[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

aig <aa ~ aja, .aiga ~ .aige> aeg ▪ aig arvamede, tun´n täädmede (knk) aeg arvamata, tund teadmata (sünnitamisest); ma ei ole joba ammul aal sinna saanu ma ei ole juba ammu sinna saanud; ma sai parajel aal sinna ma jõudsin parajal ajal sinna; neil aigel ei tule ääd nendel aegadel ei tule head; mea ei mälede vana aigest ma ei mäleta vanadest aegadest; nüid om vanamiis ilusen ajan, küsi nüid Hel piltl nüüd on vanamees heas tujus, küsi nüüd

.aiga|.müüdä aegamööda ▪ aru tule aigamüüdä (knk) aru tuleb aegamööda. Vrd aa|pikku, .aiga|pidi, ajage

ai`teh ~ at´`tehh aitäh ▪ pall´a aiteh iist ei saa kedägi (knk) palja aitäh eest ei saa midagi. Vrd ai`tuma

akatus <akatuse, akatust> algus, alustus ▪ tere om jutu akatus (knk) tere on jutu algus. Vrd .algus, .ürgüs, ürjät´s, ürjätus

amet <ameti, ametit> Hls Hel
1. amet, eriala ▪ amet ei teote miist, ku miis ametit ei teote (vns) amet ei teota meest, kui mees ametit ei teota. Vrd amat, ammat
2. piltl tegevus, askeldus ▪ ihu om väsünü, mia olli kõvaste ametin (knk) ihu on väsinud, mul oli palju tegemist

ammuteme1 <ammute, ammude> Krk Hel
1. ammuli olema ▪ mis sa suud ammudet, ega pääsuke sul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat (knk) mis sa hoiad suud ammuli lahti, ega pääsuke sul suhu ei tule, kui lõuad laiali ajad
2. ammuli tegema ▪ ei lase suud ammute, pand vastu ku üits ragin ei lase suud lahti teha, paneb vastu kui üks ragin (vaidlejast)

an´g2 <ange, .ange> (lume)hang ▪ päe om angen päev on hanges (küünlapäeval); kudas ma angest läbi saa kuidas ma hangest läbi saan; mea võti naise ku ange vahelt (knk) mina võtsin naise kui hange vahelt. Vrd kuur4, .oalmu

aug <augi, .augi Trv ~ avve, .auge, pl p .augi Hel> haug Trv Hel ▪ ta om tühü ku kudenu aug (knk) ta on tühi kui kudenud haug. Vrd avi

ei ei (eitussõna olevikus) ▪ ei oole ~ ei joole ~ ei jole ei ole; ei joole kedäki kõnelte ei ole midagi rääkida; ta es lausu musta ega valget (knk) ta ei lausunud musta ega valget (st mitte midagi)

ele2 <ele, elet> , elle <elle, ellet> Hls, el´le <el´le, el´let> Krk
1. hele ▪ rüälilli sinine olli kige elep vär´m rukkilillesinine oli kõige heledam värv; miul om kere ele (knk) mul on kere hele (kõht tühi). Vrd el´le
2. selge (ilmast) ▪ täempe om elle ilm, om äste nätä täna on selge ilm, on kaugele näha. Vrd .sel´ge

ihume <.ihva, ihva ~ ihude, ihu> ihuma ▪ kirvit ihvets käiä pääl kirveid ihutakse käiaga; sa ihvat küll ambit mu pääl (knk) sa ihud küll mu peal hambaid. Vrd igume, tahuteme

ilp <ilbu, .ilpu>
1. hilp, vilets rõivas ▪ esi ilbun, naine närtsen (knk) ise hilpudes, naine nartsudes. Vrd ilben´t, supsuk
2. väike liistakas, viil ▪ pal´t liim, mõni kardule ilp olli põhjan ainult leem, mõni kartuliliistakas oli põhjas. Vrd lest1, lestuk, liistak, viil2

irvitse <irvitse, irvitset> Krk irvitus ▪ ma pühü sul selle irvitse näost (knk) ma pühin sul selle irvituse näost

.istme ~ .istma <.istu, istu>
1. istuma ▪ istu vankres! istu vankrisse!; taat istun läve pääl taat [olevat] istunud läve peale; istup nagu va kütüs Trv (knk) istub nagu kütis (laiutades). Vrd itsime
2. ühes kohas või olukorras kaua olema; van tallu majutatud olema ▪ ku es ole sõda, ku na soldati isteve taluden kui ei olnud sõda, kui need sõdurid olid taludesse majutatud; ta olli istje velle talun ta teenis kaua venna talus || .kinni .istme vangis olema ▪ mia pidi kait´s aastet kinni istme ma pidin kaks aastat vangis olema

jori <jori, jori> Hls Krk tüütu loba; pahur torin ▪ koer jätt luu maha, aga sina ei jätä mitti oma jori (knk) koer jätab kondi maha, aga sina ei jäta mitte oma pahurat torinat; mea ei taha kulletegi seast jori änäp ma ei taha kuulatagi sellist tüütut loba enam. Vrd joru

.jorjen <.jorjeni, .jorjenit> , jorjen´ <jorjeni, jorjenit>
1. daalia, jorjen (Dahlia) ▪ emä tah´t jorjenit kasvate emale meeldis jorjeneid kasvatada; miul kasuve aian egätsugu värmi jorjenit mul kasvab aias igasugust värvi jorjeneid
2. piltl suguhaigus, tripper ▪ tal om jorjen persen Krk (knk) tal on tripper

judin <judine, judinet ~ judine, judint> võbin, värin, judin ▪ judin läit´s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt´ (knk) värin läks üle keha, ei tea, kas surm mõõtis haua aset. Vrd jumi, jõbin, kahm, võbin1

jumi <jumi, jumi> , jume <jume, jumet>
1. jume, näovärv; terve välimus (ka loomal) ▪ ta om õige valge näoge, tal jumi raasu mitti ei joole ta on väga valge näoga, tal ei ole üldse jumet; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere (knk) ega mu jume ei jookse ega veri ei veere (st ma ei karda)
2. värv, värvitoon ▪ vil´läl om pääle vihma tõine jumi kohe, lüü al´lenteme viljal on pärast vihma teine toon kohe, läheb haljendama. Vrd tuun´, vär´m
3. värin, judin ▪ jumi käüs üle näo, läit´s näost punatses värin käis üle näo, [ta] läks näost punaseks; kül´mä jume käis üle ihu külmavärin käis üle ihu. Vrd jahm, judin, jõbin, kahm

