Soome keelest Hasso Krull

Mu mees on täna tusane
ja muudkui norib mind:
„Su luule on liig tasane,
seal puudub lõõm ja ind.

Sa peaksid kokku suruma
novellid valmideks
ja jumalatelt nuruma,
et need saaks salmideks.”

Kas arvad tõesti, ullike,
et ma vaid värsse teen?
Poeesia on mullike,
kuid luuletus on seen.

Kui vaatan ringi metsa all,
maa täis on mügaraid.
Ma korjan kõike, mis seal all,
ei ainult kübaraid,

ma võtan üles juuredki
õrnade narmastega,
risoomid päris suuredki
saan kätte varvastega.

Vaid see on õige luuleteos,
kus lehepraht ja muld
koos puravikuga mul peos.
Miks õhutada tuld?

Naine on pahas tujus
ta taevassinisel ninal punerdab päikeseloojang
ja ta ei ole ühegi asjaga rahul
kule meez, su luuletused on jumalast lahjaks läinud
sellised nõretavad ja tatised
peaksid midagi tegema et neis oleks särtsu
et nad torgiksid hammustaksid
no mida ma sellise jutu peale oskan vastata
pööritan silmi ja ütlen
tead ma kirjutan kogu aeg nii
nagu oleksin märjas ligases metsas
käin ringi ja otsin seeni pilvikuid puravikke tatikaid
kui mõne leian haaran temast
kinni kahe harali kämblaga
kisun üles juurte ja samblaga
las need tilguvad pealegi
las tibutab seenevihma las voolab
vesi alla mööda mu nägu
ja paksusid miinusprille

Ta on täna kriitilises meeleolus
tema nina on lillakaspunane
ja ta on kriitilises meeleolus
mu luuletustesse olevat siginenud
tühja lobisemist või mis ta õieti mõtlebki
ma pidavat neid tihendama
vastan talle
nõnda
kirjutama hakates olen keset seenemetsa
aga seeni leiab ainult see
kes niisama mõnusasti ringi uitab
ja kui ma seene leian ei ole mulle kübarast küll
võtan üles varre ja jalagi
ega põlga ära ka niidistikku
olgu see pealegi lühinägelik ja rumal tegu
aga luuletus peab olema täiesti terve taim
mitte tühipaljas viljakeha
hea luuletaja
ei valmista luuletusi
vaid otsib neid

Pentti Saarikoski