; EO: 27–28; Hagemeister 1836–1837: 28; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 114, 115; Rev 1638 I: 91, 92; Rücker; Simm 1977: 111; SPK: 124; Stryk 1877: 24, 123; Tartumaa 1925: 160; ÜAN

Kivilõppe [kivi`lõppe] ‹-sseTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Vana-Suislepa mõis), 1624 Kiwelep, Kywelep, 1638 Kiblep, 1798 Sobonin̄a oder Kiwwilep.  B3
Küla on tekkinud varasema Järveküla (Jarwar) põhjapoolsest piirkonnast Võrtsjärve ääres, kus 1583 on olnud veski. Sellele viitavad nimed Mieldry Piep ja Mik Mielnik. 1585. a revisjonis oli juba kaks Järveküla: nimetatud isikud jäid Tarvastu vakusesse kuuluva küla alla, lõunapoolsem küla kuulus Suislepa alla. 1601. a revisjon märkis samuti ühe veski olemasolu. 1624. a revisjonis oli esmakordselt külanimi (Kywelep) ning mainiti, et varem oli siin üheksa talupoega, nüüd vaid kaks. 1693. a kaardil on talupojad Kivi Mats (hajatalu küla lähedal) ja Kiwi Petter (üks küla taludest). Nagu Suislepa puhul, võiks -lõp(p)e tähendus olla ’lõpp, ots’, vaadates Järveküla või Soe küla poolt. Algusosa tuleb ilmselt talunimest, viidates veski olemasolule (vesi kiviveski), või ka maastiku omapärast, milles on kaldaastangud, kivine rand ning kaks silmapaistvalt suurt kivirahnu (Kalevipoja ja Vanapagana kivid). Kivilõppe põhjaosa talud on tuntud Nälgu nime all. 1798 mainitud Sobonin̄a on külast põhja poole jääv soine maanina Suupa nukk, mis paikneb Suupa ehk Nälgu soo kõrval. Vrd Järveküla, Suislepa. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Mellin: V; PA IV: 143, 185; Rev 1601: 128–129; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 119; Tavast, Raukas, Moora 1983: 364–373

Käravete [käravete] ‹-leAmbalevik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Kerrafer, XIV saj Kergele, 1520 Kiriuer, 1571 Keriell od Kerreuer, 1782 Kerrawette oder Kerrawerre (mõis).  C2
Käravete küla juurde rajati XVII saj I poolel mõis. 1920. a-tel mõisast põhja poole rajatud Käravete asundus nimetati 1977 ↑Märjandi külaks, millega liideti veel lõuna pool olev Käravete-Aruküla (ka Käravete-Aru). Piibe maanteest läänes asunud Käravete külast liideti osa talusid 1977 Kukevere, osa Märjandi külaga, osa jäi aleviku piiresse. Käravete alevikuks nimetati 1977 endine asund. Vanimad kirjapanekud võimaldavad taastada kaks paralleelset nimekuju: *Kärjel(e) ja *Kirivere. Nende algusosa on tõenäoliselt sama algupära ning võib olla isikunimi (*Kiri, *Kier, *Kerre vms). L. Kettuneni arvates võis see olla algul looma-, hiljem isikunimi. Järelosa oli algul -vere ning rööbiti -le (või -la). Osis -vete on tekkinud alles XVIII saj vahest Aravete eeskujul või jõest ajendatud ümbermõtestamise teel („käre vesi“). Ambla jõel on seal suur langus. Vrd Kärevere1, Kärgula. – FP
Blumfeldt 1949: 169; EAA.1.2.935:142, L 150p; EO: 276; Hupel 1774–1782: III, 503; Johansen 1930a: 151; KNAB; Roos 1976: 113, 115

Leppneeme [`leppneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Leppneme ~ `Leppnemä ~ `Leppnõmme Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas (Maardu mõis), 1637 Lepne Matz, 1693 Lepneeme, 1732 Leppnömm.  C2
Maardu mõis pantis küla Jaani seegi Randvere vakusesse, hiljem kuulus Rannavalla alla. Kui külanime algusosa on ilmselt puunimetus lepp, siis järelosa kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muudegi seda tüüpi kohanimede puhul. Tähenduslikult sobiksid mõlemad, sest rannikul on leetselja nõmmeks nimetatud ala, kust vesi aeg-ajalt taandub. Eriti hästi sobib nõmm selles tähenduses Leppneeme puhul, kus üht kindlat neeme polegi, vaid neemed (nõmmed) tekivad ja kaovad, kuid ühtki neist ei nimetata Leppneemeks. Vrd Randvere1. – MJ
Ariste 1940: 19;  EAA.1.2.C-III-14; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 1; ENE-EE: V, 514; Homann 1751; Johansen 1951: 171–173; KKI MT: 354: 28–29 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Mellin; Viidas 1992: 96–99; Wieselgren 1951: 180, 249; Wrede 2006: 50

Lohusuu [lohu`suu] ‹-sse ~ -suhuTrmalevik Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Lohusuu vallas (Avinurme mõis, Torma-Lohusuu kirikumõis), 1599 wioska Jugowiec, 1601 Lochos, 1624 Lahöso, Lahosho, 1695 Lohhosukylla, 1839 Lohusu; vn Ло́говесь, Логоза́.  B4
Küla, a-st 1977 alevik. Avijõe nimi 1599. a nimekirjas on Łogowiec. Et alevik asub Avijõe suudme lähedal, on V. Palli arvates mõeldav, et nimi on tuletatud sõnadest lohk : lohu ja suu ’jõesuu’. Venekeelne nimi Логовесь ja 1599. a nimekuju viitavad võimalusele, et rööpnimi on olnud *Lohuvesi. 1977 liideti Lohusuuga Avijõe idakaldal paiknev Veneküla ehk Vene-Lohusuu (1811 Dorf russisch Lohesu) ja Lagedi (1758 Laggeda), tänapäeval kuulub aleviku piiresse ka suurem osa Ülejõest. Osa Lohusuu alevikust, eriti Ülejõe, ja ka Separa külast kuulus varem Torma-Lohusuu kirikumõisale, seda kutsuti Papivallaks.PP
KNAB; Kuuse 1995: 66; PTK I: 111, 124; P XVI: 125, 140; Ränk 1934: 15; Rücker

