[VOT] Vadja keele sõnaraamat

akanuᴢ I, g akanuhsõõ I küün | vn сеновал, сарай
miä men̆nii akanuhsõõ einää võttamaa ma läksin küüni heinu võtma
paammag einäd akanuhsõõ paneme heinad küüni.
Vt. ka einäakanuᴢ, põloakanuᴢ

alaᴢ P M Kõ Lu Li Ra J Ku alas K-Ahl. alaaᴢ P Lu al̆laaᴢ M
1. adv alla, allapoole | vn вниз
P tämä tuli ähüpεält alaᴢ ta tuli ahju pealt alla
Lu üvä rooka meep kerkiässi alaaᴢ hea toit läheb kergesti (suust) alla
Lu jää tuli alaᴢ oli jääminek
Li laugas tuli alaᴢ Lauga jõel oli jääminek
Lu vesi püürtääʙ, veeb i vennee alaᴢ on veekeeris, viib paadigi alla (= põhja)
M tee meneb ül̆leez i al̆laaᴢ, paĺĺo on mätšiä tee läheb üles ja alla, palju on mägesid
Lu viiraa alaᴢ viira alla!
M a siiz vot kui veekaa sõdgoᴅ, siis teep sen̆nee alakoorõõ .. noo, plootnossi issuuʙ, issuub leipä al̆laaᴢ, ep tuõ makuza leipä aga siis, vaat, kui sõtkud veega, siis teeb selle alumise kooriku .., noh, tihkelt vajub, leib vajub alla, ei tule maitsev leib
P riput pεä alaaᴢ ripud pea allapoole
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on juba alla käinud
2. prep alla | vn вниз, по, под
M ku alas tuulta, sis parapõss viskuaz akanad vällää kui allatuult, siis tuulatakse aganad paremini välja
M vesi johzõb alaz virtaa vesi voolab (jookseb) allavoolu
Li alaz mättšiä on helppo mennä, ülez mättšiä on raŋkka nõissa allamäge on kerge minna, ülesmäge on raske ronida (tõusta)
J menin alaz orkua läksin nõlvakust alla
■
Li noo, selle mehele lüüti nenä alaᴢ noh, see mees sai pika nina

alatsi Ra alatt́śi (Ku) = alattsõõ
Ra miä menin ad́d́an alatsi tarasõõ ma läksin aia alt (läbi) juurviljaaeda.
Vt. ka maanalattsi

aroossa: arroossa Lu (Li) arrossa Lu aross J-Tsv., pr aroon: arroon Lu Li aron J, imperf aroozin: arroozin ~ arrozin Lu arozin Li J = arota
Lu einää lagotõtaa kuivamaa, perrää arrossaa, pannaa kokkoo hein laotatakse kuivama, pärast riisutakse, pannakse kokku
Lu einää arroojaᴅ heinariisujad
Lu menin arroomaa, piti aro kaasa läksin (mõisa heinamaale) riisuma, reha pidi olema kaasas
Lu rautarojõõkaa tarraa arrossaa raudrehadega riisutakse köögiviljaaeda

buulašnõi M bulõšnõi (U), g buulašnõi leivapood | vn булочная
U menin bulõšnõisõõ läksin leivapoodi

dohtari P M Lu Li Ra I dohtõri Lu J I tohtõri (Li) dohteri Li (Ku) dohtori M Kõ Lu Ra I Ku doχtari P M Lu (V) doχtori M J, g dohtarii P Lu Li Ra dohtõrii J dohtorii Ra Ku doχtarii M doχtorii M J arst, tohter | vn доктор, врач
M eellä doχtoria bõllu ennevanasti (külas) arsti polnud
I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä kuiniiᴅ ükski arst ei suutnud teda kuidagi (terveks) ravida
J läsivele on dohtõria tarviᴢ haigele on arsti tarvis
Lu enne tämä rammitsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve enne ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve
J nüd ettsiväd ain doχtorii müü nüüd otsivad ikka tohtreid mööda (abi)
J dohtõrissi õppõma arstiks õppima
Li menin dohterilla läksin arsti juurde
J väliss i dohtõrii rohod eväd avit vahel ei aita ka arstirohud.
Vt. ka ammazdohtori, silmädohteri

eglee Kett. K-Ahl. K-Al. M Kõ Po Lu Li J I egĺee V Lu eglie ~ egĺie P egle R-Lön. R-Reg. M Kõ-Len. Lu Li Ra J I eegle ~ ägli Kr Эгли Tum. eile | vn вчера
M egle õltii veel uhavat täünä vettä, a tänän tšülmä kõiɢ porotti eile olid loigud veel vett täis, aga täna kaanetas külm kõik
Kõ eglee per̆rää menin halkoo kantamaa üleeile läksin halge tassima
J üli egle satõ vihma üleeile sadas vihma.
Vt. ka enneglee, ennetteglee, ülieglee

eragoittaa M Kõ (K-Al.) eragoitta M erägoittaa P eräkoittaa Kõ, pr eragoitan ~ eräkoitan Kõ, imperf eragoitin: erägoitin P = erottaa
M piäp kase lehmä eragoittaa karjassa vällää see lehm tuleb karjast eraldada
M näväᴅ kõv̆vii sõitõltii, miä menin väl̆liisee, proopazin näitä eragoittaa nad riidlesid kõvasti, mina läksin vahele, püüdsin neid lahutada

esimein Kett. K U L P M S Po Lu Li Ra J Ku (Kõ-Len.) esimeine Lu Ra J-Tsv. I esimmein M essimeine I eśmein Ke-Set. esimene M-Set. Ra esimenee K-Ahl. esimõinõ K-Al. äsemine Kr, g esimeizee U M S Lu Li J esimeizie P esimeize J essimeizee I subst., adj. esimene | vn первый
Po tšen meneb esimein kes läheb esimesena?
K elä võta esimõissa, elä tapaalõ takumõissa (Al. 54) rl ära võta esimest, ära püüa tagumist
U miä menin petterii esimein kõrta parkiikaa ma läksin Peterburi esimest korda pajukoore(koorma)ga
S esimein mees kooli germanskoi voinaa, a tõin kas̆sõõ sõt̆taa esimene mees (= abikaasa) suri Saksa sõtta (= Esimene maailmasõda), aga teine sellesse sõtta
Li esimein õttsa eesmine ots
M esimeized jalgaᴅ esijalad
M kahstšümmeᴅ esimein kahekümne esimene
J esimeim mees koko tšüläss esimene (= silmapaistvaim) mees kogu külas
I essimeizellä tunnilla meeväᴅ taas tüülee kell üks lähevad jälle tööle
J esimeim päiv esmaspäev.
Vt. ka kahštšümmenäizesimein, sata-esimenee

feršali P Lu I ferššali (K) ferššõli J-Tsv. felšeri Lu, g feršalii P Lu felšerii Lu velsker | vn фельдшер
P menin feršalilyõ läksin velskri juurde
I feršali letšitäʙ, lekarstvoa annaʙ, tšellä mitä vaivattaaʙ velsker ravib, annab ravimit, kellel mis valutab

gruza P Lu Li Ra J-Tsv. I gruuza Lu Li, g gruzaa Lu Li J
1. (mitmed riisikaliigid, eeskätt kaseriisikas, kollariisikas e. võiseen, piparriisikas, valgeriisikas, tõmmuriisikas | vn различные виды млечников, прежде всего грузди и розовая волнушка)
Lu gruzat kazvavad nõmmõll kaseriisikad kasvavad nõmmel
P valkõad gruzaᴅ valgeriisikad
P musad gruzaᴅ tõmmuriisikad
2. kukeseen [?] | vn лисичка [?]
Lu lähzim miä mettsää gruzzaa kopittõmaa ma läksin metsa kukeseeni korjama.
Vt. ka gruuzda

hukata K-Al. L M Lu Li hukatõ Lu hukat J-Tsv. hukataɢ I ukata (K-Ahl. R-Salm₁), pr hukkaan L Lu Li J ukkaan K-Ahl., imperf hukkazin M Li hukkõzin Lu J
1. raisata; (ära) kulutada, (ära) tarvitada; kasutada | vn тратить, истратить, расходовать, израсходовать; употреблять, употребить
M täm̆mää tšäezä rahad evät kestä, täm suv̆vaaʙ hukata paĺĺo rah̆haa tema käes raha ei püsi, ta armastab raisata palju raha
M paĺĺo ep hukata saaχχaria suhkrut palju ei raisata
Lu elä hukkaa aikaa ära raiska aega!
L siä õmaz iäz ed ehi hukata sa ei jõua (seda) oma eluajal ära kulutada
Li laafkaa menin i hukkazin vaa pool rubĺaa läksin kauplusesse ja kulutasin vaid pool rubla
Lu ku leiväd on süütü, jutõllaa: on hukattu kui leivad on söödud, (siis) öeldakse: on ära tarvitatud
Lu mikä om pantu riissa omal paikõl, on hukattu mis(sugune) asi (tööriist) on pandud oma kohale, (see) on kasutatud
2. (maha) jätta | vn бросать, бросить, покидать, покинуть
I šveeda hukkazi mah̆haa karetii rootslane jättis (oma) tõlla maha.
Vt. ka hukkaõlla

hän [< is] Ku (K-Al.) hään Ku Г̧ янь ~ Г̧ ань ~ Г̧̧ е́а ~ Г̧ е Pal₂ Ге́а ~ Ге Ii-reg₁, g hänee Ku tema | vn он, она
Ku hän jäi jutuukaa umpee ta jäi jutuga ummikusse
Ku hään on süümättᴀ̈ i juumattᴀ ta on söömata ja joomata
Ku siz miä hänt toruziŋ kovassᴀ siis ma tõrelesin temaga kõvasti
Ku miä lähzin hänell vassaa ma läksin talle vastu
K lauletaa tämä laulu hänele (Al. 49) lauldakse seda laulu (see laul) temale

ikõõ: ik̆kõõ M hikkõõ Lu adv higiseks | vn в пот (наречие в форме илл-а от itši)
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma kiirustasin käia, läksin higiseks
M miä häärään, i pää märtšä, meen ik̆kõõ ma askeldan (nii, et) peagi märg, lähen higiseks

ilmõssua Lu, pr ilmõsun Lu, imperf ilmõssuzin Lu = ilmaussa
miä menin teetä müü i katson: metsässä ilmõssu(z) inemin ma läksin teed mööda ja vaatan: metsast ilmus inimene

irvi Lu Li Ra J I hirvi Kõ S Lu J-Must. I Ku hervi [< is] J-Must., g irvee Lu Li Ra J hirvee Lu Ku põder | vn лось
Lu kõikkiil onõ sarvõd irvilöil, meezelokkail kõikidel isastel põtradel on sarved
Ra paĺĺo on nütt irviit nüüd on palju põtru
J ku tuõb irvii johsu-aikõ, siz on lihad lõppumattõ rl kui tuleb põtrade jooksuaeg, siis on lihad lõppemata
Li ärtšäin irvi põdrapull
Lu emä irvi onõ muli, ilma sarvia emapõder on nudi, ilma sarvedeta
J irvee sarvõd on aarikkaᴅ põdra sarved on harulised
J sai irvee lihaa maista sai põdraliha maitsta
I irvee täiᴅ, näitä paĺĺo meillä, mõnikaz i mettsää eb meeɢ põdrakärbsed, neid (on) meil palju, mõni ei lähe (nende pärast) metsagi
Li irvee täi ~ Lu hirvee täi põdrakärbes
J irvee vazikka põdravasikas
Ku miä menin ühs kõrt hirvee ajjoo ma läksin (üks)kord põdrajahile

ivuᴢ Al. K-Ahl. P M Lu Ra J-Tsv. (Kett. R L Kõ I Kr) ivuuᴢ L (K P J I) ivvuᴢ (Lu) iuᴢ (Ke Po Lu J I Kr) iguᴢ (R-Eur.) juuᴢ [?] (I) hivuᴢ Kõ hiuᴢ Ku (K-Sj. J) Ивуса Pal₁ Ii-reg₁ И́вуса K-reg₂ ühuse Kr, hrl pl ivuhsõᴅ Kett. L P I (Kõ Ra J-Must.) ivuhset K-Ahl. ivuuhsõᴅ K L I ivuχsõᴅ ~ ivuuχsõᴅ P ivukseᴅ (R-Reg.) ivuksad K-Sj. ivussõᴅ Al. Kett. P M ivusset R-Lön. Lu-Len. ivusõᴅ Kett. M Lu Li Ra J ivuset R-Reg. ivusaᴅ M Lu ivuusõᴅ J ivvusõᴅ Lu iuhsõᴅ Po I iuχsõᴅ J iuφsõᴅ (Ke) iussõᴅ Lu igusset R-Eur. juuhsõᴅ (I) hivussõᴅ (Kõ) hiusõᴅ J hiuset K-Sj. Г̧ ïуксетъ Pal₁ iuset ~ ihwuscht ~ ihhust Kr juuksekarv, karv; juus, juuksed | vn волос; волосы
Lu tšülmässä se tuõʙ, ühtkaa ivussa eb õllu pääᴢ, plešši meeᴢ külmast see tuleb, ühtegi juuksekarva ei olnud peas, kiilaspäine mees
J kuss hitolt om puutunnu [= puuttunnu] naisiijõ ivuᴢ kust kuradilt on (siia) sattunud naiste juuksekarv?
J parra ivuᴢ meep šikkõra habemekarv läheb krussi
Lu ühs ivusõõ karv ilma suudimatta eb lähe vs üks(ki) juuksekarv ei lange (peast) ilma ette määramata
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva kk mu elu oli nagu juuksekarv(a otsas)
M ivus pittšä, a meeli lühüᴅ ~ ivus pittšä, a ladva lühüᴅ vs juus pikk, aga aru lühike
P vaatan kast kaunissa ivuss vaatan neid punaseid juukseid
Lu ivusõd õltii alla põlviee pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi
Lu plešši inemin tšenell bõõ iussii kiilaspea inimene (on), kellel pole juukseid
M ivusõd õllaz valkõaᴅ, a äpiät ebõõ juuksed on hallid (valged), aga südametunnistust (häbi) pole
M tämä nii kõvassi heittü, ivusõd nõisti pissüü ta ehmus nii kõvasti, (et) juuksed tõusid püsti
M kazel inehmizel on enäp kasta võlkaa kui ivussia pääᴢ sel inimesel on rohkem (seda) võlga kui juukseid peas
M häiläb ivusat haijallaa käib (ringi), juuksed laiali
M ivusõd on laskõnu šaadrillaa juuksed on vajunud sorakile
M ku kaugaa et sugõ, siz on ivusõd vanunuᴅ kui (sa) kaua ei kammi, siis on juuksed vanunud
Lu minuu vunukal on ivusõt tšikkaraᴢ minu lapselapsel on juuksed lokkis
M näd ivusat pissüä niku avupää näe, juuksed püsti, nagu sasipea
Ra kudrid ivusõᴅ ~ Lu tšippur ivuᴢ ~ tšikkar ivuᴢ lokkis juuksed, kähar juus
J arvad ivusõᴅ hõredad (harvad) juuksed
M kõv̆vii guustat paksud ivusõᴅ väga tihedad, paksud juuksed
Lu täll ain on sirkaad ivusõᴅ tal on alati siledad (= siledaks kammitud) juuksed
Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺjo süä vs mustad juuksed, pehme süda, valged juuksed, vali süda
J liigõᴅ ivusõᴅ ~ võõrad ivusõᴅ valejuuksed
M kunnõ irte ivuzila .. (Al. 48) rl kuni (olen) lahtiste juustega (= kuni olen veel neiu, vallaline) ..
Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juukselõikaja juurde
J ivusõõ tolkka ~ ivuᴢ butšk juuksesalk
■
Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (taimekahjur); sajajalgne.
Vt. ka irti-ivuhsõᴅ, süntü-ivussõᴅ, tšikkarivuᴢ

joottaa M Kõ S (K Ja-Len. J-Must.) juottaa L (K P V Li) jùottaa Po juuttaa Lu Ra J Ku vdjI juutta J-Tsv. juuttaaɢ I, pr jootan K M jùotan Po juutan Lu juutõn Lu J, imperf jootin M juotin V juutin Lu J juut̆tii I
1. joota, juua anda | vn поить, напоить
M menin lehmiä joottamaa läksin lehmi jootma
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole
Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl ema jootis mind piimaga, vahel andis vett
Kõ jootõttii viinaa i õlutta anti viina ja õlut juua
M jootõttii meez umalaa mees joodeti purju
I kõõᴢ inehmine nõizõʙ läsimää siiᴢ tätä kaile roholõ juuttaaᴢ kui inimene jääb haigeks, siis antakse talle seda rohtu juua
2. (külge, kinni, kokku) joota | vn припаивать, припаять, спаивать, спаять
J juut kruužgõlõ kõrv jooda kruusile kõrv (külge)
J tšainikõllõ on juutõttu uus põhjõ teekannule on joodetud uus põhi
J jootab ühtee (Must. 186) joodab kokku
3. pleissida, jätkata (köit) | vn сплеснивать, сплеснить (канат)
J juut rihmaa õtsad ühtee pleisi köie otsad (kokku)

