[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 18 artiklit
igama igama R S Mär Vig spor Pä, Juu Kos JMd Iis Trm; igämä Kuu Lüg(-ie) Vai Mar/-a/ Khn Saa Kod KJn Krk Nõo Rõn (osa vorme langeb kokku verbiga iganema)
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema
jäine jäi|ne g -se p jäist, jäiset Jäm Khk Vll Pöi Mar Mär Kse Han Hää Hag Tür Pst Hls Krk/p jäiset ~ jäinet/, g -tse Trv; `jäi|ne g -se p jäist Kuu VNg Hi(p jäised Rei) hv Ris
1. jääga kaetud või koos, jäätunud; külmunud, kõva `jäine `riie Kuu; maa one juo `jäine, ei siit saa `karduli enamb käde VNg; jäine vesi - - kui veel `kildusid sihes on; on nii jäine tee – obu piab vahe olema Khk; vesi on ära külmetan, `ämmer üsna `jäine Ris; kui kebadel või talvel tied na jäised, siis regi `viitab Hag; ti̬i̬ om libeve, jäine, ei kurda jala all Krk
2. (väga) külm jäine tuul puhub Khk; jäine ilm Trv; si̬i̬ om nõnda jäine juuvva; igävess jäise `vi̬i̬ge ju̬u̬t eläjit Krk
Vrd jääne
1. jääga kaetud või koos, jäätunud; külmunud, kõva `jäine `riie Kuu; maa one juo `jäine, ei siit saa `karduli enamb käde VNg; jäine vesi - - kui veel `kildusid sihes on; on nii jäine tee – obu piab vahe olema Khk; vesi on ära külmetan, `ämmer üsna `jäine Ris; kui kebadel või talvel tied na jäised, siis regi `viitab Hag; ti̬i̬ om libeve, jäine, ei kurda jala all Krk
2. (väga) külm jäine tuul puhub Khk; jäine ilm Trv; si̬i̬ om nõnda jäine juuvva; igävess jäise `vi̬i̬ge ju̬u̬t eläjit Krk
Vrd jääne
kael|koogud hv -kook
1. Kael`kookudega on vee vädu tüki `kergem Pöi; Kõber nagu kaelkook Han; kael`kooke ots oo `roandad Var; Kaõl`kuõkõga ulga `kergem kanda Khn; teene `ämmer teese kaelkoogo nokso `otses Juu; kael`kookudega `kańtsin mina elu päävad; Liis kannab `praegugi kaelkooguga Lai Vrd kaal|koogud, kaela|koogud, kaelkougud
2. kaelkooku vedama, tõmbama jõuluaegne jõuproovimäng – Sa Muh kael koogu vädamine Khk; `tömbavad kael`kooku Krj; kael`kooku `väeti jõulu, jalad `vastamini, siis akati katkestama, kumb teise üles sai Muh || fig kiuslema, kemplema Väavad juba mütu aega selle asja pärast kaelkooku, kumbkid ei anna järge Kaa
1. Kael`kookudega on vee vädu tüki `kergem Pöi; Kõber nagu kaelkook Han; kael`kooke ots oo `roandad Var; Kaõl`kuõkõga ulga `kergem kanda Khn; teene `ämmer teese kaelkoogo nokso `otses Juu; kael`kookudega `kańtsin mina elu päävad; Liis kannab `praegugi kaelkooguga Lai Vrd kaal|koogud, kaela|koogud, kaelkougud
2. kaelkooku vedama, tõmbama jõuluaegne jõuproovimäng – Sa Muh kael koogu vädamine Khk; `tömbavad kael`kooku Krj; kael`kooku `väeti jõulu, jalad `vastamini, siis akati katkestama, kumb teise üles sai Muh || fig kiuslema, kemplema Väavad juba mütu aega selle asja pärast kaelkooku, kumbkid ei anna järge Kaa
kaev kaev g kaevu p `kaevu LäLo(g -o, kao LNg Rid) Pär Hää K(g -o Ris Äks Lai KJn, kao Nis Juu Tür Plt, kaeu Jür Amb) I; kae g kaju Phl; kaeb Rap, g kaevo, kao LäLo, kaebu, kao Mih Nis; kaiv g kaevu MMg T(kaivu; -o KodT Võn [ka(a)v́o] Kam), g kajo, kaeo Kam San(kao), g kaeu Kam Ote, g kao V(kaib Lut Kra; g kaivo Urv VId, kaav́o Plv Räp, kau Har, kajo Vas, kaeo Se), p `kaivu T Urv Har(`kaiva) Rõu Lut(`kaibu), `kaivo VId; kaiv g, p `kaivu R(kaev Kuu VNg, g `kaevu Jõe Kuu Hlj; n `kaivu VNg; g, p `kaivo Lüg Jõh; n, g, p `kaivo Vai) a. kaev `kaevu `malgad on `kaevul peal Jõe; Oda `justku `kaevust kohe (kui meres pole kala) Kuu; tuob `kaivust `keido vett; `trulliga, rattaga kaiv Lüg; omale ei `viitsi `kaivo `kaiva, siis mei `kaivost `kanda vett; `tuoverpuu on `puolest ja `kaivu`kouku on `vuorust (öeldi pulmas noorikule) Vai; kao jung on aŕgi peal, jungaga kaev; kao krook LNg; `enne käisime ikke `mitme vaemoga `kaevu `ruokimas Ris; `õues on kaeb. kaebu ämmer Nis; `käidi sii `jootmas `teisu (härgi), meie kaevu `ääres. meil oli siis sii all teene kaev, `lahtine kaev; kooguga või jungaga kaeb Rap; `kallab `alla nagu `kaevu (joob palju) Juu; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; näkk `kaevus Tür; vana kaevutark käis, si `näitas ärä kos `kõsta kaev tuleb `kaeva; kaevo sammas, selle siden link, lingi õtsan ku̬u̬k, kuagu õtsan konks; kui kaevus vesi `õtsa suab tuleb kõhe sadu Kod; kui `uusi rakkid `pańdi puhastedi kaev ära Pal; meie kaiv on kolm `süĺdä maapinnast. tost om kaitskümme `aastat, kui siin nakati tegemä neid vändägä `kaivõ Ran; [vana-aasta ööl] pühiti põrmand ärä ja nu̬u̬ `pühkmet - - `vi̬i̬di `vällä sinna kaevu lingu `alla TMr; kav́o valdass Võn; kaon om näḱk, `minke kao mano, `hiusist võtt kinniʔ ja `tõmbass `õkva `kaivo Kan; kaaluga kaiv; kao pääle ei `tohtev `istu, siss `saabõv paĺlu ikkõʔ; kaiv `lu̬u̬di `välläʔ ~ `puhtass; tu̬u̬ piḱk puu om kao kaal, si̬i̬ mia vett `vällä võtt, om kaaluoŕs Har; vanast olliva kõik kaivoʔ `valtagaʔ ja rattagaʔ Plv; Lina oll nii hää kasuno, et võtit ku kaavost Räp; mi̬i̬k˽küläh omma `valtaga kaoʔ Se b. fig Ärä vanasse `kaevu `enne sülidä, kui uus viel `valmis ei ole. Neh `enne ei `maksa vana `sepra maha jättä, kui uut viel ei ole `valmis valadettud Kuu; `sitku ui `vanna `kaivo, jummaĺ ti̬i̬t kui `vahtsõhe tulõ vesi Se | taast kaivõst ummaʔ kõik joonuvaʔ (liiderlikust naisterahvast) Plv | kali läheb `kaivo, on vesine noh Lüg; Jo `meie `kaivus vesi (lehm tuli lüpsma) Jõh; kaev oli pikkä kaĺla `jätku, vesi oli pikkä piimä `jätku Juu | Siss enämb ei `mindä `kaivu tegeme ku juua tahetass Hel; tõõsõlõ `kaivu, `auda `eita, esi sata `sisse Lei; ädä aab ärja `kaevu, näĺg aab uńdi külasse JMd | `oĺli liina kaevust paar `kõrda vett joonu ja tollest lännugi nii `uhkess Ran | Ta otsib kaevu kohta (tukub) Amb Vrd kaju
kaevu|ämber kaebu ämmer on pialt laiem kui alt, et paramini vett täis lähäb. kaebu`ämrel oli puust sang Nis; Puust kaevu`ämrelle `siuti rauatükk sanga otsa `külge, et ämmer `kaevus `õlpsam külleli läheks Jür Vrd kajuämber
kook2 kook g koogu eP(kuo-; g -o; g koogi Phl JMd); kuõk g kuõgu Khn; ku̬u̬k g koogu Hää Pal KJn Vil eL(g -o Võn Räp; g kuogu Lei), kuagu Kod
1. konks; kõverik a. (hrl eseme osana) haaramis-, riputus-, ühenduskonks aka mu öbe öŋŋe `otsa, kuku mu `kultse koogu `otsa rhvl; suured köverad koogud olid [tursaõngel]; unna kook; obuste ratastel oli raudkook ige küljes. keis `pandi koogu taa; aisa kook ~ sugar; [tuulamissarja] ega körva sihes oli pael, pailad kεisid koogu kailas Khk; [kuued] sai `kookude `otsa (nagisse) `pandud, kui ült `vötsid; [suitsutusahjus] on koogud Kär; ülal oo ropil (ploki trossil) kook `otsas; teine raand käib teise körendi koogu `otsas Mus; [õngel] Konks või kook `otsas, koogu ninal oli veel pisike kisu `küĺges; Pane [pootshaak] `kooku pidi sõnna oksa `kaela; [kaelkookude] Kook `tehti kadakast ja `siuti nööriga puu `küĺge; [aisa]putkul on kook `otsas koa; Pisike kook oli varre `otsas, kui [unna] nöör jää ääre all `kinni jähi sai kooguga `lahti tõmmatud; Kook tuli vibu otsast ää, sellepärast `ämber läks `põhja Pöi; Sitmekooguks veteda vana tuhlikoogu rouast koogumaa [ja] panta pikk süllapikkune vars taha Emm; Kolõ kõvõratõ `kuõkõga õngõd Khn; enne olli näil (kaelkookudel) puu koogu Nõo; saŕja kooguʔ, kellege tuulutõdõss `villä Krl; vanast oĺli koogu (sarikad), noil oĺl ku̬u̬k manh, kõverik otsan Har; vöid `koeti [kinnitati seina külge] kooguga Plv b. kõverik, kõver(d)us; looge εε kook (kõver oks) püus – tömma sellega Khk; Vanadel õlle `kannudel - - [olid] veel `mütmed suured koogud noogud (põletuskirjad); Vanad `kirkad olid öhe otsaga, kut suur kook oli Pöi; mehed isi tegid puust [adrad], kõverad koogud (adervarred) olid ja vannas oli `otsas Lih; piip kui ku̬u̬k (kõver) Se
2. konksu, põikpuu või kõverdusega ritv, latt (töövahendina) a. konksuga veevõturitv nook ja koogu varre kogu paned [siis] on kaju kook Jäm; millel vibu pole selle kajul on kook; kaju kook on sihand puu roigas Khk; kao kuõk. vjõnnag kaol ond vjõbu Khn; kui käsitsi `võetakse vett, siis se on koa kook. kää kook Nis; Kook on pikk teevas puust nögaga pulk õtsas, et pang ära ei libesta Trm b. kaevukook – hv S, L K I eL kao kook ja ark Muh; kau koogul oli nogi Kse; Kooguga `aetigi pang kajuse ja tõmmati vesi `väĺla Tor; kaeu koogud ja vinn on puust Hää; kaebu kook on junga `otsas, kaebu ämmer on koogu `otsas Nis; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; lingi ja kuagu vahel one kuagu kett. vanass õli köödik. kuagu õtsan on konks Kod; pańg sat́te koogu otsast maha Trv; koogu piḱkuss `olli nii, nigu kaevu süǵävuss Ran; lingul on ku̬u̬k otsan ja koogu otsan om konk Nõo; Kao tulp om jämme, ülevän otsan om aŕk, kohe ku̬u̬k vahelõ kińnitedäss Urv; kaol om ku̬u̬k vett `vällä `kiskuʔ Se c. katla-, pajakook Peab vaatama, mis siis täna kooguotsa saab panna (söögiks keeta) Kaa; katel `seisis `koldes koogu `otsas; kaks kolm `kooku `olli [keetmiseks] Muh; enne kui `koldes keedeti, `oĺli pada koogu ots Tor; kook käis jungabust läbi Juu; kuok oli pikk puu, `aukusi täis, ots raudkonks JJn; oli sul veeke pada, laśsid koogu madalalle Pal; koogul olid augud sees, kuhu pulk käis, ni‿et võis ülemalle ja alamalle `lasta Plt; pada olli koogu otsan, kui rehe taren keedeti Hls; suvel `olli pada piśtkuan koogu otsan Nõo; karja `katla oĺl müürü sisen, supi pada oĺl koogu otsan. sääl koogu otsan kääneti pada tulõ pääle; ta kaess kost kätte ennedä saa, kas om konh kuan koogu takahn vai `ülhlen `laudu pääl Har d. hirre-, uidukook (talvisel kalapüügil) Nooda kooguga `kistasse augu ala [hudi] Mus; kooguga saab [nooda veo]nöör jää alt ligi tõmmatud Rid; anguga ajad irt edasi ja kooguga võtad `auku, kui kõrvale läheb Trm; `irsnikul on kõver ku̬u̬k Kod; kui iŕs `oĺli kõrvale lännu, otsiti kooguga Ran c. vahend külvikriipsu vedamiseks, hitsmekook külirinnad `väätse kooguga enne ette kui küli akkab Muh; Röhu vεhe pεεle ka, see kook on na kerge köva sauemaa jäuks Käi; kooguga vädasid `sitmed ette Kse; Küĺvi rinna vahed `veeti suure raud kooguga - - See kook oli oma kuus set́se `jalga pikk; Ma olen ilma kooguta koa `külvand Kei f. (ahju)roop – Rõu Räp Se Lei ku̬u̬k om õks tu̬u̬ miä ravvanõ um Rõu; kooguga kistass hüt́si ahost ja `leibä, leevä`pätse; Koogugaʔ segätäss tuld ah́oh, pliidi all kaʔ; vanast `panti ratta põvva tüküle nui `perrä ja `oĺgi ku̬u̬k; siss [pärast sünnitust vallasema] viide lavva taadõ - - siss `võ̭õ̭te ku̬u̬k ja linik, siss võõdete kooguga käänete linik `päähhä Se g. põikpulgaga ritv mõrdade tühjendamiseks, mõrrakook kooguga `võetakse mõrra änd üles Pöi
3. hrl konksja või haralise otsaga tööriist Poisid tirisid koogudega [pulmalisi pruudikirstu juurde], et `andi saada Jäm; Löö koogunina palgi taa ning tömma ta ede Kaa; siis olid siukst pisikst koogud (sirbid), siis küirakile maas `kookudega sai kõik ned odrad üles katkutud moast Pöi; Koogud (õnged) euf Rei a. kartulikonks – S KuuK tuhlis jääb koogu `otsa `kinni Pöi; `tuhlid kiibitse `kookudega maast üles; kooguga nopiti moa sehest `välja `teisi [madarajuurikaid] Muh; ma äi saa `kardolid `keskoda koogud kεεs Rei; kooguge on hää vetta [kartuleid] Phl b. sõnnikukabli – Muh Phl kooguga tõmmatasse sõnnikud `koormast maha Muh c. heegelnõel Eigeldemise koogul oo nook otses Khk; eegeldatse pitsid koogu ja niidiga või `vilse lõŋŋaga Muh; eegeldamese kook Mar d. soasulane – Khk Käi Lih HJn teine istub niide taga, vötab labadist löŋŋad, paneb niiest läbi koogu `pεεle. teine vötab kooguga suast läbi ede `vastu Khk; kooguga `veetaks löŋŋad [soapiide vahelt] läbi Käi e. vahend köie keerdude tegemiseks – Varem valmistehtud eide ots kinnitatakse koogu (oksaharuga lehtpuu jupi) haru külge ja eiet läbi vasaku peo lastes ja kooku paremaga keerutades lüüakse eidele keerd peale. Kui eie on saanud vajaliku keeru, põimitakse ta koogule Vig; `Kookudega keerutati köie keesid ja siis `lasti kokku köies Han f. pl kaelkoogud nüid põle `kookega suurt viiä kedägi, kajo toas Vig; kui ei taht käe otsas `taśsida, `arvas et `kookudega `kergem, eks siis toond `kookudega Lai
4. nahakook; ka selle raudtera – spor S L, Kei Trm Kod naha `parkimise `juures `kistesse `nahku kooguga, siis nad lähvad öhemaks ning `pehmemaks Khk; koogul o raud `kurkus; mine too külast `nahkade kook Muh; suur kõber sirbi `moodi kook oli Vig; nahk rippus laes. `võeti kook, `pandi nöör jala `alla. tõmmati alatsi, teese `käega `kookus `kinni, teese `käega oiab `nahka, koogutab Tõs; `Kooka oo kaks tükki, akatuses `tehtase nüridama kooguga - - Aga ku juba nahk `pehmemase lähäb, siis koogutase teravaga, see kakub `piika `lahti; Koogud `tehtase aralisest kase puust Tor; jalaga sõtk likut́si piäle, kuaguga kuap Kod; Kooguga nii tõmmaśs, sõ̭ss lät́s nahk `pehmess Urv
5. (juurkonksuga) sarikas – Hi V koogud, kinne pεεl katus `tehta Emm; tua koogud; koogud on ülevel, latid `panti `peale Rei; koogõldaʔ `hu̬u̬nõid ei olõʔ ma nännüʔ; ega koogu man ommaʔ koogu toeʔ, mia `ülhen koogu ja rańts hirre man ommaʔ; koogu oĺli kuusõ puust, noid `säärtsid ot́siti ja `raoti kõ̭kõ [kõvera] juurõga `vällä; koogu konds (üle hoone seina ulatuv sarikaots) Har; vanast kutsuti kooguʔ, no üldäss paariʔ Vas; `ru̬u̬d́ja pandasõ `ku̬u̬ka pääle Se; koogu ots pandass mõrlatalõ `sisse Lut
6. (karjatamisel) pahurale loomale kaela seotud kaheharuline kaigas obuse kook pannasse obuse `kaela, kui ta üle aja tikub Khk; Obustel olid koogud `puuga `kaelas, siis äi soand öle aja karata Pöi; lehmal oli enamiste kook `kaelas; mõnes `kohtes oli ikke `pandud koogud `kaela sigadele. ja lammastele `pandi ka koogud `kaela, kis läbi aja `tüksid Tõs
7. fig riugas, vigur see on `suuri `kookusid täis, katsub, kuidas ta saab teistele tükkisid teha Khk; [vigurimees] otsani `kooka täis Muh; see räägib `nõnna`moodi läbi `kookude (mõistu) Rid; `vargõil omma ilman kõ̭iḱ viguri ja koogu `seĺge Har; ummaʔ tal kooguʔ sisih Plv
8. fig a. pulmategelane ning kerstumees oli, ning siis kerstumehe kook oli - - sellel oli sedine suur pikk kook - - kedast ta käde sai, ta `tömbas nüid selle kerstu, pruudi kerstu `juure; Kerstumehe kook oli ikka poiss Jäm b. (küürus inimesest) ma ole küll vana inimese kook juba Phl c. Koera `perse `kooku tegema (vastatakse, kui ei taheta öelda, kuhu minnakse) Hää; teene (inimene) on argiga lükata ja kooguga tõmmata – ei soa kusagille Juu; tolle suure `murrega jäi ta `aigess, ja sedä `ku̬u̬ku ta vedä `täämbätseni Võn
Vrd konks1, kouk1
9. “mõrra vesiaia ja tiibade vahele jääv ala mõrra suupanna ees” – Pöi
1. konks; kõverik a. (hrl eseme osana) haaramis-, riputus-, ühenduskonks aka mu öbe öŋŋe `otsa, kuku mu `kultse koogu `otsa rhvl; suured köverad koogud olid [tursaõngel]; unna kook; obuste ratastel oli raudkook ige küljes. keis `pandi koogu taa; aisa kook ~ sugar; [tuulamissarja] ega körva sihes oli pael, pailad kεisid koogu kailas Khk; [kuued] sai `kookude `otsa (nagisse) `pandud, kui ült `vötsid; [suitsutusahjus] on koogud Kär; ülal oo