EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SÜNTAKS

LAUSE EHITUS

Öeldis

Kõneliik

Lauseeitust väljendatakse eesti keeles muutumatu eitussõna ei abil, mis vahetult eelneb eitusele omasele verbi lihtvormile, moodustades koos sellega verbi liitvormi, nt ei tee, ei teinud, ei teeks (vt M 99). Eitussõna ei on ajalooliselt endise eitusverbi ainsuse 3. pöörde vorm. Käskivas ning möönvas kõneviisis väljendab eitust osaliselt muutuv eitusabiverb ära (ärge, ärgem, ärgu) koos põhiverbi käskiva kõneviisi vormiga, nt Ära tee rumalusi! Ära-eitust nimetatakse ka keeluks. Eitussõna ei on kaotanud kõik oma kunagised verbi omadused ja paikneb normaaljuhul lauses vahetult öeldisverbi ees, teda ei saa sellest lahutada muude sõnadega, nt Ma homme ei tule, mitte: *Ma ei homme tule. Eitussõna ära verbilisus on suurem, ta pöördub ning võib olla põhiverbist lahutatud muude sõnadega, nt Ära homme tule.

Küsi- ja hüüdlausetes toimib lausealgulise eitava küsi- resp hüüupartiklina ega. Verb on sel juhul eitavas vormis, kuid hüüdlauses võib eitussõna verbi juurest ära jääda, nt Ega ma rumal (ei) ole! Ega siis tema seda teinud (p)ole!, küsilauses siiski mitte, nt Ega te ei käinud seal? Ega te ei lubaks mind läbi? Eitussõnast lähtub ka partikkel eks ‘küllap’. Sellega seletub eitusele iseloomuliku verbivormi kasutamine eks-sõnaga algavates lausetes, nt Eks ta ole. Eks me näe. Eks ta varsti tule. Et tänapäeval eks-sõnal eitavat sisu enam ei ole, siis asendatakse eitusvorm tihtipeale pöördevormiga, nt Eks ta varsti tuleb.

Infiniittarindis vormistab eitust partikkel mitte, mis paigutatakse vahetult infiniitvormi ette, nt Palun teid mitte karjuda! Ta paistab sellest mitte hoolivat. Mitte hoolides sõpradest, kaotame nende usalduse.

Peale eituse enda on eituslausetel mõningaid lisaiseärasusi jaatuslausetega võrreldes. Näiteks on eituslause sihitis alati partitiivis, vrd Ma ehitasin paadi/paati – Ma ei ehitanud paati. See ei kehti moodustajaeituse kohta.