jõutua K-Al. P M Lu J (K-Ahl. Kõ-Len.) jõutuaɢ I jeutua Kett. P (R-Eur. Kõ-Len.) joutua Lu Li Ra J Ku (R-Lön. M Ja-Len.) joutuaɢ I, pr jõvvun P M Lu J jevvun Kett. jovvun Lu Li Ra J Ku jouvvun Lu Ku jõvvuu I, imperf jõutuzin P Lu J joutuzin Lu Li J jõutujõõ ~ jõutujõ I
1. jõuda, (kohale) jõuda | vn успевать, успеть, подоспевать, подоспеть
P menin müümää, en jõutunud näüttää, ühie kõrraakaa kõikk vietii läksin müüma, ei jõudnud näidata(gi), ühe korraga viidi kõik (ära)
M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus
Lu jõka poolõõ jovvuʙ, a enel porjatkaa eb õõ igale poole jõuab, aga endal (kodus) korda ei ole
Lu siä siso sitšäli, miä täti tätšäli, ühtee parvõõ jovvumma. pollee nauhaᴅ mõist sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu, ühtekokku jõuame? – Põlle paelad
I miä jõutujõõ minutti minuttiisõõ ma jõudsin minutipealt (kohale)
J jovvu tšiirep appi tule (jõua) kiiremini appi!
J jõvvu rutto, kanna päält (Tsv.) tule (jõua) ruttu, kannapealt
2. edeneda, edasi minna | vn спориться, продвигаться, продвинуться
Lu võõnoin inemin ain kopizõb vaa, tüü eb jouvvu aeglane inimene alati vaid kohmitseb, töö ei edene
J ep kuile õõ tüül jõutumiss millegipärast töö ei edene
J väsünnü inimin kui tšiire ni ruta, matk ain eb jovvu väsinud inimene, kuidas (kui kiiresti) ka ei rutta, tee(kond) ikka ei edene
Ra oroi joχsi, matka joutu rl täkuke jooksis, tee edenes
3. valmida, valmis saada | vn поспевать, поспеть, созревать, созреть
M mettsä marjad jõutuvad iiĺiässi metsamarjad valmivad eliapäevaks
M kõõz on tšülmä suvi, sis panidorad eväd jõvvu kui on külm suvi, siis tomatid ei valmi
M läntü veel bõõ jõutunnu hapupiim pole veel päris hapu
M leiväd jo ahjoza jõutuvaᴅ, tšühseväᴅ leivad saavad ahjus juba valmis, küpsevad
M sauna jõutu jo valmiissi saun on juba valmis (= köetud)
4. sattuda | vn попадать, попасть
Li kui nämät sihee jovvuttii kuidas nemad sinna sattusid?
Lu üvvää ettsi, a pahõpaa joutu kk otsis head, aga sattus halvemasse (= sattus vihma käest räästa alla)
Lu suõssa peltšäᴢ, a karullõ joutu kk kartis hunti, aga sattus karule
L babuška pahaa jältšiill joutu eideke eksis ära (sattus vanakurja jälgedele)
■
J nok, kui siä eläᴅ (jõvvuᴅ) noh, kuidas sa elad?
J näd jo vanassi jõutuzin näed, olen juba vanaks jäänud
Ku ei jovvu meelee ei tule meelde.
Vt. ka jõutaa, jõutoa

kaazna M Lu Li J (K) kaaznõ ~ kaazn J kaasna J-Must., g kaaznaa K M Lu Li J
1. (peidetud) varandus, aare, raha | vn клад, сокровище, добро
M ko näed ööllä tuli põlõp kuza, siεl butto on kaazna pantu kui näed, (et) öösi põleb kuskil tuli, sinna on nagu aare peidetud (pandud)
Lu miä menin tšüntämää tarraa i leüzin kaaznaa ma läksin aeda kündma ja leidsin (peidetud) varanduse
J med́d́ee põltoilt om mõnt kõrta levvettu kaazn (rootsii rahaᴅ) meie põldudelt on mitu korda leitud aare (rootsi rahad)
J od́d́õb õmas kaaznaa kattilõz maannall hoiab oma raha katlas põranda all
Li rahaa kaazna peidetud raha
2. (riigi)kassa, -raha | vn (государственная) казна
J riikii kaaznõz om paĺĺo kultaa riigikassas on palju kulda
Lu riikii kaazna riigikassa, -raha

kallaᴢ P Ke-Set. Lu Ra J (K-Lön. R-Lön. R-Reg.) kallõᴢ J-Tsv. kallas ~ kalles ~ kalla Kr, g kallaa K Ke Lu Ra kalla J
1. kallas, rand | vn берег
J lain viskõs tämä kallalõõ laine viskas ta kaldale
J miä menin marja muilõõ mailõõ, lintu muilõõ liivikkoilõõ, kana muilõõ kallailõõ, toomi tõisiilõõ vesiilee rl läksin ma, mari, muile maile, lind, muile liivikuile, kana, muile kallastele, toomingas, teistele vetele
P läämmä uomniiz varai kallaz vettä kantama rl lähme hommikul vara kaldavett kandma
2. mägi; mäeveerg | vn гора; склон горы
Lu kallaz on mätši {k.} on mägi
Lu kallaz on mäee veero {k.} on mäeveerg
Kr kalla orku mäejalam

kaĺĺua Lu Li Ra J kaljua (J-Must.), pr kaĺĺun Lu Li Ra J, imperf kaĺĺuzin Lu Ra J
1. karjuda, kisada; huigata, häälitseda (lindude kohta) | vn кричать, вопить; кликать, издавать звуки (о птицах)
J issuzin maalõõ itkõmaa, tšivee päälee kaĺĺumaa rl istusin maha nutma, kivi peale kisama
Ra tabušnikat kaĺĺuttii i tehtii tuli, jott ep tulliis susi tabunaa hobusekarjused kisasid ja tegid tule, et hunt ei tuleks hobusekarja
Ra se ku kaĺĺuʙ, kõhalt kurkkua küll see karjub, täiest kõrist
Ra miä kazell talvia jäin gluhoissi, piäp kaĺĺua, siis kuulõn ma jäin sel talvel kurdiks, peab karjuma, siis kuulen
Ra harakaa poigat kaĺĺutaa vaa süüvvä harakapojad karjuvad (= nõuavad karjudes) ainult süüa
J gajagõd nii tuzgõssi kaĺĺuta kajakad kisavad nii kurvalt
J hüüpiäs kaĺĺub üüllä öökull huikab öösel
J kuulõt, ku kurgõd kaĺĺuta kuuled, kui kured kruuksuvad
2. hüüda, hõikuda | vn кликать, кликнуть, окликать, окликнуть, кричать, крикнуть
J kaĺĺup tüttöi meresse rl hüüab tütreid merest
Li siz minnua kaĺĺuʙ, miä menin müütä siis hüüab mind, ma läksin (just) mööda
J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, sealt kajab vastu
J kaĺĺutti urra·a meilee hüüti meile hurraa
J kaĺĺuja ääli on kõrveza kk hüüdja hääl on kõrbes

kańe·šno K M kane·šno Lu I kane·šna ~ kanešno Lu końešno J-Tsv. muidugi | vn конечно
K podruškad laulõvat kańe·šno, a pojot pillittiväᴅ pruutneitsid muidugi laulsid, aga poisid mängisid pilli
Lu kanešno miä menin muidugi ma läksin

karjušši K L P Ke-Set. M Kõ S Po Lu Li J karjušš J, g karjušii P M S Lu Li J karjuš̆šii M karjane, karjus | vn пастух
Lu karjušši vahip karjaa karjane valvab karja
Lu vätši jo koppihup kokkoo karjuššia palkkaamaa rahvas koguneb juba kokku karjust palkama
M meil õltii kõikk palkallizõt karjušiᴅ, palkaa eessä tehtii töötä meil olid kõik palgalised karjused, palga eest tegid tööd
Lu karjušši õli karjaz tervee päivää, süüvvä võtti kaasa karjane oli karjas terve päeva, süüa võttis kaasa
Lu ku on suur karja, karjušil on paastõri kui on suur kari, (siis) on karjusel abiline (abikarjane)
Lu paglatšennääkaa karjušši koko tšezää veetti karjane käis (veetis) kogu suve pasteldes
J karjušši lazzõb luttua karjus puhub sarve
J teill kse oŋ karjušši vooroll kas teil on karjane (söögi)korral?
Li karjušillõ annõttii napakakku, loppu se tüü karjasele anti tööpalk kätte, see töö (= karjaskäimine) lõppes
M menin karjuššii läksin karjaseks
J õma itšä tšäütii karjuššinna (kogu) oma elu käidi karjaseks (karjasena)
J lehm karjušši tuli voorolõ lehmakarjus tuli (söögi)korrale
Lu sinuu taatta õli sikojõõ karjuššin sinu isa oli seakarjuseks
J karjušii druba ~ M karjuš̆šii truba karjasepasun
J karjušii suma karjasekott
■
J .. tšen on minu inimesii, izraili rahvaa karjušši (Must. 151) .. kes on minu inimesi, iisraeli rahva karjane.
Vt. ka lammaskarjušši, lampurikarjušši, lehmäkarjušši, sikakarjušši
Vt. ka karjanikka

kasesama (M) kas-sama P seesama | vn этот самый, тот самый
M siz lähzin mehele kas̆seesam̆maa tšül̆lää siis läksin mehele sellessesamasse külla

kaugõssi M Lu J-Tsv. kaugõss Lu I = kaugaassi
1.
Lu ku kaugõssi kast elloa mill tappaaʙ kui kauaks seda elu mul jätkub?
Lu meil mentii einä maalõ, jääti kaugõssi, taitaa on paĺĺo tüütä meil mindi heinamaale, jäädi kauaks, vist on palju tööd
J kuhõ on nii kaugõssi viipiünnü kuhu (ta) on nii kauaks jäänud (viibinud)?
2.
Lu miä menin kaugõss laakoa rantaa ma läksin kaugele (mööda) madalat randa
M ku sälko meeb emässä kaugõssi, siiz emä kõv̆vii irnoʙ kui varss läheb emast kaugele, siis ema hirnub kõvasti

kavotuᴢ Lu, g kavotuhsõõ: kavotusõõ Lu ettevaatus | vn осторожность
miä hülkäzin kõik kavotusõᴅ i menin ma hülgasin kogu ettevaatuse ja läksin

kehno Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) kehn K ḱehno J Ku kõhno, g kehnoo K Lu J I
1. halb, paha; vilets, kehv | vn плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый
Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb
M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk head on surnud, jäänud on (ainult) halvad
M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks
M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest
M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene
M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks
M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta
Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma
Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna
Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega
Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu
Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga
Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük
M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha
M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?
Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb
I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?
I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud)
2. subst halb, paha | vn зло, худо
M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba
Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba
3. kõhn, lahja | vn тощий, худой
M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?
M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar
4. lahja, vesine | vn водянистый, жидкий, слабый
M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks)
5. vanapagan, vanakuri | vn нечистый, чёрт
I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vanakurja jälgedele
■
Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́χ́ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha
Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik
Li teeb kehnoa ajab iiveldama

koiruu J adv (ülekäte, hukka | vn (наречие в фор-ме илл-а от koiruuᴢ)
miä meniŋ koiruu ma läksin ülekäte.
Vt. ka koiruullõ

komnatti L P M Lu J I (K R) komnõtti J (Lu), g komnatii P Lu komnõtii J tuba | vn комната
L vyõrait õli komnatti täünεä külalisi oli tuba täis
Lu kahs komnattia on riheᴢ majas on kaks tuba
■
I miä men̆nii tällee komnattii ma asusin (läksin) tema juurde korterisse

kotodobra M Lu
1. kodutooted (munad, või jne.) | vn домашние продукты и изделия
Lu miä menin lidnaa müümää kõikõllaajõssa kotodobraa ma läksin linna müüma igasuguseid kodutooteid
2. M majatarbed, kodune vara | vn домашнее имущество.
Vt. ka kotoüvüüᴢ

kotonta: kotontõ J kotont P Kõ Ra J Ku = kotoa
J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl läksin kodunt kulgema, väravailt veerema
P miε tulin kotont vällää ma tulin kodunt ära
Kõ võta kotont opõzõõ rooska võta kodunt hobusepiits (kaasa)

kotoüvüüᴢ Lu kodutooted (munad, või jne.) | vn домашние продукты и изделия
Lu miä menin lidnaa müümää kõikõllaajõssa kotoüvüüttä ma läksin linna igasuguseid kodutooteid müüma.
Vt. ka kotodobra

kuhõõ Kett. K U P M Kõ S Lu Li Ra J kuhyõ L kuh̆hõõ M kuhhõõ Po Lu kuχχõõ Lu kuhõ K M Kõ Po Lu Ra J I kuhe R-Eur. R-Lön. kuõ M J kuhõõɢ I kuhõɢ I (vdjI) kuhõgõ I kuhoo Ku
1. kuhu? | vn куда?; L lintu, lintu, kuhyõ lentεäᴅ rl. lind, lind, kuhu lendad?; Lu kuhõõ kõrjazit tširvee kuhu (sa) kirve peitsid? M kuh̆hõõ hartšuusõõ on vajaa sfjoklaa kuhu toitu (= millise toidu sisse) on peeti vaja?
Lu kuhõ poolõ lähen nüte (Must. 158) kuhupoole nüüd lähen?
2. adv kuhu | vn куда
S kuhõõ niitti johzõʙ, se on värttenä kuhu niit jookseb, see on värten
Li sõpa-astiad õlivad ümmärkõizõᴅ, kuhõõ pantii sõvaᴅ rõivatünnid, kuhu pandi rõivad, olid ümmargused
M menin sinne, kuhõ troppa vei läksin sinna, kuhu rada viis
Lu tšeeli veep kuhõõ tahoᴅ vs keel viib, kuhu tahad
I eläm mättäük kuhõg ep piäge ära roni (sinna), kuhu pole tarvis
M näd nii õli äp̆piä, etti en täätännü, kuh̆hõõ silmät panna näe, nii oli häbi, et (ma) ei teadnud, kuhu silmi peita (panna)
I tšem mettsää meeʙ, tšen kuhõõɢ meeʙ kes läheb metsa, kes kuhu läheb
J kuhõ õnni laŋkõõʙ kuhu liisk langeb (kuidas õnne on)
I tämä viiʙ meet tääk kuhõõɢ ta viib mine tea kuhu
J miä meen hot́ kuhõõ, miä em peltšää mittäiᴅ ma lähen kuhu tahes, ma ei karda midagi
Lu tämä kuhõ ni meneʙ, täll ain on õnni kuhu iganes ta läheb, tal on ikka õnne
vdjI en tääk kuhõs saaɢ ma ei tea, kustsaadik
3. kuhugi, kusagile | vn куда-нибудь, куда-то
Lu siä ku meet kuhõõ, katso peräl kui sa lähed kuhugi, pane tähele (vaata järele)
I kuhõl lee staruh kazell aikaa meni rihenn et̆tee vanaeit läks sel ajal kusagile esikusse
J paaŋko miä tširja lavvõlõõ vai kaappi. – ühs kõik, kuhõ ni paa kas ma panen raamatu lauale või kappi? – Ükskõik, pane kuhugi
J kuhõ ni buit on kõrjuttõnnu kusagile on peitnud
4. (ei) kuhugi, (ei) kusagile | vn никуда
Lu mikä kuhhõõ ep kõlpaa, se on χlaamu mis kuhugi ei kõlba, see on rämps
Lu em mee kuhhõõ ma ei lähe kuhugi
5. milleks | vn к чему? зачем?
M no joonittõõp koira, ni kuhõ tälle nii pittšä, ümper kot̆toa noh, koer jookseb, siis milleks talle nii pikk (kett), (et) ümber maja (joosta)
J kuhõõ maata kukkaizõllõõ rl milleks maad lillekesele?
I kase on krivoi vana, kuhõm meilee mokoma see (pruut) on kõver, vana, milleks meile niisugust.
Vt. ka kojo-kuhõõ
Vt. ka kuhõiᴅ, kuhõitkaa, kuhõni, kuhõ-nibud́, kuhõõ-leeʙ, kuhõõtši, kunnõ²

kujalõõ K M Kõ S Po Ra J I kujalyõ P kujalõ Kõ Lu Ra J I kujallõ Lu Ra kujalle K-Sj. kujall ~ kujal Lu välja, õue | vn на двор, на улицу
J miä katson kujalõõ, miltin ilma ma vaatan välja, missugune (on) ilm
Ra mürskü ilma, elä pisä i päätä kujallõ rajuilm, ära pista peadki välja
P menin süömättä kujalyõ läksin söömata välja
M viskaa kujalõ viska välja
M ahjo lämmitättii, avattii uhs kujalõõ (kui) ahju köeti, (siis) avati välisuks

kulkõa Lu J (R-Eur. R-Lön. Ra), pr kulgõn, imperf kulgin rännata, hulkuda; sõita | vn странствовать, бродить; разъезжать
J lähzin kotontõ kulkõmaa, veräjiltä veeremää rl läksin kodunt hulkuma, väravailt veerema
J meill on laivõ kulkõmõᴢ rl meil on laev sõitmas
■
Lu kulkõva jää ajujää

kurssi³ M (Lu-Len.), g kursii M kursus(ed) | vn курсы
M ted́d́ee piεb mennä koko kuussi kurssilailõõ teie peate kogu kuuks kursustele minema
Lu perää sene miä menin õppõmaa utšittela [= utšiteĺa] kurssil (Len. 276) pärast seda läksin ma õppima õpetaja(te) kursustele

kõhalliin¹ M Li Ra kõhalliinõ (Kett.) kõhallin M Lu Li J (Ra) kõhallinõ Lu J kõhalin (M Lu), g kõhalliizõõ Li kõhallizõõ M Lu J
1. sirge; otsene, otse- | vn прямой
Ra se on nii kõhalliin puu, eb õõ kuhõtši poolõ kover epko väär see on nii sirge puu, ei ole kuhugipoole kõver ega viltune
M täm on kõhalliin inehmin ta on sirge (rühiga) inimene
M Lu kõhallin nenä sirge nina
M kõhalliin õmpõluᴢ sirge õmblus
M nät ku on kõhallin tee vaat, kui sirge tee on
Lu sinne menep kõhallinõ tee sinna läheb otsetee
Lu miä meen kõhalissa teetä ma lähen otseteed (mööda)
Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunniᴢ ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga
2. otsekohene, avameelne; aus | vn откровенный, прямой; честный
Lu kõhallin inemin, mitä duumaʙ, juttõõp kõhallaa otsekohene inimene, mida mõtleb, (seda) ütleb otsekohe
■
M pere meni kõhallizõlõ töölee, a perenaizõlõ pää ümperikkoa kotona pere läks kindlale tööle, aga perenaisel kodus käib pea (rohketest töödest) ringi.
Vt. ka kõhta³, kõhtilainõ, kõhtinain

kõrraa Kett. K-Al. L Kõ I (üks)kord, korra | vn однажды
I miä kõrraa men̆nii veele, sinneɢ lähteelee kord läksin ma vett tooma, sinna allikale
L kõrraa portnoi nukku makaamaa kord jäi rätsep magama.
Vt. ka kõrta

