[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 385 artiklit, väljastan 100.

aabats aabats g -i TLä aabits emä tõi kikkaga aabatsi Ran; oṕp venekeele aabatsit; os pidinu aabats `seĺgess latsele oppema Nõo

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

ahve ahve Khk Käi Kse KJn, g `ahve I(g `ahvne Trm MMg, ahamne Kod); pl `ahvõʔ Lei; ahve- Emm ahven läks `ahveid `tooma; `ahvel on kudu aeg kevade Trm; tõi `suuri `särgi ja ahamnid rannass; `veiksed ahamne muksid; ahveda sügävä vee piält mueto kätte ei sua, ku piäd ratass tegemä; ma sein puale ahvet; ahamne `karva kaśsid `niskesed mussa ja aĺliga; ahamne silk (soolatud ahven) Kod; `ahvel on kõva soomuss Lai Vrd ahves

ahven ahven Tür Ksi Pil, g -a SaLä Pöi Hi Vig Lih Ris JõeK Amb Tür Kad VJg IPõ Äks SJn Kõp Vil Lei, -i Amb JMd JJn Pal Äks Lai Plt, -e uus Hls Krk/n -ń/; `ahven g -a Kuu VNg Vai, -i VNg Lüg Jõh; ahven|as Sa Muh Emm L/ahbe-, ahpe- Mih/ hajusalt Ha, Kad Trm KJn, `ahven|as Jõe Jõh, g -a ahven `ahvenas on igavene `końtine kala - - aga `mundest kalast ei saa nii iad `sousti kui `ahvenast Jõe; `väike `nuodaga `tombasivad siit `servast moned `ahvenid VNg; `ahvenil on ka punane sava õts ja all nie kidamed `onvad ka punased Lüg; ahvenast - - `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; Köhna nagu kevadine ahven Khk; ahvena puńn - - väike ahven; ahvenid oo kaks `sorti, teisel oo `oimed punased, teine soŕt `valge oimestega Mus; ahvenas on `marjas; Ahvena liha on kena magus küll, aga `kõhtu pole sealt `saaja midagi, `puhta luu puru Pöi; aŋŋerid ja ahvenud `püidvad nüid Muh; ahvenas - - paks soomuskord `selgas; Mihed läksid ahvenate riiki (uppusid) Emm; ahvenide saak oli ia Rei; põle saand `ühtegi ahvenast Rid; ahvenas, sest saa kedägi, üks kondi puru Vig; ahvenal oo `kange valus arjas, `kange soomusega Kse; soea vee ahvenad - - `enne jaanibäd sai Var; `püidis ahbenud; ahbenatest `tehti leent Mih; ahvenal on kõbast soomus `seĺgas `kinni Vän; kui ahvenid `püidsin, sis ahvenate jaoks õngitsesin viidikid Tor; mis sa nendest ahvenatest tõid, paĺlas końt Kei; ahvenid ma olen isegi `järvedest püind Amb; karusikalad - - [on] nagu ahvenid, nisukese plaaniga JJn; ahvenad on iad `süia VJg; mut́iga saab `kiissa ja ahvenad Trm; tõi kaks ahvenid Pal; järves on ahvenid ja `särgi Äks; pańni ahvenatel `jäeti piad `otsa [praadimisel] Lai; ahven, veike kala, `naala kolm ikki on Vil Vrd ahmann, ahmen, ahmik, ahnes1, ahun, ahunik, ahve, ahvenjas, ahvnik

hakatus akatus Ans SaId Muh L(-os Mar) Ha JJn Koe VMr Kad VJg TaPõ Plt KJn Pst Hls Krk(-us|s), akadus Jäm Khk Emm Käi Rei, g -e; akkatus Kuu/h-/, g -e VNg Lüg Jõh; akkadu|s Vai, g -se VNg, -kse Kuu/h-/; akatis Hlj/-kk-/ SaId Muh Vig Kse Han PJg HJn Amb Koe VMr, akadis SaLä, g -e; akat|es Pee, g -ese Juu JMd Tür Plt, -se Juu KJn; akats Pha Phl/h-/ Pär PJg, g -e Muh Tõs Hää, -i Mär Vig Saa; g akatse Kõp Vil

1. algus, alustus ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan (kangakudumisest) VNg; sie tüö on akkatuses mul juo Lüg; Akkatusest käib vana maja küll Jõh; `valge uutsikord öllel pεεl, esimene akadis Jäm; tuleva nädala akaduses akame sönnigud vädama Khk; Eina (heinateo) akatus tuleb üsna käde juba Kaa; Kui oli paar kolm `korda juba [võrku] öle kojutud, siis `ööti: akatus on `tehtud ehk akatus on ölal Pöi; sel jutul - - põle `otsa ega akatust Muh; see oli ikka kehva küll, see elamese akadus Käi; `vastlapääva, see oli sis paastu akatus Noa; suuremat töö akatust ei `tehtud vanemal ajal `reedesel pääval Mär; seäl sai tööd tehä kunni koedu akatuseni Vig; akatus oli ikke teil vaevalik Var; leva juur ehk leva akatus Aud; kõige akatuses tuĺli `püitud kaladest `kümnist anda Pär; juuli kuu akatuses akkasime `niitma Tor; otsast otsani, akatusest kuni lõpuni Hää; leiva akatusel oli nime, kasukanikas Ris; selle nädäla akatsel tahaks ikke `panna `teisa (kartuleid); selle kuu akateses süńnib ikke akata `eina tegema Juu; pulma akatuseks ja lõpetuseks `lauldi varekse `laulu Kos; `aasta akatuse päev (uusaasta) JõeK; luodus on `esteks, akatis, siis suab edasi teha lava Amb; tõi pienikeisa kartuleid, saan sialt `siemne akatust JJn; koidu akatese aeg olid `metsas juba Tür; sie tüö on akatusel; pulma akatis oli pühabä ommiku Koe; suoń - - akkab `piale aĺlikast, aĺlikas on tema akatus Kad; akatuses läks kõik `äśti, aga pärast läksime `riidu VJg; rukit pidid tegema `augusti kuu akatuses Trm; sellesa·ma nädala akatuses oli lehes Äks; miul `oĺli akatses ää jäŕg Vil; tere om jutu akatuss Krk || pealehakkamine ei õle akkatust sedä tüöd tehä `ühtä Lüg; irvitäb `piäle, ei ole täl `tolku ega akatust Var; tuul `viskas paat puruks, poln änam sial akatust Ris

2. kellegi või millegi väljakujunemata kuju, alge Abeme akkatus `nuorel `poisil, esimesed `karvad mokka pääl Lüg; `väike öuna akadis on `öörmes Khk; No on ikka inimese akatis küll, vihastab kohe sirts-särts Pöi; Kalataim - - pisike kala akatus Hää; kui `leitakse vähja akatus kohe ülesse, siis on viel `lootust [terveneda] JJn; kõik ei õle `meistrid, `meistri akatus [alles] Kod; si‿o alles mehe akates KJn

3. tulesüüde, läide Piirualud olid akadiseks Jäm; puud on `ahjus, kust ma akadissi saa Khk; liidi akatis, `papred vöi mis tahes Kär; Tuli äi aka pölema, kui pole εεd akatist Kaa; too‿mole akatseks natuke kase `karpa Muh; Akadust midagid äi ole, tuld pölema äi saa Emm; põle akatost kedägi, pane nεpod põlema Mar; raiu see [lõmmu] südamik `kat́ki, pane paja akatsiks Mär; `alla pand kuivad akatused, puu `tompa täis ja mättad `peale (miilipõletamisest) PJg; nüid ma panin ea akatese `alla, nüid akkab `õlpsaste põlema; pane `kuiva risu ahju akateseks Juu

4. (teat nahahaigus) ühel `tütrigul oli niisugune hakkatus ka kääs, vahest lei kohe `katki ja `kärnässe kaik sen kää`selja Kuu Vrd akkandus

5. käepide Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kasti `külges on ka akadus Emm Vrd hakati

alle1 `alle Hlj RId Rak VJg Iis

I. adv 1. alla, kaetud või alumisse ossa; (millestki) allapoole panin `sinne nahad `alle vana `vestile VNg; asu sinä `alle, minä asun `pääle; tule pane `puhtad `nartsud `lapsele `alle ja `kuivad; pisikesed `lapsed kusevad kõik `alle; Vene `keiser `kirjutas kää `alle sõa leppingulle Lüg; ei saand [heina] teha, vana kulu, vana ein jäi `alle Jõh; Kevade `luomad - - `tõussa ei `jaksa `muidu, kui aja `uovad `alle IisR

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole, madalasse sie `justku kuuld `alle kukkund, ei `oska midagi; [ei] `tohtind nii `kiiresti `alle `lassa `longa [ketramisel] Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle (vette) VNg; `linnud kui `saavad porodetust (kui mesipuud põrutada), siis kukkuvad `alle (surnult maha); kui `korsna `õtsast suits `alle lüöb ja `korssen ei `tõmma üäst; `istub `kelko ja laseb `alle menemäie; [leib] jääb kõri `kinni, ei lähä `alle, on pali aganu sies Lüg; sukkad `lähväd `alle, kui `paelu pääl ei õle; Siis akketi `männäga sääl `kirnu sies üläs `alle `liigutamma, kui sie mant läks siis võist Jõh; akkas `kallast `müödä menemä ja kukkus `kaldast `alle; `leivä `taigina `lasko `alle, ku leib on segatu; `päivä `lasko `alle - - `lähtö `luoja Vai; `vanker `vieres määst `alle Iis || ette, vahele; töötlemiseks kui `torgid `vilja `trummalille `alle, `torkad kääd sügävälle, unt `karsib purust kääd Lüg b. (lähemalt kohta määratlev) `kaura `tehti `siiä `alle `õitside küll, aga mina piän siit kõik [muudki viljad] `saama Lüg; siis `laiva kippar toi pudel `viina taas `sinne `alle (laevaruumi) Vai c. (päri)suunas; allapoole, kaugemale keväde kui vesi `lahti lähäb ja jää `alle lähäb juo, siis `aetasse puud jõkke Lüg; ida `tuulega vesi `lähto `alle, `lähto `lääne `puole; kui on `allemenemine, veso `lähto `rannast Vai

3. omale kohale (allasendisse); külge, kinni `kartulid akkavad juo `alle `lüömä, saab `varsti liend; laps võttab jalad `alle juo, akkab `kõndimaie Lüg; tekköd `puused jalad `alle; seppä `rauda tänä ovost, pano `rauad `alle Vai

4. (välj suhet; määra, hulka) a. vähem (kui) en õle viel `seitsekümend viis täis, õlen `alle viel Lüg b. vähemaks sääl on pisikesed `mustlased, nied norivad koleda `alle `inda VNg; `tõmmab `indasi `alle, sie on siis kui `tõine müüb `uodavammast kui `tõine; nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; löi `innad `alle Vai || jões on ka vesi kahenend ja `alle `andand; nagu pakku õts õli jäme [paistetusest], nüüd on juo `alle `andand Lüg

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) mene akka `vasta, ärä `anna `alle VNg; `tõine on `kärmemb tegemä, mina jään ikke `alle Lüg; `Allekäind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; üks iga `anda `toisele `alle, leppivad ka Vai

6. (välj aega) eel, enne, ette `silku `leibä `alle ja siis viel `kartuli ja võid `pääle, siis sie õli üks eht `süömäaig ma `ütlen, äh Lüg; No kui õli karaski, siis `võeti `suala`leiba ehk `silku`leiba `alle, siis `üäldi, et `tiema nüüd `silda `alle Jõh

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla; alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale rukki `alle [pandi sõnnik] VNg; pane nied `kuogid `piatsu `patja `alle; ühe pisikese alukese panin `pliita `alle; mitte palakeist ei `andand `amba `alle; mies jäi `metsäs puu `alle; aluskuub `panna `kleidi `alle; `õmblesin `sieliku `alle `tuoti Lüg; kukkus üle `päide kõhe `meie obuse `saani `alle IisR; `viskas `einä `verko `perse `alle ja läks kodo `puole Vai b. (millegi) sisse, varju mul kattusse alust ei õle, kuhu lähän, kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sain oma `vilja `õigel ajal kattusse `alle, `sisse `vietost; lähäd kevädel `metsä `alle `kõndimaie; sao kääst sain `räistä `alle `varjule; `jõute `riistad `viedi agerikku ulu`alle Lüg; maod `männöd maa `alle `ussi `maarja `päiväl Vai

2. (kohta märkivalt) (millegi) lähedale, juurde täma läks pere `ukse `alle ja `viskas `saŋŋa `ukse `august pruut́`pulga `sisse Hlj; ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; ärä jää `ukse `alle `sõisama; suri minu `silma `alle, õlin kõhe `juures sel ajal; pääv kesk`õhtas, saab juo `Tallinna `alle Lüg; Ei `salli `silma `allegi (sugugi) Jõh; `sõitaja tõi minu‿ss (pruudi) nii`kauagu `siie treppi `alle, ämm oli treppi‿päl `vastas IisR; `istuda ikkuna `alle ilosad `ruosid Vai

3. suunas, poole `Tartu linn `oiab `lõune `alle Lüg

4. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse keik vili `tehti `künni `alle Hlj; `voidasimma `siepi `pääle [pesule] ja panima `vanni `jälle `kuuma vie `alle VNg; kikkerberi `marjad `pannasse `korgi `alle `sõisamaie, ei luhi `vällä siis; siis kokk võttas anel pää maha, kui juo läks prae `alle; jättän siis nüüd `lapse sinu käsu ja `uole `alle; en `maksa `võlgu `vällä egä `sintsisi, `pannasse varandus `pitsati `alle; tieb üks inimine süüd, siis `pannasse vahi `alle; `kartuli vagu, midä ei saa sügise `võetust, jääb `talve `alle; tämä `viedi `tohtre `alle, on tõbine; `viedi `arstimise `alle; `ilma `süütä sain `tühjä juttu `alle; kui laps on jo `kolme `päiväne, siis `panna nime `alle Lüg; sie õli `arvast, kes [vilja] äkke `alle tegi; sie `tarvis kõne `alle võtta, vaja `rääkida Jõh; `Leenu sai tanu `alle Vai || vahele, ette sedä tuleb `tihti, et kääd ja jalad `jääväd `massina `alle Lüg b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele sie `kuulus Vihula `moisa `alle sie `vaprik Hlj; Rio külä käib `Maidli `mõisa `alle Lüg; piab `linna `alle `sisse `möllima Jõh c. (millegagi) hõlmatud, täidetud tegin juo sügise rukki `alle sene `uuvve maa Lüg

5. (välj aega) eel, enne `süömä `alle võttan `viina, `süömä `pääle en taha enämb Lüg

6. (välj umbkaudset mõõtu või määra) kas on sada viistõist tuhat vai on sada kolmkümend tuhat, sene `alle näväd `onvad üless `kirjudetud [tulekirjutusteks] Lüg

7. (välj viisi, laadi, korda) `lüödi `vartaga ~ `vardaga üks ühe `alle VNg

III. prep 1. (millestki) all(a)pool(e), madalamas(se) päiv on juo `alle `lõunet, siis kui `lõune on juo üle, on juo kahe `kolme aig; minu `aigasi vanu enamb ei õle, nied on kõik `alle `mulla juo Lüg; `Lapsukeste `kleidid `käisivad kõik `alle `põlve; `Lapsed `veiked, `alle `põlve keik IisR

2. (päri)suunas läks `viilite `alle `tuule `ranna `puole (laevast) VNg; `alle `tuule piäb `külvämäie, siis vieb `sieme `laiali; `alle tuult ei tõhi `põtrale järele `mennä, siis näväd `tunnevad minu `aisu Lüg; `Allemägä vahi, et `vanker ei käi `kandu Jõh; vei rüsäd mänemä `alle vett `merre; tulimogi sedämodi `alle `lained - - `randa Vai

3. (välj suhet) vähem (kui) sie on viel `alle kuut`kümmet `aastat VNg; minul on raha `alle kaht `kümmend; mõned kalad õlivad `alle `naula, mõned õlivad üle `kolme`naula, kuda `trehvas; `alle `aastat `tienis merel Lüg; vähäse moned kobegad `alle `neljä `rupla läks Vai || sa õled `alle minuda, minu `vasta ikk‿et saa Lüg

Vrd alla1

1. a. (kõige) all, allpool, madalamal olev alumane `sielik Kuu; `vergo alumine paul; alumiste `parside `pääle `panna rugid `püśti VNg; nied on alumised `ambad, midä all `lõuvva luu `küljes `onvad; alumine [veski] kolo on kivi `laudil ja ülimine `veski lael Lüg; `riide pakk ehk alumine pakk [kangastelgedel], sie kuhu `pääle `riide `juokseb; alumine `riide (vooder) õli - - `kuuvvel `sinne piha `külge `kinni `aetud Jõh; Täma `latvab aga pial `eina ära, alumine puol jäeb keik `kasvama IisR; alumised püksid ~ aluspüksid Jäm; köle tuulega alumine uul pakatand `katki Ans; alumine rätik paistab teise alt `välja Khk; ukse alumeine puu (lävepakk) Phl; tõi seda koore alumest `piima Kul; alumesed eenad oo aĺlitama läind Tor; kaebu aŕk on pialt kahe aralene, alumene ots käib moa sisse kibidega `kinni Nis; alumene keha oli paĺlas Kei; mitu `auku oli sel koogu puul, panid alumes̀se `auku, kui `tahtsid pada madalamale `panna Pal; lõhmussa - - `päälmene ku̬u̬r on korbane ja pude, alumene jooseb, sedäsi niinesse Vil; naistel om iki ilus, ku tal om sedä alumist pu̬u̬lt; [leiva] alumise kooremant lõigats alumine kikk Hls; lätsid [heina] `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless Ran; susi `võtnu Maril `amme jaku alumatsest veerest `kinni Nõo; Sõ̭ss ku joba [kapsa] lehe õigõ˽suurõʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti alumit̀si `lehti koŕati `pańgi Urv; `tsilkõ vett, alumitse läve hirre `pääle `külmssi, mis `mäelmätse läve päält `tsilkõ; Alumanõ vi̬i̬ŕ põĺlil `koeti joonikõnõ Har; [linaseemnesarra] kõ̭gõ alomi̬ì̬dsi `ruud́jidõ pääle `pańti kuusõ ossaʔ Rõu; [naistesärgi] `mäemäne om peenebäst, a alomane om jämehep vööniʔ; vaja `osta alomaist rõivast (voodiriiet) Se; alumadsõʔ `hambaʔ Lut b. kaugemal, (maapinnavormilt) madalamal, pärisuunas olev `istusivatta [paadi] alumeses (tuulealuses) `pardas VNg; alumised `veskid `onvad, midä all puol vett `onvad, nagu `Purtses ja `Püssis Lüg; [Põllu] alumene ots pae Pöi; alumene nõdu o `paĺjass süädud Kod; `mäelmine Lasa tu̬u̬ lõhuti ärä `täitsä, alumine Lasa om `u̬u̬ne `alla vi̬i̬l Hel; piltl temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; küll õpats koolin alt alumise ja päält `päälmise (õpetatakse kõike) Hls; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱ sa tahat puha `täädä Krk

2. (millestki väheväärtuslikumast) a. alusvili viljaalumised `korjame kokku `luomadelle Hlj; `pahma sava `õtsast alumist `vilja `kõrjati magasi `aita, kie `sinne pää `vilja vei; kui `massinaga `tuulatasse sis `õige `piened `juoksevad `tõise toro `müödä, nie on nied alumised `viljad Lüg; änna ja päris purude vahel olid veel alumesed, need oli päris oboste toit, seal olid aganad ja terad segamini Mih; kõege `enne on ibad, siis tulevad alumesed, siis põkked, siis aganad Nis; vanal aeal `olla - - `pandud seasi alumisi - - mis juba natuke aganitega segamine old - - leebale sekka Rap; `tuulamise `juures - - sai `ohradest alumisi ja `pialmisi koa Kos; mis tuule `alla lähvad, `üitakse va kõluivad ja alumesed JJn; aganaised või nisukesed alumised rukkid nied ikke jahvatati kas sigadelle ehk luomadelle Rak; rukkialumised on nied, mis `peksmise juures tulevad, mis tuas rabatud, nied on rapped VJg; `enne sai sarjaga tuulata - - alla tuult jäi prahine vili, tuulealused ehk viljaalumised; `kõlkad ehk alumise vili IisK b. seebisoop, -pära `siebi alumane Kuu; sihandussi `santisid `riidid `pestasse seebi alumisega Khk; kui seep ära lõegatud, siis alomene jäb paja `sisse Ris c. rasvavind, kõrne rasva alumesed, rasv oo `väĺla sulan kõik Aud

3. alus, alune, alaosa a. vundament, alusmüür, seina aluspalk – Sa elu alumissi panema Jäm; maja alumine `tehti pärast. suured kivid `pandi neĺja nurga ala, pärast siis `tehti alumised Ans; akatse `seina tegema, alumised pannasse maha; seina alumised tehasse `enne `valmis Khk; maja alumised juba mädad Krj || (millegi) alune (ruum) maja alomene oli kõik tühi Mar b. (eseme) alus, jalad meitel on törre alumised ühest suurest männist `tehtud; roosi potil keib ka alumine - - mis poti all keib Khk

Vrd alamin

amm1 amm g amme Jäm Khk Vll Pöi Muh Emm Rei Mar Mär Var Aud Tor Hää Ris Juu JõeK JMd Koe I Nõo, `amme Kuu Lüg Vai, ammõ San hajusalt V; n, g amme Kse VJg KJn Hel, `amme VNg

1. võõra lapse imetaja ia `piimägä amm, `rinnad `juoksevad ise kõhe Lüg; amm, see imetas ainult seda pisigest, kasvatas seda, [mõisa] proual es ole lapsega midad tegu Jäm; pole änam `saksu, pole ammesid Khk; amm imetas ühessa kuud last. amm elas `mõisas ja sõi ärra `laudas Aud; amme palk ja surma pärandes, loastu tuli ja laenu leib, nemad ei `kesta kaua Juu; amm imetab, kui emada põle või ema ei imeta Lai; ega nii peenikse provva esi last es imete, siss `võeti amme; `tohter kai üle, kas ta [on] `terve, siss `võeti ammess Hel; amm oĺl imetäijä - - võeti väläst hää, tävve verega nu̬u̬ŕ inemine Räp || (lapsehoidjast, kes ei imeta) see va kuib amm, sellel põle kedägi anda mette, laps klaasist imeb Mar

2. ämmaemand kui `naisel tuli juo sie `sünnituse aig ligi, siis mies - - läks `amme järele, tõi `amme `siiä Lüg; ammed käeväd ämmän, kui naisel laps one, tuleb ammess, edemält kutsuti amm Kod

ammutama2 ammut|ama Kos Pil Hel T V(-amma), -õm(m)õ San Krl; `amtama Plv Räp Se

1. vedelikku (ka vilja, heinu vms) tõstma; laduma kos tu `penne kiṕp om, vaja tuvva lehmäde vi̬i̬ ammutada Kam; lina ammutadas argiga avvast `vällä; lätsi tõi kuhjast `õlgi, väegä paĺlu ammuti `säĺgä; kütüse `kütmise aig ammutedi vitsa unikude ja `panti palama Ote; vana memm `naksi `leibä `ahju ammutama Rõn; Tulõ˽sa˽ka aṕpi, ammutami˽naa˽`kartoli unikullõ; Lastu˽tulõsi `riita annutaʔ, mis ńä˽nii vedeläseʔ Urv; suppi ammutõv kopp Krl; eläjile ammutõdass `ju̬u̬ki ette; tu̬u̬ haokubu `pańti `maaha ja ammutõdi `turbaga kińniʔ (kütise tegemisel); käsik um vi̬i̬ ammutaʔ Vas; kopp om, `tu̬u̬ga heidetäss `ru̬u̬ga, ammutass `liuda; lüüt kärbigu maa sisse, ammutat [herned] sinnä `sarda; noodast ammutõmõ [kalad] `koŕvi Se; ammuda vett `tõrdulõ Lut || ahnelt sööma mis sa ammutad nii kaua kui sa vahest söönd ei soa Pil; siĺmä `kinni, suu ammuli, mugu `ni̬i̬ldu ammutab Nõo; ammut́ `hindäll iho täüś, no lät́s magama Kan; küll taa ammutass vi̬i̬l `sisse `hindälle Urv

2. peksma, lööma võti nuia kätte, siss ma telle ammutasi vi̬i̬ĺ San; ammuta˽juudalõ, nii et saa Kan; ma‿i˽tiiä˽kah, mista `poiskõnõ oĺl `kuŕja tennüʔ, mugu ammut́ õ̭nnõ tõist rusigugaʔ; sõ̭ss `naksi jälʔ ammutamma `ku̬u̬tõgaʔ Rõu

anne anne eP M T V(-õ, -õʔ; annõh Se), `anne R, g `ande (`andõ)

1. a. annetus, kink üks põlene kie põleb `paljast, `andasin [temale] `andesid Lüg; enne `viidi [kihlusel] `ańdid: õpetaja sai paar `kindud, sukad, paelad `ümmer ja üks öö Vig; tõńni vakk `oĺli, `viidi `ańdid, et siis on inimesel `õnne Vän; `jõuluks tuli karjane `korjama `andeid, sisi `tehti `talle `vorsti ja sepikud Amb; [vanemateta] laps viib `ańdid, `leibä ja raha vanemite nimele. `ańde edess tehässe palvet, `õptaja teeb `kańtsli piält palvet; kiär`kamri `kersso `pantse `viljä ja `ańdid `vaesile Kod; kigest pidi temäl `ańdit `antame, kigest edimene Krk; Tamme kõrtsi man ollu üits suur tamm - - sinnä veenü kik `ańdit San b. sag pl veimed, mõrsja kingid pulmalistele linutamise aeal jägata siis `selle `peiupuole inimestele `kõiki `anneid. `vennad `saavad sokkid, isa saab sokkid, peigmes ise saab sokkid. ued `saavad `saĺlid - - ema sai `saĺli ja `oubi Jõe; körvane oli `pruuti abis `andid `välja `vötmas [vakast] ning pulmalistele jägamas Khk; siis akati pruudile `andid tegema, sukki `kindud kuduma Pöi; kui - - juba pulm `täies oos oli - - sis akati neid `andid jägama Lih; siis akati `anded `anma - - `paaris`rahval olid asjad kokku `seotud, naesel sukad `kindad ja vöö, mehel `kindad ja sukad Ris; `anded õlid, mes ańnid. siin `antse ämmäle peio emäle: tekk, sängilina, särk, sukad, käterät́ik, vü̬ü̬, äiäle: särk, `kindad ja sukad, kerso vedäjälle `ańti lińnik ja `kindad. puarirahavalle `ańti, naesele vü̬ü̬ ja mehele lińnik. peio`poisselle `ańti lińniked - - ku `andid `ańti, siis koŕjati raha kua Kod; veemevakast piap pruut äiäle ja ämmäle `andit `anma, ja mehe vellile ja sõ̭sarile kah piab `anma Nõo; edimätsele tandsutajalõ ańd pruut́ `andõʔ Rõu c. kingitused, annetused pruudile said juo `kihlatust, siis pruut käis `andeid `õtsimas, `villad ja Lüg; pruut keib `andid ajamas Khk; kosjakakku `kεidi `viimas, `anti `andid ja `villu ja Käi; a noorik tuli `meile undi`ända aeama, veimevaka jaos `andid `korjama PJg; pruut́ käis `ańdid `korjamas Trm; `mõrsja viis kosja `viina, sis viina i̬i̬st `anti `tälle `andit, sukke ja `kindit ja vöid `anti Nõo d. mardi- ja kadrisantidele antav toidukraam mardil oli isa, sel oli kott `kaelas, `tahtis `andid `saada, mardi makki Käi; need olid vanad naiste`rahvad, kes käisid kadri nimega `ańdid palumas. `võt́sid `viina `kaasa. `ańtsid `viina, siis `neile `anti `ańdid Mär; muu kätte ei `tõstnudki `anda ku mäŕdiema kätte. si̬i̬ siis peräss jagas `anded Kod

