[KNR] Eesti kohanimeraamat

Krupa ‹`Kruppa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Ruuba ~ Kruuba ~ Suurõ-Ruuba ~ Suurõ-Krupa ‹-lõ› Se – küla ja vald Petseri rajoonis (Petseri), 1802 Крупп, u 1866 Крупе, 1872 Крупъ, 1882 Большой Крупъ, Крупы, u 1920 S.-Krupp, 1922 Krupp-Suur, 1923 Suur-Krupa, 1928 Suure-Krupi, 1967 Ruuba, 1996 Krupp, 2002 Krupa.  C3
● Krupa (seto Ruuba) küla, mis oli olemas XVIII saj, asub Krupa lahe (u 1790 Заливъ Крутои) kaldal. Küla on mainitud XIX saj algul; 1882 kuulus see Molosva (Моложва) kogukonda ja Satserinna kogudusse. Küla lõunapoolne osa Krupa lahest lõunas on Väiko-Ruuba (vn Малый Крупп), tänapäeval on see liitunud peakülaga. Lahe ja lähistel asuva järve (u 1790 Озе. крутое) nime põhjal võiks külanimi tuleneda tüvest крут- ’kõver’. J. Truusmann oletas, et kohanimi tuleneb vn sõnast крупы ~ крупа ’kruup; seeme, tera; lumehelves’. R. Agejeva seostas kohanime Крупа (temal küll vetenime) lõuna- (ja lääne)slaavi sõnaga крупец ~ крупка ’mittekülmuv väikese lisajõe suue’. S. Melnikov annab крупа tähenduseks ’purustatud tera’ ning märgib, et XIV saj dokumentides kohtab sõna круп tähenduses ’väike, mittesuur’. Kohanime võiks seostada ka Poola Krupe linnaga, kust pärineb tuntud Krupski (Крупский) aadlisuguvõsa. Võrreldav kohanimi on Krupska (Верхний Круппск, Нижний Круппск) Irboskas. Praegune Krupa vald (Круппская волость) ja endine külanõukogu Petseri rajoonis hõlmas endise Petseri maakonna Järvesuu ja Saatse valla osasid. 2005. a oli vallas 37 küla, 2015 aprillis liideti sellega Kuulja vald ning külasid on tänapäeval 58. ¤ Pärimuse järgi sai küla alguse XII saj; siis olevat siin olnud neli elamist. Vrd Ruupa. – AK
Academic; EAA.1999.1.101; Eesti PK 20; Eesti TK 42; KN; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 545; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 56–57; Setumaa 1928: 277; Zakon Psk 2010; Truusmann 1897b: 32; Vasilev 1882: 31; Vene TK 126; VES; VMS; ÜAN

Lobotka ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Lobodka ~ Slobotka Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), ? 1510 в Слободе, 1563 Слободка (küla), 1585 Слоботка, 1652 Слободка, 1686 Слободское, 1886 Lobodka, Lóbotka, 1903 Slobotka, Slobodka, 1904 Lobodka, Слобо́дка.  A2
● 1977–1997 oli jagatud Treski küla ja Värska aleviku vahel. XVIII saj keskpaiku kuulus Petseri kloostri küla samanimelisse maakonda ning piirkonda. XIX saj allus küla Väike-Rõsna kogukonnale ning Värska kogudusele. Küla oli XVIII saj lõpust vallakeskus (1882 Слободская волость, 1903 Lobodka wald); keskus viidi 1904 üle Värska kirikukülla, kuigi valda nimetati kuni 1922 Lobotka vallaks. Sinna kuulusid hilisema Järvesuu, Mäe, Kalda ja Saatse valla osad. 1939 liideti külaga Mäe-Lobotka, hiljem ka Vana-Lobotka ja Väike-Lobotka küla. J. Simm on sõna слобода tähenduseks V. Dalile toetudes andnud ’vabade inimeste küla; suur küla’; J. Truusmanni järgi on see ’suur tänavküla’. Слобода on hilisemal ajal tähendanud tööliste või käsitööliste slobodaad ehk linnaosa, nt Sloboda (Слобода) Petseris. Pihkvamaal, Ingerimaal ning mujal Venemaal on mitu Slobodka (Слободка) küla. – AK
Academic; Dal’ 1955: 221; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; Ivanov 1841: 249; Kaštanov 1961: 233; Reissar 1996: 59–60; SeK: 71–72; Selart 2016: 107; Simm 1971c: 170; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 69; Vasilev 1882: 293; VMS

