[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aa ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
● Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Aidu1 [`aidu] ‹`Aitu ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1241 Aytis (küla), 1373 Eytes, 1555 Haytekulla, 1732 Aito.  C4
● 1977–1997 oli küla Maidla osa. Aidu ajalooline küla jääb praeguste piiride kohaselt osaliselt läänepoolsesse Aidu-Sookülla. Aidu küla on olnud vanast ajast peale kahes osas. Keskajal kuulus üks osa perekonnale von Aytes, külla oli rajatud Aidu mõis (saksa Eytz). Esimese külapoole mõis, mida nimetati ka ’vanaks või suureks Aiduks’ (1547 Alde Aetzs, 1586 Grosz Eytz), hääbus XVII saj alguses. Teises külapooles oli mõis XIV saj-st. XVI saj keskpaiku see mõis kadus ja asustati talupoegadega, tekkinud küla on mainitud kui ’uut Aidu küla’ (dat dorp tho Nye Aetzs) või sajandi lõpupoole kui ’väikest Aidut’ (Klein Eytz või Etz) vastandina vanale põliskülale (Grosz Eytz). 1696 asutati uude külla taas mõis (das Dorff Klein Aitsz, insgemein Wanna moisa). Seda uut mõisat kutsuti hiljem Liiva mõisaks (1796 Liwa, ↑Aidu-Liiva). Hilisemal ajal kuulus Aidu Maidla mõisa alla. Aidu nime puhul on L. Kettunen nentinud, et etümoloogiliselt on nimi ebaselge. Tema katse seletada seda sõnaga ait : aidu ‹ *avitto ’abi, aitamine’ ei ole eriti usutav. Kettunen oletas, et sellest sõnast tuleneb eesnimi, mis võib-olla oleks võimalik, vrd Aythe, Auy, viimast tuleks oletatavasti lugeda Avy. Muistsest isikunimest lähtumist on nime puhul maininud ka V. Pall. D.-E. Stoebke on Aiduga võrrelnud isikunime Eyto. – MK
EAN; EO: 19; Joh LCD: 328–329; KNAB; Pall 1996: 389; Rev 1586: 17; Stoebke 1964: 15, 17, 18

Aidu-Liiva [`aidu-liiva] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1930 Aiduliiva (küla).  C4
● Küla on tekkinud vabadikukülana Liiva karjamõisa (1796 Liwa) juurde. Mõis on tekkinud kunagise Aidu küla poolde (sks Klein Aitsz). 1920. a-tel oli seal Liiva asundus, mis pärast 1945. a liitus Aidu-Liivaga. 1977–1997 oli Aidu-Liiva ametlikult Maidla osa. Vrd Aidu1. – MK
Eesti TK 25; Joh LCD: 329; KNAB; Mellin

Aidu-Nõmme [`aidu-nõmme] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), u 1900 Айдо-немме (küla).  C4
● Aidu tütarküla, oli vabadikuküla. Aidu vabadikud asustati maade kruntimise ajal (1872) nõmmemaale. Küla on kohapeal kutsutud ka lihtsalt Nõmmeks. 1977–1997 oli ametlikult Maidla osa. Praegustesse piiridesse kuulub vaid ajaloolise Aidu-Nõmme hajali idaots (Risti talud), algne tuumik jääb Aidu ja Aidu-Liiva küla piirile. Vrd Aidu1. – MK
EVK; KNAB

Aidu-Sooküla [`aidu-`soo‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis).  C4
● Ametliku külana taastatud 1997, varem oli 1977–1997 Maidla osa, enne seda pikka aega Aidu küla osa. Küla on kutsutud varem lihtsalt Sookülaks. On Aidu tütarküla, rajatud soo serva XIX saj lõpul. Praegustes piirides hõlmab kirdeservas ka ajaloolise Aidu küla tuumiku. Vrd Aidu1. – MK
EVK; KNAB

Aruküla3 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis).  C4
● Ametliku külana moodustati 1997, varem oli 1977–1997 Maidla osa, enne seda arvati Uniküla alla. Küla on nime saanud Aru talult (1844, 1871 Arro), mis lähtub sõnast aru ’kõrge maa’. Vrd Aruküla1. – MK
KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Arupäälse [aru‿`päälse] ‹-le ~ -`pääle› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis).  C4
● Ametliku külana moodustati 1997, varem oli 1977–1997 Maidla osa, enne seda arvati Uniküla alla. Küla on nime saanud tõenäoliselt Aru talust lähtunud talude nime vahendusel Arupealise heinamaa nimest. Vrd Aruküla3. – MK
EVK; KN; KNAB

Aruvälja1 [aru‿välja] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796 Arruwälli (küla), 1913 Arowelja.  C4
● Küla on alguse saanud Aru taludest (1726 olid Maidla mõisa Kulja küla järgi Arro Jürri ja Arro Jak) ning Maidla mõisa karjamaast Aru väljast (1782 juba hajatalu Arro Welja). Vrd Aruküla3, Arupäälse. – MK
EAA.1864.2.IV-3:332, L 322; EVK; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 161

Erra ‹-sse ~ -le› Lüg – alevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas, mõis, sks Erras, 1241 Heræs (küla), 1447 Erresz, 1732 Erra.  C4
● Mõis asutati XV saj. Vana küla kadus XIX saj II poolel, kui viimased talud mõisastati. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem asund ja kaks Erra küla (1970), mis liideti 1977 Erra alevikuks. Nime tähendussisu ei ole selge. L. Kettunen on seda nime võrrelnud Erastvere ja Eristverega ning arvanud, et tänapäevane nimekuju on mõjutatud saksa kirjaviisist. Lähteks oletab ta isikunime, mille täpsem kuju jääb selgitamata. Kettunen on toonud Erastvere puhul ka M. Veskelt pärineva vaste erane (mitmuse omastavas), kuid peab seda väheusutavaks, ja Eristvere puhul heris : herise ’kelm, lurjus’. Erra on olnud algselt h-line. Erastveret, Eristveret ja Äksi Eralat on võrreldud ka soome sugunimega Eronen. Kõigi nende kolme kohanime struktuur on selline, et algusosa lähtekohaks võiks olla isikunimi. Erraga on liidetud osa Kaunurme külast (1922). Vrd Erastvere, Ereste, Eristvere. – MK
EAN; EO: 173 297; Joh LCD: 355, 356; KNAB

Erra-Liiva ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Erra mõis), 1871 Liwa, u 1900 Лива (küla), 1913 Erra-Liiwa.  C4
● 1977–1997 oli küla ametlikult Erra aleviku koosseisus. Liiva nimi on ilmselt pandud maapinna iseloomu järgi. Vrd Erra. – MK
EVK; KNAB

Hiiessoo [hiies‿`soo] Lüg – soo Ida-Viru maakonnas.  C4
● Soo asub Aidu-Liiva külast idas ja kirdes. Nime lähtekohaks on hiis : hiie ’püha salu’. – MK

Hirmuse ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Hirmus, 1241 Hermæs (küla), 1404 Hermes (veski), 1637 Hirmus (küla?).  C4
● Mõisat on mainitud 1492 (Hermoszo, Hermatszo), 1695 oli karjamõis ja 1699 iseseisev mõis. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hirmuse asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. 1970. a-tel nimetati seevastu Hirmuse asunduseks lõuna pool endise Hirmuse raudteepeatuse ümber kujunenud asulat. Viimane liideti 1977 Soonurmega. L. Kettunen on oletanud kohanime lähtumist isikunimest, mille aluseks oli hirmus : hirmsa (sm hirmuisa). Vrd Hirmuste. – MK
EO: 194; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 359

Ilmaste ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Kalvi mõis).  B4
● Küla asutati 1933–1934 uusasulana metsa. 1930. a-tel Ilmastu, 1945 Ilmaste küla. 1977–1997 oli ametlikult Satsu osa. ¤ Kui krunte jagati, siis oli rahvast tulnud neid saama väga paljudest paikadest, agronoom Kiis oli soovitanud võtta külanimeks Ilmaste, sest rahvast oli tulnud „üle ilma“. – MK
EVK; KNAB

Irvala ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1708 Hirwalla (küla), 1796 Hirwala (küla).  C4
● 1732 on kohal kaks hajatalu (Hirwala Jahn, Hirwala Ado). Nime lähtekohaks on võinud olla loomanimetus hirv : hirve, mis isikunime vahendusel on saanud la-liiteliseks talunimeks ja siis külanimeks, kuid sel juhul jääks teise silbi a seletuseta. Vrd Iira. – MK
EAA.3.1.469:888, L 889; Mellin

Jabara ‹-le›, kirjakeeles ka Jäbara Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1726 Jabbara, Klein Jabbara (kaks küla), 1796 Jabbar (karjamõis).  C3
● Jabara oli Püssi mõisa karjamõis, mis oli tekkinud varasema küla kohale. 1920. a-tel asundus, u 1939. a-st küla (1945 Jabora). Nime tähendussisu jääb selgusetuks. Nime võib analüüsida Jaba+ra. E. Varep on C. J. Pauckeri järgi nimega samastanud Aa mõisa järgi olevad XV–XVII saj kirjapanekud (1587 Jabba Jerwe mit neddre Jabba Järff, 1615 Jäbbejerfwiby, 1492 Rappyarue koos veskiga Püssi mõisa alal). Kui viimane kirjapanek peaks olema samastatav Jabara nime kandva kohaga, siis on nime esihäälik vahetunud või on kirjapanekus lugemis-kirjutusviga. Jabara nimelõpp -ra tuleneb sõnast -järve. Jabaraga liideti 1977 ↑Sope küla. ¤ Jäbara mõisa kohal olnud kolm küla: Peen-Jäbara (praeguse mõisa kohal), Suur-Jäbara (Peen-Jäbarast maantee pool) ja kolmas küla kõrgustikul, Jäbarast loodesihis umbes 150 sülda. Suur-Jäbara (taluküla) eluasemeid tunnistavad varemed põldudel, ka kinniaetud kaevude kohad. [---] Suur-Jäbara viidud lahutamisel praeguse Lüganuse küla kohale; nii tekkis Lüganuse suurküla. (1924) – MK
EVK; KNAB; Liiv 1924: 352; Paucker 1847–1849: II, 50; Rev 1725/26 Vi: 154

Jalastu ‹-le› Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Hirmuse mõis, Kalvi mõis), 1796 Jallasto (küla).  B4
● 1977 liideti Jalastu Nüri külaga. Veel 1774 on Püssi mõisa all märgitud vabadikku Jallasto Rein, kes näib olevat sama kui 1765 Jallaka Rein. Viimast on hajataluna mainitud 1750 (Jallaka Bertel). Külanimi on kujunenud selle hajatalu nimest, aluseks algselt puunimetus jalakas : jalaka. XVIII saj II poolel on liide -kas : -ka asendunud kollektiivliitega -stu. – MK
EAA.3.1.489:709, L 733; EAA.3.1.498:187, L 195p; EAA.3.1.505:173, L 193p; KNAB

Kaasiksoo [kaasik‿`soo] Lüg – soo Ida-Viru maakonnas.  B1
● Kutsutud ka Kaasiksaare sooks. Soo asub Piilse, Rääsa ja Lipu vahelises kolmnurgas. Nime lähtekohaks on kaasik : kaasiku. Viru-Nigulas on olnud ka Kaasiksoo küla (1913 Казиксоо), mis liideti 1977 Nurkse külaga. – MK
KNAB

Kalmeistri [`kal`meistri] ‹-le›, kohalikus pruugis Kalmestre, kirjakeeles varem ka Kalmistre ~ Kalmiste Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Aa mõis), u 1900 Калмистре (küla).  C3
● Küla on kuulunud Aa või Püssi mõisa alla. Liideti 1977 Mustmätta külaga. Nime algusosa lähtub sõnast kalm, kalme või kalmist(u), osis -re võib pärineda mitmest sõnast, nt -ääre. Tänapäevane nimekuju Kalmeistri on rahvaetümoloogiline teisend (vrd 1945 Koolmeistri). ¤ Kalmistre küla asutamise aegu olnud koha peal suur mets, kus õhtutel öökullid õudselt kisendanud ja päevalgi mõnd kiskjat looma nähtud. Varemal ajal olnud seal surnuaed, sest esimene asunik näinud veel kalmude rida ja kündmisel tulnud palju surnuluid välja. Kalmude järgi on ka Kalmistre nimi tekkinud. (1924) – MK
EVK; KNAB; Liiv 1924: 351

Kestla [`kestla] ‹`Kestla ~ -sse› Lüg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Purtse mõis), 1241 Kectælæ (küla), 1472 Kectel, 1583 Kestil, 1694 Kechtel, Kestill.  B3
● Küla on XVI saj-st jagunenud kolme ossa, mis üldjoontes peegelduvad XX saj nimedes Kestla, Kestla-Ahu (u 1900 Кестла-Ахо, juba 1732 olid Kestlas talupojad Aho Mart ja Aho Lauri Jahn) ja Kestla-Oidu (u 1900 Кестла-Ойдо). 1977 liideti need kokku Kestla külaks. Nime kirjapanekuis vahelduvad nime keskel h ja s. L. Kettunen märgib, et alal tuleb häälikumuutust ht › st ette vaid hajusalt. Nimest moodustatud algvorm olnuks tema järgi *Kehtela või *Kehtelä, mida ta kõrvutab oletusliku isikunimega *Kehti-nen. Vana la-liitelise külanime algusosana oleks isikunimi eeldatavgi. Siiski on 1732 märgitud külanimena korra ka Keskull, kuid see võib olla kantseleietümoloogia. Vrd Kehtna. – MK
EAA.2.1.469: 878, 881, L 878p, 881p; EO: 75; Joh LCD: 422, 423; KNAB

Koljala [`kol‿jala] ‹`Koljala ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Erra mõis), 1241 Kolgæl (küla), 1486 Koldyal, 1514 Koldeial, 1560 Kollegal, 1796 Koljal.  B3
● Erra mõis rajas Koljala karjamõisa XVIII saj samanimelise küla maadele. Selle asemel oli taas küla juba XIX saj keskpaigast. Nimega on P. Johansen võrrelnud soome kohanime Koliala, millele L. Kettunen omakorda toob võrdluseks Koljo ja Koljola. Kettunen on üldnimedest toonud kohanime algusosale vasteks koll : kolli (kõll : kõlli) ’tont’. Ta on pidanud võimalikuks, et järelosis -jala on olnud algne, mis välistaks lähtumise sõnast koli, kolju (vrd 1694. a kirjapanekut Kolljola). Teisalt, nime võiks analüüsida ka kui Kolja+la. Ei ole välistatud, et soome Koljala ja Koljola lähtuvad isikunimest. Oletada võiks ka liitisikunime, kus teine osis oleks -jalg. Vrd isikunimesid Mats Kolle ja Kollewayte. Tundub, et kirjapanekutes esinev d on hiline. Koljalaga on 1977 liidetud Uuemõisa (u 1900 Уемойза) ja osa Kaunurme külast (1922). Vrd Kolila, Koljaku, Kõljala. – MK
EAN; EO: 52; Joh LCD: 442; KNAB; SPK: 173

Koolma1 [`koolma] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796, 1913 Kolma (küla).  A1
● Küla asub Purtse jõe kaldal, kus arvatavasti oli ka koolmekoht. Nimi on saadud talunimest, kunagi on Koolmal olnud metsavahikoht, tõenäoliselt Maidla mõisa järgi. Lisanimena esineb Koolma alal 1782 (Kohlma Simmo Jaans Weib May). Vrd Koolma2. – MK
EAA.1864.2.IV-3:336, L 326; EVK; KNAB; Mellin

Kopli2 [`kopli] ‹`Kopli ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1913 Koplikülla (küla).  C3
● Alal olid Püssi mõisa moonamajad ja paar popsikohta. Kopli nime olevat küla saanud asukoha järgi Lüganuse küla hobusekoplite juures. – MK
EVK; KNAB

Kulja ‹-le›, kirjakeeles ka Kulje Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1689 Kullioya (küla), 1726 Kullioja, 1796 Kulja.  C4
● 1977–1997 oli Soonurme küla osa. Nimi pärineb loodusnimest. Küla lähedalt voolab läbi oja, mida varem võidi kohapeal Kulliojaks kutsuda. – MK
Mellin; Paucker 1847–1849: II, 47; Rev 1725/26 Vi: 161

Kõrkküla1 [`kõrk‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Koogu mõis, Purtse mõis), 1472 Kerpykull, 1726 Korcküll (küla), 1796 Gr. Korkül, Kl. Korkül.  B3
● 1930. a-teni olid eraldi idapoolne Ees-Kõrkküla (sks Klein Korkül) ja läänepoolne Taga-Kõrkküla (sks Gross Korkül). Esimene on olnud Purtse, teine Koogu mõisa järgi. Küla asub paepangal, nime algusosa aluseks võiks olla omadussõna kõrge, kuid see võib olla ka hiline rahvaetümoloogia. P. Johansen on külanimega samastanud hoopis aadlisuguvõsa nime Korpkulle (1417 Hannes Korpkullen kindere), mõis nimega Kerpykull osteti 1472 Purtse mõisale. Nimi pärineb eesti keelest, selle aluseks on kõrb ’suur mets’. Siin on see külanimeks tõenäoliselt saanud suguvõsanime vahendusel mõisanime kaudu, kui Johanseni samastus paika peab. Paepealsel ilmselt suurt metsa ei kasvanud. Kõrkkülaga on 1977 liidetud Ridaküla (VNg, 1922). Vrd Kõrkküla3. – MK
EVK; Joh LCD: 869–870; KNAB; LGU: I, 197; Rev 1725/26 Vi: 152

Küttejõu [`kütte‿`jõu] ‹-sse› Lüg – Kiviõli linnajagu (Püssi mõis), 1930 Küttejõu jm. (raudteejaam).  C4
● Küttejõu tekkis pärast seda, kui aktsiaselts „Küttejõud“ hakkas 1925 Tallinna tselluloositehasele põlevkivi kaevandama. Rajati kaevandusasula, mis 1945–1957 oli alev, seejärel liideti Kiviõliga. Nimi pärineb aktsiaseltsi nimest. – MK
Eesti TK 25; ENE-EE: IV, 576

Leppoja [`lepp‿oja] Lüg – jõgi Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, 1808 Leppa-Oja (oja).  B1
● Ojamaa jõe vasakpoolne lisajõgi, õieti kraav, lähtekohaks Koolma ja Virunurme küla vahel asuv Virunurme raba. Nimi võib lähtuda puunimetusest lepp või värvusenimetusest lepp rabavee värvi järgi. – MK
 EAA.1862.2.427, L 1; Keskkonnaregister

Liimala [`liimala] ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Purtse mõis), 1739, 1796 Limala.  C3
● Algselt vabadikuküla. Pärimuse järgi on hulk elanikke tulnud või ümber paigutatud siia Kõrkkülast. 1726 esineb Koogu mõisas Unukse külas talupoeg Limale Jürri (ka Kõrkküla kuulus Koogu mõisa alla). Hilisemal ajal oli Liimala kaluriküla. Liimala lähedal asub Purtse linnamägi Taramägi ehk Tarakallas (vrd 1716 rannatalupoeg Tarra Ado), Liimala külast on teada III või IV saj-st pärit aardeleid. Nimi võib olla siirik, vrd sm kohanimesid Liimattala, Liimola, Liimonpää. – MK
EAA.3.1.451:160, L 112p; EAA.3.1.475:1131, L 1036p; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 138

Lipu ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1689 Lippowoͤhma (mets), 1739, 1796 Lippo (küla).  B1
● 1977–1997 oli Tarumaa osa. Kirjapanekute alusel on külanimi lühenenud loodusnimest, mille algusosa aluseks on isikunimi (Lipp ‹ Philippos), järelosis -võhma on välja langenud. – MK
EAA.3.1.475:1118, L 1022p; EAN; EVK; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 47; Rajandi 2011: 60

Lohkuse ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1796 Lohkus (karjamõis), u 1900 Лохкузе (küla).  C4
● Vabatküla, mis oli olemas arvatavasti 1869, ja varasem karjamõis on nime saanud karjamõisaeelsete Lohkuse talude järgi, vrd Püssi mõisa all 1726 Logkasse Hans, Logkose Jürri, Logkose Simo. Nime tänapäevakujuga võiks võrrelda sõna lohk : lohu, kuid h nimes võib olla ka hiline rahvaetümoloogiline muutus. ¤ Kui mõisad külasid lõhkusid, toodud Lohkuse taluküla (kaheksa talu) praeguselt samanimeliselt väljalt (Püssi mõisa järele) Aa mõisa lähedusse Vooreperele. [---] Lohkuse küla vabadikud saanud aga oma asupaigaks nüüdse Mustmätta (teisendi järgi Lüganuse-Matka) küla. (1924) – MK
EVK; Joh LCD: 670; KNAB; Liiv 1924: 351–352; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 154

Lüganuse1 ‹-sse ~ -le› Lüg – alevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Lüganuse kirikumõis, Püssi mõis), 1241 Lygenus (küla), 1523 Loggenhussen, 1583 Luggenhusz, 1732 Liggäne, 1840 Lügganusse.  C3
● Kuni 1977 Lüganuse küla, mille nime on P. Johansen (1933) ja tema järel A. Saareste tuletanud suguvõsanimest von Luggenhusen, kellele küla kuulus juba XIII saj. Seevastu L. Kettunen on algseks pidanud eesti keelest lähtunud külanime ja lõppu -husen peab ta külanimest lähtunud suguvõsanime saksapärastuseks. Ta peab nime oletamisi eesti isikunimeks, millele toob võrdluseks liga-loga või sm lika ’mustus’, millel on palju variante (loka, löga, läga), mainides, et liide -nus : -nuse on ebaharilik, kuid teoreetiliselt siiski vastuvõetav. Samale seisukohale oli jõudnud enne Kettuneni töö ilmumist ka Johansen, kes nentides, et -se, -ese ja -use on eesti kohanimelõppudena sagedased, peab osist -husen sakslaste seas tekkinud rahvaetümoloogiaks. Algne näib seega olevat eesti külanimi. 1977 liideti Lüganusega ↑Püssi asundus. Aleviku edelaotsas on Uhaku talud, mida on ajuti (1922) omaette külaks loetud. Niisamuti oli XX saj alguseni omaette küla aleviku põhjaotsas Matka küla piiril Kääniku ja lõunaotsas Püssi linna idapiiril Külmoja. Vrd Lüganuse2. – MK
EO: 158; Johansen 1952: 14; Joh LCD: 489; Saareste 2006: 101

Lüganuse2 ‹-sse ~ -le› Lüg – kihelkond ajaloolisel Virumaal, sks Luggenhusen.
● Taani hindamisraamat (LCD) annab ala nimeks 1241 Askælæ, sel ajal veel kirikut polnud. Hiljemalt XIV saj oli ka kirikukihelkond olemas, kirikut on mainitud 1373. P. Johansen on kiriku asutajana näinud Harbertust, Luggenhusenite suguvõsale alguse panijat. Kirik on nime pärinud tõenäoliselt Lüganuse külalt. Nimi Askælæ esineb ainult LCDs, seda on E. Tarvel püüdnud seostada Vene kroonikais esineva kohanimega Очела. Keeleliselt on see kaheldav, sest häälikuühend sk on vene keeles säilinud, nagu Tarvel isegi mainib. Muidu sobiks kihelkonnanimi Tarveli hinnangul kroonikasse hästi. L. Kettunen on vana kihelkonnanime võrrelnud soome kohanimedega Askola ja Asikkala. V. Reimaa on näinud XI saj ruunikivil esinevas teadmata päritolu nimes või sõnas Askalat (kahtlemisi samastatud mh Eestimaaga) kihelkonnanime Askælæ. Vrd Lüganuse1. – MK
EO: 75; Joh LCD: 185, 193, 210; Reimaa 2007: 31, 32; Tarvel 1975: 552; Tarvel 1978: 613; Tarvel 1996: 245

Lümatu1 ‹-sse ~ -le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Hirmuse mõis), 1765 Limate Jaan (talupoeg Soonurme küla all), 1796 Limato (küla).  A1
● Küla on saanud nime talunime vahendusel arvatavasti päritolu näitavast talupoja lisanimest, mille lähtekohaks oli isikunimi. Vrd Lümatu2. – MK
EAA.3.1.498:196, L 205p; Mellin

Maidla2 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Wrangelstein, 1241 Maydalæ (küla), 1465 Maydel (mõis), 1796 Maidel.  C4
● Maidla küla nimest on lähtunud Maydelite suguvõsa nimi, viimane on andnud mitmetele paikadele tänapäeva nime. Algne Maidla küla hääbus vahemikus 1523–1529. Maidla mõisat on mõnede uurijate arvates mainitud 1465, alguses oli selle saksakeelne nimi olnud külanime järgi (Maydel), kuid 1878 nimetati mõis hilisema pikaaegse omaniku järgi ümber (Wrangelstein). XX saj asundus ja al 1977 küla. Maidla nime on seostatud kalanimetusega maidel : maidla ’rünt’ (M. J. Eisen, J. Mägiste, L. Kettunen, ka aadlisuguvõsa vapil on kalad), kuid võrdluseks võiks tuua lisaks mehenime Maid, kuigi see nimi võib olla hilisem, vrd Mait ‹ Matthias. Siiski ei saa välistada, et hilisemad ristinimed on kohandanud end vastavalt eesti muinasnimedele. Vrd Maidla3. – MK
BHO: 690; Eisen 1920: 91; EO: 331; Joh LCD: 498–499, 880; KNAB; Mägiste 1929: 6; Rajandi 1966: 120; Wd

