[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

Leitud 1 artikkel

Alutaguse [alutaguse] ‹-sse ~ -leIis, Jõh, Vaiajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ.
Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur