[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

heitma ‹heidan 46›

1. viskama, paiskama; hooga midagi kuhugi panema v. laskma. Ketast, vasarat, granaati heitma. Heitis tulle kuivi oksi, ahju uusi halge. Heidab mapi hooga lauale. Heidab uppujale köieotsa. Vanasti heideti sellesse allikasse ande. Külvaja heitis seemne mulda. Heitsin õnge jõkke, vette. Kalurid heitsid nooda, võrgud merre. Heidab mütsi varna, jaki toolikorjule. Heitis seljakoti, mantli, riided seljast. Heitsin säärikud ahju otsa kuivama. Ta heitis endalt teki ja tõusis. Ema heitis salli õlgadele ja väljus. Heitsin kuue ülle. Hobune heitis ratsaniku seljast. Laev heitis sadamas ankru. Lennukid heitsid vaenlase kindlustustele pomme. Tuul heitis liiva näkku. Emaskala heidab marja vette. Põrandale laiali heidetud ajalehed ja raamatud. | piltl. Heitis kõik oma oskused vaekausile. Ta heitis väljakutse kogu maailmale. Heitke see mõte, kavatsus, rumalus peast! Kogu mu töö on tuulde heidetud 'raisatud'. || järsku liigutust tegema, järsu liigutusega mingisse asendisse viima. Heitis pea kuklasse, selga. Heitis ühe jala üle teise. Naine heitis käed mehele ümber kaela. Eit heitis suures hirmus risti ette. *..ruun heidab sabaga vihkat-vehkat.. L. Promet. || end millestki vabastama. Jõed on heitnud endalt jääkatte. Kaitseks auramise vastu heidavad puud endilt lehed. Koer heidab karva, aga ei heida ametit. *..kõik noored [tedre]kuked, kes heitsid juba verisulgi.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kellegi iket, ülemvõimu endalt heitma.
2. kuhugi v. mingisse olukorda toimetama, minema sundima v. suunama. Vaenlase dessant purustati ja heideti merre. Mees heideti vangitorni, -kongi, vanglasse, vangi. Maarahvas heideti raskesse orjusse. Taheti teisi enda alla heita 'alistada'. *Masinad heidavad arvamatul hulgal saadusi turule.. A. H. Tammsaare. || (vaadet) korraks kiiresti kuhugi suunama; ka piltl. Heitis sõpradele imestunud, uuriva, rahutu pilgu. Pilku, silma peale heitma 'korraks üle vaatama'. Heidame nüüd pilgu (tagasi) näitleja noorusaega.
3. endast välja saatma v. kiirgama; levitama (hrl. valgust, helki, varju jm.). Kuu ja tähed heidavad ümberringi kahvatut kuma. Kevadpäike heidab kõikjale säravat, eredat valgust. Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaka läike. Hubisev küünlaleek, vilkuv laternatuli heitis enda ümber vaid nõrka helki. Puud heitsid kuuvalgel pikki varje. Taskulamp heitis enda ette ümmarguse valgusringi. | piltl. *Aeg [= Saksa okupatsioon] heitis oma sünge varju ka teatritööle. M. Möldre.
4. midagi vahele v. vastu ütlema, lühidalt lausuma. Heitis ainult mõne sõna, küsimuse, vaimukuse teiste jutu sekka. „Jõudu!” hüüdis tulija. – „Jõudu tarvis!” heitis mees reipalt vastu. Nalja heitma 'naljatama, midagi naljakat ütlema, vigurijuttu ajama'. *„Mis ülemus mina sulle olen!” heitis Joosep üle õla. J. Smuul. *„Mis siis?” heitis Julius pahaselt, isegi veidi väljakutsuvalt. L. Promet.
5. kuhugi v. mingisse olukorda siirduma (ka mitmesugustes vananenud, vananevais v. kindlaks kujunenud ühendites). a. (mingisse asendisse) laskuma, langema. Kõhuli, selili, külili, kummuli, põlvili heitma. Diivanile, kušetile (pikali) heitma. Magama, puhkama heitma. Väsinult heideti õhtul voodisse, asemele. Poiss heitis tüdruku kõrvale heintele. Koer heitis põrandale siruli. Ta heitis lähima kivi varju. Kaste heidab maha. *..su rüppe heidan unele, / mu püha Eestimaa! L. Koidula. *Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, öövarjud heidavad raba ja võsastiku üle. E. Vilde. b. kellekski hakkama; mingit elukutset, ametit pidama hakkama. *Oi, Andres, sina peaksid üsna sellesse ametisse heitma. L. Koidula. *Ordu ja piiskopi liitlaseks heitnud läti ülikud said uusi võimalusi endale häid relvi .. muretseda. A. Vassar. c. ‹koos sõnadega hulka, kilda, leeri, mesti, sekka, seltsi, abielusse, paari vms.› kellegagi liituma, seltsima. *Kas ma heidan nende kilda, / olla, kes ei enam malda? H. Visnapuu. *Kuidas sa selle peale tuled, et ma peaksin varastega heitma ühte mesti? J. Mändmets. *Kolmandal eluaastal ..heidavad [toonekured] paaridesse ja alustavad perekonnaelu. K. Põldmaa. d. (tuule kohta:) pöörduma v. vaikseks jääma. *Poolsaare käänakul, kuna tuul oli heitnud, langes puri.. A. Saareste (tlk). e. ‹kasut. väljendeis ennast, endid kellegi alla heitma› alistuma. *..ei palu jumalat, ei heida ennast ülemate alla.. A. Hint. f. ‹kasut. väljendis ankrusse heitma› ankrut sisse heitma, ankrusse jääma