2. vaimuanne, võimekus jagab oma `andesid `rahvale, sie on `jälle `neie (kirjameeste) leib Lüg; ei sel põle `kuolis annet JMd; tal om ää `andõʔ San

3. aine, ollus `kiäki es saaʔ `pu̬u̬ldõ `vardahe kah [ronida]. üt́s tõi [pudeli] `alla ummõtõgi, tol võõśe ollaʔ jala˽`säärtse väŕvi `andõga kokko tettü Räp

Vrd and, annak, annus

apteeker `a·ptee·k|er (`a·ptie·k|er, `a·pti̬i̬·k|er, `a·ptii·k|er) Muh Mar JMd Kõp, g -ri Kuu Vai Vll Rei Var Tõs Aud Hää Kod KJn, -re Mär Var hajusalt Pä, Kos Trm SJn Vil M, -eri Kse; `a·pte|ker g -k̀ri Khk Rei, -k̀re Emm; `a·p|tii·ger, `a·pteger VNg, `a·ptekker Lüg; `a·pti̬i̬·k|el g -li Ran Puh; n, g `a·p|tee·kri Rei, -ti̬i̬·kri, -ti̬i̬·kre San, -ti̬i̬·gri Krl(`a·ptik̀ri) Har Plv, -ti̬i̬·gre Rõu Vas, -ti̬i̬·gli Nõo; `a·ṕtee·ka|ŕ g -ri Se; `aa·ptie·k|er g -ri Koe; `aa·ptii·k|er Mär Kad/`ua-/, g -ri Kuu Iis; `aa·pti|ker g -k̀re JMd; `aa·pteker VJg; seestü `a·p|trikist, -trikest Khn, -ti̬i̬·grist Krk

1. apteeker mies mend `a·ptie·krile ~ `aa·ptii·krile - - `ennemäld - - ige `a·ptie·krid `ansid kohe `rohtu kui `kaibasid ädä Kuu; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär Vrd apteekar

2. = apteek – Var Pä Vil M T `a·ptee·kris `müidakse turssa maksa eli Var; `a·ptrikist tõi `rohta Khn; pedasid sii `a·ptee·kert Aud; `a·ptee·krest `ańti rabatse `rohtu Saa; tuu a·ptii·krest pudeliga `liikvät Trv; ma‿la `a·pti̬i̬·glide `rohtu `ot́sma Nõo || piltl (napp, kasin andmine) nüid müiase [metsa] ku `a·ptii·kre `rohtu Var; Apteekri kaaluga mõõtma Koe

harakas ara|kas g -ka R(h- Kuu VNg) hrv S(-g- Muh) L, KPõ KLõ Iis Trm; (h)ara|gas g -ka, -ku Kuu; ara|k Hlj TMr Võn Kam, g -ka Kod KLõ Hls T V(h-), -ga Kuu(h-) hrv Khk Ha, V(h-), -ku Saa M Rõn San, -gu M Krl Se, haragu Se Lei Lut Kra; n, g ara|ka VNg Vai(g -ga); g -ke Ris Ote, -gõ Plv

1. (lind) a. harakas (Pica pica) Aragas on külävahe ja `lauda taguse lind (elamute lähedal) Kuu; araka sagata aja`teibass, ei nüüd üvi ole VNg; kiitsakas või arakas Mih; arak kätsatas aia`teibas, tõi uudissõnumid Saa; kui arakas kädistab, siss peab `käsku ja õnnetust `tooma Rap; keksib nagu arakas müeda `õue Kad; kui arakad sagatavad, siis tuleb saksa sõnumid VJg; kui arak aia`teibän kärissäb ja särsutab, tuleb vaŕsi võõras Kod; ma pia `kargame siin ümmer ku arak Krk; arak om kiiriv, pää om must ja si̬i̬vä om `valge kirivä Nõo; harak `naksi käd́sistämmä, noʔ nakass vahest `vihma `saama Har; Ega harak hüä t́sirk olõʔ, timä tu̬u̬ õ̭ks alasi `halva Rõu; harak - - ärä˽kańd kõ̭iḱ [kana] munaʔ; `korgõp ku koda, madalap ku regi, `valgõp ku lumi ja mustõmb ku hüd́si; harak liinah, hand väläh (lendavast harakast) = aida võt́i om lukumulguh Vas; haraga kääväʔ, saa külmä ja sato; harakalõ halu, varõssõlõ valu (öeld lapsele valu leevenduseks) Se || piltl Sa olid siis viel harak `aia`teibäs, ku `härgiega `künneti, ei sa `tiie vanust `asjust `millist midägi Kuu; `Ninda `kaua ilus `tütrik majas, kui arakas `aia`teibas (lühikest aega) Lüg; ea nakitseda nagu arakas sea `selgas (teise peast täisid otsides) Juu; `kargas teisele [sõnadega] kallale kui arakas (ägedalt) Lai; mis sest nõnda kahetse tääd (esimese lapse surma), edimene saa iki iirtel, arakil Krk; si̬i̬ kädsätäp nigu arak aid`saiban (lobisejast) Nõo; Tütärlaits käigu nii ruttu külän kui arak aidsaiban (kiiresti) Ote; ei hiir(t) ~ rott(i) ega harakas (harakat) mitte keegi, kedagi (peam loomadest) `ninda tihi `aida et ei `pääsi `iiri `eiga araka läbi VNg; puol `krunti on just [karjamaaks], ei käi sääl iir ega arakas sies Lüg; käisin seal, ei näind mitte `iiri ega arakast Juu; minul ei õle küll `üste iirt egä arakad. aga `karja pian ike minema Kod; seante `väike ivak, säält es saa iirtel ega arakil Krk; täl om nii `väike mulk `jäetu, siist ei `pääse rot́t ei arak läbi Nõo; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp; harakat laskma varastama, teise seljataga midagi tegema haraka `laskija, niisugune krepsauk, laseb haragast (abielurikkuja naine) Kuu | Jaanipäe tulad ljõnnalised `Kihnu muruarakast `lüemä (coitusest) Khn b. (merelind) meriski – Pöi Muh Emm Kse arakas on mere `randas, kiri lend, `pitkade `jalgadega, allid munad Pöi; arakas oo mere lind; aragal oo punane nokk ja punased jalad Muh; Arak teeb oma pösa randa kruusipeendra pεεle. Araga munad aa - - pruunisi täppisi täis Emm Vrd arangas

2. teat küla elanike pilkenimi Hara haragad (Hara elanikud) Kuu; Eest ära Ao arakad kui Rakke rikkad tulevad Koe Vrd aralane

3. haru; haraline ese a. rebase änna (teat taim) `moodi, `seuksed arakad `küĺgis Aud b. puust hark, abivahend õlgkatuse tegemisel seal [katusel] oo `jälle üks puuarakas, kus vahele [õle] vihk saab `pandud Mih c. puuvankri ”seasuu”, millest vanker keerata andis arakas oli niisugune nagu `lantpom, aga iest oli ots `lõhki, sie oli puuassidega `vankrel; `Siasu (seasuu) on sie sama kui arakas Hag Vrd hargiline, hark d. harkadra osa arakas se `oidis sahkvarred laiali Juu e. aasniite tegemisel kasutatud abivahend, haraliste otstega puuklots, mis hoiab niiejalgadel varvad sirgu roobi `varbade vahel oli arakas, et niied roobi `varbasi kokko ei `tõmma. seda arakast sai natuke aaval edassi lükatud, nii kuda niie temine läks Mär; kui `jalge peäl `niisi `tehti, arakas oli `keskel, et niied mõnest kohast vähä `loiko ei jää Juu; ja ei saa `niitse `siĺmä tetä ku arakut ei ole, varva `tõmbava `luuka. arak om kes oiap laḱka varva Nõo; nitsete roobil om arak vahel; silmä varb pandass arake `sisse Ote f. hui, puust lauake niiesilmade tegemiseks – Tor Hag g. soalipits – Har

4. (õlgkatuse) harimalk `tehti õlekatus, `pańdi arakad katusele, `oidis õled `kińni. nende peält oli puust vöö läbi, mud́u nad ei seist Juu; kõ̭igilõ katuseile, mia oĺl napu katusõʔ `olli haragõʔ Har

Vrd harak|jalg

5. võrgukudumisviga, kaks silma kokku kootud ko panõ˽i tähele `kõrdapit́i, sis `veiga kuat haraket `sisse; harago˽lõigatasõ peräst ar `vällä Se

6. vahuharjaline laine meres kuhu nüüd viel sene kibuga lähed, arakad juo meress; juo arakad `lendavatta VNg

arm4 arm g armu eP eL, `armu R(n `armu)

1. armastus, kiindumus; headus, südamlikkus Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti Lüg; Paremb vana `armu kui nuore `irmu IisR; Siia aita änam üksit arm (väljapääsmatust olukorrast) Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; Vennäl ikka vennä arm Khn; armol `mõõtu ei õle Kod; si̬i̬ om üits armute inimene, temäl `armu täise inimese `vastu ei oole Krk; oma latse üle om arm, sa‿let ü̬ü̬ ja `päeva täl man Ran; `õige emä annap latsele `irmu ja `armu kah; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; imä `viidi ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä; imä arm om iks kõ̭gõ suurõmb arm Kan; Vesine om veliste arm, `sõklinõ sõ̭sardõ arm, imä arm om otsaldaʔ Urv; imä arm õks last `vasta om suurõmb; tädi ja unu `näutäse enämb `armu ku esä; võõrass esä – võhlu esä, uma esä – armu esä Har; armu meelega (lahkesti, südamlikult) võt́t `vasta Se

2. armastus sugupoolte vahel Vana arm ei `ruostedu Kuu; varastatud arm on magusamb kui avalik; üks kõrd käis `naistrava ihu `kallal, käis oma `armu `näitämäs Lüg; meitel `olli arm teineteese `vastu ja läksime kokku Muh; rõõm kisub `rõiva üles, arm aab arud laḱka; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada Ran; ilma armuta läits mehele, aga ega ta tolle mehega es elä Nõo

Vrd armastus

3. a. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, kaastunne, haletsus ei mul `kerge old neid `lapsi `kasvatatta kui mehe arm lõppes (mees invaliidistus) Hlj; õled minu `armus eländ, õled kõik minu kääst saand; tämäl omal `varju`paika ei õle, eläb `tõise `armul Lüg; võtas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; kui kedägi `eesel põle siis pead teise armost eläma; Anti armu poolest tükk leiba Mar; Sööb seda, mis armust tuuatse Han; elab teiste `õlgadel - - süöb teiste armust Sim; armu perast vein suppi `neile Pal; temä armu läbi sai ma `tervess, temä tõi miul rohi ja sääś mut ilusti Krk; laste armust ~ armun eläb,latse toedava Ran; ilma armuta inimese, `käki ei tule `kaema; võt́t kah `endäle üte `vasõlatsõ armu peräst kasulatsess Nõo; kost timä ka `armu ja api saa; kis minnu siss `suńdi˽sai, ma umast armust lät́si `teie Har; tõõzõ armuh ~ armu all eläss Se b. karistuse kergendus või tühistus; andeksand, halastus; (kellegi) säästmine nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; pole sellel `armu ega alastust, pöletas teise maja εε Khk; `ermo ei karda egä `armo ei palo Mar; vai isäk lapsele `armu eedäb Kod; teid on `surma `mõistetud, aga `kindrali ärra annab `armu `teile ja annab - - `teile kakssada viiskümmend `oopi Plt; vanast palleldi jumala `armu ja alastust Ran; ku‿sa `vaene ja vilets, siss ei ole `armu ei abi `kostegina; es ole siss merästegi armu`anmist, kes kätte `saadi, tapõti maha; armu `anjat õnnistap `jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; kohus `armu anna‿i Se c. (tööst, pingutusest, raskusest jne) säästmine, hõlp `naised `niidid, `kesse `naistele `armu ans Kuu; Eida omal püsüt armu (töötamisel); täna saab `armu (merel paraja tuulega) Emm; Ei ma‿b `oole enesel `tööga armu ann Han; perele käisin kõvaste `piale [tööga], ei soand siss `keegi `armu Kos; anna mu engel ottegi `armu vahel, missa iki purelet ja `kaklet Krk || On läbi ja läbi üks elu mees - - äi anna koa õlle viinale `armu (joob palju) Pöi || heategu, heldus, õnn(istus) sest on suur arm, et mul on εε poeg ning pojanaine ka Kär; see oli armu asi kis `aastas ühe kitse negi siin Noa; see üks arm, et ole jõun oma aśsad isi ää pesta Aud; sie on üks jumala arm, et ta viel elama jäi JMd; vanast `anti `vaestele `keŕkuläve i̬i̬n raha. kel arm ja `elduss lubass, tu̬u̬ ańd nii veedi-paĺlu kui ta ańd; ma‿lli nii väsinu, `mõtli et oless na ärä `lääsi armust ~ jumala armust Nõo; arm oss ollu˽kül˽minnäʔ tütärd `kaema, ku os‿ollu võimalik; näüss kas `taivaesä tu̬u̬ meile ka armu (öeld vihma oodates) Har; ilma armuta armutult, halastamatult, lakkamatult, palju Südametu inimene, ilma armuta peksab `looma Pöi; [jõkke] tuleb [kudemisajal] ilma armuta `sisse seda kala Aud; mis sa ilma armuta `raiskad seda `aega, et ei teind kedagi Lai; latsen `pesti tedä ilma armuta, a mes tost abi, temä‿m `süńdenu varass Nõo; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda˽tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har | `kurjad elajad - - `mutku `kiskuvad aga `riidu `ilma `armu `asjata kohe VNg

4. almus õlen tulest läbi käind, õlen ihu `ilge alasti, palun `armu; vieb `armu kotti `täie omale - - `riiet ehk `süögi `kraami Lüg; `sandile `anneda `armu Vai; valla `vaesed on kõik armu `soajad Juu; ega ma `armu ei `kerjä, mia saa nii samatele Nõo; Armupallõja (kerjus) Räp Vrd armu|and

5. kahetsus, kurbus, lein ei dṍua valida `armu; armurõivaʔ (leinarõivad) Lei

6. looja, jumal Hoidku arm seda olemast Jäm; Äga sii aita oma jõud vei nõu änam üht, muud kut peab armu pεεle lootuse panema Kaa; nüüd sa siis lihad, suurem arm aidaku ise sind Pöi; arm on mind `oidnud sest aśsast (kaklusest) `eemale Kse

7. (emf hüüatustes) oh sa `elde arm! Khk; Arm-aeg oidku, kui niid jälle adadama paneb; Arm `aitku, et ilm peaks, siis ehk saame eina labuse ka Kaa; oh keela arm seda Sörve lahingut Vll; Oh sa arm paraku veel - - ät see asi pidi nii äkist tulema Jaa; oh arm aeg, tursk `kangest laeba lehaga Rid; kullase arm, `meske kuub sul! Kod; oh arm, ei pest ei pest [põrandaid pühadeks] Plt; armu pealt äärepealt, peaaegu See kukkus mul kääst parandale, armu peelt et es lähe puruks; Saunas oli viŋŋu leitsu, mind pidi armu peelt üsna ää jörmama Kaa

armu|töö 1. abistamine töö või armuanniga ädätü̬ü̬ ja armutü̬ü̬ olna pühäpäevän lubatu Nõo; no˽tõi jälle pät́si `leibä, oh sedä `aśja, ma ei˽tahaki taa armutü̬ü̬d Har

2. seksuaalvahekorras olemine ta‿m külländ `tennu toda armutü̬ü̬d, `õkva silmitside om `tennu Nõo

asja|mees üld

1. ametmees, tähtsam tegelane Küll neid `asjamihi on nüd kaik kohad täüs, kus vade `suuremad majad on Kuu; suuremad asjamehed `istuvad sööma `laudas, alvemad laava taga Khk; Ta on ikka kohe suur asja mees Pöi; nee ollid ruudi poolt asjamehed (tegelased pulmas) Muh; üks suur asjamees keis, tea mes asjames see oli Mar; aga need laevamed olid ikke suured aśjamed Aud; Ma premeeriks küll, ku ma mõni aśjami̬i̬s oleks Hää; ilm tiäb mes asjami̬i̬s sa õled Kod; Tahtsõ olla egalpuul asämiiś Vas || asjaline; tähtis kes siis `kärmemb oli siis, mittu `süldä `rohkemb sai `verku `kuotud, siis sie oli `jälle `asjamies Kuu; nüid ma olen aśjamees, nüid ma sain `õigust Juu || rase – Krk

2. halv tähtsusetu inimene, kes end püüab tähtsaks teha mis `asjamies sa `õige õled siin Lüg; nää mul asjameest Khk; inä asjameest, kus mool koo töömees oo Mar; vat kus mool asjamees oo, topib oma nenä `sinna vahele Tõs; Vaat kus mul aśjami̬i̬s, jusku siasitt naisemi̬i̬s Hää; vuat mul assames Plt; vaat kun mul asjami̬i̬s om alle, või temä mul selle är tõi Krk; õigõ mul aśami̬i̬s Vas

3. asi, ese; olukord noh ega sie long nüüd old - - midagi, oli üks `niisukene - - `asjamees, kellest sai teha mdiagi VNg; pläśku nihuke plekist aśjames, nihuke `kinnise kaelaga Juu; oli nisuke aesamies, kus [torupilli] puhuti VMr; suur mühin ja kohin tuleb - - ja isa läind sis `vaatama et mis aśjamees see nüid oli Sim || mehe suguelundid – Hlj || menstruatsioon – Hlj

asjatama asjatama Ran Nõo Ote San Urv Har Rõu, aśjatamma Har; aśatõme Krl; aśata|m(m)a VId mänguasjadega mängima tassitükid ja - - nu̬u̬ olliva näil (lastel) asjatada Ran; taat tõi `ku̬u̬rma `liivä, nüid om ää lastel asjatada `ku̬u̬ma `li̬i̬vä sehen Nõo; Lat́s sei kõtu täüś, no istus põrmandu pääl ja aśjatas ilusallõ Urv; mine˽sa˽ka `tõisi `lat́si manuʔ aśjatamma Har; lat́sil um `tõisiga˽hüä aśattaʔ Rõu || sekeldama kui suur inemine ei ti̬i̬ʔ `kindmat tü̬ü̬d, siss üteldäss, mis sa aśatat Räp Vrd asitsõma, asjatõllõma

asunik asuni|k g -ku R(aso- Vai) eP(asonek Emm Mar, asonik Kul) Hls Krk Nõo Kam Har Se, -gu T V, -ka, -ga Har; n asuni|kku g -gu VNg

1. uus uusasukas; endiste mõisamaade jagamisel krundi saanu asunikku `juuri `metsa ja tege enesele maad VNg; `Reidepold oli `este üks suur mets ja asunikkude koht Vai; asunikkude majad `tehti laani `järge Vll; asuniku elu oo `eśtiks `raske Mär; saeme `siia asuniku koha `peale Vän; asunikud põld oma eenaga veel `vaĺmis Juu; `seia tuli paelu väelast asunikka JMd; `raske akada, nagu asunik lü̬ü̬ teeväs `püśsi Kod; asunigul ka mõne vili Trv; asunigu˽teivä kõvaste tü̬ü̬d Ran; Asunigel om `u̬u̬ne kõik üten unikun Rõn; ennembi oĺl tel asuniku krońt, muud `põldu is olõki tett Har; tah `mõisah om paĺlo asonikka Se Vrd asuja

2. nalj 0,25-liitrine viinapudel Küll sel õli juba asunik `inge all, ega sie nägu `muidu nii ei kõkketand Jõh; Võta siis üks asunik ää ja lähme minema Pöi; ma jõin asuniku viina ära Amb; tõi `mulle kaheksandiku, nisuke pool soru, soruko·vkad, veked kuĺkud. asunik oli ka veel tema nimi JJn; ühe asuniku täie `ańdis vedelad `rohto VMr; `Kortin õli pu̬u̬l asunikku Kod; ma˽teene `täämbä henele asuniku viina Har; tu̬u̬ ośt asuniḱi Se

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

edemist esimest korda; esiteks kikkas edemist kiŕg [keskööl]; `mõŕsa lät́s edemist mihega `haina `niitmä; nu‿mma [taime] imä lihekese mia edemist tulõvaʔ; Noorõ hobõsõga oĺl hädä. Kuʔ edemist raut́, tõi mõ̭ni perremiiś paari `kindõid vai sukkõ Har

eegeldis- = heegeldus(e)- suured kondist eegeldis koogud `ollid Muh; isa tõi ikka lastele pit́si`niiti ja eegeldis`nõela Rid; einsat́s `üiti. ikke eegeldes nõelaga `tehti Tõs Vrd eegel-, eegeltsi-

ehku1 `ehku Kuu Hlj IisR Kaa Ris HJn KuuK Kõp; ehku Emm JõeK KuuK Kad, ä- Mus; ehku Pöi

1. vahest, võib-olla Lumi`lillid `heitseväd ka, nüüd `ehku `lähteb `suojaks; ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä [kodukäijat püüdma], et `ehku jääb nüüd siis järele Kuu; ähku akkab `üike tulema, akkab oder ää `looma Mus; `ehku paraneb ära Ris; eks ma lähe tagasi ehku tuleb kodu KuuK Vrd ehk, eku

2. ehk kui Kas `jõuvame tüö `valmis? `Ehku `valmis ei `jõvva, siis ei `maksa `ninda rabadagi IisR

3. ehku peal(e) hea õnne peal(e); kahevahel(e) sie (asi) jäi `ehku `pääle Kuu; Jähid ehku pεεle lootma, ehk kadund lambad tulad ise kuju; pane ehku pεl `välja, saagu mis saad, εεd ehk `kurja Emm; ma aina olen `ehku peal et ei tea mis võivad teha HJn; tõi elu `põrssa ehku `piale, kui sureb, sis ei maksa kedagi JõeK; sii on ka `ehku pääl, kas saab `su̬u̬ja `sü̬ü̬ki või ei Kõp

hellämä1 `helläm(m)ä, hellädäʔ Har(-ĺl-; -deʔ) Rõu Vas; `elläme, elläte San; `(h)elläme, (h)ellädeʔ Krl
1. (kellegi eest) hoolitsema a. loomi talitama eläje `oĺli ilusõʔ, [ta] ilustõ elläśs ja sü̬ü̬t́ neid Krl; Kas eläjeʔ omma˽`lõunõst vi̬i̬l `heĺlämäldäʔ. Ei olõʔ, ma `heĺssi˽joba; pini ja kaśsipoest kiä ei hooliʔ, lehmä ja `lamba `poigõ inemine `helläss; ega tu̬u̬ (kutsar) is lähä hobõsõid `hellämmä; ei˽saa must `helläjät, põrss taht nigu `väikene lat́ski `paśsiʔ Har; [lehm] õ̭ks um kõhna. es saa˽jo tedä nii hellätüss, nigu vaja Rõu b. (hästi) hoolitsema; hellitama perrnaanõ tu̬u̬ `helläss nuid `lat́si `hirmsadõ; mõtsavaht́ ei˽saa [haiget naist] `paśsiʔ ei hellädäʔ, `tüt́re˽`helläseʔ; immä hellätäss nigu ütte ütte `liĺli; huju̬u̬h Marinakõnõ tütär om su ihu hellänü külh Har; lat́s um arʔ hellät Rõu c. olõss [ta] noid marja`puhmõ hellänü, sõ̭ss os iks ollu˽vaest `marju kah Krl; Vai taa no˽tü̬ü̬d õigõ˽tege, taa mugu˽`helläss õ̭nnõʔ umma kõttu Rõu
2. maad harima sitanuŕm taht ärʔ elläte (kevadel teist korda künda) San; [ta] tõi `traktori, helläśs näet `kartulimaa Krl; Sulanõ lät́s maad `heĺlämä: kas siss vedrutama, `äestämä vai `truĺma. `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d is loedaʔ `heĺlämise alaʔ; vanast oĺl maa `hellämise jaoss kõblass; tu̬u̬ (maa) om hästi välläʔ hellät; ubina˽`pańti rüä olõ pääle, mis enne õks helläti välläʔ Har
3. linu töötlema (ketruseks, müügiks) Ku˽vili `saiõ `riihega ärä˽`pestüss, siss `alguki lina`heĺlämise aig. Taĺsspühiss taheti, et linaʔ omma˽jo˽suur jagu hellädüʔ; kui˽vanast nakati linnu `hellämmä, siss enne `mäŕtnä `päivä nakati Har

elu|vasikas elav, ellujäetav vasikas ku elovasikas omale jäi, siis tuli juo kuus nädälä `suoja `piimägä pidädä Lüg; müigi vasikas ja elu vasikas Tor; selle `jätsin omale eluvasikaks Hag; tuleve pulma, ta tõi eilä Tõrvast kaits elu`vaśkat pulmasse kodu Hel; śoo olõ õiʔ elovaśk, `hambit jürä `väikost; śoost (tapetud vasikast) saanu‿s elo`vaśkõt, `veiga ńooʔ `soĺknaʔ suurõʔ kusõma `üḿbre Se

emis emi|s g -se VNg Sa Hi spor L Ha Jä, VMr, -sse Vig Sim, -kse Jõe Kuu Kos JMd VJg Sim; emi|ss Kse, g -sse Lüg IisR Muh Trm Lai KJn, -kse VNg Vai; eemis g -e Krj; emmi|s Rei Juu(ls) HJn Tür, g -se spor L, JMd(-kse) Iis Hls, -sa Kõp, -sse Iis Trm Kod; emmi|ss g -se Krk, -sse Jõh spor TaPõ VlPõ, Hel T, -ssa Trv; emmü|ss g -se Lei, -sse San; (j)emis(s), jämmiss Lei; iḿmi|ss g -se V(-śs Vas Räp Lut), -sse Võn Urv Rõu Plv; imi|ss g -se Rõu Plv Se(-śs) Lut; all imissele Se; iḿss g -e Plv; iḿs Kra
1. emis minul ei ole elades `porsaga emist old VNg; emiss toi kaik oma `porsad üväst `ilmale; mei emiksel on `piened `porsad Vai; emis ikka emis kut ia `latva (sama nimetus on elu lõpuni) Khk; Vana emis läks täna omiku `lauta suu oli `pahna täis, ilmad `lähtvad kurjaks Pöi; paastu `maarjabε emiss `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele Muh; üüläl (indlev) emis Mar; Muhulased köisid Lihula laadalt `uṕsa `ostmas, näd emisid ei pidan Han; emise liha on parem kui orikal VMr; `põrsad tahavad ära võõrutada emmisse juurest Iis; emmissel on pojad, terve pesakond Äks; emmistel aab küll [kihvad], aga on veḱed nagu otsad Lai; tooja emmiss KJn; viisi emmissa kundi manu Trv; ni̬i̬ `valge suure emmise, ni̬i̬ toove üte tiiruge suure losikonna `põrsit Krk; anna emmissele `süvvä, siss om ilusa `põrsa ku ürdi jälle Ran; emmiss kannap neli kuud ehk kuustõi·st nädälit; siakarjuss sai `massu emmiste ja orikide pääld; täl (naisel) om `poige nigu emmissel jälle Nõo; kui emmiss `põhku ammastega [pesast] `väĺlä tu̬u̬p, läävä ilma `ääle Kam; pahru ja emmüss San; põrsakõsõ˽nud́siva˽vana iḿmise all nissa Kan; suśi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; iḿmisega˽tulõ pahralõ minnäʔ Rõu; vanno `iḿssit `peeti kah, nu̬u̬˽kah es `peĺgävä˽sutt Plv; kesik iḿmiss Vas; immiśs tõi meil kurno `poigõ Räp; iḿmiśs `nõśsi pahralõ (paaritamisest); iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ; tiiniss ~ läülä iḿmiss; ku kabõhanõ (rassõ) iḿmist pess, saava latsõl haŕasõʔ Lut Vrd emik, immo
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Nagu emis teeb `poegel aset (ei jõua tööga edasi) Han; Si̬i̬ jusku emmisel `eĺmed `kaelas (sobimatust asjast) Hää; Naese tülitsevä nigu emmisse paar pureleva; Eläb nigu emmiss põrstega rüäsalven (külluses) Nõo b. (mõistatused) emis tuleb `loutast `välja punased `pörsad järel = ahjuroop, tulised söed; must emis tuleb `välja, punased `pörsad järel = id Emm; Must immiss aja verevid põrssid laudast vällä = id Urv c. (ilmekad ütlused, vanasõnad jm) `pestud emis läheb jälle porise `pöörlema (inimene ei jäta oma halbu harjumusi) Vll; Vana emis kahe`teisme `põrsaga on ise (öeld sellele, kes liialdab ise sõnaga) Pöi; elo ku immissel, põli nigu `põrsal (väga hea elu) Rõu | (öeld möödujale, kes ei tereta ega anna jõudu) Oled sa kellaga emmist näind Mar; seda sõimati kellaga emises kis `mü̬ü̬da lõigas, kedagi es `ütle Saa; kas sa meie `musta emmist olet nännu, emmissel `olli kraṕp kaalan Nõo | (lapsed kasvavad vanemate moodi) sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; sukku saava˽soepujaʔ, `immä iḿmiselatsõʔ; `immä `lätvä iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu
3. pej (inimesest) inimesele `üölla paha `mielega ka emiss VNg; kuradi emiss. [ära] lõuguta üht Kse; vana laisk emmis one (laiskurist) Kod; sa kurat iḿmiss ei viisiʔ midägi tetäʔ (logardist) Plv

