[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aage
1. aeglane ▪ temä om aage inimene ta on aeglane inimene. Vrd .aiglane1, .aigline1
2. aeglaselt, pikkamööda ▪ keträ aage, ärä tulist kedräte ketra pikkamööda, ära kiiruga ketra. Vrd aa|pikku, .aiga|pidi, tasakeste

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

aamerteme <aamerte, aamerde> Krk Hel
1. hulkuma, sihitult ringi liikuma ▪ laits aamertep ommukust õhtani ja ei väsü ärä laps liigub ringi hommikust õhtuni ja ei väsi ära; mis sa iki aamertet, käit ilmapidi ilmasjande mis sa ikka hulgud, käid ilma pidi ilmaasjata. Vrd jabruteme, kalberdeme, .rüüs´tme1, .ul´kme
2. vallatlema, mürama ▪ latse aamerteve õvven lapsed müravad õues. Vrd amaleme, kiiserdeme, ul´andeme

aam|tala <aam|tala, aam|tala> Krk aampalk ▪ ku aamtaladel risti otsan ei ole, sis lüü pikken ärä kui aampalkidel risti otsas ei ole, siis lööb pikne sisse. Vrd aan´|tala

aani|ein <aani|einä, aani|.einä> Krk mõru vahulill (Polygala amarella) ▪ mõstas suud aanieintege, sis ei pääväte sul nägu ärä pestakse suud vahulillega, siis ei päevita sul nägu ära. Vt aanik

aavelteme ~ aaveldeme <aavelte, aavelde> Krk Hel ahvatlema, meelitama ▪ sa olet aavelten tat võlet tunnisteme sa oled meelitanud teda valet tunnistama; ärä aavelte miut kuuki süüme ära ahvatle mind kooki sööma. Vrd ahvelteme, Vt meeliteme, meelüteme

aga1 <aa, aga> hagu ▪ väits olli ärä kadunu agade sissi nuga oli ära kadunud hagude sisse. Vrd .aake

agrasteme <agraste, agraste> Hel tilgastama ▪ sii piim om peris ärä agrastet, apu maik man, ei saa söögi pääle panda see piim on päris tilgastanud, hapu maitse juures, ei saa söögi peale panna. Vrd mõrateme, mürästeme, tirasteme

ahendeme ~ ahenteme <ahente, ahende> ahendama, kitsamaks tegema ▪ ahende pennärd! Hel tee peenar kitsamaks!; miu kört om vaja ärä ahente minu seelik on vaja kitsamaks teha

.ahm´me ~ .ahm´ma <.ahmi, ahmi>
1. ahmima; aplalt sööma ▪ ärä ahmi lavva man! ära ahmi [süüa] laua juures!. Vrd .aam´me, .am´psme
2. piltl ahnitsema ▪ küll ahmip ta sedä varandust kokku küll ahnitseb ta seda varandust kokku. Vrd ahmitseme, ahnitseme, ahnusteme, ihnisteme

ahnusteme <ahnuste, ahnuste> Hls Krk ahnitsema ▪ temä ahnus´t tõiste iist ärä süvvä ta ahnitses teiste eest ära süüa. Vrd ahmitseme, ahm´me, ahnitseme, ihnisteme

ahvelteme ~ ahveldeme <ahvelte, ahvelde> Hls Krk ahvatlema, võrgutama ▪ ärä ahvel´t kuriluum miu poja ta kuriloom võrgutas mu poja ära. Vrd aavelteme

aieteme <aiete, aiede> aietama, valust „ai“ hüüdma ▪ ta es oiete, ta es aiete, kuul´ il´läksi ärä ta ei oiatanud, ta ei aietanud, suri vaikselt ära

aik <aigu, .aiku>
1. haigutus ▪ miis mõtelnu – nemä annave aikege üt´tõistel märke nüit mees mõelnud – nemad annavad haigutustega üksteisele nüüd märku
2. piltl aeglane või laisk (inimene) ▪ ka sii aik mõs´tab ärä minnä kas see laisk saab aru, et tuleb ära minna

.aiksaste ~ .aigsaste Trv aegsasti, vara ▪ einä saiva aigsaste ärä tett heinad said aegsasti ära tehtud. Vrd .aiksest, ajalt

ajevel, ajevil, .aevil
1. hajevil; laokil ▪ mõtte ollive aevil mõtted olid laokil
2. lohakil ▪ kodu kikk ajevel puha, sa läät kodust ärä kodu kõik lohakil, (aga) sina lähed kodust ära

ajome <ajode, ajo> Hel sõnuma, nõiduma ▪ looma om ärä ajotu (kodu)loomad on ära nõiutud. Vrd sõname, sõnume

alandeme ~ alanteme <alante, alande>
1. alandama, madaldama ▪ mea sai alantet innage ma sain alandatud hinnaga
2. halvustama, laimama ▪ ärä alante miut! ära laima mind!; tõisi oma ta kange alanteme teisi on ta innukas halvustama
3. alandama, alluma, järelandlik olema ▪ sa piat ennäst iki alanteme ka sa pead ikka järele andma ka

alatu <alatu, alatut> Krk alatu, autu ▪ ilman om pal´lu alatusi inemisi maailmas on palju alatuid inimesi; ärä tettä alatude inemistege tegemist ära tee alatute inimestega tegemist. Vrd .kõlbmede

alb ~ alv <alva, .alba> halb ▪ või om alvase minnu Trv või on halvaks läinud; alva meelega ütlep mis tahten ärä halva tujuga ütleb mida tahes (halba). Vrd paha, tülgäs

ale2 <ale, alet> (silma)kae ▪ ale olli silmä pääl, et ei näe kae oli silma peal, [nii] et ei näe; vanast puhati rihvli tuhka silma loomal, sii võt´t ale ärä vanasti puhuti krihvlituhka loomale silma, see võttis kae ära. Vrd al´l6, kale2, kelme, kõlu

alle Pst Hls Krk
1. alles ▪ sii vana koolimaja piab alle oleme see vana koolimaja olevat alles; kikk jäive alle, otsa es saa kedägi kõik jäid alles (ellu), ei hukkunud keegi. Vrd all2, .alla
2. äsja, hiljuti ▪ undi seive kaits koera ärä alle hundid sõid kaks koera hiljuti ära; meil ürjäti alle äesteme meil hakati alles äestama. Vrd ennist, .il´da|.aigu, .il´la|.aigu

allitus <allituse, allitust> hallitus ▪ allitus om levä ärä rikkun hallitus on leiva ära rikkunud. Vrd al´l5, rahatse

alus|undruk <alus|undrugu ~ alus|undruku, alus|undrukut> alusseelik ▪ rovvadel ollive siiditse alusundrugu prouadel olid siidised alusseelikud; alusundrugu olliv iki ärä pilutet alusseelikud olid ikka ära pilutatud. Vrd alune2, alus

alventeme ~ alvendeme <alvente, alvende> laimama, laitma, halvustama ▪ ärä alvente miu latsi! ära halvusta minu lapsi!. Vrd .laimame, .laitme, .tõrvame, viliteme

.ambline <.amblise, .amblist> , .amline <.amlise, .amlist> hambuline; pooltühi (viljapeast) ▪ saag´ om amline saag on hambuline; vil´lapää jääs amlises, vahe pääl om muist tühjä, äitsen ei ole ilusti ärä saanu tolmate viljapea jääb pooltühjaks, vahepeal on muist tühja, õitsedes ei ole ilusasti saanud ära tolmelda. Vrd .amblik

ammas <.amba, ammast> hammas ▪ amba laosse ärä hambad lagunevad ära; ammastede ei jole kerge süvvä hammasteta ei ole kerge süüa. Vrd kik´k4

ammugi, ammuki
1. ammu, kaua aega tagasi ▪ ei ole tast ammugi kedäki kuulu ei ole temast ammu midagi kuulnud; ma ei joole ammuki temät nännu ma ei ole kaua aega teda näinud. Vrd ammu, ammust, muina
2. liiatigi, hoopiski; kindlasti, tublisti ▪ sedä ammugi es või tetä seda hoopiski ei võinud teha; ammuki sada vakamaad ole ärä lõiganu kindlasti sada vakamaad olen ära lõiganud (vilja)

.andes andeks ▪ tulli miu käest andes pallem, ärä lepme tuli minu käest andeks paluma, ära leppima. Vrd .andis

angeteme <angete, angede> Hel hange tuiskama ▪ tii angetese ärä teed tuiskavad hange

.angume <.angude, .angu> Hls Krk hanguma, tarretuma ▪ sül´t om ärä angunu sült on ära hangunud. Vrd .kahkume, .ühmüme

anum <anume, anumet> suurem puu- või plekknõu ▪ anume vitsa lätsive päält ärä puunõu vitsad läksid pealt ära. Vt nõu1

apats2 ~ apatse <apatse, apatset> porine mülgas ▪ ärä sa üüsi küll läbi suu mine, sii om jo egävene apatse, sinna sa jäät ära sa öösel küll läbi soo mine, see on ju igavene mülgas, sinna sa jääd. Vrd apan´ts, apatsi|auk

.apnik <.apnigu ~ .apniku, .apnikku> Hls hapu aine, kääriv ollus ▪ olli apniku jõud sehen, virut´ selle põhja ärä [vaadil] oli hapu aine jõud sees, virutas selle põhja ärä. Vrd apu

.arbume <.arbude, .arbu> Hel eralduma; eksima ▪ mea arbu ärä ma eksin ära. Vrd .arpume

argits <argitse, argitset> Trv puuhark (kanga kinnitamiseks) ▪ argitsideg pannas palaje maa sisse, et tuul ärä ei viis puuharkidega pannakse (pleegitatavad) linad maa sisse, et tuul ära ei viiks. Vrd ar´k

arja|malk <arja|malga, arja|malka> Pst harimalk ▪ suur tuul lõhup kesvä rõugu ärä, arjamalga tulev pääle panna suur tuul lõhub odrarõugud ära, harimalgad tuleb peale panna. Vrd arak2, arja|puu

.arjume <.arjude, .arju> Hls Krk harjuma, kohanema ▪ temä om inimestege kangest ärä arjunu ta on inimestega väga hästi ära harjunud (nt metslooma kohta). Vt arineme

arjusteme <arjuste, arjuste> Krk tutistama ▪ lase juusse ärä lõigate, sis ei saa siut kennigi arjuste lase juuksed ära lõigata, siis ei saa sind keegi tutistada

ar´m1 <armi, .armi> (haava)arm ▪ mõni paise om, ärä paranes, jääp ar´m taga mõni paise on [selline, et kui] ära paraneb, jääb arm järele. Vrd jama1, jõma2, ram´m2, vor´p

arnik <arnigu ~ arniku, arnikut> arnika (jm kollaste õitega ravimtaimed) (Arnica) ▪ ku om ärä tõsten, sis arniku võtvet tagasi kui on selja ära tõstnud, siis arnikad aitavat

.arpume <.arpu, .arpu>
1. eralduma, teistest maha jääma; eksima. Vrd .arbume
2. sassi minema ▪ sii lang om ärä arpun see lõng on sassi läinud. Vrd .saskume, .vassume, .vatskume
3. väsima, roiduma ▪ ta om peris arpunu ta on päris väsinud. Vrd .roidume, .räntskume, .röntskume

asjande asjata, tulutult ▪ torm lahk´ kikk ärä, tüü olli asjande torm lõhkus kõik ära, töö oli asjata. Vrd ilma|asjande

au <au, au>
1. au, austus, austamine ▪ sii elli au sehen see elas au sees (teda austati)
2. maine, kuulsus ▪ ta aa au taga ta ajab kuulsust taga
3. seisus, positsioon ▪ sis os miu pois´s ka varga au saanu siis oleks minu poiss ka varga au saanud (vargaks peetud)
4. piltl neitsilikkus, puutumatus ▪ pois´s riis´ tütrigu au ärä poiss riisus tüdruku au ära

auguteme1 <augute, augude> meelitama, ahvatlema; petma ▪ sii om kaval inimene, sii auguts tõise ärä ende järgi see on kaval inimene, see meelitab teise ära enda huvides. Vrd aavelteme, ahveldeme, auguldeme

.aukame <augate, .auka> hammustama ▪ auka siit kül´lest üit´s levätük´k ärä hammusta siit küljest üks leivatükk ära. Vrd ammusteme

.aurame <aurate, .aura> aurama, veeauru eritama ▪ piiretus olli ärä auranu piiritus oli ära auranud

edesi edasi ▪ mis te ometik joosede edesi ja tagasi mis te ometigi jooksete edasi-tagasi; astu edesi, ärä vahi usse pääl astu edasi, ära vahi ukse peal

edeveme <edevede, edeve> Hel edvistama ▪ ärä edevede, ole mõistlik – keeletes ku na ul´andese ära edvista, ole mõistlik – keelatakse, kui nad ulakust teevad; mis sa edevet üttelugu mis sa edvistad ühtelugu. Vrd edvisteme, epenteme, etsiteme

edimelt ~ edimeld, edimäld esmalt, kohe; esimest korda; kõigepealt ▪ es tunne ka edimelt, mis asi sii om, aga et midägi om tõistmuudu ei tundnud kohe ka, mis asi see on, aga et midagi on teistsugust; sis kõrvetide nii karva sel´läst ärä õl´gege – edimelt tõine kül´g ärä, sis kääneti tõine kül´g siis kõrvetati need karvad seljast ära õlgedega – esmalt üks külg, siis pöörati teine külg; me kuivatime edimäld vil´lägi sääl me kuivatasime alguses viljagi seal. Vrd edi|.otsa, enne|kikke, iild

eegeldeme ~ eegelteme <eegelte, eegelde> heegeldama ▪ tal ollive kikk räti veere ärä eegeldet tal olid kõik rätiku ääred ära heegeldatud; suurõõva viirde olli eegeldet pitsi käteräti äärde oli heegeldatud pitsid

ehiteme <ehite, ehide>
1. ehitama, püstitama ▪ me nüid esi ehitime sanna me nüüd ise ehitasime sauna; ritta om na sinnä ehiten ne uune ritta on nad sinna ehitanud need hooned
2. ehtima, korrastama ▪ suviste pühade aigu ehitide kige nägusep kotus kas´kege ärä suvistepühade ajal ehiti kõige ilusam koht kaskedega ära. Vrd .eht´me

ehitus <ehitusse, ehitust ~ ehituse, ehitust>
1. ehitamine, ehitustöö ▪ ehitusege om pal´lu raha ärä lännu ehitamisega on palju raha ära läinud
2. ehitis ▪ sääl olli kikk uvve ehituse seal olid kõik uued ehitised

.eht´me <.ehti, ehi>
1. ehtima, kaunistama ▪ latse eht´ku kuus´ ärä lapsed ehtigu kuusk ära; nuur pernaen ärä ehtin ennäst noor perenaine [on] ära ehtinud ennast. Vrd ehiteme, epiteme
2. seadma, (millekski) valmistama ▪ ommuku eh´ts sadame hommikul läks sajule. Vrd .säädme

einästeme <einäste, einäste>
1. heina kasvama, (umb)rohtuma ▪ ärä laske läve edist ärä einäste ära lase ukseesist rohtuda. Vrd einäteme
2. pikaks ja kiduraks kasvama ▪ kuumage om looma ärä einästen kuumaga on taimed välja veninud

einäteme <einäte, einäde> heina kasvama, (umb)rohtuma ▪ sügüses ollive kikk nurme ärä einäten, vihma tulli nõnda pal´lu sügiseks olid kõik põllud umbrohtunud, vihma sadas nii palju. Vrd einästeme

.eitime <.eitide, eidi> Hel ehmuma ▪ ma eiti peris ärä, ku sedä suurt miist näi ma ehmusin päris ära, kui seda suurt meest nägin. Vrd ehmateme, .eitume

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.eitume <.eitude, .eitu> , .eitüme <.eitüde, .eitü> ehmuma, heituma ▪ mia eitusi ärä ma ehmusin ära; kas sa eitusit kah kas sa ehmusid ka. Vrd ehmateme, .eitime

ek
1. ehk, või ▪ miul olli ta lell ek esä veli mulle oli ta lell ehk isa vend; pikipuu olli riil tett kasepuust ek kuusepuust pikipuu oli reel tehtud kasepuust või kuusepuust. Vrd võ
2. võib-olla, ehk ▪ ek saat miul raasik raha anda võib-olla saad mulle natuke raha anda; ek ta essüs´ pimmen ärä ehk ta eksis pimedas ära. Vrd ehk

.eldime <.eldide, .eldi> Hel halvaks, raisku minema ▪ süük om ärä eldin toit on raisku läinud. Vrd .süändäme

.eldus <.elduse, .eldust> heldus ▪ mede esivanembit avit´ maa eldus meie esivanemaid aitas maa heldus; tõise eldust ei või ärä kasute teise [inimese] heldust ei või ära kasutada

elliteme <ellite, ellide>
1. hellitama ▪ emä es ellite egä es oia meid ema ei hellitanud ega ei hoidnud meid; vanempe ellitive oma poiga liiaste vanemad hellitasid oma poega ülearu. Vrd elläteme1, lilliteme2, tilliteme
2. hellaks muutma ▪ lämme kambrege ei või ennäst ärä ellite sooja toaga ei tohi ennast hellaks muuta

elläteme2 <elläte, elläde> Krk
1. helletama, hõigates vastu laulma ▪ ellät´s iki tõist karjast: ella ella helletas ikka teist karjast: ella ella. Vrd elleteme, eluteme, õlleteme
2. piltl saladust välja rääkima ▪ ärä sa ärä elläte, ärä sa lausta kedägi ära sa saladust välja räägi, ära sa lausu midagi

eläme <eläde, elä, imperf .elli ~ .el´le>
1. elama, elus olema ▪ miu lastest eläve kaits tükkü viil minu lastest on kaks veel elus; mis ärä elet, sii om ärä nätt, mis elämede, sii om nägemede ja täädmede mis läbi elatud, see on ära nähtud, mis elamata, see on nägemata ja teadmata
2. elunema, asuma ▪ ta latse elliv esä kodun tema lapsed elasid isakodus. Vrd elutseme

elänik <elänigu ~ eläniku, elänikku> elanik ▪ küläst ollive kikk elänigu ärä kolinu külast olid kõik elanikud ära kolinud; talve om külä elänikest tühi, pal´t suve eläve sääl talvel on küla elanikest tühi, ainult suvel elavad seal. Vrd inime

emäk2 <emäku ~ emägu, emäkut> , emak <emaku ~ emagu, emakut> võõrasema ▪ emäk es võta egä last omas võõrasema ei võtnud iga last omaks; emak olli kuri, ta läit´s ärä emagu mant võõrasema oli kuri, ta läks ära võõrasema juurest. Vrd võõras|emä

emäk3 <emäku ~ emägu, emäkut> emakas ▪ tal om emäk ärä lõigat tal on emakas ära opereeritud. Vrd emä|koda, latse|koda, muna|koda, poja|koda

engetu <engetu, engetut> hingetu, tegutsemisvõimetu ▪ kõnnip jusku engetu kõnnib just kui tegutsemisvõimetu; ärä ennest engetus joose ära ennast hingetuks jookse

.engäme <engäte ~ engäde, .engä>
1. hingama ▪ lait´s akas´ iki lõpus engäme laps hakkas ikka lõpuks hingama
2. puhkama, seisma (maast) ▪ engät maa pääl saap jälle vil´la külüde puhanud maale saab jälle vilja külvata. Vt .puhkame
3. lahtuma, ära hingama ▪ sii juuk´ om seisten peris ärä engänu see jook on seistes päris ära lahtunud. Vrd .lahkume, .lahtume

engätse|kotus <engätse|kotusse, engätse|kotust ~ engätse|kotuse, engätse|kotust>
1. hingamiskoht, õhuauk ▪ tual ei jole engätsekotust toal ei ole õhuauku. Vrd engätse|auk
2. hauakoht, võrendik ▪ engätsekotuses inemisi uppuvet ärä hauakohta uppuvat inimesi ära. Vrd neelätse|kotus

enne1 ~ .enne1
1. enne, varem ▪ ku tahat, sõs võit enne ka ärä massa kui tahad, siis võid enne ka ära maksta. Vrd .aiksepest, ennemp, varemp
2. pigem ▪ enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma võõral maal ul´kme lää pigem söögu oma maa hundid [mind] ärä, enne kui ma võõrale maale hulkuma lähen

ennempine <ennempitse, ennempist ~ ennempise, ennempist> Hls Pst endine, vanaaegne ▪ nuu ennempitse puust ahjuroobi es tõmba jo tuhka ahjust ärä nood vanaaegsed puust ahjuroobid ei tõmmanud ju tuhka ahjust ära; ennempisil aigul olliv iki iluse rõõva endistel aegadel olid ikka ilusad rõivad. Vrd .endin, ennine, enepin

enämbide Hel enamasti, suurelt jaolt ▪ varsti om kaits nädält mihklepäeväst ärä, aga puu om enämbide lehen varsti on kaks nädalat mihklipäevast möödas, aga puud on suurelt jaolt lehes; lumi om enämbide ärä sulanu lumi on enamasti ära sulanud. Vrd enämpest, änämin, änäpest

eperdeme ~ eperteme <eperte, eperde> Hel äparduma; ikalduma ▪ sii aaste eper´t vili tävveste ärä tänavu ikaldus vili täiesti ära. Vrd äpärteme

.erjäme <erjäte ~ erjäde, .erjä> Hel tõrjuma; eemale hirmutama ▪ lammas erjäp talle lammas tõrjub talle; erjä kana ussaiast ärä hirmuta kanad ukse eest ära. Vrd irmuteme, kõs´suteme

eruteme <erute, erude> Hel häirima, ärritama; erutama ▪ peni erut´ lehmä ärä, et midägi ei anna koer ärritas lehma, [nii] et üldse ei anna [ta piima]. Vrd ärriteme

es ei (eitussõna minevikus) ▪ es ole ~ es jole ~ es joole ei olnud; es joole kurjust änäp kunnigi ollu ei ole kurjust enam kuskil olnud; ta es lääki kodu ärä ta ei läinudki ära koju

esi1 <.ende, ennest ~ ennäst>
1. ise ▪ esi panden jala kinni usses ja tõise jala tulbas ja sis sikuten ise pani jala vastu ust kinni ja teise jala vastu uksepiita ja siis sikutanud; ka ma esi ei või minnä? kas ma ise ei või minna?; sii om mede ende tetä see on meie enda teha; ta olli ennäst püssige maha lasken ta oli ennast püssiga maha lasknud; esi süü teit, esi paha parande (vns) ise süüteo tegid, ise paha paranda
2. isesugune, erinev ▪ ma pia esi tiid mineme ma pean erinevat teed minema
3. iseenesest ▪ aig kulus esi kodun ärä aeg kulub iseenesest kodus ära
4. eraldi, omaette; lisaks ▪ tek´ke tetti ka mitmid ja setmid, sis viil esi kotipadja tekke tehti ka mitmeid ja setmeid, siis veel lisaks kotipadjad (veimedeks)

esi|.endest iseenesest, põhjuseta ▪ ar´m kat´te esiendest ärä (haava)arm kadus iseenesest ära; rikkus ei tule esiendest rikkus ei tule iseenesest

.essüme <.essüde, .essü> eksima ▪ mea ole mitu kõrda mõtsan ärä .essünü ma olen mitu korda metsas ära eksinud; ärä sa ärä essüde, sääl mitu tiiaru, võip ker´gest ärä essüde ära sa ära eksi, seal mitu teeharu, võib kergesti ära eksida. Vrd .arbume, .arpume

essüteme <essüte, essüde> eksitama ▪ ärä essüte miut oma jutuge ära eksita mind oma jutuga

essüts <essütse, essütset> , essütse <essütse, essütset> eksitus, eksimine ▪ ma lätsi essütses, essüsi ärä ma läksin segi, eksisin ära

ette1
1. ette, ettepoole ▪ mine riida ette, võta säält puid mine riida juurde, võta sealt puid
2. käsile, tööks ▪ üit´s esi võets kõrrage ette üks töölõik võetakse korraga ette
3. tõttu, jaoks, pärast ▪ ommendse päevä ette ärä muretse homse päeva pärast ära muretse
4. vastu, kätte ▪ sii tule sul alle aaste peräst ette see tuleb sul alles aasta pärast kätte

idak <idagu ~ idaku, idakut> Hel rõivanäru, räbal ▪ ei sii kört käü enämb kavva, om peris idak ju tõine seda seelikut ei saa enam kaua kanda, see on ju päris näru; siandse idakuge ärä küll kirikus mine sellise räbalaga ära küll kirikusse mine. Vrd ilbak, ilben´t, räbel´

idaneme1 <idante, idane> Hls Krk
1. idanema ▪ rügä om ärä idanu joba rukis on juba ära idanenud; sii aaste ei taha siimle summagi idane sel aastal ei taha seemned sugugi idaneda. Vrd idame, ideneme
2. piltl lehte minema, edenema ▪ vana kuju puu änäp ei idane vana kuiv puu enam ei lähe lehte. Vrd .leh´tme

idendeme <idende ~ idente, idende> Trv idandama ▪ idende enne terä ärä idanda enne terad ära. Vrd idanteme

.iesteme <.ieste, .ieste> Hel ikestama, härga rakendisse panema ▪ ieste ärjä ärä pane härjad rakendisse

igäme <igäde, igä> Krk tarvitama, kulutama ▪ sii kapp jää tütrepojal, mia sedä ei jõvva ärä igäde see kapp jääb tütrepojale, mina seda ei jõua ära tarvitada. Vrd tarviteme

igäneme <igänte, igäne> Krk iganema, vanaks jääma, kõlbmatuks muutuma ▪ obene om ärä igänu joba, sellel vaja armu leibä anda hobune on vanaks jäänud juba, sellele on vaja armust leiba anda. Vrd vananeme, vanavume

igävest, igäveste
1. igavesti, igaveseks ▪ sii om tõise igävest magame panden see on teise igaveseks magama pannud (st ära tapnud). Vrd aletig
2. pidevalt, jäädavalt ▪ põline talu, igäveste nende kähen ollu iidne talu, pidevalt nende käes olnud. Vrd järe|panu
3. piltl väga, tohutult, täiesti ▪ üit´s luvva kunts ärä kulunu igävest üks luuakonts, täiesti ära kulunud. Vrd jumalest, kogunist, .puhtest, tävvest

ihtiteme <ihtite, ihtide> mürgitama ▪ taht´s ennest ärä ihtite tahtis ennast ära mürgitada; ta om ennest viinage ärä ihtiten ta on ennast viinaga ära mürgitanud. Vrd ihvtiteme, kihtiteme

.iivame <iivate, .iiva> Hel
1. hiivama, üles vinnama ▪ iiva kott´ sel´gä, vii aita hiiva kott selga, vii aita
2. piltl näppama, varastama ▪ kaugas olli ärä iivat rahakott oli ära varastatud. Vrd .nihväme, .nähväme, .näppäme

ikk <iku, ikku> nutt ▪ ku silm sügelep, sis saap ikku (vns) kui silm sügeleb, siis tuleb nutt; miul olli kerge ikk mul oli kerge nutt (hakkasin kergesti nutma); koolu saadeti ikuge ärä surnu saadeti nutuga ära. Vrd nutt3, pil´l3

ila <ila, ila> ila, veniv sülg; (lümfi)vedelik ▪ sõs tule kah ila ku uisk ärä om lehmä panden siis tuleb ka ila, kui uss on lehma nõelanud. Vrd äisk

ilbendeme ~ ilbenteme <ilbente, ilbende> lipendama, tolknema, hilbendama ▪ ilbendep ku varestel ärä kist lipendab nagu oleks vareste poolt (katki) kisutud; tulli nõndagu kinsu ilbendive tuli kintsude hilbendades. Vrd .ilpleme, .ilpneme, .lipneme, lipenteme

ilbuteme <ilbute, ilbude> Hls Krk ehtima, eputama (rõivastega) ▪ latse tal nõnda iluste ärä ilbutet, miul om ulka latsi, kellest mea neid ilbute lapsed on tal nii ilusasti riides, minul on hulk lapsi, kuidas mina neid riietega ehtida jõuan. Vrd epiteme, kekiteme, keniteme

il´laksi ~ il´läksi Hls Krk
1. hiljukesi, tasakesi ▪ tullive tõstive väräti il´läksi iist ärä tulid tõstsid värava tasakesi eest ära. Vrd il´lakeste, illiksi, il´lukesi, .il´lukeste
2. aeglaselt ▪ kõnele il´laksi, sis ma saa aru kõnele aeglaselt, siis ma saan aru. Vrd il´luksi

illik ~ illike <illikse, illikest>
1. hea, pai, armsake ▪ ole illike iki, ärä saia kurjas ole ikka pai, ära saa kurjaks. Vrd illi, kuku, kulla, pai
2. Karksi (Polli valla) elanike pilkenimetus ▪ Polli illikse tuleve Polli elanikud tulevad

.il´lu tasa, vaikselt ▪ tasa lauri, il´lu lauri, ärä lauri lakke mingu (rahvalaulust) tasa lauritsa[leek], vaikselt lauritsa[leek], ärgu laurits lakke mingu (kahjutulest). Vrd tasa|.il´lu