alla heitma

1. alla viskama. Lennukilt heideti alla pomme, lendlehti. Lund heitis alla nagu kotiga.
2. alistama. *Vaimulikud õnnistavad sõdureid, kes lähevad maad vallutama, teist rahvast alla heitma, orjastama.. M. Metsanurk.
3. alistuma, kellegi v. millegi võimu enda üle tunnistama. Saatusele alla heitma. *Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma. A. H. Tammsaare. *Kes tunnebki ajutist väsimust, / ärgu raskustes alla heitku.. H. Runnel.

armu heitma vt arm [-u]

ette heitma
etteheiteid tegema; millegi puudusi, vigu esile tooma. Mul polnud kellelegi midagi ette heita. Talle heideti ette lohakust. Arvustaja heidab jutustusele ette sentimentaalsust. Õpikule on ette heidetud lugemispalade juhuslikku valikut. *Aastaid hiljem heitis Kirsti mitugi korda endale ette, et ta pärast neid Kalmu sõnu vaikis. P. Kuusberg.

(halba) varju heitma vt vari [varju]

hinge heitma vt hing [1]

kinnast heitma vt kinnas

kivi [kellegi] kapsaaeda heitma vt kivi

kokku heitma
van liituma, ühinema. *Tundus, nagu oleksid tuttavad, sugulased ja omaksed heitnud kokku tema vastu. A. H. Tammsaare. || (abieluks, seksuaalseks vahekorraks). *Kogu elu olen ma kasinuses elanud. Rohkem kui see üks kord pole ma naisega kokku heitnud.. E. Rannet.

kolikambrisse heitma vt kolikamber

konte hunnikusse heitma vt kont

kõrvale heitma

1. eemale v. eest ära viskama, hooga kõrvale panema. Heitsin iga ettejuhtuva kivi kõrvale. Heitis töö, aruande kõrvale ja ringutas.
2. millestki, kellestki loobuma. Eelarvamusi, muremõtteid kõrvale heitma. Heitsin selle plaani, kavatsuse kui teostamatu jalamaid kõrvale. *Mind ei heideta kõrvale. Mind võeti vastu, mind usaldati. R. Kaugver.

käega heitma vt käsi

maha heitma

1. maha viskama, enda küljest ära heitma. Igal aastal heidavad isapõdrad sarved maha. *Mõnel pool on apelsini- ja mandariinipuud valminud viljad maha heitnud. A. Beekman.
2. pikali viskuma, maha laskuma. Heitis põlvili, kummuli maha. Koer heitis trepi ette maha.

meelt heitma vt meel

nurka heitma vt nurk

nõusse heitma vt nõu [2]

[kellelegi midagi] näkku heitma vt nägu

peret heitma vt pere

pärleid sigade ette heitma vt siga

silma (peale) heitma vt silm [-a]

tuulde heitma vt tuul

[kedagi] tänavale heitma vt tänav

vaenukinnast heitma vt vaenukinnas

[millelegi] valgust heitma vt valgus

võrku välja heitma vt võrk

välja heitma
välja viskama. *Suust heidab konn [putukate püüdmiseks] välja keele tagumise kaheharalise otsa. K. Põldmaa. || kedagi mingist kollektiivist, asutusest vm. (tavaliselt karistuseks) eemaldama. Seltsist, organisatsioonist, koolist välja heitma. Tundsin, et olen seltskonnast välja heidetud.

õnge (välja) heitma vt õng

ühte heitma
van kokku heitma. *Poiss ja tüdruk ühes talus teenimas, nad heitsid ühte ja läksid paari.. P. Viiding.

ühte patta heitma vt pada

üle parda heitma vt parras