[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

aiguteme <aigute, aigude> haigutama ▪ siu jutt aap peris aiguteme sinu jutt ajab päris haigutama

au <au, au>
1. au, austus, austamine ▪ sii elli au sehen see elas au sees (teda austati)
2. maine, kuulsus ▪ ta aa au taga ta ajab kuulsust taga
3. seisus, positsioon ▪ sis os miu pois´s ka varga au saanu siis oleks minu poiss ka varga au saanud (vargaks peetud)
4. piltl neitsilikkus, puutumatus ▪ pois´s riis´ tütrigu au ärä poiss riisus tüdruku au ära

aur´ <auri, .auri> aur ▪ massin aap auri väl´lä masin ajab auru välja

elu <elu, elu>
1. elu, elamine ▪ sii puu om kikk elun, mis kasvas see puu on päris elus, mis kasvab; mis sa nooren elät, sii om elu, mis sa vanan elät, sii om vaev mis sa noorena elad, see on elu, mis sa vanana elad, see on vaev
2. eluiga; elukäik ▪ mea ole elu sehen tüüd küll tennu ma olen elu jooksul küllalt tööd teinud. Vrd igä
3. elulaad; elujärg ▪ talve olli tare elu rohkemb talvel oli tubast elu rohkem. Vrd elu|olu, elämin
4. eseme v objekti osa, järk ▪ meil om kate eluge amme meil on kahe osaga särgid (ülaosa linasest, alaosa takusest riidest)
5. korrus ▪ tal om kate eluge maja tal on kahekorruseline maja; miis karanu tõise elu päält maha, sadanu surnus mees hüpanud teise korruse pealt maha, kukkunud surnuks. Vrd kõrd3, taas´2
6. hoogne, elav (intensiteedisõnana) ▪ elu tuult aap sissi põrmadu alt väga tugevat tuult ajab sisse [tuppa] põranda alt

eluk ~ elukas1 <eluka, elukat> olend, elukas ▪ vaate miande eluk lauda müüdä joosep vaata milline olend mööda lauda jookseb; sihande elukas aap irmu nahka selline elukas ajab hirmu nahka. Vrd eläje

emä|äidsen <emä|.äitsme ~ emä|.äidsme, emä|äidsent ~ emä|.äidsme ~ emä|.äitsme, emä|.äidset> emasõis ▪ tuul aap esi esääidsente kül´lest tolmu emääidsente külgi tuul ajab ise tolmu isasõite küljest emasõite külge. Vt ka esä|äidsen, äidsen

.erku
1. kohevile ▪ säe põhk äste erku üles, sõs na kuivas parepest sea põhk hästi kohevile üles, siis nad kuivavad paremini. Vrd kohuvile
2. kikki ▪ obene ku tunnep undi aisu, aap kõrva erku kui hobune tunneb hundi lõhna, ajab kõrvad kikki. Vrd kikki

joru <joru, joru>
1. madal hääl, ühetooniline pidev heli ▪ ku üüse autu joruge müüdä lääve, sis seinä värisev puha kui öösel autod mürinaga mööda lähevad, siis seinad värisevad kõik
2. tüütu jutt, loba ▪ sihande joru aap egäüte vihatses selline tüütu loba ajab igaühe vihaseks. Vrd jori
3. vihatuju ▪ inimene saa ende üle valitse, ta lask joru müüdä inimene saab enda üle valitseda, ta laseb vihatuju mööda
4. rida, rivi ▪ müüdä tiid lää vankri joru, mõtsast veets pal´ke kiriku manu mööda teed läheb vankririvi, metsast veetakse kiriku juurde palke. Vrd jada, jodi, rida, rodi

.jäämä ~ .jääme <jäiä ~ jävvä, jää, impers jäiäs ~ jävväs Hel>
1. mingis olukorras püsima, (alles) olema ▪ ta jääp oma sõna manu kindlas ta jääb oma sõna juurde kindlaks; tulli lumi maha ja jäigi talves tuli lumi maha ja jäigi talveks; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls uss ajab uue naha, aga mürgihammas jääb alles. Vrd pisume, püsüme
2. mingisse olukorda sattuma, jääma, saama ▪ nemä tahten üümajal jävvä nemad [olevat] tahtnud öömajale jääda || .il´das .jäämä hiljaks jääma, hilinema ▪ ärä sis ildas jäiä ärä siis hiljaks jää; .järgi .jäämä eemale jääma, lahkuma ▪ karjast ma jäie järgi viietõisku aastene karja ei läinud ma enam viieteistaastaselt; .kõrva .jäämä süüdlaseks või alla jääma ▪ temä jäi kõrva, mea sai õiguse tema jäi süüdlaseks, mina sain õiguse; .könni või .põnni või .põrri või .rummi .jäämä kiduraks või kängu jääma ▪ sii puu om põnni jäänu see puu on kiduraks jäänud; pidäme .jäämä peatuma, pidama jääma ▪ oben jäije raasikses aass pidäme hobune jäi natukeseks ajaks pidama; .pääle .jäämä peale jääma ▪ siu sõna jääs iki pääle sinu sõna jääb ikka peale; rahu .jäämä rahule jääma; lakkama, lõppema ▪ miul jäi täo kuul´ rahu, ma es lää änäp mul lõppes tänavu kool, ma ei läinud enam [kooli]; .õiges .jäämä õiguse saama ▪ temä jäi õiges, mõisteti õiges tema jäi õigeks, mõisteti õigeks. Vrd .saama
3. (kellegi) omaks v osaks saama ▪ mõne inimese kül´ge ei jää muret ja raskust, tõne om nii õrn, et kikk jääse kül´ge mõne inimese külge ei jää muret ega raskust, teine on nii õrn, et kõik jääb külge; vedel võip koertel jäiä vedel võib koertele jääda
4. lakkama, lõppema; kaduma ▪ ega sii vihm nõnda ruttu järgi ei jää ega see vihm nii ruttu järele ei jää; jäigi kadunus sii asi, katti ärä ja jäigi kaotsis jäigi kadunuks see asi, kadus ära ja jäigi kaotsi. Vrd kadume, .lõpme

