[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 249 artiklit, väljastan 100.

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elama, elus olema, ant surema
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig b. tr
5. elunema, asuma
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama
7. elatuma, elatist saama või andma
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema
10. tr kogema, läbi tegema
11. säilima; püsima
12. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
helde `elde R eP(j- Var Mih) T Krl, h- Kuu V; `eĺde u Krk(-l-), San; `elle Khk Emm Rei Khn; elle Vig Kse Pär Saa Trm, g elle Rei Han Mih Hls, `elde Kir Tõs Khn Hää Kod KJn Vil Trv Krk; eĺle g `eĺde Kod Krk; helleh g `helde Se; komp ellemad KJn; (lausefoneetiliselt) `helda Kuu
1. a, s helde a.  lahkelt või ohtrasti andev On old igä `heldei inimisi kes on avitand Kuu; Ei mina `kiela kui mul on, mina õlen `elde nagu `eldemari poig ~ tüttär Jõh; Sedakorda oo meitele nõnda eldest kääst (rohkesti) seda `värki `antud Kaa; Naine oli ihne aga mees oli eldekεεline Emm; elle inimene, `andis mis tal anda oli Tõs; e-e-e, elle `pruuti, saada `vaĺmis salle `pruuti (lauldud vanasti noorikut tanutades) Pär; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; täma oo elle laps, elle `anma; lu̬u̬m lähäb edesi, kes annab tõesele `elde `käegä (müüb kahetsemata); `näitä tämäle `eĺdet ~ ellet kätt, õle tämä `vasta elle [siis lehm annab piima] Kod; Vanadrahvas `oĺlid paelu ellemad kui nüidsed. Kiśsi põrsa i̬i̬st raha võt́tis KJn; arva ammastege [inimene], si̬i̬ om õige elle Hls; kel `juuse otsa `vällä poole, si̬i̬ om elle Krk; `i̬i̬späne päiv olna `elde ja `ri̬i̬dine päiv olna rikass (lapse sünnist) Nõo; tõene tütär om `eldede kätega Kam; `eldet `ańdjat armastõss jummal, ja tõni inemene kah Krl; `Heldet `ańdjat armastass jummaĺ, a˽kit́si kitä õi˽`kiäki Rõu; um viil `heĺdit inemiisi Plv b.  helde inimene `sitkel on `siidigi aga `eldel ei õle `elmigi `kaulas Lüg; `sitke kannab `siidi, `eldel põle mitte `elmigid `kaelas Muh; `eldel põle `elmid `kaelas, aga `sitke kannab `siidi Tor; kit́sil `kõiki küll, `eldel ei õle `elmigi kaalan; `elde perse seesäb alate märg, tämä jaab kõik ärä, ise oo ilma ku koer Kod; sikke kand `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Krk; kidsi söönä kirstust, `elde munde mulgust Puh; sitt kannap `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan; `elde perse om ike ele. `eldel ei ole konagi midagi; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; jagajale jäävä näpu, `elde perse like (pole riiet selga panna) Nõo c.  (kombelõdvast tüdrukust) `Elde õde oli sie, kes igaühega magas IisR; Päris helde emme tüdar, äi ta pole isaste vastu eese asjadega teeb kui tinge midagid üht Kaa; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli - - siss see (poiss), kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; [tüdrukust] kes `vasta võt́t kõ̭ik mehe, siss üteldi et, `elde anniga, laja panniga Nõo
2. hell, tundlik; lahke, sõbralik südä on ka `elde, ku kääd on `elded Vai; `elded [härga] püsut kiputasid, siis oli nii nobe; üks [härg] o `ellem, teine o tuimem Khk; kere ikke nõnna `eldeks `löödud (peksa antud) et `aitab kohe Mar; näe kui elle ta (laps) oo akkab aga `jälle `nutma Kse; Äga ellet inimest või `puutu Han; ta oli üks `elde südamega laps Ris; päris `elde meelega ~ `eldest meelest `ańdis Lai; si̬i̬ o `väege elle si̬i̬ lait́s, tõine kannats kiḱk ärä Krk; temäl om `väega `elde südä, annap kõ̭ik käest ärä Nõo; `helde hingega, tõõnõ om `väega sikõh Se
3. kärmas sie obone on `elde tagant üless `lüöma VNg; Ega tuld eldemaks saa (öeld sellele, kes kiirustab söögitegijat) Ans; mõni kui midägi one, kõhe naarab. si̬i̬ one elle `naarma; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; kaanis `elde oma naeruga KJn
4. rumalake poiss oli na `elde natuke või napakas Rid
5. heldene `Heldaaig ku sinu jalg o mend `paistesse Kuu; `armas `elde `aiga vai sina oled siin VNg; `elde `Jeesus, obu on `töösti ära läind siit (laiult minema ujunud); oh sa `elde arm; `elde jee, nee kasu naised tegad `vaeseks Khk; `taevane `elde `Jeesus, nii palju Muh; Elde Essuke või vanamees surn ää; meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; `jelde põlastus, küll oli neid (kärbseid) aga paelu seal Mih; oi `elde jeheke, kus tä köis sii tüdrikud `sõimamas Tõs; `Elde püh, mis `riäkväd; `Elde pühä ie, `terven pani selle levä korraga `nahka; `elde pühä `ieder, sia koa ikka `allõs elus Khn; oh `elde jumal küll, näed mes näväd teeväd Kod; oi sa `elde `Jeessukõnõ, mes nüid saab Nõo; ah sa `helde hingekene Se
heli eli hv eP, M T; elü, eĺü Pst Krk spor T, V(h-; j- Lei); eĺu spor M
1. (inimese) hääl, häälekõla; kõnekõmin mul on kõva eli, kui puŕjun õlen Kod; veli pistäb suure eliga `rü̬ü̬ḱmä; kui ta (hunt) sinu enne nännu, siss `võtnu eli ärä, et es saa `rü̬ü̬ki Ran; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; latsel es ole eli enämb es midägi, tei enne `paĺlalt kõ̭õ̭kst kõ̭õ̭kst; eli käriseb, ei tiiä kas lõ̭õ̭r om kokku kasunu vai; tõese `oigava ja röögivä, a temä mitte üits eli; [ta] pu̬u̬l ikutse eliga kõneli; peenike eli nigu niidist `tõmpap; ma‿s saa äste aru, ta poole eliga kõnel Nõo; ku tu̬u̬ vaśk mu eĺli `kuulde, siss ta `pańde kodu nigu and `välku takan Võn; vahel lätt mi̬i̬l alless et, nüid ei kuuleki enämb emä `eĺli Rõn; aja kilõ˛õt ellü Urv; mõni inemine kõnõlõss killõ elüge Krl; aja taad `kuŕja heĺlü (laps, kes palju karjub); aja pääle umma `hellü (karjub vahetpidamata); muidõ Otu helü võtt kõ̭igist üle; ega ta siss minnu ei tunnõʔ, ku˽ma hellü vallalõ ei tiiʔ; ma˽hõigi kaŕja kaŕust kaŕjaga kuuʔ tu̬u̬ teḱk helü `vasta; mi perremiis om `pihme helüga, a˽muidõ perremiis om kärre helüga; konh hulga `lat́si majan, sääl om maja hellü täüs; ńaust ma sinnu is tunnõʔ, a˽helüst ma˽tunnõ su välläʔ Har; hummogu tuĺl `tarrõ, oĺl nii `haigõ heĺüga˽kui; [sa] nakat mu jutu pääle suurõ heĺüga `naardma; heĺlü iks kuulõ, a `arvo saa aiʔ Vas; mis sääl om nii `väega suuŕ heĺü. ka sääl om `väega suuŕ tüĺü vai tõra; ma kuulõ heĺlü piteh (häälest); peeńokasõ heĺügaʔ; torrõ heĺü ~ jämme heĺügaʔ Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut
2. (loomahäälitsus, linnulaul) tämä `suurduse `kõhta üöbikul on paĺju eli Kod; pardsi teevä eli et, me oleme siin, anna `terri nüid Puh; ma‿i ole `nännu, mes `karva kiivitäjä ja koovitaja om, ma eli olõ kuulu; tu̬u̬ puĺl `aie siĺmä `jõĺli, `kaapse `jalguga maad ja, möeräss `irmsa eliga Nõo; vigijat röögivat käreda eliga TMr; tassakesi sonnavisi kõneliva, nigu parmu teiva eli Võn; ega `audva kana muidu elli ei ti̬i̬, ku‿ta pesä päält `väĺlä tule `sü̬ü̬mä Ote; põra nakasõ mõtsalinnu `laulma, umma hellü ajamadõ; kits hauk mõtsan nigu pini, a räbinä helügaʔ Har; päriheĺüga `oinal ka heĺü värisäss; mehiläse heĺü um nigu suḿmin; `vaśklanõ tinnõ helüga ku mesiläse helüga Rõu; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; `kaśsi putuʔ õ̭nnõ, siss ńaug, aja nii ilotut hellü Vas; üt́s `kärbläne om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; pini vaug, nigu `undass piḱä helügaʔ Se
3. (igasugune muu heli või hääl) a.  eseme(te) tekitatud heli, (mingi) kuuldav hääl, müra Vanadest seisnd kuuse `laudest `tehti ka `kandlid ja viiulid. Nee `andasid ee eli pillile Kaa; `kümnekopikased õberahad ja õbesõrmussed annavad kõige parema eli [lutsumännal] Trm; klaver teeb kõhe eli, kui näpiga `puutud Kod; mõned (lambad) rabeleva, `pelgävä ravva (pügamisel lambaraudade) eli Ran; kõrraga kuuli seräst imelikku eli, mes ma konagi vi̬i̬l es ole kuulu; joba köögin potieli ja pannieli, joba söögitegemine käib; obesejala eli `olli kuulda Nõo; koputiva vikatit, `tundseva elist ärä, kas olli `pehme, vai kõva teräga Kam; ku ei näe˽kedägi ja, ussõ heĺlü inne kuuldass, sõ̭ss üldäss, `kiäki vaest tuĺl Kan; vanast üteldi luu heĺlü teḱev Urv; `ku̬u̬tõga pesten heĺüst `peeti `takti: tõkat takat, tõkat takat; masina helü om suuŕ, ma is kuulõʔ, mis sa `üt́li Har; eǵä `pu̬u̬ĺbä oĺl kellä heĺü, ku˽kosilasõ˽sõidi˽Kunnu`kolka; ma˽kuuli küll et ratastõ heĺü oĺl Vas; koputõdi leevä `pääle, ku oĺl `kerge helü, sõ̭ss oĺl kütse; Terri visate `vasta riihealotsõ `saina, ku - - terä heĺlü kuuldaʔ oĺl, sõ̭ss `pańte vi̬i̬l aganet mano; Sääl (mõisarehes) olõvat `kuulto egasugutset heĺüset ja `oigamiise Räp || kippu ega kõppu, vähematki kuulda ei ole eli ega äält, `kulle Hls; aga `ü̬ü̬se `kellä katõtõi·ss`kümne `aigu `olli kõ̭ik nii vaga et mitte üits eli ei ääl Puh; poiss `võtse siss üte vana`tüt́rigu, nüid elävä `äste, ei kuule eli ei ääld Rõn; aga kes havva vallalõ kaiviʔ, tu̬u̬st kuulõ õs hellü ei vallu Rõu; kuulõ ei˽heĺlü ei˽vallu, no om iks puśs rikkõhõ lännüʔ Vas b.  ka fig, kõuekõmin olge nüid otegi vakka, kas te‿i kuule et vanemb ti̬i̬b eli Hel; vanemba eli om kuulda, vanemb müristäp; `taivaesäl om `irmuss kole eli, ku‿t́a tõreleb Ran; põlla˽vana eĺlü ei olõʔ, tan ei olõ üttegi˽`pilvegi; `piḱne tegi eĺlü San c.  kaja eli kostap, ilm lätt tõsele Kam; heĺü tuu lätt `mõtsa piteh Se; alk-ain un aĺlass kivi and eĺü tagaždi (öeld, kui mets vastu kajab) Lei
4. (muusikaheli) a.  lauluhääl; häälerühm (kooris); lauluviis temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; nüid ma enämb laolda ei saa, ei tule eli `väĺlä; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om i̬i̬steli, tõene om tenur, kolmass om `altu, nelläss om paśs; `köstre annap eli kätte, siss laaluku̬u̬r laalab; lätsime sünnipäeväle, siss laalime `mitme eliga Nõo; mõ̭ni laul nii jämehede nigu `saapa seerest aja hellü `ussõ; mul om `korgõ helü, ma madalõst laulda ei saaʔ; `määrtse laulu sisen paĺlu `pu̬u̬li helle om, tu̬u̬d om rassõ oppiʔ; mõ̭nõl laulul omma täüs helü kõ̭iḱ Har; Naaśe˽lauli˽pää heĺlü, mehe˽lasi˽tõist heĺlü; [ta] Piä es lauluviit kińniʔ es, sõ̭ss ku˽purjun `pääga lauĺ, sõ̭ss lauĺ üt́sindä `säitsme helü pääle Rõu; `korgõhe nõst hellü, madalappa `raaskõistõ alustaʔ Lut b.  muusikariista heli, kõla; mängitav viis [mängis karjapasunaga] ilusad elid olid Lai; topeld elidega kannel, tol `kandlel olliva topeld keele; Meeri `mõisa peni tulliva tolle pasuna eli pääle kõ̭ik Kiriläde miu velle manu Nõo; musik `mäńge ilosahe, helü um kuuldaʔ Plv; `aavapoust trumbiʔ, koagil trumbil oma jeĺü Lei; `kandlõl olõ‿i helüʔ är `veedüʔ (häälde seatud); `puhsass duudakot́ilõ `hõngu `sisse, a `sõrmiga `korjass hellü; varganiśt laul esi a varganõst lätt helü, piĺliʔ `andva helü Lut
5. kuuldus, (kuulu)jutt; avalikuks tulek ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle, asi lääp `väega `elli Puh; mõni oiap küll, ei kõnele, aga peräst tuleb asi iks `elli Nõo; ei olõ˽tu̬u̬st aśjast ütte hellügi `kuuldunu ~ `kuuldanuʔ; siss tuĺl helü üless, et timä om mõtsan kohja manh käünüʔ; tu̬u̬ helü `nõśsi üless nagu kulu tuli, aga kõ̭iḱ om tühi lori Har; siss lät́s tu̬u̬ latsõ`tapmise heĺü nii kavvõndahe, et oĺl tiidä˽kõ̭igil Rõu; olõ õi heĺüstki (kuuldagi); su kośaʔ ommaʔ ka jo heĺüh Se
6. värvitoon, -varjund; kuma Sinilini on sinine väŕv vähe punaka eliga Plt; kõllaka eĺuga rõõvass Trv; päävä eĺu (koidukuma) om nätä; punane lehm, vähäst musta eĺu Krk
7. kanapujaʔ jo mitu `päivä väläh olnu, nu̬u̬ʔ edimätse [pojad] harinõsõ umma hellü ärʔ (omapead, eraldi käima) Plv
hellik `elli|k g -ku, -gu spor R(n, g -ku VNg; -ko g -go Vai); eĺli|k (ell-) g -ku spor T, -ku, -gu S(h-, pl -god Phl) V(h-; g -ko), -ke Khk/-ge/ Kod, -ka Khk/-ga/ Vll, -kse Kaa; eĺliku- Sim; komp ellike- Vll; ellikas Khk
1. füüsiliselt tundlik a.  külma- või valukartlik; valulik; (haigustele) vastuvõtlik mida `rohkemb [sünnitajad] abi ` saivad, seda `ullemast `elligust nüüd `jäivad VNg; `ellik obone. õhukse `karvaga - - `kardab `paarmu ja `sääski Lüg; silm on ellik asi Ans; loom on nii ellik `külma `kartma; aavast jooseb verd, aav oo ellik; vanal aeal nee sead olid ikka pigem elligumad Khk; käsi oo nii ellik Mus; Tiina oo ellikse (nõrga) tervisega Kaa; noore inimese kops on ellik ja örn, see äi pea `väĺja [tiisikust] Vll; Oimu koht see on inimesel kõige ellikum, loomal ka; Siga on kärsast ellik Pöi; kärmeste `vastu on ta ellik; See aa üks igavene ellik inimene kardab ega vehest valu Emm; Nee uued püksid on nii karust, et on `öörund kintsu pääld ermus elliguks; Keik `ambad olid juba mustigutest nenda elligud Rei; [ta] om ka `väega ellik, ku sa täl `varba `küidsi lõegut, siss röögip nigu ratta pääl Nõo; jalg `omgi iks eĺlikuss lännuʔ San; kes um heĺlik kirbo peräst Plv; `haigõ kotuss um õigõ hellik Vas; tä om hellik, selle [ta] om kõ̭õ̭ `haigõ Se b.  vähe vastupidav; purunev lambi laes oo ellik, leheb `kergest katti; ellikas asi (peeglist) Khk; tüi˛uśs on ellik loom, kui teda `puutud Mus; nad ise ellikud koa nee [prilli] laasid Vll; Sae oli kukkund kivi `peale ammas `välja köks, sae ammas on ellik Pöi; `tuhlid o väga ellikud (keevad ruttu katki); linnassed oo ju ellikud, nad ju küpsed ja kuid (kuivad) Muh; Elligu klaasnou sisse äi aita mitte tulist vett kalda; `Laste kätte ei `antakse elliguid `asju Rei; ta vana hellik muna (lapsest) Räp; uni ka õks sul `väega hellik (kergesti häiritav, põgus) Se
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud Ära sina nuta muie kuulles, siis sinu öölla ellikusta rhvl Hlj; `elliku pida üht`puhku `passima ja `austama; `elligu inimesele ei saa midagi `miele perast VNg; `Kangest `ellik `teine, iga `aśja võttab südame IisR; ellik mees, ei vöi taale midagid itelda Jäm; ellik inimene: järsu vihaga Pha; naa tüha asja pärast alestab ja nutab, ellik poiss Muh; ellik inimene, ku ta ei saa mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote; lat́s om eĺlikun üless kasunuʔ Krl; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega heĺligu, nigu˽midä `ütlet nii um vesi ahun Rõu; om heĺlikuss haŕotõt Se
Vrd hell1, ellikene
3. Mul nii ellik (peen) nimi Mus; nad (endisaegsed tikud) `ollid nii ellikud (kergesti süttivad) - - nee `võtsid tuld iseeneses; ta (mesi) oo ellik oeda koa Muh; `väega heĺligu (nutuse) äälega Se
elu|päev
1. päev inimese elus `ühtegi elu`pääva ei ole kahatseda, et on ull oln HMd
2. hrl pl elu; eluaeg –üld `Katsu oma `aaskari `karja `raŋŋastada, ei ole enämb `toistel elu`päivi `neiegä; Küll sinu elu`päiväd on lühükäsed ~ `pikked (öeld sisenejale, kui kangast maha lõigatakse ~ üles pannakse); `Kauaks elu`päivi nii `kauaks ka `leibä; Ies elu`päiväd, taga `tantsu`päiväd Kuu; ei `kergeid elu`päevi ma põle nähnd siin ei kodo ei `kuskilgi Lüg; minu elupäevad oo lõpekorral Muh; `Audru kiriku all ikke elu päävad [elanud] Aud; [kui vanainimene tuli külla kangalõpetamisel] `ütles: `ossa issakene, minu elu`päävadel lõpp pial; kütuse `puudust ma ei tia elupäi·viski JJn; elupäävad on küll ka `praegu juba ike üle kaheksa`kümne Kad; isä neid `nu̬u̬tasid tehnud, õmad elo pääväd püis Kod; ta põle oma elu `päävades nii iad elu saand, kui vanas päävis Lai; `ammad ärä ja elupäeväd lühiksed Vil; si̬i̬ om miu elu`päevi sehen ollu; miu elupäevil ~ -päevin ma‿i ole sedä nännu vi̬i̬l Krk; `ta‿ĺli elu päiv velle man karjan Ran; jalg joba avvan, ja tõene avva veere pääl, elupäevä om otsan Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piät iks eläme San; [sõja ajal] a ar˽ka tapõta as, olõ es elopäävä är eledüʔ Vas; midä vi̬i̬l seeni aani elopäävih nännü olõ ei, nüüd vi̬i̬l näet Räp
3. (adverbiaalselt) ikka, alati; (eitavas lauses) iialgi sii oo [allikast] elupäevad vett `välja joosn Muh; minu isa `pińnis elu päävad [vikatit] Sim; magasi kaŕnitsad õlid - - magasiaedan õli elopääväd; kui ta põle elopääväd lõvi õllud, kos ta sinuga nüid tańtsib Kod; ma põle seda elu `päävadeski tahnud Lai
elu|ratas fig elu tõene tuleb ja küsib: kuda sinu eloratas kua viäreb Kod
hene g ene Kod; all enele Kod Krl Har/h-/, hi- Rõu Vas Se Lut; ad henelä Kuu, enel Kod; (käändelõpule liitub possessiivsufiks) in henessäs, el henestäs, ad henelä|s, -mme, abl heneldäs Kuu
1. refl-pron enese Kust sa heneläs sen `uue vene `said; [kosilane ütles] Ma `oite ottas sinu henelämme. [nõusoleku korral hüüdis] Saan tä henelä; Olimme henestäs (enda teada) `oige `kanged mihed Kuu; enel surma ti̬i̬ jo jala all; (viskamisel) uśsitet `ermed jääväd ene ligi, ette maha; selle jätän enele ~ õmale Kod; timä tulõ kuuʔ, henele `puhtõid `rõivõid `ot́smadõ Har; papa ka meil teḱk iks hinele kõ̭iḱ `tõrduʔ ja pańgiʔ Vas
2. det-pron just see ja mitte keegi või mingi muu Henestäs sinust ei ole kohe midägi `asja; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile. Migä heneläs huon, ärä `toisele sidä tie Kuu; sul ei õle enelgi kedägi tehä Kod
esseldama `esseldama Lüg; ipf (ta) esseldas Sim; (sa) esseldäd Kod
1. hum peksma kui [laps] `jonnib, siis `üeldässe et ma sinu `esseldan Lüg
2. hum (kiiresti) sööma tulist süöb, tämä on `kange `esseldama Lüg; [öeld] luamale `sü̬ü̬mise `piäle, et mes sa alate esseldäd Kod Vrd esteldama
3. `neśke vana edev, pośte `ümber esseldas Sim
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a.  hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b.  saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c.  ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslauses
II. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a.  konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b.  soov, käsk; c.  keeld, ähvardus, sajatus
III. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt
IV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a.  fraasi sissejuhatava abisõnana b.  alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c.  välj ebamäärasust või oletust d.  rõhutab vastandavat seost
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ette|võtmine ettevõetav või -võetud tegu `laupa ning `teissene ning neljassene. see ikka üks edevöttamise pεε(v) [viljalõikusel]; edevöttamissi nii palju, löpetamist pole Khk; see ette`võtmine läks nii `nurja et Juu; mes‿si sinu ette`võtmine `aitab Kod
igama igama R S Mär Vig spor , Juu Kos JMd Iis Trm; igämä Kuu Lüg(-ie) Vai Mar/-a/ Khn Saa Kod KJn Krk Nõo Rõn (osa vorme langeb kokku verbiga iganema)
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema
ihk ihk Muh, g iha Kuu Kad iha; kihk `Aeva igä vedäb sinu `sinne `toise külä `puole, neh `pruudikane on siel ne; Alade oli ihk `ehtul `verku `laskema `menness `kaasa merele `mennä [lapsena]; tal on suur ihk sen `järgi Kuu; jooma ihk o sihes; sellel o veel pulma ihk peas. õlut vel peas ja Muh; kui tema (tüdruk) meste ette `seisu jäänd - - kusi `lahti kohe, nii `kange ihk Kad Vrd ihkuss
ilgema `ilgema R(-ä Kuu Vai) HJn JõeK VMr VJg Trm, ile- Kad Iis; (ma) `ilgin Vai julgema, tihkama Ei `ilges `korvigi pääss pidädä [kui sugulastest halba räägitakse] Kuu; `kiegi ei `ilgend, vaid mina `läksin VNg; evad `ilge nemäd minu vana inimest `tüöle `sundida Lüg; kuda sa `ilgid `ninda `käia; siä oled nii `siivutu et sinu ei `ilge nähä Vai; ei `ilge `minna `metsa, mets on märg HJn; pesu must seilas, seda `ilge `aale `kuivama `panna VMr; ei iletud ka sedasi jätta Kad; ei mina ilend tappa Iis Vrd illama
ilmalt-maalt täpselt, täiesti Mimi kott on ilmald-maald sinu kotiga ühe`raskus; Sepik jähi ilmalt-maalt nägu üks läsu; Sa oled ilmalt-maalt nägu üks erneirmutis Rei
ilma|päält täpselt Sie poig o `ilmapääld kohe sinu nägü; `Ilma pääld pole sie tosi (kuulujutust); `ilma pääld `ninda ku uni ja nälg (laisast inimesest) Kuu; Ilmapεεld kut särk ja perse (väga headest sõpradest) Emm
iludus iludu|s Kuu Lüg(ls) spor eP(elo- Mar) M, -ss hv T V(ilo-), g -se, g -sõ V
1. ilu, kaunidus `laśsis maha [siniraa], siis ma nägin ta `sulgede iludust Mär; siĺmad on siĺmanäo iludus Saa; iluduse pärast `tahtsivad kadakit [puunõudeks] Äks; tu̬u̬ piab jo `liĺle iludusen olema ja `eńgli `äädusen, kes sinu [maja] kondradi saab Nõo; massa ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ Rõu; [naise] Ilodusõ pääle ka õks kaia as; ilodusõ peräst tuvvass [jõulukuusk] Se
2. kaunistus, ilustus ilus pisuka kell oli ja `oite `pienikäne hobe vai kuld kett viel ka iluduseks Kuu; vana Mustjala kirju kuvvel oli ai all, see pael `oidas kuvve saba laiali, oli änam iluduseks Mus; [seeliku] toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; `nuaga lõegotud iluduisi `ümber Kod; maagõ langaʔ `pańti rätele `vi̬i̬rde ilodusõss Rõu Vrd ilu1
3. kaunitar see (tüdruk) oo päris iludus Khk; iludustele on `antud koa au`indasi Kos; `pi̬i̬ti tõist maailma iludusess Puh; Leeni ollõv mi valla iluduss Krl
imestama imestamaspor R(-mma) eP, -eme Hls Hel San, -ämä Kuu Lüg(-a) Kod/-ss-/ KJn T, -ämmä Vai
1. imeks panema, imestust avaldama ku nie `endised inimised üles `tousisid, küll ne imestäsid (imestaksid) Kuu; Küll näväd imesteti, kuda sie sedasi saab `õlla Jõh; külä `rahvas imestäsiväd, kust nämäd sene raha `saivad Vai; se ju üsna imestamese vεεrd, et se poiss on sene tüdruga vetnd Emm; ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; imestab iga aśja üle Pal; rumaluisi `tehtud et imesta ää Plt; ma `õkva imesti, et ta nii ruttu valmiss sai Ran; sedä ei või ärä imestädä mina Kam
2. (imestamisega) kaetama imestämine `mengu haguri `perse (öeld, kui ei usuta nõidust) Kuu; leib on imestettu ei akka `kerkima; `kiegi oli `piima `vahtinu ja imestannu; ku `toine imesta `kanga `välja, sis pida `ütlema [kaetuse vastu]: se olisi `palju ilusamb viel kui sinu sitane nena ei olis üle käinu VNg; tohohh kui `priske laps! (vastatakse kaetuse vastu) imesta `itsi ja `musta `kassi `putsi Jõh; ta imesti `lapse `ninda `vällä, et laps jäi `aigest ja suri Vai; [laps] oli rahutu. `ööldi, et laps on ää imestud Kul; `enne‿i tohitud `luome `võeralle inimesele näidata et pärast imestab äe Kad; võõrasema `ütles, et mina olen isa käe ää imestand Sim; tämäl õli kuri siĺm, nigu `piäle lei, kõhe imessäs ärä Kod
Vrd imeldama1, imetama2, imetsema
imetsämä imetsämä
1. imestama; imetlema kõik inimesed imetsäväd et, minä lähän jala keriku; mõni imetsäb [võõrast] last, tõene `ütleb, imetsä õma muss `valgess, ärä imetsä meie last; vanass imetsätä ei `tõśtnud [teise omandit], siis sõnas ärä; sitta sinu sõna järele, jumalariśsike minu luama `juure. sinu suuss, suure jumala käess. sedä `üeldi tõese inimesele kui tä imetsäs [võõrast looma] Kod
2. (imestamisega) kaetama imetsäs minu lapse ärä. laps käŕsitu. ei seesä `kośki Kod
ingel `ing|el g -li spor R, -li, -le eP Hls, -le Krk; n, g `ińgli Krl Se, `h- Se Lut(`hingle, -õ); `eng|el Mar Hls, g -li Lüg, -le Tõs Aud Hää; `eńg|el Khn, g -li Trv Ran Puh Har, -le Krk; n, g `eńgli spor T(-n-) V(`j- Lei); engeĺ Rõu Lei, -õĺ Har, g `engli ingel `inglid `taivas `laulavad Vai; kut sur `tiibadega `ingel Khk; Siis `inglid pesevad, `surnud tantsivad (päike paistab, vihma sajab) Krj; Pealt `ingel, sihest uśs (salalik inimene) Pöi; See tüdruk on ingelilus Kul; jumala `ingel oo so `juures kuni `sündimisest surmani Tõs; ilusad ja `puhtad inimesed, `niigu `engled olid Aud; Küll oli [tal] kena ääl, nagu ingle ääl PJg; kellest temä tett om, sedä ei tää `ingli ka `taevan Krk; ega `keski `eńgel ei ole, egal ütel tuleb iki `ütlemist Puh; tu̬u̬ piab jo `liĺle iludusen olema ja `eńgli `äädusen, kes sinu [maja] `kondradi saab Nõo; ja latse kes ärä kooleva, noist saava `eńgli Kam; kat́s ilosat tütärd ku `eńgliʔ Vas; Engle (abordi) tegemine; Ku englekoori (väga hästi kõlav) laul Räp; inne sõta `taiva pu̬u̬l `hińgliʔ `väega uianuʔ Se; oi pühä `hingli, hoia˽sa˽setä Lut
hing|toress
1. hingpakkis Hingtoress `juoksid `toisina `lapsed Kuu
2. (surijast või põdurast inimesest) Küll sie on `raskas, ku `täüdüb `kaua hingtoress `olla; Sinu ämm on ka `aeva hingtoress, ei elä ega sure Kuu
ireveli ireveli Puh Nõo
1. mittetihedalt, paokil Köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä; ei ole sammeld [seinapalkide] vahele `pannu ei midägina, kõ̭ik om ireveli, tuul käib läbi; aava veere olliva nigu moka ireveli Nõo