.juusse pl <.juuste ~ juuste, .juussit> , .juuse pl <.juuste, .juusit> juuksed ▪ juusse lääve allis juuksed lähevad halliks; juusse om vatsunu Trv juuksed on pulstunud; juusse musta ku ronga sule, valge ku lina, punatse ku rebäsel (knk) juuksed mustad kui ronga suled, valged kui lina, punased kui rebasel. Vrd ius

jäkk <jäku, jäkku>
1. jätk, pikendus; naiste särgi takune alaosa ▪ amel olli jäkk manu pant särgil oli jätk juurde pandud. Vrd pikendus
2. piltl jutujätk ▪ ei ole su jutul jäkku egä sõnal sõlme (knk) ei ole su jutul sisukust ega sõnal kinnitust. Vt jakk1

jänes <jänesse, jänest ~ jänese, jänest>
1. jänes ▪ jänes makkap valla sil´mege jänes magab lahtiste silmadega; jänes tullu karja sekkä joostan jänes tulnud joostes karja sekka; oh sa va jänesse südä! (knk) oh sind, va jänesesüda! (ara inimese kohta). Vrd jän´n2, .kargaje, küüp|jalg, leeduk, litu
2. piltl arg inimene, argpüks ▪ olet sa üit´s jänes küll oled sa üks argpüks küll. Vrd arg|pük´s, jänes|pük´s
3. piltl (leeme) aur v vaht ▪ las jänes väl´lä joosta supi seest Krk las vaht välja tulla supi seest. Vt vatt3

jänesek <jänesekse, jänesekest> jänesekene, jänku ▪ ka siul jänesek püksin? (knk) kas sul on jänesekene püksis? (st kas kardad). Vrd jänes, jän´n2

järe2 <järve, .järve> , järi <järve, .järve> Hls järv ▪ ah, temä juttu ei massa kullelde, ta pane järve palame (knk) ah, tema juttu ei maksa kuulata, ta paneb järve põlema (kiitlejast). Vt jär´v

jär´v <järve, .järve> järv ▪ jär´v akkas lainenteme ja kohiseme järv hakkab lainetama ja kohisema; jär´v käip ku pada Trv (knk) järv käib kui pada (tugevast lainetusest); külä taga olli jahvatse jär´v Krk küla taga oli veskijärv. Vrd järe2

kaaguteme <kaagute, kaagude>
1. kaagutama ▪ enne mune sis kaagude (knk) enne mune, siis kaaguta; kana kaaguteve kõvaste kanad kaagutavad valjult. Vrd .kaakme, kääguteme
2. piltl valjusti laulma v rääkima ▪ ma ei jõvva siu kaagutemist enämp kannate ma ei jõua sinu kõvasti laulmist enam kannatada

.kaakme <.kaaku, kaagu> kaagutama ▪ enne mune, sis kaagu! (knk) enne mune, siis kaaguta!. Vrd kaaguteme, kääguteme

kakkame2 <kakate, kakka>
1. välja kiskuma ▪ ambatohter kakas´ amba väl´lä hambaarst kiskus hamba välja. Vt .kiskme
2. kitkuma, katkuma; tõmbama ▪ kakka peedi väl´lä kitku peedid välja; sulle keida jala kül´ge villane lang, sa katski ei kakka Hel (knk) sulle köida jala külge villane lõng, sa katki ei tõmba (laisast inimesest). Vt .kakme, .kitskme, .kitsme

.kallam <.kallame, .kallamet> Trv vihmavaling ▪ kallam tulep sel´gä ku pangiga (knk) vihmavaling tuleb selga nagu ämbrist. Vrd .laentik, lahentik, lahink, .sahkam, säräk2

kamp2 <kamba, .kampa> suur tükk, kamakas ▪ küll om miul igäven kamp obest, kange veo oben küll on minul igavene hobusetükk, kange veohobune; an´d mul ää kamba liha andis mulle hea suure tüki liha; emä ku kamp, tüdär kokku kiskun ku kön´g Hel (knk) ema nagu kamakas, tütar kokku kiskunud kui könn (suurest priskest emast ja väikesest kõhnast tütrest). Vrd kamak, kambak

.kan´dla <.kan´dla, .kan´dlat> , .kan´dle <.kan´dle, .kan´dlet> kaenal ▪ võta jala kan´dles ja pää rätige näpu otsa (knk) võta jalad kaenlasse ja pea rätiga näpu otsa. Vrd kainal

kandsel <.kantsle, kandseld> kantsel ▪ õpeteje kurdi peräst katte kõrda kantslese ei lää Trv (knk) kirikuõpetaja kurdi pärast kahte korda kantslisse ei lähe (tähelepanematule kordama ei hakata). Vrd rääs|tuul´

.kastme1 ~ .kastma <.kasta, kasta, nud-part .kasten> kastma, kallama, valama ▪ oh jumal paraku paksu putru, kui võid kasta ei oole (knk) oh jumal tehku paremaks paksu putru, kui võid ei ole kastmiseks. Vrd .kaldame, valame

keres <keresse, kerest ~ kerese, kerest> keris ▪ keressege ahi om ilma lõõrede kerisega ahi on ilma lõõrideta; juba keres maha lagunu (knk) juba keris maha lagunenud (naine sünnitas lapse)

kerä <kerä, kerät ~ kerä, kerä, illat .kerrä> kera ▪ kos nüit o punatse lõngä kerä? kus nüüd punase lõnga kera on?; kass om kerrä kiskun ja uisk oo ka kerän kass on [end] kerra tõmmanud ja uss on ka keras; tal kerä persen, ei kurda üleven (knk) tal on kera tagumikus, ei püsi üleval (imikust, kes ei istu). Vrd kadsa, kedsä, keräk, kädsä

kes <kelle, kedä> kes, mis ▪ kes kas´s roidap, sii oma poja toidap (vns) kes [nagu] kass ringi nuusib, see oma pojad toidab; kelles_si väits om? kelle oma see nuga on?; kellest ma kua tat, sõnust või sõrmist? (knk) millest ma koon seda, sõnadest või sõrmedest? (millegi võimatu kohta). Vt ken, kessi, ketse

ketsu <ketsu, ketsut> , kedsu <kedsu, kedsut>
1. püsimatu, erk ▪ kedsu lammas, ei lase kinni võtta Hel erk lammas, ei lase kinni võtta; sa olet ku ketsu kunagi, ei kurda puil egä mail (knk) sa oled väga püsimatu, ei seisa üldse paigal. Vrd kedru, kedrus, kedrus´k, kekstu, rõba
2. edev ▪ om üit´s igävene ketsu, ei tää kudas ta neid mokke sääd on üks igavene edev, ei tea, kuidas ta neid huuli sätib. Vrd edvi, edvik, edvis´k, etsik

kiil´1 <keele, kiilt ~ kiild>
1. keel (elund) ▪ kiil´ peris palas suhun kange januge (knk) keel päris põleb suus suure januga
2. keel, suhtlusvahend ▪ na kõneleve englise kiilt nad räägivad inglise keelt; mike keeli sa kõnelet? mis keeles sa räägid?. Vrd kõne || rääk´mise kiil´ põhjaeesti keel ▪ temäl om sii rääk´mise kiil´ kõrva kasunu temale on see põhjaeesti keel kõrva kasvanud (st külge jäänud, ei oska enam hästi Mulgi keelt)
3. keelt meenutav ese või selle osa ▪ raad´pilli kiil´ läit´s katik moldpilli keel läks katki

kiil3 <kiilu, .kiilu>
1. kiil, kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots ▪ oslist puud ilma kiilute lõhku ei saa okslikku puud ilma kiiluta lõhkuda ei saa; aa ku kiilu kivi sissi (knk) aja kui kiilu kivi sisse (teenijast, keda peab tagant sundima); tel´le ei seisä muidu kogusin ku piap kiilege kokku lüümä teljed ei seisa muidu koos, kui peab kiiludega kokku lööma. Vrd vagi
2. kolmnurkne vahetükk, siil ▪ talu maa lääp kiilu viisi mõisa mõtsa sissi nigu sia säl´g talu maa läheb siilu kaupa mõisa metsa sisse nagu sea selg. Vrd siil2

.kiilame <kiilate, .kiila> , .kiiläme <kiiläte, .kiilä> läikima, sätendama, hiilgama ▪ taeva viir´ kiilanu ku kuld taevaäär [olevat] läikinud kui kuld; vesi kiiläs´ vastu päevä vesi läikis vastu päikest; kiilave ku juudi muna (knk) hiilgavad kui juudi munad. Vrd .iilame, .iilgäme, .ilkame, .kiiskame

.kiitleme <kiidelte, .kiitle> kiitlema, hooplema ▪ mõni kiitles pal´lu, sis ütelts tal iluste: mis sa keksit mõni kiitleb palju, siis öeldakse talle ilusti: mis sa keksid; käsi puusan, täi pungan, pal´t kiitles ennast (knk) käsi puusas, täi rahakotis, ainult kiidab ennast. Vrd .kehkleme, kergeldeme, .kerkleme, .uupleme

kinu1 <kinu, kinut ~ kinu, kinu> Hls Krk (väike) küngas, kink; soosaar ▪ mädä maa sehen kinu om ka saar vesisel maal on ka väike küngas saar; ku kuju suvi om, sis om nii kinuse punatse ku ahvi perse tusare (knk) kui kuiv suvi on, siis on need künkad punased kui ahvi kannikad. Vrd kink1, runnel, rõun

kirg <kire, .kirge> Krk säde ▪ tule kirg läit´s einte sissi tulesäde läks heinte sisse; ärä akka kirge katusel kandme! (knk) ära hakka sädet katusele kandma! (st pahandust tekitama). Vrd pisu1, säde

kirikline <kiriklise, kiriklist> Trv kirikuline ▪ jõulu aigu om pal´lu kiriklisi jõuluajal on palju kirikulisi; pelgäp tüüd kui kirikline (knk) kardab tööd kui kirikuline (laisa kohta). Vrd kirik

kirju <kirju, kirjut>
1. uus kirju, laiguline, mitmevärviline ▪ mõisan ollive vanast puha kirju lehmä, kirju kari olli mõisas olid vanasti kõik kirjud lehmad, kirju kari oli; silmä lätsi kirjus, silmi ehen nakas´ virvendeme Hel (knk) silmad läksid kirjuks, silme ees hakkas virvendama. Vrd kirevene, kiriv, kirrev
2. uus kirju lehm ▪ vii kirjul kah süvvä vii kirjule lehmale ka süüa. Vt kirjak
3. piltl mitmesugune, muutlik, vahelduv ▪ sii om kirju eluviisige inimen see on muutliku eluviisiga inimene. Vrd .eitlik

kisa1 <kisa, kisa> karjumine, kära; nutt ▪ sii tüü om nindagu vanatondi sia pügämine, pal´lu kisa, vähä villu (knk) see töö on nagu vanakuradi sea pügamine, palju kära, vähe villu. Vrd kärä, lar´m, lär´m, lär´t

kisendeme ~ kisenteme <kisente, kisende> kisendama, karjuma ▪ ta akkas jälle kisendeme ta hakkab jälle karjuma; sii kisents oma süäd ja aa oma süäme võimu Krk (knk) see kisendab oma südant ja ajab oma südame võimu (jonnivast lapsest). Vrd kiratseme2, kisame, .räut´sme, .rüük´me, .ürgäme2

