[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kivi ‹9› ‹s›

1. looduses, maakoores esinev kõva mineraalne aine. Paemurrus murtakse kivi. Kivist alusmüür, hoone, kindlustus. Liikumatu kui kivist kuju. Porised teed on talve tulekul muutunud kõvaks kui kivi.
▷ Liitsõnad: juudi|kivi, kilt|kivi, küüne|kivi, liiva|kivi, lubja|kivi, nõrg|kivi, pae|kivi, pimss|kivi, põlev|kivi, päeva|kivi, räni|kivi, sarv|kivi, savikilt|kivi, tilke|kivi, tule|kivi, vilgu|kivi, õlikivi.
2. kõvast mineraalsest ainest looduslik keha. Kõva, rabe, ümar, lapik, veealune kivi. Karjamaal oli kivi kivis kinni. Põldudel lõhuti, korjati, koristati, kaaluti kive. Koorem kive. Kividest laotud aed. Poiss ronis suure kivi otsa. Seisab kivil, kivi otsas. Istus kivile. Jõest saab mööda kive kuiva jalaga läbi. Kivid veeti hunnikusse kokku. Lõin jala vastu kivi. Puuris kivisse augu. Poisid loopisid, pildusid kividega. Ehitusmaterjalina kasutati kive ja savi. Läks nagu kivi põhja. See ülesanne oli mul nagu kivi kaelas. Ega õnnetus käi kive ja kände mööda. Veerevale kivile ei kasva sammalt. Terav kirves leiab kivi. | (piltlikes väljendites). Ega temagi süda kivist 'tundetu' ole! Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust rääkides). || sellest töödeldud, vahel ka tehislikku päritolu ese. Veskis oli jahvatamiseks kaks paari kive. Teadlase sünnikohta asetati tema bareljeefiga kivi. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: graniit|kivi, hiigel|kivi, hiiu|kivi, kalda|kivi, kant|kivi, klibu|kivi, loodus|kivi, maa|kivi, mere|kivi, muna|kivi, põhja|kivi, põllu|kivi, ranna|kivi, raud|kivi, ränd|kivi, sala|kivi, veer|kivi, võlu|kivi, ümarkivi; alus|kivi, ankru|kivi, ehitus|kivi, haua|kivi, hiie|kivi, ihna|kivi, ihumis|kivi, iste|kivi, jahvatus|kivi, jahve|kivi, kalmu|kivi, kerise|kivi, klomp|kivi, kolde|kivi, kultuse|kivi, kupitsa|kivi, käia|kivi, käsi|kivi, lautri|kivi, lihvimis|kivi, lingu|kivi, litograafia|kivi, luisu|kivi, lutsu|kivi, läve|kivi, mälestus|kivi, ohvri|kivi, piiri|kivi, raid|kivi, risti|kivi, ruuni|kivi, sillutus|kivi, tahu|kivi, tänava|kivi, uri|kivi, vajutus|kivi, veski|kivi, viske|kivi, vundamendi|kivi, võlvi|kivi, võrgu|kivi, äärekivi; kaarna|kivi, komistus|kivi, proovikivi.
3. looduslikku kivi (2. täh.) meenutav tehisliku päritoluga keha. a. (ehitusmaterjalina). *Ta nägi, kuis kollasest telliskivivirnast heideti kive käest kätte. F. Tuglas. b. (muu). *Kahe sõrmega toppis ta uue kivi välgumihklisse. L. Metsar (tlk).
▷ Liitsõnad: ahju|kivi, dekoratiiv|kivi, ehis|kivi, ehitus|kivi, fassaadi|kivi, harja|kivi, katuse|kivi, korstna|kivi, parketi|kivi, põranda|kivi, voodrikivi; betoon|kivi, glasuur|kivi, kahhel|kivi, pott|kivi, räbu|kivi, silikaat|kivi, tehis|kivi, tellis|kivi, tsementkivi; tulemasinakivi.
4. vääriskivi, kalliskivi (v. selle imitatsioon). Säravatest kividest rinnaehe. Kividega kaunistatud käevõru. Neiu kandis tagasihoidliku kiviga sõrmust. Viie kiviga käekell.
▷ Liitsõnad: ehte|kivi, ilu|kivi, poolkallis|kivi, poolvääris|kivi, sõrmusekivi.
5. seemet (v. seemneid) ümbritsev kõva puitunud sisekest luuviljadel, luu. Kivideta kirsikeedis. Aprikoosidel, toomingamarjadel on kivid sees. Sülitas ploome süües kivid välja.
▷ Liitsõnad: aprikoosi|kivi, kirsi|kivi, ploomikivi.
6. mänguplaadike mõningates lauamängudes
▷ Liitsõnad: doominokivi.
7. ‹hrl. liitsõna järelosana hrl. pl.› med anorgaanilisest ainest tekkiv kõva kivitaoline moodustis sapipõies, neeruvaagnas v. kusepõies
▷ Liitsõnad: kuse|kivi, neeru|kivi, põie|kivi, sapikivi.
8. ‹hrl. liitsõna järelosana› kõva sadestis v. katt millegi pinnal. Katla seintele tekkis kivi.
▷ Liitsõnad: hamba|kivi, katlakivi.
9. ‹liitsõna järelosana› mõnedes ainenimetustes
▷ Liitsõnad: põrgu|kivi, seebi|kivi, silma|kivi, viinakivi.

kiviga visata
kuhugi on vähe maad, miski on võrdlemisi lähedal, väikese vahemaa taga. Siit on koju juba kiviga visata. *Kirik oli siinsamas, ainult kiviga visata .. E. Krusten.

kivi [kellegi] kapsaaeda viskama ~ heitma, kivi [kellegi] kapsaaeda
(kellegi suhtes tehtava v. käiva kriitika, etteheite vm. ütluse kohta). Tema sõnavõtus oli ka mõni kivi meie kapsaaeda.

kivi ~ kiviga viskama, kive ~ kividega loopima
kedagi milleski süüdistama, kellegi üle kohut mõistma, kellelegi etteheiteid tegema. *Kirjutatud on: kellel pole ühtegi süüd, see visaku esimene kivi. O. Tooming. *„Oma lapsed viskavad mõnikord kõige enne kiviga...” – „Võib-olla...” R. Kaugver.

kivi kotti
ütlus hea kala- v. jahiõnne, ka muude kordaminekute soovimiseks. *.. nad teatavad külanõukogudesse ette, et [meil] transpordiga raskusi ei tuleks. Kivi kotti. L. Meri.

kivist vett välja pigistama vt vesi

mitte kivi kivi peale jätma, mitte kivi kivi peale jääma
mitte midagi püsima, alles jätma; järele, püsima mitte jääma. Tema teooriast, õpetusest ei jäänud kivi kivi peale. *.. Galilei ei jätnud vanadest seisukohtadest kivi kivi peale .. H. Õiglane.

(nagu) kivi langeb ~ veereb südamelt
keegi vabaneb murest, kellegi süda läheb kergemaks. Kodus oli kõik korras: mul langes kohe nagu kivi südamelt.

nagu tilk (vett) kuumale kivile vt tilk

tarkade kivi
alkeemikute otsitud võluaine, mis oleks võimaldanud muuta väheväärtuslikke metalle kullaks, pikendada eluiga jne.

(teab,) kus kivi all vähid (peidus) vt vähk

üle kivide ja kändude
vaevaliselt, suurte raskustega, suure vaevaga. Poisil läks õppimine esialgu üle kivide ja kändude. *Elu läheb oma rada, üle kivide ja kändude küll, kuid siiski läheb. M. Traat.