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa Lä(`eesa LNg, -ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (-ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; enda keskel ~ vahel omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; enese peal iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; eneses endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; enesest ~ endast 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; ennast täis uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; ennast vasta ~ vastu rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; hindä kotsilt ~ kottalt 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; hinnäst mööda 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; hinnäst piten 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; hinnäst sääne rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente

esimene esime|ne spor R Sa, Muh Hi L K spor I, -i|ne Jõe RId Sa Noa Rid Kir Tõs Aud spor Ha Jä, ViK spor TaPõ, Kõp, g -se; esime hv Lüg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (järjestuses) esimene, eesotsas olev, loendit või rida alustav lihavõtte esimine pühä Lüg; üks vana `piibel, äga esimine leht on εε kadund Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; Esimene [pudruports] suhu, teina püuse, kolmas luusigusse [tsaarisoldatil] Emm; laps lähäb sügise `kooli esimesse `klaśsi Kul; pole `keegi `julgend esimene (esimesena) üle [silla] `sõita Mih; esimine ilmasõda lõppes Tõs; esimene ja teene katku aeg HMd; kui kolme niiega [kangas] on, siis üks (lõng) pannakse esimesse `niide Juu; Kui peigmees [kosja] tuli, tõi saiakot́i, siis saiakot́i suhu `pańdi koe esimene puar `kindaid ja sukki Amb; esimese `aastatel JJn; [kuu] esimine veerand; nüid kessnädali jääb nädal esimesse `augu·śti Ann; istu kohe esimisse `pinki Sim; mina akasin esimist `aastad tüdrukusse Kõp Vrd ensimäine
2. (ajaliselt) enne muid olev või olnud; kõige varasem esimine tütar oleks kuus`kümmend `seitse old Jõe; tagumised `lapsed oppivad esimestest `targemast VNg; [kevadel] Esimine vihm peseb `talvise `kõntsa; esimesed kured kui `lähvad, siis on `kõige paremb aeg rukkist teha; `karja leib on esimine leib ja `viimane leib; `ernepiim on esime, mis lehm `andas Lüg; tämä on esimine küll `siia tulema Vai; [ta] tegi külas esimesed kaks ratast (käru); esimine ~ keige esimine laps Khk; Esimine vassikas läheb aja taa (esimene töö ebaõnnestub) Kaa; kiived munevad esimesed munad paastu `maarjabe omingu Muh; egä tä ennast elma jätä, tä jo kõige esimene võtab Mar; täna nägin juba esimest pääsukest Mär; esimese `õhtu ja öö oli noorik laulatse riietega Aud; esimesel poeal oo esimese `süńdimese `õigus Tor; lapse esimesed `ammad on liha sees, teesed kasvavad luu `sisse Kei; Ma `käärisin esimist villast kangast Amb; esimine piim seda võtavad ja annavad lehma kätte; ommiku vara oli esimine [töö] kaŋŋas, `viia [pleekima] VMr; esimine `künmine [eelkünd] - - on et́e õhuke Trm; [abiellumisel] esimine mi̬i̬s oli joodik mi̬i̬s Pal || esialgne, esmane kui `tõine akkab `krunti pidama, siis `tõine `aitab `tõise esimese `õtsa `piale; palk läks ~ meni esimese `lopsuga `paigale Lüg
3. varem mitteesinenud või kogetud `mullika tulo esimist `rohto `piimä Vai; kut ma esimist `lingu `Riigas keisi Mus; kui esimeist `korda kevade `lambad karjamale `aedi, siiss - - lammastele `ante veel `süia [lauda ukse ees] Phl; seal nägime esimese korra `autod Mih; Nii kraasitud villad esimisel korral `talgudega ää Amb; see oli esimine [kord], kui ta kottu oli `väĺla saand JJn; ma olin sial esimist `korda VJg; minev`aasta oĺlid ühel jaol [õunapuudest] esimesed õõnad `otses; sel aal (vanasti) es nisujahust es siis esimese akatsega es tehägi `summa [leiba] Vil
4. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene, (teiste seast) esileküündiv; parim no sie (lõngaõli) oli juo `ennevanast ige esimene kohu rohi kohe Kuu; moni inimene küll `tahtu `olla esimine igal puol VNg; `õemel õli esimine `õigus isames `õlla Lüg; `Ennemast õlivad nied (lapsed) jua `einalised - - luavõttajad esimised Jõh; oli esimene öppija `koolis Khk; tammetõru jahu oli - - esimene sigade `söötmise raam Pöi; esimese `numbri obo; esimese `numbri tüdrekud Mar; esimene soŕt `seeme`viĺla Juu; ta oli üks esimine keĺm; esimine pueg ei läind `ültse soldatisse, ta sai esimise kergituse Kos; esimise `numbri mua, ja teise `numbri mua Trm; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis, se oli esimeses töö ringis (väga hea niitja) Lai; sel (üksikul pojal) `oĺli esimene `õigus [kroonusse minekul] KJn
5. eesmine, eespoolne esimeses `rehvis ~ `rievis [puri] VNg; `tõine õli taga `kammer, `tõine esimine `kammer Lüg; ma `jätsi oomiku nee raŋŋid esimisse koda (eeskotta); `ülgel esimesed o käpad, tagumised [on] loivad; [kirve] esimene ning tagumine nukk Khk; Raie `kindad tõmmati esimeste `jalgade `otsa, siis [härg] äi libisend jää peal Pöi; `keldri esimene rind kukkus `alla; ta läks kohe esimese perese Muh; [laeval] esimene, tagumine mast Rei; [kevadel karjuti] et esimesed ette ja tagomesed taha. `suitsed suhu ja `päitsed pähä. siis ned esimesed luiged pidid taha `pöörmä; vahest müiässe ikke kas seal või, esimene pool ää ja tagomene jääb kojo Mar; Esimesed eidetse, tagumesed tapetse, `kesmesed koju tulevad Han; [kangal] esimesed ja tagumesed `narmad Kse; raudassidega `vankrel oo tagumese rattal kaksteist [kodarat], esimesel kümme Mih; esimesed `ammad `oidvad piibu vart `kinni PJg; esimene nimi on ristitud nimi, teene on liig nimi Juu; [ree] esimestest kodaratest saadik VMr; [vankril] esimene ja tagumine lakaline Sim; kangas`jalgade esimene võllas ja tagumine võllas Trm; aedal - - esimine ja tagumine sein oli pikem Äks
Vrd esimane
6. peigmehe või pruudi abiline a. isamees teine oli pruudi esimene, teine oli peiu esimene Jäm; [pruudi koju tulles] `peigmes keige ees, ja siis se peiu esimine Ans b. pruudi saatja annete kogumisel – Jäm Ans Muh viinaplaśs oli selle esimese kääs. esimene se pidi naine olema, see käis inimestele pakkumas seda `viina Jäm; esimene `olli [annete kogumisel] ees, üks mesterahvas, ruut jekib aga järel Muh c. pruudipoolne pulmategelane, kaasanaine kes naene oo, see tuleb [pulmas] esimeseks, ja tüdar tuleb `järgmeseks; naene oo ruudil ees, see oo esimene, tüdrik oo taga, see oo `järgmene; esimene köis aga noorikuga `peale, kirstu võti käe ja Muh

ige2 ige g ige VNg Lüg Vai Sa Hi Var Tõs Khn, -me Jäm Khk, ikke Tõs
1. ike a. härjaike ige `siuti `rihmudega `sarvede ede; `ärjad one iges `atra ies; kahe`ärja ige oli pikkemb; `talvel oli ühe`ärja ige, siis `menna ühe `ärjaga VNg; ärja ige `pandi `rahkmega `vehmri `külge, kui ärjad vädasid; Iges `ärgi `aeti pika vitsage; pane ärjad ige; igemes ärjad; ige pannasse `sarvede taa, `kukla `pεεle, jutad keritasse `ümber `sarvede Khk; ärg kεis igega - - ärja regi vöi rattad olid `aissadega, `vehmer läks kahe ärja vahelt läbi. ärjal `ohja es olnd Mus; `Laupa `õhta `lautud ärja iged `sülda, kui süld täis tulnd, olnd kõik `tiulised kää Pöi; mene pane ärjad igesse; ärjal on `paaris ige ja üksik ige Emm; ige - - `seoke puu oli ja nagu sarve kohad olid sees ka ja sarvete `külge `seoti `kinni. paelad läksid adra kolga `külge `kinni; ma lein ärja iget mette Tõs Vt igenes, igenest b. fig `Kümne `oastaselt `pandi mehele ige piha (pandi tööle); Käivad kut suured iges ärjad (meestest, kes käivad alati koos) Pöi; Äga see möisa ige (orjus) `kerge äi olnd Emm; te nagu iges ärjad – käite kaheksi; üksiges ärjaga oles läind, ma oles `ammu kua sial oln (öeld aeglasele inimesele) Tõs; `Tõmba sedäsi nagu iges ärg [tööd] Khn
2. vankri (puu)telg rataste igemed Jäm; puuigedega rattad änamasti einamal `keimiseks; noorem rahvas `üidvad teĺg, vanasti ikka iged; rattad igede `otsas, pulgad ees ehk `mutrid; ige koljudega o ige paku all `kindi; ige poĺt kukkus sihest `väĺja; mölluga mölludati auk [ratta] rummu `sisse, ige auk Khk; Vanasti olid iged puust iĺlem olid iged änamisti keigil rauast Pha; Igele `pandi rauast kään `alla; tõi raudrataste ige; esimene ~ tagumine ige; puuigedel pole pusisi olnd mette Pöi; Puu`vankri ige on kεige param tammepuust `tehja Emm; ige otsad `öeti - - rattad püsteti `sinna `sisse, igedel `lasti augud `sisse, pulgad `pandi ette. `öeti puuigedega `vanker; [puuvankril] ige - - raud`vankrel olid näd aksid Tõs
3. ristpalk tuuliku peas `Oasta viie-kuie`kümne eest siis akati igedega [tuulikuid] tegema. Kaks teras`kanti tahutud tamme ige `aeti `risti völvist läbi. `Oardamid `pandi raud `poltide ning vörudega ige `küĺge; Igesi on kaks, `risti läbi völvi; Ige auk (tuulikuvõllis) Pöi
4. voki rindpuu – Krj
5. põikpuu `kellu rippu igess; treipingi radas käis igess VNg; [sängil] Olid iged all, teised ige otsad olid seina sees ja teised otsad olid tulba sees ja lauad olid igede pεεl Käi
Vrd ike1

higunamma, *higunema higunamma Urv; igonema Plv; higunõm(m)a Urv Har VId(-o-); igunõmmõ Krl; da-inf ioda Lei; ipf (ma) higusi Urv Har VId(-o-), (ma) higoni u Se, (ta) higose Se (osa vorme langeb kokku verbiga higovama)
1. higistama Sa rühmeldät nigu˽pää higunass otsan; Ma sei `täämbä `õkva nigu higusi Urv; kõ̭iḱ säĺg higunõss ennedä; Ka‿sa tahat higunõda˽kah? Mine˽siss laba pääle; tsiberi `tõugu hobõsõ higunõsõ verd, mitte vett; inemine teḱk tü̬ü̬d ja higusi higunõmist; Ala`rätsäp üteĺ alasi, et maʔ `umbli `heotõn (kiiresti), is jouaʔ õks `valmiss saiaʔ Har; kuum om perüśs, higonõt ja higonõt Räp; Iho higonõss; Pää higose, ne must `oĺlge; käeʔ omma `väega är `heonuʔ Se
2. niiskust eritama; niiskusega kattuma ma tõi enne podõli `tarrõ, oĺl külmänü, noʔ nakass jo higunõmma Har; `akna higonõss Plv
Vrd higovama

hiired pl iir|ed Hi Aud Tor Saa Kei Ran, -e M T(h- Võn), (h)iireʔ V; sg hiiŕ hv Se kaelanäärmed; näärmepaistetus; tiirud (hobusel) Kui obune täis puhudab, siis on taal iired Rei; Obusel oli vahel iired. Iired tapavad obuse ää koa kui ruttu abi ei soa Kei; sial om iire lõvva alt üles aanu Hls; lehmal om iire kuppe kottal; iire kooleteve sia är ka. `iiri pidsidets, lepä pulga pannass `ristamisi ja õõruts. ku iire kuumass lääve jäi ärä [haigus] Krk; mõnele obesele es `võigi `puhtit `kaaru `anda, tuĺliva iired Ran; ma lät́si tõi tu̬u̬ tuulõ luvva, `tu̬u̬ga `peśti hobõst sinnäʔ kon iireʔ ommaʔ Urv; kubõtõ iireʔ eläjil ka om. inämb tulõ `iitümisest; hobõsõl hiideti hiireʔ noʔ om vaia `sõita `õigõ tublistõ Har; hiireʔ ummaʔ tsial, kui kaal `haigõ - - kui hiireʔ oĺliʔ, hõõruti kablaga, mõni lõigaśs väidsega. külmäst õks tuĺliʔ nu hiireʔ; hobõsõl aja kubõtõ pääle ja `kaala kaʔ hiireʔ, aʔ lehmäl ummaʔ õnnõ kubõtõ hiireʔ Rõu; hobõsõl lööse hiireʔ kat́si pooli `kaala, tsusatõss oragaʔ; a munõkõra saa silmäst (kaetamisest) hiiŕ [loomale] Se Vrd hiirad, hiirid, iirud

hiire|vihk esimene väike rukkivihk, mille lõikas peremees või perenaine – Mar Saa M Räp Iirevihk panti edimese aki süämäse ja jäeti edimese akil pää pääle panemata Trv; peremiis läit́s kige päält, lõigaśs iire vihu ja tõi aida `rästsess; iirevihk `panti aida `rästsess üless, siss iire ei sü̬ü̬ kot́te puruss ja ei tule näĺg Krk

illi illi Tõs Plt Krk Puh; iĺli Tor; ill Mih; iĺl Hää Trv, g iĺli Kos, illi Hls Krk hrl lstk hea, pai; ilus õi, õi, kui ill mede Miko abe oo Mih; lapsed oo iĺlid Tor; tõi iĺli pojule piĺli Kos; sa ole iĺl iki `kangest, ärä ikke; kuku ~ iĺl lait́s; õh, ku iĺl leit́ nüid om; illi mehek; Illi inimese tulge appi Krk Vrd ili2, ille2

ilma1 ilma eP(e- Mar Vig Ris Juu; jõ- Khn; ü- hv Khk) eL, `i- R Jäm Khk Hi Aud spor KPõ, Iis Nõo Rõn
I. adv
1. (millestki) ilma; puudu, vajaka Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; `ninda mie jäin neist `rüssist `ilma Vai; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; loomad `kangest ilma (söömata) täna Jaa; sest asjast oled ike elma, elma ku elma Mar; suamamehed ikka kuulda, jõlma miest riägi `kiegi Khn; aitäh (omast) `ilma `jäämast (öeld toojale) HMd; närbem luom - - ta seesab ennemine ilma [kui sööb] VMr; on `riidega kasukid ja ilma Pal; oles küll ilmagi läbi saand KJn; si̬i̬ riba olem nooriku ü̬ü̬l (vööl). kodun võis olla ilma ribast Krk; ilma nigu peni `pehmest leeväst Ran; ega ta konagi es tule ilma, `olli mes täl `olli, iks tõi Nõo; nii `ilma es ole tost `kopkast Rõn; mul ei olõ medägi tü̬ü̬d, elät enne nii jumalõ ilma; kas sa ilma (tööta) olõt, kas sul medägi tetäʔ ei olõʔ Har; `ildast jäät, sõ̭ss ilma jäät Räp
2. muidu, tasuta `pulmas kõik `õstasivad `viina, minule `anneti siis vade `ilma Lüg; Kassi`poega pole ilma tahetud, `ööti, et siis ep tule silmad pεhe Kaa; `ańti `villu, `vöösid, sukka, `kindud. ilma ei `tohtind pruudi`viina `vastu võtta Mih; kedagi ei sua ilma Koe; tämä tahab et, ilma tehässe Kod; `kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanu; temä lasep nüid seräst ilma`orja (palgata töölist) ärä Nõo; raha iks olguʔ, ega ilma ei avidõ˽`kiäkiʔ Krl; Es ma no˽sullõ joht ilma i̬i̬st tü̬ü̬d lää ei˽tegemä; Ega üt́s õ̭ks midä liigut́, ega ilma `sü̬ü̬jät kiä es tahaʔ Rõu
3. ilmaaegu ilma sa käut Vas
II. prep (abessiivi funktsiooni rõhutavalt) ilma; täiesti, päris `ilma `palgata `tienib Kuu; `ilma otsata pailu `vihma Khk; paat́ tuli `maale ilma meesteta ja ilma püisteta Krj; ilma `süita inimesed Rid; ja mina jõlma meheta ja obosõta Khn; merel `olli jää pääl, ilma lumeta Hää; ega sie nüüd `ilma sõjata küll ei lõppe; ilma `kõrvadeta VMr; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm; ilma `paŕkmata nahk Vil; temä läit́s ilma miu `ütlemede ärä Krk; kellä katõ `tõistkuni jumala ilma ivätä Ran; talu ilma pernaeseta om nigu maja ilma katusseda Nõo; sa ilma äbemäldeʔ Krl; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas Vrd ilm3 || tuleb ilma armuta (tohutult) `sisse seda kala [jõkke kudemise ajal] Aud; oh sina `ilmaingeta (?tossike) küll VJg; tuńn `aiga iki ilma kõnete (kindlasti) Krk
III. konj ilma et (eitavasisulises viisi- või mööndlauses) Moonutas teise silmad ää, ilma et teine seda oleks tahtnd Pöi; akas kõhe, ilma et kedägi muud õles kõnelnud, akas õmi vanu sõnu tõesele ette lugema Kod; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; sääl ei olõ muudku võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ Har

ilmsi `ilmsi R spor eP(`e- Mar; -ĺm- Hää KJn), M T Krl Har Rõu, -ssi Jäm Khk Noa; `ilmpsi Jäm Khk Kaa Emm Rei Kse Ris; `ilpsi Pöi
1. tõeliselt, mitte unes kas oli unes vai `ilmsi Kuu; justkui oleks `ilmsi oln Muh; nägi kohe `ilmsi viirastust Juu; unel või `ilmsi Krk; [magades] näen kõik kui `ilmsi, et vanaesä `tuĺli ussest `tarre Ran; näi und niguʔ `ilmsi `õkva Rõu
2. avalikult, suisa no sie õli kõik sala `mahti kui sa pidid [jahil] `käimä, ega `ilmsi `tõhtind Lüg; päris `ilmpsi `vargus kohe Khk; kas tata (piiritust) tohib `ilmsi `müia Muh; täis `elmsi varas juba Mar; `kaotasi nõela `ilmsi (järsku, märkamatult) ää Khn; võtab päris `ilmsi JMd; nüüd sa võĺsit `ilmsi Krl
Vrd ilmse, ilmsilt, ilmu, ilmulikku, ilmusi, ilmuss
3. ilmsiks tuli `ilmsi, et tämä varastas Lüg; se `tarvis `ilmsi (välja, üles) `anda Vai; ükskord tuleb ikke see asi `elmsi Mar; aga kui ta `ilmsiks ~ `ilmsi tuleb, eks siis ole `süidlane kis põle ülesse and Hag; `vargus `tuĺli `iĺmsi KJn; temä tõi `ilmsi küll (sünnitas lapse), ärä es `kaote Krk

imaldama imaldama VJg Sim; nud-part immaldand JõeK magusat maitset omandama tõi `mulle `mahla, nisuke immaldand mekki vesi oli JõeK; rukkid läksid imaldama; leib on imaldand VJg; tied linnast ~ linnakseid, siis akkas `kasvama ehk idanema, siis imaldas Sim Vrd imeldama2

ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod

hind ind g inna eP(e- Rid Mar Juu; jõ- Khn) eL(h- V); `ind(a) g `inna R(h- Kuu); p `indä Vig; hend g henna Har
1. rahaline väärtus a. (kauba)hind, (rendi)maks jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; sie läks `siene `inna iest (väga odavalt); kahe `kõrdase `innaga müüs Lüg; Vanad kronudki õli `inda `aetud Jõh; mis innaga need müüaste Jäm; panid see nii inna ala, seda‿b jöva `ükskid `osta; nii kallis. seda `inda pole `enne kuuldagid olnd Khk; mes sa innast ka vetad Käi; päris ind oli kolmkümmend kopikad [kalakülimitust] Rid; külä teeb enna (hind selgub laadal) Mar; ega see kellegi `ośtja põle, see mud́u küśsib `indasi Mär; mõned kaobad oo - - ühe inna sees Tõs; sain sedasi alandud innaga; `kerge innaga (odavalt) Juu; ta `nõudis nii `kõrged `inda Amb; sialiha on `indas JMd; `võeti kääst ää ilma innata VJg; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; mes sa `inda pidäd, lahe `natke odavamass; sii asi õma `inda ei `kaota; alate innad `keŕkiväd Kod; innast maha `jätma Plt; egä tal (riidel) `inda ka kedägi põlnd KJn; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva; nüid vili massap `inda ~ om innan Krk; mesi olna `võiga üte inna pääl; kaitskümmend `nakla kala - - kas tu̬u̬ `oĺli siss ind `aasta i̬i̬st (hobuse karjamaa eest) Ran; odava `indu peräst tõi oma kraami tagasi; os sia lihunigadele odavamb kätte `annu - - aga temä oiss iki innan Puh; [ostu] ind käib miu `taskust üle Nõo; `päälsehend oĺl viiśkõrd `kaĺlimb ku rõõsa piimä hend; ennembi oĺli õks rahal `kaĺlimb hend ku noʔ om; riigihennaga ei massa `pit́skiʔ ka˽medägi Har; kat́s `hinda mast (kallilt ostetud) Plv; `saargede nahaʔ ommaʔ hääh hinnah Räp b. rahapalk, töötasu `moisa `tulpasi [sai] `leikada `ilma `innata VNg; köige suurem ind oli kuuskümmend kopik `päävas Noa; `kuulda, et seal pool maksetakse ikke `kõrgemaid `indasid ~ `palkasid Mär; kus sa sääl tuhat kolmsada maha sirutad (teenid), siis on ind maas kah (alandatakse tasu) Hää; kolmkümmend kopike ike oli siss see `äästamise ja - - sis selle pääva ind Rap; kõik ühen teemä tü̬ü̬d. aga Liisa `ütle `inda; piira `laut́ja laadib `piirdu. si̬i̬ võt́t `puasme piält inna Kod; [lina] `peode päält `masti ind Pst; `inda maha `teĺme [töölist palgates] Krk; `rät́sepil oĺl iks uma hind (rahapalk) Räp
2. hindav arvamus kukulind `mütme inna pääl (mitme nimega) Vll; oh sa püha ind (üllatushüüatus) Pöi; midägi asi ma‿s ole, aga aeva iks minu ka `inda, periss talu peremehele oless saanu Ran; pinil pini hind, taast no midä `kaihho Vas; hinnas hinnatud; lugupeetud tiäd `piimägä `riisi supp õli nii `innas Lüg; Oli indas kut ohurohi Emm; kel elusad `riided olid, see oli ikke `indas Mih; mees on `indas ikke alati Juu; Sügise poole (sügistööde ajal), siis olid kõik innas, noored kui vanad saunikud Trm; tü̬ü̬ aig, nüid om vanainimese kõ̭ik innan Puh; no omma vana nime˽hennan Har
3. miski ~ ühegi hinna eest mingil juhul mine `inna `iestki en lähä Vai; ühegi inna iest ma enam `sinna tagasi ei lähä VMr; ei mina siin elada tahaks kohe `miśki inna iest Kad; ma ei jää `messegi inna i̬i̬st kodu Ran; mis ~ seda hinda teat põhjusel (surema, lõppema) Sa Muh Mis `inda ta läks (miks ta suri) Jäm; ühekorra noor obu `astus pöllu pεεl muna puruks - - ning läks seda `inda; möni inimene teeb enesele `tööga pailu, mo isaisa suri seda `inda εε; tä suri viina `inda εε Khk; siis jähi nõnna `aigeks et, pidi tükkis seda `inda menema; nüid so pätid `lähtvad seda `inda Muh

isa|mees (põhisõna hrl lühenenud) peigmehepoolne pulmategelane, kosjaisa – R u Mus Pöi Emm, spor L K, Iis Trm üks `vueras mies oli isames - - `selle sai särk. ja isame `naisele sai ka tanu VNg; kas lähäd isämest, et `püksi`nüöbid `lahti; isämies `kallas `tervis `viina `klaasi [pruudikodus enne kirikusse minekut] Lüg; [kosjas] isämehel olnd `saapad ja peiul `pastled Mar; kui rikas pruut, siis `peetakse isamees suure au sees: `antakse sokisi, `saĺlisi ja `kõiki `aśju Mär; [pulmas] isamees `kutsus nooriku ennem `tańtsma; `peimes viis `kosja viina `ankru ja isames viis saia koti; isames ja kõrvatsenaene olid `kimpude `väĺla `müijad; isames viis pruudi ära `peime majasse Vig; isamees oli peigmehel mõni vanem vend või onu või Tõs; `lauba ku‿nad läksid `kihlama kiriku jure siis oli isames `kaasas. pruudil oli `käämes ja `peigmel oli isames Kos; isamehe naene pani tanu pähä pruudile Amb; pruut́ ei `sõitnud oma peigmehega keriku, `peigmel oli isames ja pruudil oma `sõit́ja Äks; Peiupoisid aedasid isämel veeme`kirstu vedädä ja `veimi `väĺlä pakkuda KJn; isamehe puder ~ söök pulma lõputoit (keedetud isamehe ostetud ainetest) ja isäme süök õli `jälle siis sel `ehtal siis kui sedä `lahjad jagati; `Pulma lõppetuse `päiväl lasi isämes `süögi tehä, sie õli isäme süök. Isäme `naine `keitäs `manna`putru, prae õli ka ikke `ahjus, isämes tõi puol vasika ja `ankuri õlut; `pulma lõppust õli isame `putru Lüg; isame pudru õli `pääle. kas õli `mannast vai `riisist Jõh Vrd esä|mees, issa|mees