Lutepää [lute`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Lutõbä Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Лутопе жъ (küla), 1652 Лутопежъ, u 1790 Лутовищъ, u 1866 Лутошъ, 1872 Лутобижи, 1886 Lutepää, Лутeбище, 1904 Lutõpää, Лу́тобижъ, 1922 Lutepea, 1937 Luteba.  B3
XIX saj kuulus küla Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanimega vrd Lõuna-Eesti lutt ’(mh) kirves; lutusarv’, lututama ’sarve puhuma’. Kohanime algusosa Lut- võib lähtuda ka sks eesnime Ludwig mõnest mugandusest (nt Ludik, Ludick, Lutick). J. Truusmann püüdis seletada kohanime päritolu soome keele abil, Луто- tulevat sõnast lontto ’org, madalik’ + -бижъvesi. Vene algupära korral võiks arvesse tulla луток ’väikekoskel’; лутоня ’poiss, vene muinasjuttude tegelane’. Kohanimi võib lähtuda ka vene eesnimest Лутоня ~ Лутоха ~ Лутоша, mis on nime Lukjan (Лукьян ‹ ladina lux ’valgus’) teisendid. Pihkvamaal on mitu Lutovo (Лутово) nimega kohta, samuti järv (оз. Лутовское). Vrd Lutika. – AK
Academic; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 550; Richter 1959: 398; RL 1922; SeK: 74; Selart 2016: 105; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 38; Vene TK 126; VMS

Malda [`malda] ‹-leAudküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1531 Malda Hannus (talupoeg Oara all), 1601 Malda, 1618 Mallast, 1624 Maltta, 1839 Malda.  A1
Küla asub kohas, kus Malda oja suubub Audru jõkke. Läbi aastasadade kuju säilitanud külanimega vrd soome malto ’(mh) vaikse veega koht’, maltovesi ’vaikne, vooluta koht’, Aunuse karjala maldo ’vaikne vooluta koht jões’, maldorandu ’vaikne rand’, vrd ka eesti mald : mallu ~ malla ’kannatlik, leebe, püsiv’. Tüvi esineb ka Vändras (1840–1843 Maldoja Metz) ja tuletisi sõnast malto Soome kohanimedes, eelkõige ajaloolise Häme ja Karjala alade ning soome läänemurrete ala vesistunimedes. Meilgi võib Malda olla algselt oja nimi. L. Vaba on eesti Mal-alguliste kohanimede puhul osutanud, et neist vähemalt osa lähtekohaks võib olla balti maastikusõna, mille algseks tähenduseks on oletatud ’rand’, vrd läti mala ’kallas, äär, serv’; sel sõnal on võimalikke t-lisi ja v-lisi laiendeid kohanimistus, nt Läti jõenimed Malvis, Malta.MK
BHO: 335; EAA.1350.10, L 1, foolio 1; Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 9; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:76; SK I: 204; SPK: 258; Stackelberg 1928: 169; Vaba 2015: 62–63

Mustjõgi [`mustjõgi] Har, Krl, Rõujõgi Valga ja Võru maakonnas, Koiva lisajõgi, 1563 Мустовеси, 1627 Schwartzbeche, Fursche Beche, Thaywa, Scharra, 1638 Schwartze beche, Fyrische beche, 1684 Swart Beck, 1685 Swart Becken, 1798 Schwarzbach, 1863 Mustajöggi oder Schwartzbach.  B4
Varasemad kirjapanekud nimetavad jõge ka Tsooru (Fierenhof) või Taheva järgi või kasutavad saksakeelset samatähenduslikku nime Schwarzbach (’must oja’). Mõistatuslik on 1627. a nimi Scharra, mis võib olla sama päritolu kui ↑Saru. Et ka Mustjõe nimi oli samal ajal kasutusel, näitab kaudselt 1561 mainitud asustusnimi Мустовери Vana-Roosa kandist, aga veel otsesemalt esmamaining Мустовеси, milles liigisõna jõgi on asendatud liigisõnaga vesi. Mustjõgi ja Mustoja on harilikud vooluvete nimed. Selle Mustjõe puhul mainivad elanikud aeglast voolu, sellega seotud sügavust, mudasust ja vee läbipaistmatust.ES, MF
 EAA.308.2.168, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.1295.1.668, L 1; Faster 2013b: 47; Rev 1624/27 DL: 87, 94, 95, 99; Rev 1638 I: 48,185; Selart 2016: 90; Truusmann 1897a: 41
Märkus. Lisatud varasem maining 1563. 2019-05-29T22:44:12.

Mustvee viipenimi. Kohanime tõlge, viiped „must“ ja „vesi“.
Mustvee [`must`vee] ‹-sse›, kohalikus pruugis`Mustve›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Musvede Trmlinn Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena (Laius-Tähkvere mõis), vn Чо́рна, Поса́д Чёрный, 1493 Mustut, 1599 folwark Mostfersth alias Czarny, Mosthffer, wioska Musth alias Czarne, 1601 Mustvett, 1696 Mustweddist, 1638 Mustajäcki (Mustvee jõe kohta).  A1
Varem küla, mis XIX saj arenes alevikuks. A-st 1921 alev, al 1938 linn. Asula on nime saanud veekogult. Tõenäoliselt on Peipsil olnud paralleelnimesid, nendest üks oli *Mustvesi. Kohanimede järelosana pole vesi Eestis eriti tarvitusel, küll aga Soome toponüümikas, kus see esineb suurte järvede nimedes, näiteks Ristivesi, Toisvesi. Ei saa täiesti välistada ka võimalust, et asula on saanud nime jõelt.VP
EO: 268; Pall 2000: 13; PTK I: 145; P XVI: 117, 123, 124; Treial 2007: 22

Navi-le›, kohalikus pruugis-lõPlvküla Võru maakonnas Võru vallas (Võru mõis), 1627 Nawe Kuella, 1638 Nawykülla, 1757 Nawist, Nawi.  C1
Vana küla, millest 1757. a on ka ste-lõpuline nimenäide *Naviste. 1627 oli ka külanime lisanimena kandev peremees Nawe Karsten. Nime päritolu on tundmatu. Võrrelduna Räpina Naha nimega puudub mainimistes venepärane vk-ühend. Wiedemannil esineb sõna nabi tähenduses ’emane (lita)koer’. See seletus sobiks hästi talupoegade varauusaegsete lisanimede tähendustüüpidega, kuid oletatavasti on Navi tunduvalt vanem kohanimi ja algupärane külanimi. Vrd Soome vallanimi Nauvo (rts Nagu), mille algupärast vormi *Nako : *Navo on peetud muistseks isikunimeks. Koht, kus vesi voolab ühest järvest teise (Tsopa ehk Põrmu järvest Kogrõjärve), võiks olla kandnud ka Naba nime, mis oleks geograafiliselt hästi motiveeritud seletus, kuid teiste Naba kohanimede sellise muutumise kohta pole näiteid. Navi nime on seostatud ka vene sõnaga новый ’uus’, kuid Väimelast ja Raistest uuemaks külaks pidamist takistab soodne asukoht järvede ääres viljakal põllumaal. Asustuse arengu loogikat arvesse võttes saaks ’uut’ tähendava nimeseletuse korral olla tegemist vanema, kas slaavi või latgali laenuga. Setomaa Navikõ küla nime võiks pidada ka lõunaeestipäraseks tuletiseks: *navikõ(sõ) ~ navigõq, kuid samas võib mõlema nimega otseselt kõrvutada valgevene kohanime Naviki. Navi külaosad on Korolikülä, Lukakülä, Meltsakülä, Tsopakülä ja Vana-Luka. Mõnikord on külaosi näidatud omaette küladena, nt Rückeri kaardil 1839 Zoppa (Tsopakülä). Tsopa järve on 1627 nimetatud Naui Jerwesar. Koroli on ka 1930. a-tel olnud küla Navi põhjaosas. Naviga liideti 1977 ↑Liitva küla. Vrd Naha1, Navikõ. – ES
EAA.3147.1.172:88, 89, L 79p, 80p; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 132; Rücker; SPK: 287; Unbegaun 1995: 151; Wd

Oandu2 [`oandu] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oondu ~ Uhandu Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1517 de molle to owan, Hofwandes (veski), 1544 Ouants (veski), 1549 de Mole tho Ouanth (veski), 1586 Ofen (veski), 1699 Ufwandes (küla), 1796 Owando (karjamõis), 1844 Oando (karjamõis), 1913 Іоандо (küla), 1922 Joandu (küla).  A2
Oandu jõge on mainitud 1465. a-st pärinevas ürikus, kus räägitakse Annikvere mõisale kuulunud kalapüügikohast Oandu jõe suudmes (der Juwanden Münde) praeguse Altja küla juures. 1517 on esmakordselt mainitud Oandut seoses jõel asunud veskiga. E. Tarvel on oletanud, et asustuse saab siiski viia varasemasse aega, kirjalikud allikad aga puuduvad. 1726 loeti Oandu Lauli küla alla, 1745 nimetati Oandut esimest korda Sagadi karjamõisana. XIX saj lõpust on Oandul ka metskonna keskus, veski töö lõppes omaniku küüditamise tõttu 1949. Küla nimi on esinenud ka kujul Uhandu ~ Ohandu ~ Joandu. E. Tarvel on leidnud, et Oandu ~ Uhandu on kõlalt lähedane muistsele maakonnanimele Ugandi või Oandi, aga ei ole pidanud seost tõenäoliseks. Selle asemel seostab Tarvel Oandut V. Palli toodud lähedaste kohanimedega Uha, Uhamets, Uhandu. Pall on kõrvutanud neid nimesid sõnadega uht : uha ’raiutud mets; risu’, uht : uhu ’puurisu, räiss’, uhumaa ’alemaa’, uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. Tarveli meelest sobiksid tähenduslikult Oandule mõlemad sõnapesad, sest seal on nii metsa raiutud põllumaa kui ka jõgi. Vrd Oandu1. – MA
 EAA.1.2.C-IV-121; EVK; KN; KNAB; Mellin; Neljandik 2007: 7; PTK I: 255; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 45, 101–104

Odalätsi-le›, kohalikus pruugis varem ka Odalatse Khkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Pidula mõis), 1438 Ottlevesschen zee (järv), 1453 Janus Melepene soen van Ottolas is tho Oygill en bur, 1592 Ottlas, 1645 Wadalatz, Odolatz, 1731 Oddalatz.  C3
L. Kettunen on 1592. a kirjapaneku põhjal pidanud nime algvormiks *Odalatse või *Odalatsi, mis oleks lähtunud sõnast Odalane, vrd oda ’teatud viske- või torkerelv’. Esimese üleskirjutuse põhjal oleks võimalik nime seletada ka kui kolmeosalist Ott+le+vesschen. Sel juhul oleks tegemist algselt la-liitelise nimega, milles algusosa olnuks isikunimi ja järelosas võiks näha märke sõnast vesi, on ju tegemist järvenimega. Veel tänapäevalgi on tuntud Odalätsi allikad. Odalätsi piiresse jääb Kihelkonna maalinn (1798 Burg Kilekond).MK
Mellin; Rehepapp; SK I: 255

Optjoki jõgi [`optjoki jõgi], kohalikus pruugis ka Abd´ohha Sejõgi Petseri rajoonis Irboska, Krupa, Petseri ja Uue-Irboska vallas, varem ka samanimeline küla ja puustus (Irboska, Petseri, Irboska nulk, Saurova nulk), vn Обдёх, Абдёха, 1491 на Дбехе, 1585–1587 рѣчка Бдеха, на рѣкѣ на Бдехѣ, 1656 рѣка Бдехъ, 1676 Бдех, 1690 Isa Reha fl., R. Issa Reha, 1745 Р. Иссареха, 1773 Р. Бдеха, u 1790 ре. Удоха, 1791 при реке Исее (*Иссе), XVIII saj Авдег, 1825 Бдёхою, u 1866 Р. Абдегъ, 1882 Бдехъ, 1914 речки Обдехи, u 1920 Optjoki jõgi, u 1980 Обдёх.  C1
Jõgi algab Mõla järvest ja suubub Pihkva järve (pikkus 19 km); lisajõed on Smolka, Bulova ja Kolomenka oja. J. Truusmann seletab jõe nime lõunaeesti sõnaga petäj ~ pettäi ’mänd’. A. Manakov ja S. Vetrov pooldavad balti etümoloogiat: indoeuroopa ob, abvesi’ + tek (teke, leedu takas ’väike jõgi, voolusäng, oja’). Seletus tundub otsitud ja kunstlik. Kahtlane on ka M. Vasmeri pakutud vn обдо, vanavene объдо ’aardelaegas’. A. Šteingolde väitel pole kohanimi slaavi päritolu; selle seostamine sõnaga обтечь ~ обтекать ’mööda, kõrvalt voolama’ on hilisem ümbertõlgendus. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge ka Isa, Issa (1690) või Исса (1745, 1791). *Isajõgi ilmus esmakordselt 1888 „Eestimaa Kubermangu Teatajas“, nimekuju Isa mainis J. Truusmann 1894. Nime on seletatud soome sõnaga iso ’suur’ või eesti sõnaga isa. Vrd Irboska. – AK
Academic; Bolhovitinov 1825; Eesti TK 42; Isakova 2012: 26; KN; KNAB; Levin 2013: 44, 47; Marasinova 1966: 71; NL TK 25; PGM 1785–1792; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1585–1587: 305; Pskov 1773; Pskov 1914: 136; Pskov 2002; Pskov TK 200; Setomaa 2009: tabel; Setumaa 1928: 168; Truusmann 1894: 55–85; Truusmann 1897b: 3; Vasilev 1882: 20; Vene atlas 1745; Vene TK 126

Pandju [`pandju], kohalikus pruugis `Pan´tu ~ `Pandju`maa Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1689 Pandisahri, 1807 О. Пундя, 1875 Ins. Pandi, XIX saj II poolel Pande heu.  B2
Saareke, millest vesi on suure osa ära söönud. P. Ariste on võrrelnud omavahel kohanimesid Pandivere, Pandja ja Pandju, kuid arvab siiski, et tegemist on kahe erineva tüvega, mis üksnes juhuse tõttu on samakõlalised. Ariste nõustub P. Wieselgeniga, kes on J. Mägistele toetudes arvanud, et Pandjumaa kuulub ühte soome sõnaga pantio ’linnu- või kalapüügiseadeldis; vajutise all olev sageli auku tehtud säilitushunnik’. Pandju vasteid esineb Ariste teatel rohkesti Soome kohanimedes, nt Pantiosaari, Pantia, Pantio, Pantioniemi, Pantioranta. Jõelähtmest on küll kirja pandud sõna pandju ’meres olev väike maatükk’, kuid M. Kallasmaa arvates pole võimatu, et see on pärisnimi, seega koguja eksitus. Pandju ja maa vahel olevat väina kutsutakse Püünsi salmeks, kuna Pandju asub Püünsi küla all.MJ
Ariste 1940: 5, 8; Ariste 1957b: 130–131;  EAA.1.2.C-III-2; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 41; HK: 179–180; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; Nerman 2008a: 231–232; Viidas 1992: 86; Wieselgren 1951: 124

Pihke [`pihke] ‹-sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Tali mõis), 1816 Pichke (talu Laiksaare mõisa all), u 1900 Пихке (küla), 1923 Pihke.  C2
Algselt talunimest sündinud hiline külanimi, mille aluseks võib olla lisanimi sõnast pihk ’vaik, puumahl; kivide vahelt immitsev vesi; pigi’. Nimes oleks sõna e-mitmuses. Vrd ka pihestik ’võsastik’, vepsa pihk ’tihe madal mets, noor okaspuumets’.MK
EAA.1865.3.249/3:14, L 52p; EES; EMSK; ÜAN

Pihkva järv [`pihkva järv] SeEesti ja Venemaa vaheline piiriveekogu, Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa, vn Пско́вское о́зеро, 1241 Чудское озеро (koos Peipsiga), 1406 Псковское озеро, 1461 Великое озеро, 1585 у Болшово озера, 1627 озеро Псково, 1854 Pihkwa-järw, 1868 Pihkwa järw, 1875 kleinen Peipus, 1882 Талабское озеро, 1903 Peipus, 1904 Pihkvajärv; läti Pleskavas ezers, poola Jezioro Pskowskie, sks Pleskauer See, sm Pihkovanjärvi, vadja Vopskova järv, võru Talaba järv́, Pihkva järv́.  C1
Järv on nimetatud Pihkva linna järgi, selle nime all esineb järv ürikutes XV saj algusest alates. Linna enda nime on X–XIII saj Vene kroonikates esitatud mitmel eri kujul: Пьсковъ (esmamaining, aastal 903), Пльсковъ, Плесковъ, Пъсковъ, Псковъ, Пськовъ, Песковъ. Pihkva nimele on uurijad andnud mitmeid võimalikke seletusi. Nn soome-ugri hüpotees esitati juba XX saj algul, mida 1930. a-tel täiendas L. Kettunen ning 1981 vene keeleteadlane A. Popov; seda toetas V. Sedov (1995). Selle järgi on linn (ja hiljem järv) nime saanud Pskova (Пскова) jõelt, mis on läänemeresoome päritolu (eesti Pihkva, sm Pihkova või Pihkava), lähteks pihk ’tihke, paks, vaigune vedelik’ ja sm pihka ’vaik’. Märgitakse, et Pihkva murretes ei eristata häälikuid х ja с, seega Pihkva*Pisk-vaПьскова ning kuna liivi keeles Pskova jõe nimi oli Piiskva (Popovil *Piisk-va ‹ liivi piisk ’vaik’), võisid slaavlased ta üle võtta ilma muutusteta. On tõestatud, et l-häälikuga nimevariant on kaunis hiline ja kasutusel vaid Novgorodi kroonikates. Slaavi hüpoteesi järgi (V. Tatištšev, A. Šahmatov, V. Neroznak jt) on kohanimi (X–XIII saj kroonikates ka Плесков, Пльсков, Пъсков), algselt *плесъкъ, tulenenud vanavene sõnast плесъ ’kahe looke vaheline jõe osa’ (vrd vn плес, плёсо ’lai , avatud jõe osa’). Nime algkuju Плеск/Пльск koos ов-liitega võis V. Neroznaki arvates areneda järgmiselt: ПлесковъПльсковъПьсковъПъсковПсков. Jõenimega sobivaid etümoloogiaid (S. Rospond) on teisigi: плеск ’vee müra, laksumine’, блеск ’sära’, песок ’liiv’. On esitatud ka vanagermaani hüpotees Fisk-awa ’kalajõgi’ (Fisk ’rünt’ + awa = germaani ahwo, ladina aquavesi’), kuid M. Vasmer tõestas sellise arengu paikapidamatust. A. Manakov ja S. Vetrov on välja pakkunud jõenime saamise balti variandist Pleskawa, mis autorite arvates on indoeuroopa päritolu (pal- ’soo’ + indoeuroopa liide -esk- + muinasbalti vetenimede lõpp -awavesi’, st *Paleskava tähendaks sood ehk soist vett). K. Būga võrdles nime balti vetenimega Plisa, mida teatakse Leedust, Valgevenest ja Poolast. XIII saj kroonikates esinev Чудское озеро ’tšuudi järv’ tähistab kogu Peipsi-Pihkva järve ning lähtub läänemeresoome idagrupi rahvaid vanavene keeleruumis tähistavast sõnast. XIV saj nimi Великое озеро (XVI saj Большое озеро ’suur järv’) käib samuti kogu järve kohta, kuid al XV saj-st märgib vaid järve lõunapoolset osa. XIX saj paralleelnimi tuleneb Talabski saarte nimest järve lõunapoolses osas. J. Truusmanni ebausutava seletuse järgi tuleneb Талабское nimi sõnast talb, talv, tõlv ’(kivist, luust ja sarvest) kiilukujuline tööriist endisajal puidu lõhestamiseks ja voolimiseks’. Vrd Pihke, Peipsi järv. – AK
Academic; Hurt 1904: XIII; Kazakova 1973: 72; KBČ 1838: 179; Keograhwi 1854; KNAB; Manakov, Vetrov 2008: 157; Mel’nikov 1984; PL: II, 34, 116; Popov 1981: 8–14; Pskov 1585–1587: 144; SeK: 108; SGGD: V, 106, 117; Vasilev 1882: 310–311; VES; VKS; Weske 1876: 42

