[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

Kärgula [`kärgula] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Kerjel, 1627 Kerdell, Korgelby, 1638 Kergell, 1684 Kergel, 1716 Kärkona Walast, 1717 Kärgonnast, 1718 Kärgolast, 1722 Körgina.  B3
Kärgula mõis on *Piilpalo nime all (Pillepal) tuntud juba a-st 1544. Viimane oli tänase Sulbi ümbruses paiknenud küla nimi. 1638. a revisjoni teadete järgi asus seal ka mõis, niikaua kui XVII saj alguskümnenditel tehti teiseks „mõisakeseks“ Kärgula küla (Kergell), kus olid head heinamaad mõisa karja jaoks. 1684 oli see jäänud ainsaks mõisakohaks mõisas, mida nimetati veel Pillepal eller Kergel Hoff. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Huvipakkuvad on nime esimesed eestikeelsed üleskirjutused XVIII saj alguse Urvaste meetrikast, kus na-lõpulist nimekuju on selgelt enam kui la-lõpulist. Kirjapanekute vahelduv d ja g (hääldus j-na), n ja l ning täishäälikute muutlik kuju toetavad oletust, et tegemist on isikunimest saadud kohanimega, mille mugandumiseks oli XVIII saj veel mitu võimalust, kuni viimaks la-kohanimeliide -na välja tõrjus. Isikunimi võis olla alamsaksa Gericke kõrvalvorm Gerko, millest on tulnud Soome külanimed Kerkkola ja perekonnanimi Kerkkonen. Esimese silbi ä on tingitud baltisaksa häälduse mõjust, vrd HermannHärm. Kärgula nime elemente võib võrrelda ka sõnadega kärk ’soosaar’, sm kärki ’tipp’ ja kond : konna ’kõlbmatu maa’, kuid nende sobitamine tegelike nimekujudega on probleemsem. Vallakirjades kandis Kärgula 1940.–1970. a-tel Võhandu nime, Kärgula nimi taastati 1977. Vrd Pulli6, Sulbi2. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1270.2.1:2, 119, 122, 129, L 2, 117, 120, 127; Rev 1624/27 DL: 56, 61; Rev 1638 I: 151; SPK: 154; Sukunimet 1992: 192

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur