Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SÜNTAKS

LAUSE EHITUS


Öeldis

Öeldiseks on harilikult pöördeline verbivorm, nt Poiss sõi saia, või pöördelise verbivormi ühend käändelise verbivormiga, käändsõna või määrsõnaga, nt Ta pidi lahkuma. Kass pistis hiire nahka. Poiss sõi saia ära.

Pöördelised verbivormid võivad olla ühesõnalised ehk lihtvormid, nt Mees ehitas maja, ja mitmesõnalised ehk liit- ehk analüütilised vormid. Liitvormid on verbi täis- ja ennemineviku vormid, mis koosnevad abiverbi olema pöördelisest vormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast, nt Mees on/oli ehitanud maja. On/oli ehitatud maja, ja eitavad verbivormid, mis koosnevad eitussõnast ei; ära, ärge, ärgu, ärgem ~ ärme ja põhiverbist, nt Mees ei ehita maja. Ära ehita maja (vt M 3, M 72).


Öeldis

Verbi ühendid käändeliste verbivormidega, mis kokku moodustavad liitöeldise, on perifrastilised verbivormid ja ahelverbid. Käändeline verbivorm kannab nende ühendite põhisisu ja määrab ka võimalikud laiendid.

Perifrastilised verbivormid on olema-verbi ühendid mingi muu käändelise verbivormiga kui nud- ja tud-kesksõna või mingi muu suhteliselt sisuvaese verbi, nt saama, jääma, pidama jm, ühend käändelise vormiga, juhul kui see ühend on regulaarse kasutusega ning kannab seda tüüpi tähendust, mida tavaliselt antakse edasi morfoloogilise tunnusega, s.o tegumoe-, kõneviisi-, aja- vms tähendust, nt Külalised on lahkumas (progressiiv). See on mulle teada. Töö saab varsti tehtud (passiiv). Ta pidi Tartus elama (kvotatiiv). See saab olema tema suurpäev (tulevik).

Ahelverbide hulka kuuluvad järgmised ühendid:

  1. tegevuse laadi iseloomustavate verbide ühendid da-tegevusnimega (nn koloratiivtarindid), nt nähvab vastata (Müüja nähvas midagi vastata), paugub köhida, kihistab naerda, logistab sõita, vitsutab süüa, vihub töötada;

  2. tegevuse algust ja lõppu väljendavate verbide (nn faasiverbide) ühendid koos ma-tegevusnimega, nt hakkab sööma, (lehm) tuleb lüpsma, kukub karjuma, jääb magama; (kõrvad) lakkavad kumisemast;

  3. modaalverbide võima, tohtima ja saama ühendid koos da-tegevusnimega, pidama ühend ma-tegevusnimega ning näima, paistma, tunduma ühendid vat-vormiga, nt võib (külmale) minna, peab lahkuma, (ta) näib magavat;

  4. tegevuse põhjustamist väljendavad verbid koos ma-tegevusnimega, nt paneb (raadio) mängima, vahel ka da-tegevusnimega, nt laseb (ülikonna) õmmelda.

    Märkus 1. Ahelverb on pigem verbide kokkukuuluv ühend kui mitmekomponendiline verb, mistõttu teda võiks nimetada ka verbiahelaks (vrd soome verbiketju). Ahelverbi pöördeline osa ei kanna nii selget grammatilist tähendust nagu perifrastilise verbivormi vastav osis. Erinevalt ühend- ja väljendverbidest ei kirjutata ahelverbe kunagi kokku.

    Märkus 2. Peale ahelverbide on eesti keeles ka verbi pöördeliste vormide kokkukuuluvaid ühendeid ehk sariverbe. Need on peamiselt liikumisverbide (eelkõige verbi minema ja tulema, harvemini käima, jooksma jm), vahel ka muude verbide (eriti võtma) finiitvormide kokkukuuluvad ühendid muude verbide finiitvormidega, nt Lähen heidan pikali. Mine tee uks lahti. Tule vaata paberitest järele. Käib kuulutab kohvikutes, et kirjutab romaani. Jooksen toon selle ära. Mine tea, kuhu ta läheb! Võta vii saag isa kätte. Mine saa tast aru! Mine jookse too see siia.

Nii ahelverbid kui ka perifrastilised verbivormid on keeles pidevalt toimuva grammatiseerumisprotsessi tulemus. Näiteks ahelverbid on kujunenud finiitverbi ja lauses iseseisvalt toimiva infiniittarindi ühendist nende sisulise ning süntaktilise kokkusobitumise tulemusel. Grammatiseerumisprotsess ei ole hüppeline, vaid sujuv, mistõttu pole sugugi üllatav, et osa ühendeid on alles pooleldi grammatiseerunud ning nende staatuse määramine tekitab raskusi.


Öeldis

Verbi ja käändsõna ülekantud tähendusega ühendid on väljendverbid: aru saama (Ma ei saa su jutust aru), aset leidma (Kohtumine leidis aset neutraalsel territooriumil), hammast ihuma, poppi tegema, andeks andma, sõjajalal olema, jumalaga jätma, pahaks panema, kindlaks tegema, vedelaks lööma, hea seisma, mikski panema, omaks võtma.

Väljendverbi põhisisu kannab käändsõna, mis harilikult esineb ühes kindlas vormis (nt Püüdlused jooksevad liiva/*liivasse). Selles suhtes sarnanevad väljendverbid ahelverbidega. Verbaalne osis lisab käändsõnale tegevusliku sisu ja on seetõttu sageli üsna üldise tähendusega (olema, tegema, jätma jne).


Öeldis

Verbi kokkukuuluvad ühendid määrsõnaga on ühendverbid. Erinevalt ahel- ja väljendverbidest kannab ühendverbi põhisisu verbaalne osis. Adverb lisab sellele mingi nüansi. Ühendverbidel võib olla nii otsene kui ka ülekantud tähendus. Ühendverbi adverbiks võib olla koha-, perfektiivsus- (s.o lõpetatust või resultatiivsust märkiv), seisundi- ja modaalmäärsõna:

  1. kohamäärsõna + verb: alla jääma (Spordis jäi ta sõbrale alla), sisse kukkuma, välja naerma, ette lugema, juurde tulema, ligi astuma, eemale jääma, ümber minema, üles ronima, pealt vaatama, läbi sõitma jne;

    Märkus. Paljud ühendverbi osana esinevad kohamäärsõnad on edasi grammatiseerunud kaassõnadeks. Vrd Puu kukkus vankrile peale (määrsõna) - Puu kukkus vankri peale (kaassõna). Mõnikord on raske otsustada, kas vaadeldav sõna kuulub määrsõnana verbi juurde (kukkus peale) või kaassõnana nimisõna juurde (vankri peale). Võetagu sel juhul arvesse järgmisi asjaolusid. Esiteks, kuivõrd kaassõna on lähedane käändetunnusele, siis tema ja nimisõna(fraasi) vahele ei saa paigutada teisi moodustajaid. Võib küll öelda: Puu kukkus vankrile ootamatult peale (määrsõna), kuid mitte: Puu kukkus vankri ootamatult peale. Teiseks, kaassõna nõuab nimisõnalt peamiselt omastavat (tagasõnana, nt vankri peale) või osastavat (eessõnana, nt mööda teed) käänet. Muude käänete kasutusvõimalused on võrdlemisi piiratud. Seevastu ühendverbi koosseisus olev määrsõna nõuab ühendverbi nimisõnaliselt laiendilt eelkõige kohakäändelist vormi, vrd ülaltoodud näitepaare.

  2. perfektiivsusmäärsõna + verb: läbi lugema (Ta luges raamatu läbi), tulema tulema (Tulime koosolekult tulema), maha müüma, minema minema (Jättis kõik ja läks minema), otsa lõppema, täis kritseldama, valmis tegema, välja kannatama, ära minema, ära sööma, ära ostma jne;

  3. seisundimäärsõna + verb: kokku kukkuma (Maja korsten oli kokku kukkunud), lahti saama, katki tegema, katki minema jne;

    Märkus. Seisundimäärsõnad kuuluvad ühendverbide koosseisu vaid siis, kui nad moodustavad verbiga uue tähendusliku terviku. Vastasel juhul on nad iseseisvad määrsõnad ja esinevad lauses seisundimäärusena, nt King hõõrus jala katki.

  4. modaalmäärsõna + verb: vaja minema/olema (Mul ei lähe seda raamatut enam vaja), tarvis minema/olema (On tarvis, et töö saaks õhtuks valmis).

    Märkus. Ühendverbide määrsõnalise osa võivad moodustada ka kohamäärsõnad koos perfektiivsus- või seisundimäärsõnadega, nt Taat teadis lume tuleku ette ära.

Eesti keeles on tugev tendents analüütilisusele ja seetõttu on ühend- ja väljendverbide kasutus tänapäeva eesti keelele väga omane, hoolimata sellest, et suur osa selliseid verbe on kunagi võetud kasutusele saksa keele eeskujul. Tuletiste kasutamine ühend- ja väljendverbide asemel, nagu seda keeleuuendusest alates on soovitatud, on mõnikord lause teatestruktuuri seisukohast halvem võimalus. Nii võimaldab ühend- või väljendverbi mitteverbaalse osise paigutamine sihitise järele lause lõppu näidata sihitise tuntust, ilma et oleks vaja muuta lause normaalset rõhustruktuuri, nt Ta tegi oma akna lahti. Ühekomponendilise verbi kasutamisel on aga sihitise tuntuse näitamiseks (määruseta lauses) vaja seda verbi rõhutada, nt Ta AVAS oma akna.

Võiks siiski hoiduda võõrmõjuliste või (võõrmõjulise tähendusega) ühend- ja väljendverbide kasutusest. Ebasoovitatav on kasutada ühendverbi ümber vaatama tähenduses ‘muutma, revideerima, läbi vaatama’, mis on selgelt venemõjuline (пересмотреть), ning kinni olema tähenduses ‘sõltuma, olenema’, mis on hakanud levima soome keele mõjul. Vältida võiks ka ühendverbe lahti seletama, välja ütlema, läbi viima ning ühendverbide sisse viima, ära muutma, ette valmistama kasutamist liiga üldises tähenduses.

HalbHea
Need seadused tuleb ümber vaadata. Need seadused tuleb üle vaadata / uuesti läbi vaadata / ümber teha / muuta.
See on ülemuses kinni. See oleneb/sõltub ülemusest.
Viidi läbi korjandus.Korraldati/tehti korjandus.
Neid mõisteid ei saa paari sõnaga lahti seletada.Neid mõisteid ei saa paari sõnaga seletada/selgitada.
Peame oma kohuseks uuesti välja öelda oma põhimõtted.

Peame oma kohuseks uuesti tutvustada oma põhimõtteid.

N ei julge uusi võite välja lubada.

N ei julge uusi võite lubada.

Pakkuge välja parem lahendus.Pakkuge/esitage parem lahendus.
Pärast Eesti krooni sisseviimist ..Pärast Eesti krooni käibele laskmist / kehtestamist ..
Kohtuotsus muudeti ära.Kohtuotsus muudeti.
Insenere valmistatakse ette seitse korda vähem kui tarvis.Insenere koolitatakse / õpetatakse välja seitse korda vähem kui tarvis.

Vältida tuleks ka liiaseid ühend- ja väljendverbe, kus verbile on lisatud abimäärsõna, mille tähendus juba sisaldub verbi tähenduses (vt ka L 49). Nt kinni peatama – õige: kinni pidama, peatama; kõrvale hoiduma – õige: kõrvale hoidma, hoiduma; välja laenutama – õige: välja laenama, laenutama; edasi jätkama – õige: jätkama; ümber tõlkima – õige: tõlkima, ümber panema; ette dikteerima – õige: dikteerima, ette ütlema, ette kirjutama.


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad

Öeldisverbi grammatiline (pöördeline või perifrastiline) vorm väljendab isiku ja arvu, tegumoe, aja, kõneviisi ning kõneliigi tähendust.


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad

Isik ja arv. Öeldise ühildumine alusega

Öeldis ühildub täisalusega isikus ja arvus:

mina loenmeie loeme
sina loedteie loete
tema loebnemad loevad

Lauseis, kus täisalus puudub (sealhulgas osaalusega lauseis) ega ole ka juurdemõeldav, on öeldis alati ainsuse 3. pöördes, nt Hämardub. Õues jookseb lapsi. Selle töö teeb valmis paari tunniga. Saab näha, mis sest välja tuleb. Meil tuleb varsti koju minema hakata.

Ühildumine on hrl vormiline. Vormilise ühildumise avaldusi on see, et ka viisakusmitmus kajastub öeldise vormis, nt Te olete sümpaatne inimene.

Mõnikord võib öeldisverbi arvuvormi valikut mõjutada aluse sisu. Kui aluseks on üksikobjekti mitmuslik pealkiri või nimi, siis võib öeldis olla nii mitmuses kui ka ainsuses. Nt „Suvitajad” (= film „Suvitajad” ) valmis poole aastaga. „Suvitajad” mõjutasid Eesti filmi arengut. Kui mitmuslik nimi või pealkiri näitab objekti liiki (sisaldades nt sõnu toimetised, sõnumid, uudised) on öeldis eelistatavalt mitmuses, kuid võimalik on ka ainsus. Nt Rabavere Sõnumid avaldavad ~ avaldab lugejate kirju.

Öeldise vormi valik võib oleneda ka öeldistäitest. Kui alus muidu võimaldaks nii öeldise mitmust kui ka ainsust, siis ainsuslik öeldistäide välistab mitmusliku öeldise. Nt Rabavere Sõnumid oli hea ajaleht. Leetrid oli vanasti raske haigus.

Suuremaid kõikuvusi öeldisverbi arvuvormi valikus esineb juhul, kui aluseks on hulgasõna(fraas) või ainsuslike liikmetega rindtarind.


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad

Isik ja arv. Öeldise ühildumine alusega

Hulgasõna(fraas) alusena

1. Hulgamäärsõnade, samuti tervikut väljendavate hulganimisõnade puhul on öeldis ainsuses. Nt Palju inimesi sai surma. Jagu sõdureid marssis üle silla.

Öeldis on enamasti ainsuses ka kogust väljendavate hulgasõnade osa, enamik, hulk, muist, mitu, paar või tosin puhul. Kuid kui selline hulgasõna paikneb lause algul ja teda laiendab loendatav nimisõna (nt inimene, raamat vms, mitte aga vesi, mure vms), pole päris võimatu kasutada ka mitmust. Nt Ilutulestikku jäi ootama enamik inimesi. Enamik inimesi jäi (jäid) ootama ilutulestikku. Hulk relvastatud politseinikke piiras (piiravad) maja ümber. Maja piiras ümber hulk relvastatud politseinikke. Saalist lahkus mitu saadikut. Mitu saadikut lahkus (lahkusid) protesti märgiks saalist.

2. Kui hulgasõnaks on põhiarvsõna, kasutatakse nii mitmust kui ka ainsust. Eelistatakse siiski mitmust, kui hulgafraas on lause algul või väljendab täpset hulka, ning ainsust, kui hulgafraas on lause lõpus või väljendab ebamäärast hulka. Vrd Kolm meest lükkavad (lükkab) paati vette – Paati lükkab (lükkavad) vette kolm meestUmbes kümme meest lükkab (lükkavad) paati vette.

Kui arvsõnafraasil on määratlev ehk determineeriv laiend, siis on öeldis mitmuses. Nt Need/kõik kümme poissi meie klassist astusid ülikooli. Koodi neli viimast numbrit olid muutunud.

3. Omajalauses tingib lauselõpuline hulgafraas alati öeldise ainsusevormi. Nt Neil oli kolm poega.


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad

Isik ja arv. Öeldise ühildumine alusega

Ainsuslike liikmetega rindühend alusena

1. Ja/ning-rinnastuse korral on öeldis harilikult mitmuses, nt Jüri ja Peeter astusid ülikooli. Mõnel juhul kasutatakse siiski ainsust.

Öeldis on ainsuses, kui iga rindliiget vaadeldakse eraldi. Nt Iga mees ja (iga) naine peab teadma oma õigusi. Siis tüdines üks, teine ja kolmas ning lahkus mängu juurest.

Ainsust võib kasutada, kui rindühendi liikmed on sisult lähedased. Nt Armastus ja austus oli/olid talle rohkem häda kui õnne toonud. Rindühendi järelasendi korral on niisugusel juhul ainsuslik öeldis parem. Nt Kus oli nüüd ta au ja uhkus?

Järelasendis rindliikmete korral võib kasutada ainsust ka siis, kui rindliikmed märgivad sündmuse seisukohast tihedalt seotud asju või nähtusi. Nt Sauna juurde kuulub ~ kuuluvad mullivann ja puhkeruum.

Järelasendis sisult lähedaste rindliikmete puhul pole võimatu kasutada ainsust isegi siis, kui öeldisest kaugemal olev rindliige on mitmuses. Nt Sel aastal ilmus ~ ilmusid talt romaan ja mõned novellid (kuid: Sel aastal ilmusid talt mõned novellid ja romaan).

Nagu hulgafraasi puhul, nii ka rindühendi puhul on öeldis alati ainsuses omajalauses. Nt Tal oli poeg ja tütar.

2. Nii .. kui ka -rinnastuse puhul on võimalik nii öeldise ainsus kui ka mitmus. Nt Nii üks kui ka teine nõjatub ~ nõjatuvad tuge otsides vastu uksepiita.

Kui alused on rinnastatud ja üks neist on isikuline asesõna, siis on öeldis mitmuses ning asesõnale vastavas pöördes, nt Peeter ja mina loeme. Teie ja Peeter loete. Mitme asesõna korral määrab öeldise pöörde isikuhierarhias (1. isik > 2. isik > 3. isik) eespool paiknev asesõna, nt Mina ja sina loeme. Tema ja sina loete.

Kui isikulise asesõnaga seostub rindliikme asemel kaasnemismäärus, siis on juba asesõna ise sageli mitmuses, hõlmates nii põhi- kui ka kaasosalist, nt Meie sinuga loeme (vt ka SÜ 54) ja öeldise mitmus seda loomulikum. Kui aga kaasnemismäärus seostub ainsusliku nimisõnaga, järgnedes sellele vahetult, siis jääb öeldis ainsusesse. Nt President Arnold Rüütel koos proua Ingrid Rüütliga käis visiidil Soomes. (Vrd President Arnold Rüütel käis koos proua Ingrid Rüütliga visiidil Soomes.)


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad

Isik ja arv. Öeldise ühildumine alusega

Muid ühildumisega seotud seiku

1. Relatiivlauses, mille aluseks on siduv asesõna kes või mis, oleneb öeldise arvuvorm relatiivlause põhjast. Nt Kiideti heaks liiklusohutuse tõhustamise põhisuunad, mis üldiselt ühtivad (mitte: ühtib) Maailmapanga seisukohtadega.

2. Verb tulema tähenduses ‘pidama, vaja olema’ ei ühildu nimetavas käändes nimisõnaga, sest see on sihitis, mitte alus. Nt Kirjad tuleb (mitte: tulevad) homseks valmis kirjutada.

3. Öeldise mitmus laieneb ka öeldistäitele, s.o olema-verbi laiendavale nimi- või omadussõnale, kuid mitte tingimata muudele öeldise laienditele. Nad olid bioloogid/andekad. Osavõtjad pidid andma allkirja ~ allkirjad rahu kaitseks. Kõik õpilased panid keemiaõpikule paberi ~ keemiaõpikutele paberid ~ keemiaõpikutele paberi ümber. Mehed, armastage oma naist ~ naisi!


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad

Tegumood

Tegumood ei ole lihtsalt verbivormis avalduv kategooria, vaid verbi tegumoevormid markeerivad tavapärasest erinevat lauseehitust. Maailma keeltes on tuntuim tegumoevastandus aktiiv : passiiv. Kui aktiivilausele on iseloomulik tegevussubjekti vormistumine alusena, siis passiivilauses on tegevussubjekt aluse positsioonist välja tõrjutud – alandatud kas tegijamääruseks või hoopis välja jäetud – ja aluseks on ülendatud muidu sihitisena vormistuv tegevusobjekt. Niisugune aktiivi ja passiivi vastandus on näiteks inglise keeles. Aktiiv: He (tegevusubjekt = alus) wrote some letters (tegevusobjekt = sihitis) – Passiiv: Some letters (tegevusobjekt = alus) were written by him (tegevussubjekt = tegijamäärus). Eesti keele ja teiste läänemeresoome keelte (põhiline) morfoloogiline tegumoevastandus on aga personaal : impersonaal (ehk isikuline tegumood : umbisikuline tegumood) (vt M 82-M 89).


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad.
Tegumood

Impersonaal

Umbisikulise tegumoe ülesandeks ei ole tegevusobjekti esiplaanile seadmine nagu passiivi puhul, vaid tegevussubjekti umbisikustamine. Et impersonaali puhul objekti aluseks ei tehta, siis on impersonaalivormid ka sihitutel verbidel.

olevikloetakse raamatutjoostakse

lihtminevikloeti raamatutjoosti

täisminevikon loetud raamatuton joostud

enneminevikoli loetud raamatutoli joostud

Umbisikulised verbivormid viitavad kas konkreetsele, kuid määramatuks jäävale isikule – umbisikule, nt Turul müüdi täna lambaliha, või potentsiaalsele, mitte tegelikule tegevussubjektile – üldisikule, nt Enne sööki pestakse käsi. Tüüpjuhul viidatakse inimesele, erijuhul millelegi, mida on tavaks isikustada: loomale, nt Metsas peeti lõvi eesistumisel koosolekut, loodusjõule, nt Laev paisati kaldale, või loodusprotsesside oletatavatele „sooritajatele”, nt Vaheosakestel saab selline seos kehtida vaid juhul, kui nende tekke- ja kaduprotsessides rikutakse energia jäävuse seadust, ning keerulistele seadmetele, nt Programm jaotab arvutisse sisestatud teksti lehekülgedeks. Kui üks lehekülg on tekstiga täidetud, alustatakse uuega.

    Märkus. Olema-verbi asemel võib impersonaalis tud-kesksõnaga seostuda saama-verb, nt Maja kallal saab/sai kõvasti vaeva nähtud. Sellistest lausetest järeldub kõneleja osalemine tegevuses.

Sihiliste verbide korral on eesti impersonaalil siiski üsna palju passiivile omaseid jooni. Esiteks, impersonaalilause täissihitis sarnaneb alusega (või ongi midagi aluse ja sihitise vahepealset) - see on nimetavas käändes, seisab harilikult lause algul ning mineviku liitaegades võib öeldisverb ühilduda sellega arvus:

olevikRaamatud loetakse läbi.

lihtminevikRaamatud loeti läbi.

täisminevikRaamatud on läbi loetud.

enneminevikRaamatud oli(d) läbi loetud.

Teiseks, hoolimata sellest, et impersonaalile on olemuslik tegija ebamäärastamine, esineb impersonaalilauseis sageli poolt-tarindi kujuline tegijamäärus. Nt Ettepanek lükati valitsuse poolt tagasi. Balti riikide äritegevust lammutatakse nende endi bürokraatia poolt. Staadioni valgustus kiideti heaks FIFA esindaja poolt. Suur osa seaduseelnõusid on ette valmistatud täitevvõimu poolt. Enamasti väljendab selline poolt-määrus siiski üksnes tegijate ringi, institutsiooni vms, kuhu „umbisik” kuulub või keda ta esindab, mitte aga konkreetset isikut ennast. Seega isiku teatav ebamäärasus säilib niisugustelgi juhtudel.

Impersonaali arengut passiivi suunas on soodustanud võõrkeelte mõju. Seda silmas pidades on keelekorraldus tauninud poolt-tegijamäärusega lausete kasutust. Vajadust selliseid lauseid kasutada tõepoolest pole. Kui tahetakse tegevusobjekti esiplaanile tõsta ja samas ka tegevussubjekti väljendada, siis võib seda ju sama hästi teha isikulise lause teatestruktuuri muutes: Ettepaneku lükkas valitsus tagasi. Balti riikide äritegevust lammutab nende endi bürokraatia. Staadioni valgustuse kiitis heaks FIFA esindaja. Suure osa seaduseelnõusid on ette valmistanud täitevvõim.

Niisiis, ülalkirjeldatud poolt-laused pole küll vigased, kuid mitte parimad. Vigasteks tuleb aga pidada lauseid, kus poolt-tarind väljendab päris konkreetset isikut. Siin on ainuõige kasutada isikulist tegumoodi. Nt *Ettepanek lükati tema poolt / Mardi poolt / selle mehe poolt tagasi – õige: Ta / Mart / see mees lükkas ettepaneku tagasi. *Sõrmejälg oli jäetud NNi poolt õige: Sõrmejälje oli jätnud NN.

    Märkus. tud-kesksõna puhul ei pruugiks väljendada tegijat poolt-tarindiga neilgi juhtudel, mil tud-kesksõna ei kuulugi umbisikulise verbivormi koosseisu, vaid on pigem öeldistäide või täiend. Enamasti sobib sellistel juhtudel omastavas käändes tegijafraas. Muud käänded on harvemad. Teie (halb: teie poolt) antud häälte põhjal kroonitakse 10. jaanuaril Miss Tallinn.


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad.
Tegumood

Passiiv

Peale impersonaali on eesti keeles siiski olemas ka passiiv, kuid mitte niivõrd morfoloogilise tegumoena kuivõrd süntaktilise konstruktsioonina. Kui impersonaalilaused väljendavad alati tegevust, jättes ainult selle tegija ebamääraseks või tõrjudes selle tagaplaanile, siis alusega passiivilaused väljendavad pigem seisundit, millesse tegevusobjekt on mingi tegevuse tulemusel sattunud, nt Uksed olid avatud (= lahti). Nad olid tema käitumisest üllatatud (= üllatunud = üllatuses). Sellist passiivi ongi nimetatud seisundipassiiviks ehk resultatiivseks passiiviks. Passiivsuse morfoloogiliseks näitajaks on sihilise verbi umbisikulise tegumoe kesksõna, s.o tud-kesksõna. Passiivsetes lausetes on lausealguline moodustaja selgelt alus. Olema-verb ühildub sellega obligatoorselt ning mitte ainult arvus, vaid ka isikus, sest erinevalt impersonaalist saavad siin alusena esineda ka esimese ja teise isiku asesõnad, nt Ma olin / sa olid otsutamisest kõrvale jäetud. Seisundipassiivil on impersonaaliga võrreldes ka teistsugune ajavormide paradigma. Vrd

ImpersonaalPassiiv
olevik Uksed suletakse.Uksed on suletud (~ kinni).
lihtminevik Uksed suleti.Uksed olid suletud (~ kinni).
täisminevik Uksed on suletud.Uksed on olnud suletud (~ kinni).
enneminevik Uksed oli(d) suletud.Uksed olid olnud suletud (~ kinni).

Erinevalt impersonaalist ei pruugi passiiv osutada inimtegijale, nt Nägu oli tuulest ja külmast pargitud. Tegevussubjekti vormistamiseks on ka suurem valik tegijamäärusi. Tõrjutud tegevussubjekti vormistab peale kaassõna poolt, nt Ülesanded olid meie poolt lahendatud, veel seestütlev, nt Õunapuud olid külmast kahjustatud, ja omastav, nt Maja oli Mardi ehitatud.

    Märkus. Passiivi puhul võib (ehkki ei pruugi) ka alalütlevas käändes „raamadverbiaal” osutada tegevussubjektile. Nt lauset Mardil on vend haiglasse viidud võib tõlgendada nii, et viijaks on Mart, kui ka nii, et viijaks on keegi teine. Impersonaali puhul on võimalik ainult see teine tõlgendus, vrd Mardil viidi vend haiglasse.

Kui impersonaalis on tud-kesksõnal selgelt verbi omadused, siis passiivi puhul on samal kesksõnal nii omadussõnalise öeldistäite kui ka verbi omadusi ning seda ongi peetud kord öeldistäiteks, kord verbivormi osaks. Omadussõnalise öeldistäitega seob passiivi tud-kesksõna sufiksaalse mata-eituse võimalus, nt Kiri on saadetudKiri on saatmata; mõningane kompareerimisvõimalus, nt Nende liikumisvabadus on piiratum kui teistel; asjaolu, et olema-verb võib esineda ka lihtaegades (vt tabel), samuti see, et elusa subjekti korral on passiivilauset võimalik omakorda umbisikustada, nt Ta on üllatatudOldi üllatatud. tud-partitsiibi käsitlemist verbi liitvormi osana toetab aga selliste laiendite esinemise võimalus, mis iseloomustavad pigem tegevust kui selle tulemust – tegijamäärused, viisi- ja ajamäärused, nt See töö on nende poolt küll väga kiirustades tehtud. Nii ongi passiivi korral kesksõna pigem adjektiivi ja verbi piirijuhtum kui üks neist.

    Märkus. Olema-verbi asemel võib ka passiivis esineda verb saama, nt Laud saab varsti kaetud. Tööd saavad tehtud. Eituse korral vastab sellele ühendile jääma + mata-vorm, nt Laud jäi katmata. Need tarindid märgivad mingiks hetkeks piirini jõudnud või jõudvat tegevust (tulemusseisundit).


Öeldis

Öeldise grammatilised kategooriad.
Tegumood

Ollakse/oldi + tud-kesksõna

Nagu öeldud, saab (seisundi)passiivi omakorda umbisikustada, kuna tud-kesksõna on lähedane öeldistäitele. Vahel saab niisuguse tud-kesksõna asendada nud-kesksõnaga (kui seegi väljendab seisundit) või ka muu seisundisõnaga, vahel mitte.

Nad on üllatatud (üllatunud, üllatuses). Ollakse üllatatud (üllatunud, üllatuses).
Nad olid etendusest vaimustatud (vaimustunud, vaimustuses). Oldi etendusest vaimustatud (vaimustunud, vaimustuses).
Nad on sunnitud lahkuma. Ollakse sunnitud lahkuma.
Nad olid varem hõivatud vaid ehitustöödega. Oldi varem hõivatud vaid ehitustöödega.

Umbisikulisust ei topeldata. Kui lauses on sihitis alles, siis tud-kesksõna on selgelt umbisikulise verbivormi osa ja täiendav olema-verbi umbisikustamine (nagu seda vahel esineb) ei ole korrektne.

VäärÕige
Seda oldi räägitud. Seda oli räägitud.
Neid torusid oldi varem kasutatud vaid Lasnamäel.Neid torusid oli varem kasutatud vaid Lasnamäel.
Pakk oldi viidud sinna.Pakk oli viidud sinna.

Sihitutest verbidest passiivi moodustada ei saa, seega ei saa ka õigeks pidada vorme ollakse/oldi + -tud. Võimalikud on ainult umbisikulise tegumoe vormid. Liitaegades kannab umbisikulise tegumoe tunnust harilikult küll kesksõna, nt on/oli harjutud, kuid kasutatakse ka vorme, kus see tunnus on hoopis olema-verbil, nt ollakse/oldi harjunud.

VäärÕige
Ollakse/oldi õigeks ajaks kohale jõutud. On/oli õigeks ajaks kohale jõutud.Ollakse/oldi õigeks ajaks kohale jõudnud.
Oldi harjutud seda panema üleärritatud närvisüsteemi süüks.Oli harjutud seda panema üleärritatud närvisüsteemi süüks. Oldi harjunud seda panema üleärritatud närvisüsteemi süüks.

Öeldis

Aeg

Lausega väljendatud tegevus võib olla kõnehetkega samaaegne, eelneda või järgneda sellele. Teiste sõnadega, tegevusaeg võib olla olevik, minevik või tulevik. Eesti keeles väljendatakse neid ajasuhteid osalt verbi morfoloogiliste ajavormidega, osalt mitmesuguste verbitarindite ja ajamäärustega.


Öeldis

Aeg

Olevik

Olevikutähendust, s.o tegevuse toimumist kõnehetkel, väljendab verbi morfoloogiline olevikuvorm - olevik ehk preesens, nt Poiss istub laua taga ja loeb raamatut. Olevikuvormi kasutatakse ka korduvate sündmuste ja üldkehtivate tõdede väljendamisel, nt Peeter laulab kammerkooris. Eesti keel on soome-ugri keeli.


Öeldis

Aeg

Minevik

Minevikutähendust, s.o tegevuse toimumist enne kõnehetke, väljendab neli morfoloogilist minevikuvormi:

lihtminevik ehk imperfekt, nt Poiss luges raamatut; täisminevik ehk perfekt, nt Poiss on lugenud raamatut; enneminevik ehk pluskvamperfekt, nt Poiss oli lugenud raamatut; ning kaudses, möönvas ja tingivas kõneviisis üldminevik ehk preteeritum, nt Poiss olevat lugenud / oleks lugenud raamatut (vt M 85-M 90).

1. Lihtminevik on lihtne, s.o üheplaaniline, nii vormilt kui ka sisult. Kõneleja kujutlus kandub täielikult minevikku - ta ei seosta seda kuidagi olevikuga ega ka mingi teise minevikuhetkega. Nt lausest Jüri elas tol ajal Pärnus ei saa teha mingeid järeldusi Jüri praeguse elukoha suhtes.

Lihtminevikku kasutatakse ka eelnenud vestlusele viitamisel (nn meenutusminevik), nt Mis see maksis? (= Mis sa ütlesid selle maksvat?).

2. Täisminevik seevastu on nii vormilt kui ka sisult kaheplaaniline. Temas on ühendatud oleviku seisund ja mineviku tegevus. Esimest vormistab olema-verbi olevikuvorm, teist põhiverbi mineviku kesksõna (on + lugenud). Täisminevikuga iseloomustatakse oleviku olukorda minevikus toimunu kokkuvõtte kaudu, nt Jüri on lõpetanud Tartu ülikooli (st Jüril on kõrgharidus). Pärast ülikooli lõpetamist on ta töötanud Pärnu ja Viljandi koolides (st Jüril on õpetajatöö kogemus). Üldjuhul on tegevus kõnehetkeks lõppenud, nagu esitatud näiteis, kuid võib ka jätkuda, kui sellele viitavad kestusväljendid, nagu juba aastaid, pikemat aega, päevade kaupa vms, nt Jüri on töötanud õpetajana juba kakskümmend aastat.

Lõppenud tegevuse korral on hakatud kasutama täismineviku asemel lihtminevikku. Lause Standardi tõlkis NN ning vaatas läbi ja kiitis heaks töörühm tuleks siiski asendada lausega Standardi on tõlkinud NN ning läbi vaadanud ja heaks kiitnud töörühm, sest oluline on niisuguse standardi olemasolu praegu, mitte tema tõlkimise aeg. Parem on öelda ka: Olen sündinud 1976. aastal, mitte: Sündisin 1976. aastal. Küll aga tuleb nekroloogis lahkunu kohta öelda, et ta sündis 1920. aastal.

Edasi kestva tegevuse puhul kasutatakse tihtipeale täismineviku asemel olevikku, nt Vananemise probleemi uuritakse (parem: on uuritud) juba pikemat aega. Lausa kohustuslik on minevikus alanud, kuid olevikus edasi kestva tegevuse väljendamisel kasutada täisminevikku siis, kui lauses puuduvad muud minevikule viitamise vahendid, nagu toodud näidetes sõna juba. Olevikuvormi saab ju niisugusel juhul tõlgendada hoopis tulevikule viitavana. Nt Jüri töötab õpetajana kakskümmend aastat (ja läheb siis pensionile).

Täisminevikku kasutatakse ka tulevikusündmuste väljendamisel, kui tulevikus toimuvat vaadeldakse järgneva tulevikuhetke seisukohalt, nt Homme õhtuks olen ma siit juba minema sõitnud.

3. Enneminevik teeb kokkuvõtte mingile minevikuhetkele eelnevast tegevusest, nt Eilseks oli ta oma töö juba lõpetanud. Ma olin just magama heitnud, kui keegi koputas.

Kui pealauses on lihtminevik, kõrvallause aga väljendab pealause tegevusele eelnevat tegevust, tuleks kõrvallauses kasutada enneminevikku, mitte lihtminevikku. Nt Juhtuski see, mida juba kaua oli aimatud ja oodatud (mitte: aimati ja oodati). Heitsin veel kord pilgu maalile, mille kallal kunstnik meie tuleku eel oli töötanud (mitte: töötas).

Kindla kõneviisi enneminevikku saab kasutada ka kaudse kõneviisi mineviku tähenduses, nt Mart oli (= olevat) suvel Kreekas käinud.

4. Üldminevik on tingiva ning kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, nt Juhan oleks söönud praadi, aga tal polnud raha. Juhan olevat söönud praadi, kui sõber talle helistas. Ehkki vormilt kaheosaline, on üldminevik sisult üheplaaniline, väljendades enamasti sedasama, mis kindla kõneviisi puhul lihtminevik. Vormilt liitse üldmineviku kõrval on kasutusel ka keeleuuenduslikud lihtvormid - nuks- ja nuvat-vorm, nt Juhan söönuks praadi, aga tal ei olnud raha. Juhan söönuvat praadi, kui sõber talle helistas.


Öeldis

Aeg

Tulevik

Eesti keeles puudub morfoloogiline tulevikuvorm. Harilikult jäetakse verb olevikuvormi ja vajaduse korral kasutatakse tegevuse tulevikulisusele osutamiseks mitmesuguseid muid vahendeid, nagu ajamäärusi või tulevikutähendusega verbe tuleb, hakkab, saab, jääb jms, nt Ma sõidan homme koju. Tuleval aastal me enam rapsi ei kasvata. Siia tuleb uhke maja. Selles majas hakkavad elama välissaadikud. Laenudega hakkab tegelema linnavalitsuse rahandusosakond. Ta saab terveks / jääb haigeks.

Tulemusliku tegevuse korral viitab tulevikule ka muude verbide olevikuvorm. Nt lausest Jaan ehitab endale suvila, kus tegevuse tulemuslikkusele osutab täissihitis (vt SÜ 38), järeldub ühemõtteliselt tegevuse tulevikulisus. Tulevikulisus järeldub teatud juhtudel ka tarindist: verbi olema olevikuvorm + põhiverbi mas-vorm, nt Öö on saabumas (vt SÜ 29), ning passiivtarindist: verbi saama olevikuvorm + tud-partitsiip, nt Mul saab see töö tehtud.


Öeldis

Aeg

saama-tulevik

Spetsiaalseks tulevikku väljendavaks tarindiks on eesti keeles kujunenud verbi saama olevikuvorm + põhiverbi ma-tegevusnimi, nt Elu saab seal olema raske. Modaalverb saama on siin kaotanud oma esialgse ‘pääsemise’ tähenduse (mis tal on säilinud nt lauses Ehk sa saad ka varsti töölt tulema) ja muutunud puht tulevikku väljendavaks abiverbiks. Saama-tulevik on eesti kirjakeelde tulnud saksa werden-tuleviku eeskujul (vrd Ich werde kommen - Ma saan tulema) ja keelekorraldus on pidanud seetõttu selle kasutamist ebasoovitatavaks. See tulevikutarind on eesti keeles siiski sel määral juurdunud, et tema kasutust ära keelata pole võimalik. Saama-verbi sisulisest passiivsusest tingituna sobib saama-tulevikku kasutada pigem seisundi kui aktiivse tegevuse tulevikulisuse näitamiseks, nt saab olema, saab toimuma, saab kujunema jms, mitte: saab tegema, saab rääkima jms. Halba keelekasutust esindab näiteks lause Härra Olesk, kes siin esimeses reas istub, saab selle eest hoolitsema (parem: hakkab selle eest hoolitsema / hoolitseb selle eest).

Kõige tavalisem on saama-tuleviku kasutamine olema-verbiga seoses. Soodsad kontekstid saama-tuleviku kasutamiseks on eksistentsiaallaused, nt Lastekodudes saab olema töötaja, kelle hooleks on kasvandike sotsiaalne kaitse; ajaplaani vastandused, nt Inimest ümbritseb palju saladusi, mida ta ei mõista ja vahel iial ei saa mõistma (F. Tuglas); samuti selget tulevikuviidet nõudvad väljendid, nt Ühisfirma nõukogu saab olema seitsmeliikmeline. Kuid neilgi juhtudel on sageli võimalik ja soovitatav kasutada eestipärasemat väljendusviisi. Nt lauses Homme saab siin toimuma kahe valitsusdelegatsiooni ühisistung on saama liigne, parem on öelda: Homme toimub siin kahe valitsusdelegatsiooni ühisistung. Ühend saab olema on tühise tähendusnihke arvel asendatav verbiga tuleb või kujuneb: See maja saab olema linna esinduslikumaid hooneid – parem: Sellest majast tuleb linna esinduslikumaid hooneid. Kuidas saab olema toetuste ja üleminekuperioodide suhe, on praegu lahtine – parem: Milliseks kujuneb toetuste ja üleminekuperioodide suhe, on praegu lahtine.

    Märkus 1. Soome keeles on tuleviku abiverbiks kujunenud tulla, nt Tämä aika, jota nyt elämme ja tulemme elämään kauan eteenpäinkin .. Eesti tekstideski tuleb mõnikord ette tulema-verbi kasutamist tuleviku abiverbina, nt Ma loodan, et see näitus ei jää viimaseks, vaid ta tuleb korduma aastast aastasse on selge fennism, millest tuleks hoiduda.

    Märkus 2. Teel tuleviku abiverbi poole on ka hakkama. Tihtipeale on tema kasutamisel esiplaanil tuleviku tähendus ja tagaplaanil alguse tähendus, mitte vastupidi, nt Mida sa täna õhtul teed? - Hakkan kirja kirjutama. Tunnid hakkavad toimuma reedeti.


Öeldis

Aeg

mas-tarind

Tarindiga olema + mas-vorm ehk progressiivtarindiga väljendatakse parajasti kestvat mitteaktiivset protsessi, nt Staadionil on toimumas meeste kaugushüpe. Kuritegevus on vähenemas, ühest olukorrast teise üleminekut (seisundivahetust) väljendavates lausetes aga ülemineku eelfaasi, nt Külalised on juba lahkumas (st kohe lahkuvad). Ostja on nõustumas meie tingimustega. Aktiivse tegevuse kestmist väljendatakse mas-tarindiga harilikult vaid olemasolulauses, kus esiplaanile on tõusnud olemise tähendus ja ka aktiivne tegevus mõtestub ümber „olemise viisiks”, nt Linna vahel on hulkumas kahtlasi isikuid. Normaallauses saab tegevusverbi mas-vorm hoopis kohatõlgenduse, nt Kus Juku on? – Juku on suusatamas.

Peale mitteaktiivsuse on progressiivile iseloomulik seegi, et „parajasti” tähendab ainult hetke, ajapunkti, mitte ajavahemikku. Võib küll öelda Staadionil oli kell kaksteist / eile õhtul / teist päeva toimumas meeste kaugushüpe, kuid ei saa öelda Staadionil oli kaks tundi toimumas meeste kaugushüpe.

Võõrkeelte mõjul on aktiivse tegevuse kestmise väljendamine mas-vormiga hakanud levima mujalgi kui olemasolulauses. Enamasti on sellised laused mitmeti tõlgendatavad ja seetõttu on sellist kasutust soovitatav vältida. Nt lausest Keelenõukogu on arutamas keeleseaduse parandusettepanekuid ei selgu, kas keelenõukogu parajasti arutab või alles kavatseb hakata arutama parandusettepanekuid. Hoopis selgem ongi öelda Keelenõukogu arutab parajasti keeleseaduse parandusettepanekuid ja Keelenõukogu hakkab arutama keeleseaduse parandusettepanekuid.

Kui üleminekut (peatset algust) väljendab juba verb ise (algama, saama vms), siis on mas-vormi kasutus liiane, nt Kell on saamas (parem: saab) üheksa. Start on algamas (parem: algab) poole tunni pärast.


Öeldis

Kõneviis

Kõneviisitähendused on tegevuse reaalsus või mittereaalsus, suhtluseesmärk (väide või käsk) ning otsene ja kaudne teatelaad. Neid tähendusi nimetatakse kõneviisitähendusteks just sellepärast, et nende üheks väljendusvõimaluseks on kõneviisid: kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviis ehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk imperatiiv, kaudne kõneviis ehk kvotatiiv ja möönev kõneviis ehk jussiiv. Tähenduste jaotumisest kõneviisiti vt M 91-M 96.

Eesti keele tähelepandavamaid erijooni on kaudse teatelaadi morfoloogilise vormistamise võimalus, st teate või käsu allika kaudsuse, seega sõnumi vahendatuse väljendamise võimalus spetsiaalsete kõneviiside - kaudse ja möönva kõneviisi abil. Kaudse kõneviisi vormid (ma, sa ta, me, te, nad valetavat) osutavad alati sellele, et teate allikas on keegi muu kui kõneleja. Möönva kõneviisi vormid (ma, sa, ta, me, te, nad jätku oma töö pooleli) võivad osutada sellele, et käsu allikaks on keegi muu kui kõneleja.

Märkus. Käsu allika kaudsuse tähendus võib möönva kõneviisi vormidel, eriti 3. isiku vormidel, ka puududa. Niisugusel juhul väljendab kõneviis vajalikkust-paratamatust, nt Mina/sina/tema tehku tööd ja nähku vaeva, teised ainult peavad pidu, või mööndust, nt Mingu minema, saaks rahu! Olgu ma pealegi noor ja rumal, küll ma kasvan! Kõneviisile praeguse nime andmisel ongi lähtutud möönvast tähendusest, mitte teatelaadi tähendusest. Kõneviisi lähtetähendus on aga ilmselt olnud soovi tähendus ning vanemates grammatikates (M. Veske 1879, K. A. Hermann 1884) ongi kõnealust kõneviisi nimetatud soovivaks kõneviisiks ehk optatiiviks.

Kaudne ja möönev kõneviis ei ole vahendatuse (infoallika kaudsuse) ainsad ega ka mitte kõige tavalisemad väljendusvõimalused.

Peale kaudse kõneviisi väljendavad teate vahendatust öeldisverbi muudki vormid:

  1. da-tegevusnimi (ainult oleviku tähenduses), nt Ta olla (= olevat) haige;

  2. kindla kõneviisi enneminevik, nt Ta jalad olid äkki nõrgaks läinud;

  3. mineviku kesksõna ilma abiverbita, nt Ta tulnud eile hilja koju; Eile tuldud hilja koju;

  4. pidama-verbi lihtmineviku vorm koos ma-tegevusnimega (ainult oleviku tähenduses), nt Ta pidi homme ära sõitma. Nüüd pidi ka meil ärist räägitama. Pidama-verbi lihtmineviku asemel kasutatakse ka vat-vormi ja da-infinitiivi, nt Ema pidavat = pidada homme ära sõitma.

    Märkus. Peale loetletud vormide, mis näitavad seda, et väide või käsk pärineb kelleltki kolmandalt ja kõneleja ainult vahendab seda (kaudse teatelaadi tähendus), on eesti keeles ka vorme, mis osutavad, et kõneleja väide põhineb millegi põhjal tehtud järeldustel, samuti vorme, millest nähtub, et kõneleja on olnud sündmuse vahetu tunnistaja. Info järelduslikkust võivad väljendada täismineviku vormid. Näiteks lausest Siin on keegi käinud saab kuulaja teada, et kõneleja käsutada on olnud mingid tundemärgid (asjade paigutuse muutus vms), mille põhjal ta on teinud järelduse, et keegi on siin käinud. Väite põhinemist vahetul kogemusel näitavad osaliselt grammatiseerunud modaalverbid näima ~ näikse, kuulma ~ kuulukse, tundma ~ tunnukse, nt Ta näikse olevat haige. Nähtust, et keelevormis väljendub lisaks infole endale ka info allikas tõendamaks info usaldusväärsust, nimetatakse keeleteaduses evidentsiaalsuseks.


Öeldis

Kõneliik

Eitus ja jaatus on kõneliigi kategooria liikmed. Lause jaatava sisu märkimiseks ei kasutata tavaliselt spetsiaalseid vormivahendeid, ja kui need esinevad, siis väljaspool öeldist. Jaatust märkivad rõhumäärsõnad võivad esineda üksnes vastuses küsimusele, nt Kas sa täna kinno lähed? — Jah. / Jaa. / Jah lähen. / Lähen küll. Seetõttu kõneliigist kui öeldisverbi grammatilisest kategooriast rääkides peetakse silmas eeskätt eitust.

Eitus on lause tähenduskomponent, mis kummutab mingite asjaolude tõelevastavuse, nt Täna ajalehed ei ilmu, või keelab mingi tegevuse, nt Ära tee rumalusi! Eituse mõjualas võib olla kogu lause, nt Ma ei lähe koju, või lause mingi moodustaja, nt Ma ei lähe mitte koju, vaid tööle. Esimest tüüpi eitust nimetatakse lauseeituseks, teist tüüpi eitust moodustajaeituseks.


Öeldis

Kõneliik

Lauseeitust väljendatakse eesti keeles muutumatu eitussõna ei abil, mis vahetult eelneb eitusele omasele verbi lihtvormile, moodustades koos sellega verbi liitvormi, nt ei tee, ei teinud, ei teeks (vt M 99). Eitussõna ei on ajalooliselt endise eitusverbi ainsuse 3. pöörde vorm. Käskivas ning möönvas kõneviisis väljendab eitust osaliselt muutuv eitusabiverb ära (ärge, ärgem, ärgu) koos põhiverbi käskiva kõneviisi vormiga, nt Ära tee rumalusi! Ära-eitust nimetatakse ka keeluks. Eitussõna ei on kaotanud kõik oma kunagised verbi omadused ja paikneb normaaljuhul lauses vahetult öeldisverbi ees, teda ei saa sellest lahutada muude sõnadega, nt Ma homme ei tule, mitte: *Ma ei homme tule. Eitussõna ära verbilisus on suurem, ta pöördub ning võib olla põhiverbist lahutatud muude sõnadega, nt Ära homme tule.

Küsi- ja hüüdlausetes toimib lausealgulise eitava küsi- resp hüüupartiklina ega. Verb on sel juhul eitavas vormis, kuid hüüdlauses võib eitussõna verbi juurest ära jääda, nt Ega ma rumal (ei) ole! Ega siis tema seda teinud (p)ole!, küsilauses siiski mitte, nt Ega te ei käinud seal? Ega te ei lubaks mind läbi? Eitussõnast lähtub ka partikkel eks ‘küllap’. Sellega seletub eitusele iseloomuliku verbivormi kasutamine eks-sõnaga algavates lausetes, nt Eks ta ole. Eks me näe. Eks ta varsti tule. Et tänapäeval eks-sõnal eitavat sisu enam ei ole, siis asendatakse eitusvorm tihtipeale pöördevormiga, nt Eks ta varsti tuleb.

Infiniittarindis vormistab eitust partikkel mitte, mis paigutatakse vahetult infiniitvormi ette, nt Palun teid mitte karjuda! Ta paistab sellest mitte hoolivat. Mitte hoolides sõpradest, kaotame nende usalduse.

Peale eituse enda on eituslausetel mõningaid lisaiseärasusi jaatuslausetega võrreldes. Näiteks on eituslause sihitis alati partitiivis, vrd Ma ehitasin paadi/paati – Ma ei ehitanud paati. See ei kehti moodustajaeituse kohta.


Öeldis

Kõneliik

Moodustaja eitamiseks pannakse selle moodustaja ette tavaliselt eitussõna mitte, kusjuures ka verb jäetakse tavaliselt eitavasse vormi. Nii toimitakse näiteks mitte X, vaid Y -vastanduse korral, nt See ei ole mitte raha, mida ta ihaldab, vaid tunnustus. Verb võib vastanduse korral siiski olla ka jaatavas vormis, nt See on mitte raha, mida ta ihaldab, vaid tunnustus, kuid topelteituse kasutamine on palju tavalisem. Eitav verbivorm on obligatoorne siis, kui eituse mõjualas on öeldisverb ise, nt Kass mitte ei maga, vaid on surnud, mitte: *Kass mitte magab, vaid on surnud, või kui see mõjuala paikneb enne öeldist, nt Mitte isa ei lähe reisima, vaid ema, mitte: *Mitte isa läheb reisima, vaid ema. Moodustajat võib eituse mõjupiirkonda viia ka pelgalt rõhutamise abil, partiklit mitte kasutamata, nt Laps ei vaja maiustusi, vaid armastust. Verb on niisugusel juhul obligatoorselt eitavas vormis.

Kui puudub selge vastandus, siis tuleks üldse hoiduda mitte-eituse kasutusest ja pruukida lauselist eitust. Laused Seadet kasutatakse mitte täie võimusega. Angolas ma olen mitte esimest korda. Me oleme täna mitte viimased. See on mitte minu arvamus. See projekt läheb mitte sotsiaalministeeriumi kaudu on võõrapärasused. Eestipärane on öelda: Sisseseadet ei kasutata täie võimsusega. Angolas ei ole ma esimest korda. Me ei ole täna viimased. See ei ole minu arvamus. See projekt ei lähe sotsiaalministeeriumi kaudu.

Eitusaluse moodustajana võivad esineda ka eitavad proomenid ja adverbid (mitte keegi, mitte miski, mitte mingisugune, mitte kuskil, mitte üldse jne). Täislauses on partikkel mitte fakultatiivne. Selle puudumisel näidatakse eituse mõjualasse kuulumist pelgalt rõhutamise teel. Nt Ta ei käi (mitte) kuskil. Mind ei häiri (mitte) miski. Sa ei armasta mind (mitte) üldse. Verb on mõlemal juhul eitavas vormis. Üldindefiniitne adverb (üldse, sugugi, kuidagi jne) võib mõnes kontekstis ära jääda, mille tulemuseks on partikli mitte kasutamine verbi eitust tugevdava elemendina, nt Ma kohe mitte üldse ei taha seda lubada – Ma kohe mitte ei tahaks seda lubada.

Emfaatilistes lausetes kasutatakse lausealgulise esiletõstetud moodustaja eitamisel eitussõna ei, mis on tõstetud verbi juurest lausealgulise moodustaja ette, nt Ei mina seda tee! Partiklit ei kasutatakse ka pronoomenite ja adverbide puhul lakoonilistes vastuslausetes paralleelselt partikliga mitte, nt Keda sa nägid? – Mitte ~ ei kedagi!

Ühendavalt rinnastatud moodustajate eitamisel pannakse eitussõna iga rindliikme ette, kui tahetakse igaüht rõhutatult eraldi eitada. Seejuures lahtise loendi puhul korratakse iga rindliikme ees eitussõna ei, nt Ta ei söö ei liha, ei kala, ei puuvilja. Kinnise loendi puhul asendatakse viimane ei eitava sidesõnaga ega, nt Seal polnud enam ei loomi ega linde. Kui ei peeta vajalikuks iga rindliiget eraldi esile tõsta, piirdutakse kinnise loendi puhul üksnes eitussõnaga ega või koguni vaid eitava verbivormiga, nt Televiisorit ei tohi panna ei kütteseadmete juurde ega sektsioonkappi ~ Televiisorit ei tohi panna kütteseadmete juurde ega sektsioonkappi ~ Televiisorit ei tohi panna kütteseadmete juurde ja/või sektsioonkappi.

Lausete rinnastuse korral võib ei paikneda kas verbi või lause ees, nt Ta ei joo ega suitseta. Ei ta joo ega suitseta. Sidesõna ega kasutust rindosalause ees peeti varem obligatoorseks, kui eelnev rindosalause oli eitav. Tegelikku pruuki arvestades ei tasuks siiski lausa vääraks pidada ka ja/ning kasutust ega asemel, ehkki eelistada tuleks mõistagi ega. Nt Ta ei hooli sinust ega (halvem: ja ei) mõtle ka oma perele. Ega võib eitada rindosalauset ka siis, kui eelnev osalause on jaatav. Sel juhul on ega ning ja ei täiesti võrdväärsed, nt See, mis oli, on möödas ega (= ja ei) tule enam kunagi tagasi

Vormilt eitaval lausel võib vahel olla hoopis jaatav sisu. Lause võib eitav olla näiteks viisakuskaalutlustel, nagu eespool vaadeldud küsilausetes Ega teil külm ei ole? Ega/kas te ei lubaks mind läbi? Mõnel juhul võib jaatava sisu edastamiseks kasutada nii jaatavat kui ka eitavat verbivormi, nt mööndlauseis: Mida sa ülemusest ka arvad = ei arva, käsu pead ikka täitma, ja kuni-ajalauseis: Töölised streigivad, kuni juhtkond on rahuldanud nende nõudmised = pole rahuldanud nende nõudmisi.


Alus

Aluseks on harilikult nimisõna(fraas) nimetavas või osastavas käändes, nt Poiss loeb raamatut. Miili on meeldiv inimene. Rabas leidus pohli ja jõhvikaid.

Aluseks võib olla ka: a) mis tahes muu sõnaliigi sõna (või fraas), kui see esineb nimisõna tähenduses, vastates küsimustele kes? mis? keda? mida?, nt omadussõna: Virgad said kiita, laisad laita; hulgasõnafraas: Kaks meest astus tuppa. Linnas liigub palju sõjaväelasi; b) da-lühend, nt Mõtelda on mõnus; c) osalause, nt On tore, et sa tulid.


Alus

Täis- ja osaalus

Nimetavas käändes alust nimetatakse täisaluseks ehk totaalsubjektiks. Täisalus on tüüpiline alus, mis paikneb normaaljuhul lause algul ja ühildab endaga öeldisverbi isikus ja arvus, nt Ma loen raamatut. Me loeme raamatut.

Osastavas käändes alust nimetatakse osaaluseks ehk partsiaalsubjektiks. Osaalus ei ühilda endaga öeldisverbi. See jääb alati ainsuse 3. pöördesse, nt Tänavanurgal seisis inimesi.

Täisalus võib esineda mis tahes tüüpi lauses, osaalus aga ainult olemasolu-, omaja- ja kogejalauses ning lähteseisundit markeerivas tulemuslauses. Kui kontekst ei nõua teisiti, siis nende lausete algul on teadaolevat kohta, aega, omajat vms väljendav määrus, alus aga paikneb uue info kandjana lause lõpus, nt Vaadis on bensiin/bensiini. Hilisõhtul tulevad head mõtted / tuleb häid mõtteid. Kas sul on uued margid / uusi marke?

Alus on alati osastavas sisult eitavas või kahtlevas (olemasolu-, omaja- jm) lauses, nt Laual pole raamatut. Kas on mõtet seda teha? Juhanist ei saanud teadlast. Kui lause on küll vormilt eitav, kuid sisult jaatav, võib alus olla ka nimetavas käändes, nt Mis mõtted talle pähe ei tule! Alusega tähistatu olemasolu ei eitata ka vastandava mitte .. vaid -ühendi korral, nagu Laual pole (mitte) raamatud (, vaid ajakirjad).

Sisult jaatavas (olemasolu-, omaja- jm) lauses võib osaalus esineda siis, kui ta märgib ainet, abstraktmõistet või piiritlemata hulka, nt Klaasis on vett. Meil on lootust. Aias kasvas lilli. Osastav jätab koguse või hulga ebamääraseks, kaasneda võib vähesus- või osalisusvarjund (Klaasis on vett ~ natuke vett). Enamasti saab samade sõnade puhul kasutada ka nimetavat käänet, v.a mõningate verbide puhul, nagu piisama, jätkuma, immitsema, tunduma jt, mis nõuavad osaalust. Nimetav kaotab küll vähesus-osalisusvarjundi, kui see esineb (vrd Külas elab ukrainlasi - Külas elavad ukrainlased), kuid sageli on siin täisaluse tähenduslik erinevus osaalusest vähe märgatav või puudub hoopis (vrd Aknast hoovas tuppa külma õhku - Aknast hoovas tuppa külm õhk).


Alus

Aluseta laused

Alus võib lausest puududa kas väljendusökonoomia või sisu tõttu. Esimest tüüpi laused on aluseta lünklaused, teist tüüpi laused aga aluseta vaeglaused. Lünklauses on alus hõlpsasti juurdemõeldav. Näiteks lauses Tahan teda näha on alus mina kõneleja poolt ära jäetud ja kuulaja poolt juurdemõeldav sellepärast, et piisavat infot tegija kohta annab juba öeldisverbi 1. pöörde tunnus. Lünka jätta ja täita võimaldab ka kontekst. Näiteks kuivõrd küsilausest Mida teeb preili Agnes? juba selgub, kelle kohta vastust saada tahetakse, võib täislause Preili Agnes õpetab lapsi asemel vastata väljajättelise lausega Õpetab lapsi.

Vaeglauses puudub alus sisulise ebamäärasuse tõttu ega ole seetõttu juurdemõeldav. Aluseta vaeglaused jagunevad üldisikulisteks, umbisikulisteks ja isikuta lauseteks.

Üldisikulises lauses väidetakse, et öeldu kehtib kelle tahes (s.o üldisiku) kohta. Öeldisverb on harilikult isikulise tegumoe oleviku ainsuse 3. pöördes ning sündmust käsitatakse võimalikuna, mitte tegelikuna. Nt Selle töö teeb ära (‘on võimalik ära teha’) poole tunniga. Seal kuuleb (‘võib kuulda’) huvitavaid asju. Öeldis võib olla ka umbisikulises tegumoes, misjuhul sündmust käsitatakse tavapärasena. Nt Presidendi vastuvõtul kantakse (‘on tavaks kanda’) ordeneid.

    Märkus. Üldisikut võib väljendada ka ainsuse 2. pööre. Sel juhul pole tegemist vaeglausega, sest lauses on või sinna saab lisada aluse 2. isiku pronoomeni näol. Nt (Sa) teed tööd ja näed vaeva, kuid keegi ei pane seda tähele. Külm püsis ning hommikuti pidi veeämbrist jääd raiuma, kui (sa) tahtsid juua saada.

Umbisikulises lauses on tegijaks keegi konkreetne isik, kuid pole öeldud, kes (umbisik); öeldisverb on sel juhul harilikult umbisikulises tegumoes, nt Loetakse raamatut, vahel (eriti argikeeles) ka isikulise tegumoe mitmuse 3. pöördes, nt Räägivad (= räägitakse), et tänavu tuleb külm talv. Kirjutavad igasugust jama kokku.

Isikuta lauses tegija puudub üldse; öeldisverb märgib sel juhul harilikult loodusnähtust või füsioloogilist protsessi ja on isikulise tegumoe ainsuse 3. pöördes, nt Öösel juba külmetab. Väljas tuiskab. Iiveldab.


Sihitis

Sihitiseks on harilikult nimisõna(fraas) osastavas, omastavas või nimetavas käändes, nt Ma kohtasin sõpra. Aednik kasvatas suure kõrvitsa. Loe see raamat läbi.

Sihitiseks võib olla ka: a) muu sõnaliigi sõna või vastav fraas, kui see esineb nimisõna tähenduses, nt omadussõna: Ta ei lausunud ei musta ega valget, hulgasõnafraas: Juku ostis kolm raamatut; b) da- või vat-lühend, nt Ma tahaksin kodus olla. Teadsin seda tehtavat; c) kõrvallause, nt Ma teadsin, et sellest ei tule midagi välja.

Verbe, mis harilikult esinevad koos sihitisega, nimetatakse sihilisteks ehk transitiivseteks verbideks. Sellised on aimama, alustama, arvama, haavama, igatsema, jätma, kaotama, küsima, mäletama jt. Verbid, mis harilikult esinevad ilma sihitiseta, on sihitud ehk intransitiivsed. Sellised on aeguma, elama, haigestuma, istuma, kaduma, lahkuma, nutma, säilima jt. Sihilised verbid võivad vahel esineda ka ilma sihitiseta, nt Nad söövad ja joovad. Eile Kalev kaotas. Ja vastupidi, sihitutel verbidel võib mõnikord olla sihitis, nt Laps nuttis enda hingetuks. Nuta oma nutmised ja rahune. Ta astus pinnu jalga. Väsinud rändur astub üksinda oma teed.


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Osastavas käändes sihitist nimetatakse osasihitiseks ehk partsiaalobjektiks, omastavas või nimetavas käändes sihitist aga täissihitiseks ehk totaalobjektiks.

Osastav on eesti keeles peamine sihitise kääne. Sihitis võib olla osastavas käändes peaaegu kõigi sihiliste verbide korral. Suur hulk verbe (nn partitiivverbid) lubavadki ainult osasihitise kasutamist, näiteks võib öelda ainult: Ma meenutasin minevikku või Leena armastab lapsi, mitte aga: *Ma meenutasin mineviku või *Leena armastab lapsed. Need on verbid, millega väljendatud tegevusel puudub sisemine piir - see tegevus ei jõua mingile kindlale tulemusele ja sel puudub ka kestuspiir. Tüüpilisi partitiivverbe on tundeverbid (alahindama, armastama, kartma, nägema jt), liigutus-puudutusverbid (kehitama, kallistama, peksma jt), kuid siia kuulub muidki verbe (helistama, trahvima, ääristama, alustama, harrastama jt).

Täissihitis esineb osasihitise paralleelvõimalusena vaid niisuguste verbide puhul, mille tegevus võib jõuda mingi tulemuseni. Selliseid verbe nimetatakse aspektverbideks. Sihitise valik oleneb siin kahest asjaolust - tegevuse tulemuslikkusest ja sihitise enda laadist. Kui tegevus on olnud või saab olema tulemuslik (teostunud või teostatav) ja sihitis märgib tervikut (asja, kindlat kogust või hulka), kasutatakse täissihitist. Näiteks lauseis Virve õmbles endale uue seeliku ja Õmble endale uus seelik! on täidetud mõlemad täissihitise valiku tingimused: esimeses lauses on tegevus tulemuseni (teostumiseni) jõudnud, teises jõuab selleni tulevikus, mõlemas lauses esineb asja märkiv sihitis uus seelik. Kui aga üks või mitte kumbki täissihitise valiku tingimus pole täidetud, kasutatakse osasihitist. Näiteks lauses Virve õmbles endale uut seelikut märgib sihitis küll asja, kuid tegevuse tulemuslikkus siit ei järeldu (selle kohta ei võeta seisukohta).

Täis- ja osasihitis vahelduvad ainult jaatavas lauses, eitavas lauses on osasihitis, nt Ma ostsin leiva/leiba - Ma ei ostnud leiba. Täissihitise jätab osasihitiseks muutmata üksnes mitte .. vaid -eitus, nt Ta ostis maasturi - Ta ei ostnud mitte maasturi, vaid paadi.

Leidub ka üksikuid verbe, nagu ammendama ja andestama, mis väljendavad seda, et tegevus on teostumiseni jõudnud, ning millel seetõttu saab olla ainult täissihitis. Nt Ta andestas mulle solvamise/*solvamist.


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Täis- ja osasihitise valiku probleeme

Osa- või täissihitise valik on komistuskiviks eriti neile, kellele eesti keel pole emakeel või esimene keel. On siiski mõningaid piirijuhtumeid, kus eestlanegi kipub vahel kahtlema, kumba objektivarianti kasutada.

1. Kui tegevuse tulemus on ajutine, võib tegevust pidada nii tulemuslikuks kui ka mittetulemuslikuks ning kasutada nii täissihitist kui ka osasihitist, nt Anna mulle pliiats = Anna mulle pliiatsit. Anna käsi = Anna kätt. Keerasin lehe = Keerasin lehte. Laena talle lips = Laena talle lipsu. Volitan Jüri Silgu minu palga välja võtma = Volitan Jüri Silku minu palga välja võtma. Korrigeerisime maksegraafiku = maksegraafikut.

2. Seisundiverbide puhul kasutatakse harilikult osasihitist, nt Ta tundis elust rõõmu. Seisundiverbide hulka kuulub ka verb sisaldama, mistõttu temagi puhul on loomulik kasutada osaobjekti, nt Aruanne sisaldab andmeid kaitsekulutuste kohta. Täielikkuse või komplektsuse rõhutamiseks võib lisada sihitisele sõna kõik, aga sihitise jätta ikka tema põhivormi, s.o osastavasse käändesse, nt Aruanne sisaldab (kõiki) andmeid kaitsekulutuste kohta. „Kirjakeele teataja” sisaldab (kõiki) VÕKi otsuseid aastaist 1979–83. Siiski on sisaldama neid väheseid seisundiverbe, mille puhul on peetud võimalikuks toonitada täielikkust täisobjektiga, eriti kui see täielikkus millestki muust ei selgu. Seega siis on võimalik öelda nii Aruanne sisaldab andmed kaitsekulutuste kohta kui ka Aruanne sisaldab andmeid kaitsekulutuste kohta. Esimene lause toonitab täielikkust, teine jätab selle ebamääraseks.

    Märkus. Täissihitisega lausest, mille öeldisverb on oleviku vormis, järeldub, et tegevus viiakse lõpule tulevikus. Seetõttu kasutatakse selliseid lauseid tuleviku väljendamiseks, nt Kas sa tood selle raamatu mulle tagasi? Ostame sulle poest uue palitu. Seisundiverbide kohta see siiski ei kehti, nt lause Aruanne sisaldab andmed kaitsekulutuste kohta on samasugune olevikulise tähendusega lause kui Aruanne sisaldab andmeid kaitsekulutuste kohta.

3. da-tegevusnime laiendava sihitise käände valikut mõjutab peale tegevusnime enda ka tegevusnime põhiverbi tähendus ja vorm. Kui da-tegevusnimi laiendab (tulemuseta, jätkuvat tegevust väljendavaid) tundeverbe (kartma, armastama jne), on da-tegevusnime sihitis alati osastavas, vrd Ta sõlmis lepingu/lepingutTa kartis sõlmida lepingut.

Soovimist, tahtmist või kavatsemist väljendavate verbide (jõudma, kavatsema, laskma, lubama, soovima, suutma, tahtma, tohtima jt) puhul võib esineda nii osa- kui ka täissihitis, kuid võimalik tõlgenduserinevus on ebaoluline. Nt Soovin osta seda raamatut ~ selle raamatu. Tahan saata sõbrale pakki ~ paki. Kui da-tegevusnime põhiverb on eitav, on da-tegevusnime laiendav sihitis osastavas, nt Ma ei soovi osta seda raamatut.


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Täissihitis omastavas või nimetavas käändes

Täissihitise põhikujuks on omastav kääne, nt Isa viis lapse lasteaeda, kuid teatud tingimustel esineb täissihitis nimetavas käändes:

  1. kui täissihitis on vormilt või sisult mitmuslik, nt Isa viis lapsed lasteaeda. Isa viis kaks last lasteaeda (vrd Isa viis ühe lapse lasteaeda, teise kooli);

  2. kui öeldisverbiga väljendatakse käsku, nt Vii laps lasteaeda! Laps lasteaeda viia!;

  3. kui öeldisverb on umbisikulises tegumoes, nt Laps viiakse lasteaeda;

  4. kui täissihitis laiendab da-tegevusnime, nt Isa ülesandeks jäi laps lasteaeda viia.


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Vormilt ja/või sisult mitmuslik täissihitis

Mitmuslikkuse ja käsu korral aga esineb kõikumisi olenevalt sellest, kui selgelt mitmuslikkus ja käsk avalduvad.

Täissihitis on alati nimetavas, kui ta on mitmuse vormis, nt Isa viis lapsed lasteaeda. Selge sisulise mitmuslikkuse tõttu on alati nimetavas ka põhiarvsõnad alates kahest, nt Ema viis oma kaks last lasteaeda, murdarv poolteist, nt Ta ostis poolteist kilo banaane, ligikaudset hulka märkivad sõnad mitu, paar, paarsada, kümmekond, sadakond jt, nt Paneme paar õuna tasku. Nende sõnade oluliseks tunnuseks on see, et nende laiend on alati ainsuses (kaks meest, mitte: kaks mehi). Alati nimetavas on ka asesõna kõik, nt Tütar rääkis mulle kõik ära.

Mitmuslikkus ehk hulgatähendus ei ole enam nii selge murdarvude pool, veerand ja kolmveerand puhul. Need on täisihitisena harilikult samuti nimetavas, kuid võimalik on ka täissihitise põhireegli kohane omastavaline kasutus, seega nt Olga sõi ära veerand = veerandi jäätist.

Kahesuguselt käitub sõna tosin. Selle loendatavaid asju väljendav laiend võib olla nii ainsuses, nt tosin õuna, kui ka mitmuses - tosin õunu. Ainsusliku laiendi korral käitub tosin nagu arvsõna ja on täissihitisena alati nimetavas: Ostsin turult tosin õuna. Kui aga laiend on mitmuses, käitub tosin nagu hulganimisõna, eelistades omastavas käändes laiendit: Ostsin turult tosina õunu (vt ka järgmine lõik).

Hulga- ja mõõdunimisõnad rühm, grupp, hulk, meeter, tükk, osa, enamik, klaas/klaasitäis jt (mille loendatav laiend on alati mitmuses, s.o hulk mehi, mitte hulk meest) on juba niisugused sõnad, mis väljendavad rohkem asju kui hulki. Seetõttu on nende puhul põhiline omastavaline täissihitis (muude nimetavat eeldavate tingimuste puudumisel), nt Ostsin poest liitri piima. Keelekasutuses võib aga kuulda ka nimetavat, nt Ostsin poest liiter piima, mis näitab, et hulgatähendusest siin siiski päris mööda ei vaadata. Nn sihitisekäändeliste määruste puhul on nimetav koguni eelistatav, nt Ootasin tükk/natuke aega (SÜ 61). Kuigi ka edaspidi võiks eelistada hulganimisõnalise sihitise põhireeglikohast, s.o omastavalist kasutust, ei saa nimetavalist kuju paralleelvõimalusena siiski välistada. Hoiduda tuleks aga nimetava kasutamisest siis, kui nimisõnal on täiend, mis osutab esemelisusele, mitte kogusele.

EelistatavVõimalikVäär
Joon tassi kohvi.Joon tass kohvi.Joon väikene tass kohvi.
Ostis purgi õlut.Ostis purk õlut.Ta ostis suur purk õlut.
Tegin terve rea pilte.Tegin terve rida pilte.
Võtsid hulga mehi vangi.Võtsid hulk mehi vangi.
Ostsin meetri riiet.Ostsin meeter riiet.
Tõin enamiku lapsi saali.Tõin enamik lapsi saali.

Arvsõna üks käitub täissihitisena oma ainsuslikkuse tõttu teistest arvsõnadest erinevalt, olles täissihitise üldreegli kohaselt (mittekäskivas alusega lauses) omastavas käändes, nt Ostsin ühe raamatu. Mõõduverbide maksma, kaaluma jms laiendina esineb siiski ka arvsõna üks nimetavalist kasutust, nt Pliiats maksab üks kroon. Leib kaalub üks kilo. Sellistes lausetes ei ole üks tegelikult sihitis, vaid määrus, ning mõõduverb ei väljenda mitte objektile suunatud tegevust, vaid suhet. Vrd Pliiats maksab üks kroon = Pliiatsi hind on üks kroon. Leib kaalub üks kilo = Leiva kaal on üks kilo. Loeng kestab üks tund = Loengu pikkus on üks tund. Kuigi ka sihitisekäändelised kvantumi- ning kestusmäärused käituvad üldjuhul sihitisetaoliselt (SÜ 61), on niisugusel juhul lubatud mõlemad võimalused: Pliiats maksab üks kroon = ühe krooni. Leib kaalub üks kilo = ühe kilo. Loeng kestab üks tund = ühe tunni.


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Täissihitis käsklauses

Täissihitis on alati nimetavas käändes, kui öeldisverb on käskivas või möönvas kõneviisis, nt Vii laps lasteaeda! Mina viigu laps lasteaeda. Käsku võib väljendada ka teisiti kui käskiva kõneviisi abil. Neilgi juhtudel on täissihitis tavaliselt nimetavas käändes, nt Võti siia (anda)! Ma palun/käsin teid võti siia anda. Eks andnud siis võti siia!

Kui käskiva kõneviisi tähenduses kasutatakse kindlat kõneviisi, siis on täissihitis erandlikult omastavas, nt Teeme vaheaja! Te lõpetate otsekohe vasturääkimise! Vrd Tehkem vaheaeg. Lõpetage otsekohe vasturääkimine!

Kui täissihitis laiendab da-tegevusnime, mis seostub sõnadega käskima ja paluma, siis on ta alati nimetavas vaid vahetu käsu korral, käsu refereerimise puhul võib aga kasutada nii nimetavat kui ka omastavat, vrd Palun näidata talle istekoht kätte (käsk) - Ma palusin näidata talle istekoht/istekoha kätte (käsu refereering). Selge käsuga, mitte käsu refereeringuga on tegu näiteks järgmistes lausetes: Palun kaasa võtta isikut tõendav dokument (mitte: dokumendi). Käsin töötajatel töö lõppedes teha märge (mitte: märke) registrisse. Palume teid läbi vaadata plaan (mitte: plaani).


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Täissihitis aluseta lauses

Nimetavalise täissihitise kasutamine umbisikulise tegumoe ja da-tegevusnime korral tuleneb ühest ja samast tingimusest, nimelt aluse puudumisest. Kui verbivormil puudub alus, vormistatakse aluse taoliselt, s.o nimetavas käändes, temast tähtsuselt järgmine element – (täis)sihitis. Nt Laps viidi lasteaeda. Meil soovitati võtta teine raamat. Minu ülesandeks on lahendada see küsimus. Armastada isamaad on täita oma kohus rahva ees. Jaak astus poodi kavatsusega osta ülikond. Teil tuleb laud ära koristada.

Siin on siiski üks erand. Kui da-tegevusnimi on ise lauses sihitiseks, siis seda laiendav (täis)sihitis on omastavas käändes, nt Kuidas te julgete tõmmata meie vahele võrdusmärgi? (Seda muidugi juhul, kui da-infinitiivi põhiverb ei määra teisiti, vrd Aktsiaseltsi üldkoosolek otsustas esitada pankrotiavalduseAktsiaseltsi üldkoosolekul otsutati (umbis tgm) esitada pankrotiavaldus.) See on tingitud sellest, et da-infinitiivne sihitis (tõmmata) moodustab öeldisverbiga tihedalt kokku kuuluva sisulise terviku, nii et nimisõnaline sihitis (võrdusmärgi) kuulub pigem kogu ühendi verb + da-tegevusnimi (julgete tõmmata) juurde kui da-tegevusnime enda juurde. Et niisugusel ühendil on alus olemas, siis välditakse sihitise vormilist kokkulangemist temaga ning kasutatakse omastavat käänet.


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Erandliku vormivaheldusega asesõnalised sihitised

Sihitise käände valik ei allu osa- ja täissihitise reeglitele mõningate asesõnade puhul.

1. Isikuliste asesõnade mina ~ ma, sina ~ sa, meie ~ me, teie ~ te ja enesekohaste asesõnade enese ~ enda ja iseenese ~ iseenda puhul kasutatakse nimetava käände asemel alati osastavat käänet. Vrd Peeter jäeti mahaMind/sind (mitte: mina/sina) jäeti maha. Vanemad jätsid lapsed kojuVanemad jätsid meid/teid koju. Pese kael puhtaksPese end ~ ennast puhtaks. Pandagu tähele, et see ei kehti 3. isiku asesõna tema ~ ta, nemad ~ nad kohta: Tema jäeti maha (mitte: Teda jäeti maha).

Ka omastava käände asemel võib samade asesõnade puhul kasutada osastavat käänet, kuid see ei ole obligatoorne. Vrd Nad jätsid Peetri mahaNad jätsid mind = minu / sind = sinu maha. Ta pesi kaela puhtaksTa pesi end ~ ennast = enda puhtaks. Leo jootis mehe purjuMees jõi end ~ ennast = enda purju.

2. Siduva asesõna mis puhul võib soovi korral nimetavat käänet kasutada omastava asemel, küsiva asesõna mis puhul aga osastava asemel, nt Siin ongi see raamat, mis = mille ma eile ostsin. Mis = mida te sellest arvate? Mis = mida teha?


Sihitis

Täis- ja osasihitis

Määrusega vahelduv sihitis

1. Verbid käskima, paluma, laskma, lubama, aitama, mida laiendab da-tegevusnimi, võivad seostuda kas sihitise või alalütlevas käändes määrusega. Nt Käskis neid ~ neil minna. Luban teid ~ teil lahkuda.

2. Sihitis väljendab harilikult objekti, millele tegevus on suunatud, või tegevuse tulemust. Vahel võib sihitis väljendada ka kohta või vahendit, mis üldiselt on pigem määruse kui sihitise ülesanne, nt Ta sõidab merd. Nad käisid võrku püüdmas. Juhukasutuste näiteid: Üldiselt ma treppe ei hüppa, harjutan niisama trikke. Käisin eile jalgratast sõitmas. Olen 15 aastat lumelauda sõitnud. Ta jalutab koera. Ta mängib õhtuti arvutit. Selline sihitis ei saa siiski osutada konkreetsele kohale või vahendile, vaid on pigem liigitähenduses. Täiendit niisugusele sihitisele lisada ei saa, sest see kaotaks liigitähenduse.


Öeldistäide

Öeldistäiteks on harilikult omadussõna(fraas) nimetavas käändes või nimisõna(fraas) nimetavas või osastavas käändes, nt Laps on haige. Härra Tamm on kunstnik. Juku on kooli paremaid õpilasi.

Öeldistäiteks võib olla ka muu sõnaliigi sõna (või vastav fraas), kui see esineb omadus- või nimisõna tähenduses: a) hulgafraas, nt Vahetunni kestus on kümme minutit; b) järgarvsõna, nt Kes täna kolmas, see homme teine; tänane teine on aga homme juba esimene; c) kesksõna- ja mata-lühend, nt Nende näod olid küsivad. Teie väited on kergesti ümberlükatavad. Lapsed olid ülimalt pettunud. Töö on veel lõpetamata; d) da-lühend, kui verb olema on tähenduses ‘tähendama’, nt Vähem süüa on (= tähendab) kauem elada; e) kõrvallause, nt Meie soov on see, et sa tuleksid kiiremini tagasi. Esimene mulje temast oli selline, nagu põeks ta mingit rasket tõbe.

Omadussõnaliseks öeldistäiteks, s.o küsimusele missugune? vastavaks öeldistäiteks, võib olla ka nimisõna(fraas) seestütlevas, nt Maja on puust, kaasaütlevas, nt Tüdruk on heledate juustega, või ilmaütlevas, nt Kõik teie väited on usutava tõestuseta.


Öeldistäide

Täis- ja osaöeldistäide

Nimetavas käändes öeldistäidet nimetatakse täisöeldistäiteks, osastavas käändes öeldistäidet osaöeldistäiteks. Osaöeldistäitena võib esineda ainult nimisõnaline öeldistäide. Täis- ja osaöeldistäite vaheldumine ei ole korrapärane ja sellel ei ole kuigi selget sisulist tausta. Põhiliselt kasutatakse täisöeldistäidet.

Osaöeldistäidetena ei pruugi käsitleda omadussõnu lausetes Inimesi on häid ja halbu. Maju on suuri ja väikseid jms. Neid võib pidada täienditeks, mis on oma põhjast lahutatud, et tõsta esile nendega väljendatud uut infot: On häid ja halbu inimesi ® Inimesi on häid ja halbu.

Ainsuse osastavas on öeldistäide siis, kui tema peasõnaks on:

  1. nimisõnad liik, tõug, klass, tüüp, värv, laad, sort, järk, sugu, nägu, mast jms, nt Need kanad on leghorni tõugu. Maja on rohelist värvi. Sa oled ema nägu. Siimu talu mehed on ühte masti;

  2. umbmäärane asesõna miski, nt See on midagi muud.

Mitmuse osastavas on öeldistäide siis, kui tahetakse toonitada, et alusega märgitu on vaid osa öeldistäitega väljendatud hulgast, nt See laud on veel neid väheseid asju, mis tulest puutumata jäid. Kui alus märgib ühte, saab niisugusele öeldistäitele lisada sõna üks, nt Aegna saar on (üks) tallinlaste meelispuhkepaiku. Osa, kuuluvuse väljendamine on osastava käände vanu läänemeresoomelisi funktsioone. Et tänapäeval täidab seda ülesannet enamasti seestütlev kääne, siis kipub ka osaöeldistäidet välja tõrjuma konstruktsioon üks kellestki/millestki: See laud on üks neist vähestest asjadest, mis tulest puutumata jäid. Kui tingimata pole vaja rõhutada, et hulka kuulub muidki liikmeid peale alusega nimetatu, eelistab eestlane siiski täisöeldistäidet. Kuigi on võimalik öelda Peeter ja Joonas on Saaremaa mehi. Hanikatsi on Väinamere laide, on kaugelt tavalisem öelda Peeter ja Joonas on Saaremaa mehed. Hanikatsi on Väinamere laid.


Öeldistäide

Öeldistäite ühildumine alusega

Täisöeldistäide ühildub alusega arvus, kusjuures see ühildumine on erinevalt öeldisverbi ühildumisest harilikult sisuline. Kui alus tähistab ühte, on öeldistäide ainsuses. Kui alus tähistab mitut, on öeldistäide mitmuses.

AinsusMitmus
Laps on haige.Lapsed on haiged.
Teie (viisakusvormina) olete haige.Teie (mitme kohta) olete haiged.
Ma olen eestlane.Me oleme eestlased.
„Jalgratturid” on hea raamat.
Jüri ja Mari on õpilased.
Enamik kartuleid olid mädad.

    Märkus. Aluseta lauses on öeldistäite arvuvorm kõikuv. Kui olema-verb on umbisikulises tegumoes, on öeldistäide umbisikulise tõlgenduse korral mitmuses, nt Soomes ollakse kindlad, et haiguse levitajateks on jänesed, üldisikulise tõlgenduse puhul aga harilikult ainsuses, nt Mida vähem rasvakolesterooli, seda tervem (harva: tervemad) ollakse. Kui öeldistäide laiendab käändelist verbivormi, millel on mitmuslik tegevussubjekt (väljendatud või väljendamata), eelistatakse ainsust. Lausa ainuvõimalik on öeldistäite ainsus vajalikkust või kohustuslikkust väljendavate verbitarindite puhul, nt Autojuhtidel tuleb metsavahelistel lõikudel olla ettevaatlik (*ettevaatlikud); muudel juhtudel pole võimatu ka mitmus, nt Alandlikkus aitab meid/meil olla aus ~ ausad.

Mitmussõnast aluse korral on omadussõnaline öeldistäide erandlikult alati mitmuses, hoolimata sellest, et selline alus märgib ühte, nt Püksid on mustad. Käärid on nürid. Nimisõnaline Öeldistäide on mitmussõnast aluse korral siiski pigem ainsuses, nt Tangid on tööriist. Püksid on riietusese.

Kogu või abstraktmõistet väljendav sõna jääb öeldistäitena ka mitmusliku aluse korral ainsusesse, nt Vennaksed olid kokku terve jalgpallimeeskond. Noored on meie tulevik.

Osaöeldistäide alusega ei ühildu, tema arvuvormi valik oleneb muudest asjaoludest. Nt See kana / need kanad on leghorni tõugu. Ilme / Ilme ja Jaak on parimaid õpilasi meie klassis.


Määrus

Määrused jagunevad terveks reaks all-liikideks, mis väljendavad mitmesuguseid tähendusi:

  1. tegevuse osalisi:

    1. tegijat (tegijamäärus ehk agentadverbiaal), nt Asjatundjate poolt anti tööle eitav hinnang. Ta on kõigist vihatud. Need majad on minu isa ehitatud. See ei ole minu teha;

    2. valdajat (valdajamäärus ehk habitiivadverbiaal), nt Ma kinkisin talle raamatu. Tal on raamat. Ta sai minult raamatu. Andsin raamatu tema kätte. Raamat on tema käes. Sain raamatu tema käest. Jüri sai ema käest teada, et isa on haige. Mul on igav;

    3. vahendit ja abinõu (vahendimäärus ehk instrumentaaladverbiaal), nt Isa lõhkus kirvega puid. Naine ei suutnud juhtunut mõistusega võtta;

    4. kaasnejat (kaasnemismäärus ehk komitatiivadverbiaal), nt Juku mängis koos Mikuga õues palli. Margit käis teatris ilma meheta;

    5. midagi, millele tegevus on sihitud (sõltuvusmäärus ehk rektsiooniadverbiaal), nt Juhataja suhtub inimestesse hästi. Ema rääkis mulle isast. Taat mõtles oma õnnetu elu peale. Jüri abiellus Tuulega. Poiss valmistus eksamit tegema;

  2. tegevuse asjaolusid:

    1. kohta (kohamäärus ehk lokaaladverbiaal), nt Ta sõitis linna. Ta on linnas. Ta tuli linnast. Läksin kuni väravani. Isa tuli tagaukse kaudu;

    2. aega (ajamäärus ehk temporaaladverbiaal), nt Ta oli eile kodus. Isa töötab iga päev hommikust õhtuni. Õde õpib kaks tundi päevas viiulimängu. Peeter käib sageli välismaal. Töö tuleb homseks valmis teha;

    3. kvantiteeti, s.o hulka, mõõtu või määra (kvantumimäärus), nt Nad läksid kolmekesi kinno. Kušett on seitsekümmend sentimeetrit lai. Jüri armastab oma naist väga;

    4. viisi (viisimäärus), nt Rong sõitis kiiresti. Katus langes raginal sisse. Elu veereb nagu hernes;

    5. seisundit (seisundimäärus), nt Ilm läheb külmaks. Peeter töötab õpetajana. Vanaema on gripis. Keerasin sahtli lukust lahti;

  3. sündmuste põhjuslikke seoseid:

    1. põhjust (põhjusmäärus ehk kausaaladverbiaal), nt Mehe käed on külmast kanged. Ta suri kopsupõletikku. Sinu (aegluse) pärast jäime rongist maha;

    2. tingimust (tingimusmäärus ehk konditsionaaladverbiaal), nt Õnnetuse korral tuleb kutsuda kiirabi. Suure näljaga süüakse kõike, mis liigub ja kasvab;

    3. otstarvet (otstarbemäärus ehk finaaladverbiaal), nt See raha on ette nähtud koolimaja ehitamiseks;

    4. mööndust (mööndusmäärus ehk kontsessiivadverbiaal), nt Roheliste protestist hoolimata jätkati tselluloosi tootmist. Raskustele vaatamata saime töö valmis.


      Määrus

      Mõningaid siin loetletud tähendusi võib väljendada ka alus, sihitis ja öeldistäide. Mõnikord on täpselt sama sündmustki võimalik edasi anda kahte moodi, nii et ühel juhul vormistab selle sündmuse üht osalist alus, sihitis või öeldistäide, teisel juhul aga määrus. Vrd Kõrvad (alus) kumisevad - Kõrvus (määrus) kumiseb. Koti rihmad soonivad õlgu (sihitis) - Koti rihmad soonivad õlgadesse (määrus). Juku vilgutas taskulampi (sihitis) - Juku vilgutas taskulambiga (määrus). Ta imestas sõbra kannatamatust (sihitis) - Ta imestas sõbra kannatamatuse üle (määrus). Ürituse sponsor (öeldistäide) oli Muinsuskaitse Selts - Ürituse sponsoriks (määrus) oli muinsuskaitse selts.

      Määrus erineb alusest, sihitisest ja öeldistäitest eelkõige vormilt ja süntaktilistelt omadustelt. Tüüpiline alus, sihitis ja öeldistäide on käändsõna(fraas) nimetavas, omastavas või osastavas käändes. Mittetüüpilise aluse, sihitise ja öeldistäitena esineb hulgasõnafraas, ka osa lauselühendeid ja kõrvallauseid, mitte kunagi aga kaassõnafraas ja määrsõna(fraas). Seevastu määrusena esineb: a) määrsõna(fraas), nt Tüdruk avastas ootamatult, et tal on täiesti ükspuha, kuhu ta saadetakse; b) nimisõna(fraas) kõigis käänetes, nt Terve perekond elas väikeses toas; c) omadussõna(fraas) olevas ja saavas käändes, nt Süda läks kohe kergemaks; d) hulgasõnafraas, nt Auto parandamiseks ei kulunud kahte tundigi; e) kaassõnafraas, nt Läksin pärast tööd ema juurde; f) lauselühend, nt Kutsusin Juku malet mängima. Päikese loojudes läks õhk jahedamaks; g) kõrvallause, nt Oli juba pime, kui vanemad koju jõudsid.


      Määrus

      Määruse õigekeelsus

      Omamise väljendamine

      Eesti keeles on võimalik omamissuhet väljendada kas alalütlevas käändes valdajamääruse ja olema-verbiga või siis aluse ja omama- või evima-verbiga (vt SÜ 9). Esimest, eestipärasemat väljendusviisi sobib kasutada igasuguse omamise näitamiseks. Nt Mul on naine ja kaks last. Tiinal on kena välimus.

      Verb omama koos omajat väljendava alusega on sobiv juriidilise omandisuhte väljendamisel. Nt Minmetals tegeleb Hiinas muldmetallide ja mineraalide impordi ja ekspordiga ning omab seal ka kaevandusi. (~ .. ning tal on seal ka kaevandusi.) Muudel juhtudel tasuks eelistada esimest väljendusviisi: Tal on (mitte: ta omab) kongus nina. Mul ei ole (mitte: ma ei oma) mingit ettekujutust teie tööst. Sellel ei ole (mitte: see ei oma) mingit tähtsust.

      Verb evima (Johannes Aaviku tehistüvi) ei erine tähenduselt omama-verbist. Peale väljendusvahelduse pole selle kasutamiseks vajadust ning seda esinebki väga harva.


      Määrus

      Määruse õigekeelsus

      Mõne kaassõna kasutusest

      Kaassõnade läbi ja üle kasutuses on viimastel aastakümnetel toimunud silmatorkav nihe, osalt ilmselt vene keele eeskujul. Kaassõna läbi on hakatud kasutama valdavalt eessõnana ning seda pruugitakse sellisena nii liikumistee- kui ka vahendi- ja abinõutähenduses. Ka eessõna üle kasutatakse vahel igasuguse liikumistee ning isegi vahendi tähenduses. Liikumistee väljendamisel on eessõna läbi soovitatav kasutada ikkagi üksnes siis, kui tahetakse näidata millestki (ruumist, avausest vms) läbiminekut, nt Kass hüppas läbi akna õue. Läks läbi metsa. Eessõna üle võib kasutada millegi kohal kulgeva liikumistee väljendamisel, nt Lendasime üle Peipsi järve. Liikumistee kui sellise näitamisel aga tuleks eelistada tagasõna kaudu. Ka vahendi ja abinõu väljendamiseks sobivad paremini tagasõnad kui eessõna läbi, eessõnast üle rääkimata.


      HalbHea
      liikumisteeSõitsime laevaga Stockholmi läbi/üle Helsingi. Sõitsime laevaga Stockholmi Helsingi kaudu.
      vahend

      Hommikul teatati läbi raadio, et etendus jääb ära.

      Hommikul teatati raadios ~ raadio kaudu ~ raadio teel, et etendus jääb ära.
      Tänapäeval suheldakse läbi/üle arvuti. Tänapäeval suheldakse arvuti kaudu ~ teel.
      abinõu Vabadus tuleb läbi demokratiseerimise.Vabadus tuleb demokratiseerimise kaudu ~ demokratiseerimise teel ~ demokratiseerimisega.


      Määrus

      Mõne kaassõna kasutusest

      Sõna tänu pole kaassõnana veel täiesti kaotanud oma positiivset tähendust, mistõttu ei ole soovitatav teda kasutada negatiivses kontekstis. Nt Ühel hetkel sain aru, et minu valetunnistuse tõttu (mitte: tänu minu valetunnistusele) võivad kannatada kaks täiesti süütut inimest.


      Määrus

      Mõne kaassõna kasutusest

      Kaasosalisele osutab enamasti kaasaütlev kääne ja sõnad koos ja ühes. Viimased võivad seostuda eessõnadena nimisõnaga või olla määrsõnad. Määrsõnadena võivad nad olla nimisõnast muude sõnadega lahutatud. Vrd Juhan läks koos/ühes naisega kontserdile – Juhan läks naisega (esimest korda) koos kontserdile

      Kui põhiosaliseks on kõneleja või kuulaja, siis võib aluseks olla niihästi ainsuse kui ka mitmuse 1. või 2. isiku asesõna, nt Ma/sa läksin/läksid koos naisega kontserdile - Meie/teie läksime/läksite koos naisega kontserdile.


      Määrus

      Koha väljendamine

      Sise- või väliskohakääne

      Sise- või väliskohakäände valik oleneb üldjuhul koha iseloomust – ruumi väljendamisel kasutatakse sisekohakäändeid, nt Mees astub tuppa. Poiss paneb käed taskusse, pinna puhul aga väliskohakäändeid, nt Näitleja astub lavale. Ta paneb raamatu lauale.

      Kui ruumi ja pinna eristus pole oluline, eriti kui on tegu abstraktsema kohaga, eelistatakse sisekohakäändeid. Nt Lapsed mängisid õues (‘väljas’). Mart astus ülikooli. Keeleinspektsioon kuulub Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalasse.

        Märkus. Sisekohakäänete üldisemat kohatähendust silmas pidades soovitati varem elukoha märkimisel kasutada sõna tänav puhul ainult sisekohakäändeid, nt Ta elab Viru tänavas, kuid: Lapsed mängisid tänaval. Praeguseks on nii rangest nõudest siiski loobutud, nt Ta elab Viru tänavas ~ tänaval. Kolis Preesi tänavasse ~ tänavale. Maksuamet asub Endla tänavas ~ tänaval.

      Kohanimedki väljendavad kohta kui niisugust, mistõttu nende puhul kasutatakse rohkem sisekohakäändeid, ent paljudel juhtudel ka väliskohakäändeid. Vrd Tartusse, Orissaarde ja Jõgevale, Paikusele. Infot kohanimede käänamise kohta leiab ÕSist.

      Kui sõna osutab otseselt või kaudselt sündmusele, siis kasutatakse harilikult väliskohakäändeid, nt Ta on tööl/kalal. Ta läks tööle/kalale. Ta tuli töölt/kalalt. Kuid on ka üksikuid erandeid, nt Ta käis pulmas, sõbral külas, loengul ~ loengus. Toode tuli müüki ~ müügile detsembris.

      Verbi osalema laiendav otseselt tegevustähendusega mine- või us-sõna võib olla peale väliskohakäände (mis on alati õige) ka sisekohakäändes. Nt Osaleb läbirääkimistel ~ läbirääkimistes, programmi koostamisel ~ programmi koostamises, taastamisel ~ taastamises, koolitusel ~ koolituses – kuid: Osaleb koosolekul (*koosolekus), seminaril (*seminaris), kursustel (*kursustes), viktoriinil (*viktoriinis), üritustel (*üritustes).


      Määrus

      Koha väljendamine

      Kus- või kuhu-kääne

      käima nõuab kus-käänet, mitte kuhu-käänet, nt Ma käin Tartus tööl, mitte: *Ma käin Tartusse tööle.

      lahkuma ja väljuma nõuavad kust-käänet, mitte kuhu-käänet, nt Laev lahkub Tallinnast, mitte: *Laev lahkub Helsingisse. Rong väljub Tallinnast, mitte: *Rong väljub Tartusse. Sihtkoha väljendamisel tuleb kasutada verbe minema, sõitma vm. Nt Laev läheb Helsingisse. Rong sõidab Tartusse.

      Ühendites Helistage numbril/numbrile .., Saatke kiri aadressil/aadressile .. on alati õige alalütlev. Alaleütlevat saab sellistes lausetes kasutada vaid siis, kui lauses puudub päris adressaat ning adressaadina mõtestub number või aadress. Nt Helistage numbril (~ numbrile) 737 4408. Saatke kiri aadressil (~ aadressile) Tartu, Kooli 12 – kuid: Helistage mulle numbril (*numbrile) 737 4408. Saatke Reinule kiri aadressil (*aadressile) Tartu, Kooli 12.

      Kutsete vormistamisel kasutatakse kuhu-käändeid nii verbide kutsuma ja paluma kui ka ootama puhul. Nt Ootame Teid Viljandisse (aadressil) Pargi 4a, mitte: Ootame Teid Viljandis (aadressil) Pargi 4a. Olete oodatud kaupluse avamisele – kuid: Olete oodatud külaline kaupluse avamisel.

      Kutsetes, kus on vaja näidata nii koht kui ka seal toimuv üritus, esitatakse tavaliselt mõlemad kuhu-vormis. Tegemist on hõlmavate määrustega. Nt Olete oodatud Väike-Maarjasse keelepäevale. Olete oodatud keelepäevale Väike-Maarjasse. Palume Teid Sakala keskusesse pidulikule koosviibimisele. Palume Teid pidulikule koosviibimisele Sakala keskusesse.

      Üritusenimetusele järgnev kohanimetus võib olla ka kus-käändes, sest seda võib käsitada ka kohanimetuse täiendina. Nt Olete oodatud keelepäevale Väike-Maarjas (s.o .. keelepäevale, mis toimub Väike-Maarjas). Palume Teid pidulikule koosviibimisele Sakala keskuses. (s.o .. pidulikule koosviibimisele, mis toimub Sakala keskuses).

      Kui soovitakse rõhutada, et kutsutav on sündmuse aktiivne osaline, mitte kõrvaltvaataja, väljendatakse sündmust tegevusnimega. Vrd Palume Teid Kadrioru lossi NN-i näituse avamisele. Palume Teid 12. mail 2007 Kadrioru lossi NN-i näitust avama.

      Kus- ja kuhu-kääne vahelduvad ka verbide ehitama, rajama, looma jt puhul. Nt Tallinnas ~ Tallinna(sse) ehitati uus dignostikakeskus (väide Tallinnas toimunu kohta). Uus diagnostikakeskus ehitati Tallinna(sse) (väide uue diagnostikakeskuse kohta).


      Määrus

      Koha väljendamine

      Kus- või kust-kääne

      Eesti keel kasutab kust-väljendust ka sellisel juhul, mil tegelikku eraldumist ei toimu, erinevalt näiteks paljudest indoeuroopa keeltest, kus niisugusel juhul kasutatakse kus-väljendust. Nii kasutatakse kust-käänet verbidega otsima ja leidma, info siiret väljendavate verbide puhul jm. Nt Kava leiate kutse pöördelt. Loe pakendilt kasutusjuhendit. Ta avas raamatu juhuslikult leheküljelt. Küsi infot teabepunktist.


      Määrus

      Koha väljendamine

      Vahend või koht

      Eesti keeles väljendatakse vahendit eelkõige kaasaütleva käändega, nt Ta kirjutab pliiatsiga, erinevalt soome keelest, kus vahendikäändeks on kujunenud alalütlev, nt Hän kirjoittaa lyijykynällä. Kuid on asju, mida võib nendega seotud tüüptegevuste korral käsitada lisaks vahendile ka kohana ning tähistada nii või teisiti. Mõlemat moodi käsitatakse näiteks mõningaid muusikariistu: Ta mängis viiulil ~ viiuliga, suupillil ~ suupilliga üht kurba lugu.

      Arvuti jm masinate puhul, mille sees midagi töödeldakse, on olenevalt tegevusest võimalik kas nii koha- kui ka vahenditõlgendus või siis ainult koha- või vahenditõlgendus. Nt Arvutiga ~ arvutist (*arvutilt) on võimalik saata lühisõnumeid mobiiltelefonile. Mängib arvutiga ~ arvutil ~ arvutis kaardimängu. Töötab arvutiga (*arvutis). Sisestab andmeid arvutisse. Peseb riideid pesumasinaga ~ pesumasinas.

      Liiklusvahenditest on auto, rongi, laeva ja lennuki puhul ainuvõimalik kaasaütlev, rataste puhul ka alalütlev. Nt Me sõidame bussiga või rongiga Tartusse, laevaga Helsingisse ja lennukiga Pariisi. Ta sõitis jalgrattaga ~ jalgrattal Piritale.


      Määrus

      Aja väljendamine

      Ajamääruse kääne

      Ajamääruse kääne

      Ajamäärus, mis vastab küsimusele millal?, on harilikult kas alalütlevas või seesütlevas käändes, nt Me elame sündmusrikkal ajal. Peeter läheb sügisel kooli. Vanas eas kipuvad haigused kallale. Videvikus läheb juba külmaks. Minevikus oli kõik teisiti.

      Mõnel juhul on võimalik nii alalütlev kui ka seesütlev.

      1. Kuu laennimetus ilma kuupäevata on seesütlevas, kuupäevaga alalütlevas. Nt Tänavu on mul puhkus maikuus. 2004. a veebruaris oli kõva külm. 8. veebruaril on Leili sünnipäev.

        Kuu rahvapärane nimetus on sees- või alalütlevas, sõna kuu ise on alalütlevas. Nt Lehekuus ~ lehekuul puhkevad õide ka õunapuud. Sõiduautosid müüdi eelmisel kuul 964, veoautosid 107.

      2. Võrdselt võimalikud on (sajandi, aasta, päeva, ..) lõpus ~ lõpul, alguses ~ algul, samuti kvartalil ~ kvartalis, ajavahemikul ~ ajavahemikus, etapis ~ etapil. Nt Uue aasta alguses ~ algul pakkus päevadeks seltskondlikku vestlusteemat teleprogrammi kirumine. USA majandus kasvas esimesel kvartalil ~ esimeses kvartalis 2,8 protsenti. Samas ajavahemikus ~ samal ajavahemikul oli Telia siia investeerinud 400 miljonit krooni.

      Ajamääruse kääne on ka nimetav. Nimetava käände kasutus seletub vähemalt osaliselt sellega, et ajatähendus ilmneb enamasti juba ajamäärusena esinevate sõnade endi tähendusest, mitte niivõrd nende sõnade käändest. Nimetava kasutus ajamääruse käändena näitab kasvutendentsi. Nimetavat kasutatakse:

      1. sõnade kord, aasta, kuu, nädal, päev, õhtu puhul rööpselt alalütlevaga. Nt Viimane kord = viimasel korral tegid sina välja. Eelmine aasta = eelmisel aastal oli soe talv. Pühapäev = pühapäeval on poed kinni;

      2. sõnade kord, päev, tund, minut, sekund puhul, kui neid laiendab iga. Nt Iga kord on see erinev. Iga tund teeb maakeral 57 last enesetapukatse. Kui tahad leiba teenida, pead end iga minut maksma panema. Söön kala iga päev – kuid: Ta käib iga õhtu = igal õhtul jalutamas. Raamatumess toimub iga aasta = igal aastal;

      3. aastaarvude puhul, kui neile ei järgne sõna aastal. Nt See juhtus (aastal) tuhat üheksasada kakskümmend neli (= aastal 1924). – kuid: See juhtus tuhande üheksasaja kahekümne neljandal aastal (= 1924. aastal);

      4. kellaaega väljendavate ühendite korral. Nt Tunnid algavad (kell) pool üheksa.

      NB! Kuupäeva väljendamisel on kõnekeeles hakatud kasutama alalütlevas käändes järgarvu asemel kümnest suuremate arvude korral nimetavas käändes põhiarvu ning väiksemate arvude korral nimetavas käändes järgarvu. Nimetava kasutus on laienemas ka aastatele ja sajanditele ning isegi ajaväljendeist väljapoole. Ehkki selline tendents ei ole vastuolus keele loomuliku arenguga, püüdkem siiski mitte unustada ka traditsioonilist väljendusviisi.

      HalbHea
      Koosolek on kakskümmend neli jaanuar.Koosolek on kahekümne neljandal jaanuaril.
      Koosolek on teine/kümnes jaanuar.Koosolek on teisel/kümnendal jaanuaril.
      Minu naine on sündinud kakskümmend aprill tuhat üheksasada nelikümmend kaks aasta.Minu naine on sündinud kahekümnendal aprillil tuhande üheksasaja neljakümne teisel aastal.
      Kaheksateist sajand hakkas keemiatööstus arenema.Kaheksateistkümnendal sajandil hakkas keemiatööstus arenema.
      Norra oli teatesuusatamises kaksteist.Norra oli teatesuusatamises kaheteistkümnes.


      Määrus

      Aja väljendamine

      Muid ajaväljendeid

      Kellaaja väljendamisel tuleks kasutada kaassõna läbi, mitte üle. Nt Kell on kümme minutit kaks läbi (või: Kell on kümme minutit kolme peal), mitte: Kell on kümme minutit üle kahe.

      Täna, hetkel, momendil. Täna kasutamine sõnade praegu, nüüd, tänapäeval asemel on bürokraatiakeele ilminguid. Nt Täna (parem: praegu) teevad käitusfirmad üle 50 protsendi sadama tööst, kuid erastamist kui sellist ei ole sadamas veel olnud. Täna (õige: praegu) on „Aktuaalne kaamera” eetris iga päev. Täna (parem: tänapäeval) kuuluvad Eesti Autorite Ühingusse kõik tuntumad Eesti heliloojad ja laulusõnade kirjutajad.

      Ei tasuks liialdada ka sõnade hetkel ja momendil kasutamisega. Nt Tehnilise järelevalve ametist saadud info kohaselt puuduvad käesoleval hetkel (parem: praegu) konkreetsed eeskirjad, mis reguleeriksid pürotehnika müüki. Helistasin, kuid ülemus oli momendil (parem: parajasti) hõivatud.

      Kaasaeg tänapäev. Kaasaeg, kaasajal, kaasaegne osutavad samaaegsusele, seejuures ka minevikus. Nt Kreutzwaldi kaasajal, Kreutzwaldi kaasaegsed. Tänapäeval/praegusajal (mitte: kaasajal) loetakse vähem raamatuid kui varem. Ehitati moodne/ajakohane (mitte: kaasaegne) postitöötlemiskeskus.

      Ajavahemiku väljendamisel algus- ja lõpukuupäevaga on järgmised võimalused: Üritus toimub 7.–17. oktoobril = 7.–17. oktoobrini = 7. kuni 17. oktoobrini. Kahe järjestikuse päeva puhul on lisavõimalus: Üritus toimub 7. ja 8. oktoobril.


      Määrus

      Sihitisekäändelised määrused

      Osa kestust ning hulka või mõõtu väljendavaid määrusi langeb vormilt kokku sihitisega. Nad esinevad sihitise käänetes - nimetavas, nt Oota viis minutit!, omastavas, nt Ootasin ühe minuti, ja osastavas, nt Ma ei oodanud minutitki, kusjuures üht või teist käänet tingivad siin paljuski samad asjaolud, mis sihitise puhul. Määrustena ei vasta nad aga mitte sihitise küsimustele kes? mis? kelle? mille? keda? mida?, vaid küsimustele kui kaua? ja kui palju? ning esinevad lauses ka sihitute verbide laiendina. Nimetava (või omastava) vaheldumine osastavaga on nagu sihitise puhulgi võimalik vaid jaatavas lauses, eitavas lauses on sihitisekäändeline määrus enamasti osastavas, nt Juku suusatas viis kilomeetrit (ühe kilomeetri) / viit kilomeetrit (ühte kilomeetrit) – kuid: Juku ei suusatanud viit (ühte) kilomeetritki. Osastavat ei nõua üksnes mitte .. vaid -eitus, nt Juku ei suusatanud mitte viis kilomeetrit (ühe kilomeetri), vaid kolm.

      Nimetavas või omastavas käändes määrus väljendab (täpselt või umbkaudu) piiritletud kvantumit (kestust, kordade arvu, hulka või mõõtu), nt Ootasin paar nädalat temalt kirja. Ta on neli korda Leedus käinud. Heitsin korra pilgu enda ümber. Vanaisa jalutab igal õhtul mõne kilomeetri.

      Osastavas käändes määrus on tunduvalt haruldasem kui osastavas käändes sihitis. See esineb:

      1. mitmusliku määrusena, väljendades piiritlemata kvantumit, nt Juku tavatses terveid tunde lesida ja lakke vahtida. Raamat maksab krosse. Kraana kaalub tonne;

      2. järgarvu sisaldava määrusena, nt Ta ootab siin juba teist tundi. Käisin tänavu esimest korda välismaal. Juku suusatas alles kolmandat kilomeetrit.

      Määrus on ainsuse nimetavas või omastavas vastavalt sihitise reeglitele, vrd Poiss suusatas terve koolivaheaja - Suusatati terve vaheaeg. Ema ootas mõne minuti - Oota mõni minut! Isa kavatses vaadata mõne minuti televiisorit - Isa astus tuppa kavatsusega vaadata mõni minut televiisorit.

      Omastava asemel on nimetavas põhiarvud alatest kahest, murdarvud poolteist, pool, veerand ja kolmveerand, ligikaudset hulka märkivad sõnad mitu, paar, paarsada, kümmekond, sadakond jt, nt Juku suusatas kaks tundi (veerand tundi, paar tundi).

      Määrusena on eelistatavalt nimetavas ka mõõdunimisõnad tükk (puht kvantitatiivses tähenduses), natuke, ivake jne, nt Ootasin tükk/natuke aega vastuvõtjat.


      Määrus

      lt-määrused

      Mitme määruseliigi, eriti aja-, viisi- ja kvantumimääruse vormistamisel asendatakse pahatihti nende traditsiooniline esinemiskuju (liiteta määrsõna, nimisõna mingis käändes või koos kaassõnaga, des-vorm) lt-liitelise määrsõnaga: koheselt pro kohe; üheaegselt, samaaegselt, õigeaegselt pro ühel ajal, samal ajal, õigel ajal; esmakordselt, teistkordselt, paljukordselt, veelkordselt pro esimest korda, teist korda, palju kordi, veel kord; ligikaudselt pro ligikaudu; aastaringselt pro aasta ringi; eelnevalt pro enne, järgnevalt pro pärast, igapäevaselt pro iga päev jne. See on tarbetu ja mõjub sageli bürokraatlikuna. Nt See töö tuleb koheselt (parem: kohe) lõpetada. Aruanne esitati õigeaegselt (parem: õigel ajal). Saak ületab keskmise kahekordselt (parem: kaks korda). Puuvilja müüakse aastaringselt (parem: aasta ringi). Noor lauljatar on juba üle-eestiliselt (parem: üle Eesti) tuntud. President kirjutab omakäeliselt (parem: oma käega) alla. Kõike tuleb teha inimest arvestavalt (parem: arvestades).


      Määrus

      Seisundimäärus olevas ja saavas käändes

      Omadust ja seisundit väljendab lisaks öeldistäitele, s.o olema-verbi nimetavas või osastavas käändes laiendile, ka seisundimäärus, mis enamasti on olevas või saavas käändes, nt Mart töötab insenerina. Mart jäi haigeks. Läheduse tõttu öeldistäitele on sellist määrust vahel nimetatud ka öeldistäitemääruseks.

      Oleva käändega väljendatakse olukorda, milles ollakse. Kuid harilikult pole see mitte põhiolukord ise, vaid põhitegevuse või -olukorraga kaasnev olukord, nt Epp käis haigena tööl. Ta võttis visiidist osa presidendi nõunikuna. Öeldistäite kombel olema-verbi laiendina ja põhiolukorda väljendavana olevas käändes seisundimäärust kasutada ei saa. Võib küll öelda Ta on haigena voodis, kuid mitte *Ta on haigena. Selles suhtes erineb eesti keel soome keelest, kus sellised laused on täiesti võimalikud: Hän on sairaana. Küll aga võib olevas käändes määrus laiendada püsimist, toimimist või näimist väljendavaid verbe, nt Epp näis haigena. Ilm püsis ilusana. Peeter töötas õpetajana. Pööningut kasutati hoiuruumina.

      Näimis- ja püsimisverbide laiendina võib omadussõnaline seisundimäärus olla ka nimetavas käändes, st ühilduda alusega käändes. Nt Ta näis haigena ~ (olevat) haige. Paljud asjad tundusid veel eile mõttetuna ~ (olevat) mõttetud. Tuba paistab puhtana ~ (olevat) puhas. Ilm püsis ilusana ~ ilus.

      Hoidmisverbe laiendav omadussõnaline määrus võib lisaks olevale käändele olla omastavalise sihitise korral omastavas ja nimetavalise sihitise korral nimetavas käändes, st ühilduda sihitisega käändes. Nt Püüame hoida messi õhkkonna (om) töisena ~ töise. Tiina pidas oma riided (nim) puhtana ~ puhtad – kuid: Me ei suutnud hoida messi õhkkonda (os) erksana.

      Saav kääne väljendab eelkõige tulemust, s.o seda, milleks või milliseks saadakse, ning seostub muutumis- või muutmisverbidega, nt Eedi jäi haigeks. Ta külmetas end haigeks. Poiss kasvas meheks. Ema kasvatas poisi meheks. Mõnel juhul on olemis- ja saamistõlgenduse erinevus väike ning oleva või saava käände valik vaba. Nt Palun võtta mind tööle õpetajaks ~ õpetajana.

      Saavas käändes nimisõna kasutatakse ka juba käes oleva olukorra (seisundi või omaduse) ajutisuse või mitteolemuslikkuse näitamiseks olema-verbi puhul, nt Meeli oli Saksamaal lapsehoidjaks. Püsiomaduste korral tuleb kasutada nimetavat. Nt Lammas on koduloom (mitte: koduloomaks). Omadussõna saavas käändes verbi olema laiendina kasutada ei saa. Erandiks on juhtum, kui teda saab käsitada juurdemõeldava põhja juures täiendina, nagu lauses Sellest valemist lihtsamaks ja täpsemaks (valemiks) on teine valem.

      Ajutiste, mitteolemuslike omaduste ja seisundite korral on siiski enamasti võimalik ka nimetavas käändes öeldistäide. Nt Ta oli mõnda aega Eesti Vabariigi suursaadikuks ~ suursaadik Rootsis. Selleks asjaoluks ~ see asjaolu, mis takistas töö lõpetamist, oli meie kogenematus. Palume teid olla meie külaliseks ~ meie külaline ettevõtte kümnenda aastapäeva tähistamisel! Ta oli mõnda aega sotsiaalministeeriumis osakonna juhatajaks ~ juhataja. Vältimatu on saav kääne vaid juhul, kui ajutisus või juhuslikkus on eriti ilmne. Nt Olgu see sulle õpetuseks (mitte: õpetus). Juta oli mulle emaks (mitte: ema), kui mu oma ema suri.


      Määrus

      Seisundimäärus olevas ja saavas käändes

      Olevas ja saavas käändes seisundimääruse arvuühildumine

      Nimisõnaline seisundimäärus olevas või saavas käändes ühildub tavaliselt aluse või sihitisega arvus, kusjuures see ühildumine on (nagu öeldistäitegi puhul) sisuline. Kui alus või sihitis tähistab ühte, on seisundimäärus ainsuses, nt Sa sobid mulle reisikaaslaseks. Teie (viisakusvormina) sobite mulle reisikaaslaseks. Ta töötas abiõpetajana. Kui alus või sihitis tähistab mitut, on seisundimäärus mitmuses, nt Nad tulid/saadeti mulle reisikaaslasteks. Nad töötasid abiõpetajatena.

      Kui nimisõnaline seisundimäärus märgib pigem omadust või seisundit kui omaduse kandjat või seisundis olijat, st kui ta on tähenduselt lähedane omadussõnale, siis eelistatakse ainsust ka mitmusliku aluse või sihitise korral, nt Kümme last jäi orvuks. Nad tulid võitjaks. Koolmeistreid peetakse maa soolaks. Ainsusesse jääb ka kogu- või üldmõistet väljendav sõna, kui see hõlmab kõiki aluse või sihitisega tähistatud olendeid või asju, nt Mehed läksid salgana mööda teed. Perekonna sissetulekuks loetakse kõik perekonnaliikmete tulud, mis kuuluvad maksustamisele üksikisiku tulumaksu järgi, samuti riiklikud pensionid, stipendiumid ..

      Omadussõnaline seisundimäärus on eelistatavalt ainsuses ka siis, kui alus või sihitis märgib mitut. See kehtib eriti saava käände puhul. Nt Ta silmad muutusid kurvaks (halb: kurbadeks). Ta värvis seinad valgeks (halb: valgeteks). Volitused tunnistati kehtivaks (halb: kehtivaiks). Vrd olevas käändes: Nad jõudsid koju kainena ~ kainetena.


      Rektsioone, milles sageli eksitakse


      adekvaatne ‘täiesti vastav’ millega (*millele) Tõlge on adekvaatne originaaliga (*originaalile).
      alates mis ajast/millest alates 2005. aasta septembrist (*alates september 2005), alates kella viiest (*alates kell viis), alates kahesajast kroonist (*alates kakssada krooni)
      algama millal (*mis ajast) Puhkus algab 1. mail (*1. maist).
      alla kirjutama millele Minister kirjutab memorandumile (*memorandumi) alla.
      allkirjastama mis/mille/mida Minister allkirjastab memorandumi.
      alustama mida millega

      Alustame saadet välisuudistega. *Alustame saatega.

      analoog(ili)ne analoog(ili)selt millega (*millele) See juhtum on analoogiline eelmisega (*eelmisele).
      arvestama mida Naine ei arvestanud mehe nõuandeid (= ei võtnud arvesse).

      millega Reisil tuleb arvestada ootamatustega (= olla valmis ootamatusteks). Võid arvestada kolme või nelja töömehega (= loota kolmele või neljale töömehele).
      assotsieeruma ‘assotsiatsioone tekitama’

      millega

      India muusika mõiste assotsieerub tavaliselt instrumentaalpaladega.
      ‘ühinema, liituma’ millega ~ millesse Euroopa Liiduga ~ Euroopa Liitu assotsieerunud riigid
      baseeruma millel (*millele)

      Kaitsja kõne baseerus ühe tunnistaja seletustel (*seletustele).

      identne millega (*millele) Sünteesitud ained on identsed looduslikega (*looduslikele).
      info millegi kohta (halvem: millest) info tööjõu liikumise kohta (halvem: tööjõu liikumisest)
      integreeruma millega ~ millesse Türgi integreerub Euroopaga ~ Euroopasse.
      jõustuma ~ jõusse astuma millal (*mis ajast) Seadus jõustub / astub jõusse 1. jaanuaril (*1. jaanuarist).
      jõus olema mis ajast Seadus on jõus 1. jaanuarist.
      jätkama mida millega Jätkame saadet intervjuuga. *Jätkame saatega.
      kaasama millesse (*millele) Seadusloomesse kaasatakse eksperte.
      kaasnema ‘kaasas käima’

      millega (*millele)

      Õigusega (*õigusele) kaasnevad kohustused.
      kaasuma ‘juurde tulema’ millele (*millega) Gripile (*gripiga) kaasus kopsupõletik.
      kehtestama millal Seadus kehtestati 1. mail.
      kehtima mis ajast Seadus kehtib 1. maist.
      kindel milles (*millele) kellele ~ kelle peale Ta on kindel oma võimetes (*oma võimetele). Temale ~ tema peale võib kindel olla.
      kinni olema (≠ olenema) kus/milles Koer on toas kinni. Vanad on traditsioonides kinni. *See on inimestes/inimestest kinni (→ See oleneb inimestest).
      kohanema millega (*millele) Koer ei ole veel linnaeluga (*linnaelule) kohanenud.
      kohustus kelle/mille vastu (russitsism *ees) õppejõu kohustused ülikooli vastu (*ülikooli ees)
      kontsentreeruma ‘koonduma’ kuhu / kellegi kätte Võim kontsentreerus oligarhide kätte.
      liituma ‘ühinema’ millega, kuhu, milleks Jaan liitub seltskonnaga. Mais liitus Radiolinja võrku üle 100 kliendi. Parteid liitusid valimisliiduks.
      lisanduma’ millele Palgale liitub preemia.
      lõimuma (= integreeruma) millega ~ millesse ETV ja ER lõimuvad Euroopa Ringhäälingute Liiduga ~ Liitu.
      lähedane millele (*millega) Eesti hobune on lähedane araabia hobusele (*hobusega).
      nautima mida (*millest) Mõned naudivad mängimist (*mängimisest).
      nõudlus millegi järele (*järgi) On suurenenud nõudlus majanduskõrghariduse järele (*järgi).
      olenema millest See oleneb asjaoludest. *See oleneb (vrd ingl It depends).
      opositsioonis kellega (*kellele) Võimuga (*võimule) opositsioonis olevad ühiskonnategelased esitasid avaliku kirja.
      osa võtma millest Jaan võtab osa emakeeleolümpiaadist.
      osalema milles/kus osaleb komisjoni töös; messil, konverentsil, tseremoonial
      osundama ‘tsiteerima’ mida (*millele) Keeletoimetaja osundas ühildumisreeglit (*ühildumisreeglile).
      panustama millesse (*millele) Riik ei panusta piisavalt teadusesse (*teadusele).
      paralleelne millega (*millele) AB on paralleelne sirgega (*sirgele) CD.
      proportsionaalne millega (*millele) Tulumaks olgu proportsionaalne tuludega (*tuludele).
      puudutama

      keda/mida (ka abstrakttähenduse korral)

      Laps puudutas ema kätt. Mis puudutab Lihula sündmusi ..

      puutuma keda/mida, abstrakttähenduse korral: kellesse/ millesse

      Koer ei puutunud sööki.

      Mis puutub Lihula sündmustesse ..

      põhinema millel (*millele) Eksitus põhineb arusaamatusel (*arusaamatusele).
      rajanema millel (*millele) Sõprus rajaneb usaldusel (*usaldusele).
      sarnane mille/millega (*millele) Pilv on mäe sarnane / sarnane mäega (*sarnane mäele).
      sarnanema millega (*millele) Ehitis sarnaneb lossiga (*lossile).
      sõltuma millest See sõltub asjaoludest. * See sõltub (vrd ingl It depends).
      tabama mida Poiss tabas (märki). Lask/vise ~ kuul/pall tabas (märki/korvi). *Poiss tabas esimese lasu/viske.
      teatama kellele millest Kahtlase paki leidja teatas leiust politseile.
      teavitama keda (*kellele) millest Kahtlase paki leidja teavitas leiust politseid (*politseile).
      toetuma millele (*millel) Valitsus toetub riigikogus valitsusliidule.
      tuginema millele (*millel) Politsei järeldus tugineb faktidele (*faktidel).
      unustama teha ~ tegemata Unustasin talle helistada ~ helistamata.
      vastanduma millele (*millega) Reformierakond vastandub Keskerakonnale (*Keskerakonnaga).
      vastavuses millega (*millele) Joonis on vastavuses tekstiga. *Joonis on vastavuses tekstile.

      vastustama (parem on kasutada:)

      mida Saadikud vastustasid katseid tõsta kütuseaktsiisi.
      vastu olema ~ vastu seisma millele Saadikud olid ~ seisid vastu katsetele tõsta kütuseaktsiisi.
      õnnestuma/ ebaõnnestuma mis (kellelgi) (fennism: *keegi milleski) Mul õnnestus see/saladus teada saada. *Ma õnnestusin/ebaõnnestusin kaugushüppes.
      üle hüppama millest Smith hüppas kõrgusest 2.10 üle.
      ületama mis/mille/mida Smith ületas kõrguse 2.10.



      Üldlaiend ja sidend

      Lauseliikmed on omavahel grammatiliselt seotud lausemoodustajad, mis tähistavad sündmuse komponente, vastates mingile küsimusele. Kuid lauses võib olla selliseidki sõnu või sõnarühmi, millel niisugused omadused puuduvad. Need on üldlaiend ja sidend.

      SÜ 67

      Üldlaiend ja sidend

      Üldlaiend

      Üldlaiendeiks nimetatakse sõnu või fraase, mis kuuluvad kas kogu lause või ühe lauseliikme juurde sellega grammatiliselt seostumata ja annavad lausele mingi lisatähenduse. Sageli väljendavad üldlaiendid kõneleja suhtumist lausega väljendatusse, nt Võib-olla ta valetas. Midagi kahtlast selles loos igatahes on. Äkki on temaga tõesti midagi lahti. Kahjuks jääb loeng ära. Sinu õnneks seda ei märgatud. Kuid nad võivad väljendada ka mitmesuguseid teisi „sündmusüleseid” tähendusi, nt küsimust: Kas ta mind enam mäletabki?, eitust: Ega mulle pole arsti tarvis!, millegi ootuspärase kinnitust: Just nii pidigi juhtuma.

      Üldlaiendite hulgas on suhteliselt palju moe- ja täitesõnu, samuti võõrmõjulist kasutust.

      Suulises kõnes on väga levinud üldlaiendiks rõhumäärsõna nagu. See väljendab kõhklust või ebakindlust, nt Te nagu ütlesite midagi. Kahjuks esineb kõnekeeles ka palju tarbetut „nagutamist”, s.o nagu kasutamist siis, kui kõhklust või ebakindlust näidata ei tahetagi, nt Selle raha nad nagu varastasid. Su poeg nagu looderdab päevad läbi. Meil on nüüd nagu beebi majas ja raha vaja. Sellist pseudokõhklevat kõnemaneeri tuleks vältida.

      Ebasoovitatavaid üldlaiendeid on teisigi. Praktiliselt kipub välja tõrjuma sõnu tegelikult, õigupoolest ning peaaegu ~ peagu, enam-vähem. Nt Praktiliselt (parem: peaaegu) kogu tootmises kasutatav lämmastik eraldub loodusesse. Mais oli hinnatõus praktiliselt (parem: enam-vähem) muutumatu.

      Põhimõtteliselt on muutumas sisutühjaks täitesõnaks, mille võib lausest vabalt välja jätta. Nt Põhimõtteliselt ma lähen koju. 94 protsenti meestest tahaksid põhimõtteliselt teistsugused välja näha ehk muuta midagi oma välimuses.

      Reeglina on võõrkeelte toel (vrd ingl as a rule, saksa in der Regel, vene как правило) saanud ülemäära laia leviku ja tõrjub välja sõnu üldjuhul, üldiselt, tavaliselt, harilikult, enamasti, mis on kõik täpsemad. Nt Tuuleenergiat tootvad ettevõtted jagunevad reeglina (parem: üldiselt) nelja suurde gruppi. Reeglina (parem: harilikult ~ tavaliselt) ma tõusen pool seitse.

      Äkki on omandanud tähenduse ‘võib-olla, ehk’. Selles pole midagi halba, kuid ei maksaks unustada teisigi samas tähenduses kasutatavaid sõnu. Nt Äkki (= ehk, vahest, võib-olla) lepime kokku, et kohtume homme kell kolm. Äkki te ütleksite, mis kell rong läheb – parem: Kas te ei ütleks, mis kell rong läheb. Palun öelge, mis kell rong läheb.

      Juba kasutatakse vahel vene уже eeskujul eitavas lauses enam asemel. Nt See pole *juba (õige: enam) õige asi.

      Ainult kasutatakse vahel vene только eeskujul alles asemel. Nt Olukord on paranenud *ainult (õige: alles) viimastel aastatel.

      Vaevalt ‘napilt; alles’ ≠ vaevu ‘vaevaliselt, suure vaevaga’. Nt 1981. aasta suvepuhkus oli *vaevu (õige: vaevalt) alanud, kui Anna helistas ja küsis, kas ma ei tahaks teha Volgat pidi kahenädalast laevaretke.

      Üldlaiend võib olla ka lausekujuline. Et selline lause on põhilausega grammatiliselt seostamata, just nagu kiilutud põhilause sisse, siis teda nimetataksegi kiiluks (vt SÜ 130). Nt Peeter, ma pean silmas Juhani venda, lõpetab tänavu keskkooli.


      Üldlaiend ja sidend

      Sidend

      Sidendid seovad lause moodustajaid omavahel. Rinnastavad sidendid seovad nii sõnu, fraase kui ka osalauseid, alistavad sidendid seovad ainult kõrvallauseid pealausega.

      Rinnastavate sidenditena toimivad sidesõnad (vt ka M M 13), mõned partiklid ja nende ühendid: ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, vaid; küll .. küll, ei .. ei, ei .. ega, nii(hästi) .. kui ka, kas .. või jt, nt Peeter ja Raul mängisid palli. Ma käisin sind otsimas, aga sind polnud kodus. Viga pole temas, vaid sinus. Laste kilkeid jätkus küll tuppa, küll aeda. Ta ei lausunud ei musta ega valget;

      Alistavate sidenditena esinevad:

      1. sidesõnad (vt ka M 13), mõned partiklid ning sidesõna ühendid kõrvallause asesõnalise vastega: et, kui, kuna, sest, kuni, kuigi, ehkki, nagu, justkui, otsekui; kas; nii et, siis kui, nii nagu, samal ajal kui, selle asemel et (= selmet), sellepärast et, sellele vaatamata et, sellest hoolimata et, seda enam et jt, nt Ma loodan, et kõik läheb hästi. Peab koju minema, sest kell on juba palju. Mu pea kohal kostis raksatus, nii et ma ehmatusest istuli kukkusin. Õhk oli lämbe, sellest hoolimata et päev läbi oli sadanud;

      2. siduvad ase- ja asemäärsõnad: kes, mis, milline, kumb; kus, kuhu, millal, miks, mistarvis, mistõttu, mismoodi, kuidas jt. Erinevalt ülejäänud sidenditest täidavad siduvad ase- ja asemäärsõnad korraga kahte funktsiooni - ühelt poolt nad alistavad kõrvallause pealausele, teiselt poolt on nad aga kõrvallause sees ise lauseliikmed, nt Ütle, kes (alus) sind siia saatis. Näita, mida (sihitis) sa oskad. Ma ei tea, kuhu (määrus) ta läks.


      Üldlaiend ja sidend

      Sidend

      Sidendite õigekeelsusest

      Ja/ning. Sidesõnad ja ja ning on samatähenduslikud rinnastavad sidesõnad, nt Jüri ja = ning Mari elavad Tallinnas. Kui lauses läheb vaja mitut ühendavat sidesõna, siis harilikult on ning viimane, nt Jüri ja Mari läksid Kassitoomele ning Toomeorgu.

      Eri tasandi rindühendite korral on soovitatav kasutada madalama tasandi rindliikmete ühendamiseks sidesõna ja, kõrgema tasandi rindliikmete sidumiseks aga sidesõna ning. Nt [[Vee ja pinnase kaitse] ning puhketingimuste hoidmine] – [Puhketingimuste hoidmine ning [vee ja pinnase kaitse].

      Ja/või. Sidesõna ja (samuti ning) näitab rindliikmete kooskehtivust, sidesõna või aga välistust, vrd Ta sõidab Uppsalasse laeva ja rongiga (st osa teest rongiga, osa laevaga) – Ta sõidab Peterburi (kas) rongi või bussiga (st kogu tee kas rongiga või bussiga). Üldväidete korral on eristus sageli suhteline, olenedes vaid sellest, kas asjale lähenetakse üldise või üksiku seisukohast. Nt lauses Eestis rahastatakse teadustööd riiklikest programmidest, sihtfinantseeringutest ja/või teadusfondi grantidest sobib kasutada nii sidesõna ja, kui väidetakse, et üldse on olemas kolm finantsallikat, kui ka või, kui väidetakse, et mis tahes konkreetset tööd rahastatakse ühest kolmest võimalikust finantsallikast.

      Samuti. Ühendavale sidendile samuti kiputakse lisama sõna ka, ilmselt sidendi nii ka või vene также и eeskujul. See on tarbetu, sest samuti ja ka on sünonüümid. Nt Türgi investeeringud Eesti majandusse on seni olnud väikesed, samuti ka (õige: samuti) Eesti investeeringud Türki.

      Kuna. Sidesõna kuna kasutatakse nii aja- kui ka põhjustähenduses. Külli õppis viiulimängu, kuna (= samal ajal kui) teised lapsed muretult õues mängisid. Tuli hakata õppima, kuna (= sest) muu enam ei aidanud. Varem peeti kuna kasutust põhjustähenduses ebakorrektseks. Ajatähenduse muutumine põhjustähenduseks on siiski täiesti seaduspärane ja neutraalne tähendusmuutus.

      Ehk/või. Sidesõna ehk ühendab samatähenduslikke, või aga vastastikku välistavaid rindliikmeid: nimisõna ehk substantiiv, võit või kaotus.

      Aga/vaid. Ühendsidendis mitte (ainult) .., vaid (ka) ei ole vastandav sidesõna vaid asendatav sidesõnaga aga. Niisugune väärkasutus on tingitud vene нo eeskujust. Nt Üks mu kõige intensiivsemaid usulisi elamusi lõppeval aastal ei pärine mitte kirikust, *aga (õige: vaid) kinost.


      Lausetüübid suhtluseesmärgi järgi

      Lausete abil antakse edasi väidet, küsimust, käsku, soovi ning tundelist hinnangut (hüüdu). Nende suhtluseesmärkide väljendamiseks on keeles olemas eri lausetüübid: väitlause, küsilause, käsklause, soovlause ja hüüdlause.


      Lausetüübid suhtluseesmärgi järgi

      Väitlause teatab kuulajale midagi, nt Sa ujud hästi. Ma olen seda raamatut lugenud. Muu hulgas võib väitlause teatada ka küsimusest, käsust ja soovist, nt Ma küsisin ta arvamust. Ma käskisin sul koju minna. Ma tahan põnevat raamatut lugeda.


      Lausetüübid suhtluseesmärgi järgi

      Küsilausega pöördutakse kellegi poole, et midagi teada saada. Küsilauseid on kahte liiki: valikküsilaused ja eriküsilaused.

      1. Valikküsilause on küsilause, mille võimalikud vastused on ette antud, nii et kuulajal jääb nende seast ainult õige välja valida, nt Kas sa kuulasid meie juttu pealt? - Ei kuulanud. / Jah, kuulasin. Kas sina tegid taldriku katki? - Jah, mina. / Ei, Jüri. Kas te joote teed või kohvi? - Kohvi./Teed.

      Valikküsilauset vormistab:

      1. lausealguline küsisõna kas, eitavas lauses ka ega, nt Kas sul täna aega on? Kas sa siis seda ei teadnud? Ega sa mind (ei) peta?;

      2. öeldisverbi viimine lause algusesse ning aluse vm tegevussubjekti asetamine verbi järele, nt Tuled sa homme meile? On sul palju raha?

      3. lause lõpus paiknev küsijätk (suulises argikeeles), nt Juku läks kinno või? Maailm läheb hukka, ah? Vanamees tuli koju, mis? See oli hea näidend, kas polnud?

      Suulises keeles on levinud ka küsimuse väljendamine ainuüksi tõusva intonatsiooni abil. Kirjas tähendaks see lihtsalt küsimärgi asetamist väitlause lõppu, nt Sa lähed Haapsallu? Kirjalikus tekstis võiks sellele eelistada kas- või sõnajärjeküsimust. Ajakirjanduslik moeliialdus on küsimuspealkirjade vormistamine pelgalt küsimärki kasutades. Nt Ta on hea inimene? Meil läks teisiti? Demokraatiat ei saa olla? Õppimine on auasi?

      2. Eriküsilause on küsilause, mille puhul võimalikke vastusevariante ette antud pole. Küsimus käib lause üksikute osade kohta ning küsimust vormistavad küsivad ase- ja määrsõnad. Nt Kes kuulas meie juttu pealt? - Mina / Juku / Keegi võõras mees / Mitte keegi. Kuhu me homme läheme? - Kinno / Kontserdile / Maale / Vanaema juurde / Mitte kuskile. Küsisõna paikneb lause alguses. Selle jätmine küsimustatava lauseliikme kohale on võimalik vaid nn kajaküsimustes, mida pruugitakse siis, kui küsija ei kuulnud päris täpselt, mida kõneleja ütles, ja peab vajalikuks üle küsida. Nt Õpilasi on teie klassis kui palju? Põldu on teie talus mitu hektarit?

      Lausega, mis on oma vormilt küsilause, võib mõnikord edasi anda hoopis väidet, nt On see siis mingi põhjus? Selliseid lauseid nimetatakse retoorilisteks küsilauseteks.


      Lausetüübid suhtluseesmärgi järgi

      Käsklause on lausetüüp käsu (sh palve, üleskutse, nõude, kategoorilise käsu) väljendamiseks, nt Anna mulle raamat! Mingem üles mägedele! Eitavat käsku nimetatakse ka keeluks ja vastavat lausetüüpi keeldlauseks, nt Ärge segage!

      Käsk võib olla otsene või kaudne.

      1. Otsese käsu puhul on käsu allikas kõneleja ning käsu adressaat või üks adressaate kuulaja. Otsest käsku vormistab tavaliselt käskiva kõneviisi ainsuse ja mitmuse 2. pööre, nt (Sa) kirjuta isale kiri! Lubage mul avada koosolek. Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pööre rõhutab kõneleja keskset rolli tegevuses, kõneleja kutsub kuulajat üles selles tegevuses kaasa lööma. See on tüüpiline lektoriimperatiiv, eriti pidulik-üleva retoorika puhul. Nt Kuid rõhutagem veel kord: ajalooteadmisel on kaugelt rohkem tarbijaid kui teadlased ise. Õppigem kõigepealt selgeks oma keel ja omad laulud, siis suudame ka muu maailma kultuuriväärtusi paremini hinnata. Osakem seda ilu hinnata! Argistiilis pruugitakse selle asemel kindla kõneviisi 1. pööret, nt söögem asemel sööme, ärgem söögem asemel ärme sööme. Levima on hakanud isegi keeldkõne vorm ärme söö, korrektses kirjakeeles võiks seda siiski vältida.

      Märkus. Erinevalt käskivast kõneviisist saab kindla kõneviisi abil käsku väljendada vaid siis, kui verb väljendab (teadlikku) tegevust, mitte aga nt teadmist või tundmist. *Oskame vääriliselt hinnata nende pingutusi! – vrd Osakem vääriliselt hinnata nende pingutusi.

      Kindlat kõneviisi kasutatakse käsu väljendamiseks ka muude isikute puhul. Seal annab see kõnele suurema kategoorilisuse kui käskiv kõneviis. Nt Sa tuled kohe siia! Lähete mõlemad koju! Tavaline kategoorilise käsu väljendaja kõnekeeles on küsilause, mida lausutakse käskiva intonatsiooniga: Kas sa jätad juba järele!

      2. Kaudse käsu korral ei ole käsu adressaadiks kuulaja või käsu allikaks kõneleja. Kuulaja või kõneleja on vaid käsu vahendajaks. Kaudne käsk vormistatakse käskiva kõneviisi 3. pöörde või sellest üldistunud möönva kõneviisi abil. Käskiva kõneviisi 3. pöörde vormiga antakse edasi kõnelejalt lähtuvat ning kõneleja vahendusel kellelegi kolmandale suunatud käsku, nt Rohelised kogunegu koolimaja ette! Jõhkardite ümber loodagu hukkamõistu müür! Möönev kõneviis näitab, et kõne allikaks on keegi muu kui kõneleja, nt Jüri ütles, et mingu ma ise juhatajaga rääkima. Ka määrsõna las koos verbi kindla kõneviisi vormiga võib väljendada kaudset käsku, nt Las Priit ootab mind kella all!


      Lausetüübid suhtluseesmärgi järgi

      Soovlause näitab, et kõneleja soovib lausega väljendatud sündmuse teostamist. Soovlaused on:

      1. tingimuslausekujulised laused, mis algavad sidesõnaga kui või verbiga, nt Kui pääseks vaevast! Võetaks meid tõsiselt!

      2. et-laused, nt Et su keel kuivaks!

      Et soovitav sündmus on vaatlushetkel teostumata, siis on soovlause öeldisverb tingivas kõneviisis. Sagedased on ka verbita soovlaused, kindlates situatsioonides kasutatavad standardväljendid, nt Tere hommikust! Head aega! Tere õhtust! Tere päevast! Head tervist! Head kooliaasta algust! Jõudu (tööle)! Jätku (leivale)! Pikka iga! Kivi kotti!


      Lausetüübid suhtluseesmärgi järgi

      Hüüdlausega väljendatakse kõneleja emotsiooni: kõneleja vaimustust, imestust, üllatust, viha vms millegi ebatavalise suhtes, nt Kui hästi Juku ujub! Küll teie poeg on andekas! See on vast mees!

      Täiskujulised hüüdlaused on:

      1. eriküsilause kujulised, nt Kui hästi ta ujub! Kuidas kõik on muutunud! Keda ma näen! Mis sa räägid!

      2. väitlause kujulised, mis sisaldavad üldlaiendeid küll (lause algul) ja/või alles, vast, ikka, aga (hüüutuuma ees), nt Küll sa oled (ikka) tubli! On siin alles palav! Küll sa oskad ikka peenelt käituda! Üldlaiendi küll puudumise korral on verb harilikult lause algul (vt SÜ 94).

      Tihtipeale koosneb hüüdlause üksnes hüüdsõnast, nt Oi! Ohoo! Tohoh! Nonoh! Ptüi!, või hüüdsõna ja nimisõna(fraasi) ühendist, nt Ah neid naisi! Oh noorus, noorus!

      Hüüdlausel on eripärane intonatsioon, mida kirjas märgib hüüumärk. Hüüuintonatsioon kõnes ja hüüumärk kirjas on ka soovlausetel ning intensiivset käsku väljendavatel käsklausetel, nt No oleks mul ometi aega! Lõuad pidada ja edasi teenida! Nõrgemat käsku väljendava lause intonatsioonilised erinevused väitlausest on vähe märgatavad ning kirjas selle lõpus hüüumärki ei kasutata, nt Lähme toome poest leiba.


      Asendus

      Täistähendusliku sõna või fraasi asendus asesõnaga on tekstisiseste viiteseoste väljendamise viise. Enesekohase asesõnaga lausest Oskar armastab kõige rohkem iseennast ilmneb ühemõtteliselt, et armastaja ja armastatu on üks ja seesama isik – Oskar. Seevastu asenduseta lause Oskar armastab kõige rohkem Oskarit kajastab ühenimeliste isikute vahelist suhet.

      Asendus võib olla lausesisene või lausetevaheline. Esimesel juhul on asendatav ja asesõna samas lihtlauses, teisel juhul aga eri lausetes või liitlause eri osalausetes.


      Asendus

      Lausesisene asendus

      1. Oma ja enese ~ enda täiendina. Eesti keeles asendatakse lause alusele või umbisikulise lause sihitisele viitav enesekohane omajatäiend asesõnaga oma, mitte aga isikulise asesõna omastava käände vormiga. Oma-asendusega võrdväärne on väljajätt. Nt Palume (oma) lugejatelt vabandust – mitte: Vabandame meie lugejate ees. Mari kutsuti külla koos (oma) emaga mitte: Mari kutsuti külla koos tema emaga.

      Muud lauseliikmed asendatakse isikulise asesõnaga. Nt Peeter andis Marile tagasi tema (s.o Mari) käsikirja koos oma (s.o Peetri) märkustega.

      Kui aga lauseliige märgib ühtlasi infiniitse verbivormi tegevussubjekti, on ta asendatav nii isikulise asesõnaga kui ka asesõnaga oma. Nt Pärast lahutust keelas ema lapsel tema ~ oma isaga kohtuda. Oma kasutamine on niisugusel juhul küll korrektne, kuid võib muuta lause kaheti tõlgendatavaks, sest oma viitab ka lause alusega väljendatud tegevussubjektile. Selle vältimiseks tasuks võimaluse korral siin eelistada isikulist asesõna.

      Enesekohase omajatäiendina võib kasutada peale oma ka enese ~ enda (asesõna ise omastava käände vorm), ehkki tavalisem on oma. Nt Viisin oma = enda poja kooli.

      2. Enese ~ enda ja oma verbi laiendina. Verbi laiendina väljendatakse enesekohasust harilikult asesõnaga enese ~ enda. Nt Ta peseb ennast. Ta peab (ise)endast rohkem lugu kui teistest. Enesekohase asesõna vahekord isikulise asesõnaga on siin samasugune kui täiendi puhul. Infinitiiviga lauses võib enese ~ enda olla siingi kaheti tõlgendatav. Nt Rein palus mul ennast tutvustada. (1. Reinu, 2. mind).

      Oma kasutamine enda funktsioonis piirdub põhiliselt omastava ning väliskohakäänetega juhtudel, kui enesekohasusega kaasneb kuuluvussuhe. Nt Peeter võttis juhtimise enda = oma kätte. Lapsed said endale = omale hea sõbra.

      Nimi- või asesõna rõhutava lisandina on oma kasutus samuti võimalik vaid kuuluvussuhet väljendavates käänetes – omastavas, alaleütlevas ja alalütlevas. Nt Pilt meeldis talle endale = omale ka. Saada siis poiss, kui sul endal = omal aega ei ole.

      3. Teineteise või üksteise. Vastastikune asesõna teineteise viitab kahele, üksteise kahele või rohkemale. Nt Jüri ja Mari armastavad teineteist = üksteist. Ats, Mats ja Pets loobivad üksteisele (*teineteisele) kaikaid kodarasse.


      Asendus

      Lausetevaheline asendus

      1. See, too, tema, ta. Näitavad asesõnad see ja too ning näitavast asesõnast kujunenud isikuline asesõna tema ~ ta on lausetevaheliste viiteseoste vormistajaid. Tema (ta) viitab harilikult elusale, see (nimisõnalise asendajana) elutule. Nt Olga on imetlusväärne naine. Tema/ta on viis last üles kasvatanud. Lugesin äsja „Seitsmendat rahukevadet. See on tõesti hea raamat. Lühikuju ta võib viidata ka elutule, eriti kõnekeeles. Nt Viin on hea asi, aga ta (*tema) võtab mõistuse ära. See omakorda võib viidata ka elusale. Nt Kedagi nähti öösel kartulipõllul - see oli naabriperemees. Meile tuleb uus ülemus, aga see ei tunne meie elu.

      Asesõnade see ja too kasutamisel tuleb arvestada järgmisi asjaolusid.

      Esiletõstetuna ja kuulajale tuntud isikut tähistavana mõjub see halvustavana. Nt Mart käis eile siin. – Mida see jälle tahtis?

      Kui eelnevas lauses on nimetatud kahte osalist ja mõlemad on kas elusad või elutud, siis viitab ta esimesele, see teisele. Nt Tüdruk vaatas poisi poole. Ta (st tüdruk) oli kahvatu. Tüdruk vaatas poisi poole. See (st poiss) oli kahvatu. Võti on mati all. Tõsta see (st matt) ära, siis saad ta (st võtme) kätte.

      Kui üks osaline on elus, teine elutu, siis viitab ta elusale, see elutule. Nt Raamat meeldis tüdrukule. See (st raamat) oli nii lõbus, et ajas teda naerma.

      Asesõna too kasutus langeb kirjakeeles kokku asesõna see kasutusega. Koos esinedes võivad see ja too märkida vastavalt esimesena ja teisena nimetatud osalist. Nt Toomas, tema sõber, selle sõbratar ja tolle ema elasid kolm päeva meil.

      NB! Ainsuse vormis kogusõna ei saa asendada mitmusliku asesõnaga. Nt Kiideti ettevõtte juhtkonda, et see (*nad) juhtunust kohe päästeteenistusele teatas.

      2. Antud ja nimetatud. Bürokraatiakeele ilminguid on eelnevale tekstile viitavate sõnavormide antud ja nimetatud ülemäära sage kasutus. Nt Antud (parem: see) liiklusõnnetus oli liikluseeskirja eiramise tagajärg. Ministri arvates on vajalik vabaduskaotusele alternatiivsete karistuste kehtestamine, tööd nimetatud (parem: selle ~ sellise ~ seesuguse ~ niisuguse) süsteemi loomiseks on alustatud.


      Väljajätt. Lünk- ja vaeglause

      Nii kõnes kui ka kirjas esineb sageli lauseid, milles mõni oluline osa on puudu, kuid mis on ometi täiesti arusaadavad. Osa neist on sellised, millesse saab puuduva lauseosa juurde mõelda. Neid lauseid nimetatakse lünklauseteks ehk väljajättelisteks ehk elliptilisteks lauseteks (vt ka SÜ 1). Välja jäetud võib olla: 1) teatud lausetes sageli korduv, neile ehituslikult tüüpiline element, mida on kerge juurde mõelda eesti lauseehitust tundes, nt (Ma) kohtasin teda paar kuud tagasi; 2) niisugune lauseosa, millel on lause lähikontekstis (eelkõige eelnevas rindosalauses) olemas analoog: Mina armastan sind, sina ø teist. Jaak elab Tallinnas, kuid ø töötab Tartus. Esimest tüüpi ellipsit nimetatakse lühendusellipsiks, teist kontekstiellipsiks.

      Väljajätt võib kaasneda ka lause moodustajate rinnastusega, nt Ta ostis endale natuke leiba ja ø saia. Ta parem käsi ja ø jalg on halvatud. Sellist väljajättu käsitletakse koondlause juures, vt SÜ 85.


      Väljajätt. Lünk- ja vaeglause

      Tavalisi lühendusellipseid on verbi olema ellips. Seda esineb eriti pealkirjades, rahvapärasust või lakoonilisust taotlevas kõnepruugis, kõnekäändudes, vanasõnades jm, nt Eesti teel turumajandusele. Vanaema haige, sõida ruttu. Sul veel elu ees. Ise nii väike ja juba nii tark. Mis sinul viga, sul poeg kasvamas. Kuidas Jüts, nõnda müts. Neutraalses kõnepruugis ei tohiks olema ärajätuga liialdada. Peetagu silmas, et olema-sõna kuulub nende kõrgsagedusega sõnade hulka, mille kordamist ei peeta stiiliveaks. Nt Pärast remonti avatakse klubi tantsuteatri Nord Star džässikavaga, mille lavastanud (parem: on lavastanud) Rene Nõmmik.

      Tavaline on ka isikulise asesõnaga ma, sa, me, te vormistatud aluse väljajätt, sest verbi pöördelõpp ise näitab, kellega on tegu. Nt Kohtasin teda paar kuud tagasi.


      Väljajätt. Lünk- ja vaeglause

      Kontekstiellipsit kasutatakse üldjuhul siis, kui ärajäetav element on täpselt samas vormis ja funktsioonis mingi teise, hrl liitlause osalauses, vahel ka väljaspool seda paikneva elemendiga. Kui tegu on nominaalse elemendiga, siis on oluline ka nende referentsiaalne samasus (samaviitelisus). Nt Mari joonistas lilled ja Jüri ø vaasi. Jüri ostis lilled ja kinkis ø Marile. Kui aga täpset vastavust pole, st kui sama sõna või sõnaühend esineb erinevas grammatilises vormis ja/või teise lauseliikmena, siis tuleb väljajätust loobuda ning sõna või sõnaühend kas asesõnaga vm asendava sõnaga asendada või seda korrata. Nt Jaak elab Tallinnas, kuid tal tuleb sageli käia Tartus.

      Väljajätu tingimusi on rikutud näiteks järgmistel juhtudel. *Peep tahab ja peab töötama õige: Peep tahab töötada ja peab töötama / seda tegema. *Igal kodanikul on võimalus mõjutada ja sekkuda sisepoliitikasse õige: Igal kodanikul on võimalus mõjutada sisepoliitikat ja sekkuda sisepoliitikasse/sellesse. *Tulemus vastab või ületab USA standardeid õige: Tulemus vastab USA standardeile või ületab neid. *Poisi põgenemine ja otsimine – õige: poisi põgenemine ja tema otsimine.

      Viimane näide osutab, et nominalisatsiooni puhul tuleb arvesse see, millisest lauseliikmest täiend lähtub. Alustäiendi ja sihitistäiendi samaviitelisust saab näidata vaid asendusega.

      Identsustingimus ei ole eranditeta. Umbisikulises lauses saab välja jätta lausealgulise täissihitise, mis on samaviiteline eelneva lause algul oleva alusega, nt Peeter kukkus ja ø viidi haiglasse. Täissihitisega samaviitelist alust siiski välja jätta ei saa, vaid see tuleb asendada asesõnaga, nt *Peeter viidi haiglasse ja ø suri seal – Peeter viidi haiglasse ja ta suri seal. Vastuvõetavam on niisugune väljajätt kõrvallauses, nt Peeter viidi haiglasse, ehkki ø nägi parem välja kui eile.

      Kõrvallauses pole aluse väljajätmine päris võimatu ka juhul, kui see on samaviiteline eelneva lause algul paikneva alusest vormilt erineva tegevussubjektiga. Nt Peetril tuleb haiglasse minna, kui ø elada tahab. Peetril polnud ühtegi sõpra, kui ø kooli läks. Peetrit vihastas, et ø ei saanud oma tahtmist. Parem on niisugusel juhul siiski asendus, nt Peetril tuleb haiglasse minna, kui ta elada tahab.


      Väljajätt. Lünk- ja vaeglause

      Vaeglaused on sellised laused, kus millegi puudumisel on kindel tähendus. Tähendust muutmata pole vaeglausesse midagi võimalik lisada. Näiteks üldisikulises vaeglauses Nooruses omandab kõike kergemini näitab aluse puudumine, et öeldu kehtib kelle tahes kohta (vt SÜ 36). Kui lisada alus, muutub ka lause tähendus. Paljud vaeglaused on kinnistunud kindlaid suhtlusülesandeid (tervitus, hüvastijätt, õnnesoov jms) täitvateks vormeliteks ehk vormellauseteks, nt Jõudu tööle! - Jõudu tarvis! Jätku leivale! Tere! Head aega! Aitüma! Palju õnne sünnipäevaks! Oh sa pagan! Seis!


      Kordus

      Kordust kasutatakse nagu asendust ja väljajättu teksti sidumisel. Nt Napoleon oli hingelt sõjamees. Aga Napoleon pidi olema ka keiser. Sõna võib korrata ka eesmärgiga seda eriliselt rõhutada, nt Noortemaja sündis entusiasmist ja on püsinud entusiasmi varal. Need on vajalikud kordused. Kuid mõnikord satuvad sõnad või vormid lähestikku juhuslikult ja muudavad lause vaid kohmakamaks. Tüüpilised tarbetud kordused on järgmised:

      1. käändekordus, nt Ükskõik kellega tehnikaga kokkupuutuvaist inimestest juttu ajada .. – parem: Ükskõik kellega tehnikainimestest juttu ajada .. Matkasüst koosneb alumiiniumist raamistikust ning presendist ja kummist kattematerjalist. – parem: Matkasüstal on alumiiniumraamistik ning presendist ja kummist kattematerjal;

      2. „memetamine” ja „tetetamine”, mis tekib mitmuse 1. või 2. isiku asesõna paigutamisel verbivormi järele, nt Arenenud maailmas püsime me (parem: (me) püsime) nois valdkonnis esikümnes. Tulete te homme meile? – parem: Kas (te) tulete homme meile?

      3. sõnakordus, nt Sellise seisukoha kohta võib lühidalt öelda – rumal jutt – parem: Sellise väite/arvamuse kohta võib lühidalt öelda – rumal jutt. AS Ühinenud Meiereid väidab, et tagantjärele antud kehtivustõendid kehtivad parem: AS Ühinenud Meiereid väidab, et tagantjärele antud kehtivustõendid on jõus.


      Koondlause

      Koondlauseks nimetatakse lauset, milles on mitu samanimelist rinnastatud lauseliiget.

      mitu alustJüri ja Mari läksid metsa.
      mitu sihitistJüri sõi suppi ja praadi.
      mitu öeldistäidetJüri on väike, aga tubli.
      mitu määrust Jüri käis Riias ja Vilniuses.
      mitu täienditJüri ostis suure ja ilusa maja.
      mitu lisanditJüri kohtas oma seltsikaaslast ja sõpra Taunot.

      Täiendite rinnastuse kohta vt SÜ 105.

      Korduvate verbifraasidega laused on enamasti rindlaused, millest korduv alus on välja jäetud (seega siis pigem lausete endi rindühendid kui rinnastatud moodustajatega laused), nt Ma ootan, järelikult vajan sind - Ma ootan, järelikult ma vajan sind. Erijuhul on siiski võimalik ka öeldiste endi rinnastus, nt Ma aina ootan ja ootan. Inimesi tuleb ja läheb. Ta nuttis ja naeris ühekorraga. Niisugustes lausetes rinnastatakse identseid ja vastandlikke öeldisi eelkõige selleks, et intensiivistada verbi tähendust.

      Nagu näidetestki näha, seotakse rindliikmed kas rinnastavate sidenditega (ja, ning, ega, ehk, või, aga, ent, kuid, vaid, nii(hästi) .. kui ka jne) või asetatakse lihtsalt üksteise kõrvale. Kõnes on viimasel juhul harilikult paus, kirjas vahemärk.


      Koondlause

      Ellipsi kasutusest rinnastuse korral

      Rinnastamisel ei pruugi korrata rindliikmete kokkulangevaid komponente. Välja võib jätta sõnu, sealhulgas liitsõna osiseid, ning sõnast suuremaid lauseosi, nt Anu rääkis palju kiiremini ja (palju) valjemini kui teised. Ümberringi on tuule(möll) ja lainemöll. Nagu muudes lünklausetes, võib ellipsit kasutada siis, kui ärajäetav element korduks muidu samas vormis ja funktsioonis. Neid tingimusi on rikutud näiteks järgmises lauses: *See võib aeglustada või isegi takistuseks saada Türgi ühinemisele Euroopa Liiduga, sest verbidel aeglustada (mida?) ja takistuseks saada (millele?) on erinev rekstsioon. Siiski on siingi erandeid. Nii pole oluline väljajäetava sihitise vormiline identsus allesjääva sihitisega. Nt Liikmesriigid määravad ühe (riigiasutuse) või mitu riigiasutust, mis täidavad määruses sätestatud ülesandeid.


      Koondlause

      Ellipsi kasutusest rinnastuse korral

      Käändelõpu ellips. Üldjuhul ei saa välja jätta korduvaid tunnuseid ja lõppe, nt poistele ja tüdrukutele, mitte: poiste- ja tüdrukutele. Erandlikult käitub oleva, rajava, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpp:

        maalikunstniku ja skulptorina = maalikunstnikuna ja skulptorina

        maalikunstniku ja skulptoriga = maalikunstnikuga ja skulptoriga

        maalikunstniku ja skulptorini = maalikunstnikuni ja skulptorini

        maalikunstniku ja skulptorita = maalikunstnikuta ja skulptorita

      Nelja viimase käände niisugune käitumine on tingitud sellest, et nende käänete lõpud pole päris tüüpilised käändelõpud, vaid midagi kaassõna ja käändelõpu vahepealset, poolkaassõnad. Nende lähedust kaassõnadele kinnitab muu hulgas seegi, et omadussõnaline täiend jääb vastavas käändes oleva nimisõna puhul omastavasse käändesse: ilusa tüdrukuna, mitte: ilusana tüdrukuna, täpselt samuti nagu ilusa tüdruku juures, mitte: ilusa juures tüdruku juures.


      Koondlause

      Ellipsi kasutusest rinnastuse korral

      Kaheosalised nimed ja nimetused. Kaheosalised ametinimetused, nagu sekretär-tõlk, arhivaar-asjaajaja, tüürimees-mehaanik, nõunik-büroojuhataja, on samuti käsitatavad rindühenditena, kus sidekriipsul on sidesõna ja ülesanne. Seega tuleb neiski ühendites käänata mõlemaid osi, s.o sekretäri-tõlgi, arhivaarile-asjaajajale. Neljas viimases käändes jääb nimetuse esimene pool omastavasse käändesse, s.o nõuniku-büroojuhatajata, tüürimeeste-mehaanikutega. Sama kehtib mitmesuguste muudegi ühendite kohta, näiteks talvekirikust-kabelist, ekspordi-impordipank, AS Puhki & Poegade (või Puhki ja Poegade ASi, ASi Puhk ja Pojad), Hale’i-Poppi komeet (kahe eri isiku – Hale’i ja Poppi avastatud komeet), Hertzsprungi-Russelli diagramm, Molotovi-Ribbentropi pakt, Tallinna-Tartu maantee. Kui aga sidekriipsul ei ole ja väärtust, nagu kaksiknimedes Valve-Liivi, Grünthal-Ridala (tegemist on üheainsa isikuga) või põimühendeis avalik-õiguslik (see ei tulene ühendist avalik ja õiguslik, vaid on moodustatud ühendist avalik õigus), siis käändub ainult järelosa: Valve-Liivit, Grünthal-Ridalale, avalik-õiguslikust.


      Koondlause

      Mitmuse kasutusest nimisõnafraaside rinnastamisel

      1. Korduva ainsusliku täiendi ärajätmine rindliikmete juurest ei muuda üldjuhul allesjäävat täiendit mitmuslikuks, nt Mul on väike maja ja väike aed = .. väike maja ja aed, mitte: .. väikesed maja ja aed.

      Mitmuslikku täiendit võib (ehkki ei pruugi) kasutada siis, kui rindliikmete juures on olemas või selgelt tajutav mingi ühisnimetaja, näiteks tarbetud 3. ja 4. punkt; kümneaastased poiss ja tüdruk = kümneaastased lapsed – poiss ja tüdruk; Kallid Maire ja Tiina! = Kallid sõbrad (kolleegid vms) Maire ja Tiina!

      Rindliikmete juures on mitmuses v- ja tav-kesksõnaline täiend, kui täiendi ja põhja suhtele vastab lauses öeldise ja aluse suhe, nt Välismaal elavad Anne ja Peeter said hääletada Eesti saatkonnas – Anne ja Peeter elavad välismaal.

      2. Seniste eesti keele grammatikate järgi ei muuda ka korduva ainsusliku põhja ärajätmine allesjäävat põhja mitmuslikuks. Seega, kehtiva reegli kohaselt oleks õige öelda: Eesti ja Soome president või Tiidu, Antsu ja Peetri allkiri, mitte: Eesti ja Soome presidendid või Tiidu, Antsu ja Peetri allkirjad. Tegelikus kasutuses kohtab üsna sageli ka mitmust. Küllap tuleb sellega leppida.

        Märkus. Mitmuse kasutusele ei tasuks siiski hakata otsima mingit sisulist põhjendust. Mõned mitmuse eelistajad on väitnud, et ainsuse kasutusest ei pruugi selguda, kas tegu on kahe erineva või üheainsa olendi või asjaga, mitmus aga olevat ühemõtteline. Tõepoolest, lausest Tal on seinal isa ja ema pilt ei selgu, kas jutt on kahest eraldi pildist või ühest pildist, kus isa ja ema mõlemad peal on. Kuid lause Tal on seinal isa ja ema pildid on tegelikult ju veelgi ebamäärasem. Siit ei selgu, kas seinal ripub üks isa ja teine ema pilt või on seesuguseid pilte mitu või on seal paar ühispilti või hoopis läbisegi ühis- ja eraldi pildid jne. Loogiliselt võttes on ainsus hoopis selgem, sest see pakub ainult kahte valikuvõimalust – üks ühine või kaks eraldi. Ebamäärasust aitavad vältida eelteadmised (enamik inimesi ju teab, et Eestil ja Soomel on kummalgi oma president) või laiem kontekst. Lause enda sees aga ühestab tõlgenduse tihtipeale öeldise ühildumine. Näiteks öeldise mitmus lauses Isa ja ema pilt olid pärit sajandi algusest osutab, et tegu on isa pildiga ja ema pildiga, öeldise ainsus lauses Isa ja ema pilt oli pärit sajandi algusest aga näitab, et jutt on ühest pildist, näiteks pulmapildist. Täpselt samuti ühestab tõlgenduse öeldise mitmusevorm lauses Hiiumaa loodeosas asuvad Ristna ja Kõpu tuletorn.

      Mitmuse kasutamine on tingimata vajalik vaid siis, kui järgneb loetelu, nt § 36 lõigete 2, 3, 4 ja 8 tekstid (mitte: tekst) olid järgmised: (1) .......; (2) .......; (3).

      Kui väljajätuga kaasnevat mitmetähenduslikkust kuidagi vältida ei õnnestu, siis korratagu põhja: valuutaturgude osakond ja telepanganduse osakond (kokku kaks) on kindlasti selgem kui valuutaturgude ja telepanganduse osakond.

      3. Perekonnanimi, mille ees paikneb lisandina mitu eesnime, on ainsuses, nt Rein ja Anne Põld, muude lisandite korral kas ainsuses või mitmuses, nt Isa ja poeg Kask/Kased.

        Märkus. Nii ainsus kui ka mitmus on võimalik veel siis, kui lisandina toimib abielupaar või perekond, nt perekond Kask/Kased. Ainult mitmuses on perekonnanimi siis, kui talle eelneb mitmuslik lisand, nt vennad Kased, õed Abolinid.


      Koondlause

      Koondlause kirjavahemärgid

      1. Rinnastatud lauseliikmed eraldatakse üksteisest harilikult komaga, nt Oleme täna ära käinud Ardus, Olustveres, Puiatus. Sa oled väike, aga tubli. Ootasime kaua, kuid siiski asjata. Esimehel õnnestus lõpetada koosolek küll ootamatult, ent siiski meeldivalt. Neid probleeme ei peaks selgitama mitte diletandid, vaid asjatundjad.

      2. Sidendite ja, ning, ega, ehk, või, nii .. kui ka puhul vahemärke tavaliselt ei kasutata, nt Vares istub aiateiba otsas või katusel. Mehel polnud sõpru ega vaenlasi. Tal leidub nii sõpru kui ka vaenlasi.

      Kui aga neile sidendeile järgnev rindliige vastandab, seletab või järeldab, siis kasutatakse ka nende sidendite ees koma, nt Pilt oli viis aastat vana, ja siiski mitte aegunud.

      3. Rinnastatud lauseliikmetest koosneva loetelu ja seda kokkuvõtva sõna vahele pannakse koolon, kui kokkuvõtusõna eelneb loetelule, nt Haige tundis valu igal pool: kätes, jalgades, peas ja rinnus. Eile jõudis kohale kogu seltskond: õde, õemees, vend, vanaisa ja lell.

      4. Kui kokkuvõtusõna järgneb loetelule, pannakse nende vahele mõttekriips, nt Rahulik, nõudlik ja vähese jutuga - selline peabki üks ülemus olema.

      5. Kui loetelusõnad moodustavad rühmi, eraldatakse viimased üksteisest semikooloniga, nt Soome-ugri keeled on ungari, handi, mansi (ugri keeled); permikomi, sürjakomi, udmurdi (permi keeled); mordva, mari (volga keeled); lapi keel; eesti, liivi, vadja, soome, isuri, karjala, vepsa keel (läänemeresoome keeled).


      Koondlause

      Koondlause kirjavahemärgid

      Koma kasutusest mitme määruse korral

      1. Eri liiki määrused, samuti eri küsimustele vastavad sama liiki määrused on tavaliselt üksteisest sõltumatud. Nad käituvad nii, nagu oleksid nad eri lauseliikmed, ning seetõttu ei eraldata neid ei sidesõna ega komaga, nt Me käisime laupäeval (ajamäärus) vennaga (kaasnemismäärus) Tartus (kohamäärus). Koosolek toimub 4. mail Tallinnas. Ta sõitis Tartust (kohamäärus: kust?) Tallinna (kohamäärus: kuhu?). Vaid üksikud eri liiki määrused, nt viisi- ja hulgamäärus on sisult nii lähedased, et neid on võimalik ka rinnastada, nt Nad töötasid vähe ja lohakalt.

      2. Sama liiki ja samale küsimusele vastavad määrused on enamasti samaväärsed (rinnastatud) ja eraldatakse sidesõna või komaga, nt Juhan tuli õe ja vennaga meile külla. Ta kohtles teekäijat vaenulikult, põlastavalt. Metsas, põllul ja luhal õitses palju lilli. Esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval on mul palju tööd.

      Eelneva määrusega samaväärne on täpsustav või seletav koha- või ajamäärus. Enamasti on sellise määruse ette võimalik lisada s.o, nimelt vms. Selliste täpsustavate määruste suhe eelneva määrusega on sisuliselt sarnane lisandi ja tema põhja suhtega. Seetõttu võib nende komastamisel rakendada ka järellisandi komareegleid (vt SÜ 112). Nt Päritolumaal, Peruu mägises siseosas(,) valitsevate tingimuste tõttu on ta harjunud temperatuuri kõikumisega. Neid taimi tuleb piserdada varahommikul, päikesetõusu ajal. Kevadel, pärast õitsemist(,) tuleb taimed tagasi lõigata. Põhilisel kasvuajal, suvel(,) tuleb taimi ohtralt kasta.

      Korduvad aja- ja kohamäärused võivad siiski hõlmata üksteist (kas eelnev järgnevat või järgnev eelnevat). Sellisel juhul neid ei eraldata sidesõna või komaga, nt Jõudsime esmaspäeva hommikul kell 5 Tallinna. Minu poeg on sündinud 11. augustil 1973. aastal. Kirjanik Arvo Mägi on sündinud Põhja-Tartumaal Kavastu vallas Koosa aleviku lähedal Lõhmuse talus.

      Nädalapäeva ja kuupäeva märkivad sõnad ei hõlma teineteist, mistõttu nende vahele pannakse lauses koma. Nt Koosolek toimub esmaspäeval, 13. mail kell 14.30 Kultuuriministeeriumis.

      Kui koha- või ajaväljendid ei toimi lauses kohakäändeliste määrustena, vaid jäävad nt postiaadressi osadena nimetavasse, siis eraldatakse nad komaga. Vrd Minge Tallinnasse Ahtri tänavale – Viige need aadressil: Tallinn, Nelgi tänav 10b, III korrus, tuba 312.

      Sõnad siin, seal, siis, nüüd jms võivad järgnevat aja- ja kohamäärust kord rinnastada (kirjas kasutatakse sel juhul koma), kord alistada (koma puudub). Rinnastuse puhul järgnev sõna konkretiseerib eelnevat, olles seejuures rõhutatud, esile tõstetud, nt Ega nüüd, kevadisel ajal (= ega nüüd, s.o kevadisel ajal), ole mahti pidu pidada. Seal, võõrsil, tundis ta end mahajäetuna. Alistuse puhul järgnev sõna pole rõhutatud, sõnad siin, seal, siis, nüüd jm aga on lähedased omadussõnalistele täienditele, nt Seal männikus kasvab palju seeni. Siin majas on palju parem kui vanas. Ma tõusin vara hommikul.


      Lause sõnajärg

      Olulisim info lause lõpus

      Sõnade ja fraaside asend lauses ei olene kuigi palju sellest, mis lauseliikmena sõna või fraas esineb. Selles mõttes on eesti sõnajärg suhteliselt vaba. Sõnajärg näitab eesti keeles pigem seda, mis on lause teema (mille kohta midagi öeldakse) ja mis on reema (mida millegi kohta öeldakse). Teema paikneb lause algul, lause lõpus on aga see osa reemast, mis edastab kõige olulisemat ja kõige uuemat infot. Nt lauses Mercedes jäi seisma Savisaare maja ette on teema Mercedes, lauses Savisaare maja ette jäi seisma Mercedes aga on teema Savisaare maja ette.

      Kõige olulisemat infot kandva lauseosa paigutamine valesse kohta on tüüpilisi sõnajärjestusvigu. Vrd väär: Eksamikomisjoni liikmetel ja teistel kaitsmisest osavõtjatel on õigus võtta sõna bakalaureusetöö kohta – õige: Eksamikomisjoni liikmetel ja teistel kaitsmisest osavõtjatel on õigus bakalaureusetöö kohta sõna võtta; väär: ETV eelistas tuntud tegijaid konkursil – õige: ETV eelistas konkursil tuntud tegijaid.

      Mõnikord näitavad info olulisust rõhumäärsõnad ka, ju, isegi, hoopis jt, samuti liidepartikkel -gi ~ -ki. Nendega märgistatud lauseosa ei pruugi tingimata olla lause lõpus. Oluline on aga see, et rõhumäärsõna paikneks vahetult rõhutatava sõna ees. Nt Leiti, et keelepäevi võiks korraldada ka edaspidi – Leiti, et keelepäevi võiks ka edaspidi korraldada – Leiti, et keelepäevi võiks edaspidigi korraldada – mitte: Leiti, et keelepäevi võiks edaspidi ka korraldada.


      Lause sõnajärg

      Verbi asend lauses

      Teema-reema liigendus ei määra siiski öeldisverbi (täpsemalt öeldisverbi pöördelise osa) asendit lauses, vähemalt otseselt mitte. Verbi asend tema laiendite suhtes ongi eesti süntaksis olnud vaieldavamaid asju.


      Lause sõnajärg

      Verbi asend lauses

      Verb teisel kohal (V2-järg). Iseseisvas jaatavas väitlauses on öeldisverb (täpsemalt öeldisverbi pöördeline osa) tavaliselt teisel kohal, teemana toimiva moodustaja järel.

      Kui teemaks on alus (normaallauses) või muu tegevussubjekt (nt omaja- ja kogejalauses), siis on V2-järg suhteliselt kindel. Õige on öelda: Ma sõidan täna maale, mitte: Ma täna sõidan maale. Mul on kõht hommikust saadik tühi, mitte: Mul kõht on hommikust saadik tühi. Mõnevõrra vastuvõetavamad (ehkki ilmselt venemõjulised) on laused, kus aluse ja öeldise vahel on öeldisverbi rõhuline intensiivistav laiend, nt Ma väga vabandan. Ma kohe tulen. Ma üldse ei tulnud selle peale. Mind juba ammu üllatab teie ükskõiksus teiste inimeste vastu. Parem on needki laiendid panna verbi järele, nt Ma palun väga vabandust. Ma tulen kohe. Ma ei tulnud üldse selle peale. Mind üllatab juba ammu teie ükskõiksus teiste inimeste vastu.

      Kui lause algusesse tõstetakse teemaks mingi muu lauseliige, kui seal neutraaljuhul on, siis endine teema ja öeldis vahetavad harilikult omavahel kohad, nii et verb jääb ikka teisele kohale. Nt Vanaisa armastas sinililli kogu eluaja – Sinililli armastas vanaisa kogu eluaja. Kogu eluaja armastas vanaisa sinililli. Mul on hommikust saadik kõht tühi. – Hommikust saadik on mul kõht tühi. Mind üllatab juba ammu teie ükskõiksus teiste inimeste vastu – Juba ammu üllatab mind teie ükskõiksus teiste inimeste vastu.

      Kuigi paralleelselt V2-järjega on võimalik kasutada ka V3-järge, nt Juba hommikul ta esitas mulle selle küsimuse, on V2-järg enamikul juhtudel loomulikum. Eriti tuleks V2-järge eelistada järgmistel juhtudel:

      1. süntaktiliselt „raskekaaluliste”, s.o pikemate, eriti mitmest sõnast koosnevate aluste puhul, sest pikematel moodustajatel on tendents asetuda lauses võimalikult kaugele, nt Juba hommikul esitas mu noorem poeg Kalle mulle selle küsimuse. Seevastu üsna tavaline on otsejärg rõhutu asesõnalise aluse puhul, nt Teed ta teadis (= teadis ta) hästi. Homme ma ootan (= ootan ma) sinu telefonikõnet;

      2. kui lause algul olevaks teemaks on kõrvallause, eriti kui selleks on otsekõne, nt Kui saabub kevad, muutub ka meeleolu paremaks. „Kas see on tema lõplik otsus?” küsis Rein pettunult;

      3. kui lause algul on verbiga tihedalt seotud viisimäärus, nt Kiiresti lahkusid õpilased koolimajast.

        Märkus. Aluse ja öeldise inversiooni võib põhjustada ka võrdlussidesõna nagu, kui, otsekui, justkui kõrvallause algul, ehkki sidesõna ei ole lauseliige, nt Neile tundus nii, nagu oleksid nad linnud = nagu nad oleksid linnud.


        Lause sõnajärg

        Verbi asend lauses

        Verb lause lõpus või algul. V2-reegel kehtib, nagu öeldud, eelkõige iseseisvate jaatavate väitlausete puhul. Kõrvallausetes, eitavates lausetes ning küsi-, käsk-, soov- ja hüüdlausetes paikneb verb sageli kas päris lause algul või lõpus.

        Verbi paigutamisega lause algusesse ja sellest tingitud aluse (vm tegevussubjekti) ja öeldise kohavahetusega (inversiooniga) on eesti keeles võimalik väljendada suhtluseesmärki:

        1. küsimust (kas asemel): Oled sa hulluks läinud? = Kas sa oled hulluks läinud?

        2. käsku: a) tavalises käsklauses paralleelselt V2-järjega, nt Käi sa vahepeal kodus ära = Sa käi vahepeal kodus ära. Tulgu ta siia = Ta tulgu siia; b) hoiatust või keeldu väljendavas käsklauses ainuvõimalikuna, nt Katsu sa seda teha!

        3. hüüdu (küll asemel): Oled sina alles tubli! = Küll sa oled tubli!

        4. soovi ja (soov)tingimust (kui asemel): Läheks nad ometi kord minema! = Kui nad ometi kord minema läheks! Saaksin ma autost head hinda, ostaksin korteri = Kui ma saaksin autost head hinda, ostaksin korteri.

        Peale nende juhtumite, kus verbi lausealgulisusega näidatakse, et tegemist ei ole väitlausega, pannakse mõnel juhul verb lause algusesse ka väitlauses:

        1. kui aluseks või alusfraasi koosseisus on teine/teised asesõnade ta/nad, see/need tähenduses, nt Poisid on väsinud. Olid teised mitu tundi soos sumanud. Viisin kella parandusse. Oli teise sihverplaat katki läinud;

        2. minevikutegevust edastava jutustuse lauseis, nt Istun mina oma kabinetis ja kirjutan aruannet;

        3. temaatilistel põhjustel (verbi fookustamisel), nt Ma lahkun hommikul – Lahkun ma hommikul. Ma ei tee seda – Ei tee ma seda.

        Lisaks võib verb lihtsalt sattuda lause algusesse seetõttu, et selles positsioonis tegelikult esinev moodustaja on mingil põhjusel ära jäänud, nagu aluseta normaallauseis, nt Loen seda raamatut, või määruseta olemasolulauseis, nt On ilus ilm. Sajab vihma.


        Lause sõnajärg

        Verbi asend lauses

        Verb võib (ehkki ei pruugi) olla lause lõpus, kui eitusele, kahtlusele või oletusele, samuti suhtluseesmärgile osutav sõna on lause algul. Nii võib verb olla lause lõpus:

        1. eitavas lauses, mille algul on kas eitussõna ise või eituse mõjuala väljendav sõna, nt Ega ma rumal (ei) ole! Ega te koju ei lähe? Kodus ma hommikul tavaliselt kohvi ei joo;

        2. kahtlus- või oletussõnaga algavas lauses, nt Vaevalt ta täna tuleb. Võib-olla me homme kohtume;

        3. küsilauseis, nt Kuidas te hommikul nii ruttu siia jõudsite? Kas sa homme koju sõidad?

        4. hüüdlauseis, nt (Küll) ma sellele poisile veel homme näitan!

        Verb võib olla lause lõpus ka mõningais kõrvallauseis:

        1. kaudküsilauseis (küsilausekujulistes kõrvallausetes) ja relatiivlauseis, nt Ma tean, miks arst seda tegema pidi. Ma nägin seda meest, kellega naine rääkis;

        2. eitava või küsiva pealausega kõrvallausetes, nt Ta ei räägi nii mitte sellepärast, et ta ise seda näinud oleks, vaid .. Kas ta räägib nii sellepärast, et ta ise seda näinud on?

        3. aja- ja tingimuslauseis, mis algavad sidesõnaga kui, nt Lind värises, kui ma ta pihku võtsin. Kui sa seda teed, juhtub õnnetus.

        Jaatava ja väitva pealause puhul sidesõnadega et, sest, kuna, ka võrdlussidesõnadega nagu, kui, otsekui, justkui jt algavad kõrvallaused on alati pealause sõnajärjega. Nt Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari käisid kahekesi kodumail. Ma usun, et sel õhtul peeti igal pool pidu. Eile läks meil hästi, kuna / sest / sellepärast et meid kõiki lubati varakult koju. Neile tundus nii, nagu nad oleksid linnud = nagu oleksid nad linnud.


        Lause sõnajärg

        Muid sõnajärjestusseiku

        1. Infiniitse verbivormi laiendeil on tendents paikneda tema ees, nt Isa on välja läinud. Isa on linna läinud. Kuid üsna tavaline on ka järelasend, nt Isa on läinud linna.

        2. Kui lauses on nii koha- kui ka ajamäärus ja kumbki neist pole lause lõpus uue ja olulisena esile tõstetud, siis paikneb ajamäärus kohamäärusest eespool. Nt Selts korraldas möödunud aastal Krimmis keelepäeva – mitte: Selts korraldas Krimmis möödunud aastal keelepäeva.