Pühajärve [pühajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Pühäjärve, kohalikus pruugis varem ka Pühäre Oteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Heiligensee, Wollust (varem), 1782 Pühhajärw (mõis), 1836 Heiligensee (mõis), 1922 Pühajärve (küla).  A2
Mõisat mainitakse esmakordselt, aga nimeta, 1398. a. Järgnevad kirjapanekud on *Võluste või *Valuste nimega (1417 Wollust, 1508 Hof Wollust; külana 1582 Waliusth, 1628 Walluste, 1749–1762 Walluste Dorf). Kuigi mõisat on mainitud varem, näib nii, et mõisasüda on nime saanud seal varem eksisteerinud külalt, sest ste-lõpp viitab eestipärasele nimele. Nimi oli kasutuses kuni XIX saj keskpaigani, ent tänapäeval on see tundmatu. On teada, et kohalikud elanikud kutsusid mõisat juba XVIII saj lõpul Pühajärve nimega (Pühhajärw). 1836 lasi omanik oma valdused saksa keeles ümber nimetada Heiligensee’ks, mis vastab tähenduslikult eestikeelsele Pühajärve nimele. 1920. a-tel tekkis Pühajärve asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa peahoone ümber on arenenud tänapäevane küla, mis on kokku kasvanud Otepää aedlinnaga. Pühajärve külaosad on Rüüvlikülä järvepoolses küljes ja Lillekülä maanteest põhjas. Kaugemad paigad on loodes Kannistiku ja Laose, viimane nimi on karjamõisa järgi. ¤ Otepään oli kuningas Pühan, sellega oli ka järvel Pühani nimi. Otepää kuningal oli 12 last. Siss lask Pühan järve täita 12 saart, ega latse jaoks üits. Üte saare täitmise jaoks oli tarvis 1000 paari härgi. Talvega saanu üits saar valmis. Nendest om säitse saart alles, viis saart om aga ära vajunu, nii on suvisel ajal umbes 4 jalga vett pääl. Pühajärve mõisa om ollu kesk valda enne Põhjasõda, Vooluste mõisa nime all. Pääle Põhjasõja om mõisa tehtud sinna, kus ta om praegu, Pühajärve veere pääl. Siss oli ikka Vooluste nime all. Kui Villapoi Pühajärve mõisa omanik oli, siis lask tema Riian nime muuta. Nii et Pühani järvele sai nimeks Pühajärv ja mõisale Pühajärve mõisa. See nime muutmine maksis Villepoil 2000 hõberubla. Vanarahva mälestuse järgi, et sääl, kus asub nüüd mõisa, olnud enne klooster. See tee, mis kõrtsi mant mõisade üle tuleb, olevat vana Juudas täitnu umbes 140 aastat tagasi. Vesi om katsipidi üle tee lainetanu. Siis hakkanu mõisniku katsipidi teed järve täitma. Nimelt Paumann, Sampson, Strük ja Srenk. Srenk täitis põhjapoolse osa järve näiteks kandudega täis. Ja Siivest täitse viimase osa, ja tegi suure tee üle. (1939) Vrd Pühajärv. – MF
BHO: 109; EAA.1260.1.9:153, 316, L 154p, 317; ENE: VI, 340; KM: ERA II 242, 283 (3) – 1939; KN; KNAB; LGU: I, 150, 197; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 114; Uustalu 1972: 201–202

Raakva nulk [`raakva nulk], kohalikus pruugis `Raakva-lõ~ `Raakva’ Senulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas (Lobotka), 1681–1684 Raatwakÿlla, 1875 Dorf Raakwa, 1903 Raakwa kolk, Раковa бора, 1904 Raakva nulk.  A1
Endise Petseri maakonna Petseri vallas, varem Pihkva maakonna Petseri vallas ning XVI saj Velikaja-taguse zassaadi Taeluva gubaas asunud külastu. Vanim kirjapanek külanimena pärineb Rootsi kaardilt 1681–1684. Ka 1875 on piirkonda mainitud ühe külana. Vanimast kirjapanekust nähtuv nimekuju *Raatva võis olla liitnimi raat + va. Nime algusosa võib tuleneda sõnast raatmaa ’metsa alt vabastatud ala’ või võru sõnast raatanu ’rähmane’ (rähmane ehk sogane vesi). Hilisema nimekuju alusel võib algusosa olla raag ’paju, kuiv oks’, vrd seto raaksõno ’raagudest’. Vene algupära korral võib nime algusosa olla seotud sõnadega рать ’kaitse, tüli, lahing, sõda’, ратовать ’päästma, kaitsma, hädas abistama’ või ратка ’(„tšuhnaade“) kaarik, vanker’. Nimi võib tuleneda lisanimest Раков. A. Šteingolde arvates on siin tegemist eranditult soome-ugri päritolu kohanimega, mille lõpus on liides -va (’vesi’). Vrd Irboska Raakva (1585 Раково). Nulk hõlmab traditsiooniliselt kaheksat seto küla, neist praegu ametlikud Matsuri, Säpina, Vaartsi, Vedernika ja Voropi, mitteametlikud ↑Helbi, ↑Porski ja ↑Vammustõ, samuti Paadova (↑Säpina), hiljem lisandus ametlik Koidula küla. Ajalooliselt ja kultuuriliselt võib siia teatud tagamaana või keskusena arvata ka Petseri linna.AK
Dal’ 1880–1882; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XX; Hõrn 2009; Remmel 1985: 13; Roslavlev 1976: kaart 2; Weske 1876: 44, 45; VMS; Wd

