[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hilläkeste [hil´l´äkeste] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Hil´l´äkese ~ Hil´l´akõstõ ~ Hil´l´akõistõ Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1585–1587 Онаньина, 1627 Ананина, 1686 Ананьина, u 1866 Б. Ананьина, 1872 Ананьино, 1882 Хельково, 1904 Hil´l´akõsi, Hiljakõstõ, Ана́ньино, u 1920 Hillakeste, 1928 Hiljakeste.  C2
● XIX saj kuulus Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Küla on kutsutud mitut moodi, seto omast on andmeid XX saj alguses. Hilläkeste nime seletus võiks olla seotud võru-seto sõnaga hilläkeiste, hillakõistõ, hilläkesi ’aeglaselt’ (selle teisendid on veel hillokõtsi, hillokõidse ’hiljukesi’, hillä ’tasa’ või hilläk, hillakunõ, hillalik ’aeglane’). M. Kallasmaa toob Hilleste nime all võrdluseks XV saj mehenime Hille, samuti Saaremaal XVI–XVII saj esinenud lisanimed Hillaste, Hilleste, Hellieste. E. Tarvel pakub seletuseks Hille ~ Hillo, eesnimest Hilarion ~ Hilarius. Kui otsida nimele vene algupära, siis vrd хилый ’vilets, märg (ilm, haigus)’. 1882 mainitud nime Хельково seletuseks pakub J. Truusmann soome sõna hilkku ’kiire’ või hilkka ’peakate’. Perekonnanimi Ananjin (Ананьин) pärineb vanast heebrea nimest Anani (Ананий, variandid Ананья, Анашка, Анаха). Sõnalise lähtena vrd ka Novgorodi murretes ананья ’seltsiv, sõbralik, hell, kuid veidi kaval inimene’. XVI–XVII saj allikais on lisanimesid Ананский, Анаткин. Hilläkeste lõunaots kannab Unkiba nime. Vrd Hilleste. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 185, 221; KN; KNAB; Pskov 1585–1587: 411; Pskov 1885: 506; SeK: 28; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 83; Vasilev 1882: 12; Vene TK 126

Jaaska ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Ю́нцево, u 1790 рицова, u 1866 Юнцова, 1872 Юнцево, 1882 Юнцово, 1904 Jaaska, Ю́нцево, 1920 Juntsovo, 1923 Juntsevo.  A2
● XIX saj kuulus küla Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanime aluseks võib olla jaas, jass, jäss ’säinas’ (Se, Lut) või jaskma ’liikuma’ (Lut). M. Kallasmaa on Jaska nime puhul oletanud isikunime (Jaska). Jaška (Яшка) võib olla Яков’i rahvapäraseid teisendeid (P. Päll). Vene Юнцево lähtub ehk sõnast юнец ’noor, poiss, väike, alaealine, noormees’. Võrreldav külanimi on Poolas Juncewo. Vrd Jaska. – AK
Academic; Hurt 1904: XXIII; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 595; SeK: 33; Vasilev 1882: 349; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Jugo ‹-le›, kohalikus pruugis ka Jugo‿külä Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn У́сова Гора́, u 1790 Усова гора, 1792 Усова Гора, u 1866 Усова, 1885 Jugo, 1903 Югова гора, 1904 Juga, У́сова Гора́, 1922 Usova-Gora.  A2
● XIX saj oli küla Vilo kogukonnas ja Saalessa (Залесье) koguduses. Jugo võib olla Rõuge khk-s esinev talupoja lisanimi, mis on rännanud koos asunikega Setomaale. Samas esineb vanavene talupoja lisanimena XVII saj Юговъ, samuti nimi Усова ~ Усов, mida kohtab juba XV saj. Küla lähistel on Jugo järv. Vrd Jugu. – AK
Hurt 1903: 287; Hurt 1904: XXIII; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; Zakon Psk 2010; Truusmann 1890: 59; Truusmann 1897b: 81; Tupikov 1903: 800, 854

Jõksi2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Jõksi› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1681 Osina By, u 1790 Якушева, u 1866 Екшина, 1869 Екшино, 1882 Экшино, 1904 Jõksi, Э́кшино, u 1920 Jekšina, 1922 Eksi, Joksi.  B2
● XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) kogudusse ja Koolina kogukonda. Kohanime aluseks võiks olla lisa- või eesnimi Jõks. Selle võimalik lähe on ristinimi Jakuš (Якуш), mis on iseloomulik Ukraina ja Valgevene nimekasutusele (ka perekonnanimi Якушев). Nimi pärineb ristinimest Яков (vanas kirjaviisis Іаковъ). Sõnalise lähtena võib kõne alla tulla якуш ’puusepp; puukaunistused majadel ja laevadel’ (V. Dal) ja якуша ’roheline konn; rohukonn’. Vrd ka Kagu-Eesti jõks, jõksma (luks, luksuma). K. Pajusalu arvates on võimalik mugandus ka otse a-lisest nimest (Jaksi › Jõksi). A. Šteingolde ei näe nimevariandil Экшино vene tausta. Vrd Jõksi1. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; PGM 1785–1792; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 34; Vasilev 1882: 349; Vene TK 126; Vene TK 420; VMS

Kaatsova [kaat´s´ova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Kalde Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Ка́чево, ? u 1790 Качова, u 1866 Качева, 1872 Качево, 1904 Kaat´sova, Ка́чево, u 1920 Katševo, 1928 Kalde.  A2
● XIX saj kuulus Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi võib lähtuda eesnimest Kaats : Kaatsi. Arvesse võiks tulla ka Kagu-Eesti kaadsa’ ~ kaatsa’ ’(vanaaegsed) meeste püksid; püksisäär’, kaatsatama ’kädistama’ (Kan, Se). Vene algupära korral vrd качать ’kiikuma, kõikuma, raputama, kõigutama’ (ka tuletis качели ’kiik’). Pihkvamaal oli Katšalovo (Качалово) ja Katšanovo (Качаново) küla, viimane on praegu Lätis (Kacēni). J. Truusmann pakkus seletuseks läti sõna kaķis ’kass’. Kalde nime määras külale siseminister Petserimaa kohanimede esimese eestistamise käigus 1928. Vrd Kaatsi, Kaatsora kund. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXIII; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 539; RT 1928; SeK: 36; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1897b: 25; Vasilev 1882: 129; Vene TK 126; VES; VMS

Kasakova ‹-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kasakuva ‹-`kuvva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1686 Казакова, u 1866 Козакова, 1872 Козаково, 1882 Казаково, Зайцево (puustus), Красиково (küla), 1904 Kossikova, Koskova, Красико́во, u 1920 Kosakova, 1923 Kasakova (talu).  C2
● XIX saj küla ja puustus Ulanuva (Уланово) kogukonnas ja Saalessa (Залесье) koguduses; XX saj algul ka taluna. Arvatavasti 1930. a-tel ühendati Tobrova külaga, omaette küla uuesti al 1997. Perekonnanimi Kozakov (Козаков) ei pea alati viitama kasakale, sõnatüve tähenduseks on ka ’eraklik inimene; (aastaks palgatav) sulane’. Sõna козак ~ казак on laenatud tatari keelest (algselt tähenduses ’vaba inimene’) ning seda kohtab lisanimena Venemaal juba XV saj. Sõna on laenatud Lõuna-Eesti murretesse (kasak ’vallakorrapidaja; kasakas’). Kohanimi Kazakovo (Казаково) on levinud nii Pihkvamaal, Ingerimaal kui ka Udmurtias (seal küll Kazakgurt). Lämmijärve-taguses Kasakova külas (vn Казаковец) Haniva (Пнёво) poolsaarel elasid varem luterlastest eestlased, kes allusid Räpina kirikule. Vrd Koskuva. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 232; Pskov 1885: 541; SeK: 39; Vasilev 1882: 124, 136; Vene TK 126; VES; ÜAN

Keerba ‹-le›, kohalikus pruugis ka Keerbä ~ `Kerbä ~ `Kärbä ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1866–1867 Кербина, 1872 Кербино, 1885 Кербы, 1904 Kärbä, Ке́рбино, u 1920 Kerbina, 1922 Kerba, 1923 Kerbino, 1928 Kärba, 1997 Keerba.  C2
● 1882 on peale Keerba küla mainitud ka samanimelist maaüksust (otreezi). Siis kuulus see Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Külanime lähteks võiks olla lisanimi, mis seostub loomanimetusega kärp või kärbis. Vrd ka Kagu-Eesti kontekstis kärbikunõ ~ kärpikunõ ’okslik’ (Se). Vene nimevastena võib kõne alla tulla керб, керп ’kimp, punutis, sõlm’; кербь oli M. Vasmeri järgi muinasskandinaavia laenuna Vana-Venes linade mõõduühik (L. Vaba). Ingerimaal on Kerbukovo (Кербуково, sm Kerpukkala) küla. Keerbaga on 1977 liidetud ↑Vaarkali küla. Vrd Keerä, Kärba. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; Pskov 1885: 539; RL 1922; SeK: 40; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 130; VMS; ÜAN

Keerä ‹-le› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Ке́рино, u 1790 Керино, u 1866 Керы, 1882 Кѣры, 1903 Keerä, 1904 Keerä, Кѣ́ры, Кру́зы, 1921 Keera.  A2
● XIX saj kuulus küla Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Keerä on ka Seeridsä nulga paralleelnimi. 1890 on J. Truusmannil ekslik üleskirjutus (Radaja). L. Kettunen toob sarnase nime seletuseks keer ’keerd’. Võrdluseks sobib veel seto keerätämä ’keerutama’. Vene nimi Керино on arvatavasti Keerä nimega sama päritolu. Teise nimevariandiga Крузы võrreldav kohanimi on Poolas Kruzy (sks Krausen) endisel Preisimaal, samuti Ida-Poolas. Nimi on pigem eesti päritolu. Vrd Keerba, Seeridsä nulk. – AK
Academic; Eesti TK 42; EO: 182; Hurt 1903: 287; Hurt 1904: XXIII; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 40; Truusmann 1890: 56; Vasilev 1882: 157; Vene TK 126

