laskuma`laskumaKhnJMdKoeNõoVõn, -meHlsKrk, -mma V(-mõKrl) 1. a.allapoole liikuma, langema sai põlvõtõ `piäle maha `laskuda; aed peris maha lagun ja `laskun; seinäd `laskuvad ää; kui tuari põhja piäle `valgõ kord `laskub, siis sie kutsutassõ juukKhn; `tõmmab vee jää alt ää, siis `laskub jää `alla Koe; köŕt om nivvete `pääle `laskunu; orasel roste tule `pääle, kõŕs `laskuss maha; lait́s olli ärä `lämbünü, emä olli latsel `pääle `laskunu; kaeva si̬i̬ sopik suurepess, sõss `laskuss `rohkep vett`sissi; ku är keedets, lubi `laskuss `põhjaKrk; kuĺl `laskus `sinna korvi `pääleVõn; timä `pääle `laskunu [luupainaja] `väega rasõhõdõHar; `loissu `lasku joʔ, ei˽tiiä˽kas jääss `ellu vai ei jääʔRõu || figmoka maha `laskunu, nõnda vihaneHlsb.(kõhukast inimesest, ka tiinest loomast) `laskunu kehäge, ta om köhn, keha om suur, aab vedelt `sisse paĺlu; `laskunu märä, tu̬u̬b pojaHls; temä om `seante `laskunu kihage - - madalass `laskunu; vahel ütelts suure `maoge `lehmä, si̬i̬ va maha `laskun `maoge; ta oo maost laiass `laskunu, ta iki `poiga tu̬u̬Krk || `riided on `laskun (välja veninud) Khn 2.kokku vajuma; figlahjuma siĺmist ää `laskuma, kui inime `aige onKoe; ta om poistege käünü ümmer, siss om `laskunu `näogeKrk; alla ~ tagasi laskuma 1. alanema, taanduma leib on `alla `laskundJMd; vesi on `alla `laskundKoe; paistuss om tagasi `laskunuʔKrl; sõ̭ss oĺl parass `leibä `kasta, ku kohetuss oĺl `alla `laskunoRäp; 2. vaibuma, järele andma Ammas valutab kõvaste, ei `lasku mitte tagasi; Ei massa neid külmänusi `pi̬i̬te kakku, kül na päevä pääle laskuva tagasi Nõo; ilm `laskuss tagasi, ku lätt sulalõ; ainaʔ omma˽tagasi `laskunu (krõbekuiv hein on pisut niiskunud) Urv; mi˽lehmäl oĺli kubõtõ hiireʔ üless ajanu, ma nika hõõri, ku `lasku tagasiHar; küĺm `lasku tagasiRõu; mul oĺl edimält küleh suuŕ valo, nüüd inäp ei olõʔ, nakkass jo tagasi `laskummaPlv; ilm om tagasi `laskunu, `lämmämbäss lännüʔVas; maa tagase `laskoss, ku sulassSe || andestama, järele andma Kui ta ärä vihastap, siss ei lasku ta enämb tagasiNõo Vrdlasetama, laskma