Taheva-leHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Taiwola, 1541 (Wacke) Tayewes, 1551 Tayuen, Tayues, 1564 Таговесь, 1582 Thaiwenkul, 1627 Taywa, 1688 Taiwola, Taiwula, 1711 Taiwala.  C3
Taheva nimi on praegusesse asukohta üle kandunud XX saj, mõjutajateks Taheva mõisa järgi nimetatud raudteejaam (kuni 1977 Taheva asund) ning hiljem Taheva metsapunkt (Metskonna küla, liideti 1977 Tahevaga). Praeguse küla nimi oli varem ↑Kaaramõisa. Ajalooline Taheva mõis ja küla asusid lõuna ja kagu pool. Taheva mõis rajati XVII saj, selle maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Tsirgumäe külaga. Vana Taheva küla vastab praegusele Hargla ja Sooblase külale. Üks võimalus Taheva nime seletada peitub esimeses üleskirjutuses. Seal esinev -wes võib viidata sõnale vesi, mis on sage komponent eriti Sise-Soome järvenimedes. Eesti kohanimedes vesi levinud ei ole (v.a näiteks ↑Mustvee). Rahvasuus on variant Taivakülä, mida on analüüsitud kui taevas + küla. Tõepärasem on, et nime aluseks on sõna taive ’käänukoht, käänak’, mitte samatähenduslik taival ~ taipale, nagu varem arvatud. Taheva juures suubub Mustjõgi Koiva jõkke ja seda veeteed Riiga on kasutatud veel XX saj. Ka Soome mõningaid Taivas-algulisi nimesid võiks seostada just sõnaga taive, mitte taival. XVI saj on Thaywa, Staiwa olnud Mustjõe varasem nimi. Praeguse Taheva külaga on 1977 liidetud Matimäe küla. Vrd Hargla2, Kaaramõisa, Sooblase. – MF
Ambus 1960: 743; BHO: 576; EM: 103; Faster 2013b: 44–46; PA I: 74; SSA: taival; Tarvel 1975: 552–553; Uustalu 1972: 131

Tammneeme [`tammneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis ka `Tammnemä ~ `Tammnõmme Jõeküla Harju maakonnas Viimsi vallas (Maardu mõis), 1682 Tammonimi, 1693 Tammnem Mick, 1732 Tamnöm, 1798 Tamneem.  C2
Kuulus Maardu mõisa Rannavalla alla, enne esmamainimist olid sealsed talud Randvere all. Tammneeme küla on saanud nime neemelt, mille praegune nimi on Lutika nukk. Külana tuntakse Tammneemet XVIII saj-st, 1693 oli see vaid taluperemehe nimi. Kui külanime algusosa on ilmselt puunimetus tamm, siis järelosa kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muudegi seda tüüpi kohanimede puhul. Tähenduslikult sobiksid mõlemad, sest rannikul on leetselja nõmmeks nimetatud ala, kust vesi aeg-ajalt taandub. Tammneeme küla lõunaosa on kutsutud Sutti külaks. Tammneeme ja Leppneeme vahel on oletatavasti varem asunud *Torsimaa küla (↑Randvere1)MJ
BHO: 581; EKMS: I, 1142; ENE-EE: IX, 257; EO: 293; Johansen 1951: 173; Joh LCD: 251–252; Jung 1910: 13; KKI MT: 354: 28–29 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Mellin; Wieselgren 1951: 181; ÜAN

Tappoja [`tappoja] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõUrvpaik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Sõmerpalu mõis), sks Karlsberg, 1937 Tappoja.  B1
Järvere mõisa karjamõis Mäekülä ja Mustja mõisa Osula küla piiril oli olemas juba 1816 (Hoflage Carlsberg). Praegu jääb Tappoja Mäekülä piiresse. Eestikeelne nimi ilmus dokumentidesse seoses karjamõisa jagamisega kolmeks asundustaluks 1920. a-tel. Nimes sisaldub lõunaeesti sõna tapp ’humal’. Oja karjamõisa all on väike, peamiselt kevadine vooluvesi.ES
EAA.1865.2.131/4:9, L 9p; Eesti TK 50

Tarva2 [II v] ‹-leMihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Keblaste mõis).  C3
Tarva külana esineb nimekirjas 1945, enne seda kaardil ka Tõrva (1938). Külas oli Tarvamäe asundustalu, mis oli nimetatud loodusnime järgi. Vana külanimi oli Sõnniku või Sõniku (1534 Szennick, 1798 Sön̄ik, 1923 Sõniku). Ümbernimetamine võis toimuda 1930. a-tel, kui Sõnniku küla ja Aru mõisa maale tekkinud asundus sulasid kokku. Aru mõis (sks Arrohof) eraldati Karinõmmest 1772; hiljem oli Keblaste mõisa kõrvalmõis. ¤ Rahvapärimuse kohaselt oli küla Sõnniku nime saanud selle järgi, et kevadeti soo oli vett välja ajanud, kogu küla ümbrus oli soovett täis olnud. Pikapeale oli vesi roiskuma ja haisema hakanud. (1971) Vrd Tarva1. – MK
EM: 86; KN: 1971; KNAB; Stackelberg 1926: 221; ÜAN

Uhe-leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas, poolmõis, 1345 Uchten (küla), 1543, 1796 Uhhe, 1741 Uhemois, 1750 Uhhest (seestütlev).  C1
XVIII saj oli Uhe mõis, XX saj küla, 1977–1997 oli Uhe ametlikult Väike-Pungerja osa. Kodavere Uheki puhul on L. Kettunen ja V. Pall küsimärgiliselt pakkunud vasteks uhe ’uhtumine’, vrd uhtuma, uhevesi, ja võrdluseks toonud Iisaku Uhe küla, mis võiks sama lähtekohaga olla.MK
Bfl: I, 1229; EAA.1225.2.1:7, 14, lk 6p, 13 p; EAN; EO: 61; Johansen 1932: 9; KNAB; PTK I: 255-256

Uhti-leTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis (Reola mõis), sks Ucht, 1299, 1524 Huchten, 1582 Uchth, 1826 Uhtja-M(ois).  C2
Kuigi tegu on põlise külaga, pole seda sageli külade hulgas mainitud. XVIII saj lõpul ja järgmisel aastasajal on seal olnud mõis ja karjamõis. L. Kettuneni oletus, et Uht-algulised kohanimed seostuvad alet tähendava sõnaga uht (sm huhta), lõunaeesti keelealal ei kehti. Nende ht on arenenud varasemast häälikuühendist *kt, mida Lõuna-Eestis esindaks tänapäeval tt (seega peaks uht- olema *utt-). Seepärast sobib Uhti lähtesõnaks paremini uhtma (kohati ka huhtma) ’loputama; peksma; vett üles ajama’, uht : uhu ~ uhi ’loputamine’, uhtvesi jää peal’, uhtu ’madal heinamaa’, mille ht tuleneb häälikuühendist *št (vrd mokša štams ’pesema’). Samast tüvest võib pärineda ka iidne teekonda tähistav sõna (↑Uhtjärv). Küla nimi on lähtunud ilmselt jõe nimest (1638 Vchtsche bäche, ↑Porijõgi) ja käibis kunagi kujul *Uhtjõe. Tänapäeva küla piiridesse jääb Suure-Reola mõisa keskus ja osa varasemast ↑Reola asundusest (mõisasüdamiku ümbruse krundistatud maad). Mõisasüda arvati varem Kambja kihelkonda.EE
Bfl: II, 238; Bienenstamm 1826: 287; EES: 575; EM: 92, 195; EO: 146, 176; LGU: I, 54; PA I: 97; Rev 1638 I: 122; VMS: II, 598; Wd

Uhtju [`uhtju], kohalikus pruugis ka `Uhtina Hljsaar Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, sks Hoft, 1646–1647 Cleyne huft, 1697–1709 Hoft, u 1800 Hofft, Гофты (torn), 1860 Гофты, 1883 N. Hoft, S. Hoft, 1919 Gofti saared, 1921 Põhja Uhti, Lõuna Uhti, 1934 Uhtju.  C1
Asustamata Uhtju saarte rühma suurim saar on põhja pool asuv Uhtju ehk Põhja-Uhtju koos Hallsäärega (ka Hallsaar, Allisäär), kus lähiümbruse sügava mere tõttu käivad suured hallhülged puhkamas ja poegimas. 2,5 km kagu pool on Sala saar ehk Salamaa ehk Lõuna-Uhtju ning tormiga vee alla jäävad kõrvalsaared Raudlood (ehk Raudloo, Raudla säär) ja Sirga saar ehk madal. Lood ~ luod on ’saareke, laid; paepealne maa’. Eestikeelne kuju Uhtju ilmub saksapärase Hofti asemel kaartidele 1920. a-tel. Saar kuulus Eisma küla juurde. Uhtju nimi võib tuleneda nii sõnast uhtuma ’veega üle käima või vastu loksuma’ kui ka uhk : uha või uht : uhu ’jääle imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’.MA
Dudley 1646–1647; EMS: V, 394; ENE-EE: VIII, 192;  ERA.496.4.261, L 50; ERA.T-6.3.1115, L 1; ERA.T-6.3.1179, L 2; ERA.T-6.3.1318, L 1; EVK; Joonuks 1969: 7; KN;  LVVA.6828.4.41, L 2;  LVVA.6828.4.44, L 1; MS; Peetsalu 2013: 317, 323; PTK I: 255; Van Keulen 1697–1709

Uikala [`uikala] ‹-sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Kukruse mõis), 1448 Uvykas (küla), 1547 Uwenkall, 1620 Oikalla by, 1844 Uikalla.  B2
1945 mainitud Uikala asundusena, 1970 külana. 1448 on nimetatud veel das Gut Uvykas, kuid siin võib Gut tähendada ka lihtsalt maavaldust, edaspidi on juttu külast. Külanime tähendussisu jääb hämaraks. Nimega võiks võrrelda sõna uik : uiga ’lohk’, kuid selle sõna levik hilisemais murdeis jääb kaugele. Siiski, vadja keeles on uigõlmo ’põlluks küntud heinamaa’ ja uikolma ’(vee)loik, lomp’. Vrd ka sm uveuhkvesi, lahvandus, jäässe tekkinud pragu’, millega on püütud ühendada karjala rahvaluulest pärit sõnu Uvanto, Uvento, uvantolainen, uventolainen.MK
Almquist 1917–1922: 310; Bfl: I, 194, 1311; KNAB; Schmidt 1844; SKES; VKS; Wd

Vaidva [`vaidva] – jõgi Eestis ja Lätis, läti Vaidava, 1627 Waydjeggi, 1790 Widdau Bach, 1867 Waidau Fluss.  A4
Lätikeelse nimekuju Vaidava viimane osa -ava (eestikeelses nimekujus -va) esineb paljudes Läti veekogunimedes ja on sama päritolu kui ladina aquavesi’. Nime algusosa Vaid- jääb aga hämaraks. Siiski on Ruusmäe kandist üles kirjutatud nimi *Vaidjärv (1627 See Wayde), mis on tõenäoliselt Vaidva jõega seotud. Nimi võib tähistada Murati järve, millest Vaidva jõgi algab. Murati järve nimi on saadud asustusnimest. Läti poolel Murati lähedal on tänapäeval olemas ka järvenimi Vaidavas ezers (’Vaidva järv’), mis on antud kas Vaidva jõe järgi või on sellele üle kandunud nimi, mis tähistas esmalt Murati järve. Teine Vaidavas ezers asub Lätimaal Kocēni piirkonnas, ent see pole Vaidva jõega seotud. Siiski algab sellest järvest lühike jõgi Strīķupe, mille rööpnimeks on samuti Vaidava. Vaidava järve kuju on aga väga sarnane Murati järvega – mõlemad on piklikud. Niisiis võib Vaidva jõe nimi olla saadud järvelt. Mõnikord on arvatud, et jõenimi tuleb lätikeelsest tegusõnast vaidēt ’oigama, ohkima, kaeblema, hädaldama, halama’. Põhja-Lätis on teisigi jõgesid, mille nimi tuleb häälitsusverbist, ent kui algupärane on järvenimi, siis see ei kehti. Jõenime aluseks ei ole isikunimi nagu sarnasel Eesti külanimel Vaida. Vrd Murati. – MF
EAA.308.2.157; EAA.1402.1.43, L c-0-1; Rev 1624/27 DL: 85

Vee-lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Wehof, 1514 Wekulle, 1564 Wehe, 1601 Wige, 1638 Wiohl.  B3
Vee mõis asutati samanimelise küla maadele ajavahemikus 1638–1681, misjärel küla pole enam mainitud. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nime päritolu on ebaselge. L. Kettunen on küsimärgiliselt selle ühendanud sõnaga vesi : vee.MK
BHO: 658; EO: 156; Roslavlev 1974–1977: 10, 12; Stackelberg 1926: 207

Veisjärv [`veis`järv] Hel, Krkjärv Viljandi maakonnas Viljandi vallas, ? 1509 Veyszegerve, 1638 Weissjewer (järv), 1797 Weisjerw, 1839 Weis Jerw.  C1
Järv asub Sakala kõrgustiku keskosas madalas nõos. Sissevool kraavidest ja allikatest, väljavool magistraalkraavi, mida on samastatud ka Õhne jõega. Veisjärve nime aluseks võib olla loomanimetus veis. ¤ Üitskõrd pidänü üits mõisa saks just kodust ärä mineme. Hobese ollu joba ette pant ja saks istun tõlla sissi, agu tullu mieli, et kinda oma maha jäänü, ja lännü kinnaste perrä. Aga nännu, et üits suur pilv tullu mudu ja ollu suur vii kohin – vaevalt, suure hädäge saanu saks kinda viel ärä võtta ja tõlla istu, sis ollu mudu vesi jären, ku tagasi vaaten, ja mõisa ollu kik’ vii all. Saks pääsnu küll äräde, sest neli hääd hobest ollu ehen, aga pallu veisit (kariloomi) uppunu ärä ja selleperäst olevet järvel Veisjärv nimi pant. (1892)MK
ENE: VIII, 348; KM: H II 42, 767/70 (1) – 1892; LUB: (2) III, 701; Mellin; Rev 1638 II: 132; Rücker

Vesiloo maa [vesi`loo maa] Khksaar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Karala mõis), 1798 Wessillo Maa.  A3
Saar asub Vilsandist põhjas. Vilsandit kasutati varem heinamaana, kus oli oma osa nii Paju mõisal kui ka Lümanda mõisal ning Oju külal. Võimalik, et nimi koosneb sõnadest vesi ja loog : loo ’heinakaar’ või lood : loo ’kari, liivaseljandik’. Varem on pakutud ka muistset isikunime Vesilo saarenime lähtekohaks, kuid saarenimi võib olla noorem, kui see isikunimi eeldaks.MK
SK I: 491

Vetla [`vetla] ‹-sseKosküla Harju maakonnas Anija vallas (Alavere mõis), 1379 Vettevilge, 1694 Wetla Qwärn (veski), 1796 Wetla (veski), 1844 Wätla.  B1
Esimest korda ilmub nimi veski nimena, veski järgi sai ka küla hiljem nime. Kohanime lähtekohaks on peetud sõnu vesi + vili, mis vesiveski nimena tundub piisavalt motiveeritud. V. Pall kirjutab, et nimi *Vetvilja paistab olevat olnud veskiga seoses laiemalt kasutuses ja et Johanseni arvates võis see olla möldri metafoorne nimetus. 1977 liideti Vetlaga Taganurga küla. Viimane oli mõisaomaniku pandud nimi Alavere mõisa idasopis asunud talude kohta. 1939. a sooviti see asendada rahvasuus talu järgi kasutusel olnud Vetlaga, ent pärast Teist maailmasõda olid Taganurga ja Vetla eri asulad. Vetla piires on praegu ka ↑Tapi.TL
 EAA.1.2.C-IV-64; ERA.14.2.713 (Alavere vallavolikogu 10. II 1939 protokoll nr 7); Johansen 1932: 22; KN; KNAB; Mellin; PTK I: 273; Schmidt 1844

Võnnu1`Võndu ~ -sseVõnalevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582 Wenden, 1627 Hoff Wenden, 1630 Wendehof, 1638 Wendo Kÿlla, Hoflage Wenden, 1740 Wendohof.  B2
XVI saj on olnud juba suur küla. 1582 kuulus küla Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 Ahja, 1627 Kastre mõisale. 1684 kuulus küla jälle Ahja, XVIII saj algul Kurista mõisale. L. ja I. Rootsmäe järgi eraldati 1640. a-tel osa Kastre mõisa Võnnu küla talusid vastrajatud Võnnu kirikumõisale (½ adramaad). 1627 on siiski juba märgitud Võnnu mõisat. Võnnu kiriku juures kujunenud alevik ja küla olid pikka aega lahus, küla on alevikuga liidetud pärast 1945. a. Võnnu esineb allikais kihelkonnanimena varem (1360) kui küla- ja mõisanimena, tegelikkuses on viimased esmased, olgu siis küla või ka problemaatiline varane mõis. Võnnu nimele on esitatud mitu seletust. L. Kettunen võrdleb VMr Võnnusvere nime sõnaga võnnuvõõras. Võnnu khk nime puhul toob ta kujud *Võnnuste-, *Võnnuse- ning Wiedemanni sõnaraamatus esineva võńń ’väike ja paks’. Kuigi Võnnu-nimesid (sh liitnime osana) esineb Eestis mitmeid, Võnnusvere sinna hulka ei kuulu, sest selle kohalik hääldus on Võnusvere. Tõenäoliselt ei tule arvesse ka teised Kettuneni pakutud variandid. J. Mägiste arvab soome keelele ja uurijaile toetudes, et nimes esineb sõna, millel on soome keeles paralleelkuju vienovento ’õrn, vaikne (ka jooksev vesi)’ (vrd hienohento ’peen, õrn’, huonohonto ’halb’). Mägiste arvates võiks Võnnu etümoloogia siin peitudagi, tähendades õõtsuvat, soist paika. Sama seisukoha on esitanud M. J. Eisen, kes lisab, et vanasti olevat soo alanud otse kiriku alt. Arvestades, et keset sood asuva Võngjärve algne nimekuju on ilmselt olnud *Võndjärv, on oletus tõenäoline. Vrd Võngjärv, Võnnu2, Võnnu3, Võnnusvere. – MJ
EO: 289; PA I: 53; Rootsmäe 2016: 363–369; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123

Õhne jõgi Hel, Krk, Trvjõgi Valga ja Viljandi maakonnas, osalt Lätis, läti Omuļupe, 1478 Omelsche becke, ? 1638 Oehu (oja Patküla mõisa juures); sks Ömel.  B3
Jõgi algab Sakala kõrgustiku lõunaosast, läbib Veisjärve, sealt edasi voolab läbi Ala, Taagepera, Holdre ja Hoomuli (Omuļi), kus pöördub kirdesse, laskub Tõrvast alamal Võrtsjärve madalikule ja suubub Suislepast kirdes Võrtsjärve. Suurimad lisajõed on Helme ja Jõku. Nime päritolu on ebaselge, K. Pajusalu pakub seost õõs-tüvega (vrd Karuse õhne ’õõnes’ jms), kui oletada hilist h-d, mida Lõuna- ja Lääne-Eesti murretes ette tuleb. Jõe läti nimi viitab Hoomuli (läti Omuļi) mõisale, millest jõgi Läti osas läbi voolab. ¤ Vana Ruut, kes minu õpetaja oli, see kõneles, et enne oli Ahne jõgi. Sääl palju allikaid ja külm vesi, palju inimesi uppunud. Sellepärast Ahne jõgi, et inimeste elude peale ahne. (1962)MKu
BHO: 407; ENE-EE: X, 588; KM: EKRK I 42, 143 (2) – 1962; Rev 1638 II: 133

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur