[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 45 artiklit

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

ennemiste `ennemiste VNg Lüg; ennembiste Hel Kam; ennemist Ans Khk, -mb- Hel Kam San; ennepist Hls; inne(m)bist Räp
1. (teat ajast) varem(alt) [tüdruk] rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaebas hambavalu) Hls
2. teat aeg tagasi, ennemalt; vanasti `ennemiste `kannedi toist `muodi `riidi VNg; ennemist sai rannast `aakrikku Ans; ennembiste olli meil küll katessa nüssi`lehmä Hel; ennembiste kanneti vili ka puiega kokku Kam; innembist eleti vahe`kambrõh Räp
3. pigem(ini); meelsamini `ennemiste suu täüs `suolast kui mautäüs mageda VNg; ma tee see ennemist kut ma `sönna lehe Khk
Vrd ennemasti

ihkuma3 `ihkuma Khk ?Juu Trm MMg, `ihkma Kod TLä KodT Rõu, -ä Kod Ran, ihu-; `ehkoma, (ta) `ehkob Mar (osa vorme langeb kokku verbiga ihuma1)
1. ihuma kövasiga ihutasse vikadid; `ihkumisel oo ka oma kuńts `juures Khk; tahu piäl ihutasse kervess ehk vikati, loesoga ihu üle; ihk kervess Kod; aga `endäl `oĺli laadan kolm jõvvun `lehmä - - karu `läikusi säĺlän ku ihutu Ran; ega näid (kääre) `kiäki ei ole `ihknu; Sul om nu amba äste teräväss ihutu, et saad tõisi inimesi valusambalt purge; ku `pü̬ü̬rä‿s ole, siss `ihksit tahu pääl teräväss [kirve] Nõo
2. fig viha pidama; tögama – Mar Juu Trm `purjus mehed `ihkuvad üksteese `piäle Juu; ta kurat tükib ikke minuda `ihkuma Trm; hammast ihkuma halba kavatsema, kättemaksu hauduma; endale himustama Aga õitsilised akkasid juba ammugi ammast ihkuma selle osmi piale Trm; vihane alate ja ihub ammass tõese `piäle Kod; ihub ammast niikavva kui ta kätte suab MMg; kui tüli õõrub, siss ihub `ambit Ran; nüid ta nakap ammast `ihkma miu `vasta Nõo

ihuma1 ihuma R(-o-) spor eP(e- Rid; iho-), M(-e), (ma) ihva(n) Saa Trv Krk Hel; ?`ihvame Krk (osa vorme langeb kokku verbiga ihkuma3)
1. (hõõrumisega) teritama; vastastikku nühkima `Kirves `tahtub `saada kovasiga ihumist Kuu; vikkasti ihumine oli iga kesk`ommiku ajal. siis tuli mittu vikkastid ära ihuda Hlj; `pliita `serva pääl ihusivad nuga Lüg; Kes seda `käiama lihab, ihu natuke Pöi; ruudi vend ja peimehe vend ihuvad `mõeka, teene mõek teese `pihta Muh; ku änäm [vikati] `luiskamene ei aedand met‿siis sai `jälle tahuga koa ihutud ja käiä peäl ja Mär; vahedase ihutud kerves Tor; ma olen keik terariistad teravas ihunud. akkan nüid nuga ihuma, ihvan teravas Saa; kõhutakse kõbasi peäl, tahu peäl ihutakse Juu; ihumese tahk oli käia kivist Pai; `enne olid pikad tahud ja sial pial ihuti kerves teravast, nüüd on käiad VJg; sii kerves ei lähä ihudeski teräväs KJn; ihva kirvess ärä, `omgi ärä ihvet; kõvaśk om väitse `ihva, tahk `kirve teritä Trv; nuga ihutse, aga vikatid luisatse Pst
2. fig Metiskuke ihumine (osa pulmamängust) on, nagu nuga teritaks IisR; `Söuksest ihumisest (nüri saega saagimisest) tule `välja midagi; Ta pole kergest läbi soand, ta ihund (rassind) küll Pöi; hammast ihuma halba kavatsema, kättemaksu hauduma; endale himustama Eks akkand `selle `einama tükki `piale `ammast ihuma IisR; kirus ning ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; Mis seal teise peale nõnda ammast ihuda, omal koa süid Pöi; Ihus teise vastu ambud Emm; tigedusest ehub tese päle ammast Rid; ihub ammast mõne aśja `piale, tahab seda `saada Sim; ihunud iḱe ammast teeśe `piale Pal; sa ihvat küll `ambit mu `pääle Krk
Vrd higuma2, ihkuma3, ihotama

irvitama irvitama (-ŕv-) hv Sa, Muh L K I Trv KodT, -eme M San Krl(-õmmõ), -ämä Khn Juu KJn TLä V(-mmä; h- hv Kan; irb- Lut); `irvitam(m)a RId; irvitä- Var Kod; (ma) `irvidän Vai; iritama Sa Hi(-d-)
1. (pahatahtlikult, pilkavalt) naerma; nöökama, naeruvääristama alalde `toisi `irvitä Vai; tüdrugud iritavad poiste kohe Khk; laps nutab, `eetakse, mis sa last irvitad (kiusad) Mus; See pole kena kui laps vana inimese öle irvitab Pöi; nalja ammas iridab ja naarab `pεεle Emm; irvitäb `piäle `ambad `paljad suus Var; räägib isi, ja irvitab kõik oma jutu ära Hää; ära irvita, kui teene on ädas Kos; iŕvitab aga miässe ulgan Kod; irvitab `naerda Lai; mis sa mut `pilkat ja irvidet Krk; mugu irvitäp poestega ja aab juttu Nõo; Vastatulõjaʔ nakseva essä iŕvitämmä, et vanami̬i̬ss istuss hobõsõ säläh nigu vana ruga Räp Vrd eeritama, iristama, irvistama || fig Vilma porsa oksad irvitavad `peale sii `nurkas [käbid küljest noppimata] Muh; sa õled `valge niidigä õmmelnud, muko irvitäb aga [õmblus] Kod
2. irevil olema; irevile ajama a. kortsu või lahtiseks jääma `õmblus jäänd irvitama. riie irvitab kui õmblus jääb vedelast Trm b. huuli torutama mokkõ irvitämä (pahameelest) Vas; irbitäss `huuliga Lut c. (naerdes) hambaid paljastama irvitab `eese `ammad peal ja koostotab Mar; mes sä naarat nii paĺlu, `ambit irvität Nõo

its|hammas it́s- Tor Hää Krk; `itsi- Kuu Lüg itsitaja, irvhammas sedä `üietässe `itsi`ambad, kie `ühte `puhku `itsitäb `naurada; sie `itsi `ammas `muidu `lorgotab Lüg; Vanemad inimesed tegid äbi noore inimestel, `vaata et sa äbi`penki ei saa, igavene it́shammas Hää; itsidet `ambit ilmast `ilma - - om küll it́sammass Krk

itsitama itsitama (-t́-) spor eP(-da- Hi), Se Lut, -ämä Kod KJn Puh Nõo Ote Urv, -ämmä Kan Har Räp, -eme M San; `itsitam(m)a R(`it́s- IisR; `[h]itsitämä Kuu; `itsitämmä Vai; [sa] `itsitäd Lüg) tasakesi naerma a. (naeru) kihistama; irvitama Mes sa `hitsidäd `toisi inimisi `aeva alade Kuu; küll tämä `itsiti ommetegi `nauru VNg; `ühte `puhku `itsitäd `ambad `laiali Lüg; see oo aga nii `itsis et, itsitab paigal Muh; ah sa itsitad veel, ma sul `näitan Aud; va tüdrukud itsitavad muidu aru ees, teist taga Juu; itsitasivad `naerda `pialegi Kad; itsita, itsita küll pärast on mokad kõveras VJg; edevatel tüdrukutel on `rohkem se it́sitamise mood́ Lai; ilma`aigu `tühjä naar ja itsitess Krk; mugu itsitävä ja naarava Nõo; ka keriko `aigo ta es saaʔ itsitämädäʔ ollaʔ Räp; itsitama (oma) hammast ~ hambaid (pidevalt) naerma, irvitama midä sie `itsidad `ambu; midä sa alalde `itsidäd oma `amba Vai; itsitab peal eese ammast Mar; mis sa itsitad oma `ambu Tõs; tema on `kange `ambaid itsitama, ei `aśsa ies ega teist taga VJg; itsidet `ambit ilmast `ilma Krk; `hambit itsitama Lut Vrd etsitama2 b. fig viletsast `ommeldu `riie one `irvikalle, sie `itsita VNg

järama1 jära|ma, -da Hää Lai Hls Hel, järä|mä, -dä Kod T, da-inf järräʔ V([ta] järra Se, [ta] järä, d́ära Lei)
1. närima, purema ise järä apu `silku, munad vedä `linna Kod; luu`końti järämä; ernit järämä Võn; obene järä riśtk`ainu nigu prauht ja prauht Kam; hiireʔ omma kõ̭iḱ `rõiva välläʔ järänü; tima ei `tahtav õi puid nakada järämä (ei taha treialiks õppida) Har; üt́skõrd järiväʔ `meh́tseʔ puuri pilu suurõst, lasivaʔ imä `väĺlä Räp || hammustama järät suure puńn suutävve [õuna], siss peräst nätsität peenikesess Nõo; hambaid ~ hammast järama hambaid kiristama; fig viha kandma lammass järä `ambit Ote; `Pi̬i̬tre tükke mi Mehkaga `taplõmma, ma tõi Mehka välläʔ, `Pi̬i̬tre jäi sinna `hambõid järämä Har; tsiga mõ̭nikõrd järä `hambet kui nakass är `lõpma Räp; (suurt saama ja) jämedat järama (ahnitsemisest) mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; Ah ta läts suurt saama ja jämmet järämä, nüüd jäi kõgõst ilma Võn; Lätt suurt süümä ja jämmed järämä Krl || Suurõ˽sööväʔ, jämme˽järäväʔ, piḱä˽kaala˽`ni̬i̬ldväʔ Rõu Vrd jurama2, jõrama
2. fig vähehaaval pidevalt valutama mul `naksi enne `süäme alh nii järämä, `mõt́li et jäät `haigõss Har; süä `väega häĺk, nigu järä, nigu valutass Räp
3. fig näägutama Lienil ei õllud elo, vana Miina järäs tämädä Kod; Sa järad üht sõna, nagu koer konti järab Hel; järra ja näŕrä jovva‿i kullõlda tu̬u̬d järinat ja närinät Se

keerutama keeru|tama Sa Muh L Ha Trm TaPõ VlPõ T, keero- Phl Mar, kieru- Khn KPõ, kiero- Ris, kiäru- Kod; keeru|tamma Kan Rõu, -dama Emm, -tämä Juu Lei, -teme M San, -tõm(m)õ San VLä; `kierutam(m)a R(-o- Lüg Vai); keerot|am(m)a Võn VId(-õma Plv Se)
1. korduvalt keerama a. keerlema panema, ringitama; hööritama `Kierutab oma saba `nindagu `rästik Kuu; ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan (töötegemisest) VNg; obone `kierotab, `juokseb `ümber, `lauvustab `köie `vällä Lüg; peäd alalde `noela `kierotamma Vai; keerutas keppi püus `ümber; tuul keerutab puude `latvus Khk; seal o tuline kena kare, seal nad keerutavad (tantsivad) Muh; täna `olle aga `kange tuulispass, vεttes keerota nεnda Phl; ku nad (linnud) paugu `kuulvad, siis nad keerutavad kohe üleval Noa; obo keerotas `peale seal pahma peal Mar; keerutab ühü jala pial `ringi; ku tuleb tuulispaśs eena aeal, keerutab eenad laiali Mär; Umalas keerutab tapu `vääti mööda üles Han; Tormaga kierutas muetis jaa `tuuti Khn; `sońnide `sisse keerutab `seukest pori kokku Vän; sa piad igad kopikud keerutama (kokku hoidma) Hää; Laiema otsaga lüiakse lademe `piale, keerutakse `ümmer pia Kei; just kui suur kahe `perssega rebane, kierutab ühest kohast `teisi Hag; kierutas mehe `moadlemisega pikali Kos; [koer] akkas kierutama ja sapitsema JJn; tuulispask keerutab `vihma Ann; kohe kieruta aga ühe koha pial (eksinust) VMr; jänes kiärutab, koer ei sua nõnna kiärutata, koer on `raske Kod; mis tuule keeris on ehk tuulispask, võtab keerutab `tolmu suured `sammad `püśti Plt; vikerpuur saab `vińtide läbi `sisse keerutud KJn; [vikati] terä, temä piap oleme `viltu, keeruteme pidi. ku `vilja niidit, sõss pidit `risti `lü̬ü̬mä, sõss keerute es tohi Trv; ku na `taeva pääl keeruteve, ärä `eśsüne (kured) Krk; mes sä trängsid, keeruta vikatiga, lü̬ü̬ ain iluste maha Ran; [pärast rabamist] tõmmati nu̬u̬ terä `jalguga läbi ja luvvaga keerutedi `päälse kaodu, siss lätsivä pää saena `vi̬i̬rde; koorest tetti võid, puu `luśkaga keerutedi ummike sehen Puh; ei ole ambit, aga pekki keerutat nii sama keelega Nõo; siss iks keerutidi anumat molli `põhja `mü̬ü̬dä ja `lasti iks tustiga nühkä-nühkä Ote; ma iks keeruda, niidä iks haina ilustõ `kaari Rõu; üt́skõrd hauǵ võt́t tu̬u̬ unna `sisse ja, nakaśs rohe `ümbre˽keerutamma Vas; tuĺl vanami̬i̬ss `tarrõ ja keerot́ `ümbre tarõ ütskõrd kepiga, sai kõ̭iḱ tü̬ü̬ ärä tettü Se || pööritama, pungitama näväd `kierutavad oma `silmi Jõh; jalga keerutama tantsima Einatalgusi tehti suurde peredes, siis tehti ölut ja keerudati jälga Emm; eks nuored ikka armasta `jalga kierutada JõeK b. suunda muutma, kulgema jõgi keänutab ja keerutab, on kõber teene Juu; ta [soonik] keerutab möda madalamaid `kohti pidi Lai
2. a. palmitsema, punuma, sõlmima `kieroda se `langa `kierost Vai; akkasime köit keerutama Muh; `enni olid `jälle `õlgest tooli põhad, `õlgest keerotadi Mar; pannasse kuus seitse piu koku, keerutasse `nuusti (lina) Vig; kas keerutakse või naaritsetakse, keerutamene on kui teed `pasla `paela, kaks keed koos Var; kahe `keega oo keerutud ja kolme `keega juba oo naaritsetud (pael) Tõs; Olõks sia kua `aitan, olõks keved varakult kjõõrutõt suan Khn; kui lõnga ots oo laug, sis saab ää keerutada Aud; katus `tehti `paĺla õledest. õled `lüüdi alt tasaseks, keeruti `kinni Tor; Kedrevaŕss keerutas sedasi lõnga keeruks Amb; eintest sai keerutada nisukene keeruss (pundiks) Äks; `kapla keerutetse sõrme all Pst; kui nakassid `keträmä, siss `ütlid et nakan keerutama; kõneliva, vanast kui vokki es ole, keerutedu pulga pääl, keerutedu kongsiga Ran; `paklist keerutedi pöörä pääl võrget; võt́t `amme säĺläst, keerut `ki̬i̬rdu Nõo; tõne keerutap ja sina laset `linnu `perrä, tu̬u̬ om siss keeruss Rõn; sooligu vooliti häste˽`pi̬i̬nüss, keerutõdi `ki̬i̬rdu, tet́ti kõõluss `villu vakkuʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; üte `vaihõ keerutõdi hiuśs `torro pää pääle Vas; nakam `langa kierutama; `aie nõglagõ `perrä ni `vaia lang `kierutaʔ Lut b. kokku keerama, käärima kasetohost keerodakse kokko ja pulk pestetaks läbi (ruup) Käi; lepa koorest keerutavad pasunad Mär; vilkad keerutama (plotskit) Trm; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun Nõo
3. fig juttu heietama, jutuga laveerima; keelt kandma keerutavad juttu tühjast Jäm; Keerutas oma juttudega, kohe, `paistis kohe `söuke `kahtlane Pöi; Keerudas naa‿t suu suitses Emm; vastuksi sõnadega inimene, tahab mu jutu ää keeruta Rei; küll see inimene aga `oskab juttu keerotada Mar; aga tä `oskab keerutada, `nalja tehä Tõs; reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt, sie ikka nagu kierutamise jutud on Hag; kui üks kaval mies on, siis - - `oskab kierutata küll VJg; keerutavad seda juttu suuremalt ja laiemalt, panevad omalt poolt `juure Lai; kõ̭ik susiva ja aogutava su, ja keerutava `tühje jutte, mina sääl elädä ei taha Nõo; Mugu keerutas tu̬u̬d juttu üt́silde ja tõisildõ, mis tää `õigõ um tu̬u̬d tiiäki˽eiʔ Rõu
4. virutama, äigama ku ma `talle selle `jõhkama kierutasin, sa paraku kudas ta sis lidus `neĺla Sim
5. iiveldama, pööritama Täna mool südame alt keerutab Jäm; pea keerutab ja käib `ringi Juu; pää sehen akaśs keeruteme, ku ülevest `alla vaadi Krk
Vrd keeritlema, keerutõlõma, kierustama

kiristama1 kiris|tama R(-tamma, -täm[m]ä Kuu Lüg Vai) eP(-tämä Juu, -sämä Kod) Trv, -teme Hls Krk San, -tämä Puh
1. (kana või kuke häälitsusest) kana nüüd kiristab, tieb kirina Lüg; kukk kiristab, kui ta varese nääb `lindvad Khk; Kui kukk enne keskööd kiristab siis peab kurat maja ümber hulkuma Äks; kanad kiristavad, kui `kuĺli näevad KJn || õlid `tańtsman, mõni kirissäb `pilli ehk kannelt Kod || kerp kiristab `körvas Rei
2. a. krigistama (hambaid) Sa magajess kiristäd `hammast alade Kuu; mõned kiristavad, `ninda edess tagasi `õeruvad [hambaid] Jõh; Sellel, kes `öösse `ambaid kiristab, on ussid `köhtus Rei; valu pärast kiristadass `ambi Hää; kis `ambid kiristava, neil oleva mõni ammas pikem Saa; `ulgumine ja ammaste kiristamine on `põrgus Kos; joodik kiristeb `ambid Hls b. fig vihane olema, viha kandma kirist `hamba, olis `kallale `kargand kohe Kuu; Õli viha täis `ninda‿t `ambaid kiristas Jõh; Ta oli nii vihane, kiristas veel `ambud ja läks Pöi; kiristab ammast, ermus vehane inimene Rid; mõni `kangeste vihane, kiristab teese `piale ammast PJg; kui süda täis, sis kiristab `ammid Kei; kiristab `ambaid tene, `vuata et ei tule kallale JMd; kiristas `ambaid ja `kiskus `juukseid Iis; nõnna vihane, et `ambid kirissäb Kod; tal om suur südä, kiristäp `ambit Puh c. narrima, õrritama mes sa kirissäd tõesess alate, tämä kirissäb `Juaku; mes sa kirissäd ja sorgid täss, laps lähäb vihasess Kod Vrd iristama

koolõskõlõma koolõskõl(l)õma Urv VId(-mma), -sklõ- Võn Urv Räp (hrl teonimena) langetõvehoogude all kannatama Tuĺle koolõsklõmise ädä pääle siss ta loosõĺ põrmandu pääl, krigist ambit ja ai vattu suust väĺlä Võn; timäle käve koolõskõlõmise hädä Plv; nakass koolõskõlõma, `pesless Se Vrd koolisklema

koorike koori|ke g -kse Tor Hää Saa KJn SJn Kõp Vil M(koori|k); p koorikest Aud
1. väliskest a. leiva-, saiakoorik leib piab ilus apu olema `terve kooriksega; ku leib kaua `ahju jäänu, on koorike kahes `ku̬u̬res; pane `kuivanu kooriksed kannusse ja pane `ki̬i̬va vett pääl [joomaks] Hää; `Su̬u̬ja `leibä `väĺlä ei `viidud, `pitsib ärä, koorike lähäb `lahti KJn; ei `saagi koorikest süvvä, ei ole `ambit Trv; mea ei saa kooriksest jagu, `lõika miul sisukest; [leival] alumine koorik, `päälmine koorik Krk b. vorstinahk vorstil sikke ja paks si̬i̬ koorike pääl Hls
2. pealispinda. kõva jäätanud kiht (lumel); paatunud pind (mullal) Eela `oĺli sula, täna küĺmetas lumele koorikse `peale SJn; me lina loomak jäi koorikse ala - - olli suur vihm, siis tõmmass maa kooriksess; ku `siante rasse vihmasadu om ollu, siis `äestets koorik ärä; kes käśk siut koorikse all olla, ku mea `kasvi suuress (öeld sellele, kes kurdab, et ta midagi ei tea) Krk b. koorik, korp Kui tuulest `lõhkend nahk või aavakooriksed on, määritasse poomeliga SJn; kärnä koorik Krk c. pealmine tihe(nenud) nahkjas kiht lehmä sitt võtab palava päävägä koorikse `piäle KJn
Vrd koorik

krigistama krigistama R (-mma Jõh Vai) Jäm Khk Tõs Ris VJg Sim Lai Plt Võn, -ämä Ran, -eme San, ipf krigisti Har kriginat tekitama; kiristama krigist `hamba Kuu; midä sa krigistäd täst (viiulist), kui `mäŋŋidä et `muista Lüg; Krigistab kiviveu `vankriga `rähkasel tiel kivi vedada IisR; midä siä krigistad `ukse taga Vai; oli tige, krigistas `ammad Ris; kui laps krigistab magades `ambaid, siis tal olema uśsid sees Lai; unel mõni krigistäb `ambit, kui makab Ran Vrd kridistama, rigistama

*kritsistama `kritsistamma Vai, kridsistämä Nõo, krid́sistämmä Rõu krigistama midä siä `kritsistäd `ammast Vai; nii vihane et kridsistäb `ambit Nõo; t́siga kah mõnikõrd krid́sistäss `hambit Rõu Vrd kridistama

krõbe krõbe Lüg L K TLä, rõbe L VlPõ, g -da; n, g rõbe M(krõbe Trv, g -ve Hel), krõpe Kam San, krõpõ Võn Ote V; krobe g -da VNg, -ja Kuu
1. krõbiseva koorikuga; kõrbenud olid `ästi üä krobejad `küpsed kalad siel Kuu; sie liha on `praaditu `nõnda krõbedast; nied krõbedad `kuogid on pali parembad kui `pehmed `kuogid Lüg; voŕst oo rõbe, `kõrvend Mär; lebä kooruke oo nehuke kõba, see oo eä rõbe süia Vig; rõbe liha rõbiseb `amba all Saa; eks ta lähä krõbedaks koa, kui suurem jägu `rasva on `väĺla tuld Juu; leiva ääred on põlend, iad krõbedad Ann; leib `kuivab krõbedaks JMd; kuok läks krõbedast, põles ää VJg; liha on krõbedast läind Iis; leiva koorik on `kangest krõbe Lai; [leivatükk tulel] `lasti minnä mõlemald pu̬u̬ld pruunisse, krõbesse Trv; rõbe levä koorike `pehmel leväl Hls; kardul om `täempe rõbess küdsänu Krk; mia seräst krõbedat ei saa `süvvä, mul ei ole jo `ambit Nõo; Küdsä sa na˽voŕsti häste˽krõpõss, voŕsti nahk om sõ̭ss makuss ja hää, ku‿d́ä krõpõ om Urv Vrd krõps4
2. a. kuiv(anud), tahe; rabe rõbe raud Kse; merelamu oo na libe, `limpsus, aga kui ää `kuivab, siis oo na krõbe Var; lõppude lõpuks siis, kui [heinad] said jo nii krõbedaks et `süńdisid `küini panna Amb; linad on ead `triikida, ei ole krõbedad JJn; vili om nõnda väärt rõbess lännu, et akkap lagunem Krk; tu krõbe agan jäi `lambile Ran; [kuivaga] `tõmbava krõbedass [viisud] Kam; Ku˽kaara `häste krõppõs `kuivevaʔ `võetavaʔ `vällä `vi̬i̬d́e `veśke mano ja jaahatõtivaʔ sääl ärʔ Räp Vrd krõbetska, krõbi b. poolkõva, krõmpsuv mardidele `ańti kupa `ernid - - mitte üsna `pehmed, sis nad rõbedad PJg; rõbe luu oo `pehme krõmps Tor; sia kõru om ää, ku äste `pehmess keedetu om, sääl om krõbe luu Nõo c. kergelt külmunud Täna on küĺm maa peris rõbedas `võtnud Saa; külm `kärpis [kartuleid], võt́tis otsad krõbedaks JJn; kui ilm küĺmäss lätt, tõmbap vi̬i̬ ärä (kraavis), jääp iä `pääle krõbedass Kam
Vrd kribe2, krõbine
3. käre, karm (külmast) Täna on ikka küll käre krõbe ilm IisR; särka külm ja krõbe külm, täitsa talve ilm Trm; kui öökülm on, siis ommiku `ööldasse, et ia krõbe täna ommiku Lai; krõbe ilm, võtab ninast `kinni kohe Hel; es ole `õigede lume kah, `olli niisamade krõbe ja küĺm Nõo; nii ää krõpe küĺm Kam; Üüse oĺl õigõ krõpõ külm Vas Vrd krabe
4. kange (maitsest, toimest) serände veedike krõbedamb ta (kali) `olli iks kui taar Nõo; Kül oll tõõne krõpõ (jook) Võn; `väegä soolanõ um krõpõ Rõu; Krõpõ sann (kõva leil) Se
5. inimesesta. hakkaja, tragi; kõbus nihuke kraps ja krõbe inime, kohe lähäb ja teeb Juu; üsna krõbe vanake veel Trm; see inimen om `äste rõbe Hls; Tu vanaeit om viil õigõ krõpõ Võn b. kuri, käre Kuidas sa oma mehega akkama saad, ta kuulukse na krõbe su vastu olevat Mar; Selle peremehe juures õli krõbe kõrd nagu kroonus Trm; Ta om neile krõbe kül Nõo; ma sai krõpe naise San; taa oĺl iks hüä krõpõ mehe imä, olõ õs pehmeʔ Vas
6. krobeline männa koor oo krõbe ja kore, sihuke rõmelene Aud; krõbe tee Koe; tee krõbedast tõmmand ennast, on konarline Lai
7. s kõvakrae, manisk linnapoiste sõna, krõbe `kaelas, ju see `lipsu peab tähendama Hag; pane krõbe `kaela Jür; krõbe kaelas, noh mani·ska Pee; krõbe kaelas VJg

krõhveldama krõhveldama TLä
1. (krõmpsutades) närima, sööma krõhveld toorest `kaali; obene krõhveld `kaaru Ran; mes sä krõhveldad ütte `viisi, rikut oma `ambit magusaga Puh; nu̬u̬ vi̬i̬ `kringli n‿olliva tuli ää `süvvä, küll ma krõhveldi noid Nõo
2. lõõpima, aasima mõni tõesega krõhveldab, pillub vänd (kiusu) sõnu, temäga piḱembät juttu ei saa `aada, tõsist juttu; kui krõhveldab, siss `ampsleb Ran
3. kratsima, sügama Küll krõhveldap endät egält pu̬u̬lt; Mes sä õnte krõhveldat, nigu peni kaabib kirpe Nõo

käänama `käänama, käänata Vll Pöi Emm spor Lä, Mih Vän K(-ea-, -ia-) Iis Trm/-ia-/, `käänada R(-ta Hlj); `kiänämä, kiänätä Juu; `käänämä, `käänädä Kuu Vai/-ndämä/; `käänma, käända Jäm Khk Vll L(käänta Saa), `käända Rei; `kiänmä, kiäntä Kod; `keanma Juu; ipf (ta) `kianis Muh; `käänmä Vig, käändä VlPõ M(-me, -dme, -tme Krk) T(ḱ- San; kääntä Kam Ote), käändäʔ Kan Plv Se; `kään|dmä, -(d)me, käändä San V(ḱ- Har Se Lei; `kääńdmä Rõu Vas; kääntäʔ Se)
1. asendit muutma (kohalt lahkumata) a. (seoses inimese või olendiga) `käändägä `ümber `toine `külge `pääle Vai; `käänis teese küĺle Tor; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; `küinlapäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; tõine `räuskab ja vannub ärä, käänäb seĺlä ümmer ja ää jälle; tõene naene ei kiänä `silmigi tämä piäle Krk; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺmä, käänän säĺlä, lövvä saena Ran; susi ei saana `kaala `käändä Puh; näet kos kurivaim, käänäp `perse ette, ei lasegi `mü̬ü̬dä; Käänä suu söögi poole - - lase söögil ää maitsta; ritsik, kui ta `lumme satap, siss käänäb `õkva sälite Nõo; poiss `oĺle säädse nädälit - - nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; Sa kääni˽vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l `oĺli Rõu; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle, `küündle päiv tõõsõ küle `pääle; ma˽kääni är˽`suugi˽saina poolõ Vas; tu̬u̬ (tüdruk) äi `käänä `kõrva kah (ei vaata võõraid poisse) Lei || (pikaliheitmisest) kiänäb aga `uudess magama; vaja kiäntä pitkile õlile Kod; ka ma jälle `sängi käänä Krk; vahel `oĺli ahju`kurru `endä laṕpi `käännu - - siss magas Ran; Temä `olle ärä `sängi `käännu ja magas kui kott Nõo || euf (suremisest) kui keväde tuleb, siis lammas kiänäb kobjad Kod; `viidu `sinna tu lehm, et nüssetäss `vaśkile `piimä, aga [lehm] `käännu kota `taiva `poole Nõo; tiä kah põdõ, ei˽tiiä˽kunass täna˽käńgä˽käänd Kan b. midagi teise asendisse, kummuli või pahupidi pöörama `käänsin `toori kummuli, las taheneb natuke Vän; aga see turval piab ilusti kummuli `käänma (kündes); `käendi teisipidi [linavihk], vaadeti kas sehest on kah ilus Hää; mamma käänab koogi teise küĺle pääl Saa; ikki teene küĺg käänetse einäl, reha varrega Kõp; käpäga käänetass tapand ümmer Trv; siga tapeti, kääneti kummali; [vanker] käänd kõik neli ratast `taiva poole Ran; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti; siss `käändi lade `ümbre, jälle obese `pääle; kui sooliku pääld `puhtass saeva, siss kääneti na ümbre ja jälle `mõsti `mitmast vi̬i̬st läbi Puh; saksamaa ader käänäp maa pahupäädi; ku leib ahjun `olli, siss kääneti mõhk krae `pääle kummali ja `panti koheki kõrvale Nõo; maa `kõrdamine om et käänetäss maa jälle tõisildõ - - tetäss `pi̬i̬nüss Har; adra nõ̭na lätt i̬i̬h, leh́t lätt takah ja käänd maa kõ̭iḱ kummalõ Plv; puu vidä, luu t́saga, vanaäde käänd aia takah `ümbreʔ = söömine Vas; Jüvämise `aigo käänete `vaihõl ladõt `kühvlega `ümbrõ; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäev lõpetab külviaja) Räp; riha pidimidõga käänät `ümbre `vaalu Se || (lamandumisest) ku rügä enne `äitsnemist om maha `käänden, sis ei tule terä Krk; kui `oĺli tugev vili, [tuul] `oĺli käännu pöörissede temä, siss kud́agi es `oska `niita Ran || fig segi ajama; üles sonkima nüid ta om kikk lauda pahupidi `käänden Krk; kaa ku mütt käänd üles Hel; ku joonu om, siss käänäp kõ̭ik pahupäädi Nõo; muru `olli nigu üits asu unik, `ümbre käänetu Rõn; t́siga om paha segi `käändnü Rõu || maailma suure - - käänävä `terve ilma pahupidi (saadavad hävingusse) Rõn
2. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema a. kruttima, kruvima; keerutama `käänas ukse lukku Mär; Ku kruisi tehtaks, käändaks keńdid sisse Hää; Käänan raani `kińni Saa; `vankri `mutrid tahavad kiäntä Kod; lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna (vokki) Äks; käänä ruvi `valla; lukk om är käänet, ei taha ääp käändä Krk; käänäd `pulka [tõrrel], jooseb taar kui kolin `väĺlä; vinnaga sael `olli i̬i̬n leht ja taga nü̬ü̬r, pulgaga käänid kõvõmbass Ran; mina lätsi pöörä `pulka `kinni `käänmä; kruvvile kääneti `mut́re `otsa; ku ta viis minutit oherdiga käänd, siss `olli sõrmesüḱü mulk valmiss; mes `väikene lavvakell, sedä piäp üless `käänmä kruvvist Nõo; käänä no uśs ka vallalõ Vas; edepoolõ kääntä vaja [kella] Se; [uks] `ḱäänäde kini `võt́mega Lei || fig pööritama süä akkas `kääntme Krk b. pöördenurka muutma sai natuke kääntud [üht haspliharu], viht läks pealt ära Vll; siis seda `pööra `käendi ja tõmmati lõngad sealt sihest läbi Hää; lekutipuu vahelt lantspuu annab keanata Amb; uvvel vikatil kiänetässe `kanda Kod; pada oĺl koogu otsan, tuud `saie `vällä käändä müürü‿sest Har
3. a. kahekorra või rulli keerama Äär `kääńdi kahekorra `sisse (riide palistamisel); [võeti] leva tainas, räemed `pańti `piale, `käendi ääred kokku ja `pańti `ahju `küpsema Hää; meestel oli lai kaelus, käänati kahekorra Lai; käänä käis üless Krk; [tainale] `panti kańepi kõrutuss `pääle, siss kääneti `rulli Ran; `käänsi kotisuu katõkõrra Puh; niidse `kisti talvess `valmiss, kääneti `katsa; ku mina nakassi nägemä, siss `olli `ammel mahakäänetu `kaaltagunõ Nõo; mul `olli `uńdrik üless käänetu, siss es saa poriga Rõn; `käüse käänät üless, nakat `leibä kastma Har; mis sa paheldõ kisut [seelikut], käänä tagasi Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja, `pańti kuiuma Vas; verevä nööräʔ oĺlivaʔ `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle Räp; käänä˽kaabu veereʔ üless; kääntäss vi̬i̬rt (riide palistamisel) Se || fig pead looma ku pääle pööripävä `kapstit istutad, et [siis] kapst ei käänä pääd Nõo; kääńd jo `päähä, `kapstakasõ `päähä käänd; kapstass ḱäänd pääd, kui jo nakass kasuma Se || (ümber) keerduma virn ain `käänäb ümbre `kartuli Nõo || fig murdma käänsin kukekaala katekerra Saa; ma tahan su kaela suoned keanata Koe; küll ma su kaala käänä Krk; `käändse [tüdruku] nigu käänispääga väedse kokku ja pańd `karmani Nõo b. painutama, koolutama `vitso käänatasse Mar; need (ree sugarad) oo sedasi käänatud, koolutamise koht autati Mih; [ree] arangad oĺlid auru sees käänetud Hää; [kirves] kaalast ärä käänet; juhi kääneti ümmer kiha Krk; niidse otsa kääneti [viisu] talla `alla tagasi Nõo; Juh́t `kääńti kuusõ vitsast Rõu || (saehammastest) es ole `ambit käänetu, es ole viilitu, es saa lõigate Krk; sae `ambit käändäss `rihtjägä Ran; ku `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saaʔ lõigadaʔ Har c. (pesu) väänama kääna pesu `väĺlä Kse; `tüt́rigu minge `käänge `rõiva `väĺlä Nõo; Saʔ olõ hüä lats, käänä seost viist ar mõsu vällä Se d. (liigest) nikastama, välja väänama läind `maadlema, käänund jala ää Vll; Tee on nii konarlik, kas kääna jalad ää Pöi; olen oma käe ärä käänd KJn; jalg om ärä `käändän Trv; temä `oĺli põlve keeri kudagi jakust väĺlä `käännu, põlve ki̬i̬r `oĺli `aige Nõo; jalg om vällä˽käänet; käe om jakust `ussõ `käändänüʔ Har; ar˽kääńd käe, mindäss tasoja mano Se
4. keerutades või sidudes ühendamaa. (vihuks, tuustiks) köitma; (sidemega) kinnitama tut́t `pańdi [rukki] vihu `alla ja käänati `kinni Mih; pulgaga käänati siss `ümber, ni‿et ta kõvast läks juba (heinatuust) Äks; kui [lina] luu `valla oli, sõss kääneti äräde Trv; maan kääneti rästässvihud valmiss; kääneti luvva `vitsu sugarade; pikä õle käänäti kuppu Ran; õlest tetti side, kellega kubu `kinni kääneti; terve `lamba täis `villu `käändi pükki Puh; kõrdlat́t kääneti ka vitsaga `sinna roovilati `küĺge `kinni; ku linnu `suiti, siss puistati `pakla ja kääneti `ku̬u̬dslide; rügä om maha põemetu, nakame `vihku `käänmä; juuss `olli käänetu ants`kuplide (krunni) Nõo; võsu `raoti maha, ao kääneti kuppu; ega lühikesi `ainu küll es saa `lońti käändä Kam; tuustike `õlgi kääneti nigu `kursti ja tsusati `nüśku `tilla Ote; rüä˽`kääńti `vihku Urv; siihn om hagu ni‿samadõ vallalõ, ei olõ kuppu käänet; vitsa käänät `ümbre `saiba Har; äǵli lavva˽`kääńti `kaustõ `küĺge kõo `vitsugaʔ Rõu; oĺlivaʔ hauʔ kuppo käänetüväʔ Plv; Kes perämädse viho käänd, tu̬u̬ käänd tulõv`aśta kah Räp || fig Ku esä tulõ, tu̬u̬ su jala˽`sõlmõ käänd Rõu b. midagi punudes või kokku keerates valmistama truadiss `kiäńsid priĺlid ette Kod; meeśte `ü̬ü̬ke kääneti kõladege Krk; kudass käsi käänäb, nõnda piht piäb (merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab) Ran; vikati looguss oĺli pajo vitsast käänetu; tollest kolmest niidsest mes üless `veeti, kääneti viisu nõ̭na, kääneti nigu silmusse Nõo; uma käsi käänd, uma kaal kand Vas; tu̬u̬ sai tetä `hammõ ola kirä `langa, kel oĺli˽hüä˽ńapuʔ, õga ńapp es käänä˽tu̬u̬d tü̬ü̬d `vällä Se; kääneti kańepist `kaplu Lei
5. kangast üles panema vaja kangass üless käändä Nõo; nakati kangast üless `käänmä - - nakati `võlla `pääle `käänmä Kam; Omma˽`kanga kodamise peeleʔ, sinnä˽käändäss kangas pääle - - ku är om käänt, `naatas `nitsele `pandma Urv; [ta] `kutsõ minnu appi kangast `käändmä; kas sul käänipuud ka om, minga `kanga üless käänät Har
6. pöörduma, enda kulgemissuunda muutma a. teises suunas liikuma hakkama (elusolendist) `Este on vaja `käänada paremale Jõh; `käänis `ümmer nuka ja kohe `miule `otsa Vän; `Kiana nüid vesi`kuarde Jür; kiänin siit õvvess ärä Kod; ärä käändä kõrvalisi `ti̬i̬sit Krk; su̬u̬ päält `käännu siss kodu tulema Ran; käänd läve pääld tagasi, es tule `sissegi; obene om `pimme, ei oia `õiget ti̬i̬d, käänäp ti̬i̬ päält kõrvale Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; ḱäänämi tõsep̀ole, sääl om korem ti̬i̬ San; kääni iks ma˽`sisse kah, `õkva `müüdä lävve lät́si Vas; kohe poolõ taht käändäʔ sõss sinnäʔ poolõ käänd Räp; śääl tulõ ar kääntäʔ Se; käänä seia `pu̬u̬lde Lei; teed käänama teed andma kiänäd ti̬i̬d, annad puale ti̬i̬d tõesele Kod; piat toolõ tii `käändmä, kiä `ku̬u̬rmaga lätt Har b. (maastikuobjektist) otsesuunast kõrvale kalduma küll `käänab [jõgi], tieb `suure kõveruse Hlj; sääld `käändä sedä kätt tie Vai; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu Nõo; suurõ kuusõ mant käänäp ti̬i̬ mäkke Ote; egi siss `käänäss ja `väänäss Har c. (tuulest, pilvedest) liikumissuunda vahetama tuul `käänäs `toise `kanti Vai; kuspoole tuuĺ ennast käänab Mih; tuul kiänd eelä ärä, nüid on päävä `lu̬u̬jamineki pu̬u̬lt; [pilv] kiänd kõrvale, ei tullud `seie Kod; tuuĺ om ommukus `käänden Hel; ku tuul `olli ärä käännu, siss pidi jälle `veśket `tuuldõ `pü̬ü̬rmä Ran; ku peri `päivä käänäp tuul `ümbre, siss nakap `vihma sadama Nõo; tuul om ärä `tõiste käännu joba Kam; tuuĺ om käändänü õdagu `põhja Har d. (päikese liikumisest keskpäeval või pööripäevade ajal) päe (päike) om `õhtsepoolikuss är `käänden jo - - üle kate`tõisku om - - päe akkas är `kääntme jo Krk; enne jaani`päivi kääneti, no˽nakass päiv lühembäss minemä; ü̬ü̬ lätt jo˽sulastõ poolõ ja˽päiv käänd no˽perremihe poolõ (talvisest pööripäevast); [kui] päävä käänäg tulõ, üldäss et päiv käänetäss `ümbre Har; päiv käändäss `ümbre Plv e. fig meelt muutma nüid ta miil on ärä käänetud KJn; ehk saa si̬i̬ mi̬i̬ĺ vi̬i̬l ärä käändä `õigele `ti̬i̬le Hel; ku sa `ümbre ei˽käänäʔ, siss ei˽saa sinust muud ku˽varass ja `rü̬ü̬veĺ Har f. fig (olukorra-, seisundi- või ilmamuutusest) `aiguss om juba `käänden tõisiti joh Krk; ega ta (ilm) - - likege `põuda ei käänä Hel; mi˽pernaasõl nakass ta `haiguss ka õks parembalõ käändmä; ilm käänd nätä vehma poolõ Har
7. kellelegi või millelegi teist suunda andma a. teise suunda juhtima senest rattast `kieredä `tüüri, kuhu `puole taheda `laiva `käändä; `käänä obone `ümber Vai; kääna obuse pεε teissele Khk; pukktuulikud, seda `käändasse sabast [tuulde] Lih; Obest käänetse ohjadest Saa; labidaga kiäneti [varga] jälg `ümber - - siis varas `tu̬u̬va kraami tagasi Kod; käänä obest vähä `kõrva Trv; kui tuul `väike, `tuĺli puri üless tõmmata, `tuulde `käändä Ran; käänd obese `ümbre ja tõi miu latsega kodu Nõo; käänä saʔ uma hopõń kõrvalõ Har; [peni] haaŕd [vasikat] nõ̭nast, kääńd tagasi, es lasõ˽kavvõndahe minnäʔ Vas; käänetäss puŕoht kah jäĺ tuulõ `perrä Räp; katõ siiboga mõrd, tu̬u̬d piät `kääńmä (kalade liikumise järgi) Se; karja käänama karja ajama kaŕuss käänd `kaŕja; mine˽käänä är kari Lut b. fig juhtunut või öeldut jutus moonutama või oma kasuks tõlgendama `käänab ja `väänab `neie sõnudega, ei `räägi `õete Lüg; `käänäs juttu `toise `kaula Vai; käänab ja väänab peale oma jutuga Tor; kahe otsaga jutt on puha vale, seda saab käänta, kud́as tahad Saa; keanab ja veanab oma sõnu Trm; jutt on teeśepidi käänetud KJn; käänäb jutu tõise asja `pääle Trv; ta esi kõnel, nüid om miu `pääle `käänden; käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mis ta kõneless Krk; mes sa käänäd sõnast `ümbre Puh; temä ei kõnele toda mes `õige om, temä käänäp üsna `tõiste `tolle asja Nõo; ta om sääräne lobi`suuga inemine, ta käänd ega sõna `ümbre tõisildõ, mia sa `ütlät Har; timä kääńd är ki tõisildõ jutu Se || nime või nimetust muutma riśsipäev kiäneti ärä pühäbäss Kod; seo külä kutsutõss Kakulaanõ, poisi˽`käändi˽kül Patuküläss San; nimä kääni tõõsõ nimegi, kogoni jo `tõisdõ Se || tõde jalule seadma ma kääni `õigut hindä poolõ kah, es lasõʔ `hindä pettäʔ Se
8. fig (intensiivsest tegevusest) a. suurt tükki lõikama `Leiba murrab - - käänab suure käntsu `väĺla Hää; küll om nüid `käändän omale `kriikame Hel; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn b. lööma ku ma selle `vemla võta [ja] mõne tulise käänä Hää; si̬i̬ kes vällast `sisse tulli, `kääńdse piidsage pähä selle Muhumaa mihele Hel; [nui] nööriga [koodi] varrõ küĺlen, et sai `liiku, kui ta tolle plaksu `käändse Kam c. ohtralt sööma see käänab keik `kinni Khk; Terve liua täüe magust sööki käänsiv kinni Hls; kül käänäv `sissi, nõnda‿t üle seĺlä täis Krk; Küll käänäb endäle sisse, nüid om nigu lehm lataka maoga Nõo; [ta] Kääńd süĺti ku vändäga `sisse Rõu d. rasket kandamit tõstma kui `rohkem peret, laud kiäneti kõhe `väĺjä Kod; sel om ää kidam `seĺgä käänet Krk; käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran; timä oĺl üt́s katõssa ütessä `puuta mi̬i̬ss rassõ, timä käänime `mitmõ mehega `laiva Võn
Vrd käändümä

lahja|liha tailiha Taluliha ja lahjaliha, kudas `ki̬i̬gi tahab Hää; Ääd lahjaliha, saab `kotletti tetä Trv; mia `lahja liha ei taha; `lambal om lahi liha; lahi liha om ää küll, aga miul ei ole `ambit, mia taha vägevät Nõo; timahalt tappi tsia `aiksõst maha, sai lahja liha Har; ma˽taha `laiha lihha ja praadituisi `kartoĺt Plv; väkev liha joht `mi̬i̬ĺdö‿i mullõ nii ko laih liha Se Vrd laheliha, lai2

laskma `laskma eP(`lasma S L K) eL(-me M), `laskema R(-ie Lüg) Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi Lä K, lasta Sa Muh Pä TaPõ VlPõ M, `lassa R(`laskeda Kuu Jõh) JõeK ViK Iis, `laska Vll Pöi Muh L HaLä I, `laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T, `laskõʔ V(-aʔ VId); pr (ma) lasen R(`lasken Jõe) K Iis, lase(n) S L, las|e M T, -õ V, lahe(n) SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(n) R S Noa Kul KPõ I V(laži Lei), `laskin Vai, `laski(n) (-śk-) Jäm Ans Muh Phl spor Ha, JMd Ann Kod(laśkin) Hel, `laskesin Jõe VNg, `laskesi Khk Mus, `laskse Ote Rõn San V/-õ/, `lasksi(n) (-śk-) u, spor SaLä, Muh Phl Lä spor K, Puh TMr, lassi(n) (-śs-) spor S, Aud Trm MMg Äks T VLä, `lassi(n) (-śs-) SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä, `laśse M Ote, lahi(n) Jäm I
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab [otse] `oidamma Jõe; kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu; `lammas ei lase `oinast ligi Lüg; `lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda; emä ei lase `poiga `liuguma Vai; ta lahi mehed `lountsele Jäm; lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk; tuli vööras inimene, kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus; `laske aga mind tuppa; odral taris `laska vel `küpsa Muh; ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda; küll ta kippus kodu, aga ma pole mette `lassend Käi; lase ma tulen koa Mar; kisse `mindki prii `laśkis `olla - - mutku `aeti `väĺla koa Mär; Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs; piim on juba apukas, ei lase änam `keeta; või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris; `oota vähe, ma lasen kohe `veśki `käima Nis; ma ei lasegi sind `sisse `ühti, koputa kui tahad Juu; lasi ennast `paĺlaks teha; oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd; vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür; lasi loomad paha `peale Koe; `uastate puolest võiks jo viel tüöd teha, aga tervis ei lase VMr; lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad; `sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg; lind laheb õege ligi, ei `pelgä; `laśkid majad ärä lagunetä Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg; pruudi vend oli siis kui suur `lontrus, et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi; ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai; temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn; ku [lina]luu `valla ei anna, sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; üits leśknaene, vana igävene lähmäk, laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku; no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh; elä esi ja lase tõesel ka elädä; Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta; `rahva sehen on kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä; mul valutava käe nii `kangede, et `ü̬ü̬se ei lase magada; ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega, ta saab aru kõigest Nõo; nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote; ärä `lasku ärä `puske Kam; no `lasknu ärä lõppõ, `viska [korjus] `mõtsa Rõn; mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ, lasõt eläje `viĺlä; ei ma tu̬u̬d usu, et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har; `Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ, sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna; mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, mi‿sa˽pussudõʔ Rõu; är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas; mis sa vahit, lasõʔ `sõita inne Räp; laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut || ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära, malts `lämmatab kõik IisR; Meil nägu `väikse kuha‿bäl, `tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää; imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ, et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas; maa piat joonõh pidämä, tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se; lahti ~ priiks laskma vabastama – R eP 1. valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj; oppetaja oli isegi tüür - - kaks tükki oli `välläs, nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg; mene lase `luomad `lahti Lüg; Lase `kruuvid `rohkem `lahti; Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR; kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai; lahed püust `lahti, viib kohe ää, `seoke vali tuul Khk; siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll; `Laiskus, `laiskus, lase mind `lahti Pöi; vangid `lastasse `lahti; mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar; ma palusin teda, et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär; omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; `laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg; `lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann; lase silmad `lahti Iis; lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä; minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod || lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh; liimist `lahti `laskand Khk 2. ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg; Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR; ta lubas sulase `lahti lasta Jäm; ta oli ju teenistusest `lahti `lastud, pole ise ää tulnd mette Vll; oli sii `valdas esimees, aga siis `laśti `lahti Juu; nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal; ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo || fig viin laseb `lahti ammetist Kul; valla(le) ~ vallalõ laskma vabastama – eL 1. lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla, kari piab `mõtsa mineme Hel; te võede akan `valla `laske Ran; ilusile lastass kõik usse `valla, inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla; kas teil aru om ka pään, te toode sivvu kodu, lasete siin `valla Nõo; küll om kuri ilm, `siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam; kui lämmi olli, siss `laśseme otspaea vallale Ote; ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv; lasõ˽hopõn vallalõ kablast; lasõ siĺmä˽vallalõ, siss kae, külh siss `näede; mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ: marupini tulõ; ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas; `kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut || `maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo; tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2. ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla; alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo; om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har; koirastiku peräst `laśti vallalõ, `laśti amõtist vallalõ Se; meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kae, et sa meelest ärä ei lase Hel; `mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se; silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska, näd tegevad pahandust Mar; küll ta oid tat küll, ei saa silmist är lasta minna Krk || fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se
2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe; `laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure; mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai; Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa; `möisnik lasi talumajad ehitada Pha; ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh; ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig; isi tegid [puunõud], seda põln, et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas, põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs; Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn; nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida; puukänd, need lassetse ära `koorida Aud; `laśkis `vankre ää parandada Juu; tal oli ärmoo·nik, Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür; `koolis `laśti kirja`õigust kirjutada; mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; edemält ei õld sedä `mu̬u̬du, et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod; isa `laśkis `turba sara tiha Äks; `riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn; `laśse oma mära ärä rammata Trv; mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil, lassi pudrujahu tetä Puh; esä laśk `künjä kodu `kutsu; enämb ei `lastana `latsi tulla, `lastana `porti tetä; si̬i̬p om otsan, vaśt mõni lähäb `Elvä, siss saab `laske `tuuvva; tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo; vaea `säĺgä `laske `litsu Kam; ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt, siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl; ta laśk riihe kummass küttäʔ Har; ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas || saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle, selle et miʔ jumalõ maha `salga Har; surmatõbi tulõ mano, jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj; midä sa tied sääl, lased `lapse kisendädä Lüg; `tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä; `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; ma lahe mihed need palgid ära vädada; isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm; `laskvad `teisi ka elada Krj; Abu tagune nönda `aige, ma lasi poisi omiku rudida Pöi; äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi; ma lasen poisi `seia `tulla LNg; ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar; esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär; Sääsed ei lase `loomi `süia Han; lassi mind kapetad teha Aud; lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; lasin `tislari teha uued kapid Amb; lase laps magada Ann; `lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr; pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai; sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil; jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk; lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta; mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo; ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn; Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn; sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas; las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge; isa üttel, et las `saate inimiseks, küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu; laa `õlla `pääle Lüg; las tämä `tullo `süömä; laa lugevad Vai; söötloom, las lihuda veel Khk; Las sadada, saab magada Kaa; las ta `olla Rei; teeme iad suured vihud, et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos; lähän `vaatama, las ta `ütles, et ära tule Amb; las ma suan korra jalad `alla JMd; löö põlvega `persse, las näru lähäb Pee; mets läind põlema, aga no las kärssada, kellel `kahju Kad; laa `olla IisK; Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm; lahe obene sü̬ü̬b Pal; lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil; mis käperdat kassipojast, lase olla Trv; ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni, las ta imede käppä; lah mu är kõnelte Krk; Las sadade, saa magade Hel; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; lah ma kõnele nüid, kudass tu lugu `olli Puh; lah na vahiva; las ma esi paenuta `endä üless; mi̬i̬s makap, las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo; las kari `mõtsa minna San; mis meil `tu̬u̬ga `aśja, mia mõts habisass, las tedä tuńt võttaʔ Har; las täl saladaʔ, terve˽külä ti̬i̬d Rõu; Las jumaĺ täil avitagõ Lei; käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai; `laske nüid kääd `käia, `kuiva `loogu mets täis Vll; `laske aga käed `keia, küll te siis jõuate Mar; kui `villu `kaarisime, siis ikke `ütlesime: laseme aga käed `köia Aud; tie `kärmemast, lase kääd `käia VJg; mine siis ja lahe kätel käedä Kod; lase käe uśte käiä Trv; las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; keige enam niidu `pihta, üks tulab, jälle `itleb: noh, lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida, teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä - - muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel; ku inemine `väega `tassa liigut́, sõ̭ss üteĺdi: lasõ˽kävväʔ Räp; et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg; `Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa; Sure see `paergus `öhti, sellel nii `kerge `kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg; Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh; `laskesivad `seilid `alle; lase `kardina ikkuna ette Vai; üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga; taet mine lahe sa `koorma maha, sool piip suus; lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja; söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk; sönniku maha `laskmise kook Kär; `ankrud `sisse `laskma Mus; ilakivi `pandi nööri `otsa, `lasti merese, `ankru asent `täitis Krj; kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti, kohe `pandi koer `alla Phl; rehi `lasti maha laug aaval Mar; `naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih; laev `lastase `ankruse Tõs; tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; lase `ankur maha; laev `lastaks vee peal Ris; tuond ühe elusa kana, last `plauhti tuppa maha Amb; lähen sõńnikud maha `laskma JMd; `siatsid - - [jalg]ratast, `laśsid sadulad maha Tür; argiga sai paŕs ää `lassa VMr; `surnu aud, kus `surnu `sisse `lastakse Kad; isä laśk elejid `alla, minä aen taress `väĺjä; Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod; pisuänd (tuulispask) lähäb - - ja `kraami viis üles ühes `endaga, `teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi; ja ees raua ots, se `ongi `värtna suu, kust `lõnga `alla lased Plt; nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk; kui aenad ärä `viidi - - `lasti [kuhja] katuss maha, `olli katuss maa pääl `pośte vahel; ku puri maha `laske, siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt; mes sä tost tassist niikavva tillitad käen, seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh; rõebe pańd jala mulle `taade, laśk miu maha nigu träńtst; ma lassi liha `korssnade kablaga, kaits `päivä olli sääl suedsun; lase keidsega mehitse[taru] maha; ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo; se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn; nakame atust maha `laskma Kam; parrõʔ `aeti alt ärʔ, sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv; `veśki sais, vesi om maha last Har; `paklet iks tongutat kässiga, sõ̭ss lasõt `alla Räp || kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa; ma lasin `vergud sise Jõe; siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu; esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg; `nuota `lassa avandost `sisse Vai; no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans; siiavörgud lastasse `ääre, kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk; Võrgud `lasti ajuse, `tehti aju`püüdu Pöi; teine teise päeva laseb `õngi Muh; võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi, teine `viskab kivisi Hää; lasiaugust laseme nooda `sisse Trm; `tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran; jäŕv om nii `rampiid täüś, et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu; ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta, `tõistõ `pańti kalaʔ Se || `aaśtaga neli, siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh; lasemo vene `randa Vai; lased paadi kivi `otsa `kinni; pöld oo vee all, vesi pεεlt ää lasta Khk; lasnd kibi `otsa laeva; kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta, kus inimene surnd oo toas Mar; siis `saigi suits tuppa `laska Mih; lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris; voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod; vanaste `laśti läbi lipu, pekseti KJn; lase kari kodu, ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel; suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran; laut om ärä nõiotu, et perenane lasep karu `lauta TMr; vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ; leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Harb. panema leba lasn oo, kellega `leiba `ahju lastasse Mih; ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs; pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod; ma akka `leibi `ahju `laskme Krk; alan(d)ikku ~ alandust ~ kangast ~ kinnitust ~ lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast, lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg; Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei; `lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele, `öötasse: ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu, kust kinnitust lastase Tõs; lüket lassasse, kui kangas oo eest ää kujutud Aud; kõrvaskaigas, sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür; lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe; lahe kangass üks aaguvahe; vaja `auku `laska, `pulka `laska Kod; ta `laskis pika lükkevahe Ksi; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; lase kangast; lase lüke ärä Trv; lase lüket `kangal Hls; ku pika alanduse lased, siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote; lasõ mul ta alanik `alla, sa olõt tanh lähembän Har; kui piḱä alandigu lasõdõʔ, tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas; peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru; säräne `tütrukese latak, aga lasep iluste peru takka Puh
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin, `sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg; lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole, ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg; mis tahad nii tugevad puud `saaja, need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans; `metsas on kärinad, `lastasse puid maha Khk; kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs; Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos; lase [puu] `alla tuule, siis ei lüe praod `sisse VMr; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; tänä me muud ei tee ku lahema puid maha, ommen luasima Kod; siss ku kuus maha lastass, siss saat sääld kuku Rõn; puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har; rüki põõḿeti `t́sirpõga, nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp
6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg; tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus; Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa; pisike auk `olli putkul all, kust pet́t `välja `lasti Muh; kui maapõhi sulaks lähäb, siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; naesed ei tohn enne `laska `taari Aud; nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK; lasin vasikale solksu JJn; kui `mahla `lastakse, siis `panda kasele tila `külge VJg; laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia, laheb tökati maha Ksi; `minti vaadist õlut `laskma Hel; orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran; ku taar `apnass läits, siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo; Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn; Ku˽t́sika tapõti, sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ, `siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv; õigõ suurõ sajaʔ, mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss, sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu || fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg; eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär; laseb siĺmist suhu Tõs; lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene, iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän; kolmekuninga `õsta `laśti `õnne, tinass ehk rasva küünäl Kod; siss `laśti `õnne, `laśti kõige enne ussaea `õnne TMr; läbi (~ sisse) laskma 1. lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe, laseb läbi Lüg; `klejontka ei lase `märgä läbi Vai; kore maa, laseb vee ruttu läbi Khk; `paargu katus akab vett läbi `laskema Mus; paat́ `pihkab, laseb vett läbi Mar; pańg laseb vett läbi Tõs; alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu; keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür; laseb tuult läbi niigu sara Koe; `suapad lahevad vede läbi Kod; kuju ja sore, ilma põhjate maa, läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud, `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga, nu̬u̬ es lase vett läbi; `turbakuur om õre, serände mes tuule läbi laseb Ran; maea olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi Nõo; `pistü puist tettü pinu, ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har; katuss lask läbi Plv || fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2. fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub, `kange raha läbi `laskemaie Lüg; poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär; lasi kõik teese raha läbi, `raiskas raha ää Tõs; se mies laseb läbi oma raha Ris; laheb raha paĺju läbi, ei oia Kod; kolmass põĺv lask läbi, ei ole `oidu `kunnigil Krk; mõni naene om, ei pia midägi `kinni, lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo; tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ, tu lask tuulõ alt joosta Har || fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka, kis pailu sü̬ü̬b, pailu läbi laseb Hää; läbi `laskje lu̬u̬m Krk; opeń om lõdu, lask läbi, süü, aga õks kõhn Urv; sa‿lt lävi`laskja, sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut | liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema, siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg; kui `ambad valutavad, siis `lastasse körva tagand soond Khk; Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna, soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi; kui veri sańt oo, siis lastasse soont Muh; kui inimese pea sees oo `kange valo, siis `lastasse jala sees `aadrid; kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund, siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar; ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var; `aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää; käisin `laśsin omale `oadert, ammas valutas; `vuatrit `laskma Juu; `uadrid lahevad mehed, `peidlä piält laśk piä [valu] verd; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; verd `lasti `aadre ravvage; obesel ka `aadert `lasti, ku obene `jalgest kõva olli Krk; `aadre verd lastass, kost sa tahat `laske Nõo; minu emä laśk alati `endäl verd `laske, ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn; vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har; `tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu || fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule, siss nakap `kanma Ran; kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka, `kutsuti kuppu `laskema Vai; kupumoorid lassid kuppu Muh; `vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja, se on kupo `laskmene Käi; kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig; kuppu `lasti `saunas Tõs; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten, veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna, läits säĺlä valu ärä; kuppu `lasti vanakuu vahepäeval, et siss om pehme aig Nõo; Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg; poiss laseb pisist `virtsu Khk; kut `ritsist `laske vastu puud Vll; laseb virtsuga vett Tõs; `võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad; lapsed - - lahevad vett virsaga Kod; virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst; `viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha, kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk; Küll oo ikka vihm, laseb otse kaela kaudu maha Kaa; `Sõukest sadu pole pärast änam olnd, et otse lasi `alla Pöi; `vihma jooseb, jusku ua `vardast laseb `alla Mär; siis lääb sulale, ku `laia lot́ti laheb Kod || `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh; pakuti `viina - - ei võta, aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt; mea pisti latsel nisa `lõuge vahel, lase nüid `lonksu ruttu Krk; lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har; joodik jõi eederit, laśk üle pudõlikaala Rõu; kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad, siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR; raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Tõs; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere, täl põle änam kedagist Mar; nüid on kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu; laheb kehäss läbi kõik, ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh; vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar; `võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih; odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK; ema `keetis `köŕti, ajas vee `ki̬i̬ma, `laśsis jahu `sisse Pal; kolmandiku `siśsi pannit `üśke, pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk; kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske, si̬i̬ om neile kinnitus Hel; ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu, siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn; Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv; terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu, siss lastass säält kivi vahele Har; Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu
7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud, lased lelo `ühte `puhku, emä `ütleb `lapsele Lüg; kui ta pahaseks sai, siis `laskas kisa `lahti Khk; Oli üks lõbus inimene, tegi tööd ja lasi `laulu Pöi; siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh; `sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi, liiri liiri liiri liir laseb Var; kaśs laseb `nurru Hag; `laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu; ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür; lase oma `laulu kuulda Trm; laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud; kukk laalab ja laheb `torri, siis tuleb vihima Kod; kaśs laheb `nurru Lai; tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv; siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls; mis sa iket, lase `laulu ku larap; soolikse laseve `korri kõtun; vanapagan kõńd, ku kukk lask `kõrri; enne `laulmist tedre laseve `kõhvi; latsel perse like, nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk; obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh; siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo; mis sa `ahka lased (luiskad) Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv; Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe, vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu || rääkima, kõnelema ise on peris `randlane, aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu; sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai; Äi see mees vaada papri pεεlt üht, muud kut laseb kut raamatust Kaa; laseb aga edasi `ühte lugu, ei sua lõppu enese jutule Hag; ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi, mutku‿ks padin Sim; litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai; lätläne - - lasep nigu lidisep Puh; `laśse kuda sõna `suvve tulli Ote; vannuss, lask `taurma·ńne Har; ta om ala`heitlik, ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp | Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg; Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga, kui `seĺtsis koeo tulevad Juu; mea lätsi küürän ka `mõtli, et kessi nüd vile lasep Pst; mehed lassiva viĺet, `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran; hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli; lase lugu `lahti Tõs; laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod; lase mõni lugu Hel; siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo; Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv || üt́s kõrv lask `piĺli Vas
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja, ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg; Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg; `nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai; `väiksed aĺlid rähnud, laseb nokaga nii tiheli: korr Khk; kärsaga nad (sead) `tönguvad, `laskvad kevade karet Jaa; Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl; `võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem, sis `lastasse laiemas; kui pikäd eenäd, siis o eä `mõhka laska Vig; lase kuhi `mõntsa Lih; `laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud; kui seelikul `õmlused laiad on, siis soab laiemaks `lasta Juu; lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn; kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad; kangast ei saa muidu lõpetata, piab lõpele `laskma Sim; `enne vaaliti `saiu lavva pial, lassasse `ümber jahudega Iis; Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm; kui `koorem vaĺmiss, `laśti köiega `kińni Trm; meil oli vägev obene, kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks; kui `paĺka vedetasse, `lastasse vanger poolest, pannasse pikk puu vahele Lai; lased lõngale lipsu `piale, et keerd `sisse lähäb, siis lased kuke`seĺga Plt; mea tat es seebitse, vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk; ma pisti undruku katsipäie üless, siss `lassi tallitemist Hel; mõni es täi liha suud́sutada, laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo; edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless, siss - - nakati maku `laskma Kam; õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote; Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu; kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ; naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har; lina `kakmine oĺl `väega hää, mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv; ku `paĺke `veetäss, sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp; naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei || fig teised lapsed õpivad `äśti, Ieva laseb nii üle ääre VMr; üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut; kokku laskma 1. (masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu; ma lase kokku masinege, tule mis ta tule Krk; küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2. (lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit, `lastase köit kogu Khk; eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra, aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär; aena tuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran; keerusõ `lasti kokku, sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3. kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse, `öötasse: akka tätta vahest kokku `laskma Mar; nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4. (kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - - vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi, augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK; kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks; iga rattal on viis `peida, `pulkadega kokku `lastud Lai || kinni panema lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha, `lasksi varraste pεεlt maha Jäm; `Pitkust [kindal] küll, ma lase `pöila augu moha Pöi; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma Kam; No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ, mis maha lasi, noist võt́i läbi Urv 2. katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `laskesitte `vergud maha keik Jõe; Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää; `nuaga lü̬ü̬b `sisse, laheb mao maha Kod; äŕg lei obesel mao `sissi, olli mao maha `lasken Krk; ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har || fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3. maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär; tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha, pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on, lased nii et sihu ja sähu Rei; `rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih; lase sahaga paar `korda läbi Tõs; `nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud; lähän lasen vedruga põllu läbi Sim; siis võisid täitsa adraga `laske, nii et sõńnik tuli viĺja juure `juure Trm; söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt; tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le, kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass toĺu, loĺu, nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; karassin voki ette ja lassin jälle Ran; nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh; tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo; lassiva nellä vokiga `keträmist Kam; tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San; Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ; Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ, sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõuc. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu; Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh; lapsed `laskvad uper`kuuti Kse; lapsed lasevad uńdiratast Juu; sai kuker`paĺli `lasta, siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb; kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda, ku kägo pet́t ärä Kod; jää laseb seliti maha inimese peris Hls; `poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har; kivvega `laskma Plv; latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut || vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan; voḱi keeri `pańti pulga `perrä, siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu
9. a. jahvatama käis Savalas `veskil, `mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans; ännavili on köige sandem, see `lastase `loomadele Khk; Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi; taris `menna jahu `laskma, jahud otsa korral; kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh; lähme jahoma, laseme läbi kibide need taari `audid Mar; laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs; kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless, ega noid jahuss es lasta TMr; perremi̬i̬ss lät́s `veśkile, `pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu; tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema, siis saab tuuligud lasta Khk; Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi || masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla, masin muku jõrgub, ei peksä tühjäss Kod; sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks; ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl; kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har; ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela, lesemed `ulkast `vällä Jõh; `toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai; nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür; see rape mis rabati, sel õlid peeniksed aganad ulgas, tuli tihi sarjast läbi `laske Trm; ku tahets peenikest söögijahu, siis lastass jahu üle sõgla Krk; `oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran; peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla, siss sai puhass Nõo; üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp || kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran; Ku ärʔ oĺl solanuʔ, sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla, sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv; `pańti kõopuu tuhk anomahe, tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu; `kiisla kohetuss ar˽`hapnass, siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas; `nüśkol oĺl piip, `pante hõrrõ närdsokanõ `otsa, `laste piim läbü, läbü `paklidi ka `laste Se
10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai; `puurisi o `mütme `suurusega, missega `oukusi saab `lastud Ans; `peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi; puuriga `lastse auk `puusse Mar; viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig; puuriga lasevad `auka Tor; oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu; `vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann; puuriga lassasse `auku Iis; `käämrega auk `sisse `lastud Äks; lase oherdiga `auku Trv; ku peenikest `auku vaea om tetä, siis piap piigertige `laskme Krk; vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran; `süäme manu ei lasta `mulku, puul om jo süä sehen Nõo; `kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags, `lastags lauags, on pakk Käi; `laudasi sörvadagse, `saega lastagse pinnad maha Phl; lased `kriipsu `mööda Mär; Siss `laśti `saega `kahvadi, `kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm; tu̬u̬ om teritämine, kui pöörä pääl lastass, laseva vikati `ambit; `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed, ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe; Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu; lase `tantsu `ninda et; `tritsudega lase jää pääl, `suksedega lume pääl VNg; kui [hobu] `traavi `sõidab, siis tämä ei üppa enamb `ühti, sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh; takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad, laseb kut post obu Kaa; Sügise kõik kohad lainetasid, lase sina kaks va pätti `jalgas; Lase kut va `ratsa obu, `aega mitte pirekest Pöi; laseb aga `peale laba`jalga; `vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh; Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm; `mustlased - - äi `viitsind tööd teha, lasid ühest kohast `teisi Rei; ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa; obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala, na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar; lähme laseme üks `polka; laseb naa et tuli rummus Mär; üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig; lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse; laps `roomab tölläkil, neĺjäkäpäkil, mõni laseb jalg `perse all, lohenal Var; tä tee kedägi, laseb `piäle `rinki ratast Tõs; lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud; astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor; siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; lasevad `tritsudega `liugu Hag; ta ei seesa paegal kusagil, laseb aga öhöst kohast `teise; teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast, see oli `pahmamene; mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu; lapsed lasid `kuuti, `möllasivad JJn; lasime `paĺla jalu, see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe; laseb otse üle väila silmalt VJg; lasi kõvast `sõita Trm; kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla; linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod; ega nüid obusid paĺlu ole, lasevad ratastega Plt; piima peal uśsid lasevad, pead `püśti Pil; obene laśk siast parast `sörki Trv; laseve `raavelt (traavi) Hls; oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast; lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk; ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel; rehe all lassime `tantsu; mõni laseb kõik ilma läbi Ran; lase `õkva nöörild Peedu pääle; lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga; ku `viĺlä sõkutedi, siss obese lätsivä ratass`kaari, lassiva `ümbre `endä, nigu vili kõsisi; kui mea tulli, siss - - lassiva minekit Nõo; üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; pühade aig `äĺseme kiigu pääl, siss `laśseme ku unnas; ma taha `liugu `laske Ote; Kül˽tä‿m virk, lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv; jala omma˽`terhveʔ, lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ, `laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har; `lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv; naańõ lask ku vars, pää säläh, a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas; Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt; tuulõga lask `puŕjoga; Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp; hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut; jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama, ma lasin `varvast Jõh; Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai, kui kõik `otsas oli, lasi `jalga Pöi; lase aga `jalga, siis sa jõvad Muh; Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei; lasi `jalga, `joosis minemä Tõs; `laśkis `jalga, pani minema Sim; laśk `jalga, enäm ei `näitä nägu Kod; laseme aga `jalga, ei massa seistä kedägi Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo; `pesmise kõrd oĺl mul pia käen, mina lasi `jalga; sääl minnu tõrõldi, siss ma lasi varvast Har; Lasõʔ aga varvast, mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu; teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm; `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär; Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei tii, munõss tõistõ `pessä, lask tõisõ taga pääl `liugu Vas; Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai; Nõnda kui [kull] kanasega lasi, nõnda `ehmed keertsid koa; üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd, lasnd ikke üles ning `alla Pöi; vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh; sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega, kui inimese `piale laseb, veri `lindab Lih; kiilid, suured pikad sabad taga, nagu `parves `lasvad, `lindavad Aud; kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu; metsaned lasivad einamalle maha JõeK; üö luhakad, käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad; pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal; kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa Ran; ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh, siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas; kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har; sülleḿ `laśke `kahha Plv
Vrd laskama
12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh; `laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk; Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj; Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi; lase köis `lõõgamale; obu laseb pea `norgu ühna Muh; kui pea `viltu `laskis, siis kukkus müts maha Mih; võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn; lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala, kui lõpetan kudumiss Kod; vokk laheb nöörid `kaela, pane pilbas piapaku `alla Pal; `laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt; obesel piap iki ohja sikku `oidme, ei tohi `lonti lasta Krk; hopõń om `täämbä nii nuran, pää ribahusi last, taa õks `haigõ vahest om; iilä oĺl `kangõ külm, `täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har; `loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas; kõrva `lasknu jo `lonte; põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se || vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har; kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks, lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh; juba akkab `kanda `laskma, juba akkab vasikas tulema - - lehm lähäb paksuks sält takka Mar; lehm laseb udart, kui `lüpsma akkab tulema Kse; kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris; lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr; vana lehem laheb udarad, õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme, udart `laskme, ta tulep kodu jo Krk; enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma, kui ta joba nisa `laskma akaśs, siss akati talle iki jahu `andma Hel; pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har; taivass laśk `pilve; ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu; ilm sääd sadama, lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas; silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud, `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh; Ma lase korra silma `looja Pöi; `viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls; lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran; leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; laseb `leiba `luuse Tõs; lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran; `pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote; ma ei˽makaʔ, ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda, siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu, et kukk `pääseb `selgä Lüg; `päivä `lasko `alle, `lähtö `luoja Vai; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; `öhta kaste laseb `pεεle; oled sa väsind, lased millegi `naale, `ingad Khk; Veri lasi palge (näojume taastus) Emm; `ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi; elu mured `laskid münu `pεεle Phl; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma; laseb käsi põnsaksile Mär; `põntsa `laskma (pikutama) Kse; `laśsid `senna kükakile Vän; ma lasin küll otseti, aga ega sis `rasked und ei oln Ris; `laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu; sülita enne kolm `korda maha kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; ma lahen ennäss põĺvili; lahema `maoli `natke `aega, siis lähmä tüäle; kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod; `laśsis roho `peale siruli Pil; mia lassi külliti maha Krk; lassid maha nellä käpä `pääle; kui `kartuli võtad, siss oled iki `urvi, kui põĺvikeli ei taha `laske Ran; Maailma `kõrge läve, laits laśk kõtuli `pääle, läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn; lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ, nakkass `pallõma Kan; mul tüküss uni `väega `pääle, ma pia maha `laskma Krl; must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ, ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss; saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu, ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu; ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku, sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv; Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp; lasõt kõtuldõ `maahha Se
13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema, kui puhk tuli, et ta `paati ärä ei `kummund Kuu; sepp tieb pajas tüöd, kui raud lähäb kõvast, laseb tules tagasi Lüg; Lase nöörist natuse tagasi Jäm; see nuga oo paĺlo kõba, `tarbis tagasi `laska Mar; Lasõ `ankru ketti viel `järge, muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn; kui tahetakse `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK; ku ta (kirves) `liiga kõva, siss piat tagasi `laskme Krk; `langa lastas tagasi, ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend, siis panime jahu `juure Kuu; `leivä `taigina `lasko `alle, kui leib on segatu Vai; vana isa jalad ka paisetand, `pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk; laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle, pole neil `rohto ega medaged olnd Käi; paistedus laseb maha; Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli, siis sai `lesta Rei; jää oo `alla lasnd Mar; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn; leib laseb `alla, siis võiks `sõtkuda Ann; siis on leib paras, kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk; `paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv || hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk; kole tüir, ei lase `alla, tingib `kangeste Jür
14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai; Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi; lasen vastu `kõrvu `sulle Kul; üks `ränkä kuri inime, tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig; lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm; kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu; läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri, last teise luama läbi VJg; `lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken, siss sai loom `otsa Pst; loomal ütelts, `lendäje lask läbi; lehmäl `lasken massast läbi Krk; nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh; laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod; ma lase `nipsi sul nina pääl Krk; ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb, ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har
15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg; puud `laskvad `raagu Khk; loom laseb kevade `karva; kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh; sügise, siis akab puu `lehti maha `lasma Käi; lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha, siis o parass `kiskuda; ku kuusk laseb okast, siis kuu aea perast tali lähäb Vig; kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih; õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn; kana, ani, pardsi, kiḱk laseve `suĺgi maha Hel; `paklanõ rõivas lask putsu, villane rõivas aja `villa Har; lapsi ~ poega ~ sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema; sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg; mesilased `akvad `peret `laskma Khk; mesilased lasevad peret Trm; siss ku mehiläne `poiga laśk, siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse; mehiläne nakap peret `laskma Nõo; ku˽mihidse˽`poiga `laskõva, siss neid `sautadass Har; minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp; meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle, ne‿p lase maha mette Khk; õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh; lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga; taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja; ku˽naanõ `poiga laśk, siss `ańti taad ti̬i̬d Har
16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai; koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab, ähvardab sarvedega teist, isi läbi nina `nuuskab, laseb `õhku Hää; kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi; `ämlek laseb `siidi, on nihukesed siidi nöörid taga Juu; kui `surnud majan one, siis `lastse kadaga`suitsu Kod; mõni pada laseb sinet, `suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo; pada laśk `tossu San; raudikõsõʔ haina sisen, `laskvaʔ kipõd, nakass iho `õ̭hkama Kan; petäi lask paĺlo `vaiku Rõu; mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu, sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp; hobõssal jo lask `nõlga Lut; marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi; lutsu kudu, ku `marja lasep Trv; esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi, tegi `alba `aisu Jõe; süöb ja laseb `persest `vällä kõhe; mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie, ei pia `perset `kinni Lüg; Kis on sii jälle perset lasnd, keik kohad santi aisu täis Emm; laps laseb `tuśsi, vana inimene laseb sala sitta Mär; lapse `kohta ikke nagu `öetasse, kuule poiss, sa oled `puksu `lasnud PJg; laseb `kanda, mõeub pähe = peeretamine Hää; kas sul äbi ei ole, võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa; laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris; sala laseb `vingu Kei; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; parem lase üks pauk `pieru, kui nisukest juttu aad Sim; kuule poiss, sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi; lait́s lasep `piuksu; sosin sitta `lasken, paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls; sa olet sitta `lasken, irmust `aisu tule; lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk; lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran; tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo; ku `ku̬u̬tõga pessät, siss ei tohi `pussu `laskõ; ku peeretät, siss peeretät, ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg; läks `oue vett `laskma Ans; kõht `lahti, laseb nagu kure jook Kse; ma lähen lasen vee maha Kei; lammas laseb kust Juu; oinas `laśkis kotta suure oidu JJn; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr; laheb nõnna et vikerkaar taga, kui kõht `lahti Lai; tüdrukud `öeldi `praoga, et laseb praost, poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis, tagant laseb `välla Vil; mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla, no sis võib `pöksi kah `laske; üits julk maha `lastu Ran; vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh; al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh; see laseb ikka ala, see on sihand viga Ans; laps on omale `piśsi `alla last Juu; täna `öösse `jälle last `alla Lai
17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu; pani `püssi pale ja `laski VNg; kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai; püśs oo tühi, ma `laskesi tühjaks; see oli jäle tappamine, merest `lasti suuretükkidest; poisid `lasvad noolega `märki Khk; Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa; kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh; Lasi naa‿t roud punane Emm; mina ei mõesta püssiga `laska Kir; `laskis kogemata püssi `lahti Kse; püssiga ikke `märki lastase Tõs; Püss lüeb `laskõs tahakohõ; Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn; `riivlega `lastse `luikesi Saa; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu; siĺm viel seletaks `lasta, aga jalad ei käi; pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK; oli last põdru Tür; lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad; vibu püśsigä lahevad, `tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä; mina lahen ike `märki, sinä ei lahe tarele kua `külge Kod; ei saand lasta kah, püśs tühe SJn; lase püśs `valla Hls; `soldani laseva `püssi; lääme nu̬u̬lt `laskma Puh; tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss; minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi; küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä, kos soe purelnuva; poiss kärdsutap `püśsi Nõo; me `laśsime `põtra, es lähä `külge Kam; `suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last; no pandass laud üless, `piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har; esä läbi luh́t`aknõ laśk, ni taṕp `hauka arʔ Vas; `nuuti `laskma (vibu laskma) Se || käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj; `mölder, see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema, mud́u käesid kukke `laskmas, käesid varastamas Juu; sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp; mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu; nagu lastud vares teine Rid; Nagu `lastud vares sorakil Han; `Lastud vares kardab ju `varjugi Hää; käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr; maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha, aga neid ei `süia Lüg; `laskes `püssügä karu maha Vai; akkasid `püssi `laskma, lasi ennast ise maha Krj; poiss `laskis kure maha Muh; tä oli `eese maha lasnd Mar; selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih; `põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud; `laśkis jänekse maha Jür; sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn; varas `laśti püśsiga maha JMd; sie oli ennast maha last VMr; laśk mehe eenämite `piäle maha Kod; `jõulu `lauba `öössi `laśti maha, see`samma mees Plt; seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk; sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha; ärä mine, na viivä ja laseva su maha Nõo; ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har; timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu; laš́k `maalõ Lei; rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti, pärast `lasti raba `püssi Ans; kes seal raba `püssi `laskis Muh; raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd, si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod; ma lasen sind raba püśsigä KJn; lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai; mis paugud ne köevad, seal lastasse vist kive Muh; `enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu; nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr; na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk || Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm; küĺm om vällän nüid, `pauku lask katuss Krk; mul lei iks kõrva seen, `tiksi laśk Krl; väläh um `väega külm, `tiksi lask Plv; `kullõ `pauku lask, külm tulõ; ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask, sõ̭ss um külmä vana väläh Vas; kõva ḱulm, lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se
18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed, a laseb `ringi `teistega IisR; `Ingel lasi `poistega `ömber Rei; Nii kaua `laskis kender`lenti, kui omal laps oli kää Han; Kes oma naise juurest teistega laseb, si̬i̬ on ooratäkk Hää; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; `põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb, piab ike tagajärg koa olema Kad; ta laseb poistega `ringi VJg; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia `arvu lahevad; tüd́rik selle poosiga laheb `servä; akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod; mis ta (poiss) muidu käib sial, käib `sihku `laskmas Lai; see [tüdruk] on üks suur `laśkja, laseb kõigiga; alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja; laseb `lit́si, käib `ooramas; mõni mehe naine ka laseb ringi, kuradi oor Plt; tüdruk lasep poistega; ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk; Lask egaütega ümbre, kes õ̭nne esäne Räp; tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik, siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas; lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu; Ei `viitsi tüöd tehä, `laapis `õtsida ja `lainas, lasi `lainu; lähäb magama, laseb sia `nahka juo, laisk Lüg; Ella oo seike löbus laps, muud kut aga laseb lilla Kaa; teised pikkavad `koplis `niita, ta laseb `peale luuder`punti Muh; Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu; lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls; ta ei anna `vällä tühü tat, lask kodun `lirku; si̬i̬ ei viisi keäk tetä, paĺt luśu lask Krk || `lonksi `laskma (tukkuma) Räp
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha, vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu; nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud, lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod; teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal; temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage; mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk
Vrd lahetama, lasetama, laskuma

lirva lirva Mar Hää Saa Jür HJn VJg Sim Iis Trm Kod Ksi Plt KJn eL(`l- Har), `lirva Jõe VNg kergemeelne, edev, liiderlik naisterahvas `lirva on `niisuke `kergats, `naerab `kangesti Jõe; va tüdriku lirva Hää; vanad änam edevad ei ole, vanad ei ole lirvad Saa; lirva - - kis aina `ambad laiali naerab Jür; lirva käib poistega läbi VJg; nisukess lirvat küll `keski ei taha Kod; si [on] vana lirva, kui meesterahvast näeb, võtaks kohe omale Ksi; lirva, kes `väege `ümmer lõkerts, `ambakse `it́si suhun, it́sits pääl oma `ambit Krk; oh tu̬u̬ üits lirva om - - mehkeldab poestega. `õige poiss seräst lirvat ei vahigi Ran; lirvasit ei tahaʔ `õige peremi̬i̬s `tü̬ü̬hu ka võtta Kan; üits lirva inemine, `kerge meelege San; muide pu̬u̬lt üt́s `lirva tuĺl, võt́t `poiskõsõ `perrä, ei˽tiiä˽kohe `veie. kas naid `lirvõid no puuduss om, naid om ega nulga pääl Har || lobamokk, kahekeelne `lirvale ei tohi saladust üttelda VNg; kuradi lirva - - nagu valutab, kui sua mette ää `riakida, üks litt-litt-litt Sim; vana igävene lirva, kes katõ keelega om Räp Vrd lirvak, lirvand, lirve

lõdistama lõdist|ama IisR Pöi Mär Hää Juu VJg Iis Trm Kod/-ss-/ Plt Puh Nõo, -amma Lüg, -eme San, -õmmõ Krl
1. lõgistama, plagistama lõdistas külmas tuas `ambaid VJg; `aige lõdistab `ambid Trm; rehepeksu maśsina suur sõul kua lõdissab ja peksäb Kod; `ambid lõdistadass küĺmaga Puh; ma lõdiste `ambit San; `amba lõdistõsõ üt́stõsõ `vasta Krl
2. lõdisema, värisema külm paneb lõdistamma Lüg; Kaua sa ing seal lage tuule käe lõdistad Pöi; mis sa lõdistad, pane omale `riideid `rohkem `seĺga Juu; paneb lõdistama külma pärast Plt Vrd lodistama
3. vastu rääkima tämä ei saĺli, ku `vassa lõdissatse Kod Vrd lödistama

lätsutama lätsutama JMd Kod Ksi Lai KJn Ran Rõn Lei, -eme Krk; lät́sütämä Ote/-ts-/ Plv Räp

1. nätsutama; matsutama mõni luu suun, närib ja lätsutab Kod; lätsuta aga iast, siis on parem mekk; siga ka lätsutab Lai; `ambit ei oole, lätsude palimidege iki, `paĺle palime suhun; lätsudet pääl sedä liha, sikke Krk; lehm järäb ja lätsutab Ran; mul `ambit ei ole, siss mugu lätsütä `sü̬ü̬ki suun Ote; Peni varast tare mant tsia massa, olli temä `väĺlä vedänu ja ärä lätsutanu Rõn; Mis sa lät́sütät kui ei süü Räp || põrsaid kutsuma – Krk Vrd lätsitämä

2. platsutama (vastu maad, vett) – JMd

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp

2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se

3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har

4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn

5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se

Vrd maalõ

6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har

7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe

8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn

mih mih Jäm Trm Trv Hls Krk, meh Jäm Kod Puh Nõo TMr mis Mih sa ütlid Jäm; meh näil õli masin ühen või Kod; kot́t läit́s `lõhki, mih ma nüid taha tetä Krk; lähme kuusikude `si̬i̬ni `ot́sma, meh me istume siin; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh nä kõneliva; mul ei ole jo `ambit, meh mä suurd enämb sü̬ü̬ Puh; `ütle, meh mä pia tegemä Nõo

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna (-ä) R(-mäie Lüg) Muh Hi Lä Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut

2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp

3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut

4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod

5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har

6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se

7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se

8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu

9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi

10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San

11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas

12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se

13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv

14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

mogima1 mogima Jäm Khk Pöi Trv Puh Nõo Kam Ote, -me Pst Hls Krk Hel toitu aegamisi (hambutuna) mäluma mogib `süia, kennel `ambud pole Jäm; muidu mogib paĺlaste idemetega, `ambad suust εε tulnd; laps mogib levatüki kallal Khk; `Õhta mogisi pirekse tuhlist ää, kala oli ka, pailu selle vana inimesel taris on Pöi; ei sü̬ü̬ kedagi, paĺlald mogib suhun Trv; miul ei ole `ambit, mogi igimedege; miul lää `aiga mogiden Krk; sa mogit ommugust õdaguni `sü̬ü̬mist Puh; mogi mokke vahel, süvvä ei saa Ote Vrd mugima, mögima

murdma `murd|ma, (ma) murra(n) eP(mo- Käi) eL/-me Hls Krk Hel/, `murran IisR Vai; `murda|ma, (ma) murra(n) hajusalt Sa, Trv Puh, `murran R(-maie Lüg); `murma, (ma) murra(n) Rap Kod Se Räp

1. a. (katki tehes) painutama, suruma, keerama Kui moni `vieras tuli, murs [talle] `leivä `otsast `ahjust igä tügü Kuu; vies olivad sis nad (linad) siis nii`kaua, kui sie luu läks `murdades `katki Hlj; karu käib `kaura `murdamas, kus `kaura `põllud on `ninda `metsa sies Lüg; `tuuli on `murdand puid Vai; sarabu sau on sihandune kollane, kivid on sihes, kaŋŋiga äi murra `lahti, lööd muidu `nät́stik Khk; Noorelt oli vana kaŋŋe pusklema. Nüid vanas ias üsna vaikne, külap murdis sarved maha piltl Pha; lähme täna `tuhli idesid `murdma Vll; Nii kaua ajad `peale öle pea, kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; kase `lehti `murti lammastele Muh; kerve varre murrad kati Rei; paemurrult `murtasse suured paetükid Mar; ega see töö `końti murra (ei ole raske) nalj Mär; Lemmergud tuul murrab `kergeste Han; Tormaga `murdis laeva maśti maha Khn; `murtsin jala ära Tor; üks `murtud õunap `kańdis mitu `aastad veel `õune Saa; `murtud (koolutatud) jalased HMd; mis nisuksed `murtud [kaelused], siis nied akati juo kraeks `üidma KuuK; [purjutajad] olivad kõik laua `ümber nagu `murtud odrapiad JJn; poiss oli laka otselt maha kukkund ja jala luu `kat́ki murd VMr; plekkvits pitk vedädä, murra kokko; ma mursin `natke ninä täl - - sae `nu̬u̬mi minu käess piltl Kod; temä (leib) `oĺli nõnda `kõlklene oĺli, murda `tuĺli - - nuga‿s `lõika tedä Vil; musta `amba `põrsal murrets ärä Hls; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; kaśs kai, et midägi ripendab täl taka, vaja `kinni võtta, küll kaśs muŕs ennäst Puh; murra pird `tukmiss, `läitä tuli palama Nõo; anna `antust, murra mujalt `tu̬u̬dust vns Võn; kolm `vihku `murti `arku ja köideti kokku, nii iks et kuhiligu ärä `katse, tu̬u̬ `olli kuhiligu pää Ote; Mina murra, sina murrat, eǵäüt́s murd `musta karaskit = maja uks Urv; minge `murtkõ nu̬u̬˽hau ossaʔ `kat́ski, siss saat paa ala pandaʔ Har; nu̬u̬ʔ muidugu `mütvä ja ähvärdäseʔ ussõ takahn, et mi˽piä `sisse `saama, mi˽murra ussõ `maaha Rõu; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ, a kuri sõ̭na jovva ai˽kuĺbi `vartki murdaʔ piltl Vas; oĺle murdanu adra kat́ške Lei b. räsama `saele `murtase teed, teine ammas ikka teisepidi Khk; sae `ambad `tahtvad murda, saag akkab `puuse `kinni, `ambad koos `liiga Tõs; Suä `ambad `tahtvad murda ning `viili, muedu enäm suätud ei sua Khn; sae `ammid murretasse ammas`puuga Kod

2. a. (jõuga) kuhugi tungima `Laine mend `suureks ja `murdand `aeva üle `parda kohinal `sisse Kuu; `sakslased `murdasivad ka `sisse, võttasivad säält laust `kaeru Hlj; siin on `ninda paks mets, et siit piad läbi `murdama kõhe Lüg; `vargad `murdavad `sisse, lammutavad lukid eest ää Khk; kevade on `raske küll jääst ja `lommidest läbi murda Mus; Aeg on see, et tali murrab `sisse piltl Pöi; rahvast oli paelu, `murdu koos, tuli kohe läbi murda, ei soan läbi mud́u Tõs; sõdaväed murravad läbi Kod; kige suurep `murdmine om sõss kirikun, ku `jordani vett andass Krk; läämi ja murrami üit́skõrd `kaemi, kuiss asi lää sääl Hel; ku ta (vesi) õige suur om, sis ta murrab küll `õkva läbi Nõo; naa˽`kärbläse˽rõibõʔ, ku akõnt vallalõ ti̬i̬t, siss `murdava˽`sisse Har; Rahvast oĺl `murdnu kõ̭iḱ kerik `hirmsahe täüś Rõu; ku ĺäät `põrśsilõ süvvä `viimä, sis `murdva ilma `veiga mano Se b. külge lööma mis sa nüid tüdrukut murrat Krk; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana. kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu

3. murdlema (lainetest) `laine `otsad akkavad valenema, `murdab juo `väikäst `viisi Kuu; eks meri `murra, ku `kanged `lained `käivad Lüg; `pohja`tuulega on `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; joomel murrab meri Jäm; täna oomigu kuivad `murtsid nönda mis paĺlas kärin oli Khk; liiva `joomade peal äi saa `söita, vesi murrab Pha; Meres on `sõuksed murru kohad, kus `lained `murdvad Pöi; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ettepoole, välimerel tagasipoole Rid; laine tuleb `kalda ja ruttu teine takka `otsa `jälle, meri murrab Var; meri murrab tänä, murd `laini paelu Tõs; vötab `randes nii `kangest `murdma, et `väĺla ei saa Ris; murd`lained ni̬i̬d mes murravad, lü̬ü̬b vett üle [paadi] servä kahelt pu̬u̬lt `kauhti `sisse Kod; `Peipsi lainõʔ om lühükene ja murd `väega Räp

4. tapma, surmama (hrl kiskjatest) Unt murs tänä `üösel `meie `mulligu maha Kuu; ku (karu) akkab `murdamaie, siis võttab käppide vahele Lüg; `kiskojad `luamad `murravad ja `süevad `toisi `luami Vai; ennest `meitel olid pardid, varest `murtsid pujad εε Jäm; ken nii kuri inimene on, seda uńt murrab kolm `korda Khk; see (koer) oli `kange `murdama, penni pεεlt vöttis kana ära Mus; Va kassi riu akkab `lindusi `murdma Pöi; mees vastan, et `koolja pidi mind ää `murdma Muh; unt vöi koer morrab talle ära Käi; oo üks `ermus `murdja loom Mar; undid olle obosid murnd, akand kõrist kinni Vig; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä Tõs; purikas on `murdaja kala Vän; unt oli puhan ja ohan: mul vel `paĺlu maad `menna, `Aapsalu oĺmi pial, sial vel lehm maha `murda nalj Ris; mõne vanem mat́tis kolm last pere `kohta, särla `murdis maha piltl HMd; käŕbid murravad kanu ja söövad `iiri Kos; suured kuĺlid, need murravad jäneseid ja vares ka murrab omast vekemaid JJn; [hundid] kõhe varsale kõrisse, mursivad maha mis kole Trm; libauńt - - käis `kuśkil salaja, `murdis, nõnna `rohkem kodu`käija `moodi Lai; tõhk on suur, si̬i̬ murrab kanu KJn; `mihklepäeväst pannass undi suu `kinni, ta‿i saa ääp `lambit murda Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanuva sääld puu sehest `väĺlä Ran; kõneldass, et tu̬u̬ peni, kes `uśsi murrap, tu̬u̬ `marru ei lännä Nõo; tostsaanikelt ku `tuhkru meil kana ärä mursiva, ma ei `piägi enämb kannu Võn; meil om paĺlu joosikõid, ni˽`suuri, et kaśs ka ei `julgu nuid maha murdaʔ Har; kos kaŕa˽käveʔ, sääl `oĺgi˽Soemurru saaŕ, sääl muŕd susi eläjiid Rõu; taud́s murd kõ̭iḱ maaha piltl Plv; sõ̭ss tuĺl susi suurõst mõtsast, laǵa käpp tuĺl laanõ alt, muŕs miʔ Musta mulla `pääle, Kiudo meil kesä `pääle rhvl Räp

5. piltl a. tagasi võtma või muutma, tühistama `tütrik `murdas `toutuse VNg; palusin jumala `kiele, aga ta oma südänd ei `murdand, ei alastand minu `pääle Lüg; Oma sõna ta‿i `murdand, teda ma usun IisR; [inimesed] olid kövad oma usu sihes, mis nad `töutand - - es murra iial katti seda Jäm; murrab sõna, ei pea lubadust Mär; murrab `tõutamese `jälle ära Hää; kohos murrab `ümber, `vaatab, et ei õle `siäduse järele testod Kod; tõstameńt piäs `murtama KJn; ku sa `ruudust murrad - - si̬i̬ om abielu `rikmine Pst; ma lubasi tälle `piimä viiä, ma‿s taha oma sõna murda Nõo b. alistama, allutama Kui sa `poisi `kanget mielt maast madalast ei `murra, siis ta sul ukka läheb IisR; On küll tugev mees, aga `aigus `murdis ikka `viimaks maha Pöi; see mure nüid `murtud Muh; Nüüd tulõb mede minijas, mede uõlõ `oidajassõ, mede murõ `murdajassõ rhvl Khn; `kange [õlu] nönna et ta murrab ikke kohe Ris; `aigus `murdis ta maha Juu; tõbi muŕs `sääntse kõva inimese maha Hls; mis om magusamb ku mesi, tugõvamb ku lõvi = unõkõnõ murd mahaʔ Har; ma murra sinno nigu kanebikõrt Se c. vaevama, haiget tegema sie mies `murrab `ennast, tieb nii pali tüöd Vai; `murtud südamel nii paelu viletsusi Tor; mure ikke murrab inimest Tür; murrab luid, `valtab Kod; sirbiga `lõikus `murdis końdid ää Plt; tõbi om temät `murden küll Krk; Murest murtu inimest ei jõvva üitski asi `trü̬ü̬sti Nõo; luid murd peris nii valutõss, ei olõ ütte kotust tervet Krl; ni väega murd `kaala, toolõ olõ õi muud aṕi kui `sanna Se

6. midagi intensiivselt tegema (hrl töötamisest) Nigu ärg olen ses talus `murdand tööd IisR; [ta] Oo köva mees tööd murdma, äi tema anna eesele armu kuskil Kaa; Nüid on juba `mütmendat `päeva nii kõva tuul, et otse murrab Pöi; ei temal ole `aega, tema murrab seda tööd teha ööd ja päävad Mär; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime-leiba ja vihtusid tööd murda PJg; ta oli selle tüe `murdmisega `arjund JJn; koerad õige murravad `aukuda õvves Iis; mes ni̬i̬d koerad `irmsass murravad (hauguvad) Kod; `enne pääva `tõusku ülesse ja - - seda tööd `murda küll soand Plt; raavi mulla pääl, vat kudass vili sääl murd (kasvab jõudsalt) Krk; paĺlu sa iki jõvvad murda, `katsatõist `tuńni ti̬i̬d, ärä vergib Ran; [parvega sõites] piat alasi `murdma, et ei lasõʔ perve `säĺgä, et nõ̭na alasi vallalõ om Har; Sai taad tü̬ü̬d kül˽`murtus, ku˽mi̬i̬ss oĺli vi̬i̬l Rõu; maʔ tu̬u̬ tü̬ü̬ pääle `väega murra, maʔ taha tu̬u̬d tü̬ü̬d tetäʔ Se; pead murdma pingsalt mõtlema, juurdlema küll sie `murdab pääd `selle `asja `kallal, `kuida `selle `valmis saab Hlj; Oli pia`murdmist küll, `ennegu `kanga ülesse sain IisR; see vötab pεεd `murdma, kui midagid mötelda on Khk; küll `andis aga pead murda Muh; murrab pead selle tüh́a aśja `juures Mär; ma ei akka oma piäd mette `murdmagi Tõs; paneb aga pead `murdma, ku suuremad aśsad mõtelda on Kei; küll ma `muŕtsin piad, aga `miele ei tuld JMd; sellega on piä `muŕmiss kua, piä nõnna sul `pulke täis Kod; kui ta piad murrab, saab aśjast aru Ksi; `õpmise man ja kirjatü̬ü̬ pääl - - om pää `murdmist Hls; ku `vaene olet, siss annab pääd murda, kudass sa läbi saad Nõo; mina pia õks pääd `murdma, kuiss ta eluga `toimõ piat `saama Har; ta peräst es massaʔ pääd murdaʔ Se

7. vaevaliselt või veidralt kõnelema sie murs `oite `kanged Juminda kield Kuu; möni nönda `raske söna väĺla ütelda, mis murrab keele εε Khk; mis sa eese keelest murrad Mar; laps akkab jo keelt `murdma, akkab `reäkmä Tõs; murrab kielt ja reagib niisukest teist `muodi Hag; küll ta aga murrab vene keelt JMd; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; tunned kõhe ärä, et ei õle `eestlane, murrab ki̬i̬lt Kod; venek või `lätline, ken murd me ki̬i̬lt, ei saa vi̬i̬l `puhtelt `vällä ütelte Krk; kudas ta emä `persen sai ki̬i̬ld murda, ta‿m ike emä man kasunu, ta kõnel ike emä `mu̬u̬du (maalapsest, kes kõneleb kirjakeelt) Nõo; mu lat́s nakass ka joʔ ki̬i̬lt `murdma, piass ta siss kõnõlammagi nakass Har; murrat iks `häste tu̬u̬d võro ki̬i̬lt Plv; [harjuskid] muŕriva õ̭ks tuud maaki̬i̬lt kaʔ Se

8. (hambavahetusest) obone `nelja `aastasest `murrab `ambad `täiest Lüg; noorel obusel‿o varsa `ambad, nee ta murrab nelja viie `aasta pärast ää Jaa; `amba `murdmese aeg juba käe Muh; kut `ambad ära tolad ja uued jälle suhu tolad, siis murrab `ambod Käi; laps akkab `ambu `murdma, akkab `nutma, valus Tõs; loomad `murtsid `ammid Kei; lapsed murravad `ambaid, kui nad on nii kuue `seitsme `aastased Sim; laps ja obene murrab `ammid, tulevad tõesed `ammad Kod; obesel om `amba ärä murretu Hel; ku laits `ambit muŕs, visass `amba üless ahju pääle. ütel et ritsik, seh, luuammass, anna mulle raudammass Nõo; nu̬u̬ŕ hopõń muŕd hammast, ei saa süüäʔ, om kõhnass jäänüʔ Har; lehm murd hammast Vas || (sarvevahetusest) nemä (põdrad) murrave `sarvi kevädelt - - igä kolme `aaste tagant `murdvet Hel

9. murduma jää `murrab, `ennegu tämä `kuhja aab Lüg; ratta ige oo katti `murdand Khk; põhja iä `murva, siis iä lääge õleva niisugune valos Kod; `vaene olli kävvä, [pinnas] es kanna, es murra Krk

10. (murdarvuga rehkendamisest) rehjendas `murtud `numbritega Kär; ma `murtu nummõrdõga rehkendüst ei mõistaʔ Har

mätsutama mätsut|ama Jäm Ans/-t́-/ Muh Mär Hää Juu Jür JMd Iis Trm KJn Trv Puh, -amma Vas, -ämä Tõs, -eme Hls Krk San; `mätsutamma Jõh, `mätsütämä Kuu; mätsodama Käi

1. matsutama Mes sa oma `leugujest `ninda `mätsüdäd Kuu; küll näväd `süögi `juures `mätsutavad Jõh; mät́sutab `suuga süies Ans; mis sa mätsutäd suust, söö ilusti Tõs; Kui nääd, kudass mõne mokad `vastamesi mätsutavad `süies, siis võtab kohe süema `tahtmise ära Jür; sü̬ü̬b mätsuten Trv; Kui sü̬ü̬t, ar naaku‿i suuga mätsutamma Vas || piltl latrama mis sa sii oma `suuga mätsutad muidu kui sa‿p tea mitte Muh

2. nätsutama, aeglaselt või hambutult mäluma mätsutab ühest suu äärest `teise Hää; Lihakamarad mätsutan suus igemete vahel, kunni sialt `viimne lihamekk suhu tuleb Jür; ei taha `iasti sü̬ü̬k `alla `minnä, küll mätsutab suus KJn; tõise ammu är söönü, temä mätsutep iki alle Hls; ta mätsuts pääl, ei lää sü̬ü̬ḱ `alla; mätsuti igimidege, ega `ambit ei oole Krk

3. mätsima Nüüd on `mätsütänd `märjad `vergud `hunniku happanema; Ottaned `rannalt save ja - - `mätsütänned sis `ümmürgäse puutüvikä vai kive `ümbärille Kuu; ta mätsuts pääl levä sehen, ei mõista `leibä `ahju lasta Krk Vrd mätsitama

mögima mögima Trm, -me Hls Krk (hambutult) mäluma, mugima mögib oma `leiba `süia Trm; küll ta mögib, `ambit tal ei oole; mea mögi `pääle ilma ammastede Hls Vrd mogima1

nirisema niris|ema Kuu VNg Lüg IisR Jäm Khk Pha Vll Pöi Muh Rei Phl Mär Vig LäEd Pä Ris Jür JMd Koe Kad VJg IPõ Ksi Plt Trv, -emma Vai Rõu(-emmä) Se, -emä Juu Kod KJn TLä, -eme M San, -õmõ Krl

1. nirena, nirinal voolama; nõrguma `ninda `kange `kuiva, et jogi vähe nirise VNg; vett niriseb kivide vaheld Lüg; Lased keik `piima maha niriseda IisR; vesi niriseb ojas Khk; Vana pole ölle kiha öieti kinni pand, köik aeg nirises joosta Pha; Suure vihma `aegu akkab [katus] ikka juba läbi nirisema Pöi; ma `panni [õlle] nõu nirisema Muh; Vesi niriseb natuke kibide vahel, soon kuiv juba Han; Ega sealt (kasepuust mahla) suurt enam tule, mõedu niriseb natike Tõs; vesi on `otsa `lõpnud, niriseb muidu Vän; rästas akas nirisema, ilm lähab sulale Saa; Igi niriseb - - näu pialt `alla Jür; uava siest niriseb verd JMd; panin `nõrjuma, nüüd niriseb sial Iis; alb `veski, vähäke niriseb jahu `tulla nagu läbi kameli silmä Kod; põle suurt vett kedagi, vähä - - nirises Plt; [vesi] iki nirisi vähä Krk; nii lämmi om, et igi nirisep `säĺgä `mü̬ü̬dä `alla Nõo; vett nirisess läbi kivvõʔ Rõu Vrd nõrisema

2. virisema, irisema niriseb iga asja pärast Khk; niriseb `peale, pole ühegi asjaga rahul Vll; Näh, ämmad on `ennigid nirisend Rei; mis sa tüh́a aśja `juures nirised sedasi Mär; iḱke niriseb, äda pole `kuskil näha Hää; niriseb iga süöma juures, ei lähä `nahka, mis laual on Koe; laps jonib, niriseb emägä Kod; laps akkab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku Ksi; sa niriset iki kigess kohal Krk; egä ütegä niriseb ja näriseb, ei ole konagi rahu - - om joba nirisejä loomuga Ran; mida saʔ nirisetaʔ, olõ õi hüä inemine Se

Vrd nirisama

nätsutama nätsut|ama Jäm Khk Muh Mär Tor Hää Juu Jür VJg Trm Kod/nätso-/ KJn Trv Urv, -ämä Se, -em Krk, -eme San; `nätsutama Lüg(-mma; `nätso-) IisR

1. nätsuvat heli tekitades midagi tegema nätsutab ning mätsutab `suuga Khk; nagu siga nätsutab oma `suuga, kui sööb Muh; mis sa `eese suust nätsutad, söö ilusti Mär; lapsed nätsutavad - - muda sees Juu; siga nätsutab, kui süeb VJg; `üste `märgä `aśja nätsotab Kod

2. aeglaselt või hambutult mäluma; hamba all muljuma `ninda vähä`aavali - - `nätsutab `leiba Lüg; Küll on ia liha `nahka suus `nätsutada IisR; nätsutab `pehmed `leiba `süüa Tor; Kel `õiged ammast põle, sie muudkui nätsutab `süies Jür; Nätsutab, närib miski vintsked asja suus Trm; suhun nätsude pääle, `ambit ei oole Krk; paṕp sü̬ü̬, ńaputäüt nätsutäss, jovva ai süvväʔ Se

Vrd nätsitama

oma1 oma R eP(õma Kod) M T(p omma), uma, p umma V

I. pron 1. omastav asesõna Moni inimene on jo oma arust `oite tore Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; sääsk on oma köhu `täide vöttand Mus; paki aga nüid omad asjad kokku Muh; mo oma `väimes käis kahe karguga; Pεε püsti ja asja täis, oma eest nii asi et Emm; eks ta joo oma `sõpradega `seltsis Kul; Anna kord oma nuga Khn; tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; iga üks võttis oma lusika Tür; meil on siin oma veke jõgi kua VMr; sa `lõikad oma ett, ma `lõikan oma ett, mõlemitel oma esi kääs Trm; tämä seĺjetäb õma maja `õsmiss Kod; meie oma külas oli olnud si̬i̬ mi̬i̬s Äks; minu oma õde oli karjatseks Plt; mida rutem sa ära [tehtud] said, siss said oma vaba `aega Vil; ta lää `uhkusege `lõhki, ta ei mahu oma naha `sisse Trv; aenaajal kah iki `oĺli oma tõrvapot́t üten, siss tõrvati jälle `jalgu Ran; aap pähle oma `õigust taka Nõo; jäeme jälle tost nahatäiest ilma, muidu oss saanu viśt oma keretäie TMr; laseb oma eläjä siiä `pi̬i̬te `sisse Rõn; `tütrikukõsõ seiväve oma kõtu täüś San; sõ̭ss piat uma˽patu˽kõ̭iḱ `ańdiss `pallõma Urv; poig jõi uma vara kõ̭iḱ `nahka Krl; kohe sa uḿmi muatsiide `jalguga˽`tarrõ tulõt Har; pańd uma vikahti aia pääle Vas; mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp

2. esineb pron enese, enda või ise asemel vein `lapse omaga `metsa Jõe; võttasin oma `piale sene tüö Lüg; Eks ta ikke oma `puole `kiskuja oli IisR; mie en taha sedä `müvvä, sie `kelba `miule omalegi Vai; omal peaks äbi olema Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; mehed tegid omale - - vörgu majad `sönna `randa Mus; Teris pole oma teha; Küll on εε, et vesi ikka omast kääst (endal olemas) oo Kaa; `paargus teed sui `sööki omale ja `loomadele ka Krj; Ma tule `paergus omaga ikka ise `toime; See on ta oma süü, et poiss ää läks Pöi; teesed lapsed‿o sii oma likki Muh; Said omaga kombe Emm; ma `osti omal uued kiŋŋad Käi; ää sa neid `kombid omale võta Mär; see mees `laśkis oma maha Lih; Ma sää oma `valmis, siis akkame minema Han; ei saa sa riied `seĺga omal panna, ei saa ka `vankrisse tõusta Mih; saksa laev tuli linnast Liu sääre `kohta - - ja pani oma `sinna `ankrusse Tõs; Talvõks piäb oma jaoks ikka kua pütä räimi `suõla panõma Khn; põle `puudu ega põle `külla ka mette, tuleb omaga läbi Aud; isi tappis oma PJg; Ma ti̬i̬ omal ka natuke (magan veidi) Hää; ta `painab järjest mu uut `kuube omal `seĺgä Saa; `ostsime omale `väike tuba Ris; jähi [koolis] `istuma, ta oleks pidan omaga `kaugemal olema HMd; ma `laśsin omal koa altkää `kroasida Juu; eks sa võta üliriiet koa omale kedagi Jür; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures Amb; ta võtab selle kurjateu oma `piale JMd; kui omast vähämaga kokku sai, sellele `ańdis võmmu `kuklasse JJn; `ütles oma mitu `korda olema käind `surnu `aedas Ann; mul omal üks ainuke pueg ehk tütar VMr; see (metsatöö) oli nagu `rohkemb oma pial VJg; oma värvitud riie Trm; sae õmale kingäd; vokk õli ike õma `õssa Kod; ahmitseb omale `kaapida MMg; oma meelest ti̬i̬b kah Ksi; mata nõnda ärä, et `pääle oma `keńnigi ei tää Vil; ta‿i taha sedä tegu oma pääl võtta Krk; sa lähäd kas vai edesiperi `sisse ja tagasiperi tuled `väĺlä, aga pääasi, et ta (majake) oma perält om Ran; miul omalgi naṕp käen, mes ma tõesele anna Puh; võt́t seo raha kõik viimäne omale San; siihn om perämine ku pilbass uma tett (kõik hooned on enda tehtud) Har; herr kut́s sinnäʔ umalõ poolõ Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp

3. viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile või nähtusele, mis kuulub kellelegi või millelegi või pärineb kelleltki või kuskilt sie Simuna oppetaja - - sie oli ka vilets - - aga sie Viru-`Jaagupi oma oli `vahva VNg; `tahto näppäda `toise oma Vai; `taevataadi käsi - - üks pidi kuradikäpp olema, teine jumala oma Khk; Lühikesed püksid on poisikese omad Pöi; kukulind patsib munad - - teese linnu peast `välja ja muneb omad asemele Muh; püiab teese oma `eesele Mär; raamat oo minu oma Tõs; minä teän, et see on minu oma Juu; neid linnas on küll, kis niisukest uulitsa omad on Kad; tõesed kusilased‿o tiĺlukesed, obo õmad‿o suured Kod; ämm ei olnud rahu, mispärast tema omasid (tema oma riideid) ei ole `pantu Äks; suvinisu oli ikke ja talvnisu, `talve oma on tuumakam ja `valge Plt; mis `mõisa ruńdi vai lat́si pääl `oĺli, si̬i̬ `oĺli `mõisa oma Vil; `ende oma ma‿i anna ja tõise oma ma‿i taha Krk; mesperäst sa siss tõese omad võtat, sa saat jo esi palga Nõo; esimihe naene üteldäss ka `aige ollev Valgutan, aga Rõngu oma om iks terve Rõn; seo saaŕ ka oĺl miʔ uma Rõu; karva päält om mu hopõń, a mu uma timä ei olõʔ Vas

II. adj 1. väga tuttav, omane; samasse kollektiivi kuuluv; omasugune `iesti `rahvas, sie on puha oma `rahvas Lüg; Omad `kuerad kisuvad, omad `kuerad leppivad IisR; omast perest kolm meest käis kalal Jäm; Uus koht ikka esitiks vööras, küll vilub ää, kui ta änam omaks saand oo Kaa; nii oma on keik Pha; Kohe kui majase tuli, oli oma inimene; Sa pead kohe oma mees olema, nendega `seltsis `jooma `rallima Pöi; me kõik omad inimesed, mis sa äbened Mär; mul oli ükskord üks tulnd kuer, oma inimesest ära `eksind Juu; rehepeks oli ikke oma perega - - ei old mitte `võeraid Pee; aame oma inimestega läbi VMr; omad koerad `raaklevad ja lepivad Pil; oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge Krk; oma külä inimese, mes tüḱke teie teede Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; esä teḱk tulõ alasi jaanipääväss, nii ommilõ inemisile San; ta om siihn harinuʔ, ta om nigu uma inemine; ma˽lähä `kõ̭iki ummi inemiisiga `tüühhü Har; umalõ inemisele ei massa˽`pakmine, tu̬u̬ võtt esiʔ; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; noʔ umaʔ `rahva˽kõ̭iḱ, kedä sa‿tu puĺl`oina lihaga ravitsat Vas

2. vastav, iseloomulik, teatud, teistest erinev `maarjabä oli küll, ikke oma nali oli `ühte lugu ikke VNg; igä `kaŋŋas tahab oma `niisi Lüg; egas kirkkonnas oma keel ning oma - - `riide voŕm Khk; Egas moa kohas kasuvad omad rohud, oma `näuga rohud; `Lindudel on ka oma keel Pöi; tema elu lähäb jällä oma rada Mär; sial (pulmas) olid siis omad lihad ja sial olid kalad ja Lih; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; lusikate ja `kuĺpide jäuks olid koa omad varnad Kos; `pulma `minti iki omat viisi Pst; laits kõneless ku üit́s padsin oma keeli edesi Krk; omal ajal piap ta (hobune) tallin tagasi olema Ran; sei kõtu täüś ja lät́s omma ti̬i̬d Ote; iǵäl t́sirgul uma˽sulõʔ; uḿmi keeli kõ̭nõli ja `lauliʔ Krl; Meil oĺl lavva `pühki õ̭ks uma laṕp Rõu

3. isiklik, kellelegi kuuluv Oma särk on ige ihule ligemäl vns Kuu; oma `tahtmisest meni mehele Hlj; Oma `asjaga tied - - mida tahad Lüg; nattukene omast maast ikke `saima rukkid ka vahel, ku ia `aasta õli Jõh; `tahtos `itse oma `korvaga `kuulla Vai; peig lεks omade pulmalistega ruudi koju Khk; Omad vitsad peksvad ikka keige kibemini vns Kaa; Ta tuleb ikka oma jalaga veel asemelt ää Pöi; ome `lapsi oo tal ühessa oln Muh; Oma suu ikka keige lisem vns Emm; jo teda ikke `keegi `käśkis - - egas ta seda siis ikke omast peast teind Mär; parem on oma ema vits kui `võeraema võileib vns JõeK; ta on jo mu oma isa JMd; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; oma silmaga ei ole nähnud Äks; oma aig om magamis aig; mea es tää kedägi, omast pääst ai Krk; üteldi - - et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät, aga miul olli oma esä, miä peĺlässi kah Puh; ku ma oma leeväle saa, küll mä siss tiiä, kudass ma elä Nõo; ta pid́äss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; tu̬u̬ läits ommi ammastega `auda Ote; uma suu om kõ̭gõ lähimb vns Krl; uma lat́s om õ̭ks latsõkõnõ, võõrass lat́s om laastukõnõ; ma ei usu enne, ku˽ma uma silmägä˽näe Har; esiʔ um `süüdü - - uma˽vitsa˽`pesväʔ hinnäst Rõu; sõ̭a `aigu `näie˽kõ̭iḱ hätä, tu̬u̬ ka värisi, kiä umah majah `istõ Vas; ei mõistaʔ midäge uma `pääga tetäʔ, `mutku tõõsõ käest nõud Räp; tõõnõ om sääne, õt või‿i uḿmigi eläjit `kaema mińnäʔ, ar `kaehtas Se

III. subst 1. kellelegi kuuluv süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; sai oma käde Khk; Ma tule `paergus omaga ikka veel ise toime Pöi; Nouad oma tagasi, saad vihamihe Emm; leitud oma, varastet vööras Rei; paĺlu ei `puudu, aga ikke `väĺlä ei tule omaga Mär; kudas see Kaasiku mees omalt (oma kodust) `väĺlä sai Vig; suur imu täl tõese õmada `tahta Kod; ma põle eladeski teise oma `võtnud Lai; ku sa omag `vällä tulet, sõ̭ss võit periss rahulik olla Krk; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armas Ran; mes taga `aḿbit, tu̬u̬ om oma Nõo; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass Har; `poiskõsõ lät́si˽`taplõma, siss ega imä peśs umma, kõ̭iḱ karisti umma; no olõ õi˽muud umma ku kümme sõrmõluud ja elo om siseh Vas; Sööme su uma ärʔ, sõss nakamõ egaüts umma `sü̬ü̬mä Räp; ma olõ umaga rahhu, mis jummaĺ mullõ om jaganuʔ Se

2. pereliige, sugulane, hõimlane, omaksed mina kole pali nuttasin ja kole pali `tundesin `kahju neist omadest VNg; mehe sugulased, minul omasi ei õle kedägi Lüg; `Kaarli omadel `korssen jo `tossab IisR; `Sirgala omilt saa `tuua `piima Vai; ome pole kedagid Pha; kas minu omasid koa seal kiriku `juures nägid Mär; meitel suur suguvõsa, paelu omasid Vig; ku - - oma ää surõb, siis oli päris must kört Khn; me sellega omad ka Kei; oli sial omade `juures `kortles Juu; nied on jo meie omad, kes sialt tulevad VMr; egäüks `u̬u̬tab õmada kodo Kod; `Rehtla omad liivatasid oma aea `teesi rebase liivaga Lai; see viies kuies põli meie omasid siin `kasvanud Plt; omadelle `ańti kõege `enne, aga mette pruut ei jagand [veimeid] kellegille KJn; omade vahel ei tohe tülle olla Trv; mitti ütte omat ei oole, kes sul ka nõuss os ollu Krk; ulgande lätsime `mõtsa, Umala omadel `oĺli obene Ran; lähembä oma - - om `auda lännuva Puh; temäl kedägi omma ei ole, siss vannu `tutvit `mü̬ü̬dä käib Rõn; ää mi̬i̬ĺ olõssi, ku ommi mõni `kaemõ tulõssi San; pinil om peenü nõ̭na, ta nuhutass, siss tund kõrraga välläʔ, kas om uma vai võõrass Har; kel õks olõ õs kedägi uḿmi, siss kutsuti iks võõrass [surnu] `mõśkja Rõu; mi umaʔ lät́si˽ka soe`jahti Vas

IV. 1. (püsiühendites) omadega läbi olema laostunud või otsas olema sie `kerves on omidega läbi Lüg; `Käisin teda nägemas, `paistab omadega läbi olema IisR; Ta oo omadega täitsa läbi, maja põles maha; Mõni oo omadega läbi oln, aga akkas kobima Han; Tagumine topp`siegel omadõga läbi Khn; omaks tegema 1. omastama sa olet jo varass, ku sa omass ti̬i̬t Krk 2. naiseks võtma poiśs võtab naese, et ti̬i̬n ta õmass Kod; omaks võtma 1. enda omaks tunnistama Nää‿nüd `lammast ka - - ei oda `tallekast omaks Kuu; Emane kuer võttas `kaśsipoja omast IisR; Poiss äi `tahte ikka last omaks võtta `öhti, pidada teise jägu olema Pöi; kana äi vöta `poega omaks Rei; minul lammas ei `võtnud `ilman tallekess õmass Kod; ta põlg ärä poja, ei võta omass Krk 2. millegagi nõustuma obusemies vottas omaks, et täma `silgud Hlj; obune ei võtnd `rangisi omaks Mär; tembukas loom, ei võta `koormad omaks HJn; võtan õmass selle teo Kod; peru obune ei võta rege omast ega vangert Lai 3. (mitte maha toetamisest) kui [koer] ei taha `jalga maha `panna, `üella, et ei võtta `jalga omast Lüg; sea jalad on `aiged - - ta‿i vöta oma `jalgu omaks Khk; ei võta `jalga õmass, ei pane maha Kod; tsiga ei võta `jalga omass Krl; omal ajal ükskord, kunagi kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal Kuu; omal ajal oli - - söuke - - köhutöbi vöi mis see oli olnd Jäm; puu `kaŕpa oli koa omal ajal igas majas Aud; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; ma `tuńtsin nad ju kõik omal ajal HMd; maksud olid ka omal aal pial, ega siis ilma `maksudeta ei ole jo Pee; omal käel, oma käe peal; oma peal iseseisvalt, omaette `este `tienisin `vierast ja siis sain vähä `aiga oma pääl ela Hlj; mina olin kahe`kümme kahe `aastane, ku akkasin oma pääl `luomi pidama VNg; Siis ma oli ikka mõned nädalid oma peal Pöi; `Suilesed suisel ajal `teenisid, talve `oĺlid oma pääl Hää; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; elab oma käe pial, üksi päine Sim; talu omanik - - omal käel elas - - teine ei suand `sinna kedagi ütelda Trm; omast kohast teataval määral või viisil kõik `lilled on omast kõhast ilusad Lüg; Tuuling oli omast kohast ea asi küll, kessel ta oli Pöi; `mitmevärvilised ja kirjud [kleidid] olid omast kohast ilusad ka Amb; omast kohast tore VJg; mõni obene võtab kõhe ammassega `kińni, lu̬u̬m one vihane õmass kõhass Kod; omast käest 1. endal olemas Ies ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; Tuhlis oo maamehel ikka omast kääst vetta Kaa; linnarahvas `ütlesid küll, et maal on ia elada, et sial on keik omast kääst Ris; `mõtsa‿o küll, omast käest võtta Krk; kellel om jõud omast käest, tu̬u̬ saap tetä Ran; naar om omast käest võtta, naarda võib Nõo 2. omalt poolt poiss lubass omast käest `suhkru tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote

2. (menstruatsioonist) `naistel on ikke igas kuus oma `aigus Jõh; naiste`rahva omad akid ää `jääma Mus; ku kolm kuud omad on `kinni, tuleb `irmus vere vuol Ris; tal on omad `ümber (menstruatsioon on lõppenud) Koe; temal on nüid omad asjad si̬i̬kord Ksi; oma ädä om manu tullu jälle Trv; ma‿i või `koeki minnä, mul om oma `aiguss küĺlen Nõo; tüdruk `kaśve nii suuress ärä, et juba oma `aiguse `küĺge tulliva Ote; Mul omma uma˽jäl˽man Urv; mul ka uma tõbi küleh joʔ Räp; uma kõrd tuĺl `külge; uma `rõiva jäänüss `saisma Se

V. adv mitte vähem kui; tublisti, tervelt maapered on oma, vahi et oma kilu`mieter puol toist, `enne ku `jälle saad `toise `juure Kuu; leib `tahtus oma puol teist `tundi ikke `ahjus `olla VNg; `mõtle, kus õli tohutu `riide edesi `tassida, se `villane `sielikki `kaalus oma neli viis kilu Lüg; siit oo alevise oma viisteist `vörsta Khk; Siis oli paks jää ka, oma mütu `jalga Pöi; vanal aeal oli aagentrehi kohus - - `anti oma viiskümmend turja pääl Emm; mina kεisin `Puises `koolis, ikka oma kolm talvet on `kεidud Rid; oma kümme `tuńdi läks ikka pia`aegu ära selle [linna] minemesega Ris; `laia riiet `tehti, oma kahe`kümne `pasmased HMd; oma viiskümmend `poari oli `vihtu Jür; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga `eespool, et vihm ukse pääle ei käi Äks; meie‿nüd `kaevsime oma - - seetse `jalga `siśse (kaevu tegemisest) KJn; `keskmäne kuhi `olli iki oma kolm neli `ku̬u̬rmat Ran; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; Linnu, noid ańd rabadaʔ, uma pu̬u̬ĺ `talvõ lät́s nikagu näist vallalõ˽`päśsi Rõu; tu̬u̬ `preili um ka iks periss elänü˽`tütrik, uma kolmkümmend `aaśtat tuŕal Plv; Uhtinõ̭nast Piiri`saardõ om nüüt uma kat́s kilo`meetrit kõvastõ, aga vanast oĺliva naaśe˽leevä`laṕjo `annuva üt́stõõsõlõ Räp

palim palim g -a Trv, -e Krk Hel San; pallim g palime Hel rangipadi `taossa palima om katik Trv; ma ti̬i̬ rangi palimet, ma lassi jo palime rõõvast kudude Krk; vana palime visati katusse `pääle Hel || nalj (igemetest) `paĺle palime vi̬i̬l, `ambit ääp ei oole, palimedege vi̬i̬l mogit Krk

pekk1 pekk g peki hajusalt eP, pekki Lüg Jõh VNg/n pekki/, pegi Kuu Vai/n pekki/; peḱk g peki Trm M T, peḱi V

1. rasvkude; rasvane liha toiduainena pegist saab `rasva `praadimiseks Kuu; sel [seal] on paks pekk, `tõine on `rammus siga küll, aga pekki ei õle, õhukene pekk on Lüg; `kolmetoist`kümme `puudane siga, senel on ikke pekki küll Vai; `sakslased `tahtsid `kangesti pekki `saaja Khk; virutab kohe sula pekki `süia Mär; taru leha oo all, pekk oo kõege peal Kir; arst ei luba ka naa pekki `süia Aud; pekki praen, tuleb `rasva Hää; on `kat́kine aav, pannaks `sönna peal `üĺgi pekki Ris; seäl pekki küll Juu; anna `mulle ruasuke pekki JMd; rähn sõi peki ära, mis ma tihastelle panin VMr; mina tahan taid, tõene tahab pekki Kod; ei mina põllusta kedagi, ei pekki ega tai liha Äks; siga nõnna söödetud, et paks pekk - - kohe vaksaga `mõeta Lai; pekki lõegutasse vorsti pudru `sisse KJn; küĺlelape om peḱk ja lahjat kah Pst; puhass peḱk pidi olema, kui `lahja `küĺge jäi, siss rasu es saesa Puh; `lahja liha ei saa süvvä, ei ole `ambit, aga pekki keerutad nii sama keelega, lähäp `alla `lõnksti Nõo; tsiga ni˽vägeväss toidõt, läbi ja läbi periss peḱk Har; `sakslasõʔ `aeli˽siin peḱki takahn, peḱki ja munnõ Rõu; tigasõʔ omma `maḱjaʔ peḱi pääle Plv; pahrul ka nätäʔ nisama `valgõ peḱk ku iḿmissel, a iks om tõõsõsugunõ magu Vas; `valgõ kõrgaśs om ku tsia peḱk `valgõ Räp

2. pehmem puit koore ja puusüdame vahel alu süda lüiasse eest εε, pekist saab `piirgu Khk; Pεεlt vaada, puu ette mühuke, aga nää, paljas peki jurakas teine, südant pole ollagid Kaa; sellel tammel nii paks pekk Jaa; peki pool oo see, mis koore pool, kus koor piäl oo Var; lõmmu süä jäi `alla, pekist `kisti `pirde Hel

3. (seente osadest) Vanasti korjati `käsnu, keedeti tuha `leeltse sihes ää, kolgiti `pehmeks - - paŕk tegi selle peki nii `pehmeks kutt vill Pöi; seenel ja tatikal oo koa pekki, seene pekk süiäse ää ja taru visatse maha Tõs; pessol kaks liha, pekigä `lüätse tuld, taig visatasse minemä Kod; puraveki om ää seene, aga tu̬u̬ `võetass sääld alt ärä‿tu peḱk; tagla lahi visati maha, peḱk `mõsti `puhtass, `aeti nööri `perrä ja `panti tuule kätte kujuma Nõo

piima- piima- pudrukauss `lauale, `piimäkauss `korva, lusigad viel `pardal, muudkui igä üks sield akkas `elpimä Kuu; suvel elati `piima`liemega, `eiga siis `ennevanast liha `palju `oldki; sie oli talukoht - - sääl oli `piima`massin, sai läbi ajada ja void tiha VNg; nied on siis `keskmise `piimä`anniga [lehmad], kel `kaeksa `ammast suus on Lüg; üks `piima`kammer õli kõhe `selle jaost, kus `piimad `seisasid Jõh; Nad vedasid `piima `müügist `linna`rahvale ka, `piimamehed vedasid IisR; `piima`andajalle `lehmile `tullo `anda üväst `süvvä; mudku votta `piimämanerga `seljäkotti ja mene [meiereisse], `kümme`liitrine `seljäkottis ja `viie`liitrine kääs Vai; vassigul `eetasse piima `ambad suus olad Khk; See ju nii tühise piimaanniga loom, mis nad sest pidid pidama Pöi; meri oo tasane nagu piimapüt́t Muh; Kui lapse piimaammas suust εε tuleb, sis peab sene ahjule kilgi käde `viskama, sis uued `ambad kasvavad tugevad; laiad sarved nagu ärja sarved, ega sest [lehmast] piima`looma tule Emm; veta piima`ankur `seltsi Rei; neid piima`nöusid `pesti siis tuhaga Phl; karduldega segamisi sai ka piimasuppi keedetud Rid; `enni olid puust piimälüpsikud, siis `pandi kadaga oks lüpsiku torosse ja kurnati `piimä; lehmal oo piimäsooned, udara juurest akkavad ja `lähtväd kõho `alla kokko Mar; piimäkula, pikk vars taga, ots kõver `tehtud, ära õõnitsetud, käis naela `otsas Var; tea `ostes kedagi, kas oo ea piimalehm või `vaene piimalehm; tule karjast `lõunele, siss akka piimapüt́ta pesema Mih; Lehm akkas `lüpsmä, piimätjõlk `jälle majas Khn; piimakuĺa oli kõver kuĺp, mis `pandi piimakirnu `sisse Aud; Isa võttis eenamaale minnes piimalassi turjale PJg; Piima jäoks oli vanasti piimakapi, ukse sees olid augud, mud́u lähevad `niiskes allitama Kei; mõni lehm on `kińnine, teised on `jälle piima`ańdjad Hag; kui luomal on piire otsa ies `kõrges, siis on alb piimalehm JMd; piimasõelad, need tulivad illem, `enne oli lüpsikul pikk toru, `sõnna `otsa sai `pandud üks marle Ann; ma olin jo täis mies, kui ta puĺliga vedas piimaplekkisi `vaksalisse VMr; piimariistaks on lepapuu ja kadakapuu kõige paremad Kad; lehmakarjatse - - sel oli ikke oma piima`lähker ja leevamäŕss [kaasas] Rak; piimäköŕt one apu ju̬u̬k, kiädäd jahuss `körti ja paad apu `piimä `ulka Kod; piimapüt́id ja piimaläńnikud, kaased pääl, kahe kõrvaga; piimasupp ti̬i̬b südame vesisest, olgu kala kõrval Äks; iga lehm lüpsab, aga piimalehm piab ia olema Lai; ti̬i̬b latsele piimäpudi (pudistab leiba piima sisse) Trv; piimärokk, `panti keenu vesi levä jahul `pääle ja lopiti ärä, sõss `panti vanunt `piimä `pääle Krk; varsal piimä`amba, seeni ku `tõisi `ambit nakass kasvateme; nüid `panti `mõisan kah piimävabrik (meierei) `käimä Hel; piimälännikut `valla ei või jättä, konna `kargava `sisse Ran; mõni ju̬u̬t́ `vaśka `säitsmä nädälisess `lämmä `piimägä, et siss saab ää piimäanniga lehm; piimä`amba tuleva ärä, siss kasvava leevä`amba; ku sa [topsi] persili jätät ja om sääl piimä`lõhna sisen, siss om toṕs kuhjaga `kärbläisi täis Nõo; leib om riiuli pääl ja piimäkauśs om lavva pääl - - `võtke esi ja sööge Võn; piimäanumile `panti enne `mõskmist ki̬i̬b vesi `sisse ja `panti vi̬i̬l tõnekõrd kadajit kah Ote; plekist lastasõʔ piimäkarraʔ tetäʔ Urv; ma ei olõ˽vi̬i̬l timä käest saanu üttegi˽piimä`t́silka Har; saa ei˽puĺlist piimä`lehmä, ei˽pedäjäst pessüpuud; nõgõsõ juurõ˽teǵevä piimäsoonõ˽vallalõ Rõu; ma käve laadol, ośti `hindäle piimäkurna Plv; piimäpütt oĺl `ohkõnõ, es olõ˽suuŕ joht, mulk oĺl küle pääl, puu puńn i̬i̬h Räp; täl lõṕpi ar kõrraga kat́s piimä`ańdjat `leh́mä Se; sjoo um hüä piimälihm - - um hüä pihmeʔ `nüssä Lut

pobima pobi|ma Võn Urv Plv Räp, -me San hambutuna mugima, mäluma ta pobi pääl, `ambit täl ei olõ Võn; mõni pobi `leiba ütteviisi San; vana inemine pobi, sööse ilma hammastõda Plv; vana saa‿i inämb süvväʔ, vana iks pobi joʔ Räp

pogima pogi|ma Puh Nõo Kam Ote San Kan Urv Har(-mõ) Räp Se, -me Hls San pugima, mugima pogib pääle `kuiva `leiba Hls; pogib ütte`viisi `sü̬ü̬mist Puh; `ambit ei ole, nüid mugu pogi `putru Nõo; pogib `ainu, sü̬ü̬b `aiga`mü̬ü̬dä Ote; takan om kat́s ammast, mukku pogi `putru õnnõ San; Tel es olõ `õigid `hambid, sõ̭ss pogisi Urv; ma ei saa süvväʔ, ma pogi õnnõdõ Har; sü̬ü̬ʔ ilosappa, pogigu‿iʔ ni jäleh́hehe Se

pudi pudi Kuu RId hajusalt L K I, eL; p put́i V

1. väiksed tükid a. (toiduna) `lapsed ikke `söivad appu`piima pudi VNg; kui sepiku leib `tahkes läind - - siis tehasse pudi, pannasse sepiku tükid piimä `sisse Mar; Taarilebapudi oo vaese inimese toit Han; Tited `seüäd pudi Khn; pudi, tehakse `leiba piima `sisse Kei; ema `ańdis `vaese sańdile piima pudi JMd; leib piäb kuiv õlema, paned [piima] `sisse, kui `ki̬i̬mä läheb, on kohe `vaĺmis, si̬i̬ on kiädetud pudi Kod; pudile pannasse `soola ehk `suhkrut `sisse Äks; pudi jaost oli alati vana leib Lai; Vanast sai pudi `tehtud ikki kohe nii paeĺu, et pere `süiä sai KJn; seantsit pudisit ma ei sü̬ü̬ Krk; koorega `apna piimä pudi `oĺli nii ää, et oia näpuga keele otst `kinni, muedu lääb ki̬i̬l ka üten `alla Nõo; Vanaemä taap iks pudi süvvä, täl ei ole `ambit suun Rõn; Put́i sü̬ü̬t `õkva himmuga Urv; imä teḱk mullõ put́i, pu̬u̬t́ `leibä rõõsa piimä `sisse Har; Suurilõ inemisile tet́te pudi `hapnõ piimä `sisse Räp b. (puru või prahina) sie puu enämb ei `kannata `ahju `küttest võtta, lähäb pudist jo kätte Lüg; Laud kõik pudi täis Pöi; iired närivad riśtikeinad pudis; pańnin selle agana pudi `lehmil söömas Saa; mõni asi, mis kaua on seist, `tohkneb kohe käte vahele ää - - jääb järäle `paljalt pudi Kad; tien ühe tüki `leiba pudist Iis; eläjä sööve rüä pudi Trv; sidemest saadik pidit lavva `vastu `lü̬ü̬me, mud́u läits terä pudi `siśsi Krk; `lapjuga lü̬ü̬d õle otsad nädsele, nigu pudile Ran; pudi `võetess päält är ja siss jääss peeńakene `järgi ja tu̬u̬d siss sarjatess tuulõ käen San; pudi, mia rabamisõst oĺl jäänu Har

2. adj a. pude, mure pudi liha Aud b. üsna pudi kraam (väikestest loomadest) Ris

puhastama puhast|ama Kuu RId(-amma) eP/-ss- Kod/ Trv T V(-amma), -eme M San, -õmmõ Krl; pohastama Vil Trv, puastama Rõn Lei

1. puhtaks tegema a. (mustusest, prahist) kui vesi ei `kõlba enämb, siis puhastatta `kaivu Lüg; `püssü `sompala, senega puhastetti `püssü `rauda siest Vai; `saapad `seisvad alles puhastamata Khk; toad kõik `ränkas, pole `aega puhasta olnd Krj; ahi ja `leerid põle mõnel ajal puhastada saand Mär; puhastas oma `riidi sopast ää Tõs; olen eluruumid keik ära puhastanud Saa; ma puhastan obuse ära JMd; kõik kõhad õled `põhku täis aanud, piäd ärä puhassama Kod; maal puhastasivad isi `koŕstnid Äks; rehi on peksetud, tarvis rihalune ärä puhastada KJn; piibu õõn on ka nii `kińni läind, et tuleb pohasta, mud́u ei tule änäm suits `väĺlä Vil; nüid om `amba arja, nondega puhastadass `ambit, vana aea inimesed es puhasta Ran; [tema] puhast ja mõśk sedä taret Nõo; obese suga `oĺli, kellega obest puhastedi Ote; sõ̭ss ta puhaśt mu `jalga ja `lõiksõ Urv; ku `lihmi joodat, siss piat alasi ruuht puhastamma Har; puhastamada käśsiga ärä putuʔ `leibä Plv; vesi puhastass esi˽`hindä Vas b. (mittevajalikust, kõrvalisest) Mene puhasta `porgandi `pienar ärä Kuu; puhastan `lõua `puhtast (ajan habeme ära) Lüg; enne otsiti ikka pεεd, puhastati täidest Khk; sind `kästi `tuhlid puhasta, akka `tuhlid puhastama Muh; ommiku `võtsid suurest luust ärä ja `päeba `aksid puhastama (linadest) Vig; kalad tahvad ää puhastada Vän; puhastan `suolesi vorsti jaoks Ris; meil einamad viel rigu-rägu täis, tuleb ära puhastata Sim; `põldu puhastati kividest Trm; nüid situb, puhastab `enda korrapärast `välja Ksi; kui einamaad puhastadi, siis - - labidaga mätas viuh `lahti Plt; puhastime kala ärä - - pannime `su̬u̬la `pääle Trv; meil puhastets [linu] iki virrige, käsitsi roobitsege ei saa kedägist Krk; oless naĺlak küll ollu, ku kana oless `ahju lennänu, siss oless ollu puhastedu ja praaditu kah Puh; ega muedu ei saa `viĺlä pääle tetä, ku sa `kande `väĺlä ei puhasta Nõo; nakati `põlde puhastama - - võssu `raoti maha, `väiksembä kivi korjati kokku Kam; mul omma sooligu puhastaʔ Har; ma˽puhasta mõtsahn seeneʔ arʔ, nakka ma noid `halvu `si̬i̬ni `nõstma Rõu; kure`maŕju puhastimi iks tuulõgaʔ Vas; vanami̬i̬ss lät́s võt́t tu̬u̬ tsirgu kinniʔ ja taṕp arʔ ja puhaśt arʔ Se || (puhta aine saamiseks) kui viin `linna `vapriku `viedi, sääl `aeti viin `uuest läbi, puhastetti ja `panti pudelitte `sisse Lüg; `mõisas põletati kasepuu süsi, nendega puhastati piiritust ja `viina Kos

Vrd puhastelema

2. päramisi väljutama sa pidid `valvama kõhe, et kui [lehm] puhastab ärä, et sa sene ärä saad `võetud Lüg; oomingu kellu viie `aegu lehm töi vassiga, siis puhastas ära. keik oli `kordas Kär; lehm on end ää puhastand Plt; ooda senigu ta ärä puhastess, ta alle puhastemede Krk

puistama `puista|ma R eP/`puissama Kod/ Trv T V(-mma), -me San, -mõ Krl, `puistme Hls Krk; da-inf puistata (pue-) hajusalt eP(poe- Juu), T, puistadaʔ V, puśtata Trv, `puistada R Khk Kär Vll; nud-kesks puistan Pst

1. midagi langeda laskma, raputama, saputama, kallama `viati [võrgud] `paati ja `mendi `maale `puistama, `vergu siest `välja kalad ja Jõe; `puistab lund kõhe kui kotti `suust Lüg; `Puista kanadelle teri; Lund `puistab kui kottiga IisR; ku sai `pestust, siis `puisteti oled `permandolle Vai; `puistas oma `riided tolmust ee Khk; `Kerpusi oli nii pailu, et `õhtati `käidi `kerpusi `puistamas [voodiriietest] Pöi; liiv `puistatse `välja leespugu sehest Muh; `aśtasse puistata jahod, mes näd kottide sees tegevad Mar; `puistas siis vanaisa tubakalauale oma raha Kul; ku lapse kupped `audund ollid, sis puistati koipuru vahele Vän; nüid on kot́id tühjas puistatud ja ära lopitud Saa; mua nii kuiv, piibust ei tohi kua `tuhka maha puistata Pai; kana puist `sulgi, kanal‿o sule `puhtess puistet joba Krk; toomel om lühikene `äitsemine, kaits kolm `päivä, siss joba `puistab maha Ran; emä `pandse piimä länikude, puistaśs leiväraasukese ka sinnä `sisse ja latse seivä kõ̭iḱ ärä Ote; sõ̭ss võt́i ńapugõ säält terri, `puistsi kanulõ Krl; vanast `puistõdi tu̬u̬d koipurru saina vahelt, ku latsõl kindsuʔ ärä oĺli `hõõrdunuʔ Har; ma‿la `puista neo˽raasakõsõ moro pääle t́siŕgukõistõlõ Plv; tuhhpääväh - - puistatass `tuhkõ, rahvass pandass põĺvilõ, śjonds lätt ni puistass `kõrda pit́ih Lut

2. viljaladet viimaste terade kättesaamiseks läbi raputama või põhku eraldama varid `pekseti läbi kaks `kerda, siis `puistetti `reierehaga VNg; kui sai `peksetust, siis akkasivad neid `õlgi `puistama ja kubu siduma Lüg; `Puistamas pidivad õlema `täiäd inimesed, `lapsi `puistama ei `lastud Jõh; mineval `aastal ma olin koa ikke rehelene veel, kõik `puistasin Mär; `puistasime saed ää ja sidusime `kinni Tõs; põhud tahavad puistata, sop-sop-sop terad `väĺla Hää; kui `peeneks said tallatud, sis poestati Juu; rukki `rehte peab käsitsi `puistama HJn; reie rehadega suab puistatud `kõlkad `väĺla JMd; akatasse pahmast `puistama Koe; siis `kierasime teise puole ahuksel ja siis akkasime põlve pial `puistama VMr; `enne oli `pahmamine - - siis puistati odra põhud pialt ära Sim; lähän ahust `puistama, ahus tahab maha `lassa ja ära puistata Iis; obosed sõkuvad, sina `puistad KJn; kait́s `puistjet olliv vi̬i̬l - - kes põhu läbi puistive Krk; terri om vähä saanu, ei ole `väĺlä puestatu Puh; mis vihu olli `vasta `peńki ärä rabatu, siss puistati `sõŕmiga läbi, et `puhta õle jäevä Kam; naistõ`rahva˽puisti, et mõni terä ei jääss olõ `sisse Har; Unikuhe `pantu˽rüä olõ˽puistati˽vi̬i̬l kõrd läbi Rõu; mõ̭nikõrd oĺl kuus mi̬i̬st rüki rapamah ja niipaĺlo `naisi takah `oĺgi `puistamah Räp; olõʔ puistatass terist `puhtast Se

3. a. tuuseldama, segi pöörama; läbi otsima Minu `asjad kõik segamine `puistatud; Sääl majas old juo kaks `puistamist, kedagi ole `leitud IisR; siga akkab maad `puistama Ris; ma puisti naa kiḱk läbi, ma `kustigelt es lövvä Krk; ta tõi obese siiä nigu `varju, ega meid es puestata Nõo b. paiskama, pilduma tuul `puistab öled laiali Khk; `Puistas einad ninaga laiali ja jähi nende `otsa `vahtima Pöi; tuulispask - - võtab vilja kärbisti, tõstab `kõrgelle `taeva `alla ja viib sial edasi tüki muad, siis `puistab müeda muad laiali Kad; sie obune on üks kääń, ei sellega saa `naisi kuhugi `lassa, `puistab nad kohe ää Sim; ärg `puistab sarra kallal, `puistab sarra puha laiali KJn; mis sa `mü̬ü̬rät, sa olet kiḱk laiali `puisten; oben olli temät `puisten ärä, `raavi visanu Krk; `kärbläisi kost vanakurat naid om `ussõ puistanu Har c. puskima; lööma lehmale sai laud `siĺme ette `pandud, et ta ei näind `aedu puistata Nis; [ta] kardab `puĺli pärast seda, kui ta [naabreid] nende õuel `puistas JJn; ärg `puistas karjatse ää VJg; puĺl om temä ärä puśtanu Trv; ma tahass teil - - `ambit lõvvaluu si̬i̬st `vällä `puista Krk

4. lahedaks tegema (takkudest) takkud `puisteti ka - - `niske `puistamise `varras, `ästi sile, et ta takku `külge‿i vottand VNg; Takud puistati orgi pääl läbi, `lahtised luud `väĺla, siśs `kääńdi `ku̬u̬nlas Hää; takku puestatakse lahedaks, aga `villu kroasitakse lahedaks Juu; `pakla tahave ärä puśtata ja `ku̬u̬tlese käändä Trv; `paklit puistets, siss om `pakle puistetev varrass. ku pikep varrass, siss om parep `puiste Krk; rabasime sügise linnu, nüid oless vaja `pakla ärä puestata Nõo; ot́sk`pakla `puistat ärä, tokiga `puistat, om säräne pulk tettu Kam; Ku˽kõ̭iḱ lina˽harvõmbast haŕast är˽sai˽`suituss, sõ̭ss puistati puu `vardaga˽nu̬u̬˽`pakla ärʔ ja˽`kääńti `ku̬u̬t́slilõ Rõu

5. tahmast puhastama reheste aaks tahab keris `puista Muh; keris oo `tahma täis, siis puistatasse, et tahm tuleb kibide küĺlest ää Mar; ahi on `puistamata - - ei `tõmma äm, tahab puestata `saada Mär; kui kerist puestatakse, `aetakse kerise kibid `väĺla, miaritakse ahju võlbed sauega ää - - siis pannakse kerise kibid tagasi `jälle Nis; `tarvis kerist puestata, kroabin kibid luuaga `puhteks ja ajan kerisele tagasi `jälle Juu; iga `oasta sai ruki`rehtede ies keris puistatud Kos; kerikse `puistamine on alati `enne `juani JMd; `puistasid kerist, aasid kerise pialt `väĺla, tegid `puhtaks ja aasid `jälle tagasi Tür

6. piltl a. (välja rääkimisest, enda avamisest) `Viimast `tüütad oma saladuste `puistamisega `teise ära IisR; sai oma südant `puistada Khk; pia sa oma kähen, ärä ilma ette `puista; nüid ta sai `vällä `puista, mis ta tääś Krk; ma olõ sääne ava`mi̬i̬lne inemine, ma˽`puista kõ̭iḱ `vällä Rõu b. (aborditegemisest) `treias `lapse ja `puisti `lapse `vällä Vai; `puistas lapse ää enese küĺlest Koe; juba `puistmen `jälle linnan käinu Krk; edimätse puhutävve puistass ärä - - aga peräst laśk tulla, nüid om neli last Nõo; tuĺl liinast ku̬u̬ʔ, noʔ oĺl latsõ liinan maha `puistanuʔ Har; ärʔ om puistõdu mant Plv c. (roojamisest) koiraviga on see, lεheb sööma kallald εε ennast `puistama Khk; läks `püksa `puistama PJg; läheb ennast `puistama Ris

purask1 pura|śk, -sk g -śki, -ski eL(-śke Räp Se) suur peitel puust pää puraskil Trv; puraśk om sepäl tett; puraskige raiuts `ki̬i̬li `siśsi, kes maea nuka kogusen oiap Krk; vasaraga lüvväss puraskile `otsa ja `raotass `puule mulk `sisse Nõo; puraskiga `lü̬ü̬di saena man `ambit vai `tsälke Kam; Hommugu `mińti `mõtsa, kirvõss, puraśk jaʔ uheŕd üten Har; puraśkiʔ oĺli kolm `toĺli lajaʔ ja toĺl paksuʔ, mõni puraśk oĺl pu̬u̬ltõist `toĺli laga, kui suurõmb oĺl Rõu; vanast kutsuti niäʔ puraśkiss - - seo ilma `aigu `peipliss Plv; `Kühvle ja `viskle kaav́õteva˽`vällä `tu̬u̬rõst haavapuust, inne `raot́e `kirvõgaʔ - - sõ̭ss kaav́õte puraśkega `kühvle `paksuss `vällä Räp; mi‿sa siih́ puraśkilda ti̬i̬t Se; puraśk, `minka kaebetass mulgukõisi Lut Vrd purass1

purikas1 purik|as Khk Pst, g -a Lüg IisR Jäm Mus Vll Pöi Muh Mar Mär Lih Kse Tõs PJg Vän Tor hajusalt K, IPõ; puri|kass Hls Võn, g -ga Har; puri|gas g -ga Khk, -ka Kuu; puri|ka g -ga VNg Vai; puri|k g -ka ILõ(-ke Kod) Äks Vil Trv hajusalt T, -ku Trv Krk Hel Ran Nõo Urv