.kistme <.kistu, kistu>
1. kustuma; surema ▪ tuli kis´t ärä tuli kustus ära; surmake om täämbä ärä kisten (knk) väga vana inimene on täna ära surnud. Vrd .kurtume, .sumpume
2. hääbuma, tuhmuma, käibelt kaduma ▪ sii kiri akas´ kistme see kiri hakkab tuhmuma; Toomas ei ole viil kistun Toomase nimi ei ole veel käibelt kadunud. Vrd .kistume, .raugeme

kit´s <kitsi, .kitsi>
1. kits ▪ kitsi om kapusta aian kitsed on kapsaaias; ilves murd kitse, jänessit ilves murrab kitsi, jäneseid; ta om magjas viina pääl, ku kits kuse pääl (knk) ta on maias viina peale nagu kits kuse peale
2. pulgamäng ▪ tule me manu kitsi lüümä tule meie juurde pulgamängu mängima
3. piltl naise, eriti neiu häbe ▪ kitsi lääve orassel häbemele kasvavad karvad. Vrd kas´s
4. nlj vokk ▪ kitsige kedräts vokiga kedratakse. Vt ok´k

kitu|perse <kitu|.perse, kitu|perset> kiitleja ▪ sii üit´s kituperse, esiennest ta kitt, moka joosev pähän (knk) see üks kiitleja [on], iseennast ta kiidab, suu jahvatab. Vrd .kiitlik, kitu|lind, kitu|riist

kivi <kivi, kivi>
1. kivi, kivim ▪ sääl nurme pääl om kivi kivin kinni seal põllul on kivi kivis kinni; kivel ja kirvel pand vastu (knk) kivi ja kirvega paneb vastu (st kogu jõuga); anna miul kivi kangutev puum anna minule kivi kangutamise poom || sala|kivi maapinnale mitteulatuv kivi, salakivi ▪ salakive om maa täüs, adra lääve purus salakive on maa täis, adrad lähevad puruks
2. käsikivi ▪ ku ei ole ästi maha rihit, siss kivil tõine viir lõikap tuld ja tõiselt puult tuleve terve terä Krk kui ei ole hästi seatud, siis käsikivil teine äär lõikab tuld (kivid käivad vastu) ja teiselt poolt tulevad terved terad (on liiga suur vahe) (st käsikivi ei jahvata korralikult). Vt käsi|kivi
3. seebikivi, naatriumhüdroksüüd ▪ kivi lõikas ärä ruttu, kait´s tunni aiga ja om siip´ valmis seebikivi toimib ruttu, kaks tundi ja on seep valmis. Vt seebi|kivi

kohus <.kohtu, .kohust>
1. kohus ▪ mea kaiba ta kohtus ma kaeban ta kohtusse; kohtu poolest om temät mitu kõrda rahvit kohtu poolt on teda mitu korda trahvitud
2. kohtumõistmine, kohtuprotsess ▪ sii olli suur kohus, läit´s mitu päevä see oli suur kohtuprotsess, kestis mitu päeva; kohust ei ole täämbe pääväni tullu kohtumõistmist ei ole tänase päevani toimunud
3. kohtumaja ▪ Vil´ländin om uhke kohus Viljandis on uhke kohtumaja
4. kohustus, ülesanne ▪ siul kohus kullede, miul õigus ütelte (knk) sinul on kohustus kuulata, minul õigus ütelda
5. õigus ▪ antke sandil mis sandi kohus andke sandile, mis [on] sandi õigus (saada). Vrd .õigus

kokut´s <kokutse, kokutset> Krk pudenemine ▪ üit´s lait´s käe kõrvan, tõine sülen ja kolmas kokutse pääl (knk) üks laps on käekõrval, teine süles ja kolmas pudenemas (sündimas)

koletu
1. inetu, hirmus, kole ▪ ta om irmus vaate, koletu eläjes ta on hirmus vaadata, inetu loom. Vrd .irmus, jube, kole1
2. ilmatu, tohutu; väga, tohutult ▪ sii asi om koletu kole (knk) see asi on väga kole. Vrd kole1, mahutu, põhjatu, .tuitu

kolm1 <kolme, .kolme> kolm ▪ üit´s, kait´s, kolm, nagu tuhk ja tolm (knk) üks, kaks, kolm, nagu tuhk ja tolm; kell käip kolme kell on kaks läbi; läit´s kolmes pääväs karja läks kolmeks päevaks karja

kolm|kümmend <kolme|.kümne, .kolme|kümmend ~ .kolme|kümmet> , kolm|kümment <kolme|.kümne, .kolme|kümment ~ .kolme|kümment>
1. kolmkümmend ▪ kolmkümment neli aastet om peris rahulikult müüdä lännu kolmkümmend neli aastat on päris rahulikult mööda läinud
2. piltl suure hooga; teadmata suunas ▪ põrss päs´s väl´lä ja läit´s kos kolmkümmend (knk) põrsas pääses välja ja kadus teadmata suunas

konn1 <konna, .konna>
1. konn ▪ ku rohilise konna lohun röögive, sis kästäs tetä kesvä kui rohelised konnad lohus karjuvad, siis kästakse külvata otri; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv kiidab ennast, nagu konn mätta otsas haugub; sa olet ku kuradi konn kolta otsa saanu, nüid roksup pääl Krk (knk) sa oled kui kuradi konn mätta otsa saanud, nüüd krooksub pealegi. Vrd .väkräm
2. piltl könn, midagi väheväärtuslikku ▪ mis kuradi konnest koolidets mis kuradi könnidest koolitatakse. Vrd kän´n, kön´g, kön´n, põn´n1
3. piltl kuiv köha; künahaukamine (hobuste haigus) ▪ obesel kuju konn om kurgun, joosep aia manu külgi hobusel on künahaukamine, jookseb aiale pihta; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või? mis sa ikka rögised, kuiv köha on kurgus või?. Vrd kõut´s2, Vt köhä, Vrd kühä

konts1 <kondsa ~ konsa, .kontsa> konts; kand ▪ tal olli kör´t kondsani (knk) tal oli seelik kannani (st maani). Vrd apsat´, konds; sopi|konts etn ahendamata sokikand ▪ sopikonts om kige vanemp konts, sis viilukontsa viil es tunta, sopikontsa es kahandede sopikonts on kõige vanem [soki]kand, viilukanda siis veel ei tuntud, sopikontsa ei ahendatud (soki kudumisel)

koolu <koolu, koolut> Hls Krk
1. surnu ▪ mia pelgä koolut ma kardan surnut; sii makap koolut magamist (knk) see magab kui surnu. Vrd kadunuk, .kuulje, mullaline, .surnu
2. piltl väga kõhn olend ▪ parep om söönü süütä ku koolu kosute (vns) parem on söönut sööta kui kõhna kosutada. Vrd .luu|kerip, luu|vari

kopik <kopigu ~ kopiku, kopikut> kopikas; peenraha ▪ ega mia kehv miis ei ole, et mia raha kopikide viisi loe ega ma vaene mees ei ole, et ma raha kopikate kaupa loen; egä viimast kopikut ei või ärä anda, sis ei lää siga kah tii päält kõrva (knk) ega viimast kopikat ei või ära anda, siis ei lähe siga ka tee pealt kõrvale; kes kopikut ei kogu, sii rublat ei saa (vns) kes kopikat ei korja, see rublat ei saa; kopik ei ole raha ja lutik ei ole lihä (vns) kopikas ei ole raha ja lutikas ei ole liha

kukur1 <.kukru, kukurt ~ kukurd> kukal ▪ joosep nõnda kippelt, et jala käive kukrus (knk) jookseb nii kiiresti, et jalad käivad kuklasse; kukrun om tal viil juussit kuklas on tal veel juukseid; peremiis aeti mõisa, võeti nahk kukrust senigu kondseni maha peremees aeti mõisa, võeti nahk kuklast kuni kandadeni maha (st anti peksa)

kulm <kulmu, .kulmu> kulm; kulmukarvad ▪ kulme päält valuts kulmude kohalt valutab; akkas kulm kortsu tük´me (knk) hakkab kulm kortsu tükkima (st uni hakkab peale tulema). Vrd kolm2

kumarik <kumarigu ~ kumariku, kumarikku> Krk kumer ▪ sul suu pähän kumarik ku kuu (knk) sul [on] suu peas kumer kui kuu. Vt kumer, kumerik

kummuteme <kummute, kummude>
1. kummuli keerama; kummutama; piltl ümber lükkama, kehtetuks tegema ▪ ärä kummute ruusi (knk) ära kummuta kruusi (st ära joo liiga palju); sedä kaarti ei saa kummute kuvve ja seitsmege seda [mängu]kaarti ei saa katta kuue ja seitsmega
2. topeltõmblust tegema; palistama ▪ paik raageldets ja päält kummudets paik traageldatakse ja pealt palistatakse. Vt palisteme

kun
1. kus ▪ kun kait´s ütenimelist talu üit´s tõiste lähüksen olliv kus kaks ühenimelist talu teineteise lähedal olid; sääl olli jalake, kun küünäl sehen olli seal oli [küünla]jalake, kus küünal sees oli; küll temä tiid, kun kivi all vähi om Hel (knk) küll tema teab, kus kivi all vähid on. Vrd kon, kunnes
2. kuhu ▪ kun nii latse lätsive puha? kuhu need lapsed läksid kõik?. Vrd kos, kohes, kus

kurat´ <kuradi, kuratit ~ kuradit>
1. kurat, saatan (olend) ▪ sii om küll kuradi ori, kurat´ kurt tal ilmast ilma suhun (knk) see on küll kuradi ori, kurat on tal ilmast ilma suus (sagedasest vandumisest). Vt aasas, juudas, sarvik1, tosnak, vana|kuri
2. kurat (vande- ja rõhusõna) ▪ muidu sõna järgi ei kõnele, kui kurat´ ehen ei käü muidu sõna järele ei ütle, kui vandesõna ees ei käi; oh sa kuradi tõbras, näe kos läit´s oh sa kuradi tõbras, näe, kuhu läks. Vrd koram, koramus, kuramus, kuras´k

kurre <kurre, kurret> Hls Krk nõrga kuulmisega, kurt ▪ sii karre miis om kurres jäänu see kange mees on kurdiks jäänud; egä kurre peräst kuut kõrda kellä ei lüvvä (knk) ega kurdi pärast kuus korda kella ei lööda. Vt kur´ss2, kur´t1

.kurtme1 ~ .kurtma1 <.kurta, kurda>
1. seisma, paigal püsima ▪ ta es kurda pud´elen ka paigal (knk) ta ei seisnud pudelis ka paigal; kurda vait! ole vait!; ma püstü kurdi raasik aiga sääl ma seisin püsti natuke aega seal; vammusse olevet ninda paksu ollu, et olevet püstü kurten peris vammused olevat nii paksud olnud, et olevat püsti seisnud päris. Vrd pisume, püsüme, .saisme, .seisme
2. kestma, vastu pidama ▪ pilliruugene katus kurdap kige rohkemp aiga ku muu kennigi Hls pilliroost katus peab kõige kauem vastu, [rohkem] kui miski muu; küll ta kurt olla küll see kestab kaua. Vrd .kestme

