Tagasi sõnaraamatusse

Veebiliidese kasutusõpetus

Sisukord

Tiitelleht

Saateks

Sõnavalik

Sõnaartikkel

Sõnade grammatiline iseloomustus

Sõnade stiiliregistri ja kasutusala iseloomustus

Näited

Märgid

Märgendid ja lühendid

Muuttüübid

Tähestik

Eesti Keele Instituut

Eesti keele
seletav sõnaraamat

„Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu”
2., täiendatud ja parandatud trükk

Sõnaraamatu 1. trükk: „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (1988–2007). Ilmunud 26 vihikuna.
Peatoimetajad: Rudolf Karelson, Valve Kullus (Põlma), Erich Raiet, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis

2. trüki toimetajad:
Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll

Eesti Keele Sihtasutus
Tallinn 2009

Sõnaraamat on valminud Eesti Keele Instituudi sõnastikusüsteemis EELex

Sõnastikusüsteemi konsultant Andres Loopmann

Kaane kujundanud Jüri Kaarma

Küljendanud Merle Moorlat

Trükkinud AS Pakett

Autoriõigus: toimetajad ja Eesti Keele Instituut 2009

Sõnaraamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium


ISBN 978-9985-79-269-8 (kogu teos)

Saateks

“Eesti keele seletav sõnaraamat” on seletussõnaraamatu 2., täiendatud ja parandatud trükk. Võrreldes 26 vihikuna ilmunud “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatuga” (1988–2007) on sõnaraamatut täiendatud umbes 4000 uue märksõnaga ning paljude uute tähendustega. Korrastatud on üldist esitust. Sõnaraamat on eesti kirjakeele kõige suurem varamu, sisaldades ligi 150 000 märksõna. Oma tüübilt on sõnaraamat kirjeldav (deskriptiivne), mitte normiv (preskriptiivne).

Sõnaraamatu 1. trükk on koostatud Eesti Keele Instituudis (endise nimega Keele ja Kirjanduse Instituut) peamiselt eesti kirjakeele arhiivi põhjal, alates 1990-ndate algupoolest on kasutatud elektroonilisi tekstikogusid. Käsikirja hakati koostama 1961. aastal, kui sõnasedeleid oli kogunenud umbes 1 miljoni jagu. Arhiivi kogumist jätkati kuni 2000. aastani, mil käsitsi sedeldamine lõpetati, sest see ei suutnud enam võistelda andmekogumisega arvutite abil. Selleks ajaks oli keelekogu kasvanud 4,3 miljoni sõnasedelini. Kui paberkogu võrrelda moodsate elektrooniliste keelekogudega (tekstikorpustega), siis võiks iga sedel, kuhu on kantud terve lause, esindada ligikaudu 8–10 tekstisõna (kui võtta lause keskmiseks pikkuseks 8–10 sõna). Seega võiks algset, miljonilist sedelikogu, kui see oleks elektrooniliselt töödeldav, võrrelda umbes 10 miljoni sõna suuruse tekstikorpusega ning hilisemat, neljamiljonilist kogu omakorda ligi 50 miljonilise korpusega. Kui keeleuurimises on mõistlikuks korpuse suuruseks peetud umbes 20 miljonit tekstisõna, siis sõnaraamatu vajadusi see ei rahulda: põhjaliku üldkeele sõnaraamatu koostamisel toetutakse tänapäeva leksikograafias üsna üldlevinult umbes 100 miljoni suurusele tekstikorpusele. Sellise mahuni on kasvanud ka eesti keele tekstikorpus, mida on kasutatud sõnaraamatu 2. trüki toimetamisel. Tõe huvides tuleb nentida, et kui omaaegne sedelikogu hõlmas eeskätt ilukirjanduse näiteid, siis nüüdne elektrooniline tekstikorpus kajastab peamiselt ajakirjanduskeelt.

Sõnaraamatu 1. trüki eeltööna ilmus 1961. aastal “Eesti kirjakeele seletava sõnaraamatu prospekt”, kus on põhjalikult selgitatud sõnaraamatu ülesehituse üldisi põhimõtteid, mis paljuski kehtivad tänini. Sõnaraamat kavandati 5-6-köiteliseks, eeskujuks võeti samalaadsed vene ja soome keele sõnaraamatud. Sõnavaliku põhiprintsiip oli sõna üldkasutatavus. 1969. aastal ilmus 80-leheküljeline sõnaraamatu makett.

„Eesti keele seletav sõnaraamat” järgib 1. trüki põhimõtet kajastada eeskätt tänapäeva leksika põhiosa selle eri kasutusaladel, nii ilukirjanduses kui ka tarbetekstides. 2. trükis vajasid muutmist nii ideoloogilise värvinguga märksõnad, seletused ja näitelaused kui ka sisu poolest aegunud näitelaused. Paljudele sõnadele on aja jooksul lisandunud uusi tähendusi või kasutusi, samuti on leksikat, mis on läbi teinud tähendusnihke. Väiksema osa moodustavad muutused ortograafias või grammatikas.

Pärast 1. trüki koguteksti valmimist viidi käsikiri 2008. a üle Eesti Keele Instituudi veebi­põhisesse sõnastikusüsteemi EELex (koostöös Ülle Viksi, Indrek Heina, Tiina Puolakaineni ja Andres Loopmanniga).

Sõnaraamatu 1. trükil on olnud 6 peatoimetajat: Rudolf Karelson, Erich Raiet, Valve Kullus (Põlma), Mai Tiits, Tiia Valdre ja Leidi Veskis. Eeltöid ja koostamist juhtis algul Ernst Nurm, hiljem Erich Raiet (alates 1966), seejärel Tiia Valdre (1990), Valve Põlma (1990) ja Rudolf Karelson (1991). Alates 1993. a on tegevtoimetaja olnud Margit Langemets.

1. trüki käsikirja on toimetanud: Rudolf Karelson, Leena Kiivit, Ilse Kont, Helga Laanpere, Tiina Lias, Arno Pikamäe, Valve Põlma, Erich Raiet, Mai Tiits, Feliks Vakk, Tiia Valdre, Leidi Veskis ja Piret Voll.

1. trüki käsikirja on koostanud: Mati Erelt, Tiina Hallik, Rudolf Karelson, Aino Kiindok, Taima Kiisverk, Leena Kiivit, Ilse Kont, Maimo Kristian, Rein Kull, Katrin Kuusik, Helga Laanpere, Margit Langemets, Lilian Laur, Tiina Lias, Jana Linnart, Mai Loog, Mari-Mall Matsi, Vilma Metstak, Helga Mägi, Mare Onga, Arno Pikamäe, Valve Põlma, Erich Raiet, Ruta Rannat, Joel Sang, Jüri Sooberg, Elna Tael, Mai Tiits, Ene Vainik, Feliks Vakk, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Helgi Vihma, Ülle Viks, Linda Vinkel, Piret Voll ja Andriela Vutt.

2. trüki käsikirja on täiendanud ja toimetanud: Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks ja Piret Voll.

Peale nimetatute on seletussõnaraamatu heaks 50 aasta jooksul oma panuse andnud veel palju inimesi: sedeldajad, kartoteegihoidjad, masinakirjutajad ja arvutisse sisestajad, korrektuurilugejad, tehnilised toimetajad, arvutispetsialistid, küljendajad, kirjastajad jt. Olgu kõik tänatud!

Margit Langemets

Sõnaraamatu ülesehitus

Saatesõna põhineb 1. trüki sissejuhatusel, mida on täiendatud ja muudetud 2. trüki esitusest lähtuvalt.

Sõnavalik

Mitmed sõnarühmad on sisse võetud piirangutega. Valikuliselt on sõnaraamatus esitatud pärisnimesid genitiivse täiendina (Ameerika, Viini), sõnaosi (liba-, ultra-, -rajaline), lühendeid (CV, jne.), vananenud sõnu (paravoss), murdesõnu (kimm, prannama, tinaneitsi), erikeelte leksikat (tšillima, õps), harva kasutusega sõnu (laberik, rahkuma) ja tsitaatsõnu (anno, talk show). Oskussõnu on sõnaraamatus küllaltki palju, samas on silmas peetud nende tarvitamist üldkeeles. Liitsõnade määratust hulgast on sisse võetud eeskätt need, mille tähendus ei selgu osiste tähenduse põhjal, samuti sagedamad liitsõnad. Sama kehtib allmärksõnana esitatud ühendverbide puhul. Juhuslikumat laadi liitsõnad ja sõnaühendid on sõnaraamatust välja jäetud.

lt-adverbe (kitsalt, armsalt) ja us-abstraktnoomeneid (kadedus, aeglus) leidub sõnaraamatus võimalikust vähem, sest neid on vastavast omadussõnast kerge tuletada ning nende tähendus selgub hõlpsasti omadussõna tähendustest. Tingimata esitatakse aga need lt-adverbid, millel on sti-line paralleel (armsalt – armsasti, ilusalt – ilusasti) ning need lt- ja us-sõnad, mille tähenduspiirid ei kattu vastava omadussõna omaga.

Tavalisi tegija- ja teonimesid ei esitata. Nende tähendus selgub vastava verbi tähendustest. Sama kehtib ka ühendverbi tegija- ja tegevusnimede kohta. Sõnaraamatusse on siiski võetud olulisemaid tegija- ja teonimesid, millel on tavalisest erinevaid tähendusi. Siia kuuluvad näiteks ametit, elukutset (kütja, õmbleja), eset, vahendit (ristleja, vahustaja) või muud (puutuja) märkivad tegijanimed, samuti omadussõnadena kasutatavad tegijanimed (hauduja, hüüdja – vrd hauduja kana, hüüdja hääl). Teonimedest on sisse võetud näiteks õppeainet, spordiala või muud sellist märkivad sõnad (laulmine, uisutamine, nägemine).

Ohtramalt, tuntusastmest lähtudes on esitatud liitsõnalisi tegija- ja teonimesid, eriti neid, mille täiendsõnaks on noomen (maamõõtja, lainemurdja, kartulivõtmine, tinavalamine).

Partitsiipe esitatakse kas vastava verbi artiklis või omaette märksõnana, kui tal on verbiparadigmast erinevaid tähendusi (karjuv, sunnitud) või kui ta on kokku kirjutatud (abiotsiv, teedrajav).

Omaette artikli saavad iseseisva tähenduseta sõnad, mis esinevad ainult ühendites (kihla, vehkat – vrd kihla vedama, vehkat tegema).

2. trükis on lisatud ligi 4000 uut sõna, millest kõige rohkem on infotehnoloogia ja majanduse valdkonna sõnu (mõlemaid üle 200, näiteks e-post, pangakaart). Palju on ka meditsiinisõnu (umbes 100, näiteks anoreksia, kontratseptiiv, paanikahäire jt). Juura, tehnika, botaanika ja kokanduse sõnu on igaüht umbes 60 piires (näiteks abieluvaraleping, puiduhakkur, flamingolill, kamambäär, espresso). Paljud uued üldkeele sõnad kirjeldavad uuema aja eluolu (näiteks spaa, kaalujälgija, katseklaasilaps, m-makse, pankrotimeister). Samas ei ole loobutud varasematest keelenäidetest: säilitatud on valdav osa 1. trükis leiduvast, uued sõnad ja tähendused on olemasolevaga liidetud. Eemaldatud on äärmiselt vähe märksõnu, näiteks nõukogude ajaga käibelt kadunud algorg. Uued sõnad on liidetud märksõnastikku, aga ülevaatlikkuse mõttes on nad omaette loendina esitatud ka sõnaraamatu lisaosana.

Sõnaartikkel

Sõnaartikli peamised koostisosad on: märksõna, hääldus, muutmisinfo, tähenduse seletus, kasutusnäited ja tsitaadid, liitsõnade loend, ühendverbid ja ühendsidesõnad, fraseologismid, viited. Märksõnad on järjestatud tähestikuliselt. Mitmesõnaliste märksõnade järjestamisel pole sõnavahet arvestatud (adjöö, ad libitum, administraator). Märksõna juurde kuuluv ainestik on eri laadi märksõnade puhul erinev.

MÄRKSÕNA on esitatud poolpaksus kirjas. Tsitaatsõnad või võõrpäritolu sõnaosad on kursiivis. Tegusõnadel on märksõna ma-infinitiivis, käändsõnadel üldiselt ainsuse nimetavas. Mitmuslikele märksõnadele on lisatud vastav tähis (käärid pl., lauakombed pl., õeksed pl.). Tähistatud on ka kesksõnad ehk partitsiibid (sunnitud partits., teedrajav partits.), käändumatud märksõnad (ladina indekl., Alpi pn. indekl.), deminutiivid (batoonike dem.), omadussõna kesk- ja ülivõrded (paremini komp., enim superl.). Märksõnade hulgas on pärisnimede genitiive (Ameerika pn. gen., Sparta pn. gen.) ja lühendeid (CD-ROM).

2. trükis on tehtud muudatusi algustäheortograafias, mis seletussõnaraamatu ilmumise aja jooksul on põhjalikult muutunud. Üldine suundumus on sinnapoole, et enamasti on lubatud esisuurtäht (näiteks Rootsi laud), samas on palju ka neid juhte, kus sisust lähtuvalt võib kirjutada kas suure või väikse algustähega (vrd Rootsi/rootsi kirjandus), nagu ka neid, kus on lubatud vaid väiketäht (rootsi keel). Täpsed õigekirjareeglid ja soovitused leiab kasutaja Eesti Keele Instituudi muudest väljaannetest, eelkõige Tiiu Erelti „Eesti ortograafiast” (4., täiendatud trükk 2005) ja keelenõu kogumikest „Keelenõuanne soovitab”, samuti õigekeelsussõnaraamatust.

Homonüümid on tähistatud punktita Rooma numbriga (lainer I, lainer II). Kui Rooma numbrile järgneb punkt, siis on tegemist mitmetähendusliku sõna teatava tähendusjaotusega (sellest on lähemalt juttu allpool, tähenduse seletuse juures). Homonüümina on tähistatud üksnes täishomonüümid ehk sõnad, mille muutevormistik langeb täielikult kokku. Osahomonüümid, mille kõik muutevormid kokku ei lange (näiteks võib erineda tüvevokaal) või kui tegemist on muutuva ja muutumatu sõnaga, on vormistatud eri sõnana (ilma homonüümitähistuseta), näiteks: hirmus adv., hirmus-msa, -msat 2adj. Mõnel juhul on kimbus nii (tähistuseta) osahomonüüme kui ka (tähistusega) täishomonüüme, näiteks: koor-e, -t 34›, koor I-i 21›, koor II-i 21›.

Eri märksõna alla (ilma homonüümitähistuseta) paigutatakse ka kujult samasugused, kuid tähenduselt hoopis erinevad sõnad, olgu need siis erineva või vahel ka sama etümoloogiaga, näiteks: allüür-i 22›, all|üür; m ('eesti tähestiku täht'), m ('meeter').

Liitsõna osi eristab püstkriips (elu|iha), kui liitsõna on esitatud liitsõnaplokis või kui liitsõna järelosa esineb sõnaraamatus omaette märksõnana. Liitsõnaks on nimetatud sõnad, mis sisaldavad mitut tüve ja mille mingi moodustusaste on liitmine, mõnikord on arvestatud ka moodustusastmete järjekorda (näiteks raudteelane on tuletis, mitte liitsõna). Tähestikus üksteisele järgnevad liitsõnad jätkuvad samas plokis, kusjuures korduvat esiosa asendab sidekriips. Mitmetähenduslikud liitsõnad on esitatud omaette lõigus.

elu|iha tugev soov elada ja elust osa saada. Ahne, tugev eluiha. elu|ihk eluiha. elu|ilmas(ki) (eitavas lauses) (mitte) ilmaski, iialgi.. elu|ilmsi ilmsi, tegelikult, tõeliselt..

elu|inimene

1. elu elaja, elu- ja tööjõuline inimene. *„Ei saa minust enam eluinimest,” kaebles ta. „Sandiks võin jääda .. Võin põdeda mitu aastat ..” P. Vallak.

2. elurõõmus ja seltskondlik inimene. *.. ikka lõbus ja vallatu noormees, eluinimene .. H. Raudsepp.

Deminutiivide fakultatiivne -ne on märksõnas esitatud ümarsulgudes (kleenuke(ne), emake(ne)). Liitsõnades on -ne üldiselt ära jäetud.

Instruktiivivormid on paigutatud üldiselt noomeni (või mõnel juhul ka verbi) näidete hulka. Näiteks fraas lahtisi silmi on esitatud nii nimisõna silm kui ka omadussõna lahtine artiklis. Harilikult kokkukirjutatavad instruktiivivormid (kinnisilmi, püstipäi) esitatakse eraldi märksõnadena.

HÄÄLDUS on esitatud tarbe korral, enamasti tsitaatsõnade puhul, aga ka mõnede lühendite puhul. Hääldus on antud püstkirjas ja nurksulgudes, näiteks: yuppie [japi], CV [tsee-vee]. Tähtede puhul on nurksulgudes antud tähenimi, näiteks m [emm], w [kaksis-vee].

MUUTMISINFO annab sõna käänamiseks või pööramiseks vajalikud grammatilised vormid ja tüübinumbri. Muutmisinfo on esitatud noolsulgudes, näiteks: nahaalsus-e 5 v. -e 4›, loomaluua, lõin 40›. Võrreldes 1. trükiga on muuttüübistikku kohandatud Ülle Viksi “Väikese vormisõnastiku” (1992) põhjal. (Muuttüüpidest lähemalt vt eraldi osas.)

TÄHENDUSE SELETUS. Märksõna põhitähendused on eristatud araabia numbritega (1., 2. jne), alltähendused muude erimärkidega. Alltähenduste liigid on: tähendusvarjund (tähis ||), tarvitusjuhtum (tähis |) ja kaasalluvussuhe (a., b. jne). Tähendusvarjund (||) on leksikaalselt kõige kinnistunum tähendusnihe. Juhuslikumat laadi on tarvitusjuhtum (|), mis sageli kirjeldab piltlikku kasutust. Mõnikord võib alltähendusega kaasneda teatav sõnavorm, mis on välja toodud allmärksõnana. Kaasalluvussuhe (a., b. jne) kirjeldab tavaliselt olukorda, kus põhitähendus on jagunenud mitmeks võrdväärseks alltähenduseks, mis esinevad eri tarvituspiirkonnas.

jaks suutlikkus, (kehaline) jõud.. || jõukus, majanduslik suutlikkus

arm.. 2. .. || armuta armutult, halastamatult

tihnik.. | piltl Rabelesin kahtluste tihnikus.

roomama.. 2. .. | roomav (taimenimetustes jt. terminilaadsetes ühendites)

tants 1. tantsimine. a. inimese eneseväljendus .. b. (mõnede loomade iseloomuliku liikumisviisi kohta) .. c. (kellegi rabelemise, vingerdamise jms. kohta) .. d. piltl (millegi keerlemise, hüplemise kohta) ..

Mõnede sõnade puhul on põhitähendused rühmitatud suurematesse plokkidesse sõnaliigist lähtudest (eristatud punktiga Rooma numbriga). Enamasti on need grammatilised, mittetäistähenduslikud muutumatud sõnad (kaas-, side-, hüüd- ja määrsõnad, näiteks aga I. konj., aga II. adv.; külge I. adv., külge II. postp.), aga sellist tähenduste rühmitamist on kasutatud ka täistähenduslike sõnade puhul (näiteks esimene I. num., esimene II. adj.; püha I. adj., püha II. s.).

Tähendust võivad täpsustada sõnaliik ja muu grammatiline kasutusinfo (kitsamas püstkirjas, sulgudes), samuti stiili- ja valdkonnamärgendid (kapiteelkirjas). Info, mis on kõikide sõnatähenduste puhul ühine, on esitatud sõnaartikli päises enne tähenduse seletusi.

kruu interj. (hrl. korduvana) annab edasi kurgede häälitsust

liha|võte (hrl. pl.) ülestõusmispüha(d)

raudne

3. (liitsõna järelosana) rauda (2. täh.) omav

tihkamatihata 48› (hrl. da- infinitiiviga, sageli eitusega)

libreto6s. hrl. teater

1. vokaalmuusikalise (lava)teose tekst.

2. balleti v. pantomiimi sündmustiku kirjeldus.

Sõna tähendus avatakse kõige sagedamini lühikese kirjeldava seletusena. Seletus on filoloogilist laadi, ent võib sisaldada vajaduse korral entsüklopeedilisi elemente (näiteks oskussõnade puhul). Grammatiliste sõnade seletused on üldiselt pikemad. Sõna tähendus võib olla avatud ka üksnes sünonüümide kaudu. Sünonüüme on lisatud ka kirjeldavale seletusele. Vastandsõna ehk antonüümi olemasolul võidakse see seletusele lisada. Erandkorras (näiteks kui kirjeldavat seletust on raske anda) on piirdutud ka üksnes antonüümiga.

naivist-i 21s. kunst naivismi viljelev kunstnik.

kard|pael kulla- v. hõbedakarva kaunistuspael, tress.

sehkendama37kõnek

1. joonistama v. kirjutama.

2. askeldama, õiendama.

tumm|film helita film; ant. helifilm.

Märksõna võib olla esitatud ka ilma seletuseta, sel juhul on enamasti lisatud näiteid, mis vihjavad sõna kasutuspiirkonnale. Samas on ka märksõnu, millel pole antud ei seletust ega näiteid – sõna on lihtsalt sõnaraamatus registreeritud. Sageli on seletamata jäetud liitsõna, mille tähendus selgub selle osiste tähendustest, näiteks aastanorm, idakülg, kevadlill jt.

Taime- ja loomanimetuste, samuti mõnede anatoomia- ning meteoroloogiaterminite (näiteks pilvede nimetuste) puhul on lisatud seletusele ümarsulgudes ladinakeelne nimetus. Keemiliste elementide nimetuste ja mõõtühikute seletusele lisandub tähis.

toone|kurg zool toonekureliste hulka kuuluv suur pikkade jalgade ja pika nokaga lind (Ciconia).

nina|luu ka anat nina toeks olev näokolju osa (os nasale).

kaltsium-i, -i 10 v. -i, -it 2s. keem element, hõbevalge läikiv leelismuldmetall (Ca).

Mõningate sõnarühmade puhul (eriti deminutiivid, us-liitega abstraktsed nimisõnad, teo- ja tegijanimed, lt-adverbid, nn käändumatud omadussõnad, v-partitsiibid) on ökonoomsuse huvides kasutatud tulenemisseletust (tähis <). Tulenemisseletus ei ava sõna sisu otseselt, vaid osutab, et vastava sõna tähendus on mõistetav mingi teise sõna tähenduse või tähenduste kaudu. Vajadusel on tulenemisseletusele lisatud kirjeldav seletus või täpsustavaid märkusi.

aastaselt adv. < aastane (1. täh.).

summake(ne) II-se 5s. dem. < summa (2. täh.)

umbri indekl. < Umbria

aerutaja1s. tgn. < aerutama; sport kanuu- v. süstasportlane.

Mõnedel juhtudel, näiteks teatava rahva liikme nimetuse seletamise hõlbustuseks on ainsuslikule märksõnale lisatud veel selle mitmuslik kuju ja seletatud viimast.

abhaas-i 21s., abhaasid pl. rahvas Kaukaasias.

NÄITED. Sõnatähendust aitavad avada kasutusnäited ja tsitaadid (esitatud kursiivkirjas). Tsitaadi algust tähistab tärn (*), tsitaadi järel on ära toodud tsitaadi autori või tõlkija nimi.

küünrane-se 5 v. -se 4adj. küünrapikkune. Küünrane riidetükk. *Nüüd alles ma taipan: sest sai ju / sark väike, küünrane vast. M. Raud.

pool|teed adv. murd poolenisti. *.. olen juba poolteed riideski.. J. Aavik (tlk.).

LIITSÕNADE LOEND. Lühendi Ls. järel on ära toodud olulisemad liitsõnad (püstkirjas), mille järelosa on märksõna. Korduvat märksõna asendab loendis sidekriips (veebiversioonis on liitsõnad lühendamata). Enamasti on liitsõnad seotud teatava tähendusega, siis on nad esitatud vastava tähenduse juures. Mõnikord sobib liitsõna tähendus kõigi tähendustega või pole olnud liitsõnu võimalik tähenduste vahel täpselt ära jagada – sel juhul on liitsõnad esitatud omaette lõigus kõigi tähenduste järel (artikliülest loendit märgib ringike lühendi Ls. ees).

moodmoe, moodi 21s.

1. ajastu üldine maitselaad .. Ls. habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.

3. olek, olemus; kuju .. Ls. keha|mood, pinna|mood, tegumood.

õnnelik-liku, -likku 30adj.

1. õnne tundev, rõõmus ja rahulolev; seda väljendav. Õnnelik paarike. ..

2. selline, kus valitseb õnn, õnne täis, õnnerikas, õnneküllane. Õnnelik lapsepõlv. ..

3. soodus, hea; (suhteliselt) positiivne (millegi kohta, mis võinuks minna ka halvasti v. lõppeda kurvalt). Ei maksa loota üksnes õnnelikule juhusele. ..

○ Ls. üliõnnelik.

SÕNAÜHENDID. Sõnaartikli lõpus on esitatud olulisemad sõnaühendid: ühendverbid (verbi artiklis) ja ühendsidesõnad (sidesõna artiklis). Ühendid on vormistatud allmärksõnana (poolpaksus kirjas, mõttekriipsu järel). Näiteks on verbi ajama artikli lõpus allmärksõnad (koos vastavate artiklitega) alla ajama, ette ajama, kokku ajama, läbi ajama jt. Sidesõna et artikli lõpus paiknevad ainult et, ilma et, muudkui et jt.

FRASEOLOGISMID on esitatud omaette allartiklina märksõna artikli lõpus (poolpaksus püstkirjas, märgi ∆ järel). Peamiselt on need niisugused (idiomaatilised) väljendid, mille kogutähendus otseselt ei tulene neid moodustavate sõnade tähendustest (∆ sääsest härga tegema, ∆ kand ja varvas). Muid püsiühendeid võidakse tarbe korral seletada näitematerjali hulgas. Fraseologisme sõna eri tähenduste vahel ei jaotata, vaid esitatakse kõik koos sõnaartikli lõpus.

Fraseologismi varieeruvate osiste vahel on tilde (~) (∆ kivi [kellegi] kapsaaeda viskama ~ heitma), fakultatiivne osa, s.o sõna või sõnad, mis võivad ära jääda, on pandud ümarsulgudesse (∆ (tühja) tuult taga ajama). Rektsioon on esitatud nurksulgudes. Fraseologismi lähedasi variante eraldab semikoolon.

Fraseologismi seletus ja vastav näitematerjal esitatakse ühes kohas: harilikult nimisõna artiklis. Kui on mitu nimisõna, siis on lähtutud käänete järjestusest. Kui nimisõna ei ole, on seletuskohaks (eelistusjärjekorras) omadussõna, arvsõna või asesõna artikkel. Adverbi puhul esitatakse seletus (esimese) adverbi artiklis. Kui fraseologism koosneb verbidest, siis on selle sisu seletatud esimese verbi artiklis. Teiste sõnade juures seletust ja näiteid ei anta, vaid viidatakse põhiesituskohale.

jalgu seinale ajama vt jalg.

∆ [kedagi] purki ajama vt purk.

mitte kahte(gi) ~ kolme(gi) lugeda mõistma vt kaks, kolm.

∆ [kellelegi, millelegi] ülalt ~ ülevalt alla vaatama vt ülalt, ülevalt (I).

(et) hoia ja keela vt hoidma.

Fraseologismid on järjestatud tähestiku järgi (arvestamata nurksulgudes rektsiooni).

VIITED. Sõnaraamatus on mitut liiki viiteid: tähendust täpsustavad viited (vt ja vrd) ja märksõnaviited (vt). Artikliülesed viited on tähistatud ringikesega ().

Sõnade grammatiline iseloomustus

Muutuvate sõnade korral on märksõnale lisatud olulised vormid ning käänd- või pöördtüübi number. Võrreldes 1. trükiga on toimunud muutusi grammatikas (näiteks eesti keelele omane esimese silbi rõhk on muutnud mõne võõrsõna käänamist, näiteks jogurt, mustang). Tüübistik on esitatud sõnaraamatu algusosas (vt ptk “Muuttüübid”).

Liitsõnad on enamasti tüübinumbrita, sest nad muutuvad samuti kui põhisõna.

mängija1s. tgn. < mängima

kontrabassi|mängija muus

Märksõna juures antakse tema sõnaliigimärgend. Verbile sõnaliigimärgendit ei lisata (kõik sõnad tüübinumbriga 37 kuni 49 on verbid). Liitsõnad on enamasti sõnaliigimärgendita, sest nende sõnaliik selgub põhisõnast. Kui sõna eri tähendused kuuluvad eri sõnaliikidesse, esitatakse märgend iga tähenduse (või tähendusrühma) juures eraldi. Kui sõnaliigilisus on vaieldav või näitematerjali liigitamine selgesti eristatavatesse rühmadesse tülikas, lisatakse sõnale mitu märgendit. Juhuslikumad ühest sõnaliigist teise ülekandumised eraldi märgendit ei saa, need esitatakse põhilise sõnaliigi all.

aastaselt adv. < aastane (1. täh.)

tihkamatihata 48

petu|jutt [-jutu] pettusel rajanev jutt

juttjutu 21s.

haige1

1. adj. mingit haigust põdev

2. s. mingit haigust põdev .. inimene

nipsis adv., adj. (nina kohta:)

Sõnaliigimärgend on ära jäetud pärisnimest või rahva nimetusest pärinevate käändumatute sõnade puhul, kus piirdutakse käändumatusele osutava märgendiga indekl. (indeklinaabel). Suurtähelist vormi iseloomustavad lühendid pn. (pärisnimi) ja gen. (genitiiv). Lahtiseks on jäetud ka partitsiipide (märgend partits.) sõnaliigilisus.

udmurdi indekl. < udmurt

Ameerika pn. gen., ameerika indekl. Ameerika jalgpall

surmav-a 2partits.

Kui sõna esineb üksnes mitmuses, on märksõna esitatud mitmuslikuna (märgendiga pl.). Kui sõna esineb mitmuses ainult teatavas tähenduses, siis on sellele osutatud grammatilise kasutusinfo abil (sulgudes, väiksemas kirjas).

tunked6s. pl.

krõps I-u 21s.

2. (hrl. pl.) kõnek kartulikrõps.

ema|ema ema poolt vanaema. || (pl.) esiema.

Sõna juures on tähistatud ka muud grammatilist kasutusinfot: verbi kasutust ilma aluseta, impersonaalselt (impers.), sõna kasutust teatavas süntaktilises vormis, teise sõnaliigi laadselt, teatava(te)s muutevormi(de)s jne.

hahetama37› (ka impers.)

kriips-u 21s. .. 2. (hrl. eitusega) kõnek natuke, väheke ..

linane-se 4adj. .. | (substantiivselt)

proovima42› .. 2. (hrl. da-infinitiiviga) midagi teha püüdma

Rektsiooni näidatakse sõnaraamatus mitmeti. Post- või prepositsiooni või selle üksiktähenduse juures on märgitud kääne (nurksulgudes lühendiga), mida vastav kaassõna nõuab. Muutuva sõna või selle üksiktähenduse rektsioon märgitakse grammatilise kasutusinfona (ümarsulgudes, väiksemas kirjas) enne tähenduse seletust. Sõnavormi ja adverbi piirjuhud esitatakse muutuva sõna juures. Ühtlasi lisatakse üleminekuseisundile osutav märkus.

pihta

I. postp.

1. [gen.] (puutudes) vastu.

4. [elat.] kõnek millestki (hrl. mingist ajast) alates

tilgatu1adj. (hrl. translatiivis) mitte tilkagi sisaldav. Jõi klaasi .. tilgatuks.

kiinduma .. 2. (illatiiviga)

siigsiia 23s. zool .. || (väliskohakäänetes) siiapüük

haakhaagi 21s. .. 1. .. | (sisekohakäänetes) (olukorda tähistavana). Uks käib haaki. Lükkas akna lahti ja pani haaki. Uks, aken, värav on haagis. Tee, jäta värav haagist lahti.

Muudel juhtudel peavad normaalsed grammatilised seosed selguma näidetest, mida on püütud valida nii, et neis kajastuksid võimalikult eri laadi juhud. Nii esitatakse sõna kastma puhul muu hulgas näited Lilli, taimi kastma. Kastab aeda voolikust, voolikuga. Sadu kastis heinalised läbimärjaks; sõna kirg puhul Kirg muusika ja kirjanduse vastu. Kirg seikluste järele. Kirg rännata, sportida jne.

Sõnade stiiliregistri ja kasutusala iseloomustus

Sõnu või nende üksiktähendusi, mis üldiselt ei kuulu üldkeelde, vaid teatavasse allkeelde (registrisse), on iseloomustatud mitmesuguste stiili- ja erialamärgenditega, samuti vabas vormis lisaseletusega.

Sõnaraamatus on kasutusel järgmised stiilimärgendid:

hlv tähistab halvustava, laitva või solvava varjundiga keelekasutust;
hrv tähistab haruldasemaid, harvaesinevaid sõnu ja sõnakasutusi. Sõnaraamatusse on võetud näiteks kirjandusklassikute erisõnu;
iroon tähistab iroonilist, pilkelist keelekasutust;
kõnek kõnekeelseks on peetud sõna või selle üksiktähendust, mis on põhiliselt levinud suulises käibes ning mida iseloomustab oma tundevärving. Kirjakeel rakendab seda sõnavara neutraalstiilist vabamas pruugis, eelkõige otseses kõnes või kellegi suulise kõne edasiandmisel;
lastek tähistab lastele omast või lastega suhtlemisel kasutatavat hoidjakeelt;
luulek tähistab neutraalstiili sõnadest poeetilisemat (peamiselt luules esinevat) sõnavara. Muudele pidulikumat, ülevamat väljendust võimaldavatele sõnadele võidakse lisada vastav märkus seletuse juures (poeetilisemas stiilis, arhaiseerivas stiilis vm);
murd tähistab murdekeele sõnu ja tähendusi;
nlj tähistab naljatleva, humoorika varjundiga keelekasutust;
piltl tähistab piltlikku, ülekantud tähendust. Ilukirjanduslikes tekstides esineb sõnade piltlikku tarvitust rohkesti. Sõnaraamatus kajastuvad piltlike tähenduste kõrval ka need ülekantud kasutused, mis on keeles üldisemalt levinud. Liitsõnade piltlikkust üldiselt märgitud ei ole, välja arvatud enamasti seletuseta esitatud liitsõnad, mille märgend viitab põhisõna piltlikkusele (näiteks kirjandus|põld piltl, ribi|luu ka piltl);
släng tähistab teatavat erikeelt, argood;
van tähistab vananenud sõnu ja tähendusi. Vananenud sõnade kasutamine tänapäeval annab väljendusele arhaiseeritud tooni;
vulg tähistab vulgaarseks või labaseks peetud sõnakasutust.

Terminoloogiline sõnavara kattub osaliselt üldkeelsega. Erialamärgendiga on tähistatud sõnad või nende üksiktähendused, mis ei kuulu üldkeelde. (Erialamärgendite lühendeid ja lühiseletust vt lühendite loendist.)

Näited

Sõnakasutust illustreerivad sõnaraamatu autorite (kirjakeele arhiivi või tekstikorpuse põhjal) moodustatud (lühi)laused ning tsitaadid ilukirjandus- ja muudest teostest. Tsitaadi ees on tärn (*), tsitaadi järel on näidatud tsitaadi autori või tõlkija nimi. Pikki tsitaate on vajaduse korral lühendatud (väljajättu märgib kaks punkti). Näidete hulgas on ka vanasõnu (nende järel on lühend Vs.)

Näited konkretiseerivad sõnaseletust, esitades sõna temale omastes grammatilistes ja semantilistes seostes teiste sõnadega. Lähedased kasutused ja fraasid on komadega eraldatult ühte koondatud: näiteks lume, jää, sambla all asendab fraase lume all, jää all, sambla all; vaenlane aeti põgenema, pakku asendab fraase vaenlane aeti põgenema ja vaenlane aeti pakku.

Näidete järjestamisel on eeskätt lähtutud sisulisest küljest: tavalisema kasutuse näited on eespool, haruldasemad, ebatavalisemad kasutusnäited on tagapool. Vanasõnad ja tsitaadid on esitatud pärast lühilauseid.

Mitmetele üldkeele sõnaühenditele ja terminilaadsetele ühenditele on (ülakomades) lisatud täpsustav seletus. Vajadusel viidatakse näite juures (ümarsulgudes) selle kasutuslaadile või -piirkonnale, tsitaatides on (nurksulgudes) esitatud selgitavaid lisamärkusi.

kirjanik-niku, -nikku 30s. 1. .. Ma ei ole seda kirjanikku 'tema teoseid' lugenud.

kesk|öö .. Tõeline kesköö astr 'Päikese alumise kulminatsiooni moment'.

Vene pn. indekl., vene indekl. .. Vene rist 'kreekakatoliku kiriku rist'

kimbutama371. .. Valget kimbutas ajahäda (males).

vale6› .. *Nad [= naised] olid nii valed, nii odavad, nii teatraalsed. T. Kallas

Märgid

( ) ümarsulgudes on:

1) kaudsem tähenduse seletus
2) lisaseletused ja -märkused, ladinakeelsed nimetused
3) sõna, väljendi või seletuse osa, mis võib ära jääda

[ ] nurksulgudes on:

1) hääldus
2) tähenimi
3) (liit)sõna genitiivikuju või tüvevokaal
4) rektsioon
5) sõna(d), mis ei kuulu fraseologismi koosseisu, kuid on vajalik(ud) selle mõistmiseks
6) tsitaadile lisatud selgitav(ad) sõna(d)

‹ › noolsulgudes on märksõna muutmisinfo (vormid ja tüübinumber)

I, II jne (punktita Rooma number) tähistab homonüümi

I., II. jne (punktiga Rooma number) koondab põhitähenduste eri sõnaliigiga rühmi

1., 2. jne (araabia number) tähistab põhitähendust

|| rööbik tähistab alltähendust, eraldab tähendusvarjundit või vähem iseseisvat tähendust

| püstjoon:

1) tähistab alltähendust, eraldab sõnatarvituse juhtu
2) eraldab liitsõna osi

; semikoolon:

1) tähistab alltähendust, eraldab raskesti eristatavaid tähendusi
2) eraldab fraseologisme

a., b. jne väiketäht tähistab alltähendust, eraldab kaasalluvussuhtes olevaid tähendusi

' ' ülakomades on näite osa seletus

- sidekriips asendab (peale muu) liitsõna mittekorratavat esiosa

< tulenemismärk osutab tähenduse tulenemisele järgnevast sõnast

* tärn tähistab tsitaadi algust

∆ kolmnurk esineb fraseologismi(ploki) ees

/ kaldjoon eristab tsitaadis värsiridu

~ tilde ühendab sõnu, mis võivad fraseologismis üksteist asendada, ilma et tähendus muutuks

.. kaks punkti on väljajätt

○ ringike esineb artikliülese liitsõnaloendi või artikli viite ees

Märgendid ja lühendid

Peale üldkasutatavate lühendite (e., hrl., vm.) on sõnaraamatus kasutatud järgmisi lühendeid:

abess. abessiiv, ilmaütlev
ablat. ablatiiv, alaltütlev
adess. adessiiv, alalütlev
adj. adjektiiv, omadussõna
adv. adverb, määrsõna
aiand aiandus
aj ajalugu
allat. allatiiv, alaleütlev
anat anatoomia
antr antropoloogia
arheol arheoloogia
as. abstraktsubstantiiv
astr astronoomia
bibl bibliograafia
biol bioloogia
bot botaanika
dem. deminutiiv, vähendussõna
ehit ehitusala
el elekter ja elektrotehnika
elat. elatiiv, seestütlev
e. m. a. enne meie ajaarvamist
ess. essiiv, olev
etn etnograafia ja etnoloogia
farm farmaatsia
filos filosoofia
folkl folkloor
fot fotograafia
füsiol füsioloogia
füüs füüsika
gen. genitiiv, omastav
geogr geograafia
geol geoloogia
hlv halvustav
hrv harvaesinev
illat. illatiiv, sisseütlev
imperf. imperfekt, lihtminevik
impers. impersonaalne; impersonaal, umb­isikuline tegumood
indekl. käändumatu
indekl. adj. käändumatu omadussõna
indekl. pron. käändumatu asesõna
iness. inessiiv, seesütlev
info informaatika, arvutiteadus
iroon irooniline
interj. interjektsioon, hüüdsõna
jur jurisprudents
kal kalandus
keel keeleteadus
keem keemia
kirikl kiriklik (ristiusu, kirikuga seotud)
kirj kirjandusteadus
kok kokandus, kulinaaria
komit. komitatiiv, kaasaütlev
komp. komparatiiv, keskvõrre
konj. konjunktsioon, sidesõna
kunst kunst
kõnek kõnekeelne
lastek lastekeelne
loog loogika
Ls. liitsõnade loend
luulek luulekeelne
m. a. j. meie ajaarvamise järgi
maj majandusteadus ja majandus
mat matemaatika
med meditsiin
mer merendus
meteor meteoroloogia ja klimatoloogia
mets metsandus
murd murdekeelne
muus muusika
mäend mäendus
müt mütoloogia
nlj naljatlev
nom. nominatiiv, nimetav
num. numeraal, arvsõna
nõuk nõukogulik
paleont paleontoloogia
part. partitiiv, osastav
partits. (adjektiivne) partitsiip, kesksõna
ped pedagoogika
piltl piltlik
pl. pluural, mitmus
pn. pärisnimi
pol poliitika
postp. postpositsioon, tagasõna
prep. prepositsioon, eessõna
pron. pronoomen, asesõna
psühh psühholoogia
põll põllumajandus
relig religioon (uskumise, usundiga seotud)
Rhvl. rahvaluule
s. substantiiv, nimisõna
sg. singular, ainsus
släng släng
sport sport
superl. superlatiiv, ülivõrre
sõj sõjandus, riigikaitse
zool zooloogia
teater teater, teatriasjandus
tehn tehnika
tekst tekstiilindus
term. terminatiiv, rajav
tgn. tegijanimi
tlk. tõlkija
tn. teonimi
transl. translatiiv, saav
trük trükindus
van vananenud
vet veterinaaria
vrd võrdle
Vs. vanasõna
vt vaata
vulg vulgaarne

Muuttüübid

Märksõna käänamis- või pööramisviisi leiab sõnaraamatu kasutaja järgneva muuttüübistiku abil (Ülle Viksi “Väikese vormisõnastiku” (1992) muuttüübistiku variant selle sõnaraamatu tarbeks kohandatud kujul).

Muuttüübid näitavad kätte peavormide moodustamise üldskeemi: muutelõpud ja nende liitumise sõna eri tüvedele.

Et konkreetsed nimetava tüvest või ma-infinitiivi tüvest erinevad tüvevariandid (ka erandvormid ja mõnikord kriitilised vormid) on antud märksõna juures, ei ole tüüpide kujundamisel arvesse võetud nominatiivi ja genitiivi vahekorra üksikasju. Nii kuuluvad ühte tüüpi astmevahelduseta sõnad lapsik ‹-u›, vedel ‹-a›, seitsmes ‹-nda›, jõukas ‹-ka›, number ‹-bri›, ankur ‹-kru›, tore ‹-da› ja vaikne ‹-se›, sest nominatiivi ja genitiivi üldsuhe – genitiivi tüvi erineb nominatiivi tüvest – on neil kõigil ühesugune, samuti edasise käänamise skeem: kõik käändelõpud liituvad genitiivi tüvele.

Tüüpide eristamisel ei ole arvesse võetud ka mõningaid automaatselt toimivaid reegleid (b, d, g annab gemineerumisel pp, tt, kk; i + i tüve ja muutelõpu piiril annab e|i, näiteks numbri + idnumbre|id jms.).

Väga väikesed tüübid (alla nelja sõna) on liidetud nendele lähima muuttüübiga ning tüübist erinevad vormid (mõnikord ka kõik peamuuted) on esitatud märksõna juures.

Kaks tüübinumbrit näitavad märksõna kahesuguse muutmise võimalust.

Astmevahelduslike sõnatüüpide näitesõnadeks on otsitud võimalikult sellised, millel nõrga- ja tugevaastmelise tüve vaheldus ka kirjakujus avaldub.

Noomenite käänamistüüpides on näidissõnana eelistatud võrdlusastmetega adjektiive, et vältida komparatsiooni eraldi esitamist adjektiivsete märksõnade juures.

Tüübistikus viitab tärn (*) muutevormi järel sellele, et vastavat vormi (i-pluurali vormi või singulari lühikest illatiivi) kasutatakse vaid osast selle tüübi sõnadest. Vähemkasutatavad paralleelvormid on tüübistikus antud sulgudes.

Uues trükis on muuttüübistik ning märksõnade käänamine ja pööramine viidud üldiselt vastavusse praegu kehtiva normiga, mida esindab “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”. Noomenid on tüübid 1–36, verbid on tüübid 37–49.

1

kõrge, kõrge, kõrget, kõrgesse, kõrgete, kõrgeid, kõrgetesse e. kõrgeisse;
komp. kõrgem, superl. kõige kõrgem e. kõrgeim

2

lapsik, lapsiku, lapsikut, lapsikusse, lapsikute, lapsikuid, lapsikutesse e. lapsikuisse;
komp. lapsikum, superl. kõige lapsikum e. lapsikuim

3

ase, aseme, aset, asemesse, asemete, asemeid, asemetesse e. asemeisse

4

soolane, soolase, soolast, soolasesse, soolaste, soolaseid, soolastesse e. soolaseisse;
komp. soolasem, superl. kõige soolasem e. soolaseim

5

oluline, olulise, olulist, olulisse e. olulisesse, oluliste, olulisi, olulistesse e. olulisisse;
komp. olulisem, superl. kõige olulisem e. olulisim

6

tubli, tubli, tublit, tublisse, tublide, tublisid, tublidesse;
komp. tublim, superl. kõige tublim

7

vana, vana, vana, vanasse e. vanna*, vanade, vanasid e. vanu, vanadesse e. vanusse*;
komp. vanem, superl. kõige vanem e. vanim

8

kena, kena, kena, kenasse e. kenna*, kenade, kenasid e. keni, kenadesse e. kenisse*;
komp. kenam, superl. kõige kenam e. kenim

9

kivi, kivi, kivi, kivisse e. kivvi*, kivide, kivisid e. kive, kividesse e. kivesse*

10

seminar, seminari, seminari, seminari e. seminarisse, seminaride, seminare (e. seminarisid), seminaridesse e. seminaresse

11

vilu, vilu, vilu, vilusse e. villu*, vilude, vilusid, viludesse;
komp. vilum, superl. kõige vilum

12

tüvi, tüve, tüve, tüvesse e. tüvve*, tüvede, tüvesid, tüvedesse

13

tuli, tule, tuld, tulle e. tulesse, tulede, tulesid, tuledesse

14

pai, pai, paid, paisse, paide, paisid, paidesse;
komp. paim, superl. kõige paim

15

idee, idee, ideed, ideesse, ideede, ideesid e. ideid, ideedesse e. ideisse

16

aher, ahtra, ahtrat, ahtrasse, ahtrate, ahtraid, ahtratesse e. ahtraisse;
komp. ahtram, superl. kõige ahtram e. ahtraim

17

ranne, randme, rannet, randmesse, randmete, randmeid, randmesse e. randmeisse

18

saade, saate, saadet, saatesse, saadete, saateid, saadetesse e. saateisse

19

puhas, puhta, puhast, puhtasse, puhaste, puhtaid, puhastesse e. puhtaisse;
komp. puhtam, superl. kõige puhtam e. puhtaim

20

sammal, sambla, sammalt, samblasse, sammalde, samblaid, sammaldesse e. samblaisse

21

kurt, kurdi, kurti, kurti e. kurdisse, kurtide, kurte e. kurtisid, kurtidesse e. kurdesse*;
komp. kurdim, superl. kõige kurdim

22

kurb, kurva, kurba, kurba e. kurvasse, kurbade, kurbi e. kurbasid, kurbadesse e. kurvisse*;
komp. kurvem, superl. kõige kurvem e. kurvim

23

tark, targa, tarka, tarka e. targasse, tarkade, tarku e. tarkasid, tarkadesse e. targusse*;
komp. targem, superl. kõige targem e. targim

24

tuba, toa, tuba, toasse e. tuppa*, tubade, tube e. tubasid, tubadesse

25

rida, rea, rida, reasse e. ritta*, ridade, ridu e. ridasid, ridadesse

26

õu, õue, õue, õue e. õuesse, õuede, õuesid, õuedesse

27

vagu, vao, vagu, vaosse e. vakku*, vagude, vagusid, vagudesse

28

jõgi, jõe, jõge, jõesse e. jõkke*, jõgede, jõgesid, jõgedesse

29

kael, kaela, kaela, kaela e. kaelasse, kaelte, kaelu e. kaelasid, kaeltesse e. kaelusse*

30

õnnelik, õnneliku, õnnelikku, õnnelikku e. õnnelikusse, õnnelike (e. õnnelikkude), õnnelikke (e. õnnelikkusid), õnnelikesse (e. õnnelikkudesse);
komp. õnnelikum, superl. kõige õnnelikum e. õnnelikem

31

nõder, nõdra, nõtra, nõtra e. nõdrasse, nõtrade, nõtru e. nõtrasid, nõtradesse e. nõdrusse*;
komp. nõdrem, superl. kõige nõdrem e. nõdrim

32

tühi, tühja, tühja, tühja e. tühjasse, tühjade, tühje e. tühjasid, tühjadesse e. tühjesse*;
komp. tühjem, superl. kõige tühjem

33

oder, odra, otra, otra e. odrasse, otrade, otri e. otrasid, otradesse e. odrisse*

34

suur, suure, suurt, suuresse e. suurde, suurte, suuri, suurtesse e. suurisse*;
komp. suurem, superl. kõige suurem e. suurim

35

uus, uue, uut, uuesse e. uude, uute, uusi, uutesse e. uusisse*;
komp. uuem, superl. kõige uuem e. uusim

36

käsi, käe, kätt, käesse e. kätte*, käte, käsi, kätesse e. käsisse*

37

kirjutama, kirjutada, kirjutan, kirjutasin, kirjutas, kirjutagu, kirjutav, kirjutanud, kirjutatakse, kirjutatud

38

kõnelema, kõnelda, kõnelen, kõnelesin, kõneles, kõnelgu, kõnelev, kõnelnud, kõneldakse, kõneldud

39

tulema, tulla, tulen, tulin, tuli, tulgu, tulev, tulnud, tullakse, tuldud

40

tooma, tuua, toon, tõin, tõi, toogu, toov, toonud, tuuakse, toodud

41

võima, võida, võin, võisin, võis, võigu, võiv, võinud, võidakse, võidud

42

õppima, õppida, õpin, õppisin, õppis, õppigu, õppiv, õppinud, õpitakse, õpitud

43

laulma, laulda, laulan, laulsin, laulis, laulgu, laulev, laulnud, lauldakse, lauldud

44

tõusma, tõusta, tõusen, tõusin, tõusis, tõusku, tõusev, tõusnud, tõustakse, tõustud

45

püüdma, püüda, püüan, püüdsin, püüdis, püüdku, püüdev, püüdnud, püütakse, püütud

46

saatma, saata, saadan, saatsin, saatis, saatku, saatev, saatnud, saadetakse, saadetud

47

petma, petta, petan, petsin, pettis, petku, pettev, petnud, petetakse, petetud

48

tõmbama, tõmmata, tõmban, tõmbasin, tõmbas, tõmmaku, tõmbav, tõmmanud, tõmmatakse, tõmmatud

49

võitlema, võidelda, võitlen, võitlesin, võitles, võidelgu, võitlev, võidelnud, võideldakse, võideldud

Tähestik

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y