[VOT] Vadja keele sõnaraamat

alarääto M alaräätö Li alumine rida; alumine osa | vn нижний ряд; нижняя часть
Li a müü ku isumma nät kõikii räätöö, ülepäl, a alõpal isuta viil räätö inemized ni sis saaʙ jutõlla: nät siäl on alaräätö, a m õõmm ülerääöᴢ aga kui meie istume, vaat, kõik ritta, ülevalpool, aga allpool istuvad inimesed veel ritta, siis võib öelda: vaat, seal on alumine rida, aga meie oleme ülemises reas
M vot polovikaᴅ, mokomaᴅ suurõᴅ roojõkkaat sõvaᴅ mokomaᴅ kummad õltii, neitä siäl alarääoz virutõttii, a kassenna parapia sõppõõ vaat põrandariided (ja) need, mis olid niisugused suured mustad rõivad, neid loputati seal (pesutiigi) alumises (= madalamas) osas, aga siin (sügavamas vees loputati) paremaid rõivaid

arja Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J (I) arjõ Lu J-Tsv., g arjaa P M Lu Li J I
1. hari, ülemine osa, tipp | vn верхушка, гребень
P sis pannass vajotuhsõt päälie, etti tuuli eb repiisi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja
Kõ kat̆too arja katusehari
Lu lainõll on arja, arjaa pääll on vaahto lainel on hari, harja peal on vaht
Lu kehvelii arjõ kehvli hari
Lu loo arja kari hari
2. (kuke) hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim | vn гребень (петуха), грива (лошади); спинной плавник (рыбы)
Lu kukol võib õlla mokoma suuri arja, što tämä eb näe silmäss kukel võib olla niisugune suur hari, et ta ei näe silmaga
J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri
M opõzõll on kaglaa pääl arja hobusel on kaelal lakk
P isun opõzõl seĺĺäᴢ, piän arjass tšiin istun hobuse(l) seljas, hoian lakast kinni
Li kalaa arja kala seljauim
3. hari; linahari | vn щётка, скребница; чесалка
J kuhõ on saanu opõizõ arjõ migäll ovõiss šodgõta kuhu on saanud hobusehari, millega hobust harjatakse?
J eb arjannu emää arja rl ei harjanud ema hari
4. harjased (uskumuslik lastehaigus) | vn щетинка, младенческий зуд (в суеверных представлениях)
M lahsiilt võtõttii arjaa vällää lastelt võeti harjaseid (teat. rahvameditsiiniline protseduur).
Vt. ka kukooarja, kulta-arja, lainõ-arja, lina-arja, pääarja

arjuᴢ Ränk M Lu, g arjuhsõõ
1. harjus (rangide ülemine osa) | vn оголов, оголовок хомута
Lu raŋkipuilla on üllä arjuz nahka rangipuudel on üleval harjuserihm
2. (katuse)hari | vn гребень (крыши)
M kat̆too arjuᴢ katusehari

arpa K L M Lu Li J I (U Kõ) arpõ Lu arp Li J-Tsv., g arvaa L Lu Li J
1. liisk, liisupulk | vn жребий
M sis ku kõig niittü õli mitattu, ees sitä kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla siis kui kogu heinamaa oli mõõdetud (= osadeks jagatud), enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku
M arvolla vizgattii, vizgattii arpa, tšellee miltin pala puutuʙ heideti liisku, kellele missugune (heinamaa)tükk satub
M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma märk liisupulgal, igal talul
Li sinuu arpa hüppäzi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks
L arpa hüppεäp soldatissi liisk langeb sõduriks(minekule)
2. liisuga saadud osa küla ühisest heinamaast | vn участок покоса, доставшийся по жребию
J eestä tšülää niitüd jagõta arpoisi, siiz vizgõta arpoill, tšelle miltäin arp puutuʙ esiti jagatakse küla heinamaad osadeks, siis heidetakse liisku, missugune osa kellelegi satub
Lu jõka ainago õmaa arpaa lei igaüks niitis oma heinamaaosa
■
M arvoll tšäütii käidi (nõia, arbuja juures) ennustamas
K arponikka vaatab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ arbuja ennustab kaartidega, mis tuleb
I arponikka tääb arvolla, juttõõp što nii leeʙ arbuja ennustab, ütleb, et läheb nii.
Vt. ka einäarpa, mettsäarpa

bašmakka L P M J I (K) bašmõkk J-Tsv. bašmukka Li J bašmukk J bošmukka Lu bošmokka J, g bašmakaa K L P M J bašmõkaa ~ bašmukaa J bošmukaa Lu
1. king | vn башмак, башмачок
K jalgaz õlivad jo näill bašmakaᴅ, ruskyi tšiutod i sarafanaᴅ jalas olid neil ju kingad, (seljas) vene särgid ja sarafanid
L võtti täm bašmakad jalgass vällεä ta võttis kingad jalast ära
M ku tunnõt siä millõõ tehä kultazia bašmakkoo, siz miä leen sinu noorikkõ kui sa oskad teha mulle kuldseid kingi, siis ma saan su pruudiks
J bošmokkaa nüt kõikk tufliss kutsutaa kinga kutsuvad nüüd kõik {t}-ks
2. adraking | vn башмак (деревянный полоз, подсошник или резак)
P pluugall õli bašmakka, ettep kuluissi pluugaa terä; kui menit tõizõlyõ põllolyõ, sis pantii allyõ adral oli king, et adra tera ei kuluks; kui läksid teisele põllule, siis pandi alla
3. laeva kiilu tagumine osa | vn башмак (задняя часть киля)
Lu ahteršteevi alla on bošmukka, se on giĺii õttsa ahtertäävi all on {b.}, see on kiilu ots

bokkarätte R-Lön. puusarätt (vadja naise rahvariiete osa) | vn набедренник (деталь народной одежды водской женщины)

deĺa (Li), pl transl. deĺilöissi Li osa, jagu | vn доля

d́eĺaŋka P d́eĺaŋk J-Tsv. d́iĺaŋka ~ t́iĺaŋka Lu, g d́eĺaŋkaa J d́iĺaŋkaa Lu jagu, osa; metsalank | vn делянка

dooĺa: dooĺ Lu J-Tsv., g dooĺaa ~ dooĺa J osa | vn доля, часть
Lu dooĺ on õsa {d.} on osa
J said õmaz dooĺaa de õõ rauhõll said oma osa (kätte) ja ole rahul
J jaga kahtõõ dooĺaa jaga kahte ossa

jagotuᴢ: jagotus J-Tsv., g jagotuhsõõ: jagotuzõ J jagu, osa | vn часть
sugõ ivusõt kahtõ jagotussõ soe (kammi) juuksed lahku (kahte jakku).
Vt. ka jagõtuᴢ

jako¹ P M Lu Li J-Tsv., g jagoo J jaguo P jağgoo M jago J
1. osa, jagu | vn часть, доля; надел, делянка
J jaga viitee jakkoo jaga viide ossa
P võtat pihuokaa sityõ jaguo pihuosyõ i panõd vihguo tšiin võtad peoga sideme jao (viljakõrsi) pihku ja paned (= seod) vihu kinni
M tšen esimein sai jağgoo, se jo pool jağgoo lei, ku tõizilõõ jagõttii arpaa kes sai (heinamaa)jao esimesena (kätte), see niitis juba pool jagu maha, kui teistele heinamaaosi (alles) jagati
J kummõz jagos sinu õsa on kummas jaos sinu osa on?
P einämaa jagoᴅ (liisuga saadud) heinamaajaod
2. jagamine, jaotus | vn раздел, делёж
Li no enne sargõd jagõttii kõiɢ. tšell kuhõ hüppis sarkõ. se õli jako arpoilla noh, ennemalt jagati kõik põllutükid. Kellel kuhu juhtus (hüppas) põllutükk. See oli jagamine liisupulkadega.
Vt. ka einäjako

kanta K-Ahl. P M Kõ Lu Li Ra I kantõ Lu Li J kant Li Ra J-Tsv., g kannaa M Kõ Lu J
1. kand (jalal, sukal, jalatsil); tagumine osa; järelejäänud osa, konts | vn пятка (ноги, чулка, обуви); задняя часть; остаток чего-либо
M tämä kannaa lõhkõᴢ ta lõi (jala)kanna katki
J kaa mi uhka, nii kantojõ pääll i pööriʙ vaat kui uhke, nii kandade peal keerutabki
Kõ teen sukalõõ kannaa koon (teen) sukale kanna
P johzõʙ, jalgaa kannat pakaroisyõ tapaavaᴅ jookseb (nii), (et) jalakannad puutuvad tuharaisse
Lu sukaa kanta ~ M suk̆kaa kanta sukakand
Lu noskaa kanta sokikand
Lu saappugaa kanta saapakand
Lu välissä nät ku katkõ vikahtõ kannõssaa vahel, näe, läks vikat kannani katki
Lu vikahtõõ kanta vikatikand
Lu tširvee kanta kirvekand
Lu kuza soo lopuʙ i algõʙ kõva maa, sitä kutsutaa soo kanta kus soo lõpeb ja algab kõva maa, seda kutsutakse sookannaks
J nõizõtt maat pesemä, siiz loovvaa kannõll vähäize hiuttõgõ (kui) hakkate põrandat pesema, siis nühkige natuke luuakontsuga
J tšüünteliä kant ~ kant tšüünteliä (põletatud) küünlajupp
Li see õli leemine, leemine villa, esimein villa, a see tõinõ vill õli jo leemine kantõ see oli tallevill, esimene vill, aga see teine vill oli juba tallevilla järelvill
Lu kanta tali, seneekaa nõsõtaa seili ülleel tagumine tali, sellega tõstetakse puri üles
2. (seene) jalg, kand, vars | vn ножка (гриба)
M siined õllaᴢ mokomaᴅ, näiltä ku lõikkaat kannaa vällä, siis tuõp piimä piimikud on niisugused, (et) kui lõikad neilt jala ära, siis tuleb piim (välja)
■
M tuulõõ lennolõõ tehäs viis kantaa tohossa, rutisõllas tuulõõ lentoa, laskõas tuulõõsõõ ohatisele tehakse tohust viisnurk, surutakse (sellega) ohatist, lastakse tuulde
Lu nüd jo meni kõiɢ taivaz umpi kantaa nüüd läks juba kogu taevas lauspilve.
Vt. ka aŋkkuri-kanta, leivää-kanta, maštikanta, saappuga-kanta, sookanta, tšerikanta, tšäpükanta

maa¹ Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Ma) ma ~ maah Kr Maa Pal₁ Ма Tum. Мъа K-reg₁, g maa
1. maa, maapind | vn земля, земная поверхность
M ai tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ oi, (küll) täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos (= ei näe maa ja taeva vahet)
Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb
M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää põllumees (maamees) on kündja, kes armastab maad künda
M maa jo algap kahuttaa, algap kahuttaa maata maa hakkab juba kahutama, hakkab maad kahutama
M maa oŋ kahuza ~ Li maa oŋ kahmõᴢ maa on kahus
Li maa meni kahmõõ maa läks kahusse
Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma
Lu mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt (läbi), kõvast maast läheb läbi
Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varᴢ nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale
M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ kk mine kas või maa alla, tema leiab mu (ikka üles)
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine on haua serval, hauda kukkumas
P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu
K maβod meneväd mahaasõõ (uskumus:) maod lähevad (paaspäeval) maa sisse
M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse
M nii on kõv̆vii köühä niku krotti maaᴢ kk ta on nii väga vaene nagu mutt maa sees
Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja
J mahzad maalõõ avvõttii rl maksad maeti maasse
Ra se on paĺĺaz maa, troppa ili tee päälüᴢ, siin ep kazva mittä see on paljas maa, jalgrada või teepealne, siin ei kasva midagi
Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on ei ole tasane maa, on mätlik
M köŋkkelikko maa ~ bugrikko maa künklik maa
M sammalikko maa samblane maa
J töŋgittü maa (üles)songitud maa
J toptšittu maa tallatud maa
M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist madalam maa rohust, pikem metsa puudest? – Tee
Lu maa päälin maapind
J maa mittõri maamõõtja
J maa värizemin maavärisemine
Kõ maa izäntät, maa emäntät teile puhas võraa [= võra], mille puhas terveüs (Len. 216) maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis
Lu maa mügrä mutt
2. maa, pinnas | vn земля, почва
Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on lahja, siis kardab põuda
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead
M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ meie maad on kehvad maad
M jussi kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal
M märtšä maa ~ Li märjekaz maa märg maa
Lu sookaz maa soine maa
Lu saviperinõ maa savisegune maa
M tšivikko maa kivine maa
Li aherikko maa vilets (~ liivane) maa
M juurikaz maa (umbrohu)juuri täis maa
Lu soo maa lõõkuʙ soomaa nõtkub
J sula maa (Must. 183) (orig.: sula t. viljelyn alla oleva maa)
M oogattu maa puhanud (= söötis olnud) maa
Li uusi maa, pluugaa kuraᴢ, se leikkap ku nõsõtaa uutta maata uudismaa, (raud)adra nuga, see lõikab (maad), kui küntakse uudismaad
3. muld | vn земля
I groba laskõass autaa i maata pannass päälee, maalla tukataᴢ puusärk lastakse hauda ja mulda pannakse peale, mullaga kaetakse
Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, mätastest
Ra pääsko kannab nokaakaa maaᴅ pääsuke kannab nokaga mulda (= muda)
Lu mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must muld
Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itketakse: olgu muld sulle kerge (maga kerges mullas)
Lu se on nüd jo maa (surnu kohta öeldakse:) see on nüüd juba muld
Lu vesi haizoʙ maalõ vesi haiseb mulla (= muda) järele
Lu maa komu mullakamakas
M maa blindõžiᴅ muldblindaažid
Lu maa kaivojõ mullatööline
M krot̆tii nõsõttu maa ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik
4. maa, maavaldus | vn земля, земельное владение
Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika, a tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja (= talu) ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg, aga kellel oli maja, (kuid) maad ei olnud, see oli pops (pobul)
Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba
L h́erralta tšüsü maata palus mõisnikult (härralt) maad
Li maa anti rendil maa andis rendile
Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil
P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa maamaks(u) maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad
Lu nellää revizaa maa nelja hinge maa (= neli hingemaad)
M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (oli peres), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa
J mahsamaa maa rahojõ rl maksma maamakse
5. maa, maatükk, põld jne. | vn земля, земельный участок, земельный надел; поле и т. д.
Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa, mis on hoonete ümber, see on õu
Lu maat puuᴅ jäävvää, a meit eb lee vs maad-puud jäävad, aga meid ei jää
P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus
M jõka maal on õma põlto, kapussmoo, omentara igal maatükil on oma põld: kapsamaa, kartulimaa
M tehäz rütšeelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad (= põldu)
M tehtii õzra maata tehti (= hariti) odramaad
J kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkipõllu ära tallanud
J nagriz maa naerimaa, -põld
J vähä põlto maat vähe põllumaad
J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ sõime kiiresti hommikusöögi ja jooksime heinamaale
6. maa, maakoht, maa-ala, territoorium, riik | vn земля, край, местность, страна, территория, государство
K kas med́d́ee maa õli švietaa see meie maa oli Rootsi (käes)
Lu õli se aźźõ meijjee maaᴢ see asi oli (= juhtus) meie maal
R marja mene muille maille, kala muille kaloille (Reg. 23) rl mari (= kallim), mine muile maile, kala, muude kalade juurde
Lu miä seilaziv võõrail mail alussiiᴢ ma purjetasin purjelaevadega võõrail mail
M pajatan, kui med́d́ee vad́d́akoo maalla tehtii õzra-maata räägin, kuidas meie vadjalaste maal tehti (= hariti) odramaad
J täält maalt ~ siitte maalt siitkandist
J võõraz maa välismaa
J võõraa maa meeᴢ välismaalane
Ku võõraa maa linnuᴅ rändlinnud
J noorii maa Norramaa
7. maailm | vn (белый) свет, мир
M tulõʙ vassüntünü maa pääle tuleb vastsündinu ilmale (maa peale)
Lu vohma on kazõl maalla pilkattava loll on selles maailmas pilgatav
Lu isä on täll jo tõizõl maal isa on tal juba teises (maa)ilmas (= surnud)
J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas pole midagi igavest
8. maa, maismaa | vn земля, суша
Lu miä jään maal, em mee merel ma jään maale, ei lähe merele
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ kajakas ennustab meretormi, siis tuleb merelt ära, maale
Lu ku siä näet konnaa kuivõld maalᴅ, se ep tää üvvää kui sa näed konna (kevadel) kuival (maal), (siis) see ei ennusta head
9. sisemaa; (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) | vn отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности)
J näĺĺell aigõll kussle maalt tootii leipää näljaajal toodi leiba kusagilt sisemaalt
Lu kussa õlõᴅ. – maalt kust sa (pärit) oled? – Kattila kandist
Lu maa pooli Kattila kant
J maa poolõõ vätši (= ülägoo vätši) sisemaapoole (Kattila, Pummala, Mati jne. kandi) rahvas
10. maa, küla (vastandatult linnale) | vn деревня, сельская местность (в противоположность городу)
M maasteri bõllu lidnaza, maalla õli meister ei olnud (= ei elanud) linnas, oli (= elas) maal
11. maa, vahemaa, teatav teeosa | vn расстояние, неопределённая часть пути
K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks vähe maad, tuleb tagant mees
Lu vaśa õli litši rootsii kalmoit, eb õllu paĺĺo maata Vasja oli (= elas) rootsi kalmistu lähedal, (sinna) ei olnud palju maad
J sinne on kõlmõd virstaa maata sinna on kolm versta maad
Ku meni hüvää maa, se izvoššikkᴀ tuli vassaa läks tükk maad (tubli maa), see voorimees tuli vastu
J tükkü maat tükk maad (edasi)
J nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna vaid püssi(lasu jagu) maad
12. (mere)põhi | vn дно, грунт (моря)
Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ, võisi võrkoo tšiveekaa veittää eteeᴢ. a ku aŋkkuri meni mahhaa, siiz jo ep tõmmannuᴅ sügisel olid tormid, (suured) lained, võis võrgu (koos) kinnituskiviga edasi vedada. Aga kui ankur läks põhja, siis juba ei tõmmanud (võrku edasi)
13. põrand | vn пол
Li maa roojauʙ, piäb pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta
Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida
Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandad pesta on laupäeva töö
P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale
J harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle astus poriste saabastega puhtale põrandale
J poigaa suku maalta lauloʙ poisi (= peigmehe) suguvõsa laulab põrandalt (= laulab seistes, sel ajal kui pruudi sugulased istuvad)
Lu makazin maaᴢ magasin põrandal (= maas)
Li kraazgattu maa värvitud põrand
Ra paasinõ maa paest põrand, paekivipõrand
Lu Li Ra J rihee maa toapõrand
Ra maa kaŋgaᴢ põrandariie
I lahtšijõõ hot́ tšehsi maalõõ, lepäzii da makazii heitsin kas või keset põrandat, puhkasin ja magasin
14. pahmas, põrandatäis vilja rehepeksul | vn количество, мера зерновых для одного обмолота
J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks pahmast pekstud
J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast
15. põhi (taustavärv mustrilisel riidel) | vn поле, фон (о расцветке рисунка ткани)
M kaŋkaalla õli sinin maa i valkõad rizuŋkaᴅ riidel oli sinine põhi ja valged kirjad
■
Lu müü teemmä maata meie oleme põlluharijad (maarahvas)
Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see põllutöö
L mitäid ep pantu mahaa midagi ei pandud maha (= ei külvatud, ei istutatud)
Lu maamunad õllaa jo maaᴢ kartulid olid juba maas ~ maha pandud
J maaz viĺĺaa pitämä vilja kasvatama
K siis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha
M pokoinikkaa veetii maχ̆χaa maeti surnut
K pokoinikka laskõass mahaa surnu lastakse hauda
J koolõd de avvõta mahaa, niku jältšätši bõllu sured ja maetakse maha, nagu jälgegi polnud
I staruχa mätättii mah̆haa vanaeit maeti maha
Ja päivä issuzi mailõõ päike loojus
Lu müü jäimmä lakkõal maal me jäime lageda taeva alla (= peavarjuta)
Kõ maassa matalassa täm õli üvä ińeehmin maast madalast oli ta hea inimene
Lu maa miira vättšiä ilmatu palju rahvast
J maa pint rohukamar
K maa tšimo metsmesilane, kumalane, kimalane.
Vt. ka ahomaa, einämaa, gerttsogii-maa, hall-maa, joutomaa, kapussamaa, karjamaa, koominaa-maa, kujamaa, liivamaa, linamaa, meriajomaa, mitta-einämaa, mult-maa, munamaa, mutamaa, niittümaa, nurmimaa, paarńumaa, paĺĺaz-maa, pustomaa, puustamaa, põlto-maa, püssü-maa, rendi-maa, riheemaa, riigamaa, riigaa-maa, rohomaa, savimaa, silta-maa, soomaa, sööttümaa, taka-maa, tallazmaa, taramaa, tšerikkomaa, tšüntömaa, tšüntümaa, tšütömaa, tšütüzmaa, ulkomaa, upamaa, uus-maa, vajomamaa, vakomaa, välimaa, õma-maa, õvvõõ-maa
Vt. ka maaseltšä, mandõri, mätši²

maaseltšä Lu Li Ra J maaseltš Lu maa-seltš J-Tsv. sisemaa (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) | vn отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности)
Lu kerstovaa i jaamaa poolõ, se on maaseltšä Kerstova ja Jamburgi (= Kingissepa) poole, see on sisemaa (vadjalaste ala)
Lu maasellält tultii raassõliᴅ sisemaalt tulid kala ülesostjad
J inimin oŋ kusslee maaseĺĺelt (see) inimene on kusagilt sisemaalt
J kattila ja taka kattilaa on maaseltšä Kattila ja Kattila taga (asuvad alad) on Kattila kant
J tämä on maasellält tema on Kattila kandist
Li maasellällä õltii karjuššin Kattila kandis oldi karjuseks
Lu karja on maasellää poolõss tootu kari on Kattila kandist toodud.
Vt. ka maa¹, mätši²

nenä Kett. K L P Ke M Kõ Lu Li Ra J I (vdjI Ku) nena ~ nenna ~ niäna ~ näna Kr Нѣ́ на K-reg₂ Нѣнá Pal₁ Ii-reg₁ Нэ́на Ii-reg₁ Нѣна ~ Нэна ~ Няня Pal₁ Нена Tum., g nenää K Lu J nenεä L nen̆nää M Kõ I nenä J
1. (inimese v. looma) nina; koon, kärss | vn нос; морда (у животных), рыло
Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk teil kõigil on nina kahe silma vahel
Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ alles nina-alune märg (nina pühkida ei oska), aga valmistub naist võtma
J kahs ratiss razvaa täün. se on nenä mõist kaks aita rasva täis? – See on nina
Ku niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ kk (sul) on niisama nina all kaks auku kui teistelgi
Lu ku siä jäit pahaizõssi, sill jäi nenä terävässi kui sa jäid kõhnaks, sul jäi nina teravaks
P üvä nenä võtab üvässi aizuu hea nina tunneb hästi lõhna
Lu nenä on rägäkaᴢ nina on tatine
Lu ku lahzõl on nenä rägäᴢ, siz juttõõᴅ: nuuskaa nenä kui lapsel on nina tatine (tatis), siis ütled: nuuska nina (puhtaks)
M nenäd nattaᴢ ninad tatised
Lu nenä on tšiin nina on kinni (nohust)
J nenä vooʙ, nenää voomin nina tilgub, nohu (nina tilkumine)
M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nina on kinni, aina aevastan
Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine (varsa jalg ninas)
Lu tämä pajatab nennää ~ Ra nenässä pajataʙ ta räägib läbi nina
M elä pela, laŋkõõd nenälle ära hulla, kukud ninali
M suv̆vaab kõv̆vii luk̆kõa tširjoita, nenä ain on i tširjaza armastab väga raamatuid lugeda, nina aina ongi raamatus
Lu siä ku et kuuntõõ, silla piäb antaa nennää müü kui sa ei kuula, (siis) tuleb sulle anda mööda nina
Lu nenää müütä on peerul troppa vs nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas)
K meneväd ženiχallõ nenää alla (Al. 13) (neiud) lähevad peigmehele nina alla (~ ette)
M võtti leivää pal̆laa nen̆nää ettee võttis leivatüki enese ette (nina ette)
Lu jänez meni nenää alõttsi poiᴢ jänes läks nina alt minema
M õm̆maa nen̆nää eessä eb näe irttä, a tõizõõ nen̆nää eess i niglaa näeʙ vs oma nina ees ei näe palki, aga teise nina ees näeb nõelagi
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe
M nenää aukoᴅ ~ Lu Ra nenää hookumõᴅ ninasõõrmed
Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu
J nenää roo ~ nenää rooto ~ nenää luu ninaluu
M võtti nenä rätii võttis taskuräti (ninaräti)
M nen̆nää tubakka ninatubakas
Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene
Lu se on räkä nenä see on tattnina
J nappu nenä nöbinina
Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää pullile oli pandud rõngas ninna
M sis pannaz lehmää nen̆nää et̆tee siis pannakse (vasikas) lehma nina ette
I pantii nenän allaa einä pandi (lehmale) nina alla heina
Lu nenää päälüᴢ ninapealne (loomal)
Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina
M sika tõŋgab nen̆nääkaa siga tõngub kärsaga
K sigaa nenä sea kärss
2. (paadi jne.) nina; ots (esemete otsmine, teravam osa), teravik; (varba)ots; (vankri)telje otsapulk | vn нос (лодки и т. д.); острый (передний) конец (чего-либо), остриё; кончик (пальца); осевая чека
M venee nenä ~ Lu paatii nenä paadi nina
P saap-pugaa nenä saapa nina
M suk̆kaa nenä iĺi terä suka nina või pöia (ots)
M pluugaa nenä adra nina, adra künniraud
M niglaa nenä nõela teravik või ots
Lu tširvee nenä kirve nina (tera esiots)
Lu vikahtõõ nenä vikati nina
Lu sakurii nenä tuura teravik
J lissä vähäize lipitsaa nenäll teriit lisa kühvliotsaga natuke teri
J kultaizõõ kukaa nenässä rl kuldse lille tipust
J nätšemet sulgaa neniize rl silmad suleotstes
Lu seizob varpaa nenil seisab varbaotstel
P tellie nenä õli puutellie õttsaᴢ, etti ep tulõiss rataz vällεä telless (vankri)telje otsapulk oli puutelje otsas, et ratas ei tuleks telje küljest ära
3. (linnu) nokk | vn клюв
M tikka kol̆laab nen̆nääkaa rähn toksib nokaga
4. tila, (valamis)toru (kannul, lüpsikul) | vn носик (у чайника, подойника)
M tšainikaᴅ, nen̆nääkaa pitšääkaa teekannud, pika tilaga
5. idu | vn росток
M iväd eväd lazzõ nen̆niä, nee leeväd itämättömaᴅ seemeneᴅ terad ei aja idusid välja, need on idanemata seemned
M uguritsad alkõvad jo nen̆niä laskõa kurgid hakkavad juba üles tõusma (idusid ajama)
K maamunad omad nenällä kartulid on läinud idanema
6. maanina, neem | vn мыс, коса, нос
Lu soikkolaa nenä Soikkola neem
Lu pärspää nenä Pärspää neem
J kurkolaa nenä Kurgola neem
J pääzemm kolkapää nenältä pääseme (ära) Kolkapää neemelt
Lu maa nenä maanina
■
J pääsi rikkassi de nenä nõssi sai rikkaks ja ajas nina püsti
Ra nii on uhkaa, što häülüb nenä pissüᴢ on nii uhke, et käib, nina püsti
Lu hulkub ain nenä tšimaraᴢ käib aina ringi, nina kirtsus
J nenä maaᴢ nina (on) norus
J tšippaa nenäkaa meeᴢ kergesti solvuv mees
J elä han naĺjaa juttua võta nenäsee ära ometi naljajuttu ninasse võta
Kõ üppääb millõ nen̆nää päälε hüppab mulle nina peale
Lu ep piä pissä nennää võõraa vällii ei ole tarvis (oma) nina võõra (asja) vahele pista
Lu tämä ain teeb omaa nenää mukkaa ta teeb alati oma tahtmist mööda
Lu kül sel mehellä on üvä haiso nenäᴢ, kõik tämä saap täätä, mitä kuza küll sel mehel on hea nina, kõik ta saab teada, mis kusagil on
Lu tämä kaugõpal ommaa nennää eb näe ta oma ninast kaugemale ei näe
Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga
Lu poika näütti nennää poiss näitas (pikka) nina
Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= tüssas, pettis mind)
M täätävä, etti meep sinne, siεl on nen̆nää alus paraʙ teada(gi), et (ta) läheb sinna: seal on ninaesine parem.
Vt. ka alaznenä, gorbanenä, jõvikkanenä, kibrinenä, kikkinenä, kokkanenä, krippurnenä, kulaknenä, lattsunenä, maa-nenä, mutanenä, nattanenä, niisnenä, pilkkonenä, pittšänenä, püssünenä, räkänenä, sookkunenä, terävnenä, tšippa-nenä, tšäpünenä, tupparnenä, üleznenä

nenä-pooli ~ nenäpool Lu ninapool, ninapoolne osa, esiosa (paadil jne.) | vn носовая часть, передняя часть (напр. у лодки)
kopula õli puuss tehtü, nenäpooli õli kopulall lad́d́õpi vähäizee, takapooli ahtaapi (saapa)liist oli tehtud puust, ninapool oli liistul veidi laiem, tagapool kitsam
aluz-vene õli, nenä-pooli õli terävä, ahtõri õli tülppä oli purjepaat, (selle) ninapool oli terav, ahter oli nüri

perä Ränk K M Lu Li J Ra (I Kr), g perää Lu Li J
1. pära, tagumine osa (ahter, noodapära jne.) | vn задняя часть (корма, мотня и т. д.)
Li peräl on pers pittšä kk (inimese kohta, kes kõike pärastpoole lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk
Lu vätši õitu perää päällä, kajutti takan (Len. 281) rahvas hoidus ahtris(se), kajuti taha (taga)
Lu perä õli täün kallaa (nooda)pära oli kalu täis
Li nootaa perä noodapära
M tšüüne perät nõisaš tšiskaumaa küünepärad hakkavad narmendama
Lu püsüü perä püssipära, -laad
Lu laiva perä laeva ahter
J peen poika perää pitäjä rl väike poiss pärapidaja (= tüürimees)
Lu perä sooli pärasool
2. pära, jääk | vn остаток, гуща
J olutta keitettii, perää oluu jäi taari, taaria juuti, perä lehmille süütetti õlut pruuliti, pärast õlut jäi taar, taari joodi, pära söödeti lehmadele
J perä oluᴅ päraõlu
Lu inemin ku viskõᴢ, kerkiäpi mikä õli, akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ kui inimene tuulas (vilja), (siis) mis oli kergem, agan, see jäi tuulaja ligi, teise ritta (teine rida) jäi halvem rukis, kolmandasse ritta jäi parim rukis, puhas rukis
3. hrl pl päramised, emakook | vn послед
Lu perät ku ilaᴢ kui koristas päramised.
Vt. ka iha-peräᴅ, ihaaperäᴅ, nootaaperä, sukuperä, tšünneeperä, veneeperä
Vt. ka peräpooli

pinta Lu J-Must. pint J-Tsv., g pinnaa Lu J pind, pindmine osa v. kiht, pinnas(ekiht) | vn поверхность, верхний слой, верхняя часть, почва
Lu puul on pinta i süä puul on pindmine osa ja süda
J laihoill maill hoikk maa pint lahjadel maadel (on) õhuke pinnas(ekiht)
Lu vee pinta veepind
J pää pint meni kärnää peanahk läks kärna
J pinnaa pooli pindmine pool (pinnapool)
■
Lu kumpa inemin lihasuʙ, siiᴢ jutõllaa: nät se inemin võtap tšiiree pintaa inimene, kes läheb lihavaks, siis (selle kohta) öeldakse: näe, see inimene võtab kiiresti (kaalus) juurde.
Vt. ka maapinta, veepinta

põlvi Kett. L P M Lu Li J I (K R-Eur. Kõ) põĺvi Kett. polvi R-Lön. Пы́лви Pal₁ K-reg₂ Пы́лвы Ii-reg₁ Полви Pal₁, g põlvõõ K M Kõ Lu J põlvyõ P põlvõ Lu J
1. põlv (jala osa) | vn колено
J vaivattaap põlvõa põlv valutab
Lu rammitsõb põlvessa (Must. 161) lonkab põlvest
Lu põlvõõssaa vajjozin põlvest saadik vajusin (sisse)
I lahsiil õlivat pitšät tšiutot põlviissaaɢ lastel olid pikad särgid põlvini
M tšen teep suk̆kaa üli põlvõõ, a tšen teeb alapõss põlvõa kes teeb (= koob) suka üle põlve, aga kes teeb allapoole põlve
Lu ivusõd õltii alla põlviõõ pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi
Li jalkaa vaivattaap pääle põlvõa jalg valutab ülaltpoolt põlve
P jalka õli tõizyõ põlvyõ pεäl jalg oli üle põlve (oli teise põlve peal)
L nuorikõllõ isutõttii pojokkõin põlvii pεälie pruudile pandi poisike põlvede peale istuma
Lu põlvõõ katkõmuᴢ ~ põlvõõ kadgõlma põlveõnnal
P põlvyõ silmä põlvesilm
2. põlvkond, (sugu)põlv | vn поколение, колено
J noor põlvi on unohtõnnu vanad lauluᴅ noor põlvkond on unustanud vanad laulud
J müü kassõn elimm jo mõnõõ põlvõõ taattojõõ taatõᴅ i äjjoi äjjäᴅ siin on elanud (me elasime siin) juba mitme (sugu)põlve isade isad ja vanaisade vanaisad
J med́d́e põlvõ aik meie põlvkonna aeg
J müü õõmm sukulaizõt tõizõs põlvõᴢ me oleme sugulased teises(t) põlves(t)
M kõlmais põlvi kolmas (sugu)põlv
Lu tõizõõ põlvõõ velle (mees)nõbu
Lu tõizõõ põlvõõ sõzar (nais)nõbu
J põlvõss põlvõõ põlvest põlve
3. iga, (ealine) põlv | vn возраст
M noorõss põlvõssa õlin narvaza noorest põlvest (alates) olin Narvas
J lahzõõ põlvi lapsepõlv
4. põli, elujärg | vn состояние, уклад жизни
J nütt õõd õnnia võttõmõᴢ ja põlvia muuttõmõᴢ rl nüüd oled õnne(sid) võtmas (= leidmas) ja põlve (põlvi) muutmas
Lu itšä on pittšä, põlviid õlla (elu)iga on pikk, tuleb mitmesuguseid aegu (põlvi) üle elada (olla)
5. (jõe)käär, -käänak | vn сгиб, колено (реки)
J jõki teep põlvõõ jõgi teeb kääru
J mälehtetko, mõnt põlvia roson teeʙ kas mäletad, mitu kääru Rosona (jõgi) teeb?
Vt. ka päälipõlvi, varsapõlvi

pää Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R Ma) pεä L P peä K-Ahl. (R-Reg.) päh Kr Пэя ~ Пя Pal₁ Пэ́а K-reg₂ Ii-reg₁ Пеа Tum., g pää K L R P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku
1. pea (inimesel v. loomal) | vn голова (человека или животного)
M bõõ meessä möö pää, varma meeᴢ, a pää peen pea pole mehe järgi, tugev mees, aga pea väike
Lu tämä leikkas kukolt pää poiᴢ ta raius kukel pea maha
Lu mutukal on pää ja äntä vaa, sis tuõp konnassi kullesel on ainult pea ja saba, siis (pärast) muutub konnaks
Lu kala algap pillaussa päässä kala hakkab riknema peast
P nõizõp päätä vaivattamaa pea hakkab valutama
Lu tokku katolt pää eeᴢ kukkus katuselt (alla), pea ees
L tšülmää vettä valõttii pεässä jalkoissaa külma veega valati pealaest jalatallani üle
Ra sisar on päätä kõrkaapi velloss õde on vennast pea jagu pikem
I dohtõri lõõkutti päällä arst vangutas pead
Lu sitä tüütä tehä, nii parõpi oma päätä särttšää seinää parem oma pead vastu seina taguda, kui seda tööd teha
Lu miä ku sill annõn päätä müü ma kui annan sulle vastu pead!
Lu niku varill leiväll päätä müü lüütü (juhmi inimese kohta öeldakse:) nagu kuuma leivaga vastu pead löödud
Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea norus
J pää nizgõᴢ pea kuklas
M ize niku rapatšivi: kui tšut́, nii taaz on pää põhguza, taaz läziʙ ise (on) nagu rabe kivi: (nii) kui vähe (midagi on), siis on taas asemel maas (pea põhus), jälle on haige
M sillõ ain bõõ aikaa, lennäd mennä, pää kõlmõttomann jalganna sul pole eales aega, kiirustad (lendad minna), pea kolmandaks jalaks (= pole aega mõtlemiseks)
Ra mil on nii paĺĺo tüüᴅ, kõik üli pää mul on nii palju tööd, kõik üle pea
M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?
I millõõ piäʙ võttaaɢ lekarstvoo päässä ma pean pea(haiguse) pärast rohtu võtma
I nõizii läs̆simää päälee rõhgaa (mu) pea jäi väga haigeks
M ruskõa pää punapea
Lu opõzõõ pää fig hobusepea (= suur pikergune pea)
L kunikkaa pεä antaass fig kuningapea (= tsaaripildiga rublane raha) antakse
Lu pää laki pealagi
J pää pint meni kärnää peanahk läks kärna
J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul ajud pealuus (= on sul mõistust peas)?
J boranaa pää luu oinapea (oina pealuu), lollpea
Lu pää mozgiᴅ (pea)ajud
Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed kõik valutavad, kui on nohu
S pää täi peatäi
Lu ku üüll on kehno pään aluᴢ, nõizõp kagla soonia vaivattamaa kui öösel on halb peaalune, siis hakkavad kaelasooned valutama
Lu tšuutol on pää aukko särgil on peaauk
J tubakk massin õlitši tilal pää vittsõᴢ tubakakott oligi voodipäitsis
2. pea (mõtlemisorganina), mõistus, mälu | vn голова (как орган мышления), разум, ум
M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ habe kasvab kiiremini kui mõistus peas
Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk hommikueine suhu, mõistus pähe
Lu vätšizee pähhee ep paa vägisi pähe ei pane (= selgeks ei tee)
M meni meeli pääss vällää, pää niku paŋɢ [= paŋkõ] mõistus kadus peast, pea (on) nagu (tühi) pang
Lu niku tuuli vei päässä poiᴢ nagu tuul viis peast (= meelest ära)
Lu tämä on päässä vähäizee kerttäünüᴅ ta on peast väheke põrunud (= tal on mõistus veidi segi)
M õmassa päässä sen̆nee tein tegin selle omast peast (= oma aruga)
M täll on tuuli pääzä tal on tuul peas (= tal on pea tuult täis, tal on mõtted laiali)
Lu täl tšiittemin meni päh́h́ää tal hakkas (läks) kiitus pähe (= kiitus tegi ta upsakaks)
M tämä on üvä lahs, tämässä eb mee sõna päχ́χ́ää ta on hea laps, tema pärast ei tule (kuri) sõna keelele (pähe) (= temaga ei tule kurjustada)
Li kui näil eb mee see läpi pää kuidas see neid ära ei tüüta
Lu ep piä päätä rikkoa ei maksa pead murda
J miä pää ävitin ma kaotasin pea (= ma ei teadnud, mida teha)
Lu tüttö poigal pöörütti pää tüdruk ajas poisil pea segi
M umalik̆kaa piäp pää praavittaa joobnu peab pead parandama
J paŋkaa pää täünn jooge end purju (võtke pea täis)
J sai pää soojõssi sai pea soojaks (= jäi vinti)
M pää algaʙ höpsiä pea tikub unustama
M milla pää ümperikkua meeʙ mul käib pea ringi
M χullu pää jalgolõõ eb anna sihaa vs hull (= rumal) pea ei anna jalgadele asu (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad)
M kõva pää, kehnossi õppõõʙ kõva pea, halvasti õpib
M nii on puusta pää niku perze on nii tühi (= rumal) pea nagu perse
U unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on paha tööd teha
J umalõss pääss eb mäleht mitä egle tetši ei mäleta, mida eile purjuspäi tegi
L seltšiä pää selge pea (= selge mõistus)
M meelevä pää tark pea
M teräsättü pää terane pea
M puussa pää puupea, lollpea
J rappa pää nõrk pea (= pea, mis hakkab kergesti ringi käima)
3. pea (juuste, soengu tähenduses) | vn голова (в значении волос, причёски)
P tüttärikkõin sutši päätä tüdruk kammis (suges) pead
M pää on niku avu haijallaa pea on nagu ahjuluud harali (= juuksed on sassis)
M nõistii päätä ettsimää hakati pead (= peast täisid) otsima
M ku on möllättü pää, siz juõllaᴢ: il̆laa avut silmiiltä kui on pea (= juuksed) sassis, siis öeldakse: korista ahjuluud silmilt
Lu sasi pää sasipea
Lu poĺskaa viisii pää poola viisi pea (= lahuga juuksed)
M ruskõa pää ~ Li ruskaa pää punapea
Lu pilkko pää õpõn lauk(pea) hobune
J pää piiri juukselahk
4. pea, kupar, tipp jne. (taime, eseme jne. hrl. eesmine v. ülemine v. pealmine osa) | vn головка (растения; верхняя или передняя часть предмета)
Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead
Lu õzral on pää i nizul pää odral on pea ja nisul (on) pea
M pää, hot́ miltizee leivää pää (vilja)pea, ükskõik millise vilja pea
M jõka pää võtõttii maassa iga (vilja)pea võeti (= korjati) maast (üles)
M tšako kukub nii kaugaa, kunniz õzra ep tšäänü päälee kägu kukub nii kaua, kuni oder hakkab pead looma
M õzraa pää jo painuʙ odrapea juba paindub (= tera on küps)
M Li rüttšee pää rukkipea
Li nizuu pää nisupea
J linat kehnossi tapõttu, päät kõik terveeᴅ linad (on) halvasti raatsitud, kuprad kõik terved
M lin̆naa pää linakupar
M pantii päitä koko astia pandi (kapsa)päid kogu astja täis
M kapusaa pää kapsapea
P kõm kahs vihkua õli kuhilaall pää kolm, kaks vihku oli (vilja)hakil pea(ks)
M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (puu- e. hark)adral (on) kaks sahkpuud (e. haru), siis on (adra)lusikas, siis on (adra)pea, siis pärapuu, siis on aisad
Kõ tšen rahaa tõi, tšen naglaa ilmaa päätä (Len. 216) kes tõi raha, kes ilma peata naela
M kazvaass kauniit pääᴅ kasvavad haava- e. punapuravikud
J õppõizõõ einää päässä rl hõbedase heina otsast
Lu kopitattii marjaa päät, kuivõtõttii i javõttii korjati hapuoblika õisikuid, kuivatati ja jahvatati
J villaa pää villpea (rohttaim)
Ra luukaa pää sibula mugul
M ŕumkaa pää viinaklaasi ülemine osa
J kolkaa pää nurga tipp
J saappõgaa pää saapapealne
Li sõrmõõ pää sõrmkübar
M nännee pää rinnanibu
Lu mulkuu pää peenise pea
J pää kapuss peakapsas
J pää viĺĺ seemenessi, põhjõ viĺĺ sikoilõõ parem vili seemneks, (aganane) põhjavili sigadele
5. (eseme) pea e. käepide | vn черенок, ручка, рукоять
Lu kurasõõ pää noa pea
J mõõkaa pää mõõga käepide
6. pea, juht, eestvedaja | vn глава, предводитель
Lu siε õõt taloo pää sina oled talu pea (= peremees)
7. adj pea-, peamine | vn главный
J pää tappõjõ isutõtti türmää peamõrtsukas pandi vangi
■
Lu se on pää magjõᴢ see (inimene) on suur maiasmokk
M söötii luinaa päinää kõikk kk söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega)
J kerääjät kaŋkaa kutovaᴅ, matkalaizõt päät pantii rl kerjajad koovad kanga, teekäijad tegid lõpu.
Vt. ka akanapää, avupää, bulipää, hallipää, haššipää, hölöpää, ivuspää, kaatteripää, kagra-pää, kapussapää, kassapää, kaššalpää, kepii-pää, koiramarjapää, kretšina-pää, kukkulpää, kähärä-pää, lanttupää, lidnaapää, linapää, lintti-pää, maripää, marjapää, mulipää, mussapää, mätäpää, naakkapää, nisu-pää, nõtšipää, nännää-pää, painopää, paĺĺaspää, paŋkõpää, pilkkopää, pleeššipää, punapää, puupää, puustapää, põskipää, pöllüpää, pöppärä-pää, püllüpää, risikkopää, rüispää, rütšeepää, saatto-pää, sapanopää, sarvipää, suukkuripää, sürjü-pää, šaaripää, šašipää, šuppupää, tohopää, tšaropää, tšikkarpää, tšippurpää, tšünnärpää, tšütšäl-pää, tuhkapää, tuhlapää, tuhmapää, tukkapää, tuulispää, tüttöpää, uzalus-pää, valkõapää, vatupää, vesipää, villapää¹, vääräpää, õzra-pää, ähüpää
Vt. ka päähüᴅ

päälepooli Li pealmine e. ülemine pool v. osa v. ots | vn верхняя половина или часть (конец)
aŋgittsa leikataa puussa, sis alupooli terässääᴢ, a päälepoolõz on kahs aaraa (õunapuu) tugihark lõigatakse puust, siis alumine ots teritatakse, aga ülemises otsas on kaks haru.
Vt. ka päälipooli

päälipõlvi Lu reis (jala osa) | vn бедро, ляжка

pääliskopula Lu liistupealne (saapaliistu pealmine osa) | vn верхняя часть (сапожной) колодки
pääliskopula õli niku kovera liistupealne oli nagu kumer

raŋko M Li J, g raŋgoo M J rahn (laasitud puu ladvapoolne osa v. jäme oks v. suur puupakk | vn очищенная от веток верхушка дерева или толстый сук или чурбан)
M no raŋko on see, irree ladva võib õlla raŋkonna või paksu õhsa saab juõlla raŋko. kui raŋgoo sah̆haaᴅ heenossi, siis tuõvad algoᴅ no rahn on see: palgi ladvapool (latv) võib olla rahn või jäme oks kohta võib öelda rahn. Kui rahnu saed peeneks, siis tulevad küttepuud
J veiteb raŋkoa koto-puussi veab rahne küttepuudeks

rihirääto M Lu rihiŕääto Lu rihiräätö J (vadja talu elumaja osa, vastandatult sama katuse all olevatele majapidamisruumidele | vn жилое помещение в водской крестьянской избе, жилая половина)
Lu rihirääto i õvvirääto elumaja osa ja siseõue osa
M rihirääto on se, kuza el̆lääz inehmizeᴅ, õvvirääto on se, kuza el̆lääž žiivotaᴅ elumajaosa on see, kus elavad inimesed, siseõueosa on see, kus elavad loomad

rintapooli Li rinnapool, -esine, esipool, -osa (särgil) | vn перед, передняя, нагрудная часть (рубашки)
tšuutto on rikki rintapoolõssa särk on rinnaesiselt katki

rootiriuku: ruotiriuku (Ränk), pl rootiriuguᴅ: ruotiriugut Ränk roovik, roovlatt, katuselatt (sarikatele horisontaalselt kinnitatud latt, roovitise osa) | vn решетина, обрешетина, слега (жердь, закреплённая поперёк стропил, деталь решетника)

sarvi Kett. K P M Po Lu J I (Kõ Ra Ku) Са́рви K-reg₂ Сарви ~ Сярви Pal₂ Сарви Tum., g sarvõõ Kett. M Lu J sarvyõ P sarvee K-Ahl.
1. sarv (looma peas) | vn рог (у животного, у зверя)
I kili-pukilla ovat suurõt sarvõᴅ sokul on suured sarved
M põdraa sarvõᴅ levvimmä mettsäᴢ leidsime metsas põdrasarved
I ärtšä suurijõ sarvijõkaa suurte sarvedega härg
Po nùorikko meneb lühsämää lehmää, sarviisõõ siβop povoinikaa (rahvakombestikust:) noorik läheb (esimest korda) lehma lüpsma, sarvedesse seob tanu (ämma jaoks)
P panõ lehmälie tšöüsi sarviisyõ pane lehmale köis sarvisse (= sarvede külge)
Lu meri-ärjäll on neĺĺä sarvia ja suur pää merihärjal (teat. merekalal) on neli sarve ja suur pea
K miä sinuu tallon jalgoza da sarviil kaivan (muinasjutust:) ma tallan sind jalgadega ja kaevan sarvedega
M sarvi läheb vällää sarv tuleb (peast) ära
M täm pani sarvõd vassaa ta ajas sarved vastu (= hakkas vastu)
Ra sapano näᴅ, niku sarvõᴅ {s.} näed, (oli peas püsti) nagu sarved
2. sarv (sarvekujuline ese) | vn рог (рогообразный предмет)
M sarvõa puhuttii puhuti sarve
J võttivõd vilussõ viina suurõõ sarvõõkaa (nad) võtsid vilus viina suure sarvega
Lu sarvõll õli nännä õttsaᴢ (piima)sarvel oli (lehmanisast) lutt otsas
P kuppimizyõ sarvõᴅ, mikä imep pazgaa verie vällεä kupusarved, mis imevad (imeb) halva vere välja
M annõttii ńuuhattavaa, pani sarvõõ täünn enellees anti nuusktubakat, pani endale sarve täis
3. (esemete sarvekujuline väljaulatuv osa | vn рогообразная, выступающая вперёд часть предметов)
M kuull on kippuras sarvõᴅ kuul on kõverad sarved
J adraa sarvõt katkõsti adrakured murdusid
■
Lu jumalaa sarvõz on võjjõtta jumala sarves on võiet (rohtu kõige vastu).
Vt. ka aŋkkurii-sarvi, irvee-sarvi, kultasarvi, kuppi-sarvi, kuu-sarvõᴅ, lehmäsarvi, tabakkasarvi

satakõrtain Lu satakõrtaine J-Must. sajakordne, kiidekas (mäletsejaliste eesmao osa) | vn книжка (часть желудка жвачных)

sektori Lu, g sektorii sektor (käsilogi osa) | vn сектор (часть ручного лага)

seltšä Kett. Len. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön. vdjI) seltš Li Ra J-Tsv. selkä Ku Сэ́льджя K-reg₂ Се́льдзя Ii-reg₁ Сэльджя ~ Сэльга ~ Се́лькя Pal₁, g sellää K P Lu Ra I seĺĺää K Lu Li J I sellεä L P
1. selg | vn спина
Ra nõizõmma makamaa seltšä seltšää vass, siiz on soojõpi heidame magama selg selja vastu, siis on soojem
M piti seltšä märtšä jav̆voa tehä pidi, selg märg, jahu tegema (= käsikivil jahvatama)
K tuob sellää tšülvettäjää, tuob pää pesijää (Al. 55) rl toob selja vihtleja, toob pea pesija
P tšieräp sellää saunaa puolõõ keerab selja sauna poole
J vass tahtozin nõiss tämäkaa pajattõma, a tämä näütti seltšää, pöörti seĺĺää just tahtsin hakata temaga rääkima, aga tema näitas selga, pööras selja
L pojokkõizõl õli tširvekkõinõ sellεä takann poisikesel oli kirveke õlal (selja taga)
J opõim peehkõroittaap üli seĺĺää hobune püherdab üle selja
I lahtšiᴅ sellää pääle heidad selja peale (= selili)
Lu on seltšä siipi i šokka siiveᴅ on seljauim ja rinnauimed
2. (eseme) seljapoolne osa, noa selg, (laine)hari | vn спинная сторона (одежды), спинка (ножа), хребет (волны)
M kamalkaa seltšä jaki seljaosa
M kraapi kurassõõ sellääkaa kraabi noaseljaga
Lu aroo vartõõ pannaa aroo sel-tšä rehavarre külge pannakse reha selg
J kõrka jalga seltš kõrge jalaselg
Lu lainõõ seltšä lainehari
3. mereselg (ühesugune laiuv vee- v. maismaa-ala) | vn поверхность (моря, суши)
Lu ni on lakkia niittü niku meree seltšä on nii sile heinamaa nagu mereselg
■
J suvap seĺĺää tagann pajatta tõisiiss armastab teistest tagaselja rääkida.
Vt. ka gorbaseltšä, lad́ja-seltšä, lainõ-seltšä, maaseltšä, mereeseltšä, meri-seltšä, nõtkoseltšä, rautaseltšä, tohoseltšä

struna K-Ahl. P M Lu Li J-Tsv., g strunaa P Lu strun̆naa M struna J
1. (mänguriista) keel | vn струна
J strunat skripkõll katkaustii viiulil katkesid keeled
J kannõlaa struna kandlekeel
Lu kantõlõõ strunaᴅ kandlekeeled
2. traat, keel (semmipuu, villavatkumise riista osa | vn деталь шерстобила)
P näväl leiväd villoi strunaakaa, se õli üφs õhud vai oikka traatti nad vatkusid villu traadiga, see oli üks õhuke või peenike traat

suu Kett. K L P Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R) suu ~ suh ~ śuuh Kr Суу ~ Су Pal₁ Су́у K-reg₂ Сŷy Ii-reg₁ Су Tum., g suu K M Lu J
1. (inimese v. looma) suu | vn рот
J mitä õõtta suruilla suilla rl miks olete murelike suudega?
Lu mill on suuz ühs ammaᴢ i tõin tüŋki, pikkarain vaa mul on suus üks hammas ja teine tüügas, väike vaid
Ra süüb i suuta šmakutaʙ sööb ja matsutab suud
Lu jalka kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs kui jalg tatsub, siis suu matsub
Lu võõraz leipä suu kulutaʙ vs võõras leib kulutab suu
M suur pala suu ratkaaʙ vs suur tükk ajab suu lõhki (rebib suu katki)
Lu suuta müü ed mee lüümää vs küsija suu pihta ei lööda (suu pihta sa ei lähe lööma)
M laa idgõʙ, lihõn suu, nahkõn perze kk las nutab, lihast suu, nahast perse
Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs sama (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab
M nii kõvii nagraʙ, daaže kõrvissaa suu avaʙ nii kõvasti naerab, (et) isegi suu on kõrvuni lahti (avab suu kõrvuni)
Ra nagri vaikka suu harrillaa naeris nii, et suu pärani
M täm trüümästi nagramaa koko suulla ta purskas täie suuga naerma
M elä ahata suu sellällää ära lagista (naerda), suu pärani
Lu kase naizikko ain tšäüʙ, suu avõõ, varõssia lugõʙ see naine käib aina, suu ammuli, loeb vareseid
J suu avollaa kattsoma suu ammuli vaatama
Lu se on niku avoi suu, eb ällüü panna omaa suuta tšiin see on nagu töllmokk, ei märka oma suud kinni panna
M nii eittüzin, ev võinnu kõik sõn̆naa suussa juõlla nii ehmusin, (et) ei saanud sõna(gi) suust (lausuda)
Lu selt inemizelt sõnaa suuss piäb õssaa sellelt inimeselt tuleb sõna suust osta (= ta räägib vähe)
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei tohi suud(ki) avada (= ei julge rääkida)
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk suurus (= hommikueine) suhu, mõistus pähe
J miä viinaa õmaz eloz enäpää suhõõ em paa viina ma oma elus enam suhu ei võta
Lu tämä mokomaa suppia eb võta suhhõõ tema niisugust suppi ei võta suhu
M nii el̆lääs köühässi, etti näillä bõõ, mitä suh̆hõõ panna elavad nii vaeselt, et neil pole, mida suhu panna (= pole, mida süüa)
J suhõõ pissemä suhu pistma (= sööma)
Lu lavvaa takaa issuzimma, lauta õli tühjä, emmä saannu suhhõõ vattsaasõõ laua taga istusime, laud oli tühi, ei me saanud suhu ega kõhtu (= midagi ei olnud süüa)
Kett. meill ed viskaa liikaa luzikkaa suhõõ meil ei viska (sa) liigset lusikatäit suhu (= meil ei ole toitu raisata)
Lu ep saanu i suuta kassaa ei saanud suudki kasta (= ei saanud midagi juua)
J suu vezitseʙ suu jookseb vett
M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab sõrme suus hoida
J suu suittsiil revittii rl suu suitsetega rebiti (katki)
Lu õpõzõl pannaa ravvat suhhõõ hobusele pannakse rauad suhu
Po võttaaz opõzia suuš tšiin võetakse hobustel suu kõrvalt (= suitsetest) kinni
Lu ai ku on tšülmä, ampaat suuza lotissaa oi kui külm on, hambad plagisevad suus
Lu tšäüb suu avõõ, see vihmaa tääʙ käib, suu ammuli, see ennustab vihma
Lu se suvvaap paĺĺo pajattaa, što sültši suussa praizguʙ see armastab palju rääkida, (nii) et sülg pritsib suust
Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk see räägib palju: sada suust, tuhat persest
Lu a tämä rohkaap suukaa teep tüütä, ep tšäsijeekaa aga tema teeb tööd rohkem suuga, mitte kätega
Lu suukaa teep paĺĺo, a tšäed evät tunnõ mitä tehä suuga teeb palju, aga käed ei oska midagi teha
Lu ku riiteli, riiteli, suu on kõik vaahoᴢ küll riidles, riidles, suu on lausa vahus
P pajatab niku rooppaa suu täünä räägib nagu suu putru täis
P suukaa tämä p tšüsünnü, ain pilliikaa pillitti suuga ta ei küsinud, aina pilli(ga) mängis
M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii väga pime, (ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista
M suu sellällää suu pärani
Lu suu laki suulagi
J suu nurkk suunurk
J miε söötin suuss i suu palaᴅ ma söötsin talle (oma) suust maiuspaladki
Lu lahz on nagru suil laps naerab, on naerusuul
Lu lahz on itku suil laps nutab, on nutusuul
2. millegi eesmine v. ülemine osa, suu; mingi eseme ees olev pind; jõesuu, suue | vn верхняя или нижняя часть чего-либо, отверстие; устье
J putelii suu pudeli suu
J sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle paelakesega kotisuu kinni
Lu iha suuᴅ õllaa rikki, kõik šiškõttõvaᴅ käis(t)esuud on katki, puha narmendavad
P tämä sõizob uhzyõ suuza ta seisab uksel, ukseavas
K armiainee ahjoo suula armsake ahjusuu ees
M tämä kurassõl risitti sitä ahjoo suuta (Set. 6) ta tegi noaga ristimärgi ahjusuule
J nütt leeväd veräjää suullõ nüüd jõuavad (nad) värava suhu
Lu peremmeez meni ajõ õpõzõõ veräjää suhhõõ peremees läks ajas hobuse väravasuhu
Lu jõgõõ suuᴢ püüvvetää suurt kallaa jõesuudmes püütakse suurt kala (= suuri kalu)
Lu meree suuz on jõki matala meresuus (= jõesuudmega lahes) on jõgi madal
J laukaa suu Lauga suu(e)
■
S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa pruut ja peigmees pannakse suud andma (= suudlema)
L karjušši antõ risilie suuta karjus andis ristile suud (= suudles risti)
J tšüzüt tšättä ämmältä, ämmä suuta suikkaaʙ rl küsid ämmalt kätt (teretamiseks), ämm annab suud (= suudleb)
Lu läpi suu veitellä (tahab) väga süüa, (tal) on suur söögiisu
J suurõõ suukaa, ain kaĺĺuᴅ (oled) kisakõri (suure suuga), aina karjud
Lu suu niku tšerikoo tšellä suu nagu kiriku kell (inimese kohta, kes palju lobiseb)
Ku se valo kuremuniit suuhoo see valetas (valas kuremune suhu)
J med́d́ee kaipamiss eb võtõttu i suulõõ meie kaebust ei võetud kõne allagi
J suu sõnakaa, sõnall suusõnaliselt, sõnaga
M täm ep saannu suuta tšiin ta ei saanud suud kinni (hoida) (= ta lobises palju)
Lu tämä nõisi minnua narrimaa, a miä panin hodus suu tšiin tema hakkas mind narrima, aga mina panin (tal) käigu pealt suu kinni (= sundisin ta kohe vaikima)
M paa suu tšiin ~ piä suuta tšiin pane suu kinni ~ pea suu kinni!
M miä täm̆mää kutsun, i laa tämä juttõõʙ suussa suh̆hõõ i silmässä silmää ma kutsun ta (siia) ja las ta ütleb suust suhu ja silmast silma
Lu vihhaa ep piä, eb näütä, miä õõn lukõn kõik suhhõõ tälle viha (ta) ei pea, ei näita (välja), (kuigi) ma olen talle kõik suu sisse öelnud
J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust
Lu sõta juttu meni suussa suhhõõ sõjajutt läks suust suhu
Lu on võlkaa suud i kõrvaᴅ on ülepeakaela võlgades (suud ja kõrvad on võlga täis)
Ra millõ ebõõ aikaa, millõ on suu täünn omii d́eeloi mul pole aega, mul on käed (suu) omi töid (asju) täis
J elä siä, suu peräss, tällee kazett d́eelõss mittäit pajat ära sa, jumala pärast, temale sellest asjast midagi räägi
J prosti – miä kuile võtin sinu suu pala andesta, ma vist võtsin (ära) sinu maiuspala (suupala)
J vaahto suu kiitleja.
Vt. ka ahjosuu, avõsuu, ihasuu, javo-suu, jõgõõsuu, lapa-suu, lopi-suu, meree-suu, nagrasuilla, nagrusuillaa, partasuu, sukasuu, suurisuu, uhzõõsuu, umpi-suu, vilisä-suu, vääräsuu
Vt. ka suukko

šlejaᴅ M Lu (Li) šlejat J-Ränk šleejaᴅ M I hrl pl leid (hobuserakmete osa) | vn шлея
I vaĺĺaat paad opõzõlõ päh̆hää, siš šleejaᴅ, raŋgõᴅ, sid́jolkka valjad paned hobusele pähe, siis leid, rangid, sedelga

takapooli Lu Li Ra taka-pooli Lu Li J-Tsv. takapuoli P takapool Lu J
1. tagapool, tagumine pool v. osa; (paadi) pära | vn задняя часть; корма (лодки)
Lu nenäpooli õli kopulall lad́d́õpi vähäizee, takapooli ahtaapi (saapa)liistul oli ninapool natuke laiem, tagumine pool kitsam
Lu paatill on taka-pooli tülppä paadil on pära tömp
2. tagumik | vn зад, задница
P karu revip sill takapuolyõ karu rebib sul tagumiku (lõhki)
3. J-Tsv. tagahoov | vn задворки.
Vt. ka takupooli

takaräätö J siseõu (vadja taluhoonete lautade poolne osa) | vn внутренний или крытый двор (где помещался домашний скот)
õvvi on takaräätö, kuza žiivattõ on siseõu on {t.}, kus on kariloomad.
Vt. ka õvvirääto

toroska (J-Ränk), pl toroskaᴅ: toroskat Ränk põllusiil, -riba (ühele perele kuuluv osa külakogukonna maast) | vn участок (полоска пашни сельской общины, приходившаяся на долю одной семьи).
Vt. ka sarka¹

tšasta¹ ~ tšaasta K-Ahl., g tšastaa osa, jagu | vn часть

tšehsitšülä L tšehtšülä K Kõ Lu J (U) tšehštšülä M I küla keskmine osa, küla keskkoht | vn центр деревни, середина деревни
Lu tšehtšülä kõik põli küla keskmine osa põles kõik maha
K noorizo tšäüs munõi veerettämää eninpään tšehtšüläᴢ noored käisid lihavõtte ajal küla keskel mune veeretamas
I pojot tetšivät lõõkuu tšehtšül̆lää poisid tegid kiige küla keskele

tšünneeperä: tšünneperä Ra
1. küünepära (küüne alumine osa) | vn ногтевое ложе
kui tšünneperäll tullaa valkaat pläkiᴅ, siis saan podarkaa kussani kui küünepärale tulevad valged plekid, siis saan kusagilt kingituse
2. küünevall (nahaserv küünepäral), kõnek. küünepära | vn ногтевой валик
tšünneperät tšiskauvaᴅ küünepärad (= nahaservad) narmendavad
millõ tšünneperät tšiskaussaa i vaivõttaavaᴅ mul küünepärad narmendavad ja valutavad

vaipooli Lu J vaimpooli J
1. Vaipool (Jõgõperä, Liivtšülä ja Luuditsa ühisnimetus | vn общее название деревень Краколье, Пески и Лужицы)
2. J (Jõgõperä küla vadja osa | vn водская сторона Краколья)

valko² P M (J-Tsv.), g valgoo M
1. J-Tsv. munavalge | vn белок яйца
2. küünepära valge osa | vn ногтевая луночка
M tšüünee valko küüne(pära) valge (osa)
3. P valge lehm | vn белуха, белая корова.
Vt. ka muna-valko
Vt. ka valkolain, valku, valkulain, vaĺlikkõ

õsa Ränk K L P M Lu Li Ra J J-Must. Ыса Pal₁ Ы́са Ii-reg₁ ueśsa Kr, g õzaa P Lu J õza J osa | vn часть, доля
Lu müü kaivimma maamunnaa omad õzaᴅ, mikä meil õli annõttu me võtsime oma osa kartuleid üles, mis meile oli antud (võtta)
L jõka naizõll õli õma õsa igal naisel oli oma osa
P kõlmaiz õsa kolmandik
P kahs vid́d́että õsaa kaks viiendikku
M täm nii on ahnaᴢ, etti tšainõi luzikassa õz̆zaa võtaʙ ta on nii ahne, et võtab teelusika(täie)stki osa endale
P leivεä õsa leiva tegemiseks vajalik osa (tainast)
Lu mill on õsa koossa mul on osa majast
Ra õrrõl on sinuu õsa, parvõl on sinuu pala rl õrrel on sinu osa, põrandal on sinu pala
M antagooz jumala kõikkõa õzassi i õnnõssi andku jumal kõike osaks ja õnneks
Lu pokkoinikall pantii kanamuna kainanall (~ kailanall), štoby tämä eb võttais kottoa mittää õssaa surnule pandi kanamuna kaenla alla, et ta ei võtaks kodunt midagi (mingit osa) kaasa

õttsa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R-Eur. V) õttsõ ~ õtts J õtsa K-Ahl. Al. J-Must. ottsa K Lu Ku (R-Lön. R-Reg.) Отса Pal₁ ottsᴀ Ku ächtza Kr, g õtsaa K P M S Lu Li Ra J I otsa J-Must.
1. ots, lõpp | vn конец
Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe
P miε sinua en taho nähä silmää õttsaza ma ei taha sind näha silma otsas(ki)
M vot tšeelee õttsaz on, a en mälestä vaat keele otsas on, aga ei mäleta
P nüd on senele õttsa tšäeᴢ nüüd on sel (jutul) lõpp
K tšülää õttsaᴢ küla otsas
J suur võõraz ain pantii lavvaa õttsaa ikonkolkkaa suur (tähtis) külaline pandi alati laua otsa ikooninurka (istuma)
Lu õttsa seinä otsasein
Ra õttsa lavõin otsmine pink (toa otsaseina ääres)
Lu rihmaa õttsa köiejupp
Lu antagaa õtsat poiᴢ (laeva väljumisel:) andke otsad!
M nüt sain vähäkkõizõõ mautšii õttsaa nüüd sain väheke (süüa) kõhusoppi (sooleotsa)
M täm̆mää jutull bõõ õttsaa nii äärtä tema jutul pole otsa ega äärt
J õtsatt (Tsv.) otsata, lõputa
Lu tuli päiväl õttsa, a tüül õttsaa eb õõ päevale tuli lõpp, aga tööl lõppu ei ole
M õttsa tuli, lõppu näüʙ ots tuli kätte, lõpp paistab
Lu õtts-õtsalta tuli kottoo lõppude lõpuks tuli koju
2. ots, pool, osa | vn конец, половина, часть
Lu mussa õttsa õli savurihi, tõin õli valkaa õttsa (vadja tare) must ots (= korstnata tarepool) oli suitsutare, teine oli valge ots (= korstnaga tarepool)
3. otsaesine, otsmik | vn лоб
R otit päästä päätšüpärä, õtsalta orava nahga (Eur. 37) rl võtsid peast kübara, otsmikult oravanaha
J ettee maamõz rissi, tagaa izääz rissi, kukkulõllõõ kuumõz rissi, õtsalõõ õikõaa õma rl ette su ema rist (= ristimärk), taha su isa rist, pealaele su vaderi rist, otsmikule õige oma
4. sein (kanga v. lõime pikkusmõõt) | vn стена (мера длины ткани или основы)
I õli kuottuk kahtšümmettä kahsi õttsaa kaŋgassa valkõata oli kootud kakskümmend kaks seina valget lõuendit
■
Lu nastoo mees kurissaaᴢ, tetši enellee õtsaa Nasto mees poos end üles, tegi endale otsa (peale)
Ra jäin nii õttsa jäin nii otsa (= jäin viletsaks)
Li mill tšiiree leeb õttsa mul on varsti surm käes.
Vt. ka muss-õttsa, pää-õttsa, rosii-õttsa, taka-õttsa, terävõttsa, valkaaõttsa, ülä-õttsa

ülirääto M (pesuloputustiigi osa, kus loputati puhtamaid esemeid | vn верхний участок пруда, где полоскали бельё почище)

ülägo Lu J ülego J-Tsv. (Ra), g ülägoo Lu ülegoo J Ra sisemaa (vadjalaste asuala merest kaugem osa Lauga ülemjooksul) | vn верховой край (отдалённая от моря часть водского края вверх по течению Луги)
J ülägo on maa laukaass müütä jaamaa poolõõ sisemaa on maa Laugat mööda Kingissepa poole
J jaamaassaa kutsuttii kõik ülegoo pooli Kingissepani kutsuti kogu ala sisemaa pooleks
Lu ülägoo vätši, näväd õllaa maa poolõõ vätši {ü.} rahvas (= Kattila ja selle lähikülade vadjalased, kes rannas ei ela), nemad on (sise)maa poole rahvas

ülälauta J söögilaua ikoonide poolne osa | vn (верхний) край стола под иконами
ämm issu ülälavvõᴢ ämm istus laua ülemises osas (ikoonide pool)