2. paljastatud, nähtaval `amba tõesel alate ireveli Puh; temä `mutku irvitäb, `amba ireveli; `amba ireveli nigu `ku̬u̬lul rebäsel; Sinu saapal om amba ireveli (tald lahti) Nõo
Vrd irevil
hirmutis irmutis Jõe/`i-/ Sa(-d- SaLä) Muh spor L Ha, Amb VJg Plt KJn, e- Rei Mar/-o-/ Kul Kos, g -e; irmute|s Jõe/`i-/ Mär Vig Hää spor Ha(-o-) , Ksi spor VlPõ Puh/-ss/, g -se, g -tse Vig Hää Juu KJn SJn; jõrmutõs g Khn (hrl liitsõnades)
1. hirmutaja; hirmuäratav või vastik olend, peletis äkist sedine irmutis kallal Jäm; nää mihand sa oled – kut teiste irmudis [näruste riietega] Khk; silmä `tahma täis nao suur ermotis (inimesest) Mar; vits oo laste irmutis Tõs; [vihmaga] kana on nõnda kui tolgents - - seante irmutis kohe Saa; mina põle näind nisukest irmutest (kodukäijat) JõeK; ärä `määrnud ennäst nagu va irmutes; Ni̬i̬d autud põle muud kui obuste irmutised KJn; näi `väĺlä kui mõni irmutes Puh
2. (hrl inimesekujuline) peletusvahend `erne pöllale pannasse irmudissi kui linnud söövad [herneid] Khk; vilja irmutis Pha; kohutised ja irmutised [lindude peletamiseks] Tõs; irmutised pannase siss `väĺla kui nisud kasvavad Tor; tegi maai·lma sured irmutesed senna [huntidele] Hag; nisu ermutis ermutab `varblasi; loojuksed ei karda ermutist Kos; pańnin irmutse, vana kuue või särgi SJn
3. hirmutamine lapsele irmudiseks o pendid Khk; [hernehirmutis] `Löödi erneste `sisse `püsti, `lindude irmutiseks Pöi; [kolumats] oli mud́u üks irmutese sõna Kul; sie sinu tühi irmutes, ega ma seda karda Koe
Vrd hirmutus
irnadis irnadis, hv -tis g -e Khk; ernadis, `irnades Jäm(ls)
1. hirnatus Ma kuultsi `metsas obuse irnadist Khk
2. tikutaja irnadis on üks lind. see irnub kut obu. pisine aĺl lind; kui irnadis [sinu] ees irnub esimist kord kui sa kuuled kevade, siis lövab sui `otsa ruttu obused. kui irnadis taga irnub, siis äb löva obussi sui Khk Vrd hirnutis
isa1 isa R eP TMr; isä Kuu Lüg Vai Mar Mär Vig Var Khn Kod spor VlPõ, hv Se Lut
1. (üks lapsevanemaist) isa isata laps, kas on isa `surnud vai on `tütriku laps; kui üht isä on siis on `täied `vennad; [laps] isä `muodi, justkui isä suust maha tuld; peris ~ oma ~ lihane isa Lüg; pesiväd isädä Vai; [nüüd] emm ning isa, [enne] emm ning taet Khk; Teab kesse isa-ema laps see veib olla Kaa; ta (poolvend) oli teist isa; kaheksa `poega oli isal emal; Esimese pojale `pandi ikka isa nimi Pöi; mo mehe isal `olle paat Phl; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; lapsed olid ju töötegijäd ja isa-emäd olid Mär; isadel olid lühikesed püksid ja pikad sukad Vig; isa emaga köisid tööl Tõs; `Lapsi `raskõ kasvata, kui‿mtõ isät põlõ Khn; nooriku isat emat kedagi ei saan [pulmas] Aud; `kirju `persega isa ja `kirju isa (võõrasisa) Kos; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi JMd; minu isad-emad ei osand kirjutada Ann; poeg on isasse lähnud Trm; poeg one isäje tullud, isä kua `niskene näpimi̬i̬s; laps isä näkko kõhe; vähäke `põldu siin one kua, isäss andud Kod; isa oli arilik nimi, papa oli peenem Pal; `ootasivad, `ootasivad isada, ei tulnud. läks isad `ot́sima Lai; `Lätkalu küläst mõlemad [pärit], minu isäd ja emäd KJn; miu isä vend, si̬i̬ kõnelas Vil; minu isa sai `mõisan `pessä TMr || isakodu Täna lähen isale; Kui isal `käisin, oli ema `aige; Sie `vankritekk on viel isalt `tuodud IisR
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) sain kohu täüs `justku isä-emä `pulma ajal Kuu; agulevad kut ühe isa ema lapsed (pej sugulaste vahekorrast) Khk b. (mõistatused) isä pikk, emä lai, `lapsed kaik `ümmargused = ahju turvapost, ahi, leivad; isä `istub `istukilla, emä nika-nakasilla, tüttared libi-labinal, pojad `päälä `püürusillä = tapuritv, humal Kuu; Isa `sirge, ema köver, tüdar lai `lätsis, poeg `popsis vihane id Jäm; isa akkab `sündima, pojad pεεlpool puu lade = tuletegemine (algul suits, siis tuli) Emm; Isa istub, poeg pistab, sulane sussib takka = kooguga kaev Han; isa istub `nurkes, süle käkkisi täis = ahi, keris Ris c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Isa `istutab puud, poeg `matsutab suud Kuu; mis sa mu `otsa vahid, ega ma pole su isa-ema ära söönd (öeld naljatades jõllitajale) Jäm; Isa maa ja ema kapsaaia eest (pilasõnad sõtta minnes) Kaa; sinu isa särk `kuivas meie ema aja pial (võttis ütleja perest naise) VMr | (vallaslapse isast) Isa `metsäss, puu `otsass, saba `seljäss, kiel `väljäss Kuu; Uńt `metsas, küsi kes ta isa on; Isa oli enne `koitu kottu ää läind Pöi | (isa tähtsusest, armastusest, eeskujust) Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti; Isa üks mats on enam, kui ema üheksa `totso; Isa kari on kõvemb kui ema vits; Mis isa ies vilistab, seda pojad taga `tantsivad; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini, kui isa `salvu najal Lüg; kui isa ihnus siis poeg pillakas Khk; Isad korjavad, pojad pillavad Kaa; Lapsel aa taris isa ermu ja ema armu Emm; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; üks isa toedab kuus last, aga kuus last ei toeda `ühte isa Juu; isa, pia ikka kübar oma pias, nii kaua kui sa laste sias elad (hoia valitsus enda käes) JõeK; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; üks isa toidab üheksa last aga üheksa last ei toida isa VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn | (vastupidavusest; piisavusest) Isa iäks ja poja `polveks ja tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; See Kuresaare loss oo küll isa igine poja põline ehitus Kaa; Senest jätkub isa eaks ja puja pölveks Emm; See seisab isa ea poja põlve, tütrel jäävad veel tükikesed Saa
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa ma `ütlesin ühe`korra [vanaperemehele] et kui sa isa lähäksid Jõe; ühekorra `meite vana toond kulli poea, pannud Ranna isa köri `pεεle Khk; see oo siitmaja isä `jälle Mar; Vanado isä o nüid viis `aastad jo surnd Vig; Küütsa isat-emat on siit [pärit] või PJg; siit isa tuleb täna `õhta kodu Ksi b. vanaisa; äi Kui oma isa `kutsuti pappast, siis suurisa oli isa IisR; ikka ühtvitte ema ja isa `kutsus [oma ämma ja äia, kellega elas koos] Krj; Vanaisa nimetati isa, oma isa nimetati [ees]nime järele Emm; vanad isäd emäd (vanaisa-vanaema) oo vanas `surnu`aedes Vig c. (nõelussist) isä, isä pikk peenige sarabu `kirjä Saa
4. isa funktsiooni täitja a. isamees peiul oli isa ja ruudil oli ema [pulmas] Mus b. mardi- või kadrisantide juht Kadridel oli `jälle isa ema `seltsis kui käisid; [mardi] Isal oli ikka kepp kää, see `lonkas `kangest Krj; mardi`santidel oli isä ja emä `seltsis Mar c. jumal isa pojugene, püha ristigene Khk; jumalariśsike, `taevariigi isä, mes asi si̬i̬ one [öelnud naine, kes kartis kodukäijat] Kod; isä jummaĺ, isä poig, hoia meid suurõ tuulõ iist Se; Isä (taevaisa) Lut
5. (loomadest; taimedest) a. isasloom; isaloom emäkaru on `valge siit, isa‿i õle; [tedre-, metsise]isäd `lähväd ise `keskes `taplemaie - - vana isä tappab `nuore isä maha Lüg; Isa (isahani) see oli `audumise ajal ikka `öuves Kaa; isa (isaluik) `lindab `sirge kaelaga Noa; isaani. vana isa oli kuri üksi Tõs; isal on niisk (kalast) Vän; Isa - - laseb `tiiva jusku kukk (rabakanast) Hää; isäl (isakalkunil) on suur tolk Juu; varss on läind isasse JMd; [sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta (part) on, isa või ema VJg b. isamesilane `töölised ja isä ja emä oo mesilastel Mar; isa või lesk on must ja - - tömbi tagumikuga PJg c. isastaim emakuusk kasvatab käbi ja isa se seemendab Vän
6. fig vasika isä (härjasoor); vasika isägä (härjasoorast valmistatud peksunuudiga) naha `pääle `anda Lüg; ei tea kis selle juto isä (väljamõtleja) oo Mar; sina õled täis valelik ja valelikude isä Kod
Vrd esä
issand `issand R eP(`e- Rid) Krk/-t/, i- Khk Muh Ris Kei VJg Iis Trm Kod Krk Nõo Har, g -a, g -e Krk; `issänd Krk/-ńt/ San Se, i- Krk/-t/ Puh Nõo Krl Vas Lut(-ńd) Kra/e-/, `iśsänd KJn Ran, i- Trv Se, g , g -e Krk San Krl
1. jumal a. jumala või Jeesuse austav kõnetlussõna Kui `issand `annab `ingekese, sis ka `leivakese (öeld lapse sündimisel); Kui `issand `inge `annab, küll kurat `toito tuob (öeld vaesest ja paljulapselisest perest, kes vargusega tegeleb) Lüg; kui issand tahab siis kasub vili ka Khk; see `essanda kaarikas tuli ta `kaela Rid; papa mamma paganast, isa ema issandast VJg; miu vanaemä ütel iki: `issäńt Jeesuss `Kõrstuss Krk; ei˽saa˽kõ̭iḱ `taiva`riiki, kiä issänd issänd `ütleseʔ Vas; `taivatsõ `issändä i̬i̬h Se; issänd jummaĺ, kaĺliss poig, pühä riśt ~ vaim (öeld risti ettelöömisel) Lut || (nõrgenenud tähendusega) teised alles `ingasid, kõik alles `issanda rahus Lai; maka nüid üit́s issänte (sügav) uni Krk; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ Vas b. fig `issanda püss (äkilisest inimesest) Kuu; Abe `itsis `issanda `puole (surnud) Lüg; `Ärga tämälä pakkugagi, tämä `issanda`väimäs jua ei taha `viina; Sie inimene on juba `issanda `karjas (surnud); Sinu nuga on vist küll `issanda `karjas (kadunud) Jõh; päävad lähvad issanda (surma) `poole Trm
2. (välj imestust, üllatust, ehmatust jne) `issand sinu, mis sie sinu uvitab Hlj; Oi sa `issanda vägi, misuke poiss, `ninda ilus et IisR; Oh issand! Issand, kui tore Jäm; oh sina `issand! ei tule seda`korda `meele mette; oh minu `issand! oh `issand `oitku Muh; `kaeksa last, issand jumal ega sa ei saand kodu ega tuas `istuda Kei; võeh, issand küll! nagu imetsäd Kod; tareahjul olli maakivedest sein `siante, et `issant oia piip; `issäńt alaste, mitte ei tule `mi̬i̬li Krk; `iśsänd keelä kaedsa (jumal hoidku) Ran; ja käsitside `peśti rüḱki, oi issänd Nõo
isu1 isu (iso) üld; eso Rid Mar Kul
1. tahtmine süüa, söögiisu Isu `nindagu `nuorel `undil Kuu; sigadele akitasse ju peedi `lehti ja `tuhli `varsi, siis nad söövad parama isuga Khk; `süies kasvab eso Kul; olen ma kua isusid näind, aga vene soldatite `vasta ei sua kedägi [söömisel] Juu; Jõulu aeg siis oli [liha] voli pärast, sai vaest `süia isupärast Amb; ää tie iad isu, suu akkab vett `juoksma JMd; siis saad oma jäu täis `süia, eile jäi sul isu üle JJn; temä sõi isu `otsa `marjadest Ann; üvä leib, sü̬ü̬ss kõhe suure isuga tädä; tińdirojodel kevädel sü̬ü̬d [neist] isu ärä Kod; söö nii et isu täis saab Lai; mul om obese (väga suur) isu Hls; üitskõrd sõi isuga (aplalt) ilma ivätä `kapstit; mul `olli nii piimäga pudru isu Nõo; A˽mõ̭ni `ütless jälʔ [praegu sööjale] et hääd issu, et tu̬u̬ ollõv peenemb; pinil ei olõ iso `tolmu Rõu; mul om tu̬u̬ söögi pääle `väega om iso ja `tahtmine Se || kui `keegi joob ia isuga - - [öeld] et küll sinu süda on tahe Lai
2. himu, soov, tahtmine (midagi teha või saada) küll ma tal `varguse isu eluks ajaks ärä odan Kuu; `ninda suur isu oli `selle `asja järele Hlj; Inimene akkas `korda `öhte tööd tegema, taal oli selle `järge isu Vll; eso `otsas `estomast Rid; piibo üle oo `kange eso ja emmo Mar; no `viimaks kui `arvasime, et poiste isod `otsa said [otsimisest], no siis tulime maha [õunapuu otsast] Ris; ikke on sul isu `kueruselle (koerust teha) JJn; mul one iso `sauna minnä Kod; juśku isu pärast sai üless kirjutada [laule] SJn; ah, ää küll miu isu saa täus ka joba, mea ei taha olla Krk; mul `olli raamatust isu (lugemishimu); kui perse piḱkä, no siss om isu tasa saanu [tegemisest] Ran; sul om taast piibust nii suuŕ isu Krl; mul om sannaisu, ma˽taha `sanna minnäʔ Har
Vrd isa
jala|alune
1. labajala alumine pool, tallaalune `juoksis `ninda tulist, et jala alused `välkusivväd Lüg; Köhä kui õli, siis põledeti jala alusid Jõh; jala alune nii `arge kevade Khk; jalaalune sügeleb siis suab `tühja `kõndida VJg; ma lei jalaaludsõ `kat́skiss Har; t ä i s j a l a a l u n e lampjalg Täis jalaalusega ei `kõlba sõduristki Lüg; täied jalaalused MMg || fig Küll sinule ükskord jalaalused tuliseks kütetakse ja minema kihutatakse; Mis sa niipalju uhkustad. Sinul on veel alles jalaalused külmad (uustulnukast) Lai
2. jalgade all olev; jalgade alla pandav anna `mulle midagi jala alust Mär; jalaalune one põrand Kod || fig halvustatav, alamaks peetav inimene egä ma sinu jala alune õle, kedä sa `naurad `ühte `puhku Lüg
3. jalarättLut
jala|tald
1. labajala alumine pind, jalapõhi Täid `süöväd `lapse periselt ärä, pääst `pääle ja jala`tallani `väljä (öeld, kui laps ei lase pead kammida) Kuu; Alt `õõnes jalatald, saab pali `tienida Lüg; `Tõmma nii, et nahk jalatalla all `ki̬i̬rdus (suurest tööpingest) Hää; Kui jala tallad kehelevad, siss saab `tańtsi Saa; jala tall ~ jala põhjaalune Krk; ma annass ta jala tallale suud, kui ta vi̬i̬l elässi Nõo; Ku jalatallaʔ süüdäse, sis saa tantsi Se || fig j a l a t a l l a s t p e a l a e n i; p e a l a e s t ~ p e a s t j a l a t a l l a n i üleni, tervenisti Päälaest jala`tallani olen sinu iest `uolitsend Kuu; tämä on jala`tallast pää `laeni `kelmistükkisi täis; on pääst jala `tallani ias `riides Lüg; ehitasse tεttä pea laest jala tallani Mar; kui `peime maease `mindi, siis `pańdi vel ämmaeit pia laest jala tallani `riidis Lih; pane jalatallast pia`laeni [riidesse], kui on raha JJn; päälaest jalatallani `vastse `rõõva seĺlän Krk; ku midä hiidüde, päälaest jalatalloni ju̬u̬sk tu veri, kõ̭iḱ kehhä pite Se; j a l a t a l l a a l t l ä b i k ä i m a ~ m i n e m a ~ v e d a m a end alandama äi mina lase ennast jala talla alt läbi vidada; kül sa pead mütu `korda enne ta jäla talla alt läbi `käima Emm; jala talla alt läbi minema VJg
2. jalatall suuskLut
jonkima `jonkima, (ma) `jongin R
1. narritama; vastu rääkima, vastu haukuma midä `rohkemb sa minuga `jongid, sedä `ullemb on sul ja pahemb; `Ninda `kauva `jonkis kui sai isä kääst kere `pääle; `augub `jusku `kueraga, kui `jongib kõiksugu `kuera sõnu Lüg
2. sundima Alade pian sinu üles `jonkima; Jongi ninda kui huoost ange Kuu; mina ei `jõuva `ühte`puhku tädä `jonkida egä `käskidä Lüg
joru n, g joru üld, p jorru Urv Har Rõu Plv; n, g joro Lüg Jõh Tõs Ris VJg Kod Plt KJn Kan Se, p jorro Vas Räp Se
1. madal pidev ühetooniline häälitsus v heli; pej laul; sag joru ajama jorisevat häält tegema; virisema, nutma; ebamusikaalselt laulma Ajab joru, nägu laps juńnib või töńnib Hää; siga `röigab, aab pikka joru kohe Nis; kolme`kuune laps akkab `kuogama, akkab ajama joru Sim; ei mõessa laalta, aab joro Kod; uńdid `ulgusid, kolm `uńti korraga lasnud seda joru Lai; ku `ü̬ü̬se [autod] `mü̬ü̬dä lääve, joru aave, siss seinä värisev puha Krk; puĺl aab iki oma joru Hel; villa pessu maśsina joru; mis jorru sa ajat, ku‿sa ilusalõ õi laulaʔ Krl; vabrigu joru jo lät́s; [laps] `naksi häĺlin jorru tegemä Har; Aja nigu härä jorro (oskamatust lauljast) Räp
2. tüütu jutt, loba; torin, jonn; sag (oma) joru ajama mõttetult lobisema; torisema; kiuslema; fig kangekaelselt mingi mõtte v seisukoha juurde jääma jädä joru järele. mina ei taha `niisukest joru `eiga `jönni `kuullagi VNg; sinu juttul ei õle äärt egä `õtsa, üks joro `vaide on Lüg; sie ei õle `muutku tühi juttu joro Jõh; mis joru sool `ühte `jooni ülal on Khk; `käidi viel tagasi `kutsumas, aga mina ajasin oma joru, ei läind ka tagasi HljK; kui akkab oma joru ajama, ega siis jäta, temal jäägu aga `õigus Sim; aab `pialegi oma joru, lõpetab ja akkab seda üht joru Lai; inimene ajab oma plära - - ajab pähle oma joru Plt; lõpete vahel ärä si̬i̬ jutt, lõpete joru Krk || vihatuju inimene saa `ende üle valitse, ta lask joru `mü̬ü̬dä Trv || ? (kangekaelsest inimesest v loomast) See mees aa üks igavene joru Emm
3. rida, rivi, rodu rugi vihud one jorus maas VNg; `metsa joru IisR; tulid ku aned pikas jorus ükstese järel Aud; üks eina kieritis lüeme kahelt puolt kokko pikaks joruks VMr; matukselisi oli terve pikk joru kohe Sim; üks mägestiku joro lähäb `Niarme `külla `väiĺla Plt; üt́s piḱk joru lät́s vankriidõgõ suurtiid `mü̬ü̬dä Krl; ühe joruga, ühte joru järjest, vahetpidamata; joonelt, hooga [võrke] saab `paadist `lastud, `ühte joru sedasi Jõe; `üste joro alate kõneleb; ühe joroga tulin ärä `seie Kod; joru|l, -le korras, joones [olema]; korda, joonde, toime [saama, tegema] ei mina `joua jorule ajada, kui keik on segamiste VNg; teie õleta õma `tü̬ü̬degä jorol Kod Vrd jorgo
Vrd jora, jorin, juru, jõru1, jöru
jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b.  jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c.  (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut
jumala|ristike
1. ristimärk; kaitsesõna tontide jne vastu, sag nõidusevastastes vormelites [kui keegi imestab:] võe kui ilus lehem, [tuleb vastata:] sitta sinu sõna järele, jumalariśsike minu lehmä `juure Kod; jumala ristik `oitku ja `kaitsku tat esi Krk; jumala riśtikõsõ lei ette Plv
2. int (välj kohkumist, imestust) jumalariśsike, mina õlen õma siidi`rät́ko ärä `kaotanud; jumala riśsike, misperäss ma tahan tehä! (st mul pole põhjust tahta teha); jumalariśsike ri̬i̬ssa juuren. ku kedägi õnnetuss õli, vanad `ütlid sedäviisi Kod
jumalukene int (välj hädaldamist, ehmumist, imestust) oh sa jumalukke, unestasin sinu `vällä Lüg; jumalukest, mis sa sest ka saad, seda oo ju nii vähe Khk; oh jumaluke, kust mina seda tian Juu; küĺl one kua `irmus surm, jumalukene Kod Vrd jumalakene
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b.  kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c.  kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d.  kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e.  (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (e n n e)m u i s t n e j u t t muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
juudas juuda|s Muh/-ss/ JMd MMg Pal M(-ss) g `juuda Mär Iis Kod T(-ss) V(-śs; g `juudva Lei[`d́uudas ~ `d́oudass g `d́oudva]; judas Urv Kra/-/), -se Kul Tõs Iis, -sse Hää KJn/-ss/ Krk San Lut(-ssõ); `juuda|s R(g -sse Lüg Jõh) Emm Rid Tor Ris VJg, g `juuda Khk Kaa Pha Pöi Mar Juu Kos Trm Pal Plt Vas/-ss/, g -se Khk Kaa Vll Rei Juu Plt; `juutas g `juuta VNg ?Lüg Krk
1. piibl mehenimi
2. sõim, int pagan, tont, kurat, kurivaim mene `juutale, ärä plarise VNg; `juudas tädä tiab kas tuleb vai ei tule Lüg; oh `juudas, mis nüid saab Tor; [alguses] nii armas, et kannass kätel, pärast jätab maha, mine kus juudas Pal; iire erne, toda juudast ei külva kiaki, tu̬u̬ kasvas esi Ote; juudass sinu `võtku San; nakka˽naidõ `juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; `laulva kõik `juuda lauluʔ kokku (so igasuguseid laule) Kel; tohohh juudass, kas sa siss `tühjä `kartuli `koŕvi ka ei joua `nõstaʔ Har; tu̬u̬ jutust saa‿iʔ üts juudaskiʔ aru. tu väega pudlätass Rõu; assaʔ vana `iskmädä juudass Plv; ma sullõ `juudalõ anna [näit last ähvardades] Se Vrd juuas, juuda|keha, juuda|liha, juudaline, juudilanõ
3. kurat, vanapagan kui ämäräss läits [kardeti], et `juuda tuleva Kam; Naasil oĺliʔ uma suurõʔ olõ`rõivaʔ, sõ̭ss lät́s ku˽juudas Maiõgaʔ Rõu; `mõisah olnuva˽`juudaʔ. `vahtsõ`aasta `ü̬ü̬se `mõsknuva˽`tõlvuga˽`rõivit Plv; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; ńahkar – taast saa‿aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld Se; ta pala, mia maalõ satass, ta saa `d́oudvalõ `suhtõ; d́oudass un kurat́ ama velitsõʔ Lei || (vana- inimesest) tuu juudaśs koigõrdass jah Plv Vrd juut2
juut1 juut (juut́) g juudi eP(juud Kaa) eL(pl kom `d́uudidega Lei), `juudi R(n `juudi VNg) Ans Khk; n, g `juudi Jäm
1. juut Õli `juudi`muodi mies, ei õld `valgenahaga, must Lüg; juudid on konoka ninägä Kod; topsi tiku vai `juute tiku, `paprest topsi, väävel otsan (juudid käisid müümas) Hls; vanast olli katus`lü̬ü̬ja juudi, `kenksepä ja `rätsebe juudi Krk; juudi kannive naestele `värmi ja rohusit Hel; arjukset ja juudid müisivä rõevast `küindrega; kes tumedat verd, mõni ütel juudiss Ran; käńksepä ~ `saapa juudi; üits armeè·nläne `petnä ütessä `juuti ärä ja üits juut `petnä viis `kreeklast ärä Nõo; Ennembi täku`lõikaja käesiva `ilmapit́ti nigu `rõiva`müija juudi vanast Rõn; meil Petsereh om kat́s `juut́i, nä `ostva hobõsõ `handu ja t́sia haŕaśsit Se; Valge juut (tüssaja, pettusega äritseja) Räp || lastehirmutisPär Sim Hel Kan juut́ tulõ, `võtvaʔ `panvaʔ latse kotti Kan
2. fig sa olid `lotsis nagu `juudi tuop, `tahtsid nii magada Jõe; Otsas nagu seitse seepi juudi habemesse (kasuta kulunud) VNg; `kaupleb nagu juut `viimase vere `tilgani Lüg; Otsin sinu nõnda ku juut vana õbeda otsib Jõh; nenda kut juut – tiŋŋib poole `inda muha Vll; Kaupleb kut juut vassika naha kallal Pöi; Maksan su kinni nagu juut vasika naha Kul; sula `eestlane aga must nagu juut Var; kui sügelesed oo, kui ää paranevad, sis nahk `kestab kõik nagu juudi kuub PJg; sa oled ku igavene juut́ Hää; Laseb ümber nurga nagu juudi püssist HMd; teab nii paĺlu ku juut sea lihast Kei; sa loodad ta `sisse nagu juut́ tühja tõrre `sisse; pale `iilgas piäs nagu juudi toop; luud on nagu juudi abe Juu; Ei usalda, kui juut tagumisid rattaid Koe; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; Kaval kui juudi hobune (vigurimehest) SJn; Ta tege jala juuti (varastab) Trv; Usmade ku juut Hel; Siäb ja sordib nigu juut loeb oma kasu kopikit; Ehib ennäst nigu juudi jõulupuud; mina ei ole `valgõt `varblast `nännu ei `ju̬u̬bnut `juuti Nõo; ta om tõte ku juudi kohupiim Ote; `ilkass ku juudi muńn Urv; juut́ oĺl `kauplõmma, a˽härrä oĺl `masma Har; Esi värisi ja hüdisi nigu˽juut́ unigu otsan, a˽`tarrõ ka‿s tulõ Rõu; Ta om kui juut, söö kübärägä Vas; Tiid niisama pallö nigu juut tsialihast; [segamini] Ku juudi pu̬u̬t́ Räp; must ku hüdsi, `valgõ ku lumi, ni `täńtäs ku juut́? = harak Lut | Ennem saab juudi persest peeru, kui su käest midagi saab Jäm; [kui küsimusele – kellest te rääkisite? ei taheta otseselt vastata, öeld] Juudist ja tema pruudist Amb; Juut sünnib (öeld, kui seltskonnas ootamatu vaikus tekib) Kul; [kui mõni teisele ütleb, et ta valetab või petab, vastab see] Jumala pärast juut ei petta Hls | śjoost kiŕäst ei sa juut ka `arvo (segasest kirjast); Habõnidega juut́ke jõvvaiʔ ärʔ seletäʔ Se; selle töö juut mingi töö tegija, oskaja või tundja, millegagi tegeleja `Suitsu ja `viina pakutakse, sis `ütleb et ei õle sene tüö juut; mina sene tüö juut ei õle elädes õld Lüg; mina üksite selle tü̬ü̬ juut õlen Kod; mina ei õle sii tüü juut́, ei tia nime MMg || juudi(le) palka ~ pearaha ~ rehknut ~ võlga maksma (ekskrementeerimisest) tämä `maksab `juudile piaraha, on oma `asjal Jõh; kus‿sa köisid? – juudi piaraha `maksmas PJg; Lähen juudil `võlga `maksma Hää; Käis juudi pääraha `masman Trv; ma käve juudilõ massi pää raha ~ `võlga Krl; juuti nuiama ~ peksma ~ pooma id `Este ei õld juo `kemmergu, sai `käiä `lauda taga, `metsas, `juuti `nuiamas Lüg; Kuhu sa lähäd? – Lähän `juuti `peksama Jõh; `Oota ma liha juudi jutule id; Juut vöttis kohe jutule (kõht oli korras, sai ruttu toime); Juudiga on jutud aetud (kõht käis läbi) Pöi; [peab minema,] juut ei lepi ju muedu Muh || siss jäät juudi `hõlma magama, ku˽kangast kodama nakat ja ei kua rõõvast ütte `kõrda `rõiva `võlla `ümbre Har Vrd juutlane
2. lehma nimi Juut́ oĺl iks inäp must: juudiʔ musta `ńäogaʔ Rõu
jõmm1 jõmm Lüg Pöi L(g jõmmu Kse) K I San, jõḿm Vil eL, g jõmmi, jõḿmi; jömm g jömmi Sa; n `jõmmi Jõh, `jommi VNg
1. a. lühike, jäme ja tugev asi või olend suur ahvena jömm oli `önge akkand Mus; [sead] olid `õues nagu jõmmid maas Mar; `laśti üks vana jõmm (põder) maha, sel oli kaksteist kümmend `aara [sarvel] KuuK; jõmm mies üstku karu JMd; se on üks töö jõmm, se kestab `vasta (hobusest) Trm; üks puu alg, mes ei lähä `lõhki, on jõmm; nõnnagu jõmm seesäb, ei laasu sõnagi Kod; taa mõ̭ni mi̬i̬ss, ta ku jõḿm (paks, lühike) Plv; leevä jõḿm (suur, paks tükk) Vas || jõuluajal heintest keerutatud inimesekuju(d), millele pandi pihku soovisedelPJg b. (tüse ja lühike) poiss või tüdruk; jõmpsikas oli ikke pisikene poja `jommi VNg; paras poisi jömm; tüdrugujömm (paks tüdruk) Khk; me `karjas olime ikke alles noored jõmmid Aud; poisi jõmmid olid tammi lammutand Juu; ku ma jõḿm alle olli, ala `kümne `aaste olli; karja jõmmi; kooli jõmmi Krk Vrd jõmmike
2. jämedam, paksem koht; paksend, tomp Vahest kui kurk `aige, paisetand on, siis ajab lõua `kontide `alla `sõuksed munad, jõmmid Pöi; `niske õksa jõmm siden puul Kod; jõḿm sehen - - nigu keedissel (köidisel) vai `võrkel; langal jõmmi sehen Ran Vrd jomm3, jumm
3. a. hoop, löök, müksak sai jömmi `pihta Khk; ma ańnin talle paar `jõmmi `kuklasse ja saadin minema Trm; sai `säärtse jõḿmi et, silmist tuĺl tuli `vällä Plv; tä üte jõḿmi ańd, sis oĺl maah Se b. pauk, lask tõmman me karjamaale ühe jõmmu, va rebane oles ää läin Kse || kuuli käesivä nigu jõmm ja jõmm Võn Vrd võmm
4. a. jonn, vimm Kolme-neĺla-`aastased lapsed oo vahel kua `jõmmi täis Han; Vana jõmm sees Hää; nõnna oma `jõmmi täis et lase aga `olla; küll sinu jõmm suab `välja `võetud Kad || endise lainetuse järg vana `laine jõmm on vi̬i̬l sihis, kiigutab ikki nõnda vi̬i̬l Hää || tuha `jõmmi pea täis (peast segane) Kse b. jonnakas, kangekaelne olend ega sie vanamejõmm naljalt järele anna; väŕss on kua nõnna jõmmiks läind, ei `kuula enamb `põrmugi Kad Vrd jomm3
jõud jõud g jõu Kuu Lüg Jõh IisR L K I(g jõudu Trm; g jõõdu van Kod) M Ran Nõo Ote Rõn San spor, u V, g jõo Muh Tõs Khn, jõvvu T Rõu Plv Räp, evvu Se; jöud g jöu Sa Emm Käi Ris
1. jaks, ramm, suutlikkus, tugevus, võimelisus `kõigelt jõult ~ ramult piad `tõstama Lüg; äkkiline mägi - - obone viab `täie `jõuga IisR; obu tömmab keigest jöust Khk; Oma jõuga ei saa mitte üle õle kõrre Krj; nää ei saa kündä, jõud ei akka `peale maa oo `raske Mar; Jõudu nagu vabadiku ärjal Kul; su jõud on nii `kerge, ega sa seda `tõsta jõua Mär; töö tänases, jõud `ompses Aud; vardaga on `raskem [lüüa], sa annad ikka jõust (täie jõuga) PJg; jõud on nii otses, jõua `käia ega kedagi Vän; `öeldakse et karul kaheksa mehe jõud ja ühe mehe meel Hag; kõik [lapsed] pidid tüöd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; ta on ikke oma `jõusse jäänd; tuli kohe `jõuga mu kääst ää `võtma VMr; eläjäl oo tugev jõud, tämä õma `jõuga lähäb Kod; kui suured ärjad, on jõu poolest tugevamad kui obused; `valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; `katsusid `jõudu `maadlemesega, ja vägi`kaika vidamesega Plt; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; si̬i̬ käü miul üle jõu Krk; kui parõmbat ei olõ, siss lu̬u̬m sü̬ü̬b kah sedä jõhvik`aina, aga `jõudu ta ei anna; kui võrk oless `kinni, siss suuremb kala lü̬ü̬ss `jõuga läbi Ran; miu nägemise jõud om `otsa `lõpnu; `keŕge jõvvuga (nõrk) Puh; na võtiva jõvvu täl `väĺlä, `süvvä es `anna; oss ma `näessi, sis ma vi̬i̬l midägi koperdass `endä jõvvust Nõo; tulõva esi sõ̭ss umma `jõudu (jalgsi, omal jõul) vai Plv; ta tege tävve jõvvuga (hoogsalt) tü̬ü̬d nii et; i̬i̬st jõvvu (üle jõu) ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt Räp; jõudu andma; j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Jüri `ańdis `tööle `jõudu, sillategija `vastas: kes teeb, see jõuab Juu; ommiku alles läks siit `müödä, `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua VMr; sinä võta `vassa jõud, ku `jõudu annab `sulle, `ütle: `jõudu taŕvis Kod; sööjäle ja `sitjale ei anda `jõudu Ran || (töötegija tervitussõnu ja vastuseid) Jõudu, ja paksu kiudu (tervitus linakitkujale) Kuu; `jõudu ka juttule Lüg; iäd (tüe) `jõudu ~ `jõudu tüe tegijäle (vastus) `jõudu tarvis Khn; Tere jõudu (hum vastus) Mis jõudu, vasta lõugu Amb; jõudu ammastelle (hum sööjale) Kad; Jõudu ja luhta (lambaniitjale, et vill kasvaks nagu luht) Trm; Jõudu kudujalle, kirpa kedrajalle; Tere jõudu (vastus) Mina saan ilma sinu jõutagi läbi. Anna oma jõud oma nutja lastele; Tere, jõudu (vastus) Tule ise ja too oma noor jõud. Ära too oma vingruid lapsi Lai; `jõudu ja `valged (pesijale) Plt; `jõudu `kangakudai (kangrule) Trv; `jõudu tü̬ü̬l (vastus) tere ja `jõudu kah ~ hum mis sääl jõust om, tu̬u̬ raha Krk;
2. (taimede) kasvu-, eluvõime; tugevus, vastupidavus; tuumakus; (toidu, joogi jne) ramm, vägi, kangus, toitvus; (ettenähtud) toime, mõjuvõime pehastand puul äi ole änam `jöudu pöleda Khk; see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda. tal ei tule täit `tuuma mette Lih; ku ää on kuind, sis ei ole puu `jõudu kedagi Vän; se vihm annab ikke `jõudu, kõik venivad üsna siĺma `nähjes pikemaks. rohi ja vili ja kardula varred Juu; sie põle jälle ia et toit ää külmetab‿s, selle jõud lähäb `väĺla Amb; nüid põletavad lubjaga karva ää, see võtab naha jõu `väĺla, sellepärast ta abras on Pai; liivakas maa tarvitab `rohkem sõńnikud - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; iva õli viĺja jõud Trm; ää maa pääl om puul tõne jõud Ote; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ. tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `jõudu `eieʔ Urv; haańast kasunu turvass, tuu um kõva `kütmä, tu̬u̬l um paĺlo inämb `jõudu ku `samblõ`turbal Plv; tuu [õlu] `oĺle iks kõllane, täl `jõudu oĺl iks `rohkemp, oĺl iks kesvä linnassist `aetu. egä nüüd õllel `jõudu ei oolõʔ, tä humaldõga tetäss Räp
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord mul pole niipaĺju `jõudu, et omale uue maja ehitan Mär; kel suured jõud olid, pidasid mitu `pääva `pulmi Kir; kellel oli `jõudu `rohkem, pidas `lammaid ülevel, tegi riiet Kos; mõni ti̬i̬b pudi `õhta oodusest või kuda kellegi jõud kannab Äks; jõu vanames, `jõukas Plt; tal om kõva jõud, tubli jäŕg ihen. kõva `jõuge, tubli elu jäŕg Krk; ei miu jõud anna nii häste süvvä Puh; kel jõud, sel võit, kel kot́t, sel kohuss (rikas saab alati oma tahtmist) Nõo; jõud käeh (rikas) Plv; jõus, jõu sees (~ man); jõusse, jõu sisse (~ manu) 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; (töö)jõuliseks, tugevaks; rammusaks, priskeks [hobune] vana olnd ka veel `öite `jöudus mees kut üks meremes ikka Krj; oli nii kehva, nüid `siisked `jälle jöusse saand Käi; Anna aga `süia, küll siis [loomad] lähvad jõu `sisse Han; jõu sees mees Aud; obene täie jõu siden, muko vongob ku lähäb Kod; `täitsä `teŕvuse man ja jõun [inimene] Ran; noʔ om mul hopõń jou manh Har; `häste jõvvuh eläjäʔ Plv; 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) vili kasvab üsnä jõu sees, nehuke elus sinine Mar; odra veres, lööb pia punaseks, kasvab alles, alles jõu sees PJg; oder saab juba jõu `sisse KJn; 3. jõukas, heal järjel kie jõu sies inimised on, nie `piäväd `juotusi pali Lüg; see on jõu sees talu, elab `äśti Aud
4. edenemine, edasiminek, edu selle tööl pole midagid `jöudu Khk; [kevadel, kui päevad hakkavad pikenema, öeld:] Päevad hakkavad minema jõule van Rid; jõudu taga ajama kiirustama, ruttama, tõttama ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti, ei valmi) Trm; ajab `jõudo taga, rabab rutto tehä ja ei ti̬i̬ kuda vaja Kod; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema mõni asi ei tie `jõudu `ühte Lüg; 2. edendama, kiirendama, hoogu lisama `tieme `jõudu `juure, suame rutem `otsa JMd; `tüele `jõudu tegema; ägedad päävad tievad `jõudu, vili akkab valgendama kohe silma nähes VJg; jõudu võtma 1. puhkama, jõudu koguma võttama vähä `jõudu, `puhkama Lüg; edemält `pańti viimäne rükki vihk maha, issuti `piäle ja `võeti `jõudu (vana komme viljalõikuse lõpetamisel) Kod; peremees `ütles: täna piad `jõudu `võtma, ei saa muidu `juśsi kätte Lai; 2. kosuma, rammusaks või tugevaks muutuma loom on `aige, ei lähä rammusaks, seisab vilets ja kehva, ei võta `jõudu Var; juba akkavad `jõudu `võtma, `kapsad lähväd `kasma jo Kod; ma‿lõ `annu tälle külʔ süvväʔ, a `jõudu ei võtaʔ Kan || fig tuli oo `summund, ennegu `jõudu võtab Kod
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed Mii˽pu̬u̬l linnu `talgugõ õss koĺgitõ, egä üt́s õks teḱk uma `jõugõ Har
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim nägemata jöud ehk vägevus Ris; b. energia; liikumapanev või toimiv vägi kranoa·did on suure purustamise `jõuga Kos; külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, ju siis külmal on ikke nii suur jõud Lai; käis ots vaadil ku suidsaten i̬i̬st ärä, temäl (vedelikul vaadis) olli `apniku jõud sehen Hls; `mahkneedi `jõuge `korsne satte maha seeni‿ku `laeni Hel; ega aena tegu ilma päevä `jõuta edesi ei lähä Ran c. hoog; võimsus tuli `u̬u̬gas, õige `tõmbas, `kange `jõuge palas Hls; kui suur tuul, panõb rattad vurisema, siss [veski] käib tävven jõun Ran; jõuga, jõul [millegi] (kaas)abil, varal Enne `tehti `sõeru änamiste tule `jõuga, põletati Han; sirbi jõul lõigati `ohra HJn; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; Nigulal `oĺli vesi`veśke, sääl käis [kangavanutamine] vi̬i̬ `jõuga; piḱk paĺk `viidi meild, tollõ jõul `võeti postid üless ploḱkõga Ran
Vrd joud
jõõrma1 `jõõrma, (ma) jõõrin raskesti, vaevaga (midagi) tegema jõõri `minnä, ti̬i̬ kole viidak, obene `raśsi alate eden; küll jõõrivad `ri̬i̬ga kivide piäl; siäl ta jõõrib `kündä; jõõrd kõik selle mua ülesi, nüid ei õle kohegi obess `laska; siäl ta jõõrib tehä, ei tiä mes ta ti̬i̬b. `ütled ku tõene ti̬i̬b kedägi selg sinu puale Kod || linu kolkima `jõõrmine käib lina ajamise `kõsta. mi̬i̬s jõõrib reheall linu Kod
jägarik jägari|k, jägeri|k g -ku Lai; jägäri|k g -ku Jõh Kod Hls a. kidura kasvuga, jändrik (puu); haraline, laialihoiduv (puu, põõsas, oks) jägärik [puu on madal], õksad ligi muad, `õksa täis Kod; aava oksad on jägarikud; paju `põesad on jägarikud, alt nigu vänt kõver; soo pial mõni mäńni jägerik - - ja kased ka nigu jägarikud Lai; `seantse va su̬u̬ jägäriku, vana `puukse aga ei kasva Hls Vrd jägär b. väike inimene (tav mees) üks veke jägarik on, ise vana mees. mõni inimene on väga veke, nigu jägarik. mis `jõudu sel jägarikul ikke on Lai || „kokkusurutud, väikeseks tõmbunud“ `varvad jägärikun `suapa siden; kui minä sinu ette u̬u̬lt ei kanna, jäed `seie jägärikku Kod Vrd jagarik
järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b.  (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg
jää|riie hrl pl Paat [hülgejahil] pidi olema `valgeks `värvitud ja `miestel ka `valged jää`riided üle. `Valged jää`riided pidid alade `seljäss olema, et `ülged sinu `liikumist ei tähäle pane Kuu
jönnitama jöńnitama = jönnima1 sinu jöńnitamine olgu aga alati; mis sa jöńnitad, pühi siĺmad kuivast Sim Vrd jonnitama, jõnitama, jõnnitamma
jörüdüs jörüdü|s pl -ksed Kuu; jörödus Vai Kuu pikaldane inimene Ega nie jörüdüksed `joua `mingegigä `valmis; Sa oled `niisugune jörüdüs, et ei sinu `joua `kennegi `uotama oma `seltsisse Kuu Vrd jorutis, jorutus
ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah
kaader|värk kaa|der- Khk Kaa Vll Rei L(-dõr- Khn) K(-oa- Kos Jür, kuo- Kad, kaadar- VJg) I Trv Krk Nõo San; `kaader- R; kaa|de- Jäm Khk Pöi/-oa-/ Kod; kader- Jäm(kade-) Rei Trv Hls, kater- VNg Kod, kuuder- Sim Iis(vuder-), koder- Hlj Muh(kooder-), kaadre- Plv
1. ehituse toestik, tellingud; (pooleliolev või kerge, ebakindel, vilets, inetu) ehitus `kaader`värki ei õld all, lumi rõhus kattusse `sisse; sarikad ei `kanna `üksi`päine üles, siis tehässe tuonvärk `alle, vanad `rahvas `ütlid `kaadervärk sie käib lae pääl Lüg; kui maea juba `vaĺmis oli, seinad ja sarikad pial, katuse lat́id koa pial, siis `ööldi, maea kaaderväŕk jo `vaĺmis, võib akata katust tegema Nis; puolik maja on `ümber `ringi kuoder`väŕkisid täis `tehtud Kad; kaaderväŕk, pośti `peale `tehtud kallerei (pöördveski alus), kelle `peale `veśki on ehitetud VJg; sinu maja on ku‿ks kuuderväŕk, vanast `tehti majad paĺlu kenamast Sim; kui tehässe sara, `laudu ei õle ümmer, üks kaadervärk Kod || tuuligu kaadeväŕk = tuuligu koŕv (väike aed tuuliku ukse ees) Jäm; `kirkus `alteri `ümber on kaade väŕk; `alter on kaade värgiga `sisse `piirtud; kaade väŕk tuuligul ees Khk || vankri või ree osadest`vankri koŕvi puuvärk on kua kaadervärk Kod; ree kaaderväŕk (ree pealmine osa) Ksi
2. kraam, varandus; koli, materjal; (sõidukitest, (põllu)tööriistaedest, masinatest ja nende osadest) Mis ilmatu suur koadeväŕk seal `raktori `järges nüid oli (äkkest); Korista oma suured koadevärgid (tööriistad) siit jalust äe Pöi; peenike kodervärk oo elu peal (kangaspuude osadest) Muh; kas se kaadervärk kõik käe oo (ehitusmaterjalist) Tõs; tagumene kaadervärk (vankri kere) on nagu tõllal, mis üles tõmmatse Saa; voki kaadervärk (voki süda) Juu; ei tia mis kuoder`väŕkisid ta omal seljas kannab, on nisukesed `kõrged asjad Kad; mis kaaderväŕgid `seie on `tehtud, [öeld] kui `kolkarid iess on VJg; tal on ikke seda kaader`värki (varandust) Plt; ku [õlletõrikesel] raba vahele läits, siss olli kimbun, tõsta raba ja õle puha `vällä, kaderväŕk `vällä puha Hls; mis kaader`värki sa siiä ti̬i̬t nüid, [kui] mõni `risti-`rästi puid ette sääd Krk; kaaderväŕk, tu̬u̬ om üits siande pu̬u̬`meistri riist San || inimese või looma suguosa `varja oma kaader`verki ka, mis sa oma kaadervergist `näitad Jõe Vrd hader|värk, kander|värk
kaagutus kaagu|tus Rei/-dus/ Tõs Tor Kos/koagu-/ VJg Iis Trm Hls, -tus|s Nõo Krl; `kaagutus VNg IisR, `kaagodus Vai, g -e
1. kaagutamine kana kaagutused VNg; kikka kaagutust oĺl `üüse kuuldaʔ Krl || hum (munast) se on üks kana kaagutus Trm
2. jutt, loba oh sinu kaagutus on kõik tühine Iis
kaal3 kaal g kaalu Muh Kod(kual) Võn V, g `kaali Jõh a. hoob, kang `kaaliga lõhuti [kive] Jõh; kui kivid o `kangidega `lahti põrutet, siis kaalutse `kaaludega `välja; kaalud o puust ja kaŋŋid o ravast Muh; [veski teisel korrusel olev] kaal, kaalutass silmälaud üless Har || kaaluga kellä üleväh Se Vrd kaaluspoom, kaalupuu b. kaevuvinn `kaaluga kaiv, kel kaal `sisse käü; tu̬u̬ piḱk puu om kao kaal, si̬i̬ mia vett `vällä võtt, om kaalu oŕs; kaalutulp Har; kao kaal oĺl tulba otsah Plv Vrd kaalutulp c. niievarb, niisi tõstvad hoovad kangaspuudel kaaluʔ ommaʔ pulgaʔ mingaʔ `nitseʔ `trammi hoietass Kan d.  “pulgake “linnasõidu" mängus" õlid kualud, kas `kuksid kuare pualed `piäle, õli sinu `võitu, kui `kuksid `valged pualed, õli `jälle sinu `võitu Kod
kaalan kaala|n Kod M T Har, -h, -hn VId
1. kaela ümber, küljes mi̬i̬l on moĺliga kaalan, enäm ei õle miälen Kod; naa muial ei kurda ku üittõiste kaalan ja kukil (armastajatest) Krk; kurine om obesel kaalan San; kaalah ütstõõ·sõl kääväʔ (kaelakuti käivad); nä kõõ̭ ütstõõsõl ommaki kaalah, nä tõõnõ tõõsõ mant kakkõḱ‿iʔ Se || fig meie lapsed oo suun ja kaalan koeraga (on suured sõbrad) Kod; imä hoit last suuh ja kaalah (hellitab liialt) Se |hińg villadsõ langagaʔ kaalahn (võib iga silmapilk surra); no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu
2. seljas, peal mis `taevast tule, si̬i̬ om kaalan kiḱk (öeld, kui vihm katusest läbi sajab) Krk || järel tõne tü̬ü̬ olli tõse kaalan Hel
3. fig tüliks, mureks, hooleks küll om mul söödik kaalan Trv; ega si̬i̬ ei ole naĺla `orjuss, `mõtle meant suur kari, si̬i̬ om puha sinu kaalan; temäl om neid (kosilasi) paĺlu, sõ̭ss olliv kiḱk kukil ja kaalan Krk; tahab `saada, siss `nuiab. käib tõese kaalan ~ säĺlän `nuiaman Ran; mes sina sääl tõese kaalan sü̬ü̬d ku tõesel `endälegi midägi ei ole; küll ma‿le ädän selle poesiga, si‿m nigu riśt mul kaalan Nõo || kallal tule ruttu, mõrsuk om mul kaalan Nõo
Vrd kaalas, kaelas
kaas1 kaas Muh, kuas IisK ka sinu `tahtmene `süntku nii kui `taevas nõnna kaas maa peal Muh; pialt on õntsad kuas `seutud `kinni viel IisK
kabe1 kabe Hlj Vai Ans Khk Krj Vll/g kabe/ Muh Jür Iis, g -da L(n kape Vig Mih, kabõ Khn) Kos KuuK Plt, g -ja Kuu
1. kõbus, tragi, kärmas sie on viel `kaunis kabe eit Vai; oh see nii kabe kεimaga inimene Khk; kes vähe kabedam oli, käis külas tööl Lih; kabedad jalad Kse; selle vanaduse `kuhta kabe inimene Mih; oli ette kabe `rääkima Aud; ia kabe obune Tor Vrd käbe
2. puhas, korralik, kena Ega ma igasse `kohta lähä, ma käin ikka kabedamate `kohtade peal; Pea sile nagu sea muna, kabe nagu kana muna Mär; kus so nii `ümmer `tehti, et sä nüid nii puhas ja kape oled Vig; ilusad kabedad `riided `seĺgas Tõs
3. kerge kuiv külm küĺm oli täna omiku ju päris kabe Mär; kabe külm; omikune kabe Kse; kui `seoke ärm puude `küĺges oo, siis oo ilm kabe ja küĺm koa Mih; täna kabe, ia `kεia PJg
4. kõhn, kuivetanud kabeja `näügä Kuu; kabe kondiga loom; oli pisike kabe poiśs, pole lihav olnd Vll; kabe obune Muh
5. täbar Kabe lugu Hlj; kabe nou on `sinnä `männä Vai; kabe nou käes Ans; sinu kellaga on üks kabe lugu Jür; sel on kabe nõu, ei sel ole enam `õigust Plt
kahe|kieleline kahekeelne Valestab, `este ühegä ia, perä `tõisega ia, pahandab esimist taga, `niisike on kahe`kieleline Lüg; siä oled üks kahe`kieleline inimine, sinu juttu ei `maksa `usko Vai Vrd kahekieline, katekeeleline
kahta|päidi kaksipidi, kahele poole kalad said `kahta`päidi `lautud Jõe; `Kueral vist `korvad valutavad, käüb `aeva `kahta`päidi; Mes sa `aeva `räägid igä `kahta`päidi, ega sinu ei `saagi `millaski `uskuda Kuu Vrd kahtepidi, kaksipäidi
kaju n, g kaju, kaeu S(-o Emm Phl) L(-o Rid LäLõ PäPõ) VlPõ(-o KJn Kõp), g kao, kaaoʔ Lei; n, g kaju, kajo M T, p `kaivu Nõo Ote; n, g kao SaId Muh L(kau spor Mih) Rap Pil; in `kaajo Rid Mar(-u)
1. a. kaev pumbiga, vibuga kaju; Kajus on näkk, kajule ei tohi mitte `minna, näkk viib kaju; [merekallas] nii `järsku kut peaks kaju kukkuma Jäm; saju eel iseäranis kajud `kuivavad; vibuga kajust on `kerge vett vötta; karjamal on menes kuhas `loomade joodi kajud Khk; loomad lastasse kajule `jooma `talve; Töi lehma, vöttas kivid, `viskas oma kaeu `sisse, siis ei pidada lehm ära minema Mus; Sauna juures oli meitel vanasti lahtine kaju; puuritud kaju; raiutud kaju ~ raiekaju; Kes liivamaa `sisse kaju tegi, see kudus selle ka kuuse puudega sihest ää Kaa; me `peame oma `lambud kodu kajul pesema Vll; ma liha kaost vett `tooma Jaa; See mees kadus siit kut kerves `kause; Kaju kudumine (vooderdamine) oli `raske töö; Seda tuli ka ede, et va kau `õues `auras, siis tuli ikka `külma; Just kut va põhjatu kaju, `terve ruusi tääve joob korraga äe Pöi; puu salvetsed `pandi `kaole `ümber; kao tahab `rooki Muh; kaeul `panta ark maha ja roog `panta `senna `pεεle kahe argi vahele Emm; Lapsed ei `tohtind mitte kaju `vaata Rei; ma akka seda kao `kaebma; sii põlegi sügävid `kaosid `ühti; kao oo seest kibistud, kibid oo `ümbär kao `pandud; kui kaos vesi aiseb, siis `veska kolm peotäit `soola `kaajo Mar; `kaole pannakse saĺvispuud `peale; kaost saab kibi`rüntsa, `rühka või `rihka `väĺla `võetud Mär; see elma sooneta kao (vähese veega) Kir; kao ääre `tassa täis Lih; Kau all, kaigas pial = kassi sabaalune Han; `kaosid võtma (kaevu kohta määrama); rukis külvati kuiba aeaga: rukis `tuhka, oter oeasse ja kaer kaosse (märga mulda) Mih; meil ei ole kaot; lähme kaod `rookma Tõs; pang kukkus kaeuse; Vinnaga kajust `oĺli `raske vett võtta, nüid oo änamasti võĺliga kajud Tor; isa istub, poeg pistab, tüdar taga tolgendab = kaeu, kook ja [koogu] pakk sääl taga Saa; aas vana kao `kinni Rap; kao oli just rihalse värava ees Pil; Käisin kajul; näkk kajos, ära mine (öeld lapsele) KJn; saana kõrval `oĺli kaju ja pesu künä Vil; läits kajo manu vett `kiskma; linguga (vinnaga) kajo, lingu otsan ku̬u̬k Trv; ma lää kajo `vi̬i̬rde vett `tu̬u̬ma Hel; meil `oĺli vesi õhuksen, me võtime puust konguga kajost vett; mõnel om pööräga kajo; vanast `olli külä pääl kaits kajo Nõo; mi̬i̬ss lahup puid ja tu̬u̬p vett kajost; Kavvede paist kaeoling üle puie Rõn; ümbre kao sourõʔ ura d́u̬u̬skõva Lei b. fig (lahjast õllest, toidust) Tuul on kaju pεεlt Jäm | (tukkujast) sa akkad kaeu `vötma, jεεd tukkuma (ja peaga noogutama) Khk; `Vardad vajusid süle ning emm akkas ka kaju `kaevama Kaa | Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeldi luksujale) Pöi | äda ajab ärja `kaose Tõs | εε ae enne vana kaju umpseks kut uus valmis Emm; Vana kaud ei või enne täis sittu, kui uus põle veel `valmis Han; ärä enne vana `kaiu sittu, ku sa uvvest kajost juvva ei oole saanu Krk | sa tia seda vist isigi, kui paelu oo sinu kao kallal köind vett `võtmas, `öetasse `langenud naeste`rahva `kohta PJg; sinu kajost om mitu mi̬i̬st vett `võtnu, sul om pombaga kajo (öeld liiderlikule naisele) Nõo Vrd kaev
2. sügav koht meres `öetse mere kao või mere sońn, see oo `seoke sügav koht, need oo sügavas meres Tõs
kali1 kali g kalja eP(g kaĺla L K[kaila]), g `kalja R(n `kalja Vai), g kaĺla Trv Hls(n kalja) u TLä jook, kali Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu; õle magu on juo (juures), kali tahab `uuvistada; `kalja põhi `seisab `kauemb, kui on kadakad ja umalad `ulgas, umalad `tieväd `kalja `kangest Lüg; `kalja tehä `otrist, `lähto appust, siis `ongi `kalja Vai; magedest tehasse ölut ja `kalja; ölle rabale `pandi `sooja vett `pεεle ning apendati, seda `üiti kaljaks Khk; Katsu mo `kalja koa (hum õllest) Pöi; kui `kalja tahad, siis pead õlle enne `valmis tegema Muh; mene lase natukse `kaĺla, ma tahan `juua Mär; ruki lennase kali oo param, lebast tehässe ko `kaĺla Kir; va `kolkun kali oli, aga rohoks ta oli Ris; õlle virre soab `väĺla `lastud, siis jääb järele apu kali Juu; kui õlut `laśti `väĺla, siis jäi viel `rammu `sinna `sisse, siis pärast `joadi sie kaĺlaks Amb; mine lase `kaĺla, kali on ju apu Ann; kui õled `kaĺja juanud, ei tahagi enäm vett; nüid `pańti kaĺja leeväd `siśse, tõruke täis, siis `pańti `leige vesi `piäle selle leeväle, siis vanad rahvas `ütlid: meie kali `apnemä, külänaesed `taplemä; `kartuli kali one pehme, tämä ei õle nõnna pruun ku linnasse [kali] Kod; kali on ikke ia suvel juuvva, tema ei `laasta sinu ära Pal; kali `kolkub ära, kui seesab Pil; õlle perä kutsuts kaĺlas Hls || naĺlast tuleb `kaĺla, sest naĺlast tuli jo suur äda Ann; vahel naĺja päräss, `ütled [kui] nali lääb `täide – naĺjass suab kali Kod; k a l i l ä h e b k a e v u vee pidev lisamine astjasse lahjendab kalja `üellasse, et kali lähäb `kaivo, kui ei õle enamb `kalja `maitset, on joba `viega ühesugune; kali on juo `kaivo mend, piab `kalja akkama `uuvistama; minu vanaisa `ütles, et juo kali on `kaivus, enämb ei `kõlba Lüg; k a l j a k a h a s s e t e g e m a (ühisest ettevõtmisest) Oma süü, mis sa‿s akkasid `möhmakaga `kaĺja kahasse tegema; `Ausa mehega võib küll `kaĺja kahasse teha IisR Vrd kaljatse
kang1 kang g kangi L K I, g `kaŋŋi, -e, -a R, g kaŋŋi S(n kańg Muh) Rid VJg; kańg g kangi Mih(kaing) Tõs Khn Saa Trv, g kańgi Puh San Plv, kańge Krk, kange Kod Nõo, kangõ V/-o Räp/
1. metall- või puuvarb millegi üles- või lahtikangutamiseks, hoob kui midagi `verku jääb, siis `panna kang `köie taha, siis `kangiga `vieta piki `pohja Jõe; [vundamendi] kraav `täideti praak kividega - - `tauti `kinni `kaŋŋi `õtsaga; `tõsta sie `kaŋŋiga üles; kang on neli viis `jalga, uob on kaks `sülda pitk Lüg; Kaŋŋiga kaalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi maha Pöi; kańg [pandi karja väljalaskmisel] ukse `alla, et siis ikka looma jalad tugevad Muh; sepp teritas `kangi Mär; Ilma kangita ära mine `ouda `kaevma Han; kangiga raiotaks maad `lahti Ris; järve pial soab koa jääd kangiga `lõhkuda Kos; Vanaste olnud puust kangid ka, nüid on nad rauast Jür; vierispud, niisugused kaŋŋid pannakse `palkide alla ja lükatakse edasi VJg; kang `pantse kivi `alla; kange õtsan kualuvad kahe kolmekei·si Kod; suured [kivid] kaaluti avvast `väĺlä kangedega Ran; rao kangega mulk iä `sisse, siss kala tuleva sinna mulgu manu; maja sain om maha vajonu, tulep kangega üless `kaalu Nõo; Sa võta˽kańg ja lü̬ü̬ ussõ alt iä ärʔ, uiss ei˽lähä˽kińni inäp Urv; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ Vas; `kirvõga `raotiva juurõ˽`kat́ske sõ̭ss kangoga kankutõdi [känd] üless Räp; kańg om kat́s mi̬i̬st; ma˽`kangõga `kangudi hirre `tõisde `paika Se || kaalukang Laes konks, `kaalu`rõŋŋas kesk `kaalu `kangi - - kahel puol `kangi `õtsas `kaalu `aisad Lüg || loomade köietusvai meil obune on raud kangiga `köides Juu || uhmrinui kangega tamp üks-ühite uhumrin, kangega ei suanud kahekei·si `tampi Kod b. rõhtlatt uste ja väravate sulgemiseks kang käib uksele taha Kod; mõnel kangil om suurepet `seltsi kammitsetaba ka ehen, mõnel om `muukege võti Krk; kańg üle talli ussõ ja vennetaba ette Har c. kompassi osuti üks `kumbasi `kaŋŋi ots on `musta, `toine `valge; `kumbasi `kangi `näita `otsaga `pohja `puole VNg
2. piklik tükk mingit ainet Kui siep sai `jahtunest, sis `leigati `kangidest, `kaŋŋid `leigati tükkidest Lüg; kulla kaŋŋid Jäm; ma `ostsi `terve kaŋŋi `seepi Khk; tina kang Rei; nagu suured kaŋŋid tõi `seie Rid; [seebi] ratas lõegatakse `kangideks Juu; naelraua kang - - kellest `naelu teha VJg; ravva kangist olli `vällä taot Krk; kange `viisi võt́t [seebi] paast `väĺlä ja lõegass parajiss tüḱkess Nõo; Nu̬u̬˽seebiʔ `oĺli kańgin Har
3. fig Ei sinu saa `kennegi üles, aja vai `kanged ala Kuu; Kõrras kõha peale on ju paĺju `tahtjaid, üks paneb ühele `kangisid alla ja teine teisele Trm; Mõ̭nõ inemise suust kanguda vai kangõga sõ̭nnu `vällä Rõu | (peenisest) Kang `õlma all nagu kabeli`lõhkujal Jõh; läks tüdrukusse kang õlma all; kas juba kang `püśti Sim; kang õlma all, lääb [ehale] kui kiriku `lõhkuja Ksi; türa kõva nigu kańg siilu all Ran
kang|rauad
1. kangsuurauad et oli küll nie kang`rauad [hobusel] suus, aga `piaga vedas sinu kohe VNg; Obu kippus kargama, sellepärast pandi kangrouad sohe Jäm; möni obu nönda tire. sellel kangraavad suus, mis tire on Khk; `kange kaela suantega, keda ei jõua pidada, kellele kangrauad vaĺmisteta VJg; tõid kangravvad, panid suhu obesele Kod; nüid pannass kańgravva `lõuge vahel [hobusele]. ilma ei saa `sõita, ku kańg`raudu suhun ei oole Krk
2. kangrauad oo obusel ümmer esimese jala, lukk oo ees, siis ei saa ää varastada oost; sii oli üks obune olnd kang`raudes, aga ikke oli ää varastud Mär
kankal pl `kankalad kahl, pulst `Jusku `kankalad on ne sinu `hiuksed koa, eks sa `kammi hüäst Kuu
katma `kat|ma, da-inf katta, (ma) kata(n) eP M(-me) T V(- Har; da-inf kattaʔ); katta|ma, -da R(-maie Lüg) Kaa, (ma) kattan VNg Lüg, kadan Kuu
1. katteks millegi peale asetama, peal asetsema kata `taimed `kinni, täna `öhta akab `külmama Khk; Maŕt matab ja kadri katab ja andrus arutab kõik öles Pöi; see `olli `veega `kaetud oln, nüid ta oo maaks kasun Muh; `vankred olid roosilest tekkidega üle `kaetud Lih; karduled `tarvis `õĺgega `kińni katta Tor; `aige laps `pańdi pimedasse tuppa, `kaeti aken kinni Amb; võt́t si̬i̬me `võlgu, põld õlesi jäänud `katmata Kod; `katsi kätege siĺmä `kinni, mul olli nõnda suur äbi; orass akkass maad `katme joba, `kinni `katme Krk; ei ole mattan märt egä kattan kadri maad lumege Hel; ku surnut `kirstu pandass, siss piap jo kaalirõevass olema, mes surnule `pääle katetass Puh; ma tekki `pääle katten näi, et siĺmä olliva latsel `valla Nõo; katõdu `kaska (riidega kaetud kasukad) olliʔ ka voldõliseʔ Kan; tulõ no üless, kata˽säńg. lätt ärä, säńg `katmadaʔ Plv; kui leevä kohetusõ panõt, sõ̭ss katõtass `rõivaga, et ta ei `hińgäʔ Räp; kata˽kinni hinnäst (voodis); pääle katta rõivass (surnu näol); kes jäi `kohtuh kõvõrass, siss oĺ `kohtu laud kattaʔ, `pandva kõ̭iḱ veerest `vi̬i̬rde tu raha `lauda pite Se; j ä r v e k a t m a fig kalavõrkude jaoks linast lõnga ja niiti ketrama sügise ja `talve temä kudas `võrke, mina kedrässi värgu `langa ja `niiti. - - muud es saa tetä, kui `järve kati; jäŕv `olli katta, naariva vahel - -, ega naestele niipaĺlu es anda linu kui järvele Ran || (kaardimängu terminina:) ku olõ õi katta `minkaḱiʔ (kui ei saa tugevama kaardiga „tappa“), sis tulõ kätte võttaʔ. kata koosõrigaʔ Se || fig varjama ma pean seda saladust `katma, mis ma tast `väĺla `ütlen Juu; tema jaal (hääl) katab teste jaale `kinni JMd | tasuma peiu`pu̬u̬lne pulm kateti `kińni. pruut́ kat́tis pulma `kińni (pruut jagas kingitusi peiupoolseile pulmalistele) Kod
2. kedagi riidesse panema, kellelegi riideid muretsema `eigä miä‿n akka sinu kattama ja sinule `riidi tegema Vai; `Sõuke [suur] perekond annab ikka `toita ja katta Pöi; perenaene ei `tõsnud ava`piägä kaŕja ulkka minnä, pidi alate katetud õlema Kod; meap su ole kattan Trv; lammast piap iki pidäme, sõs saap rõõvast ihu katta Krk; nüid katetass poodist, mia `katse kõ̭iḱ ommi näppega, es maka mina ü̬ü̬d ei `päivä Ote; ma söödi tedä ja kat́i Krl
3. katuseroovile õlgi (roogu vm) peale panemaVai eL katuse `murde `katmine olli kige kallep Krk; aeda katussõ kati esi. kui õlõd ülevän, nakati `katma; katussõ `katmine läits muidu ruttu, aga tu `vitsu `käänmine ja `keitmine võt́t paĺlu `aiga Ran; katuss om lagunu, kes‿tu katap tedä; kuuse `koskiga kateti sanna katuss Nõo; õle ku̬u̬ `panti üless rehe `pääle, noist kateti õlekatussit Kam; alasi katõti nii, et tümeʔ `välläpoolõ; vanast katõti napu katuss Har; võta katusõ `laìju ja naka `katma, kataʔ ar, siss nak˽ai läbi `ju̬u̬skma `tarrõ Se
4. sööki lauale panema siis akkati `lauda kattamaie ja `pandi `süömine `lauale ning `süödi Lüg; `pulma `lavvad `oldi kaik `enne jo kadetu `valmist Vai; `katku teite `taeva `lauda (öeldi söögi eest tänamisel) Jaa; laalatet naene ei tõhi `lauda katta `paĺja `piägä Kod
kattine kat́ti|ne Tor Saa SJn Kõp, katti- S Rid Han Kse Vil, g -se katkine pane `tuhlid kattise kaussi Khk; Saapakoonud oo ka tükkis kattised jalgas Kaa; kattised `riided Kse; kat́tine ruus; sinu kat́tised sokid tahvad `pöitada Tor; ei saa `leibä lõigata kellegiga, [nuga] roostetand ja kattine Vil
kavaler kava|le(e)r (-lier) Kuu RId spor S, Var/kaba-/ Tõs Tor Juu Kos KuuK JMd Pee Koe VJg Trm Ksi San/-ŕ/ Lut, -ĺee·ŕ Se, -liiŕ Hää, g -i /-`lie·ri R/; kava|li̬i̬ŕ (-liiŕ) KJn Hls Krk(kama-) Nõo/-r/ Krl, g -leeri
1. peigmees, austaja rikka `kavalie·ri saad Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; tal ju ka juba oma kavaler Khk; Tüdruk tee midagi, liperdab poistega, ega õhta uus kavaler Pöi; `löidis uie kavaleeri, nutab taga `endist `kavalee·ri Tõs; nüüd o kavaliirid petised, täna laalatadass, oome lahutadass Hää; tüdruk ootab oma `kavalee·ri tulevad Juu; tal tore kavaler küll Trm; naisterahvast kutsutasse armukene, meesterahvast kavaler Ksi; tal mitu kavaleri, tea‿ńd misuke se `õige on Plt; ennempist ütelti nu̬u̬ŕmi̬i̬s, `pirle ütelts kavali̬i̬ŕ Hls; no kos sinu kavali̬i̬r om? Nõo; su kavaĺee·ŕ sai `pessäʔ Se
2. sõjaväelase aunimetus enneste `ollid kavalerid `mõisniku au sees Tor; ma ole Märt `Kangur, kavali̬i̬ŕ ja undervitsi ohvitsi̬i̬ŕ, suur auväärt kavaliiŕ Krk; ma oli kavaleeri teenistusen San
keegi `keegi (`kiegi, `ki̬i̬gi) hv u R S(hv u `kee|gid Muh Phl, -ged Rei) Mar Lih HaLo VlPõ; `kes|ki u R spor Sa(-kid), Käi(-ket) LäEd Tõs Ha Amb Kad Iis spor TaPõ, Vil u Trv Hel T Har, `keśki Hlj IisR Amb ViK I TMr KodT; `kiski, `kiśki L K, `kiskid Khk Muh Hi Ris; g kelle|gi Krj Vll Pöi Muh spor L Ha , Kod, -gid Jäm Muh, `kellegi Jõe Lüg, kene|gi Lüg Käi(kenne-) HMd Kei;p keda|gi (kedägi) R Khk Pöi L(kedäge Var) K(keägi Kõp) Kod KJn Vil Trv Krk u Puh, -gid, -git Sa Muh spor L, Ha, -ged Pöi Hi, -gist spor Ha(-gistki Rid Nis) , -gest Hää, kidagid Khk, kedad S(keda˛id Khk), keda˛i|d, -tki Lih, kedä˛id Kir, kenegit Lei, `kestegi Nõo Rõn.Käändelõpud liituvad hrl partiklile, nt: all kelle|gile Sa Muh L(-gil, -kil[e] Saa) Nis Rap VMr Pal Ksi Plt Trv, -gille R(`kelle-) spor Ha, ViK(-`gille Sim), I VlPõ, kellengil Noa, kessegile Sa, kene|gile Lüg(-gille), Emm(kine-), Rei(-gele), LNg Kei(-gille), kenne|gile LNg Rid, -ngil(l)e LNg Kei, kuid: kelle|legi Mar Sim TaPõ, `kelle- Hlj VNg, kene- VNg Jõh(`kenne-) Vai. Lühend- või erandvormid: all `kellegi spor R, ad `kellägi Kuu, `kellellagi Hlj, kelegil Ris, `kelgi RId ViK TaPõ, `kelgil Mih, abl `keldägi(-lt, -ld) Kuu, kom kedagiga Jõh. Pl esineb mõnes murrakus: g killegite Khk, kelle|gite Kaa Mus(-tegid); all kesse- Mus; kille|gitele Khk; ad kesse- Khk Mus, kelle|gitel (kille-) Khk, kom kellegitega Kaa. Rõhutamise korral kasutatakse sag kahekordset partiklit: `keegigi Var, `keegitkid Krj; p keda|gigi Ann Kod(kedä-), kedagi|stki RakR LNg Rid HJn(-tki) Kul HJn; el kelle|gistki Var JMd, kene- Kei; all kellegi|llegi JMd Sim, -legid Vll; ad `kelgilgi VNg; kellegi|lgi Aud Juu Ann(-`lgi) VMr. Murrakuis, kus keegi ~ keski on uuem sõna, võib selle vormistik kokku langeda murdeomaste sõnadega kengi, kennegi, kennigi.
1. ind-pron substantiivselt a.  (isikutest, olenditest) teadmata-määratlemata kes, üks(ki) Ei tänä old kalu `kellägi; Ku pihu sühütäb, siis saab `keldägi raha; Ei mina ole `millagi `keldägild midägi `muidu `tahtund Kuu; `võt́sin ikke südame `rindu ja tulin sis ikke edasi - -, noh ei `kallale tuld kedagistki säl RakR; ega suvel old meil `kelgi `püksi jalas; `kessegil ei ole `kuiva `eina lakkas VNg; egas `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd; [kui] ma tahan kedagiga kokko `saada, siis `viipan `käega Jõh; `sitke ei `raatsi `kellegi (~ kenelegi) midägi `anda Vai; kuidas `keskid `ütleb Ans; ülekohus ep seisa killegite kottis; nüid pole noĺk `mütsisid mette kellegitel änam näha Khk; Ja kust seda `leiba kessegile `seistes käde tuleb Kaa; map `näita seda mette kellegilegid mette Vll; [kui] kukolend, kägo toleb `öue `laulma, siis soreb `kesket ära; pole see kennegisse `korda läind Käi; ei põle kedagist tuln, ei tuln `keegi Kse; tuleb `kiski, `keegi. teretab Tõs; Koolilapsed sõid mis kenegil `juhtus olema; nisukene kuri saks oli, tema ei kuuland kedagist Kei; Eks `üelda mõlemaid: `keśki käis `õues ja `kiski oli tuas Jür; kuda neid elu`päävi on kellegille jägatud Amb; [voodi]lina ei old `kellegi·lgi mitte; `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni (koer) Ann; kuda `kiegi olivad õppind VMr; üöd olid igaüks kus `kiegi sai; sie piab jo nisuke riivatu inimene olema, et ei sua kellegagi läbi Kad; `ütle `ki̬i̬gi või `ütle `keski `kumma tahad. `keski one ike vanem; vai `ki̬i̬gi kedägi mõrsuka edess oiab Kod; kõrva`kuulmene ia ehk alb – kud́a `kelgi on Ksi; mitte es `vasta `keski `miule Trv; mul ei ole enämb kedäginä Puh; mul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile; ei ole mul kellestegi `puudust Nõo; ei olõ `tohtnu `keśki kodo ligigi enämp `tulla KodT; kellist kedägi (analoogiavorm) mitte kedagi ei old `kellist kedägi tuass Kuu || (osaalus)Jõe S kedagi `andas `mulle ühe laudlina; kas kedagi käis meil? Jõe; kedagid `eeti sind `otsimas käind Jäm; vanast olid poisid `loulusid teind ikka, aga niid ep tee `loulusid änam kedagid Ans; kui kedad surnd on, siis `peetasse matussi; seda‿p tεε kedaid Khk; kedagid oo tale selle annud; kedagid ~ `keegi tuleb Krj; Üütakse ka angerjas ja vingerjas, kudas kedagi on `arjund Pöi; `kohkun `aige. ja seda‿s paranda koa `kiskid änam, pidi ää surema Muh; Ehk kedad viib mind ka Talina Phl b.  (esemetest, nähtustest) miski, ükski (asi, töö jne) oli ka sis kohe suur lapp, kohe nii paĺlas et, ei olnd kedagist Noa; et järele ei anna kellegist `ühti (kangekaelne inimene) Mar; mis sa mud́u `tühja plaristad, kui sa kedagi ei tea Mär; sinu käe ei `kesta `keegi (ükski asi ei pea vastu) Kse; paegutatse teese koha peal, tiha põle kedagi, `vastu või koa akata `ühti; kedagid kuulda ei olnd, ei `lartsu ega raginad, `muutkui kukkusid aga (tähed) Mih; teesed tuld `väĺla, põle tuld, põle kedagist näha Kei; `üt́sid et kui - - ilma oubita käid ehk kedagi, et siis kohe maa `lõhkeb Kos; ega plekist old sel aal kedagi. paa `tekled ja kõik olid puust Amb; on odra rehi ehk kaera rehi ehk mis rehi `keegi on; kui nad täna tulevad, nüid mul põle kedagigi `rääkida Ann; kule noorest piast ei ole `keegi [töö] `raske Pee; majadest põlegi suurt kedagi enamb alles VMr; kes `luama tappavad, eks nied tea tema süsi`konda, mis nie `keśki on Kad; vahel oli [keskhommikuks] kas `kartuli pudru või kedagi Lai; `tiiskuse `aigus, `kiigi [rohi] ei `aitand SJn; ei saa `leibä lõigata kellegiga Vil; ei ole temäl `keski ää, ei `kõlba temäl sü̬ü̬ḱ ei juuḱ, ei olek Trv; nüid om `viimäne väits ärä käkitu, ei saa kellegagi `leibä lõegata Nõo c.  (partitiivis eitavas lauses, väljendab konstateeringut, mööndust jm) [pole] lugu, tähtsust, tulemust; [on] ükskõik; paratamatu aa ku ta [teder mänguajal] kohe vakka jääb, las `olla, ega sest kedagi pole Noa; põle kedagist parata, tuleb see `estomine ää `estoda LNg; ei mul põle kedäge, olgu poi või `prostoi· Var; Miol põlõ sellegä kedägid `pistmist Khn; aga parata ei ole kedagi, töö tab tiha Pee; küll olen sõideld selle `juomise pärast, aga ei kedagi Kad; egä magamisess ei õle kedägi, aga ihu väsib ärä Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi. muidu üks inimese tükk, nagu puu tükk; põle kedagi, küll me soame [toime] Plt; veerest oli mõni pidim katik minnu, si̬i̬ es ti̬i̬ kedägi Trv; lu̬u̬me täl suurd ei ole kedägi Puh; ega kedagi 1. mis siis ikka, olgu peale ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; 2. (eelmist väidet kinnitav) üldse mitte `Kördist mina küll lugu ei pia, sie ole toit ega kedagi IisR; siis põlnd naa `tohtrid naa pailu ega kedagid `ühti Kir; ega ma täda tõsnd seda `korvi ega kedagi `ühti PJg; me oleme rannast nii `kaugel, ei soa `silku ega kedagi Juu; käib nagu üks igavene kaltsu pussakas teine, ei äbene ega kedagi Kad; teit üte nuia [talviseks lutsupüügiks] valmiss, ku lumet ega kedägi tullu ei ole Trv; (ei) kedagi, muud kedagi (välj hüüatust, konstateeringut; kinnitab eelnevat väidet) noh, kedagi, tõmman selle vaname kirstust `väĺla ja Aud; kedagi – uni läks `jälle minema ja `peale ei tule Juu; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; muutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; jõud on kadund, istu `jälle ja sealsamust jõud `jälle ots, ei kedagi! Plt; nõnda, surõnu ärägi ussõ pääl. ei kedägi uvvest `sülle säält ja, viinu vaname `säńgi KodT || van fig mis te meilt otsite? – kedagi! (pilkav vastus) – kedagi läks ammo meilt mööda, kee kot́t oli `seĺgas, kana setast kepp oli käe Mih
2. ind-pron (adjektiivselt) ükski, mõni, mingi(sugune) (kohati lähedane 3. täh-le) `oia `üksi `päine oma kääs, ärä `tõistele `kellegi `anna Lüg; siit kedagid mees oli nεind Khk; egä `keegi `endine aeg ei tule tagasi Mar; ei tiand selle [haiguse] `vastu kedagid `rohtu `ühti Kir; see oo nüüd `kindlasti tääda, et sii kedagi küla oo olnd Mih; `kiskid laeva `kapten jutustan Ris; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjapεid ehk Rap; ja siis panin ühe `sit́si rät́iku ehk ühe `valge aśja kedagi `otsa, siis nad nägid Jür; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; obese ihu ei paranda muu `keski ku `prantsuse eli Kod; karjussel - - olema oma `kortel kus ta saanas olnd. ja kos nad `ki̬i̬gi olivad Pal; `keegi asi [haigele] põlvele ei `aita Plt; [lood] nõndapaelu ku sa neid `silmi tahat kellegile sukale panna; ku poig kodu tule - - siss ole terve, siss ei valute `keski kotuss Trv; keegi kord (kunagi, igal üksikul juhul) kuus `võrku ja kaksteist `võrku, kudas `ki̬i̬gi kord jäda on Hää; vahel oĺlin masina päl soputamas ja kus `ki̬i̬gikord `pańti; no‿s mehed `niitsid. üks kõik kis `ki̬i̬gi kord `niit́is; mis kiigkord `juhtus Kõp || (pole) hea, korralik, arvestatav vm (sisult eitavas lauses) Vai sie on `kellegi obune, mis sul `aiste vahel on IisR; pole kelletegid `tuhlid, pisised nurmigud muidu Mus; nee põle kellegid inimesed Muh; see polnd kellegi punane, mis maa`rohtega `tehti Mih; tal (toidul) ei ole kellegi maik, ta ei `kõlba Aud; tule `kańnisi ja tõrva `kańnisi ei tule korjata, need põle kellegi rohod Juu; mihed ei ole kellegi aśsad Pee; sie põle kellegi tie VMr; si̬i̬ ei õle kedägi mi̬i̬s, üks aĺp on ja pu̬u̬l `kaaki Kod; tu̬u̬ ei ole kelleki u̬u̬r ei lit́s, tu̬u̬ eläb vagast elu Nõo
3. adv (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse; kuigi palju sind ma‿p karda kedagid Muh; nüid põle kedagid änam kala, niukest kala kui `enne oli Kir; vili on nii kuiv ja ilus, mitte kedagist ei kuivatand Juu; alatine sadu ei lase kedagist `vilja korjata JMd; rasv patta ja kivi `sisse, `seepi ei saa muud `moodi kedagigi Ann; tia sa teda kedagi `uskuda VMr; siis lääd otse, aga alb on `käia - - ei saa kedagi rutem Lai; va `tolkus ropendab, ei küsi teesest inimesest kedagi Plt
Vrd kee-keegi, ken, kenegi, kengi, kennegi, kennigi, kes, kessegi, kiigel, kiä(gi), kuagi
keerasmik keeras|mik Trm Lai Ran, kieras- Pal, kieräs- MMg, kiäräs- Kod, g -miku
1. tuulekeeris, -hoog vihimä tuleb kui tuule kiäräsmikud on väljän Kod; tuulispask kieranud, tuule kierasmik Pal; tuulispask om ike temä periss nimi, mõnigõrd üteldäss kah tuulõ keerasmik Ran
2. ümbrusest eristuv koht, põllu- või heinamaalapp; lamandunud koht viljas lepikus lage keerasmik Trm; meil liivaseid `maasi ei ole, suurem jagu on savi keerasmikud sees; mõne põllu sees on rebase liiva küngas, keerasmik sees põllul; keerasmik on põõsaste vahel, kui niidad. kui lähäd kaaruga ja tuleb sinu kaaru `piale se keerasmik, sa piad ise ära `niitma Lai
Vrd keeraspää, keerastik
kell1 kell g kella eP M T Krl Lei(-), g `kella, -ä R, g kellä spor L, Juu Kod KJn eL(keĺlä, ḱeĺlä Se Lut); kell g kellu Khk Pha Var VJg Iis; n, g kellu Sa Muh Ann, `kellu, -o R
I. 1. (hrl numbrilaua ja mehhanismiga) ajamõõteriist mäledän ise, meil ei old `kellu Jõe; eks ne `kumbasid on `niisugused, `justku `kellud; `meie kell ei ole vist kohal, `näütä kuu`päivi, ei `näüdä `oigust Kuu; tulin `kella `vahtima; `meie kell `püiäb taha `jäädä; neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga (osutit) Lüg; ku `kello `kaasas ei old, siis `tieti `taiva `tähti järele Vai; vea kell üles Jäm; kellu ukka läind, see ep käi; nuiad ülal `kurkus kellul (kõrgel); kui pole `kella, nigu siga kottis; Kellu näidab pudru`kordi (valesti) Khk; vana kellu, aga ise raasib `keia Mus; `vaatab korra kellud Pha; Mu vanad `ütlesid ikka, mis sest kellust, `päeva `näitab `aega `päike, `ööse taeva tähed ja kukk Pöi; mene `tõmba kellu üles, ta oo maha vaon Muh; kukk oli maja kell; Kuule, kellu seisab; Kell on uur`maakri leiva kannik hum Rei; kella seiar on peal `lahti Phl; kellal oo koa raag (pendel), - - mõni `ütleb, see oo kella `tärkeltiks; kell keib ette Mar; parandab vana kellut; kellu seenä piäl rõksub Tõs; mede kell lü̬ü̬b valest Hää; kell oli kurdi vahel, kuld ketiga oli `kaelas [naistel] Ris; kell tõksub edasi tiks-tõks Juu; Sinu kell käib lehma kella järele (on vale) Amb; `tõmma kell üless JMd; kui pää `paistis, siis sai samudega [aega mõõta], kui `pääva põld, siis sita sõńn oli sie kell, sie oli karjatse kell VMr; kell oo seenä piäl, uur one taskuss; tähed õlid vana rahava kell, - - tõene keĺl õli kukk Kod; kelläl om kat́s `nuia, üteg ei lü̬ü̬; kellässepp oo siin, temäl paĺlu `kelle Krk; egä vanast es olegi muud kui saena kell Ran; kell piap ka üless `käänma, muedu jääb `saisma; ku̬u̬l`meistrel `olli tunnipakk, perän tunnipakku teḱkusivä kellä; Kell näitab toda, mes ta eila näidas hum; Kell näitab rakvere kuupäivi (on vale) Nõo; ommogu ma käi `kellä kaeman, panõ kõrva mano Võn; vanast üteldi uuŕ, vanast kell es üteldä Ote; vanast tsiga oĺl aigraamat ja kikass oĺl kell San; vanast näet `keĺli es olõ es Urv; `katsamõ päävä kell (8 päeva tagant üleskeeratav) Har; vai vanast no määnest `kellä oĺl talohn, siss oĺl kikass kelläss ja agu herändäjäss (1855) Rõu; vaest kelläl tu̬u̬ veder piḱk um Plv; kikaśs oĺl tu kell, kes üless ai Räp; ḱell om jääńü üless `ḱäändmäldäʔ Se
2. a. kellaaeg `ohtu saab `viidud `kellu `kuue ajal `vörgud meresse Jõe; kell on `seitse minuti vaja puol neli; `kello `kuuest `tousid üles `lehmi `lüpsämä Kuu; mei `läksima `ommiku `kellu kaheksast `kuoli, `ehta `kellu `viieni olima VNg; `kaugel sie kell on juo (mis kell on?); meil `süässe kell üks `lõunet, kesk`õhta `kella `viie ja `kuuvve ajal Lüg; midä se `kello on jo; `ommiko `kello `neljäst `saimo `randa Vai; `öösse tulid sedasi, see oli kellu `kümne, ühe`teisme ajal, peiu koju jälle see pruudi sajarahvas Jäm; kellu on verend `puutu `seitsmest; kellu käib juba `nelja Khk; kui uus `aasta oli juba `algand, kellu oli juba nii `kaugel, et kaksteisend oli, siis akkasid `pεεle uue `aasta poisid `kεima Mus; talupoea löuna oli kellu kolme `aegas, saksal kahest `teismest Pha; kellu ühessa `aegus oo ju vidune Muh; kell oo `seitsme peal, kell keib `seitsme peal (kuus läbi) Mar; lähme nüid magama, kell on nii `kaugel juba Kir; kellu neljäst viiest juba üles, akka `keträmä Tõs; `mõtmõ kelläst (mis kellaks?); mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kella `kümnest kuni kaheni `viidi maea tühjaks Kei; `enne vaadati `kella `taeva `tähtede ja kuke laalu `järgi Juu; kell on kümme minutid ühe pial Kos; Kui `niitma `mińdi, ikke kella kahest kolmest `tõusti ülesse Tür; kell akkab viis `saama Iis; kell oo viärändi peräss kaks; kell one `kaugel jah (palju); `õhtapu̬u̬lt `päävä, si̬i̬ tähendäb kellä kuvve aeg Kod; kella kahessa aeg oli keskomik, kella kahe aeg lõõna Pal; ma `vaate, paĺluss kell saa Krk; `ü̬ü̬si `virgenu ta üless ja `vahtnu `uuri, et mes kell om Ran; kellä `kümness jõus kodu; varju pääld näedäti ärä [karjasele], kona kell kat́stõisskümme om; me kuuleme siiä kah, ku ta (raadio) `kellä `ütlep Puh; ku ollit joba tü̬ü̬d tennu kellä kuvveni, siss `anti pruu`kosti Nõo; ma käesi tare man, kai mis kell om Ote; kelläss `katsõss oĺl kõ̭iḱ vaĺmiss Rõu; niideti niikavva ku˽kelläni˽`kümneniʔ; ku siist `aknast päiv `sisse tulõ, sõ̭ss um mi̬i̬˽kell kat́s, `olkõ sõ̭s valitsuse kell pu̬u̬ĺ kolm vai mis taht Plv; kelläss kolmõss om puśs Võrol; kell saa joba veerandi i̬i̬st üt́s Vas; Kell tege iks `umma (aeg veereb) Räp; mis kellä ommaʔ joʔ; kelläst `üt́säst kelläni üteni om säidse `versta su̬u̬ kaal ja sinnäʔ sild tetäʔ pääle tu̬u̬ `aoga arʔ Se; ḱell om kat́s`teiššüme Lei || No kell pime – `tüälä, kell pime – `õhtale Jõh; Kell üks – muna küps, kell kaks – karna·ps, kell kolm – koti tolm, kell neli – neitsil laps, kell viis – viinad joodud, kell kuus – kosjad käidud, kell seitse – nüüd saab seista Jür | kell kümme ~ sada fig halvast asjast, tulemusest Nüid on sul kell kümme (karistus tulemas) Plt; vana Kareli Mäŕt om ku tulep, siss om naestel kell sada (kiirus peal) Nõo; Varste om kell sada (eluots käes) Räp; leĺläkene üteĺ Kõva `Põtrat, et Kõval joba kell kümme, perse joba jaah́ (surnud) Se b.  ajaline tähis olime kellast `kella, oop`kaupa Mär; kui tüki tü̬ü̬ `oĺli ja me enne `kellä saeme, siss `istsime sinna lõhmusse juurde `pääle Ran
II. 1. tilaga õõnes (metallist) helitekitaja (ka märguandeks); krapp; pl kuljused ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule (ilma vaevata ei saa midagi) Jõe; mones kohas on `kellu (signaalpoi) uduga VNg; `kellod `panna `aisa `külge, siis keliseväd; punasi `aigo jo `voeti [kiriku] `kellod maha; `lehmil on `kellod `kaulas Vai; `sisse lööma kell, niid kirk lihab `sisse Jäm; vanast keisid loomad `metsades, siis olid veistel kellad `kaεlas; siis `löödi sööma `kella; kui obused kella ääle `kuultsid, siis änam paigast es liigu Khk; Veiste kellad panid palisema Kaa; selle kella rambaga neh nüid tiristavad äga pää; obustel olid kellud Vll; kellad löövad kui rahvas `kerku lähvad Pöi; kaks oost `olli ees, kellad peal, siis sõedeti kelladega Muh; ärrastemehel olid ikka kellad pääl; Poe oli tühi kut kell (päris tühi) Emm; pane loomale kell `kaala Rei; kellad `üüdvad; suur kell teeb pau, pau (kirikutornis); looma leiada sess ülesse kella järele Mar; lõi `surnole `kella Kul; Küüdik `kaotas kella kaelast ää Mär; Kiś kellaga `lehma otsib, sitasaba saab (öeldi väga valivale) Han; ku kell kaua kõlab, siis tuleb teist `ilma Hää; kõik suavad `õhtale kui kell lüöb Hag; peiupoiss kõlistas `kella ukse taga, `enne kui ta tuppa tuli; kari tuleb `veistega, kellad traĺlivad; vana `oasta `õhta lüiakse koa `kella; kui kirikärra `sisse lähäb (kiriku), siis kellad üiavad Juu; suured kellad nied `pańdi `aistesse JMd; `vaesemates mõisates, kus ei `jõutud `kellasid `suada, olid ikkegi kolad alles Kad; kell lüöb `õhtalle; `surnu `vasta `lüia `kella, `surnu järele `lüia `kella VJg; Täna paĺk paika, omme paĺk paika, nädalas kõrd paika ja kuu aa pärast saun kui kell ülevel (nagu naksti); kellaga irmutatasse kala Trm; `kellä elissäväd ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; vene kerikun kelläd lüäväd; lesed võtavad naiss ilma kellätä Kod; kosilane tuleb, siis olid kellad obuse kaelas Ksi; kellad olid vasest või nahk rihmaga aisa `külge sidutud Lai; neist `kellest ma ei tää kedägi; ku mia mõisan olli, siss kutsuti kelläge `süümä; kelläl olli lugu ka, kuda tedä `lü̬ü̬di; enge`kellä lüvväss kate kelläge; õnnetusel ei ole `kella kaalan; mes viga õli elädä, alate piĺl ja kell (lõbu laialt) Krk; obesil olli kellä sepädel tettu, tila `sisse joodetu Hel; vanast [võrgul] `sulli es ole, siss `olli kell, nigu kala lei, nii kell kõlgsat, siss pidi `väĺlä `tõmbama Ran; mõnel `oĺli kraṕp lehmä kaalan, mõnel `oĺli kell Nõo; hobõsõl `vihmri kõrvalõ mõ̭ni pańd kat́s `kellä; `mõisan `lü̬ü̬di `śu̬u̬mad vallalõ `laskmise keĺl Har; ilma kellä löömädä ja kõ̭gõdaʔ aet `hauda Plv; kellel es olõʔ `kellä, tuu pańt `kuĺjuse [hobusele kaela] Räp; Kuʔ hüä kõrv `kellä lüü (kumiseb), kuuled hüvvi uudiseid; ku om kell, sis panõ kell kaʔ pääle, sis läämi `uhkõʔ meheʔ; kerigu tooross lüü `kelli Se; `keĺliga andass helü [jumalateenistusel] Lut; kellaga siga fig inimesest, kes ei tereta Kas kellaga emist nägid? Hää; kas kellägä orikud ei nähnud? Kod; kas kelläge siga näid? Hls
2. fig a.  kuulujutt; laim Keik läeb kui kell küla `piale IisR; niid käis suure kellaga läbi küla (keelekandja) Jäm; tühi jutt `ööldakse kell olevad Juu; Nagu üeldasse, et rikka aigus ja vaese õlle tegemine, see käib kui kell üle valla Trm; kas on kell mängikańnis olnd, et nii paelu `tühja jutta räägitas KJn; Kui `tühjä juttu aetes, üteldes: nüid valetes kiriku kellä, midä suuremb jutt, seda elevamb kell Hel; kell kaelas halb kuulsus se pani omale kellad `kaila (tüdrukul halvad kombed) Jäm; nüid on kell `kaelas, inimste kää, laksub äga `pεεle, kis vötab kella `kaelast änam εε Khk; Teeb eiga kella `kaela Emm; ma ei taha eesele seda `kella `kaela teha Mar; on aga ea kell `kaela `tehtud Juu; Sa tied mielega omale kella kaela Kos; mina seda `kella oma `kaela ei taha VJg; tema on teśtele küll neid `kelläsi `kaela teind KJn; jutt nigu kell kaalah, lööväʔ nigu `kellä Plv; kella lööma ~ suure kella külge (panema) kuulujuttu levitama Ributab `asja `suure `kella `külgi Kuu; Juo sie on `jõudand `müöda küla `kella `lüömas `käia; Eks sie saatana krappi kai olegi juo kõik `suure `kella `külge ripputand IisR; tieb surt `kella, ega sie põle ometi seda `muodi Hag; Kuulis, et kella löödi, aga ei tea kus kirikus Jür; Siis õli külas jälle neil kade`kopsudel kella `löömist: nääd kuda oma raha pillub; Sie on oma `rahva asi, ega seda maksa suure kella `külge `panna Trm; Sa panet ka kik suure kellä otsa Krk; Tütrigul es kõlba sinna perekonda minna, kos poiss oĺl, et mitte naaru `alla jäädä ja oma au ilma kellä küĺge panna Nõo || mull, vahutort (käärimisel) ölut keib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles, - - veel pullid pεεl Khk b.  kuulujuttude levitaja tämä sie on nagu kell käib üle küla Jõh; küla ~ (küla)naiste kell lobiseja on va küla kell, käib `mööda küla `kellasi kõlistamas Juu; on üks vana naiste kell, külanaiste kell sie jutt VJg; si̬i̬ om üts külä kell, selle juttu ei massa kunagi `usku Hel; sina kõneled jo külä kellägä Nõo
III. millegi (väljaulatuv, ripnev) osa
1. euf isaslooma, mehe suguorgan Vanal mehel juo `kella `karva`vetru `katki Lüg; nii sügäv, et tahi minu `kellatki kõik jättäda vette (Kalevipoeg öelnud Peipsi kohta) IisR; `vastlabä oli `paksu suppi, liha sees oli mitu juppi, `jäära kell ning pεε ning sarved, kes sest said, need keik olid `terved rhvl Jäm; nee mölemad juba midu `aastad ühe kella kälilised (ühe poisi magatada), teep kas `kumpkid naiseks saab; keib tüdrugutele `kella taa ajamas Khk; Kellust `saati oli lumi maha tulnd Krj; Kas sa kurivaim paned `eese kellu `püksi, ma so `riule näita; Saksa kellaga `tehtud (isa sakslane); Vana oli täiesti kellade väel (ihualasti) Pöi; kell `olli `kangel taga; sadajalad oln kella `karvade sihes Muh; kõik kotid ja kellad `paistsid Kse; vahel kell tikkis taga Tõs; kui mees isi `käija, siis kellad `käia koa Juu; Eks kange kellad ikka kohitseta (kõrkus saab karistada) Trm; kell on muńn, kas sa et tiä; kell `kerkib kenä `piäle Kod; hum keedan kella leent ja panen muist `muńna `ulka Lai; vanal aal ess ole `kellä mujal ku `püksen; värisess ku `varga kell, ku inimene `irmu tund; sii obene om kellass ärä kasunu (väikesel hobusel suur riist) Krk; laku nu uma kelläʔ (sõim) Vas; Kellä ripõndõllõssõʔ, karva kahisõsõʔ = `uibo Räp; häräl omma ka kelläʔ, mehel ka nii samadõ Se; kelli kokku lööma suguaktist poisid vahest loravad et lööme kellad kokku Juu; mis muud ku lööme kella kokku Krk
2. kuke lokutiHi Se Lei kuke kellad kurgu all Käi; kuke kellad on verised Phl; kikkal‿maʔ kellä lõpuste all ku kõrvaʔ Se
3. taime osa a.  kartulivili (pealsete küljes) `kartlil om paĺlu kellasid Krl b.  kapsa juuremügar Kapusta istutamise man es lasta mihi peendrest mitte üle astu, et kapustile kellä ala ei kasvas Trv c.  lille õiekellukas nukukübärä om lillasinitse, kah kasvab vaŕs `pisti ja nigu kübärä ehk kellä sääl küĺlen Nõo
kelmama `keĺmama, keĺmata Hää Kos Amb(-l-) Koe Sim Plt; `kelma|ma, -da Kuu VNg Lüg(-maie )
1. kelmust tegema; petma Ei ma lase `endäst `kelmada; Vade egass ma sidä pedä ega `sutsugastigi `kelma, et se käsi o nisukkane [haige] Kuu; `saima (saime) sedasi `jälle `juuti `kelmada VNg; `seuke `keĺm, mis `keĺmab `teisa Hää; keĺm inime `keĺmab teist Kos; Pärast poole kadus see `kelmamise mood ära, tehti `õigust kuda kõrd ja kohus Trm
2. pilkama, narrima Ei ma lase sinu `endäst `kelmada Kuu; kõhe püäb tõist sõnudega `tõmmada ja `kelmada; `teie `kelmatta minuda, mina `kelman teid, noh sõnudega Lüg; Rumalasti teisest räägib, ti̬i̬b teise alvaks, `vaata si̬i̬ on `keĺmab, `teisi `laimab Hää; akkasid teda `kelmama, et Koodi-Jaań. `teisi ei ole nii kelmatud Amb
kihutama1 kihu|tama R(kiho- Vai, -mma Lüg Vai) eP(keho- Mar, kiho- Ris Kod; -dama Khk Emm Rei) Trv T, -teme M San; kihu|tamma, kiho-, (ma) kihodaʔ V(-tõmõ Krl, -tõmmõ Har Rõu)
1. kiiresti jooksma või sõitma; tormama, ruttama obune kihuta `nindat saba `sirge VNg; kihutas tuhat`nelja `metsa `puole Lüg; `Ualib sul siis `ninda koledast kihutada Jõh; läksid kihutes obustega minema, `jätsid mind maha Khk; pani kihutes `autule `järge `joosma Krj; Teel sai [hobustega] vöitu kihutud Pha; vanad `pannid obused ette ja läksid kihutes põllale Muh; mis sa kihudad obusega nii palju Rei; kihotas nii vaĺloste `sõita et Mar; ennevanaste ika kihutati pulma tiel Hag; läks `müödä `muandid suure kihutamisega Juu; laulatuse ajal kihutand aga `Tuolse `rüütel obusega kohe kerikusse Rak; Uugo võt́t oudoga `irmsass kihutata Kod; läks suure kihutamesega meilt `mööda Plt; Noora tuleb rattaga kihutes Vil; küll kihutõss kõvaste; kihute no nigu jõvvat Hel; joba kana litsup, nüit ta kihutap `ernede `õkva Nõo; säǵä kihutanu vett piti edesi ku kohhin Võn; sa olõt kõvastõ kihutanu, obõnõ om hämm Har; hobõsõ kihudi mitu `tiiru `ümbre rehetarõ nigu˽koĺlin Rõu; kihot́ kerigu poolõ Vas; ta kihotass hobõsõgaʔ ni et hand jovva ai `järǵi Se || Suured mustad pilve atakad kihutasid `mööda taevast edasi Pöi
2. a. ajama; tagant sundima `metsavahi `kueraga `seltsis olid `suures maas kihutand jänekseid Jõe; ärä kihuta tõist `ninda [tööle] Lüg; midä sa kihudad neid `luomi taga Vai; tuul kihudab `pilvi nii nobest Khk; `siia pole teiste taga kihutamist `tarvis, ma tee selle isegid ää Vll; Tämä käe obused äi seisnd, ta kihutas nee poari `oastaga läbi Pöi; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; ma kihudasi loomad `kougele Rei; mene kehota tä ülesse maast Mar; puĺl kihutab lehma taga Ris; mis sa neid `loomasi nii paelu taga kihutad, teed `neile ädä Juu; ema läind ja võtt [tüdrukul] tukast `kinni ja kihutand koju sialt JJn; ta‿i `laskma `luomi `süia, mutku kihutama aga kuertega taga VMr; kihutab teeśed `tüüsse ja isi jääb kodo magama KJn; mia võti sia ette ja kihuti sia kesänurme `tõisi `otsa; Kihuta maast üles, ärä lase sängin vedeldä Nõo; mis sä tedä (hobust) kihotat nii kõvastõ, `aigo sul es olõʔ tulla `tassampa Räp; püssäga kihot́ takast Se || fig kuri kihudab taga, sellepärast ta teeb sihandussi `töösid Khk; mes sa `uhkust ja elo takka kihodad Mar; töö kihutab taga, piäb ruttu tegemä Tõs; vanakorat kihutap takst, inimene ti̬i̬b Nõo b. välja või ära ajama, eemale peletama kihutasin sene majast menemäie Lüg; miä kihudan sinu siit omast majast `vällä Vai; mine kihuda nad kodund εε, et nad tühe saavad Khk; `enni `mõisis `ööti, ma lähe kihota näd söömast `välla Mar; mine kihuta see veis `väĺla, nää tuli meie `lauta Juu; sõsare kihutab minemä Kod; `Sakslast põgenasid, kihuti meid kiik sihist `väĺla Vil; kihute ta minem ku ta `seante kuri om, kihute ta `puhtess `vällä Krk; põrss kihut `lamba jälle laadast `väĺlä, kos si̬i̬ ja tõene Nõo; egä üt́s kihut́ [loomad] umast aiast `vällä Vas; kihotat umast tarõst `vällä Se
3. a. lööma, virutama; loopima, viskama mis sa `ninda pali viest `selgä kihutad eneselle Lüg; `eildene tuul kihutas kõik õunad maha Muh; mõni obu kihutab saba kui sa teda lööd Tor; vardaga piad [rehel] kihotama ülekaela Ris; ma kihuta `soole käu `vastu `vahtimist Tõs; kihutasime ikka kive mere Khn; kihuta `talle üks täis Juu; üks pulmaline läks `ratsa mehele `vasta ja kihutas õlut obuselle `vasta `siĺmi JõeK; puid kihuta `ahju nii pailu kui tahad; paha obune raiub tagant ülesse ja kihutab saba VJg; `erme lehed kihuteti sigade kätte Kod; `aknest kihut́ kolm kivi `vällä Hel; mul karass eńg täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; ta kihut kõik ao `ahju Puh; sai tu̬u̬d `tuhka paĺlo sinnä˽kihotõdi laḱka ja sõ̭ss `kaśvi tä (vili) kauniss kinä Plv; kihoda tälle üt́s läüḱ Se b. kohendama; kehitama võta ru̬u̬p ja kihuta `ahju kua Var; kihuta tuld, et sööd `jälle `õõguma akkavad Juu; kihuta tukka järele KJn; kihute tuld ütelts sis kui tuli ärä põleb või putus mõni tuḱk maha Hls; `niudi om peeniksess jäänu, muutku kihute `kaltsu ütte`puhku üless; ku undruk maha `laskun, iki kihude üless; einä laiali mahan kujumen, kihute kokkupool; om pesu kujumen nööri päl, sõ̭ss kihudets kokkupool Krk; `ahju vaja kihotaʔ, muido kistuss arʔ Se
4. midagi kiiresti, intensiivselt tegema; kiiresti, hooga toimuma see elavöbe kihutas see säält `katlast `välja, see klimbisupi Jäm; kihutab okiga nii nobest, siis nii `keere lõng Khk; töömis kihutab saiad üless ja kõik; `kurdus kasukale kihutati vel vammus `otsa Muh; ja siis `võetse ja kihotse tä (taar) `vaatide ja `ankrode `sesse Mar; küll ta aga kihutas, lund oli kõik kohad täis Juu; mullu oli jões kole suur vie paisutus kevade, kus kihutas jäe`pialse vett täis Kad; `vaata ku kihotas `suitsu `sisse. kihutab kõva reńdi `selgä Kod; vana jäl kihuteb joomist Hls; `väike Made ollu sõnassepp, i̬i̬st`laulje, tõise kihuten taga `järgi; ma kihudi magamist - - et küll sai Krk; kui mõni puju ti̬i̬ veeren, siss sinna `taade kihutab [lume] Ran; ü̬ü̬ `otsa kihutap juttu, ei lase `siĺmä `kinni panna Nõo; si̬i̬ ehitäp prilla ja kihutap raha `sinna `sisse Rõn; ka kihutas ratast `ümbre ennede rutatõn Har || kratsima, sügama laps kihutas `sääri Lüg; kihudet ennäst, ku kirp sü̬ü̬ seĺlä pääl Krk
5. õhutama, ässitama `treigi ajal kihuteti `rahvas üles kõik Lüg; ta kihudas mu täis Rei; kihutab vihale Tõs; kihutamese tegijad käevad maal `ringi Hää; kihutab oma pärimesega ja küsimesega vihale Juu; kihutas teise vihale VJg; siis nagu kihutad teist inimest vihale oma `rääkimisega Pal; mea kihuti neid `tüllü Hls; kihut temä nii ku tule`u̬u̬gu (viha) täis Krk; kihutap `tõisi vihale `endä `tühje juttega Nõo; tu̬u̬ oĺl hää `poiskõnõ a˽tõsõ˽kihutasõ˽tedä `kuŕja tegemä Har; Mis sa kurja kihotat, paremb matuta Vas; küll oĺliva halvaʔ aoʔ. inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kuŕi minno kihot́ sinnaʔ Se || fig tõine kihuts tõist `kakleme (siis öeldakse) mis sa tult kihudet, tult kistude; mis ta viil tult kihuts, ta esi kuri Krk
kiik1 kiik g kiige Pöi Muh Rei spor L, K Kod, `kiige R (n `kiike Vai, n, g `kiike Lüg), g kiiga Jäm Khk(`kiika) Pha Kaa Hi, `kiiga Kuu, kiigu Khk Muh L Amb JJn Koe VMr Pil M San Nõo
1. kiikumisvahend, kiik `kiige ala `lähtvad `ehtu Jõe; `lähmä `kiikele; `kiige `aisad `käiväd ülevält `arjabust `alle `põhja `raami Lüg; mene `kiige `pääle, miä `kiigudan sinu Vai; `meite külas pole `kiika Jäm; `laube `öhta noored `tantsivad kiiga all Khk; Nee olid pisiksed kiiged mis nelja aisaga olid, suured kiiged olid ikka kuie aisaga Pöi; tüdrikud ja poisid `ollid iga ilm pühabe `õhta värava taga `kiikes ja `tantsisid Muh; Kiik käis üle völli nägu viipsik, aga `purju äi jäänd Rei; ma olen isi kua `kiiku küll teind ja Mär; sui köisid küla `kiikede all Lih; aerudega kiik `oĺli neĺla postiga Tor; `enne oĺli `kiike paĺlu Saa; igä `lauba `õhta ja pühäbä `õhta läksid kiige `alla kokko Juu; kiik oli sial `Sauka talu väravas, siis käisime sial kiige all Koe; ulgakeisi kiigevad siäl kiige piäl Kod; `nööridega kiik Plt; üle võlvi aetasse kiigel KJn; pü̬ü̬rkiik om uvve aa kiik, `juśku karasseĺl laadan Krk
2. lapsehäll, kätki laps leheb `kiika magama Khk; kolm naist maeas, egal oli lapse kiik, tuba `kiikasid täis Emm; Kiiga `pöhjas oli eina kott Rei; jusku tite kiik (kitsas vanker või lootsik) Hää; õli vedruga kiik ja vibuga kiik Kod Vrd kiigu
3. jalaga sõtkutav linamasinSan
Vrd kiiga1, kiige1
kiips1 kiips g kiipsu Emm Vig Kse Han Jür(g kiipsi) JMd Trm Trv Krk San, `kiipsu VNg Lüg
1. kriips, kitsas triip või soon noort kuud üks `väike kiips Vig; Tõnu `tõmmas enne küinega kiipsu, siis `tõmmas veel kaks `kiipsu (p)liiatsiga Han; ennevanaste olid tekkidel kiipsud sehes Mih; tõmmatase riipsu lauaga `kiipsusi Tor; puu pääle kiips tõmmadud Saa || (tüdruku suguelunditest) Ära akka `poiste nähes `pissile, `näävad sinu `kiipsu Lüg
2. vana kulunud asi luud kut kiips, mis sa sehantse kiipsuga tuba pühid Emm; mõlemad vikatid on ära kulunud, paĺlalt kaks `kiipsu veel. kiipsudega `niita ei saa, jätavad eina kasuma Saa; Kuust ka paillas kiips järgi jäänd Jür; ei selle vana kiipsuga pühi kedagi JMd; nua tera nagu kiips Trm; luvva, vikati, väitse kiips Trv; suvel lastass `kiipsege, vana kulunu kiipsu (hobuserauad) all Krk Vrd kiipsakas
kimara, kimaras, kimarasse kimara Muh Iis, -s Jõh Muh Käi Saa Kos VMr Kad VJg Iis Ksi Lai, -sse Kos JJn Kad Trm Ksi a. krässus, säbrus kimaras ehk lokkes `juused Käi; `lamma vill on käharas ja kimaras Kos b. krimpsu(s), kortsu(s), kipra(s) `sõuke kimaras `näoga tüdrik et; `soapad oo päeva käe nii kimaras Muh; pala kisub naha kimarasse kokku Kos; küll sinu rätik on aga kimaras, kus sa ta nõnna ää kortsutasid; sielik sai märjaks - - kus `kuivas kohe nõnna kimarasse et ää pane `seĺgagi Kad; silmad kõik `kortsus juo, kimaras VJg; Kui [virtsa] `selgelt mua piale panid, siis tõmmas mua kimarasse vai terasse, põletas mua mustast Trm || piim on kimaras (hapupiimal koorekirme peal) Trm Vrd kimeras, kimärän, krimaras, kämara(s), kömaras
kindu|kouk põlveõnnal Nää ku ne sinu `kindu`kougud on alade `oite `mustad kohe; `Kindu`kougus on kibe vinn, jala `liigutamine on `oite `kange; Ku jalg sureb ärä, siis kohe `kasta `sülgegä `kindu`kougu `suoned `märjaks, kohe avitab Kuu
kinnitama kińni|tama, kinni- L(-tämä Khn) K(-tämä Juu KJn) I(-tämä Kod); kinnitama S(-dama Hi[kini- Emm Rei]); kinnitämä T(-mmä Kam; -ńn- Võn; kińniteme San); kińnitä| V(-mmä; `kintämä Räp Se; kinnü|tämmä, (ma) kinnüdä Se; -tõmmõ Krl; ḱińnitama Lei); `kinni|tama R(-täm(m)ä Kuu Lüg Vai; -ńn- IisR)
1. millegi külge kinni panema (köitma, naelutama jne), midagi millegagi ühendama sie on `pienike nüör mis `vantide `külge `kinnitud Jõe; obose `rauda `loksu jalas, `tarvis sebäle `männä `kinnitämä Vai; kinnitab [rattale] `vitsa `peale Muh; Varna peab seina külgi kruudega voi naeldega kinidama Emm; kepid kahe `võlla vahel kinnitud (kalatarjal) Var; kangast kinnitati kinnitis`kaikaga, et `lõime poom paigale jäi Aud; kinnita komps aga tuugevaste `kinne Ris; kui kangast kińnitad, siis paned tagant lõngapakku `kińni, et ta enamb järele ei jokse Sim; ku obeseraud `lahti, kińnitän obese ravva ärä Kod; lätsit `paĺla `pääge, `juuse olli kinnidet Krk;`veśke `siibu kinnitädäss `kiilegä ja klammõrdõga Ran; ma kinnitä lille nöpsi `küĺgi Puh
2. pingutama, pingumale tõmbama kinnita `koorma köit; ma kinnita eese püksi `rõhma Mar; kińnitan koormast kõbaste `kińni Tor; minä kińnitäsin [kududes] kinnass õege kõvass Kod; ammasrattaga kińnitatasse [kangast] parajast kuda kududa saab Pal; ku oki nü̬ü̬ŕ ärä venüss, siss ta taht kinnite Krk; kui [kangast] kõvass `tahtsit tõmmata, siss kinnitit nii `sirgu ku‿śa `tahtsit Ran; siss kińnität [õlgkatuse] vitsa kõvastõ kińniʔ Har; kińnitäss `kuurmat orrõgaʔ Plv; kińnitä vü̬ü̬ ärʔ, vü̬ü̬ om nõrgah; ma˽kinnüdä vü̬ü̬d Se
3. kinnistama `Enne`keideti verk katehhu viess ja peräst `kinnidetti kruom`kaali ja vase `vitruli lahuss Kuu; mõned `väŕvsid koa maa`väŕvega - - `soola `sisse, mud́u ei kinnita `peale Vig
4. veenvalt ütlema, rõhutama, toonitama; hoiatama Tämä `kinniti `mulle et mina tulen VNg; ma `kinnitasin tämäle, et sie on `õige Jõh; Eks ta tüdrukulle `kinnitand `muidugi, et võttab ära IisR; kinnitab teist, ära olg koua ära Jäm; kinnida `lapsi et nad mette‿b lehe külmaga `oue; ta kinnitas mind äga nönda εε (edasi rääkimast) Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; Mees kinidas mütu korda, et oli vargut pεεld näind Emm; ma kinnitasi tä ää, et tä seda `asja mette `teistele ei `eerda Mar; Mjõnd kinnitätti, et selle oma tiädä pidäde Khn; ma kinnitasin teda küll, et äe sa sellest kellegile nüid reagi, aga ta ikka oli `reakind Hag; `köster kinnitas, tuo `talle linnast siidi `vinti viiuli kieleks Jür; kinnitas mitu kord, et tule tagasi JMd; si̬i̬ kińnitäs kõhe, et piäb tõsi õlema Kod; `neile oli kõvast ära kińnitatud, et mitte pihu täit ei `tohtind võtta Lai; ma ei või periss kinnite ka ma tulla saa Krk; ta kinnit, et ma `nimme tuless Puh; täl om siss ärä säält kotust kinnitedu, et ärä sa `ütle kellekile Nõo; kolm kõrd kińnitänü et, ärä sa ust kińni toogaku Võn
5. tõendama, õigeks tunnistama a. tä kinnitas seda jumala nimel Mar; ta siis ika kińnitab ja `tõendab, et sie on tõsi Hag; mõlemad kińnitasid küll, et ta oli nõnna, aga ei old Lai; kińnitäs jumala nimegä KJn; sääl piap tunnisteje oleme, kes kinnitep, et si̬i̬ om tõsi Krk; tiä kinnitõss `õkva jumala nimel Krl; kinnit́ uma sõ̭nagaʔ, et ka sedä me ei olõ `tennüʔ Se b. kehtivaks tunnistama `Notaa·rjus `kinnitas `selle `testameńdi ära IisR; selle (kinkeakti) peaks ikka `kuskil ää kinnitama, siis ta on ikka sääduslik Pöi; nüid ristitakse kodo ja kirikärra kinnitab Juu; sie (pass) kinnitati kihelkonna `kohtus ära Kad; tõstamenti kińnitämä Puh
6. kellegi valdusse andma; kinnistama `kinnitäb `krundi `naise nimele Lüg; miä `kinnidän sene maja sinu nime `pääle Vai; tεε‿p kuidas see kuha kinnitamise asi nendel läks Khk; Kui sa koha mulle kinnitad, siis ma tule sulle toitijaks, muidu mette Kaa; `kontrat oo mo nime `peale kinnitud Mar; kui talu `kondrahed kinnitud saavad PJg; lähän kinnitan oma nimele krundi Iis; kõht (talukoht) ei õlema ärä kińnitet Kod; talu ärä poja `pääle kinnitanu Trv; (neid ei võetud soldatiks) kelle `pääle `oĺli talu kinnitedü Ote; ku talo ostõti ja kińnitedi, sõ̭ss käve `mõisahe pu̬u̬lt `reńti tegemä Räp; kundrak oĺl kinnitämäldäʔ, nüit kinnidi kundragu äräʔ Se
7. kindlustama kui tule`kassas `kinnitad, saad `poliisi `vasta Lüg; Ma mötle, et kas peaks ka eese elu ää kinnitama Kaa; elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; maja kinnitatse tule eest Tõs; maja kinnitase tule `vasta askurańti Tor; ma kińnitan su elu ää Juu; me `uoned on kinnitud JMd; Minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; maja oĺl `kaĺlistõ kińnitet Urv || tähtima `kinnidetod kiri Lüg; See kirja peab ää kinnitama Kaa; kińnitud kiri Kos; minule tuleb kiri `Taĺnass, kińnitet kiri Kod
9. vastu pidama, kestma, kannatama tεεb kinnidab see köis nii suurt `kandamad, leheb `katki `viimus Khk; nii vana inimene, ep kinnita änam [haiglasse] `viia end Mus; See vana rakk kinnitab küll, pole veel `jooskama akkand; Paigatud riie kinnitab uie ea Kaa; Nee rihaltse poarid oo jo päris mädad, ähk ühe `oasta kinnitavad veel, kui titsid `alla `panna Jaa; Vahel `polla [leib] kinnitand ahjust ää võtta, lagund ää Pöi; nee päti tallad ep kinnita `kuigid kaua Muh; Ma karda, et ta äi kinida mitte kipudadagid Emm; Supp äi kinidand teist `korda `soenda, läks apuks et kihises; Sa‿p kinida jo `rääkida, pistad kohe `karjuma Rei; [lõng] äi kinnita `kangel vidada Phl; nii abras et ei kinnita änam `ühte Rid; küll ma veel kinnita ikke tööd teha Mar; mu pea ei kinnitand [kiikuda] Kul; tema (vesipaju) vösad ei kinita `korvi teha, ei kinita teda `murda Ris; kas tä kinnutäss vil `kävvü Se
10. tugevamaks tegema, jõudu andma a. (söögist) `kiissel ei `kinnita inimist Lüg; Noh, `suksu, `tõmma ka vähe `inge tagasi ja `kinnita keret IisR; `kinnida `oige oma `kohtu Vai; Lähme küüni juure keha kinnitama, siis peame löunasöömani vastu Kaa; ma kinnita `enni ennast leibaga Mar; soolane kinnitab südät Tõs; piab `enne tee piale minekud keha kińnitama Trm; nüid võib tü̬ü̬d tiha, süda on kińnitetud Äks; sii süük kińnitäs kehä KJn; t́sia liha om vägi, ta kinnitäp süänd Rõn; ma˽lähä ka siss kihä kińnitämmä Har; ma˽kinnüdä kõttu, oodaʔ Se b. kinnidaks jumal, et elu pitkem oleks Khk; jumal o mind kinnitan, ma ole ju vana puru Muh; jumal kinnitas mo `terbist Mar
11. end pingutama; pressima, väitama lehm kinniteb enne ku ta sünniteme akkab Pst; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `vällä selle kinnitamisega Krk; kui ma midägi kinnitä temäga (käega) vai tõsta midägi, siss nakap valutama Puh; kinnitäp kaits kolm `kõrda ja om laits käen Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ, sa kińnide˽kui taht, mitte midägi ei˽tulõʔ Krl; lehm kinnit́ õ̭nnõ, nii kinnit [vasika] `vällä Rõu; suure kinnitämise `sündügi iĺlośs suur lehmvasiik Räp; piät hinnäst kinnütämmä perämätsest joust; kinit́äs imäkua `väĺlä, sis jovva ai kuigi ar tassoʔ sannah Se
kiri1 kiri g kirja eP(g kerja Käi Rid) Hls Hel Puh San Lei, `kirja R(n, g `kirja, Vai), kirjä Vig Tõs Juu Kod KJn Vil eL(g kirä, kiŕä V[ḱiri g kiŕa Se Lut])
1. a. kirjamärk; käe- või trükikiri kiri on `kustund, `pliiatsi kiri Lüg; `juudil `on ju suured ullud kirjad kut argid Jäm; `söukest peenist `kirja mo silm ep seleta; nii kenade suurde `kirjadega raamat; mool nii ull kiri, seda‿b osa `ükskid lugeda Khk; `valge varul sa nääd veel `kirja lugeda Pha; arvad kirjad ollid aabetsis ülal Muh; must raamat ja `valged kirjad olnd sees Mar; eks igä ühül ole isimoodi kiri Vig; [loed] peenikest [aja]lihe `kirja, see `tõmmab `sompi silmade ees HMd; mõnel on nii vilets kiri, ei see põle kirjames `ühti Juu; raamatu kiri Trv; kui tu̬u̬ kiri i̬i̬n `olli, siss `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kui ni vene kirjä tuĺliva, ei tiiä enämp midägi Ote; mina ei saa˽taast kiräst `arvo, `väega halvastõ um kirotõt Plv; nii illoś kõrraline kiri oĺl Vas || metallraha numbripool rahal on ühel puol `kulli, `toisel puol `kirja Vai; `ütle, kumm nüid on ülesspide, kas kull või kiri Juu; kas `numrigaʔ vai kiŕägaʔ, kas kuĺl vai kiri Se b. lugemis- või kirjutamisoskus; kirjatarkus sel kiri `selge, `kirja`tundja, sie `muistab juo lugeda Lüg; ei ma tunne `kirja Muh; pimedel öpedaks ka `kerja Käi; ma ei ole `koolis keind, `kirja ma ei tia PJg; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge, `kirja ma ei tia Sim; mõśtab `kirja Trm; mino esä vi̬i̬l `kirja es tunnõʔ Räp; mi vallah oĺ säidse mi̬i̬st, kes `mõistsõ `kiŕjä Se || kirjakeel üks söna läheb küll kirja `järge, a teist εi saa; Tagamise (Tagamõisa) keel pigem kirja `seisuse `järge (lähedane kirjakeelele) Khk; Sie on uue kirja järele Kad; siin on arilik murrak `ühte `puhku olnd kirja järel Plt; vana inimese, nee nüüd lokerdeve vanat `moodu, noore kõneleve kirja `viisi Hls