kõrraakaa K P J kõrrakaa J-Tsv.
1. ühe hooga | vn одним взмахом, на одном дыхании
J koira johsi kõrraakaa kottiisõõ koer jooksis ühe hooga koju
2. korrapealt, kohe | vn сразу
P menin müümää, en jõutunud näüttää, ühie kõrraakaa kõikk vietii läksin müüma, ei jõudnud näidata(gi), korrapealt viidi (= osteti) kõik (ära)
3. korraga, äkki | vn вдруг
P ühie kõrraakaa johsi jänez üli tie korraga jooksis jänes üle tee
■
J mizee tähee piäb izee·nellees tehä .. stramua, mokomass pazgass, ühee kõrraakaa juõlla pazgassa, viinassa mispärast peab tegema endale .. häbi niisuguse halva (asja) pärast, lihtsalt öeldes halva pärast, viina pärast.
Vt. ka kõrraza

laskõussa: laskõussaɢ I (vdjI), pr laskõuʙ I, imperf laskõuzi: laskõujõõ I = laskõuta
I laskõud alõpass tšülässä, siälä jõtši laskud külast allapoole (= mäest alla), seal on jõgi
I tämä rihmaa müü sis laskõuʙ ta laskub siis köit mööda (heinakuhjalt alla)
I tomakka .. laskõuʙ orkoo udu .. langeb maha
I juutti ovõssa müllüüplotinassa, kussa vesi laskõub orkoo jootis hobust veskipaisust, kust vesi langeb alla
I a ku allaa laskõuʙ vihta, sis siä koolõᴅ aga kui viht langeb (ladvaga) alla(poole), siis sa sured
I päivüᴅ metsää tak̆kaa laskõujõõ päike laskus metsa taha
I päivüᴅ alki laskõussaɢ i miä men̆nii kot̆too päike hakkas loojuma ja ma läksin koju

leütää Kett. K P M Kõ S Ja-Len. Lu Ra (U) leütεä L P leütä J-Tsv. leütääɢ I (Kl) löütää Lu Li (K M Kõ Ku) ĺöütää Set. löütääɢ I, pr levvän Kett. K P M S Lu Li Ra levven Lu J levvää I Kl lövvän K Lu J lövvää I, imperf levvin K L P M Kõ Lu Li Ra J levvii Kl leütäzin P lövvii I löüzin M Kõ Lu Li ĺöisin Kr, 3. p leüti K M Kõ J I leütii P leüsi I ĺeüsi K löüti Lu I löüsi M löüsɪ Ku leida | vn находить, найти
K menin mettsää tšävelemää, levvin linnuu pezää läksin metsa kõndima, leidsin linnupesa
Li miä löüzin kaaznaa, siäl õltii vanad rahaᴅ ma leidsin (peidetud) varanduse, seal olid vanad rahad
P ko repo üli tie meneʙ, siz mitäid levväᴅ kui rebane läheb üle tee, siis (= see tähendab, et) leiad midagi
L levvimmä õjass vellie (venna sünni puhul öeldi lastele:) leidsime ojast velle
Li ku miä ettsizin, siz miä i löüzin kui ma otsisin, siis ma ka leidsin
I nigla laŋkõjõ maalõ, tätä raskaᴢ löütääɢ, tätä ed lövväɢ nõel kukkus maha, seda on raske leida, seda (sa) ei leia
M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ mine kas või maa alla, (aga) tema leiab minu (ikka üles)
K aragat kop [= ko ep] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs kui harakad ei kädistaks, (siis) pesa ei leitaks
K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed (= kui häda käes, siis hüva nõu kallis)
Lu juttu juttua levväʙ vs jutt leiab jutu (= jutust tärkab teine jutt)
Li täätemette löüzin, nät ku puuttu tšättee juhuslikult leidsin, näe, kuidas sattus kätte
Kõ levvettii se vargaᴢ tšättee saadi (leiti) see varas kätte
J tõiss mokoma arka ed levve ku jäneᴢ teist nii arga (sa) ei leia kui jänes
J sinu nain niku bardõkõss levvettü sinu naine (on) nagu lõbumajast leitud
J kuss hitolt on leütennü kõig mokomõd barišnikaa kooziᴅ kust kuradilt on (ta) saanud (leidnud) kõik niisugused parisniku kombed!
I levvettii, buttoby praaviuvat silmäᴅ arvati (leiti) just nagu paraneksid silmad
J tšene on levvetüd rahaᴅ? kelle (omad) on leitud rahad?
■
Lu Li levvettü lahs vallaslaps

lidna Kett. K P M V Lu J Kr (R-Eur. R-Reg. Li) lidnõ J ĺidn J-Tsv. liidna Ja-Len. (Kõ-Len.) linna K-Ahl. Kõ Lu J I Ku (Ja-Len. V Ra) Лидна ~ Линна Pal₂ Линда Tum. Ли́дна K-reg₂ Ли́нна Ii-reg₁, g lidnaa K P M Lu J ĺidnaa J linnaa V Lu J Ku
1. linn | vn город
Ku ennee sottaa meije külä oli ku linna külä enne sõda oli meie küla (suur küla) nagu linn
J a moskov on lidnõ suur aga Moskva on suur linn
K siz miä menin lidnaa, pietariisõõ elämää siis ma läksin linna, Peterburi elama
J en taho mennä linnaa elämää; ku veel liikuᴅ, ed mee linnaa (ma) ei taha minna linna elama; kui veel liigud, (siis sa) ei lähe linna (elama)
Lu miä tšäin paĺĺoiz lidnoiᴢ ma käisin paljudes linnades
K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda), sinna (nad) jäidki
M eellä tšäütii marjojõõka opõzilla lidnaa ennemalt käidi hobustega linnas marju müümas (marjadega linnas)
J karassina bodžgõd jo tooti lidnõss petrooleumivaadid toodi juba linnast
Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik
Lu elä lugõ barõššoja lidnaa menneᴢ, lugõ lidnõssõ tullõᴢ vs ära loe puhaskasu linna minnes, loe linnast tulles
M širizep šarizeb niinissä teetä möö, savvizõõ lidnaa meeʙ. erneed da pata (Set. 17) mõist siriseb, säriseb niinest teed mööda, savist linna läheb? – Herned ja pott
Ra tüttönnä miä elin narvaa linnaᴢ tüdrukuna elasin ma Narva linnas
M jaamaa lidna Jamburgi linn (praegune Kingissepp)
P tämä on tšülää elänikko, bõlõ lidnaa ta on külaelanik, ei ole linna(elanik)
J lidnaa meeᴢ linnamees
J miä näin sinnua lidnaa turulta rl ma nägin sind linna turul
J veiseizin liivad lidnaa teelee rl viiksin liivad linnateele
P laulavad ni lidnaa linnuᴅ rl laulavad nii linnalinnud
J meree nukkõ, metsää kukkõ, lidnaa valkaapää vazikkõ. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ, lidnaa valkaapää vazikk on tšerikko mõist mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?], linna valgepea vasikas? – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi, linna valgepea vasikas on kirik
2. linn (kujund kurnimängus) | vn городок (в игре в рюхи, в городки)
P ühᴢ lidna õli i tõizõll puol õli tõin lidna; kumpa partti iezepii lüöb lidnaa lad́d́alyõ, viskaap palkkoikaa üks linn oli (ühel pool) ja teisel pool oli teine linn; kumb (kurnimängu)rühm lööb enne linna laiali, viskab kaikaga
Lu õli neltšümmet harkkamussa lidnassa lidnaa (kurnimängus) oli nelikümmend sammu linnast linnani
M lööp haijallaa kuli lidnaa lööb laiali kurni(mängu) linna
■
Kr kowa lidna kindlus
M kat̆tii lidna, miä meen kat̆tii lidnaasõõ ahjupealne, ma lähen ahjupealsele (= ahju peale).
Vt. ka tšivilidna

liivikko Lu Ra J (Kõ-Len.), g liivikoo Lu J
1. liivik, liivaala | vn песчаная местность, пустошь
J liivikkos petäi üvässi juurituʙ liivikus juurdub mänd hästi
J miä menin marja muilõõ mailõõ, lintu muilõõ liivikkoilõõ rl ma läksin, mari, muile maile, lind, muile liivikuile
Lu liivikolta veitettii liivaa liivikult (= liivaseljandikult) veeti liiva
J tšülää kalmod on tehtü liivikkoo küla kalmistu on tehtud liivikusse
Ra kalmoo liivikko, kalmoje tüvenn kalmistuliivik, kalmistu juures
Lu onõ valkaa liivikko, valkaaz liivikkoz mikkä ep kazvo on valge liivik (= mereäärne liivaala), valges liivikus ei kasva midagi
2. Kõ-Len. metsasalu [?] (orig.: | vn роща)
Kõ lintu lauloi liivikoᴢ (Len. 231) lind laulis metsasalus [?].
Vt. ka liivakko, liivamaa, liivazikko

lintu Kett. K R L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Ke vdjI) linto [?] (Ko) lint Lu Kr Ли́нту K-reg₂ Ли́нду Ii-reg₂ Линду Pal₂, g linnuu K P M Kõ Lu Li Ra J I Ku linnu J lind; ka fig (hellitussõnana rahvalauludes) | vn птица (также в функции ласкательного названия в народных песнях)
K pääsko õli üvä lintu pääsuke oli hea lind
Li linnut tšikertäväᴅ linnud siristavad
Li lintu laulõʙ, lehto liikuʙ rl lind laulab, leht liigub
Lu kõikill lintuill on nokaᴅ kõigil lindudel on nokad
Lu lintu tuli akkunaa, kokutti, kokutti, taitaa tooʙ, tääʙ kehnoa veestiä lind tuli aknale, koputas, koputas, vist ennustab halba teadet
Lu ku linnud lennellää maata vassaa, siz leeb vihma kui linnud lendavad maadligi, siis tuleb vihm(a)
M täm̆mää piäʙ õlla erk̆kaanna niku lintu puu õhzalla tema peab olema ergas nagu lind puuoksal
M tunnõd linnuu laulua möö vs lindu tunned laulust
M ühez lintaa ajõlittõ ühes ajasite linde (taga) (= kasvasite koos)
J miä menin marja muilõõ mailõõ, lintu muilõõ liivikkoilõõ rl ma läksin, mari, muile maile, lind, muile liivikuile
P laulavad ni lidnaa linnuᴅ rl laulavad nii linnalinnud
Lu kotko on lintujõõ kunigaᴢ kotkas on lindude kuningas
J partti lintui(t) linnuparv
J linnuu pere linnu pesakond
K levvin linnuu pezää leidsin linnupesa
J piukib niku linnuu poik pezäᴢ piuksub nagu linnupoeg pesas
P Ra linnuu poigaᴅ linnupojad
J ku tuõb lintui lento-aikõ, linnuu lihad on kõikõllaizõᴅ rl kui tuleb lindude lennuaeg, linnulihad on kõiksugused
J pulmiiz va linnuu piimä ep tavannu pulma(de)s ei juhtunud olema vaid linnupiima
J linnu sitt linnu-sõnnik
P et siä õllu nukkunnu linnuu unta makamaa (pulmaitkust:) ei olnud sa uinunud linnuund magama
J kajaga on meri lintu kajakas on merelind
Kõ pääskü lintu, päivä lintu (Len. 230) rl pääsulind, päevalind
Lu sakkali lintu võtap kanoja kanakull röövib (võtab) kanu
P kiiveli lintu kiivitaja
Lu tikka lintu rähn
Lu värpo lintu varblane
Li mussa lintu kuldnokk
J pihlõimarjaa lintu leevike
J pää lintu (parve) juhtlind (pealind)
P emä lintu emalind
■
K või lintu (Set. 91) kollane liblikas
Kõ leppä lintu ~ M jumalaa lintu lepatriinu
J lintuie tee (Must. 174) Linnutee.
Vt. ka fut́ku-lintu, ilma-lintu, jumalalintu, jõvilintu, kanevolintu, kiivelilintu, kiurulintu, kotkolintu, kotolintu, kulikkalintu, lehtilintu, lehtolintu, leppälintu, lumi-lintu, merilintu, mettsälintu, mussalintu, paltalintu, pihlagalintu, pihlajalintu, päivälintu, pääskolintu, roholintu, rokkalintu, räsäzlintu, säälintu, tedri-lintu, teelintu, tikkalintu, tulilintu, tõrvalintu, unilintu, vesilintu, vihmalintu, virilintu, võilintu, värpolintu, vääskolintu, öölintu

lomizõmin M, g lomizõmizõõ = lomazikko
lomizõmin kuulu, ku miε menin möötä kuuldus ragin(at), kui ma läksin mööda

lubjaussa Lu Li, pr lubjaun Lu Li, imperf lubjauzin Lu Li harjuda | vn слюбляться, слюбиться, свыкаться, свыкнуться
Lu idgõn, kulkaa miä lubjaun nutan, kuni ma harjun (lesepõlvega)
Lu perrää jo lubjauzin, menin, pulmia tšävin kattsomaᴢ pärast juba harjusin (lesepõlvega), läksin, käisin pulmi vaatamas
Lu tämä nüd jo lubjaus tüh́h́ee nüüd ta juba harjus (raske) tööga

lõikkaaja M Lu (Li) lõikkaja (P Ra) lõikkajõ (J-Tsv.) leikkaaja Lu (Li) leikkaja (Lu)
1. (klaasi- jne.) lõikaja | vn резчик (стекла и т. д.)
Lu glazii lõikkaaja klaasilõikaja
Lu miä menin ivusõõ leikkaajal ma läksin juuksuri (juukselõikaja) juurde
2. M kohitseja | vn скопитель
■
Lu lainõõ leikkaaja muul, lainemurdja
Lu pää lõikkaaja mõrtsukas, kõrilõikaja
Lu ivusõõ lõikkaaja õielõikaja (kahjurputukas); sajajalgne.
Vt. ka ivuhsõõlõikkaaja, kanalõikkaaja, kanaalõikkaaja, klazilõikkaaja, lainõ-leikkaaja, mettsälõikkaaja, pää-lõikkaaja

lähteä L M Kõ Lu J (Kett. K U P Ja-Len. Po Li Ra Ku) lähtiä M lähtä J-Tsv. lähteäɢ I (vdjI Ma), pr lähen K L P M Kõ Po Lu J Ku läh̆hee I Ma, imperf lähzin Kett. K P M Lu Li J Ku lähsin Kett. lähzii I lähsii vdjI I
1. (kuhugi, midagi tegema, kellegagi jne.) minna v. tulla | vn идти, пойти
J vahti lähsi püsüka mettsää (metsa)vaht läks püssiga metsa
I en tõhtinuk kot̆too lähteäɢ (ma) ei tohtinud koju minna
J lähetää lautass rihee (Must. 147) lähevad (minnakse) laudast tuppa
J kaššelit seĺĺeᴢ lähetti gruzasõ märsskorvid seljas, mindi kaseriisikaid korjama
Lu lähettii taaš tšedräämää mindi taas ketrama
J naizõd lähsiväd jürtšiä pitämää naised läksid jüripäeva pidama
Ku miä lähzin hänell vassaa ma läksin talle vastu
I lähes millee elämää tule minu juurde elama
J lähekko jumal avissi, lähe kaas, kalliz looja rl tule ometi, jumal, appi, tule kaasa, kallis looja
M lähe jumala ap̆pii tule, jumal, appi
K lähemmä ühezä läheme koos
Lu kahõõtšezzee lähettii läksime kahekesi
Lu lähemmä jalkazõõ läh(e)me jalgsi
2. ära v. välja minna, ära v. välja tulla; lahkuda | vn уходить, уйти, ходить, выйти, сойти; расставаться, расстаться
J lähteä on mööhä ära minna on hilja
Lu sei roopaa, a izze lähsi sõi pudru (ära), aga ise läks (minema)
I lähep poiᴢ, miä vähän aikaa lep̆pää mine ära, ma puhkan (pikutan) natuke aega
I tämä ainõ lähsi kottoa poiᴢ ta läks alati kodunt ära
Po nùorikko pesseüp saunaza i lähep kujalõõ pruut peseb end saunas ja läheb (siis) välja
Po järvi-emä lähti järvess järvehaldjas tuli järvest (välja)
Kõ varõssõõ poigad jo lähsiväᴅ varesepojad juba koorusid (tulid juba munakoorest välja)
Li pajat veel millõ lähteezä vähäize räägi lahkumisel (lahkudes) mulle veel veidi
M issuu lavõzõllõõ eeᴢ vällää lähtemissä istu pingile enne lahkumist
Kõ entši läheb ińehmizelt hing lahkub inimeselt (= inimene sureb)
J parahoda jo on lähtennü laev on juba läinud
I lumi lähs lumi läks (= sulas ära)
3. minema v. tulema hakata, teele asuda; midagi tegema hakata (ka impers.) | vn собираться, собраться уходить или приходить, отправляться, отправиться в путь; начинать, начать (также безл.)
J paa tširjõt sumkaa de lähe tšiirep škouluu pane raamatud kotti ja hakka rutem kooli minema
Lu meez lähs tulõmaa kottoo mees hakkas koju tulema
I lähzii kot̆too tulõmaa hakkasin koju tulema
J tämä lähs mettsää minemää ta pani metsa minema
M takumõin paari läheb johsõmaa tagumine paar paneb jooksu
Kõ aikaa marjaa matkaa lähteä rl on aeg marjal (= kallimal) teele asuda
K lähen pittšää matkaa asun (lähen) pikale teele
Lu aluz lähti menemää perälissä tuulta (purje)laev hakkas minema pärituult
Li lähzin rikkaassi elämää hakkasin rikkalt elama
J läheb jürizemä (~ algõb jüriss) hakkab müristama (äikese kohta)
Lu lähs (~ nõis) vihmaa satamaa hakkas vihma sadama
4. mehele minna | vn выходить, выйти замуж
I a miä en lähtenüt täm̆mää poigalõ, miä tõizõlõ lähsii meh̆heelee aga mina ei läinud tema pojale, ma läksin teisele mehele (naiseks)
I ep tšen̆neiᴅ tõhtinnuɢ i lähteäk kailee meh̆heelee keegi ei julgenud minnagi sellele mehele (naiseks)
M tõin kõrt lähs mehelee läks teist korda mehele
5. ära v. lahti tulla, maha kooruda | vn сходить, сойти, отпадать, отпасть, выпадать, выпасть
I ammaz läheʙ hammas tuleb ära
Lu tševvääl varraa, kõnz on veel mähä, siiz läheb üvässi koori kevadel vara, kui on veel mahlaaeg (on veel mähk), siis tuleb (puu)koor hästi lahti
Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, põletasin end (ära), nüüd tuleb marrasnahk maha
J tšippalt jo rupi lähsi väĺĺä haavalt tuli juba korp (pealt) ära
M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära
M vihgod nõssaaz opõzii jalkoisii, etti parapass lähtisi viĺĺa vällää vihud tõstetakse hobuste jalgade alla, et vili tuleks paremini (viljapeadest) välja
M linnahsõd läpi tšäs̆sii õõrtaaᴢ, etti lähteiss jalgassõd vällää linnase(i)d hõõrutakse käte vahel, et eod tuleksid ära
Ra što sapana eb lähteiss pääss vällää et {s.} (= linikutaoline peakate) ei tuleks peast ära
Lu esimeized ivusõᴅ, nee lähetää poiᴢ esimesed juuksed (lapsel), need tulevad ära
Lu kana jo sulkiiʙ, sulgõd lähtevät poiᴢ kana juba sulgib, suled tulevad lahti
Lu milt nappu lähs poiᴢ mul tuli nööp (eest) ära
6. tulla, saada, tekkida | vn получаться, получиться
I paaᴅ ahjoo i läheʙ munakakku (klopitud muna) paned ahju ja tuleb munapuder
I üvä suppi läheʙ tuleb hea supp
I sis läheʙ kaŋgaᴢ siis tuleb (sellest) kangas
■
J päiv́ läheb loojaa päike loojub (läheb looja)
J lähsii tuulõõ läks tuulde (= kadus teadmata kuhu)
M tällä läheʙ tšäessä jõka tšäsitöö tema käes läheb iga käsitöö
M aivoo üvä inehmin, üv̆vää iz̆zää luissa lähnü väga hea inimene, hea isa laps (hea isa luudest tulnud)
I siistaa jõtši i sumaa jõtši ühes paikkaa lähteväᴅ Siista jõgi ja Suma jõgi algavad ühest kohast
Lu siiz lähti kolhozaᴅ siis said kolhoosid alguse
M pani nen̆nää möö, lähs veri lõi (pani) vastu nina, veri hakkas jooksma
I minuu tšäess on lähnüt tuli minu käest on tuli lahti pääsenud
J rihi lähs põlõmaa maja läks põlema
I üv̆vii ni üv̆vii lähsi, a ku kehnossi, ni pois viskazii (kui läks) hästi, siis läks hästi (= tuli hästi välja), aga kui (läks) halvasti, siis viskasin minema.
Vt. ka lätä