kark2 <kargu, .karku> voki osa (pulk), mis vänta ühendab tallalauaga ▪ voki kark aa ratast ümbre voki kark ajab (voki)ratast ümber

karu2 <karva, .karva>
1. karv; piltl juus ▪ mia võti tal karvest kinni ma võtsin tal karvadest (st tukast) kinni; tal ei ole karvi ka nõnda pal´lu ku tal võlga om tal ei ole [ihu]karvasid ka nii palju, kui tal võlga on
2. karvkate; harjas ▪ kuus´, pedäjes ja kadajes, nii karva ei eidä kuusk, mänd ja kadakas, need on igihaljad. Vrd arjas, arjus1, ormus
3. piltl sulg ▪ kana lok´s ja aa karva püstü kana kloksub ja ajab suled püsti. Vt sul´g1

keder|var´s <keder|varre, keder|vart>
1. kedervars, vahend lõnga ketramiseks ja korrutamiseks ▪ enne okki olli kedervar´s, üit´s pulk ja ratas perän enne vokki oli kedervars, üks pulk ja ratas küljes. Vrd kista|var´s
2. veski hammasratta võll ▪ tär´nratas aa kedervarre käümä, kedervarrest läbi om pil´l suurhammasratas ajab võlli käima, võllist läbi on pill. Vrd võl´l
3. piltl jalg ▪ aa õige jala kõtust väl´lä, las va kedervarre ketsute aja õige jalad kõhu alt välja, las va kedervarred kepslevad
4. piltl püsimatu olend ▪ kuradi kedervar´s, paigal ei kurda kunnigil kuradi püsimatu, paigal ei püsi kuskil. Vrd .kiiam, rüüstik

keejä <keejä, keejät> keev; allikane ▪ keejä allik püstü pand üles keev allik ajab otse üles. Vrd allikine, keede, keedik, keedikun, .kiidäv

kida|keeleg kidakeelne, vähese jutuga ▪ ken om kidakeeleg, sii aap sõna taga kes on kidakeelne, see ajab sõnu taga (otsib sõnu rääkides). Vrd kida|.kiilne

.kiitme <.kiitä, keedä>
1. keetma ▪ mea keedäs ärä küll, ei ole keedetevet mina keedaks ära küll, ei ole, mida keeta; maagelõng olli kirjutetev lõng, temä es keedä väl´lä, es aja värvi maagelõng oli kirjamislõng, sellest ei keenud [värv] välja, ei andnud värvi. Vrd .vaarame, vaariteme, .vaar´me
2. piltl lööma, virutama ▪ ma talle üte napsu keedi vastu pääd ma talle ühe laksu lõin vastu pead. Vrd läigiteme, .lüüme, viruteme
3. piltl metalli kokku jootma, sulatama ▪ sepp kiit´s kirvel teräse ette sepp sulatas kirvele tera ette. Vt .juutme, sulateme
4. piltl vett maa seest välja ajama, pulbitsema ▪ kiitev allik kiit liiva üles pulbitsev allikas ajab liiva üles

kisendeme ~ kisenteme <kisente, kisende> kisendama, karjuma ▪ ta akkas jälle kisendeme ta hakkab jälle karjuma; sii kisents oma süäd ja aa oma süäme võimu Krk (knk) see kisendab oma südant ja ajab oma südame võimu (jonnivast lapsest). Vrd kiratseme2, kisame, .räut´sme, .rüük´me, .ürgäme2

kius <kiusa, .kiusa ~ kiusu, .kiusu> kius, jonn ▪ poig aab atige kiusu, tüdär aab nännige kiusu Hls poeg ajab vanaisaga kiusu, tütar ajab vanaemaga kiusu. Vrd jon´n1 || sala|kius salakius ▪ ta aap siast salakiusu ta ajab sellist salakiusu

kobruteme <kobrute, kobrude>
1. kobrutama, paisuma ▪ keväde maa kobrutes, põhja vesi aap üles kevadel maa kobrutab, põhjavesi ajab üles. Vrd .lummume, .paisume, .urbume
2. vahutama ▪ ku õlu käimä lää sis kobrutep kui õlu hakkab käima, siis vahutab. Vrd kobrenteme, vatuteme

kohuteme2 <kohute, kohude> Krk puhevile ajama, suurustama ▪ temä kohutep ennäst, mia võis kah suuruste, aga ma ei tii suudki valla ta ajab ennast puhevile, ma võiks ka suurustada, aga ma ei tee suudki lahti. Vrd .kel´kme2, .kerkleme, kõrgusteme, suurendeme, toorusteme

koi1 <koi, koid>
1. koi, kahjurputukas ▪ koi aap kasugu naha ärä koi ajab kasukanaha ära; koide om rõõva ärä söönu koid on rõivad ära söönud. Vrd kah´r
2. piltl ihne inimene, kitsipung ▪ mis ta om seante koi miks ta on selline kitsipung. Vrd ihnits, ihnus1
3. piltl vilets, nälginud ▪ sii kas´s om är näl´günü ku üit´s koi see kass on ära nälginud nagu üks koi; mõni terä koi om ka ike siin aganide sean mõni vilets tera on ka ikka siin aganate seas