1. (suur) haug Poisid olid suure purika käde saand Pöi; jões oo purikud küll, kus roog, seal purikad koa Kse; vedelaga `püidsin kebadi kaks purikast `kinni Vän; purikas võtab `veikse kala ää ja `ongi ots Tor; arvast tuleb mõni purikas ka mutiga Trm; kui jõgi madal oli - - sai purikid kätte Äks; purikatel kirjud küĺled Lai; suurem jägu purikad - - ahvenid, neid oli kah Plt; purikid `püitässe vedelägä KJn; küll olli `suuri purikit Krk; purika `ambit piäb `peĺgämä, na om terävä ja suure Ran; no elu (elus) purik, kos sa ta paned, ta jo rabeleb Puh || isane haug ühe emäsegä käib kaks kolm purikad ühen Kod

2. a. miski suur, kogukas Kala`kaupmes pakkub `ahvenaid `müüa, igavesed suured purikad `teised IisR; lõhe oo ju ma‿ilma purikas Muh; kurgu`aigus, niisamati kohe kurgus maailma suur mäda purikas Kad b. (võrdlustes suurest, tervest, kenast olendist) `terve kui purikas, kuhu sie saab parata, mene aga `kruonut `tienima Lüg; [lehma] udar oli `puuka täis, mõni oli päris sinine jäme nagu purikas PJg; ta on alati `terve nagu purikas Koe; inimesed olid kohe nagu purikad ja elasivad vanast VMr; si̬i̬ poiss on terve nõnnagu purik Kod; viisime obuse laadale, ilus nagu purikas Pst; obesel kaal niisama nigu kihäki ümärik illuss, nigu purik Kam; Mehe˽`kaśviva iks suurõ˽ja˽`terve˽nigu˽purikuʔ inne Urv; ma olõ poiśs nigu purikass, mul ei olõ medägi vika Har

3. a. jääpurikas neid purikuid õle vahel küll, jämedad ja `pitkad, kuda vesi on juost ja `külmetand Lüg; Purikad vara `räestas, tuleb pikk ja külm kevade IisR; purikad on katuse `külges, nigu `küindlad ripakil Vll; sula võt́tis `räästasse suured purikad Mär; tuleva `uasta on iad linad, kui purikad on `riasta all JMd; kui pikad purikad, siis tuli pikk lina Lai; paĺlu purikid `reastas Plt b. (muu koonusjas moodustis) `tõmmas natta purika nenä tagasi Lüg; lõmpsist said tehtud käbad `piale, see kasvab meres - - kasvavad‿sured purikad `sinna `otsa Lih; lõeguva `kapsta ärä ja juuriku jäävä maha, keväde, siss om nigu puriku sääl i̬i̬n kõ̭ik Nõo c. ankru- või mõrratähis `viskad `ankro `siśse, jäeb purik `piäle; kolm puriked mõrral, kummagi reie õtsan purik, taga mõrra küĺjen kua purik Kod

purimane purima|ne g -tse Puh Nõo Kam Ote; purima|nõ g -tsõ, -dsõ hajusalt V; purema|ne g -se Kod = purimine puremase `ammid oo all ja üleväl Kod; miul ei ole naaru `ambit, ei ole purimatsi `ambit kah Nõo; ei ole mitte ütte ammast, purimatse `amba ka om ärä tulluva Ote; Lat́s om sääne viŕril, no tulõva vaest purimatsõ˽`hambaʔ Urv; ede`hambaʔ umma˽päält teräväʔ - - takan purimatsõ `hambaʔ, päält tasadsõ Rõu; latsõl olõ‿i purimaidsi `hambit Plv

pöörama `pöörama (-üö-, -üe-), da-inf pöörata (-üö-, -üe-) Kul Mär K I(ma-inf -ü̬ü̬-); `pü̬ü̬rämä, da-inf pöörätä KJn; `püörama (-ämä), da-inf `püörada (-ädä) R; `püördä|mä, da-inf -dä Kuu; `pöörma S L(-mä), `pü̬ü̬rma Tõs Hää, da-inf pöörda (-dä); `pü̬ü̬rmä, da-inf pöördä Kõp M(ma-inf -me) T, püärtä Kod; `püermä, da-inf püerdä Khn; `pü̬ü̬rdmä (`pü̬ü̬ŕmä), da-inf pöördäʔ V(püö- Lut)

1. a. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema, selles suunas nihutama `köied `saavad `pandu puu `külge, siis `püöräd `luoma üless, siis saab `suoled `vällä `lasta; `tarvis `mennä `kaŋŋast `püörama `käärbudele Lüg; Käärpuid on vaja `püörada peri`päivä Jõh; pöörratta pεεl tuulik keerab, kui ta `tuule `pöörtakse Ans; tuuligut pöörtasse `tuule Khk; vardad `pöörsid omingo `poole, siis akkas koit tulema Mar; pöörtsi `kartsal teise otsa üles Kse; piab kera `pöörma `ühte lugu, kui pööretse, tuleb ilusti (lõngakera kerimisest) Tõs; Püerä lae `rohkõm `tuulõ Khn; ollandi `veske - - pea oo `pöördav, köib `ringi Aud; Pöörand `silmadega loomus on ia loomus, ta ei veni `väĺla Amb; püärämä `veski `tuulde, `niske kelk on, raud toed vassan Kod; Sootaguse `mõisas oli vana tuulik, pööratigi alt, kõege kerega käis Äks; `vińtide pidi pööretse rui `sisse KJn; pü̬ü̬rd pulgage nina `kinni, et ta (siga) liigute ei saa; tõene lähäp lootsiku manu ja akkave sõss mõlempe `pü̬ü̬rmä, pööräve ärä üits kolmkümmend `süldä `nü̬ü̬ri pööräle [noota välja tõmmates] Trv; kui tuul `oĺli ärä `käännü, siss pidi jälle `veśket `tuulde `pü̬ü̬rmä, `mölder `pü̬ü̬rd Ran; pööretu `vehmre saesiva ri̬i̬l taĺv läbi, aga keedetu (köidetud) `vehmre tulli alati `väĺlä; `kańga pu̬u̬m om, kangass pööretäss pulgaga poomi pääle Nõo; vedelät `putru iks paan pöörissega pööreti Rõn; tarõ uśs kińni˽pööret; Pööräʔ aidavõtind kat́s `ki̬i̬rdu Har; Ku˽lammast `naati püǵämä, sõ̭ss `pü̬ü̬ŕti timä kohe `puhta põhu pääleʔ mahaʔ Rõu; pööräʔ kirstu kaaś kińniʔ; pü̬ü̬rd ussõ lukust `valla Plv; noorik oĺl nõrgahhanuʔ lavva `taadõ arʔ, ni˽kõvastõ oĺl linik `päähhä pü̬ü̬rt Vas; `kellä pöörä üless; kaivost vett pööretäss Se b. keerdu ajama, painutama, punuma vms köit `püöräti, õlivad `köie `püöräd ja `pulgad Lüg; portu sõĺm‿o alvaste pöördud köie sõĺm; kui - - vask`raati tõid, siis `jälle `pöörtsid kahekorra (juuksenõeltest) Aud; vikati tera pöörab, akkab `pöörma [kui liiga õhukeseks on käiatud] PJg; mo vanaisa on kasvatand kanepid ja pöörand ise köied kokku Kos; `kapsal ju `kuulmed `pöördud Lai; `poiskõsõ pöördävä pedäjäst `püśsä; roovigu vitsaʔ `tu̬u̬ralt pööreti `pääle Har; kõo vits um `vindsõ, tu̬u̬ pöördäss `ki̬i̬rdu, siss um tä sääne pehmelik, ei˽`murduʔ Rõu; tu̬u̬ samadsõ viho päält `võeti sidõ - - `pü̬ü̬ŕdi ilostõ `sõlmõ jaʔ oĺl vihk käen Plv; paio `vitsogaʔ pööretäss `aida Räp; timä nakass `vahru `pü̬ü̬rdmä; vöid vaia püördäʔ, `säändseʔ lavvakõsõʔ, lavvakõsõl neli mulgukeist Lut c. käiama läits kirvest `pü̬ü̬rmä Nõo; ma‿lä pöörä väidse terävess San; Igumisega ei˽saa˽kirvõst teräväss, taad tulõ iks pöördäʔ Urv; ku sa `vaiba väist tahat, siss piat `pü̬ü̬rmä, enne na ei saa vaavass Har; mi `rahval ka omma pööräʔ, kirvõst pöörtäʔ Se || treima nüśsikul `oĺle sääne pedäjä puust `vällä pööretö piip külepääl, säält kurnat́e `piimä Räp d. midagi kahekorra seadma palistus, [riide] alumine äär veel natine ala pöördud Jäm; kolm siidirätikut `seoti ikka mool pähe kirikus, aga nende `eari es pöörata mette Muh; [Teki] äär `pü̬ü̬rdi palistusega Tõs; nied akati juo kraeks `üidma, mis sedasi püöratud oli KuuK; vanaste oĺlid särgi kaeltagused `välla maha pööretud SJn || väänama vaja mõsk `vällä pöördäʔ Se

2. (seoses inimese vm olendi asendi muutumisega:) käänama, keerama siga `püörab `pahnas ja muda`augus, `suojaga on `kange `püörama Lüg; `püöra `toisele `küljele Vai; Pööris selja kohe ning es räägi Khk; Pööra korra pea eest ää Pöi; see pöörab oma `silmadega nenna et; `matsabe ussid pöörn teise külje Muh; `pööras mulle selja kohe Käi; `Piśke laps kaub `kergeste kääst ää, kui sa silma pöörad, juba kadun Han; kõhu alune ennem niideti [lambal] ää ja siis - - pöörsid teese küĺle piale, siis pööreti `jälle naakauas, ku oli niidetud Tõs; ärg `pööris `mulle sarved `pihta Tor; kui ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; siga `püörab alati mudas VJg; `siĺmi ei sua ärä püärtä, muko vahin Kod; tahab ennast varjata, pöörab näo ära Plt; Kuuma ilmage tsia pü̬ü̬rvä ennast muaaugun Hel; poiss tõmmanu [tüdruku] `ümbrekihä `kinni ja mugu `sängi `pü̬ü̬rmä Nõo; t́siaʔ `pü̬ü̬rvä `hindä poriga kokko Plv

3. a. midagi teistpidi, teisele küljele keerama saside `püöramine oli `reie rehaga, `püördi `vasta `jalga `toine puol `pääle VNg; `Püöra kasukas pahempidi IisR; `toombäst - - mehed `pöörtsid oma laevad kummuli, siis‿s lähe änam mere Jäm; pöörame palgile teise kandi `pεεle; taarist rehi `ümber pöörda, `angudega pöörti rehi `ümber Khk; ma `pöörtsi [piimanõu] nii, et ta oli küliti Vll; siis pöördasse pahmas teisi pidi, et vili `välja tuleb; nüid ta pöörab selle va mere põhja ületsi Muh; kui sandid ilmad, siis `eina `pöördaks mütu `korda Käi; äkine tuuletükk `pööris kaks `paati `ümber Rid; selle varrega pööräti `jälle vorsti soolikud Mar; `pöörsin `einu sii teese küĺle `peäle, siss koevab paramini Vig; ma või oma leidi ko `rinki pöörda Kse; Pöörä `õues üks siamoĺd kummuli Var; `pöördi need laed `ümmer ja `anti veel teene kord (rehepeksmisest) Tõs; püerdässe puu küliti Khn; Teenekord `oĺli seenevańn `ümber `pöördud Hää; kaks inimest tulevad järel, rukki ladema `püöravad teisipidi Kei; lähme linu `püörama JMd; kaks `korda pekseti ühed puoled, siis püerati lade Sim; kui tä (ader) üväss ei `pü̬ü̬rä mätäss, si̬i̬ tahab sepäle viädä Kod; `mitmele korrale ma olen teda (loogu) `ümber pööranud, `jälle tuleb sadu `piale Pal; üitskõrd olli kubjass - - ütelnu: ma tahass teil kõrva`juuri pahupidi pöörda ja `ambit lõvvaluu si̬i̬st `vällä `puista, et rõuk olevet alvast tett ollu Krk; kui ain olli alt like, siss pöörime `ümbre, sai ain kujuma Puh; `sõ̬õ̬rd `paĺli ku hubisass, siss `naati tedä `saibidõga˽`pü̬ü̬rdmä, et kõ̭iḱ üteliste är˽palass Rõu b. segi ajama, tuhnima siad `lahti, nied - - `püöravad maa purust puha Lüg; taal oli aud segamini `pöördud Kaa; Siga oli `tuhlid segamine pöörnd Pöi; soost pole medaged kasu, sa oled va segamisi `pöörja Käi; sea tõngerma, kus sead oo maa `kangeste ää pöörand Kul; seal‿o keik pea `peale `pöördud Kse; ta `pööräs läbi kõik kohad, aga ei leind Juu; neid (vargaid) pidi ikka kaks olema, tene käis ja `püöras - - ja tene `paśsis JJn; tuba kõik pahupidi `pöördud Äks; t́sial `oĺli ussaid kõ̭ik pahupidi pööretu Rõn; `taiva ja maa oĺl ussõn kokku `pü̬ü̬rdänü Har c. (kündmisest) saha olm `püörab vagu `ümber Jõe; see saha‿p pööra kenasti `mulda Khk; sahaga pöörda sönik maa sise Rei; `pööris sõniku liig sügavasse Mär; sahk `pöörab kare mättad `ümmer Lih; adra kuĺp‿o aŕk adral, see mulla `pööraja Aud; saha tiiv - - kui ta `roostes on, ta siis ei taha pöörata Ris; adra pagi - - sie siis `püöras seda muad `rohkemb seilali Kad; obese `oĺliva tugeva, maa pöörivä üless Ran

4. oma suunda muutma a. (liikumisel) tuul `püöra tänä `siie ja `sinne VNg; ajasin siga taga, aga siga `püöras `ümber ja pani menema Lüg; vanad ärjad kεind nii kenasti, `pöörtsid nii kenasti Khk; Ma `tahtsi tagatsi pöörda, aga rahvast nii pailu, tee keik täis Kaa; Mõni `ütles, et kaśs kisub tuult, kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidade siis `pöörma; Vana nägi, et teised pole tulnd, `pööris koa `ömber ja läks koju tagasi Pöi; lehmad `pöörsid tänavale Muh; obu ei taha mette pöörda Käi; pimedas võib `õlpsasti tee pealt `kõrva pöörata Mär; näd `pöörsid surnu`aeda Vig; `pöörge sealt pahemale Tõs; `Kiegi taha tie piält `kõrva lumõssõ püerdä Khn; tuul `pööras põhja poolt idasse Kei; `pü̬ü̬rä paremad kätt Kod; tüdruk `pöörab `ümmer, tuleb tagasi Kõp; tuul om `pü̬ü̬rnu joba `lõunede, nüid nakkab vaest `vihma sadama Nõo b. (ilma liikumiseta) tee pöörab ala Kär; vesi kui ta pöörab, siis pöörukohast sööb `rohkem [kallast] Vll; siit pöörab tee `alla Aud; kulm, si̬i̬, mis äkitselt `pöörab Ksi; ku te lähäte, siis `pü̬ü̬räte siit `sinna `alla Viĺländi `poole; `pü̬ü̬rämese kohad katussel on kelbäd KJn; kõ̭ik kari pööräb `järve `sisse, kõ̭ik paneva üle järve minemä Ran; no˽pü̬ü̬rd ta `õigõ ti̬i̬ päält välläʔ Har; tuuĺ om `pü̬ü̬rdnü Vas; vaja ar pöörtä sinnäp̀oolõ Se c. piltl teist suunda võtma juo `aigus akka `püörama; päi one juo `püörand, sie one `ulga lühemb, kui `enne oli VNg; nüid sadab iga päiv, ei tia, `millal ta `püörab Lüg; Ajad on `püörand, `kesse vanasti `ninda kekkutas IisR; täna `pööras ilm teiseks Khk; pööri`päeva päevad `pöördvad Muh; `aigus pöörab, inimeine akkab `tervemaks `saama Käi; eks ta nüid ikke `pöörab paremuse `poole Mär; Sügüse, kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; elmad `pöörasid vihmaseks Juu; viiendamal (1905.) `oastal asi `pööras, siis tuli lühem tööpää Kos; nüid akan ike `pü̬ü̬rmä ja paremass `suama Kod; ilma pööräve kurjale Trv; nätä, ka ilm pü̬ü̬rt tõisep̀ess Krk; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas d. piltl hakkama midagi tegema lätsime jagelema, kae peräst `pü̬ü̬rsime `tülli Nõo; köögi`tüt́rigu, nu `pü̬ü̬rsevä `irmsast `naarma Kam; hargut́ `hindä ärʔ, ku sõ̭ss `vanma ja `sõimamma `pü̬ü̬rdse Urv; Nu̬u̬ läävä˽kuumast, peräst `pü̬ü̬rvä˽mädänemmä Räp; rüäʔ jo `pü̬ü̬rdväʔ `häitsemä, rüäʔ `tahtvaʔ `häitsemä Lut

5. a. millegi või kellegi suunda muutma pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama, et parem öńn olevad Pha; pöörame teise alsi `piale Pöi; `püöra obune `ümber JMd || vahetama `lõngu saab pöörda, aga kiri oo üks ja see samma Mih b. (veenma kedagi) tõekspidamisi, usku vms vahetama, meelt muutma või parandama ei tia, kas one `kiegi ka pattust `püörand vai VNg; vaat sie on `ümber `püörand, et püha`kirja `enne ei `uskund ja nüid usub; mina õlen ka mielt `püörand, nüid ma enämb `viina ei võtta; `rahva `püöräjä, ke `mässu õhutab Lüg; Ega sie tüdruk `ennast ei `püöra, üks `tõmmaja on IisR; nüüd on tämä `ümber `püöretü ja akkand `uvvesta elämä Vai; Äi see oma meelt pööra, mis ta on, selleks jääb Pöi; inimene akkab `õntsas menema, pööräb patust ää Mar; akkad jumalad armastama, sis `pöörad `ümmer Juu; teised `püörasid mu miele ää Koe; tema lubas patust `ümber püörata ja `usklikust akata VJg; `pü̬ü̬rgä õmetegi sest suuress vihass, ärä riielgä na `irmsass; si̬i̬ pü̬ü̬rd `ümber, vangileib läks mõruss Kod; ei taha patust pöördä Hls; poig ollu nooren `väega ää ja `mõistlik poiss, aga vangi`laagrin `pantu poiss `nahka - - siss ollu `õkva nigu `ümbre pööretu Nõo; jumal pööräp meele `ümbre San; muid käve sa `ümbre pöörden, esi˽`teie sa˽`hullõ t́ekõ Har; mõni om `pü̬ü̬rmädäʔ, sääne, kes kedägi ei kullõʔ - - `ümbre ei pöörä hinnäst, tege uma nõna `perrä ku pero hobõnõ Se c. millelegi teist sisu, teistsugust suunda andma, midagi teiseks muutma (ka piltl) paneb juttule omast kääst `juure, `püörab juttu `tõisest `uopis Lüg; see pöörab omad jutud ikka teiseks Khk; `pööras sõnad `ringi, ega ma naa ütelnd Mär; siis `pöördi se surmaotsus vitsa`nuhtluse `peäle Vig; Sie tahab `jõlma `ümber püerdä Khn; tuli ika sedasi püörata seda juttu Hag; tema `püöras aśja `uopis teisip̀idi Koe; mes sa minu sõnadess tõõsite `pü̬ü̬räd Kod; palus, et jumal `pööraks tuule päri Lai; valitsus `pü̬ü̬räs aśjad teeśes KJn; tõne tõse `kõnne `ümbre pü̬ü̬rd San; ta pü̬ü̬rd taad juttu edesi ja tagasi Har; timä ummi sõ̭nnogaʔ pü̬ü̬rd `tõisdõ, kõ̭nõlõss tõisildõ Se

6. intensiivselt midagi tegema [tüdruk] esi `oĺli tälle `endä `kaala `pü̬ü̬rnu Nõo; kae kos no pü̬ü̬rd lummõ, `paksu lummõ satass Kan; Ku raha es olõ˽nii paĺlu, sõ̭ss pü̬ü̬ŕd `mõisnik säŕgisiilust kińniʔ ja üteĺ, et see - - kuub om minu, aga täiäd om sinu; Sanna ussõst pü̬ü̬rd `savvu `vällä Urv; Paĺgi˽pü̬ü̬ŕd `säĺgä ja vinnaśs kodu Rõu; Lehm nakass ristkhainu - - pü̬ü̬rmä Vas; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõõ ilma `üśkä (ahnitsejast) piltl Se

7. (iiveldustunde tekkimisest) kõllast vatto ai `vällä, nakaśs `süäme all `pü̬ü̬rdmä Se