lüüttää Lu J (Li) lüüttä J-Tsv., pr lüütän J, imperf lüütin (villu) masinaga kraasida v. kraasida lasta | vn карзить или давать карзить шерсть фабричным способом
Li laako ja pehmiä lõŋka, eb õllu kraapittu, a õli lüütettü mašinaakaa laug ja pehme lõng, ei olnud käsitsi kraasitud, vaid oli masinaga kraasitud
Lu menin villaa lüüttämää läksin villu (masinaga) kraasima (= kraasida laskma)
J villad lüütän mašinall villad lasen masinaga kraasida

maizõõ Lu = maittsõ
miä menin maizõõ, a siä menid merizee ma läksin maitsi, aga sina läksid meritsi

maittsõ P J maitsi, maad mööda, maad pidi | vn по земле, по суше
J tulittõko maittsõ vai merittse rl kas tulite maitsi või meritsi?
P miä menin maittsõ, a tämä meni vezittse mina läksin maad pidi, aga tema läks vett pidi
J ajõ maittsõ ja merittse sõitis maad ja merd mööda.
Vt. ka maizõõ

marja¹ K R L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Kett. Ja-Len. vdjI) marjõ Lu J-Tsv. Марья Tum. Ii-reg₁, g marjaa P M Lu Li J
1. mari, marjad | vn ягода, ягоды
J meill on saatu akkunallõ, siäll on marjat kõikõllaizõᴅ rl meil on aed õues, seal on marjad igasugused
J tšen kõig nõmmõd nõdguʙ, see kõig marjõd maissõõʙ vs kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb
Lu nii on naasti niku marjõ kk on nii ilus nagu mari
Lu kuza õli lõikkivo, siäl märkeni õhsa, sis siäl nõisi marja kazvõmaa kus oli raiesmik, seal mädanesid oksad, siis seal hakkasid marjad kasvama
M kassen mettsäs kazvap kõikõllaajun marja siin metsas kasvavad igasugused marjad
I miä suv̆vaa korjataɢ marjoo ma armastan marju korjata
M meemmä korjaamaa marjoo, a taramarjoo akõmaa läheme (metsa)marju korjama, aga aiamarju noppima
P kopitti marjoi ruupuu-raapuu korjas marju räpakalt (= korjas marju koos lehtede ja risuga)
Li marjalla on ripsiᴅ marjadel on kobarad
Lu võtin ühee kobraa marjaa võtsin ühe peotäie marju
P lillikaz on kõvassi apuo marja lillakas on väga hapu mari
M vohomarjaᴅ, makuzad marjaᴅ põldmarjad, maitsvad marjad
Lu se on müühäine marja, müühää valmisuʙ see on hiline mari, hilja valmib
M valmiᴢ marja valminud (valmis) mari
K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut
P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie i süötii rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse ja söödi
J mustõlain võtti marjaa uzlaa mustlane võttis marjakobara
Lu mussa marja mustsõstar
P punan marja (Len. 272) punane sõstar
M kauniid marjaᴅ punased sõstrad
J varõz marjõᴅ kukemarjad
P vohuo marja sinikas
K vohoo marja ~ J karu marjõ põldmari, põldmurakas
J kurõõ marjõᴅ kuremarjad, jõhvikad
Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjamuresse (murest, et ei saa pimedana enam marjul käia)
Lu marja aika õli, miä jõka päivä tšäin mettsäᴢ oli marjaaeg, ma käisin iga päev metsas
M ku eezä uutta joulua ovat puuᴅ härmääᴢ, siis see leeb marja voosi kui enne uusaastat on puud härmas, siis (see) tuleb marja-aasta
Lu marjõ pehgoᴅ marjapõõsad
2. hapuoblika (marjataoline) õis | vn цветок щавеля (похожий на ягоду)
Lu marjapää on valkaa, kuniz bõõ valmiᴢ. ku valmiz leeʙ, siz marja meep kauniissi hapuoblika õisik on valge (= rohekas), kuni pole valminud (valmis). Kui valmib (saab valmis), siis lähevad õied punaseks
Lu kopitattii marjaa päät, kuivõtõttii i javõttii korjati hapuoblika õisikuid, kuivatati ja jahvatati
P ublikkaa pudgyõ marjaᴅ oblika õied (= õisik)
3. fig mari; kullake, lapsuke; kallis, kallike, armsam (hellitusnimi rahvalauludes) | vn ягодка, золотко, миленький (ласковое обращение в народных песнях)
J miä menin marja muilõõ mailõõ rl läksin ma, mari, muile maile
J mahto marjaa sünnütellä rl oskas marja (= lapsukese) sünnitada
Kõ aika, marja, matkaa mennä rl (on) aeg, armsam, teele asuda (minna)
Kõ sinnua oottõõp sinuu marja rl sind ootab sinu armsam
4. (kala)mari | vn икра (рыбья)
M ko on emäkala, täll on süämmez marja kui on emakala, (siis) tal on sees mari
M emäkalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk
Li kalal om marja, a konnal on kuru kalal on mari, aga konnal on kudu
M aud́iᴅ vatsakkaaᴅ, marjaa vattsa täünä kõhukad havid, kõht marja täis
P Li marjaakaa kala marjaga kala
J marjõ kala marjakala
K kalaa marja ~ M kal̆laa marja ~ Lu J kala marja kalamari
5. sääremari | vn икра (голенная)
M siiz on jalgaᴅ: sääreᴅ, marjaᴅ, põlvi siis on jalad: sääred, sääremarjad, põlv
J dublit sääree marjõᴅ jämedad sääremarjad
Lu sääri marjaᴅ sääremarjad
■
Lu kumpa on paganaa vai kehnoo tavaakaa, sitä jutõllaa täüᴢ marjõ, täüz marjakko kes on kurja või halva iseloomuga, selle kohta (seda) öeldakse: täis mari, täis marjake (= on alles mari, on alles marjake)!
J pää paĺĺõz niku perz marjõ pea paljas nagu tagumik.
Vt. ka bragattsimarja, kalamarja, kalinamarja, karuu-marja, katagamarja, kaunizmarja, klubnikkamarja, koiramarja, kriisimarja, kukkomarja, kukoomarja, lilli-marja, linnuu-marja, luumarja, mesimarja, mettsämarja, mettsäsika-marja, muragamarja, mussamarja, mähtšämarja, ori-marja, orjamarja, pehkomarja, perz-marja, pihlagamarja, pihlajamarja, poollazmarja, põlto-marja, sigaamarja, sikamarja, susimarja, suõõmarja, sõssõrõmarja, säärimarja, taitšinamarja, taramarja, tedree-marja, toomimarja, toomõmarja, tähtimarja, varõzmarja, viin-marja, viiženmarja, vohomarja
Vt. ka maukko, maukku, mukkura, mähnä

meeli Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) meeĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) meel M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g meelee M Lu J meeĺee ~ meeĺe J meele R-Eur. mielee P
1. meel, mõistus, aru | vn ум, разум, рассудок
M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas
Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust
Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe
M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe)
J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse
M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud)
Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega
M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib)
M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha
L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs pikk juus, aga lühike aru
Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe)
Lu pantu meel ep kestä vs (pähe) pandud mõistus ei püsi
Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup
J vähä meeĺekaa vähese aruga
J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas
R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks
2. meel(elaad), hingelaad, loomus | vn нрав, дух
K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega
J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt
3. meel(eolu), tuju | vn настроение
Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse)
Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks
M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb
Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks)
M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju
M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada
M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!
I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks)
Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite
M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel
M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest
J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega)
M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu
I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest
Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin
K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt)
J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?
Kõ jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks
J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju
P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl tõi maailma palju rõõme (mesimeeli)
J raskaa meeli mure (raske meel)
4. meel, tahtmine, soov | vn (по)желание
P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane)
Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele
J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda
M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda
K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele
5. mõte, meel | vn мысль, замысел
Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem
Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades
Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna
Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes)
Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel
6. mälu | vn память
M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu
■
P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu
M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane
Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige
Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi)
J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi
M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema
Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse
P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju
P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde)
M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda
Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks
J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde
Lu bõõ i meelezä pole meeleski
J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles
M miä piän meelezä ma pean meeles
J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest
M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära
J meelelt laŋkõma ununema.
Vt. ka lahsomeeli, paha-meeli

mennä Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku Kr (Al. Ke V) männä K Ku (M Ve Lu) -ne U J Kr -näɢ I (vdjI Ko Kl) -a Kr Мена Tum., pr meen Kett. Len. K M Kõ S Lu Li Ra J Ku mien K mee I menen Ar. Kett. K U L P M Po Lu J Kr men̆nee I Ma män Kr, imperf menin Al. Len. K R U L P M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku Kr mänin M men̆nii vdjI I Ko mennii I
1. minna; sõita; käia | vn идти, пойти, ехать, поехать; ходить, сходить
P ko naizelokas tulõb vassaa, sis parap elä mene, kuhõ sillyõ õli menemiss kui naisterahvas tuleb vastu, siis parem ära mine (sinna), kuhu sa pidid minema
S kõõs piti mennä, mentii kui tuli minna, (siis) mindi
P elä tšiittele menneᴢ, tšiittele tullõᴢ vs ära kiitle minnes, kiitle tulles
J tulõjõd ja menejeᴅ tulijad ja minejad
K meni vähä maata läks natuke maad (edasi)
J meniŋ kaivolõõ läksin kaevule
P meni marjaa läks marjule
K mentii naizõõkaa võõrazii läksid (mindi) naisega võõrusele
Lu tšetä mennää kossii keda minnakse kosima?
P meni emä lentuo ema(lind) tõusis (läks) lendu
Lu tuõb oh-togo, meemmä makkaamaa tuleb õhtu, läheme magama
K meneb rinnaa läheb (teisega) kõrvu
M elä puutu kehnoosõõ inehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä vs ära puutu halba inimesse, kui võid kannatada, parem mine mööda
M meil sinukaa on parvõz mentävä meie sinuga saame koos minna
Lu klipsib mennä ~ kiperteeb mennä tipib minna (= läheb tippides, lühikeste sammudega)
J uhob menne uhab minna (= läheb hoogsalt, kindlal sammul astudes)
Lu toukkaz vennee menemää tõukas paadi minema
Lu menemizee meneʙ, en tää kõnsa läheb (küll, ainult ma) ei tea, kunas
P mennäss opõziikaa sõidetakse (minnakse) hobustega
Lu laiva meneʙ laev sõidab (läheb)
Li se staruhha meeb gorbiiza see vanaeit käib küürus
J menimm karavonaz ümpärikkoa käisime ringmängus (ümber)ringi
M pool maailmaa mentü ümperikkoa pool maailma (on) läbi (ringi) käidud
M škoĺnikka esimeizell vootta meni škoulua koolilaps käis esimest aastat koolis
2. minna (aja kohta) mööduda, kuluda | vn проходить, пройти (о времени)
P eb mennü sitä tševättä, ko sinne paikkaasyõ eb uponnu lehmä vai lammaz vai opõnõ ei möödunud seda kevadet, kui sinna paika poleks uppunud lehm või lammas või hobune
M nii meep täm̆mää elo nõnda möödub tema elu
M koko öötä piettii eittses tulta, etti tšiireep men̆neis pittšä öö kogu öö tehti õitsil tuld, et pikk öö mööduks kiiremini
M kannii meni õhtogo nõnda kulus õhtu
3. minna v. hakata (midagi tegema) | vn начинать, начать
M mentii tšiskõõmaa rinnotussõõ mindi rinnutsi kisklema
L kõikk vesi meni tšihumaa munõita kogu vesi läks mulle ajades keema
Kõ repo meni johsõmaa rebane pistis (hakkas) jooksma
Lu miä ookazin, saan mennä tšäümää ma puhkasin, saan (jälle) käima hakata
4. alata; tekkida, kujuneda | vn начинаться, начаться, возникать, возникнуть
M siz jo mäni tõinõ elo siis juba algas teine elu
M vätši eittü i nõistii kõikii õm̆maa tšeeltä pajattammaa; kazess meni ińeehmisilee õma juttu rahvas ehmus ja kõik hakkasid oma keelt rääkima; sellest tekkis inimestele oma kõne
5. minna, mahtuda; kuluda, tarvis olla | vn помещаться, поместиться; понадобиться
I nellä tšetverikkaa meeʙ värttsii neli setverikku (veerandikku) mahub (läheb) kotti
Lu sihe meeʙ liika vähä kramia selle peale kulub (läheb) väga vähe kraami
6. edeneda | vn спориться, преуспевать, преуспеть
M sinuu töö eb mene sinu töö ei edene
K ku domovikka ku eb nõizõ suvaamaa žiivattaa lehmää ili ovõssa, se nõõp kehnoss menemää kui majahaldjas ei hakka armastama looma, lehma või hobust, (siis) hakkab see viletsalt edenema (= kasvama, kosuma)
7. minna, muutuda, saada, jääda (millekski, mingisuguseks jne.) | vn становиться, стать, превращаться, превратиться (чем-либо, кем-либо, во что-либо, в кого-либо и т. д.)
M kultakuĺa meep süsikuĺassi (Set. 11) (muinasjutust:) kullakott muutub söekotiks
Lu meeb i kulta mullassi vs ka kuld muutub mullaks
Ku sis se maitᴜ meni lüpsikkoz jamakassɪ äkkiistää siis see piim muutus lüpsikus äkki hapupiimaks
Lu ku hullu koira purõʙ, inemin meeʙ hullussi kui marutõbine koer pureb, (siis) inimene läheb hulluks
P tämä on kõikkinaa tõizyõlaizõssi mennü ta on täiesti teistsuguseks muutunud
Lu vätši meni viisaapass rahvas muutus targemaks
Lu siä tšiiree meeᴅ vanassi ku paĺĺo tääᴅ sa jääd ruttu vanaks, kui palju tead
Lu sõkkassi meeʙ (inimese kohta:) jääb pimedaks
M lehmä meneb märjässi lehm läheb märjaks
P tämä nägoss meni nii bĺednõissi ta läks näost nii kahvatuks
Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks
Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi kui ma kohkusin, siis maailm läks pimedaks (silme ees)
■
Li mee siä helvettii mine (sa) põrgu!
J mee hitolõ käi kuradile!
J mee perkelee maalõõ mine põrgu (mine kuradi maale)!
J mee tää, kui paĺĺo tämä vargõssi raha mine tea, kui palju ta raha varastas
I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ mine võta kinni, mida sa rääkisid
M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema
J meni plehkuu pani plehku
M meni kukõrpalloa laskis kukerpalli
Li vizgattii menemää visati minema
S ep tahtonnu mennä sille pojolõõ ei tahtnud sellele poisile (naiseks) minna
P mõizanikka kopitti kõikk tšed nõisõvad naimaasyõ da meneväd mehelie mõisnik kogus kokku kõik, kes hakkavad naist võtma või (ja) lähevad mehele
Ku sell aikaa paha seittsemäd rautᴀkeŋgät kulutap kunis parrii mennäᴢ sel ajal (= selle aja jooksul) kulutab kurat seitsmed raudkingad, kuni paari minnakse
Ku jo päivᴀ̈ meni loojaa päike läks juba looja
K päivä meneʙ jumalalõ päike loojub
M sep̆pää paja meni vällää sepapaja hävis (= lagunes)
M lumi meeb vällää lumi sulab ära
L suppi maalyõ meni supp valgus (läks) maha
M piimä meni üli piim kees üle
Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii kellel oli palju poegi, (siis need) läksid (suurperest) lahku
J menti lahkuu (Tsv.) mindi lahku
Lu savi-õja ja luutsaa tsülä mentii ühtee Savioja ja Luuditsa küla liitusid (läksid kokku)
P sill opõzõd eväd mene etezii sul hobused ei edene
Lu inemin väsü, tüü ennää eʙ mee nii eteeᴢ inimene väsis, töö ei lähe enam nii (hästi) edasi
Lu elämä meeb mukkaa loom kasvab (edeneb) hästi
Lu eväd mee mukkaa (nad) ei sobi kokku
Ku oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu parem jalg tuleb enne kängitseda, muidu asjad ei laabu
Lu lehmä meni hukkaa, se on kaiho lehm sai hukka, see on kahju
M mil mentii rahad õttsaa mul lõppes raha otsa
P täll aźźad menevät kehnossi tal lähevad asjad halvasti
M naizikko paksuss meni naine jäi rasedaks
Lu kõik ajatusõd eväd mee tõttõõ kõik ennustused ei lähe täide (tõeks)
M mentii umalaa jäädi purju
J miä meniŋ koiruu ma läksin ülekäte
Lu seilid mentii hõmmõõsõõ purjed läksid hallitama
Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa tema kui vihastab, (tal) läheb laup kortsu
Lu rüiz meeb ittee rukis läheb idanema
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma kiirustasin käies, läksin higiseks
Lu tšäed mennää kohmõõ käed lähevad (külmast) kohma
Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks suguvõsa, kõik jäävad küüru
Lu tämä meni rüŋkküü ta jäi küüru
Lu kaŋgaᴢ meni kokkoo kangas läks (= tõmbus) kokku
P riitta laŋkõᴢ maalyõ, meni lad́d́alyõ riit langes maha, lagunes (läks) laiali
Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks kummuli, kiil tuli peale
Lu vene meni ümpäri paat läks ümber
Lu uhs meni tšiini uks läks kinni
Lu laivõ meni põhjaa laev läks põhja
P nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši hakkad naerma, läheb huul lõhki
P menep kattši rantšipuu rangipuu läheb katki
M meni uni üli uni läks üle
Lu pää meeb ümpäri pea käib ringi
Lu meep süämmel (toit) hakkab südamele (= ajab iiveldama)
Lu jo miä menin mettsää ma läksin (oma jutuga) juba metsa
Lu õõ vaiti, jo menid leppojjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Lepaojja)
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi
Ra menin meelelt vällää läksin peast segi
M üheᴅ sõnaᴅ õllaᴢ ühtää voimaa tšeelee päällä, a tõizõᴅ on mentü päässä vällä ühed sõnad on alatasa meeles (keele peal), aga teised on ununenud (läinud peast välja)
P kaz aźźa eb õnnissunuᴅ, meni üli tšäjee see asi ei õnnestunud, läks nurja
P tšülmää veriekaa, ep peltšää, eb mene veress vällää külma verega, ei karda, ei lähe verest välja
M tämä on üvä lahs, tämässä eb mee sõna päχχää ta on hea laps, ta ei aja hinge täis (tema pärast ei tule pahandada)
Lu kahs soikkolaa meessä mentii merree kaks Soikkola meest uppus merre
J mahaa menemä surema
J tulõsõõ menemä ~ tulõõ tšättee menemä ära põlema
Lu miko on mennä Miko on suremas

merizee Lu = meritsee
miä menin maizõõ, a siä menid merizee mina läksin maisi, aga sina läksid meritsi

mettsä Kett. K R L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku (vdjI) metsä K-Ahl. ḿettsä (Ke) mettsᴀ̈ Ku mettse Pi Ke J mettsõ J-Tsv. metts Lu J metz ~ miezze Kr Ме́цца Pal₁ K-reg₂ Ii-reg₁ Ме́ця Pal₁ Мецца ~ Меца Tum., g metsää L P M Kõ S Lu Li J Ku metsεä L metsä Lu J
1. mets | vn лес
Lu ei õõ metts ilm karrua vs ei ole mets ilma karuta
Lu merell meri kuulõʙ, a mettsäz mettsä kuulõʙ vs merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb
Ku žiivatta ko on kavva mettsäᴢ, siz mettsᴀ̈ otab omassɪ vs kui loom on kaua metsas, siis mets võtab omaks
Lu koto tehtü kauhtana päällä, tšäütii mettsäz i merel kodutehtud kaftan seljas, käidi metsas ja merel
L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti kari ja hobusekari metsa
Lu sutta ku peltšäät siz mett-sää elä mee vs kui hunti kardad, siis metsa ära mine
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole (metsa)
P brod́ib mettsii möi hulgub metsi mööda
M mettsä elizeb eell üv̆vää säätä mets kajab ilusa ilma eel
J metts vassaaʙ mets kajab (vastu)
Lu oi ku mettsä vuhhaaʙ, ku vihmatuuttsa tuõʙ oi kuidas mets kohiseb, kui vihmapilv tuleb
Lu mettsä šumizõʙ ~ mett-sä vuhizõʙ mets kohiseb
Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub raagus (tühjas) metsas, siis (see) ennustab kehva aastat
Li arva mettsä hõre mets
Li sekalikko mettsä segamets
Lu koivu mettsä kasemets
Li petäjä mettsä männimets
M noor vitsikko mettsä noor võsamets
Lu üvä irsi mettsä hea palgimets
Lu sünnid on kõiɢ meiᴢ, eb õõ metsää puiᴢ vs patud on kõik meis (endis), ei ole metsapuudes
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee
Lu metsää nurkka ~ J metsä nukk metsanukk
Li metsää ranta metsaserv
Li metsää laksi metsalagendik
J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi ..
M metsää utkõ metspart
Lu metsää õpõzõᴅ metshobused
L metsää altiaaᴅ metshaldjad
Li metsää peremeeᴢ metshaldjas
P metsää haamo ~ metsää paha ~ metsää piru metsatont
Lu metsä ukko, metsä akka, metsä kultaine kunikõs .. (Must. 159) (pikemast mõistatusetekstist:) metsataat, metsaeit, metsa kuldne kuningas ..
Lu mettsä eläjäᴅ ~ mettsä zveeriᴅ metsloomad
P kõikkiilõõ metts elokkailõõ kõigile metsloomadele
P mettsä otuᴢ metsloom
Lu on koto-anõd ja metts anõᴅ on koduhaned ja metshaned
J metts sors metspart
Ra mettsä golupka mets-, kaelustuvi, meigas
S Lu mettsä sika metssiga
P mettsä puukkõ metspuuk
Lu mettsä aho metsalagendik
P einämaalõ meneb mettsä troppa heinamaale läheb metsarada
Lu mettsä kolkka ~ P mettsä kolkku metsakolgas, -nurk
Lu mett-sä vahti metsavaht
J metts herrõ metsaülem
2. mets(araie), (raie)palgid | vn срубленный лес, брёвна
Lu splavšikad lassaa mettsää vettä möö parvetajad parvetavad palke mööda vett
I mettsää viiäᴢ ii sis lavvaᴅ tehtii viiakse palke ja siis tehti (neist) lauad
K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja ehitamiseks
■
Lu jo miä menin mettsää juba ma läksin metsa (= läksin oma jutuga sassi)
M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi
M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi
Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, sul on mõtted üha laiali
M välissä meep sõna meelessä mettsää vahel läheb sõna meelest metsa (= ära, minema)
Lu ku bõõ tarviᴢ, viskaa mettsää kui pole tarvis, viska metsa (= ära, minema)
Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured heida peast (viska metsa)
S Lu mettsä katti ilves
J metts sika mäger
J metts opõin eesel
Kr metsa uopan kaamel.
Vt. ka aapamettsä, alkomettsä, braakkumettsä, hoŋkamettsä, hoŋkomettsä, hoŋkozikko-mettsä, irsimettsä, kahtšimettsä, kaiskaramettsä, kalmomettsä, kazvomettsä, kuusimettsä, lehtomettsä, lepikkomettsä, leppämettsä, mäntümettsä, niini-mettsä, petäjämettsä, pihkumettsä, pähtšinä-mettsä, rassimomettsä, soomettsä, tammimettsä, võsa-mettsa, õkaz-mettsa

misee: mis̆see M = mihsi
menin tätä lein, mis̆see eb antannu millõõ mit̆tääᴅ läksin lõin teda, (et) miks (ta) ei andnud mulle midagi

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg₂ Mià Ii-reg₁ Mïa Pal₂, g minuu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I minu M J I miuu Li miu Lu Kr minun R Lu mina | vn я
Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks)
J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas
U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha)
R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin
Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli
U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis
Lu mil piäb mennä ma pean minema
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi
Li mill vaivatap päätä mul valutab pea
U mill bõõ aikaa mul ei ole aega
L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust
M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat
Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela
P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!
P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas)
P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija
M elä millõõ ampaita praavita kk ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!)
M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata
Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk sa armastad mind nagu koer keppi
Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast
Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele
Lu minun aikaa minu (elu)ajal
■ (liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna {ḿ.} [= ma ütlen]
M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!

möötää M möötä K M Kõ Lu-Len. J-Must. mööte ~ mööt J-Must. müötää K L P Kõ-Len. müötεä P müötä L müütää Lu Li Ra J-Tsv. I Ku müütä Lu Li Ra J I müüte Lu-Len. müüᴅ Li Ra
1. mööda | vn мимо
M elä puutu kehnoosõõ ińehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä ära puutu halba inimesse, kui võid kannatada, parem mine mööda
J jõvvut kõns müütää menemä, tuõ han tšäümä (kui) juhtud kunagi mööda minema, tule ometi külla (käima)
M miä menin peenee tšasovnaa möötää ma läksin väikesest kabelist mööda
P uomniiz varai piti mennä müötää kalmoiss hommikul vara tuli surnuaiast mööda minna
I müütä petäjää kõittši tšülä tšäüsi kogu küla käis (sellest) männist mööda
J kase voosi on saatõttu müütää see aasta on mööda saadetud
J seiskaa kunis tormi läheb müütä seiske, kuni torm möödub (läheb mööda)
2. mööda, piki | vn по, вдоль
Lu jänez johsi jäätä müütä, kiperteli teetä müütä rl jänes jooksis jääd mööda, tilberdas teed mööda
Li tõkkõi müütä mennää üli purret mööda minnakse (ojast) üle
Lu škoĺnikat tšäütii taloja müütää kooliõpilased käisid talusid mööda
Li mantsikkaad suvataa kazvoa mäe veeroiᴢ, mäe veeroi müütä maasikad armastavad kasvada mäeveerudel
3. vastu, mööda | vn по
Li tšimautti päätä müüᴅ virutas vastu pead
4. järgi, järele, mööda, kohaselt, vastavalt | vn по
Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis külvaja külvas taga taas sinna poisi jälgede järgi
Ra tämää müütää bõllu süümin toit polnud tema meele järele (talle meelt mööda)
Ra saap pelata vaikko mõnt entšeä räätää müüᴅ saavad (saab) mängida kas või mitu inimest kordamööda
Lu menimmä üvvää ilma ja müüte tuulta läksime ilusa ilmaga ja pärituult.
Vt. ka möi, möö², müütele, müüteli, müütällä

müllüü K R Kõ Li I adv veskile | vn на мельницу
R menin müllüü, javõn javai läksin veskile, jahvatasin jahu
Li veen müllüü kahs kuĺĺaa ruissa, javan javossi viin veskile kaks kotti rukist, jahvatan jahuks
Kõ sõta-aikaa ep pääznü müllüü sõja ajal ei pääsenud veskile.
Vt. ka müllülee

naapurizõᴅ Lu pl naabrid | vn соседи
menin läpi tšülää, naapurizõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks

nah P J-Tsv.
1. näh, säh | vn на, вот (тебе)
J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja (kosima), kuid sain korvi (keelduti), näe, meel läks nii pahaks, et säh (sulle)!
2. P aih, oih (ehmatust väljendav interj.) | vn ай, ой, ах, ох (междометие, выражающее испуг).
Vt. ka naa¹, naaka, noh, näe

noottanikka: noottõnikka ~ noottnikka (J-Tsv.), g noottanikaa: noottõnikaa noodaline, noodakalur | vn неводчик, участник лова неводом
menin noott(õ)nikkojõ selttsii läksin noodaliste hulka (seltsi)

nuttaa [< e?] Li J, pr nutan Li, imperf nutin nutta | vn плакать
J lähzin nurmõõ nuttamaa rl läksin nurmele nutma
■
Li nät ku taimõ nutaʙ, taimõõd nuttavaᴅ näe, kuidas taim nutab, taimed nutavad (= kiratsevad)

nätšijäiᴢ (Lu), g nätšijäizee tunnistaja | vn свидетель
menin läpi tšülää, naapurizõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks

obahkaa L M Kõ obakkaa J-Tsv. adv seenele, seeni korjama | vn по грибы (наречие в форме илл-а от obahka)
L staruχa meni obahkaa vanaeit läks seenele
J kõrt tulid obakkaa, siis katso mahaa, obakõt puiz evät kazvo (kui) kord tulid seenele, siis vaata maha, seened puude otsas (puudes) ei kasva
J menin obakkaa, de öhsüzin tšastõzikkoᴢ läksin seenele ja eksisin tihnikus (ära).
Vt. ka obahkaasõõ

palkkauta M (Ja-Len.), pr palkkaun M, imperf palkkauzin Ja refl end (tööle) palgata v. pakkuda | vn наниматься, наняться
M miä palkkaun teilee piigassi, i teemmä strookuu pokrovaassaa ma tulen (palkan end) teile teenijaks ja teeme tähtaja (= lepingu) Maarja kaitsmise päevani
M menin petterii palkkaumaa läksin Peterburi end tööle pakkuma

parkki Kett. K R M Lu J I (U P), g parkii M J pajukoor; (pajukoore)park (pajukoorest saadav toornaha parkimisaine) | vn ивовая кора; дубитель из ивовой коры
K mind́ad repizivät parkkia mettsäzä miniad kiskusid metsas pajukoort
U miä menin petterii esimein kõrta parkiikaa ma läksin Peterburi esimest korda pajukoore(koorma)ga
Lu vitsat siottii parkil (~ pajuparkil) tšiin vitsad seoti pajukoorega kinni
I parkkia määliäᴢ tapõppuila pajukoort pehmitatakse kolgitsatega
M pajussa saap parkkia paju(koore)st saab parki
Lu nahkurilõõ veetii paju parkkia parkalile viidi pajuparki
J nahgat pantii parkkii (Must. 178) nahad pandi parki
J parkki vesi parkimisvesi
■
J parkki vatts paksmagu.
Vt. ka javoparkki, pajuparkki

partfeĺi M portfeli (Li), g partfeĺii M portfelii Li portfell | vn портфель
M miε menin partfeĺiikaa tšäeᴢ ma läksin, portfell käes

piika K P M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J Ku (Kett. Ra) piik J-Tsv. piikᴀ Ku, g piigaa P J pijjaa Ku teenija, (teenija)tüdruk, -piiga; (karja)tüdruk, -piiga; | vn служанка, девушка(-служанка), девушка(-работница); девушка(-коровница)
Li meessä palgattii treŋgissi, a naissa piigassi mees palgati sulaseks, aga naine (teenija)tüdrukuks
M miä palkkaun teilee piigassi, i teemmä strookuu pokrovaassaa ma tulen (palkan end) teile teenijaks ja teeme tähtaja (= lepingu) maarjapäevani
J õlin orjanna viroza, piikana piruu pezäzä rl olin orjaks (orjana) Virus, (teenija)piigaks (-piigana) kuradi pesas
J pani piigaa javamaa rl pani (teenija)piiga (käsikivil) jahvatama
M siz miä menin piigõssõ [= piigassi] lahsaa vaattamaa siis ma läksin teenijatüdrukuks, last hoidma
J piik meni karja ajama (karja)tüdruk läks karja ajama
Kõ kahs talvõa õlin karjaa piikann kaks talve olin karjatüdrukuks
Lu tšesä piika suviline

pooli Len. K M Lu Li Ra J (Kett. R-Eur. I) pool K M Kõ S Lu J I Ku puoli R-Reg. (K U L V) pùoli Po puol K P Kr puul Lu puole Kr, g poolõõ Lu Li J I poolõ J-Must. poolee M-Set. poole J-Must. puolyõ L puole R-Reg.
1. pool, pool- | vn половина; пол-
Li tämä võtti kalaa i sei poolõᴅ, i tõizõõ poolõõ viskas takazõõ ta võttis kala ja sõi poole ja teise poole viskas tagasi
J pool ammõss mätäni, juurõd jääti itšemese pool hammast mädanes (ära), juur jäi (juured jäid) igemesse
P õssaass puol paŋkõa viinaa ostetakse pool pange viina
M pool maailmaa mentü ümperikkoa pool maailma (on) läbi (ümber) käidud
V nellä vuotta puolyõkaa sluužizin turḱestaniza neli ja pool aastat teenisin Turkestanis
K puol tõiss vuotta õli millõ poolteist aastat olin vana
K pooli kõlmatta (Ahl. 43) kaks ja pool
M pooled neĺĺättä (Set. 77) (kell on) pool neli
L pεälie puolyõ saa virstaa üle poolesaja versta
Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunniᴢ ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga
J poolõõ päälee poole peale
S pool kuu poolkuu
I nämäᴅ ovaᴅ atpeettõiᴅ tšerikkoza, niku pool pokkoinikkaa neile on kirikus matusetalitus ära peetud, (nad on) nagu pooleldi surnud (= surnuks peetud)
P tšülää poisiᴅ, poolõd velleᴅ rl külapoisid, poolvelled
M anna poolõd millõ anna pool(ed) mulle
M vähäp poolta vähem kui pool
M poolõd õli karu, a poolõd õli ińehmiin pool(eldi) oli karu, aga pool(eldi) oli inimene
Lu siä kuuntõõt poolie kõrviõkaa sa kuulad pool(t)e kõrva(de)ga
J poolõll sõnall luppama poole sõnaga lubama
2. kesk- | vn пол- (в значении ‘в середине’)
Lu kukko nõisi laulomaa poolõll üüllä kukk hakkas laulma keskööl
Lu se jo õli litši poolt päivää see oli juba keskpäeva paiku
M täm tuli poolõza päiväzä ta tuli keskpäeval
J pool itšiin keskealine
3. pool, külg | vn сторона, половина
M ühtä poolta nii vaivattaaʙ, etti eb anna tšäekaa kerttaa üks pool (peast) nii valutab, et ei või käega puutuda
P tšääntääss ümpär tõizõt puolõᴅ i taas tappaass (rehepeksu kohta:) käänatakse ümber teised pooled (= käänatakse vili ümber, alumine pool peale) ja jälle pekstakse (kootidega)
J jõka mat́erill päälüs pooli on lustip ku murna pooli igal riidel on pealmine pool ilusam kui pahem pool
Lu kase on õikaa pool, a tõin on murna pool see on parem pool, aga teine on pahem pool
J pinnaa pooli pindmine pool
J tämä on tšülmä pooli see on külm pool (= vilupoolne nõlvak)
Lu taka pool on püllillää tagapool on uppis
4. pool, kant, maanurk | vn сторона, сторонка, край
J med́d́e poolõ rahvõz oŋ kala püütšill meie kandi rahvas on kalapüügil
M se on võõras pooli see on võõras kant
Lu maa poolõõ vätši (sise)maa poole (= Kattila ja selle lähikülade) rahvas
J vad́d́aa pooli fig vadja pool (= Luuditsa ja Liivtšülä koos lähiküladega)
Lu vennää pool fig Vene pool (= Kattilalt lõuna poole jääv vene külade ala)
■
M teilee mehiilee, mehee poolõlõõ ain leeb aikaa teil(e), meestel(e), meessool(e) jääb alati aega
Lu vanaa poolõõ meeᴢ vanapoolne mees
Lu nii kõiɢ räimittii, jott lakkia pooli on pääl lõhuti (löödi) kõik nii (puruks), et häda on käes (= midagi ei jäänud alles)
M tõizõd poolõd (Set. 12) paharetid.
Vt. ka ahtõri-pooli, alapooli, alupooli, erätsipooli, esipooli, etel-pooli, hoonopooli, itäpooli, kakko-pooli, kura-pooli, liha-pooli, lounat-pooli, länsi-pooli, meespooli, naispooli, nenä-pooli, ohtõgo-pooli, pahapooli, pahnuppooli, paskapooli, peräpooli, pohja-pooli, pää-pooli, päälepooli, päälipooli, rintapooli, sisi-pooli, sisäpooli, süämmeepooli, takapooli, takupooli, varjopooli, üläpooli, üvä-pool
Vt. ka poolikko²

puuttuussa (Li J) puuttussa Lu, pr puuttuun Li, imperf puuttuuzin sattuda | vn попадать(ся), -сть(ся)
J puuttuustii vastikko kanavaa tüvenne (sikud) sattusid kraavi ääres vastamisi
Li a ku sillõ puuttuup päχ́χ́ää aga kui (puu) satub (= kukub) sulle pähe?
Lu miä menin talloo, puuttustii silmie ettee tunniᴅ ma läksin majja, (seal) jäi silme ette kell

pühäväli S Lu paastuvahe, paastuväline e. paastude vaheline aeg | vn (время с конца рождественского до начала великого поста)
S pühäväliš tšäütii issumaa paastuvälisel ajal käidi istjatel
Lu talvõll menin mehelee pühäväliᴢ talvel läksin mehele paastuvahe sees

rihenneüᴢ Ränk P M Lu Li Ra J (Al. K I) rihenneuᴢ Ja-Len. rihennüüᴢ ~ rihennüᴢ I rehenneüᴢ Kett. K-Ahl. V Lu (Al. I) rehennüs Kl-Set. esik, eeskoda, eesruum | vn сени
P vanass õli kahs riht, tšehspaikkaz õli rihenneüᴢ vanasti oli (vadja elumajas) kaks tuba, keskel oli esik
P rihenneüsell on akkuna esikul on aken
I miä rihennüüssä pühtšizii ma pühkisin esikut
I miä lähsii rihennüüssessä [sic!] poizõɢ ma läksin esikust välja
P saunaa rihenneüᴢ sauna eesruum.
Vt. ka riheneüᴢ

ruttaa K-Al. M Kõ Po Li J (Kett. K-Ahl. R-Reg. P Lu) rutta J-Tsv. ruttaaɢ I, pr rutan K M Kõ Po Lu Li J, imperf rutin M Lu J rutata, kiirustada; (midagi) kiiresti v. kiirustades teha | vn спешить, торопиться
I kuhõ siä rutad ainõ, ep piäɢ niin ruttaaɢ kuhu sa aina ruttad, ei ole vaja nii rutata
K piäb venttsaa ruttaa (Al. 33) tuleb laulatusele rutata
J ruta vähäkkõizõ tšiirep(i) tee (rutta) natuke kiiremini!
J piäb ruttaa vakkoo, saisõizin tšiireepää lõpõttaa peab vagumisega ruttama, (et) saaksin kiiremini lõpetada
M elä ruta naisii nõisa ära kiirusta naisevõtuga
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin kiiresti (ruttasin käia), läksin higiseks
Kõ rutap süüvvä sööb kiirustades (kiirustab süüa).
Vt. ka ruttiissa, rutõlla

selttsi [< e?] J-Tsv., g seltsii J selts, artell, ühistu | vn общество, товарищество, артель
menin noott(õ)nikkojõ selttsii läksin noodaliste seltsi

selttsi-meeᴢ J-Tsv.
1. seltsiline, kaaslane | vn товарищ, сообщник
levvin selttsi-mehe, lähzin lidnaa leidsin (tee)kaaslase, läksin linna
2. seltsi liige | vn член общества
müü kõiki õõmmõ koperat́iivaa selttsi-meheᴅ me oleme kõik kooperatiivi liikmed

sent́äbrikuu M = sent́abŕa
sütšüzünn sen-t́äbrikuuza menin petterii sügisel septembrikuus läksin Peterburi

sinne Kett. K R-Eur. U L P M Kõ S Ja V Po Lu Li Ra J Ku sinńe R sinnε M sinnᴇ Ku sinnõ M-Set. J-Must. sinneɢ vdjI I sinni Kr sinna | vn туда
M öhsüzin mettsäzä. menin sinne, kuhõ troppa vei eksisin metsas (ära). Läksin sinna, kuhu rada viis
I tšen kuhõõɢ piäb mennäɢ, sinneg i meeväᴅ kes kuhu peab minema, sinna lähevadki
Po kuss tuliᴅ, sinne mene kust tulid, sinna mine
Lu sinne piäb joutua ommaa aikaa sinna peab jõudma õigel ajal
M mitä sin̆nua sinne nii tõmpaaʙ mis sind sinna nii tõmbab?
Lu sinne menep kõhalline tee sinna läheb otsetee
U tahõmmõ menne sinne elämää tahtsime minna sinna elama
I meni kase mees sinneg dohtõrillee läks see mees sinna arsti juurde
L tila tehtii i pantii sinne läsivä tehti ase ja pandi sinna haige
Lu tikka lintu teep puhhõ aukoo, sinne paap kärkii rähn teeb puusse augu, paneb sinna käbi
M sis ku omen on jo survottu, sis sinne rikod mun̆naa, paad lehmävõita siis kui kartul(id) on juba tambitud, siis lööd sinna muna hulka, paned võid
Lu sinne saab issuussa sinna saab istuda
Lu sinne kazvi pittšä roho sinna kasvas kõrge rohi
K lahzõd eliväd lidnoita müö sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades, sinna (nad) ka jäid
U kõikõõ guoŕaa sinne jätäᴅ kogu (oma) mure jätad (sa) sinna
Po kuhhõõ tuli surma, sinne kùolii kuhu tuli surm, seal (sinna) suri
S miä sinne škoulu tšäüzin ma käisin seal koolis
I miä vähä tšäüsi sinneɢ ma käisin seal vähe
J sinne tšäütii pessiimäᴢ seal käidi end pesemas
M min̆nua sinne maailmaa eb võtõttu mind sinna maailma (= teise ilma) ei võetud
K viskas sinne poolõõ viskas sinnapoole
J meen sinne samaa, kuza siätši õliᴅ lähen sinnasamasse, kus sinagi olid
J puud liikkuvõt tuulõss sinne ja tänne puud liiguvad tuules(t) edasi-tagasi (sinna ja tänna)
Kõ surmukka meep sinne i tänne süstik liigub (kangakudumisel) edasi-tagasi (sinna ja tänna)
Lu ain kopizõʙ, ei jovvu sinne epku tänne aina kohmitseb, ei jõua sinna ega tänna.
Vt. ka sihee

sino J, g sinoo lina (poeetiline nimetus rahvalauludes) | vn лён (поэтическое название в народных песнях)
sinne miä tšülvin sinojõ rl sinna ma külvasin lina (linu)
menin miä sinoo kattsomaa rl läksin ma lina vaatama
sino on sinikukalla rl lina on siniõites

siältä Kett. Set. vdjL K R M Lu Li J I siεltä K J I siält vdjL K M Lu Li J siεlt K M Kõ J I sielt K-Al. seältä K-Ahl. Lu-Must. seält K-Ahl. R-Lön. seeltä Ra seelt J Ku śeäld Kr
1. sealt | vn оттуда
I siεlt lähzii sealt läksin (ära)
Ku hään on tullut seelt külässe meijee küllää elämää, toizessõ külässe ta on tulnud sealt külast meie külla elama, teisest külast
J seelt tõi sugaa sulliaa rl sealt tõi soa sileda
Kõ nüd i võttaass siεlt vettä nüüdki (veel) võetakse sealt vett
I botškaza on naka, tšeeräg nak̆kaa i joosõp taari siältä vaadil on naga, keera naga ja sealt jookseb taar(i)
J miä ku kaĺĺun, siält kaijjahtab vassa kui ma hüüan, (siis) kajab sealt vastu
Lu kastra on tehtü pulikkaissa, lampaat siält pulikkõjõõ välissä süütii sõim on tehtud pulkadest, lambad sõid sealt pulkade vahelt
I roittivat siεltä süvältä (nad) kaevasid sealt sügavalt
J mene .. ahjo pääle, siältä sinnua tšenni eb näe (Must. 148) mine .. ahju peale, sealt ei näe sind keegi
2. sealt, sealtkaudu | vn оттуда, с той стороны
Lu elä mee siältä (sitšäli), siäl on paĺĺo multaa ära mine sealt (sealtkaudu), seal on palju pori.
Vt. ka siitä, sitšäli

soosilmä (Lu) suu-silmä [sic!] (Ra) soosilm, laugas, mülgas | vn топь, озерко, лужа или окно в болоте
Lu sooz on vajovõ paikkõ, soosilmäᴅ soos on vajuv koht, soosilmad (mülkad)
Lu miä menin marjaa i puuttuzin soosilmää, tahto-zin uppoossa, no vätši joutu appii ma läksin marjule ja sattusin laukasse, pidin uppuma, aga inimesed jõudsid appi
Ra suu-silmällä põhjaa ebõ·lõ mülkal põhja ei ole

suku Kett. K R-Eur. R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I Ku, g suguu Lu Li Ra J I
1. suguselts, sugulased, sugulane; suguvõsa, sugu | vn родные, родственники, родственник; родня
P taas suku oŋ kõikk kogoᴢ taas on kogu suguvõsa koos
K süömät pantii lavvalõõ, suku kutsõttii toidud pandi lauale, suguvõsa kutsuti (sööma)
Po kõikk suku kutsuttii pominoittamaa kogu suguvõsa kutsuti surnut mälestama
R muu suku maitee tuli, velljeni vesitee tuli (Eur. 43) muu suguselts tuli maitsi, mu vend tuli vesitsi
I suk̆kua müü tšäüb noorikkõ, kutsup pulmõlõõ pruut käib sugulasi mööda, kutsub pulma
Lu ženiχa meni omaa suguukaa noorikkaa võttamaa peigmees läks oma suguseltsiga mõrsjale järele (mõrsjat võtma)
Lu poigaa suku õli tütöö taloz ohtogoossaa poisi sugulased olid tüdruku talus õhtuni
L suur suku siunaz õnnõa suur suguselts soovis õnne
Li naizõõ suku i mehee suku tõin tõissa kutsutaa laŋgoᴅ naise sugulased ja mehe sugulased kutsuvad teineteist langud(eks)
Lu bõllu minuu sukkua (ta) ei olnud minu suguvõsast
Lu kui sukkaa [sic!] bõllu, võõraat tultii talkoossõõ kui sugulasi polnud, tulid võõrad talgutele
Lu mill on suur suku, on paĺĺo sukkua mul on suur suguvõsa, on palju sugulasi
J veriin suku veresugulane
Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks suguvõsa, kõik jäävad küüru
Lu miä menin mokomaa sukkuu mehel ma läksin niisugusesse suguvõssa mehele
J tšenee sukkua õõᴅ kelle sugulane (kelle sugu ~ soost sa) oled?
K kasõ staruχ on üvä dai sukua see vanaeit on hea ja ka (veel) sugulane (= meie sugu)
Lu se on võõraᴢ, a se on suku see on võõras, aga see on sugulane
Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane
J maamaa pooltaa tämä om meile suku ema poolt on ta meile sugulane
P sukulaisii kõhtaa juollass: tämä on med́d́ee sukua sugulas(t)e kohta öeldakse: ta on meie sugu (~ meie soost)
2. sugupool, sugu | vn род, пол
J nais suku naine, naissoost
J mees suku mees, meessoost
3. (sugu)põlv | vn поколение
J noor suku noored, noorsugu
J vana suku vanarahvas, vanad
4. tõug, liik, sugu; tõuloom | vn порода; племенное животное
Lu tämä on muniva kana, üvvää sukkua see on muneja kana, head tõugu
Lu lehmää suku meneb eteeᴢ (selle) lehma tõug (sugu) edeneb (läheb edasi)
Lu lähtemä jätetää suguss mullikas jäetakse tõuloomaks
M teill on õhva müütävä sugussi teil on õhv tõuloomaks müüa
■
J sukkua tetšemä sugulaseks saama, kosima
J suguss sukkuu jäämä põlvest põlve (kestma) jääma.
Vt. ka erisuku, jätüs-suku, noorsuku, poikasuku, vassassuku
Vt. ka sukulainõ, sukuperä

suuri K R-Reg. L P M Kõ V Lu Li J I Ku (Kett. Sj. R-Eur. R-Lön.) suur Len. K R-Reg. U L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku śuhri, komp suhrampa Kr Су́ури Pal₂ K-reg₂, g suurõõ K U P M Lu Li J I suuryõ L P suuree Ku
1. suur; tugev; pikk; sügav; arvukas | vn большой; крупный; сильный; длинный; высокий; глубокий; многочисленный
Lu panin õpõzõl suurõõ koormaa, piäb vähettää panin hobusele suure koorma (peale), peab vähendama
M üvällä lehmällä suur uhar heal lehmal (on) suur udar
I ärtšä suurõji sarvõjikaa suurte sarvedega härg
Ra ku suurõp arja, se on kukko kui (kanapojal) on suurem hari, (siis) see on kukk
Li suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs suur tükk ajab suu lõhki, väike peab küllasena
P suukaa tämä tiep paĺĺo, a tšäeᴢ, tšämmälez on suur peukko kk suuga ta teeb palju, aga käes, kämblas on (ainult) suur pöial (= suuga teeb suure linna, käega ei käopesagi)
I suuri sõrmi pöial
J suuri sõrmi (Must. 183) keskmine sõrm
I suurõõ vatsaakaa suure kõhuga (rase)
M suurõt silmäd niku opõizõl suured silmad nagu hobusel (= väga suured silmad)
Li tšezällä püvvettii suurta kallaa suvel püüti suurt kala (= suuri kalu)
Lu sütšüzüll on lainõõt suurõpõt ku tšezällä sügisel on lained suuremad kui suvel
Lu täll on suur rikasuᴢ, a tämä ain rohkaap tahoʙ tal on suur rikkus, aga tema tahab aina rohkem
Lu se on suur sünti see on suur patt
M täll on taitaa suur tuska tal on vist suur mure
K emäz on suurõd vaivad nähnü rl (su) ema on suuri vaevu näinud
M kase on min̆nua vartõõ suur alu, suur abida see on minu jaoks suur solvang, suur ülekohus
M suur ooli suur hool, hoolitsus, mure
Lu suurõss duumass meni hullussi suurest mõtlemisest läks hulluks
J kase oŋ kumm: pikkõrain lahs de nii suur paametti pääᴢ see on (alles) ime: väike laps ja nii suur mõistus peas
P i uulõõ lõhkazi suurõss nagrussa huulgi läks lõhki suurest naerust
Lu miä suurt üvvää meelt idgin ma nutsin suurest rõõmust
M suur kolamin on kujalla suur kolin on õues
J on suur pouta, maa lõh-kõõʙ on suur põud, maa lõheneb
J suurõd vihmaᴅ, sis pillaab viĺĺaa (kui on) suured vihmad, siis rikub vilja (ära)
Ra tänävä on nii suur utu täna on nii suur (paks) udu
Lu suur tuuli suur (tugev) tuul
K tüttärikod laulõttii suurõll äälell tüdrukud laulsid suure häälega
I naizil õltii vikahtõõᴅ peenepäᴅ i mehilä suurõpaᴅ naistel olid vikatid väiksemad ja meestel suuremad
P menin tällie pajattamaa, tämä tetši suurõt silmäᴅ, mitäid ep tää läksin talle rääkima, (aga) tema tegi suured silmad (= ta imestas), midagi ei tea(dnud)
I menivät pro-gonallõõ, kaiee astik̆koo panivat suurõlõ kepile (nad) läksid karjamaale, selle (tõrva)tünni panid pika teiba otsa
I rohot siälä suurõt kazvivaᴅ kõrge rohi kasvas seal
I lumi suuri lumi (on) sügav
J suurõll (pitšäll) harkkamuzõll tšäümä suurte (pikkade) sammudega käima
M miä tap̆paalin tätä suurõõkaa rutuukaa ma jõudsin talle suure rutuga järele
I meeᴅ .. kuhõɢ suurõõ teχχee lähed .. kuskile pikale teele
J suuri uni sügav uni
P suku õli suur suguvõsa oli suur
Lu suurissa on suur on väga suur
Lu suur-suuri koto suur-suur maja
2. täiskasvanu, suur | vn взрослый, большой
Kõ sukkaa teen, suurõlõõ piäp tehä kahõsatšümmett silmä teen sukka, täiskasvanule (= täiskasvanu sukale) peab tegema kaheksakümmend silma
Kõ kokalla tehäz i aluzjupkõita, suuria vartõ i lahsilailõ heegelnõelaga tehakse (ka) alusseelikuid, suurte jaoks ja lastele
M lahs pajatap suurijõ juttujõ väl̆lii, siᴢ juõllaᴢ elä tuŋkõõ, var̆raa vananõᴅ, kazvap pittšä parta (kui) laps räägib täiskasvanute juttude vahele, siis öeldakse: ära sega, vara vananed, kasvab pikk habe
I lahsõt kõittši suurõd i eloza ovaᴅ lapsed on kõik suured ja on elus
K suurõt tüttäred i noorõd naizõt tšäüsivät kõltaa täiskasvanud tüdrukud ja noored (abielu)naised käisid kolda korjamas
I suuri inehmine täiskasvanud inimene
J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl kari on suuri sigu, aga teine (kari) on sea põrsaid
3. tähtis; suur | vn важный; великий; большой
P suur vid́d́es-päivä suur reede
M se tšihlago jo nätilpäivää päivännä, suur tšihlago see vastlapäev (on) ju pühapäevasel päeval, suur vastlapäev
M siis tuli suur pühä, seitsee näteliä enipäiväässaa siis tuli suur paast, seitse nädalat lihavõteteni
Kõ suur võõras pantii lavvaa õttsaa issumaa tähtis külaline (võõras) pandi laua otsa istuma
J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end tähtsaks, ei taha tulla meie hulka
L harkkolaz õli suur tεätäjä Harkkolas oli suur külatark (~ teadjamees)
M täm on suur lurvi, ep kehtaa tehä milliz̆zee mit̆täiᴅ ta on suur laiskvorst, ei viitsi teha mitte midagi
J määretöin suur tšivi määratu suur kivi
J elä lõikka ilmõtoi suurt pala (leipä) ära lõika ilmatu suurt pala (leiba)
Lu suuri rikaᴢ väga rikas
■
Lu noorõn on suurõᴅ silmäᴅ, meeᴅ vanassi, mittä ʙ õõ tarviᴢ noorena tahad kõike, (aga) jääd vanaks, midagi ei ole (enam) tarvis
J miä pääzin suurõpõssi ma kasvasin suuremaks (= sain vanemaks)
J kõik tervüs tuli suurõpõssi tervis muutus tugevamaks
K sünnitid minuu suurilõ päivilee (itkust:) sünnitasid mu suurteks päevadeks (= raskeks eluks)
M mitä nii kaugaa mak̆kaaᴅ, jo suur päivä mis sa nii kaua magad, juba suur päev (väljas)
M alkõ tulla suurilla jalgoilla hakkas tulema suurte sammudega
I siiᴢ mois̆siossa tuõmmak kot̆too suurta teetä müü siis tuleme mõisast koju suurt teed (= maanteed) mööda
Lu siz jõgõz nõsap suurõõ vee siis tõuseb jões suurvesi
J suur vesi ~ suurõd veeᴅ suurvesi, kõrgvesi, tulv
Lu J suur meri avameri, ulgumeri, ookean
Lu suur meri ain šumizõʙ, siäll ain on lainõ avameri aina kohiseb, seal on alati laine(d)
Lu suurõõ meree aluᴢ kaugesõidulaev
I suurõza rättezä suurrätis
J suur nigl sukanõel, kotinõel
M suurõᴅ tšiitossõᴅ suur tänu, suured tänud
Lu suur leppä sanglepp, must lepp
Lu suur poltikaᴢ kõrvenõges
K suur põtkõᴢ harakputk
I suur putkõ naat
Ra suur tšärpein porikärbes, lihakärbes
J suurõt tükit seissa bataris suurtükid seisavad patareis
M suur ruikko (Set. 80) rõuged

sõtameeᴢ K L P M Kõ Lu J (Ja Po Ra I) sõta-meeᴢ J sõtamieᴢ K P sõtammeeᴢ (I) sotameeᴢ Ku (R-Lön.)
1. sõdur, sõjamees, soldat | vn боец, солдат
K minuu isä õli vana sõtamiez nikala·ajevskyi soldatti minu isa oli vana sõdur, Nikolai-aegne sõdur
P sõtamehess kui mentii, siz lugõtõltii kui mindi soldatiks, siis itketi
L täm esimein vuosi õli sõtamehennä ta oli esimest aastat sõduriks
J sõtamehee službaa menne sõjaväeteenistusse minna
Lu tämä on joossuᴅ sõtamehentä pakkoo i on pakolaisõn ta on jooksnud sõjaväeteenistusest (sõdurist) pakku ja on väejooksik
J sõtamehiill bĺaahõd va läikkiveᴅ sõduritel metallpandlad vaid läigivad
J sõtamehet seissa rääoᴢ sõdurid seisavad rivis
Ku miä menin ühs kert hirvee ajjoo sotameehii püsüüḱää ma läksin ükskord hirvejahile sõjapüssiga (sõjamehe püssiga)
2. Ku soldat (mängukaart) | vn валет.
Vt. ka rääto-sõtameeᴢ
Vt. ka sõta-soldatti, sõtija, sõtilain

taazi M Lu Ra J-Tsv. (Li) taaᴢ M, g taazii M J (pesu)kauss | vn таз
M menin saunaa, sõvad i taaz õltii kainaloᴢ läksin sauna, pesu ja pesukauss olid kaenlas
Li siiz virruuʙ, üli pää valaʙ taazikaa vai koušikokaa võtaʙ taazissa siis loputab (enese puhtaks), üle pea valab kausiga või võtab kopsikuga kausist (vett)
J peze tšäet taaziz de tue süümä pese käed pesukausis ja tule sööma
Li valõttii puhtaa taazissõõ puhassa vettä valati puhtasse pesukaussi puhast vett

takaa Set. K R-Reg. L P M Kõ-Len. Lu J taka Lu J-Tsv. tak̆kaa M Kõ S I takkaa Po Lu Li J I Ku takka Lu Li J-Tsv. takkõ J-Tsv.
1. adv tagant, takka | vn сзади
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks veidi maad (edasi), tuleb tagant mees
Kõ takaa pari joohzep kahe poole [= joohzõp kahõõ poolõõ] (Len. 216) (tagumist paari mängides:) tagant jookseb paar kahele poole
Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja takka naeruväärne
J miä takkaa tõukkaan ma tõukan (koormat) tagant
M üv̆vää tuulta sillõ tak̆kaa pärituult sulle! (~ hüva tuult sulle takka!)
J tupi takkõ, jot tšiirep tallaiᴢ sunni takka, et (ta) kiiremini käiks
2. postp., prep tagant, takka | vn из-за
M nõisi lavvaa tak̆kaa tõusis laua tagant
J takkaa tarttua takka Tartut (teiselt poolt Tartut)
J õmpõõn takkaa niglaa õmblen järelpistega (tagantnõela)
3. adv järel, järele | vn (сзади)
P õrava .. johsi lakõalyõ, müö kõikii takaa orav jooksis lagendikule (lagedale), meie kõik järele
I miä men̆nii eezä, a tämä tuõp tak̆kaa, tagosaʙ minnua ma läksin ees, aga tema tuleb järele, saab mu kätte
P tõizõt takaa laulavaᴅ teised laulavad (eeslauljale) järele
L iezä tulivad družgaᴅ, ženiχa tuli takaa ees tulid peiupoisid, peigmees tuli (nende) järel
4. postp., prep järele, järel | vn за (кем? чем?)
Kõ miε jään itšäässi häilämää pah̆haa tak̆kaa ma jään igavesti vanakurja järele hulkuma (= jään eksiteele)
M tõin tõizõõ tak̆kaa meni kõikk tšülä kolhozii üksteise järele läks kogu küla kolhoosi
P müö lahzõt takaa jänehsee, õjaassaa juozimma takaa meie lapsed jänese järele, ojani jooksime järele
Kõ gaabre meni lehmää tak̆kaa Gaabriel läks (lehma ajades) lehma järel
L nuorõp velli meni tõisii takaa noorem vend läks teiste järel
5. adv taga | vn позади
M silmäᴅ piäʙ õlla ümperikkoa, eez i tak̆kaa silmad peavad olema ees ja taga
Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis külvaja külvas taga taas sinna poisi jälgi mööda
Li pollee kagluᴢ, a takkaa õllaa pollee nauhat põlle kaelus(epael), aga (selja) taga on põlle paelad
6. prep., postp taga | vn за (предлог или послелог, отвечающий на вопрос кем? чем?)
Lu silmiijee eb i juttõõ mittä, a takka silmiijee paap paĺĺo näkku (silmade ees) ei ütle midagi, aga tagaselja laimab palju
J kaipala tšülä on suur tšülä, takaa kattilaa, roojakaᴢ Kaipala küla on suur küla, Kattila taga, porine
Lu rüsümää takaa on hoŋkamettsä Rüsümäe taga on männimets
7. adv taha | vn позади
Lu kõlmõs pantii takkaa seisomaa kolmas (viljavihk) pandi taha (püsti) seisma
Li ettee i takkaa ette ja taha
Po tuli tagaᴢ, eb vaattannu takkaa tuli tagasi, ei vaadanud taha
I mee pigõpaa, siä jäät tak̆ka mine kiiremini, sa jääd (teistest) maha (taha)!
8. postp taha | vn за (что)
Lu päivä meni metsää takkaa päike vajus (läks) metsa taha
Lu siiz neit lassaa lavvaa takkaa siis lastakse neid laua taha
Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga (silme ees) mesikeeli (nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igaviisi
9. adv tagasi | vn обратно, назад
Lu kui meeᴅ, elä katso takkaa kui lähed, ära vaata tagasi
I tšääntüüɢ tak̆kaa pöördu tagasi
10. pärast, hiljem, tagantjärele | vn потом, позже
K ko on aikaa, sis viel meneväd takaa üöseissi nuorikõõ emälee da izälee (Al. 42) kui on aega, siis lähevad veel pärast ööseks pruudi ema ja isa juurde
L mitä se sipilä pajatti kunikkaalõ, takaa kõikk tširjotõttii mida see Sipilä rääkis kuningale, tagantjärele kirjutati kõik üles
M tämä tak̆kaa juttõõʙ: pahalain ta ütleb tagantjärele: kurat!
11. adv vahepeal, sellal | vn между тем
M repo tak̆kaa võtti i ül̆lee sei vahepeal rebane võttis ja sõi koore (ära)
■
J koirõd ajõta jäness takka koerad ajavad jänest taga
I üvä leeʙ, sin̆nua tak̆kaa eb aj̆jaa (kodus) on hea, (tööga) sind taga ei aeta
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M täm mokoma ontši prokutoo, eb vaata izeen̆nee tak̆kaa, oŋko tällä jõka paikka paikalla ta ongi niisugune lohakas, ei vaata iseenese järele, kas tal on kõik korras
Lu senee tüü takka paisõʙ selle (inimese) töö on hästi tehtud.
Vt. ka tagaa

tallata L P M Lu J (Li Ra) tallõta Lu tallõt J-Tsv. tallataɢ I, pr tallaan P M Lu Li Ra J, imperf tallazin P Lu J tallõzin Lu Ra J tallazii I
1. käia, kõndida; sammuda, astuda; peale astuda | vn шагать, ходить; ступать, наступать
J tallõzim pittšää matkaa käisin pikka teed
J paksusõõ peräss eb või kaukalõõ tallõt tüseduse tõttu ei või (= ei jaksa) kaugele kõndida
J peened lahzõt tallajõs tšiire väzütä väikesed lapsed väsivad käies kiiresti
J tšenni ep taho väärää teet tallõt keegi ei taha vale teed mööda käia
J vai siä t kehta tallõt, ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa käia, et iga minut komistad?
Lu lahs jo tallaab i pajatõʙ laps juba kõnnib ja räägib
Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin ruttu (ruttasin käia), läksin higiseks
L ko tallazi siltapuita müö, prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ kui astus mööda põrandalaudu, (siis) ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad
Lu koirõ meeb eeᴢ, miä tallaam peräs koer läheb ees, mina astun järel
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
Lu tallaa, tallaa, miε tuõn peräᴢ astu, astu, ma tulen järele
P panõ aro püssüü, muitõs tallaad aroo piilee pääle pane reha püsti, muidu astud rehapulgale peale
Li rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peale hoiduti astumast, et rohi ei lamanduks
J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela peale, torkad jala katki
2. tallata, (jalaga) vajutada; ära tallata | vn топтать, попирать, попрать ногами
P sis ku tallaab ühee suhsõõ päälee, naapiirtõõkaa tõmpaaʙ siis, kui vajutab ühe tallalaua peale, (siis) tõmbab soa-laega
M meilä sõtalaizõt kõikk tallattii omenad i söötii omenaᴅ meil sõdurid puha tallasid ja sõid õunad ära
J jalkoin nala tallama jalge alla tallama
■
Lu lahsi nõisi tõissa vootta tallaamaa laps sai aastaseks.
Vt. ka talloa, talloskõlla, talloõlla

talouᴢ Lu, g talouhsõõ: talousõõ Lu talumajapidamine, talukoht | vn крестьянское хозяйство
menin veĺjääkaa erii, piäʙ jakka koto i koko talouᴢ läksin vennaga lahku, tuleb jagada maja ja kogu (talu)majapidamine
Lu välitšäüttäjä õssi millõõ talousõõ vahendaja ostis mulle talukoha

tarõ M-Ränk J vdjI I (P Ma) tarõh I tare K-Ahl. R-Eur. R-Lön. Kl-Set. tari J, g tarõõ J I tar̆rõõ I
1. tare, (rehe)tuba | vn изба; жилая половина (риги)
K la tantsin, tare järiseb, rihi kuusinee kumiseb (Ahl. 729) rl las tantsin (nii, et) tare täriseb, kuusepuust tuba kumiseb
K tare on meree sisäzä, neite on tare sisäzä (Ahl. 730) rl tare on mere sees, neid on tare sees
J lagõõ päällä laulõtaa, tarõõ pääl tansitaa, laki lautainõ, tari tamminõ mõist lae peal lauldakse, tare peal tantsitakse, lagi lauast, tare tammest
2. I saun | vn баня
laukopäänä tar̆rõõ tšävväᴢ laupäeval käiakse saunas
I men̆nii tar̆rõõsõõ, tarõ on lämmitettüɢ läksin sauna, saun on köetud
I meet tar̆rõõ, tšülpeeᴅ lähed sauna, vihtled
I tar̆rõõ eb mentü pimiällä pimedas ei mindud sauna
I tar̆rõõ duuha on sauna lõhn(a) on (tunda)
I tarõõ emä tšuudittii saunahaldjas kummitas.
Vt. ka tšiutarõ

tee Kett. K R-Eur. P M S Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ja-Len. Ma Ku) t́ee Kett. tie K L P V (R-Reg. U) tìe Po tieh Kr tii K-Al. Lu Kl-Set., g tee K M Lu Li Ra J I Ku tie L P tee; teekond, reis | vn дорога, путь; путешествие; I miä öhsüje teessä mettsää ma eksisin teelt metsa; P pεäzin miε tielie ma pääsesin (metsast) teele; Lu pookii pääl põlõp tuli, tämä näütäb laivoil teetä (tule)paagi peal põleb tuli, see näitab laevadele teed; Lu jänes ku johzõb rissi teessä, jutõltii, õnnõa eb leene kui jänes jookseb risti üle tee, (siis) öeldi, (et see) õnne ei too; J väänettii teess ääree pöörduti teelt kõrvale; M ühs teelt eb mee vällää, a tõin teed eb anna üks ei lähe teelt kõrvale, aga teine ei anna teed; Lu ühs tee, kahs aźźaa kk. üks tee, kaks asja; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee; P kahs velliä kahõs puolõõ tietä i tõin tõissa eväd näe. se on silmäᴅ mõist. kaks venda kahel pool teed ja teineteist ei näe? – Need (see) on silmad; L tie pεälä õlõmma viipünnüüᴅ oleme teel viibinud; M naa taaria da brännikkaa teessi säh kalja ja präänikut teele (= teemoonaks); J teelee menemä teele minema; J teelee saama teele saama; J teelee saattõma teele saatma; J teed umpiussa teed lähevad umbe; J tee on tuizgõttu tee on täis tuisanud; Lu tee vääntiiʙ tee lookleb; J tee on raizguᴢ tee on raisus (= on rikutud); Lu matka pittšä, tee roojakaᴢ rl. teekond pikk, tee porine; Ra rooja tee porine tee; M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ vajuv tee, kus on õõtsuvad kohad; M lakkõa tee tasane tee; Li miä menin kõhalliissa teetä müütä ma läksin otseteed mööda; M väärizikko tee, siäl on mee tää mõnõt kolõnaᴅ käänuline tee, seal on mine tea mitmed kurvid; J tšeerolin tee käänuline tee; Lu kõhti tee ~ kõhalline tii ~ M kõhallin ~ kõhalliin tee ~ V õikõa tie otsetee; Lu õikaa tee ~ tii sirge tee; Lu autolikko tee ~ Li uhamikko tee auklik tee; Lu märtšä tee märg tee; Ra lippa tee libe tee; Li miä tahon sillõ õnnõlliissõ matkaa, õnnõlliissõ teetä ma soovin sulle õnnelikku reisi, õnnelikku teed; M linnud laulavat koko pittšäs teeᴢ linnud laulavad kogu pika tee jooksul; Kõ elä viivü kaivo teele (Len. 224) rl. ära viibi kaevuteel(e); J tulimmõ loojaa teetä müütä rl. tulime looja teed mööda; P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee(d), seal on jalgsi käidud; P mašinaa tie ~ J raut tee raudtee; Lu meet šosseinõill teell lähed maanteele; I suuri tee ~ M suur tee maantee; J i suur tähtijõõ [sic!] tee on nii sirkõa ja puhaᴢ ja suur Linnutee on nii kirgas ja puhas; J lintuie tee (Must. 174) ~ Kr taiwa tieh Linnutee
J iiree tee (eriline põlle tikandkiri)
J tee aar ~ haara teeharu
M teen aaroᴅ risttee
J tee tšeeroll teekäänul
P tie tširja teekiri, eestpalvekiri (pannakse surnule kirstu kaasa)
■
Li kase inemin jo on teessä mennü ääree see inimene on juba õigelt teelt kõrvale kaldunud (= see inimene on allakäinud, halvale teele sattunud)
Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama
J tühjä teet tallama tühja teed tallama (= tühja tuult taga ajama)
P laa pappi meneb õmaa tiet preester mingu oma teed (= preester ärgu vahele segagu).
Vt. ka jalkatee, kaivootee, kalmotee, kapakka-tee, kujatee, lidnatee, maatee, maššinatee, mettsätee, nurmitee, põltotee, päälüstee, rantatee, rautatee, rissitee, sala-tee, sammastee, sõta-tee, sõtitie, talvitee, tšesä-tee, tšivitee, tšülätee, umpi-tee, vesitee, viinatie, öhsü-tee

teenaaroᴅ M = teerissi
minä menin teenaarolõ tätä oottõma ma läksin teeristile teda ootama

troppa K-Ahl. P M Lu Ra J I (K Kõ) tropp P J-Tsv., g tropaa P J
1. jalgrada, teerada, rada | vn тропа, дорожка
Lu jalkazõõ tšävvää troppaa müü jalgsi käiakse jalgrada mööda
P leüti tämä tropaa, meni troppaa müö ta leidis teeraja, läks teerada mööda
M öhsüzin mettsäzä. menin sinne, kuhõ troppa vei eksisin metsas (ära). (Lõpuks) läksin sinna, kuhu rada (välja) viis
J näet han siä, miltäizenn gant́ikkõnn on tropp tallõttu sa ju näed, kui kiira-käära on teerada tallatud
J tropaa ääres kazvovõt täkkiäizeᴅ teeraja ääres kasvavad takjad
J kaa mi kompõkõs tropp: mi harkkamuᴢ, see kompõsuᴢ näe, milline konarlik rada: samm ja komistus
P pikkarain tropp väike (~ kitsas) rada
M ai ku mätti lumitšiŋkoᴅ, etti bõõ iiree troppaa oi, kuidas on tuisanud lumehanged, (nii) et pole hiireradagi
P einämaalõ meneb mettsä troppa heinamaale läheb metsarada
2. kõnnitee | vn тротуар
J sora liivaka siputõta troppiit jämeda liivaga puistatakse kõnniteed (üle)
■
K hätä tuõʙ, nii kõikk tropad levväᴅ vs (kui) häda tuleb, siis leiad kõik (pääse)teed
Lu nenää müütä on peerul troppa kk nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas).
Vt. ka jalkatroppa

tšastõzikko J-Tsv., g tšastõzikoo J tihnik, rägastik | vn (лесная) чаща, заросль, густой лес
menin obakkaa, de öhsüzin tšastõzikkoᴢ läksin seenele, ja eksisin tihnikus
saap han tšastõzikoss kotopuit rägastikust saab ju küttepuid

tšeeltää Kett. M Kõ Lu J (K L R-Lön.) tšeeltääɢ (I) tšeeltä J-Tsv., pr tšeelän Kett. K M Kõ J tšeellän K-Ahl. tšeelen J, imperf tšeelin K M J tšeeltiin [sic!] Kõ
1. keelata; manitseda, keelitada | vn запрещать; увещевать, уговаривать
L on tšielettü tšävvä roholl rohul on keelatud käia
Kõ ema tšeeltii pojokkõiss, ett rihez eʙ vilissaiss ema keelas poisikest, et (ta) toas ei vilistaks
J siä õõd liika peen tšeeltejõ, jot sinnua kuunõll sa oled liiga väike keelaja, et sind kuulata
J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati naimast, siiski (ta) nais (= võttis naise)
J miε sinnuu ev või tšeeltää ma ei või sind keelata
Lu minnua tšeelettii tšaajua juumaa mind keelitati (jääma) teed jooma
Lu minnua tšeelettii üüssi mind keelitati ööseks (jääma)
2. keelduda, ära öelda | vn отказывать, отказать
J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja, kuid sain korvi (keelduti), näe, tuju läks nii halvaks, et säh (sulle)

tšerdakka M I (K L) tšertakka K-Ahl. M tšerdõkk J-Tsv., g tšerdakaa: tšerdõkaa J lakk, laudapealne, pööning, toapealne | vn чердак
M kase latti on õvvõza, a riheppääl on tšerdakka (see) laudapealne on siseõues, aga toa peal on pööning
M mee tšäü tšerdakallõõ i lazõ einoo al̆laa mine lakka ja lase heinu alla
M õli ühs portnoi, eli tämä tšerdakalla oli üks rätsep, ta elas pööningul
M menin tšertakalta võttamaa sõp̆poi läksin pööningult pesu tooma

tšävellä Kett. Ra (K L J) tšävelle ~ tšävell J-Tsv. tšävelläɢ (vdjI), pr tšävelen Ra J, imperf tšävelin Ra J käia, kõndida, liikuda | vn гулять, прогуливаться, прохаживаться
K menin mettsää tšävelemää, levvin linnuu pezää läksin metsa kõndima, leidsin linnupesa
vdjI eb näüt tšävelem̆mää ei näi käivat
J jänes tšäveleb õrass süümeᴢ jänes liigub orast süües

tšülä Kett. Len. K R U L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J vdjI I (Ja-Len. Ma) kjülä (R-Lön.) külä R-Lön. Ku (Kõ J) külled Kr Чюла Tum., g tšülää K P M V Lu Li J tšül̆lää M I Ma tšüllää Po külää Ku
1. küla | vn деревня, село
R kõikk tšülä põĺi, koominaᴅ, saunaᴅ, katušiᴅ kogu küla põles, rehealused, saunad, küünid
V med́d́e tšüläz ühed vad́d́alaizõd õltii meie külas elasid (olid) üksnes vadjalased
Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid mööda külasid kõiksugust kaupa müümas
M tuli kalanikka tšül̆lää, meemmä õssamaa kal̆loita kalakaupmees tuli külasse, lähme kalu ostma
M siz lähzin mehele kašseesam̆maa tšül̆lää üli kahõõ koo siis läksin mehele sessesamasse külasse kaks maja edasi
Li lustiu kautta tämä on esimein tüttö tšüläᴢ ilu poolest on ta esimene tüdruk külas
I hot́ i riigalõ ajjaaz a toĺko tšülässä tuuᴅ kussa (külanoorte lõbutsemisest:) ehk küll aetakse (varahommikul) rehelegi, aga (sina) alles tuled kusagilt külast
K tšehsi tšüläzä õli lõõkku i tšülää õttsaᴢ keset küla oli kiik ja (ka) küla otsas (oli)
M kane tšüläd õltii veĺikää tšül̆lää valtaa need külad olid Velikkä (küla) vallas (Velikkä mõisa järgi)
M miä tahõn arvata, kussa tšülässä tämä on ma tahtsin ära arvata, kust külast ta on
M tšülätee on tšül̆lää välizä külavahetee on küla vahel
Lu serednei luužitsa õli huuttori tšülä, siäll õli tšümmee taloa Kesk-Luuditsa oli üksiktalude küla, seal oli kümme (talu)majapidamist
Lu ühet seinä tunnid õltii tšüläᴢ üks seinakell oli külas
Li se on meijjee tšülää eläjä see on meie küla elanik
J tšülää rahvõs koppiup suimõlõõ külarahvas koguneb (küla)koosolekule
Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime (küla)koosolekul ja arutasime, kuidas küla asju paremini korraldada
I siinä tšül̆lää lehmii ajõttiik karjaa oomiiᴢ siin aeti küla lehmi hommikul karja
I kõõs tšül̆lää ärtšää piizimmäɢ, tožo sõisi õvvõza kui pidasime küla (ühist) pulli, (siis see) seisis samuti siseõues
M tämä on tšül̆lää taarosta ta on külanõukogu esimees (külavanem)
Lu tšülää vanõpikko külavanem
M tšül̆lää vahti ~ J tšülä vahti küla öövaht
J tšülää polkovnikka küla karjane (karjase naljatlev hüüdnimi)
Lu ort́ju õli tšülää vahiᴢ Ortju oli küla vahis (= oli küla öövaht)
2. küla, külarahvas, külaelanikud (= teatava küla elanikud) | vn деревня, поселяне, жители деревни
Lu tšülä tšäütii herral tüüᴢ (kogu) küla(rahvas) käis mõisas tööl
Lu koppihus koko tšülä kogu küla kogunes (kokku)
M koko tšülällä mentii puhassamaa krot̆tii pes̆sii kogu külaga mindi (heinamaad) mutimullahunnikutest puhastama
I med́d́ee sõvaᴅ, tšül̆lää sõvad õlivat tällä meie rõivad, küla (poolt antud) rõivad olid tal (= karjasel)
M kõik piti sööttää i sõvõtta tšülällä (karjast) tuli küla(rahva)l sööta ja rõivastada
3. küla, maa (vastandatult linnale) | vn деревня (в отличие от города)
Lu lidnaz õli gordovoi, tšüläz õli uŕadnikka linnas oli kardavoi, külas oli urjadnik
M tšüläs kussa rah̆hoo ep saatu lahzukkõizõᴅ maal (külas) ei saanud lapsukesed kusagilt raha (teenida)
Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuue aastane, kui petrooleum(ilamp) külasse toodi
Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ain vaa koollaa maal ei ole noori inimesi (noort rahvast), aina vaid surrakse
J tšülää inimin järestä tunnub lidnlaizõss külainimese tunneb linnainimese kõrval kohe ära
M siin jo mentii tšül̆lää tüöᴅ [= tööᴅ] siin algasid juba maatööd
J tšülä eläjõ ~ tšülää meeᴢ maainimene, külaelanik
J tšülää škoulu külakool
4. küla, võõras pere, võõrad inimesed (vastandatult kodule, oma pere inimestele) | vn деревня, чужие (в отличие от своих, от своей семьи)
I tšül̆lää naizikko, missä siä tääᴅ võõras naine, kust sa (meie asju) tead?
Lu siä õõt tšülä üvä, koto koira kk sa oled külas hea, kodus koer (= võõrastele hea, koduste vastu häbematu)
P elä tšäü paĺĺo tšülää, tšülä väitäp tšüüneliisee rl ära käi palju külas, küla veab (sind) pisaraisse
J meill ebõ·õ võtõttu võlgõssi epko tšüzüttü tšülässe rl meil ei ole võetud võlga ega palutud külast (laenu)
M elä juttõõ tšülälee, tšülä paap tšüüneliä valamaa vs ära räägi külale, küla paneb pisaraid valama
J elä kuuntõlõ tšülää ära kuula küla (= võõraste nõuandeid)
Lu naizikko tšäüp paĺĺo tšüllää naine käib palju kodunt ära (külas)
Lu tšülää tšäüjä külaskäija (= inimene, kes ei püsi kodus)
J tšülää tšäüttši ~ tšülää tšäümin külaskäimine
M tšül̆lää naizikko paŋgõt kõrjaaʙ, koira kõrõtaa, semperäss elä vahi tšüllää külanaine peidab panged, (küla) koer kaelkoogud, seepärast ära vahi küla poole (= küla ei soovi head)
Lu tüttö tuli tšülääle kahõssi nätelissi (pärast pulmi:) tütar tuli kaheks nädalaks külla (= koju võõrusele)
R tšülä poisit poolet velljet (Eur. 39) rl külapoisid, poolvelled (= võõrad)
K ku suku meneb vällää, sis kuttsuass tšülää vätši (pulmakomme:) kui sugulased lähevad ära, siis kutsutakse (lauda) külarahvas
J tšülää leipää on itšäv süüvve vs võõrast leiba on kurb süüa
I tšül̆lää meez nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles
■
Lu nät ku sovittii, nüt tehtii tšerikko tšehs tšüllää kk näe, kuidas sobiti (lepiti kokku): nüüd tehti kirik keset küla
Ra tšülä golupka kodutuvi.
Vt. ka kala-tšülä, meitšülä, naapuri-tšülä, tšehsitšülä

tšüntää K P M Lu Li Ra J (Kett. vdjL R U Ke Kõ) tšüntεä L tšüntä ~ tšüntää J küntää (Salm₁ 772 Ja Ku Kr) -tääɢ I (vdjI) Чю́нта Pal₂ K-reg₂ Цю́ндаме Pal₂ Цю́ндамэ Ii-reg₁ Кю́ндаме́ Pal₂, pr tšünnän K R P Lu tšünnen J, imperf tšünnin P Lu J tšüntäzin Lu künda | vn пахать
Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli põllumees (maamees)
J aivoi, jo tšülvemä piäb nõiss, a paarńatši veel tšüntemett oi-oi, juba peab külvama hakkama, aga kesagi veel kündmata
Lu minuu mälehtüzez eb õllu ühtää vaŋkkuria, eb õllu ühtäätši pluugaa, adraakaa tšünnettii minu mäletamise järgi ei olnud ühtki vankrit, ei olnud ühtki raudatra, puuadraga künti
J adraka tšüntemin võtab rohkap aika ku pluugaka puuadraga kündmine võtab rohkem aega kui raudadraga (kündmine)
Lu anna millõ adra tšüntää anna mulle ader kündmiseks (künda)
P tšünnettii sorkkaadraakaa künti harkadraga
Li kõik tšünnettii talvõssi kõik (koristatud põllud) künti talveks (üles)
K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa (Mäg. 137) (kui) kolm korda on küntud ja sõnnik pandud, siis (umb)rohtu pole, vaat siis võib ka saaki (vilja) oodata
P siš tšüntääss valo maa süämmie siis küntakse sõnnik maa sisse
Lu se põlto tšünnetää sütšüzüssä viimizessi, jätetää paarńassi see põld küntakse sügisel viimasena (ja) jäetakse (järgmisel aastal) kesapõlluks
M paarńumaa üh̆hee vuuvvõõ ookaaʙ, siis taas tšüntääᴢ kesapõld puhkab ühe aasta, siis taas küntakse (üles)
Li säŋki nüt piäp tšüntää kõrrepõld tuleb nüüd künda
K siis tševääll äesäᴅ i siis kõrtaaᴅ, pluugaakaa tšünnäᴅ (Mäg. 138) siis kevadel äestad (sügiskünni) ja siis kordad (= teed korduskünni), raudadraga künnad
Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse sarga, pärast minnakse äestama
M se on tšünnettü nurmi see on küntud põld
P seiväd opõzõᴅ, menin miä tšüntämää kahõll opõzõll hobused sõid, (siis ma) läksin kahe hobusega kündma
J arga opõizõka om pask tšüntä ara hobusega on vilets künda
P miε enäpää tšüntää ev või hailiikaa i apuo-piimääkaa ma enam ei jaksa künda silkude ja hapu kohupiimajoogiga (= viletsa toiduga)
M hulluita ep tšüntää ep tšülvää, a izze süntüväᴅ vs lolle ei künta ega külvata, aga ise sünnivad

tunni K L P M Kõ S Po Lu Li J I (Kett. R Ra Ja-Len. Ku), g tunnii M S Lu J Ku tunni J
1. tund | vn час
Ja päiväs on kahtšümmet nellä tunnia (Len. 242) päevas on kakskümmend neli tundi
M leipä tšühzep kahs tunnia leib küpseb kaks tundi
M sis sööttääz üli kah̆hõõ tunnii siis toidetakse (rinnalast) kahe tunni tagant
Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunnia ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga (ma käisin otsetee maha poole tunniga)
2. kell, kellaaeg (ühenduses kellaaega märkiva arvuga) | vn время (при точном указании времени)
Ja kahs tunnia päivää nõsimma jaakori (Len. 237) kell kaks päeval tõstsime ankru
I kõlmõt tunnia jo mentii niitülee juba kell kolm (hommikul) mindi heinamaale
I tunnia kahõsaa mentii eittsee kell kaheksa mindi õitsile
I ii essimeizellä tunnilla meevät taas tüülee kuhhõiᴅ ja kell üks (päeval) lähevad taas kusagile tööle
S kukkõ esimein kõrt laulaʙ, on tunni (kui) kukk esimest korda laulab, (siis) on kell üks
Lu jalka lapal saatii täätä, mikä aik onõ: ühesä jalka lappaa õli ühesä tunnia, kahõsa jalka lappaa, siiz jo tuli tšümmee tunnia jala(laba)ga (mõõtes) saadi teada, mis kell on: (kui varju pikkus oli) üheksa jalga, (siis) oli kell üheksa, (aga kui oli) kaheksa jalga, siis oli kell juba kümme
Li nüd on jo kahstõiššõmõnõs tunni. a ku on jo täünä, siiᴢ – kahstõiššõmõt tunnia nüüd on kell juba kaheteistkümne peal. Aga kui (tund) on juba täis, siis (on) kell kaksteist
M kuutõõ tunniissaa tehtii töötä kella kuueni tehti tööd
M täm tarkkas tulla kazel tunnia ta juhtus tulema sel kellaajal
Lu kõlmia minuttia on vajjaa ühessämässä tunnissa kolm minutit puudub kella üheksast
M viistõššõmõtt minuttia nellättä tunnia (kell on) veerand neli (viisteist minutit nelja peal)
Li paĺĺo on aikaa veel tõisõõ tunniissaa (kui) palju on veel aega kella kaheni?
P viitie tunniisyõssaa kella viieni
Ra mõnt tunnia tämä leep kotonn mis kell ta kodus on (= mis kellaks ta koju jõuab)?
J mõnt tunnia on ~ Lu Li J mõnnõs tunni ~ Li mõnnas tunni palju kell on ~ mis kell on?
J kuuvvais tunni kell (on) kuus
3. kell | vn часы
Ra katso tunniss, kui paĺĺo on aika vaata kella (pealt), mis kell on
Li kompasill on strelka, ja tunnill kompassil on osuti, ja kellal (samuti)
J kagl tunni tsepotškõᴅ kaelakella kett (ketid)
J nõsa tunnii giirõᴅ tõmba (seina)kella pommid (üles)
I tunnii giira kella pomm
Li tunnii strelka ~ J tunnii strelk kella osuti
■
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kui õnnetu juhus oli, et pidin nikastama käe, nüüd (ma) ei saa midagi teha
M kehnoa tunnia et tää, kussa tämä pisättääʙ õnnetust sa (ette) ei tea, kust ta sisse lipsab.
Vt. ka kormunatunniᴅ
Vt. ka tunniᴅ, tunti