[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahisilla [ahi‿silla] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Ahe‿silla Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1694 Ahasil (talu), 1726 Ahisilla Herm (talupoeg), 1782 Ahhisill (karjamõis), 1796 Ahhisil (karjamõis, kõrts ja küla).  C1
● Tõenäoliselt on küla saanud alguse hajatalust. Nime päritolu jääb hämaraks. Ühe variandina on Ahi- ja Ahe-nimesid seostatud võimaliku algkujuga *ahδi- : *ahti- (‹ *ašti-). P. Ariste sõnul ulatub tüvi *ašti- läänemeresoome-volga ühisperioodi ja sellega tähistati algselt kusagil viibimist või teatud koha külastamist, millest hiljem on arenenud ohverdamise mõiste (nt ahikotus ’ohvripaik’). Ahi- ja Ahe-nimed kuuluvad enamasti just veekogudele või veekogudega seotud kohtadele ning sellele võiks viidata ka siinse nime järelosa -silla. Ahisilla nimega on seostatud ka Taani hindamisraamatus kirja pandud nime Æhildelempæ või siis Hildelempæ, hiljem pole seda aga külanimeks peetud, vaid on arvatud, et tegu on pigem isikunimega. Küla keskmest loodes on asunud Nõmme karjamõis (teateid 1555), mille järgi on nime saanud Nõmmemõisa küla (liideti Ahisillaga 1977). Vrd Ahja. – TL
Ariste 1937;  EAA.1.2.C-IV-64; Faster 2014; Hupel 1774–1782: III, 435; KN; Mellin; Paucker 1853: 47–48; Rev 1725/26 Ha: 317

Humalaste jõgi, kohalikus pruugis ka Umaliste oja ~ Umaleste oja Saa – jõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas, 1851 Ummalaste Oja.  C1
● Reiu jõe parempoolne lisajõgi, kutsutud ka Kilingi-Nõmme jõeks, Kirikuojaks (ülemjooksul 1851 Kirriku oja) ja Mõiste ojaks. Varem on Umalaste jõeks kutsutud praegust Häädemeeste jõge (1827 Ummalaste Oja, 1839 Um̄alaste Fl.). Nime lähtekohaks on taimenimetus humal(as), mis võis olla talupoja lisanimi. Jõge võidi kutsuda Pärnumaal Kilingi vallas olnud Umalaste talu järgi (1906 on kaardil talu Умалисте), kuid võimalik on ka vastupidine, sest praegu kättesaadavail andmeil oli talu hilisem ja Kilingi mõisa XIX saj kaartidel seda märgitud ei ole. Tegemist oli heinamaa-, metsa- ja soonimega (1851 Ummalaste-Soo). Jõe varasem nimi näib olevat hoopis Kurgoja, sest seda nime on kandnud jõe ääres olnud koht (1815 Korkoja) Kilingi mõisa järgi. – MK
EAA.1865.3.247/3:32, L 120p;  EAA.2072.3.17a, L 1, foolio I, L 2, foolio IX; EE: VIII, 542; ERA.T-6.3.909, L 1; Kallasmaa 2003: 53; KNAB; Varep 1957: 88

Häädemeeste1 [hääde‿meeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Ääde‿meeste Hää – alevik Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, mõis, sks Gudmannsbach, XVII saj lõpul Edemest Byy, Edemest Kylla (küla), 1797 Ædemeste M (mõis).  A2
● Häädemeeste on teada sadamakohana 1560 (Guedenn mans becke). XVI saj II poolel rajati mõis. 1920. a-test Häädemeeste asundus ja kirikuasundus, millest kujunes 1930. a-teks Häädemeeste alevik. 1945 ja hiljem oli see kirjas Aleviku külana, uuesti muudeti alevikuks 1977. Saksakeelse nime aluseks on peetud alamsaksa sõna gudeman ’laitmatu kodanik, aadlik, vasall’. Sadam oli XVI saj maabumiskohaks Saaremaa piiskoppide saadikuile, kes merd mööda Saare-Lääne piiskopkonnast sõitsid Volmaris ja Võnnus toimuvatele Vana-Liivimaa maapäevadele. Küla kohta on tarvitatud ka *Häädemõisa nime (1840 Hedemoisa Kuella, kus asus kõrts Aedemoise). Kui nimes on tõepoolest olnud järelosises vaheldus -mõiste (sõnast mõis) ~ -me(e)ste, siis tuleks saksakeelset ja tänapäeva eestikeelset nimekuju võib-olla pidada rahvaetümoloogiaks. Veel enam, kõik need nimekujud, nii eesti- kui ka saksakeelne tõlgendus on rahvaetümoloogiad, kui arvestada, et saksa keeles on ajaloolisel kirjakujul Gudeman, Güdeman ka tähendus ’juut’. XVI saj võidi sõnaalguline j märkida g-ga. Sõna juut esineb nimeosisena eesti kohanimedes mitmel pool ja on tähenduse poolest usutavam nime alusena kui hää mees ’aadlik’. 1560 võidi anda eesti nimi *Juudioja edasi tõlkena. Kui oli rajatud mõis, siis saksakeelset mõisanime õilistati aga saksa keeles kui ’aadlikuoja’ ja eesti keeles kui ’heade meeste’. K. Uustalu on dokumenteeritud muistse isikunime *Meelemees alusel oletanud ka isikunime *Häämees, kuid pidanud kaheldavaks selle esinemist Lõuna-Eestis. Muidugi on areng *Juudioja → Guedenn mans becke → Gudmannsbach → Häädemeeste ainult oletus, aga siiski teoreetiliselt võimalik, nt 1684 on Häädemeeste khk-s mainitud vabadikku Juda Mattz. Häädemeeste alevikuga liideti 1977 Suurküla (1970 I ja II küla, u 1900 Суре) ja osi Padina, Viira jt küladest. – MK
Duden 2000: 292; EAA.308.2.218:5, L 22p;  EAA.2072.3.15, L 2, foolio II; EAN; ENE-EE: III, 512; Heintze-Cascorbi 1933: 227; Johansen 2005: 40; KNAB; Leesment 1976: 241; Roslavlev 1977: 32; Uustalu 1972: 216–218

Järvepää [järve‿`pää] ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Жарово на озерке на Жарове (küla), ? 1585 Нестерково Кахова, 1652 Журовова-Кадова, 1681 Süwawwa Bÿ (viga? vrd Süvahavva), ? 1750 Журова Кахова, 1780 jarwepä Küllä, u 1790 Журова кохова, 1877 Järvepää, 1885 Saare, Järwe, 1886 Журовa Кахковa, 1890 Журово-Кахово, 1897 Saareküla, Järweküla, 1904 Järvepää, Жу́рово Кахо́во, u 1920 Järvepera, 1922 Järvepea.  A2
● Juba XVIII saj II poolel kirjapandud kohanimi näitab ilmselt paiknemist järve suhtes, Järvepää all tuleb siin mõista järve otsa. Küla kuulus siis Petseri kloostrile. Ka mujal Eestis ja eriti Soomes leidub kohanimesid, kus pää esineb nimes samas tähenduses. XIX saj kuulus Selise kogukonda ja Värska kogudusse. B. Harlašov on 1585. a nimekuju samastanud siinsega, ent tõenäoliselt käib see ↑Puugnitsa kohta. Vene nimekujus esineb Kahkvale viitav osis Кахово. Selle vana kohanime tõenäolisimaid seletusi võiks peituda lõunaeestilises sõnas kaho ’külm’ või kahotama, kauhtama ’külmetama’; -va oleks vetenimedele iseloomulik järelliide. Pihkvamaal on mitu Kahnovo (Кахново) küla. Küla asub Järvepää järve (1638 Kachwa Jerw) idakaldal. Järvepääga on 1977 liidetud ↑Tegova küla (Vas). Vrd Kahkva2, Mädajõgi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: II, 524; Pskov 1885: 72; Pskov 1890; Pskov 1988; Reissar 1996: 59–60; Rev 1638 I: 159; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 35; Selart 2016: 106; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 44, 45; Truusmann 1897b: 17; Vasilev 1882: 98; Värska KR 1780–1794; VMS

Kärmu2 ‹-le› Jõe – paik (küla) Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Nehatu mõis), 1394 Kermele, 1689 Kerme By, 1693 Kermo Byy, 1725 Kermo (tühi).  C3
● Põlisküla, mis Wrede järgi on Põhjasõja järel olnud tühi, näiteks Kermo Hans arvati sellal Jõelähtme küla alla. 1975 liideti küla põhjaosa Tallinnaga (al 1980 Maardu linnaga), lõunaosa liideti 1977 Liivamäe külaga. J. Jõgeveri arvates tuleb Kermæ (↑Kärmu¹) madu tähendavast sõnast (vrd soome käärme). Saaremaal tuntakse soos elava ussi tähenduses sõna kärm, kärv, kärb. Külanimi on lähtunud looma järgi saadud isikunimest, millele viitab la-lõpp esimestes kirjapanekutes. Isikunimena on esinenud näiteks *Soomere Kärmo (Szomere Kermo). Kärmuks ehk Männisaluks on varem kutsutud ka Jõelähtme küla lähedale rajatud uusasumit, mis jääb Rebala ja Jõelähtme küla piirile. – MJ
 EAA.1.2.C-III-2;  EAA.1.2.C-III-18; EMS: IV, 497, 522; ENE-EE: VI, 580; Joh LCD: 410; Jõgever 1913: 162; Kasenurm 1948: 11; KN; LUB: VI, 287; Mellin; Mõista 2009: 12; Roos 1976: 113; Wrede 2006: 39, 46

Metsküla7 [`mets‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Noa – paik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Niibi mõis), rts Derskogen [`deer`skuugen] ~ Stora Derskogen [`stuura `deer`skuugen], erts Derskon [`deeškun] ~ Storderskon [stu`ḍeeškun], 1565 Sthor-Degerskoo, 1627 Stoor-Digerskog, 1798 Stordirskog, Metskülla.  A2
● Liidetud 1977 algul Höbringiga, al 1997 kuulub Vanaküla piiresse. Eesti- ja rootsikeelne nimi on omavahel osalises tõlkesuhtes. Derskogen on algselt loodusnimi, mis koosneb sõnadest diger ehk deger ’suur’ ja skog ’mets’. Tegu on noore nimega, mida näitab nii hilisem mainimisaeg kui ka nime järelosa määratud vorm. Võimalik, et sama küla tunti varem ka teise nime all: 1514 Jummellmark, 1539 Ghymmelmarcke, 1615 Jäimmark. Metsanime Jummellmark järelosa mark tähendab tagamaad. Algusosa tähendus on ebaselge. Viidatakse sõnale jumal, mis esineb saarenimedes, nt Ahvenamaa vallanimes Jomala ja Uusimaa külanimes Jomalvik. Oletatakse, et neis liitub jumala mõiste meresõitu kaitsvate jumalakujudega. Ehk on säärane olnud ka mandril Jummellmarkis? Kõnealuse küla sünniajaks peetakse a-t 1480, kui see läks Haapsalu piiskopkonna foogti alluvusse. 1850 oli külas kirjas veel väike rühm rootslasi, 1901 olid üksnes eestlased. Metsküla kaguosas on endine Klaanemaa küla (1798 Klanema), rootsi keeles Lilla Derskogen (eestirootsi häälduses [lihl deeškun], 1615 Lille-Deerskou) ’väike Metsküla’. Eestikeelset nime tõlgendab C. Russwurm *Kivilaanemaa lühendusena. Vrd Metsküla1. – MB, MK
BHO: 353; Danell 1951: 74, 250, 398; Huldén 2001: 50–53, 207; Johansen 1951: 122, 241–242, 249–251; KNAB; Lagman 1964: 35, 49–50, 53, 56, 72–73, 93, 134; Russwurm 1855: I, 123, 129

Misso [mis´s´o] ‹`Mis´s´o ~ -sse› Vas – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1923 Misso vm ja postiagentuur, 1939 Misso.  B3
● XIX saj lõpus kujunes Misso valla keskus kahe põlise küla, Pulli ja Lemmätsi piirile, valla talu nr 10 maale. Alevik selle ümber hakkas kasvama XX saj keskel. 1930. a-te kaart ja 1952. a kaart esitavad Misso kohanime vallakeskuses juba tähtsamana kui sama kohanime algupärases asukohas Misso mõisas, praeguses Missoküläs. Misso alevikuga liideti 1977 põhiosa ↑Pulli külast ning ↑Lemmätsi küla. Misso kohanimi on rännanud ka ühest ajaloolisest asustuspiirkonnast teise, sest Misso mõis tekkis vana *Kisõjärve küla maal, praeguse Misso aleviku ajaloolise piirkonna (suursarase) nimed on aga Pugola (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla) ja *Kandala (1585–1588 Kandala, 1627 Kandella). 1563. a määratlus Пупъгула у озерка у Бѣлаго, st Pugola valge järve ääres, aitab mõista selle kohanime tajumist XVI saj, sest *Valgjärv on Pulli järve vana nimi. Misso kanti nimetatakse traditsiooniliselt Pugola kolgaks (varem nulgaks), veel 1950. a-tel oli Misso kooli nimetus Pugola 7-a kool. Vrd Lemmätsi, Missokülä, Pulli4, Siksälä. – ES
BAL: 672; Eesti TK 50; KN; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 30; Rev 1624/27 DL: 76; Roslavlev 1976: lisa 2; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; ÜAN

Muriste ‹Muriste ~ -sse› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Illuste mõis), 1565 Muris by, 1591 Muriste By.  A4
● Keskajal kuulus küla Lihula nunnakloostrile, hiljem Illuste mõisale. 1977–1997 oli küla Hõbesalu osa. Muriste nime päritolu on ebaselge, näib, et nime lähtekohaks on ne- või s-sõna või nimi. Järelliide -ste liitub kohanimedes sageli isikunimele, vrd tänapäeva koeranimi Muri, sõna murimust ’täitsa must’, Muri ‹ Mauritius (?). Muriste põhjaosas on Mõiste talud (1844 Mosta küla). Vrd Muri. – MK
BHO: 368; EAA.1.2.932:14, L 12, 78, L 73p; Schmidt 1844; VMS

Mutsu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Mutsu›, rahvakeeles ajalooliselt `Miitra ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Mittra Pustus, 1782 Mitra Semmen, 1798 Mitra, 1820 Mitra Widrik Muts, 1909 Mutso Hindrik, Miitra Seim (talud).  B2
● Küla praegune nimi pärineb ühe 1820. a peremehe perekonnanimest Muts. Nimi on pandud kohapeal, kuid mees märgitud Lasvalt tulnuks; rohkem leidub nime Muts vana lisanimena Võnnu khk-s. Selle päritolu pole selge, vrd mudsu : mudsu : mutsu ’mõistus’. Mutsu küla veel mäletatav vana nimi Miitra pärineb eesnimest Miitra, mis Võrumaal on vene eesnime D(i)mitri mugandus (algnimi Δημήτριος/Demetrios). Ka Wiedemann on märkinud tartukeelset mehenime Miiter. 1977–1997 oli Mutsu Kerepäälse küla osa. – ES
BAL: 674; EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:48, L 47; EAA.1271.1.223:63, L 113; Mellin; Rajandi 2011: 243; Wd

Mäessaare [`mäes‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis Mäes‿saarõ ~ Mäe‿saarõ ‹-`saardõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Pindi mõis), 1847 Mää Saar (mets), u 1900 Мяэсаре, 1923 Mäesaare (asundus); sks Hohentannen (karjamõis).  B1
● Mäessaare oli 1977–1997 Otsa küla osa. Pindi mõisa 1847.–1850. a kaardil on lisaks metsale niidunimi Mää Saare Niit. Asustamata kohta rajatud karjamõis sai nime loodusnimede järgi. Juba XIX saj lõpus jagati selle ümbruse mõisamaa asundustaludeks, nii et ka Mäessaare jäi hiljem üheks taluks. Mäesaar tähendab kõrget metsasaart (metsasalu). Karjamõisa saksakeelne nimi Hohentannen ’kõrged kuused’ on ilmselt väljamõeldud nimi, mis seostub Mäessaarega mõiste ’kõrge’ kaudu. – ES
 EAA.3724.4.1910, L 1;  EAA.2469.1.763, L 1;  EAA.3724.4.1912, L 1; Vene TK 42; ÜAN

Päide ‹-sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Kloodi mõis), 1241 Pæitis (küla), 1518 Peitz (veski), u 1900 Пяйде (küla), 1913 Пейтъ (küla).  B4
● Kloodi mõisa rajamise järel XVII saj algne küla hävitati. XIX saj-st on taas taluperesid mainitud, kujunes vabatküla. Küla põhjapoolne osa (Pahnitaguse), mis jäi Haljala valda, liideti 1977 Kisuverega. Nime lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd Peit, Peith. M. J. Eisen on toonud ära W. Schlüteri oletuse, et kirjapanekus tuleks näha nime Paide, kuid mainib, et sõnast paas : pae : paate, paede moodustatud nime tuleb mõista kui paede paika. Samas mainib Eisen mitmuse omastavat sõnast pää ’pea’. L. Kettunen on küsivalt tuletanud nime sõnast pää : päide. E. Tarvel peab võimalikuks, et nimi tuleneb sõnast põõs, põõse, põõsa ’kalju, paas’ või paas. Vrd Kloodi. – MK
Eisen 1920: 80; EO: 15; Joh LCD: 528; KNAB; Mägiste 1929: 43; Tarvel 2004b: 779, 780

Rebala ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Räbala Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Ülgase mõis), 1241 Reppel, 1387 Reppele, 1564 Räpelä, 1620 Räbla, 1694 Räbbal, 1913 Рябала.  A3
● L. Kettunen peab nime tulenevaks perekonnanimest Rebane, entsüklopeedia järgi pärinevat nimi koguni ürgajal seal elanud hõimudest, kelle tootemloom oli rebane. la-lõpuline ja samatüveline nimi on läänemeresoomlaste alal levinud (sm Repola, karjala Reboilu), kuid siinse nime puhul tekitab kõhklusi kohalikus pruugis esinev ä. Kuigi ä abil on vanades allikates võidud edasi anda ka e-häälikut, esineb see nimede üleskirjutustes siiski küllalt varakult ja korduvalt. Kettunen peab kohalikku nimekuju Räbala rahvaetümoloogiaks. Vaevalt et küla hakati kutsuma sõnaga räbal, seega jääb etümoloogia ebaselgeks. Vrd siiski ka Rävala (↑Revala). Jõelähtme küla lähedale rajatud uusasumit on rahvasuus kutsutud Männisaluks ja Kärmuks, nüüd on see liidetud Rebalaga ja kannab samuti Rebala nime. Vrd Kärmu2, Revala. – MJ
ENE-EE: VIII, 65; EO: 85; Joh LCD: 85–86; LCD: 45r; Mõista 2009; Wieselgren 1951: 240

Soeküla [`soe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Soe MMg – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Elistvere mõis), 1805 Soe Abram, Soe Maddis (üksiktalud).  A4
● Soe taludest väljakasvanud küla, nimestikus esimest korda 1922. Nimi tuleneb sõnast susi : soe ’hunt’. Kuivõrd küla on Elistvere mõisa lõunasopis, siis on seda varem nimetatud ka Altnuka külaks (1925). 1638. a revisjonis on Elistvere piiride kirjeldust võimalik mõista nii, et kohta on nimetatud ka *Tagametsaks (Takametz), nimi esineb juba varem (1627 talu Taggametz). Soeküla kirdeosa on olnud varem Kaiavere mõisavalduste lõunaotsaks, kus on Jõevälja talud (1585 Jeuel). – PP
KNAB; PA I: 190; PTK I: 223; Rev 1624/27 DL: 31; Rev 1638 II: 203

Sülgoja [`sülg‿oja] ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Sülgäjä Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Kahkva mõis), 1731 Sülga Dorf, 1839 Silgi, 1866 Сельги, u 1900 Сюльгая, 1923 Sülgoja, 1937 Sülgaja, 1948 Сюлгая.  A1
● Nimi tekkis ühele talurühmale ehk tütarkülale vanas laialdase maa-alaga Kuuksi külas, mille all loetleti kõiki Võhandu paremkalda talusid Sillapäält Mädajõe suudmeni. Esmamainingust Kollowitz oder Kugse et Sülga Dorf võib mõista, et Kuuksit ja *Sülgat peeti XVIII saj juba kõrvuti küladeks. *Sülga nimi pole tekkinud talunimest ega XIX saj I pooleni kirjalikult fikseeritud lisanimest, vaid ilmus kohe kasutusele külanimena. Võimalik, et selle aluseks on väga vana, XVI saj lõpust varasem isikunimi. XIX saj II poolel sai nimi rahvaetümoloogia mõjul kuju Sülgäjä ’sülitaja’. Halvakõlalisuse vältimiseks teisenes nimi kirjalikus kasutuses edasi Sülgojaks (1970). Sülgoja laienes XX saj keskel, kui seal oli farm, naaberküla Kürsä alale. 1977 liideti Sülgojaga ↑Kuuksi ja Parma küla. Need kõik olid kunagi Kuuksi küla osad. Läänepoolseid talusid metsa veerel nimetatakse Mõtsanukaks. Vrd Kuuksi. – ES
EAA.567.3.190:77, L 74p; Eesti TK 50; NL TK 25; Rücker; Vene TK 126; Vene TK 42; ÜAN