2. dokument, ametlik paber; tõend, ürik `meie `saare kiri on `Arju `maakonna `ari·hviss Jõe; `selle õppetaja nimi old ka sääl ülevel vanas `kirjades ikke keik ja VNg; Leo maja sai `öeldud, mis ta `kirjas oli, seda ma ei tea Noa; tä ekke tahab kirjad `sisse anda; `tohtri käest soab kirjä, `apteegist andase `rohtu Tõs; siis `näitaśt oma kirja ette Aud; `aitas seena peal on nihuke kapi, seal sees ikke on nihukesi `kirjasi ja roamatuid Juu; see on root́si vanas `kirjades kõik üleval Sim; `tempel lüädässe egäle kirjale `alla; no vai kiri [lapsel] küĺjen, et minu poja testud Kod; palanu`korjajal `oĺli valla kiri üten, et siss inimese tälle annava Nõo || Ega kiri äi valeta Emm; Egas kiri ei˽võĺsiʔ Rõu; Ega kiri ei petä Räp; õgas kiri õi petäʔ Se
3. nimekiri nüüd on neid inimisi pali, kie ei õlegi õppetaja `kirjas Lüg; kaks õde oo surn - - tiä kui kaua mind `peetse, me oleme `kirjest maha jäen Var; käisin ennast maha kustutamas sest kirjast Juu; kirja panema üles kirjutama se oli jo `enne `kirja `pando Vai; paneme nüid selle `kirja Muh; kõik `pandi `kirja, mis räägiti Tõs; Panõ mio nimi kua `kirja Khn; minu vend kirjutas oma eluloo kõik `kirja üless Juu; mu nimi `pańti `kiŕja Kod; see laul ei ole `kirja `pantav Krk; `kiŕjä pandass üless Se; fig päeva kirja panema roojama Mul päiv viel `kirja panemata, lähän `päivä `kirja panema Jõh; Päävä kirjapanek Räp; kirjas teat rühmas; kellekski hinnatud, arvatud mina olin siis ikke `kapteni `kirjas VNg; `Kolmetõist`aastaselt tüttär`lapsel kuu`riided, sis on juo `naise `kirjas Lüg; Õle neist `ükski enamb obuse`kirjas, igavised kronud on Jõh; Kaśs majas küll, aga kedagi ei tie - - muud kui et kaśsi `kirjas on; Igavene pet́tis ja `ulgus, kas täma tahab ka viel inimese `kirjas `olla IisR; ta on vanade inimeste `kirjas Jäm; seda εi ole vist elavate `kirjas εnam Mus; see veel lapse `kirjas Rei; tä oo `vaeste `kirjas Tõs; ta juba mees, ega ta enam lapse `kirjas põle Juu; ta on `leerimatta, siis ta on alles lapse `kirjas Koe; se `loetasse vana inimese `kirja, sańdi kirjas Trm; metsa alijad, metsa`vaimude kirjas nad on Plt; si̬i̬ alle latse kirjän, alle `tõiskut sehen (teismeline) Krk; ega ta vist enämb elävide kirjän ei ole Ran; vahi, nonde (raukade) kirjän ole minä nüid Puh; vana inemine, vanan kirjan Rõu; tä om sandi kiŕäh `eśkiʔ; tä om `varga kiŕäh Se
4. trükis a. raamat vanast `kutsuti `kirja, `laulu `kirja, `jutluse `kirja, lugemise `kirja ja kaik; mie lugin `kirja Vai; kirja sees oli kuuln, karu on mesikäpp Krj; vanade `kirjade sees Phl; eks tal võind kirjad seal `olla, ta kirjast ja roamatust `voatas Juu; kuristik oli kirjas, ega siin kuristikku ei ole Lai; vanast es ole `kunnigil `kirju Krk; tä kiŕäst kai Se b. piibel, pühakiri kiri peap tööks (tõeks) `saama, juudid peledadi εε Khk; kiri `ütleb, et ligemisele äi tohi `kurja tehja Vll; et küll [ei] soa kirja järele elatud, pead `katsuma ikke Muh; mina olen kirjast lugend, aga mina seda `põhja põle kätte soand Juu; sa ti̬i̬d kirjä järele, annad sellele, kel on Kod; kiŕjas koa põle seda `leidnud, kohe `ki̬i̬gi [pärast surma] pandasse Pal; kiri `ütleb, et rahvass om patatse, ilm lääb ukka Nõo; `kuuljalõ pandass ka kiri kätte, et tuuh ilmah timmä tunda aiʔ; kõik om kiräh, kunass tulõ sõda jah Se; bib́lia kutsutass suur kiri Lut
5. postiga saadetav kiri; sõnum piän `kirjä `kirjutamma, `kirjä `vastust `saatamaie Lüg; `saadin `toisele `kirja Vai; täna oli `postis pailu `kirju Khk; vahel saadeti kiri, kutsuti kalu ää `viima Muh; ega enne `kirja `keegi osand kirjutada Mär; tä sai paelu `kirju Tõs; käisime seal `lehte `järgi ja kirjade `järgi Aud; tervitab kirja `kaudu Tor; kas oled minu kiri kätte saan Ris; sain kirja `tütre kääst Kos; mulle tuli kiri Taĺlinast Koe; tämäle tuli kiri linnass Kod; es saada sul `kennigi `kirjä; nüid kutsuts kirjä läbi, kirjäge, vanast kutsuti suu sõnage Krk; sis tõene veli saat iki `kirju ja `kaarde Ran; ja kasak viis kirjä ka kätte, ku kirjä olliva; ma‿tli, mi sa noist kirjust alali oesit, palutanu ärä; ja peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; ma opessi kõ̭ik kirjä pääl ärä lastele, et kos te mu `lautsile panete ja kos kooli`rõiva om Rõn; väümiis kirut́ kirjä kroonu päält Krl; kirutaʔ kiri ärʔ Rõu; ma sai ka kirä `täämbä Plv; ku kiä mullõ kiŕä kirotass, ma saada `vastusõ kiŕä Se
6. muster, ornament Kudusin `kirja, et vigagi en teht `sisse Lüg; `keskmine kiri oli, punase `sisse `valged tipid `tehtud, must löng oli `kirjade vahel Jäm; näida `moole ka, mida `kirja nee `kindad on Khk; kirjad olid [kampsunil] rinna ees ning siis `ümber `rinki `ändas oli Kär; Köige `lihtsam kiri oli kahe löŋŋaga, aŕk ja ane silm Pöi; kapal o kirjad peal, raakjalad peal Muh; `kindasse tuleb kerjad kududa Käi; nee olid ilusad tored kirjad, mis tanul olid Rei; teesel olnd ilosam tekk veel `kirje poolest Vig; sured puu kannud olid - - sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; ei sel ajal änam kirjadega ei oln, `kindad olid mustad Tõs; värrelde `piale jah seokst kirjad, kirjad koa siis `käistele Aud; naeste `preesidel olid veel roosilesed kirjad peal Rap; kes `kangur oli, sel oli niitesse `pandud kiri `sisse ehk paeltesse VMr; mõõga õtsaga nopid kiŕjäd `vü̬ü̬le, siäl on kiri üheksä lõnga piält Kod; sel `kindal põle kedagi `kirja Pal; `kirjasid oli `tehtud jah `piale [riidekirstule], `nuaga lõegatud `ambid Äks; tekile nopitasse `kirju `siśse ja `vööle `koovad KJn; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; va `kirjega suka [kooti] `mitma lõngaga Trv; `suuri `ku̬u̬ke tetäs, sis määrits `kirju [peale] Hls; naśte`rahva `ammel ei ole `kirju Puh; tanu pit́s `olli klaarist, pitsil olliva kirjä sehen; kes `põrna sü̬ü̬b, si̬i̬ `mõista äste `kinda `kirjä kodada Nõo; ega üte langaga es kua, kui kirjägä kinnast tahat kudada Kam; Nail [vöödel] oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja kruudi seen Urv; `kośju `kinda `suuri `kiŕjugaʔ, kolmõ langagaʔ Har; Leeväpät́s tet́ti päält silless, sõ̭ss tet́ti `võt́mõga˽kirä˽pääle Rõu; piiritsäga koit edimält võrgu ärä ja nõglaga `naksit `kirja ajama Plv; vanast oĺli˽piḱä˽kapudaʔ ja kiräʔ otsah Vas; `hammõ kiri Se || pits, heegeldatud muster Käistele pandi üks rida pitsesid ehk kirjo alla Käi; Hiljem, kui pitsid hakkasid tulema, kutsuti neid kirjad Phl; pissiksed kirjad, laiõmad kirjad; tee `kirju Khn; käisid `ostmas ta kääst padja `kirjasi Ris
7. värvus; kirjusus (laik, tähn) tama `tahto punast `kirjä `riiest Vai; emase kassil kolmed kirjad Khk; kiive on must lind, `kirja on vähä Pha; täl oo kirjad (tedretähnid, -tähed) `silme peal Mar; see oo üks tähnik loom, `peene kirjaga Mär; sarapu `kirja uśs Hää; eks me `üitsime [lehmi] niisa·mmati koa, mõned‿s kirja järel ja Rap; Vanasti `ööldi ikka `valged `kirja, `musta `kirja või mis `tahjes `kirja riie, aga `kirju ei `ööldud Jür; mul on `musta `kirja tanu Iis; kõllase ja `valge kirjaga kat́t Kod; mõni oli sinise `kirja pael, mõni punase Lai; sarapuu `kirjä uisk, aĺl ja musta kirjä om seĺlä pääl; prandsu `kirja rätikõni Har; kiŕriv kunn, `musta ja `valgõt `kirjä, nigu ua häidseʔ Rõu; määnest `kiŕjä [looma] sa ostaʔ Se || (välimus) `nüitse aa inimesed oo teist `kirja kut ennem `ollid Muh; Ei ole sinu arul arja ega kindal kirja Saa; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja, ei `karva Sim; siĺmä kiri, sita igä (hea väljanägemisega, aga ei pea vastu) Lut
8. Muid tähendusi a. (köbrud hobuse purihambal) kui obose `ammal kiri veel alles on, siis ta pidi `söödud `soama (saab närida); `amma peal `peavad nihuksed kirjad olema; mõni on nii vana, et need kirjad on jo kulund Juu; obusel on kiri `ambas Koe; se obene on vana, sel enam `kirja ei ole `ambas Trm; viis-kuus`tõisku `aastat, sis om [hobusel] kirja kadunu Hel; sjool [hobusel] vi̬i̬l kiri `häste tundaʔ Se b. (menstruatsioon) täl eese kirjad keivad juba, tä ikke juba inimese aro sees Mar; oma kirja `ju̬u̬skme akanu; kui vana ta om, ta kand oma `kirju ümmer Krk; kas ta `kirju ka kand joba Hel c.  kirja kandma (õlle käärimisest) kui õlut `käima akkab, siis `ööldakse, et õlut akkab `kirja `kandma, kirja kord peal Juu; Õlut kannab juba `kirja Trm; śjo oluʔ kand `kiŕjä, śjo olõ õi vana Se
kiriku|kiri kirikuraamat õli `mõisa vakun ja kerikukiŕjan sinu nimi Kod; maʔ olõ kerigu kiräh `Saalusõ valla eläniku `perrä Rõu
kisa1 kisa R eP(kesa Vig, kisä Tõs Juu, kjõsa Khn) M T Krl Har Plv Räp karjumine, hüüd, hõige; nutt Ega igä `viimaks avitand, mutkui tie kisa `lahti; Suur kisa, `jüskü olis sada veneläst [koos] Kuu; kaht `kõrva ei `kuule `teie (laste) kisast; `naisteravas `kiljatab kisa; laps kärästäs kisa (hakkas karjuma) Lüg; laps akkas äkkiste kisa; miä‿n teä, midä kisa se oli Vai; Iga asja pärast kohe kisa taga Jäm; seda kisa ep jöua ää kuulda; sεεl ikka `rohkem kisa kut `villu Khk; täkk ingub, kui ta määra `juure lähäb, aab kisa `lahti Jaa; kui pulmalesed tulevad on suur `ihkumese kisa `kuulda Rei; sii kesa `kestab nüüd (kasside jooksuajal) Vig; tühe kisä mud́u Tõs; no poisid akkaśt kisa pidama ja koerad `joosid ehmatades `välla siis HMd; tieb koledad kisa JMd; tämä lähäb aga õma minekid, ei `kuula sinu kisa egä `õikamiss Kod; ega siin muud ei oole ku puhass kisa Krk; si̬i̬ tü̬ü̬ om nindagu vanatondi sia pügämine, paĺlu kisa, vähä `villu Hel; `mõisa naese joosnuva suure kisaga ärrä manu Ran; mis kisa ja kärä siin `lahti om San; säält tuĺliva kodo suurõ kisa ja ädäga Räp Vrd kiga, kila3 || hädaldamine, nurin mõni asi on, põle suurem asi ühti, aga ta tõstab nii suurt kisa, mis põle `tarvis Juu; olid akand kisa `tõstma, et nemad piavad päävad `otsa olema märja `jalgadega põllul JJn
kitma `kit|ma, kitta M(-me Krk) T, kittaʔ San Krl Har; -, kittä TLä Võn, kittäʔ V
1. kiitma, tunnustama, ülistama kes esi ennest kitt, om nagu üit́s albike; ei mõśta kitta ega `laita Trv; neve kitave oma elu Hls; ärä kitta `päevä enne `lu̬u̬ja minekut Krk; tü̬ü̬ kitt esi oma tegijet Hel; mehe söövä ja kitävä, et küll om ää Puh; mis sa sitta kitat ja `näĺgä avvustat, tu̬u̬ mõne mi̬i̬s; toda `umblejat kiteti Nõo; erits kitt ennäst, `õige mi̬i̬ss tõist Võn; mis sa `hüppä kitadõʔ; timä kit́t mu nõu hääss Har; Kittü‿i hinnest midägi; mõtsa mi̬i̬ss kitt õdago, mere mi̬i̬ss hummogo (ilma) Rõu; Ilma kitä õdago, naist hummogo Räp; kitä sis vai petäʔ, naaseʔ õks omma˽pattu vidäjäʔ; uĺl kitt oŕä tü̬ü̬d, a laisk kitt latsõ tü̬ü̬d Se; kitta kiiduväärt, hea kittä inimene ta‿i ole Puh; ega ta kittä naene ess ole Nõo; Kittä ilm ei ole Räp; järele ~ perrä kitma nõustuma, takka kiitma aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis sa `mõtlit, om tõsi; Mia mutku kiti `perrä Hls; mea kiti ka `perrä tal Krk; Iidä tahap ikke, et peri kitetass; teil jääb ainult `perrä kittä ja tü̬ü̬ ärä tetä Nõo; tu̬u̬ kitt `järgi õ̭nnõ tõsõlõ Krl; esä kai, kitt peri Vas; `perrä `kitmä om egä üt́s tark Se; na kittava `ṕerra Lei; välja ~ üles kitma eriti esile tõstma küll meie Miinä kiteti `täämbä `keŕkun `väĺlä Puh; minä `kit́si tedä üless San
2. kiitlema, suurustama ega ma‿i kitä, ma kõnele nii kudass om Ran; mõni om `uhke, korgutab ennäst ja kitäp; mugu vahip ja kitäp et illuss nõna Nõo; ma‿i kitäʔ, ma kõ̭nõla `õkva `õigõlõ Urv; tgn kitja kiidukukk noid `kitjit ma joba teesi; ah serätse `kitja juttu vai `asja Ran; `Kitja inemine tege kiholasest härä Plv; väega˽`kitja inõminõ Se || kosjamoor tah kävevä `kit́jäʔ [enne pulmi], `kitmise i̬i̬st mõ̭ni and `hammõ ja rahha Se Vrd kitleme
3. lausuma, ütlema Temä kit́t, no sedäsi si̬i̬ asi ei lää Hls; pernaine kitt, et si tüdruku `äste tennu Krk; tõene veli `kitnu, kas ma‿ss `ütle, et ärä sitta putu Puh; poiss kit́t, et agu om sinu raguda; Laine kitäp, et sa‿lt jo meie kasuemä Nõo; `pernane `kitnü tooho kurat́ Võn; ma˽kit́i siss umalõ meehele, et joodikõllõ oĺl parass Vas || nigu `keŕge aruga, kitab ja `latrab, sõna siit tõene sääld Ran
kitse|habe
1. lõuahabe Sinu `laiast abemest sais mittu ilusa `kitse abet Kuu; `kitse abe, pisike teräv `sirge abe Jõh; `Söuksed änam koolitud mehed, nendel oli siis koonu `otsas pisike kitse abe Pöi; kitse abe on niuke terav, sarve `moodi Juu; mõnel oli kitse lõug ja kitse abe Sim; kel pikad karvad lõua otsas, sel oli kitse abe Lai; kitse abe oli [lõua] all ripakille, suu oli puhas Plt; kit́se abe om õredamb kui kiḱkabe, muidu iki niisama kit́sass Ran; Vannole inemistele `miildüse iks vähämp kitse habõmõ ku tõõsõʔ Räp Vrd kits|habe, kitsi|habe
2. toataim, juudihabeJäm
kiudu|kõrd küüdikord nüid om kiudu kõrd sinu käen, piät `kiutu minemä Nõo; minnu `aeti vallavanõmbat `Võrru `viimä ḱuudukõrra i̬i̬st Har; külävanõmb - - sääl külän ańt kiudo `kõrda ja `käskü Räp
kiuste1 kiuste eP(`kiuste Khk Rei Ris) M(`kiuste Hls) San, `kiuste R
1. kiusuks, nimme, vihuti a. adv Mul on se `ükstäs kaik, mes külä inimised `kiuste `rääkiväd Kuu; See on just kiuste tehtud Jäm; ta teeb kohe nagu kiuste Mär; teeb seda üsna kiuste Kse; tegi kiuste aia ette Tor; sa reägid kiuste Juu b. postp läks miu `kiuste mänemä Vai; teiste kiuste `pańni raavi `kińni Tor; teste kiuste läksi mehel Hää; tieb oma kiuste JMd; ta nagu kiuste teeb Trm; siis tikuvatki nigu kiuste alvad asjad tulema Lai; ma‿das (tahaksin) sedä tettä sinu kiuste San
2. kõigest väest püüdes; võidu ma `katsusi kiuste suppi `otsa, muidu jääb `seisma Khk; kui oopkauba tööd o, siis tegavad üksteise kiuste Muh; jooseb `kiuste Hls
Vrd kiusta
kiuste2 kiuste g `kiuste Emm, g kiuste Rei LNg Mar Vig HaLä Jür JMd, kiustõ Plv; n, g `kiuste Kuu Vai; transl `kiusteks Kuu, kiusteks Rei
1. kius, kiusamine sie pakk on juo kohe minu `kiusteks `siie `pandud Kuu; tieb `kiuste pärast tüöd Hlj; kiusa `punni on `kiustet täis Vai; tegi sene üsna `kiuste pärast Emm; Jüst sinu kiusteks ma puid tuppa äi too Rei; kiuste pärast tä akkab menema Mar; kiuste pärast lähäb `kaevab teese `peäle; või tahad sa nii `kangeste kiustet teha Juu; tiep seda kõik kiuste pärast JMd Vrd kiususs
2. kiuslik ta on üks kiuste inime Juu
kiut2 kiut g kiudu T(g kiidu Võn) V(g kiudo Räp, ḱuut g ḱuudu Krl Har) küüt, vedu nüid om kiudu kõrd sinu käen, piät `kiutu minemä Nõo; mina käisi kiudun Ote; kiudu kõrd San; vanast `käüdi obõstõgõ˽kiudun Krl; kasak lät́s ḱuudu hobõsõid ajama; Sõa `aigu `aeti `ḱuutu Har; poig oĺl kiuduhn Rõu Vrd küüt2
kivi n, g kivi eP(kibi PäPõ HaLä Kos Pil SJn Vil) eL, g kive R
1. a. kivi, kivim Külä ämm `koukis `Ristu kive alt `sulle oe (lapse sünni seletus); Miks kive `poue `peitä (salgamisest); Kivi kotti (sooviti kalurile); [paat] Kivel `kinni Kuu; ei meil `põllul ole viga, aga einamaal on kivi, küll on kivi Hlj; lõi `kirve nenäga kiveje; kivine maa, kivi kivest `kinni Lüg; merelt `tuodi `valgi `pieni kivi; kravud `elläd kivede all; `laiva mäni `kivve Vai; Ma kanna sinu jäuks alati kivi taskus (pean viha) Jäm; me `vaeme kaŋŋiga ka kivisid üles; ilma kivisita (kivideta) Khk; rebu `pehme kivi, mis maa sihelt `leitasse, selle peel saab vikadid vöi kervest käiadud Mus; ma luhu puid ja kiva Jaa; Sii see mäe selg on ju jumala `loodud `selge kivi Pöi; vanamoor `nurkas, kivid `kõhtus = kiris Muh; kaks suurt kibi on Posta pöllal LNg; võta naine, siis sol kohe regi taga ja kibi peal (kohustused); kerbes lähäb kibisse Mar; vädas kiba roobete `sisse Mär; `seoke raiutud õheldane kibi oli juśt ah́o suu `järgi `tehtud (ahjuukseks) Mih; Sedäsi lasõd puadi kivedes purus tappa; Tämä nda ahnõ, et täü teesele kivi kua piäd `peksä anda‿mtõ Khn; kibid olid ju põllal väga tülinas PJg; mis pahaks läind puu nõud on, siis `autakse ikke kibidega Juu; kivi `ümber on rohi magus ja końdi `ümber on liha magus JõeK; kiva sai aga kangi pial kaalutud JJn; kiva vedati, kohe vaea oli Trm; kes laps kiva `koŕjama, sess (sellest) `suama rikas Kod; kis teise `piale kivi veeretab, selle `piale tulep tagasi Ksi; me elame kivi peal (vähesega) Plt; põrmand olli kivedest Pst; paiset vaeutedi kolme ja ütese kivige; enne lääp kivi küĺlest kilt ärä, ku temä süä `pehmess lääp Krk; suure kivi `pańti maea nukke `alla ja `keskele kah niipaĺlu ku jakku; `miis mehega saab kokku, aga kivi ja kannu ei saanava kokku Ran; põĺl `kivve täis Puh; naene `istnu kivi pääl ja `laulnu Nõo; kivestigun om paĺlu kivve Kam; kui ilma `ääle läävä, om küĺm ollu, sis läävä kivi liḱess ja mustass Ote; meil omma˽kiviʔ ärʔ lahutu˽ja `veetüʔ Kan; lähämi pae `murdu kivve `kiskma; tuhkhaua man oĺl suuŕ kivi ahu i̬i̬n, kon pääl `maati; jaań `viskass üte kivi vette, `pi̬i̬tre `viskass tõsõ kivi ja jakap `viskass kolmadõ kivi, no om vesi külm Har; kivijüräjäʔ eläseʔ kivve pääl Rõu; `valgõ kivi aida all = lehmä uttaŕ Vas; õnnõkõnõ maka‿i kunagi kivi kõrval Se b. fig terav kerves lövab ikka kivi (kaebajal läheb halvasti) Emm; Kivi pää `pääle jäänud (väikesest kasvust) Hää; see mees teab, kus kibi all vähjad seisavad (nupuka kohta) Kei; vahest veke kivi lükkab `vankri `ümber (pisiasi võib paljugi muuta) KuuK; täll˽om kivi rinnun (kalgist inimesest) Ran; küll terräv kirvess kivi levväp (sõnast sünnib riid) Kam; nigu kivi sattõ `süäme päält `maaha (mure kadus) Plv; kiviga visata lähedal See põle siit kougel, kibiga visata Han; sinna ei õle enäm kui kivigä visata mua Kod; egä si̬i̬ kedägi ei ole, kõrd kivige visate Krk; paĺluke sedä maad om, kiviga visata Ran; Ei olõ kavvõh, kiviga visata Räp; veerev ~ veereja kivi kohast teise kolijast, rändajast `veerev kivi‿p saa mette sammelt `pεεle (pole kodu ega peret) Khk; Veereva kivi pεεle äi kasva sammel Emm; ega `veereja kivil põle `ilmaski sammalt `seĺges Juu; egä `viirväl kivil sammel ei kasva Rõn; `viirväl kivil vesi pääl, `saisval kivil sammeĺ pääl Plv c.  võrgukivi kived `külge ja voib `vergu meresse `panna; `vergu all on kive`rihmad, selle `küljes on kived Jõe; rüsa tiivastel keivad ka kivid all, `pitlikud `valged kivid; vörgul oo kivid all, kivid oo `raskuseks Khk; võrgul oo käbad peal, kibid all Aud; kibid viivad võrgu `põhja Vän; võrgudel on kivid, tehasse jo vabrikus rattad, siledad ja tasased Trm; [võrgu] pulla ja kivi. esi teime kivi Trv; `väiksed kivid, kes võrgu `põhja tõmmassiva Ran; kiviʔ inäbä tetäss pliidost, tu om `pehmep Se; kivis ~ kivess kivistatud (võrk) Olid `vergud kivess, `pandi viel `paadi naga `kinni Kuu; kui `võrgud olivad kivis, siis lükkati paat `alla Hlj Vrd kives2, kividse d.  pl keris rihe ahju kivide peel saab kala küpseta; sauna ahju kivid lähvad vahel üsna punaseks; `viska vett kivide pele Khk; e.  laste mängukivi `oite `suured `ümmärgused kived nie olid `härjäd siis Kuu; `lutsu visetasse, kivi `juokseb Jõh; vähike `lestlik kivi aa ja sennega `lööda `lesta Emm; ööritas linguga kiba Kse; `viskab kiviga `litsu `mööda vett Tor; `lõikasid kepi otsa `lõhki, väike kibi vahele, läks mis `vingus Nis; tidrukud mäŋ́ŋivad kiva JõeK; mängisime `iidlast, kividega mäŋŋiti Kad; kive mäńgmä: viis kivi võetass, kivi võetass `pivve ja pillutass üless Pst; ümärgune kivi `olli kit́s Nõo; kivi `viskas `lingu vett piteh Se
2. a. käsikivi jahu jahveti kividega Muh; läbi kibide `laskma (vilja jahvatama) Mar; siis olid `seoksed `käega kibid, see `aeti `ümmer ja Aud; meil olid kivid tegime ise `tangu Lai; kivi jauha ai üte poolõga Se b.  (vesi)veski Pukkveskit kutsutakse tuulik ehk kivi – lεheme kivile jahu tegema Käi; vanass veid teräd kivi `piäle, es tee sõõla`leibä, es kruavi Kod; kamajahu `tu̬u̬di kivilt kodo Võn; vanast kivi pääl tettivä jahu Ote; läämi kivile San; miis lät́s kivile rüki jahvatõme Krl; `täämbä `naksi `aiksõst jo kivi mürisämmä; edemält `u̬u̬tsõgõ lät́s kivile Har; Kivi man `jahvatõdi jämme jahu Rõu; kiviline om kivil Plv; kivi juusk (käib) Se || liivapugu kana kivi TMr
3. a. käsikivi, tuuliku või vesiveski jahvatav kivi `veski `pilli `oida kive ülevell ja pane `käima VNg; `veski ülemisel kivel on `silmä auk; kive üles `tostamise käpp, kive [kõrguse] `tellimise kruuv Lüg; `keŋŋäst `lähtö `vilja kive `silmä ja säält tulevad jahud kive alt `vällä Vai; kivi tahab tagumist `saaja, kivi oo libe Khk; See vana jahvekivi pealmine kivi; Änamast olid [hollandi veskid] ikka kahede kividega. Öhed olid lihtjahu kivid ning teised piili (püüli) kivid Pöi; jahudi käsikivi pεεl, kaks suurd ümargust kivi, siiss auk `keskel Käi; kivi `säädma (paigaldama); `tehtud (raudkivist väljaraiutud) kiviga ei saa `märga `viĺla jahvatada; kivi ei ole ia, annab `liiva ära. valatud kivide juures tuleb seda ette Var; `veśki jahvatab öhö kibiga; kui kibid kuluvad ärä, siis pidi valatama `peäle Juu; Ikke teine puar [veski] kiva oli jonstavi kivid - - neid kiva on tehtud Siberis; Kivi on nüri, enam ei lõika, tahab teravast `raiu Trm; läbi kivi `laskma (jahvatama) Kod; kate paari kivedega `veśke; ku ei ole `ästi maha rihit, siss kivil tõine vi̬i̬r `lõikap tuld ja tõiselt pu̬u̬lt tuleve `terve terä Krk; kivid olliva püśtvõlli kõrval - - tõnõ tõõsõl pu̬u̬l püśt`võlli; piḱägä `raotass kivile sooned `siśse; tõene kivi `olli all ja tõene `olli pääl ja mulgu olliva kivedel sehen Ran; `roste `võetu terä - - `viidi kivi vahele `veśki manu Kam; kiviʔ is olõʔ paksuʔ kolʔ vai neli `tolli olliʔ paksu tõnõ tõnõ Har; kivi `teĺmise ratass (kõrguse timmimiseks) Har b. fig Kaks kõva kivi ei tie iad jahu, kaks `kanget inimist ei `anna üksühäle `alle Lüg; Kaks kõba kibi ei tee iad jahu Han; tõene aab õma joni, tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; kaits kõva kivi ei ti̬i̬ ääd jahu Nõo; kat́s kõvva kivvi om ku̬u̬n, sõss ei saaʔ hääd jahu Räp
4. a.  tehiskivi, peam tellis `tuored kivid tulid `pressist Kuu; `vaalakast kivest ei saa `muutku `müüri Lüg; `antlaager annap kivisit käde Käi; seinad olid kividest ja katus oli paantest JõeK; `metstes on `rohkem sinine sau, kellest kiva `tehti Sim; hu̬u̬nõ ehitämise kiviʔ Kan; kivi `pańti `paika (seinas) Se b.  vääriskivi (sõrmuse, preesi vms silm) plokkiga `sõrmus, plokki sies on siis kivi Lüg; kivega `sõrmus Jõh; koĺluga sörmus, kivi pεεl; möned olid kividega preesised Jäm; mere `elme kivi (merevaik) Khk; kividega sõlg `pandi `rinda Muh; sölused ollet kuue kiviga ja nelja kiviga Phl; rellid olid nist ümmärgust kibist, mis ei läind `katki Vig; sõrmuse silmad on roosa kibidest ja rohelistest Hag; sõrmusõ päie siseh omma `kalli kiviʔ Se
5. a. luuvilja seeme kirsil on kivi sihes; linnumarjad, pisist kivid jah Jäm; kreegil ja loomil o kibid Vig; visnapu verevä marja, kivi sehen Nõo; kiŕsi kivi siseh om mõŕkjass terä Räp b.  tammetõruLei
6. kivitõbi inimest käivad `leikosel, kivid on `sisse kasond Käi; kivistab sies, mõni `ütleb et `piavad akkama kivid sies `kasvama Kad
7. seebikivi (naatriumhüdroksüüd) viis `naela `pandi `rasva ja üks kivi `pandi VNg; ega viie naala [rasva] `kohta üks naal kivi ja kolm `toopi vett Emm; kibi sööb selle rasvad kat́ti Juu; nüid o kivigä si̬i̬p, valus kui `silmä lähäb. kivi põletab rasva ja nõnna `samma kua inimese Kod; sii kivi oli ia, sis kohe seep läks `seĺkima Pil; kivi `lõikass ärä ruttu, kait́s `tunni `aiga ja om si̬i̬ṕ `valmiss Krk
8. pliiatsisüda, grafiit liiatsi kivi, must Khk; liiartsi kivi Pha; kui plehveteri kivi läheb nürist, kulub äe, ei ulluga siis enamb kirjuta kedagi Kad
klaar klaar (-) g klaari spor SaLä, Hi spor L, K(-ua-, -oa-) I Trv T V, g `klaari R; n, g `klaari RId; laar (-) Sa Muh L VlPõ(-ua- Pil) M Krl, g laari
