[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 57 artiklit

haiglane `aigla|ne Kuu/`h-/ VNg Vai, Käi Mär Vig Tõs Vän Tor Hää Juu Kos JMd ViK Trm Kod VlPõ Puh/g -tse/ Nõo, `aiglai|ne VNg Vai(`aige-), `aegla|ne Mar Ris, g -se; `haigla|nõ g -sõ Har Rõu Vas; `aiglan Krk, `aiglõne San haigevõitu; kehva tervisega ei minust `präiga ole `asja, olen vähä `aiglane VNg; `aigelaine, ei ole `terve `eigä `aige Vai; `aeglased silmäd Mar; see siga oo `aiglane, kel saba `sorgos oo Vig; ma olen si nädali `siuke `aiglane Vän; sial kõik `aiglased inimesed koos Juu; `Kange külmaga jääb inime `aiglaseks Kos; ta on viimasel aal nii põdur ja `aiglane JMd; tema oli `aiglane `äśti ja tema ei saand sis `kuigi Kad; õli jõud õtsan ja `aiglane Kod; `aiglane, ei jõund tööd teha, ei söönd Plt; temä latse om kõik nii `aiglatse Puh; ma ole täämbä `aiglõne San; sukugi˽`maada ei˽saaʔ, säärän `haiglanõ olõt Har Vrd haigene, aigline

alande alande VNg Vai alati midä sa omete alande rögised VNg; `eigä senel ei ole `aiga, sie `uhtu tüöd tehä alande; se maa on alande vett täis Vai Vrd alalde

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

ammu1 `ammu R(-o) SaLä Hi(-o) L(-o) K; ammu SaId Hi(-o) L(-o) K I eL(-uʔ V)

1. kaua (aega); kaua aja eest, hulk aega tagasi; vanasti sie oli jo `ammu - - sest on jo `ammu`aiga kui läks Kuu; ja `ammu `kannab minu `pääle viha Hlj; `tuona `viimate - - `nüüdised `rahvas `ütleväd `ammu aja iest Lüg; sie mies jo `kuoli `ammo `aiga; `eigä se‿s `nenda `ammu old Vai; kas `ammu lout `valmis sai; ühekora `ammu käis `linnas Ans; see oli juba ammu `ampsest Khk; Luba[s] ikka ammu `pääle `tulla, aga pole ikka tulemas `öhti Pöi; see nimi kadus juab ammu `ampselt ära Pha; see oo `ammu`aega oln juba sii; see oo ammu vanast oln Muh; mo ema `ammu surnd Käi; se pöle väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; leha põle ammu näind, `söövad kala kõik Rid; tääl oli `aigose vemm `ammo sehes Mih; ammu `aega ju, mõni `kolmgünd `aastad surn ju; `kaugelt sugulased oo `metmendast põlvest, ammu, `kaugelt Tõs; `entse `kohta `öetse ammu Aud; nii `sooja ja ilust `õhtad põle `ammu olnd Vän; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud; see ammu meelest ää läind, et pulmale pidin tulema Juu; ükskord `ammu `ammu, ku‿ma nuor olin vel Jür; se on jo `ammu `aega, aga ma määletan seda Tür; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis VMr; `ammu tahan `teile `tulla Iis; vanemad one ammu mulla all Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; akkasime isaga ammu `enne `valged minema Lai; `ammu juba kui Meleskis tehässe pudelid KJn; mea akka ammu, ajalt `säädme; ma ei oole ammu `aiga ääp saanu `kuskil `vällä Krk; väega ammu es ole `küine, kuus säedsekümmend aastat om sellest, kui küünid alustadi Ran; päiv ammu lännu ja kodu ei tule inimese `üitsegi Nõo; tu‿ĺl jo äsä ammuʔ Urv; rońg om jo ammu˽lännüʔ, tüḱk `aigu saa tagasi ku˽lät́s Har; vaśt tu̬u̬ asi om kunage ammuʔ olnu jo; ütskõrd ammuʔ timä mullõ kõnõĺ Räp; tu̬u̬ oĺl ammu maʔ mälehtä‿i mito `aastat sinna `aigo om; `Türgü sõda oĺl ammuʔ Se; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd Lut; ammʔ jo om tuu aaštak (sellest om aastaid) Kra

2. kui ammu siis, ammuks ammu see oli, kui ta käis Lai

3. liiatigi, hoopiski, veel vähem (eelneb eitus); seda enam `keski tämale `alba‿i `tohtind `üelda, ammu vel `alba teha Iis; selle `ti̬i̬gä ei jõõda [hobune] tühjüjä vangert vedädä, ammu vi̬i̬l inimess pial ehk `ku̬u̬rmad Kod; vana `vähkina pitsitäp oma `sõrguga, ammu vi̬i̬l purika suu Puh; obene `eśsup neĺlä jala pääl, `ammu siss vil inimene Nõo; Kanapesäh munaki nakkasõ tikslõmma, ammu sis viil muu Vas

Vrd ammul, ammut

armutu armutu (armotu, armoto) Khk Kaa Muh Hi(-o Käi) Hää Saa, `armutu (`armoto) RId, g -ma; armotu Rid; `armu|du Jõe, g -tuma, p -dunda Kuu; n, g armutu Jäm Khk KJn Hls; armut Ans

1. halastamatu, julm, südametu `pekseti ärä `armutumal `kombel Kuu; armutu inimine, kis seda visi `loomi peksab ning teiste inimistega `riidleb Khk; sa oled nii armutu teise `vastu Muh

2. armetu, vilets; vaene, kehv `armutu `leivast, `armutu `riidest, `kaigest `asjast one `armutu VNg; tämä on `jalgudest `armutu, ei saa `kõndida Lüg; sedä `kutsuti `armoto (vaenelaps), kel ei ole isä `eigä emä Vai; loom nii armutumaks εε vaivatud Khk

3. (intensiteedisõna) a. adj (erakordselt) pikk, kauakestev armut‿aja sadas Ans b. adv väga, üli-, erakordselt Tänavu `armudu kuiv suvi Jõe; Armutu aeg tagatsi, kui me viimistkord teineteist näha saime Kaa; armutu suur kivi, aga lõhuti ää Muh; armutu palju vett Rei; armotu ilus Rid

Vrd armuta

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

au n, g au R eP(ou Jäm Rei Han) M TLä uus Rõn Rõu Plv Lei Lut; au g avvu Nõo Rõn San V

1. maine, hea nimi Paremb `auga `surra ku häbügä elädä Kuu; ei tohi `tühja juttu `rääki ja `toise au `tiuta VNg; sie on oma aust maha jäänd, oma au `kaotand, kie `mertsukast akkab Lüg; param `auga `auda, kui äbiga elada Vll; Oled vara kaudand, oled vehe kaudand, oled ou kaudand, oled keik kaudand Emm; so `eese viisid `teotavad so au ää Mar; eks ta elan küll suur aru sees Ris; mõnits tõise au, taht tõist sitate Krk; kõiv `olli suure au sehen, tollõst sai paĺlu `asju Ran; ta‿m ää ku latse serätse au sehen om; veli arvass, et tu̬u̬ patup temä au `küĺge, ku sulane võtap temä sõ̭sare; esi `endä au ei küüni kohekina Nõo; Au om inämb väärt ku sada `vähkä Urv; perremiiśs üteĺ `pernasõlõ et sa‿lõt mu `auva `teotanuʔ Har; Parõmb au sisen elläʔ ku häü `sisse kooldaʔ Rõu; paremb `auga `hauda ku `häüga `mulda Räp; häü au lätt `kavvõ, kuri viil kavvemballõ Lut

2. austus, lugupidamine, respekt vanamaid peab ikka au sees pidama Vll; suure au viisiga `võetasse ikke ärräd `vasto Mar; `reestrid olid seal naa suure au sees Mih; sui elas `Uudes `mõisas vana leskproua, kis `nõudis paĺlu au Kos; au andma 1. sõjaväeliselt tervitama kõik sõdurid pidid `anma oma ülemadele au Mih; soldat annab ülemale au Kos; sõa väen piät au `andma ülembille Räp 2. respekteerima `tõine `annab `tõisele au ja on abinik Lüg; missa undile au annad Khk; au äi `anta asjata ega `tarkust tasuta Vll; kes ti̬i̬ veeren ollive, nii pideve surnul au `anme Krk; kui sa toolõ `auva saat andaʔ kiä üt́s auvutu inemine om Har; `sääntselle inemisele `piäsi külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma Vas; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saaʔ tasota Räp; au pakkuma austust avaldama tämä taśt au pakku peremehele, teretäs Kod; mis sa sel aust tal pakut, ega ta iki ei tule siul appi Krk; tõsõ käest taht midägi saiaʔ, lät́s tallõ `avvu `pakma Räp; au tegema 1. sõjaväeliselt tervitama lei `sõrmed `kõrva `ääre, `ongi au `tehtud Lüg 2. austust avaldama pruut siis tegi s‿oma puolt sie au, et siis `selle isame `naisele ka pani tanu pähä Lüg; noh, ma vöi soole jo selle ou tiha ka hrv Jäm 3. nõiduma, et tütar mehele saaks munõ tegevä `avvu, aks täst siss om api vai olõ õiʔ Se; auga 1. austusavaldustega, toredasti ja kui `auga siis `maeti neid (mõisnikke) Jõh; see `maeti `ouga maha Jäm; nihuksed suuremad elukad said sujure `auga `maetud Juu; teda `maeti suure `auga maha JMd; ta on `auga eland ja `auga maha `maetud VJg; sääl olli ilust `auge `vastu võet Krk; `Pi̬i̬trekene matõti suure `auga mahaʔ Har 2. see mees oleks `auga vöind sii `olla, `keegid poleks puudutand Ans; me oleme saand `auga vanaks Kul; `auga aĺliks suand Juu; [naine] `tõśtis `auga `põlvedele oma [vallaslapse], ei tapnd ää Ksi

3. kuulsus; kiitus; tunnustus Emä tüö, vade tüttäre au Kuu; igätses au ja `püüdäs au ja `õitsis au Lüg; Elu aig seda au taga ajand Jõh; niid on ta sest oust `ilma Jäm; see äi tee tale au Khk; Ta ajab paljast au taga Kaa; mis sa‿s au tahad, kui põle veart mette Muh; ta o siit ja sealt saanud `kiituse kirjad ja au omale Juu; eks sellel old siis au, kes `rohkem `jõudis KuuK; mis au sa sellega saad Trm; si̬i̬ aa au taga Krk; no mes au sa tollega said, et sa `kaibama lätsit Nõo; no mis sa ütlet, mään est `avvu inemisõt `ot́sõvõ enesele San; Mi̬i̬ es taha tu̬u̬d es, ku tu̬u̬d avvu paĺlu oĺl Urv; anna söögitegijäle au, sü̬ü̬ḱ um hüä; mul oll `avvu paĺlo, a õ̭nnõ õs olõʔ Rõu; mullõ tuĺ `avvu pääle, pańti `palka pääle Se

4. seisus; positsioon; seisund; amet sie mies ülendeti `tallitaja au `sisse; ajab mehe au `vällä, mehe iest juo `välläs; minä õlen `soldati `naise au pääl sulasest (sulase ja mehe eest) Lüg; sai `kindrali au, sis läks `Suome`maale sai kamenda·ǹdist Jõh; võib küll `olla, et tä perenaise au kannab Mar; ma olen sulasenaise au sees Plt; ametist `lahti ja aust ilma Vil; oss miu poiśs ka `varga au saanu Krk; täl `olli kaits talu ja au pu̬u̬lt `olli kooli˛õpetaja Puh; kes ohvitseri au sehen `olli, tol `olli tendsik Nõo; ku kru̬u̬ń [pruudil] pääst maha `võet́i - - `nõśti `tütrigu aust mahaʔ Har; au peale vaderiks ku kasugu änd ja räti änd jääss, siss `ütleme sedäsi - - siu aiass au `pääle, ku su vaderiss aiass - - siss saat au `pääle Krk; aiass au pääleʔ Krl

5. autunne; endast lugupidamine, eneseväärikus viin ottab inimese au ära Jõe; `oule ja äbile ep saa vahet vahele Jäm; Ei suol põle änam ou ega äbi Han; temä ei tunne äbi ega temäl põle au Juu; ei õle tämäl au egä äbi Kod; kellel on äbi, sellel on au Pal; si̬i̬ ei tunne `ende au ega äbü kedägi Krk; tol atal ei ole äbi ega au Ran; auta sie on `auta inimene, sie `tunne äbi `eigä `ilget VNg; karita `kasvavad, `auta eläväd Lüg; `auta inime oo kõlvatu Tor; sie oli `auta tegu VJg; sina tulet ku `aute inimene Krk; Ilma hirmulda kasus, avvulda eläs Urv; ta om üt́s ilma `auldõ inemine Krl; tell ole õi määnestki `avvu, `auldaʔ inemine Se

6. neitsilikkus; puutumatus `tütrik piab oma au ülevel, ei lähä `poistega segämiste Lüg; see tüdruk äb‿oja oma u piretkid Khk; tüdruk pidas oma ou ülal Rei; neitsi au oo `varna visatud PJg; poiśs riis au ärä Krk; tark `tüt́rik mõśtab oma ah alali oeda Nõo; om au leeväge pinile `andunu Krl; `tüt́rik piat umma `auvu `hoitma, nigu rõ̭õ̭sa piimä päält purru hoiõtass Har; Mi̬i̬s kaess kost saa, a tütarlats piät umma avvo hoitma Räp

7. kosilane au tuĺ lävele, ni sai tälle ga mino Se; tulõ au läve ala, toori jõvva‿i vooril kaardaʔ `kõikõ miä vaia Lut

8. rahvapäraseid ja piltlikke väljendeid abe on mehe au Jõh; abe oo mehe au ja nina mehe nägu Khk; Au väŕv on juba juustes Pöi; abe on mihe ou, naine mihe nägu Rei; mu poeg on mu au ja `uhkus Hää; abe mehe au ja nina mehe nõu JõeK; kus ta au ja iilgus nüüd jäi Koe; abe om mehe au ja nina oma mehe nägu Hls; abe mehe au, nõ̭na mehe nõu Nõo; vundsiʔ ommaʔ mehe au Krl || Au käüb tied `müöde, häbü tieäärd `müöde Kuu; suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd; temä aul auk `persen Krk

edesi edesi R Jaa Pöi hajusalt L, VJg hajusalt TaPõ VlPõ, eL, -e Phl Räp Se, -ssi Lüg Vig Kir PJg MMg; edes Ans Krl; edesi- uus Var, Kõp

1. (liikumisel) kaugemale ettepoole; pärisuunas ei tämä `pääsi edesi `eiga tagasi VNg; mene aga sääld edesi, siis `kiera paremale ja siis `jälle edesi Lüg; üks `souda vened edasi `toine `viska `merrad vette Vai; siit otse edesi oo `Ruhve küla Pöi; [tuul] ühnä so `vasto `silmi, et ei saa edesi Mar; suru tugebamini `koormad, ei tule mud́u edesi Mih; sienetus lähäb seeńa sies edesi VJg; metsän üks `liiksi puie vahel. edesi ei tagasi ei lähä; tule issu `seie `vankrile. suad `natke muad edesi Kod; `parve pannasse paĺgid, kui neid vett `mü̬ü̬dä edesi viiässe KJn; latse, mis te ometik joosede edesi ja tagasi; mõni oben keri `jalgege, ta ei `viska `jalgu edesi Krk; lehm piab edesi panema; Karussaare om sääl Puhja pu̬u̬l, Puhjast vi̬i̬l edesi üle mädä su̬u̬ Nõo; `atmise aig om atiaŕk, sellega na aave `paŕse ka edesi Ote; Ri̬i̬ vehmeŕ lät́s `kat́skiʔ, kae n‿olt päivin, ei˽saa edesi ei˽tagasi; Mi‿sa˽söögiga˽mõ̭nitat ku `hambist edesi ei˽lähäʔ Urv; ala˽sa hennest paigast edesi liigutu; ma ai `kellä (osutit) poolõ `tuńni edesi Har; vana lehm tu̬u̬ taaratõllõss - - pand noid `jalgu edesi ja tagasi Rõu; käänä no edesi vai tagasi Se

2. ajaliselt kaugemale, edaspidi(seks) saab nähä mis edesi saab Hlj; siis `jäeti kohos edesi, `tõise `kõrra `pääle Lüg; aab eese `aega edesi peal ja viibitab Mar; ei õle üvä ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ja oĺlin sedäsi et pidäsin `põldu ja maad ja, ja aeasin `jälle sedäsi `päevi edesi Vil; laada päe om edesi lükät Hls; aga kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du Nõo; medä ajastaig edesi, toda tublitsõmbass läät; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi - - `jäässki pääle tu̬u̬ tegemäldä Har; mis sä iks `aigo edese vennütät vi̬i̬l Räp

3. jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; kabaka mies vaid `osta edesi neid samo omi `äŋŋeri; `köster `rääkis ikke oma juttu edesi Vai; aga laul kestab ikke edesi Mar; ku teesest `sõtkest leba edessi pannasse, siis o juur Kir; nüid lähäb täl viin edesi (maitseb hästi) ja suits edesi. `enne õli `usklik Kod; rukki ja nisu, ni̬i̬d viĺlad käevad edesi; kuĺt söönu rõugu asemel edesi Äks; Nüüd lääme oleme üits veerand tunni, siss niidame jälle edesi Hls; `mõtli toda `asja üle ja `ümbre, edesi ja tagasi; ku ta oless edesi elänu, ega ta siss laalatada ei oless lasnu Nõo; `väikse vihmaga tetäss iks oma tü̬ü̬d edesi Kam; võĺl oĺl `kátski ja nii es `saaki `veśki inämb edesi jahvatada Kan; vasiga `piami õks vällä `müümä, edesi pedämine lätt `väega `kaĺliss Har; ma raputa iks edesi et, vaest [joodik] tukõ `jalgu pääle Rõu; tä ei jätä maaha, iks mäńg [pilli] edesi Vas

4. saavutustelt kaugemale, paremuse poole, paremale järjele; kõrgemale poole ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi VNg; ei `joua siä ka oma `tüöga edesi `eigä tagasi Vai; ei saa peast egä jalost edesi, tee ja tee peal ja Mar; ei jõua `töögä edesi Vig; Ikki uut́sikas iga `ü̬ü̬si maas. Orased maa küĺlest edesi‿i saa Hää; vili ei lähä edesi ei tagasi (ei kasva); võtab `kohto edesi (kaebab edasi); kui paĺju si̬i̬ kõht (koht) on edesi lähnud sess suat, kui tämä sinnä läks Kod; temä (hobune) astuss pikä sammu, temäl lää maa edesi; temä om üten päie `jalgege `kinni, temä edesi ei saa Krk; edesi`jõudai (töökas); ää edesimineje (kasvav) põrsas Hel; mes säl aia veeren kasvava nu järsikud, ei olõ neil edesi minemist Ran; temä (saamatu inimene) ei pääse päist ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo; `Üt́ski˽tü̬ü̬ ei˽lähä˽sul ńapõst edesi Urv; tu̬u̬ lätt uma eluga õks edesi. a˽taa miis lätt enämb tagasi ku edesi; `kuhtu kuluʔ piat enne vällä `masma, siss saat edesi kaavadaʔ; mõ̭ni inemine kasuss `väega `joutsadõ edesi; taht õks tü̬ü̬d edesi aiaʔ, ei˽o˽taha˽tagasi `kiskuʔ; püünä˽sa˽ka õks oṕpiʔ, et sa edesi saat tulõvaesta `tõistõ `klaśsi Har; mõtsast `saadoʔ `meh́tseʔ läävä edese Räp; Tä oll üts hull inemine, kiäki saa as timäga edesi (ei saanud läbi) Se

5. (suhtlemisel) ühelt teisele minu isa oli `rääkind - - ja emä `rääkis sedä minule edesi Kuu; `anneda `asja `toise käde sie pida edesi `viema VNg; vanad kalamehed nied `näitäsiväd [kalastuskohtade] `märgid ja sedämoodi tämä (õpetamine) `käiski edesi alade Vai; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini Kod; ega si̬i̬ puha `õige ei oole, rahvass lükkäss mud́u `tühjä juttu edesi Krk; kummuti `olli müünü `Elvä ja, sääl `müidi siss viie rubla i̬i̬st edesi Nõo; tia om oma keelege edes ja tagasi (keelekandja) Krl; külävana pedi tiiu edesi `andma `rahvalõ Har; Oĺl nu̬u̬˽sõ̭naʔ `andnu edesi umalõ `tütrele Rõu

Vrd edasi, etesi

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se

2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra

3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh

4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv

II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se

III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut

2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut

IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk

Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

eiga `eiga R(-ä) Jäm, eigä KJn; eika Se; äiga Jäm Rei

I. 1. (eitavas lauses) ei ka, samuti mitte; ja ei ega siis `üksi `kaksi ei `tohtind juo kuhugi `toise külässe `mennä ei `kiigale `eiga `tantsu Kuu; [sa] et ole süönd `eigä `süömätä; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva (surnust) Vai; Ma `üütsi sinigu, et ääl kääst ää, aga lehem äi tule äiga tule kuju Rei; liigahhuda‿i midägi eika helähhüdäʔ Se || (eelmist väidet kinnitav) sie one alasti ja `paljas inimine ei sel ole `riiet `eiga kedagi; `eiga siis sest `einast saand lehm `eiga kedagi VNg; ei pidänd kived `kinni [rüsa] `eiga midagi Vai

2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) `eiga [niidu-, lõikus] `massina old `kuski puol, ei `einamaal `eiga, `eiga `leikamass VNg; `lapsed `onvad `vallatumad `eiväd `kuule vanembi sana `eigä Vai

II. 1. (eitust tugevdav) ärä sure (hädalda), `eiga sa nii hädäss ole Kuu; kääd `teeväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; äiga se pole tösi Jäm; See räägib ja klädrab nii palju, äiga see pole üks jütt Rei; nuu ja vanast `oĺli tare ja eigä sääl kammert kõrval ei olnd KJn; eika tiiä‿i tu̬u̬d, kas tä tulõ vai ta‿i tulõʔ Se

2. (järgneb jaatav lause) jah, no aga `eigä ku `terva `paljo paned‿s ei piä [saapad] `suoja enämb Vai

Vrd ega1

heina|ladu heinaküün neli `seinä on `einä ladudel ja auk ies kust `einäd `sisse `aeta Lüg; `einä lado - - `palkist oli `salvatu `nelja `kantilien `uone, lage `eigä `permando tämäl ei old Vai; Kui einalau murispuu on koha `pääle `pantud, voib aŋŋuga `einu `sisse ajada Rei; eina laud olivad einamatel KuuK; meil olid kõigil lisa eenamal oma küinid. kodus on eenalaud VMr

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

elamine tn < elama (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elu, elusolek; eluaeg, -iga Elämiseks vähä, suremiseks `palju, aga `viina ottamiseks parasjagu (joodiku kiitlemine) Kuu; `eigä se ole oma elämine, `eigä oma suremine Vai; Palk ka seike – elamiseks vähe, suremiseks palju Kaa; mina äi ole oma elamese sees mette `palju `kurja `teiste inimestel teind Käi; sadasid `aastud ei ole elämist Vig; pole `õiged elamese `tahtmest Kir; mes mul tost maa pääl elämisest kasu om, ku ma ei kuule Nõo; kelle t́siŕp [viskamisel] otsaga maa `sisse lät́s, tu̬u̬l oĺl elämine Rõu; vana olõdõʔ, seo elämine um jo `väele elämine Vas
2. igapäevane eksistents, eluviis, -laad; elujärg `Jõhvis õli mul ilus elamene, aga põlesin nii ära, et vanad `riided jäid `selga Jõh; See peremees oln `söuke kehva mees oma elamise poolest Krj; Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Sui oli elamine `kamretes Kos; elamene akkas kosuma Tür; kuda sa õma elämisegä läbi suad, et `võlga egä ädä ei õle Kod; tulli siia `Karksi kehvä elämise `pääle Krk; joba ma tunne, kudass tu̬u̬ minijägä elämine om; raha pääld om elämine, kõ̭iḱ tuleb `osta; käte tü̬ü̬st om elämine Nõo; sõŕmi päält (käsitööga) elämine Plv; elämine oĺl naŕr, `naksivagiʔ `kutsma toĺa vallass Räp Vrd elutus
3. elatis `Täüdüb merele `mennä, `kustas `muidu elämist `saada on Kuu; kalapüük ei `andand enamb elamist ja siis akkas vedama `Suome `kardulid Hlj; na saeva jo siist elämist külländ, `kapsta ja `kartuli, ja liha ja `kõ̭iki mes vaja Nõo
4. majapidamine keik läksid `linna, `jätsid oma elamised maha Mus; Vabanikul oli pisike elamine, pireke tuhlismaad, üks lehmakont, paar lambakintsust, seapörsas Kaa; ta sai sellega (porsamüügiga) siis oma elamese järje `peale Muh; Ja on neid kellele antasse kõik täis elamine kätte Trm; noil ka oĺl suur elämine, ütessä `nüsvät `lehmä oĺl; oĺl kat́s suurt tallo, üteh taloh oĺl kat́s elämist (peret), tõõsõh üt́s elämine; mine kutskõ˽timä siiä, ma anna timäl umast elämisest puuĺ kuningrikki Vas; Ristesäl oll veiga suur ja hüä elämine Se Vrd elutus || vara; sisseseade sääl (uues koolimajas) nii suur `uhke elamine, olemine keik; keik kuhad elamist täis Khk; temäl om elämist küll, temä om `seante `jõukass Krk
5. elamu; eluase, kodu kel ei õld `kuski elämist [pandi vaestemajja] Lüg; si̬i̬ om ää, ku elämine `endä peräld om; sü̬ü̬k om tetä, elämine om puhastada Nõo; tarõ ma os tennüʔ `taivadõ, elämise ilma `otsa rhvl Har; sääl elämiseh oĺli˽ka lut́igõʔ; mul um `väega˽hää mi̬i̬ĺ et, mul esiʔ elämine um, et ma tõsõ elämiseh ei eläʔ; magasime˽välän, meil tet́ti tu̬u̬kõrd elämist Plv Vrd elamus, elutus
6. suguelund elämine akkab `tahtama (tekib suguiha); elämine õli `püksist `vällä jäänd [mehel] Lüg; Ära `istu `ninda `kauva `peĺdikus, `külmetad elamise ära IisR; [lõbunaine] kis selle meste`rahva elamesega ullust on läind, lähvad niipaĺlu `kat́ki ja mädanema Kad; undrokad õlid `põĺvi, vähä upitasid, õli kõik elämine sul väĺjän Kod; kot́ikud ja kõik on elamene, vanad muńnid ja Ksi; poisil olli si̬i̬ elämise kot́t `paisten; [mehe] elämise `pääle ei tohi lüvvä; elämise asja `aige ~ elämine om `aige Krk; läits perse kannu `otsa, elämine kõ̭ik puha nii valluss et, ei saa `kõndi kah Nõo Vrd elamus
7. sisikond läksin `lauta lehmal oli kõik elamine väilas VJg; sualikad käeväd kubeme kui tõssan ehk köhin, käib kõik minu elämine sidess `väĺjä Kod; kui soolikad ja kõik `välja tulid, siis `üeldi: elamene väljas Ksi

jankama `janka|ma, -da R(-maie Lüg, da-inf `janka Vai), -me Pst vaidlema; tülitsema; näägutama `Janka nüüd sinuga vai `juokse vasikaga `voidu; `kange `jankama, ega tämä oma `oigust kääst ärä `anna Kuu; `jankavad `võõrasemägä Lüg; midä siä `jankad, `eigä siul ikke `oigust ei ole Vai; mis sa iki `jankad tõist ja sõnud Pst Vrd jangutama, janklema, jänkämä

joudma `joudma, (ma) joua Jäm Emm Rei Har, (ei) joua Vas, `joua Lei, jouva San Krl, jouvva Urv; (ma) jova Hi, jovva V([ei] juvva Lut Kra); part `juudnu Lut; `joudand Ans Mus; `joudama, (ma) `jouan R
1. (jõu v võimete poolest) jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema miks ei `joua `riisu Hlj; `eigä `joua igäühe `miele järele elädä Vai; kes nee jouab `rääkida keik mis olid Jäm; maap jova teha Phl; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ, no om paremb Krl; nigu mi `jousõ, nii tei Rõu; jovva ei inäp taad magõhõt́ süüäʔ Vas; üt́s lammas kaŕa hulgah oĺl limbak ja jovva es tõistõga üteh `kõndiʔ Räp; taad hellü jovva aiʔ inäp arʔ kullõldaʔ Se || (viljast) timahalt ei joua na rüäʔ medägi edesi minnäʔ, omma `väega kiduraʔ Har || kärsima, maldama kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kinni pitäʔ Se
2. (majanduslikult, rahaliselt) suutma, jaksama; võimalik olema esä oĺl näet ni‿kõhn õt, ess jouvva maia `ostaʔ Urv; Kiä oĺl rikkap, tu̬u̬l `oĺliʔ õks suurõ siiʔ, `laembaʔ, vaesõpil `oĺli `kitsapaʔ – kui `kiäki jousõ Har; nii saadõ söögi keä ku `kiäḱi `jousõ midägiʔ vaĺmistaʔ Rõu; hulk pereht oĺl, paŕgitu`isi `tsu̬u̬gõ jovva‿ass `ostaʔ Vas
3. a. (ajaliselt) suutma, (teat aja jooksul) toime tulema; saama, võimalik olema; (teat ajaks) tehtud saama ma joua sene `tööga `öhtugs vastale küll Emm; mõ̭ni pidi [pulmi] katõ nädäli peräst perähn `kośja, kui `kiäḱi `jousõ Rõu; ku varapa `tüühü lää, sõ̭s jovva vahest ar tetäʔ `aiksast Se b. (teat ajaks) kohale tulema, mitte hilinema kas sa `joutsid vel appi Emm; ma `mõt́li, et ma poodi manh sullõ `vasta joua, aga sa `oĺli jo `mü̬ü̬dä tulluʔ Har; ma ar joudsõ peräle minnäʔ Se
4. a. (kiiresti) edasi minema v saama; edenema; tagajärjekalt midagi tegema ei `pääse päist egä `joua jalust Kuu; ei sie `joua oma `tüöga VNg; ei `joua siä ka oma `tüöga edesi `eigä tagasi Vai; ta ei joua `tööga edasi Rei; ku pedäje kasu `joudõvõʔ (s.t hästi kasvavad), sõ̭ss lätt küĺv ka `kõrda Har; hiĺlak, jovva‿a·iʔ kohegi uma `tüügaʔ Se b. kellestki mööda minema, kiirem olema, kedagi ennetama oĺl vi̬i̬l kat́s `tuńni perän minnu tullu˽tulõma - - ta jousõ minust ette poolõn ti̬i̬hn Har
5. a. (kuhugi) saabuma, tulema, kohale v välja jõudma; teat eesmärki, sihtkohta, taset jne saavutama, kätte saama (ka järgi, pärale jne j) paks udu oli, `naised ikke `kartasite, et tia, kuhu `välja `jouavad Jõe; kalamehed `joudavata `maale VNg; tule niid nobemidi, saap joua mo `järge Jäm; se va laisk obu, kui `kougele tei senega jovate Emm; kuis sa nii ruttu kodu jousõ Krl; ma olõ sinnu seeni maani piḱisiĺmi `u̬u̬tanu, noʔ umõta olõt sa peräle `joudanu Har; u̬u̬t́ tüḱü `aigu nikagu elläi jo˽lähembähe joud́, sõ̭ss nakaś teräväbäst `silmämmä Rõu; kui timä `joudse selle kotusõ mano, es olõʔ enämp sääl midägiʔ muud kui suuŕ kivi unnik Vas || ulatuma tu̬u̬ jutt jo otsaga mi˽vallast Roosa `valda `joudanu Har b. lähenema, liginema, kätte tulema, saabuma (ajast) (ka kätte, ligi j) `aiga one ligi `joudamas VNg; aeg jouab käde Jäm; rugi `leikuse aeg jouab käde Rei; tüüaig joud kätte Krl; sul nakass jo pääkooliaig kätte `joudma; aig om ligi `joudanuʔ Har
6. liialdama, hooplema, luiskama inimese jütud `joudvad `palju ega se keik tösi pole end Emm; `joutut jütt (liialdatud j) Rei
7. muutuma, saama akka juba vanags `joudma; Nee juba omaga εε joudnd (tarvitamiskõlbmatuks muutunud) Emm; vanas `joudma Vas
Vrd jõudma

järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b. (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg

kaaluma1 `kaalu|ma eP(`kaalo- Käi LNg; -oa- Pöi Kos, -ua- Khn Koe Kad); `kaal|ma VNg Khn Saa Kod(-ua-) KJn Vil Trv eL(-me M San), (ma) kaalu(n) eP(-o- Ris) eL, `kaalun R; ipf (ta) kaald Kod Nõo Har, kaaĺd Plv; pr (ta) kaald Rõu
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se || fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har || `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, käed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Se Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja-] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam || fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga - - mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel || usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega - - nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1

kamber `kamber g `kambri R S Mar Kse Han Khn(-õr) K I, g -e Käi Phl HJn Koe; kammer Khk, g `kambre Kul Kei Hag Rap Ann spor M, T, g -i Äks Hls Puh, g `kamre L Ha VlPõ, -i Pöi Rid Han Var Tõs Kod Äks Krk; `kammer g `kambri R(`kammar Kuu, `kammeri Vai), -re Kos Jür HJn, g `kamre LNg Juu Kos Jür Ann Tür Pee Plt KJn Krk; n, g `kambri Jõe VNg Lüg; `kammõr Ran Ote San, -ŕ V, g `kambrõ; n, g`kambrõ V(-i Rõu)
1. rehetoa otsa ehitatud (kütteta) eluruum, u tuba meil õli `reie tua `õtsas kaks `kambri Lüg; löövi ja tua vahel on `kamber Ans; tuba nenda rügine, lehme param `kambri; kirgu koda kutsutase `santide `kambriks Khk; ahu taga `olli pisike `kamber Muh; [mõisas] oli tühi `kammer, trellid ees Mar; kammer oli `puhtam, tuas oli rihi Tõs; iga tiumehel oli üks `kammer. `kamre ies oli koda ja `kõrvas `sahver Kos; üks oli ies `kamber ja teine oli tagant `kamber ja rehetuba oli kolmas Amb; rehetare õli ja kammer, ei õld tubasid Kod; `kambrid olid otsas, rehetuba `keskel Pal; vanast `oĺli rehetuba ja eigä sääl kammert kõrval ei olnd KJn; vanast olli `kamre puha: suur kammer, taakammer, ahju perä kammer Krk; peremi̬i̬st `pernaist ja latset `ellivä `kambren, tõese olliva taren Ran; tagumatsel `kambrel olli laudpõrmand all, aga edimätsel `oĺli maapõrmand Nõo; ku ma tütärlat́s oĺli, sõ̭ss tet́ti `kambrõʔ, tooni`aoni `eĺlimi rehen Krl; tarõ kammõr sääl `eĺli perremihe ja `pernasõʔ Har; muugaʔ eläse `kambrõkaistõ siseh Se || moonamaja kui minu isa oli `sündind, siis oli veel Kursi mõisas kaks `kambred JJn || koerakuut kut́š ježi `amma `kambrõdõ Lei
2. ait `iesti `kieless `aidad, aga rannass `üöllä `kambrid Kuu; ega `kambris elätud. seal oli leiä tańgas ja karduli salbed ja piimä pütid Mar; üle õue kammer Mih; õue kammer HMd; vanal aal `üiti kammer, nüid `üitakse ait Kei; mine˽tu̬u̬ `kinda˽`kambrõst, ma˽naka kerikudõ minemäde Har || sahver moned `ütleväd `kammer, `pienemäd inimised `ütleväd `sahver Vai; kammer oli pime put́ka, kus oli küĺmem Jür; mine tuuʔ `kambrõst `leibä Se
3. neljakandiline kividega täidetud alus või kast igas `kamres on ligi kuus kupikud kivisi. ku `laeva `väĺla (merre) `aetaks, siis piab ikki kaks kammert olema, üks paremal pu̬u̬l laeva nina i̬i̬s, teine vassakul pu̬u̬l Hää; silla `kamre olli kivedega täüs täüdet Krk; kammõrdõga sillaʔ Krl
Vrd kambrik

kannatama kanna|tama üld (-dama Hi Saa, -teme M, -tõmõ San Krl Räp; -n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad - - aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har || Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo - - vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har || fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle - - `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma

karres `kirres ja `karres (närb sööja) siä oled ka `kirres ja `karres, et ole süönd `eigä `süömätä Vai

kastints(a) n, g `ka·sti·ntsa Jõh IisR(`kastii·nitsa) Vai(`kasti-, `kosti|nitsa), `kasti·nts g -i Jõh IisR külakost `kasti·ntsa, sie nagu `kinki `anneda Jõh; tõin `sulle kasti·ntsi IisR; näväd `eiväd `tuoned `kastinitsa `eigä; sose tuli `meile ja toi `kostinitsa Vai Vrd kost

katma `kat|ma, da-inf katta, (ma) kata(n) eP M(-me) T V(-mõ Har; da-inf kattaʔ); katta|ma, -da R(-maie Lüg) Kaa, (ma) kattan VNg Lüg, kadan Kuu
1. katteks millegi peale asetama, peal asetsema kata `taimed `kinni, täna `öhta akab `külmama Khk; Maŕt matab ja kadri katab ja andrus arutab kõik öles Pöi; see `olli `veega `kaetud oln, nüid ta oo maaks kasun Muh; `vankred olid roosilest tekkidega üle `kaetud Lih; karduled `tarvis `õĺgega `kińni katta Tor; `aige laps `pańdi pimedasse tuppa, `kaeti aken kinni Amb; võt́t si̬i̬me `võlgu, põld õlesi jäänud `katmata Kod; `katsi kätege siĺmä `kinni, mul olli nõnda suur äbi; orass akkass maad `katme joba, `kinni `katme Krk; ei ole mattan märt egä kattan kadri maad lumege Hel; ku surnut `kirstu pandass, siss piap jo kaalirõevass olema, mes surnule `pääle katetass Puh; ma tekki `pääle katten näi, et siĺmä olliva latsel `valla Nõo; katõdu `kaska (riidega kaetud kasukad) olliʔ ka voldõliseʔ Kan; tulõ no üless, kata˽säńg. lätt ärä, säńg `katmadaʔ Plv; kui leevä kohetusõ panõt, sõ̭ss katõtass `rõivaga, et ta ei `hińgäʔ Räp; kata˽kinni hinnäst (voodis); pääle katta rõivass (surnu näol); kes jäi `kohtuh kõvõrass, siss oĺ `kohtu laud kattaʔ, `pandva kõ̭iḱ veerest `vi̬i̬rde tu raha `lauda pite Se; järve katma fig kalavõrkude jaoks linast lõnga ja niiti ketrama sügise ja `talve temä kudas `võrke, mina kedrässi värgu `langa ja `niiti. - - muud es saa tetä, kui `järve kati; jäŕv `olli katta, naariva vahel - -, ega naestele niipaĺlu es anda linu kui järvele Ran || (kaardimängu terminina:) ku olõ õi katta `minkaḱiʔ (kui ei saa tugevama kaardiga „tappa“), sis tulõ kätte võttaʔ. kata koosõrigaʔ Se || fig varjama ma pean seda saladust `katma, mis ma tast `väĺla `ütlen Juu; tema jaal (hääl) katab teste jaale `kinni JMd | tasuma peiu`pu̬u̬lne pulm kateti `kińni. pruut́ kat́tis pulma `kińni (pruut jagas kingitusi peiupoolseile pulmalistele) Kod
2. kedagi riidesse panema, kellelegi riideid muretsema `eigä miä‿n akka sinu kattama ja sinule `riidi tegema Vai; `Sõuke [suur] perekond annab ikka `toita ja katta Pöi; perenaene ei `tõsnud ava`piägä kaŕja ulkka minnä, pidi alate katetud õlema Kod; meap su ole kattan Trv; lammast piap iki pidäme, sõs saap rõõvast ihu katta Krk; nüid katetass poodist, mia `katse kõ̭iḱ ommi näppega, es maka mina ü̬ü̬d ei `päivä Ote; ma söödi tedä ja kat́i Krl
3. katuseroovile õlgi (roogu vm) peale panema – Vai eL katuse `murde `katmine olli kige kallep Krk; aeda katussõ kati esi. kui õlõd ülevän, nakati `katma; katussõ `katmine läits muidu ruttu, aga tu `vitsu `käänmine ja `keitmine võt́t paĺlu `aiga Ran; katuss om lagunu, kes‿tu katap tedä; kuuse `koskiga kateti sanna katuss Nõo; õle ku̬u̬ `panti üless rehe `pääle, noist kateti õlekatussit Kam; alasi katõti nii, et tümeʔ `välläpoolõ; vanast katõti napu katuss Har; võta katusõ `laìju ja naka `katma, kataʔ ar, siss nak˽ai läbi `ju̬u̬skma `tarrõ Se
4. sööki lauale panema siis akkati `lauda kattamaie ja `pandi `süömine `lauale ning `süödi Lüg; `pulma `lavvad `oldi kaik `enne jo kadetu `valmist Vai; `katku teite `taeva `lauda (öeldi söögi eest tänamisel) Jaa; laalatet naene ei tõhi `lauda katta `paĺja `piägä Kod

kaugune `kaugu|ne Hls g -(s)se Kuu Lüg Vai Khk Vll Tõs Tor Kos JMd VJg Trm Plt KJn, g -tse San; -nõ g -tsõ Vas; kaugu|ne Trv g -se Iis, g -tse Hls; `kougu|ne g -se Jäm Rei; kaogu|ne g -tse Puh a < kaugus; (sag liitsõna järelkomponendina) a. (ruumiliselt) `eigä se `kauge ole, `virsta `kaugune on Vai; ühe `kougune maa Rei; kolme versta `kaugune Plt; üte kaogutse tii Puh b. (ajaliselt) kirik on `ummes ka selle `kaugune KJn Vrd kavene

kehtamata `kehtamata Jäm Käi Rei, `kähtamata Emm ihnus, kitsi sa oled nii `kehtamata, ep `kehta süia mitte; kes ei `kehta teisele midad anda, [on] `kehtamata inime; ni‿`kehtamata, et söö `leiba ko [mitte] Jäm; Nii `kähtamata, et sööb paljast `külmi `tuhli ja kalalaga Emm; ta ösna va `kehtamata inimeine, äi `kehta `anda end Käi
*kehtima pr `kehtib kestma noh paar nädälä nie (metsiste) mäng ikke `kehtib tiad, - - `eigä tä `rohkemb ei `kehti tiad Lüg

kirres2 deskr närb sööja siä oled `kirres ja `karres, et ole süönd `eigä `süömätä Vai

komme1 komme g `kombe Sa spor L K I, M Ran Puh, `komme Mär Vig Plt; n `komme Lüg; kommõʔ g `kombõ Rõu Plv Räp; kummõh pl `kumbõʔ Se; kombe g `kombe Ris; n, g `kombe spor R(`kompe Vai), Emm Rei VMr TMr, -õ Krl Har Plv
1. tava, (traditsioonipärane) toimimisviis sie `kombe oli küll, kui `leiväd ott `ahjust `väljä - - siis tegi `risti `ahju`ukse `pääle Kuu; eks sie old üks vana `rahva `kombe ja `kuntsi [et istuti viimasena lõigatud viljavihule] VNg; `Kerkus `käimine see on muidu `kombe asi veel Pöi; ma pean ikke veel sest vanast `kommest `kinni Mär; nüid ike oo see `kommes, kui uie koeha `peale lähäb, sis viiässe `soola`leibä Vig; tämä tiäb näid vanu `kombi koa `rohkem Tõs; ikke viis ja viis [vaderit], sie oli `rahva oma `kombe, kolm oli `siaduses ette `nähtud VMr; `kombest ike, et vanemad lähvad lauvakeriku [kui leerilapsi õnnistatakse] Pal; sääl (pulmatalus) `võtse ma oma `kombe `perrä sõna Hel; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudavaʔ Har; kombega viisil, kombel ei `miski `kombega saan tääst jagu Tõs; selle `kombege ei tule midägi `vällä San; si̬i̬ `kumbõga kool‿õi vi̬i̬l är inemine eiʔ Se
2. hrl pl harjumus, kalduvus; elu-, käitumisviis `eigä ne üväd `komped küll ei ole Vai; mene lapsel on ullud `kombed Khk; Koeral ikka koera `kombed (inimene ei muuda ennast); Uńt aab küll `karva, aga ei muuda `kombid Han; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; ilosa kombedega inime Ris; `kombeteta inime, ulakas JMd; vanass kui naiss akati `võtma, vaadati kommetess Kod; miu tüdär om aritud `kombege Hls; kekats kõegi oma kommete poolest Ran; taal halva˽`kumbõ `väega siseh, `väega vihastõllõss ja Se
3. ri̬i̬ kombege (taoline), ri̬i̬ ehitusege om `ri̬i̬ke Trv

krihvel `krihv|el g -li Kuu VNg Lüg(`krihli) Vai Jäm Khk/`kre-/ Vll Emm Käi Mar Kse Tõs/`kre-/ Khn JMd VJg Iis Trm Puh, -le Ris Juu Kos Plt Hel; krihvel g `krihvle Ran; n, g `krihvli Kam San Krl Har Rõu/-h́-/ Vas(`krõhvli), `krõ̭hvli Se; `rihv|el Pil g -li Khk Pöi Muh Kse Han Tor, -le Tõs PJg Saa KJn Trv Hls Krk; `rehv|el g -li Khk(`rehli) Kaa Krj, g -le Vll; krihiv|el g -li Kod kiltkivipulgake kivitahvlile kirjutamiseks `krihvliga `kirjodetti `tahvlile; nüüd enämb `tahvli `eigä `krihvlisi ole Vai; `rihvli `tuhka vanad inimesed kaabitsesid, kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; Silmakae söödeti rehvlituhaga ära Krj; Kui `rihvli ots nüriks läks siis `tehti noaga vaheks Pöi; allet arstidaks `krihvli puru ja `sokroga Käi; Rihveldega oli ühna ia kirjutada Han; kiviss põld ja kiviss ater – si̬i̬ one krihivel ja tahavel; pitkäd `ammad nõnnagu `krihvlid Kod; si `rihvel `maksis kopik Pil; no `kaugõss tost ütest `krihvlest saab, ta lääb `kat́ski ka raebe Ran; `krihvligõ˽kirutõt väḱkese `tahvli pääle San; ma tei `krihvli otsa terävess Krl || terava ütlemisega Kae˽määne `krih́vli tu̬u̬ Linda ärʔ um Rõu

kromps kromps g kromso Juu, g `krompsu VNg IisR; n, g `krompso, -u Vai krõmps obone sööb nii valuga, kromsod käeväd, kromsotab nõnna et Juu || kõhr, krõmpsluu liha sies on `krompso; `krompsu ei ole liha `eigä ole luu Vai Vrd romps

kuih tamast ei ole kuih `eigä kaih `kuulla (ei kihku ega kahku) Vai

kumbanegi (mitte) kumbki näväd ei ole `kumbanegi miu avitanned; ei tämä ole `värski `eigä appu, ei ole `kumbanegi Vai

kuulma `kuulma eP T (-e San), -me M, `kuuldma San V/`kou- Lei/, `kuulema R(-ie Lüg); `kuulda Hi Ha JMd JJn VMr hv u Plt KJn, kuulda Sa(kulda Pöi) Muh L(kulda Khn) hv Nis Juu ViK, VlPõ M(-ta Krk) T, -daʔ V, kuulta TaPõ; (ma) kuule(n) eP eL, `kuulen R; nud-part `kuuldanu, -uʔ Har Lei/kou-/, -unu Krl Har, -õnu San, kuund Mär Plt Pil KJn
1. kuulmisvõimet omama; heli, häält tajuma `kuulemine läks viel `ullemast, `enne ikke `kuulesin VNg; mida sa `ilma `aigu lähed keriku, kui et `kuule midagi Lüg; `Rüögite `ninda, et ei `kuule kaht `kõrva pias; Vana muld, ei sie `kuule ega näe enam kedagi IisR; `eigä `korvi saa `kinni `panna, `korvad ikke `kuulevad Vai; ma `kuultsi `ammu so ääle juba koju; ta‿p kuule tasast juttu üht Khk; siis ma kuuli pisike kabin oli taga Kaa; mis sest ühest ealest `kuulis, neid pidi palju olema Muh; teina körv äi kuule mitte Emm; ku nad (linnud) paugu `kuulvad, siis nad keerutavad kohe üleval Noa; eks sää eese kõrbad `kuulma Mar; `kuultsin lõõna `selgeste `lehmade `ammomest Kul; kõrbad ei kuule, aga siĺmad nägad küll Mih; Ei `suajõ `kuultud, ollõ kuŕt; Üks kõps käüs ning mia `kuulsi (ärkasin) üles Khn; elab naa jumala puu üksi päine, et seal kedagi `kuulmas ega nägemas ei ole Aud; ära `karjuge, mina kuule küll paraja `rääkmese ära; silmad ei nää, kõrvad ei kuule HMd; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb, põhud kõhisevad Juu; kuulin `lammad akkavad `joosma Ann; üks ommiku oli kukkumist `kuulda, aga sie oli vist siakägu JJn; mitte teine kõrv ei kuulnud teist Kad; kuulid, et mina viliga (vilistades) tulen Kod; tema pime kuulnd kõik ää Ksi; vurinad põle enäm `kuulda KJn; kiik (kõik) `oĺli `enne kuulda, aga vat ei kuule änäm Vil; kõrva ei kuule mitte, kurres jäänü Hls; temä kuul küll, aga ei saa aru Krk; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle Puh; ma esi ei kuule, siss `mõtle, et sa ka‿i kuule; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l - - ku ta miu eli kuulep, siss jooseb Nõo; ma minev`aasta `iste jäńessel kõrval, mitte jäńess es kuule Võn; `kuuldõnu kobinet, lännüve `kaeme San; vanast moonamihe `kuuldi ega päiv `kellä - - ku `lõunõ kell `lü̬ü̬di Har; ku makadõʔ, siss ei˽kuulõʔ, a‿gu virvehüsi olt, siss kuulõdõʔ Rõu; alati umma˽nimä˽lävel, ku `kuuldva õ̭nnõ et mõ̭ni tulõ Plv; mul ańd mitu kõrd röögähütäʔ, inne‿gu kuuĺd Vas; kiä kuulõ õiʔ, siss viiäss kellä ala, suure kellä ala Petserehe (siis hakkavat jälle kuulma) Se; mina äi olõ kuuldanu ḱäku Lei; (ei) tee kuulmagi teeb, nagu ei kuulekski ei nie tehnd `kuulemagi Kuu; küll sai nimedud, aga `äi‿es tee `kuulmagid Khk; Vana patsakil asemel, tee `kuulmagi Pöi || fig puu ei `kuule, `tõine nää (kiirest sõidust) Lüg; uma˽kirbu˽küle all ommaʔ (kui endal on mure), küll tä siss kuuld Vas
2. juttudest, teiste räägitust kuulda (ja teada) saama; teada olema ei mina sedä õle kuuld `üöldä Lüg; sai `kuulla, et on üks `tarka mies Vai; see on sedasi teise kääst `kuultud Jäm; aga nüid pole änam kuulda neid (laevaõnnetusi); seda `inda pole `enne kuuldagid olnd Khk; pole mette Mustjala `keeles kuulda olavad Mus; muud nime ma pole kuulnd Krj; ju nääb kuuleb, kas näh veel see `aigus `kargab sedasi küĺje `sisse; mis küla pool kuulda on (mis uudist) Vll; põle änam kulda jõulu anest `ühtid mette Pöi; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; kas sa oled mo söbrast midaged `kuulend Käi; törve ajamest pole nüid `kuulda Phl; tä `kuulis mo käest, et oome kiriku pühä oo Mar; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; ma pole `tüiri näind, olen kuund Mär; mina ei ole seda kuulnd et ta `kuulja oli Vig; ma olen kuuln, ei tea, mis `moodi need naaritsad on Lih; mina `kuultsin, et sedasi `rääksid Mih; Ei `suajõ kusagilt kulda, mis miestegä `juhtun Khn; Sia suust ma kuulen, et ma siga olen (öeld vastuseks sõimajale) Hää; siin ei ole `kuulda oln `siiga saavad Ris; mina põle küsind koa, kust tema seda juttu `kuulis Juu; eks [ta] - - ole ka vana inime, põle kuuld surema Amb; kui kuulid, kus talus ta (rätsep) oli, siis `kutsusid `meile; muld põrand oli, ega laud põrandid old näha `kuulda VMr; põld teisest jo `aasta `otsa kedagi kuulda Rak; oleks nagu poole kõrvaga kuuld Sim; tämä `kuuĺdi eelä `ütlemä; põle kuuld olema mehel Pil; sedä minä olen kuund küll, et pidid isisugused rohod olema, kus vee sooned all on KJn; vahetamist es kuule mina oma isa käest ka mitte, iki raha i̬i̬st `tu̬u̬di Vil; ae kala elab suuren järven, mia ole paĺt kuulu Pst; temä om `keŕge puha `uskme, mis ta kuul `kustigilt Krk; meie sordi seen ei ole kõllatõbe ollu, ei ole kuulu üttegi kõllatõbist; kas latse `kuulden `kõiki üteldi Ran; ei kuule tost asjast mitte `kihku ei `kahku Nõo; rahast ma‿s kuule, a `sõlge emä `ikse iks alati Rõn; Kuulõt kurja vai hääd, a peiu (pihku) võtta olõʔ midägi = hääl Krl; siss olõss õks `kuuldanu, ku timä os purõlnu kingagi (kellegagi); ma kõ̭kkõ tu̬u̬d `halva ja `kuŕja ei taha kuuldaʔ Har; mia kuulõt, tu̬u̬ piä˽`hindäle Rõu; olõ õi˽kuulu˽timäst midäginäʔ Vas; ma latsõh olõ‿s `kuulnuke apeĺsiìne Räp; kuulda kuuldavasti Ja köik [tuuliku] kivid kuulda mis ta teind on, `olla ead kivid olnd Pöi; kivi varede sees oo põld`marju kuulda, sii meie `ümbruses ei ole Var; sält (Muuge varemetest) vist kuulda midagi nad es leia Äks; [tal] tettänä kuulda `monti (remonti), kõ̭ik lae ja põrmandu värvitänä üle Nõo; [ta] om iks terve kuulda Rõn; Tsirgu Jaań ollõv kuuldaʔ vańgist joba `väĺlä last Har; Kuulno nännö oma kõ̭ik, a ku vaja kohtohe minnäʔ, ei `tiia `kiäke midäge Räp; kuuldasse kuulukse nüid kuuldasse `vaikne olevad (pole sõda) Vig Vrd kuulduma
3. kuuldavat jälgima, kuulama `Kuule `palju, ära `palju pajada Kuu; vadisevad ja `auguvad, et `ilge on `kuulla VNg; `Kuule `kõrvidega, ärä `kuule kõhuga Jõh; `toisil paha miel tämä juttu `kuulla Vai; kuule ometi kut `sooga räägidasse; Vana meremees mängis vahest oma lõõtsmooninguga - - lapsed vaatsid ning `kuultsid Khk; `vannus `kangeste kraak ja kraak, et erm oli `kuulda Emm || välja selgitama läksime obuse pärast `kuulma - - et kas lubatasse paet meite käde, et obuse `Loona `laidu `sisse `viia Khk; pealt kuulma (salaja) kõrvalt kuulama aga ma `kuulin kõik päält, midä `teie `rääkisitte Lüg; kui `keegi nüid peält kuuleb Juu; ma nii päält `kuĺssi ennedä ku nimä sääl sõnutõĺli Har
4. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema ei võtta mitte `kuuldagi, minu `rääkimisest midagi `asja Lüg; Võttas `kuulda, `muutas mielt IisR; ei voda `kuullagi; `eiväd voda `kieldo `kuulla Vai; Kas ta sul kuuleb Hää; jumal võt́tis mo palvet `kuulda Juu; ta ei ole minu õpetust kuulda võtten Hel; minu juttu ei `võeta `kuuldagi VMr; Ta ei ole minu õpetust kuulda võtten Hel; aga es kuule `kiägi mu palvet Ran; ma `arva, ta võta ai˽kuuldaki minno Rõu; kes ei kuulõʔ, tuu [jutt] lätt [nagu] läbi `haotsõ aia (ühest kõrvast sisse, teisest välja) Se b. kuuletuma Karugi `pannasse `tantsima, sis `saadik viel `lapsi ei saa sõna `kuulema Lüg; miks et `kuule sana Vai; pead `mütmes `asjas söna `kuulma, äi saa oma `tahtmist üht Khk; Laps äi aja `sõrmi nina `auku, kuule juttu; Kui sa˽b kuule juttu, sa saad mo käest täna kaigast Pöi; sõna `kuulmata lapsed taha vanemate sõna kuulda mette Muh; ta oo sõna`kuulmata laps, ei kuule sõna Tõs; teesed pidid kõik temä sõna `kuulma Juu; koer kuuleb küll `keeldu KJn; obene om kah sõnaline, kuuleb `käsku Ran; tü̬ü̬d ta mitte üits põrm tettä ei taha ja sõna ei `kuulna Puh; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme Nõo; nemä `ütlivä küll poosile, et ärä ole uĺak, aga ta‿s kuule Rõn; sa˽piat õks perremihe sõnna `kuuldma Har; ta kuuĺd mu sõnna, nigu `üt́li, nii lät́s Räp || juhtimisele alluma vene akka `juoksema `ninda‿t ei `kuule `tüüri ei midägi Vai || fig Küll ma käiks viel kõik kuhad läbi, kui jalad sõna `kuuleks IisR; Rahakott kuuleb sõna (raha jätkub) Hää; jala om alt ärä - - jala ei kuuleva enämb sõna Nõo Vrd kuundelemma
5. aru saama, märkama; taipama `peial on ikkä olnd minu `kuuldes VNg; kui tast (kutsikast) ikke nisuke kuer tuleks, kes kuuleb võerast JJn; toda es ole konagi, et ma‿s kuule üless tulla kona ma `tahtsi; es üteldä aŕk ader, kui mia `kuulma nakassi, siss `olli iks maa ader Nõo; Ku˽ma˽`kuuldma `naksi, `üĺti kooliõpõtajad ku̬u̬ĺ`meistri Har
6. tundma `Sääsed kuppivad, tämä `kuule kedagi IisR; arak särtsutab, kuuleb `värske `lehki; kuuleb ärä ku one kala õtsan; kõhe kuuled ärä kiäle `külge, et puro silmän Kod
7. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) `kuule kas `teie `vorstid on juba `valmis Jõe; ja ja, `kuule ja siis `linnast ost viel `uue tegi Kuu; kuule akkame nüid minema Khk; Kuuled sa, kohes sa ennast niid jälle topid Kaa; Ma pidi korra `ütlema, kuule poiss sa valetad Pöi; Kule, jäta nüid `järgi Jür; pia oli kohe täis raginad ja krõbinad, kule `õhtaks jah kohe nii oli kael `kange JJn; poiss kuule, pane õige sie vańn sialt muast põhjuli aa `piale Kad; ma `kielan teda küll et ära sa kule käi selle vana raisa `Kaarliga Sim; kule te lähäte, siis ku te lähäte siit KJn; peigmes `tuĺli, oĺlid kule kõik viinad ja õlled tal juures SJn; kuule pojake, tu̬u̬ tu käḱk säält sängi `päitsest siiä Puh; kule, naka minemä, sä jääd rongist maha Nõo; Kulõ˽piḱk päiv oĺl, tu̬u̬ oĺl ka‿ks uma osa rassõ külät Urv || fig kuule, kuule, kusi jooseb sita ede (öeld, kui laps segab vanemate jutule vahele) Emm b. int no `kuulga nüid Vai; kuulõ‿ka (kuule ikka), või `kõikis `käüte Khn; Võeh! Kuulõḱkes! Räp
Vrd kullema, kuulama

kõrval kõrval spor L K I T, V, körval Jäm Khk Rei Ris; `korval VNg Vai, `kõrval Lüg Jõh
I. postp
1. kellegi, millegi juures, ligidal; (kellegagi, millegagi) kõrvuti Sepapada oli souna körval Jäm; `mik‿sa seisad ukse körval Rei; Olen truuvilt tema kõrval igas ädas; Isa kõrval ma `koeri ei karda Jür; [istub] ahju kõrval Trm; keriku ukse kõrval õli pink Kod; isame naine, si on kõrvanaine, on pruudi kõrval (pulmalauas) Ksi; poesid magasid rehetua ahju kõrval varide pial Lai; manulene on sihuke, kis talu kõrval elab SJn; saana kõrval oli tuba, õegats `kamriss Vil; `oĺli tu̬u̬ ilm kui küĺm, aga iki kua kõrval pidit sa mõsu `mõskma Ran; ku me `keŕkude sõedime, siss mi̬i̬s `iste miu kõrval, `aie obest Nõo; kuan karja`katla kõrval `olli kuvvepangiline pada Ote; istusõ tõn‿tõõsõ kõrval Lei || kõrvale vili `pandi parsile, pärast - - `pandi vihk vihu kõrval maha Han
2. (ajalisest järgnevusest) päiv `päivä `kõrval `mässä siin `neiega Lüg; [kleit] on nädalapäävad, pääv pääva kõrval seĺlas old JJn; tee aga tööd pääv pääva kõrval Lai; ku sa iluste tegid, nädäl `aega päe päevä kõrval `seisid viisud jalas Vil
3. lisaks, koos peĺts oli `ändega kuue kõrval Mih; mehel oo kaks naist, teene naene abielu kõrval PJg; võid `oĺli ikki pudru kõrval ka laua‿bäl Kõp; kel olli oma latsed, nu̬u̬ käesivä külakarjusse kõrval [karjas] Ran
4. millegagi, kellegagi võrreldes sie esimine soda, sie oli `ninda ku `nalja `mängu nüüd sene soea aea `korval Vai; tema poisid on tombud, sie (väike poiss) on ork nisukese kõrval JJn; perremiis üteĺ, ta (pops) om mu˽kõrval prii inemine Har; mis tä mu˽kõrval om, sitt Se
II. adv
1. külje suunas, küljel; väga lähedal, juures `Linnas on inimesed alati kõrval `aitamas Jür; tämäle uus `kõrve rätt pähä, tõesed lapsed kõrval mussad ja porised Kod; `lahtised inimesed, kõrval elasid (naabritena) Pal; ta piab kõrval `käima, sa oiad `kääga `kińni Lai; eigä sääl kammert kõrval ei olnd [rehetoal] KJn; mia `suiksi, memm `olli kõrval, võt́t raha ärä; om küll `nuhtluss, ku serände varass kõrval eläb Puh; rikkal om ää mi̬i̬l, ku tõene sääl kõrval `vaesusi `vaugleb; ku paarirahvass olliva kõrvulise, siss mi̬i̬s `olli talu suviline ja naene `olli nii sama kõrval; Miinä om piḱk, mina kõrval lühike nigu junn jälle; vihma valap `kaala, temä saesap nigu tolk, käe kõrval Nõo; must mi̬i̬ss `kõńnu iks kõrval tu̬u̬l provval Urv; tä sais `käeki kõrval vagusi Plv; Nu̬u̬ŕmi̬i̬ss istuss hobõsõ säläh ja vanami̬i̬ss piät kõrval `kõḿpsma Räp
2. kaugemal, eemal seisab teistest natuse körval Khk; Teised kõik mäńgivad, tema seisab kõrval; Maal oled ikka linnakärast kõrval või `iemall Jür; kõrvalist `paika üteldi nukk, oli `kuśkil viimane, kõrval Lai; mõhk pidi olema `kossegi kõrval, muidu lapse oless müsinu ja `tõstnu tedä Nõo || varjul, kindlas kohas mes `kõhtus, se kõrval, mes `otsas, se varjul Rid
3. kõrvale, eemale Ku laps vahel tü̬ü̬ juurest kõrval `oidis Hää; ta oiab ennast körval; sai natuke körval visatud Ris
4. juures, lisaks no ku ää eeringe kõrval, mes siss viga piimä suṕpi `süvvä Nõo; `tu̬u̬di siss suuŕ länikutäis mulle aput `piimä - - leib kah oĺl kõrval TMr
Vrd kõrvan, kõrvas1

käsi käsi g käe (kää, kεε), p kätt üld (käži Lei)
1. inimese ülajäse; labakäsi, kämmal suola`tüükad on pisikesed `nüplikud inimese kätel Jõe; Ega sa oma `rakvere (vasema) `käägä minu parema kää `vasta küll tüöd ei tie; Käsitä `kiskub, valuta `vingub, jaluta `juokseb = tuul; Kääd kui `käiä `vändäd (lühikesed ja kõverad) Kuu; võttab kää ~ käside `pääle; `Lõikab `lääväku `kääga `leibä; Kääd `komparas (sõrmed kronksus); pisikesel `lapsel `prisked kääd ku kakkud Lüg; `nuored inimised `ulguvad ikke kää alt `kinni Jõh; `Rahvast oli vähe kuos, ühe käe `sõrmedel lugeda IisR; kääd on `kohmas; midä sa `plaksudad alalde oma käsi Vai; kuulab (konutab) käsi pöse all pool `pääva renni `juures; `sääma kää kinnas Ans; käsis nii külm Khk; Kääd on nii pakatand, nahk on nii kõva ja `karme; Äi siis saa änam toas käte vahel `miski teha kui juba adr `väljas; Mõne lapsel oo kääd `sündides `randmest sandik `valged, `ööti: surma `kindad kää, sureb noorelt ää või soab pailu teisi matta; Käsi nagu suur lasn Pöi; pisike käsi nagu `varblase jalg Muh; oh taal oli ää meel, pani kaks kätt kogu ja tänas ninda et Emm; kääd vaheliti Kul; ja mõned olid siis `tehtud naĺlakad, sured vasakkää `luśkad, et siis ei param`kääga ei `saagi seda `süia Lih; Käed nagu küpse karduled ~ lehma nisad (saamatu) PJg; lapsele õpetase `käśsa `risti panema Tor; Käed jusku sia sõrad (mustad) Hää; mehed `trampisid sis pärastiku puha, ikka ükstese kääst `kinne Ris; `ańdis (lõi) lapiti `kääga Kei; käesime temaga käsi oli kääs; oli `vandund sedasi: kui ta piaks `süńdima, olgu ta ilma käsita ja ilma jaluta Juu; kui `kanda sai kokku `teisi (viljavihke), siis ikke sai üks `kaendla ja teene kää `otsa Amb; tema kääd on alati rusikas (ihnus) Koe; mul lõi nari kätte VMr; kui pahem käsi sügeleb, siis saad raha, kui parem käsi sügeleb, siis annad raha `väĺla; tugeva `käega mies, `raske rusikaga Sim; Meister laiutas kua käsi, mõistus õtsas Trm; [külm] nõnnagu su̬u̬lvesi `lõikab, akab kätte; kui lapsele esimess kõrd `särki `selgä `panna ja pahema käe kädis enne `pantse, suab pahema ~ pahama käe mi̬i̬s; kisendäs ja palus käed-küüned `püśsi Kod; siul oo kardule pudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida; käe musta ku kooberti; kate käe kanik ~ kikk (õhuke leivaviil) Krk; kui karvatse käe, siss olna ää mesitse õńn; käsi puusan nigu potil kõru küllen; kõnnib nigu parun, käe `perse pääl, oless ta `lilligi liigutass; kõ̭ik peeniksed ärräd, ja tuleva miu inimese`mulda käest kätte teretämä Ran; sul om ni̬i̬ käe nigu lehmä nisa jälle, ei pia midägi `kinni Puh; mul käe om sandiss lännuva, ei jõvva enämb `lehmä `nüssä; pua `olli kaalan ja muhve `olli `ümbre käte; miu käsi om jakust väĺlän; temä kätel oĺli nii suur käbedus; võta nüid sääld kate `käega, kos sa üte `käega `pannu oled (öeld, kui miski on kadunud) Nõo; pane käe ruhmikule Võn; ei ole `jõudu käte seen Rõn; ma `tõmpsi tedä `käega, et tulõ˽siiäʔ Kan; Kel laǵa hääkäe päḱk om, tu̬u̬ saa `ausa mehe Urv; kes ää suuväŕgige - - tu̬u̬ oĺl käśsigõ kõva `tühvü kah; ma ti̬i̬ uma katõ käe ja `kümne sõrmõga Krl; käe`ju̬u̬ni pääl ollõv kõ̭iḱ inemise elu `ülhlen; miiśs `ku̬u̬li mul käśsi vahõlõ; ma ei või enämb medägi tetäʔ umist käsist Har; Esi˽`peeti [vikati] kandsust kura `käega˽kińniʔ ja hüä `käega tõmmati lastuga vikadi terrä; ku `paĺla `käega [söögilauda] pühit, tulõ `puuduss; Es hää käsi tohe ei˽teedä˽miä kura käsi tege; käśsi otsahn um rassõ [kanda]; ei olõ˽kätt ei˽`jalga, esi ilmamaa tark = kell Rõu; mõ̭nikõrd oĺli˽käeʔ nii ärʔ ramõhtunuʔ, et või es üless `nõstaʔ; ei ti̬i̬˽käeʔ inäp midägiʔ, vana olõdõʔ; käsildä ja jaluldaʔ, a üle ilma tark = kaal, `minka kaalutass Vas; täl om `kangõ˽käeʔ ku soel (abitu, saamatu); taa‿m käsist vigalanõ; kuŕakäe tü̬ü̬miiss (vasakukäeline või oskamatu); `suuga tege suurõ liina, käśsiga ti̬i̬ ei käo pessäge Räp; ma˽lätsi - - `paljide kässigaʔ; kid́si käeh; ḱäut pümehhuisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; tuĺl ilmalõkiʔ käeʔ kulakuh; võt́t latsõ käśsi pääle Se || [kui liiga palju nõutakse, vastatakse:] egä mul `kaksi käsi ei õle Lüg; äga mool pole kahed kääd et ma nii pailu pidi `jöudma Khk; ega mol põle kahesid `kässa mette Mar; ega mul ometi `neĺla kätt ei ole KJn; ega mul katte `paari käse ei oole Krk; ega `mullegi `kolme kätt ei ole Ran; ega mul ei olõ `kat́si käśsi eiʔ, üte˽käe ennede Har; kätt andma kättpidi teretama või jumalaga jätma; kokkuleppe kinnituseks, leppimiseks kätt ulatama tule anna külale kätt ka Vll; Ole mees, anna käsi, lepime ää Pöi; ta `ańdis kätt ja lubas `kińdlasti KJn; anna mul käsi, siss jääp `kindless, et sa miul tulet Krk; sääl om kolm `keisret lepitust tennuva ja üitstõstele käe `annuva Ran; Ei anna ma sullõ kätt, sul om käsi kärnäh hum Plv; Tuu jutu pääle maʔ anni uma käe ja kaup oĺl kuuh Vas; jät́t jumalaga, ańd mullõ käe Räp; teretät, annat käe Se; kätt laksama ~ lapsama patsi lööma tule onul kätt `laksame, onu and `saia Krk; kiä medä ańd latsõlõ, siss `üĺti et `lapsa kätt kah Har; käden ~ käe ~ käeh(n) ~ käen ~ käes ~ kähen 1. peos, käe otsas Kui vähägi igä nuga `oskas joba kääss pidädä siis hagati vähikäsi `paatisi `vestämä Kuu; Ää otsi vetit, veti on mo käe Rei; suur pitk vits `olle kεε; kui `vörku kududakse, siis oo kalas ühes kääs ja hui `teises Phl; kubjal ja `keltrel oli paju tümikas käe PJg; mul oli veki kibo kää, natoke `marjo ka sies Ris; nää, kaks naist lähvad, pakid kää Ann; igal oma puulusikas käe Kõp; mõõgad on neil kee sis `tahtnd mõõgaga `lüia Vil; `oitke, `pernane tulep, vemmel om käen Puh; tõesen käen om vikati lüsi, tõesen käen om käsiläne, siss keerutat Nõo; ari om pengi küĺlen `kinni ja [lina]peo om kähen Ote; ma˽tuĺli lehmägaʔ, lõ̭ig oĺl käehn Rõu; väits um alati kurah käeh Plv; vaŕs oĺl puust, tu̬u̬d hoiete käeh Räp; krandaśs om käeh Se 2. labakäe, randme või käsivarre ümber, labakäe või käsivarre katteks olema kui `kindad on kääs, sis on sue Jõe; kää võru on kääs Jõh; `antskad kääs Vai; `käised olid kääs, nied olid vist `väĺla õmmeldud Kos; ohakaid kitkuti kinnas käes Trm; käetuĺbid one käen, tuul ei lõhu nõnna käe `selgä ärä, kui võtad kardulid Kod; mul˽`kinda käeh, mullõ ḱulm ei olõ Se; käde ~ kätte 1. pihku, käte vahele, käe otsa üks läks `parsile, `toine ans maast [viljavihke] kätte ~ käde VNg; ei saand midägi käde, `miska oliks `viskand Vai; kui kena `kaika käde saa, lähe [ussile] kallale ja anna `pihta ka Mus; vöttis ohjad tugevast käde Vll; aerud kätte ja `tõmbama Muh; näppaja inimene, tea mis käde kahmib Rei; võtame rähäd käte Vig; võta laps oma kätte, oia süles iluste PJg; ma võtan korvi kätte Kei; isamees `ańdis viinapudeli pruudi kätte Juu; ma‿i või anguvart kättegi võtta VMr; `murtsin metsast ia madjaka kätte, muidu kuerad tulevad kallale Kad; tämä ei võta kurikad kätte Kod; nii `paĺlu kihulaisi `olli et, mia es saa muedu tulla ku `võt́si lepäossa kätte, tollega `laŕpse Nõo; pruudilõ `ańti siss luud kätte, siss `pańti pruut́ tarrõ `püh́kmä Võn; murrõti säält [leiva] küllest `peoga egäle ütele oma tükükene kätte ja sü̬ü̬di Ote; `mõtle laits võtap luśka kätte ja mulistap pääle `sü̬ü̬ḱi Rõn; Üt́s nakass [kangast] `nitsele pandma, tõnõ and takast `langu kätte Urv; võta nui kätte, ussõn om `nilbõ, muud́u satat mahaʔ Har; väits ei˽saa˽`häähä kätte kunagiʔ Plv 2. labakäe või randme ümber, labakäe või randme katteks panema mie panen täguskad kätte Vai; `palju käsi `ollid `kirkus, seal es `panda `kindud kätte Muh; tämä ei tee sukka ei kinnass, õmal ei õle `kindid kätte `panna Kod; käe tuĺbi, ku kohekil ti̬i̬ pääl läits, siis `panti kätte Krk; `surnu meesterallõ alasi [pandi] `kinda˽kätte ja küpäŕ pään Har Vrd kätte; käest 1. peost, käe otsast püt́t kukkus käest maha Muh; `tõmmas kääst `lahti ja pani `irmsa valuga teśte rukkisse VMr; tuul viis rätiku kääst Plt; kivi `anden üitstõśte käest üits üte kätte tõine tõise kätte sõni ku lossi manu Krk; kaśs tõmmass mul `karna·psti lihatüki käest ärä; poosil `olli raamat käest ärä `võetu Nõo; `katlakõnõ libahtu käest `maaha, lät́s `kat́skiʔ Rõu 2. käte ümbert Ta vettas `kindad kääst Kaa; [võtad] `kindasõrmist `kindi, kui sa kääst ää `tõmbad Muh; ma `tõmpsi `kinda käest mahaʔ Har 3. (lisasöötmisest laudas) sie (lehm) on kääst `süödetud Lüg; keda nied `luomad `karjamalt `saavad, käest `anna muudkui `juure IisR; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst Khk; loomad oo käest saand, karivad ja keppovad kojo Mar; sügise saavad loomad käest Tõs; kui `rohkema `jälle kääst anna, eks siis suab napi pärast üheksa [liitrit piima päevas] KuuK; lehmäd saed käess, ańnid üväss `piimä Kod; kaśs on `õppinu käest `saama Äks; ku na (sead) muan käüsiv, käest `anti ka vähä lakatsit Krk; käest andass ommuku varakult ärä Hel; miul om niipaĺlu käest `anda, et ei ole vaja `lu̬u̬me nii vara `väĺlä `aada Nõo; vanast `laśti `lu̬u̬me kah keväjä kulu `pääle, kui enämp midägi es ole käest `anda Kam; śjoo elläi õ̭ks om saanu käest, śjoo olõ õi `huupi illośs Se 4. (koos adjektiiviga viisiadverbina) ei sie ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `kangru kaŋŋaspuid `eetase nönda vähest kääst olavad Khk; Mis kergest kääst saadud, see kergest kääst läind ka; See reha oo ka üsna jämest kääst tehtud; jahu oli püsut napist kääst Kaa; Kergest kεεst tehet (kiirustades, lohakalt) Emm; käest saanud napsi võtnud Jutt soras hüäst, sie oli vist vähä kääst saand Kuu; ta täna käest saand Mar; käest kätte ühelt teisele suur kepp käis käest käte Vig; kiva `antud kääst kätte, kui kedagi ehitatud Lai; tüdruk käind kääst kätte Plt; ega meil tunnistajat es ole, miä käest kätte anni tolle raha; kudass meie vanast eläsime käest kätte (üksmeelselt) Nõo; tiiät küll, ku üt́s asi käest kätte käüse, sõ̭ss täl ei olõʔ `õigõt `kõrda Plv || [rukist]`lõika käess kätte, siis‿o tasane si̬i̬ esi Kod; ei tohi üitsütest ette minnä, piäp käest kätte `põimma Nõo; peost ~ suust suhu, käest kätte 1. (laristamisest) suust suhu ja kääst käde ja palavald `perse Emm; see läks üsna peost suho ja käest kätte Mar; eläsiv nindasa·ma peost suhu ja käest kätte Krk 2. (üksikasjalikult) räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; ta räägib `talle suust suhu ja käest kätte KJn; omast ~ oma käest 1. endal olemas Iess ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; `astri `taimed õlid oma kääst võtta Lüg; si‿`asta (tänavu) omast käest leib Vai; Koorm `oksi `talve koju tuua, regi omast käest Pöi; Obo `raskõ pidädä, aga üsä iä kua, ku ta omast käest võtta ond Khn; Egas vanasti kedagi ostetud, kõik suuremad assad olid omast kääst Kei; mis viga `süia kui suu omast kääst Trm; saeva rubla kaitskümmend kopika päeväss, sü̬ü̬k `olli omast käest Ran; oĺl iks `hindäst vai umast käest võtta Räp 2. enda poolt `kieräb `tõisite `uopis sene juttu, paneb omast kääst `juure Lüg; Omast käest ma‿i `anna punast koppikatki IisR; linnast `toodi vörgulinad, käbid tulid omast kääst `panna Pha; ta lubas `mulle `soola omast kääst `anda Juu; `tehti ise oma kääst `küünlad VMr; säŋŋi pidi peigmes oma kääst tegema Kad; poiss lubass omast käest `suhkru `tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote 3. oma kogemusest Omast käest tiad, `paĺju suppile `suola `panna IisR; `tiatsin seda juba omast käest Plt; käega ~ kätega 1. käsitsi egä siis õld `angusi egä siis õld midägi, me käsidega lahutasima [sõnnikut] Lüg; se on käsigä `kuotu ja `poimitu Vai; rukiõled [katuse tegemiseks] `peavad olema kätega niidetud, et `vihku võtta saab Mih; jahve kividel pidid `jahvama käsiga Hää; ega ennemalt masinad old, kõik `kääga õmmeldi Ann; esi`otsa sai [sõnnikut] ikke `kääga `laotada, a pärast akati argiga Pee; erne kisuti `käega Trm; pidi kikk kätega `niitmä ja `riismä Trv; leevä juur klopiti kätega `enne `kastmist läbi Nõo; Ku mina `lat́ske ja nu̬u̬r oĺlin siss puha `käedega tet́ti sedä tü̬ü̬d TMr; vanast `peśti kõ̭iḱ rihe˽käśsigaʔ; kõ̭iḱ `hammõ ummõldi käśsiga Har; käśsiga˽`peśti vili Rõu; mu `aigu `umbliva `rätsebä˽ka vi̬i̬l `käegaʔ Vas || sul om õks lihm paĺlu rammutsõp ku mul, sul om nigu konagi `üt́si käśsiga peet́ Har 2. kättpidi `jätsid `kääga jumalaga Jaa; Tennäs käega Räp; oma käega ~ kätega 1. ise; enda tahtmise järgi joulute aeg saab oma `kääga liha vötta, muul ajal `anti ikka jau pärast Ans; oma kätega tehtud Khk; tal ikke `leibä oma `käega võtta (on teistest sõltumatu) Mar; liha `ańti nagu kuke noka täis, ega oma `kääga `tohtind võtta Juu; ta on kõik nied `uoned oma `kääga teind VMr; surm ei ole oma `käega võtta Ran; panõ noʔ uma `käega paigalõ, säält om sul hää võttaʔ Har; Võtaʔ õkva uma käega, sõ̭s ei olõ peräst nurisõmiist Räp; oma käte (ja) pihaga ~ pihtega füüsilise tööga tämä õma käte`pistegä (pihtadega) tiänib `leibä Kod; oma käte `pihtega tegime [kõik tööd] Vil; mõni leśk naene käte ja pihage toit ennäst, kel `kustki muud `sissetulekut ei ole Hel
2. fig Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene; Käsi `puusass, täi `pungass (laisast inimesest) Kuu; Kui käed `käivad, siis vats `naurab Lüg; kääd `tieväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; käte varal, oma `kümne küisega piab `toitama oma peret Khk; Kuidas sa ometi nii `ilma kätteta oled, äi sa `jäksa mitte üles `tösta, mis sool maha kukub Rei; Kelle käed sitaga, selle suu saiaga Hää; Mis ma annan, käsi tühi, teine paljas Ris; mina ei soa `sõnna kedagi parata ega kätt ette `panna (takistada) Juu; Kellel kääd, sellel kalad, kellel jänu, sellel jalad Amb; käsi on `kergem kui kohus (hõlpsam lüüa kui kohtusse minna) Trm; ärä pühi õma käsi minu `külge (ära puutu, ära löö); `ju̬u̬mine läks nõnna suuress, et tämäl aga kaks kätt (jäi vaeseks) Kod; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; käsi olgu puhass `võõra varast ja suu võlsist tühi Hel; südä täis lääb, siss `tõmbap käest (lööb) Nõo; Käsi puusan, täi pungan Urv; Käsi enda poole kõvvõr (ahne); `pernaasil om kõigil käe tü̬ü̬d täüś; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har; aitu·mma, küll mä küünü, mul pikk käsi Räp | Mis pahemb käsi tieb, paremb käsi ei pia `tiadama (mehele ei ole vaja igast asjast aru anda) Lüg; ega vassak käsi seda või teada, mis param käsi teeb Juu; Kural käel olõ õi˽vaja teedäʔ, miä hüä käsi tege Rõu; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejä Lei | [Omatehtud esemest öeld] Mes käsi tege, sen kaul `kanda Kuu; midä käsi tieb, sedä suu süöb Lüg; kudas käed kärnatsed teevad, nii perse `vaene piab Aud; Mis käed kärnased teevad, küll perse peenuke piab Hää; kuda käsi ti̬i̬b nõnna kaal kannab Kod; kud́ass käsi käänäb, nõnda piht piäb Ran; Nigu uma käsi käänd, nii uma perse pedä Urv; Miä uma käsi käänd, tu̬u̬d uma kaal kand Rõu; käsi täis keretäis mia nakassi `vasta, siss `olli miul käsi täis; laosut sa sõna `rohkemb, om käsi täis Nõo; käsi pikän (mangumisest, norimisest) opetaja oodap kirjutuseraha, käsi pikän Puh; ega joodik ei `keelä et, ärä anna, iks käsi pikän et anna Rõn; Käsi pikäh (tahab igalt poolt midagi saada) Räp; käsi peseb ~ mõseb kätt ~ teist (vastastikusest abist) `Toine käsi peseb igä toist Kuu; Käsi `pesso kätt, siis `saavad molemad `puhtast Vai; teine käsi peseb ikka teise kää `puhtaks Vll; üks käsi peseb tõiss Kod; käsi mõsep kätt, ku sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; käsi kätt mõsk, mõlõmbaʔ oma üte `valgõʔ Se; käed kõhus laisk siruta kääd kõhust `väĺla (liiguta kiiremini), siis lähäb töö Lai; temä oiab käed kõhus KJn; ei saa käse kõtust `vällä Krk; käed ~ kaks kätt kõrvas ~ töllus ~ vaheliti tööta, tegevuseta `Töllus kättega `seisab IisR; Mis sa vahid kääd vaheldi, kut va laisk inimene Kaa; võiks jo kaks kätt vahelutte seista Muh; seisab `peale käed `kõrbas, eks sa tee koa kedägi tööd Mar; `varda kot́id olid kellega `vardu sai kududa, ega sedasi põln, et sa köisid kaks kätt `kõrvas Aud; seesab mutku kääd kõrvas, ei tee kedagi Plt; käed taskus ~ karmanis id rahvas pańd kat́s kät́t `tasku, lätsivä˽Venne`maalõ Räp; ḱäu käeʔ karmanih, naańe tege [tööd] Lut; käed kihelevad ~ sügelevad 1. (virgast) kääd sügelevad töö järel Han; Temäl käe nigu sügelevä tüü järgi Nõo 2. (riiakast) Käed sügelevad, tahaks `sellele pikki `kõrvi virutata IisR; Kääd kihelevad, äi või `olla Pöi; Kui kääd sügelevad, siis tahvad teise kallal `minna Han; (nagu) teine ~ oma ~ hea ~ parem käsi (abilisest, ka tarvilikust tööriistast) sie laps on mul nagu `tõine käsi Lüg; Koduväi - - on `mulle paremast käest IisR; See [inimene] on ju änam kut oma käsi Pöi; mo param käsi läks ää kõrvast Mar; laps on mulle juba teisest kääst VJg; miu esä `olli `väega laisk, mia olli nigu tõene käsi täl Nõo; tütäŕ om mul alasi kuʔ ää käsi `käskõ Krl; śjoo lat́s om mul kui uma käsi; tuĺl mullõ kui tõõsõst käest Se; kätt pikem ~ pikemaks abiks Sa oleks juba kätt pikemaks olnd, aga lähed `jälle ära Rei; [lat́s] um joʔ pikemb kätt Plv; niguʔ uma käsi olõss uman käen (hea läbisaamine) Räp; kätt (koos adjektiiviga) 1.võitu, -poolne vabadikku `naised, nied olivad `kehva kätt (vaesed); sie oli `piendlast kätt (väikesevõitu) VNg; rumala kätt inimine; `vaivast kätt (viletsavõitu) mehed oma `tüögä, `uhket kätt mies; sie `naine õli ka ise `niskene vähä `kerget kätt (kerglane) Lüg; `uonuke inimene, `veikest kätt, `lahja Jõh 2. (viisi- või hulgaadverbina) `Laapima, sie o `kerget kätt `vaide üle `tembama, `olgu `pühki˛ess vai `pessess; `Lüüä heneläss `külgi vai `puusi˛e `müädä tugeva kätt üks hüä plaks; `Esteki [vajutas] tasa`hilja, sis vähä`haavalla tugevamba kätt; Vade neid `norssisi o küll meress `oitegi tugeva kätt ja kohe ilusad `suured ka `teised Kuu; kätt ~ käsi (ära) andma kihlama annab kεεd εε, `kehlab ennast Emm; keisid kirikus kätt `anmas Mar; sel pruudil on ju käsi ~ kääd ära `antud VJg; kätt lööma ~ vedama 1. kihla vedama `lüöväd kätt kõhe, `kumma valitsus `õigest jääb, `kumma valest Lüg; `löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; `viame kätt, et õige on Hää; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; Ants üteĺ: olguʔ sõ̭ss toobi kulla pääle ja `leiväʔ käeʔ kokko Räp 2. kokkuleppe, tehingu kinnituseks kätt andma kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; obo oo ostetud, käed oo `löödud, liik oo `joodud Mar; me lõeme selle `peale kätt, et ta lubas `truuste `anda Juu; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; käeʔ `lüüdi joʔ kokku, kaup om tett Krl; `lü̬ü̬di käsi kokku, siss maśs `ośtja `müüjäle raha kińniʔ Har; jutt om aet, käsi ĺüüd Se 3. kihlama keisid kirikus `kässa `löömas Mar 4. (imestamisest) Seike asi paneks igaühe käsi kogu lööma Kaa; Löid kahte kätt kogu Emm; tu̬u̬ löönu ike katte kätt kokku, et või õnnistegijä inimesekest Nõo; käsi kokku panema kihlama nüid on kääd kokku `pandud, `ööldi siis kui isamees `issameie `loetud sai, siis akati `viina `jooma Juu; käsi lahti ~ valla ~ koost ära lööma (kihlveo, kokkuleppe, tehingu tunnistaja poolt) üks lööb käed koost ää Muh; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; Me leime käe. Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; kui millegi `pääle lepiti, siss `oĺli tunnistaja man, kes käe `valla võt́t Nõo; kätt kaema ~ katsuma ~ vaatama ennustama `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele Lüg; siin oli üks Tuavet, tema `voatas käsa Kad; küll `õlpsa raha`ti̬i̬nmine, kaeb kätt ja, jälle viis rubla Nõo; ma kai su kätt, kas sul om `õnnõ Krl; `aŕbda kaie ḱätt kah Lei; käed ~ käel ~ kätel ~ käsi käia ~ liikuda laskma kiiresti töötama `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku Jõe; `naised lasevad kääd `liikuda Lüg; Kes ikke jõudis kässa käia laska, see korjas ikke õhtasse ulga marju PJg; `laske aga nüid `easte kääd `käia, et jõuame selle töö ää teha Juu; lase käsi ~ kääd `käia, tie `kärmemast VJg; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; ti̬i̬ ti̬i̬, lase kätel kävvä Hel; tu̬u̬ käsi käib sul, `õkva nigu üits lind `lendäb Nõo; lasõ˽`ḱävvu ḱäel Se | Kätel valu `anma Han; käed käima ~ tööle panema tööle hakkama mis sa muidu kuulad, pane kääd `tööle Khk; ma panin oma kääd `tööle ja akkasin `peale, nõnna et see töö pidi `tehtud `soama Juu; Pane aga käed käima, mis sa ootad Tür; Pange käe `käimä siis saade ennembide õdagule Nõo; käsi ~ kätt (töö) külge ~ manu panema ~ pistma tööst osa võtma, abistama akka `juoma ja ei pane kättki tüö `külge Vai; Pole teist-kolmat oma kätt sönna külge pand Kaa; ei tema eese `käśsa töö `külge pista Mär; sinä ike pissäd käed `külge ja `aitad minuda Kod; pane käe `küĺge, mis sa vahit; ega `seismine ei massa midägi, pane käe tü̬ü̬ manu Hel; ma viĺläteräkse niidi, `kartuli võti, aga temä kätt `küĺge es pane Ran; laisk ei panõ kätt ka tü̬ü̬ manu Har; pane˽käeʔ `külge, naka˽`tüühü Räp | ei hakkagi sen kääd kuhugi `kinni (ei sobi ükski töö) Kuu; Nimepidi et ta tü̬ü̬s on, aga kätt `sirgu ei aja (ei tee) Hää; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käśa `panna tämä aśja `külge Kod | Mu käe ei olõ vi̬i̬l võ̭õ̭ra vara külge lännüvä (ei ole varastanud) Räp; käsi külge ajama käperdama; lööma aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule Kod; (kellegi) peale ~ vastu kätt tõstma lööma ma põle küll kätt tä `peale tõstnd Mar; mina ei ole tema `vastu kätt tõst VJg; umma kätt ma timä `vasta `tõstnu ei olõʔ Räp; nagu käega ära võtma hetkega vabastama (millestki) nagu `käega valu ää `võetud Muh; nõnna nagu `kääga võt́tis ära [valu] VMr; nagu kätega tehtud ilus, korralik lill nagu kätegä testod Kod; kõik obese ilusa nigu pildi, `juśtkui kätega tettu Puh; taa‿m nigu käśsiga tett Räp; kätega selgeks tegema peksa andma Kui `muidu ei saa, siis `tiema vai käsidega `selgest Jõh; Teeme kätega selgeks Kaa; kätega rääkima lööma, kaklema – Kaa; käega heitma ~ (takka) lööma ~ viskama ükskõikne olema; millestki loobuma lei `kääga sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; Ta pole sest oolind midagid, eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ää pane tähelegi, mes nad `rääkväd, löö `käega takka Mar; `Kääga ei või `lüia kui `alguses mõni töö ei lähä Han; pärast lõin `kääga, ei tia, mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; ma `viska `käege ja lää ärä Krk; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; `viska `käega, asi tettu, sulle temä `kraami vaja Nõo; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; ma hiidä `käega‿nõ Se; käega ~ kätega kaeda ~ kobida ilmne, päevselge si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om Krk; mitte ülekohuss kotin ei saesa, temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; Si̬i̬ om jo käega koppi Räp; käega katsuda 1. lähedal Puod on kohe nüüd meil `käägä `katsuda, ega `sinne menu midägi `aiga oda Kuu; Surm õli kõhe juo `kääga `katsuda Lüg; Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `kääga `katsuda Pöi; oh see oli üsna `kääga `katsuda, pole mitte `kougel olnd end Emm; silmaga `nähtav ja `kääga katsotav LNg 2. ilmne, päevselge sie on `õige `käägä `katsuda, et näväd `vargad `onvad Lüg; see on `kääga `katsuda, et ta on varastand Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt; nagu ~ kui käega äkki, otsekohe Nuo oli ia `tohter, nigu `käega `mõistas valu ära võtta IisR; nagu käega valu ää `võetud Muh; Tukkujatel õli uni kui käega pühitud Trm; (kahe) palja ~ tühja käega, paljaste ~ tühjade kätega 1. kingituseta, külakostita; pistiseta Ega sis `sinne peresse, kus titt on, kahe `palja `käägä `mennä Kuu; tämä ei tule `palja `käägä, alati tuleb kimp kääs, komps `kainlas Lüg; äi `meiteld saadeda `tühjade kättega kedaged εε Käi; Mis sa saksu tüh́ja `käega teretad, sellest põle abi Hää; ega ma siis ka tühjä `käägä mend, ma vein sinne värsket kala KuuK; ega tüha `käega ei `mintud [pulma], `võetas `kõike: liha ja `leiba ja võid ja `kõike mis `oĺli SJn; ma tulli si̬i̬kõrd periss `paĺla `käege, mul es oole midägi tuvva Krk; poig tuĺl kate `paĺla `käega, mitte midägi es tu̬u̬ Nõo; ma˽lätsi paljalt `paljide kässigaʔ Se 2. varanduseta mugu käsutedi inimese suure masina `pääle, mine kate `paĺla `käega Ran; siss `paĺssi küll, et jummaĺ saada˽tedä ka˽nii `paĺlõidõ käśsigaʔ, niu˽timä mi˽saat́ `paĺlõidõ käśsigaʔ Har; `paĺlidõ käśsiga saadõti inemiseʔ `võ̭õ̭ralõ maalõ Rõu 3. (kaitse)vahendita, relvata; tööriistata mis sa `paĺla `kääga `kuertele teed, kedagi kää ei ole Mär; lähäb `paĺla `kääga tigeda puĺli `vasta, võtt ometi `miśkid kätte VMr; `paĺja `kääga võttis [metslooma] kinni VJg; ma `paĺla kätega kaabiss ta üless mulla sehest Ran; kahe käega 1. kõvasti, tugevasti laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; Tu̬u̬ um sul hää kotus, tu̬u̬st piä˽katõ `käega kinniʔ, `küüd́si ja˽hammastõgaʔ Rõu | mõni om nii ahne, kui mustikil om, siss kate `käega roobib `marju kokku Nõo 2. meeleldi, lahkelt katõ `käega˽võt́t `vasta Se; kahel käel 1. südamlikult jättis mind kahel kεεl jumalaga Rei 2. meeleldi, lahkelt Akuraad töömeest vetab egaüks kahel kεεl vastu Emm; see inime võtaks mo kahel kääl `vastu, kui ma läheks Ann; võtab katel käel `vastu Trv; kätel käsitsi paĺlalt kätel om [rukkilõikus] `raske tüü Trv; kätel ~ käte peal kandma hoidma, hellitama nii armas, et kannass kätel, pärast jätab maha, mine kus juudas Pal; ta kannass või kätel tedä ütte lugu Trv; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; kätes, kätesse 1. hoole, meelevalla all(a) tema kätes veel töö kasvab, aga teised ei soand akkama Kei; talu jäi päriselt `võerasse kätesse JJn; süda kohe rahul, kui tiad, et [loom] ikke `iades kätes on VMr 2. käte vahele, sülle Lat́s harinass sul `käśsi, sõ̭ss ei˽saa˽mant kohegiʔ; Ta‿m õigõ˽vaga `lambakõnõ, `käśsi harinuʔ Urv; kiä `käśsi harinu kaśs om, tu̬u̬ käü alasi inemiisil `riśti jalun `ńaugun Har; võtaʔ lat́s `kässi Se; käe all, käe ala ~ alla ~ alle 1. läheduses, lähedusse, hoole all(a); teadupärast ta on arsti kεε all Emm; tä suri ühnä mo kää all ää Mar; tükib [sirbiga lõigates] tõese käe `alla, ei taha kõvass tü̬ü̬d tehä Kod; uma käe ala panõ, `hindä tiiu (teadu) ala Se 2. ülevõimu, juhtimise, eestkoste all(a), vastutusel(e) `tõise kää `alle ma ei `anna `ennast; mies on `naise kää all, ei saa oma `rehknoga akkamaie Lüg; naine on ju ka mehe kää all Vll; ta sai ta käe all `vaeva näha küll Mar; tõõsõ käe ala olõ saanuʔ noʔ Se 3. tarvitusel, kasutusel see [tünn] `ammu juba kää all olnd, `kuskis vee all Vll; käe järele ~ järgi ~ perrä teadmist, tahtmist mööda; käepärast, kättesaadavale pane oma kää järele Lüg; pane eese käe järele ää Mar; Kodu mul kõik oma kää `järgi ja tuttav, mõjal kõik võeras Jür; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; Ristiema on teda oma käe järele kasvatanud Trm; sääsi kõik oma käe `perrä Ran || tämä (lahke müüja) käe järele lähäb lu̬u̬m edesi (areneb), annab `lahke `käegä, kellel vali kade käsi one, ei lähä lu̬u̬m edesi Kod || `Õmlus on mul `nüidki viel kää `järgi, aga eegeldus ei paśsi Jür; käe peal(e) ülevõimu, meelevalla, hoole all(a), vastutusel(e) `tallitaja kää pääl õli sie asi, tämä vei `aamid ja tõi rattad Lüg; Teine mees `maksis `kautsjoni `sisse ja võttis mehe oma kää peale [vangist] `välja; Kõigi kää peal äi kasu loomad Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja [ehitamise] `kauples `eesä kää `peale Mar; ma usun seda sinu kää peale VJg; ma võt́i uma ḱäe pääle `vällä Se; omal käel, oma ~ enese käe ~ käte peal(e) ~ pealt, oma ~ enda käele, käelt oma tööga; iseseisvalt, teistest sõltumata isa surd ärä ja poig siis akkand ka oma kää‿päl elämä; Külä eli henesä kääll - - sis jo `käüdi salamiste alade `Suome vahet Kuu; eläb oma kää pääl ja `toidab ise`ennast; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; lapsed olid oma kää‿pel `välja läind Khk; Noored pidada see kevade ka oma käe pεεle akkama Kaa; eks poeg `tahtend koa oma `käele elama akata Pha; käte pääl elama, ennast `kümne küinega `toitma Rei; ta elab eese kätte ~ käe peal, eks ta `nõnna saab, kuidas ta ise jõuab `teenida; ennäst käte peal `toetma Mar; lapsed on kõik oma kää peal, mul põle neist muret Juu; kes omal käel elas, eks see õld ikke omaette peremees; Kui õli sepatöö `seĺgest õpitud, siis akkas oma käe pial tööle Trm; mina ole arinu oma käe pääl elämä Nõo; Oĺl ka `rätsepä käealunõ, seenis ku joba uma käepäält nakaśs `umblõmma Urv; uma käe pääl õks eläde, kui päiv üle saa, ega tu̬u̬d `kiäki ei ot́si eiʔ Har; naaśs umal käel elämä Plv; Mari nakaśs `hindä kotsõlt elämä vai `hindä käelt Räp; timä eläss ummi käśsi päält, uma `ḱümne sõrmõ päält; uma käe‿pält sü̬ü̬t hinnäst Se
3. (iseloomust, käitumisviisist, toimekusest) hea ~ hüva käsi usk positiivse mõjuga, edu tagav tegutsemine Ma valitsen `sulle `põrsa, mul on ia käsi Jõh; menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; võta sa kõige `enne, sul on ikke ia käsi old Sim; kel one üvä käsi, selle käe järele lähäb egä asi edesi Kod; helde käega helde üks väga `elde `kεεga inimene Emm; anna `elde `käegä, et põrsas edesi lähäb Kod; tõene tütär om `eldede kätega Kam; Tiä om nii `helde `käega, et kõ̭iḱ viimätseni jaga `hindä käest ärʔ, sõ̭ss esi om nällän Urv; jõudsa käega kärme sie one `joudusa `kääga inimene, `kärmest tieb ja `kärmest lüöb VNg; kerge käsi ~ käega 1. kakleja, riiakas `kerge käsi `keiki `lööma Khk; Ta oli noorelt ikka `söukse `kerge `kääga Pöi; Ilmast `ilma käsi seĺlas, alati lü̬ü̬b `teisi, `kerge käsi Hää; ta on nii `kerge `kääga teist `lööma Juu; `kerge `käegä ja äkise vihaga Kod; Karla om `kerge `käega, pańd Jaanilõ katõltpuult näh́vi ar, es olõʔ asigi Vas; Mul om kerge käsi (ähvardavalt) Räp 2. virk täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle; tü̬ü̬ man piävä `kerge˽käeʔ olõma Räp 3. helde oli `kerge `kääga `andma Kos 4. kergemeelne, mõtlematu `ansi `kerge `kääga oma varanduse `vällä Vai; `kerge `käega `andis raha `väĺla Mar; kinnine ~ kinniline ~ kinninane käsi 1. ihnus Sie `kinninase `käega vanames, `uota sa, et `selle käest `keśki kedagi saab IisR 2. tal on kinnine käsi (töö ei edene) Kad; tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki, tol ommava vana kinnilise käe (saamatu, oskamatu) Kam; kinni(se) käega ~ kätega, käsi ~ käed kinni 1. saamatu üks `kinni kätega inime Jäm; Tal oo käed `kińni, ti̬i̬b tü̬ü̬d küll, aga si̬i̬ tü̬ü̬ ei lähä ta käe edasi Tor; ei saa akkama ühe `tüöga, `aeglane, nigu kääd `kińni Sim; si̬i̬ `seante `pehme `tü̬ü̬ge, `kinni kätege Krk 2. ihne, kitsi on üks `kińnise `kääga inime, oma kääst ta teese kätte terä ei anna; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; Mõnes talus õlid jälle peremees kui perenaine nii kinnise kätega Trm; teine on `elde `kääga inimene ja teine on `kińnise `kääga Lai; ei `ihnu `anma teeśele, temä käsi on `kińni KJn; temä käsi oo kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk 3. tegevuses takistatud Poariks `oastaks `jälle süle täis, käed `kinni, soa teha midägi (sündis laps) Pöi; naesel käed `kinni Trm; [Naisel] käe kinni keidetu (laps sündinud) Trv; Käed süles kinni Hls; kitsa ~ kitsi käega ihnus Tõńõ om `kitsa `käega, innembi lask hukka minnäʔ, a tõsõlõ ei annaʔ Urv; kõva käsi 1. range juhtimine, ülemvalitsus `sulle oleks kõvemad kätt `tarvis Sim 2. ihne, kitsi sellega ei pia käsi kõva olema Kad; kuri käsi pahasoovlik, halb inimene Kuri käsi on kallal käind (midagi on varastatud) Pöi; räägidi et pöleks mette uppond, seal oli kuri käsi käind Rei; kõva käega ihne, kitsi kui sa teise `vastu va kunnatu oled, et sa‿p anna midad, siis sa oled köva `kääga mees Vll; kes kõva `kääga, see on ihne Lai; kõvera käega ~ käsi kõver midagi käes, kaenlas kandes `Pulma või `ju̬u̬tu ja matustel ikki `tuĺti kõvera `käega, ikki `oĺli oma padajäńn ligi; Ku naśteinimese `kohta `öeldi: `senna tuleb `varsti kõvera `käega `minna, siś [tähendas see] titte `vaatama Hää; kui perenaine tuleb, on alati käsi kõver Plt; või te tulede kõvere `käege siiä, `arvad et miu naisel esi süvvä `puuduss om Krk; laabus käsi (töö edeneb) ta teǵe, aga tal [tü̬ü̬] ei `laabu, tal ei olõ `laapsa käsi Rõu; lahke käega helde(lt) Kui oli `miŋŋestki `puudu, tä igä `lahke `käägä avit Kuu; annab `lahke `käegä Kod; perenaine oli `lahke `kääga inimene, ei tema jätt `ühtki vaest ilma Plt; `tütre emäl `piava `lahke käe olema Nõo; lahkete kätega 1. nobe, kiire ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega Jõe 2. kääd `lahked `löömise `juures (kaklejast) Pha; lahti(se) käega ~ lahti(ste) kätega ~ 1. helde Ei tä `ihnus old, igä ühe `vasta oli `lahtise `käägä Kuu; Oli üks lahti kätega miis Pha; Lahtise kεεga inimene Emm; `lahtise kätega, se on `elde inimene Sim || anna niipaelu kui sa annad, tee käsi `lahti Mih 2. osav, töökas On `lahtiste kättega, kõik asi täma kääs läheb Lüg; `Lahtised käed, ta on osav tegima, tü̬ü̬ on tema käes `lah́ti Hää; oli `lahtise kätega, tema kääs iga töö läks `korda Plt; käed lahti (osavast, abivalmis inimesest) sellel on kääd ägas `pooles `lahti, ikka käsipidi `külge `akmas Khk; teise inimese kääs on `lahti iga töö külles Sim || naesed kudusid, kui käed `lahti (tööst vabad) olid, ika kudusid sukavarrast Mih; osava käega osav, oskuslik Uugu oli väga osava `kääga, tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; raske käsi, raske käega 1. ihne, kitsi – Sim 2. (töös, ettevõtmistes ebaõnnestuv) `väega rassõ `käega; taal om `väega rassõ käsi, ku‿ta midä and, siss timä käe päält ei lääʔ mitte edesi Se; rohke käega heldelt annab `rohke käega Tõs; täis käsi hea majanduslik olukord, küllus Sõ̭ss om rahval kõ̭kkõ tävvemb käsi, hää praasnikka vai pomkit pitä, kel tu̬u̬l aol tulõhus Se; täie käega heldelt, rohkesti Tävve käega andja; Õige tävve käegä pant [soola] Trv; käed valla ~ vallalised käed (osav, töökas) ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh; küll om mõnel inimesel vallalise käe, mes tä ette võtap, si̬i̬ edesi lääp Nõo; tõsõl ommava vallalisemba käe kui tõsel, täl tü̬ü̬ lätt kah Kam; vallalise käega 1. helde Vallalitse `käega, om virk `andma Urv 2. kergesti kallale tulev ta om vallalise `käega, tükib `küĺge `kergede tõsele Ote; altkäe mitteametlikult, tutvuse poolest, pistise eest ma `laśsin omal koa altkää `kroasida; se oli nihuke altkää tegemene, põld `truuste vabrikus `ühti Juu; sain selle `kuskilt alt kää `osta Kos; ku sa saat sedäsi alt käe `pistä (pistist anda) Krk | alt käega teretama (pistist andma) Mih; ühekäe poiss (nõrgajõulisest, vähese jõuga inimesest) Amb; käed ~ kaks kätt (risti) rinnal ~ rinna ~ rindade peal ~ rindul surnud Ei tüö `enne loppe kui kaks kätt `rinnal Kuu; kut kaks kätt `rönna `pεεle saab, siis on keik kεε, mes tahtnd ja igatsend Käi; ega tä `enni rahole jää, kui kaks kätt `rõnde peal Mar; Juhanil oo kah käed `riśti rinna pial Tor; `vehkle ja `vehkle, ühe kõrra one käed `rinde piäl Kod; egä inimene enne rahu ei saa, ku käe `risti rinna pääl om Krk; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; Aigo om sõ̭s ku kats kätt rinna pääl Räp; pańd kat́s kätt jo rinna `pääle, `kõ̭ikõ jo viländ Lut; käed külmad id Tal omma joba käe külmä, tuust ei olõ inämb midäge tegijät Räp; ku midä saa ai `anda `lämmä käegaʔ, siss tu külmäga jo `saaki‿iʔ (kui tahad kinkida, tee seda eluajal) Se | külm käsi (surm) Krk; käsi-jalg, käed-jalad Peksab käte-jalgega kohe (vaidleb vastu) Kaa; Loĺl pea on ikka käte jalge riuks, kes midagi äi mõista, ta peab kõik `jõuga tegema Pöi; Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jälg kaalas (luu katki) Emm; Käte ja jalgadega vastu raiuma (energiliselt vastu vaidlema) Tür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; es liiguta kätt ega `jalga, nigu surnu Ran; karanu käte ja `jalguga `appi Puh; käe ~ käe-jala juures ~ man lähedal, käepärast `präigus on `einamad kää jala `juures, ei õle kuhugi `kaugelle `mennä Lüg; Panin omal keik kεε-jäla juure valmis Emm; Mis siis sel viga õli, kui `veski käe-jala juures õli Trm; tütär õli mul lähiksen ja juuren, peris käe juuren Kod; laps on emä käe-jala juures KJn; oless ta vi̬i̬l `kaugel ollu, siin saman käe-jala man Nõo; käsist (ja) jalust kõigest hingest, kõigest väest; täiesti ma püia käsist ja `jälgust, ei saa edasi Rei; käsist-jalost `seotud LNg; käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; naene võta `naabri talust, seda tunned käsist-jalust SJn; ma oli nende (laste) man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk; `jalgust ja kätest sa olet nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä ei midägi tetä Puh; võta˽naańõ `naabritalost, toda tunnõt käsist jalost Rõu; ei käsist ega jalust mitte kuidagi, mitte mingil kombel ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi (töö ei edene) Mar; ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust, ei pääst ega `persest Ran; kätt-jalga mööda lohakalt, hooletult, pealiskaudselt, venitades [midagi tegema] Sa otsid na kätt jalga mööda, eks sa otsi ikka leivatüki viisil Mär; on selle töö kõik kätt `jalga `mööda teind, küll tema on aga laisk Juu; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei kätt ega jalga mitte midagi Viab sia`nahka, ei sie `viitsi kätt ei `jalga siin `liigutada Lüg; sie `aigus võt́tis mehe nii maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; käsil jalul ~ käsi-jalgupidi usinalt, kogu energiaga üsna käsi `jälgu pidi on sεεl `juures tööl Emm
4. a. inimene midu suud renni juures söömas on, midu kätt `vaanast `vötmas on Jäm; vöta käsi juurest vöi pane `juure (iga kätepaar on töö juures oluline) Mus; `paljo käsi `tahtmas Emm; `mitmed käed kallal keind juba; meitid oli koa neĺlad käed `külgis Mar; talus oo `tarbis paelu `kässa Mih; ulk käśa abist Kad; selle tüö jäust on pailu käśa vaja, ei sie nii `kergesti lähe Sim; sial on palju käsi küll, `ükski ei `tüöta Iis; siss on se naene omale `korteri leind kooli maeast, kus tedä `lahkest kätest on `vasta `võetud KJn; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; aga `ulka käśe `oĺli man, vahel teevä õge peenikesess tolle `ku̬u̬rma Ran; `rohkõmp tü̬ü̬käśsi olõssi vaja Räp b. osaline kaardimängus `kaerta mängitasse nella käe pärast Mar; `mäńgisid neĺja käe pial Sim; nelja kää pialt `kaardi `mängima Trm; `saasskoppi lüvväss ka neĺlä käe pääl Krk
5. ülevõim, meelevald; õigus see on kaniste `kange [iseloomuga], tema käsi jäi nüid `peale Juu; kui vägi`pulka `vieta [öeld] tema käsi jäi `peale VJg; pulmas lapitasse `põlle, pannasse raha ja `ööldasse: `peidme käsi jääb `peale. kes pruudi poolt paneb `ütleb: pruudi käsi jääb `peale Plt; surm [välgulöögist] on ike inimesele vaĺmistet või jumala käsi ehk kuuĺ `juhtub `sinna Pal
6. pikkusmõõt a. labakäe, kämbla laius sie pael on üks käsi lai Vai; `austria vikat oli kuus kätt ja seitse kätt Sim; vikadi olli kuus kätt ja ütese kätt Krk b. käsivarre pikkus sõrmeotstest õlani Käepikkussed kalad, `augikalad jões Lüg; rõevast sai `käega kah `mõõta - - käsi om ola nukast sõrme otsani Ran
7. a. suund, pool, külg toistkätt `Ristimatu, toistkätt `Risti`pellu [talu] Kuu; majad on keik paremal kääl [tee ääres] VNg; mene `vassaku kätt; `kiera paremalle `kääle Lüg; parema kää (parempoolne) piht on `aige Jõh; Ma olin täna kerikus `mieste käel (paremal pool) IisR; pööra `säämad kätt Jäm; See oo ette üsna ükskeik kumba kätt sa lähed Kaa; vassaku käelt perenaine `surri ää Muh; Esimene pere pahemat kätt nuka taga on tema kodu Rei; kui sa `undrehti kätt lähäd, siis oo oma süi, kui [auto] so `alla ajab Mar; [tee] `pöörab maanteest natuke `kõrva, parampool kätt, kui siit lähäd Tõs; panin ärjad `undrati ikkesse, teeńe oli teist kätt Nis; adra õlm lükkab vagu paremale `käele VMr; läksid neĺja kää poolt `vaenlase kallale Trm; oia pahemad kätt Kod; paremal kääl on mets Äks; Mede ti̬i̬otsest mini kohe seda äädkätt ti̬i̬dpidi Vil; mine üä käe poole ~ üät kätt Hls; ku `õkvalt käe päält tuul om, siis om [purjekal] kõge kiiremp sõidu jõud Ran; kui ti̬i̬`lahkmede saad, siss `käänä ääd kätt Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; tu̬u̬ maja om sääl hää käe pu̬u̬l tii veeren Har; Mõtsast läbi, kurrakätt siss tulõ käändä Vas; tõõńõ kolm [hunti] lät́s hääd kätt ja tõõńõ kolm lät́s `kuŕja ḱätt Räp || `nüöri `lüüja (lüüakse) teiskätt (vastupäeva) Jõe; `hüvvä ḱätt (päripäeva); `kurra kätt (vastupäeva) Se b. (kangakudumisel) `kangal `teine käsi kisub ette VNg; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva, et ei kasvatand teist kätt ette VMr; liidutasse järele kui `kangal lähäb käsi ette Kod; tõne käsi ihen (kangal teine serv hõredam) Trv; tõist vi̬i̬rt pidi teĺle kasvatev kätt ette Krk; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette, siss tõine pu̬u̬l jääb õrres Ote; Nii lät́s tõnõ käsi ette ja˽kangas tuĺl vildak Har; Kui [kangapalmiku] tõõsõ poolõ nõrgõmbidi `paĺmset, sõ̭ss oll kuta˽`väega halb, nakass tõist kätt ette vidämä Räp
8. a. käekiri `selge käsi nago trikk (trükk) Mar; temal on ea käsi, tieb ilusa kirja VJg; kańni `selge käsi Plt; ää käsi, ää käekiri tal Krk; tu̬u̬l om illuss käsi Har b. allkiri `Kirjutasid kääd `alle, `mitmest `aastast `annab `rendi `pääle Lüg; `Ilmama pikk protukuĺl oli, käed all ja kõik IisR; Kaks käämeest oli, kes kääd `alla kirjutasid Pöi; tie `seia käsi `alla JMd; pane käsi `alla VMr; kirjuta nüid `siiä paberi `pääle käsi Puh; ku joba `purju sai, kirjut käe `alla Nõo; kätt kirotaʔ õ̭ks `mõistsõ Se
9. (koos numeraaliga väljendab liiki, sorti, järku) saa `kolmõ ḱätt jahuʔ, kolmõsugutsõʔ, kolmõ sordilitsõʔ Se; linaʔ lätsiʔ kolmandalõ kätte; Edimäist kätt [takud olid] laaskadsõ paklaʔ; mu linaʔ är lätsiʔ edimäist kätt Lut
10. usk nõidus, kaetamine vanast `veiga peĺäte, õt eläjeĺle saa käsi vai kadõhhuśs; kae ko kiä sul kotost mõ̭nõ eläjä ost vai kui muid́o `väĺlä veese, siss või [väga] rutto käsi saiaʔ; lammaśs `veiga `peĺgäss kätt ja kana ka `peĺgäss kätt Se
11. (vormelid) (Küsimusele) kuidas käsi käib kuidas läheb? kuidas elad? (vastatakse) mo käsi käib nüid `εεsti Käi; käsi käib kehvast Lai; käsi käü hüäste Vas; täl `höste käsi käu, tä om õnnõlinõ mi̬i̬śs Se || hum käsi käib `kät́sess `sisse, tõesess `väĺjä Kod; käsi käü ütest `käüssest `ussõ, tõsõst `käüssest `sisse, mis käel hätä Har; noh veli, kuis sul käsi ḱäu? – ḱäu veli, käsi `käussehe ja `käussest `vällä Se; kui ḱäži ḱäüles? – nei kui kuži d́uuśk Lei | su käsi `easte `käima ei pea Mär; nii ta om si̬i̬ ilma asi, nii ta käip si̬i̬ ilma käsi Nõo
12. mitmesuguste esemete osa a. pl adra käsipuu adra pää om tu tagumane jagu, kos käe küĺlen Kam; Adra käeʔ olli ravvast, vabrikoh valõt, otsaʔ olli puust Vas; haŕkadral om pääpuu, a pluugal käeʔ; adra käeʔ, midä pite kinni piät Se b. pl kangastelgede niieplokid `nitse käeʔ; tsõõri omma `kanga kässi seen Võn; `kanga käeʔ Plv Vas Räp Se c. risti haru Punikvere riśsil on tõene käsi ärä. siäl one kaks `pulma `vassamiisi tullud. tõene peig on tõese õla või käe ärä `raidnud, selleperäss tõene käsi riśsil õli lühike Kod d. semafori liikuv haru `vaksalis on kua, tõstetasse käsi üles Ksi; Simavori käsi Nõo e. vikatilöe käepide Vikati löe külen om kõvvõr käsi kost käega niitmise aigu kińni oietas Võn Vrd käsiline f. voki käsipuu – Jõh Võn San V Voki käe küllen om ku̬u̬dslelaud San; si̬i̬ puu `kõlbass voki käest Räp; Suur käsi; voḱi käsi, `kuut́slilaud om küleh; Oina saŕv rasvaga oĺl voḱi käe otsah Se g. pl voki aisad – V Vokil om kats kätt, mille vahel ommaʔ siivaʔ Urv; pooli käeʔ; käenahaʔ Plv; Vokil om kats kätt ja puul juusk käe vahel Vas; Väikse käeʔ Se h. katuseräästa tugipuu pandass käsi, `käekäne mano, lastass piḱebähe tud kaarõht; käeʔ pandasõ `tulpõ pääle, tetäss katust kavvõbahe Se i. varrukas [kaenlaaluse] lapp oli nii `kolme`nurka `senna ilusti `alla [pandud], siis `ańdis särgi käsi `tõusma pikemalt Amb j. käpaliste haraline juur jumalakäpal oo koa päkk ja käsi Mar

köhnima `köhnima Kad, (ta) `köhnib R(-mä) (aeglaselt) midagi tegema, kohmitsema Midäs tämä nüd `köhnib sen ühe tüö `kallal `ninda `kaua; Eks täü vähä`haaval hakkada juo `köhnimä, siis saab `ennemb `huome `jälle tüöd `valmis ka Kuu; ärä `köhni `eigä `vieda oma `aiga VNg; tule nüüd `kärmest, midä siä nii `kaua `köhnid Vai || rassima küll on sie `kange `köhnima Hlj; ei pia üöd ega `päivä, `ühte `puhku `köhnib tehä, üks tüö `ahne inimine Lüg Vrd köhmima

külg külg g külje S(küĺg Sa; g küĺje Ans, küĺle Jäm) Tõs Khn Hää Kod, `külje (`külle) Hlj RId(n `külge Vai), küle Jõe Vai, küli Kuu, külle (-ĺl-) JõeK KuuK JJn Pai Kad VJg Lai Plt KJn M; küĺg g küĺle (-ll-) L(küĺje Var, küĺli Vän) K(küile JMd) Iis Trv Hel T spor V(küle), külje I(-ĺe; küĺje Kod); ḱüĺg g ḱüĺeʔ Lei
1. elusolendi kehaosa küled on `aiged Jõe; `külle `piale kukkusin maha Hlj; miu `külge on `aige; ei saa maga sene `külje pääl `eigä `toisele `küljele ei saa ka `kiera Vai; söńn `aelab lehma `külgi kattu Khk; See param küĺg on kõik valu täis Pöi; ma kukkusi üsna külje `peale Muh; pööra teise külje `pääle Emm; ma `niitsi [lambal] juba külje εε Käi; loomad poolest küllest saadik virsa sees Mär; üks külg oli magades ää vaon Tõs; Küljess törgib kui `engäd Khn; pöörab teese küĺli ja magab edesi Vän; eeda ükskord ühe küĺle pääl, teenekord teise küĺle pääl Hää; `käänsin `ühte ja teist `küĺge Saa; kala oemud on küĺle `kõrvas Rap; [haige] oli ühel küllel, vata teisele küllele ei `kiera JJn; valu on mul küljesse löönud Iis; kuda si̬i̬ teie obese külg kärnäne one, piitsa voŕmid siden Kod; `mińti obusega läbi [jõe] ja obusel poolest `küĺgi vesi Kõp; seĺlast sü̬ü̬b ja küllest situb = veski Hls; pugal `külgige lehm Krk; käänän küĺle, lövvä küĺmä; küĺled ja luud kondid jäävä nii `kangess Ran; anniva karule `külgi `mü̬ü̬dä Nõo; plu̬u̬m (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; lehm maka külle pääl Krl; mul om hään küllen `haigõ Har; käänä iks ütte `küĺge ja tõist `küĺge, mitte und õi˽tulõʔ; suur mulk oĺl kaksat voona küle `sisse Vas; külg külje juures ~ kõrval ~ vastas lähestikku; tihedalt koos talud olid ligistikku, keik külg `külle `korvas VNg; `kitsas ruum on, `luomad `päälessutte, külg `külje `juures `kinni Lüg; Nendel on seal nii kitsas, küĺg külje `kõrvas magavad Pöi; nad `seisvad külg külje `vasta Rei; Laevad `seisid külg külje `kõrvõs kai `iäres Khn; küĺg küĺle kõrval rubiva minnä Nõo; külg küljega kokku ~ koos ~ külg küljes kinni tihedalt alejel `laatasse aod maha, külg küljegä kokko Kod; rahvast täis, küĺg külles kińni Vil; miʔ elämmeʔ ütstõõsõgaʔ küĺg külega ku̬u̬n Rõu; külje all(a) 1. (magamis)asemeks, asemel(e) pane sie `riide `külje `alle Lüg; pea tanu peas, ää jättag mehe külje `alla mete (öeld noorikule) Muh; mul pole midagid külje `alla `panna Rei; noid (kalmuseid) `panti põhu `sisse külle `alla Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla, sängi põhi om `katski Puh; `väike õlekotike pää all ja pikä õle küĺle all ja magati; mul ka‿ks om palajass küĺle all, kirbu om sehen Nõo; mis tetäʔ, uma˽kirbu˽küle all, egäl uma `murreʔ Vas 2. lähedal(t); naabruses(t) elab sii `meite külje all, aed vahel Khk; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; oli suur looma luat linna küĺle all, `üiti `Paide `vainul Pai; kõŕts olli `mõisa küĺle all Krk; Verevi jäŕv om `Elvä küĺle all Nõo; tunnõ külh, ta eläss sääl mu külle alh, talu `lähkün Har; mööda külgi maha jooksma 1. raisku minema Ega iad õppetust või `lassa `müöda `külgi maha `juossa IisR; Seikest santsu‿p vei lasta kaudu külge joosta Kaa 2. ükskõikseks jätma Vai se (maius) `multki `müöde `külgi maha `juokse Kuu; Tämast `juokseb kõik nigu `müöda `külgi maha IisR; Kellele see `kiitus mööda `küĺgi maha jookseb Trm; teist külge käänama ~ pöörama (edasi) magama; põõn(ut)ama Ta pöörab täna kodu alles teist `küĺge Pöi; `matsabε ussid pöörn teese külje Muh; Sa˽kääni vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l oĺli Rõu || halvast tujust Oled pahema küli päält üles toust Kuu; sie täna tire (tõre), paha külle pialt üless tõust JõeK || see kisub ühna kaht `külge pidi (töötab agaralt) Muh
2. a. eseme, ehitise, loodusliku objekti vms välispool, külgmine osa `ahju `külgide päält tuleb ruov üles; `õhta puol külg `vuodab [katusel] Lüg; `Vankri `külled `võisivad `olla kas redelid vai `lauvad IisR; `pooles määs sedasi alt üles tulemas oled mää küĺles, küĺle pεεl Jäm; löhverdab nönda‿t keele küljed `villis Ans; külje peal `ollid [kapetal] pisikesed männad Muh; [lihtritega] söidedagse laeva külje `alla Phl; lüdi puu oo teist `küĺge pidi kõva, teese küĺje piält `pehme Var; Kivede otsõs lei laeva küljesse augu Khn; Teĺledel on kaks `küĺge, küĺle otsapuud on `sambad Hää; lapsed olid `mäńgin [kõrtsi]oovi küĺlel, lapsed olid väĺlapol Ris; küĺle plekk on suani küĺle pial Hag; kleidi külle pial [on] voĺlid Amb; vesi on süönd mää küile `urbseks JMd; iired raiuvad kot́i küĺjed puru; kõege küĺjede piäl on `narmad `ümmer tekil Kod; ronisin `külge `mööda ülesse, sain mää `otsa; `küĺgi pial olid [saabastel] kummid Lai; `teĺgel om kaits `külge Trv; ru̬u̬tsri̬i̬l om `keskmine jagu paĺt, ilma `küĺgede (külgedeta) Pst; seemel (sõimel) `olli neli `tulpa, vitsust palmitsedu külled; keelel om ots ja perä ja küĺled Ran; `uńdrigu küĺg om karvale `õõrdenu Nõo; verevide `küĺgiga ubina Võn; oru `küĺge `mü̬ü̬dä lätt jalgrada Ote; noʔ omma `varba `vaihe ja jala külle˽kah veridseʔ, no˽käü vai käṕile Har; `Hammõ küleʔ ummõĺdi üle veere kokko Rõu; saabass um tõsõ küle päält `katski; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha; siss nigu˽püŕstiga `tõḿpsit iks [saunaviha] üte külega ja tõsõ külega Plv; pät́s um `küĺgi päält `lahki küdsänüʔ Vas; puupulgalõ tette otsast mulk `sisse, küle `pääle lõõgutevaʔ t́sälgäʔ Räp; ku kuu luvvass küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se b. riide, naha jms alus- või pealispool `toised küled `kieredä `pääle `puole Vai; kalugane riie oli teinepoolt sile ja teinepoolt küljest karune Mus; Teise korra keera teine küĺg, muidu üks küĺg saab pailu (rauda kuumutades) Pöi; kui [tahvlil] sai üks külg täis saand, sis sai teine pöördä Mar; mis `vasta liha, se sile küĺg, liha `poolne küĺg, mis liha küĺlest `võetud on Juu; lätsid `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless, käänid `ümbre Ran; `käänke tõne küĺg linal San || fig ma `katsusi `asja igast küljest Rei; igal aśjal on mitu küĺge VJg
3. suund, kant `kange `loune küĺje tuul oli olnd Ans; Mere `poolne küĺg on `lahti (jäävaba) Pöi; tuul oli pardaste `külge pidi Mar; ega suul (sul) põln tuuld iga küĺle pialt võtta mette Tõs; kui tuul kõrvalt puhub, siis on ta külle pialt Lai; vanast om kaasiteje ollu, ürjäsive nõnda ää külle `järgi Hls; timä `korti̬i̬ŕ om sääl tu̬u̬ külle pu̬u̬l, muru (õue) pu̬u̬l Har

kütma `kütmau IisR, (ma) küta(n) eP(-mä, pr kütä- spor L, Kod; küttama spor Sa); `kütmä u Jõh, (ma) kütä eL(-me Hls Krk San; -t́- Rõu Vas Se; `ḱ- Lei); küttämä (-ama), (ma) küttän (-an) R(-maie Lüg; [ma] küdän Kuu VNg Vai)
1. küttekoldesse tuld tegema, puid vm kütet põletama ma küttäsin tämä `ahju tulisest VNg; `eigä igä üks `oska `leivä `ahjo küttä Vai; `Pöide mehed `kütvad turlastega Khk; kes se tormiga kütab Muh; sihuke pliit, mis puudega `kööti Kse; `talve said [haod] ää `küötud Ris; sügise kui rehed üleval on, soab iga pää kaks kord `ahju `köötud Juu; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; `suitsu ja märu on ahju `kütmese aal tuba täis Koe; siis küt́ti si̬i̬ ahjotäis ärä `õsta poale Kod; lubja `ahju `kööti kolm ööd ja `pääva Plt; ahi om poolest saadik är kütet Krk; kui rehe`ahju küteti, siss keresse kivi `lätsivä vereväss `õkva Puh; nüid ta ei kütä `ahju mitte sugukina, loodap miu puie pääle Nõo; akkega rihe`ahju ei küteta, jämme puu iks olliva Ote; mõ̭nikerd ku ahi om kavva `kütmäldäʔ ja ku sõ̭ss kütetäss, sõ̭ss aja säänest `karmu Kan; kas ahi om jo kütetüss saanuʔ Har; ahi ei ole kõvaste kütet Räp
2. soojendama, (ruumi) soojaks muutma `ilma küttamatta on tuba külm Lüg; Ta kütna kaks korda päävas eese tuba Kaa; kiretse kivid `kööda `sounas soojaks ja `viskada `külma vett `pääle Emm; ma pole elusid (eluruume) `kütndgid Rei; igä `lauba `õhto `köötasse `sauna Mar; rihisid kütame jämeda puidega Var; aava puudega `sauna es `köeta Saa; toa jõuab küll sojaks kütta Juu; täna `küeta `sauna VJg; meie küt́imä `ri̬i̬di saana ärä Kod; ni̬i̬d `küt́sid selle ruumi sojasse ja vaĺmistasid söögid Vil; talul `oĺli `tüt́rigu, kütivä `puulba `sanna Ran; sann taap küttä Rõn; ei olõ julõnugi˽`kiäḱi inäp minnäʔ riiht `kütmä Urv; noorõ˽poisiʔ käüvä˽muidõ Liisa poolõ nigu `sanna `kütmä, üt́s tulõ, tõnõ lätt Har; visaku‿ui˽siss lõunat, ku keress vi̬i̬l kuumass kütet olõ‿õiʔ Rõu; mu imä iks küt́t `Pańkjavitsa sańdilõ sanna, et är˽täietädäss Vas; ma š́ündž́e sana`ḱütmise `aigu Lei; ilma soojaks kütma (tarbetust kulutamisest) egä‿s `ilma jõua soojas küttä, pane ahe ruttu `kinni Tõs; toa jõuab küll sojaks kütta, aga kes `ilma ikke sojaks kütta jõuab Juu; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; ega‿ss meä sedä `ilma ei jõvva `lämmess küttä Krk; ku mi mõtsan puid raki, pedi ossa vällä palutamma, tuĺl külämiis sinnäʔ, üteĺ, kas ti no `ilma lämmäss jouat küttäʔ; maśsinist üteĺ mullõ, kas ma jouda `ilma `lämmäss küttäʔ (mitmes kohas korraga reht peksta), ma˽lähä säält kost mu kõrd om Har || (küttekoldest, päikesest) päe kütab tua soojass Hää; `päike oli soojast kütnd, oli kole soe vesi sial `loikus Lai; päe kütäp kuumas Hls; ahi kütäp kuumass `katle, ahi küt́t sedä kammert Krk || kuivatama tõuvili kikk küteti turvastege, aga levä vili küteti puiege, et [muidu] `turba maik lääb leväle manu Trv; mea käisi kodun rihet `kütmen, mul om rihe üleven kujumen Krk; kui lina `äste kuivass olliva kütetu, siss lätsivä ürsiga luu `kat́ski nigu üits prõgin Nõo
3. kütist põletama sai küttada labane [kütis], `jälle polema `panna sie muld VNg; põletati ja küteti `metsa ja selle küt́ise aseme `peale `tehti `naerid Trm; ku kütüst oli kütet, siis kadujal kuul olli võsa raiut; ku ma keväje vi̬i̬l manu kütä, saa kütüse `kesvä tetä Krk; Kütist tetti, küteti si̬i̬ maa läbi Puh; rahvass küt́ti kütüsseid ja teḱki maass Har || tõrva põletama törva küttajad Mus; Metsast oli siis oort puid käe pärast vötta kui `törva sai `köötud Kaa
4. fig peksma, nahatäit andma Küdän su naha `kuumaks Kuu; küttas läbi; eks lasi enne `jalga kui kütta sai Lüg; Sul vaja `kõrvad üles kütta, sa `muidu‿i `kuula IisR; lapsel `köötase selg soeaks, kui ta `koerust teeb Khk; Muudku `köeti nahk palavaks `jälle Hää; ku saʔ muidugi mu sõ̭nna ei kuulõʔ, sõ̭ss ma suʔ naha kuumass kütä Krl; muidogu küt́t inne `säĺgä (malgaga) Plv || küt́tis enesele ea kasuka (teenis nahatäie) VJg
5. midagi intensiivselt või palju tegema a. (kiiresti) käima, jooksma pani küttades minema Ans; kütab edasi nõnna paĺlu ku jalad annavad Plt; rahvast kütäb kirikuse Trv; Kütä mineme oma ullu jutug Pst; no `väikene miis, kohe poolõ sa no˽kütät Har; küt́t minekit (lasi jalga) Plv; kütt edesi Vas; Küsü asi, kütä kodo Se b. ajama, panema Kui iaga ei suanud, no siis küteti kõik küla vanamoorid jalule Trm; ku vaim om kadunu, sis ei ole [enam] inimest, mutku kütä (aja) `auda Hel; [ta] pańd tule pliidi `alla, nüid mugu kütä tuld `alla ja las `kivvä (keeda) Nõo; liivak om `vaene maa, kütä sinnä sitta niipaĺlu kui tahat, ei anna üle katõ kolmõ `si̬i̬mne Kam; süǵüsene undsõ˽lask läḿmind, keväjäne kütt `külmä Rõu || (seksist) muud ku küteti periss ti̬i̬ raa pääl Krk c. tossutama, kimuma küt́t inne taad `piipu; `suitsu, `tossu küt́t inne `väĺlä Plv

küürikille küürakil mene `küürikille, `eigä siä `muidu et `pääse läbi Vai Vrd kööräkille, küürekile

küürutama küürutama Jäm Kaa Pöi Mär Mih VMr VJg Plt Iis Trv TLä(-üi-) Har, küüro- Mar Plv/-mma/, küiru- Muh Käi Rei/-da-/ Kse Tõs Hää Kei JMd Koe, küeru- Vän Tor, köeru- Juu; küüruteme Hls Krk, küürütämä Trv Ote; `küürutama Hlj VNg IisR(-üi-), `küürütämä Kuu Vai(-mmä)
1. kummargile laskuma `eigä miä‿n `muidu saa peranda `pessä ko peän `küürütämmä Vai; tä ei viisi ennäst küirutada Tõs; peäb köerutama, kõberasse `laskma, mud́u ei soa kätte Juu; ma ei sua kudagi nii pailu küürutata VMr; minu vanaemä ei ole saanu maha küüruta Trv; säĺg om `kangess jäänu, ei saa küirutada Ran; kes ei taha küürutada, `tõmbap kraabiga aena `pendre vaheld ärä Nõo
2. küürus, küürakil olema Eks ole rukki`väljal küll saand `sirbiga `küirutata IisR; Õsumise `aegu - - omikust `õhtani küüruta palava päikse kää Pöi; Tuhlivetmise juures küirutamine teeb selja aigeks Käi; Küiruta aga sirbi taga, katsu mis seĺg `ütleb Hää; Vikatid tulid siis `väĺla, kui inimesed laisemaks läksid, kui `keegi änam küirutada ei `vitsind (viitsinud) Kei; küürutate kõik pääv tüö juures Iis; seĺg jääb nõnda `aiges küürutemisest Hls
3. konutama, kössitama küürutab aja ääres Jäm; mes sa seal külite küürotad Mar; sedasi kõberas siiss küürutab Mih; [loomad] õige külmäge küüruteve, `könksi `kiskun Krk
4. alandlik olema, lipitsema `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama, käi `moisas palumas ja `küürutamas Hlj; Käib `äia ies `küürutamas, `luodab `krunti oma nimele `saada IisR
Vrd küürendämä, küüristama, küüritama, küürustama, küürämä

lahke1 n, g `lahke R eP(excl Khn) M T, `lahkõ Khn V
1. sõbralik, heasüdamlik, abivalmis, helde Alati `lahke ja `naerul `näuga on sie`aastane `karjapoiss IisR; nii `lahkete `silmadega vaadab Ans; se‿on `lahke meelega, üks `lahke inime Khk; `lahke na `erneuss, sedas ikka `ööldaks Käi; Mõni inimene oo isi`värki, `lahked olemest põle Han; `lahke südämega, iä inimene Tõs; nüid tä tuleb `lahke meelega täda `aitama Aud; kui [imikul] `lahkem (parem) tuju oo, naerab ja aeab juttu PJg; ei jõua nii `lahke ja mahe `olla Ris; ta on `lahke `näoga tüdruk JMd; `lahke perenaine, on `vaestele `lahke `andma VJg; `lahked rahvas Trm; `lahke nagu mesilaane; `lahke südä, one elle, ei õle kit́si Kod; perenaine oli `lahke `kääga inime, ei tema jätt `ühtki vaest ilma; `lahke inimene, kellega võid juttu `aada, aga teine piab ennast `uhkeks, ei mahugi teistega `rääkima Plt; ehk saa mi̬i̬ĺ `lahkembess (lahedamaks) ja `rõõmsambess, mia lää tõiste inimeste `seltsi Trv; temä läits `õige `lahkes Hls; `lahke suu ti̬i̬b paĺlu `sõpru; om `lahkit ja äid inimesi Krk; nemä‿m `väega `lahked, tuleva joosten, ku `näevä et mul abi vaja om Ran; nendel raha `olli, noh mia olli `lahke `vasta ka `võtma Puh; naene näḱkusi küll `lahke `näoga inime oleva Nõo; mi opõtaja om vana `lahkõ miiśs, ta ei panõ hennest sukugi `uhkõss Har; kas sa olõt nii `lahkõ inemine, et annat mullõ tast üte peotävve sibula `vaŕsi Plv; kõ̭kkõ parep om `lahkõ süä Se; ole lahke (välj imestust) kolm`kümme viis kobika `maksas lihakilu, ole `lahke Jõh || (jutukast, sõnaosavast inimesest) `lahke suuauk Mar; on üks `lahke jutuga inime, temal on nied sõnad ika `lahti Hag
2. selge, klaar a. (arust) `lahke `mõistus koa, soab kohe aru Tõs; `lahke `mõissusega inimene Kod b. (nägemisest) silmad‿o laarid ja `lahked Muh; `eksinud inime ärä, siis ku nähnud `uńti, siis suand silmäd `lahkess, siis suand ti̬i̬ `piäle ja tullud kodo Kod c. (kõnest) muul oli `seĺge keel ja `seĺge `mõistus küll, aga nüid ei ole keel änam `lahke `ühti Tõs d. (peast) laulab `lahkest (kaine) pεεst küll Jäm; võta kaeost seda igavest `külma vett, pese sellega, pia lähäb `lahkemase Aud; piä one juba `lahkem, lü̬ü̬b paremass Kod e. (ilmast) Saab nähja, kas akkab sadama `jälle, korra lõi nõnda `lahkeks Pöi; ilm akkab `lahkes minema, naa `selge jo Aud; Kodavere pu̬u̬l one ilos `lahke taevas, ei õle `pilvi Kod f. (vedelikest) on sogane ja sombame, teene vesi on `oopis `lahkem Juu; tema tahab `lahket suppi, tema ei taha tummile keenud suppi Äks
3. kerge, mugav, mõnus, vaba a. (hingamisest) mul on `ästi `lahke ing, minu ei ahista `kuskilt VNg; Oh mis `lahke `ingada pärast `vihma IisR; Esiti vanad naised, kesse rinnad `umpsed olid, tarvitasid nina tubakad, aevastamine tegi rinnad `lahkeks Pöi; ma ole mett palavaks tein, siis teeb rinnad `lahkes Muh b. (enesetundest) ma täna nönda jähmane, pole ead `lahked olekud üht; Soole peaks suiks söhuksed kaltsad tegema, nendega sool siis kena `lahke tööl `keia Jaa; va kideval inimesel ikka sui `lahkem, param; Täna on püsut `lahkem, pea äi valuta änam Pöi; teenekord oo `lahkem koa `olla Var; sain süda `lahkeks (külma vee joomine mõjus karastavalt) Ris; mõni pää (päev) on natukse `lahkem, lahedam teene, mõni pää `oopis sańdem (tervisest) Juu; võta `riidest `lahti, ia `lahke magada HJn; pääväl õli `lahkem, `õhta [tuli] `jälle tõbi piäle Kod c. (rõivastest) [särgi] pεεouk oli kenast `lahke, sedasi üle pεε `aeti Jäm; suisel ajal `lahkem ilma `vutrita [riietega] Kär; sel vana `moodi särgil olid korrod sees, see oli ea `lahke Mar; Pialmesed `riided piavad `lahked olema Han; pane üks `lahkem riie kõhe `seĺga Iis; riie `kangest `lahke seĺjas, ei pitsita Trm; nõnna `lahke ja avar kleit minule `testi Kod
4. kerge, värskendav (toidust) Vehvermäntsi tee on `kangest kena `lahke maiguga Pöi; nii kena `lahke [läätse]suṕp, param kut `erne suṕp Muh; mõni toit nii rammos, akkab `vasto, teine `jälle nisuke lahjalene, ea `lahke `süüja Mar; tämäl õli alate üvä `lahke kali Kod
5. pehme, mahe (tuulest) täna on kina `lahke tuul Jäm; On kenad eina ilmad, kuiv pala, kena `lahke tuul; Vöta seljast ää ja pane aja `peale `kuima, `paergus kena `lahke tuul Pöi; ilos `lahke tuul ja soe, puhub vagaselt Kod
6. jahutav, värske (õhust) Kui ake oo lahti, siis oo tuas nii kena lahke öhk Khk; täna on nii `lahke `öhk Pha; istuks `väĺlas koa vahest, ea `lahke luht `olla Rid; Pane uks `prauksile, tuleb `lahkemad `õhku `sisse Han
7. mitte sassis, puntras või tükkis `lammas rapputas `selle vie `vällä kohe `villude pääld, aga jäid `lahked `villad VNg; `kammi `juuksed `lahkest Lüg; sai `juussed `lahkeks, olid nenda ää vanund Khk; `sörmede vahel `pandi sedasi [linapeo], seda`viisi `löödi `lahkeks Vll; `juused nii ää vanund, `soagid änam `lahkeks Pöi; vella vadumene on, ne nopidags `lahkegs Käi; `lahke vellaga `lambud niideti kolm `korda `aastas Mar; rapsi linapeo sedasi `lahkes, siis akka koonalt tegema Kir; `lahked `juused, põle `sassis ega kähäräd Tõs; mõned oo `lahke villaga ja mõned kähära villaga `lammad, aga `lahke villaga `lammal oo ikke karm vill Aud; [koera] karv on ära `paatund, ei ole `lahke PJg; `villu näpi näpuga `lahkeks ja lahedaks Juu; `puĺtsind `juuksed, ei taha `lahkeks `minna Pee; mõni lammas õli `kruśsis villaga, mõni `lahke villaga Trm; linad `tõmmad `lahkess, siis juakseb üväss Kod; parem on küll, kui `lamba seĺjast saab `pestud, tema raputab ennast `lahkeks ja on `jälle `lahke vill. kui pesed `villa, siis piad `jälle `lahkest noppima, muidu jäävad nagu tükki Lai
8. halgas, kergesti lõhenev puu on ka `lahke, sedä on üvä `lohka, üväst `lähtö `lohki Vai; kena `lahke puu, siit saab `piirgu Khk; `lahke puu, pole `oksi sees Pha; sool on `juhtund `söuke `lahke halg Jaa; piiru alg peab `lahke olema Muh; mõni [puu] mis nisuke `lahke oo, kui sa korraga lööd, ta läheb kohe `lõhki Kse; `Lahke puu ilma oksata - - `kõrgemal, liiva pääl kasuvad Hää; `lahke puu, mes `püśsi lü̬ü̬d, lähäb kõhe `õigess `lõhki Kod Vrd lõhke
9. sõmer, hästi haritud (maast) `lahke maa, üväst on `künnetü, `lahke kaik, ei `rohto `eigä kive tükküsi Vai; kus `lahke kare oli - - siis puu vörral `pandi adra nina `pεεle, see lammutas änam maad Kär; sahk adraga `aeti `lahti, maad olid jo `lahked Kad
10. kerge, ladus kie üvä obone, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; `lahke jalaga obone Vai; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; hää `lahkõ hobõnõ, vallalidse sõiduga Plv || osav ta `lahke kättega, saab iast akkama `kõigega Jõe; kääd `lahked `löömise `juures (heast kaklejast) Pha || kerge, lihtne pakulene [kude], see oo `lahkem teha Aud
11. vaba, lahtine, kergesti läbitav `kraavist vesi `juokso ka `lahkest, `lahke `kraavi; `lahked `ahju `lierid, `suitsu `männö üväst `vällä Vai; körrega `aetase piibu vars `lahkeks Khk; ia `lahke tie JMd; kui uńdil suu `lahke, siis tapid kaŕjussid ja veid `lu̬u̬mi, kui `ammad vuagin, siis ei sua Kod
12. avar a. ruumikas; õhurikas Suvest `veimä, `nuoremmad, ikke `koikad `aita, õhu kääs õli `lahkemb magada Lüg; üvä `lahke `ellä, sie on kui `suured tuvad ja `ruumid on Vai; kodus kenad `lahked toad Jäm; kui ma `seepi lähän `keetma, siis ma lähän `õue kivide `otsa, seal ea keeduväŕk, ea `lahke `keeta Juu; aedan one `lahke `õlla Kod; kui paĺlu õlut koos, siss lähab apust. panevad `lahkema riista `sisse ja jahutavad `enne ära, kui `vaati panevad Äks; siihn om õks paĺlu `lahkõmp elläʔ, omma suurõmba ruumiʔ ku vanan majan `oĺliʔ Har b. lai, vaba meitel on vörgu koer, ojab silmad `lahkegs Emm; Meie `aknad oo naa täisi, et ei anna `lahti, sui sojaga `kuivad `lahkemas Han; `lahke tihv või tihvavahe oo siis, kui kangas `äśte liigub, ei jää `kinni Aud || pehme, lõtv kana luud lüövad `lahkemaks, akkab vist usinast munema Ris; `laśsin vöö `lahkemaks, oli nii kõvaste `kińni Juu; `sitked nisad, piim tuleb sirina `väĺla. vanal [lehmal] olid `lahked, piim tuli lohena Aud || lai, tugev mõni obone takka `voatad, ea turjakas, teene eest ea `lahke rinnaga Juu
13. kerge, muretu, vaba (elust) `rahva elu läheb `lahkemaks ikki Rid; nendel ea `lahke elamene, nendel `kõiki `kraami küll, et nendel põle kellegi `puudu mette Mar; oleks `lahke elu olavad, et sool pole kurvastust Kse; seal oli siis juba natuke `rohkem maad - - juba natuke `lahkem see elu siis Tõs; ikke natuke `lahkem oli elada [kui sai kõrvalteenistust] JMd; tämäl õege `lahke elokõrd, kedägi muret ei õle Kod; timä midägi murõhta‿i, täl om `lahkõ elo Se
14. lahke toim (kalasabamuster) `lahke `toimega või `murde `toimega kangas oli sesama Aud Vrd lahk|toime, lahk|toim(i)ne
Vrd lage, lahe1

laulma `laulma, (ma) laula(n) Khk Mus SaId Muh Käi Lä Mih Tõs Khn Pär Hää KPõ Iis Lai M(-me) V(-mõ Krl), laola Khn Kei T, laala(n) Mar Kul Mär Vig PäPõ K Trm MMg Pal Lai spor T, Har; `loulma, (ma) loula(n) Jäm Ans Emm Rei(`loulama) Kse Han Var; `laalma, (ma) laalan Khk Käi Rei Trm Kod; `laula|ma, (ma) -n R(-mma Jõe), (ma) laulan Rak
1. laulma (inimesest) siel (mardisandiks käies) `laulasimme keik `laulu iga kord Jõe; kui `lauleti, siis üht`aigo `kääneti kaik `kruvvi Vai; pruudil lauldaste leier pεεst ära Jäm; ma käisin koa `kooris `laulmas Mär; `saarlased `laulsid sii roppu `laulu Hää; täna `lauldi need `surnud kirikus läbi Juu; pühapää oli nii kaĺlis pääv, `lueti ja lauleti kodus KuuK; vanass kui nuared tulid eenämualt, laaleti neĺjä jäälegä Kod; temä tõmmaśs `laulmist, lina `kakmise man olli laulet Krk; sääl laaleti ja naarõti ku jäle Nõo; miä ole joba küländ `laulunu, laula sa˽kaʔ Krl; Ala˽lauldu˽ni˽kõvastõ Har; olõ õiʔ `kõ̭iki [laule] meeleh. ei tiiäʔ, mis tu̬u̬ üt́s oĺl, tu̬u̬d plaksotõdi mito `kõrda `ümbre lauldaʔ Räp; śjonds laul `altri man, rahvass `laulva˽kerikuh tälle `vasta, tuu um kerigu `laulmene Lut || (pillimängust) varganit `laulma (orelit mängima); śjoo laul varganist, üte jaku laul sjonds, tõśõ jaku varganist varganidiga Lut || fig (mõistatustes) Lagi all, lagi pial, lae pial lauldetse = viiul Han; laud laul, pere˽sü̬ü̬ʔ = t́siga röhütäss, `põrsaʔ imeseʔ Vas
2. fig rääkima a. palju, tüütult või ebameeldivat juttu rääkima `Laulab ku `rannakülä sant, `rääkis ja padises pali Lüg; vanamees `laulis `ammu, et oo `tarbis vaatama `menna Mih; mis sa juhmile laalad Aud; mis sa laulad, see põle kellegi jutt; kelle leiba sööd, selle laulu laulad Lai; aanu nõnda suust `vällä, `saadan, `saadan, `laulen sedäsi Krk; mõni päiv laolab kui `lõoke, aga täämbä ei tule sõnagi suust `väĺlä Ran; pada laul pata, a üte mustaʔ mõlõmbaʔ Vas || fig Muudkut läks ja loulis (kadus) Emm; Läks ja `laulis Han b. valetama Ega teda `uskuda saa, see `laulab kui `linnuke Hlj; sa `oskasid küll taale `easti ede laulda Vll c. (laeva väljavedamisel) käsklusi hüüdma Kutsumõ Nuki `laõva `vällä `laulma Khn
3. häälitsema (lindudest, loomadest) a. (laululindudest) `tetred akkasid `laulma Hlj; tämä (metsis) ku `laula, siis ei `kuulegi `eigä nää; kui `kiuru `laula, siis `tullo keväd Vai; rugirääk laulab sui, rugi `aegu Mus; kui metsa kukk `lindas puu `latva, siis laalab seal kõĺl Kul; lõõŕ laalab; pääsuke laalab PJg; ma `kuulsin, kägugi `laulis täna KuuK; sie `ongi vist piuliu, kes siin laalab VMr; sisa (ööbik) laalab SJn; tulilind laolap kõege keelde pääl `enne ku ta `põõste laseb Puh; ku tu̬u̬ sisaśk `laulisi, siss `ollisi ää linakülvi aig Har; inne `vihma siss piho laul nigu kaśs rü̬ü̬ḱ Vas b. (kukest, hv kanast) aga sie kukko `laula ilosast `elle `äänegä Vai; kui kukk `peale lounat loulab, siis tuleb segast `aega Jäm; kana kutsub ja laulab ka, naa kut kukk Kär; kui kukk `laulis kolmat kord, siss akkasid mehed töhe Mih; Kana laulab lühemalt, väga `arva, pidi `lauldes oma `surma ette kuulutama Jür; kukk laalab tõiss `ilma ku malgale lähäb Kod; kana ei laala nagu kukk laulab, kana teeb koo-koo-koo; kui kukke ei ole, siis tükivad vahel mõned kanad `laulma Lai; kui kana laulab, siis tuleb õnnetust Krk; `kullõ ku kikass laalap joba orrõ pääl, aab rahvast üless Nõo c. (loomadest) tämä (karu) imeb `talvel käppä ja ise `laulab nänn, nänn, nänn Lüg; `kissad `laulad va˛el `mitme `äänegä - - moned `ellest, moned `kommest Vai; konnad `laulvad nii kena viisi pεεl; uśs lutib ka kui tä laulab - - lut́t-lut́t-lut́t Khk; kaśs aab `nurru, `öetse kaśs laalab `nurru, mõlemad `öetse Tõs; kas konn laulab siss kui `märgä põle Khn; kaśs laalab kurr-kurr ja tõssab küürä `püśsi Kod; meie oonass `laulse tuudelituu, tuudelituu, lammass `laulse laalelilaa, laalelilaa Nõo; kaśs laul Rõu
4. fig heli tekitama a. (putukatest) kui [maamesilase] ema akkab `laulama, siis `kolmandal `päiväl tuleb pere `vällä. `nuored (mesilased) `laulavad kõik, vana sie ei `laula Lüg; nämäd (kilgid) `laulad nii `kirgast, et `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; aga kilgid `laulvad Muh; rohutirts ehk kilk, ni̬i̬d laalavad, sehaksed `kargajad loomad Vil; mesiläse õdagu laolava, piuu piuu - - emäd laolava - - nu̬u̬r ja vana vastatside Ran; võib`olla aenaritsik laalap nüid kah, aga mia ei kuule jo Nõo; ritsigaʔ, nu˽`lauli `hirmsadõ ahu vahel Har; kihulasõ `laulva Rõu; imäʔ laulvaʔ [mesilastel], vana laul torõhõhe, a nu̬u̬ŕ laul kilõhõhe Se b. (hõõrdumisel) paneb `laulma [masina] Kaa; kui `ri̬i̬ga küĺmäga sõedad, siss regi kädsiseb, laolab Ran; hopõn ku sõit, rahuʔ `mängväʔ ali `laulvaʔ Lut || pane triks `loulma (tõmba tikku) Jäm c. näiliselt undama, pilli ajama köru aeab `pilli, körvad `laulvad Khk; `laulvad mu pia sees Tõs; kõrvad laalavad, ajavad `piĺli Kod; mul hüä kõrv laul, näüss kost no hüvvä juttu kuulõ; kõrvuh hunna mul kõ̭gõ, mul kõrva˽kõõ `laulvaʔ Vas

lilla lilla eP(le- Käi Vig; lille van Muh) eL, `lilla R violett ei tämä ole sinine `eigä ole punane, `lilla `karva Vai; lilla leit oli `seĺgas Khk; Täna öhta koivalges taevas keik üsna lilla Kaa; Soo ohakal on suur araline `õitse tut́t `otsas, sinikad lillad `õitsed Pöi; lille oo `elkjas punane Muh; `neoksed lillad seened, `neoksed `mustjas lillad, kui ää keedad Mar; tegin omale lilla `kampsuni Saa; kaks lillat `värvi: teene punalilla, teene sinililla väŕv Juu; ega mehed lilla riideid kanna JMd; iire erne, temal on lillad õied VMr; lilla `kartulid õlid iad, nigu kana munad, väga ia mekiga Trm; minä ravva `rossegä `värvsin - - õli küps punane lilla, ku ilma `värvsid, õli `vaĺkjäs lilla Kod; vahest on taevas ilus lilla, vahest roosakas lilla Lai; lilla ollev `kangesti moodun Hel; kirju sit́s, `oĺli vahel lillat `kirjä kah siän Ran; ma `väŕmisi lillasid `langu Krl; elu on lilla (muretust elust) Ei ole muret midägi, elu on igäpäiv `lilla Kuu; Joodikul ikka elu lilla, olgu või püksata Jür; lillat lööma ~ laskma laisklema; kerglast elu elama `Kõikse `kiiremal ajal sina lähed `lillat `laskma; Ei `viitsind tüöd `rühmada, läks `linna `lillat `lüöma IisR

lugema lugema R eP(lugõ- Khn) M T, lugõma V(-mõ Krl); (ma) loe(n) eP eL, luen R JõeK KuuK Amb ViK Iis Trm, luke(n) spor Lä; (ta) lugeb Jõe Kuu, luge VNg Krk Hel Võn Kam Ote, lugõ San V, lukko Vai
I.
1. a. kirja(teksti) endamisi mõttes või valjusti (ette) lugema `poiga luge `aabitsa VNg; mie luen `kirja Vai; loeb raamadud Khk; ää lugeg, silmad rikub ää; ma `kuultsi teda lugevad Kaa; meie poiss loeb juba üsna kenast `peale Jaa; Kodu ema luges ede, siis poiss luges `järge; Neid oli küll, kui `leeris lugema `pandi, `oskand mitte sõna Pöi; εε loe pimes, teed silmad `aigeks; lugegu mette nii tasase εεlega, ma‿p kuule jo siis medad; leht veel lugemata Käi; lapsed lugevad Rei; laps lukeb `poolisõnu (veerides); eks raamatud ikke `loetasse Mar; ta räägib ja lukeb, aga `seoke jõuetu Mih; aavitsad ikke `luetse; laps akkab `tähti kokku lugema, sõnu kokku `ütlema Tõs; [ta] lugõdõ egä pühäbä `piibelt Khn; `sääduse järele `loeti rahv ette, süi oli `kirjas ülal ja sealt luges ette Aud; kiriku vüör`münder õpetand ema lugema Kei; nad jo `eśteks loevad koolitajale, ega omale `tarvis põle; loe nüid sõnad iluste pikkamisi kokko, `aega on küll Juu; küll ma `lueksin iga pää Ann; kiri piab läbi `loetama Koe; kui ei saand `selgest ehk lugetud, `pańdi `ernete `piale põĺvili VMr; luges `tähti, õppis lugema Iis; ruamat one kuaness kuaneni läbi `loetud; lugemiss ma alati lugin Kod; Loeb ruttu nagu rätsepä masin Vil; ku `vi̬i̬ŕmin `seĺge, sõss akkass kokku lugeme; loe sina si̬i̬ kiri üless, loe `vällä si̬i̬ kiri Krk; mä kah vi̬i̬l loess neid raamatit külländ, aga ei näe Puh; mia lugesi esäle ette nigu võrab; lugeden jäi lavva man `suikma Nõo; minu oma küll ei `loeva `piiblit; si̬i̬ om `loetav raamat, sedä immustava kõik lugeda Rõn; tähiʔ opati `seĺgess, sõ̭ss nakati kokku lugõmõ Krl; sa˽loet nigu sańt `nulkõ `mü̬ü̬dä (öeld lapsele, kes veerib); lat́s lugõ aavitsõt; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ; ku˽ma nuid `kiŕju `loie, siss oĺli mul `väega halv Har; na raamadu umma mul kõik läbi loeduʔ Rõu; maʔ `loesiʔ, no om `aigu külʔ, a olõ‿õi inäp näǵemist Vas; lugemas ~ lugemisel käima oma lugemisoskust pastorile näitama oli tä see `aasta lugemas (leeris) Khk; Ennem käisid kergul lugemas kui laulatama läksid Pöi; vanaste ikke `köidi õpetaja `juures lugemas, pruut paar - - `lastud lugeda koa, kas `oskab või ei Tõs; kiriku ärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; `Enne `üiti `kihlamas `käimist lugemas `käimine. Kui ei osand lugeda, siis ei pand `poari koa Kei; `lauba `mińdi kiriku `juure lugema ja pühäbä `ööldi esimest `korda maha Juu; `mindud `kihlama, `laśti lugeda, kui ei osand, `ańti uuesti `aega õppida Pee; paarid lähvad lugema õpetaja ette VJg; tüd́rikukesed lugemata (leeris käimata) Kod; kui pruut́poar lugema läksid, õpetaja küsis `käskusid Pal; kui sain lugenud (leerist lahti), läksin `linna lihuniku `juure [tööle] Äks; lugemen kävväss enne, siss kirjudets `sissi, siss õigats kirikust maha. ku viimäst kõrd õigati, siss tulli pulm Krk; pruut́ ja `peigmis om lugemen ärä käenu joh, siss õegates üless San; paarirahvass käü lugõmah Plv b. (pähe) õpitud teksti esitama Mõni oli peast lugemise peal tark, aga raamatust äi täädnd midagi Pöi; lapsed lugesid oma saĺmid ülesse Juu; viis piä`laalu pidid `mõissma piäss ärä lugeda, ku `õptaja tuli `katsma Kod; raamatust ma‿i näe lugeda, aga ma loe pääst, mul om `palve pään Nõo; ni̬i̬ illuss laul oĺl, et `õkva pidi lugõmõ Krl; opõtaja laśk mul teŕhve veŕsi lukõʔ, tu̬u̬ pedi pääst ümbre lugõma Har || omandama, ära õppima sie `piiblilugu on mul jo pähe `luetu Lüg; `anti tüḱk kätte, tolle pidit sa `seĺgess lugema Nõo c. fig (kassi nurrumisest) kaśs luge sedäsi, `kirve `ku̬u̬si, `erne `varsi Krk; mõni kaśs loeb `niŕsi `noŕsi, vabarna `vaŕsi, õle`kõŕsi Ran; kaśs lugõ kurr karr, `nu̬u̬ri `naisi ja `väikesi `lat́si ja `nüśku `kaasi ja niidse kerri Kam; kaśs lugõ nii: `hiŕsi, `paŕsi, nõgõsõ `vaŕsi Har; ku kass hüäl meelel um, latsõ man maka, sõ̭ss lugõ Rõu; kaśs lugõ orsilõ-parsilõ Plv
2. jutlustama; palvet ütlema, jumalasõna lugema lugesimma ja `laulasimma sene `surmale siis VNg; pappi sai `jutlus `luetu Vai; öpetaja luges täna nii kenast Jäm; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; õpetaja lukeb natukese pea `kohtas (surnule) Muh; patutsed soavad `andes, kui näd `palvel köeväd ja lugevad Tõs; `paatri lugema, on püha`kirja lugema Ris; `enne kui `sööma akkab, ta ikke loeb oma tüki ää Juu; `surnu aal (aial) pidi `luetama VMr; ku `surnu `rõõviss `panti, siis `loeti, `kirstupanemise aal `loeti. ku kodust är saadeti, siis `võeti kaaś päält ärä, loets ja laulets Krk; vene paṕp pillub `suitsu kui loeb Puh; ta käis Kolga koolitare manu lugema Nõo; sõ̭ss tuĺli ma umast säńgust maha, tei `palvõ ja loi meie esä `palvõ pääle Urv; ku opõtaja tulõ `kańtslist mahaʔ, rahvass ommaʔ põlvilõ, sõ̭ss opõtaja lugõ Har; sańdi lugõva `värsse ja `laulvaʔ (hingeõnnistuseks) Vas; paṕp lugõ jumala sõ̭nno, kerigu aigu pidä Se; rahvass kõik lugõvaʔ `paatrit, selle et saanuʔ `taivalõ Lut || maha kuulutama Kolm pühabed `loeti ennem `kantslist maha, kui laulatama läksid Pöi
3. sõnu peale lugema a. manitsema, hurjutama ken ühekorra `tohtis `santi söna `kaela ütelda vana inimesele, nεε mis `soole nüid `kaela `loetase Khk; küll luges `moole sõnu, küll `sõimas mind Tõs; kas loe `puule vai sulle, si̬i̬ üit́s puha Hel; emä ańd mulle kõo vitsaga, esi luges iks et pake vi̬i̬l Nõo; timä lugõ ku˽paĺlu mul mihi ollõv; ku˽tu lugõma nakass, siss tu lugõ kõ̭gõ maailma kokku ja vannuss ni˽`hirmsadõ; kas sul ei saa ka na `paatrõkõsõ `loetuss eiʔ (tõrelemisest) Har b. sõnuma, loitsima kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu Kuu; Luges `miski pominal `pääle, valu läks vähä aja pärast üle IisR; [vanamees] peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset. ju ta siis omad sortsi sönad `sönna `pεεle loeb; see loeb vett (loeb veele sõnad peale) ning käib peresid `koutu `arstimas Jäm; Käis `lautas teiste inimeste `lambud lugemas, `sõuke pool `nõida oli; Roosi sõnu pidand lugema eest taha `poole ja tagant ede `poole, alt öles ja ölalt `alla Pöi; meil iks `loedaks seda`moode sönu Phl; imelik asi koa, et sedävisi lugeti ja et se `aitas Var; üks eit käis sii, see luges jalale valu sõnu `peale Juu; `ruusi aŕstivad, loevad sõnu `piäle MMg; sel ü̬ü̬ `aiga lugeśs, ja lugeśs `vällä `kanga (teatas varastatud kanga asukoha) Krk; Vahel oĺl lugõnu˽noid sõ̭nnu soola pääleʔ, vahel viina pääleʔ Rõu c. üht ja sama kordama üksi sönu loeb `pεεle, ühed ning ne samad jutud; loeb `pεεle oma sönu, pane seda tähelegid, mis teine räägib Jäm; Lugõ ku raamatost (voolavast jutust) Räp
4. tõlgendama, välja lugema näu pεεlt oli lugeda Jäm; mine vii kiri ta `juure, küll ta lukeb kirja ülesse ja seletab so‿le ää Mar; kuda `piibel loeb, kõik on nõnna lähnud Kod || märkama peru loom - - `pöösad, kivid keik loeb üless (kardab neid) Khk
II. loendama
1. kokku lugema, arvama kubjas `õhta luges neid, mittu rotti õli tappetud Jõh; `Rahvast oli vähe kuos, ühe käe `sõrmedel lugeda IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; Lehtpuid on meil pailu, neid jõva öles lugeda Pöi; luke üles, ons mitu `tündrid [auto peal] Muh; mede peres `loedaks ikka vahel kanad üle Käi; luge ära, mütu kotti tuhlid on Rei; ise loo ja luken ülesse [sukasilmad]; lukes `õhtu `lammad üle Mär; ma lue kohe sõrmete piäl üles, paelu oo Tõs; kui sa sõrmega `numbreid loed, siis soad ikka akkama Juu; `luami kua `lueta üle VJg; perenaene lugi egäle ühele viis suurt `valged `kartulid kätte Kod; `enne juba loed varva pial lõngad ära Pal; temä luges looma üle, mitu‿s neid `olli Hls; ma es mõesta `kolmegi lugede, ma es mõesta unengi aemate (öeld üllatudes); kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; ma ei ole vikerkaari `väŕve lugenu; poole versta takast võis obese küĺle luu ärä lugeda Nõo; raha taht lugõmist, susi taht hagõmist Har; noid `pit́se ja `paelu ei jõvvaʔ joht üless lukõʔ Plv; lugemata lõputult üks mies valestass kuningalle, et pidi olema `juuda `rahva `templiss suur kerst täüs raha, lugematta `palju VNg; perena `ütles: kiädin üvä `ru̬u̬ga, köŕt ja leib ja lugemata silk (priipärast võtta) Kod; nagu loetud parimas korras, nagu (ükshaaval) valitud Kuda sina `ninda `korjada `mõistasid, sul `mustikad nigu `luetud keik; `Kartulid `kasvasid sie `aasta ilusad nigu `luetud IisR; tühi nõue oli ja, ja ilusad odrad välja `loetud `jusku `erned Var; masin ka ei ti̬i̬ parõmbide `puhtass kui tuul tei, puhass kui `loetu Ran; tu̬u̬ oĺl ku loet tu̬u̬ rügä Rõu; Õkva ku `loeto (annab täpselt välja) Räp; päevad on loetud surm läheneb taal kadus `jooksva `aige ää, aga ta päävad ollid `loetud Muh; kut inimene akab εε löppema, ta kaua änam äi ela, ta pεεvad on `loedod Käi; selle päävad on vist ju `loetud, et ta on nii vilets Lai; `mõtli küll, et ma ärä koole, aga ei ole vi̬i̬l päevä `loetu Nõo; esi˽lei küll `süämehe, et nu˽naʔ elupääväʔ `loedu ummaʔ Rõu || fig ei tema raha luge Trm
2. arvestama siit `luevad, kakstõist [versta] lugesivvad ikke [kirikuni] Lüg; saari valitsuse aeg olid tiinud, nüid `loetasse ettar (hektar) Khk; `toopi `loeti neli `kuiva `kortlid ehk kui viinaga, siis viis Rid; neli `sammu oli küĺvirind lai - - üks samm `luetakse `meeter; üks `ämber `loeti kümme `toopi Kos; [linnaste puhul] `lueti, et idu pidi olema pool odra tera pikk, siis on [linnased] kõige paremad JJn; kaksteisskümme küünart `loeti sein Trm; kakstõiss sületäit siis `loetasse kümme `puuda Kod; Kuude külä `loeti saari aal Viĺländi valla `järgi Vil; jaanipäeväst jakap‿päeväni `loeti neli nädälit; päḱä jakku `loeti toĺl, peopesä `laiust `loeti kämmäl Ran; päävä nõsõmisest nikagu päävä jumaladõ minekini `loiti meil vanast üt́s tüü päiv Har; mu lugõmise `järge pidi nii olõma Räp
3. loetlema, üles lugema mina loen [kõrtsid üles] - - `Tallinnast ku akka lugema Vai; miul om är lännu meelest ni̬i̬ kuu lugemise (nimed ununenud) Krk || lastemängu lahti lugema Kui mei sidä`aiga `kuolis `louna`tunnis `mängiess ükstoist `lahti `luimme, sis `püüsimme alade hagada `sengä et: üks `valge tui lenns üle `Inglismaa; vähikäsest `sormest hagati `pääle lugema: `illi tibi, `kulli tibi, `lonkstomm, päär`viŋŋer ja `lille vikkeri `viira Kuu
III. arvama, arvesse minema
1. pidama (millekski) aga `juhtus `verguss olema kidu meri ärg, `vaata sie `lueti juba sie peris `noia kalaks; Jahu ja `leibä, sidä `lueti `konderpandiks Kuu; `luomal ajavad vahel muhud üles, sie `luetasse siis ikke ka `aigus Lüg; mie luen sedä `aśsa `kallist Vai; möned lugevad mind juba vanaks, äga ma pole vana Khk; eina küiniks saab nad `loetud Pha; Reede `loeti õnnetuks päävaks ja siis äi `tehtud öhegi töö `algust Pöi; loetse, et poeg piab `toitma [vanemaid] Var; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanemadega `rääkima Aud; ma loen seda üheks `tähtsaks asjaks Kei; Ei nad lugend seda suureks viaks `ühti Jür; ta loeb seda `mulle süiks JMd; seda miest `lueta loĺlist VJg; vanema `tütre lugi ilosass; mannasuppi `loetasse paremass tõesess Kod; `loetasse, et `reede ja kolmabä on nagu sitemad päävad; mind `loeti ikke vanade `ulka Plt; loeb teisel `süüde, oma `süüdi ei tunne Hls; miu `loetess jo mihe kirjast `väĺla Hel; mi̬i̬ss loep ennäst siss targass, ku ta purjun om Rõn; lugõvaʔ ni̬i̬ vanaʔ `rahvaʔ, ku ilma jüvätä kuulõt, sõ̭ss pett kägo äräʔ Plv; timä lugõ hinnäst jo `väega virgass Vas
2. tähendama Mes lugeb tilk `suuress meress - - sie ei lue merele medägi Kuu; Päev `otsa `vehkis tüöd, sie ka lueb `õmmetegi kedagi IisR; See äi loe midagid, et sa targem oled; Taale ei loe mu arvamine mette kut midagid Kaa; ega see kooli`tarkus ka midagi loe Hag; Mis lueb `mulle teiste tahe Jür; neĺja silma jutt ei loe, `kohtu ies ei maksa Sim; vanast es ole kah armastust, siss luges vara ja raha - - et midägi `kaasa saab Ran

lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor Jä, ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor Lä(-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muhc. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus

luu luuüld(lou Lei)
1. a. kont (inimese-, looma-, kalaluu) luu `paigast ära Hlj; luu `murdamist tule ikke ede VNg; Kää `varrel on kaks luud Lüg; `vaimu `kombel käib, ei õle liha ega luud Jõh; Sel jo luud-`kondid `unnikus (on pikali) IisR; `krompsu ei ole liha `eigä luu; krabul on kaks puol `ümmärgäist luud Vai; luud kondid on `terved, aga liha pole pεεl Ans; ää `murdag `eese luid-`kontisid ää Khk; pusija, kes `möistas luid `liikmid paega `peale `mutsida Mus; äi kana luudest saa midagid mette Pha; Vanasti oli luude `rohtu keedetud ja `joodud kui luud olid valutand Pöi; kassile `antud liha luid; `kärpsed ammustavad üsna luini Muh; Luud-kondid valudavad, ilm leheb sandigs Emm; Kui luu sees `aige on, kaabi aga öbet Rei; pigistas nii, et luud-końdid ragisesid Mär; tuli koa ehetamesel luid `väĺlä Vig; põletik oli juba luu sehes Kse; kaladel oo paelu luid Tõs; kõik luud `liikmed `aiged, või teha kedagi mette PJg; luuroos virutab luu `lõhki Vän; näe luu on `kat́ki `murtu Hää; olen täna nii paelu tööd teind, et luud ja końdid kõik valutavad Juu; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks, et sa `kuśkilt liiguta ei sua KuuK; luudes on valu; surnu`aedas on pailu luid JMd; ta nii ää põdend, luude vahel põle liha `ollagi enam Koe; luu on lapergune, aga końt on ümmargune Sim; sel luomal on paĺlu luid Iis; `ju̬u̬ksva lei luie `sisse Kod; põle luie pial liha kedagi enam, `paljad luud Ksi; üks `ütleb luuks, teine końdiks; luud końdid jäid `terveks kõik Plt; obesa luu, sedä änäm paranda ei saa Vil; luts om ilma `luuta kala Trv; süldil luu olli sehen Pst; ärä kahedet lait́s, liha luu ümmert `valla; ta om nõnda `puhtess varasten, et luud ega pääd ei ole maha jätten (mitte midagi); mu luu ja kondi om valu täis, ka neid võtt või jätt Krk; looma luu sehen om säsi Ran; ku kiiss oless ilma luida, siss `vaene inimene ei saass tedä `maitsagi; su silgu `sü̬ü̬mine olli, miä jäti iki pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; peni üräb luud; kuul läits lihast läbi ja luu `sisse jäi `saisma; kos mul vanast perse `olli taka nigu pada, kobi, nüid om paĺlass luu; löönu [naise] nii `kangede `vasta `saina, et kas vai luu kondi puruss Nõo; siist puusa luie mant om valluss Võn; tu̬u̬ lätt niigu vana lõngess, nii ku `luidigi ei ole Ote; `rõhkust ei olõ luie sisen Urv; mul omma kõ̭iḱ luu `liikmõ `terhveʔ; anna˽telle silmä luie vahelõ (näkku) Har; maa seest tulõ inemise luid `vällä Rõu; liha nigu luu külest vallalõ Plv; kõik luu˽kondiʔ ragisõsõʔ Vas; liki luud [on] liha makuss Se; mul um aŕst võtt `ussõ ta lou Lei; laih liha um `luuga, a väkev olõ‿i· Lut; luud lahti ~ vallale (sünnitajal, munejal) kui lehm akkab - - `poegima, siis `öötasse luud `lahti Mar; muedu ei saa laps `sündi `ühti, kui luud `lahti ei lähä PJg; luud lüövad `lahti, [kana] akkab usinast munema Ris; ku kana luud on `lahti, siis akkab munele IisK; kanal luuʔ vallalõ Rõu || (kõhnast olendist) `püksid on luil (rebadel, st ei püsi üleval) IisR; ta (hobune) ommetik üits luu mul ette panna; ei ole muud ku eńg luie vahel Krk; lehm om nigu luu koŕv, nahk oiap luid ku̬u̬n Nõo; no‿m mul kat́s lehmä luud, no˽saat õks `piimä enämb Har b. (luu-, sarvainena) ku `naine elas, tegin luust `iegel`niula Lüg; kamm õlema `ülge luuss Kod; piibu `vanduss `olli ostetu, tu̬u̬ `olli luust tettu Nõo; kammi omma luust tett Krl; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; `pekslär, sarvõ luust `treise `väĺlä piibo varrõ ja pit́si ja koĺo Räp
2. kehaehitus, kasv monusa `luuga inimeine VNg; `korpi `luuga luom, alati nisukese `ilge õlekuga Lüg; tugeva `luuga mees Ans; see oo nii `moeka `luuga (ilus hobune, inimene) Muh; obune oo koreda `luuga, `sohkse suure jämedä `luuga, teene oo tihedä `luuga Tõs; laia `luuga inime Tor; üks va koreda `luuga obone, ajab ikke iest `sisse ja takka `väĺla; ea tihi `luuga obune peab oma ramm peal Ris; see va korbi `luuga obune, ei võta `rammu `ühti Juu; ilusa `luuga inime Koe; `kuivand `luuga mies VJg; kidura `luuga Kod; see on `peene `luuga, ei kaalu kedagi Lai; suure luiega KJn; ta‿i ole miu `mu̬u̬du ega miu luud kah Krk; ta om jämmembä luiega Puh; temä es ole suurd luud [vasikas], ta olli peenikest luud Rõn; taa meil illust laḱa luud lihm, taad `kõlbass kasuma jättäʔ Har; ei olõʔ ta mino luud Plv || (inimkehast üldisemalt) miul käis ihust luiest värin läbi - - ku ta maha läks Krk; no sai ma˽ka reṕist `terve luu-lihaga üless Vas; kunass ma kodo är saasõ uma luu-lihagaʔ Se
3. fig (võrdlustes, ütlemistes) Luu liha valijalle, `kannigas `leivä `leikajalle (jagaja saab jäägid) Kuu; Küll luu liha `kasvatab (tervis tuleb) Lüg; `Niisikest tuleb ikke `ninda `vemmeldata, et liha `lõhki ja luu sies pügäl Jõh; Luu-liha lusti täis, perse peremehe leiba täis (muretust elust) Kaa; Ää `näita oma `ristimata luid (öeldi lahtise suuga naerjale) - - `ambad tulad ju pärast `riśtmest lapsel suhu Han; Vihm lei luuni läbi Khn; nagu luud ajab `silmä, anna ja anna Kod; mis sa miu vana luiest närit (kiusamisest); väel ja vägisi aap luud sarve `seĺgä, muudku anna ja anna Krk; rahast ilma nigu peni luust; üitskõrd petetäss `luuga, aga tõene kõrd ei saa lihagagi pettä (tasuta jätmisel); Kõik aig ma lõdisi külmä käen, nii et ma ole õkva luuss külmänu Nõo; kas sul soe luu˽kõtun ommaʔ, et sa ni˽`kangõ olõt Har; `rõiva omma ar luust (kõvaks) küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma Se; luu ja nahk (väga kõhnast olendist) `aigus `ninda `kurnand `vällä - - luu ja nahk [järel] Lüg; Sie igavene `kolgispuu mõni `naine, nigu luu ja nahk; Vana obune lõppend `otsa, `ainult viel luu ja nahk IisR; loom oo tükkis ää `nälgind, paĺjas luu ja nahk veel Khk; `Otsa lõppen nagu luu ja nahk, varsti Liiva Annuse `juure minija Han; ni vaevane ja `otses, nii kuind nagu luu ja nahk, nagu üks luu kere Juu; `paĺlalt luu ja nahk VMr; inimene kõhna, luu ja nahk Kod; si̬i̬ om nõnda ärä lõpenu ku luu ja nahk Hls; kõhn obes‿końt olli, luu ja nahk; ihu om nii ärä kujunu, paĺlass luu ja nahk jäänu Ran; liha om kõ̭ik luie pääld kadunu, `paĺlald nahk ja luu Rõn; kuis sul taa hopõń ni kõhnass om jätet, ta om nigu luu ja nahk Har; luust ja lihast kogu kehast `Maśsina vile `kuulub täna `ninda `selgest, et käib luust ja lihast läbi IisR; luust ja lihast keis valu läbi Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul - - luust ja lihast läbi Hää; tuuĺ puhk armõtohe, taa puhk `õkva luust ja lihast läbi Vas; leiba ~ iva luusse laskma pärast sööki pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; lähme `leibä `luusse `laskma Mar; eedan `leiba `luuse `lasma Tor; lähän aan nüid `leiba koa `luusse Juu; laheb `leibä `luusse, ku ärä sü̬ü̬d, suad vähäkene siruli `laska, kõhe kerem Kod; nüid laseme `leiba `luuse Hls; vanast üteldi peräst `süüki, et laseme ivä luie `sisse Ran; ma˽lähä `leibä `luuhhõ `laskma Har
4. (taimel) a. linaluu `ropsida kaik nied luud lina siest `vällä; `ninda `kavva `kolgida kui kaik luu `lähtö purust sääl sies Vai; linal o luud sees ja kiud `ümber; mõõgad `rookvad luud `väĺlä Vig; lina lõugeti oli, kellega `peksis luud purus Lih; Nõnda kavva `liutadi, ku luu kat́ti läks `ümmer sõrme mäśsides Hää; lõugutame lina küĺlest luud `lahti Juu; takud on luised, saab puistatud luud ää Ann; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; mõegaga ropsiti linad luiest `puhtast Trm; eks poiss `oĺli lõegand rihmad `kat́ki ja luute `alla pand KJn; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; tuli os luie ja lemmelte `sisse lännü Hls; otsik `paklil `oĺli luid kah sehen Ran; lina `võeti leost, `laotedi maha [ja] ku luu loogan `olli, `võeti üless; kui kolgitsega `linnu kolgiti, siss `koĺkmisega tulliva luu, aga rabamisega tulliva ravike Nõo; [kui] ärä `oĺli kolgitu luu puruss, siss rabajaga `pesti luu `väĺlä Ote; võta masina alt lina luuʔ, vii eläjeile küĺle ala Har; Koĺgidsõ `vaihõl sai˽linaʔ jo˽pu̬u̬l `puhtass luust Rõu; lina kasuss `luuga, luu puhastadass arʔ `ussõ Lut b. luuvilja kivi kova luu on neil [lodjapuu] `marjol sies Vai; juba kikk `jälle loomi luid (ploomikive) täis pillutud Vil; toome marja, luu sehen, `si̬i̬mle terä luu sehen, säält kasvap puu; reegil ja `lu̬u̬mel, `kirssel om luu sehen Krk; kirsimarja omma hää marjaʔ, olõss neil luud sisen is olluʔ, siss olõss paremb süüaʔ olluʔ Har

läikima `läikima, (ta) läigib eP(`läikma Saa; -ei- Ris; (ta) läägib Rei, läegib Muh Mär Juu), `läigib RId(-mäie Lüg), `läikib VNg Kad; `läikimä, (ta) `läikib Kod KJn; `läükümä, (ta) `läügüb, `läükü(b) Kuu Vai; `läikmä, (ta) läigib KJn Trv, läegib Kod TLä(-p), läägib Kod Nõo; `läikme Hls Hel San, -mõ Krl, läigi-; `läükmä, (ta) läügüb Khn; `läüḱmä San, (ma) läügi, läügü V(-ma Kan Urv); (ta) läügib Pst, -p Krk, läügüss Ote

1. särama, valgust peegeldama `Hieru sa `kiŋŋed hüäst `läükümä Kuu; tämä ei ole `ninda lippe enämb `eigä `läükü Vai; laasi killud `läikivad `päikse kää Khk; Vana mees, pealagi läigib kui juudi muna Pöi; sörmus läigib ~ läägib Rei; `akna laasid `läikväd Tõs; põse otsad läigivad palavaga Hää; uus lusikas läegib Juu; `läikijad silmad on teravad (noortel) Sim; `nühkis `suapad `läikima JMd; obene läik eden nagu virvendäs Kod; uvved rahad läigivad KJn; küll `läiksiva `litre Trv; vähjakaŕp om lai, seest läügib Pst; obese `läiksivä nigu peeli ja `perse olliva ku saia pätsi; ega‿ss kõ̭ik ei ole kuld, mes läegip, vaśk ka läegib Nõo; pańg läügüss aia otsan Kan || kiirelt liikuma, vilksatama üks `esti läks, `läikis läbi aja Ris Vrd läiknema

2. üle ääre loksuma, läigatama vesi `läikib maha `ämbri `äärest VNg; Las `jäägu vähä vajaga, `muidu akkab `läikima Jõh; kui `raandaga vett `tuua, siis läigib üle Jäm; kann on nii täis, et läigib üle Kaa; Soolvett `läikind maha Kei; vett läegib kausist maha Juu; mis sa triigid sest tuobist nii pilguni täis, siis aga `läikib maha Kad; kuum supp `läikis käte `piäle Kod; piäss ta sul maha `läikimä, mis tast paned nõnna täis KJn

Vrd läükämä

3. iiveldama süä `läüküb Kuu; pää `läigib (pööritab), tahab maha `pildada Lüg; Minul ka südä akkab `tihti `päälä `läikima Jõh; südä `läükü sies Vai; südä läegib üsna sehes Muh; südä mool tänä nii `kangeste läigib Mar; südä läigib, ajab oksendama Aud; südä akkas `läikimä Juu; soe piim aab mu südame `läikima JMd; minu süda `läikis sies nagu viekauśs Kad; süda lööb `läikima Trm; südäme võt́t `läikmä, ae õksele Kod; ku süä läük, sõss ei tahaʔ `sü̬ü̬ki nätagiʔ Räp || valutama pää `väega läüḱ Plv Vrd läilastamma

Vrd läigatama, läiklema, läikuma

läppästumma läppästumma Lüg; läbästüm(m)ä Kuu Vai seistes riknema, läpastama Se vili o mend kaik läbästümä, kohe `toine hais ja tuline `katsujes ka; Ei lehm süö neid läbästünd `heini `ühtä kohe Kuu; `einä kuhi lähäb läppästumma, suits käib `vardast üless Lüg; läbästünd puu, ei ole `kuiva `eigä `tuores; `piimä on läbastünd, ei tämä ole `värski `eigä appu, ei ole `kumbanegi; `lääge `ongi sie läbästünd paha magu, vesi voib `olla `lääge Vai Vrd läppuma

metsus1 `metsu|s g -kse Kuu Vai metsis suvel `suuris `metsis on `metsuksi - - tämä ku `laula, siis ei `kuulegi `eigä nää Vai

minu|ealine minuvanune `eigä siin küläs pali minu `ealisi ole; minu `ialised ja vanemad, nied nägid, kuda õle `nuustikuga `pesti sia `suoled `puhtast, `tehti `vorsti VNg; minu `ealesed on keik surn Ris; õli minu`iäline vanana (vananaine), ühen käesimä kualin Kod; `möĺdri om küll muʔ `iäline miiś, ta om selle paĺlu tragitsõp, õt timä om eks kerembät ellu elänü ku maʔ Har; ku paĺlo inemiisi om mu `iälit̀si Se Vrd minu|aruline

mõõtma `mõõtma Pöi Mar Vig Kse Tõs Tor Hää Saa Kod KJn Trv hajusalt T(-õ̭õ̭-), V(-õ̭õ̭-), `mõõtme Krk, (ma) mõõda(n); `mõetma, (ma) mõeda(n) Pöi Muh Lä Vän KPõ(-oe- Ris) IPõ Äks Ksi Plt SJn; `möötma, (ma) mööda(n) Jäm Khk(-öe-) SaId(`möötama Kaa) Käi Rei; `mõõtama, (ma) `mõõdan Lüg Jõh; `mõetama Lüg IisR; `mietama, (ma) `miedan Kuu VNg; `muetama, (ma) `muedan Hlj VNg Vai(-oe-); (me) `moedame Jõe

1. hulka, raskust, pikkust jne määrama tabaus kepp - - `sellega `moedame `vergu `nüöri pikkust Jõe; kui `suurel `ulgal sai, siis `arvast sai `muetada, ikke `lueti kalad. kui `rohkest sai, siis `muedeti Hlj; isa oli `väljavaht, `muetas neid `leikutükkisi [teolistele] VNg; `mõisale tulid `lõikada `kraavid, siis `opmannid `käisid `kraavisi `mõõtamas Lüg; Täma on jo `köie ära `mõetand (õpetust saanud), ei enamb kippugi `linna tagasi IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; sel oli nägu üsna küünar`puuga möödetud (lai) Jäm; lapsed `möetsid kassi εε, paĺlast kümme `naela `vaagis Khk; painandiga möödetakse `vilja ja jahusi Krj; `Suilise palk mõõdeti ikka külimetuga `välja Pöi; mõrsiga mõedetse kalu, kui kalakaubale mennasse Muh; `päsmriga möödeda Rei; ulgakalad jah - - siis akati `mõetma neid, egä ühöle nõnna, kudas see lasu sis `väĺlä `andis Mar; vanal‿al sigadel kasusid arjassed `seĺgä, suured pikäd, vaksaga `mõõta Vig; küli rind mõedets `sammega, `ühte pidi kolm `sammu Lih; vili tahab `mõõta Tõs; Mõõdeti jah `peidlakondiga, minu memm `mõõtis ikki, ku isal sukka kudus Hää; maa oli teises `kohta moedetud ja see maja jähi `siia külas Ris; astub suured pikäd sammud, nagu muad mõedab Juu; kuda `keegi `sammudega sülla `väĺla mõedab Kos; mõeda kui pikk see kangas on JMd; akkan toĺlipulgaga riiet `mõetma Ann; karjasmua mõedeti `siia Tür; `enne olid reńdi kohad, kui kruńt mõedeti, siis ärra `mõetis tükid `väĺla VMr; rehaga mõedab kuhja `laiust, et varras jääb ilusti `keskelle Sim; sitke mõedeti neli viis `sammu lai, kud́a `keegi `mõetis Trm; no `mõõtka ärä, kumb one pitkem Kod; igal ühel oli oma tee jagu `väĺla mõedetud (sillutamiseks) Lai; `kartulid mõõdetse vakaga KJn; kas sa lina ärä oled `mõõtan Trv; päevä `varju mõõdeti - - mea mõõdi `sammege; ta mõõt́s, kui sügäve raavi põhi om (kraavi kukkunud joodikust); silmäge mõõda, siin piap iki kait́s küünärt oleme; judin läit́s üle ihu, ei tää, ka surm avva aset mõõt piltl Krk; `toĺlega mõõdeti kaaltagutsit ja `käisse `värdlit Ran; `taivati̬i̬ üteldäss kitsass oleva, `põrguti̬i̬ üteldäss laǵa oleva, kes tedä om `mõ̭õ̭tnu vai kes tedä tiiäb Puh; vanast suka `talla mõõdeti, ku `koeti, et kuus päkä `roksu; ma `mõ̭õ̭ta ei saa, `küindrepuu om ärä kadunu - - aga siĺmä nätä om täis küünär Nõo; t‿oĺl jo ärä mõõdetu, et kolmandik jahu läits kohetusess ja kolmandik läits `sisse `kasta Ote; Sääl `mõõtseva `andu, kui and `küindusi końdi manu, pidi ää nüśsilehm olema Rõn; ah, ma anna sullõ niisa·ma silmä tähel, ilma `mõ̭õ̭tmaldaʔ; nee˽paĺgi˽`piame enne läbi `mõ̭õ̭tma, siss saami kupiku aru kätte Har; vannutõt maa`mõ̭õ̭t́ja mõ̭õ̭t́ maa ja võt́t piiri `vällä; `luidsaga mõõdõtass kõ̭iḱ ärʔ, mis `ku̬u̬rmaga˽kodo tuvvass (söömisest) Rõu; lätt ni `tassa nigu `vaŕjo mõõt Plv; Ütesä kõrd mõõdaʔ, üts kõrd `lõika vns Vas; `kaśvevaʔ suurõʔ [kartulid], vassaga `mõõtaʔ; meil oĺliva äräʔ `jaetuva nu maaʔ - - vakamaidõ herräl mõõdõtuvaʔ Räp; kaŕusõʔ `mõ̭õ̭tvaʔ õks vaŕroʔ, ku saa viiś `jalga piḱk, sis aig kodo aiaʔ Se || piltl (üldisemalt väärtusi võrreldes) `Mõõdab tõist oma `mõõdu`puuga Lüg; mia mõ̭õ̭duga sa mõ̭õ̭dat, tu̬u̬ mõ̭õ̭duga mõ̭õ̭dõtass sullõ kätte Har Vrd mittama

2. a. mõõdu järgi andma, eraldama mõnel om sedä `kurjust kulbige mõõdet Krk b. hoope jagama, lööma mõedeti set́sekümmend viis `uopi tahaotsa peale Pee; küll ma mõedan sulle rihmaga Iis; mõedan ühe ära (löön korra) Lai; muutku mõõt́s tokige miul; sellel ei oleki muud vaja, muutku mõõda `mü̬ü̬dä `küĺgi Krk; Medä rohkemb ta mõõtse, seda sügävämbäle obene porri vajus Nõo

3. (korduvalt) teat vahemaad läbima, (edasi-tagasi) liikuma Tuuling mõõdab (töötab) Pöi; ma olen seda teed küll mõetnd Mär; mis sa iki sedä vahed mõõdad, sa kuludad oma `pastlad ärä Saa; mõõdab müdä `õvve Kod; eks ma ole seda teed küllalt näind ja mõet Plt; näe kudass ta lää, ku mõõt kunagi Krk

nõu2 nõu Lüg Jõh Pöi Muh L K I eL(nõo V), nöu Sa Phl, nou VNg Vai Jäm Ans Emm Rei, neu Jõe Kuu Hlj, `neu˛u VNg, `neuvo Vai; p nõvvu hajusalt T, V(-o), `nõu˛u Har

1. nõuanne, juhatus, soovitus ää neu on `kallis Jõe; `kratsid `kõrva `äärest, kas küsid `kõrva `äärest nõu Lüg; `anna `miule `neuvo Vai; ta‿s vöta vanamate nöu kuulda mette Khk; Ole mees ja anna nõu, kuda pidi me ahju teeme Pöi; Äi minu nou `aita sii midagid Rei; see oo üks targa `nõuga mees, tal oo alati tark nõu Mär; Mia sio nõu ei taha Khn; kui ei tää, siss küsi teise käest nõu Saa; mis nõu sa `mulle annad Kei; annab molle ike eäd nõu, kudas peäb tegemä Juu; kurat - - and [moonamehele] kohe nõu, et puo ülesse JJn; ei võta minu nõu Iis; minä ei tiä sulle nõu `anda Kod; ma tulli siu manu nõu küsüme Krk; ädä annab iki ääd nõu Ran; küll om targa nõu `anja, aga ega mia nende nõu `perrä ei ti̬i̬; vanast üteldi, et nõid petäb noid, kes nõvvu `nõudva nõia käest Nõo; ma ei mõista sullõ `miaki `nõu˛u andaʔ, mu˽nõu om tanh `väega lühükene Har; `rahvil um ravvadsõ˽`süämeʔ, külä and `külmä nõvvu piltl Rõu; tu̬u̬l olõ õi˽raha juuaʔ, tu̬u̬ and tu̬u̬d nõvvu Vas

2. a. lahendust pakkuv abinõu või teguviis ei seda soa `miskid `nõuga kätte Muh; Ma pole tast ühigu `nouga jägu saand Rei; muud nõu ei olnd, sis ta käis nende (kodukootud) riietega [leeris] Noa; sii ei `aita `ükski nõu Var; uav ei taha ühegi `nõuga paraneta; ei sua ühegi `nõuga obese `riissu Kod; siss es jää poosil muud nõvvu, ku nakaśs sääl puun suure eliga tänitämä, iks aṕpi ja aṕpi Võn b. abi mina täis tegijä ei õld, aga nõust õlin (heinateost) Lüg; ma võta ta omale nõuks Muh; ole mulle vähä nõus Vil; tule mul raasik nõuss, ütsinti saa villast kangast kudaki üless aia Krk; ku vaest midägi ette tulõ, sõ̭ss lööge˽ti˽kah timäle nõuss Urv

3. mõte, kavatsus, plaan sel on tige nõu südames Lüg; äi tεε, kas nad `paari `lähtevad vöi mis nendel nöuks on Khk; `vötsid ikka vahel see nöu ka, et jähid `ööseks `metsa ka `jälle [niidutöö ajal] Mus; see oo kaval nõu küll Muh; oome akkab sadama, tänä elm nä võtab nõu piltl Rid; mol ikke oli - - `kindel nõu `sõnna `menna Mar; jät́tis selle nõu järale Mär; `võt́sid nõus seda teha Tor; [tal] oli nõu uus lehm `osta HMd; võt́tis nõust `minna `külla Iis; ma jät́in selle nõu maha Kod; nõu oli nii`mu̬u̬du tegema akata Ksi; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om lännu, jo ta midägi sääld ärä tahap viiä Nõo; mulle `endäle ka käis poiss sinnä, a tol `oĺle iks `võtmise nõu, `tahte võtta minnu naesest Võn; ma˽tuĺli tu̬u̬ `nõoga, et mi leki hommõn maŕjalõ Har; kuningas võt́te nõust ja `laśke tetäʔ üte suure `korgõ mäe Räp

4. (kohakäänetes:) seisukoht, arvamus; seisukoha, arvamuse jagamine kes ei akkaned `neie `moisnikuie `neusse, siis `viedi `talli ja `anneti viis`kümmend `uopi sugeda Kuu; näväd (külaelanikud) olivad ige nii üks`mielised, kaig olid ühest noust `eigä siin `vällä`andamist ei old Vai; teeme suure `koorma `pεεle, kui sa nöus ka oled Khk; Äi neid saa keski ühele nöule Kaa; tüdar ja ema `ollid mõlemad ühes nõus Muh; kaśs kardab vist, kuda ta muedu naa nõus oo Mar; ei akand minu `nõusse `ühti Mär; Teesed mehed akkasid kua mio `nõudu Khn; nemad nüd kahekesi ühes nõus Hää; ühen nõun varassasid naha ärä Kod; nemä om ütel nõul ku sukka saabast Krk; ärä kõnela midägi, sa‿llit `vargaga ütel nõul Nõo; na omma˽kõ̭iḱ üten nõuhn Har; nimä˽tuĺli˽`nõuhtõ, küd́si˽koogiʔ mul Rõu; ko kaŕruśs `võete, sis õks kõ̭õ̭ küläga - - kõ̭iḱ pidivä˽nõuh olõma Se

5. tarkus, taip, aru Kus joud äi aita, sεεl aitab nou Emm; meno nõu selle `peale ei akka Mar; Ennem saab `nõuga kui `jõuga Han; nõõ `üidmene `aitab oost ja nõu `aitab meest Tor; oma `nõuga ei saa kedagi Ris; kui nõu oli otsas, siis `krat́sis kõrvatagust Lai; miu nõu om nüid otsan, nüid ma ole nõnda ilma `nõute inimen Krk; nõu kaodu narritass kaśs ka ärä, `jõuga ei saa midägina Nõo; ega temä ei kae nõu `kaudu, temä ti̬i̬p kõik iks jõu `kaudu Rõn; ku `jouga ei˽saa avitaʔ, siss avida `nõoga Har

6. nõuks jätma, nõuks jääma (ära jätmisest või jäämisest) Jädä neuks kohe se merele menu sen `iilise `ilmaga Kuu; `linnaminik - - jähi nöuks Khk; Viina ostmine jääb sedakorda küll nöuks Kaa; jättis merele mineku - - nõuks Khn; nõuks võtma midagi teha otsustama Tea isegi, mis peaks nõuks `võtma; Ta on `korda selle nõuks `võtnud ja las ta läheb käib seal ää Pöi; võt́tis nõuks ja läks Mär; nõu pidama midagi (läbi) arutama; plaani pidama pidas neu, mida `selle `asjaga teha Hlj; sene `veikese `laudaga ei õld midagi nõu pidamist Lüg; `piame ete ühe ümarguse nöu ning teeme pulmad ää Khk; Ennem pea nõu ja siis tee Pöi; ei tea, mis nõu näd `jälle pidäväd Mar; Iä küll, kellel õdõ ond, vahel `nõugid pidädä Khn; proua ja - - sulane pidan nõu ära, et tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; naesed pidan oma`keskes nõu Ris; meil‿o vaja mitut nõu pidäde Krk; `piäme üits ümärik nõu, siss lääme Hel; mehe kõ̭ik käräkun ku̬u̬n, ei tiiä, mes nõu na pedäsivä Nõo; poisi lät́si `nõu˛u pedämä, et mis tetäʔ Har; lääväʔ hulgahna nõvvo pidämä Räp; nõusse heitma ~ lööma nõustuma ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; medägi ei avida, sa˽piat õks naidõga ütte `nõuhvu `lü̬ü̬mä Har

nöhkämä `nöhkämä

1. tagaselja kiruma miä‿n ole `nöhkänd sinu üht sanagi `eigä tahagi `nöhkä Vai

2. tähele panema ei `nöhkändki Vai

oma|vahel omavahel jägasivad kalad ära Hlj; `eigä siin `kohto ei `mendü, sie `tehti kohe omavahel pliu pläu `vasta `silmi ja puol `tuopi `juodi viel `liikost `vällä, oligi leppitu Vai; nad on omavahel sönavahetuses Jäm; see jutt jääga sii nelja seina vahele - - see oo nii omavahel räägitud Khk; läksid omavahel `riidu Mär; õiendame need aśjad omavahel ää Aud; me ole siin omavahel, mis me kardame Saa; Jänese püid oli naĺla nimi, omavahel oli `tiada HMd; nemad nõnna pahus omavahel Kad; kui kedägi `ütlemiss, `ütle õmavahel Kod; ei tia, mis nad sial nüid omavahel piaks jutustama Lai; siss lännuva omavahel `vassi ja tu̬u̬ `olli üless `annu, et sedävisi varastava Nõo

ots1 ots g otsa S L K Pal Lai eL, `otsa Jõe Kuu Hlj VNg IisR; n, g `otsa VNg Vai; õts g õtsa Iis Trm ILõ, `õtsa Lüg Jõh IisR

1. a. algus ja/või lõpp; eesosa ja/või tagaosa; ülemine ja alumine või eesmine ja tagumine pool Kaks `otsa `kerkiväd `kerraga (traavi jooksmisest) Kuu; linane särk, ülemine ots oli viel `pienemb, alumine ots oli takkune VNg; luom kui tappeta, siis - - muist liha `võeta esimesest `õtsast, muist tagumasest `õtsast Lüg; vüöd `enne vanast `kanneti vüöl, vüö `õtsad `perse pääl viel ja; `Niisikene `trehter õli - - ja pisikesed `pulgad, `miiga `vorsti `õtsad `kinni `pandi Jõh; Vana maja, igast `otsast laguneb; `Süöma`lauvas `vuhmivad `aina kahe `otsaga (aplalt) piltl IisR; `malgad - - on `otsast `siotu `ühte kokko Vai; paku otsa pääl vöi koes ta `istus Jäm; sääl olid kövad, kövad lahingud sääl Sörve `otses Ans; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada; kahe otsaga pulm on kahel pool, peiu ning ruudi pool Khk; ladva ots rabati `enne, siis tüi ots Kär; see oo otsast otsani (läbini) vale Muh; akatse ühöst otst `peale ja `lähtväd `teise `otsa Mar; teene sae ots käib teese kää, kui saetakse Mär; maja katuse ots kõik lõhutud Tõs; Laenõ käüs [paadi] iest otsast taha `otsa üle Khn; jõe ots läheb `merre Hää; siinpool linna `otses on üks kivi HMd; puri`ammad on kõege taga ots Kei; mis on terava `otstega munad, nied piavad kuked olema JõeK; akka nii`muodi otsast `väänama; siin ies ots on kanis nisuke pikk ia ein ikke Amb; kes `võt́sivad `põhku `vasta, olivad [masina] otsa all JJn; vii ta `sinna suure tie otsa `piale; siu nied otsad kokku VMr; siis olivad pia painandi otsad painutatud `ümber jalaste `otste Kad; vau otsad tehakse `puhtast Sim; ühe `katse all eläväd, tõene tõesen õtsan Kod; nii pikad on `parmad kui reia alune, et saad otsest võtta ja lakka `viia Plt; [kui leib] ahjust `väĺlä `võeti - - mutku akati `sü̬ü̬mä otsast; rüid oĺlid maa‿i·lma pikäd, ots `ju̬u̬skis `mü̬ü̬dä maad Vil; lume satass nõndagu koti otsast; vat si̬i̬ om oben, ilusa otsa (ilus ees- ja tagakeha) Krk; meil vanami̬i̬ss kah, kõ̭ik ni̬i̬ usse ja kõ̭ik om otsast otsani temä oma tü̬ü̬ Puh; tõesest otsast `olli aab `valla, aava veere olliva nigu moka ireveli, tõene ots nakass `aiglaselt `kinni kasuma Nõo; ahju suu ette `panti - - erä puu, üte otsa `panti parde `pääle, tõse otsa `panti tala `pääle Ote; vü̬ü̬ `päälmine ots tsusati päält `alla, tõnõ ots jäi alt üless Kan; munal om vaib ots ja tümp ots Har; külä otsahn oĺl suuŕ pido Rõu; edimäne, mis pät́si külest lõigati, oĺl leevä ots Vas b. (tagumikust, allkehast) pojal `küöti tagumine `otsa palavast VNg; `eigä siis `naistel `püksi jalas õld, `naistel õli alumine õts `paljas puha Lüg; Mis sääl muud, `karsis sabad üles ja tegi tagumise `õtsa `kirjust Jõh; lühine jökk oli üle ning alumine ots oli päris paljas Ans; `laoti ikka kakskümmend viis otsa `sisse (peksmisest) Khk; alt otsast‿o ikka paljas Muh; Pane ots maha (istu) Emm; mina küll ei suand seda alasega `särki `kanda, sie oleks `õerund tagumise otsa ää JJn; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; Temä sai kakssada `u̬u̬pi ja päräst oleva tagumine ots olnud nagu suur must pada Vil

2. a. tipmine osa ottas nena `otsast `kinni VNg; `naaskli õts tehä teräväst Lüg; Sie ei `jaksagi `sõnniku `piale `tõstada, `angu `otsaga nattuke `sorgib; Pane `rohkemb jahu, mitte `ninda `kühvli `otsaga IisR; `konkso `otsad `tarvis `olla nisukaised kui `neula `otsad, siis `kaapi paremmast maad Vai; ajab keele otsa ammaste vahelt `välja Ans; nööl ka nii vahe otsaga, läheb sörme `sisse Khk; sirbi otsad tagusid `lossi `vastu kivisid Kär; Nina ots keheleb, tittesi on kuulda Pöi; igal sõrmel‿o oma ots, kui sörmkinnas oo Muh; Panin vilja ahju otsale `kuivama Rei; `mõises olid enni suured saŕvilised jäärid, otsad kasusid `silma Mär; põlve ots oo üsna `katki Tõs; sukka ahendatse, kui tehasse suka `otsa kokku Aud; löi künnasnuki otsa ää Ris; toemeta nii et peä märg, mödä ninä `otsa jooseb vesi maha; keele otsa peäl on, aga `meele ei tule Juu; otsast `tehti [kuhi] teravam Amb; siŕp kukkus otsaga mua `sisse Sim; ei taha [saapaid] enne ära visata kua, kui `otsest päris ära laguneb Lai; põlve otsa lei ärä, juśt selle teräve nukakse päält Krk; püśt nõna om nigu `rõiva varn, ots üless; sirutad käe laḱka, siss sõrme otsast sõrme otsani om üits kuvve jala süĺd Ran; mul om serände `väike väedsekihu, terävä otsaga nigu nõgel; iluss poig, et `tüt́rigu kastava vai näpu otsaga ta ärä Nõo; `itskme vedämise ru̬u̬ṕ `olli nigu ahju ru̬u̬ṕ, aga täl oĺl terräv ots Ote; ta käü varbastõ `otsõ pääl Krl; Perästpoolõ `naati noolõ viglulõ ravvast `otsõ `pandma Rõu; sattõ tuu lat́s sial `maaha aho otsa päält Se; `kinda lõpõt ots - - hiĺläkeisi lätt `ahtabast ni `ahtabast Lut b. juhtpositsioon `seitse`kümmend `aastat oli‿s [isa] ise peremes siin, kui `meie vast `saima oma kätte `otsa VNg; Nõnda kut otsa oma käde sai, nõnda lõi teised `välja Pöi; ots olli iki esä kähen seni `saandigi Krk

3. eseme lühem või väiksema pindalaga külg isamehe kohos on `istuda `laua `õtsas Lüg; need olid siukst vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega Pha; Pane pesu toa (maja) `otsa `kuivama, toa `otsas `seisis ikka kardas Rei; istuvad laua `otste peal Mar; minu isa maja otsas, seal oli suur `nüöridega kiige Kad; lapse tekkidele eegeldasin pit́sid `otsadesse Plt; Ku˽`sü̬ü̬mä `naati, nõstõti liha perremehe ette lavva `otsa Rõu

4. algus või eesosa olen käind `korra - - `otsaga juba `Mahtras; `terve üö `istund [paadiga] siel pae pääl `kinni, `enne kui siis `uomigu `otsass akkand vesi `jälle `tousema Kuu; panin `kanga `õtsa üles, ehk saan `toksitust tõse ikke Lüg; `Käskis mul `otsa `ümber `kierada ja kodu tagasi `menna IisR; need (hommikul püütud kalad) oli ikke `kella `kuuest juo `otsaga küläs Vai; peab sügise otsast ära `söötma sööda `kaapsud Jäm; Teeme niid laulu otsa `lahti Kaa; tea, kus ma‿i·lma `ääres poiss juba otsaga oo Krj; päe või kaks `joodi otsast maha, räägiti, kudas asi akkab menema ja Rid; akkab otst `peale karima `jälle Mar; tegi jutu otsa `lahti Mär; omigu vara oo koedo ots `välles Mih; omiku akka `rapsima, otsast `pihta HMd; nied sireli `põesa redud - - lähvad aga ikke `ühte lugu suuremast, viimast otsaga tia kus Amb; ma `katsusin teda kua kudagi otsa `piale (järjele) aidata VMr; vesi aina sinas, ei meie `tohtind akata üle minema, `kierasime otsa `ringi Kad; siin on mitu Alekõrret - - need nimed on `kasvand, kes ta `õtsa tiab Trm; eks ta `rääkis seda ikki, võt́tis sialt otsa ülesse kus ta sai SJn; Ku linu juba `rohkemp är suiut sai, siss akati otsast lekku vedäme Hls; si̬i̬ om otsast saandigi `seante ollu; joba lei ao otsa vähä nättävel Krk; sa makad, aga külälise om joba otsaga ussaian Nõo; nu̬u̬ `essünüvä laaluga ärä, siss alostanuva `vastsõst ja nakanu otsast `pääle Võn; tu vits, minga hobõsõ kehä kińniʔ köüdet, tuu `kaśvi `taivahõ otsaga Se

5. a. lõpp(osa) oli ka viletsaid [hobuseid] küll, kes ei last `rautada, mõni oli vana `otseni ull Hlj; tieb ikke ka, aga ei saa `õtsani `miski `tehtust; tuba on `õtsani inimesi täis Lüg; `Teie ei tahagi oma `riidudelle `otsa teha IisR; kui kurn `lahti, mis siis änam, siis ölle ots kää Jaa; `Meite `noores `põlves [oli] `sõuke raĺl, missel pole `otsa olnd Pöi; `viimpses `otses `võt́sime panni `juure, `praatsime liha [heinamaal] Vig; tegime eena `tööle otsa `peale Juu; kardulepanemisel `vaatavad - - et ikke vana kuu `otsas saaks maha JJn; kõva väŕv, sie `väĺja ei lähe, on kuni `viimse otsani Kad; tiä, kas tä nägi enese iä `õtsa, et ärä suri Kod; teene küĺg niidad otsani ära ja siis `jälle teene küĺg Pal; `küündle om otsani är palanu Krk; tü̬ü̬ `sisse vai upu ärä - - `otsa tal ei ole Hel; viimätsen otsan nakati lina `rohkemb maha tegemä, et sai raha noist Ran; jutub mitu `tunni, ei tulegi tol jutul `otsa Nõo; Imä arm om otsaldaʔ Urv; inemõni om otsani viha täüs Krl; sälävalu oĺl ka nii, et `otsa pääl es olõʔ Plv; siss sai rahha pojanaaśõlõ, nii et `otsagi es olõʔ; `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se b. surm, hukk, elu lõpp tegi `luomale `õtsa `piale Lüg; Tigeda kukkele saab täna küll ots `tehtud IisR; jo `moolgid elu ots lisidel on Ans; rügame ja rüŋŋime `peale niikaua, kut `viimne ots kätte tuleb Muh; vanaste see inimene, kes ise otsa teind, `viidud kerigu aja taha Emm; tal oo ots käe Mar; eks ma ole `aige olnd, ots akab `peale tulema Vig; kis esimene üle [uue silla] sõedab, see leiab õnnetuma otsa Mih; mees `leidis seal otsa Vän; isi teeväd omale otsa `peäle Juu; temal on jo ots ligi JMd; kui ta ka nüid tulevase talve viel elab läbi, aga kevade vetelagu aal on ike ots käe Kad; jään väĺla `piale, suren `lumme ja ots Plt; si̬i̬ ot́s ullukoera `viisi `otsa, tükiss kigel pu̬u̬l muudku Krk; võõrass vanainime `olli, aga ta pedäss ja sü̬ü̬t tedä ammak otsani Nõo; temä nigu aemaśs ette oma `otsa TMr; timä om esi˽tennü `hindäle otsa Urv; määne elo, sääne ots Vas; `naakõ ar `sü̬ü̬mä, `valgõ jo otsani väläh Se c. (suurt hulka, rohkust rõhutavates väljendites) Kus sen `riemu ots, olemme omitegi kodu `rannas Kuu; kus sene `loksomise õts - - sie `vanker õli nda ku mere pääl Lüg; Kus selle mure ots, mis nende laste kasvatamisega sii oli Kaa; Emane kaśs püüab rottisi küll, aga kus nende poegade ots Pöi; kus selle töö ots, mis sii `tehtud saab Mär; kus selle tie ots, mis mul `käia JMd; kus‿sis selle sut́su ots - - viis miest tormutavad `kambris, igal oma piibunośu `ambus Sim; üks oo tark ja tõene targem, kos selle kisa ja jutu õts Kod; kus selle aea ots, mis `sinna kulus Lai; `mõtle, kus selle kahju ots Krk

6. a. väike osa millestki, jupp mul on leib läbi puha, nüüd on `viimane õts näppus Lüg; `küinla ots pöleb sääl laua pεεl Khk; isane inimene paneb mõrra otsa (mõrratükikese) `sisse ka Pöi; neil oli - - kaigastest küök, teistel oli ikke nihuksed laua`otstest `lüödud (väliköögist) KuuK; sie on üks noti ots Amb; vein `kanga õtsad `aita Kod; süte pańn `oĺli [peergudel] all, kus söe otsad `pääle `kuksid Vil; pane [ketrusmasin] üte oorige `ju̬u̬skme, sõss tule vähep `otse Krk; `tüt́rigulõ `üĺti, et sü̬ü̬˽sa levä ots, sõ̭ss saat külä `otsa mehele Vas b. väike olend Mis `söuke lapse ots sii peaks `pεεle `täńkima selle va suure `kervega Kaa; Ma oli alles pisike poisi ots; Mis kala püüdja sõuke sitt on, viieteisme aastane lapse ots Pöi; Näile poiskõsõ otsõlõ om kibõid vitsu vaia Rõu c. vana, vilets olend vana obose ots Ris; mi̬i̬s on vigane, üks mehe õts Kod; kui üle kaheksateist`kümne `aasta `leeri läksid, olidki vana ots Lai

7. a. otsmik, laup see oli siit kurgu alt sedasi `kinni olnd, siit sedasi `ümber otsa (teat peakattest) Jäm; `kurdus otsaga Ans; `Kõrge otsaga mehed `olla targad mehed; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa (otsa ette) Pöi; tääl oo kohe vaeba (vaeva) igi otsa peäl Mar; tegime `juused `pat́si [nii]- - et tä üsnä siia otsa `kohta ei jäen mette Aud; kukkusin otsaga `vastu kiva, keik krobuskil Ris; körsud otsa ees Juu; rät́ik on otsa pial `liiga, rät́ik kohe silmini Amb; otsa ies oli suur aŕm Sim; kos lei muhu õtsa ette, suur muhk õtsa eden Kod; ots oli kõvasti ära kriimustud Plt; sellel om lahe paĺlas ots Hls; laik otsage [hobune], ku nõna päält `valge Krk; mõni om madala otsaga Ran; pää piäp ülevän `oidma, muidu veri pressib otsa `sisse Nõo; venelese kumardõsive nii `maani, et otsa `pańdi maa ligi San; igi om otsal Krl b. (kergemeelsest või äkilisest inimesest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; Inimene äi tohi nii ühe otsaga `olla, peab ikka püsut kannadust ka olema Emm; Ah see on üks va nobede `otstega (tasakaalutu) inimene, äi tema `peale tea mitte `loota Rei; `kerge otsaga mees, põle `kindlad meelt Mär; linna kekat́s on teine, ega ta üks täie otsaga mies ei ole VJg

8. teekond, reis isa oli `nuorena - - `laevue pääl ja tegi pikki `otsi Kuu; Siit obosega `käidi `Rakveres, üks õts ühe`päivä tiekond Lüg; siin käis siiss - - `peipsiläisi ka [kala ostmas], nie `toivad siguri ja sibula - - `tahtoned juo `tühjä `otsi tehä Vai; prii ots Ris

9. a. laeva kinnitusköis tahivad `tulla minu alukse `piale ja `viskasin säld ühe `otsa ja nii kova tuul oli, nämad ei saand seda `otsa kätte Hlj; Veerand tunni pärast teemi otsa lahti (alustame sõitu) Emm; Mehed `plesväd tekkis `otsõ Khn b. (lõngast) kuus`kümmend `õtsa on juo `paasmas, kolmkümend `õtsa läb siis pääldpoold ja kolmkümend alt; kui `kaŋŋast `niide `panna, `tõine võttab `vasta säält `niisidest läbi, `tõine `annab `õtsi Lüg; kolm `õtsa `kõrraga, siis on `kolme `kõrdane lõng; sie on kolm `õtsa pii vahel, siis tuleb `paksemb `kaŋŋass Jõh; puol`villast ikke kudut ühe `otsaga IisR

10. teenistus, töö(võimalus) Seikest εεd otsa pole iga pää leida üht Kaa; sai ühe ea otsa `peale, sellel oli `õnne Mar; elu aeg olen seda metsatüöd teind, no mõned pisikesed otsad [mujal] VJg; Tal on ia õts kää, õlgu mies ja pidagu `kinni Trm; si̬i̬ om ää otsa kätte saanu - - `kindla palgaline Hel

11. ei ole otsa ega aru ~ aru ega otsa; ei ole otsa ega äärt (veert) ~ äärt ega otsa 1. ei ole piiri, lõppu Juttu järele täma rikkusel ei ole `otsa ega äert IisR; tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; `naĺjadel pole vahest `otsa ega äärt Vll; Täna ta lätib seda lund maha, pole `otsa ega aru Pöi; Kui ta pöörastama akkas, äi siis pole otsa ega äärd Rei; Sellel pole enam `otsa ega aru, kus laseb nagu `tatra`veski Mar; kõik mis mõttesse tuleb, aab suust `väĺla, põle sial `otsa ega aru Nis; põle enam `otsa ega aru, kui `võetakse nii paelu Juu; põle neil sõdadel kua `otsa ega äärt VMr; ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; ilm `mässäss armõtudõ, ei olõ `otsa ei arru; siss es olõ enämb naĺlal `otsa ega vi̬i̬rt Har; niipaĺlo oĺl jo pahanduist, õt `otsa es vi̬i̬rt inäp olõʔ Se 2. ei ole mitte mingit selgust kui `räägib `ninda siit ja sääld, siis täma juttul ei õle äärd ega `õtsa Lüg; `Möllab küll, aga ei ole sel aru ega `otsa, tia isegi, keda tieb IisR; `rääkis söögivahe `otsa, aga põlnd `otsa ega aru Tor; üks asi `seia, teine `sinna, et ei ole `otsa ega aru KuuK; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; jäme ots võim, juhtimine Majas on jäme ots `keskmise poja käes IisR; Sääl peres oo jäme ots naise kää Kaa; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Vana perenaisel jähi ikka jäme ots kätte Han; Jäme ots on alles kauvelt parunite käe Vil; kahe otsaga kahekeelne, silmakirjalik sie inimine on kahe `õtsaga, ku täma `ninda `selja taga `räägib Lüg; Kahe `otsaga inimesest `oia kohe `iemale IisR; Kahe otsaga inimene - - `enni räägib `asja `ühte `moodi, sii samas `paikas `jälle teist `moodi Rei; Kahe otsaga - - kes `ühte räägib ja teist ti̬i̬b, tend `uskuda ei saa Hää; kahe õtsaga on tämä - - `ütleb: ma ti̬i̬n nii ja `ommen `jälle nii Kod; si̬i̬ va kate otsage, kate keelege Krk; kahe otsaga vorst kahekeelne inimene Kahe `otsaga `vorstist saa `millaski aru, mis täma tahab IisR; mõni mees ka on sihuke kahe otsaga voŕst, räägib ühest aśjast `mitmed `moodi Plt; ken edesi tagasi juttu aave, si̬i̬ om kate otsage voŕst Hls; Vilgõss vai kate otsaga voŕst Rõu; otsa kätte saama, otsa peale ~ otsale saama selgusele jõudma, taipama hakkama Siis vast `saaned `laevamihed `otsa `pääle, kus asuvad Kuu; kui `keski `tõine `rääkis `mulle salaja `varguse luost, siis sain sääl `õtsa kätte Lüg; `Raske oli `otsa `piale `saada, mis ta säel ehitab IisR; nüüd vast sain `otsa käde, mineperäst olen nisukaine `aige Vai; Niid ma aka ka püsut otsa pεεle saama, kudas see öieti sääl oli Kaa; nüid ma sain otsa kätte Kei; niikaua `nuukis, kui sai otsa `piale Kad; ta sai otsa kätte ja akas kohe tegema, teeńe ei saanud `otsa kätte Ksi; `juurdle ja `juurdle, aga otsale ei saa Lai; kuri siĺm `vaatas neid `põrssaid, `saadi otsale, et see käis - - sel on kuri silm Plt; ma ole mõtelnu küll, aga periss otsa `pääle ei ole saanu Hel; ai niisama käo`jaani, es `saagi `õiget `otsa kätte Ran; Niä˽sõimaśsivaʔ iks `t́suhkna, `t́suhkna õ̭nne, es `saaki maʔ otsa pääle, mis tu̬u̬ `t́suhkna om Urv; ots otsaga välja tulema, ots otsaga kokku saama ~ tulema millegagi välja tulema, läbi saama Üks igavene läbi`laskeja on, ei `mõista `ilmaski ots `otsaga kokku `tulla IisR; Inimene peab oskama sedati elada, et ikka ots otsaga kogu saab; Me saime seeaasta levaga kenasti ots otsaga kogu Kaa; Piab ikke `vuatama, et ots otsaga kokku tuleb Amb; katsu ikke ots otsaga kokku tulla VMr; mea ole iki ninda `oiden, et ots otsage `vällä tule Krk; `enne eläsivä inimese vaest `viisi, na‿s tule kudagi ots otsaga kokku Nõo; edimene `aastege tulli ma ots otsagõ kokku San; mul sai kangass `koetuss, tuĺl ots otsaga kokku, is tulõ˽koed `puuduss, is jää üle kah Har; ühe otsaga ühtejärge Millal seda `aega sii on, peab `pεεle rügama ööd kui päevad öhe otsaga Kaa; Sügise lasi [tuulik] vahest ööd kut päevad öhe otsaga; Kui äkist `jooma akkas, siis jõi kas või mütu nädalt öhe otsaga Pöi; olli üte otsage seidse `aastet `aiga imeten [lapsi] Krk

1. siiras, avameelne; sirgjooneline Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene Kuu; sie on `otsekohene (sobiv) sana VNg; tama ei varastand, `eigä tama‿i valestand, tama oli üks `otsekohene mies Vai; taa on `söuke otsekohene inimene Khk; see räägib nõnna`moodi läbi `kookude, otsekohest `järskud `asja tema kääst midagid ei saa Rid; otsekohene - - ei `varja kedagi, räägib kohe kõik `väĺla Mär; Olgu meil üks otsekohene jutt Jür; otsekohene vastus VJg; No vot on mees - - õtsekõhene, nii kui mees piab õlema Trm; otsekohest inimest kiideti, see `riakis, mis `riakida `kõlbab Lai; `mõistlik, temä ei ole `uhke, üks otsekohene inimene KJn; otsekohene ja aus Trv; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om sel `kullejel arusaamine `väike Hel Vrd otsi|kohtlane

2. kohtlane otsekohene on loĺlak Jäm; sina oled ikka nii otsekohene küll Emm; `seoke otsekohene teene Hää; üks old nihuke otsekohene, teesed joost ää, temä jäänd `sõnna Juu

3. sirge, otsejooneline `üĺge raud, otsekohene raud, ilingid, kihud `küĺges Ris; sie tie on otsekohene JMd; suured `korsetid `üiti, kere piab [sellisega] otsekohene olema Pai

paber paber g -i hajusalt R S, Lä Vän Tor Hää Saa hajusalt KPõ, I VlPõ Pst, `papri Pöi, `papre Vig, `papra Emm Rei; paper g `papri Jäm Khk Tõs Hää Rak, `papre Vig Var Pä Kõp Vil Trv Hls Krk T(n papper Rõn); papõr (-ŕ) g `paprõ Khn San V(pabõri Räp, papõri Plv Räp), `papri Khn Lei; papper g `papri hajusalt Sa, Muh Kse; n, g paberi VNg

1. a. pabermaterjal; ka leht sellist materjali paberist kott Kuu; älä `määri paberi Lüg; `anna `miule ka üks tükk sedä paberi Vai; pulmatutid olid `paprist `tehtud Jäm; `akna kardinad on `paprist Khk; `Poodis pakiti kaup `papri `sisse Kaa; Vanasti oli küla inimestel pabert vähe Pöi; too üks `papri leht Muh; ega sa paberist põle, et `vihma kardad Mar; torbik tehasse paberist ehk kase tohust Kir; Aitab sellest kirjast küll, papõr juba `terven `täüde kirjutõt Khn; Ku ma `koolis keisin, `oĺli kirjutamise jaos `tahvel ja `rihvel, kis sind sis papert `määrida `laśsis Tor; papert es saa muialt kui raamatu poest Saa; `kaltsodest tehakse paberid Ris; mis sa kripseldad kõik paberid täis Juu; see riie on õhuke kui paber JMd; `kärpsed eväd lähä, lahjad ni̬i̬d paberid Kod; tuleb paberid lõegata `veiksemas KJn; Türi papivabrikus ilust paberit `tehti SJn; mässi `paprese Trv; si̬i̬ rõõvass oo õhuke ku ärm, õhuke ku `paprest kokku tett Krk; koolin paperd es ole, üits ehvt `ańti, sinna siss `pääle kirjutiva Ran; sa `mõtle, kolm `nakla `kompveḱke sei ärä kõ̭ige paperdega Puh; mõnel märdil olli räbälätse `rõiva nigu sandil konagi ja paperdega ehitu sõgel olli pään Nõo; maat `oĺli `paprest `väĺlä lõegatu, nüit kutsutass niti Kam; kui talve `akna om ette `pantu, siss kleebit `paprega nu̬u̬ vahe `kińni, muedu tuul tulep `sisse Rõn; Vai ku˽kaal `haigõ oĺl, sõ̭ss määriti kaal `mi̬i̬ga kokku ja˽`pańti vaha vai mõ̭ni muu klańts papõŕ `ümbre ja˽mähiti villatsõ kurajala sukaga˽kińniʔ Urv; papõr om kanatlik, sa võit sinna mia taht pääle kiŕutaʔ Har; ma˽pańni `paprõ `kapsta ala, sõ̭ss kopahuti `kapsta pääle, sõ̭ss `maŕtka˽sattõ˽`paprõ pääle Rõu; kad́rinasańdiʔ oĺli˽`väega ilosaʔ, papõrdõga kõ̭iḱ ärʔ ehitüʔ Vas; ku ilosa oĺliva nu̬u̬˽hõpõ ja kuld `papridõga `kompvekiʔ Räp; pańd `paprõ `sisse ja pańd karmanihe Se || lõikeleht Sain `kestriemändält `püksi paberi ja `õmblesin omale esimised `püksid Lüg b. tekstiga paberileht Eks sa vaada `papri pääld Rei; `papresi ja raamatusi oli ju paelu Aud; laud kõiksuguseid paberisi täis Koe

2. dokument, tunnistus `kapteni paberisi ei `noutud Kuu; mina olin `ilma karistamatta, keik paberid olid mul `korras Hlj; älä jädä `eigä uneda omi paberi vaid maha Vai; Tassi keikaeg oma paprud seltsis Rei; esimene stüürmańn `oĺli ka `kaptina paberitega Hää; selle paberiga volitakse Tür; akand naa sama `õt́sma paberid MMg; tal olli `paprit paĺlu, mis ärä olli kadunu Krk; siss pańd surnule üte `papre tokumendi `sõŕmi vahele Ran; mul `ańti `mõisast hää `paprõ `vällä Har; täl om `opmine läbi ja `paprõʔ ommaʔ käen Rõu

3. tapeet Mis maja seal on, seinad puhas `papriga `löödud, mis `sooja `sõuke peab Pöi; `papred kõik `lõhkus ää seinte pialt, `tõmmas maha Tõs; `pańdi papõr ning krohviti ää Khn; ma kliisterdä paperd, määri `papre `kliistrega kokku Nõo

4. a. paberraha kuld, see ei kaeo ää, va paper, see lüiässe ike `ümmer ja inimest jääbäd kah́o alla Vig; mis ma vene papertege os tennu, nüid om eesti `papre jälle Krk b. mängukaart ḱerikjesand `spääĺnuude (mänginud) `paprit Lei

paik1 paik g paiga S Kse Han Hää Saa Ha JMd JJn Koe Kad Rak VJg IPõ Plt M Võn Ote San V, `paiga hajusalt R, paega Muh L Juu VMr Kad Trm Kod Pal Äks VlPõ Trv Hel T, paaga (-ǵ-) Nõo Võn Rõu Vas Räp Lei Kra; `paika g `paiga VNg Vai

1. (üldisemalt:) maa-ala, piirkond, koht maastikul, looduses; asu-, elu-, toimumiskoht; ka maja, ruumi kohta kerikud ikke `pietässe pühäst `paigast Lüg; Ei tia seda `paika Jõh; `sündimise `paika Vai; üks pisine löugas oli soo sihes, `söuke pisine paik; seda `paika‿o vöimata künda, paĺjas kivi raun Khk; See olla vana sõja pidamise paik; Ikka `sõuke, et soa oma jalaga paigast `teise Pöi; anna maad kääst ää - - `kohta `paika põle siis `eesel `ühti Mar; see mo `süńdimese ja kasumese paik Mär; tä `rändäb ikka paegast `paika Tõs; üksainuke kuju paik on einamas veel, keik on vee all Saa; taha kusagile `minna, igä üks eläb isi `paikas Juu; vanemad on ka ühes `paikas old HJn; siin on `luomadel ia paik küll JMd; `kamblikala elab `rohkem muda `paikades Trm; tuli õma kodo`paika surema; ei aset ei `paika, käi ja ulgu Kod; üks paik oli teise meelest ia, teisel ei kõlvand kuhugi Lai; see on teesest paegast - - siia tulnd Pil; temä on siin paegas `süńdind; igävese paega `piäle läks (suri ära) KJn; küll saa ka siut egäss `paika; `mõtle, kui paĺlu `paiku ta läbi käinu om Krk; viige te miu iki `mõnda alambade `paika, `koeki popsi `tarre Ran; ma ei mõśta küll `piḱset peĺlätä, temä saab jo egäst paegast kätte Puh; riatati - - kasvava rian, mõnen paegan om na sedäsi sõõrin; kolm tütärd, nu̬u̬ vedäsivä mu `kõ̭iki `paiku Nõo; tu̬u̬ om ää paik, sääl saa äste `viĺlä; tõne talu, tõne taaŕ, egän paigan om iks esi mu̬u̬d Ote; ku perän `surma saasi iks `ääde `paika, ku `alva `paika saat, ma `peĺgä iks tu̬u̬d Krl; ma˽küńni alasi uma maad sügäväste `ümbre, aga ega egan paigan sükäv küńd hää ei olõʔ; sa˽panõ õks uma tütär rikkadõ `paika mihele Har; ku inemine `rändäss paigast `tõistõ, sõ̭ss eḱkä `paika `kaotass midägi ärʔ Rõu; egah paigah olõ õi˽lagõhõt, om paks mõts Vas; `tõiste `paika lät́s `ti̬i̬nmä Räp

2. kitsam piirkond, (määratud) koht a. (kehal, esemel jm) `Kartsin, et rikkub `kella ära, aga kõik rattad ja `kruuvid `mõistas `paigale panna IisR; rahud (neerud) oln ikka oma paega peal alles Muh; [tuusti] keedäd katest paegast `kinni Ran; tõene `aasta `lasti kõjole `tõisi `paika mulk; `kaibab, et üten paegan om valu ja tõesen paegan valu, aga arsti manu ei lähä; tol lehmäl mõnen paegan `oĺli `karvu veedike Nõo; `si̬i̬pi tõmmati `käisse `värdlile ja kaaltagutsele, ega ekkä `paika es tõmmata Ote; ku ma raamatut loe, siss ma saa egast paigast `arvo Plv b. (ruumis) rehe ahju ees oli lee, selle ees oli `istumese paik Plt; vanast pidinu pruut mehekotun panema egäde `paika vü̬ü̬ Nõo; ku kuu`vu̬u̬luss `oĺle, sõ̭ss tu̬u̬ verine hamõh `pańti `sääntsehe `paika, kos tedä `kiäki es nuŕgiʔ Plv

3. töö- või teenistuskoht kas teite sulased jäävad koa paegale (jätkavad töötamist) Mär; minu sõsarel õli kakstõisskümme last, kõik saed paega `piäle Kod; hää paik sai tälle Se

4. (kohakäänetes) märgib õigel, ettenähtud kohal olemist, sellele kohale asetamist või kohalt liikumist vahel sai `palke nädälä kaks kolm `aetu `müöda jõge, `enne ku saab `paigale Lüg; `eigä see kala `paigal `seisa ku paar üöd Vai; Kukkus jala luu `paigast ära IisR; `tohter akkas mo luid `paika panema Khk; Töstand eesel naba paigast ää Kaa; Nii külm, või paigal ka seista mitte Pöi; nüid paneme `korsna jala paegale; emabu juba `paikas Muh; ea on, kes `äste tansib, parem veel, kes paegal seisab Mar; mud́o ei saa `rauda paegale, lõegatakse `kapja Kul; `muŕdis kää ää, `tohter pani jällä `paika Mär; `pialmesed `ammad `seisvad paegal PJg; lähä selle `juure, kes nikatuse sõnu `oskab, et ta mu jala paigal paneb Hää; jää paigale Ris; ma tulen `aitan sul paja paigast `tõsta JJn; mitu nädalad ei suand paegastki ää VMr; vanaeit ei ole old puusärgis paegal Kad; tämä õli `niske laps, et pudelin kua ei seesä paegal Kod; käsi oli paegast ära Plt; ta ei maga `ü̬ü̬śsi ka paegal KJn; ega tal muud änäp kedägi ei ole, muudku paigal `jäämine (suremisest) Krk; jala om `aige, ega edimäld ei saa paegald Puh; tolle suure irmuga es saa paegastki; Keeri mõtsan `eĺli üits vanainimene, tu̬u̬ - - `mõistse naba `paika panna Nõo; parts, kellega `paĺki `paika lüvväss tapi `otsa Ote; kui är lät‿kotust, siss kodu jääss õks paigalõ Krl; noʔ om tel kõ̭iḱ joonõn, hainakõsõ paigal, sitakõnõ veet́, `maakõnõ künnet Har; ma‿i˽liiguda˽hinnäst paigast Rõu; kala käü `päivä lajalt `väegaʔ, a `ü̬ü̬se om paigal Vas; süĺlem oĺl paaǵah tükü `aigo Räp

5. paigale panema 1. tallele, tagavaraks seadma pöie `aigus rohi - - vanad inimesed `korjasid, panid paigale; See pane oma jäuks `paigale Jäm; Selle kausi tääve notti paneme oomikuks paigale Kaa; Oli omal [õunad] paigale pannund Pöi; [Tal] om ik raha ka paigale pant Hls; kudass rot́t ja iir korjassive `endel söögivara ja talvess paegale pannive Hel; sańt käis kõ̭ik ilma läbi, ta kuuld ja näi ja pańd kõ̭ik kõrva `taade paegale Puh; ma pane ni̬i̬ lapi paagale, tõenekõrd om vaja Nõo; Tu̬u̬ `pańti tõõsõss `aastas jäl˽paaǵalõʔ Rõu 2. sõjaväkke võtma mina võttin ka pahema `käega [liisku]- - õlin `viies mies `paigale `panna Lüg 3. hakkama panema, ära raiskama sie on juba `paigale `pandud (ära varastatud), kuri käsi üle lüönd Lüg; `Massinad kõik `paigale `pandud `viina iest; Kõik isa elamise `mõistas `paigale `panna IisR; Mõ̭nistõ `mõisan oĺl ollu üt́s perhheimäńd, tu oĺl `pandanu riihhetävve `lat́si paigalõ (ära surmanud) Har; paigal pidama kusagil püsida laskma; kohal püsima; kohal hoidma sa `ühte `aśja paegal ei pea, kõik sa ää vääd ja kannad Mär; voki kedre, mis `värknad peab paigal Kad; piä näpu paegal, ütte `viisi näpp suun Nõo; ei piäʔ paigah, kohe midägi panõt Plv; täl süä piä‿s `kohki paigah (süda valutas, ei olnud rahul) piltl Se || (varastamisest) ei pea teiste `asju paigal Hää; taal käpä mu̬u̬d - - tõsõ `aśja paigal es piaʔ Urv; suuŕ varass tä ei olõʔ, a `väikeist `aśja midägi paigal ei˽piäʔ Plv; paika panema 1. tagavaraks seadma linnasse jalad pannasse `paika ja kui lehm `poegima akkab, siis pannasse neid `jalgu jooma `sisse Muh; pu̬u̬ĺ `saia pańd ar `paika, tõõsõst kõrrast Se 2. kohale määrama, ametisse panema Niid oo küll öige mees sönna paika pandud Kaa 3. hakkama panema, ära raiskama Old sääl enamb kedagi isa tüö`riistadest `alles, kõik oli jo `paika `pandud; `Karda sa jah, et raha `palju, küll `lapsed `mõistavad `paika `panna IisR; paika pidama 1. püsima, elama; kohta pidama nie `kollased `väikäsed `aŋŋerjad, mes siin `aesta läbi `paika pidäväd Kuu; Kus ta‿s paha peremes on, `karjatsed sial iga suvi `paika pidaned ja IisR; si̬i̬ on üks `uĺkja, `koskil ei pidä `paika Kod 2. tõele vastama Kas su jutt piab `paika vai `viskad `villast IisR; See jutt es pea ühtid paika Kaa

pobin pobin Krk, g -a Kuu IisR Jäm Khk Vll Muh Mär Tor Hää Saa Koe Kad VJg Iis Trm Plt Trv; n, g pobina VNg Vai; popin g pobina Puh Har/n -ṕ-/ Vas, -e San

1. pomin, vaikne ja ebaselge kõne `Puoled sõnad täma segasest pobinast `kauvad tal viel abemesse ära IisR; `räägi kovemmast, miä en `kuule siu pobina `eigä saa `arvo ka siu pobinast Vai; taal ikka sehande pobin `järges, äga ta inimese `moodi `rääkida äi `oska Khk; ma‿p taha su pobinad kuulda Muh; siuke pobin, kes sellest midagi aru saab Hää; temal on alati suur pobin VJg; sest pobinast soand `keski aru ega `õtsa Trm; võtab ku pobin esi`endega Trv; kõneĺ ku üits pobin, mea es soa aru midägi Krk; poṕin oĺl ennedä, arru is saa, mis na kõ̭nõli Har

2. podin siili popil pobin `järges, kui lihab, pobiseb `peale Vll; pobin, karduled keevad Tor