Sõnumi edastamisel kasutatakse nii verbaalset kui mitteverbaalset kanalit. Lause kommunikatiivne funktsioon sünnib vestluses. Tavaliselt kattub lause funktsioon lause struktuuriga, s.t on suuresti määratud leksika ja süntaksiga – küsilause on küsimus, väitlause on väide, hüüdlause on hüüd jne. Funktsiooni ja struktuuri kattumise korral on intonatsioonil täita kaks põhirolli: osutada jätkuvusele ning väljendada kõneleja suhtumist. Kui lause struktuur ei määra aga lause kommunikatiivset funktsiooni üheselt – näiteks võib väitlause olla nii küsimus kui hüüatus (Sa tuled linna?/!) – , siis saab intonatsiooni lisafunktsiooni: soodustada lause kommunikatiivsest funktsioonist arusaamist. S.t kõneleja püüab sarnase struktuuriga lausete funktsiooni edasi anda erineva intonatsiooniga. Vt joonis 5, 6, 7. Kuulajal on sel juhul võimalik intonatsioonile tuginedes otsustada lause üle – kas lause on näiteks väide, hüüd või hoopis küsimus. Alles see, kuidas kuulaja öeldule reageerib, määrab lause tegeliku kommunikatiivse funktsiooni. Kui vestluspartneri meelest reageerib kuulaja jutule ebaadekvaatselt (lause omandab mitteplaneeritud funktsiooni), siis sõnastab ta lause ümber nii, et tõstab selle struktuuri rohkem esile. Näiteks:

Järgnevalt esitatud põhitoonikontuure võib käsitada kui eesti lause intonatsioonimalle. Tajukatse tulemuste põhjal on selliste intonatsioonimallide järgimisel lause funktsioon 80–100%-liselt määratav ka ilma konteksti toeta (Pajupuu 1990).