[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

jumi <jumi, jumi> , jume <jume, jumet>
1. jume, näovärv; terve välimus (ka loomal) ▪ ta om õige valge näoge, tal jumi raasu mitti ei joole ta on väga valge näoga, tal ei ole üldse jumet; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere (knk) ega mu jume ei jookse ega veri ei veere (st ma ei karda)
2. värv, värvitoon ▪ vil´läl om pääle vihma tõine jumi kohe, lüü al´lenteme viljal on pärast vihma teine toon kohe, läheb haljendama. Vrd tuun´, vär´m
3. värin, judin ▪ jumi käüs üle näo, läit´s näost punatses värin käis üle näo, [ta] läks näost punaseks; kül´mä jume käis üle ihu külmavärin käis üle ihu. Vrd jahm, judin, jõbin, kahm