[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aigume <.aigude, .aigu>
1. vanaks või halvaks minema ▪ leib om aigunu leib on vanaks läinud
2. valmima (ilmastiku toimel) ▪ lina aiguve pääle leotemist väl´lä pääl linad valmivad pärast leotamist välja peal

aik <aigu, .aiku>
1. haigutus ▪ miis mõtelnu – nemä annave aikege üt´tõistel märke nüit mees mõelnud – nemad annavad haigutustega üksteisele nüüd märku
2. piltl aeglane või laisk (inimene) ▪ ka sii aik mõs´tab ärä minnä kas see laisk saab aru, et tuleb ära minna

ais1 <aisa, .aisa>
1. (vankri või ree) ais ▪ obene karas´ aise vahelt väl´lä hobune hüppas aiste vahelt välja; linnu istuve vanker aise pääl linnud istuvad vankri aisade peal. Vrd juhi, kints, vehmer
2. aisa meenutav osa mõnel esemel (nt vokil) ▪ okil om kait´s aisa vokil on kaks aisa

almuk <almukse, almukest> Krk etn and, almus, nõidumise eesmärgil kellelegi viidud ese või olend ▪ nemä ollive almukse tulle panden, olli ta sis kanamuna, iir või konn nad olid anni tulle pannud, oli ta siis kanamuna, hiir või konn; almuksit es ole tohtin pal´la käege võtta, pel´läti nõidust andi ei ole tohtinud palja käega võtta, kardeti nõidust. Vrd .almus1

and1 <anna, .anda> Hel händ, seeliku- või särgisaba; särgi alumine osa ▪ tõsta oma and üles, mia anna siul vitsu! tõsta oma särgisaba üles, ma annan sulle vitsu!. Vt änd

anum <anume, anumet> suurem puu- või plekknõu ▪ anume vitsa lätsive päält ärä puunõu vitsad läksid pealt ära. Vt nõu1

ao|täht <ao|tähe, ao|.tähte> eha- või koidutäht, planeet Veenus ▪ kui aotäht virven´d, sis vanarahvas luutseve kuiva ja kül´mä kui ehatäht virvendas, siis vanarahvas lootis kuiva ja külma; aotäht om seante ereve, sädents ehatäht on selline ere, sätendab

apats1 ~ apatse <apatse, apatset>
1. hapendav või hapnev segu (naha parkimiseks jm) ▪ miu esäl olli kaits apatse tonni minu isal oli kaks hapendava segu tünni. Vrd apatus
2. leivajuuretis ▪ leib tules kohe ära kasta, apatse peris kõhisep joba leib tuleks kohe ära sõtkuda, juuretis päris kõhiseb juba. Vrd apan´ts

apatus <apatuse, apatust> Trv Hel hapendatav või hapnev segu (naha parkimiseks jm). Vrd apats1

ape <appe, apet> Pst sulp, (hapendatud) loomatoit vee hulka segatud aganatest või hekslitest ja jahust ▪ põhu puuduse aal tetäs apet põhu puudumisel tehakse sulpi. Vrd sul´p

ardu <ardu, ardut> Pst, .ardu <.ardu, .ardut> , .artu <.artu, .artut> Hls varjualune, põhu panipaiga või laudana kasutatud ruum rehealuse otsas ▪ seina viiri tetti mõni ardu, kos siga panti või obene seina äärde tehti mõni varjualune, kuhu pandi siga või hobune; artun olliv ani ja kana, sii olli iist valla, looma juussive sinna varjualuses olid haned ja kanad, see oli eest lahti, koduloomad jooksid sinna. Vrd ardsik2, arduk, ardus

.arjame2 <arjate, .arja> Hel heinakuhja või katuse harja tegema ▪ ku katust arjati, panti araku õlgedel pääle kui katuse harja tehti, pandi harimalgad õlgedele peale

ar´k <argi, .arki>
1. hark, haruline tööriist ▪ katearalise olli kikk argi, kolmearaline olli vigel kaheharulised olid kõik hargid, kolmeharuline oli vigel. Vrd ang1, vigel || rõõsa|ar´k puuhark rõõskade (nisuleibade) ahjust võtmiseks ▪ rõõsaar´k olli, võeti argige ahjust väl´lä, korbi võeti ka argige väl´lä rõõsahark oli, võeti hargiga [rõõsad] ahjust välja, korbid võeti ka hargiga välja
2. haraline tugipuu ▪ kuhjal om argi all kuhjal on hargid all (kuhjavarda toed) || aki|ar´k kolm püsti asetatud rukkivihku, mis moodustavad rukkihaki südamiku
3. abivahend nööri või vöö tegemiseks ▪ ta om väike kui kabla ar´k ta on väike kui nöörihark

.atme ~ .atma <atta ~ atte, ata>
1. ahtma, vilja parsile kuivama panema ▪ atets rihte ahetakse rehte (pannakse vili kuivama parsile)
2. noota või võrku vette laskma ▪ lääme atame võrgu sisse lähme laseme võrgu sisse
3. piltl sööma, õgima ▪ ata oma kõtt täüs! söö oma kõht täis!

aue <.aude, avvet> Trv haue, hautis; keedetud või hautatud linnasejahu, kaljavärskendus ▪ tii taari aude valmis, audide pääle pannas vesi teen taarihauded valmis, hauete peale pannakse vesi. Vrd auts, .autus

eesti <eesti, eestit>
1. Eestile või eestlastele omane, eestipärane ▪ vana eesti lamba, nii olli kange, terve ja tugeve vanad eesti lambad, need olid kanged, terved ja tugevad
2. eesti keel ▪ äste soome kiil´ lääp ju eestige soome keel sobib ju hästi eesti keelega (st on sarnane)

ehk, ehk´
1. ehk, või ▪ sis tulli nuurmiis ehk peigmiis siis tuli noormees ehk peigmees. Vrd ek, võ
2. ehk, võib-olla ▪ ää ruusk võ kandsik ka tal ehk kähen hea [suur] roosk või kantsik [oli] tal ka võib-olla käes

ek
1. ehk, või ▪ miul olli ta lell ek esä veli mulle oli ta lell ehk isa vend; pikipuu olli riil tett kasepuust ek kuusepuust pikipuu oli reel tehtud kasepuust või kuusepuust. Vrd võ
2. võib-olla, ehk ▪ ek saat miul raasik raha anda võib-olla saad mulle natuke raha anda; ek ta essüs´ pimmen ärä ehk ta eksis pimedas ära. Vrd ehk

elu|ritsik <elu|ritsigu ~ elu|ritsiku, elu|ritsikut> piltl värin silma või käe sees ▪ eluritsik om sii ku soone naha all sibiseve eluritsik on see, kui sooned naha all värisevad

igi1 <igi, igi>
1. higi ▪ küll rühmäp, nii et igi tilgup küll rabab, nii et higi tilgub; obese igi andas joodikul sissi, sõs lää viin tal irmses joodikule antakse hobuse higi, siis muutub viin talle vastikuks
2. nõgi, piibu- või korstnapigi ▪ piibu sehen om paks piibu igi piibu sees on paks piibupigi

iire|vihk <iire|vihu, iire|.vihku> hiirevihk, esimene väike rukkivihk, mille lõikas peremees või perenaine ▪ iirevihk panti aida rästes üles, sis iire es süü kot´te purus ja es tule näl´g hiirevihk pandi aida räästasse, siis hiired ei söönud kotte puruks ja ei tulnud nälg

imusteme <imuste, imuste>
1. himustama, (väga) tahtma või soovima ▪ sis võide peräst juvva nõndapal´lu ku süä imustep siis võite pärast juua nii palju, kui süda himustab. Vrd .ihkame, .iil´me1, rõõgatseme
2. ihaldama; iharust tundma ▪ temä imustep sedä tüdrikut tema ihaldab seda tüdrukut. Vrd ihalteme, imaleme, imutseme

.indame <innate, .inda>
1. hinda või hinnangut andma ▪ kikk maa om ärä innat kogu maa on ära hinnatud
2. hindama, väärtustama ▪ miu poig olli linnan innat miis minu poeg oli linnas hinnatud mees

inime ~ inimen <inimese, inimest> , inimene <inimese, inimest> , inimine <inimise, inimist, pl p inimisi>
1. inimene, inimolend ▪ inimen õpip senigu ta eläp ja rumal surep iki viil ärä inimene õpib kuni elab ja rumalana sureb ikka veel ära; ole ää inimen, mine käi sääl ärä ole hea inimene, mine käi seal ära
2. üksikisik; töötegija ▪ inimisi olli pal´lu sääl mõtsan inimesi oli palju seal metsas (metsaheinamaal niitmas)
3. täisväärtuslik, tööjõuline inimene ▪ temä om inimese arust väl´län tema on inimese arvestusest väljas (väga vana inimese kohta); kui tal lammast ega kana ei joole, sis ta ei joole inime kui tal lammast ega kana ei ole, siis ta ei ole [täisväärtuslik] inimene
4. teatava omapära või staatusega isik ▪ ta om siante obese sorti inimine ta on selline hobuse sorti inimene (sünnitab kergesti); sakste verega segät inimisi o küll sakste verega segatud inimesi on küll; nii om täämpä matuse inimese need on täna matuselised
5. elanik, asukas ▪ mede külä om jäänu inimestede meie küla on jäänud elaniketa; vürsti valla inime ole mia ma olen vürsti valla inimene. Vrd elänik

irmuteme <irmute, irmude>
1. hirmutama ▪ ärä oma jutuge miut irmute! ära hirmuta mind oma jutuga!; mea olevet temät eiduten, irmuten mina olevat teda heidutanud, hirmutanud. Vrd .erjäme, kohuteme1
2. peletama, ära ajama ▪ ma irmuti linnu pesä päält ärä ma ajasin linnu pesa pealt ära. Vrd peleteme, ujuteme
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama ▪ piitsage irmutemist ira obene ei kannate sugugi erk hobune ei kannata sugugi piitsaga löömist. Vrd karisteme, .nuhtleme

.istme ~ .istma <.istu, istu>
1. istuma ▪ istu vankres! istu vankrisse!; taat istun läve pääl taat [olevat] istunud läve peale; istup nagu va kütüs Trv (knk) istub nagu kütis (laiutades). Vrd itsime
2. ühes kohas või olukorras kaua olema; van tallu majutatud olema ▪ ku es ole sõda, ku na soldati isteve taluden kui ei olnud sõda, kui need sõdurid olid taludesse majutatud; ta olli istje velle talun ta teenis kaua venna talus || .kinni .istme vangis olema ▪ mia pidi kait´s aastet kinni istme ma pidin kaks aastat vangis olema

isuteme <isute, isude> Krk isu tundma või tekitama; näljane olema ▪ tillike lait´s isuts iki väike laps tahab kogu aeg süüa

jabruteme <jabrute, jabrude> Hls Krk
1. segast juttu ajama, jaburdama; jutuga keerutama, kaksiti kõnelema ▪ ütle õigest väl´lä, mis sa jabrutet ütle õigesti välja, mis sa keerutad. Vrd jaburteme, keeruteme, sonime
2. püsimatult töötama või olema, edasi-tagasi jooksma; rabelema ▪ tii ärä üit´s tüü mis tiid, mis sedäviisi jabrutet tee ära üks töö, mida sa teed, miks [sa] sedaviisi rabeled; looma jabrutev puha, na üte kotuse pääl ei kurda loomad jooksevad edasi-tagasi, nemad ühe koha peal ei püsi. Vrd aamerteme, ameleme, .jaamame, ribeleme, .rüüs´tme1
3. mässama (tormisest ilmast) ▪ ilm jabruts nõnda et ilm mässab koledasti (on väga tormine). Vrd .mässäme

jagu <jao, jagu>
1. tükk, hulk; kindel või vajalik osa tervikust ▪ viien jaon om värmit tõisi viies osas on värvitud teisi (lõngu); kohvi tetäs, pannas siguri, rügi ja nisusit, egät üit´s jagu (kui) kohvi tehakse, pannakse sigurit, rukist ja nisu, igaüht võrdne osa; villast kangast katekümne amme jagu kahekümne särgi jagu villast kangast (st piisavalt, et teha kakskümmend särki). Vrd osa1, tükk
2. teatud aeg, periood ▪ ken oma jao är põdes sai allist valla kes oma aja ära põdes, sai halltõvest (st malaariast) lahti; änäpest jaost om iki seante asi, et parep süü enne ja palu peräst Krk enamasti on ikka niimoodi, et parem söö enne ja palu pärast. Vrd aig
3. tõug, sugu ▪ mia ole suurest suust ja talu jaost mina olen kõrgest soost ja talu[rahva] tõust. Vrd jakk2, sugu, tõug2
4. (kellegi) oma ▪ miu jagu minu oma; sii tallek om undi jagu, undi mär´k kül´len see talleke on hundi oma, hundi märk [on] küljes. Vrd oma

jakuline <jakulise, jakulist> jätkuline, lüliline, mitmest jätkust või osast koosnev ▪ osja var´s om jakuline osja vars on jätkuline; tal om naine laia persege, jakuline ku murelane Trv tal on naine laia tagumikuga, jätkuline kui sipelgas. Vrd lüliline

jakuteme <jakute, jakude> jaotama (ajaliselt või ruumiliselt); jätku- või osakaupa tegema ▪ ma jakude selle kanga kudamise nädäle pääle ärä ma jaotan selle kangakudumise nädala peale ära. Vrd jagame, .jaoteme

jama1 <jama, jama> jätku- või liitekoht, mõhn; kinni kasvanud haavakoht, arm ▪ lamba jalal om jama sehen lamba jalal on arm sees; mitu jama lehmä sarve sihen, situ poiga mitu mõhna [on] lehmal sarve sees, niipalju poegi. Vrd jõma2, jõm´p1

.jandame <jannate, .janda> , .jändäme <jännäte, .jändä> jändama, kaua või tagajärjetult vaeva nägema ▪ oh küll rehepessu man jannassive oh, küll [nad] rehepeksu juures jändasid; kui kavva sa jandat ommetsigi sääl? kui kaua sa seal ometigi jändad?; seni na jännässive selle massinege, ku saive käimä seni nad nägid selle masinaga vaeva, kuni said käima. Vrd .jah´tme, .jauname, .jaurame

joruteme <jorute, jorude>
1. madalalt, ühetooniliselt rääkima või laulma; lobisema ▪ laulu äält temäl ei oole, joruts pal´t lauluhäält tal ei ole, joriseb niisama; ta jorut´s tun´n aiga ta lobises tund aega. Vrd jorame, jorime, joriseme, joristeme, jõrame
2. aega viitma, jorutama ▪ egä päe jorutede, sedäsi ei saa midäki tett iga päev jorutate, nii ei saa midagi tehtud. Vrd kökerteme

jugu|jalas <jugu|jalasse, jugu|jalast ~ jugu|jalase, jugu|jalast> loomulikult kõverast kase- või männipuust tehtud reejalas ▪ jugujalasse raotas üten juurege jugujalased raiutakse koos juurega (st kasutatakse tüve koos kõvera juureosaga). Vt jugu

juhateme1 <juhate, juhade>
1. osutama, kätte näitama, juhatama ▪ üte naisel olli üüse unel juhatet Tindi kalmes ühel naisel oli öösel unes juhatatud [üht raha leidmise kohta] Tindi kalmesse
2. õpetama, juhendama ▪ üttepuhku pidi mia egät tüüd juhateme ühtepuhku pidin mina iga tööd juhendama. Vrd õpeteme, õppame, õppeme
3. suunama, veokit või looma juhtima ▪ mud´u ei saa obest juhate ku ohje ei ole ilma ohjadeta ei saa hobust juhtida. Vt .juh´tme

juh´t2 <juhi, .juhti> juhtnahk, saapanahk, pargitud veekindel looma- või hobusenahk ▪ poisi ame om must ku juh´t poisi särk on must kui juhtnahk. Vrd juht|nahk

.juks´me <.juksi, juksi> Hel
1. jändama, pusima, poolikult või oskamatult tegema ▪ ku kavva juksit sa selle tüü man, kas sa ennembe valmis ei saa selle asjage kui kaua sa jändad selle töö juures, kas sa juba valmis ei saa selle asjaga. Vrd .jup´me, .jup´sme
2. hullama, koerust tegema ▪ poisi juksive põhu sehen poisid hullavad põhu sees. Vrd .iukleme, ul´anteme

.julgus <.julguse, .julgust> julgus, vaprus ▪ kosjule minnen om julgust kah vaja kosja minnes on julgust ka vaja || .julguse pääle õnne või lootuse peale ▪ pane julguse pääle kolmkümment küünärt pane õnne peale kolmkümmend küünart [kanga pikkuseks]. Vrd .vahvus

jumisteme <jumiste, jumiste> väristama; võbinat või värinat tekitama ▪ udsu tulli maha ja panni ihu jumisteme udu tuli maha ja pani keha värisema; jumis´t, jumi juus´k üle ihu, ku kangest eitusi pani värisema, värin jooksis üle ihu, kui tugevasti ehmus. Vrd judisteme, jõbisteme

jupak <jupagu ~ jupaku, jupakut> Hls lühike ese või olevus ▪ ken sihandest jupakut küll tühü võtap kes sellist lühikest juppi küll tööle võtab. Vrd .jun´lane, jun´n, jupat´s, jup´s

jupat´s <jupatsi, jupatsit> lühike inimene või loom ▪ miul tulli üit´s jupat´s miis ussaian vasta mulle tuli üks väike mees õue peal vastu. Vrd .jun´lane, jun´n, jupak, jup´s

jup´s <jupsi, .jupsi> väike olevus või ese ▪ tare man olli üit´s poisi jup´s maja juures oli üks pisike poiss. Vrd jupak, jup´p, jupat´s, jus´s

jur´ss <jursi, .jur´ssi> Hls Krk jässakas, lühike ja jäme (olevus või taim) ▪ sii om seante jur´ss pedäje, suu pääl kasunu see on selline jässakas mänd, soo peal kasvanud; põrss om ää jur´ss joba põrsas on hea jässakas juba. Vrd jom´ps, jäntsäk

jutik2 <jutigu ~ jutiku, jutikut>
1. palmik, palmitud asi ▪ tüdrikul ollive paksu ja pika jutigu tüdrukul olid paksud ja pikad palmikud; vanast tetti linadest jutiku, tetti obese lei seantse jutikust vanasti tehti linadest palmikud, tehti hoburakendi rihmad sellisest palmikust. Vt palmik1, pat´s1
2. (kanga)palmik, käärpuudelt võetud ja kokkupalmitud lõim ▪ kangas tõmmats ike läbi peo sääntses jutikus kokku Hls kangas tõmmatakse ikka läbi pihu selliseks palmikuks kokku
3. etn hargil või kahel vardal kootud villane pael seeliku allääres ▪ kördil olli jutik ala õmmelt Krk seelikule oli villane pael alla [äärde] õmmeldud

juur´ <juure, juurt ~ juurd>
1. taime maa-alune osa, juur ▪ puu juure ollive sügäven puu juured olid sügaval
2. midagi juurelaadset, tüügas ▪ abene kundsu, abene juure jääve, ku är pöets habemekontsud, habemetüükad jäävad, kui ära pöetakse. Vrd tüvik
3. millegi alumine kandev osa või kinnitus ▪ päiel peris juurest valut´s pöial päris [liigese] juurest valutas; sia põrstel tõmmati kah kõrva juure pääl seapõrsastele tõmmati ka kõrvataguse peale [mingit rohtu]
4. leivajuuretis; hapnenud sõtkumata tainas ▪ saia juurt paneme pärmige – kui ärä kastet, sis ütelts sai saiatainast paneme pärmiga [kerkima] – kui ära sõtkutud, siis öeldakse sai. Vt juuretis, juurets, juuretus

jõh´v <jõhvi, .jõhvi> jõhv, hobuse saba- või lakakarv ▪ peenike lõng ku üit´s jõh´v lõng on peenike nagu hobusejõhv

jõm´ps <jõmpsi, .jõmpsi> suur asi või olevus, mürakas ▪ ta olli joba ää jõm´ps poissi ku maale tulli ta oli juba päris suur poiss, kui maale tuli. Vrd jõmak2, jõrts, kolas´k, müräk1

jõmpsik <jõmpsigu ~ jõmpsiku, jõmpsikut> , jõmsik <jõmsigu ~ jõmsiku, jõmsikut> väike tüdruk või poiss, jõmpsikas ▪ kooli usse edine olli jõmpsikit täüs kooli ukseesine oli noori [õpilasi] täis. Vrd junas´k, jõma1, jõmas´k, jõm´m1, .jõnglane

jõrak <jõragu ~ jõraku, jõrakut> Krk Hel kogukas olend või ese, mürakas, kolakas ▪ sii poiss om küll jõragus kasunu see poiss on küll mürakaks kasvanud; sarapuu karva uisk, nigu jõrak puhkas sääl kivi pääl sarapuu värvi uss, nagu mürakas puhkab seal kivi peal. Vrd jõmak2, jõrts, kolas´k, müräk1

.jõurame <jõurate, .jõura> jõurama, valju või hirmsat häält tegema; suure häälega nutma ▪ joomatse inemise jõurave purjus inimesed jõuravad; lait´s akas´ jõurame laps hakkas suure häälega nutma. Vrd .jaurame

jõõrak <jõõragu ~ jõõraku, jõõrakut> kallak; viltune või kaldu olev koht ▪ vesi juusk jõõrakust alla vesi jookseb kallakust alla; jõõrakun tii om, saan´ lääp ümmer kaldu tee on, saan läheb ümber. Vrd jõõr2, kallak, külik, nõlvak, rünnäk

jäkkame <jäkate, jäkka> jätku lisama või otsa panema, jätkama ▪ lõnga ollive vaja jäkate lõngad oli vaja jätkata. Vrd jakkame, jamame1

jäledus <jäleduse, jäledust> Hls Krk kole asi või olend, jälkus; kirumissõna ▪ sii jäledus olli sahvren see kole asi oli sahvris (ussi kohta); ossa jäledus! oh sa vana tont!. Vrd jälestus

jälesteme <jäleste, jäleste> vastikust tundma, jälestama; jäledaks tegema või pidama ▪ ta jäles´t sedä tüüd ta jälestas seda tööd; poiss olli nõnda jäle, tüdrugu jälestiv poiss oli nõnda vastik, [et] tüdrukud jälestasid

jämme <jämme, jämmet> , jäme <.jämme, jämet>
1. jäme, suure ümber- või läbimõõduga; paks, suur ▪ jäme puu kasvive tii veeren jämedad puud kasvasid tee ääres; jämme vihmäpiisa sadasive akne pääle suured vihmapiisad sadasid akna peale; siin om ää arakmarja, nii om jämme siin on head punased sõstrad, need on suured. Vrd järe1, tümik, udrik
2. jämedatest osadest koosnev, jämedakoeline ▪ jämmep rõõvas olli iki tüürõõvas jämedakoelisem rõivas oli ikka töörõivas. Vrd kore
3. piltl rase ▪ jämmel naesel om rasse linapõllu pääl linu kakku rasedal naisel on raske linapõllul linu katkuda. Vrd rasse, .rasse|.jalgine, tüseve
4. lihtne, mittepeen ▪ nemä sedäsi ei kõnele jämmet kiilt ku mea kõnele nemad sedasi ei räägi mittepeent keelt, kui mina räägin. Vrd labane, lihtine

jär´ss <järsi, .järssi> kidur, vilets, okslik puu või põõsas ▪ siin kasup üit´s jär´ss siin kasvab üks kidur puu. Vrd jän´n1, jäs´s

jäs´s <jässi, .jässi> Hls Krk kidur (taim või olend) ▪ siin om kuuse jässi siin on kidurad kuused. Vrd jän´n1, jär´ss

.jäämä ~ .jääme <jäiä ~ jävvä, jää, impers jäiäs ~ jävväs Hel>
1. mingis olukorras püsima, (alles) olema ▪ ta jääp oma sõna manu kindlas ta jääb oma sõna juurde kindlaks; tulli lumi maha ja jäigi talves tuli lumi maha ja jäigi talveks; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls uss ajab uue naha, aga mürgihammas jääb alles. Vrd pisume, püsüme
2. mingisse olukorda sattuma, jääma, saama ▪ nemä tahten üümajal jävvä nemad [olevat] tahtnud öömajale jääda || .il´das .jäämä hiljaks jääma, hilinema ▪ ärä sis ildas jäiä ärä siis hiljaks jää; .järgi .jäämä eemale jääma, lahkuma ▪ karjast ma jäie järgi viietõisku aastene karja ei läinud ma enam viieteistaastaselt; .kõrva .jäämä süüdlaseks või alla jääma ▪ temä jäi kõrva, mea sai õiguse tema jäi süüdlaseks, mina sain õiguse; .könni või .põnni või .põrri või .rummi .jäämä kiduraks või kängu jääma ▪ sii puu om põnni jäänu see puu on kiduraks jäänud; pidäme .jäämä peatuma, pidama jääma ▪ oben jäije raasikses aass pidäme hobune jäi natukeseks ajaks pidama; .pääle .jäämä peale jääma ▪ siu sõna jääs iki pääle sinu sõna jääb ikka peale; rahu .jäämä rahule jääma; lakkama, lõppema ▪ miul jäi täo kuul´ rahu, ma es lää änäp mul lõppes tänavu kool, ma ei läinud enam [kooli]; .õiges .jäämä õiguse saama ▪ temä jäi õiges, mõisteti õiges tema jäi õigeks, mõisteti õigeks. Vrd .saama
3. (kellegi) omaks v osaks saama ▪ mõne inimese kül´ge ei jää muret ja raskust, tõne om nii õrn, et kikk jääse kül´ge mõne inimese külge ei jää muret ega raskust, teine on nii õrn, et kõik jääb külge; vedel võip koertel jäiä vedel võib koertele jääda
4. lakkama, lõppema; kaduma ▪ ega sii vihm nõnda ruttu järgi ei jää ega see vihm nii ruttu järele ei jää; jäigi kadunus sii asi, katti ärä ja jäigi kaotsis jäigi kadunuks see asi, kadus ära ja jäigi kaotsi. Vrd kadume, .lõpme

kahi1 <kahja, .kahja> õnneks või õnnistamiseks joodav õlu või viin, ohvrijook ▪ lätsive tare kahja juuma läksid maja õnnistamiseks jooma

.kahmus <.kahmuse, .kahmust> Hls külma- või ehmatusvärin; hirm ▪ peremehel lei kah kahmuses peremehel tuli ka ehmatusvärin. Vrd jahm, kahm, .kaimus

.kaldume <.kaldude, .kaldu> Hls Krk
1. viltu või kaldu vajuma, kalduma ▪ lei kaldum, es putu viil maha hakkas kaldu minema, ei puutunud veel maad. Vrd .kaldame
2. millegi poole pöörama või hoidma ▪ saa nätä, kumba poole õigus kaldup saab näha, kummale poole õigus kaldub

kands1 <kandsa, .kantsa> kand, millegi tagumine või alumine osa ▪ vikat´ kandsast katik minnu vikat [on] kannast katki läinud. Vt kants1

kap´p1 <kapi, kappi>
1. kapp (mööbliese) ▪ rõõva panet kasti või kappi riided paned kasti või kappi
2. riidekirstu või -kasti laegas ▪ kur´ts kavva aiga kirstu kapin seisis kaua aega (riide)kirstu laekas. Vrd laegas

kaput´|jalg <kaput´|jala, kaput´|.jalga> Trv Hel karvaste jalgadega või säärtega hobune või kana ▪ kaput´jalg obesel om sõrgatsi man pikä karva karvaste jalgadega hobusel on sõrgatsi juures pikad karvad

karas´k <karaski, karaskit>
1. hapendamata odraleib, karask ▪ võle om nigu karas´k, ta om ruttu otsan vale on nagu karask, ta on ruttu otsas. Vrd vatsk
2. kakk või pätsike ▪ make karas´k tetäs ike õhep, sii tetäs pärmige magus kakk tehakse ikka õhem, see tehakse pärmiga. Vrd kakk1, pätsik

kar´p2 <karbi, .karpi> karp, puust või papist vm kaanega kastike ▪ karbi olli, sarapu keri ja kuusest põhi ja kaas´ kastikesed olid [toidu kaasavõtmiseks], sarapuust kere ja kuusest põhi ja kaas

karu|perse <karu|.perse, karu|perset> unkaauk, õlg- või rookatuse viilauk ▪ karuperse tetti õlekatuse otsa unkaauk tehti õlgkatuse otsa

kate <kate, katet ~ katte, katet> kate, kattev materjal või ese ▪ ei ole einä ilme ka änäp, päe iki kate all Krk ei ole heinailmasid ka enam, päike on ikka katte all (st pilve taga). Vrd katus2

.keil´me <.keili, keili> Krk soont või uuret hööveldama; õhemaks hööveldama ▪ tala otsa om väl´lä keilit tala otstesse on tehtud sooned

kell <kellä, .kellä>
1. kell ▪ kell käip kolme kell on kaks läbi; kell käip kateset kell on seitse läbi; kellä akasiv rüük´me ku üit´s mürin kellad hakkasid mürinal lööma. Vrd uur´2
2. nlj isaslooma või mehe suguorgan ▪ vanal aal es ole kellä mujal ku püksen vanal ajal ei olnud kella mujal kui pükstes; sii obene om kelläs ärä kasunu see hobune on kellaks ära kasvanud (kui väikesel hobusel on suur suguelund)
3. piltl kapsa juuremügar ▪ kapuste istutemise man es lasta mihi piindrest mitte üle astu, et kapustile kellä ala ei kasvas kapsaste istutamise ajal ei lubatud meestel peenrast üle astuda, et kapsastele mügarad alla ei kasvaks. Vt mügär

kergiteme <kergite, kergide> , kergüteme <kergüte, kergüde>
1. kergitama ▪ kergite oma taguots pengi päält üles kergita oma tagumik pingi pealt üles (tõuse pingilt istumast püsti). Vrd kehiteme1
2. kohendama ▪ kergüde patja vähä, kergüde uudit kohenda patja natuke, kohenda voodit. Vrd kobisteme, kõbisteme2
3. kerkima panema ▪ pärmige iki kergidets saia pärmiga ikka pannakse sai kerkima. Vrd tõusuteme
4. piltl kergendama, hõlbustama, paremaks tegema või saama ▪ nüit ta elu kergüdets nüüd ta elu kergendatakse. Vrd kergendeme
5. piltl kiitlema, ennast kiitma ▪ sii suurustes ken ennäst kitt ja kergites see suurustab, kes ennast kiidab ja kiitleb. Vrd .kehkleme, kergeldeme, .kerkleme, .kiitleme, suurusteme

kessel <.kesle, kesseld> Trv peergudest korv või vakk ▪ puupirrest kesle sihen om lõngakerä puupirdudest korvi sees on lõngakerad. Vrd kestel

keväteme <keväte, keväde> kõhnaks või jõuetuks jääma ▪ luum om ärä kevätet, kõhna loom on kehvaks jäänud, kõhn. Vrd kehväteme, kõhnateme

kibik <kibigu ~ kibiku, kibikut> Hel kibitka, kõrge kummiga reisivanker või saan ▪ kibik olli vähem ku peris suur tõld kibitka oli väiksem kui päris suur tõld. Vt kiblik, kipik

kiblik <kibligu ~ kibliku, kiblikut> Hel kibitka, omaaegne kõrge kummiga reisivanker või saan ▪ kiblikuge sõidive saksa kibitkaga sõitsid saksad. Vt kibik, kipik

kihuteme <kihute, kihude>
1. kiiresti sõitma või jooksma, kihutama, tormama, ruttama ▪ kihude no nigu jõvvat no kihuta nagu jõuad. Vrd leeguteme, robuteme, ruttame, .tormame
2. ajama, tagant sundima ▪ kihute ta mineme, ku ta nõnda kuri om aja ta minema, kui ta nii kuri on. Vrd rututeme, sudime2
3. lööma, virutama, viskama ▪ aknest kihutide kolm kivi väl´lä aknast visati kolm kivi välja. Vrd kupateme2, lähäteme, läigiteme, viruteme
4. midagi kiiresti või intensiivselt tegema, kiirustama ▪ väike Made ollu sõnassepp, iistlaulje, tõise kihuten taga järgi väike Made olnud sõnasepp, eestlaulja, teised kihutanud taga järele. Vrd kippame
5. õhutama, ässitama ▪ mea kihudi neid tüllü mina õhutasin neid tülli (minema). Vrd ässiteme

kiil´1 <keele, kiilt ~ kiild>
1. keel (elund) ▪ kiil´ peris palas suhun kange januge (knk) keel päris põleb suus suure januga
2. keel, suhtlusvahend ▪ na kõneleve englise kiilt nad räägivad inglise keelt; mike keeli sa kõnelet? mis keeles sa räägid?. Vrd kõne || rääk´mise kiil´ põhjaeesti keel ▪ temäl om sii rääk´mise kiil´ kõrva kasunu temale on see põhjaeesti keel kõrva kasvanud (st külge jäänud, ei oska enam hästi Mulgi keelt)
3. keelt meenutav ese või selle osa ▪ raad´pilli kiil´ läit´s katik moldpilli keel läks katki

kiil3 <kiilu, .kiilu>
1. kiil, kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots ▪ oslist puud ilma kiilute lõhku ei saa okslikku puud ilma kiiluta lõhkuda ei saa; aa ku kiilu kivi sissi (knk) aja kui kiilu kivi sisse (teenijast, keda peab tagant sundima); tel´le ei seisä muidu kogusin ku piap kiilege kokku lüümä teljed ei seisa muidu koos, kui peab kiiludega kokku lööma. Vrd vagi
2. kolmnurkne vahetükk, siil ▪ talu maa lääp kiilu viisi mõisa mõtsa sissi nigu sia säl´g talu maa läheb siilu kaupa mõisa metsa sisse nagu sea selg. Vrd siil2

kilu|räim <kilu|räime, kilu|.räime> vürtsi- või soolaräim ▪ talve süvväs kiluräimi ja suve soolaräimi talvel süüakse vürtsiräimi ja suvel soolaräimi

.kimmel <.kimle, .kimmelt ~ .kimmeld> , kimmel´ <.kimle, kimmelt ~ kimmeld> kollakas- või pruunikashall hobune, kimmel ▪ kirivene kit´s ja kimmel´ märä, nii om talutütre vara (rahvalaulust) kirju kits ja kimmel mära, need on talutütre vara. Vrd .kimjas, kimlekas

kipik <kipigu ~ kipiku, kipikut> kibitka, kattega vanker või saan. Vrd kibik, kiblik

kirbu|rohi <kirbu|rohu, kirbu|.rohtu>
1. kirburohi, sõlmilise varre ja väikeste õitega rohttaim, millega on peletatud kirpe (Polygonum) ▪ kirburohi lämmätep porkne ärä kirburohi lämmatab porgandid ära. Vrd konna|ein, mõru|ein
2. kirpude tõrjeks kasutatud taim või mürk ▪ kalmus om ää kirburohi kalmus on hea kirburohi; mine tuu poodist kirburohtu mine too poest kirbumürki

kiud <kiu, .kiudu>
1. kiud; niitjas või narmaline osake ▪ sikke kiuge lina sitke kiuga lina. Vrd niid´s
2. lumekübe ▪ lume kiu tuleve lumekübemed tulevad (sajab nõrka lund). Vrd kübe, pihu, säde

kobar1 <kobare, kobaret>
1. kobar ▪ sitikmarja kobare ollive puhma kül´len mustsõstrakobarad olid põõsa küljes. Vrd säräk1, sauk, säuk, tsüt´s
2. lähestiku asetsevate olendite, esemete või hoonete rühm ▪ suur seene kobar olli kannu pääl suur hulk seeni oli kännu peal. Vrd käräk2, sagar2, salk

kobus´k ~ kobusk <kobuski, kobuskit> Hel kõbi, vana vilets olevus või asi ▪ latse om vana kaska kobuski ärä kusnu lapsed on vana kasukakobaka täis kusnud; kas mia viil inimese seisuse sihen ole, üit´s vana kobus´k kas mina veel inimeseks peetav olen, üks vana kõbi. Vrd kobul´, kös´s, kööt´s

.kohkam <.kohkame, .kohkamet> Krk paks või kohmakas asi ▪ sii olli kasugu kohkam see oli kohmakas kasukas; nännil olli räti kohkam pähen vanaemal oli paks rätik peas

kohmits2 <kohmitse, kohmitset> Hls kohmitseja; aeglane või saamatu inimene ▪ ei saa päist egä jalust edesi, kis niuke kohmits inimene ei saa peast ega jalust edasi, kes selline aeglane inimene on; ta om igäven laisk kohmits ta on väga laisk ja saamatu. Vt kohmus

kohmitseme <kohmitse, kohmitse>
1. aeglaselt või saamatult tegema, kohmitsema ▪ mõni kohmitsep enne väl´lä minekut väegä kavva mõni kohmitseb enne väljaminekut väga kaua. Vrd .kohm´me, komerdeme, köhmitseme, köhm´me, kühmerdeme
2. kokku kahmama; sorima, salaja võtma ▪ sii kohmitsep ja korjap kikk omal kokku see kohmitseb ja korjab kõik endale kokku; kohmitsep tõiste asju sorib teiste asjades. Vrd .kaapame, .kähmäme, solime, sorime, sõrmitseme

.kohm´me <.kohmi, kohmi>
1. kohmitsema, aeglaselt või saamatult tegema ▪ küll temä kohmis täembe Hel küll tema kohmitseb täna. Vt kohmitseme
2. endale kahmama; sorima ▪ vanatoi kohmip raami kokku vanamees kahmab kraami kokku; üit´s om miu kirstu kohmin üks on minu kirstus sorinud. Vrd .köhm´me

kohv ~ koh´v <kohvi, .kohvi> , kohvi <kohvi, kohvit>
1. kohv, kohviubadest või kõrvetatud viljast jook ▪ arva, kes poodist kohvijahu vai tiipuru os´t, kikk saadi omast aiast harva, kes poest kohvijahu või teepuru ostis, kõik saadi oma aiast
2. pulber või puru kohvijoogi valmistamiseks, kohv ▪ vanast miul olli kohvi kõrvetse pan´n vanasti mul oli prenner (kohviubade või -vilja röstimiseks)

koik <koigu, .koiku> Krk viljatera alge; väike või vilets viljatera ▪ rüäl om joba terä koik ka sehen rukkil on juba tera alged ka sees. Vrd taim

kokku
1. kokku, eri osadest tervikuks ühendatud ▪ kikk külälatse ollive kokku kogut kõik külalapsed oli kokku kogutud; temä kiil om mitmest keelest kokku pant tema keel on mitmest keelest kokku pandud
2. kellegagi või millegagi ühtekuuluvaks ▪ ma ole küll õnnege kokku johtunu ma olen küll õnnega kokku saanud; na eläve kateksi kokku küll nad elavad kahekesi ühte küll
3. millegagi määrituks, määrdunuks ▪ tetti seebi vatt, lõug aeti vatuge kokku tehti seebivaht, lõug määriti vahuga
4. koomale, kägarasse, nutsakusse ▪ juuse vanus ärä, ku na punni kokku lääve juuksed vanuvad ära, kui nad nutsakusse lähevad. Vrd kogus|pidi
5. tükki, tükiliseks ▪ säärpiimä ei panna tõise manu, sii lää kokku ternespiima ei panda teise juurde, see läheb tükki. Vrd käkku
6. kokkupoole, kinni ▪ lükkä sii aken kokku, miul pää valutep lükka see aken kinni, mul pea valutab. Vrd kokku|poole

kolas´k <kolaski, kolaskit> Hls Krk kolakas, suur ese või olevus ▪ mis sa seantse suure obese kolaskist ostit miks sa sellise suure hobuse ostsid; küll olli sii lehm suure kon´tege, maailma kolas´k küll oli see lehm suurte kontidega, ilmatu kolakas. Vrd jõmak2, jõrak, kolak2

.kol´kme ~ .kol´kma <.kolki, kolgi>
1. kolistama; kolkima, taguma ▪ mih sa kolgit usse taga mis sa kolistad ukse taga. Vrd kolisteme, .kollame, lobime2, .lop´me, tagume
2. lõugutama, lina või kanepit töötlema ▪ na lääve linu kol´kme nad lähevad lina lõugutama. Vrd .kol´tsme
3. piltl kastreerima, ruunama ▪ kolgit är´g, muna panti lõksi vahel ja puu aamer olli, sellege pes´s pääle ruunatud härg, munad pandi lõksu vahele ja puuhaamer oli, sellega peksis peale [munadele]. Vt .ruuname

kolmiteme <kolmite, kolmide> kangast kolme lõnga kaupa sukka või niide panema ▪ kangas tulep kolmite, sii om ere suga kangas tuleb kolme lõnga kaupa sukka panna, see on hõre suga

kommin Krk Hel
1. muhke või vorpe täis ▪ ma tõmba sul nõnda, et nahk om kommin ma peksan sind nii, et nahk on vorpe täis
2. kongus ▪ sii olli pika kaalage ja kommin nõnage miis see oli pika kaelaga ja kongus ninaga mees. Vrd kongun
3. kottis; kummis ▪ püksi seere ollive kommin saabaste pääl püksisääred olid kottis saabaste peal. Vrd kotin, kummin

konna|kar´p <konna|karbi, konna|.karpi> jõe- või järvekarp ▪ neil konnakarpel olliv teräve veere neil jõekarpidel olid teravad ääred

kontsik1 <kontsigu ~ kontsiku, kontsikut> Trv Krk, kondsik <kondsigu ~ kondsiku, kondsikut>
1. vana kehv inimene või loom ▪ vana kondsigu võive ärä surede, vana kondsikit om kikk kotuse täüs vanad kehvad võivad ära surra, vanu kehvakesi on kõik kohad täis; mis näl´gunu ja kondsikus jäänu, sis om kondi püsti mis on nälginud ja kehvaks jäänud, siis on [sel] kondid püsti. Vrd kon´ks2, kõbi1, köbi
2. kontvõõras ▪ sinna olli kondsikit rohkep tullu ku kutsut rahvast sinna oli kontvõõraid rohkem tulnud kui kutsutud rahvast. Vrd kon´t|jalg, kon´t|kaabak, kon´t|küläline, kon´t|võõras

kon´u <kon´u, kon´ut> vana vilets olend, kõhn loom või inimene, luuvari ▪ laudan olli pal´lald lehmä kon´u laudas oli ainult vana vilets lehm; obene ol´li kõhn ku luu kon´u hobune oli kõhn kui luuvari. Vrd koiger´ts, koigu|pil´l, koodsu, kööt´s, luu|vari