.kutsme <.kutsu, kutsu>
1. (kedagi kuhugi) kutsuma, paluma ▪ kutsu temä sissi kah kutsu ta sisse ka; kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah (knk) kutsumata oled tulnud ja ajamata võid minna ka; Kadri kut´s lehmä mõtsast kodu Kadri kutsus lehmad metsast [karjamaalt] koju
2. nimetama, hüüdma ▪ Ikemäe suus sedä kutsuts seda kutsutakse Ikemäe sooks; Taagerperä rahvas kutsuv tedä Ikemäe järves Taagepera rahvas kutsub seda Ikemäe järveks. Vrd .õikme, .üidme, .üüdme

.kuulje <.kuulje, .kuuljet> Hel kooljas, surnu; koolja, surija ▪ ta olli näost ärä ku kuulje ta oli näost valge kui kooljas; ennemb saat kuulje persest peeru, ku temä käest asja (knk) enne saad surnu persest peeru, kui tema käest asja (ihnsast inimesest). Vrd kadunuk, koolu, mullaline, .surnu

.kuuti Krk uperpalli, kukerpalli ▪ tare põrsse eidäve kuuti (knk) toapõrsad viskavad uperpalli (laste hullamisest). Vrd kuker|.kuuti

kõhn <kõhna, .kõhna>
1. kõhn, kõhetu ▪ ta om kõhn ku surmavari (knk) ta on kõhn kui surmavari. Vrd kuju1, .kõetu, kõhvetu
2. vaene, varatu, kehv ▪ tii vaesel ääd või kaitse kõhna karja, sii om üit´spuha, temä iki sellege rahul ei ole tee vaesele head või hoia kehva karja, see on ükskõik, tema ikka sellega rahul ei ole. Vrd kehv, kidsev, .vaene

kõsu2 <kõsu, kõsu> Pst Krk elu, hing ▪ sa tahat miu kõsu väl´lä võtta (knk) sa tahad mu hinge välja võtta (st tappa). Vrd toss1

kõtt <kõtu, kõttu>
1. kõht ▪ apupiim aap kõtu mürräme hapupiim ajab kõhu [seest] keerama; aage käe kõtust väl´lä! (knk) ajage käed kõhu alt välja! (hakake tööle); varessel valu, arakul aigus, me latse kõtt saa terves (rahvalaulust) varesele valu, harakale haigus, meie lapse kõht saab terveks. Vrd vats
2. toitumisest ▪ miul om kõtt nõnda tühü, et süü võ un´t jala päält ärä (knk) mul on kõht nii tühi, et söö või hunt jala pealt ära
3. kõhulahtisusest ▪ ku verivatt lihal sissi kiip, sii võtap kõtu valla kui verevaht lihale sisse keeb, see teeb kõhust lahti
4. piltl asja kumer pool ▪ leiväl olli kõtt ärä kõrbunu leival oli kumer pool ära kõrbenud

kõver <kõvere, kõveret ~ kõvere, kõvert> kõver ▪ või te tulede kõvere käege siiä? (knk) või te tulete kõvera käega siia? (külakosti andes või tuues); sii om mitmit pidi kõver puu see on mitut pidi kõver puu. Vrd jõmerik, kaarik1, konderik, vänderik, .väntrik

kädsäteme <kädsäte, kädsäde>
1. kädistama ▪ araku kädsäteve, ei tää mes na näive harakad kädistavad, ei tea mis nad nägid. Vrd kadsateme, kädisteme, kädsisteme
2. piltl kiiresti rääkima, vadistama ▪ kädsätes ku arak aia teibän (knk) kädistab kui harakas aiateiba otsas; mis sa ike kädsätet, kurda vahel vait mis sa ikka vadistad, püsi vahel vait. Vrd võristeme

kägiseme <kägiste, kägise> kägisema, ägisema ▪ äkki akas´ kaju kuuk kägiseme järsku hakkas kaevukook kägisema; me us´s kägisi üttepuhku, nüid om kägisemine rahu jäänu meie uks kägises ühtepuhku, nüüd on kägisemine järele jäänud; mis sa kägiset ku vana ratas kunagi (knk) mis sa kägised nagu vana ratas kunagi (hädaldamisest, virisemisest). Vrd kagiseme, kõgiseme, kädsiseme, kögiseme, ägiseme

.kähkus <.kähkuse, .kähkust> Krk erksus, energilisus ▪ nemä om puha siantse pikä sita, neil ei ole kellekil kähkust (knk) nad on kõik sellised pikad sitad, neil ei ole kellelgi erksust (pikaldastest inimestest)

käki|kot´t <käki|koti, käki|kotti> Hls Krk hobuse peakott, torp ▪ käkikot´t om tilluke torgake käkikott on tilluke torbake; sii om küll käkikot´t Krk hlv (knk) see on küll käkikott (viletsast tööst). Vrd apat´s3, tork1

käpp1 <käpä, käppä>
1. käpp ▪ kas´s om nel´lä käpäge kass on nelja käpaga
2. tapetud looma või linnu jalg ▪ ani siibu ja käppu keedeti Krk hane tiibu ja jalgu keedeti
3. piltl käsi ▪ rüäkõrt võtit käpäge kokku Krk rukkikõrt võtsid käega kokku; ime või näl´läge käppä (knk) ime või näljaga käppa. Vrd käbär1, käsi

.kärbläne <.kärbläse, .kärbläst> Trv Hel kärbes ▪ ta eläp nagu kärbläne seinä lõhe vahel (knk) ta elab nagu kärbes seinaprao vahel (omaette). Vt .kärblin

kärsitu <kärsitu, kärsitut> kannatamatu, kärsitu, rahutu ▪ kärsitu lait´s, ei temäl ole magamist rahutu laps, ei tema maga; ta om kärsitu nagu murelese pesä (knk) ta on rahutu nagu sipelgapesa. Vrd kannatemede, kärsitune

käsi1 <käe, kätt, iness kähen>
1. käsi ▪ ega mul katte paari käse ei oole (knk) ega mul kahte paari käsi ei ole (ega ma nii palju ka teha ei jõua); käest andas ommuku varakult ärä käest antakse hommikul vara ära (loomade lisasöötmisest); käsi olgu puhas võõra varast ja suu võlsist tühi käsi olgu puhas võõra varast ja suu valest tühi; naisel käe kinni keidetu piltl naisel [on] käed kinni köidetud (laps sündinud). Vrd käbär1
2. pikkusmõõt ▪ vikadi olli kuus kätt ja ütese kätt vikatid olid kuus kätt ja üheksa kätt [pikad]
3. suund, pool, külg ▪ mine üä käe poole mine parema käe poole (paremale)

käsi|põsikil Hls Krk, käsi|põsikile Trv käsipõsakil ▪ näin ist käsipõsikil lavva veeren vanaema istub käsipõsakil laua ääres; kurt käsipõsikile ku nui mud´u (knk) passib käsipõsakil nagu nui kunagi. Vrd käsi|põsil, käsi|põsili

käsi|raha <käsi|raha, käsi|raha> tagatisraha, ettemaks ▪ käsiraha tule ommen ärä massa tagatisraha tuleb homme ära maksta; musu om niku käsiraha (knk) suudlus on seksi käsiraha

käsk <käsu, .käsku>
1. käsk, range korraldus ▪ käsu om ant käsud on antud; käsk iki käsu pääl (knk) käsk ikka [on] käsu peal (palju kohustusi)
2. sõnum, teade, kutse ▪ perenaene võt´t käsu vastu perenaine võttis teate vastu. Vrd kutse, sõnum, tääde

.käändme ~ .käändmä <käändä, käänä> , .kääntme <kääntä, käänä>
1. käänama, keerama; liikumissuunda muutma ▪ käänä käisse üles! kääna varrukad üles!; käänä ennest tõise kül´le pääle! keera ennast teise külje peale!; ku peri päevä käänäp tuul ümmer, sis nakap vihmä sadame kui päripäeva muudab tuul suunda, siis hakkab vihma sadama. Vt .kään´me, Vrd .käär´me1 || tagasi .käändme tagasi keerama, tagasi pöörama ▪ ütel´ et temä es saa änäp tagasi käändä ütles, et ta ei saanud enam tagasi pöörata
2. pöörama (ümber, kummuli jms) ▪ tõine räuskap ja vannup ärä, käänäp sel´lä ümmer ja ää jälle teine räuskab ja vannub, keerab selja ja on jälle hea; vanger kään´d kikk neli ratast taeva poole (knk) vanker pööras kõik neli ratast taeva poole (läks kummuli). Vrd .püürme
3. lamanduma ▪ ku rügä enne äitsnemist om maha käänden, sis ei tule terä kui rukis enne õitsemist on lamandunud, siis ei tule tera. Vrd lokasteme, lokisteme
4. segi ajama; üles sonkima ▪ nüid olli sii kun´t kikk lauda pahupidi käänden nüüd oli see kult kõik lauda pahupidi pööranud. Vrd .son´kme
5. kruvima; keerama ▪ käänä ruvi valla! keera kruvi lahti!. Vt keerenteme, keeruteme, .ruime
6. pööritama ▪ sii süük´ käänäs´ miu süä ärä see söök ajas mul südame pööritama (süda läks pahaks). Vrd .käändume, pööriteme
7. painutama; koolutama ▪ sae ambit om vaja iki käändä saehambaid on ikka vaja painutada. Vt painuteme
8. välja väänama ▪ tii olli nõnda libev, ma käändsi oma jala ärä tee oli nii libe, ma väänasin oma jala [liigesest] välja. Vt .väändme, .väänme
9. keerutades või sidudes ühendama; midagi punudes või keerutades valmistama ▪ mahan kääneti rästä vihu kokku maas seoti räästavihud kokku; meeste üüke kääneti kõladege meeste vööd punuti kõladega. Vrd .keitme, .köitme, punume, sidume
10. teise suunda juhtima ▪ käänä obest vähä kõrva juhi hobune natuke kõrvale. Vt .juh´tme
11. juhtunut või öeldut jutus moonutama ▪ käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mes ta kõnelep moonutab ja väänab ühtepidi ja teisipidi, aru ei saa, mis ta räägib. Vt moonuteme, muunuteme
12. rasket kandamit tõstma ▪ sel om ää kidam sel´gä käänet sellel on suur kandam selga tõstetud. Vt .tõstme

.köster <.köstre, .köstert ~ .kösterd> , .kös´ter <.kös´tre, .kös´terd> köster, kirikuteener ▪ köster mat´t surnit ja ris´t latsi köster mattis surnuid ja ristis lapsi; kös´ter, kukk ja koer om suuge raha tiindjä (knk) köster, kukk ja koer teenivad suuga raha. Vt .kanter

kübär <kübäre, kübäret ~ kübäre, kübärt> , küpär <kübäre, kübäret> Hel kübar, müts ▪ me es passi üte kübäre ala (knk) meie ei sobinud ühe kübara alla (st meie mõtted ei sobinud kokku); rummuge kübärel olli kõrge rumm pääl rummuga kübaral oli kõrge rumm peal; taevan om noore keisre küpär ja vana keisre küpär Hel taevas on noore keisri kübar ja vana keisri kübar (ilmselt Lohe ja Lüüra tähtkuju). Vrd müt´s

kül´len
1. küljes, kinnitunud ▪ om enne maarjapäevä jääpurika rästä kül´len, saa suvel äid linu Hel [kui] on enne maarjapäeva jääpurikad räästa küljes, saab suvel häid linu; sii nimi om tal ku alb ais kül´len see nimi on tal nagu halb hais küljes; ta miil ja mõte om kik´k selle üte kül´len kinni (knk) ta meel ja mõte on kõik selle ühe [asja] küljes kinni (st sellega haaratud)
2. pool, kandis; ääres, servas ▪ Karksi kül´len ei tetä neid Karksi kandis ei tehta neid (Läti moodi viljakuhjasid). Vrd veeren, äären
3. olemas (millegi esinemisest) ▪ juba oop om kül´len Krk piltl juba hoop on küljes (st on rase)

