Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel
ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I.
(eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe;
`ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu;
mina `käisin merel ja ei `kartand;
jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg;
see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus;
kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei;
näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih;
Mia ei tuõss (
toonud)
puõst `tanga;
Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn;
me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu;
`liiva `ohra ei tehakse KuuK;
tervist ei ole mul ̀ollagi Tür;
`senna ei lähävad (
minevat)
lapsed Äks;
`kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst;
`ütlime et ei mõestame `minnä;
kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo;
joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote;
ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv;
tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah;
kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei;
saa ei niidetüss, inemiisi om veidü;
kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har;
noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe;
Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (
suurtest lubadustest pole kasu)
Rõu;
huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas;
ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp;
katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se;
ma ei `lasta `maada Lei;
mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu;
`Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg;
siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb;
ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld;
ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht;
ei se (
mees)
nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu;
`leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg;
see (
liha)
`toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans;
hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl;
ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid;
ei see ole jutt ega kedägi Mar;
ei võeras anna Kse;
ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu;
ei veli `seia änam pea tulema Jür;
ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn;
nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann;
ei tema ennast paranda parandamaski Trm;
sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod;
ei mina või `istuda nii kavva Plt;
anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn;
ma inäp õi sullõ tulõ Se 2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra
3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh
4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv
II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se
III.
1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu;
elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj;
ep juo änam äi suitseda Khk;
mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl;
oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar;
lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK;
mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn;
on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad;
mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess;
mõni ei sua õmaga ei puele ei maele;
kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod;
ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls;
ta ei elä ei sure Krk;
ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit;
es kuule ei kippu egä kõppu Puh;
serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam;
ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv;
om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko;
ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge;
hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se;
ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut 2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut
IV.
subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar;
mea‿s lausu eid ega jaad Krk