Küllätüvä ‹-`tüvvä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Küllatova Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), u 1790 Телятина, u 1866 Кюлитина, 1872 Тюлитино, 1885 Külätowa, 1886 Küllätüwwä, 1897 Külätawa, 1903 Küllätöwwä, Küllätüvä, 1904 Küllätüvä, Тюли́тино, u 1920 Küllatova, 1923 Tjulitino, 1924 Külitino, 1937 Küllatuva.  C1
● Küla kuulus XIX saj Obinitsa kogukonda ning Taeluva, osa ka Saalessa (Залесье) kogudusse. Eesti murretest on tuntud sõna küll ’küllus’. M. Fasteri arvates võib tegemist olla muistse läänemeresoome isikunimega ja sellest saadud külanimega, algupärane kuju oleks *küllättävä ’kiidetud, kiidetav’. E. Ernits arvas, et analoogsed nimed lähtuvad muistsest läänemeresoome isikunimest *Külline ’küllane, rikkalik’. Vrd ka ürikutest tuntud eesnime Kyllelemb. L. Vaba võrdles kohanime kujunemist läti keskmurde nimedele iseloomuliku häälikuarenguga (k › t) ning lisab, et kirjeldatud nähtus on iseloomulik ka vene keskvööndi murretele. J. Truusmann oletas kohanime päritoluks linnunimetust metstilder, mis murdeti on tillutaja, tüllitaja, tilluti. Sarnased nimed on Udmurtias Tjulkino (Тюлькино) küla; Karjalas nt Tjultšinskaja (Тюльчинская). Küllätüvä koosnes kahest osast (I ja II küla): Türgiots ehk Mäeots ehk Kloostrimõisa ja Voolaots ehk Alaots. Külast lääneloodes on Saetsuva, endine puustus (1788 Зайцева, 1897 Зайцево). Vrd Külitse. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 1924: 199–208; Faster 2013a: 206; Hurt 1903: 4, 43, 164; Hurt 1904: XVIII; Hurt 1904–1907: II, 59; KN; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 587; SeK: 63–64, 131; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 80; Vaba 2014: 915; Vene TK 126; VMS

Labõritsa ‹-`ritsa ~ -sse›, rahvakeeles varem ka Porovinka ‹-he›, kirjakeeles ka Laberitsa Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Бураве́нки, u 1790 буравенка, u 1866 Боровеньки, 1885 Laweritsa, Боровенки, u 1900 Буровенка, 1901 Porovinka, 1903 Боровиковская (kool), 1904 Laberitsa, Бураве́нки, u 1920 Borovenki, 1922 Buravenki, 1999 Labõritsa.  A2
● Küla kõrval on samanimeline järv (озеро Буравенское). XIX saj kuulus küla Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanime lähtena vrd Võru ja Lutsi labõrits ’lauritsapäev’, Seto labõra ’lohakas’. P. Päll pakub kohanime lähteks eesnime Laurits ‹ Laurentius. Vene nime seletuseks pakkus J. Truusmann läti sõna burvis ’võlur, nõid, maag’. Vene lähtena võivad sobida бурав ’puur, terava otsaga (metallist) tööriist’, боров ’kult, siga’ või бор (vanavene борове) ’mets’. A. Šteingolde ei pea viimaseid tõenäoseks. Mitu Borovenkõ (Борове́ньки) küla on Ukrainas, idaosas voolab Borova (Борова) jõgi. Vrd Puravitsa, Laura. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Hurt 1903; Hurt 1904: XXIII; Hurt 1904–1907: II, 381; KN; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 65; Setomaa kaart 1999; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 6; Vasilev 1882: 37; Vene TK 126; VMS

Lepä ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), u 1790 Вязикова, 1882 Вязиково большое, 1897 Вязиково (Большое), 1904 Lepä, Большо́е Вя́зиково, u 1920 Leppa, 1922 Lepa.  C2
● XIX saj kuulus küla Ulanuva (Уланово) kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. J. Hurdal on Lepä 1904 üles märgitud koos Kärnä (vn Малое Вязиково, ↑Kangavitsa) külaga. 1977–1997 oli Tobrova küla osa. Kohanimi tuleb puunimetusest lepp. Vene nime Вязиково lähteks on arvatavasti вяз ’jalakas’. Sarnase algusega jõenimesid, nt Vjazma (Вязьма), on vene uurijad sidunud sõnaga вязь, вязье ’soo, soine ala’. Teistel andmetel (V. Nikonov) pärinevad osised -язьма, -езьма, -озьма, -ежма soome-ugri „jõge“ tähistavast terminist. Ida pool, sh Pihkva- ja Ingerimaal, leidub mitmeid osisega Vjaz- (Вяз-, Вязь-) algavaid kohanimesid. Vrd Vääsmova küla (Вязьмово) Irboskas. Vrd Lepa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 68; Truusmann 1897b: 10; Vasilev 1882: 59

Lutja [`lutja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Лутяхнова, u 1866 Лукьянова, 1882 селеніе Лукъяхново, u 1900 Лукьяново, u 1920 Lutja, 1923 Lutjahnovo.  C2
● XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) koguduse alla; 1939 oli puustus. 1977–1997 oli Tsirgu küla osa. Kohanimi on J. Truusmanni järgi mugandus vene ristinimest Lukjan (Лукьян). Perekonnanimi Lukjanov (Лукьянов) tuleneb vene eesnimedest Лука (‹ kreeka Λουκᾶς/Lukas) või Лукьян (‹ ladina Lucianus). Lukjanovo (Лукьяново) on Venemaal (sh Pihkvamaal) väga sage kohanimi. Vrd Lütä, Lutepää. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; SeK: 74; Truusmann 1897b: 38; Vasilev 1882: 171; Vene TK 126; ÜAN

Olohkuva2 ‹-`kuvva ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Petseri-Oluhova Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Печо́рское О́лохово, 1585–1587 Олухово (puustus), 1686 Олухова, 1882 Олухово-Печерское, 1904 Olohkova II, О́лухово Пече́рское, 1922 Olohovo, 1928 Petseri-Oluhhova, 1937 Olohkuva, u 1970 Печерское Олохово.  A2
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale aga Petseri kloostrile. XIX saj kuulus see Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Eristav täiend Petšorskoje (Печерское) ilmus sama sajandi lõpupoole, märkides arvatavasti kuulumist Petseri kloostri alla. Kohanime päritolu vt eelmisest artiklist. Vrd Olehkova, Olohkuva1. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Hurt 1904: XXIII; Ivanov 1841: 243; KN; Markus 1937; Maslennikova 1955: 125; NL TK 100; Pskov 1585–1587: 315; RL 1922; SeK: 96; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Vaba 2014: 921; Vasilev 1882: 209; VMS

Ostrova [`ostrova] ‹-`rovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Ostruva ‹-`ruvva ~ -he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Остречня, 1686 Островъ, 1792 Островка, 1859 Ostrov, 1904 Ostrova, Островы́, Остро́вка, u 1920 Ostrovki, 1923 Ostrovka, 1937 Ostruva.  C2
● XIX saj kuulus küla Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. XIX saj keskel elasid seal luterlastest eestlased. 1882 on üles märgitud nii küla kui ka otreez (talud), 1923 on mainitud ka talusid ning 1939 lisaks samanimelist puustust. L. Vaba toob võrdluseks Läti kohanime Astravas ciems (‹ astrs ’hobuse sabajõhv; kõrkjas, pilliroog’). J. Simm annab nimele V. Dalile tugineva seletuse остров ’saar; soosaar, metsatukk, kõrgem koht soos, tasandikul või heinamaal’. Ostrov (Остров) on nii linn kui ka mitu küla Pihkvamaal, samuti Ingeris ja Karjalas. Pihkvamaal leidub ka Ostrovki (Островки) ja Ostrovno (Островно) nimega kohti. Petserimaal on Ustravno ehk Ostrovno järv (1585 оз. Островное) ja Suurõ-Ristivika küla (Большой Дрисливик, 1855–1859 Островъ). – AK
Academic; Dal’ 1955; EAA.1271.1.32; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; Ivanov 1841: 244; KN; KNAB; Markus 1937; Pskov 1792; SeK: 97–98; Simm 1971c: 171; Truusmann 1897a: 43; Truusmann 1897b: 49; Vaba 2014: 913; Vasilev 1882: 213; ÜAN

Paklova [`paklova] ‹-`lovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Pakluva ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1788 Паклова, u 1790 Палковская, u 1866 М. Поклова, 1882 Паклово Малое, 1904 Väiko-Paklova, Paklova, Ма́лое Пакло́во, 1923 Maloje-Paklovo, 1928 Väike-Paklova, 1996 Pakluva.  B2
● XVIII saj kuulus riigikülana Taeluva koguduse alla; XIX saj Obinitsa kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Külast idakagus asub Treiali ehk Suurõ-Paklova küla. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast pakal : pakla ’takk’, võrupäraselt paklanõ ’takune’, paklinõ ’takku täis, halvasti soetud (lina)’. Vrd ka vene keeles пакля ’(lina ja kanepi) takk’, пакли ’takud’ (L. Vaba järgi baltipärasus vene keeles). J. Truusmann seletas kohanime lätikeelse sõnaga pakaļa ’taga, tagune (taguots)’, tähenduse poolest sobiks ka läti pakalns ’küngas, mäekink, kink, mäenukk’. A. Šteingolde väitel ei saa kohanime seletada vene keele põhjal, sest sõnast пакля tuleneks Паклин, mitte Паклов. Pihkvamaal on Pakli (Пакли) ja Paklino (Паклино) küla. Vrd Kõrgepalu, Treiali. – AK
Academic; Eesti PK 20; Hurt 1904: XIX; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 99; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1897b: 50; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VES; ÜAN

Palandõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Тимошева, u 1866 Юковъ Конецъ, 1882 Тимашево, Розляково (küla[osa]d), Рончаково, Назаркино (puustused), 1885 Polande K., Juga otsa, 1897 Polande, Jugadtsa, Тимошево (Юковъ Конецъ), 1904 Palandõ, Ю́ковъ коне́цъ, u 1920 Palante, 1922 Palande, 1923 Palandu, Jukov konets.  C2
● XVIII saj jagunes küla neljaks osaks (Кранцова, Бездѣлья, Дѣнязова?, Красикова?), nimed on tänaseks kadunud. XIX saj jagunes Saalessa (Залесье) kogudusse kuuluv küla Timaševo (Тимашево, Lähkova kogukonnas) ja Rozljakovo (Розляково, Koolina kogukonnas) külaks ning Rontšakovo (Рончаково) ja Nazarkino (Назаркино) puustuseks. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Palandõ nimi pärineb palama ’põlema’ tüvest. Petserimaal oli ka teine Palandõ (1939 Põlenud Variku, 1938 Горелый Бор) küla. Vene nime Юков Конец algusosa tuleneb ilmselt isikunimest. Nimi võib tuleneda talupoja lisanimest (allikates Jugo, Jocko, Jocka), mille päritolu pole selge. Leidub ka lisanimi Juka (sm Jukka) algnimest Johannes. Karjalas kasutatav eesnimi Juko on andnud talunime Jukola. Юковский oli Vene aadlisuguvõsa, kes pärines XVII saj Vologda kubermangust. Vene talupoja lisanimena esines XVII saj Юговъ, eesnimena Юго. Timaševo (Тимашево) on Venemaal sage kohanimi. Isanimi Timošev (Тимошев) tuleneb kanoonilisest vene eesnimest Тимофей (‹ kreeka Τιμόθεος/Timotheos ’jumalakartlik’). Розляково nimi võiks A. Šteingolde andmeil tuleneda sõnast росляк ’sihvakas inimene; noor männimets’. Vrd Jugo, Jugu. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; RL 1922; SeK: 100; Truusmann 1890: 58, 59; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 77, 89; Tupikov 1903: 854; ÜAN

Paloveere1 [palo‿veere] ‹-`veerde ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1686 Михнова, u 1790 Манухнова, 1882 Манухново, 1904 Paloveere, Ману́хново, u 1920 Palovere, 1923 Palovere, Manuhnova.  C2
● XIX saj kuulus küla Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse, mainitud on nii küla kui ka eraldi otreezi. 1977–1997 oli Keerba küla osa. Kohanimi pärineb sõnadest palo ’kuiv, liivane okasmets, palu; nõmm’ + viir´ : veere ’äär, serv, veer’. Vene nimekujud võivad tuleneda lisanimest Михнов, Манухнов. Pihkvamaal on mitu samatüvelist külanime, lähim neist ↑Mahnova (Махново) Petserimaal Uue-Irboska vallas. Vrd Palo, Palometsa, Palomõisa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; Ivanov 1841: 240; PGM 1785–1792; SeK: 101; Simm 1974: 252–254; Vasilev 1882: 182; VES; VMS; ÜAN

Puista ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1866–1867 Зуева, 1882 Зуево и Экшово (otreez), 1904 Puista, Puistaja, Зу́ево, 1922 Suevo, 1923 Sujevo, Sujevsky-Otres.  C2
● Küla kuulus XIX saj Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) koguduse alla. 1882 oli ka samanimeline otreez ja 1939 puustus. 1977–1997 oli Plessi küla osa. Nimi võib olla tuletis sõnast puu (vrd sm puisto ’puistu, puiestik, park’). Vene nimi Зуево tuleb levinud perekonnanimest Zujev (Зуев), mille aluseks on muistne vene eesnimi Zui (Зуй). Vormid Зуй, Зуйко ja Зуев esinevad XV–XVII saj ürikutes. Nimi ise tuleneb soos elava linnu nimest зуй, зуек ’väiketüll’ (J. Truusmann). Zujevo (Зуево) nimega kohti leidub rohkesti nii Pihkvamaal kui ka mujal idas. Vrd Jõesuu3. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Hurt 1904: XXI; RL 1922; SeK: 117; Truusmann 1897b: 21; Vasilev 1882: 117; ÜAN

Radaja ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Сиго́во, u 1790 Слидова, u 1866 Сигова, 1882 Сигово, 1885 Radaje, 1897 Radaja, 1904 Radaja, Сиго́во, u 1920 Rataja, 1922 Sigovo.  A2
● Küla kõrval on samanimeline oja (1967 Radaja uja). Küla kuulus XIX saj Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi võib lähtuda sõnast rada ’kitsas tee, teerada; piir, raja’. Vene nimi Сигово tuleneb sõnast сиг ’siig, siiakala’ (J. Truusmann), mis võis olla lisanimi (A. Šteingolde). Pihkvamaal, samuti Vologdas on mitu Sigovo (Сигово) küla; Karjalas on Sigova küla (Сигова, sm Šungunniemi). Vrd Raadama, Ridala1. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; KN; RL 1922; SeK: 122; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 45–46; Truusmann 1897b: 68; Vasilev 1882: 287; Vene TK 126

Ruutsi ‹-le›, kohalikus pruugis Ruudsi ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 лѣдгина, 1866–1867 Б. Рудикова, 1882 Рудиково (2-e), Рудаково (küla ja otreez), u 1920 Ruutsi, 1922 Ruudsi, 1949 Рудниково.  C2
● Küla oli olemas juba XVIII saj, XIX saj lisandus otreez ja puustus, küla kuulus Saalessa (Залесье) kogukonda ja kogudusse. 1977–1997 oli jagatud Kalatsova, Plessi ja Tsirgu küla vahel. Kohanime lähtena tulevad kõne alla nimi Ruudi (‹ Rudolf, lisanimena olemas juba XVI saj), võrupärane ruug : ruu (omadussõnana `ruunõ : `ruutsõ) või ruutlikanõ ’ruuduline’ (Se). Vrd ruut : ruuda ~ ruudi ~ ruudu ’ruutjas, nelinurkne pinna osa, (heinamaa, põllu) mõõtühik, metsakvadraat’. Vene Рудик võib tuleneda eesnimest Рудольф, kuid tõenäolisemalt siiski sõnast руда ’veri, punane, roostene, (vase- või raua-)maak’. Petserimaal on Ruuda (Вруда) jõgi ja Pankjavitsa vallas Ruuda (Вруда) küla, Meremäe vallas Ruuda puustus (↑Jaanimäe). Ruutsi lõunaosa oli Väiko-Ruudsi (u 1790 Рудакова). Vrd Ringiste, Ruudiküla. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; NL TK 25; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 127; Truusmann 1897b: 64; Vasilev 1882: 277; VMS

Setomaa [seto‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles ka Setumaa Se – setode ajalooline asuala ning endine maakond (Petserimaa) praeguse Võru ja Põlva maakonna ning Pihkvamaa Petseri rajooni alal (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa, Petseri).
● Esmakordselt on ürikuis juttu läänemeresoomlastest (чюхнов) Petseri kloostri piirkonnas 1549. a. Trükitud märkmeid ala mittevene rahvastiku kohta on al 1831, kui C. H. J. Schlegel kirjeldas oma 1815. a reisil mh Saalessa (Залесье) mõisat. Petserimaa tšuudidest kirjutas 1831 tollane Kiievi metropoliit J. Bolhovitinov, kes juba 1821 rääkis Petseri kloostri ümbruse mittevene elanikkonnast. Setomaa nimi tuleneb rahvakillu nimetusest seto ~ setu. Petseri eestlaste nimetust setu(kene) peetakse suhteliselt nooreks. 1860 nimetati H. E. Hartmannile omistatud kirjutises Pihkva eestlasi Settukesed, Settu, Settuke, Wiedemannil esinevad setu-rahvas, setukas ja setukene Pihkvamaa eestlase kohta ning saksa-setuke ’kadakasaks’. J. Mägiste on haaranud kinni Hartmanni joonealusest märkusest, kus viimane seletab, et nimetus setu on vana, seda tarvitatavat mitte üksnes naabruses, vaid kogu eestlaste maal, sest Petserimaa õigeusklikud eestlased tarvitavat sõna settu asesõna se (sks dies) asemel. Mägiste püüab seda põhjendada nii häälikuliselt kui ka toetudes setode keeleerinevusele võrreldes muude eestlastega, tuues näiteid, kuidas mujal on naabritele nende keelemurde tõttu pilkenimesid pandud. Hiljem on ta siiski pidanud seto nime etümoloogiat ebaselgeks. Juba 1869 ja 1872 on J. Hurt kasutanud piirkonna- ja rahvanimetust Setumaa ning Setu. Lühidalt on seto rahva nime käsitlenud E. Ernits, kes on jõudnud järeldusele, et setu võis olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, mille poolt räägib tema arvates element -u (‹*-oi). Nii on mõlemad uurijad jõudnud sarnasele seisukohale. Mägiste on heitnud kõrvale F. R. Kreutzwaldi oletatavasti pakutud vaste setä ’lell’. Nimemärgi En. (Eisen?) pakutud seto vastet чудь ’tšuud’ ei ole vist mitte keegi hiljem korranud häälikuliste samastusraskuste tõttu. P. Hagu tähelepanekute kohaselt hakkas nimetus setu eestlaste jaoks XIX saj lõpupoole märkima koolihariduseta ja mõnevõrra kummalist inimest. Alates III Seto Kongressi toimumisest 1993 on kirjakeeles paralleelselt endiste vormidega kasutusel setode eelistatud vormid seto ja Setomaa; viimase kinnitas kohanimenõukogu 2010 setode ajaloolise asuala nimeks. Vrd Petserimaa. – AK, MK
Bolhovitinov 1821; Bolhovitinov 1831; EEW 2000; En. 1918; Ernits 1987: 40–41; Hagu 1978: 616; Hartmann 1860: 626, 627; Hurt 1903: 139; Hurt 1904–1907: II, 5, 132; KNAB; Maslennikova 1996: 463–473, märkus 23; Mägiste 1957: 247–248; Piho 2011: 18; Sarv 1997: 1; SeK: 139; Setomaa 2009: 285; VES; Viires 2001: 92

Tepia ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Tepiä ‹-he ~ Tepijilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1866–1867 Зарѣчье, u 1920 Tepia, 1922 Tepija, 1928 Tepja, vn Заречье.  C2
● 1977–1997 oli Serga küla osa. Kohanimi pärineb arvatavasti seto eesnimest Tepo, Teppo, mis tuleneb vene isikunimest Степан (‹ kreeka Στέφανος/Stephanos ’vanik’). Vene nimi Заречье on tõlkes ’jõe- või ojatagune’. Ajalooline Tepia küla asus praegusest u 2,5 km lääneedelas, selle kirjapanekud algavad XVII saj-st (1627 Денисово, 1882 Денисково (Гурвицо)). Too küla kuulus Pankjavitsa valda Koolina kogukonda ning nulka. 1882 oli küla (siis kaks talu) arvatud Saalessa (Залесье) kogudusse, 1885 Taeluva omasse. Eesti nime on mainitud 1885 (Hurowitsi), J. Hurdal on see 1904 (Tepja, Дени́сково) esitatud seto külade hulgas. 1920. a-tel oli tegemist vaid taluga; praegu on seal Ulaskova küla Kruusi, Paloka ja Kopli talu (2007). Mehenimi Денис on kreeka päritoluga (‹ Διόνυσος/Dionysos). Kolmas nimekuju (Гурвицо, Hurowitsi) võiks tuleneda linnunimetusest kurvits. Vrd Kurvitsa2, Tebäne. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti PK 20; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1904: XXI; Ivanov 1841: 193; KN; KNAB; RL 1922; SeK: 159; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 46; Vasilev 1882: 80

Tobrova ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1561 Дубровка, 1585 Исакова Дубровка на Пивже, Дуброво, u 1790 Дубровка, 1884 Tobrova, 1904 Tobrova, Дубро́вка, 1945 Dobrova.  C2
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale Petseri kloostrile. 1882 oli Ulanuva (Уланово) kogukonnas ja Saalessa (Залесье) koguduses. Tõenäoliselt on kohanime aluseks vene дубрава ’tammemets, -salu, laialehiste puude salu’, nagu osutas J. Simm. Pihkva- ja Petserimaal on mitu Dubrovka (Дубровка) küla. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVIII; Hurt 1904–1907: II, 209; Maslennikova 1955: 125; PGM 1785–1792; SeK: 162–163; Simm 1971c: 171; Truusmann 1890: 55; Vasilev 1882: 85; Uuet 2002

Treiali ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, rahvakeeles varem ka Suurõ-`Paklova ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), ? 1788 Паклова, u 1866 Б. Поклова, 1882 Паклово Большое, 1885 Treala, 1904 Treieli, Suurõ-Paklova, Большо́е Пакло́во, u 1920 Treiali, 1923 Treijali, 1928 Suure-Paklova.  C2
● 1882 kuulus küla Obinitsa kogukonda ja Taeluva kogudusse, 1885 J. Truusmanni andmeil Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Jõksi küla osa. Treial on (Lõuna-)Eestis levinud perekonnanimi (vrd treial ’treipingil töötav oskustööline’). Vrd Paklova. – AK
Academic; EAA.1999.1.103; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1904: XIX; SeK: 164; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Truusmann 1890: 57; Vasilev 1882: 214; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Tsirgu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Бурмакина, 1882 Бурмакино, 1904 Tsirgu, Бурма́кино, u 1920 Tsirku.  C2
● Küla kuulus XIX saj Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Kohanimi lähtub lõunaeestilisest sõnast tsirk ’lind’. Külast voolab läbi Tsirgu oja (1897 ручей Островскій). Lätis Lutsi piirkonnas on Tsirgu ehk Puudinova (Putinova) küla. Vene nimi Бурмакин pärineb lisanimest Burmaka (Бурмака), mis omakorda tuleneb tegusõnast бурмить ’ebaselgelt, arusaamatult rääkima, väljenduma’. Burmakino (Бурмакино) on Venemaal (sh Ingerimaal, Pihkvamaal ja Udmurtias) levinud külanimi. Vrd Sirgova, Tsirgupalu, Tsirkjärv, Tsirksi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXI; PGM 1785–1792; SeK: 168; Truusmann 1897b: 6, 50; Vasilev 1882: 38; VMS

Ulaskova ‹-`kovva ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1585 Влазова, u 1790 власкова шѣмякина, u 1866 Власкова, 1882 Уласково, 1896 Ulaskova, 1904 Ulaskova, Ула́сково, 1937 Ulaskuva.  C2
● XIX saj kuulus küla Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Tsirgu küla osa. Kohanimi pärineb isikunimest. Setomaal ja Vastseliinas on ulasõpäiv ’lehmade püha (ka naiste püha, baabapraasnik)’. Nimetus tuleb pühast Blasiusest, koduloomade patroonist; Venemaal on see день Власия (11., uue kalendri järgi 24. veebruar). L. Vaba märgib, et Setomaa slaavi algupära kohanimedes ilmnevad väga selgelt valgevene keelele iseloomulikud häälikujooned, nagu nime alguse вл- › ул- (Власкова › Уласково). Pihkvamaal on Ulaskovo (Уласково) küla ning mitu Vlaskovo (Власково) küla; Põhja-Venemaal on Vlaskova (Власкова) jõgi. Meremäel oli Ulaskuva puustus (1882 Уласково), Vilo vallas Ulasova ehk Täplonka küla (1882 Улазово). Ulaskova ida- ja kirdeosa on endine küla Väiko-Ulaskova (1970 Väike-Ulaskova), liidetud 1977. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXI; Hurt 1904–1907: II, 296; Markus 1937; PGM 1785–1792; SeK: 175; Vaba 2014: 918; Vasilev 1882: 326; Vene TK 126

Uusvada [`uusvada] ‹-`vatta ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Petseri, Koolina nulk), 1585–1587 Взвадъ, Взводъ (Pankjavitsa ja Taeluva gubaas), u 1790 Извадъ, u 1866 Узвадъ, 1882 Изводъ, Изводокъ (küla ja puustus), 1903 Uuswata, 1904 Uusvata, Изва́дъ, u 1920 Uusvada, 1922 Usvata.  C2
● XIX saj jagunes Saalessa (Залесье) kogudusse kuuluv küla halduslikult kolmeks: Pankjavitsa valla Koolina ja Saalessa (Залесье) kogukonda ning Petseri valla Ulanuva (Уланово) kogukonda. Lisaks oli kolm samanimelist puustust, kaks Petseri ja üks Pankjavitsa vallas. Omandina jagunes küla Saalessa ja Ossimova mõisa vahel, kolmas osa aga oli vaba, nn vool´a-külä, mis kuulus riigile. Uusvada nimele eesti sõnavara põhjal mõistlik seletus puudub. Vene päritolu korral võiks lähteks olla извод ’tühi loba, keelepeks’, изводить ’raiskama, kulutama, ilma jätma, ammendama’. J. Truusmanni järgi tähendas изводить ’harjuma’. Kaugemaks võrdluseks sobib ehk Ingeri kohanimi Izvara (Извара, sm Isvara), mille nimi pärineb jõelt ja on läänemeresoome taustaga. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 260; Hurt 1904: XVIII, XXIV; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 313; RL 1922; SeK: 177; Vasilev 1882: 121; Vene TK 126

Vaarkali3 [`vaarkali] ‹-sse ~ -le› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Варкулева, 1882 Варкулево (küla ja puustus), u 1920 Varkulevo, 1922 Vaarkali, 1923 Varkali (küla, talu).  C2
● Küla kuulus XIX saj Saalessa (Залесье) kogukonda ja kogudusse. Liideti 1977 Keerba külaga. Tõenäoliselt tuleneb kohanimi läti sõnast varkalis ’vasksepp’. L. Vaba mainib Varkaļi talusid Lätis. Vrd Vaarkali1. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 178; Truusmann 1897b: 7; Vaba 2014: 916; Vasilev 1882: 43; ÜAN

Vilo [vil´o] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Vel´o ‹`Vel´l´o› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn За́болотье, 1675 Пустошь Заболотье, u 1790 Заболотья, 1885 Wilo, 1886 Vil´o, 1882 Заболотье, 1904 Viil´o, Vilo, За́болотье, 1922 Sabolotje.  A2
● XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) koguduse alla ning oli Vilo kogukonna keskus. 1922 moodustati endiste Petseri ja Pankjavitsa valla osadest Vilo vald keskusega Alaotsa külas. 1944. a lõpus anti Vene NFSV-le üle 69 küla ning valla alad liideti Pankjavitsa külanõukoguga. Seos eesti murdesõnaga vilu ’vari’ on kahtlane. Arvatavasti on tegu muistse isikunimega Vilo ~ Villo, mille algseks kujuks on J. Mägistel ja V. Pallil *Villoi. Sarnaseid nimesid on ka Venemaal: vanavene eesnimedena on Põhja-Vene alalt kirja pandud Вилюй ja Виляка. Pihkvamaal on koht nimega Viloški (Вилошки), Petserimaal on Vilbe, Vilje ja Villo. Vene nimi Заболотье on tähenduselt läbipaistev: за ’taga’+ болото ’soo’. Vilo on ka raudteepeatus Uue-Irboskast 5 km läänes, nimetatud Vilo veski järgi. Selle juurde tekkis pärast Teist maailmasõda asula (1988 Вилло, 2010 Вилла). Vrd Viluste. – AK
Bolhovitinov 1825; Hurt 1904: XXIII; Hurt 1904–1907: II, 51; KN; KNAB; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 185; Zakon Psk 2010; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 17; Vasilev 1882: 99