korp1 <korba, .korpa>
1. (paks) puukoor ▪ pedäjelt võeti korpa männilt võeti koort; niidse korp väidsege kaabitside ärä niinekoor kaabiti noaga ära. Vrd kos´k, kosku, kuur´1
2. koorik, korp, kärn (haaval) ▪ nahk om lõhki, ragenu, aap korpa päält nahk on katki, pragunenud, ajab koorikut pealt. Vrd karp1, kärn1
3. paks kattekiht (lume- või mullakoorik, soomus vms) ▪ ku kala suitsute, sõs ei võta mitti sedä korpa tal maha sel´läst kui kala suitsutada, siis ei võeta tal mitte seda soomust seljast maha. Vrd kooretus, koorik
4. jahukaste (taimehaigus) ▪ karumarjel om korp karusmarjadel on jahukaste

kottalt, kottelt
1. kohast; kohalt ▪ kui ta ninda kogu päe kõhutep, aap mõnest kottelt tii umbe küll kui ta niimoodi terve päeva tuiskab, ajab mõnest kohast tee umbe küll; temä omast kottelt kitap, et tark om tema omast kohast kiitleb (arvab endast), et on tark
2. juurest, lähedalt ▪ temä läit´s mede kottalt müüdä ta läks meie juurest mööda; saabas om siit valla kaala kottelt saabas on siit [õmblusest] lahti sääre juurest. Vrd lähiksest, lähist, mant2
3. otse; otsekohe ▪ nüid ei saa kottalt minnä, nurme om pehme alle nüüd ei saa otse minna, nurmed on alles pehmed; mine kottelt silmä järgi mine silma järgi otse; meä lää kottalt ma lähen otsekohe. Vrd kohe2, kohald, kuhald, otse, .õkva

kul´u3 <kul´u, kul´u> lstk kalkun ▪ kul´u aap sule kobeves, vihane kalkun ajab suled kohevile, [on] vihane

kumbas <.kumba, kumbast ~ .kumba, .kumbat> Hls Krk, kummas <.kumba, kummast> Pst kumb ▪ kumbas kõru pilli aa? kumb kõrv pilli ajab?; kumbas vanep, kumbas noorep om? kumb on vanem, kumb noorem?; kumbast kanikut sea tahat? kumba leivakannikat sa tahad?; kumbat pidi ~ kumbat muudu ma tii? kumba pidi ~ kumba moodi ma teen?. Vt kumb

kõnekas <kõneka, kõnekat> Krk jutukas; kõneosav ▪ kõnekas om sii ken äste juttu aap jutukas on see, kes hästi juttu ajab. Vrd jutuline, lahmak3, lõvvakas

kõtt <kõtu, kõttu>
1. kõht ▪ apupiim aap kõtu mürräme hapupiim ajab kõhu [seest] keerama; aage käe kõtust väl´lä! (knk) ajage käed kõhu alt välja! (hakake tööle); varessel valu, arakul aigus, me latse kõtt saa terves (rahvalaulust) varesele valu, harakale haigus, meie lapse kõht saab terveks. Vrd vats
2. toitumisest ▪ miul om kõtt nõnda tühü, et süü võ un´t jala päält ärä (knk) mul on kõht nii tühi, et söö või hunt jala pealt ära
3. kõhulahtisusest ▪ ku verivatt lihal sissi kiip, sii võtap kõtu valla kui verevaht lihale sisse keeb, see teeb kõhust lahti
4. piltl asja kumer pool ▪ leiväl olli kõtt ärä kõrbunu leival oli kumer pool ära kõrbenud

kõõm <kõõma, .kõõma>
1. kõõm, ketendus ▪ lehmä õõruve sarvi vahelt kõõma lehmad hõõruvad sarvede vahelt kõõma; siga aap kõõma siga ajab kõõma. Vt kõõme
2. väheldane või vilets asi ▪ ein om ku kõõm kunagi, niidä ku kõõma hein on igavene vilets, niida kui kõnni. Vrd kän´n

käpukil käpuli ▪ nänn sat´te käpukil maha vanaema kukkus käpuli maha; uhkus aa upakil, ahnus käümä käpukil (vns) uhkus ajab upakile, ahnus käima käpuli. Vrd käpuli, käpäkil, käpäkul

labrat´s <labratsi, labratsit> Trv lobiseja ▪ labrat´s aap üte ku tõesest juttu lobiseja ajab ühest ja teisest juttu. Vrd laager´ts, ladra, ladrak, lur´ka, lõhver´ts

ladna <ladna, ladnat> Krk lahke, mõnus ▪ enne olli iki ladna, kõnel´ ja olli, nüid ei tule sõna suust enne oli ikka lahke, rääkis ja oli, nüüd ei tule sõna suust; sii om üit´s ladna inimen, aap ääd lahet juttu see on üks lahke inimene, ajab head lahedat juttu. Vrd ladus, lahe1, .lahke, lahma, lahmak3

.lah´vme <.lahvi, lahvi> Pst Hls midagi hooletult tegema, sahmima ▪ lahvip vett maha ja rõõvaste pääle ajab vett maha ja riiete peale; ta lahvip linu kakku, jätäp pal´lu maha ta katkub linu hooletult, jätab palju maha. Vrd abeleme, .kärnäme, lobuteme, löperteme, sähveldeme

lai <laia, .laia>
1. lai; suure läbimõõduga ▪ kördil olli õige lai punane jut´t veeren seelikul oli üsna lai punane triip servas; laia lume lopsu satas maha laia lumelörtsi sajab maha
2. avar, kaugele ulatuv; suur ▪ latse laian ilman puha lapsed kõik laias ilmas; sii kargles ku kirp tühjä pauna sihen, laia mõtetege (knk) see kargleb nagu kirp tühja pauna sees, suurte mõtetega. Vt avar, lahe1, suur1 || lai väl´k põuavälk ▪ lai väl´k lüü taeva veere punatses põuavälk lööb taevaservad punaseks
3. suure jutuga, häälekas ▪ sii aa laia juttu see räägib häälekalt (ullikesest); tal om ää laia lõvva, sääl ei kurda kinni midägi tal on head laiad lõuad, seal ei seisa midagi kinni (lobisejast); ken rumalest kõneles, roppa suust väl´lä aa, om laia suuge kes rumalasti räägib, roppusi suust välja ajab, on laia suuga (ropendajast)

lara <lara, lara> Hls Krk
1. lora, loba ▪ sii aap lara juttu see ajab lora juttu. Vrd lari, lir´t, lora, lär´t, para1
2. tühja jutu ajaja, lobiseja ▪ ah sii om üit´s lara inimen ah, see on üks tühja jutu ajaja. Vrd ladra, laran´t, laras´k, larka, larta
3. larin, pladin (millegi väga rohke kohta) ▪ sii olli alle uug, rästse olli joosnu nõndagu lara Krk see oli alles [vihma]hoog, räästad olid jooksnud nagu pladin. Vrd ladin, ladsin, larin

laras´k <laraski, laraskit>
1. lobiseja ▪ sii naene om egävene laras´k, aap tühja juttu see naine on igavene lobiseja, ajab tühja juttu. Vt ladra, lara, laran´t, larka, larrat´
2. pillaja, raiskaja, laristaja ▪ laras´k larastep oma raha ärä laristaja laristab oma raha ära. Vrd laristeje, lartska

lar´m <larmi, .larmi>
1. lärm, kära ▪ temä aap tühjä larmi ta ajab tühja lärmi. Vt elü1, kärä, lär´m
2. piltl kuulujutt ▪ sel ei jole sõnal sõlme egä jutul jakku, sii om ilma lar´m Krk (knk) sel ei ole sõnal sõlme ega jutul jätku, see on tühi kuulujutt. Vrd kõla1, kõmu1, parrat

liim´1 <leeme ~ leemi, .liimi>
1. leem ▪ mõnikõrd tetti kardulaleemi sisse käki mõnikord tehti kartulileeme sisse käkid; mis sa liimi lakut, võta paksepet! mis sa leent lakud, võta paksemat! (supi söömisel). Vt liin´2
2. taimemahl ▪ nüid om kuremarja äste valmis, saa äste liimi nüüd on jõhvikad hästi valmis, saab hästi mahla (st neist tuleb palju mahla). Vrd mahl
3. vedelik; lima, mäda ▪ kõru om aige, aa liimi väl´lä kõrv on haige, ajab mäda välja. Vrd lima, limu

lobisteme2 <lobiste, lobiste> lobisema Hel ▪ ää muts kes äste asju aa, ää mokk kes äste lobistes hea mõistus [sellel], kes hästi asju ajab, hea suuvärk [sellel], kes hästi lobiseb. Vt lobame, lobiseme

lops2 <lopsu, .lopsu>
1. lobjakas, lörts ▪ küll om ikki ilmak, aap lopsu maha küll on ikka ilmake, ajab lobjakat maha. Vrd lobjak, lopsak3, lor´ts1, lörts1, sobi
2. midagi vesist, pehmet, mäda, löts ▪ kartula ku va lopsu är mädänu kartulid nagu vanad lötsud ära mädanenud. Vrd liim1, mädä

lori <lori, lori>
1. loba, lora, plära ▪ aap pääle oma lori ajab pealegi oma loba. Vrd lara, lari, lora, lorrat´, loru
2. lobiseja, lora ajaja ▪ sii olli seante lori miis, et oia suu ja silmä see oli selline lora ajaja mees, et hoia suu ja silmad. Vt loba

lorrat´ <lorrati, lorratit> Krk lobajutt, lora ▪ vana loru, aa oma lorrati juttu ütte puhku vana loru, ajab oma lobajuttu kogu aeg. Vrd loba, lora, lori, loru, lär´t

lorup <lorupi, lorupit> Hls Krk loru ▪ sii om üit´s lorup inimene, aap asja puha kõveriti see on üks loru inimene, ajab asjad kõik kõveralt. Vt loru

lot´t1 <loti, lotti>
1. naha- või rasvavolt, lott ▪ sii om rammu söönu, lot´t lõvva all see on [end] rasva söönud, lott [on] lõua all. Vrd lõkk2, vol´t
2. lokuti ▪ kalkun aap oma loti suures ku vihases saap kalkun ajab oma lokuti suureks, kui vihaseks saab. Vt lõpus1
3. lont ▪ elivandi lot´t olli püstü elevandi lont oli püsti
4. muhk, paistetus ▪ vesitse karjamaa pääl tulep lammastel vii lot´t, pää lääp paisteteme vesise karjamaa peal tuleb lammastel veepaistetus, pea läheb paiste. Vrd jom´m1, jom´p, jõm´p1, kömp, .paistus1

ludri2 <ludri, ludrit> Pst vedel supp; lurr ▪ ludri om siss ää, ku enne kõtt tehet täis om, mud´u aap siidmise raisku vedel supp on siis hea, kui kõht enne tugevamat toitu täis on, muidu ajab seedimise sassi. Vrd laga, larbe, lir´ts, loputs, löm´ps

luuk2 <looga, .luuka>
1. look, hoburakendi osa ▪ peremiis tei uut obese luuka peremees tegi uut hobuse looka; ilma loogate es saa minnä, obesel olli iks luuk pääl ilma loogata ei saanud minna, hobusel oli ikka look peal
2. loogakujuline puuvarb või -vits, vibu ▪ laavitse looga olli siäntse kõvere puu reeraami põikpuud olid sellised kõverad puud; ku rügä niitme minti pikä vikatige, sis panti vikatile luuk pääle, et vili kaari pääl risti maha jääss kui rukist niitma mindi pika vikatiga, siis pandi vikatile look peale, et vili kaare peale risti maha jääks; luuk pannas selleperäst saele pääle, et aap sae lehe sikku, sis om kõvep lõigate vibu pannakse sellepärast saele peale, et ajab saelehe pingule, siis on kõvem lõigata

lõheneme <lõhente, lõhene> Krk lõheliseks muutuma, lõhenema, pragunema ▪ suvi om nõnda kuju, et maa om ärä lõhenu suvi on nii kuiv, et maapind on pragunenud; mõni kasvaje om sääl sehen, kas paise vai ruus, sii lõhenep ja aap mädä väl´lä mõni kasvaja on seal sees, kas paise või roos, see lõheneb ja ajab mäda välja (jala paistetusest). Vrd laheneme, rageneme, rõmeneme

läpäteme <läpäte, läpäde>
1. läpatama, kopitama; riknema ▪ süük ummusen läpätep ärä söök ummuksis rikneb. Vt läpästeme
2. sumbuma, umbne olema ▪ läpätet ais sehen, süäme aap sitas läppunud hais sees, südame ajab pahaks. Vrd summateme
3. lämmatama, hinge matma ▪ peris enge läpätep kinni sii irmus umbne ja rõske luht päris hinge paneb kinni see hirmus umbne ja rõske õhk. Vt lämmäteme, ummuteme

lär´m <lärmi, .lärmi>
1. kära, lärm ▪ pidu päält tulti suure laulu ja lärmige peolt tuldi suure laulu ja lärmiga; latse teive sihandest lärmi, et ma es kuule kedäki lapsed tegid sellist lärmi, et ma ei kuulnud midagi. Vrd elü1, kärä, Vt lar´m
2. lora, plära ▪ sii om va lärmi tähik, sii aa tühjä juttu Krk ta on va lora ajaja, see ajab tühja juttu. Vt lär´r

lördsine <lördsitse, lördsist> Hls, lörtsine <lörtsitse, lörtsist> lörtsine ▪ ärä akka selle lördsitse ilmage mineme! ära hakka selle lörtsise ilmaga minema!; likket lörtsi aa taevast maha, tii om kikk puha lörtsine märga lörtsi ajab taevast maha, tee on kõik lörtsine. Vrd lobine, lopsune, lördsüne, sobine

lördsäk2 <lördsägu ~ lördsäku, lördsäkut> Krk, lörtsäk <lörtsäku ~ lörtsägu, lörtsäkut>
1. lörts, lobjakas ▪ lörtsäkut aap maha taevast lörtsi ajab taevast maha (st sajab hooga). Vt lörts1, Vrd lötsäk, rätsäk
2. hõre, lörts (riidest) ▪ sii kört olli sihande lördsäk see seelik oli selline lörts. Vt lördsüne

lörts1 <lördsü, .lörtsü Krk ~ lördsu, .lörtsu Hls> , lör´ts1 <lörtsi ~ lördsi, .lörtsi>
1. lörts, märg lumi ▪ liket lörtsü aa taevast maha märga lörtsi ajab taevast maha (st sajab märga lund). Vrd lobjak, lops2, lopsak3, lor´ts1, lördsäk2
2. lärakas, plärakas ▪ sül´gä üit´s lör´ts siia kõvaski pääle, sis võtt parempest sülga üks lärakas siia luisu peale, siis võtab paremini (vikati teritamisel). Vt larak, lardsak, läräk
3. pehme; hõre, õhuke (kangast) ▪ sii om seante lörts kõiv, mis vilun kasvap see on selline pehme kask, mis vilus kasvab; siast rõõvast ei massagi osta, ninda lörts ja vedel sellist kangast ei maksagi osta, nii õhuke ja hõre. Vrd lördsäk2, lördsüne
4. törts, väike kogus ▪ jahva viil üit´s lörts jahu jahvata veel natuke jahu. Vrd tör´ts

löütse <löütse, löütset> Hls Krk leitse, leitsak ▪ ku sann om löütset täüs, aa pää ka ullus kui saun on leitset täis, ajab pea ka hulluks (tekib peapööritus). Vrd leidse, löidsä, .löüden

.lüümä ~ .lüüme <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põksme, .põn´ksme, .põn´tsme, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me3, .tapme1
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme || .norri .lüümä nurru lööma ▪ vana kõuts lei nukan norri vana kass lõi nurgas nurru
10. midagi intensiivselt tegema || luus`.lanti .lüümä luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüümä lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; nõuss .lüümä nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .põrni .lüümä viltu kiskuma; perutama ▪ regi lüü põrni regi kisub viltu; obese lööve põrni hobused perutavad; rakku .lüümä lahtiseks minema (köhast) Krk ▪ ku kühä rakku lüü, sõs akkas paraneme kui köha lahtiseks läheb, siis hakkab paranema; rapadit .lüümä hüplema Krk ▪ kinda leive rapadit ehen kindad hüplesid ees (vöö küljes); .servä .lüümä sehvti pidama, kurameerima ▪ poiss tah´ts tüdrikuge servä lüvvä poiss tahtis tüdrukuga kurameerida; .valla .lüümä lahti lööma ▪ lei raamadu valla lõi raamatu lahti

magjas <.makja, magjast> maias; himukas ▪ magjas aa magjavust taga maias ajab maiust taga; temä om tüdrukide pääle õige magjas tema on tüdrukute peale õige himukas. Vrd imar, imukas, imuline, maias, neeluk

mahe <mahe, mahet>
1. parajalt soe, mahe, leebe (tuulest, ilmast) ▪ küll om ää ja mahe tuul, peris lust om väl´län olla küll on hea leebe tuul, päris lust on õues olla. Vrd sume
2. rahustav, mõnus ▪ aa magust ja mahet juttu, ää kullede peris ajab magusat ja mõnusat juttu, hea kuulata päris
3. kohev, lahe ▪ mahe muld, ei oole tükin lahe muld, ei ole tükis

mesiline <mesilise, mesilist> mesilane ▪ erelise panek aa rohkep kehtime ku vaablisel ja mesilisel herilase nõelamine ajab rohkem paistetama kui vaablase või mesilase nõelamine. Vt mesilene, Vrd mesi|lind

.mihkle|päe ~ .mihkle|päev <.mihkle|päevä, .mihkle|.päevä> mihklipäev, 29. september ▪ kui mihklepäeväs puulehe maha om lännu, sis om kah maarjapäeväs lumi lännu kui mihklipäevaks puulehed maha on langenud, siis on ka maarjapäevaks lumi läinud; mihklebä üüse aap kaal´ villatse lõnga katik, ninda pal´lu kasuvet mihklipäeva öösel ajab kaalikas villase lõnga katki, nii palju kasvavat

muhk1 <muhu, .muhku> muhk, kühmjas kõrgenenud koht ▪ ku sula om ollu ja külmets, aa jää muhku üles kui sula on olnud ja külmetab, ajab jää muhku üles; ku tulege pühiti päält nii muhu ja ponni ärä kui tulega pühiti need muhud ja punnid ära (kiirest paranemisest). Vrd jom´m1, jom´p, kom´m2, kun´n, mühk1

.mustjas <.mustjase, .mustjast ~ .mustja, .mustjast> tume, mustjas, mustjaspruun ▪ ku mustjase pilve üles aap, sis saap vihma kui tumedad pilved üles ajab, siis saab vihma; kui mustja pilve vastu tuult tuleve, sis om varsti müristemist kuulda kui mustjad pilved vastu tuult tulevad, siis on varsti müristamist kuulda; temäl om mustjas ruuni silmä, ta om kuri inimene temal on mustjaspruunid silmad, ta on kuri inimene. Vrd mustakas, tume

mädäneme <mädänte, mädäne>
1. mädanema ▪ ubine mädänive kevädes ärä õunad mädanesid kevadeks ära. Vrd .seedume2
2. mäda eritama ▪ nüid aa punatses ja lää mädänem nüüd ajab punaseks ja läheb mädanema (haavast)
3. käärima minema ▪ taluinimese joove mädänut taari taluinimesed joovad käärima läinud taari. Vt .käär´me2

mögä <mögä, mögä> lora, möga, tühi jutt ▪ sii om üit´s mögä jutt, sel ei ole midägi põhja all see on üks tühi jutt, sellel ei ole mingit [tõe]põhja all; kül aap mögä suust väl´lä! küll ajab lora suust välja!. Vrd mögin

mögäme <mögäde, mögä> lorama, mögama, segast juttu ajama ▪ ka sa tullit siia jälle mögäme, tarka juttu ei kulle? kas sa tulid siia jälle lorama, tarka juttu ei kuule?; egäüit´s ei saa kõnet pidäde, mõni mögäp niisama igaüks ei oska kõnet pidada, mõni ajab niisama segast juttu. Vrd kobame2, mögiseme

niru <niru, niru>
1. näru ▪ selle niruge ei tetä kedäki selle näruga ei tehta midagi. Vrd nären, .närmä, närts, närtsäk, näru
2. sõimus raibe, raisk ▪ poisi niru kiusap väiksit, aap rüük´mä poisiraisk kiusab väikseid, ajab röökima. Vrd mait, raibe, rõibe

nohuteme1 <nohute, nohude> Pst nohus olema ▪ küll sii sügüs aap nohuteme küll see sügis ajab nohule

.näksidi Krk naksti ▪ mõni koer ei tiigi äält, aa näksidi kondi külgi kinni mõni koer ei teegi häält, ajab naksti kondi külge (jalasäärde) kinni

ojoteme <ojote, ojode>
1. ujutama ▪ suve om ää obesit jõe sehen ojote suvel on hea hobuseid jões ujutada
2. vett maha ajama ▪ temäl om mõskmise aig likke puha, muud ei tii ku ojots tal on pesemise ajal märg kõik, muudkui ajab vett maha; ku ta mõsk, sõs ojots kikk ilma vett täus kui ta peseb, siis ujutab kogu ilma vett täis

padsin <padsine, padsint ~ padsinet> padin ▪ latse tullive nigu padsin lapsed tulid padinal; temä aap ütsinti juttu ku padsin tema ajab üksi juttu nagu padin. Vt padsinen, Vrd sobin

para2 <para, para> Trv loba ▪ aap seast tühjä para suust väl´lä ajab sellist tühja loba suust välja. Vrd jama2, lara, loba, lora, park1

park1 <parga, .parka>
1. rämps, sodi ▪ võsa parka täis kasunu võsa rämpsu täis kasvanud. Vrd parts2, rimps, risu, rämps, sodi
2. piltl loba ▪ aap muidu parka suust väl´lä, ei mõtle mis ütlep ajab muidu loba suust välja, ei mõtle, mis ütleb. Vrd jama2, loba, mola, möla, para2

par`.matsti Hls Krk matsti, matsaki ▪ akkas pökerteme, aap jalge pääl üles, satas maha parmatsti hakkab tuigerdama, ajab jalgele üles, kukub maha matsti (vastsündinud vasikast). Vt .matsti

peeräteme <peeräte, peeräde> peeretama ▪ küll aap sii ernesup´p peeräteme küll ajab see hernesupp peeretama. Vrd aisuteme, purtsuteme, pussuteme, puugateme, vusame

.pistme ~ .pistmä <.pistä, pistä>
1. pistma, torkama ▪ õmmelte ma tahtse õige pikält pistä ja arvalt astu õmmelda ma tahtsin nii, et õige pikalt pista ja harvalt astuda (pikkade pistetega). Vrd .sorkame, .suskame, .süskäme, .tsuskame
2. valu tegema ▪ küll ta pist kül´le sehen, ku väidsege sorkas küll pistab küljes, nagu noaga torkab. Vrd valuteme
3. nõelama, hammustama ▪ ku om uisal ärä pistet, sii aa irmus paisteteme kui on ussil ära nõelatud, see ajab hirmsasti paistetama (rästiku hammustusest). Vrd nõglateme, nõglume, .nõklame, salume, .salvme1
4. toppima, panema ▪ pistä käe teki ala! pista käed teki alla!; anna mulle midägi ka suhu pistä! anna mulle midagi ka suhu pista!. Vrd .top´me1
5. kiiresti tegema; kiiresti liikuma ▪ temä pis´t miul manu ja akas´ kõnelem tema tormas minu juurde ja hakkas rääkima
6. ahnelt sööma, õgima; kaanima ▪ lamba pistäv ristikeinä pääl lambad söövad isukalt ristikheina ädalat; pistä üit´s pit´s är kah! võta üks pits ära kah!. Vrd .laan´me2, .lam´pme2, .lõm´psme, pitsiteme, õgime
7. pistist andma ▪ ka sa saat sedäsi alt käe pistä kas sa saad sedasi altkäe pistist anda

pojokile Trv Hel
1. paokil, praokil ▪ sanna us´s olli pojokile, et suits väl´lä saass sauna uks oli paokil, et suits välja saaks. Vrd .poekil, .poeli, .poelti
2. paokile ▪ lait´s aa joba silmi pojokile laps ajab juba silmi paokile. Vrd .poikuli, pojokuli

pom´m2 <pommi, .pommi> muhk, paise ▪ ran´gege ärä pitskunu, aa pommi rinna pääl üles obesel rangidega ära pitsunud, ajab muhu rinna peale üles hobusel; pom´me sehen om mädä paisete sees on mäda. Vrd jõm´p1, kom´m2, muhk1, paise1, .siitse

posti|vedäje <posti|vedäje, posti|vedäjet>
1. postivedaja ▪ Ann olli Lillin 30 aastet obesege postivedäje Ann oli 30 aastat Lillis hobusega postivedaja. Vrd posti|.tas´ku
2. piltl tühja jutu levitaja, latatara ▪ ärä nüid postivedäjes akka, sii ei ole siu ammat ära nüüd tühja jutu rääkijaks hakka, see ei ole sinu amet; küll om postivedäje, aa külä müüdä ulle jutte Krk küll on latatara, ajab küla mööda hulle jutte. Vrd lartu, lokat´, varta

puhutus <puhutse, puhutust> puhitus ▪ lige ristikein aap lehmä puhutuses märg ristikhein ajab lehma puhitusse. Vrd puhut´s, puutus

puik <puiga, .puika Hls ~ puigu, .puiku Krk ~ puigi, .puiki Pst Hls>
1. puuk ▪ miul olli puik ihu sissi tükkin mul oli puuk ihusse tükkinud; aa vastu ku üit´s puik (knk) ajab vastu kui üks puuk. Vrd puuk2, puu|täi
2. põdrakärbes ▪ puiga tükive mõtsan sel´gä põdrakärbsed tikuvad metsas kallale

puristeme <puriste, puriste>
1. puristama, purinat tekitama ▪ obene kis mitti ei puriste, om aige hobune, kes üldse ei purista, on haige; ku ta ärä vähernu om, sis raputes ennest, aap purri, puristes viil kui ta on ära vähernud, siis raputab end, ajab purri, puristab veel. Vrd turisteme
2. riidlema, vihaselt rääkima ▪ tal pikkä viha ei joole, puristes ärä, säälsaman om ää jälle tal pikka viha ei ole, riidleb ära, sealsamas on jälle hea. Vrd pureme, põriseme, .riidleme
3. kiiresti rääkima ▪ mis sa puristet pakilt, ka ilusti ei mõista kõnelte mis sa puristad kiiresti, kas ilusti ei oska rääkida. Vrd võristeme

puss5 <pussu, .pussu>
1. vana tohletanud asi ▪ kardule om kevädes ärä närbunu, pehme ku pussu kartulid on kevadeks ära tohletanud, pehmed kui tossud
2. vana murumuna ▪ temä aa miul pussu tolmu silme vahel ta ajab mulle vana murumuna tolmu silme vahele. Vrd muru|muna, muru|mut´t, vana|naise|puss, vana|pagane|puss

põhi1 <põhja, .põhja>
1. põhi, anuma alumine osa ▪ puder läit´s põhja puder läks põhja (kõrbes poti külge); nõnda vähä tulli piima, nüssiku põhja tei pal´lald likes nii vähe tuli piima, lüpsiku põhja tegi ainult märjaks
2. veekogu vms põhi; pära ▪ järve põhi olli liivane järve põhi oli liivane; kuhja põhi olli ärä mädänu kuhjapõhi oli ära mädanenud; pal´le rii põhja pääl istut, pane rohkep einu rekke, mud´u alt põhjast aa tuult üles palja reepõhja peal istud, pane rohkem heinu rekke, muidu alt põhjast ajab tuult üles || .küütsle põhi koonla lõpp ▪ ma tahas küütsle põhjakest ärä viil kedräte ma tahaks koonla pära veel ära kedrata. Vrd ase1, perä2
3. kolgas ▪ ei tää kun põrgu põhjan temä küll elli ei tea kus põrgu kolkas tema küll elas
4. alus, millel miski tugineb; põhjus, põhjendus ▪ temäl panni naine talul põhja ala tal pani naine talule aluse alla; mea sedä täüt põhja ei tää piltl ma seda täit põhjust ei tea. Vrd põhjendus, .põhjus
5. taust, tagapõhi ▪ miu mulgi kiil om Polli põhjage minu mulgi keel on Polli taustaga

.põõname <põõnate, .põõna> põõnama; magama ▪ küll põõnap magamist küll magab magusasti; latse põõnassive ku põrsa põhun (knk) lapsed magasid nagu põrsad põhus; põhi põõnab, nagu juuni aab üles põhjakaar põõnab, nagu jooni ajab üles (virmalistest). Vrd kõõdsuteme, .kõõmame2

pär´m <pärmi, .pärmi> uus pärm ▪ pärmi ei või pal´lu panna, aap üle veere pärmi ei või palju panna, ajab üle ääre. Vrd .käikene, sepp2, tõstak

pökerteme <pökerte, pökerte> Krk
1. vaevaliselt jalule ajama, koperdama ▪ vas´k akkas pökerteme, aap jalge pääle üles, satas maha parmatsti [vastsündinud] vasikas hakkab koperdama, ajab [end] jalgadele üles, kukub prantsatades maha. Vrd päkerteme, tallerdeme, tokerdeme, toperteme, tökerteme
2. puterdama ▪ ta pökertes pääle, ta ei saa selgest väl´lä ütelte ta puterdab ühtlugu, ta ei saa selgelt välja öelda. Vrd pokerdeme, pudruteme, puterdeme, .putrame

raud <ravva, .rauda>
1. raud, metall ▪ sõs olli seande suitav ravvast siis oli selline sugemisvahend rauast (linaharjast); sepp aa punatses ravva, raud lää elgis sepp ajab raua punaseks, raud läheb helkivaks (hõõguma) || aak´|raud haakraud ▪ sepä alasel om aak´raud, kun obese rauda kõverdets sepa alasel on haakraud, kus hobuserauda kõverdatakse; kan´g|ravva kangsuurauad ▪ ilma ei saa obesege sõita ku kan´graudu suhun ei joole ilma ei saa hobusega sõita, kui kangraudu [hobusel] suus ei ole; kapuste|raud kapsaraud; lamba|ravva lambarauad, lambakäärid ▪ lambaravva tahav ihva lambaraudu tuleb teritada (ihuda); obese|raud hobuseraud ▪ ku sa terve obeseravva lövvät jüripäeva ommuku, sis olet sa selle aaste aigu terve Krk kui sa terve hobuseraua leiad jüripäeva hommikul, siis oled sa kogu selle aasta terve; silmä|raud kirvesilma raud ▪ silmäraud käänets katekõrra ja keedets terä sinna vahel Krk kirvesilma raud käänatakse kahekorra ja keedetakse [kirve]tera sinna vahele; suu|ravva suurauad, suitsed ▪ aa obesel ravva suhu pane hobusele rauad suhu; valet raud malm ▪ paa raud om valet raud pajaraud on malmist. Vrd ravva
2. piltl püss ▪ ta tap´s üte ravvage mitmit eläjit ta tappis ühe rauaga mitu looma (st ühe püssiga). Vt püs´s

riusale2 Trv pinnule, pinnuliseks ▪ saege lõikamine aa riusale, närvendeme saega lõikamine ajab pinnule, narmendama

ropp1 <ropa, roppa Krk ~ ropu, roppu> Trv
1. ropp, kole; ränk ▪ nüid om seantse ropa ilma, aap lume ja lop´su maha nüüd on sellised koledad ilmad, ajab lund ja lörtsi maha; ma tei roppa tüüd ma tegin ränka tööd. Vrd robane, ropane, rän´k
2. piltl suur, tugev ▪ täembe sadas roppa vihmä piltl täna sadas tugevat vihma; kuulse laulje teenive roppa raha kuulsad lauljad teenivad roppu raha (st väga palju)