issa|mees `issa- Lüg; issä- Kod (põhisõna hrl lühenenud) isamees `issames jagas `viina. `issames tõi `reie sia liha, `kümme `tuopi õlut, viis `tuopi `viina. `issamele pruut `andas sukkad ja `kindad. [hobuse] `luokas õli viel vüö; kui `issame `lapsele `anneti sukka paar kätte, siis pidi `pengi pääl - - üppämä kolm `kõrda ja `üüdämä `aituma Lüg; issämi̬i̬s sõit pulma eden, siis sõit peig; issämi̬i̬s õli peiu pu̬u̬lt. `altari eden kerikun seisid peiu taga või kõrval; õli meie Paulil issämehen Kod

jaani|hein
1. enne jaanipäeva tehtud hein mõni akkas `enne `jaani [heina tegema], mõni tegi et jaani `eina Äks; ma tõi jaani `einu kah lehmäl ette anda, sõ̭ss lehmä akkav `äste `nüsme Krk Vrd jaanirohi
2. „valge ristikhein“ – Mus

jaani|ema jaani imä tõi `sõira [öeld kui] jaanipääväss tetti `sõira Har

jaani|laat jaanipäeva paiku peetud laat ikke `Rakveres - - `jaani laat oli ja VNg; tõi juaniluadalt `riismise rehä Kod

jablak jablak g -i Pst Hls, -a MMg, -u Kod Ksi Puh; `jaabla|kas g -ka hv Jõh; jablok g -i Võn, pl -ad Kul Hää; jablu|k(as) g -ka Pil Kõp, -ki Hls Puh; jabli|k Kul JõeK, g -ku Võn Krl(pl -guʔ), -ka Plt; jäbla|kas g -ka Kos; joblak g -u, -i Urv; jobluk g -i San; jõblak Kul, g -u Trv Hel(joblik); jõbla|kas g -ka a. pej õun, õunapabul jõblakad õõnad olid kõvad, kaĺgid Kei; ega neid jablukid `võigi paĺlu `süia, `ammad võtab ellaks Pil; tõi igavesi apusid jablakid meile süvva Pst; Täo saap `palju jablukid Hls; Misa naide joblakidõga pääle nakkad Urv b. kartul – Krl c. pehme, üliküps soomurakas mede `suudes paelu käbali, `seoksed `pehmess lähvad, vanass, sis öheldass jablokad Hää

jatk jatk g jatku Var Tõs Khn PJg Saa Trm Kod KJn, g `jatku Kuu Hlj, jatko Mar; n `jatko Vai; jakk g jaku Vän Hää Saa MMg Äks Ksi VlPõ eL(g jako VId, p d́akku Lei)
1. lisa, pikendus a. jätk; kulunu asemele pandav uus tükk Jumala jatk on `suuremb kui and Kuu; see ea küll selle juto jatkoks Mar; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; siis `pantse [venel] toho kuar, piäb metsäss `vaĺtsama, sellel `jatku ei õle Kod; rooma jaku tetti kanepidest; vana vikadi suladide kokku, säält tetti `kirve jakk Krk; [veskil] siivad `panti päävõlli otsa `küĺge, enne kaits siiva jakku võlli otsast läbi, jakude `küĺge siivad; [adraninale] `pańti jakku kah, `oĺli alumane mõhn ärä kulunu, es saa jakku `panna, siss `pańti `vastne nõna Ran; paĺgi jakk Rõn; kabõl om jakk jaku takah Se || fig lei jutul jaku `sisse (katkestas jutu) Har b. endisaegne naistesärgi takusest riidest alaosa naesed kańnid jatkuga `säŕka Kod; `paklasest lõngast oli jakuda Trv; amme jakk; `pakline jakk, linane piht; jakuge ame Krk; neli küünärd `anti `amme jaoss `pihta, neli küüńärd `anti jakku Puh; kui `risti `rõivast ütest `pańti jakk, sõ̭ss `pańti iks ette ummõluss, et muido nii halb maadaʔ; inämbest iks `pańti pikudõ jakk Kan; [särgi] keha tetti hammõ `rõivast, jakk `pańti palajõ `rõivast Har; särgi jatkul(e) särgiväel(e) jäänud nõnnagu `porken särgi jatkule; tüdrik õli särgi jatkul Kod Vrd jakus c. pookoks õõnap̀u jakk KJn; üte ossa `küĺge pandass magusa `uibu jakk, ja tõese ossa `küĺge pannass `apna `uibu jakk Nõo; mõ̭ni võtt jo sügüselt `uibujakkõ, nu̬u̬ hoietasõ `keĺdrin Har; ku̬u̬ `uibolõ panõt jaku `küĺge, sis ei olõ mõts`uibo Räp d. lisa, pikendus (mille lisamine teeb toidu, joogi jne jagusamaks) `Lainu leib on `kerraks suhu `panna, oma `tienitud jatk `juuress; Hobuse `nonnisi `pandi vanal ajal sia `süömise `hulka `tuhlie `jatkuks Kuu; piänikene agan jäe leeväjätkuss Kod; esigi juuress pannas kartul`putru, ütelts jahu jakuss; talu kottel tetti rokka suvel piimä jakuss Krk; Kõva suul söögi jakk Nõo; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; `kartul om üits suur viĺla jakk Ote; Nisu `kliie oĺliʔ, mõ̭ni pańd karaśki `sisse jahulõ jakus Urv; pini olõvat leeväjakk, kaśs piimä jakk Se; tutu-lutu! tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõkõĺ `suurma jakk Lut
2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges (näit pahkluu, ranne, sõrmenukk jne) sõrme jakud Äks; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu, vai jakust; käe säĺg om siin pääl, sõrme końdist jakuni; kos [sõrme] kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran; jakku tagasi `murdma (nihestatud liigest paigaldama) Nõo; Varba jakk Võn; jakke `sisse lü̬ü̬ kidsi Ote; jala jakk (pahkluu) Krl; `leie küünärpesä `kat́skiss ja käe jakust `vällä. `tuhtre kääńd siss käe jakust tagasi; jalalihe jaku końdiʔ (murdeomasem luu) tanhsa·man omma jalalihe pääl; mul om tanh puusa jaku sisen `haigõ Har; põlvõ jakk; hõrgatsimmi jakk – kabja ja `väikeste `sõrgu vahel Rõu; sul um käsi ola jakust ärä˽jõmmõldunnuʔ Plv; labajala jakk ~ końt (pahkluu); kidsi om käe sisen, jakk rogisess Räp; jaku kottalõ lü̬ü̬ elläi – tu elläi om sääne kui hiuss, `paistõdass üless käsi Se b. (sõrme, selgroo jne) lüli seĺjäluu on jatkudess kokko pandud; seĺjäluu jatkud Kod; sellä jaku tunda puha Hls; sälgruu jakuʔ Kan; päkäjakk (pöidla esimene lüli); mul om ka sõŕm üte jaku osa lühemb, see sõrmõ jaku kaksaśs lina`jauhmise maśsin mahaʔ. nõ̭navahõjakk (s.t nina selg) om nii halusass lännüʔ et ei saa nõ̭na toristaʔ Har || (keskmise) sõrme lüli(d) pikkusmõõduna Vanaśt mõõdõte sukasi̬i̬rt sõrmõ jakkaga, sõrmõ jakko kut́siva kukõrusõs Räp; kuustõisskümme jakku saa künnärpää Lut c. (keti)lüli Ket́t on jaku kaupa kokku pantu Nõo; keti jakk taht parandõdaʔ Kan d. (kõrrelise) sõlm; sõlmevahe (hv) õter `este kasvab jatkun ja lülin. tämäl one nagu jatkud Kod; kui sa nu̬u̬ anuma`mõskmise osja `pääle jüri`päivä korjassit, siss lähvä jakust `väĺlä Nõo; ku [vili] tõist jakku aa, ja pääd nakass `vällä `aama, siss om püt́skun Ote; rüäl om jo mitu jakku. jaku mant aja `vällä lehe Se; jumalannõʔ `kaśvi ärʔ perämädseni jakuni; edimädseni jakuni oĺl orass, viiedä jaku man pää Lut || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jakku ega sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme ega jutul jakku Ran; kui sõ̭nal ei olõʔ jakko vai `sõlmõ, sõ̭ss ei saaʔ arvõndaʔ Se || Oma `jatkust tagasi ei `anna Kuu
3. a. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk Pöia jakk, iga jaku `sisse käib kaks kodarast SJn; Vana taredel olli `kamrejaku ette `ü̬ü̬ruse läve ala kivedest väha `kõrgemp jakk tett, si̬i̬ õigati `muĺdres Hls; `kõrgep jakk kirigun om `altar; ega [loomamagu] periss silev ei‿joole. songa om tal ja jaku Krk; (ta) tõi üte jaku `saia kah; Jakke kaupa panti rasu [tünni] ja jälle vajotedi Nõo; rõuk tet́ti jaku `kaupa. noid jakkõ päält es näe, kui talvõl [põhku] `võtset, siss sait aru, kos jaku vahe Kam; `võetas linnu näpuga `kolkma kõrvalt siĺmnäölt kõrraga ni˽paĺlu, et katõst jakust kokku tetäʔ parass kapl `tsu̬u̬gõ `perrä aiaʔ; võta˽sa˽mullõ lina jakkõ, ma˽tii tsuua kabluss; Hainamaa jakk Har; pövvä jakk; kos [rattapöial] viis jakku, tol om muidogi egä jaku pääl pulk Räp; katõjakuga tarõ: edejakk, tagajakk; ar `neihhi jakka (tubadesse) `lasku‿iʔ Se || esimine jakk teri oĺlid `jämmed, ni̬i̬d `pańti `si̬i̬mles, teine jakk `pańti oma söögis Saa; igä talu kari käis isi jakkus; igä soŕt oĺli isi jakkus. nisu isi, kaarad isi Kõp; `mitmadõ jakku ta maśsin terä˽soŕt? Har || kateld jakuld `panti `röäda [parsile] Trv; obese katelt jakult ehen, üits aisun, tõine `ti̬i̬slen Krk; mõnel `oĺli jälle trihisit `paĺlu, mõne viielt jakult trihi `pantu Nõo; katõlt jakult (kahes reas pead vastakuti) `maat́i Se || kangakäärimisel] jakk om neländik `saina, üt́s tulbavaheʔ; sainah om neĺli jakku, a noid õks õi `loetaʔ, `loetas `sainu Se b. (ebamäärane) osa, jagu, hulk mõni jakk sedäsi kõneleve; mõni jakk `latsi ei `kakle, nosiv pähle iĺläksi Krk c. teat (piiratud) aeg, periood, ajavahemik mina üks jakk `aega `oĺlin `lossis `aknid, `uksi ja põrandid pesemas SJn; ma põle sui jakus kõdägi teend Vil; vana `oĺli `kolme jakku kohtumiis ja vallavanem; ammatimehi üitsjakk `aiga roonut `ti̬i̬ńme es `võete Pst; ta olli kevädise jakuge [leeris]; selle jakuge (sel korral), ku ma kive `koŕgamen olli, löüsi selle kivi; üte jaku `aiga olli sääl, mitu nädält; mea‿s `peĺgä ütte jakku (üksvahe, kord) mitti Krk
4. sort, liik, tõug üit́s jakk kanu õigati kuĺukana, pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu Hls; üit́s jakk om madale silmä. `väege pilukil ni̬i̬ silmä; osja kasvav vi̬i̬ pääl, lohun. tõine jakk kasvav palu pääl; mõni jakk [sigu] siginev `äste Krk
5. piisavus, jaguvus; tulu, kasu, kordaminek, edu ku sa üle läve annat, siss annat tulu ja jaku ärä; et leväl `rohkep jakku oless, siss jäet aganit teräde sekkä Krk; viĺlä tegemise `aigu om tuulispää `kõńman. võtap viĺlä jaku ärä Puh; täl es ole midägi jakku – katte ku vesi sõglast Nõo; ku jummaĺ jakku pääle˽pand, sõ̭s iks jakkuss tinavu röist Krl; Es taal rahal jakku olõ õiʔ Rõu; Ku˽terveh leevä pät́s alostõti ja ed́imäne käärd lõõgate, sõ̭ss tet́te lõõgatolõ leeväle riśt pääle, et leeväl jakko olõsseʔ Räp; inne pääva minengot leib piät är alostamma, mud́u olõ õi leeväl jakko; elol om ku jako alt ar `võtnuʔ, kuna üt́s hädä, kuna tõõńõ hädä Se || õnnistus olõ‿i·ʔ jumala jakku taah taloh kaʔ Lut || täl ei ole jakku (s.t ta on vaene) Nõo || (tervitus sõnades, eriti soov sööjale) `Jatku `toidule Kuu; mõni `ütleb [sööjatele] `jatku jumalaviĺjäle Kod; jakku `võile Ksi; `Jõudu-jakku, langa lahe˛ess, sõlmõ sile˛ess, vidü koess (öeldi kangavedajale) Urv; jutulõ jakku Krl; mõ̭ni `ütless et: jakku jummaĺ, tõõnõ `ütless `vasta et: jakku vaia, a inämbüsi üldäss iks: `sü̬ü̬jille jakku Rõu; [sööjatele] ääd d́akku Lei; jatku leival(e) ~ leiba jätku soovima, sööjaid tervitama `Jatku leväle Khn; jakku leival Kõp; andass leväl jakku: tere ja jakka `leibä Krk; jakku leeväle ~ hum jakku ammastele Kam; ku `johtusit söögi ajal, siss `andsõt jakku `leibä San; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `tarrõ tuĺl, sõ̭ss üteĺ: tere jakko leeväle; `võ̭õ̭ralõ üteĺde `vasta: jummaleh jakko vaja Räp

joga1 joga püdel vedelik, löga kaevul rakked `kat́ki, muda joga jokseb et kolinal `sisse, tõi `uaptiigist üht `paksu rohu joga kua; muna läks pihus `katki, jalad ja `riided puhas joga täis Kad

jooma `joo|ma S L(`juõ- Khn) K Trm; `juo|ma (`jua-) R Ha Jä ViK; `ju̬u̬ma Vig Kse Hää Kod Äks KJn SJn Vil eL(`d́u̬u̬ma Lei); da-inf `juua (juua) R eP(`jõua Pöi Khn) Har/juuaʔ/ Lei/`joua, d́oua/; `juvva (`juuv[v]a) RId(van jua Lüg) I; ` juuva Emm Phl; `juvva (juvva, juuvva) Kõp M T, juvvaʔ V; ipf jõi- Hlj Lüg(jei) Jõh eP(jöi- Sa Hi) eL (`jõie Trv V [jei(e)], `d́eie Lei); joi- R Emm a. jooma, rüüpama jõi kohe `üstku ei oleks `enne vett nähend Hlj; join ühe üvä janu VNg; kala öli piab `joodama kui jalad `aiged on Khk; Sa jood just kui kana Krj; sa jood ennast nönda täis justku kaen Vll; obu tahab `juua `soaja Muh; Joob kui härg HMd; luomad jäid küna `äärde `juoma Amb; Kes põhjast joob, see poja saab; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal; pruovi kua, sie on päris `juodav VMr; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; mes viga tõese `perse luuga vett juada, sii tähendäb, et tõiss kõneled; pojanaene käänud sahavrin õmale kördijuada `õt́sman Kod; talvel oli alati kali `juvva; See jook ei vähene sugugi, sa jood kui kukk merest Pal; soolane aab `ju̬u̬ma KJn; süvvä ja juvva olli egät ütte, aga raha `kopkud es saa `kergest Pst; kui maarjapäevän äŕg `rästä alt juvva saab, tuleb ää viĺlä-`aasta; Lihasuppi tä es taha, a piimä jõie ku vaśk Hel; kae kas lehmä omma joba `ju̬u̬nuss saanuvõ; kui veebruari kuu saab solatedu vett ärjä juvva, siss märtsi kuu ei saa mette kikka juvva San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; ta jei üte sõõmuga toobi vett `nahka; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; är˽joogu˽ni ähenähe `kurku `tõmbat Rõu; kua om jooja vaśk, tu vaa `ello jättäʔ Se; ańd süüa ańd `d́oua Lei || fig Kui viketkaar omiku jõi tuli `vihma, `õhtane viketkaar jõi `kuiva Pöi; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse, võtab jõgedest, `järvedest vett VJg; vikerkaar ju̬u̬b kui õts `Peipsi piäl Kod | nää su kuhi juob. kuhi juob suost (viltuvajunud kuhjast) Jür | noid oo külält, kes `mitme talo taari ärä joosõ üte suvõga (s.t vahetavad mitu töökohta) Räp; piipu jooma suitsetama mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d; issuvad maha ja juavad aga `piipu Kod | vett jooma (läinud) tühja läinud naid uńni om paĺlu nätt, suurõmb jagu naid om kõ̭iḱ vett `ju̬u̬ma `lännü, ei olõ medägi tähendüst olluʔ Har b. alkohoolseid jooke kasutama, purjutama Juob mies – poleb kadus, juob `naine – poleb `terve maja Kuu; `ninda joid, et jäid poro`jommi Vai; tema joond ennast `joonuks Ans; joob ise toru täis, ei tea midagid Vll; joob ja lakub iga pää Mar; Mi̬i̬s ju̬u̬b, mi̬i̬s tu̬u̬b Hää; `viina ja õlut oli nii et mehed jõid püksata kohe Juu; jõivad `eńdid lakku täis VMr; `päävade `viisi jõi ja laaberdas Plt; silmä sikuli pähä är ju̬u̬d Hls; `ju̬u̬dav joogi om õlu ja viin Krk; nakass `praalma, et temä `jõudna kõrdsi kuivass `juvva Ran; kas sa olet ärä `joonu vai (kas sa oled purjus?) Nõo; na joovaʔ nigu säĺlile maha `jääse; ta ju̬u̬ henne ni˽täüś, et ei saa arrugi Har; vanaesä tu̬u̬ `jeie iks hinnäst ärʔ (jõi end purju) Rõu; juua täis purjus `Tuigerdas `juua täis Jõh; kui mihed `juua täis, siiss `lähtvad aga `kraaklema Käi; Juua täis kui pukk Vig; kaks `irmsad `juua täis miest tulid `vastu Kei || joomisega ära kulutama, ära raiskama jõi talu `nahka Lüg; ei saa `siivute `süvvä, aga juob kaik `vällä Vai; oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; mes teenib, selle joob koa Mar; mies juob enese `paljast ja `vaesest VJg; ta on ennast ära joonud (on varanduse maha joonud) Trm; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; `saaki saeme, aga mes tost kasu, kõ̭ik vanamiss jõi `persde, lõõrist `alla, tsoorist `vällä Puh; mudsu pääst ärʔ joonuʔ Krl; ta `ju̬u̬bõv kõ̭gõ mahaʔ, mia ollõv Har; tiä joosõ oma `rõiva kah säĺäst ärʔ Plv; tu̬u̬ mi̬i̬śs jõi `hinne `põhja Vas; ju̬u̬ uma varandusõ kõõ̭ maahha; mü̬ü̬ maahha, ju̬u̬ üless (müüb maha, joob ära) Se c. viinajoomisega (hv mõne muu joogiga) mingit sündmust tähistama v pühitsema isämies `kutsus `pulmalisi `kinki `juoma Vai; `pulma `järge `eetasse keivad veel äid `joomass; undi `aulased said `viina, läksid undi pütta `jooma Khk; oleme `seltsis pidusi joond Mus; `lähkri `joojad viisid ruudile `ańda: `kindud, linu, `villu ja kapetud ja Muh; ölle `laudamesel `anti `kuiadat `lamba liha, `joodi ölle `laudust Emm; `peale jooma, see oo `pulmade `aegas, kui `kimpusi `müidi; siis kõrvatsenaene küsis, missa `peale jood? – `põrssa. – siis sai naps `viina Vig; pulma `aegas `joodi naiste rangid `peale Kse; seal juba `veiksed viinad ära `juodud (peigmees on käinud pruudi vanemate käest abiellumisluba küsimas) Ris; `kośjas `käidi neĺlaba ehk `kesnes `õhta - - kui lubas `tulla, siis `reede `õhta `joodi viinad ää; kui pruut́ `sõnna `viidi, siis `ańti suutäis `viina pooleks `peimega, `öeldi ikke suutäit pooleks `jooma. kui suutäis pooleks oli, siis `pańdi käed kokko Juu; suured viinad ärä juadud juba Kod; joome `sõprust KJn; karjami̬i̬s tõi `viina ja õlle tei esi ja egä üits, kes karja `kahja `ju̬u̬ma `tulli, tu̬u̬ tõi söögi`kraami Nõo; kui pruudil tano pään oĺ `naati makõ `kah́ja `ju̬u̬ma Kan; ta käest saat pia juvvaʔ (on lapse sündi oodata) Krl; `saaja juvvass Se; jootu jooma `karja `juotu `juoma (kevadel, kui kari välja läheb, teeb karjane joodud ja kutsub terve küla kokku) Kuu; `mitmed joodud ee `joodud Khk; Joodud on `ju̬u̬dud, riśtiksed on ära `peetud Hää; kihlusi kosja ~ kosjaviina jooma oli `kuulla, et kosi`viinu `juoma juo akkeda VNg; `kõsja`viinad on juo `juodud Lüg; akkasid `kihldussi `jooma Mus; seal `joodi kosja `viina Mar; jõime sial kõsjaviinad Iis; kui `kõśju `ju̬u̬di, pruut́ pani issämehele `tasku `kindad Kod; on kosjad `joodud ja laulatuse sõrmus sõrmes Ksi; sääl `ju̬u̬di `kosje, om kosja ärä joodetu joba Nõo; ku kośäʔ ärr `ju̬u̬daʔ, siss läät makama košilasõgaʔ Se; langu jooma `mindi `langusi `jooma nädal `peale `pulmade läksid ruudi koo Jaa; kui pulmad `ollid, siis `viidi teise `laupa `õhta nooriku vanamad `langu `jooma Muh; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät, lääve ruudi kodu `lange `ju̬u̬ma, kävväs sääl vi̬i̬l `lange jooman Krk; liiku ~ liitu ~ parisid jooma `juovad `kauba `liiku Lüg; `lähmä `liitko `juoma Vai; obu müiasse εε ning juuasse `liiku Khk; siis tullasse kogu pulma `liiku `jooma, kui liigud‿o `joodud, siis‿o paar rahvast `valmis Mus; me jõime paadi `liitu Muh; tegime selle peale veel liigud Tor; kui viin ostetud on, siis joovad liigi `nahka Juu; juo mu poja `liiku JMd; üks taldrek oĺli laua piäl ja siss kutsuti `liiku `ju̬u̬ma, jõid `liiku ja `pańti raha KJn; olli rüä põld vai lina põld lõpetet, siss `ju̬u̬di lõpetust, tetti lõpetuss `liiku Hel; tsiganiga liigu `ju̬u̬mist iss olõʔ Har; egass sõ̭ss es saaʔ midägi tetäʔ ku liik oĺl `juuduʔ, tu oĺl nigu üt́s `kõnnõ kińnitüss; ku `liika es olõʔ `juudu, sõ̭ss oĺl paĺass jutt Räp; `d́uomõ `lõikumat Lei; lääm pariśsit `juuma Lut; pulmi jooma kahe otsaga `pulmi, neid ma jei küll ka Khk; `terve nädal `joodi `pulma; viimaks akati seda vaga `pulma `jooma Mus; puna ~ veret jooma küünla- v maarjapäeva pühitsema `maarja puna `juodi minu ajal küll viel Lüg; `päeva niideti ja `öhta `joodi siis seda `maaribe puna Kaa; `maarjapääval `joodi puna `kõŕtsides ja Lai; `küünle päeväl ja `maarja päeväl juvvas puna Hls; naese käesive `küindle päeväl kõrtsin puna jooman – punast `viina, et põse punatsess lääss Hel; `küündlebä läki veret `ju̬u̬ma, õlut vai mõdu, et siss olõt verrev kõiḱ `aastaig Har; tulõʔ punna `ju̬u̬ma, saat punatsõ põsõʔ Plv; `tulkõ mi poolõ punna `ju̬u̬ma, `kapsta `maarjapäävä `ju̬u̬de punna – suvõst saa illoss punanõ Räp; terviseks ~ tervist ~ terviseviina jooma on ka se aeg kui `jooda terit Emm; `kahte `moodi `öötasse – joob teise terbist või `jälle teise terbiseks Mar; nüid soab pereme terviseks `joodud Juu; `juodi tervit ja viinakluased olid laual VMr; tanutite ja `ju̬u̬di `terviss `üśtläsi [pulmas] Kod; `esti jõid `tervisse ära [pulmas], siis panid rubla `taldriku `piale Ksi; ku om pulma vai sünnipäiv vai midägi seräst pidu, siss juvvass `tervuse `viina Nõo; `ju̬u̬mi noorõ härrä `tervüsess Har; joovaʔ `tervüse `viino Plv; ju̬u̬ `tervüsess Se; titejalgu ~ -varbaid jooma ikke tite`jalgu `juoma [katsikul] Kei; tite `varbaid `jooma Trm Vt jõuõs|jooma

jootma `joot|ma, (ma) jooda(n) S(`ju̬u̬ta- Khk Kaa(juut-), `juõt- Khn) L K Trm Lai; `juotma, (ma) juoda(n) HJn JMd Koe VMr Kad VJg Iis/`jua-/; `ju̬u̬t|ma, (ma) jooda(n) Kse/ju̬u̬da-/ Tõs Hää Kod/juada-/ Pal KJn Vil eL(-me M San); `juotama, (ma) `juodan R(-maie Lüg; `jua- Hlj Lüg Jõh; `juotma u IisR)
1. juua andma `lähmä `luomi `juotamaie Lüg; ühed rohud kasuvad maas, `valged põied, seda joodeti `sisse [põiehaiguse vastu] Vän; kül nad mind `süetsid ja `juotsid JMd; ruhi eläjide `ju̬u̬ta Hls; iväge joodet vaśk Hel; paĺlu sü̬ü̬b söödetäv, paĺlu ju̬u̬b joodõtav Nõo; vasik om makku joodet, suur kõtt om Ote; sü̬ü̬maeg oĺl iks är, sõ̭ss nakati makõkoppa `ju̬u̬tma Kan; ma joodi uma kasuvasiga piimägaʔ Har; ar om jalost joodõt hopõń – jalaʔ kõvõraʔ [higiselt] `ju̬u̬ki kui saanuʔ paĺlo Se || purju jootma `juotas minu mehe `purje Lüg; mehed olid kõik ära joodetud Trm; vahel `joot́sivad metsa`vahti, teised mehed läksivad siis `metsa, tõmmasivad kõvast Lai; naa olli papi `purju `ju̬u̬ten Krk; siss tõi õlut ja `viina tõi, siss ju̬u̬t toda Juuliust Nõo; noʔ om Kusta ka mi Jaani täüś `ju̬u̬tunu Har; joodõtass rahvast, joodõtass `puŕjo Se
2. (kaht) metalleset kokku sulatama, tinutama `Piimä riist `juokseb `pohjast, `täüdüb `juotada `augu `jälle `kinni Kuu; punane vask, sie on `juotamise vask Lüg; `Valge vasega sai `rauda joodetud, punase vasega joodeti `jälle `valged `vaske kogu Pöi; see on se tenotamene, kui neid pleḱk `nõusid tenaga joodetasse Mar; vasega juadab vikati võrud vikati `külge; vasega `ju̬u̬tmine one kõvem ku tinaga Kod; tinuteje sulateve kokku `inglistina sia tinage, sellege joodets Krk; kuusõvaiguga võid külh väist kokku `ju̬u̬taʔ, aga kas tu̬u̬ püüsüss Har; voki kurk taht `ju̬u̬tmist, timäl um t́salk siseh Plv; purra pand ja tinna, ni ju̬u̬t tu mulgu kińni Se

juntlikanõ `juńtli|kanõ Plv, g -kasõ Kan, -kadsõ Vas(-ga); `juntligaa|nõ g -dsõ Se ebaühtlane; tombuline, krobeline; kõver; okslik veli tõi mõtsast `juńtlikasõ noorõ kõo Kan; `paklane lang om `juńtlikanõ, ummaʔ jundiʔ ehk portsoʔ siseh Plv; `Juńtliganõ ti̬i̬, `tu̬u̬ga tõrgutass suurõmba kivi ruusa si̬i̬st `vällä Vas; sa `präätät `juntligaadsõ langa Se Vrd jontlikane, jundiklanõ

juurdes `juurdes Jäm Mus Vig Var Tõs Vän Kei Rap Juu HJn/juurdes/ JMd Pee
I. adv ühes, kaasas, ligi tõi kaks angerjast jälle, õnged ollid `juurdes Vän
II. postp
1. [millegi, kellegi] lähedal, ligi, lähikonnas, kuskil [paigas, ruumis sees] kanna `juurdes o jälle murre (hüppeliiges) Vig; künä `seisis kao `juurdes Tõs; seal mõesa `juurdes on sarabu mägi Juu || [millegagi] seoses surnuaea `juurdes `öeldi et liiva annus Vän
2. [kellegi] pool (elamas, teenimas, visiidil, asjaõiendusel jne) kui tä vabadik oo, sis tä eläb peremehe `juurdes Vig; esmasbä kõis veel `aige `juurdes Tõs; ma `tohtrete `juurdes olen käind küll Rap; poisid käisid lakas tüdrukute juurdes HJn; teese `juurdes vabadikuks; venna `juurdes sulaseks Pee
3. [midagi] tegemas v toimetamas; [mingi tegevuse, ülesande] kallal Ma ole laisk selle `juurdes olnd Jäm; nuga oo `leikamise `juurdes päris tüńts Mus; kui ikka `tööle läksid, siis ikke ia veśti sialt said koa töö `juurdes Pee
4. [millegi] jaoks, tarvis `ketruse `juurdes oo `koonlalaud Vig
Vrd juurel, juuren, juures

jõe|kõrend (veeputukas) kiil jõe kõreńd `kurja ei ti̬i̬; `kõrte otsan ta om ja vi̬i̬ pääl ta `lendap. jõe kõrend tõi `vihma kolmantel päeväl Krk

jõhkam `jõhkam g -i Jäm/`jö-/ Mar Tõs Jür Sim Kod KJn SJn Hel T(jõhkam) V(jõhkaḿ), -e Pst Hls Krk, -a Sim Trv
1. hoop, löök `antsi `tääle ea `jõhkami Mar; ku ma `talle selle `jõhkama kierutasin, sa paraku, kudas ta sis lidus `neĺla Sim; roosage anna paaŕ `jõhkamet ärä Krk; anna tälle `ruśkuga mõni `jõhkam `säĺgä Nõo Vrd jehkam
2. jõhkard, halb inimene; ka sõim `jöhkam kisub `keiki `aśju, jooseb teiste kallale Jäm; oh sa `jõhkam, näe mis nüid teed Tõs; on üks igavene `jõhkam Jür Vrd juhkam
3. suur kogus, seljatäis käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran
4. (seksuaalaktist) sae tüd́riku käess `jõhkamid Kod

jõksama `jõksama jaksama kes `jõksas `tuua, see tõi; ma tee ikke, kui ma vähe `jõksa Muh

järama1 jära|ma, -da Hää Lai Hls Hel, järä|mä, -dä Kod T, da-inf järräʔ V([ta] järra Se, [ta] järä, d́ära Lei)
1. närima, purema ise järä apu `silku, munad vedä `linna Kod; luu`końti järämä; ernit järämä Võn; obene järä riśtk`ainu nigu prauht ja prauht Kam; hiireʔ omma kõ̭iḱ `rõiva välläʔ järänü; tima ei `tahtav õi puid nakada järämä (ei taha treialiks õppida) Har; üt́skõrd järiväʔ `meh́tseʔ puuri pilu suurõst, lasivaʔ imä `väĺlä Räp || hammustama järät suure puńn suutävve [õuna], siss peräst nätsität peenikesess Nõo; hambaid ~ hammast järama hambaid kiristama; fig viha kandma lammass järä `ambit Ote; `Pi̬i̬tre tükke mi Mehkaga `taplõmma, ma tõi Mehka välläʔ, `Pi̬i̬tre jäi sinna `hambõid järämä Har; tsiga mõ̭nikõrd järä `hambet kui nakass är `lõpma Räp; (suurt saama ja) jämedat järama (ahnitsemisest) mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; Ah ta läts suurt saama ja jämmet järämä, nüüd jäi kõgõst ilma Võn; Lätt suurt süümä ja jämmed järämä Krl || Suurõ˽sööväʔ, jämme˽järäväʔ, piḱä˽kaala˽`ni̬i̬ldväʔ Rõu Vrd jurama2, jõrama
2. fig vähehaaval pidevalt valutama mul `naksi enne `süäme alh nii järämä, `mõt́li et jäät `haigõss Har; süä `väega häĺk, nigu järä, nigu valutass Räp
3. fig näägutama Lienil ei õllud elo, vana Miina järäs tämädä Kod; Sa järad üht sõna, nagu koer konti järab Hel; järra ja näŕrä jovva‿i kullõlda tu̬u̬d järinat ja närinät Se

jätk jätk g jätk|u (-o) eP; `jätk(u) g `jätk|u (-o) Hlj VNg Lüg Jõh IisR; `jätk|ö (-o) Vai; jäkk g jäku Vän KJn SJn Krk Lut
1. lisa; pikendus a. see, millega jätkatakse või pikendatakse; kulunu asemele pandav uus tükk `ennevanast `pieti ikke `jätkuga `sieligud VNg; `jätkuga sukkad. `onvad `sääred kõvad. tehässe `uuved lavad (labad) Lüg; Kala·nski jätk (elamu alumiste palkide jätkamisviis); Kalasaba jätk (palgiseotis) Jõh; `mastil on nied `jätköd ka viel – `stengid Vai; kasujätkud (patsidesse pandud valejuuksed) Käi; mine too `mulle köie `jätku Mär; sul ju nii lühike ümrik, pane kohe mitu `jätku alla Ris; `jätkasin ohelikule jätku `otsa Kad; nagu jutu jätkust ööldud Trm; Lamab kui rooma jätk Pal || fig prillid `eetasse silmale jätkuks olad Khk; Kui keegi teisele midagi kätte ulatab, siis oli teine talle jalajätkuks, ehk ka käe jätkuks Mär b. endisaegse naistesärgi takusest riidest alaosa piht oli linane ja altpoolt oli takune, se oli se jätkuga säŕk Tür; aan pihale vi̬i̬l jätku `alla, siis `ongi säŕk `vaĺmis Lai; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; särgi jätkul särgiväel juba ommogo vara võt́t särgi jätkul `einä ajada Kod; siis vata tuleb nii soe et kõńnite kõik särgi jätkul Lai Vrd jakus c. lisand, mis teeb toidu, joogi jne jagusamaks `kartulid on `leiväle `jätkost Lüg; ma pani `villadele omast kääst `jätku `juuregid veel; pahnast saab eina `jätku Khk; vesi pikkä piimä `jätku, aganas oo lebä `jätku; piimäle `pańdi ike vett jätkus `juure, kui eenamaale `mińdi Vig; aganad ikke leevä jätk, umalad õlle jätk Juu; tie `kuaki, siis sie on jälle leiva jätk VJg; vesi viina jätk ja vesi piima jätk Trm
2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges sõrme `liikmede jätkod Kul; kaela końt `kat́ki, jätkust `lahti Lai || fig (kangekaelsest või tugeva tahtejõuga inimesest) ajab oma `õigust taga, ei `anna `jätkost järele; `enne ei `anna järele, `jätkost järele kui piab `saama `tehtod Lüg; Teeb tööd, kas jätkust lahti (väga palju, kõvasti) Ris; mõni inime on, ta järele ei anna, kas jätkust `lahti kohe Juu b. (sõrme, selgroo jne) lüli Kõmp on `peidla jätk, kõmbaga mõõdeti ka Hää c. (kõrrelise) sõlm; hv sõlmevahe vilja jätkud on `valmis kasund juba – akab pεεd tegema Khk; Roog (pilliroog) on `neukstest `jätkudest koos, `sõlmedega `kinni Han || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme Krk
3. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk sie köüs one `mitmest `jätkust kogu `pandu VNg; maja `õtsa tegin `jätko Lüg; siis ehitasid `senna [majale] `jätku `otsa Amb; köied on `mitme `jätkulised, mitu `jätku pannakse otsastikku JMd
4. piisavus, jagusus; tulu, kasu, edu ta teeb oma tööd ka, aga äi temal sest `jätku äi ole Emm; ju ses jätku pärast `pandi [aganaid leiva sisse] Muh; [kratt] tõi `viĺla, pani jätku piale Nis; jumal annab `talle tulu ja `jätku VJg
5. (tervitus, soov sööjale või töötegijale, vastus sellele soovile) Jätku ~ jätkaku jumal rooga (vastus) Jätk on hea ~ jätku tarvis Jõe; `jätku `villa `niitajalle; [pesupesijale öeldi] Jätku valgele Jõh; `jätku toidule Khk; Tere ja jätku Krj; mõni teeb `jälle `naĺla ja `ütleb: tere `jatko tööle Mar; leba `jätku Kse; jätk `leiba Mih; jumal pangu leival `jätku peal Ris; jätku leivale üld, jätku leiba spor, üld (sagedamini Eesti idaosas, ?vanem); jätku (leivale ~ leiba) andma jätku soovima, sööjaid tervitama tere `jätku `leiba ~ leivale (vastus) tere, `jätku tarvis; mõni ulakas `ütleb: `kelle täkk sie läks teiba Lüg; kui sööma ajal `teisse `kohta minnasse, siis `antasse `jätku: `jätku levale Khk; Jätku leivale (vastus) Jätku taevast Phl; `jätko `antasse ikke leiväle, egä sa sia`viisi tuppa ei lähe Mar; `jätku jummal teie leivale Kos; Jätku teie leivale ~ hum Täkud teie reial (vastus) Jätku tarvis ~ hum Täkud tallis Jür; `jätku leivale (vastus) jumal `jätku Kad; `jätku jumal `leiba (vastus) `jätku tarvis ~ `jätku taeva isale Trm
Vrd jatk

jää|radi tükiline, tuulest aetav jääriba tõi niisugust jää radi `seie Hlj; jääradi käib `müöda `randa edasi, sial on `suured ja `väiksed tükid segamini JõeK

kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R
1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; kaela kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; mööda kaela tõmbama lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; kaela murdma ~ kahekorra keerama (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; kaelani ~ kaelast saadik täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; kaela peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; kaela peal(e) käima järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; põie kael L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b. tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; kodara kael kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; mõrra kael (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; viiuli kael kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; voki ~ lühi kael vokikurk; kaela jooksma ~ kiskuma ~ pilduma ~ viskama vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c. kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d. ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) pilli kael pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) võlli, võlvi kael nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul

kaela `kaela Jõe IisR Sa Muh Emm L K Trm
1. a. adv kaela ümber, kaela külge vana `aidur puĺl, kell `pandi `kaela Mus; aa raŋŋid obusele `kaela Muh; kaelus `pańdi loomadele `kaela, oli puust, `seoke looga `moodi Aud; pani rätiku `kaela PJg; `löustel pannaks pangad `kaela Ris; kütkes oli seina küljes, pang `pańdi `kaela HMd; krapp on puust, ia suur - - `pańdi lehmale `kaela Lai; lapsed tegid `elmesid `kaela pihlakatest Plt; kaela kargama ~ kukkuma ~ langema jne kallistama Ärä esimisele `vastatulijale ka `kaela `lange Lüg; Kui üksteist nägivad, kukkusid kuhe `kaela üks`teisele IisR; kohe nagu `kaela `kargamas, kui poiss tüdrukule ligi tikub, mehkeldab sial Lai || (löömisest) võta malk ja anna teesel `kaela, kuda seda on `tiininu Hää || pani omale nööri kaela (poos end üles) KJn b. fig (tööd, kohustust, muret, süüdistust kellegi peale ajama, lükkama, veeretama jne) `ärga siis `õmmete `kõiki minu `kaela ajaga; krahv lükkas küla `rahva `kaela `selle `silla ehituse Jõh; Nuo sie on mies oma süid `teiste `kaela ajama ~ `vieretama; On mies oma `aśju `teistele `kaela `mäerima; `Laste `kasvatamise ja `toitmise `vieretas `naise `kaela IisR; ajab oma süi keik teiste `kaela; kui teine `soole `santi `kaela ajab Khk; Kust ta sulle jälle midagid `kaela keedab, seda‿p vei mette arvatagid Kaa; teese `kaela lükata ei soa Juu; alati lükatasse minu `kaela, mis `raskem töö Lai | (ennast kellelegi sokutama, külge kleepima) Vägisi toppis ennast teisele `kaela Pöi; nää sokutas enese mehele `kaela, mis tal nüid viga VJg | ajas talle irmu `kaela (nahka) VJg | (süüdistama, ette heitma; sajatama) ta kuulutas `moole `irmus pailu `kaela; Kus kukkus siis moole kaela laduma Jäm; `kaaklevad ning `andvad sönu ükstesele `kaela; jägasid - - ühetesele sönu `kaela Khk; annab teisele `kaela Mus | (muret, vaeva, häbi tegema) Tüki äbi tõi vanadele `kaela (tütrel oli vallaslaps) Pöi; nüüd muretses omale lapse kua viel `kaela VMr | (tühjast jutust) se oo omale rapu `kaela saan Muh; paneb enesele suure kella `kaela Hag; võtab ~ saab rangid kaela kohustusi võtma, saama Poiss võtab omal naise, ta sai rangid `kaela; ta sai peremehe rangid `kaela Hää; võtab enesel rangid `kaela (tüdruk abiellub) Trm
2. adv (ülalt) peale, otsa Katus lagus pealt ää, mis vihma tilk tuli, see `kaela kukkus; Just `õige kala ilm, `vaikne ja vihm just `kaela kukkumas aga äi tule Pöi; ahu kumm oo ühna `kaela tulemas Muh; kui vahest oo nehoke vana katos, siis saeab `kaela Mar; `Loodest aab suure musta pagi üles, `varssi tuleb vihm `kaela Han; siin pole katost peal änam, se tuleb puhas `kaela Ris; puude otst tilgub `märga `kaela Koe; se ösm kukub `kaela Kad; elab teine ühes viletsas koomitsas, `vaata et `kaela ei `lange Ksi; korraga visati mulle `külma vett `kaela Plt
3. postp külge, otsa, peale nooda keeved pannasse ka pukkide `kaela `kehti; kadakkärt on rohekas lind, `löukese arulene, kadakate `kaela teeb pesa; aesi äge pulgad kivide `kaela katti; `sönna pannasse löŋŋad pulga `kaela; iŋŋed kεisid sagarate `kaela Khk; läks paadiga änna vörgu `kaela rüsudes Mus; Poiss löi varba kivi kaela katti niŋŋ püstas töinama Kaa; [tuulingu] Ratas tehjatse moas päris `valmis, tömmatakse öles ja pistetakse lops völvi `kaela Pöi; `viska köis paalersi `kaela JõeK; puud lähvad teine teise `kaela (kui raiutakse) VJg
Vrd kaala, kakla, kaula

kah kah Jõh eP eL
1. samuti minugi ema vei ikke `karjatselle muna kah Jõh; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; kui te olete `sirpi näind, siis te tiate akki kah Hag; no suppi keedeti kah [heinamaal] Kõp; tule kah Hls; sia `ahju kah, pessä neid tuḱke vähä kah Krk; `su̬u̬la `panti kah teräke söömäle `pääle Hel; poodin `olli kilu, ma tõi `endäle kah Nõo; tule sina kah, lääme katekeisi Kam; kae˽sa˽kah, ku illuss om San; sa olõt jo˽vana miiśs, kasa kah `nu̬u̬ri `poissõ `seĺtsi olõt löönüʔ Har; mi˽tan `aŕvssime kah, et ega ta nii ei jääʔ Plv; linal omaʔ kukuʔ. lillel oma kah kukuʔ Räp
2. (ütluses üleolekut, pahameelt vms tugevdades, rõhutades) kah asjalene! KJn; serände mõni miiss kah Ran; oh sa äbemädä jumala`peĺgämädä inimene, sa‿i `peĺgä jumalat kah Nõo; mis säänä `hauśmine kutsutass kah Rõu
3. (leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat sõna) Pia suumulk kord kah kinni Tor; mis sa külän kuulid kah; ei jõvva sedä `nääkmist är kullete kah; terekst kah Krk; paĺlu `viĺlä saide kah San; no˽kasa kah süüä˽tahat Har; kellele ta nood `saie kah Plv; t́erek̀ah Lei
Vrd ka1

kaheksandik kaheksandi|k Kuu Jäm Khk Vll Mär Juu Kos JMd JJn Koe VJg/-ń-/ I, n, g -kku VNg, kahessandi|k Muh Kse Tor Hää Plt KJn, g -ku
1. üks kaheksas osa kolm kaheksandikku `tuopi VNg; üks kaheksandik `naela oli üle Khk; too `mulle poest üks kaheksandik teed Mär; neli kahessandikku oo üks pool Tor; kahessandik on mõõt Hää; kolme pääva `piale sai `tüöline aenult kaheksandiku naela `leiba Kos; jagad kaheksass, suad kaheksandikud Kod; `laśsime tuua enesele kahessandiku teed Plt || 8-kujuline vahelüli ketil tie `lamba ket́ile kaheksandik `sisse; kaheksandikuga saab ket́ti parandud JJn Vrd kaheksmendik, katsandik, katsmendik
2. fig väike viinapudel tõi `mulle kaheksandiku, nisuke pool soru JJn

kahju n, g kahju spor eP, M T Krl Har, -o LNg Kul Ris Kod Vas Se, `kahju R Hi Rid Kul Kse Var Ha Amb ViK I Rõn, -o Vai Hi LNg Kul Kod Räp; kahi g `kahju R Lei, kahju Hi JõeK Amb ViK Iis Trm TMr; kaih VId(g kah́|o, (-u); g kaiho Se); kaeho L(-u) Võn(-h́-) Räp, `kaiho Vas, kahu Vll Pöi Muh Lä(-h́- Mär) Rap, kaho Pöi Lä Ris, kah́o Võn VId
1. aineline kaotus, varanduse vähenemine või häving `Kahju `korva jo kaduda ei saa Kuu; `Kotkas oleksima müünd [kartulid] `kahjuga VNg; mis sest kahjust `kartada on Khk; see on naa kut kerp ärja `selgas see `kahju Emm; ma olen `teiste kεεst nii `paljo `kahjo saan Phl; kopikune kah́u ja rublane riid Mär; Kiś kahu kardab, see kasu ei saa Han; tä sai paelu kahju, ei soan kasu `ühti Tõs; kaehusse jäänd PJg; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; sie kaup läheb kahjuks Koe; kui kitsed ära sureksivad, eks siis oleks kahi sie küll olema Kad; kes seda kahju jõuab veel `maksa Trm; tõesed saed kahju kannatata; ku mõnen kõhan kahjo one, `taeva piäl one suur kuma Kod; müüs koha ää, tegi enesele suure kahju Plt; kus selle kahju aru ots Trv; Kes kahju kardab, see õnne ei leiä Pst; ligimese kahjut ei kästä kahitse ei paraste kah Krk; kahju saanu kui mõni lu̬u̬m är lõppi San; `pernani sai `piimäst suurt kahju Krl; Kiä kahju `pelgäs, tu̬u̬ kassu ka‿i˽saaʔ; tegi kah́o pääle maja üless Rõu; Kes kah́o om tennü, tu̬u̬ kah́o ka taso Räp; ma olõ elänü ilm kah́oldaʔ; kah́o om pajä‿päl, a kasu‿m pajä all, tu tähendäss: kaih tulõ inne ku kasu Se; kah́o kaala jõvvaiʔ kaotaʔ; kon kari siäl kaih, kon talo siäl tõbi Lut
2. häda, viga, kahjustus; halbus Nee `korbid on `kahju `linnud, ku mere kohal `krooksuvad, kohe ubub sügüsül `keski ärä Kuu; `pitkne kahju teind Jäm; õnnetos käib öue öle, kahi käib mo karja öle Käi; suviviĺlal tegi küll `kahju Kse; `kahju tegevad loomad Var; va `valged liblikad ne `keige suuremad kahjotegijad on Ris; eks soa `kuulda, kas on `kahju `kuśkil siginend HJn; kas nad kasuks on vai kahjuks Kad; lapulised tegid paĺju kahju, kui `näile ei antud üväss Kod; kahjuga välk; meil on rahe kahju vähe old Lai; õńn `leidjal, kahju `kaotajal Plt; ega sõ̭ss õnnetust ei tule, ku kahjul kuĺluss kaalan Krk; kui midägi `oĺli `kaotedu vai äpärdänu, siss üteldi et, oi sedä kõllast kahju Ran; `jummal kaedsap kõ̭ige kurja ja kahju i̬i̬st Nõo; ku obõnõ irnatõnu, siss tullu jäll‿obõsõ kahj San; ku kõ̭iḱ kahju ni˽`väikese ommaʔ ku riha pidimä `kat́ski minemise kahju, siss ei olõki ilman kahju; timäl om alasi õnnõtust ja kahju Har; jumala välgükene tege iks kaiho kah Rõu; mis võõrass tund tõõsõ kah́ost kah Räp; määnest `kaihu `vasta pini `undass; tõõsõlõ taht kaih tetäʔ Se; kaih ḱäu õiʔ puid pite, a sedäsamma risti rahvast pite; ma ütle uma `ohto, maʔ `kaiba uma `kaiho Lut; kahjuks (tav koos genitiiviga) ebasoodsalt või halvasti see tuleb so oma kahjuks Khk; ei tεε, on‿ss ta küla kahjuks jäänd Kär; peab minu kaehuss `jääma Tor; see tuli `mulle kahjuks, selle pean oma kahjuks nüid `võtma Juu; las ta siss jääp pähle minu kahjuss. ega sina tedä ärä `massa ei `jõvva Nõo
3. rahulolematus; kurbus; kahjutunne Suur kahi oli kohe, kui merele `kaasa ei `uetud Kuu; `Präiga kohe `kahju viel seda rättiku VNg; Mul õli `ninda sedä `kaske `kahju Lüg; mool o sest nii tuline kahju; mool pole soost `pörmugid kahju Khk; Koer kadi äe, kahu kua Vll; `kange kahuvalu; Omakste surma kahju on ikka Pöi; mul nii `kange kahu et, naa igav et Muh; sεst mool on üsna `kahju, εt see asi moo kεεst εε läks Emm; münul on aga üsna `kahjo, εt sa lεhed ära Phl; ma suren ää, kas sool kahu pole Mar; kõege vanemast poeast oli mool veel kõege kaehom Mih; mul on kahju, et siantse sańdi kuĺbi `puudist tõi Hää; eks nendel oli `kahju küll ta järel Ris; mul on selle pärast kahju, et olen selle ära kaodand Juu; mul oli kohe nii `kahju tedä ää `anda VMr; `kahju oli `lahkuda Rak; kahi oli küll, aga mis sa tied Sim; mul oo tädä nõnna kahju taga Kod; kes kaas`tundlik ei ole, see teesest kah́ju ei tunne Pal; tunnet tõse kahju, siss `endäl om ale mi̬i̬ĺ ja kurb Trv; mul om periss `süämest kahju, ma näi, ku ikk Krk; mi̬i̬s läits `auda, naesel `oĺli nii kahju kui `oitku, alati piĺl põsen Ran; kahju `olli ku jäĺe, paar `aastit `olli kahju Nõo; sul om edimält nii `kahju, et sa‿i mõśta midägi tettä Rõn; hääd last om egal ütel kahju; tu̬u̬l ei olõ kahju vai hallõ Har; Tu̬u̬st oĺl kõ̭igil kaho Rõu; mul um kah́o timä peräst Vas || (viisakusväljendina või hüüatusena kahetsevat suhtumist või kahjutunnet väljendades) oh `kahju! Kuu; kahi küll, `ästi kahi VNg; küll on `kahjo Vai; mul väga `kahju Kul; Küll oo kahu, et sii koolimaja ei ole Han; kahjuks on sie `siiski nii JMd; kahju, ma `ütlen, et oless olema sedäsi, et ma `näitäss kõik, kus siin metsäd on olnd ja KJn; `mõtle kos kahju, suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran

kahru n, g kahru Ran Kam San Kan Krl Har; kahr g kahru V(g -o Vas Räp), kahõr Plv(g kahrõ p `kahrõ) Räp Se; karh g kahru, karhu p `karhu Har; kaarh g `kahrõ Lei
1. karu siss `tu̬u̬di suur kahru sinna laada (lauda) lävele Kam; üit́skõrd oĺlivõ `näütüse aian kahruʔ San; Kahrul om üte mehe süä, a `ütse mehe jõud; `Kahrgi opatas katõ käpä pääl `tańdsma, sõ̭ss ei˽saa˽no inemiselatsõst jaku Urv; sul om suuŕ ääĺ kuʔ kahrul; `suulõ ku susi, käśsile ku kahru; kahru märisess Krl; vanast oĺ siihn `karhrõgina Har; Kahr `mäüräss; siiĺ aja kahru pesäst väĺlä (nõrgem võidab tugevama); `pärtüss päiv lätt kahr ka magama Rõu; vanast oĺl mõtsah paĺlo `kahra. kahru˽käviväʔalati kaarah; and ku kahrulõ (lööb kõvasti); taa ku kahr `käändless (teeb kõvasti tööd) Plv; kahrul kahru süä, soel soe süä; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle Vas; `lat́si pandass kahru `sälgä `istma, et sõ̭ss ei tulõʔ `haigusi ja ei kahetada är˽kah; Leib oĺl must ku kahru sitt; Murd tü̬ü̬d ku kahõr Räp; kes susi `suulõ, tu om kahõr `tüüle; śjoo tege tü̬ü̬d kui kahr, kõva kui kahr; ta om `kangõ kui kahr (kohmakas); kui `kahru käänäʔ `ümbre (tantsust); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult) Se; pakõt sutt, saat kahru `pääle Lut
2. lastehirmutis kahr tuĺl `sisse, kask `karvu pidi pääl – es olõʔ sõ̭ss inämp `ikmist Kan; kahr võtt `lõugu vaihhõlõ Se
3. (laste)mäng karvupooliʔ kask [inimesel] säläh, kahr näütäs kuiss latsõʔ hernele `lätväʔ, brigonalõ Lut
4. fig „kraana“ mi teḱki alan `vaidva i̬i̬ pääle `silda, siss tõi Ańsi pu̬u̬lt kahru minga `palkõ ekkõ `pistü `sisse `peśsiʔ; kahruga `pesti tulba `sisse Har
5. tähtkuju suur kahru ~ `vaikõ kahru ~ kahru `mitme pojagõ San

kaker kaker g `kakre Saa KJn M(-ŕ Krk) külakost (midagi toidupoolist) kaker on `nüidsel aal külaleib, vanasti `viiti alati `pehmed `leiba või sepikud. mõni tõi `süĺti, mõni `uudse jahu `kooki, küla kaker oĺli ikki väga ää, mis `toodi Saa; kas sa küläkakert koa tõid meile KJn; ku `küllä lääd, siss viid kakert kah, kas `viina või `leiba või veel midagi muud Pst; kodust võtad karaski manu, kellele sa `käime lääd, viid kakert; `ańti kiriku man kakert `santidele (ristimisel, leeripäeval, laulatusel); Pulman andas nooriku kakert – muna`ku̬u̬ki ja `veini, `ristsen andas `jälle latse kakert peräst `riśtmist Hls; ku tanu pähe pannass, siis akass kakert `jaeme; ku nu̬u̬rmi̬i̬st noorikut kirikun olli, `pääle laulatemise sel pühäl, siss `anti jälle kakert – noore paari kaker; ku kakert andass, siis koeral andass kige päält võid leibä, siis koer ei aea `külgi Krk; värsket `viidi iks üt́stõestele `kakress; `kakress `viidi, mis `olli, `viidi saia- või karaśkipätsikut Hel

kaksik kaksi|k g -ku eP(g -ko Mar, -ke Kod, -gu Jäm Khk Hi); `kaksi|k g -ku R(g -gu Kuu VNg; -ko g -go Vai) hrl pl
1. kaksik (laps, tall, varss) No neil on kuus tüdärd, kahed `kaksigud. Kahe `kaksikuje vahel `sündis üks tüdär Kuu; kui `kuhja `malgad `pandi `paaris, siis `naisel `kaksikud `lapsed Lüg; Noore `lambal teine kaksik suri äe; Nämad on alati `seltsis kut kaks kaksikud Pöi; kaks vanamad [talle] on kaksigud ja kaks nooremad on üksigud Rei; nelläsid [lapsi] pole `Aeskas olnd, kaksikusi ja kolmikusi oo olnd Mar; kaksikuid `lapsi tuleb õige `tihti Mär; Meil vana must lammas tõi tihti kaksikid tallesi PJg; nad on nii ühesugused juśt kui kaksikud kohe Juu; kui kuus `malka `panna [kuhjale], `lambad ei too kaksikuid `tallesi Amb; mina olen kaksiku paarimees (teine kaksik) Pai; kaksikud pojad VJg; sõsarel olid kaksikud `tütred; kaksikid `varsu oo küll õllud Kod || kahekaupa kokku kasvanud kaheksas küĺvinädal peab ube tegema, siis `tulla kaksikud kaunad Juu; kaks piäd mõne rükki kõrre õtsan, kaksikud; kaksiked piäd (rukkil, odral), si̬i̬ vaja kodo viädä ja `anda `lambale, siis lammas tu̬u̬b kaks `poega; kaksiked `pähklid, sabad on tupen koon Kod
2. (kanga kudumisel) a. paarislõngne või täispiine kangas `siati kaksikus `sisse, kaks `lõnga soa pii vahel Ris; Enamaśti `kooti niit`lõime tekkisi, need `pańdi tagumise niie `piale kaksikusse ja esimise niie `piale kua kaksikusse Amb; kui sa `tahtsid kaksikusse kangast kududa, siis pidi olema `pandud üleni kaksikusse VMr; kaksik kangas, kui paaŕ [lõngu on] ühes `niies Rak b. kangaviga `Kaksikud, siis on ühele niis`varvale kaks niit `järsko `pandud Lüg; sel `kangal on `kaksik sies, ku kogematta `juhtub kaks `õtsa `kõrvi ühe `niie pialt Jõh; `kangal oo kaksikud või paarid sees, kui niies oo kaks `lõnga kõrvu sees ja üks niis oo jään vahele Aud; kui lõng kat́ti on, siis lähäb kaksikuks, kui sa ää parandad, siis kaob kaksik ää Juu; [kui oli] üks kaksik ja üks piivahe, sie oli nagu kogemata `kombel VMr; kui lõng mõnikord `kangas `kat́ki lähäb, siis on pial kaksik Sim; võisid kua edasi kududa, kui kaksik sees õli, aga sialt sai kangas paksem, kaksikut paĺlu `siśse ei `jäetud Trm; kaksikitega kudutud riie one sõre ja `löŕtsjäs Kod; `riidel võis `olla mõni rikand või kaksik Lai
3. pl tähtkuju – Kad
4. käik nipsumängus (kivikestega) – Kuu
Vrd katsiku

kallutama kallu|tama spor eP(-o- Ris), Trv TLä(kaĺlu- Puh) V(-tam[m]a), -tem(e) Hls Krk, -tõme San, kaĺutamma Urv, `kallutam(m)a R
1. kaldasendisse viima, kallakile ajama, lükkama `pullud `kallutavad `siivest üles, `siives on rüsa tiib Jõe; tä kallutab piä `viltu Tõs; kallutas nõud ja piim läks maha Kos; `vaati kalluteta, et päŕm siest ää saaks VJg; (tuul) juurest üless kalluten (puu) Krk; pääd kallutama Vas; ma˽kalluda, a vala aiʔ Se
2. kõigutama, õõtsutama; taaruma jäśs (vurrkann), küll tema treis `joosta, kallutas kahele `poole ja Lai; kuigat́s oli, kes käis lohakil, vibutas ennast ja kallutas käiguga Plt; neve kalluteve lootsikut Hls; ta ei mõista `õigest `kõndi, ku lää, siss kalluts iki katsipidi Krk; kallutap `endä iks tõesele poole ja tõesele poole Nõo; `lat́si kallutadi käśsi pääl Plv; ku laańõ suur, sõ̭ss veneh kallutass; ratta˽kallutasõʔ, ku tõõsõ poolõ pääle ti̬i̬ madalamp oo Räp
3. valama, tühjendama; ümber lükkama, ajama ma `kallutan ehk valan `tühjäst Lüg; noh, `kalluda nüid `siia `ämbri; ära `kalluda vetta maha Vai; sa kalludad saani `ümber Khk; mees tõi `turva `siia, kallutas `sõnna saare `alla maha HMd; kallutame märja vaadist `välja VJg; kalluta `lähkrist vähä `piima Trm; kallutap ümmer Trv; mis sa terä˽maha˽kalluti; kallutõga `täämbätse `võedu ubina kõ̭iḱ mahaʔ; torm om puu maha kallutanuʔ (maha murdnud); tulgõ mullõ aṕpi `ku̬u̬rmat `ümbre kallutamma Har; Sääl timä `võeti vallalõ ja kallutõdi `ümbreʔ Rõu; kallutõdi `maaha suuŕ `ku̬u̬rma Se || fig (vihmast) nii jäme vihm oln, `justku kapaga kallotan katosel Ris; `naksi `vihma ku `toobriga `alla kallutamma Har
Vrd kaalutama, kallahutma, kallama, kallistama2, kallutõlõma

kalmus1 kalmu|s g -se Jäm Saa Juu Tür Koe, `kalmu|s g -sse Jõh IisR, -se Khk Iis, kalmu|ss g -sse M(-ssa Trv) T, g -sõ V(-ssõ Räp) kalmus (Acorus calamus); võhumõõk (Irio pseudocorus) kalmuse lehed `pańti põrmandu `pääle, kui `kirpe oĺli paĺlu Saa; kalmuse `juuresi neid `korjavad ja siis kuivatama Tür; kalmussit `panti omale `sängi `kirpe jaoss Ran; mia tõi kalmussit, tei `jalgule avvutust Nõo; kalmussõid om katõsugumat́si. nu̬u̬ mia ilma `häitsemäldä omma, nu̬u̬ `lõ̭hnasõʔ Har Vrd kalbus2, kalm2, kalmuk2, kalmukas, kalpus

kamala|pulber (arstim) kamala `pulbri `anti `lastele, pidi `ussid `vällä ajama Lüg; Kamaàla`pulbert ma tõi apteekist - - see oli viigu vasta Khk; kamala `pulber om `seante `valge, si̬i̬ puhastep kiha ärä Krk

kana|poeg tuul `kasvatab kanapoja, vihaleht `lapse`nuore Kuu; Ku kanapojad vana kana `tiiva all (lapsed ema ümber) Lüg; maas pisine kana poeg puperdab Khk; Vares ramp viib kana poja äe küll Pöi; siilid `süie kana`poegi ja kana mune Mar; mis sa viiksutad kana`poega Kse; kana`poege söödetse ikkä `tangega Tõs; kanapojad sipitsevad oma ema tiiva all Hää; kanapojad akkavad `siukoma, äälitsevad peal Ris; kuĺl võt́tis poolteist minu käte vahelt kanapoja ära JJn; kanapoeg kolme`päevne, ise teeb kõik Kod; kanapojad lähväd `su̬u̬ja kana `alla Pal; `viska kanapojele teri Trv; kana`poigi kutsuti tibi, tibi Krk; kanapoig kasvap tuulen, laits sanna lõonun Ran; kana`poigel olliva täi säĺlan, üteldi et kanapoja om ärä kahetedu, vaja su̬u̬dsutada Nõo; Üt́s kanapoig om `väega nõrgakõnõ, taast vaest küll elu`lu̬u̬ma ei ˽saaʔ Urv; mul üt́skõrd `laśti vaĺli˽kana`poigõ, ma˽tõi kümme kanna ja üte kikka Rõu Vrd kanane, kanass

kang1 kang g kangi L K I, g `kaŋŋi, -e, -a R, g kaŋŋi S(n kańg Muh) Rid VJg; kańg g kangi Mih(kaing) Tõs Khn Saa Trv, g kańgi Puh San Plv, kańge Krk, kange Kod Nõo, kangõ V/-o Räp/
1. metall- või puuvarb millegi üles- või lahtikangutamiseks, hoob kui midagi `verku jääb, siis `panna kang `köie taha, siis `kangiga `vieta piki `pohja Jõe; [vundamendi] kraav `täideti praak kividega - - `tauti `kinni `kaŋŋi `õtsaga; `tõsta sie `kaŋŋiga üles; kang on neli viis `jalga, uob on kaks `sülda pitk Lüg; Kaŋŋiga kaalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi maha Pöi; kańg [pandi karja väljalaskmisel] ukse `alla, et siis ikka looma jalad tugevad Muh; sepp teritas `kangi Mär; Ilma kangita ära mine `ouda `kaevma Han; kangiga raiotaks maad `lahti Ris; järve pial soab koa jääd kangiga `lõhkuda Kos; Vanaste olnud puust kangid ka, nüid on nad rauast Jür; vierispud, niisugused kaŋŋid pannakse `palkide alla ja lükatakse edasi VJg; kang `pantse kivi `alla; kange õtsan kualuvad kahe kolmekei·si Kod; suured [kivid] kaaluti avvast `väĺlä kangedega Ran; rao kangega mulk iä `sisse, siss kala tuleva sinna mulgu manu; maja sain om maha vajonu, tulep kangega üless `kaalu Nõo; Sa võta˽kańg ja lü̬ü̬ ussõ alt iä ärʔ, uiss ei˽lähä˽kińni inäp Urv; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ Vas; `kirvõga `raotiva juurõ˽`kat́ske sõ̭ss kangoga kankutõdi [känd] üless Räp; kańg om kat́s mi̬i̬st; ma˽`kangõga `kangudi hirre `tõisde `paika Se || kaalukang Laes konks, `kaalu`rõŋŋas kesk `kaalu `kangi - - kahel puol `kangi `õtsas `kaalu `aisad Lüg || loomade köietusvai meil obune on raud kangiga `köides Juu || uhmrinui kangega tamp üks-ühite uhumrin, kangega ei suanud kahekei·si `tampi Kod b. rõhtlatt uste ja väravate sulgemiseks kang käib uksele taha Kod; mõnel kangil om suurepet `seltsi kammitsetaba ka ehen, mõnel om `muukege võti Krk; kańg üle talli ussõ ja vennetaba ette Har c. kompassi osuti üks `kumbasi `kaŋŋi ots on `musta, `toine `valge; `kumbasi `kangi `näita `otsaga `pohja `puole VNg
2. piklik tükk mingit ainet Kui siep sai `jahtunest, sis `leigati `kangidest, `kaŋŋid `leigati tükkidest Lüg; kulla kaŋŋid Jäm; ma `ostsi `terve kaŋŋi `seepi Khk; tina kang Rei; nagu suured kaŋŋid tõi `seie Rid; [seebi] ratas lõegatakse `kangideks Juu; naelraua kang - - kellest `naelu teha VJg; ravva kangist olli `vällä taot Krk; kange `viisi võt́t [seebi] paast `väĺlä ja lõegass parajiss tüḱkess Nõo; Nu̬u̬˽seebiʔ `oĺli kańgin Har
3. fig Ei sinu saa `kennegi üles, aja vai `kanged ala Kuu; Kõrras kõha peale on ju paĺju `tahtjaid, üks paneb ühele `kangisid alla ja teine teisele Trm; Mõ̭nõ inemise suust kanguda vai kangõga sõ̭nnu `vällä Rõu | (peenisest) Kang `õlma all nagu kabeli`lõhkujal Jõh; läks tüdrukusse kang õlma all; kas juba kang `püśti Sim; kang õlma all, lääb [ehale] kui kiriku `lõhkuja Ksi; türa kõva nigu kańg siilu all Ran

kanga|pakk
1. kangastelgede osa a. lõngapoom `kanga pakk, `sinne `ümbere saab lõng `kieretud, lõim Lüg; `kanga pakud kus lõim `piäle `aetasse KJn b. riidepoom all õli `riidepakk ehk `kanga pakk Lüg; no `kanga pakk, sie on sial rintpuu vastas sial kus kaŋŋas jookseb VMr; `kangapakk on all, kos ammasratas küĺles on Pal
2. kokkurullitud kangas `kangas on pakkus; sie on minu vokki, sie on minu `värtna, sie on minu `kallis `kangapakku (lapsest) Lüg; Pani raha `kanga pakku `sisse `peitas Jõh; Lakkas kerst `kanga pakkusi täis IisR; `kohvred - - sie pidi `kangapakkusid täis olema KuuK; se kerst oli täis `kangapakkusi, `püśti `pandud Koe; meil kadusid `kangapakud ää VMr; tõi kaĺevisi `kangapakka Kod

kangas kanga|s L K I M, -ss Krk T V( -śs Räp Se Lei), kaŋŋas S /kaas, ka˛as Emm/ Rid KuuK VMr Kad VJg, `kaŋŋa|s R(-ss Lüg; `kangass Jõh), g `kanga
1. (kodukootud) riie; parajasti telgedel olev kudum Paremb lühükäne `kaŋŋas `kuotud kui pikk `kääritud ja kudumata Kuu; kui `kangas `pańdi `pliekima, siis `pańdi `sõrva `üεsid Hlj; `kanga `serva on `teiselt puolt `lötva VNg; `Kaŋŋass tibab, sis on niis `katki Lüg; ku `kangass `valmis on, siis `autasse lehelisega; `kaŋŋas `pandi `auduma Jõh; Puest `ossetasse `riiet, mitte `kangast IisR; `tahtos `kaŋŋast kokko lappa Vai; Aka kaŋŋast kuduma, ma aja soole `poolisid Jäm; nee (Anseküla seelikud) kojuti ju `kangas ikka sedasi Ans; `vilne, linune, `takne, poom`vilne, labane, `toimne, üks `löngne kaŋŋas Khk; villased rätikud said päris `kangas kujutud Kär; Täna öhtaks jövab veel kangale silmad pehe ka veel teha (kudumist alustada) Kaa; kevadel `kooti `kangud Vll; `kangal `võetse (lõigatse) pea`nahka (kanga algusest lõigatakse maha kudumisvigadega tükk) Muh; palaga, särgi kaas Emm; `Kanga perse paljas ~ paistab (kudumine lõpukorral) Rei; nee kuduvad sεεl `kangud Phl; ta tõi kohe `kangade `viisi [riiet] ära poest Noa; kui sa `tahtsid nisukest kangast, mis triibud sees olid, siis pidi kahe lauaga `käärima Rid; ma `arba, et täna tuleb kangas maha (saab valmis); `enni kui `särki `tehti, siis pleegiti tä (riie) `kangast päräst ää Mar; Kangas pime alles, pole silmi peas ühti (pole kudumist alustatud) Kul; `kangal paar sees, ega seda tohi olla et kangas `paaris oo Vig; siis tõmmati kare `piale `kangad [pleekima], `tehti ońn ja tüdrukud `kangud `vahtima Lih; lööb `kangal silmad pähe, kui esimesed lõngad `sesse lööb Han; Kihnu naesed tegid `kangu Khn; poomvilla või linnalõemetega `kangast `tehti kiudud kördid; kangas sai teĺlete pealt ää arutud, kui `vaĺmis oli; kas poomil jo särk `seĺgas või püksid `jalgas oo, küsitse ikke, kui `kanga ots oo jo all `ümmer `riide poomi; `kangal silmad peas (esimesed koelõngad sisse löödud) Aud; Koelõng `tehtaks laum, siśs kangas saab `pehmem; Suured sääsed vi̬i̬ pääl lennavad, jusku kangast kujuvad ikki üles ja `alla, üles ja `alla Hää; kerst oli `kangad täis keik Ris; kui ma `kangas olen (kangast kudumas), siis see on mul kõige parem `puhkus; lähen `kangasse (kangast kuduma) Kei; `kangast `riided ju `väĺja lõigatakse Hag; kahe niiega labane kangas; käterätikul on murreldi kangas Juu; Panid sualae viltu piale, nüid kangas kasvatab kätt ette, - - üks jaar kõrgem kui teine Jür; ma `kehrasin `talve leisika linu ära ja tegin kevade `kangasse HJn; sie `üiti `murdmane, sie kaŋŋas, sie oli siis kot́ikaŋŋas KuuK; ega kangas `süńdind kohe `seĺga `panna; [kui kangas valmis oli, öeldi] nüid on `kangal surm, tooge nüid vere püt́ti VMr; `kanga kudumisel ikka `luetakse, et mitu `seina on juba `kuotud Kad; kui kaŋŋas on `vaĺmis, `panna paja `sisse ja `auta lehelisega VJg; `tempel käis `kangale `piale Trm; vanass kui `pulma pideti, tõmmati kangas lavvale ja tare seenäle Kod; pime kangas, põle kümmekonna `märki Pil; kangas on koest paks ja lõemest õre, kui üks lõng pinnu vahel KJn; kevädepoole ku saeva lõnga ärä kedrät, sõss nakati `kangit kudama Trv; paĺlass perse akkass `paistum `kangal joba (lõngapoomilt hakkab lõim otsa saama); kangass pill perset (lõimed katkevad) Krk; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na‿i anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass; tuleb ku `kangast `alla (tugevast vihmasajust) Ran; tule meele kangast vanutama Puh; jalgräti `koeti `kangan, `ahtakene kangass `olli; labast kangast `koeti kate `nit́sega ja toomist kangast `koeti nellä `nit́sega Nõo; `väikeste telletega ei saa `mustrilist kangast kudada Ote; langan olõss võenu `mõske `valgõss, aga ma olli nipaĺlu `rummal, ma mõssi `kangan Rõn; t́ää naks nuilõ `kańgiid kodamõ San; `tütrik om peelede i̬i̬n, koda kangast Kan; kangass om `ülhen; ma `koie `kanga jo maha Har; Kuʔ õdagult sai kangas alustaʔ, sõ̭ss `üĺti, et tu̬u̬ um õnnõ kangas Rõu; kolm kuvvõpöörälist kangast oĺl mul kaśtih Vas; ku kangass om `höste joonõh, saina kangast kuat päävä päle ärʔ Se; neĺä `nitsega kangass um `rüüpiga Lut || riidelaid viis kaŋŋast `vööti ühe kuue taarist; `Mitme `kangaga su kuub on Jäm; niisukesed kleidid `kańti: viis kuus kaŋŋast `pańdi `alla; nüid on `kitsad üstku säŕgid Kad || vaip suur kangas käib kerikun `altari ette Kod; kangas rullis lüeme võrgud `kangast `lahti Khn; kangast kuduma teatud viisil pante lunastama kellel se pańt oli lunastata, see pidi kangast kuduma Lai
2. kääritud või telgedele ülespandud lõimelõngad Sain tänä `kanga üles, `uome voib kuduma akkada Kuu; akkama `kaŋŋast `kierämäie pakkule;`naised sättiväd `kaŋŋast üless Lüg; Kui `kaŋŋas sai `niide, siis õli sie muad siis, et `keideti `lapsele muna Jõh; Samal `päeval kui `kangas sai `estest pakkule `aetud, piab ka kude kohe `sisse `lüöma IisR; `surnuka käib läbi `kanga Vai; `käärisin täna `kanga üles Jäm; kui kaŋŋas ei kεi kenast mette‿nd, siis `öötasse: kaŋŋas ei `kerki kenasti mette Khk; `Kanga ülesvidamese juures peab kolmekeisti olema Emm; sii toas meie pole saan kaŋŋast `luua Phl; lähme kangast `poomima Mar; kangas paĺmitase ja `võetse let́ti Kse; kangas ond üläl Khn; `ammu seesab juba kangas `teĺge peal Vän; saratse piirud olid niide taga `lõngade sees, et kangas `lahku `ańdis Nis; nüid on kangas `vaĺmis ehitud, akka `tallama, kas kangas `easte `lahkub Juu; kiarpuie pial õli kolm neli ja viis `seina kangast Trm; kangas piäb õlema sirvitud ja arvatud; alate minä panin `kanga `siäde, siis tämä akas kudoma Kod; lõnga pakust `laśti kangast ala järele Plt; tagast piat kangass laemb oleme, siss om kangass `kerge Trv; `kanga vi̬i̬ŕ jäi üle, es lää puha sukka ärä Krk; kangass piap trammin olema, ku langa om löndin, siss ei saa kots`pu̬u̬li läbi visata Nõo; `Kanga vedämese jaoss võedas kümme kerrä Har; kangass ärʔ veet, vaja üless `panda; mul um kangass `nitsehe `pandaʔ, ei olõ˽kedägi˽kes kätte and Plv; ku noorõ `kuuga veetäss kangas, sis saa `veiga keerunõ Se

kangas|jalad kangaspuud minu `nuores `põlves akkasivad `kannas jalad, `enne tegiväd `seinä pääl `kaŋŋast Lüg; Pühadest `kangas`jalgasid tuppa ei tuo Jõh; `kaŋŋas`jalgos `kuoda `kaŋŋast Vai; kergu pakk olnd seda nägu kut vana `sääduse kaŋŋasjalad Vll; Kus olid suured puust kaŋŋasjalad Pöi; Kangasjälge pεεl saab keiksugu lihtsamid kangud kududa Emm; Paneme umigu kaŋŋasjälad kogu, katsume `öhtaks `kanga suga `saada Rei; Kangasjalad olid tuppa ülesse siatud Kei; kangas `jalgega kojotakse riiet Rap; kaŋŋasjalte pialt maha `võetud VMr; tõi kangasjalad `sisse, pani ülesse Sim; kangas`jalge piäl ep sua kudoda ku neĺjä niiegä Kod Vrd kangajalad

kannatis kanna|tis Sa(-dis Jäm Khk Mus, -tes Kaa Krj Pha) Muh Kse Han oode anna kannatist, siis pere ep söö nii pailu Jäm; vötame kannadist `seltsi, siis pole tarist koju `tulla Khk; löuna‿p jöva millalgi `tulla, vötame kannatist ka Mus; Enne pöllale minemist `veeti kannatist Kaa; kahe söögi vahel tuuakse kannatist Pha; kannatist `vöötakse ikka töö vahel, muidu‿p jöva sööma`aega ää `oota Vll; Ma tõi kannatises `sooja `leiba näsida Han Vrd kannatus3

kard1 kard g karra üld /g `karra R, n `karda Vai/
1. õhuke plekk – Sa Muh Saa I eL `enne õlid `latruni `serväd `karraga `lüödod Lüg; `Karrast tehä `riistu Vai; kard raand Jäm; vana kard rakk, karraga üle `löödud Khk; vanast olid puust jooma kannud, karrast vitsad pääl Krj; kaabe, karrast `tehtud, täkked sihes, sellega riivitse `tuhlid Muh; liidi suu ette `pańti kard maha, et söed maha ei kuku, põrmandud põlema ei aa Saa; ma panen piibule karra `sisse Iis; edemält kõik õli puuss. ahju `laudki õli puuss, sedä `arvo, es õle et tee tämä karrass Kod; kard `nõuke Trv; karrast anum TMr; taossõ veerekeisi lüvväss karragõ üle Krl; kard pandass ahu suu ette, ku leib `ahju pandass Har; karrast tetäss kardnõvva Plv; munigi uśs lüvväss karraga päält Se; kard um śjoo `minka katuśsit katõtass Lut
2. plekkämber, piimanõu – eL `kalda piim `karda Hls; karra˽pandass˽obõsõ pääle ja siss tuvvass lättest vett `kardugõ San; piimä kard om must Krl; tuu tu̬u̬ kard siijäʔ, minga `askõ `ussõ vi̬i̬t́ Har; lät́sit esi˽ka mõ̭nikõrd puid `lõikama `mõtsa, sõ̭ss oĺl mahl karrahn Plv; tõi karragaʔ `piima Se
3. metallist ehisniidike, neist kootud pael – eP M Se karrad `muistaste pulma`pöllede ääres Mus; karrast olid paelad ja vingud `tehtud, nee `pandi `uhkuseks põlle `alla Muh; kard `hiilgas ja taht `olle punane [küütkuue all] Phl; `jõulupuu oli karraga ehitud Mär; paelad olid kolme `keega punutud, `karda `sisse koa Vig; `körtide all `kantsid `tõstlased `karda, karraga kördid Mih; kard oli villasele `sisse kueotud, kulla `karva ja õbeda `karva, neid oli mõlemid `moodi Aud; naesed ehivad `köŕtisi karraga Hää; eks `enne oli seda `karda `rohkem, kardpaelad olid Hag; `karda `pandakse jõulupuu `otsa, suured karra kahlud visatakse kohe puu `otsa JMd; `enne olid karrad `käiste küĺles VJg; kui püsttanud olnuvad, siis olnuvad veel karrad Ksi; vanast `koeti köŕdele kard `lõnga `sisse Trv; reiuste pääle õmmelte `karda ja nööri kah Pst; oĺl karraʔ `särke man, särgi `siilo pite Se
4. jää(kirmetis), härmatis vi̬i̬ `pumpamisega sai ligesse, `vaata küĺm võt́t kikk `karda põlle Trv; kard om maa pääl ja puie pääl Kan; vi̬i̬l um joba kard pääl Rõu; karda tõmbama jäätuma, külmuma akab `külmama, vesi tömmab juba `karda Khk; küĺm `tõmmab vii `karda Hää; tuleb küĺm vesi, `tõmmab enese `karda Juu; kossa `suplema, `tõmmab su kõhe `karda Kod; kui vesi tuleb `iatuse `piale ja külmetab iasse, siis `tõmmab `karda Lai; ku `akne lillilisess tõmmanu, siss ütelts, `akne o `karda tõmmanu Krk; egas sa lige rõõvage jo minnä ei saa, ta `tõmbab sul `karda väĺlän Hel; vesi om nigu `karda tõmmanu pääld Ran; karras jäätunud, külmunud sügise on maa karras Jäm; kõik kohjad o `kardas ja märjad Muh || jäide, lumelörts kard satass Lei

kass|noot (mäng) ta (kooliõpetaja) tegi ise laste ulgas `kuerust. vaest vedas pośtega kaśs`nuota ja. tõi nisukese suure köie `sisse ja poisid kahelepoole `otsa ja tema oli siis ise seal `keskel sis sekutas sis, `kummad `viavad Kad Vrd kassinoot

kasusse kasusse R PJg Juu Sim kasusse minema vallalisena (või võõra mehega) last saama sie `naine õli `tõise mehega kasusse mend, ku õma mies õli sõas Lüg; tüdrek läind kasusse, tõi lapse, põle mehel `ühti PJg; `enne kui oli tüdruk kasusse läind, siis `pańdi müt́s pähä koa Juu Vrd kasuks

katsatama katsa|tam(m)a San(-teme), V(-tõmmõ Krl), kat́sa|tama Hää, kadsa- Trv Hel/-teme/ Võn Kam Ote V(-tõmmõ Krl) a. kädistama (haraka häälitsusest) arak kadsates, ei tää mis ta näge, tule elu oonete lähikses Trv; ku arak kadsatess aia `saiban, kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käsku Hel; külä kubijass tulõ, harak kadsatass jo Võn; harak innest hummugu katsat́, tiiä˽mia `ti̬i̬dmist tõi Urv; harak kadsatass, küläline tulõ Plv || (rohutirtsu häälest) hainakadsak, vaest kadsatass haina śeeh Se || (naishäälest) naasõ˽katsatese Urv b. hurjutama, (pahaselt) manitsema, tagant sundima Ku sa `lapsi tagasi kat́satasid, `öeldi: suru iḱki `lapsi tagasi, kõigest `sańtusest `i̬i̬mal; Si̬i̬ on niisamma kui kantseldamine, et õpeta, kat́sata, vaata järel, et korralikud on, `lapsi vaja kat́satada Hää Vrd kaatsatama, kädsatama

katse3 `katse- RId Kei ViK I KJn Vil Trv, katse- Kei ViK I katsik a. iseseisva sõnana (hrl väliskohakäänetes) no sie `katse muod on juo, tia kui `kaua ja, `põlvest `põlve; Titte`katsele `tuldi `kolmandel `päiväl, `katsest `tuodi, mõni `keitäs `piima`suppi, ka `taŋŋu`putru ja `õtra`kuoki `tuodi Lüg; lähme tite emad katselle; ämm tuli `katsele ja tõi `vaana täie pudru VMr; naist `katselle tulema - - tullasse `vaatama, kui laps on `süńdind VJg; meie emä läks katsele, ku̬u̬ŕd kualikid ja kiädeti `lamma liha. tõsseti läniku, kualid `alla ja liha `piäle; kui tüd́rik tõi lapse, läksid tüd́rikud katsele ja veid `kośti; tulevad juba katselt kodo Kod; Kui `katsel `käiti, siis `tehti ümärikke `ku̬u̬ke ja kana keedeti kah Vil; `katsel `käimine olli vanal aal, olli kana tapet või kukk ja limbi `pääle pant Trv b. (liitsõna esikomponendina) katsiku- `lähväd `katsikulle, `katse `naised tulevad, `kimbud kääs Lüg; katsekakud, kui `käidakse katsel, laps kellegil, `kringlit või `tritselt viiakse Kei; vanaste katsenaised viisivad titeemale tangu pudru, sie oli `selge piimaga kiedetud ja tangudki olivad piima sies liutatud, `üeldi ikke et nagu tite pudru `valge Kad; naist `katselle tulema, kui naine on `aige (kui laps on `süńdind) tullakse `vaatama VJg; `enne `viedi kot́iga üks kõik mis tite emale – `katsekot́t Iis; kui `keski lapse emäle kedägi vei, `üeldi, et ta läks `katsele, vei katsekakku; katse`putru vaja `ki̬i̬tä, üväśsi liha `sisse ja võid, siis lähän katsele Kod

kats|kümmend kakskümmend kait́skümmend üit́s `aastet vana; kate`kümne üte `aaste sehen; ma ole kate`kümne tõisel sehen (21-aastane); ku ta kate`kümnest `vällä lää (üle 20 aasta vana), om ta jo inimene Krk; ku suur upin, tol om mõni kaitskümme seemend Nõo; `kat́ripäiv om katõ`kümne viiel `nove·mbril Har; katõ`kümnel edimätsel ajastagal oĺl lühüt taĺv, kevväi tuĺl `väega `varra; ma˽tõi katõ`kümne `ruubli i̬i̬st `lu̬u̬mõ, oĺl `kapsta`lu̬u̬mõ ja mõ̭ni peedilu̬u̬m kah oĺl Rõu; Kat́skümme nakla om üt́s pund, kat́skümme `punda om üt́s kaal Räp; kat́skümmend viiś `tingä (25 kopikat) oĺ‿neläss jago `ruublit Se

kaust2 kaust Lüg Phl, g kausta Muh L Juu Pai VMr VJg Iis M San Krl Vas Se(kauss g kausa), g `kausta Kuu; kauśt g -i Rõu
1. täispikkuses loomanaha tükk, laid naha kaust sie `lõigetasse üle naha, kui `laiad `saapa `tallad `lähväd Lüg; `enne suured kaustad lõigati ja kausta otst akati paarivisi `lõikama Mär; kausta küĺlest lõegatakse rangi `roomasi ja teĺga `rihmasi, rangi rennust ja ohja `rihmasi, kaust on pool looma `nahka Juu; kaust on kohe puol `nahka, ühes kaustas oli `valge, teises kollane ja kolmandas must nahk VMr; säält (suure looma nahast) võip ka neli `kausta saia ja veere jääve üle; sellel om paks ku̬u̬ŕ ku kaust Hls; ma tõi üte kausta `pasli `nahka San; `lõika üle naha nigu `tsuuge jaost, sis vot tuu om kauss Se Vrd kaustanahk
2. ? niineriba niine kaustad `aetass kokku, `tehtass viisad `jalga Hää

keet1 keet g keedu S L(-o Mar Tõs) Ha Jä TaPõ Plt TLä; kiet g kiedu Khn Ris(-o) Kei HaId Jä ViK Iis Trm, `kiedu IisR; ki̬i̬t g kee|du VlPõ M Krl, -dü Kan, kiädu (-o) Kod
1. keetmine ma saa supi keeduga `varsti `valmis; keedu koht oli ühegora vanal ajal aja `ääres, suine keedu koht Khk; Nii sammu oli sööma keeduga ka, see sai keik `koldes koogu `otsas `tehtud Kaa; suppi peab ikka keedu aal mekkima, et ep liha soolaseks Vll; Makkisi sai `katlas keedu `aegu torgitud - - muidu `paisusid `lõhki; Kui katel keedu `aegu `kangest aurab, siis läheb `talve sulaks Pöi; ma akka keedu jaoks puid `raiuma; kõrvalviljad o keedu asjad, `katla asjad Muh; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga Noa; aho küto `aegas ja keedo `aegas aab `vengo `sesse Mar; pada oo supi keedu jaoss Vig; nied ubad on kiedo `tarvis Ris; sest pühaba `õhtasest keedust ei tule kedagi; keeduga piäb ruttama Juu; eks me pia seda kiedu `aśsa akkama `vaatama JJn; pidid ualega `matma tuld tuha `alla‿t tuli `seisi tõese kiädoni Kod || keedust pärast (keedetult) sööme `lesta Hää
2. korraga keedetav toidukogus Tuo `aidast lina`siemi (vasikale), noh tuo nii kahest `kiedust IisR; es saa säält `keetu ega poolt Jäm; Mine too pöllalt keet noori tuhlid Kaa; anna `mulle keedu jägu `kardulid Rei; too üks keet `räima Tõs; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; kes ike `püidja oĺl, tõi natukese ajaga keedu ää Vän; keet ütelti ainult liha `kohta, paĺlu liha söögis `pańti, see oĺli keet; es ole `keetu ega poolt änam; `võt́sin selle keedu küĺlest veel pool ära Saa; mis sa muud keedad, liha ja kardulas, see on se keet Juu; ma mullu tegin kaheksa kapsast, ei saand mitte `ühte `keetugi Ann; üks kiet jäi `erni Iis; Parem keet kapsid rahuga süia kui nuumärg tüliga Trm; egä mi̬i̬s sae kiädu kalu Kod; meil on vi̬i̬l ühe keedu jagu `su̬u̬la KJn; mõni es‿sa ütte `ki̬i̬tu ka kardult Hls; keedü jagu `su̬u̬la iks om naṕin Kan; üt́s kiit `erniid viil sai õ̭nnõ Krl || kasu suurt `ki̬i̬tu põle siit änam keńnigi saand ega saa vist ka `saama Vil
3. keedus, toit üks terve keet läks apuks Mär; sügise söögi sageda, keväde keedi vedelä Ran
Vrd keit

kegu n, g keg|u R Ha JJn Sim, -o Kod
1. väike hunnik `Koormat ei saand, `veike kegu oli rie peal Hlj; Tõi `õue `päälä ühä pisikese kegu (puid) Jõh; Keda me suurt `saime, `veiked kegud ikke tegime; Mis `kuhjad nied on, nied on kegud IisR; Eidel pisike kegu agu kelgu pial Jür; oleks saand kegusse `panna (heinu) JõeK; ega sie `kuorem old, sie üks kegu oli JJn; kegud on saadust `veiksemad. kui ein põlt täitsa kuiv, või vihm tulemas, siis `pańdi kegusse; see mõni `kuorem, see on eina kegu, kegu või köks Sim || kössis inimesest Laps `istub `saanis `niigu kegu; `Külmast `köśsis nigu `veike kegu (karjalaps) IisR; `istus pliidi ies, pisike nigu kegu oli teine (haige) JJn Vrd kegutus
2. ebapüsiv, kipakas (nt pink, regi) Ega sie ei `sõisa `püsti, üks kegu on Jõh; Selle keguga sa `ümber lähäd, oleks `puugi pial (halvasti tehtud koormast); Sie on kegu tuol, ära kukku; No küll on prohvusse korv, kegu `persega, läheb aga `kallakille IisR
3. kergats, edvik; elav, kärme Nisukese keguga ei maksa mis `rääkidagi, `vaata kas `ütleb teregi; `Keśki ka‿i `ütle selle kegule, mis‿sa‿nd üppad ja `luiskad IisR; vana Leena one kego, eledäss pirissäb kõnelda; naene õli kego – kiidäb tü̬ü̬ tegemiss, ku akab edeväss minemä; lähäb `kärmäss nõnnagu kego, nõnnagu kego lähäb, nõnnagu vedrude piäl Kod Vrd keku

keha n, g keha Jõh L K I, kehä R Vig Tõs Khn Kod VlPõ, kiha Jõe S LäEd HaLo M, kihä Trv Hel T V
1. a. inimese või looma kere; kehaehitus kihasse lüö nii`palju ku tahad, äga kihast täma ära sure (hüljes) Jõe; [merihärg] `itse on `suure `päägä ja `piene kehägä Kuu; `pitkä kehägä ja keregä obone; kehä `luomu puold viks ja ilus inimine; kie `tervest pääst sureb ja `tuorelt kehalt, sie lähäb usina `aisemaie Lüg; väriseb `tervest kehast; `Ilge keha on `niisike `ühtlane nagu `lauaga `lüädud Jõh; kaik kehä aja `suoja tulist üles (aurab) Vai; Kiha on keik valu täis Jäm; leeskanal o mustad tipid, punane kiha Muh; täis `sirge kihaga mees Emm; alumene keha jägo (alakeha) se on siit alt‿pold vööd Käi; täis `ärga kihaga meest; Vanast vaadeti ermuga oma kiha, et kas pole katku lappi; ta ajab ennast juba kiha `pääle (saab terveks); `palja kihaga inimene (vaene) Rei; kõhn `võtku kehä, kui põle `jalgo LNg; riie tehässe kehä järele; kui mo keha `kaetud oo ega sis äda põle Mar; `korbja kehägä obone, - - põle na tugeba kehägä mete Vig; Kui ma su käde sua, oja siis oma patunõ kehä; Nda ku sa sedä tied, nda sa kehä `piäle suad (peksa) Khn; `viska keha maha, ole natuke pikali, `puhka vähä PJg; kümme rubla `antaks ikke üle keha (inimese kohta) kõigil `juure; libauńdi tüdrikul olnu ülemene keha (ülakeha) männakoorest Hää; täie kehaga ehk täis `kasvand tüdruk Juu; võtt tese `kääga tesest `uurdest, võtt keha `piale ja tõi vaadi tuppa JJn; mina olen kaks `korda `rõuges old lapsest piast, - - teine kord puolest kehast ja teine kord puolest kehast VMr; kõige kehaga `tüötas, kui `terve keha on tüös VJg; `vimmas kehaga, see on küirakas Sim; [niites] piad `terve kihaga `pöörama Äks; miul lubati kolmante kiha `otsa panna si̬i̬ pää (hea mälu tõttu) Pst; õige laia `maoge ja jämme kihage Hls; mõni om kuiva kihäga, pikk ja tugev, aga es ole `rammu; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõik kihä `perrä ilusti lõegatu Ran; ää laadiga obene, kihä laat om ää; kui obesel puusslaḱ om, siss obene köhib ja `tõmbap kihäga kõvaste Nõo; Ta - - jäi sis `paĺla kihägä külmä tuule kätte `saisma Rõn; kihä üle kõ̭gõ nii `aigõ et, tiiä kas om `säńgü `jäämine vah San; taa vana kihä ämp ei kanna `külmä Krl; tu̬u̬ (valu) lätt kõ̭iḱ nigu läbi kihä; sul om hää pää, taad om kahju üte kihäga mattaʔ Har; tu̬u̬ halv `ütlemine lät́s mul `väega kihhä piteh; ma oĺli kihäle paks, ni ńaolõ kah Vas; tubli kihäga, sääne `plotna (prink loom); tävve kihägä inemine; `ündrik om poolõni kihäni, a kleit tu om üle kõõ kihä; śääne kildanõ, śääne kihäldä inemine, kui määne rapai rõivastõ all (kõhn); [loom] pidä `höśte kih́hä, ei lää `ramsabast, ei kõhnõbast Se; kihä `pańte ärʔ `hauda, maa ala, a hińg lät́s ärʔ `taivalõ; jummal arm, tuu miä śjonds ańd, `kristusõ kehä (armulaualeib) Lut b. keha välispind, ihunahk kirbud söövad kiha ää Muh; mu keha sügeleb nii paelu Juu; keha sügeleb Sim; kihä süüdäss Se c. kõht, seedetrakt kut looma kiha on umistuses, tehta kolm venidames `sölmi `pääle; [soola] saab loomadel `sisse `antud, kut looma kiha `kinni aa Emm; kiha käib maas (sooled käivad välja) Rei; ta kehäst üsna jäme inimene, tä kukub `varssi `nurka (sünnitab); kehä ei pea `kinni, ma rasvast toitu ei või süüa Mar; kiha `olli puhutsel täis Hää; jääb nõrgass, ku kehä tühjäss lähäb Kod; kui lehmal on kiha `lahti, mõned annavad ravva tagijad Äks; keha ei pea `kinni, laseb kõik läbi Plt; sel on kiha ülearu täis, ei tää, ka ta `lõhki lää või; ku `värskel lihal ei ole vattu päält ärä riisut, siis võtt kiha `valla Krk; kihäst ole `kińni joba mitu `päivä Nõo; läbi kihä lasḱja, lõ̭dõv (loom); ḱihä ḱäü `vällä (sooltest) Se; keha kinnitama sööma, kosutama Vaja on kehä kinnitada, siis jõuab jälle teha Vig; lebaga kinnitas keha Tor; si̬i̬ sü̬ü̬k kinnitäs kehä KJn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; umbse kehaga prink, rammus lühikese kubemega ovust `kutsuta `umbse kehaga obusest ka VNg; kie on lühükese kubemega, [on] umb kehägä obone Lüg; `umpse kihaga obu (pasandab vähe) Rei; tugev `umpse kehaga obo, kellel vähiksed tühimused oo Mar; obune on nagu truĺl, nii täis topitud, `umpse kehaga obune Juu; `umpse kehaga siga JMd; `umpse kehaga obune, täis ümmargune, rammus VJg; küll sie obune on `umbse kehaga Iis; `umse kehägä lu̬u̬m KJn; `umbse kihäga obene, ei ole lõdu, kõ̭ik mes sü̬ü̬b, lähäb jõvvuss Nõod. sõim ah sa mädanu kiha Hää; kuradi kihä Hel; `ossa `sińdri kihä, koe sa `lääte San; assa pühüsse kihä Kan; `Ossa suńnitava kihä, kohe leevä om visanuʔ; Midäs sa `sińdre kihä `lõ̭õ̭ndõlõt́ tan; Oh sa `saadlasõ kihä Urv; `assa tuhanda kihä Rõu; Oh saʔ igäväne kuradi kihä Vas; jatsu ḱihä, sukka (sinuga) jovva ai ḱääneĺdäʔ; koess sa ilmadse kihä tügüt; vana halva ḱihä; `vaimlasõ ḱihä Se
2. põhi-, keskosaa. vankrikere, redelite vahe rataste kihad olid `räimid täis; koŕv ratastel olid kihad, teistel olid redelid ning kastid Khk; Kihad `pandi `kahlusi täis, tüid mõlemast otsast `välja Pöi; Rougud oidvad vankri kihasi voi kartsud kohal Emm; töö `vankrel oo `kartsad piäl ja sõedo`vankrel oo kehäd Vig; kehade väät́ köib `lastme alt läbi Kse; `rentskid oo `vankri piäl, mis kehäd laiemase teeväd Var; kehäd, `sioke kast kokku `löödud. kui midagi `tooma minnasse, sõnikud või, siis pannasse `sinna kehädesse Tõs; `Vankre kihat́s - - si̬i̬ on muĺgi pu̬u̬lt sõna, meie si̬i̬ `ütleme `vankre kere või `vankre keha Hää; `vankri kehä täie saema kualikid Kod; Vanad `vankred `oĺlid paelu veiksemad kui `nüidsed. Kangesti `kitsa kehäga KJn; tõi mullõ `vankri kihä tävve `kartold Nõo Vrd kehats b. ehitise, mingi asja põhiosa `uone kehä akkab `valmis `saama Lüg; südamepakk, see oo ta kiha (vokil); paadi kaared oo, kus `külges see kiha oo Muh; `lähkri keha `valmis, põhad `alla panemata Mar; toa kehä oo ülevel Tõs; adra keha on `kat́ki Hää; maeal on paĺlas keha, põle katust peal Juu; maja kehä juba `vaĺmis, nüid muutku akaku puarisid `piäle panema; võimasinal on kua kehä, tüńni siden on kehäd Kod; Karu `veśkel om vi̬i̬l paĺlass kihä `püsti Ran; [hoone] kihä om `üllen, vaja paariʔ `pääle `pandaʔ Har; loodsigu kihä; `kandlõl ei olõ kerre, [on] `kandlõ kihä Se; kehal põhiosa valmis on lae kihal juba (kere valmis) Emm; maja on kihal (seinad püsti) Rei c. rõiva, riideeseme põhiosa `kleiti ehk `paĺtu keha, `ilma `varrukatetta, ehk kasuka keha Jõh; meeste särgi kiha Emm; särgi keha koos, `käisäd alles `otsa `aamata Mar; undrok o kehäss kitsas Kod; neli küünärt olli kiha ja üt́s lät́s `käüstes (särgil) Krk; `amme kihäle `pańti `paklane jakk `alla Nõod. mõrra põhiosa mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; enne `koedass mõrra kihä, siss poig `sisse Hare. kuusapp (taevas) kuu paistab keige kihaga läbi, `ümber sihandene ise`moodi riips Khk; Noorkuu ise on noagu siŕp, aga mõni kord ta paistab läbi udu, terve kuu pole, on ömargune, siis öötakse et paistab täis kihas või kuu kihab täis Pöi; kuul on kehä `ümmer KJn
3. astja, vaat; õlleankur – Sa LäEd suur keha pannaste vett `täide; akkame ölut kehase panema Jäm; ti̬i̬ moole uus liha kiha Ans; üks mees `kaiband ühekorra teise mihe `kohtu, et mees varastand ta kiha εε. `kohtumees küsind, et koes su kiha oli, mees `ütlend et elu taga Khk; mehed tegid ise tammest ölle kihad; ole ise nεind, kui kiha pöhi ära tuli ja ölut läks maha Mus; Peremees akkas ölut kihade `sisse ajama; mine lase kehast `taari; Lammaste suine aeg oli ka otsas ning pandi kes lauta, kes kihase ragede ala (lihatünni) Kaa; levategemise kiha, selle sehes saab tainast sötkutud; kosti pulgaga `löödi kihale `vitsu `pääle Krj; `piima äi vöi kihase jättä, `närdib ää Pha; sörgrohu juurikidega sai neid puu kihasid `pestud Vll; linnassed pannasse kiha `sisse Muh; see ju põhu vädamese kiha, pannasse põhud `sinna `sisse ja Lih; Õlle kihad pidid tugevaste `liutud olema, kui õlut `sisse `pandi Han; kummi ḱihä‿śeh om vili, lõhmuspakust kaibõt Se Vrd kehik
4. lõnga (ja kanga) kerimisvahend eks sa piad [lõngad] ajama keha `pääle `esteks, `aspeldad `esteks kehade `pääle VNg; keri`laua pääld `aeti lõng kehä `pääle; `Kanga õts õli `riidega kehä `külge `kinni `õmmeldud, sis akkas `kaŋŋast kehäle ajama (värvimisel) Lüg; kui vokkiga saab `niidid `ketretud, siis ajama kehadelle; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; ajamo `kaŋŋas kehile Vai; Kellel kehad olid, eks see aas ike kehade `piale, - - mud́u kerimine võtab paĺlu `aega Amb; nii pikk pink oli, et kaks keha oli pingi pial otsakute, kehade pealt siis kääriti JJn; `eśti `aeti viel lõngad kehale - - ja kehadelt siis käärpuie `piale VMr; keha on `veiksem, `aspel suur Trm; kehäd one neĺjä `sammaga ja vändägä Kod; piab lõng kihale `aama, siis saad kangast `luua Pal; kehäst ajasime `pu̬u̬li KJn; siis on siäntset kehät, kehätäsime (lõngad) ärä Kõp; lõnga `olla viil kehade pääl, ommen nakka kangast `luuma Trv; kehä `olli tettu `nellä `kanti, pulgest Ran; aami lang kihade pääle San; Mull läts kihäpulk `katski, ei saakiʔ langa pääle aiaʔ Vas Vrd kehakas

kehakas keha|kas L K Trv Võn, -kass Hää San, kiha|kas Sa(-gas g -ga Khk), kihä|kas Kan Vas, g -ka; kehä|käs g -kä Lüg Tõs KJn; kihä|kas g -kä Puh, g -kase Krk; -käss g -käse Se; kehägäs Kuu Vai
1. a tugeva kehaehitusega, kerekas Vanemb vend õli kehakas mies, tämal õli pikkust ja `paksust Lüg; se on üks kehägäs inimine küll Vai; see oo täis kehakas mees Mär; kehäkäs inime või mees, suur ja paks, jäme Tõs; monopuuli mi̬i̬s on õege kehakass Hää; kehakad inimesed ei ela vanaks Kos; küll on ia kehakas obune Iis; kehakas naine, `iake paks Lai; täitsa kehakas inimene, täie kasvuga Plt; temä õige kehakas ja tüdse Trv; kehaka inemise omm `jämme ja tugeva Võn; suure kihägä, kihäkäss inemine Se || rase kis `toomas naine on, selle `kohta `eetasse, see on nii kihakas Khk Vrd kehalik, kehaline, kerekas
2. s lõngakeha, kerimisvahend lõng saab kehakate `peale `aetud, siis `tõmmab `sirgu; üks `muĺklane selle kehakate moe `siia tõi Aud Vrd keha

kehik kehik Kuu Vai Hää K Kod Hel Ran, kehek PäPõ, g -u
1. puu(koorte)st anum; mahumõõt isalt sain kehiku `täie lesemeid Vai; kehekus oo jahu terad; kehek oo puust `tehtud, külimitust poole suurem nõu Tor; kehik on `triiki teri täis Hag; pane ohrad kehikusse; kehikud olid poole vakased; `enne olid kehikud ja külimitud - -, kehik on kahe vakane Juu; ikke `külvasin `kääga, kehik rihmaga `kaela ja kehiku põhja alt läbi; kehik on poole pütine Kos; `enne kehikuga tõstet `viĺja sarja `sisse Jür; kehik oli suur, puole vakane, kehikuga `tuodi jahud HJn; kaks kilimittu läks kehikusse JõeK; pool kehikud on kuus `tuopi suur KuuK; kehik, kas ta oli puol vierikud; Kehik oli suurem kui külimit ja mat́t `jälle veikem Amb; kehik on kakskümmend kaks ja puol `tuopi JMd; pani kaks kehiku täit, sis oli üks püt́t Ann; Jõulu lauba õhta tõi peremees kehikuga kaeru tuppa ja pani kaera kehiku sööma laua alla Koe || mõnd suurt riissa `üeldässe: suur nõnnagu kehik; ehitäs nisokese kehiku `piäle [suure koorma] Kod
2. fig söömar mis sa kehik nõnda paelu sü̬ü̬d Hää; igävene kehik, ajab `toito `siśse mes `irmus Kod; om kehik, ei saa täis Hel || keretäis (peksa) ma anna sulle üte kehiku; tälle kulussi üits ää kehik ärä Ran

kehrus kehrus Kos, `kehrus Ha, g -e, g `kehrukse Kuu ketramine; kedratav või kedratud lõng seal oli taku `kehrust ja linade `kehrust oli (leerimajas) Nis; olen ennast toit vel selle `kehrusega Hag; `enne mind `olla küll old, `olla `kehrust old (mõisale) Rap; nüid on see jägu `kehrust `otsa soand; läks külässe `kehrust `viimä Juu; eks vanasti olnd seda `mõisa kehrust Kos; Ema tõi alati külast `kehrust. Mulle `ańdis taku `kehrust, ise `kehras `villu ja linu. `Kehruste iest sai külast `toitu Jür; kahe`kümne pasmane ja viie loodine lõng pidi olema mõisa `kehruses HJn; kui nüid [lõngad] `kehrusest tulivad, [tuli hoida] nii et neid märjaks ei kast, siis läksid juo `kruśsi KuuK

kelder `kelder g `keld|ri Kuu S spor Lä, Khn TaPõ, g -re Kul KPõ Plt; `keller g `keldri RId, g `kelleri Vai; keller g `keld|ri PäLo Puh San Har(-ĺ-), g -re L VlPõ M T(-ĺd- TLä Rõn) VLä(n kelleŕ ); n, g `keldri VNg San Se Lei(ḱ-), `keldre V(-ĺ- VId) säilitusruum `pannasse `kartulid `keldri ehk `kuopa; `keller `kaiveta maa `sisse Lüg; `enne sai neist `puosta `unnikutest jääd `keldride vedädä Jõh; siin ei ole maad, kuhu `keldri `kaivada Vai; kennel kuiv maa, nendel on `keldrid toa all Jäm; maa `sisse kaiveti natune `auku ning mulla lasu `aeti `pεεle, see oli `kelder Khk; `Kelder oli `kambri all, mönel oli aida all; See kahe ukse vahe oli keldri koja, - - siis pidas külma kińni; Mehel `söuke kere ees kut teise mehe `kelder Pöi; `keldri kuḿm o nagu ahul; meil sepa paa `otses oo `kelder. mõnel o kaks `keldri Muh; talu inimestel on `kardulid `keldride sees Rei; pimedas `keldres oo leha `aśtad; kardoled `pańdi `keldresse Kul; seal `keldres peab olema üks ärra Vig; Kits `keldris, saba `väĺlas = tuli ahjus Han; keller paranda all raudkividest, pae võllid pial Var; `keldre veeruses me `mäńgisime kõege `rohkem Tõs; Meil `mahtuvad kõik õonad `keldri Khn; iatse `kamplad (jääkamakad) `toodi kellerde `sisse; Vanataat tõi jõulus alati `keldrest õlut PJg; `keldres seisab kõik ää ja ilus Hää; ehitame uut `keldert; `talbel tuuakse jääd `keldrisse Nis; plikad ja poisid, lähäte `keldresse kardulid idustama Kei; `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; `keldretel on ruobid. kui kellert võĺvitakse, siis tehakse suured laud ruobid Jür; mõisatel oli mitu `keldrid JMd; neli kot́ti kardulaid sai `keldresse `pantud Tür; maead õlid vanast madalad, siis `tehti `keldrid edemalle, põranda `alla ei `tehtud Trm; `kelder one müüritud ja ümmärgune võĺl `testud `piäle, uks eden Kod; `keldress pannas kikke aia `raami Hls; `mõisa kottel om õlle ja viinakeller Krk; keller om kivist, ku̬u̬p om puiest; Paeol sai `keldrede õona lavat tettuss Ran; kellerd ei ole, nüid käi kõtuli kooban Puh; `kit́s `keĺdren, ki̬i̬l väĺlän = tuli ahjus; kole `rõske ja küĺm keller; ollime sõa `aigu paon, ollime `keĺdren Nõo; kuuś `tu̬u̬britäit liha viisime `keldrele Võn; `keldride suges rot́te esiti Ote; `keĺdrede läät, edimäld ei näe midägi Rõn; `keldre luuḱ om tu̬u̬ `taŕbiss et `keldre talvõĺ `lämmämb olõsiʔ, et kõva külm `keldrehe ei päseʔ Kan; vanami̬i̬ss larmaśs, tu̬u̬ `vi̬i̬di `keldrede kińniʔ; sääl kabõli`u̬u̬nõ all oĺl kelleŕ Urv; `pernani lät́s `keldrelle Krl; keller ja `keĺdri `pääliss, sääl oĺl kammõr pääl, puunõ reṕp läbi oĺl `keĺdri `päälsel Har; tast oĺl `väega hüä kardoḱit `keldrehe `kandaʔ, `keldre olõ õs kavvõdah Rõu; `keldre oĺl all ja päälik pääl; mõ̭nõl es olõ˽`keldret Vas; `ḱeldri `oĺli vanun aon kivest Lei || sa kukkusid `keldri (ebaõnnestusid, kukkusid sisse) Lai

