keku n, g kekuAudVJgIisLaiUrvRõu, kekoVõnRäp, kekko (-u) RIdkergats on ka üks kekko, ise tahab vaid `rääkida ja lõverdatta `paljuJõh; nagu keku teine alatikekul VJg; Küll om keku inemisetüḱk, kekś ja edestäs nigu mõ̭ni haiba tütärlat́sUrv; Vana keku, mi sa˽`keḱsitRõu; ta üt́s keko om, selle ei püsü ta kavvõmb `kohki kotuse päälRäp || kronu talomestel olliʔ obõsõ kekoʔ, kellega künnetiVõnVrdkegu, kekul, kekuti