Silmapaistvad luuletajad jõuavad tavaliselt muude tegemiste seas kirja panna ka mõne teksti, mis selgitab nende kirjutamisviisi ja vaateid luulekunstile. Mõnikord on selline poeetika väga otsesõnaline ja annab selgeid juhtnööre, kuidas algaja luuletaja peaks kirjutamist alustama: sellise õpetliku teksti klassikalisteks näideteks on Lu Ji "Wenfu" hiina luules või Horatiuse "Ars poetica" rooma luules, millega kõik hilisemad poeetikaõpetused vastavas kultuuriruunis on suhestunud. Mõnikord võib poeetika olla rangelt normatiivne üldistus, mis lähtub juba olemasolevast traditsioonist, nagu Boileau' "L'art poétique", mõnikord võib ta aga olla pigem tulevikku suunatud kirjanduslik utoopia, nagu Marinetti "Manifesto del futurismo".

Soome luules oli möödunud sajandi teisel poolel kesksemaid kujusid PENTTI SAARIKOSKI (1937-1983), kelle metsik eluviis ja maailmavaateline radikaalsus muutusid legendaarseks. Saarikoski ise aitas oma autorimüüdi loomisele kõigest väest kaasa, avaldades rohkesti päevikulaadseid, pihtimuslikke tekste, millest mõned on tõlgitud ka eesti keelde (On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne'i päevik. Tallinn: Varrak, 2007. Tlk Piret Saluri). Tänu sellele on Saarikoski elustiili Soomes ehk rohkemgi jäljendatud kui tema kirjutamisviisi, mille suhtes luuletaja ise oli märksa napisõnalisem.

Siiski leidub Saarikoski mõtiskluste seas ka arutlusi kirjaniku tööst, kirjutamisest ja luulekunstist. Üks täielikumaid sellelaadseid tekste on "Tänään hän on kriittinen", kahekümnerealine kokkuvõte Saarikoski poeetikast, mis ilmus XVIII luuletusena kuulsa Tiarnia-triloogia keskmises raamatus "Kutse tantsule" (1980, vt ka Hämara tantsud. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 116. Tlk Joel Sang). Saarikoski vastandub siin teksti "tihendamise" ideaalile, horatiuslikule eeskirjale "quidquid praecipies, esto brevis", ehk Ülo Torpatsi eestikeelses tõlkes: "Mis tahes õpetad sa, napilt tee seda, nõnda et ruttu / öeldu ka haaraks vaim, seda taipaks ja säilitaks kindlalt: / tulvavast rinnast kõik üleliigsena mööda ju voolab." (Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 349.) Eemaldumata oluliselt põhimõttest "ut pictura poesis", mille järgi "luuletus on nagu pilt: on sellist, mis ligi seistes / võimsamalt haarab, ja mõnd, mis siis kui kaugemal olla" (lk 350), seab ta aga esmaseks loomistingimuseks teatava suunatud sattumuslikkuse, mis on luuletuse terviklikkuse kõige tähtsam eeldus. Nõnda saaks täiesti uue tõlgenduse Horatiuse arusaam "denique sit quodvis, simplex dumtaxat et unum" (mis tahes olgu see siis – vähemalt aga lihtne ja ühtne, lk 342), sest luuletus on "lihtne ja ühtne" ainult siis, kui luuletaja on ta leidnud täiesti loomulikus olekus. Luuletus on risoom, elusolend, mis kuulub oma ümbrusega kokku nagu seeneniidistik alusmetsaga.

Selline seenemetsa-poeetika vastab väga täpselt Saarikoski kirjutamisviisile. Kriitik, kelle omadustest ei nimetata muud kui tema nina iseäralikku värvi, on siin oluline vastaspool, et muuta tekst dialoogiliseks: ilma temata ei suhestuks Saarikoski luule nende tihendamisvõtetega, millest ta distantseerub. Kriitik paistab olevat luuletajale lähedane inimene. Nii maheneb teksti poleemiline ägedus, asendudes intiimse huumoriga. Selline poeetika on kategooriline, aga ei ole normatiivne; ta on luuletaja elutunde väljendus. Luuletamine on kõigepealt otsing, ning alles seejärel võib ta olla kunst.


Hasso Krull






Pentti Saarikoski

Jan Kaus

Elo Viiding

Carolina Pihelgas

Hasso Krull

Kalju Kruusa



sisu