kennigi `kenni|g(i) Saa VlPõ M(-ki Hls), `keńnigi Saa VlPõ; p kedägi; all kelle|kil(e) M(-gile Trv); ad kellekil, g pl kellekide Hls Krk keegi
1. s, ind-pron a. (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) `keńnigi tuĺli keede maast üle ja vajus ära; miul ei ole sedä `kennigi ütelnu Saa; meil küll ti̬i̬d `kińni ei pand `keńnigi Kõp; `oĺli üles kirjutud, kus `kennigi lähäb Vil; kana ega `kennigi läbi es lähä [vitstarast]; ma ei ole kellegile `alba tennu; ei näe kedägi tulevat Trv; `linna es pane sel aal `kennigi last `ku̬u̬li; kudass `kennig `ütlep tedä Pst; ärä kõnelte kellekil Hls; mea kellekide nõu `järgi ei ti̬i̬; ei `keträ `kennigil okige änäp Krk; ega `kennigi ei kõnela Hel b. (esemetest, nähtustest) miski; mingi asi, töö jne `nääber oma `sü̬ü̬misega, temä ei sü̬ü̬ kedägi; si̬i̬ `aaste ei tule vi̬i̬l selle pulmateost kedägi; siin käüsiv üits ja tõine, es saa kedägi tetä Krk
2. a, ind-pron ükski, mõni, mingi(sugune) raha`palka ja linu ja mis `kuskilt `keńnigi talu `ańdis Vil; ah si̬i̬ om kaŕsk, sel ei sünni `kennigi sü̬ü̬ḱ Trv; `rõõska `piimä `anti manu [kaerakilele], es tetä kedägi kastet; sina ei ole vi̬i̬l kedägi muret nännu Krk || (välj halvakspanu) käŕk om punane rańts kaalage, - - selle nahk ei ole kellekide asi Hls
3. (partitiivis, vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) sugugi, üldse vana tõi `komme, või koḿm kedägi ää om latsele Hls; kevädese eläje `peĺgäv `küĺmä, ei tohi kedägi külmäge `vällä aia; mis mea nendess putu, mea‿i putu neiss kedägi; si̬i̬ tü̬ü̬ ei lü̬ü̬ temäl ette kedägi Krk

kepsik1 kepsik KPõ I Ksi Hel, `kepsik R, g -u
1. a. kerglane, kergemeelne, litsakas (tüdruk) Ise nuor `tütrik aga `kepsik, `tõmmab `naisemehega Lüg; kas `teie küläs on `kepsikuid? Jõh; läks kepsikuks või kasuks KuuK; tüdruk läks kepsikuks Koe; enne vanast üeldi kepsik, nüüd muidu `lapsega tüdruk Kad; kepsik on ukka läind tüdruk VJg; mis sa va kepsik kua kõneled, mine `vaata kus su lapse tosin on Sim; need kepsikute lapsed Ksi b. indlev loom on `niisuke `juaksija ja `kepsik sie lehm VNg; muĺlikalle kua lorisid, kis `enne kahe `vasta (aasta) tõi [vasika]: läks kepsikas. ega `talle `kiegi nii vara `ärga and, ärg käis `lehmade ulgas karjamual Koe
2. elav (rüblik), kepselda armastav (loom, laps) `Kepsigulle kulub `palju `riiet ka, mes parada Kuu; kepsik on talleke ehk vasik ehk laps, on `rõõmus, mängäb ja `kargab; kepsikud `ütled lapsile Kod
3. napakas – Hel
Vrd kepsakas

kera1 n, g kera VNg Jõh eP, ḱera Lei, kerä R Rid Vig Tõs Juu Kod KJn eL/ḱerä, ḱeŕä Se/
1. palli kujuline keha a. lõnga-, nööri- vm kera Kass `mängis sen kerägä, `tiie `kusse sen `vieret Kuu; `tohto kerin keräle Lüg; kes tahi, keris [lõnga] keradelle; lõng keriti kera Jõh; suga `vardad pane kerä sise Vai; siidilöŋŋa kera ning seitse `ouku pεεl = inimese pea Jäm; `peenine nöör keritässe kera Khk; Suur koti täis `viltsid kerasi oli Pöi; Kera kikid (põhjad) saeda ümargese puu otsast Emm; nõel turgatasse kera `sesse Mar; kerä `põhja paned mättä tüki, teed ümmärguses Vig; [lõngad] `pańdi `keri`laude `peale, keriti nad keradesse Mih; kerib lõnga keräse Tõs; ma kerisi talve suure kera `lõnga Hää; mul on nii paĺlu kerasi Ris; keräd `veeresid vakkas Juu; viiul lõngale `sisse ja siis keriti kerasse Ann; ema käis ikke `uastas korra villa`veskil, lasi villad keradesse VMr; kera akati kerima `sõrmede `piale, ehk `pańdi paberi tükk `alla Trm; kerad on ära `mässanuvad Pal; iga `lõnga keritasse kerasse, olgu linane või villane Plt; lõngal om kerä, aga kangas om latakun ja rullin Krk; tõi kolm kerä okass`traati Ran; mia lase keriden keräl peon kävvä Nõo; ma keri langa kerrä Krl; kerä um, kohõ lang keritäss Lut b. kerakujuline ese, kogum; fig olend moni (vasikas) on pisukene kera vaid, aga `suure kohuga VNg; eest ora, `keskelt kera, tagant tambi lasn = kana Jäm; koer nii nobe minema, nda‿t kera leheb Khk; Pisike `pörsa ing, pisike lühike kut kera Pöi; tuul aas võrgod `ühte kerasse, `ühte krutti kokku Mar; jumala `salgaea oo see, kis `ütleb, et jumalad põlegi, maa`i·lma kerad oo muidu õhu peal Mär; Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; võt́tis sieliku üle pea ja korraga lüönd `pikse kerad rüppe (keravälk) Jür; tulima kaŕjass, viisukerä seĺjän Kod; vanast om ollu punane kerä, ku putud või nimeted, jääd `aigess; `panti kerä (juuksekrunn) `kukruss või `panti pää lae pääl `kerrä Hls; `lamba leive `kerrä kokku, lääve mütsäkuss üit‿tõiste `kuhja kokku Krk; siss läits `taiva all nigu üits sinine kerä, nigu tule tüḱk `olli, üteldi et pisuand Puh; vahel `oĺli suur kauśs täis noid tömbi `keŕri (oatambi pallikesi) Nõo; kerä i̬i̬h, haro takah, keskpaigah hiire`keldre = kass Vas; vanass `loeti taivaśs, keräst es tiiä siss `kiäki midägiʔ Se || teene `jälle venis nõnna et, jüst nagu kera persses, ei soa moast üless Juu; tal kerä `persen, ei kurda üleven (imikust, kes ei istu) Krk c. munand kerad `miestel, sada nime neil keradel; sie just minu isändä `muodi, sedä `muodi kerätki `onvad taga Lüg; Nouga vεεda kassilgid kerad maha Emm; `ruunaja `tõmmas kerad takka maha [hobusel] Kei; oinal koa kerad Trm
2. rull, rõngas `võrke - - `aeti `trulli vai `kerrä, võrgu keräd vi̬i̬l üteldi Ran; mia `mõt́li et päälindi kerä, aga `oĺli suur uśs Nõo; tsia teokaŕp nigu luu, ots `kerrä kerit, veśke sulu veerehn oĺl. noid kutsuti kunnakarbess Rõu; timäl um mitu `rõiva kerrä; sääl oĺl `hammõ`rõiva keŕri ja ṕugsi`rõiva keŕri Vas; tu̬u̬ saań oĺl kerä `pääga jalastõga Räp; rõivaśs mähitäss `kerrä; võrgu keerotat kerä pääle; aŕmi püḱsiʔ - - `tuĺti ar ḱüläst, sis `pańti jalʔ `kerrä ja `paika Se; `ümbre `tsõ̭iri sõglal um kerä, tuu um säet haaba puust Lut; kerra, keras(se) kõveras(se), rõngas(se) `ussi oli keräs Vai; koer `tömbas eese kerase; siili siga tömmab ennast kaa kera Khk; siil `tõmmab enese kerasse Mar; kui `öövlega `lükkad, siis loastud lähvad kerasse Juu; uśs `tõmmab ennäss keräje, on ilosass keran nagu ki̬i̬rd Kod; `üüvle `laastud joosevad kerässe KJn; kaśs om `kerrä `kiskun; uisk oo kerän Krk; siug `oĺli mättä pääl kerän; [tuul] keerut kõik prahi ja liiva nigu `kerrä kõik Nõo; kui ussi omma kerän, ei ole põllu tegemine ää Kam; tu̬u̬l oĺli˽`sääntse suurõ˽kerähn sarvõʔ (oinal) Rõu; [laast] `kerrä `juusknu Plv; siug um keräh Vas; siil - - ku vihanõss, kisk `hindä `kerrä Se

kess1 keśs g keśsi (kessi) Sa(-ä- Khk Mus) Muh L Ha Kad Hls; kess g kessi Hi Rid Tõs Khn PJg Hää Ris
1. võrkkott kõik kessid o `lõngest Muh; `keśsä kujoti `uiga ja kõlasiga Mar; Puari kjõnnastõ iest sai maesõmalt kessi aganu Khn; Lõng nagu keśs `sõlmi täis Han; takudest `tehti keśsi pael. pööra peal keerati Aud a. heinamärss, -võrk `viska keśs obuse ede – las näsida; vöta kessiga ristikud `seltsi Krj; tule `aita `einu `kessi `panna Rei; `neoke nöör ja sõlmitasse kokko, see oo keśs, seält obone sööb läbi Vig; Olid vanaste suured ja `piśsed kessid, `piśke `pandi aisa `otsa ja obu sõi selle sihest `einu. Suurde `kessidega võeti `eina pika tee pial `minnes `juure Han; kεśs `juure ja kaerad kotti, siis `mendi kas `Pärnu või Lihula Mih; Vanasti `oĺli ikki, `kuskel käisid – `metses vidamas või, igaöhel `oĺli oma keśs aisa `otses; `Sauglased käisid si̬i̬ ti̬i̬d tegimas, neil `oĺlid keśsi suus kaks `pulka - - mede keśsid oĺlid nööriga suu `kińni Hää; enni vanasti olid siin suured kessid, puol saadi `eina `aeti `sisse Ris Vrd kesi2 b. võrkkott kalade kandmiseks kui kala koorm tuuasse rannast ää, siis kalad o `kessidega peal Muh; said kalad `kessi `pandud, et varesed, kalu ära ei viind Rid; mõrssiga ja kessiga tõstetakse paadist kalu `väĺla Mar; oĺ ea saak: tõi keśsi täis kala Vän || räime-mõõdetse keśs on võrgu `mu̬u̬du `koedud ja puu varu sehes Saa c. võrkkott mitmesuguste asjade (sibulad, linad jm) hoidmiseks või kandmiseks `tuhli kessid `tehti jämest lõŋŋast, takusest, kanepist, ja Muh; `enni kujoti söökeśsid. sööd - - ahust tõmmati vällä, kustutadi ää ja `pandi keśsi `sesse; vellakeśs oli `tihti kujotud Mar; lina keśs ~ lina mõŕts; kes nüid `kessi tegavad enam, aavad linad kotti ja; sibula keśs Kse || kandevõrk Kessiga aa ea poest asju tuua. Kessi voib minnas tasku pista vetab vehe ruumi. Sihantsid poeskäima kessisi saab ise kodu kududa Emm d. võrkkott mitmesuguste esemete osana me üiame aam. suur rõŋŋas ja kess all; Merest tõstetakse kala, suur kessi moodi, see üütakse koa nataks Rid Vrd kessik1
2. vitstest, juurtest, õlgedest vm punutud korv või vakk a. korv kää käśs paju vitsust `tehti; käśs peerust ja paju niidedest; juurdest vöi paju `vitstest oli kujutud kessid Mus; võta marja keśs ligi; karduli keśs on täis; pane karduld `keśsi Saa b. õlgedest ja peentest juurtest punutud villavakk villa keśs. kessi täis `villu Krj Vrd kestel
3. (muid tähendusi) a. kott kallas kartuli `kessa Hää b. naiste tasku hv – Hls Vrd kessel

ketrus1 `ketru|s Muh Rid Kul Äks Räp, g -se RId Mar(-o-) Mär Vig Kse Mih Tõs Saa Kod KJn Trv Pst, -sse Lüg, -kse Vai; `ketru|ss g -se Trv Krk TLä Kam San, -sõ Har Vas Se; `ket́rü|śs g -se Rõu, `ketrü|ss g -se Plv; kedru|s Krj Pöi HJn Amb Ann Pal Lai, g -se Jõh Jäm Khk Kaa Vll Hi Aud PJg Tor Ris JJn Koe Trm Plt, -sse Iis, -kse JMd VMr VJg Sim, kedruss g -e Trm
1. a. ketramine, ketrustöö Sügise kõik tüöd `kaane all, sis akkas `ketruss `pääle Lüg; `ketrukse tüöd on küll Vai; ma saa kedruse eest ikka ka natusse `ühte-teist Khk; vokk on kedruse riist Vll; enne `olli kanepi `ketrus, see `panni [voki] aisad `aakuma (logisema) Muh; kogu kedruse aja voki vänt liigub ja ratas köib `ümber Rei, `mihklibä, siis akkas `ketrus `peale Rid; need uo otsatakud, mis naesed `ketruse `tarvis `suevad Vig; Tarvis kedrusega rutata et kevadi akkab tulema ja kangast vaja üless panna PJg; kedrus jεεb ike `rahvast maha Ris; naiste tüö oli kedrus, taku ja lina kedrus HJn; `jõulust akkab sie lina kedrukse aeg JMd; mina aean [kangapoole] kedrukse vokiga Sim; [talgutel olid] niedsamad lugud mis sial kedrussegagi (ühistel ketrusõhtutel) Iis; kedruss sitt ei toida kedagi Lai; villa `ketruse masinate piäl on poolid KJn; `ketrus käi ike ütsipidi, kui sa kate`kõrdist [lõnga] tahat, siss isit Trv; villa kadsad tullive [ketrus] masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; Noh, `talve siss `tõmba `ketrust ik, omale ja tõśtele kah Hls; Nigu lina˽rabatuss `saiõʔ, oĺl `tütrigul `lõpmadõ rutt õt `ketrus ruttu`vaĺmis saasiʔ Har; ketrusesse, ketruses, ketrusest ketramisel(e), ketramiselt lõngad oo juba `ketruses Mär; naestelinad, need `soeti `peene arja peal ja sis läksid kedrusesse, `ketramese `alla voki `peale PJg; villad on kedrukses, villa`veskis VJg; [villavabrikus] teisest vat́ist läheb kedruksesse, siis akkab `eideid tegema; kedruksest tõin ära lõngad. kedruksest vahetasin `lõnga Sim; b. villavabrik `Villu `viidi `ketrustõ ja sääl kaarsiti ja kedrati Har; `lät́siʔ villugaʔ `ket́ruste Rõu; Leevakah oĺl lina`ketrus Räp;`ketrusõh kedratasõ villaʔ; `ketruisde vaia viiä villaʔ Se
2. kedratav kiudaine (vill, lina, takk); kedratud lõng `Lieri`lapsele `anti kodo viel `ketrost `kaasa Lüg; Ema `kaaris uie kedruse `valmis Kaa; Kadri `öhtaks pidi kedrus varna `otsas olema kadridel näha Pöi; see mo tänakond talvene `ketros kõik, kümme `vihti Mar; saananaestele ikka viiatse kedrust Aud; miks ei kedra kui kedrust oleks Amb; kui takune kedrus saab lõpetatud, siis tuleb linane kedrus VJg; tõi selle kedrukse ära, `ańtsin `jälle kolm `naela [linu] uue kedrukse jäust Sim; Võid ära `veia, so kedrus on `vaĺmis Trm; kas sa tulid `ketruss `õt́sma Kod; miul `tu̬u̬di `ketrust jälle Krk; [voki] lõõrist lastass kõik `ketruse [alla] Ran; `mulle `tu̬u̬di ka `ulka `ketrust, terve kotitäis `paklit `tu̬u̬di kedrätä Nõo; mul um `ketrüss vaĺmiss joʔ. vii `ketrüse ärʔ Plv || lõngaviht kedrus on lõngaviht. kedrus on `leekimas. suurem summ [lõngavihte], siis on kedrus PJg
Vrd kehrus

keväjäne kevä|jäne Kuu, g -jätse, jädse T V(g -jetse Har; n -jänne Se, -jõni Krl) kevadine a. Kuu `aiga `pääle `tetrie kuherdamist tuleb peris keväjäne sue Kuu; keväjäse ilma om `eitligu Puh; kõrsiket söödä taĺv `aiga käest, aga keväjätse voonakese toedava esi `endä Nõo; üteldäss iks, et keväjäne päiv tähendäp sügisest `kolme `päivä Rõn; sügüsene agu ei annaʔ `aigu süvväʔ, a˽keväjäne agu and ao jo˽söögi tetäʔ Rõu; tõi ka üts nait keväjät́si lat́ikit; [lamba] keväjäne pügü Plv; Terveh piḱk keväjäne päiv Se; keväjäne mikuĺ (9. mai) Lut b. kevadepoolne Keväjädsen poolõn `talvõ Urv; varrõ˽keväjetsen jaon is käü˽`piḱne is Har; Pöörüss `võeti tet́ti suvõĺ vai keväjäd́sen jaohn ku˽ku̬u̬ŕ olõ õs puul vi̬i̬l kińni˽tõmmanuʔ Rõu; päält päävä `käänjätse lääväʔ pääväʔ pikembäss om keväjäne taĺv Vas; keväjätseh jaoh käve nu rist́iʔ (ristikäigul) Se c. keväjäne (kõhn, vilets) hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut

kibinal-kabinal kiiresti, kähku – Jäm Kul Mär Han JMd Hel Kan Ema tõi kartulid tuppa, lapsed asusid kibinal-kabinal kallale ja koorisid nibinal-nabinal ära Kul; Toimitasi omingu kibinal-kabinal loomad ää Han; pani kibinal kabinal `riidesse JMd; Poisi kai ku omuku kibinal-kabinal mineme saive Hel; Na lääva kibinal kabinal Kan

kibu-kabu kribu-krabu kibu-kabu `kruami tõi kodoss Kod

kide4 kide Vai VJg KJn, kidõ Vas Se kits; kitse meelitusnimi ja kutsehüüd kide, kide Vai; nuor kide; kidetall VJg; meil ka kidõ tõi paaŕ `poiga Se Vrd kedõ, kidi4, kidu3

kidijäss1 kidijäss g kidijä TLä kirev, peenemustriline `väega iluss kidijäss rõevass Ran; kae ku illuss kidijässkirju jaḱk sul säĺlän om; kidijä kirjäga Puh; tõi mulle serätse ilusa kidijä kleedi `rõiva Nõo

kige|päält kõigepealt kigepäält `ańti suppi Saa; kiige päält `aeti [rehi] `väĺlä, parte päält `laśti maha `tarre Vil; peremiis läit́s kige päält lõigaśs iire vihu ja tõi aida `rästsess Krk

kihla|viin kihlusel joodav viin Peigmes `ostas `sõrmussed ja tõi `kihla`viina IisR; `peimes jah `riede `õhta lähäb `kośja, saeavanemaga kahekeis̀te ja lähvad pruudikodu, sial joovad kõik kihlaviinad ära Kei; nad jo kihlatud, kihlaviinad `joodud Plt

kiil2 kiil (kiiĺ hv) /`kiili Vai/ g kiilu üld, kiiĺu KJn, kiilo Mar Ris Se, kiili ?Käi Rei ?Mär JMd JJn VMr VJg I, kiila Krl Har, `kiili R(`kiilu Hlj Jõh)
1. kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots a. (puu, kivi jne lõhkumiseks) lüö tamale `kiili sise, siis `lähtö `lohki Vai; `Kiiludega löhub selle [puu] ää küll Pöi; Äi ma `ilma kiilita seda pakku `katki saa Rei; Sedä `rońti `talbõga `lõhki ei aa, piäväd raudkiilud olõma Khn; kui iad kiilid olid, siis sai ikka not́tidest jägu JJn; kivi lõhutse kiiluge, si̬i̬ om rauast; Aja ku kiilu kivi sissi (teenijast, keda peab väga sundima) Pst; `olli kolm vai neli `kiilu, kui pu̬u̬ld `palki `lahki `aeti, muidu oless toeme `järgi ärä murdnu Ran; `kiilaga `aetass nigu `puutki `lahki Se b. (esemete, nende osade või liitekohtade ühendamiseks või tihendamiseks) `kaŋŋa `jalgudel on `kiilid - - `muidu ei `seisa ühes; `sukse `pengi kiil; mõnel [höövlil] on `kiilid kahe `aarased, `karnii·si `üövli kiil on ühe `aaraga; `kiilidega `aetasse [põrandalauad] `lihti Lüg; vikkasti `kanna kiil `lüia vahele, et vikkasti ei `liigu `õtses Jõh; ma pani `sönna pisisse kiilu vahele, niid taa oo `jälle viśs Khk; pisike oo kiil ja suur puu `lõhkumise jaus oo talv Kse; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; kiilud lüiakse vahele, et `äśti `kińni seesaks Kos; vikati kiil läks lahti; `kiil on lüsi ja vitsa vahel VJg; adra kiil; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni; [käsikivi] kiili lü̬ü̬d lähemälle, siis kivi õli `kõrgel, siis sae keremält Kod; kerves akkas `loksuma, lü̬ü̬n kiili vahele Äks; [harkadra] Peräpaku ja raudpuu vahel `lü̬ü̬di kiil - - ku ader päräst `lahtises kueus, `lü̬ü̬di `kiilu kõvemas Vil; teĺle ei seisä muidu kogusin ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; sina pistä oma nuḱk nurga vahele ja ki̬i̬ĺ kiiluss `kõrva (öeld teiste jutu vahele segajale) Krk; [vikati] terä `panti, et ta äste maad ligi lõegass, tu̬u̬ `säeti kiiluga Ran; ku jalasse om `amban ja kiiluga `kinni `lü̬ü̬du, siss na jäävä `pisti `saisma Nõo; ürsil olli suur truĺl, raamistik maan, `kiilega kokku `lü̬ü̬dü Kam; kui kirves ei olõ kõva sõ̭ss lüüväss kiil `sisse; härg`hü̬ü̬li kiil Har || `kiiliga toppita vorokad `seinä varade vahele Lüg || kiilukujuline raud leivanõu kaapimiseks – Hää || hum peenis taal om tubli kiil; tä laśk `hindäle kiilo `persehe aiaʔ Se; kiilu andma palju kulutama nüid o leväl nõnda `kiilu ant, et üit́s nutik vi̬i̬l [järel]; kate kardulte vahe aig, muutku anna leväl `kiilu Krk
2. puunagi, varn odeti `vartad `kiili `otsast VNg; kiil, `sinne `pääle on üvä `panna `riidi rippumaie Lüg; pane kuub ki̬i̬li `õtsa ja vü̬ü̬rätt `sinna `piäle Kod || vai lauda seinas lehma lõa sidumiseks pane `kiili ülemälle - - kui kiil on madalal, lehm võib jalaga `kütkmesse `assu Kod
3. a. kolmnurkne vahetükk, siil; kiilukujuline kaunistus sukkale tehasse taha sukka `kiilud ehk `viklid Jõh; see piisike kiiluga särk oli Aud; `kiildega `ruosidega sukad (Jüri naise rahvarõivastel) Jür; tõene tõeselpu̬u̬l [suka] `kanda one kiilid; kanna kiil lapi kõrval Kod; [kindale] `tehti `pöidla `kohta kiil `piale Lai; aga maa `kondsa kokku ei võeta, t‿om laǵa ja `kootass siss kiilu sinna kõrvale Nõo; olliʔ iks kiiluʔ lajol `kaskil, et siiluʔ `häste vahele tulõvaʔ Kan; `rõiva kiilokõnõ vaja `vaihhõlõ `pandaʔ Se || [talumaa] kiilu `viisi läb `sisse `mõisa `mõtsa nigu sia säĺg Trv b. õhuke tükk, kild ma lõegassi tolle suedsutedu lappe küĺlest paar liha`kiilu Nõo; Aidast tõi [sõira] ja `lõiksi laua pääle ilusa˽ kiilaʔ Har; `sahvte - - võit `ki̬i̬täʔ `paĺjest maŕost vai ubina `kiilagaʔ Räp Vrd kiilak(as)1
4. muid tähendusi a. valguse peegeldus veepinnal Puagi tulõ kiil vee piäl `selgest nähä; Üks puät sõedab kuu kiiluss; Päävä kiiluss paõstab üks lobi Khn b. luõdõst võtab kiilu `alla, akkab seletämä (taevas hakkab selginema) Khn Vrd kiilus2

kiisa|venelane kiiskadega kauplev rändkaupmees (enamasti venelane) kui kiisavenelane käis – oli ta või `eestlane – ja tõi `kiisku, siis `pańdi kohe `pańni Lai; kitsõ `uibol oma nii `hapna ubinaʔ - - a kiisa veneläne sei ku `kompekke Räp

kilgastama2 kilgastama Hää, ipf (ta) `kilgastas Lüg kilkama, kiljatama tõi `paŋŋega `külmä vett `kaivust ja `viskab üle pää tämäle sis laps nagu `kilgastas ja säält maalt sai `tervest Lüg; lapsed kilgastavad rõõmuga Hää Vrd kilgatama

kimbuke dem < kimp
1. väike kimp, pamp `riide `kimbukene kääs Lüg; üks pisine kimbugene lammaste `lehti jäänd `seie `pöösa ala maha Khk; tal oli kimbukene kadakaid `seĺgas Kos; tõi, nää veikese kimbukese muasikid Plt; vitsa kimbukõsõgõ pestäss last Krl; iks mitu peotäüt nii et parass vihk nii sai, iks õigõʔ õigõ˽hää kimbokõnõ Plv || pool pasmast (30 lõnga) – Har Vrd kimbakas
2. väike koorem kaks suurt `koormad ja üks `väike kimbuke Plt; ja `tu̬u̬di `turbit kah kodu mõni kimbukõnõ, kui parõmb ti̬i̬, kuivemb aig `olli Ran