1. a selge a.  läbipaistev, puhas; pilvitu vesi on `ästi klaar VNg; puhas klaar jää; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; klaari `näuga ilm Jäm; taivas on laar, pole `pilvi näha Khk; Loettuul see puhub taeva varsti laariks Kaa; see oo nii laaŕ õlut et Muh; elm on vεhe ägune, pole klaar Käi; juba tuba klaar, põle änam `suitsu üht Mar; ilm on `sõõnes, ta põle laar Mih; meri oo laar, mere vesi laar, vaga, `selge Tõs; taevas läheb laarise Tor; ea klaar luht toas Juu; klaarid `aknad Iis; õhk on klaar, tuleb tõiss `ilma Kod; vähäm ki̬i̬b, sis on [supp] `seĺgem, laarem Vil; vesi om `seĺge ja laaŕ Hls; oluʔ om klaaŕ Se || puhas, lahjendamata teine oli `prostoi·, aga teine oli klaar piirites JõeK b.  virge, erk; arukas, terane; kaine kas sie tegi pia `selgemmaks vai `silmad `klaarimaks vai mis sie oli Jõe; See mees ajas üsna laari juttu, sai ikka aru missest jutt oli Kaa; silmad o laarid ja `lahked Muh; ergo vaadega, klaarid selmad Käi; Ühe vähese lühise `uinduse tegin, aga pea sai senest ulga klaarimaks Rei; mool ikke `mõistus na laaŕ alles Mih; Pulmapää `otsas, ta on segane - - pää põle klaar Hää || Täna tunnukse mul üsna laar olemine (hea enesetunne) olevat, eile oli seike sańt olemine Kaa c.  selge, arusaadav, lahendatud, otsustatud Eks `toiste inimestegä `täüdüväd `asjad `olla `klaarid; Kas kala`rehknud `teite ka tänä `klaariks? Kuu; nüüd õlema `klaarid (tasa), sinul ei õle minu kääst `nõuda egä minul sinu kääst Lüg; Kui asi keigiti laar oo, siis pole äda üht Kaa; noh nüüd oleme klaaridnii `öelda kui teine su völa ära maksab Rei; teeme sotid klaariks Noa; See asi on laar põle midagist ütelda PJg; nüid saime selle kauba nii `vaĺmis, nüid on ta `vaĺmis klaar Juu; tieme selle aśsa kloariks Jür; sio asi om vaja klaariss tetä San; śjo asi om klaaŕ Se; a s i k l a a r asi korras, jutul lõpp kui tuleb tuult, `katsuvad [kalurid] et `saavad `maale ja asi klaar Jõe; pane kolid kokku ja asi klaar Vän; Kelmil nööbitse kere kuumas ja asi klaar Vas || `laksa oort ära itelda, siis on südä klaar Jäm
2. a. a hõre, läbipaistev `klaari ja `arva `riies oli `seljas Vai; `Teises peres olid laarid `kardinad akende ede `pandud Kaa; klaar rätik Mar; laaŕ riie Mär; `puudis on `laari `rõõvi Hää; läksid kommetis `pulma, arvad klaarid `riided, marled ja silmade ette Ris; ilusad pupenetist rätikud, kluarid läbi`paistsivad kõik Kad; klaar riie VJg; `ostsi tüki laari rõõvast (marlit) Hls; klaaŕ tano (pitstanu) Võn; nisukse klaaŕ räti olliva Ote; suvõss olliʔ klaariʔ tanoʔ, klaaŕ pit́s veeren Kan b. s loor `surne `klaari ka viel `tuodi Lüg; klaarid on `valged, vabrikus `tehtud Lai; saksa tanu `oĺli tilluke, pit́sest ja laaridest tettu Ran; naśte tanu tettivä ka klaarist Nõo
3. a. a õrn, hea jumega; valgetverd söi `rueska `piima, siis `seisas `klaari VNg; `selge klaari punaga [nägu] Jäm; Seike kena laari palgega [tüdruk] Kaa; `puhta laari verega Vig; tä oo `laari verd, laari veregä Tõs; küll tal on ilus ele `valge klaar nägu, nii ilusa klaari verega Juu; `valge klaari `näoga, nägu `valge kui piim ja verevä põse Ran; tütär om must, ei ole nii `valge nigu `meie oleme klaari Nõo; tu̬u̬ om tinne `näoge, ei olõʔ nii klaaŕ ei illuss Har b. s jume puht `valge `klaariga inimine Lüg
4. a korda seatud, korras Ilusa `ilmaga sai ige kudagi `köüe `klaariks, aga `tuulise ja tugeva vuo `kerral kans `paadi kus sedä ja toist Kuu; `tehti juba `varsti lina`talgud, et aga linad laariks sai ja kedrama sai akkada Mus; Aest önged nii mässi et leikast konksud küljest εε ennekut klaariks said; Ankur klaariks teha Emm; ma täna `raamisin jah, [tuba] sai nagu laarimasse Mih; ja sealt [kraaside] vahelt tõmmati läbi naakauas ku [vill] laar oli Tõs; vörk mere pöhjas on klaar Ris
5. a paljas; tühi; (millestki) vaba, lage (metssead) `süöväd `karduli `pellud `puhtaks, mul puol `peldu oli juba klaar; sai `vergu ruttu kalujest `klaariks Kuu; linnud teevad puud [marjadest] klaariks Jäm; kolm tutti `karvi: `kuklast, `kainli alt, argi vahelt - - `löikas köik need kohad klaariks Mus; ea laar maa, põle `põõsu mette Var; siis läks [küla] laaris, kui see põgenemene oli Tõs; ega see mets änam `seuke klaar ei ole, et ta on klaaritud või korraldud Aud || laared pilved (üksikud eraldi pilved) PJg
6. s klaarõun, sama õunasordi õunapuu `valge klaar, sie on ka ia õun Lüg; Meite valge laar oo see aasta otse rollakili õuni täis Kaa; `valge laar, täma, kue ta maha tuleb, lähäb `lõhki Aud; Me `tahtsime ikki selle `valge laari otsast võtta Saa; õuna `paiseid ikke on, `valgeid `laarisi SJn; `valged klaarid ubinad Ran; `valge klaari, kui na noore om, sis näil kasvava ilusa suure ubina Puh; Kõ̭gõ paŕõmba omma `valgõ˽klaariʔ, `sääntse˽`pehme ja mahladsõʔ Urv
klanima klani|ma R Jäm Khk Rei Rid Mar Kul Vig Hää K I TLä San Urv Plv Vas Räp, -me Trv Hel; lani|ma spor S, Mih Plt Pil Ran Rõn, -me Krk
1. nuruma, manguma, lunima küll sinu `täüdüb klanida `ennegu midägi tegemä hakkad Kuu; Klanis mo kääst kousitääve saiajahu välja; lanib mind ennast abi Jäm; laevamihed keisid, lanisid sii ulga `aega, `tahtasid `leiba ja liha `ostada Mus; ta lanis mo kallal `terve päeva Muh; Möne mihel aa sihane sant mood, et käib järjest völgu lanimas Emm; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; käis teist klanimas, ää ole pahane Juu; va `Mihkel klanis einama omale Kad; klaniss jumala kiäli Kod; Küll klanis minu käest kah igasugu manti aga ma ei and KJn; ta om periss `mustline, seni ta lanip ku ärä saap Krk; Ei ole tol latsel kah äbi sedävisi klanide Hel; klani `essä, et ta sõsara annap sulle alestajass ehk tallitajass Puh; Klanib nii et ei jätä järgi enne kui saab Nõo; Mi‿sa˽lasõt innäst niipaĺlu klanida Urv Vrd klanitama
2. a. siluma, sättima; ilusaks tegema, üles lööma `endast `ehti ja klani; sie one klanitu ja puhas kui sie ühe`kerra lagedalle tule VNg; `Lähme juba, mis sa `ennast nii`kaua klanid Jõh; Oli ennast nönda ära klanind Jäm; Kaua sa end klanima sead, jäed illäs viimäti Vig; plikad klanisid ennast Kei; küll sie klanib aga, üstkui läheks `kośja JMd; klanigu ennast niipailu kui tahab, selle uolest ta on VMr; kui sie müt́s ülesse klanida, otsi vastast; ota las‿ma klanin vähä oma `juukseid Kad; Määri juuksed eliga üle ja klani siledaks Iis || silitama sie õli aus mies `saksa `vasta, `õtsis suurt au, klanis `saksa `põlvi Lüg b.  lakkuma (lehmale) `Kaua sa klanid seda `paĺjast läniku `põhja Jõh; Mis te vahite nagu kaks klanitud koera Kul; kaśs klanib `puegi Kad Vrd klaanima
3. lööma, peksma suand `riidu, klanind näu ülesse; mis sa kekutad siin, vata kui klanin näu ülesse Kad
4. laitma, teotama; tühja juttu rääkima ilm`aśta klanib teist inimest Ksi; klanitasse või räägitasse `tühja juttu; teda ju klanitud küll, klanitasse ilma `aegu Plt (hv)
kodar kodar g -a Hlj IisR eP(-as spor L, Nis Kei Juu; g -i Khk Vll); kõdar RId I M(g -e Hls Hel) Ran Nõo Kam Ote, kedar Kuu VNg Vai, g -a; kõtar, -ŕ g kõdar|a, -õ spor T, V
1. a. rummu ja pöida ühendav ratta osa tien `vankri kõdaruid, ühel rattal on `kümme kõdara; `ilma kõdaratta ei käi rattas `ümber; minu vokkil on kakstõist rattakõdara Lüg; kõdarad on `rummu sies ja `pöiest `õtsad läbi Jõh; purutas rattal kodarad sihest `välja Khk; Kodarad `tehti löhut tamme puust, voadati nönda vähe `sitkem tüü ots koa Pöi; kümme kodarad o [vokil] `rummus Muh; kui kodarad on `aukudesse `sisse `löödud siis saab `saetud kase plangust kõber pöid Rid; ratta kodaras; kodarapesa kus kodarad `sesse pannasse, `vankrel ja reel Mar; `Tammedest ja saardest tehässe `vankre kodarud Vig; räsas rattal kodarad `viltu; `liiga `sirged kodarad, oo nigelad rattad Mih; pihelgast teevad `vankre kodarid Vän; jalgratta kodarid ma‿i jõua kohe lugedagi Saa; rattal on kümme kodarast ja viis `pöida Ris; kodarad `tehti tamme, soare ehk pihelga puust Nis; kui mäält oli `alla `minna, panid ikke puu `kaika kodarate vahele Juu; tammest `tehti kodarad, kui `tamme ei old, siis `tehti pihlakast VMr; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; ratta kõdarad on soarest Trm; vanass pilgati `üste tüdrikud [kes ketras pikaldaselt]: kõdarid loetasse Kod; `tehti kodarad `vaĺmis, `pańdi kruupingi vahele, ööveldati ilusast ära. teine ots `tehti kańdiline, mis rummu `sisse käis Lai; üks kodara ots on pöia, teene rummu sehes Ksi; Ratta kõdare laulav tiiskanti, u̬u̬nen ärh kujunu Pst; pää mõttit täüs nagu rattarumm kõdarit Krk; kõdarad `lü̬ü̬di enne rummu `sisse ja sis pövväd `otsa Ran; `päätmine om ku `aetass vanale rummule `vastse kõdara `sisse Nõo; müis [saariku] ärä, ratta meeśtele kõdariss Kam; mõnikõrd om mõni kõtaŕ kohe `külge puttõnu, siss om `kat́ski löönu˽kõdarõ San; kõdarõ `olli õks saarõ vai tammõ puust, tu̬u̬ oĺl kõva Urv; ratta mudura `ümbre omma kõdarõʔ, kõdarõidõ otsaʔ mudura sisen Har; noʔ umma˽`vankri tsõõri˽`kümne kõdarõgaʔ, a vanast oĺli˽`katsõgaʔ Rõu; ratta naba `sisse lät́sivä nu˽kõdara otsaʔ, kõdardõ `otsa lät́si˽pövväʔ Plv; Kodaraʔ omma peenkese treitü puupulgaʔ Vas; tsõõŕil om ruḿm ja siss ommaʔ rummi küleh kõdaraʔ, kõiḱ nii `ümbre tsõõŕi `pistüʔ Se || fig (rutust) küll ta nüid `leikab irmu pärast, tal on justku kodarad all Koe; nüid on kõdarad sel mehel taga Trm || (puudulikust mõistusest) täl om kõdara pään segi `lännuva Nõo b. kaelaraha osa va katariina suur õbe rupl oli, kodarad olid `ääri möödä, kahed kodarad olid Vig; rahad olid [naistel] `kaelas, kodaratega rahad, mõned olid kahe kodaratega, kodarad olid `seoksed pulgad, rahale `ümmer `pandud Mih
2. tuuliku ülekanderatta pulgad `laskes `värkli kodarad puruks, tammest `värkel Vll; `värtli kodarad Rei
3. jalase ja kausta vaheline ristpulk reel (saanil, kelgul) `enne vanad `rahvas tegiväd `neljä kõdaraga, läks kaheksa kõdara, nüüd tehässe `viie kõdaraga regi Lüg; saani kõdarad, nagu riel, ainult `tõisel on `puused, `tõisel `raudased Jõh; pakkode sees on [ree] kodarad Emm; kodara otsad olid kaustast läbi Mär; kaustad köivad kodarate `peale Kse; kodarad `tehti tammest, see oo ea kõba Mih; ree kodarad köivad jalaste `sisse, kodarate otsa köivad sugarad Tõs; [palgiveokelgul] kaks raud kodarast Nis; enne on jalased, siis lüiakse kodarad sisse, siis pannakse kaustad peale Juu; [ree] kodara `kõrgus sai iest võtta ikke, oli kümme `toĺli VMr; `riele tarvis uvved kõdarad `panna Iis; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; kolme kõdaraga tehässe kelk ja sõedoregi, peris su̬u̬red reed on viie kõdaraga Kod; [kelgud] `tehti kolme kodaraga, pani nööriku `külge ja vedas Lai; kõdara tetäss saare puust Trv; mes üle paenatuse `küindusi, toda kutsuti kõdara pää Nõo; kõdarõ omma˽`pistu jalasõ seen, tõnõ ots om semmivitsa küllen Urv; kõdarõʔ [tehti] kuivast puust. kõdarõ olli lapiguʔ Har; saani kõdaraʔ oĺliva pikembä ku ri̬i̬ kõdaraʔ Räp; rii kõtaŕ, edimät́se kõdaraʔ Se
4. hrl pl, fig jalg Tulist sinu kõdarad, ei `liigu `paigast, kas vai kisenda kõri `lõhki Lüg; siul on vel üväd kedarad ka `miska käid Vai; `kaikaga kodarate `pihta anda Khk; `Voata et sa‿p jää kodarid pidi vahele mitte Pöi; Läks naa‿t kodarad vilkusid Emm; korista oma kodarad, kasi minema PJg; `ańdis `kaikaga teesele `mööda kõdarid Trm; kasi oma kodarad siit KJn; ää kõdare, küll si̬i̬ lääb Hls; kõdare om tuima Hel; no ei˽saa enämb joostaʔ, kõdarõ ei˽`kullõ sõnna eih Har || temä om mulle külländ `kaikit `pilnu kõdaride vahele (seganud, takistanud) Nõo
5. vastandvolt naistekampsunil vanast olliva kõdardega `kampsoni, musta ehk sinitse Puh; kolmõ kõdarõga kampsun olliʔ naistel, katõlõ poolõ ja `taadõ `panti `voltõ Kan
kodinad hrl pl kodi|nad (sg kodin g -a) R(n sg kodina Vai) spor S, Mar/sg -nas/ Kul Han Var Kei Jür JõeK Iis Nõo, -naʔ Har Rõu
1. a. riideräbalad, kaltsud `Viska ne kodinad oma `seljäst ärä ja pane `terved `riided `selgä Kuu; mina olen neid vanu `villasi kodinu pidand, ei mina ole viel puest midagi `selga saand VNg; nee oo vanad `riide kodinad Muh; Need püksid oo koa na kodinas läin, et `aitagi änam `jalga panna Han; sel igavesed kodinad `kaelas, käib nadis `riides Kei; kodinad olid `ümber, ega `õiged riiet ei old JJn; ma `metsas ikke aasin vanad kodinad `jalga, sukad ja `pastlad Ann; täna ull ilm, panen omale vanad kodinad `ümber, sellega või iad riiet `seĺga `pannagi Koe; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga ümber Kad b.  lohakalt, näruselt riietatud inimene nao va kodinas tuleb Mar; vana kodin tuleb teśte `ulka VMr
2. kraam; kolu `korja kodinad kokku ja mene menema siit Jõh; vanad kodinad `onvad lagas Vai; Kelle nee kodinad keik on Jäm; Pani oma kodinad kogu ja tegi minikud Emm; sii tä kodin kõik oo Var; Ikka peavad sinu kodinad jalus vedelema Jür; ei tia kus mu vanad `suapakodinad jäid, paneks poriga `jalga teised Koe; Mis taal nuid kodinõid oĺlgiʔ – vana ummõlusmaśsin, preśsraud ja `kandlõtükk Har; `Korja uma˽kodina˽kokko ja˽käü˽minemä Rõu Vrd kodilad1
3. fig jalad Kui kiskid jähi teise jalgade taa kinni, siis itles: korista kodinad eest ää Khk
Vrd kodemed, kodi2
koer koer g koera eP(g koira spor Sa) M spor u T(n koir Puh), u Rõu; kuer g kuera Emm Mär Kei Jür HJn ViK Iis Lai Pil, g `kuera R(`koira Hlj, `koe- VNg Vai); n, g `koera Vai, `kue- VNg Vai, `koi- Hlj; koir g koira u V
1. koduloom, koer silidä `kuera, et kui sa `kuerale midägi `annad, siis kuer `tundeb sinu ärä; Olen `nindagu vana vigane kuer, kes kuhugi ei `kelba Kuu; `kuera `lähtä `karjast `lonka-`lanka VNg; sie `üellässe tige kuer õlema kel vali karv ja must `kurgu lagi Lüg; `Kuera ei `lastud `süämäajal `silmi `vahtida, siis pidi menema `kümmä `aastat vanemast Jõh; koera keele pεεl üheksa `ohtu (rohtu), kassi keele pεεl üheksa töbe Khk; Koer oksendab tuleb `ullu `ilma Pöi; punane koer vahib läbi luise aa = keel ja hambad Muh; Kuer kikerdab, santi ilma tuleb Emm; kaśs nä koerde käe olnd Rid; koerdel oo kõigil sabad `rõngas, ainult kui koer rumal oo, siis tääl põle saba `rõngas; ma ei saand mette koera perssetki (mitte midagi) sealt Mar; soldati näĺg või koera küĺm, see oo üks (sellest ei hoolita) Kse; Koer aab `ända, änd änna`otsa, ännaots `villa, vill ei viitsi Han; `lambad said `koera (koer hirmutas) ja tulid tagasi Tõs; Koõrdõ kärä‿mte maksa tähele `panna Khn; see oo naa liba koer, ei seesa kodos Aud; koera kõht krouksub nõnda kõvasti, siis tuleb `tormi; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga; Koera `perse `kooku tegema (vastus küsimusele: kuhu lähed) Hää; siitsamast viis [hunt] üks must koer ära Ris; sai koerast ammustada Kei; neli annab, neli kannab, kaks koera `tõrjujad, üks parmu pitsuke = lehm Juu; `soarmuse kuer pika kerega ja kollase `silmadega Jür; `üeldi kui kuer oksendab, et siis pidi `kurja `ilma tulema JJn; kui koer ammussab, põleta koera `karvu ja pane karva `tuhka `piäle, siis karva tuhk `võtma valu ärä; (nürist noast) si̬i̬ nuga kõhe `viska koera kätte Kod; emane koer piab `pulmi kaua, kolm nädälad Lai; si̬i̬ om äbelik lait́s, tõne pane või koerage pureleme Trv; tõise `vastu om ku koer, iuh auh, iuh auh Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä: kukk, koer ja kooliõpetei Hel; ega `ti̬i̬nder vanast midägi es `massa, talu koerast `peeti `rohkemb lugu ku talu `tütrigust Puh; istuss kui esänd, sõit kui saks, tallatass kui vanna `koera = vokk Kam; ää lait́s, lapik and, sapa vaja, vaĺmiss koer San; koera kotti ajama norskama Ärä nüüd tänä `üäsä akka `kuera kotti ajama Jõh; üle koera kaela ~ selja lohakalt `Põllutüöd võib ka üle `koera `selja teha Jõh; sain teisibä einad üle kuerakaela uńnikusse kua, vihm aga oli kohe kannul Kad; teeb kõik üle koera kaela Plt || Niitma hakates lõi peremees esimese ümmarguse ringi, öeldes: ma löö koera Kaa
2. fig a. (võrdlused) `Ninda `vastu`mielselt `uĺjub `teine tüö `juure, et `jusku kuer `karja; `seisis kui kuer, saba `jalte vahel IisR; sihantse suure kasuga lapse `kohta `eetasse: see kut suure koira poeg Khk; Köveras kut kuera kerp Emm; vigurid täis kui koer `kerpu Rei; Jusku koer `tõmmab kondi ja läheb (ei täna); Jusku koer einakuhja `otsas: ei sü̬ü̬ isi, ei lase teist `süia; Ädas ku koer kirikus; (keelepeksust) Jusku koertel końt käes närida Hää; poisid juoksevad nagu kabud kuerad `ringi Kad; Su jutt on just nagu kuera kusi VJg; kellel on isesugused `riided, see on nagu kirju koer Lai; petäb `niigu `koera kanika järele KJn; silmä äbi täis ku koeral Trv | (vaenulikkusest, riiust) `Justku kirp `kuera `perses Kuu; Kisuvad kui `kuerad `raibe `kallal IisR; ni̬i̬ eläv ku kassi ja koera, `kaklev `pääle kateksi Krk b. (ilmekad ütlused, vanasõnad, kõnekäänud jne) `Kuergi jääb `leivä ies vagusi; Ei sie kuer jänest `haugu migä vägise `metsä `aeda; `kesse `kuera sava `tostab kui kuer `itse ei `tosta Kuu; ärä `arva `kuera `karva, vahi `ammast VNg; Ega vana kuer valet `haugu; `Kuerale `kuera palk; sie [töö] on `kuera `muodi `tehtod, `kuergi ei `õksenda `pääle; Mida kuer ei nää, seda kuer ei `augu; Küll kuer oma `aavad lakkub, oma süü iest `vastutab Lüg; Küla`kueradki akkavad `naerma, kui nisukese `riietega `välja lähed IisR; lahe (lase) koer `kirku ta lihab viimaks `kantsli `pεεle ka Jäm; kust koer `süia saab `sönna ta augub Vll; Läks koera `kombel kodunt ää Pöi; Mida änam kueri koos, seda vesisem lake Emm; koera `moodi `kelkab mo kallal Mar; not́tisid ta metsavahel maha, kuer koa ei `aukund takka Mär; Koeral ikka koera `kombed Han; Kaua üks koer üksi augub, kui teine `vasta ei augu; Koer, keda kutsutakse, `õige mi̬i̬s tuleb isi Hää; noor koer äritab ja vana koer `salvab Hag; sittugu kõik küla koerad mo `peale, mul põle kopikastki `taskus Juu; kui oled üle kuera suand, siis suad üle saba kua JMd; kes seda `enne näind et kaśs ja kuer ühest süevad Kad; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue Plt; Kes koera ändä muu kerguteb kui ta esi Pst; ku sa üle koera olet `astun, siss astu üle ännä kah Krk | Ega kuer `karva ei `muuda Lüg; Koer `viskab `karva, aga ei `viska `viisi Hää | Enne seisab kuera kaalas makk kut senel taskus raha; mis on koera suus, see on koera `perses Emm; kava koera kaalan voŕss seesäb Kod | Omad koerad `kiśvad ja `leṕvad `jälle Han; Oma koera pureleva, oma koera lepiv kah Pst | Kuer `aukub, tuul `kandab Kuu; Tundis kohe oma kuera εε (häbenes oma laimujuttu) Emm; Koer saanud kondi suhu Trv | Käib mütmes peres päiliseks – on noh mütme pere koer Pha
3. pej (alatust, tigedast, riivatust inimesest) küll oled sa kuer Kuu; Ma teid `kueri ei taha nähägi Jõh; `tütrukud, `kuerad, `käisivad `laupä vana`poissi `irmutamas IisR; sihantse koiraga‿b maksa midagid kaubelda Khk; Oh sina äbematu koer oma tegudega Pöi; tema oo se pea koer; see oo ühna `püsti koer oma `tempudega Muh; Pole sene kueral änam äda midagid (haige juba naljatab) Emm; esmabä edeb, teisibä tige - - laubä laisk, pühäbä `püsti koer (inimese omadused vastavalt sünni päevale) Mar; `narris tüdruku ää, va `ilma kuer Mär; Minia on ämmaga väga koer Hää; mis valetab ja võtab, on nihuke koer ja keĺm Juu; Mis mul koeral äda, ma nagu vanajumala selja taga Jür; sina oled sie pia kuer JMd; küll on `kueri maa`ilmas ja `ilgeid inimesi Kad; assa viimane koer Trm; tämä koer ti̬i̬b vale `vekslid ja tükkä Kod; kis varastab, on koer ja keĺm Pal; varastab ja võtab salaja - - sihuke äbemata koer Plt; sa oled `püsti koer Trv; Paul `olli igävene koer latsest saanikelt; poig olna koerass lännu Nõo; om nuid ka, kiä `ausa inemise ommaʔ, kiä ei olõ˽koiraʔ Har; `Poiskõnõ ollõv jo˽hirmus koer, koolin ka oṕpi ei˽`viisvät Rõu; patt iks oĺl külʔ nail koirõl nii uĺlikõist `tsuśkiʔ Vas; sa olt `õkva pääkoir, sa olõ õi väikene koir eiʔ; sis mõne˽`poiskõsõ˽jäl oĺliva˽sääntse˽koiraʔ, sis tuĺlivaʔ tütärlastõ kaŕa mano Se || fig (kurjusest, tigedusest) Läks `kurjad sanad `kuertena `kannul Kuu; võttas `kuera `põvvest `vällä Lüg
4. a ulakas, üleannetu; kelm, suli `Kuerad `lapsed, `kuerad vanemad, `auta eläväd Kuu; Kuda sa `ninda kuer poiss õled Jõh; `koerad `lapsed tekköd `paĺlo `koerustükkü Vai; nii koer laps, seda‿b jöva `ükskid keelda; nii koiraks läind, p‿kuule midagid `keeldu änam Khk; Meite Seiu oo nii koer poiss kut vähegid veel veib olla Kaa; Poiss lapsed on elu aja koeremad olnd kut tüdrukud Pöi; Tede pojad mede `poõgõst koõrõmad Khn; Tema oli ikka elus old koer mees koa, valetas ja varastas Kei; mõlemad on ullud, teene on teesest koerem veel Juu; küll on sie poiss kuer, aga eks neid on kueremaid `vielgi Amb; poiss on kuerem kui kuer JMd; eks nied `ańdjad old koa kuerad, ükskord `ańtsivad [vaesele] mau`rasva JJn; see on üks piakuer inimene iga viguri `piale valmis Koe; `u̬u̬ta `u̬u̬ta koer laps, mes `koeruss ti̬i̬d Kod; üks koer noĺp on sial Ksi; ühed koerad kõik, põle üks koerem ku teene Plt; esä om koer, poig vi̬i̬l koerep Krk; ess siin ole `koeri poesikesi külläld Puh; koer `olli ta küll, aga meele ta koerestikku es ti̬i̬; aga koer mut́t `olli, es ti̬i̬ eli, ku mia taren käesi Nõo; ma ei ole esi koer, siss ei mõista pellätä tõist ka jällekine Ote; koir mi̬i̬śs, taalõ `piäsi˽küll˽kõ̭iḱ külä tiko `andma Vas || kui se va vihmane ilm on, ne (kirbud) on siis `uopis koeremad kui ne muul ajal on Ris; kes lehm `väega koer `olli, kes es kuule es `peĺgä karjust, tu̬u̬ `panti pääpõrnusside Nõo
5. üleannetus, vallatus; nali; sulitemp ma `tahtsi `koera teha Jäm; `Meitegä sõni küll `koõra tehtüd Khn; kis `koera ti̬i̬b, si̬i̬ `koĺki saab Hää; Leida utsitess vahel poissi, ku ta `koera tege, and valu Hel; edi`otsa `olli sõdse küll kui inimene konagi, aga peräst nakass mulle `koera tegemä, nakass `kraami talust `väĺlä `kanma Nõo; `koira timä tege `õkva süäme peräst Se Vrd koerus1
6. raskus kootava kalavõrgu küljes, mis hoiab võrgusilmad sirged kuer `pandi rippuma, luust `tehtud, üks kramm sies, et ois `vergu `silmad `sirged Kuu; kui `vörku kojutesse, siis pannasse koer `teisse `ääre, `teissest `äärest akatasse kuduma Khk; mõrra koer võtab silmad `kangele, kui sa kojod Muh; kene pεεl sa kujud, se on kalase ja vörgu all on koer Emm; koer `pantags εεrimese selma `külge, et peab selmad `sergus, et lεhe segamesi end Käi; võrgu koer kes selmad laiali oiab, koer `ambut pidi `kinni seal `selmas Mar Vrd koerus3
7. noodatiiva otsapuu nooda koεr, teine ots alumise kööve küljes, teine ots `peelmise kööve küljes, `keskel on auk, sönna pannasse see köis `kinni, millega `noota `väätesse Khk; [nooda] reite `otsas olid `kaikad, nee said koirdeks kutsutud Pha Vrd koerpuu2
8. osaline kihlusel miu mehe isa oli koeraks, siis koer ot́sib linnu ülesse, `aukus auh, auh ja lind tuli `peigme ja isame ette Juu
koerus1 `koeru|s spor R eP(`koerdus Kse Var), Hls Nõo San, `kueru|s R(-os Lüg; `koi- IisR; g -kse Kuu VNg, -sse Lüg) Amb JMd JJn Koe VMr, g -se; koeru|ss g -se Trv Ran Nõo Urv, g -Rõu Plv Räp; `koiru|ss, g -sõ Krl Har Vas Se; koeru|s Jäm, -ue- g -sse Iis vallatu olemine; koerustükk, ulakus Küll se `tütrik o `kuerust täüs, muud ku alade tegeb kometi; Küll sidä `koerust sai `tehtud `mitma `moodist, kui veel `noored olimme Kuu; moni obune `kuerukse perast lüö iest-takka üless; juo `niisukesed `karja pojad one `püöralised oma tegudega ja `kueruksega VNg; `ärgä `tehka `kuerut, jumal `viskab kivega pähe Lüg; Pane `kuerust tegema, siis on jalad küll Jõh; joulu on pahnad parandal, siis lapsed saavad `koerust teha Khk; Seike asi oo paljas koerus, muud üht Kaa; Poisid tahtvad ikka vahest kuerut teha Emm; Obu pole `ammu ees käind, mütu nädald prii olnd, nüüd perse koerut täis Rei; õppind maast madalast juba `koerust tegema; `istus `koerusega teese põlve peale Mär; sa oled üsna `koerdust täis Kse; tegid vanale `koerdust, põletast tä sauna maha Var; `koerusega said nad küll akkama, aga õppi ei `viisind Vän; Mis hoop `pihta si̬i̬ õpetuseks, mis `mü̬ü̬da, si̬i̬ `koeruseks (laste karistamisest) Hää; `vimpka `öeldakse sellele kes `koerust teeb Kei; eks ma `võt́sin `kuerusega sialt ühe `kanga `lahti ja `tõmbasin teise `kanga `alla Amb; ikke on sul isu `kueruselle JJn; oh sinu kuerust Iis; nalja peräss `koeruse peräss kõnelesin, egä see põllud tõsi Kod; tüd́rikud tegid `koeruss, kihutasid tõõsile undruku saba `alla `tuhka Kod; sihuke paras jõmsikas, `koerust teeb teiste lastega, `ullab ja Plt; `koerust täis ku kurivõrk Trv; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub [vangis] Nõo; ta miiss `õigõd ellu [ei] eläʔ, ta eläss `koiruisiga ja `varguisiga Har; Väümi̬i̬ss oĺl kavval ja˽`koeruisi täüś Rõu; ta um `koerusõ pääle miiss Plv; tu̬u̬ om jo `pistü `koiruss Vas; uma `koirusõ perast sai timä tappa kaʔ Se || fig taal om uma `koirusõ kot́t kaalan, siss aja `õigusõ ka kõvõrass Har
Vrd koer
kogunisti kogu|nisti, kogo- Pöi Emm(-nesti) Rei Hää/-niśti/ Juu Lai Plt KJn Lei, -niste Jõe Kuu Lüg Jõh Muh Rei Mar/-neste/ Mär Kse Tõs Tor Juu Jür VJg Iis Trm Äks M Puh Nõo spor V(-nistõ), -nist Muh Kse Hää Amb JMd Krk Har, -nest Kei Se a. isegi Kui ma äi eksi, siis vanal oli vist kogunisti kolm `poega Pöi; mina käesin pühaba kośjas või oli koguniste `lauba `õhta Äks; sa piat tõttam, sa mud́u jäät `iĺläss kogunist Krk b. täiesti, sootuks, suisa see oo koguniste `kat́ki, sest saa änam kedagi `ühti Mär; ma ole kogunist `aige, końdid valutavad Hää; See ju koguniste võeras inime Jür; mul on kogonisti teräv kirves KJn; mea ole koguniste otsan Hls; ma änäp tagasi ei taha, si̬i̬ om kogunist sinu, selle ma anna kogunist ärä Krk; si̬i̬ asi om koguniste pime vai tume, mina sest aru ei saa Hel; Me jääme nüid küll koguniste üü pääle Nõo; Imä oĺl mul kogunist nu̬u̬ŕ, kuʔ ärä˽`ku̬u̬li Har; [andsid] kogonistõ vai võõdat tagasi kaʔ Se c. hoopis (vastandavalt) see oo koguniste teesiti Muh; see asi `oĺli koguniste üle eele Tor; ta läits `sinna suurt `saama ja jäi periss ilma kogunist; tõine kõneless tõist rada kogunist (mööda kõnelemisest); tõise riigi om arvanu, et ei massa rahvast äävite ja koguniste vi̬i̬l eesti rahvast Krk d. sugugi, üldsegi (mitte) Ei ma ole koguniste `kiigal `millaski käünd Kuu; Sie asi ei `kõlba koguniste mitte Jõh; ma koguniste ei ole kuuln seda Muh; see pole kogunisti `öige Emm; ta kutsub küll, aga ma koguniste ei lähe Kse; Mina seda ei tää koguniśti mitte, kas ta isi `oĺli‿nd `säädinu või Hää; ja mina seda küll koguniste kuuld ei ole, muust on ta nii kuulmata Juu; sial oli nisuke, ahi ja, neil kogunist `pliiti ega midagi ei old Amb; seda ei tie ma kogunist JMd; tema ka töö `vasta ei ole sugugi, kohe kogunisti ei ole Lai
kohane koha|ne, ku- g -se spor üld (koeha- Kse, kõha- Lüg Trm Kod, g-tse Kse Hls Puh Nõo San), -nõ g -sõ Krl Har Plv
1. sobiv, paras, vastav igä `täüdüs vähä `oskada, et tä (puri) igä kohaseks jääb Kuu; minule kohane `riide VNg; sie tüö on `lapse jõu kõhane, on tämä `konti `müödä Lüg; valatud käiad ei ole kohased Vll; Kui meri ja ilm kohased olid siis `terve nooda vada läks noodale Pöi; `oskas ilusti kõnelda, `ütles nii kohased sõnad et Mär; se sõna ei sünni `sinna `kohta, ei ole kohane Tõs; see on jüst nii tema kohane asi Juu; Ega siis küsimisega naljalt kõhast vastust ei sua Trm; egä ni̬i̬d [pulma] toedud ollid - - kohased ikke, oma süĺdid ja, lihad ja KJn; sai kohase sulase Hls
2. võrdne, vääriline; sugune, sarnane sie on sinu kõhane, sie `passib `sulle Lüg; isa kohane Phl; tüdrik oli poisile päris kohane, tää kohaseks kohe `loodud Tõs; tema kohane laps teeb juba tööd Tor; sie on üsna tema kohane naene Ris; see nüid paras selle kohane mees [koduväiks], `sõnna põle paramad `tarvis Juu; `leidis oma kohase pruudi VJg; ta om ärä `irmunu vai ärä `eitunu, ni̬i̬ om üte kohatse (samatähenduslikud sõnad) Krk; esi oled rikass, vota kuhane naene Puh; ta iss olõ juht taa mihe kohanõ, naanõ nigu kändsukõnõ ~ kõhnakõnõ tublil mihel Har
Vrd kohalik2, kohaline1, kohenane, kohtlane
kohus2 kohu|s (koho-) g -se R(-ss, g -sse Lüg) S(-ss Muh) L Ris Juu JMd Koe VJg I(-ss, g -sse Trm Lai) Plt KJn(g -sse) Hls, -ss eL(-śs Rõu Se, g -ssõ Plv, kuhuss Har)
1. kohustus a. Eks sie õle ikke `lapse kohus vanema `aitada Jõh; me täidame oma kohut, kui me oomingust `öhtani tööd teeme Vll; sinu kohus oo `easte elada Tor; tee mes kohos on tehä, mes `siäduss `sulle vaja one Kod; käis korra `aastas kirikus, `täitis oma kohusse ära Lai; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku inimene oma kohust ei ti̬i̬, siss `palvege ei ti̬i̬ midägi Hel; nüid ma ole mehe naene, pia naese kohusit `täitmä; vanadel om kohuss minnä (surra) iki Puh; ega neil ess ole kohut tedä `sü̬ü̬tä Nõo; kui sul `viina om, siss paku mullõ, tu̬u̬ om su kuhuss; ta piat nekruudi kohust `täütmä Har; Muʔ kohus om vaesit latsi avitata Vas; (nagu) kord ja kohus nagu peab ela nönda kut kord ning kohus on Vll; Inimene käis ikka `leeris äe, nõnda kut see kord ja kohus on Pöi; oma kolm `tassi ju̬u̬ss ka [teed], oless nagu kord ja kohuss (magus) Trv; ka sa võtat naise `vastu nagu kõrd ja kohuss Krk b. millegagi seotud konkreetsed ülesanded Rendikõhapidaja kohoss õli, pidi tegemä `mõisale tio`päivi Lüg; tahab kuol`meistrist `saada, kui oma kohossed `vällä `täidäb eks tämä siis saa Lüg; `moole `tehti kohuseks aid ede tömmata Khk; sinu kohuss on laste järele vaadata Lai; soldat `oĺli iks oman `saisusen, timä pidi iks oma kohussit `täitmä Ote; kerigu hüülmel̀dri kuhuss om opõtajat `altarihe `laskõ ja `altarist `ussõ `laskõ Har c. funktsioon kohust täitma asendama `lambanaha `serväst `tehti `niiskesed mugulad - - sie `täitäs siis [kasuka] `nüöbi kohost Lüg; ämma emand täidab vana ema kohut `linnade sihes Khk; vana Mustjala kirju kuvvel oli ai all - - oli änam iluduseks, aga paela kohut tä `täitas Mus; [unilauk] täedab sibula kohust koa, kui sibula vart ei ole veel Muh; [varakult] akkasin juba `tööle. mehe kohusid `täitma Mär; se (riie) täidab mantli kohut JJn; ise asetan teda, täidan tema kohusid Plt; perenaene ollu põdelik, Ańna `täitnu perenase kohusit kah Nõo; tsõõriklänik, mia kuhussõid no˽kauśs täüt Har
kont1 końt g końdi spor L, K I V(ku-), kondi Sa Muh spor L, M T; kont g kondi Hi, `kondi R
1. kont, luua. (inimese, looma suurem) kont `Lapsed on `kanged `kontie siest hüdü `koukima Kuu; `Einostus `kondiga vana`aasta `õhta - - `kelle `kondi kuer `enne `ahmib, sie `este mehele [saab]; [denaturaadipudeli silt] `Kolme `kondiga – pääluu ja kaks `reieluud; üks vana kõbikene luu ja kont, nahk `oiab `kondid `kinni Lüg; nii kovad nagu kuge `kondid; räbälkaupmehed, `kondi`otsijad `käisivad ikke `Peipsi `äärest Vai; rinna`piike końt o keige alumine ribi Mus; `limpide `seltsis pidi [supis] liha olema, kust muedu kondid said, mis saeavanem kogu `korjas (lauale kontide hulka viskasid pulmalised raha) Kaa; kui `vastlabe sia jala kondid [olid], laps saadeti neid `kaugele ära pöllale `viima, siis siad `seisvad suvel pöllal Krj; suured kondist eegeldis koogud `ollid Muh; sea jala sees oo nisuksed kondid, virila kondid [vurri tegemiseks] Mar; seljä rool oo paelu `końta Tõs; Nda `vaenõ luõm, et `końta suab üksi; Magus końt (üdi-, krõmpskont) Khn; `õhta pidi üks poiss końdid `kat́ki kukkuma Vän; loomade końdidel üdi sihes Hää; lõi `kervega lihast läbi `końti Ris; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; abaluu końt on õlal, käe taga HJn; `końte siden oo magus üdi Kod; kaks kusist `końti ja põie kael, `rohkem teda (kõhna inimest) ei olegi Lai; mis `näĺgunu ja kondsikuss jäänu, siss om tal (loomal) kondi `püsti Hls; egä sõrme sehen om kolm `końti Ran; `paĺla kondi om supi sehen; vanast `olli kondi`korjaja, noh setukene, ośt `końte ja ańd kaosi `vasta; [joodik] käis `mitmast kõveride, nu̬u̬ kondi oless täl nigu `valla ollu Nõo; siss (pärast lihasöömist) oĺl laud kõ̭ik noid `kuntõ täüs Rõu || kondine lihatükk `erne suppi tulep `ki̬i̬ta, sääl om üits tüḱk `konti ka `sisse panna Nõo; suṕilõ `pańti `lamba lihha ka mõ̭ni końt Plv b. kalaluu tema (tursk) on `ilma `końdita (peenikeste luudeta) kala Kuu; `ruodusima neid `silku, ega mei `konti süönd - - aga isa söi `keige `kondiga VNg; `Värske särg on muidu kena küll aga irmus pailu `kontisi ja `pindu Pöi; kusimuse `konti teestel kaladel ei ole kui aenult lestal, suur kõber końt Rid; `ahke końt (pisike kalaluu) Mar; mereärg on kõva, `końtisi täis Hää; mis‿sa nendest ahvenatest tõid paĺlas końt Kei; krõbistame kala `końta Juu c. fig (millestki külmunust või kuivanust) Vähämäld labidaterä `paksune kerd pidi lund üleni pääl olema, siis ei old `karta, et külm olis `nuota `kondiks tehnd Kuu; kalad on końt kövaks `kuivand Khk; Külma kas voi kondiks; Jälavarjud kuiast kondiks Emm; [liha] oli külmetand kõvaks kui końt Kad; palajass `olli väĺlän ärä küĺmänu nigu końt Nõo || siul om õige końt (kondine) jalg Hls
2. muhkjas liigesekoht a. (looma) koodinukk vanger jooseb obesal `końte Trv; si̬i̬ om `lõhkje oben, `peĺgap `końte Hls; kondi `peĺgäje obene, ku tal [vanker] `końte lää, siss pand `lendäme Krk; rataste põhilavva putteva [hobuse] kondi `küĺge Nõo; lasi (virutas) nuiaga mustalõ kitsele `kuntõ Rõu; ku putusõ [hobusele] `kuntõ nu̬ ratta, ni om pakku mineḱ Se b. pahkluu `kehlu końt Jõe; seal oo kaks `końti, üks oo `seetsipool, teine väljapool - - [öeld] luupekse końt Pöi; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelpool [jalga] końt on Ksi; säŕk oli villane mustast `rõõvast - - jala końdeni Trv; jala końt ~ kondi luu; pikk änd, `alla poole kondi `otse Hls; labajala kondi om seere all, katel pu̬u̬l Ran; välimene końt, sisemine końt [pahkluul] Võn || kand me nüpeldäme (niidame) kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi, ja valitseja tulep tagast `końte (kandadele) Ran; te võtate samm maad kaar laǵa, ja siss pessäte miu `końte; kaśs nigu `väike laits käip kondi pääl taka; küll ma udisi tedä (kassi) kondi pääld ärä Nõo c. sõrmenukk päḱägä mõõdid, kui `kinda vi̬i̬rd kudasid - - mõõdid päḱä otsast päḱä kondini Ran; [sõrme] nii `końtest `jämme kõ̭ik, ega na‿s valutagi, aga `liikme kondi olliva `jämme Rõn
3. kehaehituse laad; kasv; jõud sie on üva `suure `kondiga obone; täis `konti inimine juo [kõlbab niitma] Lüg; Mis `raske tüä tegija `niisike `piene `kondiga on Jõh; Mis ilu tal, va igavene `suure `końdiga `naine IisR; [poeg] isa `moodi, nii tugevad `konti Ans; Kont oo alles nöder (alaealisest) Kaa; tihe kondiga lehm äi anna nii `easti `piima kut kore kondiga Krj; nigu üks kondi kohu (kõhnast kassist) Vll; kore kondiga obu äi pea liha peal Jaa; oh, ta va pika kondiga [inimene, loom] Mar; see oo ikke ea końt oost Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti (sale, painduv) Han; nõrga końdidega vasikas Tor; Kolgard - - kis `seuke suurt`końti kolakas on Hää; `kuivand `końti inime on `kerge Rap; tugeva końdiga, suur poiśs; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; Kellel vähegi konti õli, sel tuli ju seitsme uastaselt karjas akata käima Trm; piänike ja inetu końdiga vars Kod; nõrga kondi, lask ku kiri kit́s, `keŕge `końtege; ta `seante suur olli miu `konti, miu `mu̬u̬du; periss ritsik om suurebe `końtege Krk; nu̬u̬ mõlemba om iks täis kondiga mehe Ran; ta‿m suurt `końti obõnõ San; tu̬u̬ om końdilõ suuŕ miiśs Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; taal mehel õ̭ks om `konte (suurust) Se
4. keha tervikuna või teat piirkond (jäsemed, liigesed, lihased) kaik `suoned ja `kondid tegeväd valu Kuu; `kange `kontidega `ninda ku vana unt; ega `kirjutuse tüö `konti ei `vaiva, kont on `kergel Lüg; `Saunas `auduti ja viheldi siis `kondid `pehmest Jõh; Leib `kasvatab `lapsel `końti IisR; oo, miu `kondid on juo `kuolduned tüö järele; ei saa `kontist (kontidest) `puhka, valutavad kohe Vai; kondid `tööga `aiged Jäm; `umbest ing on `kontide vahel veel (haigest); `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund, venind Khk; kui lehm akkab kahe kolme pääva pärast `poegima, siis `öötasse, kondid `lahti Mar; [valu] lööb kondisse `siia `kukla taha Tõs; Końdid `nuõrna `tüegä ää tapõtud ning venütet; Mio końdid akkasid sedäsi värisemä, et (kartsin) Khn; `saosed ilmad, `kange väsimus on kondides HMd; końdid kõik nii rammad Jür; kõik kondid luud `aiged VJg; õlesi `viina ehk `liikvad õlema, suasid końdid pehemess Kod; ihu om nõnda `aige, kiḱk luu ja kondi valutev; si̬i̬ om üit́s sihane rüüstik, `kunnigi ta paigal oma `końteg ei kurda Hls; ihu om nõnda `aige, et ei liigutess mitte `konti kah Krk; ü̬ü̬ `otsa valuta iks ütte `konti ja tõist `konti; aga juurerohi olna `końtele ka ää Nõo; ku kevväi tulõ, siss om vanainemise końdi ka `keŕgebä Võn; Ära kae kedagi, liiguta konte ja tule appi Rõn; Ei˽seo ilma latsõ˽naka `tü̬ü̬ga uḿmi `kontõ `vaivama Rõu; Mõsõʔ hinnäst suuriniʔ kondõniʔ (üle keha) `puhtass Vas
5. fig (mitmesuguseis väljendeis) Kui juba `toukab, siis oma `konti enämb kogu ei `korja (vaeseomaks peksetust) Kuu; `Konti elistämä (ähvardama vastu jalgu lüüa) Lüg; No ruttu `końdid kokku ja `vuodist `väĺja; `Ninda `kauva `aagas, kui końt omale kõrisse `kinni jäi IisR; Täna pole süüa saaja, peab kondi varal (söömata) läbi ajama Kaa; Korista oma kondid kuju (mine heaga minema) Emm; sel inimesel on kont südames (halastamatu) Rei; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld pärast väsitavat päevatööd) Mar; Korja omad kondid kokku (istu koomale) Han; Vat sul, säh sul tükk, mis końdita (öeld väikese äparduse või mingi ootamatuse puhul) Hää; kurat, ma siu usse manu änäp `końte ei via (ei tule enam); miu kondi ei lagune, mea ei ulade egäss poole (öeld, kui on palju tööd) Krk; vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi (pole jaksu) Ran; ei `jõvva enämp `kõndi, ädäga sa piät vedämä neid vana `końte perän Puh; Kuńdiʔ unikulõ ajama (liiklusõnnetuses vigastada või surma saama) Rõu; tu̬u̬ (värv) es `pliikuʔ, tu oĺl nikkoani ku ta, luud ja `końti vi̬i̬l sääl oĺl (kuni riie ära kanti) Plv; Naane vidä `kuntõ takah (käib halvasti); `Kuntõ täüs tegemä (liigselt kiirustama) Vas | (vanasõnu vm) Ühe `kondiga `kahte suppi ei `keidä; Üä `kondi `ümber koguvad `kuerad Kuu; Puu äi kasu ilma oksata, liha äi kasu ilma kondita (öeld, kui keegi nuriseb kondise liha pärast) Pöi; koit tuleb końt suus ja `valge tuleb vart `selges (tõusti vara ja enne valget oli rehi pekstud) Vig; Keelel ei ole `końti si̬i̬s (võib rääkida nii hästi kui ka halvasti) Hää; kus on `końti, siäl `koiva Kod; kus `konti, sääl `sõrga ~ sääl `võnti kah Krk; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (öeld, kui sureb halb inimene); ärä mine `kõrgembast sitale ku perse kannap, situt kondi ärä (öeld uhkeldajale) Nõo | (raskest füüsilisest tööst) Laevasüldas laevalossimine - - keis kövasti kondi pεεle Kaa; [raske töö] Akkas kondi pεεle katsuma ~ käima Emm | (laisklemisest, tööst kõrvalehoidmisest) sinu kont valutab [töötegemisest], aga minul `naurab Lüg; ära via siin `konti `ühti Vai; Meestel kont naeris (said puhkepausi) Emm; `Ti̬i̬nija ei `u̬u̬linu tü̬ü̬st kah, `oidis oma `końtisi tagasi Hää; õlbutad oma `końti, ei vitsi tööd tehä Juu; vedelik jah, kis ei vitsind `tõsta, ta oiab oma `końti Lai | (pikali- või magamaheitmisest) `Kondid `unniku ja ise `maulla `otsa Kuu; `Viskan `kondid `unniku, akkan ise külitä `õtsa Jõh; Köht oo täis, muud kut paneme kondid sirgese; Noh mehed, viskame siis kondid kolinal nurka ja kargame ise köhuli otsa Kaa; Ma oli na väsind – sirudasi natust oma `kontisid Rei; `Viska końdid unikus ~ kokku ja eida ise `pääle Hää; Korja kondid unnikusse, eida ise otsa Jür; kui väsind, katsun et saan końdid unikusse Lai; laseme vähä `końte tagasi; viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls | (tagarääkimisest, tülinorimisest) Nüüd sai `kondi `amba, enamb järälä ei jättä Jõh; kis üksi sönu räägib `ühte juttu - - [öeld] kut koer näriks `konti ~ koer sai kondi sohe Khk; Nüid on koertel końt käes närida Hää; kont kõhus ei saa või ei viitsi kummardada Kas sul on kont kohus et ei saa `kardulid `koukida Hlj; Aga sool pole końt `kõhtus - - võta nuga maast ää Pöi; ju sul ikka kondid köhus on, et sa ei taha köverda Rei; Kas sul oo końt `kõhtus, et sa ei anna kõverase Tor; `jüstku końt kõhus VMr; nüid on kõht nõnna täis nagu końt kõhun Kod; ei murra ~ riku konti ei tee (tervisele) halba Egä tüö `konti `murra, egä naer `nahka rikku; [löömisel] vits ei rikku `konti, käsi rikkub `konti Lüg; Soe äi tee ilmas kondile liiga Emm; ega sue `konti riku JMd; konti mööda ~ pidi, kondi järgi meeltmööda; jõukohane; sobiv Aga monest kohast on `siiski `uidumihe `ammet `konti `müöde Kuu; Kena soe tuba, öuest tulles nönda konti mööda Kaa; Sie jaḱk suan üsä `końtõ pärä Khn; Końdi `järgi olema (nt riided) Hää; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada; si̬i̬ om tälle `końti `mü̬ü̬dä Ran
6. eseme osa a. korvi sõrestik Metsast `korjasime ise paju-, sarapuu-, toompuu keppisi, nendest tegime kondid Pöi; aga meil oo ikke päris korvid oln, kadaka kondid ja pajo vitsad. pajo vitsad põimiti kadaka `konte vahele Tõs b. (vokil) voki piäpakk, laud, likut́s, kõik one końdid Kod
7. (taimel) a. linaluu kui ropse mõegaga peksab, siis kondid purud kukkuvad maha Pöi; need kaniste kõva końdiga linad Juu; kui sie końt juo tüma oli, siis `tuodi [linad leost] KuuK; końt sie lähäb `soĺki, maha Amb b. kivi `söuksed punased marjad, suured kondid on sees [viirpuul] Pha; reegil o suured jämed kondid sehes Muh; linnu liimakad oo `piśsed apud marjad, kondid sees Kse; tomingas kasvatab mustad kondiga marjad Var c. kastanimuna `korjas kastaa·ni `końta Muh
8. luu-uiskPhl Mar Kul vanast olled hobuse kondid, suured petkad kondid olled [jala] all Phl; talve jää peal, niuksed suured looma sääre luu kondid, nahaga pannasse jala alt kurgo `peale `kinni, pork [uisutajal] käe; tä aab `porka või aab `końta (uisutab) Mar
9. kahe sõrmelüli pikkus (pikkusmõõduna) Krk Lut meeste`rahva pastal tetti üits vass ja üits końt, naiste`rahva pastal tetti üits vass edimese sõrmege ja üits końt edimese sõrmege Krk
10. kontvõõras kondid, końt`vöörad, keda ei kutsutud, `kontisid tuli Khk; saja kondiʔ ~ końtjalaʔ Plv
11. väheväärtuslik olend või asia. fig vana, vilets olend vana kont juo, nagu vana `kolgispu jääb, ei `jõuva kuhugi Lüg; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; mul on üks vana mehe końt Koe; üks aenoke lehmäkońt aga, ei obess ei vangert Kod; mis ta (surm) nende vana `końtidega (vanainimestega) ti̬i̬b sääl ka Äks; Sedä ma mäleta `alla `pirla vi̬i̬ĺ, ku emäkońt kõneĺ Pst; mis mea ole, vana inimese końt Krk; lehmäkońt om kõhn nigu kolgits Nõo; tiirõndõss uma obõsõkuńdigõ, ei jovvaʔ õks kohegi Urv b. tuletukk ni̬i̬ kannu või kondi korjati ärä [pärast kütise põletamist] Krk; kolista końdi kokko, las palava ärä Võn c. puutükk va kõvere puu kondi mahan; puu `konti kodun ei oole Krk
koolja1 `koolja VNg/-ua-/ hv Khk, SaId Muh Phl Mar Juu; `ku̬u̬lja (-uu-; -ĺj-) Hel T V(`kuuĺda Lei); p `kualjad VJg; `koalja- IisR; `ku̬u̬ĺja- Saa Kod, `ku̬u̬lja- Hls (mõned käändevormid võivad kokku langeda sõnaga kooljas)
1. surnu, kooljas; hv surija `kualja akkab kodu `käima VNg; möni kardab `kooljad Khk; koon kiheleb, `kooljud kuulda veel Muh; sεεl oo `koolja majas sedakord Phl; nägin `üese `kualjad metsa all `valges `riides `seisma VJg; neli vangerd `ku̬u̬ĺjidega `tu̬u̬di kabelide Ran; ku kägu tulep kodu `kukma, siss saap `ku̬u̬ljit Nõo; ku`ku̬u̬ljat eidütät, siss `lu̬u̬skless `terve ü̬ü̬ Ote; ku pini `undass, sõ̭ss üldäss et, `ku̬u̬ljat saa Kan; oĺl nii kahvatunu `õkva ku `ku̬u̬ĺja Har; ku˽`ku̬u̬lja kotost `vällä `vi̬i̬di, siss `sautõdi tu̬u̬d tarrõ; siss tütäŕ ańd `ku̬u̬ĺja `rõivaʔ, mia säläh [surnu pesijale] Vas; `ku̬u̬ljat mõstass, pandass `rõivehe - - vanast valvõte `ku̬u̬ljat; `ku̬u̬ljalõ tuvvass paṕpi pääle [papp jumalaarmu andma), kui väega kehv om; `ku̬u̬ĺja `käega vajodi `ku̬u̬ĺja luud [ravimisel] Se; mi olõmõ kuuĺda (surelikud) inemidseʔ Lei; `ku̬u̬ĺja um kat́s `vu̬u̬ri rasõhõp eiss ku elläv; pallõldass hingepääväl üle `kuuĺjidi Lut || kos jälle [vana-aasta öösel] lehm müigip, siss sääl saab jälle lehmä `ku̬u̬ĺjit vai TMr
2. fig (ütlusi, kui sajab vihma ja samal ajal paistab päike) Kooljad pesevad Kaa; `päike paestab, `vihma saab, saksa `kooljad `vihtlevad Muh | (ihnsast inimesest) ennemb saad `ku̬u̬lja `persest `peeru, kui temä käest `asja Ran; sinu käest ooda nigu `ku̬u̬lja `persest `pi̬i̬ru jälle Nõo; Oodaʔ ku ku̬u̬lja persest pusso Räp
kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. korduvus
1. (sageli koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus
2. perioodiline esinemus a.  söögikord b.  menstruatsioon c.  (ilmast)
3. (üksik)juht, puhk
II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu
III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele
2. tegevuse korrapärasus; rütm
3. õigus; kohustus
4. riigikord, valitsus
IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg
V. aine- või kattekiht, kirme
VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht
2. ehitusjärk a.  (majal) b.  (roo-, õlgkatusel)
3. (paadil, laeval) a.  serviti üksteise peale pandud küljelauad b. parda kõrgendus
4. korrus
5. rida, rivi a.  võrgusilmade rida b.  suka- või kindasilmade rida c. helmekee; helmekeede rida
6. triip, joon a.  muster; mustri triip b.  sarvepügal
VII. ring, tiir
VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond
2. tagavara, varu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele)
4. (hulgasõnana) a.  mõõtühik b.  suur hulk; palju c.  tükk, hulk (aega)
5. (midagi väikest ja tähtsusetut)IX. (silmahaigus)X. (mitmesuguseis väljendeis)XI. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin - - naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus - - käis iga `aasta oma korra ää Vän a.  söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski - - lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b.  menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c.  (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om Nõo
II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda - - siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli - - käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti - -`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu Har
III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise - - tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele - - kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s - - temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut || teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale - - kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata Nõo
IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se
V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu
VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu - - suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] - - muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp || (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a.  (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga - - tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b.  (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad - - pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle - - `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a.  serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli - - sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti - - Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b.  parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid || Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda - - teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive - - tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle - - suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a.  võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld - - `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b.  suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c.  helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi