[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

siruli ‹adv›

1. rõhtasendisse maha v. sellises asendis maas, pikali. Heitis diivanile, asemele, voodisse siruli. Viskas end murule, rohule, liivale siruli. Hulgus vajus heintesse siruli. Karjane on enda kadaka alla siruli tõmmanud. Hommik varsti käes, kas heidame siruli 'magama' ka? Muist peret on ammugi siruli visanud 'magama läinud'. Jäi juba paar aastat enne surma siruli 'voodisse põdema'. Mürk võttis rebase siruli 'tappis ära'. Kukkus, lendas suures kaares, täies pikkuses rentslisse siruli. Poiss kukkus siruli maha. Lõi, paiskas vastase siruli. Kaks sõdurit tõmbasime siruli 'lasksime maha'. Lamasime, lesisime kuumal rannaliival, päikeselõõsas siruli. Mehed lebasid siruli moskiitovõrgu all. Kaua sa ikka päise päeva ajal siruli oled. Suitsutund, töömehed heki ääres siruli. Haavatu on vankris siruli. Lamab siruli maas, verine ja teadvuseta. Olin haige, kaks nädalat tuli siruli olla. Pidulised kõik alles siruli maas 'magavad'. Koer magas siruli põrandal. || (esemete kohta). Postid tee ääres siruli maas. *Nad istusid maha.. ja läikiva leistangiga, päikeses kiirgavate kodaratega ratas jäi siruli nende ette. R. Kolk.
2. väljasirutatud asendisse v. sellises asendis, sirgeks v. sirgena. Toetas selja vastu seina ja ajas jalad siruli. Ajas kaela siruli, et üle rahvahulga paremini näha. Koer lamab ukse ees, saba, esikäpad siruli. *Andres ei lausunud millestki sõna, lamas ainult sängis, haige jalg siruli.. A. H. Tammsaare. *„Anna mulle kah tubakat!” ajab ta käed siruli. O. Luts.