Matka ‹`Matka ~ -le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Purtse mõis, Püssi mõis), 1871 Matka (küla), 1913 Люганусе-Матка, Purtze-Matka.  C3
● 1429, 1447 ja hiljemgi on ilma nimeta mainitud Erra küla juurde kuuluvaid metsakülasid (woldedörper, waltdorffern, 1542 Woldorp). P. Johansen on arvanud, et nende hulka on kuulunud hilisemad Erra-Sala (↑Salaküla) ja Matka (arvatavalt hilisem Erra-Matka, 1913 Эрра-Матка, mis on 1977 liidetud Vainu külaga). Lüganuse tütarküla Lüganuse-Matka (Lüganuse merepoolne osa) oli vabadikuküla, samuti Purtse-Matka, mõlemad on 1977 liidetud Matka külaks, elanikud olid vastavalt Püssi ja Purtse mõisa vabadikud. Nime päritolu ei ole teada, kuid Matka on kirja pandud XIX saj Virumaal ka mehenimena. Ilmselt varem väga levinud mehenimi Madi (Maddi) oli saanud vene keelest pärineva liite. ¤ Rahvasuu seob nime soome laenuga matk : matka (sm matka ’tee, (vahe)maa, teekond, rännak’), olevat olnud pikk maa mõisas tööl käia. – MK
EVK; Joh LCD: 355; KNAB; Schmidt 1871; Troska 1987: 100

Mehide ‹-le›, kirjakeeles varem ka Mehidi Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Hirmuse mõis), 1241 Methias (küla), 1583 Mehetta, 1844 Mehhede, 1913 Mehide.  C4
● P. Johansen on nentinud, et keskajast puuduvad küla kohta andmed. Mehide on olnud nii Hirmuse kui ka Püssi mõisa all. Võimalik, et keskajal see polnudki küla, vaid hajatalu. 1977–1997 oli Mehide ametlikult liidetud Oandu küla alla. Küla nime puhul kordavad P. Johansen ja L. Kettunen M. J. Eiseni esitatud võimalust, et nimes peitub sõna mees : mehe ilmaütlev kääne, kuid Kettunen peab ka võimalikuks, et nimi on muud algupära, tuues võrdluseks linnunimetuse mehikas ~ meigas ja sõna mehilane ’mesilane’. – MK
Eisen 1920: 91; EO: 18; Joh LCD: 503

Moldova ‹-le›, kirjakeeles varem ka Muldova ~ Moldovi Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Aa mõis), 1241 Muldillippæ (küla), 1426 Mondeleppe, 1782 Moldow, 1871 Moldawi.  C3
● Algne küla oli kadunud XVI saj-ks, P. Johansen on oletanud, et küla maad, mis XV saj läksid Kärkna kloostrilt Aa mõisa alla, mõisastati, kuid küla nimi säilis loodusnimes. 1782 on Aa mõisa all mainitud vabatalupoega Tomas Moldow, 1835 Johann Moldau, kelle loodusnime põhjal saadud lisanimest kujunes taas külanimi. Küla vanem taludest koosnev külaosa oli pankkalda peal, vabatküla kalda all. L. Kettunen, kes tunneb külanime kujul Muldova, on nime aluseks pidanud sõna muld ja osises -lippæ näeb ta kahtlemisi sõna lõpp : lõpu. ¤ Moldovi (saksa keeles Aadorf) küla tekkimislugu on järgmine. Vanemal ajal oli üks Aa mõisa omanik saadikuks (teiste järele Vene-Türgi sõjas ohvitserina) Moldau vürstiriigis. Temal oli kodumaalt teener kaasas, kes oma isanda mainitud riigis kolmel korral surma suust päästnud. Kodumaale tagasi tulles kutsunud mõisnik mehe kord endaga kaasa, jalutama mööda mõisamaid. Sellel jalutuskäigul kinkinud härra mehele hulga maad ja metsa mõisamaade küljest, tänuks elupäästmise eest, ja vabastanud mehe orjusest ning kõigist maksudest. Ka annud härra talle kui vabale mehele liignime ja nimelt Moldau. Mees asunud kingitud maale elama – ja nii tekkinud Moldovi küla. (1924) – MK
EO: 107; Joh LCD: 506; Liiv 1924: 357; Schmidt 1871

Muraka raba Iis, Lüg – soo Ida-Viru maakonnas.  B2
● Kutsutud ka Murakasooks. XIX saj II poolest pärineval kaardil märgib nimi Murrak Soo tänapäevast Virunurme raba, aga võib-olla on siiski sellest kagusse jäävat suurt soo- ja rabaala, st praegust Muraka raba, niisamuti nimetatud, sest just sinna on märgitud soosaar Murraka Soo Saar. 1896 on Муракъ-соо märgitud praeguse Muraka raba kohale. Nimi tuleneb taime- ja marjanimetusest murakas : muraka. – MK
 EAA.854.4.1008, L 1; ERA.T-6.3.665, L 1; KN

Mustmätta [`must‿`mätta] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1868 Mustmätta, u 1900 Мустмета (küla), 1922 Mustamätta.  C3
● Mustmätta oli vabatküla. Tõenäoliselt on küla nime saanud Püssi mõisa Mustmätta heinamaa järgi. Mustmättaga liideti 1977 ↑Kalmeistri küla. – MK
 EAA.1862.2.525, L 1; EVK; KNAB

Oandu1 [`oandu] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1591 Oendall (küla), 1665 Owando (küla), 1732 Owando Ado (talupoeg Mäetaguse mõisa all), 1796 Oando (karjamõis ja kõrts).  A1
● Oandul oli Maidla mõisa karjamõis, XVIII saj algupoolel kuulus ala aga Jõhvi Mäetaguse mõisa alla koos Rääsa ja Piilsega (müüdi Mäetagusele 1665). Tõenäoliselt on 1726. a Mäetaguse mõisa hajatalu Awando Ado sama mis 1732 Owando Ado. Lisanimi on suure tõenäosusega siirik Haljalast, kus on vanem Oandu. L. Kettunen tunneb Lüganuselt nimekuju Uandu, millest ta küsimärgiliselt on moodustanud algse *Uvanto ja mida võrdleb nimega Oandimaa. 1920. a-test oli Oandu asundus, al 1977 küla. Vrd Oandu2. – MK
Bfl: II, 737; EAA.3.1.469:932, L 933p; EO: 28; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 173; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:72, L 65

Ojamaa [oja‿`maa] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Kukruse mõis), 1712 Oia Moh, 1716 Oiama (küla), 1796 Ojama.  C4
● 1977–1997 oli Rääsa osa. Balti kohaleksikon (BHO) on Ojamaaga samastanud 1534 Jürgen Wrangelile läinud küla Lüganuse khk-s nimega Agemas ja 1631 väidetavalt Jõhvi khk-s olnud küla nimega Oigema. See on võimalik, sest Lüganuse kaguosa on olnud arvatud ka Jõhvi kihelkonda. Näib, et osa hilisemaid külasid, mis kuulusid Maidla mõisale, on olnud varem ka Mäetaguse mõisa all. Küla asub Ojamaa jõe ääres ja selle nimi tuleneb ilmselt ojast. Ka kirjapanekuid on võimalik nii tõlgendada, kui esmamainingu a-d pidada ümberkirjutusveaks. – MK
Bfl: I, 1054, II, 441; BHO: 405; EAA.3.1.448:18, 27; EAA.3.1.451:234, L 168p; EAN; KNAB; Mellin

Piilse [`piilse] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1665 Pilitz, 1796 Piilse.  A1
● Piilse kuulub eesti raskesti seletatavate Piil-nimede hulka, millele kohast sõnalist vastet pole leitud, vrd isikunime Pylo. Piilsi puhul on V. Pall osutanud, et nime aluseks on ne- või s-liitega nimisõna, mille tüveks oleks piil-. Sama kehtib Piilse puhul. Häälikuliselt lähedastena on V. Pall toonud piil : piilu ’varitsemine, luuramine’, ennast piilu hoidma ’ennast peitu, kõrvale hoidma’, piiluma, millele M. Kallasmaa on lisanud Saaremaa sõna piil(u) ’metsatukk’. Vrd Piila, Piilsi. – MK
Bfl: II, 737; Mellin; PTK I: 180; SK I: 288; Stoebke 1964: 63

Puisma [`puisma] ‹-le› Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Kalvi mõis), 1782 Puisma (küla Aseri mõisa all), 1796 Puisma (karjamõis), 1834 Puisma (Kalvi mõisa all), 1913 Puisma (küla).  B4
● Puisma oli Kalvi mõisa karjamõis. Rahvapärimuse järgi olnud enne karjamõisat seal küla. Kui uskuda Schmidti 1844. a kaarti, kus karjamõisa nimeks on Wihhama, siis võinuks varasem küla nimi olla olnud Vihamäe, mille ala ulatunuks idas Puismani. Praegu on Vihamäe talu Nüri küla piires. Puisma nimi näib olevat tekkinud XVIII saj lõpul. XX saj oli Puisma asundus või küla, liideti 1977 Nüri külaga. Nime võib analüüsida kaheosalisena Puis+ma. Algusosa aluseks võiks olla ne-tuletis sõna puu mitmusetüvest puine, järelosa lähtekohaks võib olla maa või mägi : mäe. Vrd Nüri, Puise. – MK
EAA.3.1.481:371, L 354p; EAA.1864.2.IV-3:428, L 418p; EAA.1864.2.VIII-123:145, L 144p; EVK; KNAB; Mellin

Purtse [`purtse] ‹`Purtse ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Alt-Isenhof, Purtz (kuni 1842), 1241 Purdus, Purdis (küla), 1421 Purdes (mõis), 1732 Purtsi, 1796 Purtse Külla.  C3
● Mõisast on teateid 1421. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Purtse külaga. L. Kettunen on Purtse nime lähtekohaks pidanud sõna purre : purde (purres, purdes : purde) kerge silla tähenduses. V. Reimaa on tähelepanu juhtinud Purtse nimega seoses sõnale purde ’allikas’ vepsa keeles. Kuna Purtse asub jõe kaldal, siis on põhjendatum lähtuda eesti sõnast. Purtse ja Püssi mõisa saksakeelne nimi Isenhof tuleneb Purtse jõe saksakeelsest nimest Ise, mis omakorda võib pärineda eestikeelsest Hiisküla ehk Iisküla nimest jõe keskjooksul Hirmuse ja Maidla vahel (1465 Iskül, 1796 karjamõis Yskul). Purtse külaga on 1977 liidetud Purtse-Liiva (1796 Liwa, kõrts) ja Purtse-Uueküla (1726 Udenküll). – MK
EO: 240; Joh LCD: 556; Mellin; Reimaa 2007: 170; Rev 1725/26 Vi: 152

Raudjõgi [`raud‿jõgi] Jõh, Lüg – jõgi Ida-Viru maakonnas.  C4
● Ojamaa jõe parempoolne lisajõgi. Algus Vitsiku külast lääne pool. Nimi lähtub sõnast raud, nime motiiv on teadmata, võimalik, et selleks oli vee värvus. Vrd Raudna jõgi, Raudoja. – MK
Keskkonnaregister

Rebu ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1551 Rebbo, 1665 Rebba, 1796 Röbbe, 1844 Rebbo.  C4
● Küla on kuulunud Maidla ja Mäetaguse mõisa alla. 1726 märgitud hajataludena Räbo Jürri ja Räbo Maddi, 1732 Rääsa küla all vastavalt Räwo Jurri ja Räwo Maddis. Häälikuliselt vastab nimele rebu (rebo) ’rebane’. Kui oletada, et nimi oli algselt ä-line, siis oleks vasteks räbu ’puru, rägu’. – MK
Bfl: I, 1372, II, 737; EAA.3.1.469:932, L 933p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 173; Schmidt 1844; VMS

Rääsa ‹`Rääsa ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1665 Resa (küla), 1796 Räsa (küla).  C4
● XVIII saj lõpul oli koos Oanduga ühtedes kätes Maidlaga. Varem on mõnda aega kuulunud ka Mäetaguse mõisa alla. Nimega vrd sõnu räsa ’rägastik’ ja räiss ’risu, praht’, räätsik ’võsastik’. – MK
Bfl: II, 737; Mellin; VMS

Saka ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Sackhof, ? 1241 Satzæ (küla), 1523 Szacke, 1583 Grodt-Sacke, 1732 Sakka (mõis), 1796 Sackhof (mõis), Gr. Sack (küla).  A2
● XIII saj kirjapanekut on varem samastatud ka kohanimega Satsu (T. Teivaala, M. J. Eisen). P. Johansen on selle ühendanud Sakaga, ehkki mainib isegi, et niisugune k ja ts-i vaheldus ei tule mujal esile kui nimede Aa (Hazæ), Atsalama (Akimal) ja Saka (Satzæ) puhul. Hiljem on nähtust püütud seletada omapärase häälikumuutusega Alutaguse murdes (U. Sutrop) või vadja mõjuga, kus eesvokaalile eelnev k muutus tš-ks (L. Kettunen, A. Künnap). 1587 oli Saka küla jagunenud kahte ossa, millest annavad tunnistust nimed Suur-Saka ja Peen-Saka ehk Taga-Saka. Suur-Saka kõrvale rajati XVII saj keskel mõis, Peen-Saka arvati Ontika alla ja sai nimeks Ontika-Saka (liideti 1977 ↑Ontikaga). Saka mõisa ümber 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Saka külaga. Nime alusena on Johansen oletanud muistset eesti isikunime. Kettunen, kes on isikunime samuti võimalikuks pidanud, on toonud vasteks ka sakk : saku ’salk, tuust’ ja võrrelnud nime Sakalaga. Sakaga on 1977 liidetud Kolga-Saka (1922) ehk Kolga vabatküla (1920) ehk Kolkküla ja ↑Suttermu küla. Vrd Sakala, Sakla, Saku. – MK
Eisen 1920: 86; EO: 69, 90; Joh LCD: 593–594; KNAB; Künnap 2002: 97–98; Mellin; Sutrop 1999: 646; Teivaala 1907: 17, 24

