[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

irmuteme <irmute, irmude>
1. hirmutama ▪ ärä oma jutuge miut irmute! ära hirmuta mind oma jutuga!; mea olevet temät eiduten, irmuten mina olevat teda heidutanud, hirmutanud. Vrd .erjäme, kohuteme1
2. peletama, ära ajama ▪ ma irmuti linnu pesä päält ärä ma ajasin linnu pesa pealt ära. Vrd peleteme, ujuteme
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama ▪ piitsage irmutemist ira obene ei kannate sugugi erk hobune ei kannata sugugi piitsaga löömist. Vrd karisteme, .nuhtleme