Tsätski nulk [`tsätski nulk], kohalikus pruugis ka `Tsätski ~ `Tsätski kolk, kirjakeeles varem ka Rannakolk ~ Ranna kolk Se – nulk (külastu) Võru maakonna Setomaa vallas ja Petseri rajooni Kuulja vallas (Lobotka), 1904 Tsätski nulk.  B2
● Nime päritolu ei ole selge. Võib-olla on kohanimi seotud чудь-tüvega, nagu arvas M. Piho (↑Tsütski). Nulka kuuluvad endise Lobotka valla idapoolsed külad Värskast Piusa jõeni: Kolossova, Korela, Kostkova, Kremessova, Lutepää, Määsovitsa, Podmotsa, Popovitsa, Rääptsova, Sesniki, Velna, Verhulitsa, Väike-Rõsna, Õrsava küla ja Värska alevik, lisaks Saarõpää (↑Velna) ja ↑Säpinä; Petseri rajooni poolelt ↑Jaamistõ, ↑Jaastrova, ↑Jatsmani, ↑Lõpolja, ↑Pullukinna, ↑Põrstõ, Serednä (Kesksaare), Väiko-Kuuliska (Малое Кулиско) ja ↑Võõlastõ. R. Remmel lisab siia Mustoja ja Sökovitsa (Sokovitsa) talud, praegu jäävad need vastavalt Sesniki ja Nedsaja piiresse. Tsätski nulga Värska lahe ümbruse külad (endise Järvesuu valla keskosa) moodustasid nn Rannakolga. Vrd Tsütski. – AK
Hurt 1904: XXVII; Hõrn 2009; KN; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 6

Värska [`värska] ‹`Värska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Verska ‹-he› Se – alevik Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Верхъустье (küla), на рѣчке на Верхустье (oja), 1585 Верхоустинский, 1585–1587 на Верхулинской губѣ (laht), 1652 Верхуско, Верхутско, u 1790 погостъ Верхулинскои, 1882 Верхнее Устье, Верхоустье, Гвоздница (pogost), 1901 Verska külä, 1903 Werska, Верхутская, 1904 Verska, Верхоу́стье, Верхоу́стинскій пого́стъ, 1923 Värska (sh postiagentuur ja telefonikeskjaam), 1937 Värska (alevik).  B2
● XVI saj oli Värska pogost samanimelise gubaa keskus; XVIII saj keskel oli Petseri maakonna ja piirkonna küla Petseri kloostri omanduses, XIX saj kuulus Väike-Rõsna kogukonda ning oli Värska koguduse keskus. Muudeti 1930. a-te lõpus külast alevikuks. Alevikus on Värska Püha Jüri (Georgiose) kirik; esmakordselt mainitud XVI saj lõpus. Värska sai XX saj alguseks Lobotka valla keskuseks ning oli 1922–1950 Järvesuu valla ja on al 1992 Värska valla keskus. Nimi on arvatavasti vene algupära: varaseimat venekeelset nimekuju võiks tõlkida ’ülemine suue; suuet mööda üles’. A. Šteingolde kahtleb selles, tema arvates võis nimi *Верхъ-Устье tekkida setopärase Verska algusosa ümbertõlgendamisel верх- ~ верш-tüveliseks. Alevik asub Mustoja (1585 р. Верховица) ja Värska lahe (1585 р. Верхолица) kaldal. Värska omaette piirkonnad on Alapõlla põhjas ja Laagri lõunas. Vrd Verhulitsa. – AK
Eesti TK 50; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 44; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 168; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Reissar 1996: 59–60; SeK: 198; Selart 2016: 102; Setumaa 1928: 273; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 43–44; Vasilev 1882: 48-49; VES