[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL( V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se
2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra
3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh
4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv
II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se
III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut
2.  ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut
IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk
Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur