[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

ahk <aha, .ahka> Hel
1. valkjashall ▪ palaje om aha karva voodilinad on valkjashallid. Vrd al´l4
2. koidukuma, hämu ▪ alle om ahk alles hahetab (ei ole veel valge väljas). Vrd somp2
3. piltl tühine kiidujutt ▪ ära aja ahka ära kiida tühja

.aigin Hel hädas, vaevas ▪ olti ikki aigin küll, ku pessige tuld lüüdi oldi ikka hädas küll, kui taelaga tuld löödi (põlema pandi)

all3 <alla, .alla> hall, härmatis ▪ ommuku olli all mahan hommikul oli hall maas. Vrd kahu1, kard1, ärm

and1 <anna, .anda> Hel händ, seeliku- või särgisaba; särgi alumine osa ▪ tõsta oma and üles, mia anna siul vitsu! tõsta oma särgisaba üles, ma annan sulle vitsu!. Vt änd

eeraldeme ~ eeralteme <eeralte, eeralde> Hel hädaldama, kaebama ▪ latse eeraldive omma ätä Hel lapsed kaebasid oma häda. Vrd ädäldeme, ädästeme, ädäteme

el´le <el´le, el´let> hele, kõrge (hääl) ▪ ta uik´s el´le äälege ta hüüdis kõrge häälega. Vrd eleve, kile1

elü1 <elü, elü> , eli <eli, eli>
1. heli, hääl ▪ latsi elü om kosta laste hääled on kosta; esä akas´ madale elüge laulma isa hakkas madala häälega laulma. Vrd ääl
2. lärm, kära ▪ ken väl´län elü tiip kes väljas lärmi teeb. Vrd lar´m, lär´t

eruteme <erute, erude> Hel häirima, ärritama; erutama ▪ peni erut´ lehmä ärä, et midägi ei anna koer ärritas lehma, [nii] et üldse ei anna [ta piima]. Vrd ärriteme

esänd ~ esänt <esände, esändet> isand, härrasmees; peremees ▪ esänd olli mõni suuremb ja rikkamb talu peremiis ja köster isand oli mõni suurem ja rikkam talu peremees ja köster. Vt pere|miis

.iesteme <.ieste, .ieste> Hel ikestama, härga rakendisse panema ▪ ieste ärjä ärä pane härjad rakendisse

.irnme ~ .irnma <.irnu, irnu>
1. hirnuma ▪ obene akas´ kodu lähiksen irnma hobune hakkas kodu lähedal hirnuma; olli sääl mõtsan obesit küll, ir´nsev sääl oli seal eemal (karjamaal) hobuseid küll, hirnusid seal. Vrd irame, .iukleme
2. hirnumise moodi häälitsema ▪ ku kuulet tedä irnman edimest kõrd, saad naarda kui kuuled esimest korda teda hirnumas, saad naerda (tikutaja häälitsemisest)

iu <iu, iu>
1. hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ iu märä iuklep iu iu hinkuv mära hirnub iu iu. Vrd iuk4
2. hinkuv (hobune) ▪ iu oben es lase ennest raute hinkuv hobune ei lasknud ennast rautada; sii om iu, ei võta kuurmet perrä, viskas kust see [hobune] hingub, ei võta koormat järele, viskab kust

iuk4 <iugu, .iuku> hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ tege iki iuk, iuk, lõhup iist takka üles teeb ikka iuk, iuk, lööb eest takka üles (hobune). Vrd iu

jaani|ein <jaani|einä, jaani|.einä>
1. enne jaanipäeva tehtud hein ▪ ma tõi jaanieinu kah lehmäl ette anda, sõs lehmä akkav äste nüsme ma tõin enne jaanipäeva tehtud heina ka lehmale ette andmiseks, siis lehmad hakkavad hästi lüpsma
2. härghein (Melampyrum) ▪ ku varbavahe om punatses lännü, sis saa jaanieinäge terves tetä kui varbavahed on punaseks läinud, siis saab härgheinaga terveks teha (ravida)

joru <joru, joru>
1. madal hääl, ühetooniline pidev heli ▪ ku üüse autu joruge müüdä lääve, sis seinä värisev puha kui öösel autod mürinaga mööda lähevad, siis seinad värisevad kõik
2. tüütu jutt, loba ▪ sihande joru aap egäüte vihatses selline tüütu loba ajab igaühe vihaseks. Vrd jori
3. vihatuju ▪ inimene saa ende üle valitse, ta lask joru müüdä inimene saab enda üle valitseda, ta laseb vihatuju mööda
4. rida, rivi ▪ müüdä tiid lää vankri joru, mõtsast veets pal´ke kiriku manu mööda teed läheb vankririvi, metsast veetakse kiriku juurde palke. Vrd jada, jodi, rida, rodi

.jõukas <.jõuka, .jõukat>
1. rikas, jõukas, varakas ▪ nüid om ta vähe jõukapes saanu nüüd on ta natuke varakamaks saanud. Vrd järekas, .nõukas, varaline1
2. jõudus, hästi edenev ▪ tõisel latsel om täie jõuka kasume, mõnel neid ei oole teisel lapsel on täid jõudsad kasvama, mõnel neid ei ole. Vrd udus

.jõurame <jõurate, .jõura> jõurama, valju või hirmsat häält tegema; suure häälega nutma ▪ joomatse inemise jõurave purjus inimesed jõuravad; lait´s akas´ jõurame laps hakkas suure häälega nutma. Vrd .jaurame

jämmelt, jämelt
1. jämedalt ▪ iki aeti miut lina kakme, ku õige jämelt sat´te, sis minti ärä kodu ikka aeti mind lina katkuma, kui õige jämedalt (st palju) sadas, siis mindi ära koju. Vrd jämeste, jämmest
2. madala häälega ▪ sii miis laulap õige jämmelt see mees laulab õige madala häälega. Vrd karest

.jänni hätta, kimpu ▪ ta jäi oma jutuge jänni ta jäi oma jutuga kimpu. Vrd .kimpu, .kängu

jännin hädas, kimpus, jännis ▪ mia ole oma eluge peris jännin ma olen oma eluga päris hädas. Vrd killan, kimbun, pigin

kadu <kao, kadu> , kado <kao, kado> õnnetus, häving; kadu ▪ kana näge kadu, selleperäst ta laul kana näeb õnnetust, sellepärast ta laulab; mis te iki laulade, küll te iki kadu näede! mis te ikka laulate, küll te ikka õnnetust näete!. Vrd katk

kahi2 <kahju, kahjut> kahju, häda ▪ ega sõs õnnetust ei tule, ku kahjul kul´lus kaalan (vns) ega siis õnnetust ei tule, kui kahjul [on] kuljus kaelas. Vt kahju, kap´s2

kahju <kahju, kahjut>
1. häda, viga, kahju ▪ kus selle kahju ots kus selle häda ots; ma ole pal´lu kahju saanu ma olen palju kahju saanud. Vrd kap´s2
2. kahjutunne ▪ miul om peris süämest kahju mul on päris südamest kahju. Vrd kahi

kahmakul videvikus; hämaras ▪ varga käive üü kahmakul vargad käivad ööhämaras; kahmakul om rasse nätä videvikus on raske näha

kahu1 <kahu, kahu> Hls Krk härmatis, hall; kahutus ▪ täembe üüsse olli kahu maa pääl täna öösel oli hall maa peal. Vrd all3, kahutus, kard1, ärm, ärmäts

.kaibame <kaevate ~ kaevade, .kaiba> kaebama, kurtma, hädaldama ▪ sii mõni asi nüid är kaevate, ka sa kaibamede ei või jättä? see nüüd mõni asi ära kaevata, kas sa kaebamata ei või jätta?. Vrd eeraldeme, kogiseme, ädäldeme, ädästeme

.kaibdus <.kaibduse, .kaibdust> Trv süüdistus, kaebus; hädaldamine ▪ ka temä kaibdust kennigi ärä jõvvap kullelde kas tema hädaldamist keegi jõuab ära kuulata. Vrd .kaibus, .kaiptus, .kaivus

.kaibus <.kaibuse, .kaibust> Trv, .kaebus <.kaebuse, .kaebust> Pst
1. kaebus, süüdistus ▪ kus ei ole kaebust, sääl ei ole kohut (vns) kus ei ole süüdistust, seal ei ole kohut. Vrd .kaiptus, .kaivus
2. hädaldamine ▪ temä kaibust kennigi es taha kullelda tema hädaldamist keegi ei taha kuulata. Vrd .kaibdus

kainust Hls Krk kaunikesti, üsna hästi ▪ tüüge olem nüid kainust edesi jõuden tööga oleme nüüd üsna hästi edasi jõudnud. Vrd kaunis2

kannatus <kannatuse, kannatust>
1. häda, vaev ▪ ku sa ilman elät, sis olet joba kannatuse ahjust läbi käenu kui sa ilmas elad, siis oled juba kannatuseahjust läbi käinud. Vrd vaev, ädä
2. kannatlikkus, püsivus ▪ ää kannatus om temäge läbi saia on vaja suurt kannatlikkust, et temaga läbi saada

kard1 <karra, .karda> Hls Krk härmatis; jääkirme ▪ külm võt´t kikk karda külm kattis kõik härmatisega; like rõõvas tõmmap karda märg rõivas läheb härma; ku akne lillilises tõmmanu, sis ütelts akne om karda tõmmanu kui aknad [on] lilleliseks [jääst] tõmmanud, siis üteldakse, [et] aknad on karda tõmmanud. Vrd all3, kahu1, kahutus, ärm, ärmäts

.kardame1 <karrate, .karda> härmatama, jäätama ▪ ilm om väl´län kardame akanu ilm on väljas härmatama hakanud. Vrd karrateme, ärmäteme

karrateme <karrate, karrade>
1. kardlõngaga tikkima ▪ Tuhalaanen ollive karratet amme Tuhalaanes olid kardlõngaga tikitud särgid
2. härmatama ▪ kikk nurme om ärä karratet kõik põllud on härmatisega kaetud. Vrd .kardame1, ärmäteme

karune <karuse, karust ~ karutse, karust>
1. karvane, karvadega ▪ kes karune, sel ää mesilinnu õn´n kes [on] karvane, sel [on] hea mesilaste õnn. Vrd karvane, .lemline
2. kärisev, kähe, kare (hääl, kurk) ▪ siul ka kurgu karutses tõmmanu sinul ka kurgu kähedaks võtnud. Vrd kirevene, päri2

kas´s <kassi, .kassi>
1. kass ▪ ku kas´s oma saba lakup, sis pistäp vihm sadame varsti kui kass oma saba lakub, siis hakkab vihma varsti sadama. Vrd kiili|sil´m, kissa
2. piltl harkadra kammitsaid ühendav raud ▪ kas´s olli ravvast tett, tuu külgi köüdetäs kabla Hel harkadra kammitsaid ühes hoidev raud oli rauast tehtud, selle külge seoti nöörid
3. piltl tütarlapse häbe ▪ kudas sa istut, siu kassike om puha nätä Krk kuidas sa istud, sinu häbe on kõik näha. Vrd kits

katk <katku, .katku> , .katku <.katku, .katkut> Krk
1. katk ▪ peräst katku ollive kikk külä tühjä pärast katku olid kõik külad tühjad. Vrd katsk
2. piltl nuhtlus, häving ▪ ämm olli miul ku katku kaalan ämm oli mul kui nuhtlus kaelas. Vrd kadu, .nuhklus, .nuhtlus

katt <katu, kattu> Hel härjaike ▪ ärgel ollive katu härgadel olid härjaikked. Vrd ike1, ikes

kenäst ~ kenäste kenasti, ilusasti, hästi ▪ na saive peris kenäste läbi nad said päris hästi läbi. Vrd illiste, ilust, .äste

kesä|lill <kesä|lilli, kesä|.lilli> kesalill; härjasilm (Leucanthemum) ▪ tii veeren äitsneve kesälilli ja kanakakre üten ristikeinäge tee ääres õitsevad kesalilled ja kollased karikakrad koos ristikheinaga

kibu3 <kibu, kibu> Krk kibin, tasane terav hääl ▪ ei kibu ega kõbu ei ole kuulda ei kippu ega kõppu ole kuulda (ei ühtki häält). Vrd kõbu4

kile1 <kile, kilet ~ killet> kile, hele (hääl) ▪ pernaine rüük´ kile äälege perenaine karjus heleda häälega. Vrd eleve, el´le

killan Hls Krk Hel hädas, kimpus ▪ mia ole selle tüüge peris killan ma olen selle tööga päris kimpus. Vrd jännin, kimbun, pigin

kimbatus <kimbatuse, kimbatust> kimbatus, häda, täbar olukord ▪ ta om õige kimbatuse sissi saanu oma naisevõtmisege ta on õige täbarasse olukorda sattunud oma naisevõtuga. Vrd ädä

kimbun hädas, kimpus ▪ ma olli temäge peris kimbun ma olin temaga päris hädas; ole nüid koradige kimbun, võti koradi oma oita olen nüüd kuradiga hädas, võtsin kuradi enda hoida. Vrd jännin, killan, pigin

.kimpu
1. kimpu, hätta, kimbatusse ▪ selle tüüge ma jää küll kimpu selle tööga ma jään küll hätta. Vrd .jänni, .kängu
2. kilda, nõusse ▪ ma ole su kimpu saanu ma olen su nõusse saanud. Vt .kilda

kiri2 <kiri, kirit> Hls kirju härg; kirju härja nimi ▪ kiriven pul´l õigati kiri ja lehm õigati kirjän´tis kirjut pulli kutsuti kiriks ja [kirjut] lehma kutsuti kirjandiks. Vt kirjan´t

.kistme <.kistu, kistu>
1. kustuma; surema ▪ tuli kis´t ärä tuli kustus ära; surmake om täämbä ärä kisten (knk) väga vana inimene on täna ära surnud. Vrd .kurtume, .sumpume
2. hääbuma, tuhmuma, käibelt kaduma ▪ sii kiri akas´ kistme see kiri hakkab tuhmuma; Toomas ei ole viil kistun Toomase nimi ei ole veel käibelt kadunud. Vrd .kistume, .raugeme

.kistume <.kistude, .kistu>
1. kustuma; surema ▪ tuli om paa alt är kistunu tuli on paja alt ära kustunud. Vrd .kurtume, .sumpume
2. hääbuma, tuhmuma, kaduma ▪ silmä om ära kistunu silmad on tuhmunud. Vrd .kistme, .raugeme

kit´s <kitsi, .kitsi>
1. kits ▪ kitsi om kapusta aian kitsed on kapsaaias; ilves murd kitse, jänessit ilves murrab kitsi, jäneseid; ta om magjas viina pääl, ku kits kuse pääl (knk) ta on maias viina peale nagu kits kuse peale
2. pulgamäng ▪ tule me manu kitsi lüümä tule meie juurde pulgamängu mängima
3. piltl naise, eriti neiu häbe ▪ kitsi lääve orassel häbemele kasvavad karvad. Vrd kas´s
4. nlj vokk ▪ kitsige kedräts vokiga kedratakse. Vt ok´k

.kiunme ~ .kiunma <.kiunu, kiunu> kiunuma; kiljuma, häälitsema (loomadest) ▪ vihmasadu om tulemen, kui iire piuksuve, vihmäkulli kiunuve, mõtstuvide röögive Hel vihmasadu on tulemas, kui hiired piuksuvad, peoleod kiunuvad, metstuvid karjuvad; peni akas´ kiunma ku kodu jäeti koer hakkas kiunuma, kui [ta] koju jäeti. Vrd .kiukme, .käunme, .vaugme, .viugme

kogiseme <kogiste, kogise> Hls Krk
1. kogisema, kõripõhjast madalalt katkendlikult häälitsema ▪ kennigi kogisi kambrenukan sängün keegi häälitses toanurgas voodis; kana kogiseve taga lauda kanad häälitsevad lauda taga. Vrd kogisteme
2. piltl kurtma; hädaldama ▪ tõisel om tervis kange, tõine kogises pähle, nagu oiets ja kaibas oma ädä teisel on tervis tugev, [aga] teine kurdab pealegi, nagu oiatab ja kaebab oma häda; sa ei ole üttegi päevä terve, kogiset iki oma aigusege sa ei ole ühtegi päeva terve, kaebad ikka oma haigust. Vrd .kaibame, oieteme, ädäteme

kogisteme <kogiste, kogiste> Hls Krk kogisema, kõripõhjast häälitsema (lindudest) ▪ kana kogisteve, teeve kok, kok, kok kanad häälitsevad, teevad kok, kok, kok. Vrd kogiseme

.koigrune <.koigrutse, .koigrust> Hel hädine, vigane, kidur ▪ täo aaste ollive tallekse kikk sihandse koigrutse tänavu olid tallekesed kõik sellised hädised. Vrd .koider, .koigur, .köider

koim <koimu, .koimu> Krk
1. hädine, jõuetu olend ▪ nüid vanan ole mia sihande koim nüüd vanana olen ma selline hädine. Vrd .koigur, kon´u
2. peenike, vilets olend v taim ▪ vili olli koim kasunu vili oli vilets kasvanud. Vrd kiba|kõk´s, kööt´s, tiuk

Kol´l kolmapäeval sündinud härg ▪ kes kolmabe olli sündün, panti kol´l nimi kes kolmapäeval oli sündinud, pandi Koll nimeks; vii Kollil einu kah vii Kollile heinu ka

koovit´ <kooviti, koovitit>
1. koovitaja (Numenius) ▪ koovit´ om pikä nukige rändäje lind koovitaja on pika nokaga rändlind. Vrd kuuvik
2. koovitaja häälitsus ▪ koovit´ tege seast rõõmu koovit´ koovit´ kuu koovitaja teeb sellist häält: koovit, koovit, kuu

korin <korine, korinet> Hls Krk korisev hääl, korin ▪ ku lehm täüs om, sis korin om kaugel kuulda kui lehm täis on, siis on korisev hääl kaugele kuulda. Vrd kõrin1

kudruteme <kudrute, kudrude>
1. kudrutama, kurisevalt häälitsema ▪ tedre kudruteve kevädelt tedred kudrutavad kevaditi. Vrd kudisteme2
2. piltl sosinal vestlema; kurameerima ▪ nii noore kudruteve sääl joba pikka aiga need noored kurameerivad seal juba kaua aega. Vrd kõõristeme1

kulume <kulude, kulu>
1. kuluma, õhemaks, vanemaks v vähemaks muutuma ▪ mis asi liigus, sii ka kulus (vns) mis liigub, see ka kulub; ku liiv ärä kulli, sis raputedi jälle luisal pääle kui liiv ära kulus, siis raputati jälle luisule peale. Vrd .vintsume
2. hõõrduma; sööbima (mällu) ▪ sii om miili kulunu see on mul mällu sööbinud
3. tarvis olema, vaja minema ▪ vakk kesvi kulus aastege üte inemise pääle ärä vakk otri kulub ühe inimese peale aastaga ära
4. vaja olema ▪ sii õpetus kulus sel poisil ärä seda õpetust oli sellele poisile vaja || marjas kulume hädasti vaja olema; hästi sobima ▪ sii lait´s kulus neil marjas ärä seda last oli neil hädasti vaja; vihm kulus marjas ärä vihm kuluks hädasti ära

kuriseme <kuriste, kurise> kurinat tekitama, kurinal häälitsema, kurisema ▪ kui kõru aige om, sis kurisep kui kõrv haige on, siis kuriseb. Vrd kuristeme

kuristeme <kuriste, kuriste>
1. kurisevat häälitsust tekitama ▪ tedre kuristeve mõtsan tedred kuristavad metsas. Vrd kuriseme, mulisteme
2. kurku kuristama, loputama ▪ ma kuriste kurgu puhtas ma kuristan kurgu puhtaks

kur´r <kurri, .kurri>
1. vurrkann Hel ▪ latse mängive kurrige lapsed mängivad vurrkanniga. Vrd kadsa, kune1, vir´r2, vur´r1
2. häälitsus (kassi, kana vms) ▪ kas´s las´k kurri kass nurrus

.kurtme2 ~ .kurtma2 <.kurtu, kurdu> Hel kurtuma, kuhtuma, hääbuma; kustuma ▪ lamp om kurtun lamp on kustunud. Vt .kurtume

.kurtume <.kurtude, .kurtu> Hel kuhtuma, hääbuma; kustuma. Vt .kurtme2

kõbu4 <kõbu, kõbu> Krk kahin, tasane hääl ▪ ei oole ütte kõbu kuulda ei ole kõppugi kuulda (ei ühtki häält). Vt kibu3

.kõh´vme2 ~ .kõh´vma <.kõhvi, kõhvi> Hls Krk kuterdama (isatedre häälitsemisest) ▪ esä teder kõhvip, emä vakutep, keväde om sii mängu aig isateder kuterdab, emane vakutab, kevadel on see mänguaeg

kõkuteme <kõkute, kõkude>
1. kõkutama; naeru kihistama ▪ noore tüdrigu iki kõkuteve noored tüdrukud ikka kõkutavad [naerda]. Vrd kõgisteme, kõhisteme
2. kokutama (kana või muu linnu häälitsemisest) ▪ kana kõkutese, tahave magame Hel kanad kokutavad, tahavad magama

kõl´l1 <kõlli, .kõlli> Hls Krk kollakas(punane) loom (nt härg) ▪ kõlli pulli olli vanast paarin ku künneti kollakad pullid olid vanasti paaris, kui künti. Vrd kõllu

kõlvetu <kõlvetu, kõlvetut> nurjatu, häbematu; sündsusetu, kõlvatu ▪ mia ei salli kõlvetit jutte ma ei salli häbematuid jutte; sii üit´s va kõlvetu inimene, sedä ei taha kennigi see [on] üks va nurjatu inimene, seda ei taha keegi. Vrd koer, .kõlbmede, mahutu, nurjatu, äbemede

kõmin <kõmine, kõminet> kõmin, kume hääl ▪ kõnelev ku üit´s kõmin, ulgage kõneleve räägivad kui üks kõmin, hulgakesi räägivad. Vrd kõma1, kõmu1

kõmu1 <kõmu, kõmu>
1. ebaselge hääl, kõmin ▪ kõmu kos´t mõtsa takast kõmin kostis metsa tagant. Vt kõma1, kõmin
2. kuulujutt, kuuldus ▪ rahva sehen om jälle kõmu rahva seas on jälle kuulujutt [liikvel]. Vt .kuuldus, kuulu|jutt, Vrd kõla1

kõrraligult, kõrralikuld
1. uus korralikult, hästi ▪ sii tüü om kõrralikult tett see töö on korralikult tehtud. Vt kõrra|peräst
2. palju ▪ sii nädäl´ om kõrralikult vihma tullu sel nädalal on palju vihma sadanud. Vt pal´lu

kõrra|peräst
1. korralikult, hästi ▪ ken nurme iki iluste kõrraperäst ärä tege, sii saa vil´lä kah kes põllu ikka ilusasti korralikult ära harib, see saab vilja ka. Vrd kõrraligult
2. järjest, jaokaupa ▪ ta kit´s piindrit kõrraperäst ta rohis peenraid jaokaupa. Vrd järest, kõrd-kõrralt

.kõssame <kõssate, .kõssa>
1. häält tegema, kõssama, lausuma ▪ ta es kõssa kedäki ta ei lausunud midagi. Vrd .kitme1, .lausme
2. reageerima, välja tegema ▪ kõnele või ole kõnelemede, temä ei kõssagi räägi või ära räägi, tema ei tee väljagi

kõvaste, kõvast
1. kõvasti, tugevasti; tihedalt, tihkelt ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip [on] kõvasti täis topitud, ei anna õhku läbi. Vrd sakeld, tihelt, tugevest
2. kogu hingest; visalt ▪ ta kinnit´s kõvast, et sii asi seesi piap mineme ta kinnitas visalt, et see asi niimoodi peab minema; poiss om tüdrigust kõvaste sisse võet poiss on tüdrukust kogu hingest sisse võetud. Vrd .irmsast, .kangest
3. valjusti, häälekalt ▪ ta rüük´ ninda kõvast, et ta ei saa mitti enge tagasi kah ta röögib nii kõvasti, et ei saa hingatagi. Vt valiste, valuste
4. kiiresti, hoogsalt ▪ ärä kõvast aia! ära kiiresti sõida!. Vrd kipest, .kähku, pakilt, tulist

kõõruteme <kõõrute, kõõrude>
1. kõõrutama (kana häälitsusest) ▪ kanase kõõruteve kah kanad kõõrutavad ka; kana kõõrutes, ku ta ärä munenu sis kaak kana kõõrutab, kui ta ära munenud on, siis kaagutab. Vrd kõõristeme2
2. piltl heleda häälega laulma ▪ tütrigu olli kateksi küll kõõruten tüdrukud olid kahekesi küll kõõrutanud

käräme <käräde, kärä>
1. tõrelema, riidlema ▪ ta käräp ja vannup tüü man ta riidleb ja vannub töö juures. Vrd .riidleme, .räut´sme, saaguteme, tõreleme, äristeme
2. kära tegema, kõva häält tegema, lärmama ▪ regi om just ku ruusa sehen, käräp ja kisendep perän regi on justkui kruusa sees, teeb kära ja kisendab järel. Vrd kärätseme, .larmame, larmitseme

käräteme <käräte, käräde>
1. kärgatama ▪ küll kärät´ sii müristus kõvaste küll kärgatas see kõu kõvasti. Vrd kärgäteme, rähväteme
2. käratama, valju häälega kurjalt ütlema ▪ kui poisik mud´u ei kulle, käräte pääle kui poisike muidu ei kuula, kärata peale. Vrd .kär´kme1, kärätseme, põrateme

kärätseme <kärätse, kärätse>
1. lärmama, käratsema ▪ varesse kärätsive puie pääl varesed käratsesid puude otsas. Vrd kiratseme2, .lõuskame, .larmame, larmitseme
2. valju häälega riidlema, kärkima ▪ ma kärätsi temäge, ütli tal valusti ma riidlesin temaga, ütlesin talle valusasti. Vt .kär´kme1, käräme, käräteme

.käuksma <.käuksu, käuksu> Trv käuksuvat häält tegema, kääksuma; katkendlikult häälitsema, klähvima ▪ koer käuksup pääle piltl koer klähvib pealegi. Vrd .käuk´sme, .käutsme, .kääksme, .käätsme, .väuksme

.käuk´sme <.käuksi, käuksi> Hls Krk katkendlikult häälitsema; kääksuma, käuksuma; siutsuma ▪ ok´k om määr´mede, akkas käuk´sme vokk on määrimata, hakkab kääksuma; kanapoja käuksive ja säutsive tibud siutsuvad ja säutsuvad. Vrd .käuksma

kökerteme ~ kökerdeme <kökerte, kökerde> Hls Krk
1. kakerdama, kaagatama (hanede häälitsemisest) ▪ ani akkave jälle kökerdeme haned hakkavad jälle kakerdama
2. piltl vaevaliselt tegutsema, jorutama ▪ ta kökerts sääl tüü man, ei lää edesi ta jorutab seal töö juures, [töö] ei edene. Vrd joruteme, väkerdeme

körrat´s <körratsi, körratsit> Pst vana, hädine inimene, kõbi ▪ olet üit´s igavene körrat´s oled üks igavene hädine inimene. Vrd köbi, köm´ps, körläs, kör´r1, kös´s

kükiteme1 <kükite, kükide>
1. kükitama, kükki laskuma; kükakil olema ▪ latse kükitive aia veeren, korjassive maasikit lapsed kükitasid aia ääres, korjasid maasikaid. Vrd kükerdeme, kükisteme
2. piltl tegevuseta istuma, passima ▪ mis sa kükitet kodun mis sa passid kodus. Vt .pas´me
3. piltl häda õiendama ▪ läit´s puhma taga kükiteme läks põõsa taha kükitama (st sittuma). Vt .kük´me

.kük´me <kükki, küki> Krk
1. kükitama, kükki laskuma ▪ jänes kük´k jänes kükitab. Vrd kükerdeme, kükisteme
2. häda õiendama ▪ kavva sa kükit? kaua sa kükitad? (st situd). Vt kükiteme1

.laama Hls Krk
1. laiali ▪ nõste lääve ihu pääl laama rõuged lähevad keha peal laiali. Vrd lak´ka
2. hägusaks, ähmaseks ▪ ega sis tindi liiatsige vihma kähen kirjute ei saa, tähe lääve laama ega siis tindipliiatsiga vihma käes kirjutada ei saa, tähed lähevad hägusaks (niiskusest)
3. laokile, korrast ära ▪ ku peremiis ärä kooles, läit´s talun elu laama kui peremees ära suri, jäi talus elu laokile. Vrd .laokil, .laokili

lai <laia, .laia>
1. lai; suure läbimõõduga ▪ kördil olli õige lai punane jut´t veeren seelikul oli üsna lai punane triip servas; laia lume lopsu satas maha laia lumelörtsi sajab maha
2. avar, kaugele ulatuv; suur ▪ latse laian ilman puha lapsed kõik laias ilmas; sii kargles ku kirp tühjä pauna sihen, laia mõtetege (knk) see kargleb nagu kirp tühja pauna sees, suurte mõtetega. Vt avar, lahe1, suur1 || lai väl´k põuavälk ▪ lai väl´k lüü taeva veere punatses põuavälk lööb taevaservad punaseks
3. suure jutuga, häälekas ▪ sii aa laia juttu see räägib häälekalt (ullikesest); tal om ää laia lõvva, sääl ei kurda kinni midägi tal on head laiad lõuad, seal ei seisa midagi kinni (lobisejast); ken rumalest kõneles, roppa suust väl´lä aa, om laia suuge kes rumalasti räägib, roppusi suust välja ajab, on laia suuga (ropendajast)

lait´s <latse, last> laps ▪ lait´s o kerge rada õp´me laps õpib kergesti; lait´s rüük´ kõttu laps karjub kõhuvalu pärast; ää lait´s kasvap irmute, paha mitti pesseteski (vns) hea laps kasvab hirmuta, paha mitte peksteski || ällü|lait´s hällilaps ▪ ällülatse olevet kige kangebe mere pääl vastu paneme hällilapsed olevat kõige tugevamad merel vastu pidama (sest on hällis kiigutatud); poisik|lait´s poisslaps; tüdär|lait´s tütarlaps

larame <larade, lara>
1. lobisema, latrama; piltl häält tegema ▪ temä muud ei tii ku larap ta muud ei tee kui latrab; ärä ilma asjante larade! ära ilmaasjata lobise!. Vrd .larkame, .lartame, laterdeme1, .latrame, lorame
2. lahvatama ▪ põlli nõnda suurelt ku laras´ Hls põles suurelt nagu lahvatades. Vrd kahvateme, lahvateme

larin <larine, larinet ~ larine larint> , larrin <larine, larinet> Krk Hel larin, norin, madal põrisev või lõrisev hääl ▪ miis norskap ku larin mees norskab norinal; sia sõive ku larrin sead sõid larinal; ka sia kuulit sedä rataste larint kas sa kuulsid seda rataste larinat. Vrd lara

.laskme <.laske ~ lasta, lase, (ta) lask>
1. lubama (midagi teha) ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t! (knk) lase mul oma kott ära jahvatada! (st oma jutt enne lõpuni rääkida) || .luhvi .laskme ringi hulkuma; hulkudes varastama Krk ▪ ta lask luhvi, mis kätte saap, sis võtap ta hulgub ringi, mis kätte saab, seda võtab; lus´u .laskme lulli lööma Krk ▪ sii ei viisi kedägi tetä, pal´t lus´u lask see ei viitsi midagi teha, ainult lulli lööb; .luusi .laskme laisklema, logelema Krk ▪ et sa lonki sait või luusi laske, sedä es oole et sa [ringi] lonkida said või laiselda, seda ei olnud; .lörti .laskme hulkuma, ringi laskma ▪ eläje lörti lastan tulliv kodu loomad hulkudes tulid koju; .nuhki .laskme nuuskima ▪ seinä viiri müüdä las´k nuhki nuuskis seinaääri mööda
2. märki laskma, püssi laskma, tulistama ▪ seni olli pauguten, ku olli maha lasken seni oli paugutanud, kuni oli maha lasknud; poisi las´sev märki poisid lasid märki. Vrd tulisteme
3. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ jumal las´k ilma tuuletses minna jumal lasi ilmal tuuliseks minna; lase kari kodu, na ei süü enämb lase kari koju, nad ei söö enam; ma akka leibi ahju laskme ma hakkan leibu ahju panema || ala .laskme allapoole laskma, vajuda laskma ▪ nisu piap vähä ala laskme nisu peab natuke allapoole laskma (masindades)
4. voolata laskma; õhku või vett mitte pidama; vähehaaval lisama ▪ kuju ja sore, ilma põhjate maa, lask läbi kuiv ja sõmer, ilma põhjata maa, laseb läbi; kanakakerdege värmites kah, ätikut ja suula tulep seltsi laske kollaste karikakardega värvitakse ka, äädikat ja soola tuleb juurde lisada || kuppu .laskme kupusarvega verd välja imema ▪ pühäbä üit´s käis vana man kuppu laskmen pühapäeval üks [ravitseja] käis vana[inimese] juures kuppe panemas
5. häält tegema ▪ mis sa iket, lase laulu ku larap! mis sa nutad, laula nii et kõlab! || .nortsu .laskme korskama ▪ oben lasken nortsu, undi aisu olli tunden hobune olevat korsanud, oli hundi haisu tundnud; .nohku .laskme läbi nina sügavalt hingama ▪ nän´n las´k läbi nina nohku vanaema hingas läbi nina sügavalt || .nämmi .laskme mõmisema ▪ karu las´k nämmi karu mõmises (rahulolevalt); .torru .laskme madalalt jorisema ▪ seast torru laskmist ma ei taha kullelte sellist jorisemist ma ei taha kuulata
6. midagi tegema, tegutsema ▪ mea tat es seebitse, vähä viige lassi läbi mina teda ei seebitanud, veega natuke lasin üle; jää las´k miu peris seliti maha jää lasi mu päris selili maha [kukkuda]; ku peenikest auku vaja om tetä, sis piap piigertige laskme kui peenikest auku vaja teha on, siis peab peenikese oherdiga laskma || tagasi .laskme tagasi või järele andma ▪ ilm om tagasi lasken ilm on järele andnud (st soojemaks läinud)

.laulme <laulda ~ laulta, laula>
1. laulma ▪ lina kakmise man olli laulet lina katkumise juures oli lauldud; sii olli üle kirigu ku ta laul´ds see oli [kuulda] üle kiriku, kui ta laulis; ku mia akka luulemaie, luulemaie, laulemaie, sõs jääp külä kuulemaie (rahvalaulust) kui mina hakkan luuletama, luuletama, laulma, siis jääb küla kuulama
2. häälitsema (lindudest ja loomadest) ▪ kui kana laulap, sis tule õnnetust (vns) kui kana laulab, siis tuleb õnnetus. Vrd lõõriteme
3. piltl palju, tüütult või ebameeldivat juttu rääkima ▪ aanu nõnda suust väl´lä, saadan, saadan, laulen sedäsi ajanud nõnda [sõnu] suust välja: saadan, saadan, laulnud niiviisi. Vrd .patrame, .vatrame

libev ~ libeve <libeve, libevet>
1. libe; sile; tasane ▪ nii tiise om libeve Krk need teed on libedad; söögi lavva ollive ele ja libeve söögilauad olid heledad ja siledad. Vrd libe2, .limbe, Vt .nilbe, Vrd sile, silev, tasane
2. piltl hästitoidetud, rammus ▪ sii oben om kaaru saanu, ega ta mud´u nõnda libev ei ole see hobune on kaeru saanu, ega ta muidu nii rammus ei ole. Vrd lihav
3. piltl lipitsev ▪ sii miis olli sihandse libeve jutuge, es miildi miul see mees on sellise lipitseva jutuga, ei meeldinud mulle

liristeme <liriste, liriste>
1. vedelat toitu lürpima, liristama ▪ ta liris´t liint läbi ammaste ta liristas leent läbi hammaste. Vrd .lar´pme, .lür´pme, .vir´pmä1
2. siristama, heledat häält tegema ▪ linnu liristeve ommugu vara linnud siristavad varahommikul. Vrd siristeme

.lok´sme2 <.loksi, loksi> Hls Krk Hel, .loksma2 <.loksu, loksu> Trv kloksuma (hauduja kana kutsuva häälitsemise kohta) ▪ no küll om ädä, jälle üit´s kana loksup Trv no küll on häda, jälle üks kana kloksub; kana lok´s ku kana tük´k audme Hel kana kloksub, kui kana kipub hauduma. Vrd logisteme

.lõpme <lõppe, lõpe>
1. lõppema, lõpule jõudma; otsa saama ▪ leib akas´ otsa lõpme leib hakkas otsa saama; raha lõppi puha poen ärä kogu raha sai poes otsa
2. lõpma, surema ▪ obene om ärä lõpnu hobune on ära surnud. Vrd .kon´gme, .kõngeme, .känkäme
3. hääbuma, kaduma ▪ liha lõpes ärä luie päält, nahk jääss lotti liha kaob luude pealt ära, nahk jääb lotti. Vrd kadume, .kistme, .kistume, .kurtume, .raugeme
4. kõhnuma, kurtuma ▪ silmä nätän lõpep ärä silmnähtavalt kõhnub. Vt kehväteme, keväteme, kõdeme, kõhnateme

.lõugame <lõvvate, .lõuga> lõugama, kõva häält tegema; sõimama ▪ mes te lõugade, kõnelge inimese viisi! mis te lõugate, rääkige inimese kombel!; egä sa ütte puhku vastu lõvvate ei või ega sa ühtepuhku vastu sõimata [ka] ei või; koer lõvvas´ terve üü koer lõugas terve öö. Vrd .lõukame

lämmäteme <lämmäte, lämmäde>
1. lämmatama, lämbuma panema ▪ ku ämp engate ei saa, sis lämmätep ärä kui enam hingata ei saa, siis lämmatab ära. Vrd läpäteme2, ummuteme
2. piltl kaotama; hävitama ▪ kus sa olet ta lämmäten? kuhu sa oled ta kaotanud?. Vrd .kaoteme, äviteme

.maari|jää <.maari|jää, .maari|jääd> Krk maarjas, maarjajää, vees hästi lahustuv kootava toimega aine ▪ maarijääd mehe tarviteve abeme aamise man maarjajääd kasutavad mehed habemeajamisel. Vrd .maarja|jää

.maarja|jää <.maarja|jää, .maarja|jääd> maarjas, maarjajää, vees hästi lahustuv kootava toimega aine ▪ vanast värmiti iki maarjajääge, mud´u vär´m pääle es jää ku maarjajääd es pane vanasti värviti [lõngu] ikka maarjajääga, muidu värv peale ei jäänud, kui maarjajääd ei pannud. Vrd maari|jää