Lauseintonatsiooni funktsioonid
Maailma keeltes näib lauseintonatsioonil olevat kaks põhiülesannet: intonatsiooniga antakse edasi
Jätkuvuse all mõistetakse seda, kas kõneleja jätkab lauset või mitte. Näiteks lause Tuleb soe suvi meloodia on erinev järgmistel juhtudel:
Vt
joonis 4.Kuulaja suudab harilikult otsustada, kas kõneleja on lause lõpetanud või kavatseb seda veel jätkata. Akustikas seostub lõpetatus põhitooni olulise madaldumisega lause lõpus. Uue lause (fraasi) algusega kaasneb põhitooni uus tõus.
|
Joonis 3. Lause Ta läheb ära? skemaatiline põhitoonikontuur. Põhitoonikontuuri nõgusid ühendab deklinatsioonijoon. Lühikeste nooltega on tähistatud sõnarõhud, pikk nool näitab fokuseeritud sõna. |
Joonis 4. Lause Tuleb soe suvi, kuid vihmane algusosa skemaatiline põhitoonikontuur (sinine joon). Lause jätkuvuse korral ei lange põhitoon nii sügavale, kui lauset lõpetades. Vrd Tuleb soe suvi. (roheline joon). |
Kõneleja suhtumise all mõeldakse põhiliselt emotsioone. Kõneleja võib intonatsiooni muutes tahtlikult või tahtmatult paljastada küllaltki olulisel määral oma suhtumist kuulajasse, samuti suhtumist oma sõnumisse. Intonatsioon kannab informatsiooni selle kohta, kas kõneleja suhtub kuulajasse heatahtlikult või halvasti, lugupidavalt või ükskõikselt, üleolevalt või kartlikult jne. Samuti annab intonatsioon märku sellest, kas lausutava õigsuse ollakse täiesti kindel või kaheldakse selles. Intonatsiooniga võidakse väljendada hirmu, rõõmu, irooniat ja teisi emotsioone.
Lauseintonatsiooni uurimisel tuleb arvestada, et intonatsioon kannab mõlemat nimetatud funktsiooni.