Salaküla [sala‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Erra mõis), 1689 Sallas (maatükk), 1726 Sallast.  B4
● Kuni 1977 Sala-Aru küla (1913 Сала-Арро), rahvapäraselt Junnküla (u 1900 Юнкюля). Tegemist oli Erra mõisa vabatkülaga. Algne Salaküla, mille nime Sala-Aru 1977 endale võttis, asus põhja pool praeguse Kiviõli linna piires ning jäi 1970. a-teks karjääride ja tuhamägede alla. Lisaks oli Sala-Arust ida pool Maidla mõisa Sala karjamõis, mille osaliseks jätkajaks on tänapäeva Kiviõli Sala-Aru linnajagu. P. Johansen on arvanud küla XVI saj Erra mõisa all olnud metsakülade hulka, mida on mainitud 1542 nimega Woldorp. XVII saj on seda mainitud kui maatükki (Land Sallas). Kindlasti oli küla olemas 1726. Mellini kaardil 1796 on Errasalla ja Maidli Salla. Tänapäeva nimekujuga on häälikuliselt sobivaim sõna sala, vrd saladus, salaja, salajõgi (alal on karsti), kuid tähenduslikust küljest on nime lähtekohaks võimalik oletada ka balti laenu salu ’metsatukk, soosaar’, lähtekeeles ongi teises silbis a. – MK
Joh LCD: 355; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 53; Rev 1725/26 Vi: 157

Savala ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1241 Saula (küla), 1493 Sawel, 1586 Zabell, 1712 Sawal.  C4
● XV saj algul oli ka vasallisuguvõsa Saul või Sauweles, samal sajandil oli külas mõis, mis hääbus XVI saj I veerandi jooksul. 1499 läks ala Maidla mõisa alla. 1977–1997 oli Maidla osa. Külanimele on P. Johansen võrdluseks toonud soome kohanime Sauvala. L. Kettunen, kes käsitleb nime koos Savastvere ja Saustiga, toob Savalale võrdluseks sõna sau : saua (sm sauva, liivi sova ‹ *sava) ’kepp’. Ta oletab lähteks ka hõimunime Savo, Savoinen või isikunime, vrd *Sava, *Savoi *Sauvoi, *Savei, samas mainides veel sõnu sau : saue (sm savi : saven) ’savi’ ja sau (sm savu) ’suits’. Isikunimedega seoses oletab ta, et Savoi, mis esineb ka vepsas, peaks olema väga vana. Vrd siiski vene isikunime Savva, Savvei, mis võis mõjutada nii Lüganuse kui ka vepsa nime. Nimetüpoloogiliselt võiks külanime algusosa küll olla isikunimi, nagu on Savastvere ja Savala puhul oletanud V. Pall. Lüganuse khk-s esineb Sawa XVIII saj lisanimena. Vrd Sava, Savastvere. – MK
EAN; EO: 82, 83, 219, 302, 319; Joh LCD: 595; KNAB; Pall 1996: 389; PTK I: 217

Sirtsi ‹`Sirtsi ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Hirmuse mõis), 1591 Syrso (küla), 1594 Sirtzo, 1712 Siertze Andres (hajatalu), 1716 Zirze (küla), 1726 Sirtze (küla), 1796 Sirtsi (kõrts), u 1900 Сирцъ (küla).  B4
● Nimele lähim häälikuline vaste on sirts : sirtsu ’rohutirts’. Sirtsi lääneosa on endine Tagama küla (1594 Takema, 1712 hajatalud Taggam Hans ja Taggama Michel, 1716 Tackama), mis liideti pärast 1945. a. – MK
EAA.3.1.448:27, L 34; EAA.3.1.451:85, L 61p; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 161; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, S:9, 20; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:61, L 51p; Wd

Sirtsi soo Lüg, VJg, VNg – soo Ida-Viru ja Lääne-Viru maakonnas, 1782 sirtsischen Morast, 1851 Sirtsi soo.  C1
● Soo asub Alutaguses Sonda ja Tudu vahel Ida- ja Lääne-Virumaa piiril. Varem on Sirtsi soost läbi viinud talitee Peterburi. Soost idas on Sirtsi küla (1796 kõrts Sirtsi), mille järgi soo on nime saanud. Vrd Sirtsi. – MK
EAA.46.1.130:4, L 4; ENE-EE: VIII, 522; Hupel 1774–1782: III, 473; Mellin

Soonurme [`soo‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Suo‿nurme ~ `Surme Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Hirmuse mõis), 1241, 1726 Sonorm (küla), 1913 Soonurm (küla).  C4
● Sirtsi soo kirdeserval asunud küla nimi oli välja kujunenud juba XIII saj. Küla on kuulunud Hirmuse ja Maidla mõisa alla. XIX saj oli külas ka samanimeline karjamõis. Nimi on pandud soo järgi + nurm : nurme. Soonurme idaosas teisel pool Hirmuse jõge asunud vabatküla hüüti Hiielinnaks või Hiiemäeks, rahvapäraselt Kämäraks, vanemates allikates ka Hiirelinnaks. Soonurmega liideti 1977 endise Hirmuse raudteepeatuse ümber tekkinud ↑Hirmuse asundus. – MK
BHO: 560; EVK; Joh LCD: 612; KN; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 161; Troska 1987: 103

Sope ‹-sse› Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1665 Soppe (talu), 1796 Soppe (küla).  C3
● Küla on kuulunud ka Purtse mõisa alla. Arvatavasti on külanimega samastatav 1726. a rannatalu Soppi Erick Purtse mõisa all, seega siis oli tegemist veel taluga, millest sajandi lõpus sai küla. 1977 liideti Sope Jabaraga. Nimele vastab Iisakust registreeritud sope ’sopp’, vrd sopp : sopi ’käär, laht, nurk’. – MK
BHO: 562; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 152; VMS

Suttermu [`suttermu] ‹-sse›, kirjakeeles ka Suterma Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Aa mõis), XV saj algul Suttenhyrmo, 1650 Sutterma, 1796 Sutterma (karjamõis ja kõrts).  A2
● Küla on 1977. a-st ametlikult Saka osa. Varem karjamõis, 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nimi oli kaheosaline, algusosa on lähtunud tõenäoliselt sõna susi ’hunt’, ’nõeluss’ mitmusevormist, järelosa oli hirm : hirmu. Sõnaühend võis olla isikunimi. Vrd Sutlema, Sutlepa. – MK
BHO: 570; EAN; Mellin

Tarumaa [taru‿`maa] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Purtse mõis), 1553 Torrama (küla), 1583 Taramby, 1726 Tarromeggi, 1796 Taroma.  B1
● Dokumenti nägemata jääb 1553. a mainingu tõlgendus hämaraks, „Brieflade“ tekstis on Tocrama, lk 271 on see aga trükiveaks nimetatud. Tõenäoliselt on nime esimeses silbis olnud algseltki a. Külanime tänapäevakujule vastab taru ’mesipuu’ + maa või mägi, kuid taru murdelevila jääb kaugele, võimalik on lähtumine härjanimest Taru. Võrdluseks võiks tuua veel tara ja tare. – MK
Bfl: I, 1038; EO: 186; KNAB; Paucker 1847–1849: II, 52; Rev 1725/26 Vi: 152; Wd

Uniküla1 [uni‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1726 Unneküll, 1796 Unniküll (küla ja veski).  C4
● 1977–1997 oli Maidla osa. 1712 on Lüganusel mainitud Unnieg Külla, nime algusosa osutab jõenimele. Kambja Unikülale on L. Kettunen vasteks toonud uni : une. Üldiselt on siiski arvatud, et nime algusosa põhineb muistsel isikunimel. Vrd Uniküla3. – MK
EAA.3.1.448:26, L 17; EAN; KNAB; EO: 93; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 160

Vainu1 [`vainu] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Erra mõis), 1913 Арувайнъ, Erra-Waino (küla).  C3
● Kuni 1977 oli küla nimi Aruvainu. Aruvainu oli Erra mõisa moonakate küla. 1977 ühendati Erra-Matka ja Aruvainu Vainu külaks. Nimi pärineb Erra mõisa karjamaanimest Aru vain. – MK
EVK; KNAB

Vana-Sonda [vana-`sonda] ‹Vana-`Sonda ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Kalvi mõis), 1796 Sonda (küla), u 1900 Сонда.  B4
● Varem Kalvi mõisa alla kuulunud Sonda, 1970. a-teks Vana-Sonda küla. 1977–2010 oli Varinurme küla osa. Raudtee ehitamise järel XIX saj lõpul oli Sonda raudteejaam Sonda külas. 1897 viidi see praegusele kohale Sonda alevikus. Nime lähtekohaks on soo + taguse, nime keskel on säilinud vana omastava n. – MK
ENE: VII, 217; EO: 21; Mellin

Varinurme [vari‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Varme Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Erra mõis), 1655 Waronorm, 1689 Warranurm (talu), 1796 Warrinurm.  B4
● Varem oli Varinurme Erra mõisa kõrvalmõis. 1920. a-tel tekkis Varinurme asundus; selle kõrval olnud küla oli 1970. a-tel Vana-Varinurme nimega. 1977 liideti mõlemad Varinurme külaks. Varinurme on ka naabruses oleva Kiviõli linnajao nimi, Nime algusosa päritolu pole selge, sest kirjapanekutes on teise silbi täishäälik esindatud mitmeti. Nime tänapäevakujuga võiks võrrelda sõnu vari : varju + nurm : nurme. Vrd Varivere. – MK
BHO: 653; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 49

Varja ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Aa mõis), 1241 Uvarelæ (küla), 1444 Vargee, 1472 Warjell, 1704 Warja.  C3
● Külas on XIX saj olnud ka karjamõis. Juba P. Johansen on nime lähtekohana silmas pidanud isikunime *Varjus, Varjo-valta. L. Kettunen mainib samuti esikohal isikunimesid, kuid võrdleb nime sõnaga vari : varju (vrd varjama), millest oletab isikunime *Varjoi. – MK
EO: 45; Joh LCD: 648, 649; LUB: X, 33

Veneoja2 [vene‿oja] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1816 Wenneoja Hans (talupoeg Püssi ja Purtse mõisa all), 1844 Wenneoja, u 1900 Венеоя (küla).  A1
● 1977–1997 oli Veneoja ametlikult Lümatu osa. 1491 on Virumaal mainitud jõekest Venedeäya, kuid selle asukoht pole kindel, asus ilmselt kuskil Lasinurme ja Emumäe läheduses. Vrd Veneoja1. – MK
Bfl: I, 377; EAA.1864.2.VII-102:137, L 140; EAN; KNAB

Virunurme [viru‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1424 või 1426 Wirenurme, 1533 Wirenurm (küla), 1796 Wirronurm.  B1
● Küla oli olemas juba XV saj. 1424 või 1426 vahetas Kärkna klooster Virunurme küla Saksa ordule. Hiljem kuulus küla Püssi mõisa alla. Viru tähendussisu kohanimedes ei ole selge. Siin külanimes võib see olla päritolu näitav täiend. L. Kettunen on Virumaa puhul pidanud võimalikeks vasteteks isikunime *Viroi (*Viiroi), virukas ’suur, tugev’ ja viru ’keeris, veekeeris’, kuid Viru-osist on peetud ka laenuks indoeuroopa keeltest. Nii V. Lõugas kui ka R. Grünthal – viimaselt on pikem ülevaade Viru etümoloogiast – on pidanud sõna laenamist balti või germaani keeltest tõenäolisimaks. Laenu taustal on algkeeltes sõna tähenduses ’mees’. Vrd Virumaa. – MK
Bfl: I, 1038; EO: 187; EVK; Grünthal 1997: 200–204; Lõugas 1978a: 8, 10; Mellin; Monumenta: V, 29

Voorepera [voore‿pera] ‹-`perra ~ -sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Voorepere Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1241 Uorumperæ (küla), 1426 Voremperehacke, 1615 Warrope, 1688 Worroper (mõis), 1782, 1796 Woroper.  C3
● Enne 1426. a kuulus muinasajast pärit küla Kärkna kloostrile, siis Saksa ordule. Al 1611 eraomandis. Mõis rajati XVII saj, XVIII saj lõpul läks Voorepera Purtse mõisa alla ja XIX saj oli Püssi mõisa kõrvalmõis. Küla kidus ja XVIII saj lõpuks mõisastati. 1869 asustati Lohkuse külast talupoegi Voorepera karjamõisa maadele, sellest alates tekkis taas küla. XVII saj-st on rida nime kirjapanekuid, kus esimese silbi täishäälik on a. Nime on L. Kettunen võrrelnud sõnadega vare, voor : vooru (sm vuoro) ’(järje)kord’ ja voor : voore (sm vuori). Nime järelosisena peab Kettunen algseks -pera, sest -pere külanimes olevat hiline. – MK
EO: 161; Joh LCD: 670, 671; Mellin; Monumenta: 29