kül´m <kül´mä, .kül´mä>
1. külm, madala temperatuuriga ▪ sel´ge maarjapäevä üü tähendep kül´mä kevädet selge maarjapäeva öö tähendab külma kevadet; ta om kül´m ku koera nõna (knk) ta on külm nagu koera nina (osavõtmatust inimesest). Vrd vilu
2. külmus, jahedus; pakane ▪ kül´m kördi karda tõmmanu, lääp ku kõginen külm [on] seeliku kõvaks tõmmanud, [naine] läheb klõbisedes; anna siale neid kül´mä rabat kardulit anna seale neid külmavõetud kartuleid. Vrd pakane || sala|kül´m salakülm ▪ salakül´m tah´ts nina pääst ärä võtta salakülm tahtis nina peast ära võtta

külä|kaker´ <külä|.kakre, külä|kaker´t ~ külä|kakerd> külaleib, külakost ▪ kas sait küläkaker´t kah? kas said külakosti ka?; ku suu süüdäp, sis saap küläkaker´t (knk) kui suu sügeleb, siis saab külaleiba. Vt kaker´

kümme <.kümne, kümmet ~ kümment> kümme ▪ küündlepäeväst om kümme nädält künnüpäeväs küünlapäevast on kümme nädalat künnipäevani; ta ei mõista kümment lugede viil ta ei oska veel kümmet lugeda (st kümneni); sel põldu egä muud ei oole, temä piap toitma ennäst kümne sõrmege (knk) sel põldu ega muud ei ole, tema peab toitma ennast kümne sõrmega

küngäs <.künkä, küngäst> küngas ▪ künkä taga olli mõts künka taga oli mets; nüid om künkä otsan üleven (knk) nüüd on künka otsas üleval (heast elujärjest). Vrd kink1, köndäs, köngäs, künk

küüd´s <küüdse, küüst>
1. küüs ▪ märdi küüdse külmeteve (rahvalaulust) mardi küüned külmetavad; kivisammelt es kästä kista, küüdse ranna lääv üles kivisammalt ei lubatud kiskuda, küünevallid lähevad üles; ta ei anna küüdse suurust asja kah, seante kidsi (knk) ta ei anna küünesuurust asja ka, selline kitsi. Vrd küüs´
2. küünis ▪ kas´s kisk küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää kass teritab küüsi, ei tea, kas ilm läheb sajule
3. sälk, soon, sisselõige ▪ vitsa küüdse om sissi lõigat vitsa sooned on sisse lõigatud. Vt suun´, sälk1, Vrd säp´p, särge, tärge
4. taime osa ▪ ua küüdse om musta, sis om uba valmi [kui] oa idukohad on mustad, siis on uba valmis

.küünle|kuu <.küünle|kuu, .küünle|kuud> , .küindle|kuu <.küindle|kuu, .küindle|kuud> veebruar, küünlakuu ▪ ku näärikuul sula tiip, om küünlekuu kül´m kui jaanuaris on sula, tuleb veebruar külm; küindlekuul lääp katik kül´mä selg ja temä üit´s silm akkas vett juuskme (knk) veebruaris läheb katki külma selgroog ja tema üks silm hakkab vett jooksma. Vrd veebruar´

ladra <ladra, ladrat> Hls Krk lobiseja ▪ moka jooseve pähän, om sihande ladra (knk) mokad jooksevad peas, on selline lobiseja. Vrd labrat´s, ladrak, larka, larta, lur´ka

ladu1 <ladva, .latva>
1. latv ▪ puu ladvan olli suur kure pesä puu ladvas oli suur kurepesa; sel puul om ladu ärä murt sel puul on latv ära murtud; päe om puu latve kõrgun päike on puulatvade kõrgusel
2. millegi tipp või lõpuots ▪ lõika juusse latvu vähä tasatses lõika juukseotsi veidi tasaseks; lase kergelt luvva ladvage seinu üle lase kergelt luua otsaga üle seinte (pühkides). Vt ots1, tipp2
3. piltl mõistus, aru ▪ temä ei oole terve ladvage, temä om tön´ts (knk) ta ei ole terve mõistusega, ta on nüri; tal ei jole sedä latvagi, et ta akkam saa kellegige tal ei ole seda arugi, et ta hakkama saaks millegagi; sii o poole ladvage see on poole aruga. Vrd aru1, oid2, taid, taip

lagume <lagude, lao>
1. lagunema, katki minema (esemest, hoonest vms) ▪ aid akas´ maha laskume ja ärä lagume aed hakkas maha kukkuma ja ära lagunema; amba lakkive ärä hambad lagunesid ära; vanaeit olli lagunu suuge, laste manu es või lasta (knk) vanaeit oli ropu suuga, laste juurde ei võinud lasta. Vrd laguneme, lameme2, lameneme
2. pehmeks minema ▪ erne om paan är lagunu, pehmes keenu herned on pajas ära lagunenud, pehmeks keenud
3. piltl enneaegselt sünnitama ▪ ku rasset jalga inimene eitup või tõst rasset asja, sis lagunes ärä kui rase inimene ehmatab või tõstab rasket asja, siis hakkab enneaegselt sünnitama
4. sulama, lagunema (lumest, jääst) ▪ sii olli lume lagumise aig ku tii olli üles kerkunu see oli lumesulamise ajal, kui tee oli üles kerkinud (ebatasaseks)
5. laiali või lahku minema ▪ latse latse puha lakkiv ja kattev ärä lapselapsed kõik läksid laiali ja kadusid ära. Vt .lahkume, .lahkuneme
6. levima, laiali valguma ▪ sii jutt om rahva kätte lagunu see jutt on juba rahva kätte levinud

.lahti uus avatud, lahti; avatuks ▪ ennemilt poe olliv lahti pühäbelt varemalt olid poed pühapäeviti lahti; tõmma lugu lahti, küll na sis tansive (knk) tõmba lugu lahti, küll nad siis tantsivad. Vt .valla