Soome keelest Kalju Kruusa

Täna on ta kriitiline
ta nina on sinililla
ja ta on kriitiline
et mu luuletustesse on sisse tulnud
tühja lobisemist või mida ta öelda tahab
et nad peaksid olema tihedamad
mina vastan
ütlen
kirjutamise ajal olen ma seenemetsas
ja seeni ei leia muidu kui rahulikult
sinna-tänna ringi lonkides
ja kui ma seene leian ei võta ma ainult kübarat
vaid ka varre ja tüve
ja isegi niidistikku tahaks kaasa
kuigi see oleks juba lühinägelik ja rumal
luuletus aga peaks taimena olema terviklik
mitte ainult viljaliha
hea luuletaja
mitte ei tee luuletusi
vaid otsib neid

TERVE SEEN

Ma longin metsas ja longin,
   mõnd seent mina otsin sääl.
Seeni kaua ju otsinud olen
   paksu pimeda metsa all.

Mõnd seent on mõõdutus metsas,
   mõnd kübarat kobedat!
Kipun tahtma ma niidistikkugi,
   tervet luuletust lobedat.

Ma longin laanes – ja nõtkun
   ja sammal nõtkutab ka,
kõrgel kohavad, mühavad ladvad –
   tervet seent aga otsin ma.

täna pistab kriitik oma nina
mis on punane
mu luulesse
mis olevat liiga lõdva

see meenutab mulle seent
mis pistab oma nina
välja maast
mis on parajalt pehme ja niiske

või on kritiitiku nina
pigem sinine
see jäi kuidagi
kahe silma vahele

kriitik tahab öelda
et soolaku
ma oma seened sisse
ja pistku purki

mina ta nina kohta
seda öelda ei taha
pigem vastupidi
purgist värskelt välja

ARS POETICA

tingivas kõneviisis

ma tunnistan et olen
lühinägelik ja rumal
järelikult hea
luuletaja

ega hooli luuleökoloogiast
hea luuletaja ongi
lühinägelik ja rumal
ja muudab

ökoloogiast hoolimata
luuleks iga traagelniidiotsakesegi
kuni luule proosastub
hea luule

on sisuliselt proosa
halva luule eeskuju

tingivas kõneviisis

mu luuletused olevat
pudedaks muutunud
hmm
luuletamine meenutab mulle
iseenesest seenelkäimist
ja seen ei ole ju ainult kübar
sest kuhu jäävad siis jalg
ja niidistikki
palju seeni on ussitanud
luuletada tuleb neid kõiki
mis sest et see ilmselt ongi
veidi lühinägelik
sest... tähendab... ah...
aga ikkagi ma luuletan ja luuletan
kogu mättaga ja pinnasega
terve metsaga
täie hooga
kuni kõik tundub mulle ühe tohutu seenena
ainult ma ise
ise ma tundun nii eraldiseisvana
nii et mind ongi tegelikult
närima hakanud
pisikene kahtluseuss
äkki ongi mu luule liiga pude
äkki ma peaksin luuletamise
maha jätma
kuhu juhtub
kus seda ja teist
ja piiritu seenemütsi üleni pähe tõmbama
ja isegi seeneks muutuma
või