[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

inime ~ inimen <inimese, inimest> , inimene <inimese, inimest> , inimine <inimise, inimist, pl p inimisi>
1. inimene, inimolend ▪ inimen õpip senigu ta eläp ja rumal surep iki viil ärä inimene õpib kuni elab ja rumalana sureb ikka veel ära; ole ää inimen, mine käi sääl ärä ole hea inimene, mine käi seal ära
2. üksikisik; töötegija ▪ inimisi olli pal´lu sääl mõtsan inimesi oli palju seal metsas (metsaheinamaal niitmas)
3. täisväärtuslik, tööjõuline inimene ▪ temä om inimese arust väl´län tema on inimese arvestusest väljas (väga vana inimese kohta); kui tal lammast ega kana ei joole, sis ta ei joole inime kui tal lammast ega kana ei ole, siis ta ei ole [täisväärtuslik] inimene
4. teatava omapära või staatusega isik ▪ ta om siante obese sorti inimine ta on selline hobuse sorti inimene (sünnitab kergesti); sakste verega segät inimisi o küll sakste verega segatud inimesi on küll; nii om täämpä matuse inimese need on täna matuselised
5. elanik, asukas ▪ mede külä om jäänu inimestede meie küla on jäänud elaniketa; vürsti valla inime ole mia ma olen vürsti valla inimene. Vrd elänik

jalg|inime ~ jalg|inimen <jalg|inimese, jalg|inimest> , jalg|inimine <jalg|inimise, jalg|inimist> jalakäija ▪ jalginimisi olli, obesit es ole kedägist jalakäijaid oli, hobuseid ei olnud ühtegi (st keegi polnud hobusega). Vrd jalg|rahvas