ropil (ploki trossil) kook `otsas; teine raand käib teise körendi koogu `otsas Mus; [õngel] Konks või kook `otsas, koogu ninal oli veel pisike kisu `küĺges; Pane [pootshaak] `kooku pidi sõnna oksa `kaela; [kaelkookude] Kook `tehti kadakast ja `siuti nööriga puu `küĺge; [aisa]putkul on kook `otsas koa; Pisike kook oli varre `otsas, kui [unna] nöör jää ääre all `kinni jähi sai kooguga `lahti tõmmatud; Kook tuli vibu otsast ää, sellepärast `ämber läks `põhja Pöi; Sitmekooguks veteda vana tuhlikoogu rouast koogumaa [ja] panta pikk süllapikkune vars taha Emm; Kolõ kõvõratõ `kuõkõga õngõd Khn; enne olli näil (kaelkookudel) puu koogu Nõo; saŕja kooguʔ, kellege tuulutõdõss `villä Krl; vanast oĺli koogu (sarikad), noil oĺl ku̬u̬k manh, kõverik otsan Har; vöid `koeti [kinnitati seina külge] kooguga Plv b. kõverik, kõver(d)us; looge εε kook (kõver oks) püus – tömma sellega Khk; Vanadel õlle `kannudel - - [olid] veel `mütmed suured koogud noogud (põletuskirjad); Vanad `kirkad olid öhe otsaga, kut suur kook oli Pöi; mehed isi tegid puust [adrad], kõverad koogud (adervarred) olid ja vannas oli `otsas Lih; piip kui ku̬u̬k (kõver) Se
2. konksu, põikpuu või kõverdusega ritv, latt (töövahendina) a. konksuga veevõturitv nook ja koogu varre kogu paned [siis] on kaju kook Jäm; millel vibu pole selle kajul on kook; kaju kook on sihand puu roigas Khk; kao kuõk. vjõnnag kaol ond vjõbu Khn; kui käsitsi `võetakse vett, siis se on koa kook. kää kook Nis; Kook on pikk teevas puust nögaga pulk õtsas, et pang ära ei libesta Trm b. kaevukook – hv S, L K I eL kao kook ja ark Muh; kau koogul oli nogi Kse; Kooguga `aetigi pang kajuse ja tõmmati vesi `väĺla Tor; kaeu koogud ja vinn on puust Hää; kaebu kook on junga `otsas, kaebu ämmer on koogu `otsas Nis; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; lingi ja kuagu vahel one kuagu kett. vanass õli köödik. kuagu õtsan on konks Kod; pańg sat́te koogu otsast maha Trv; koogu piḱkuss `olli nii, nigu kaevu süǵävuss Ran; lingul on ku̬u̬k otsan ja koogu otsan om konk Nõo; Kao tulp om jämme, ülevän otsan om aŕk, kohe ku̬u̬k vahelõ kińnitedäss Urv; kaol om ku̬u̬k vett `vällä `kiskuʔ Se c. katla-, pajakook Peab vaatama, mis siis täna kooguotsa saab panna (söögiks keeta) Kaa; katel `seisis `koldes koogu `otsas; kaks kolm `kooku `olli [keetmiseks] Muh; enne kui `koldes keedeti, `oĺli pada koogu ots Tor; kook käis jungabust läbi Juu; kuok oli pikk puu, `aukusi täis, ots raudkonks JJn; oli sul veeke pada, laśsid koogu madalalle Pal; koogul olid augud sees, kuhu pulk käis, ni‿et võis ülemalle ja alamalle `lasta Plt; pada olli koogu otsan, kui rehe taren keedeti Hls; suvel `olli pada piśtkuan koogu otsan Nõo; karja `katla oĺl müürü sisen, supi pada oĺl koogu otsan. sääl koogu otsan kääneti pada tulõ pääle; ta kaess kost kätte ennedä saa, kas om konh kuan koogu takahn vai `ülhlen `laudu pääl Har d. hirre-, uidukook (talvisel kalapüügil) Nooda kooguga `kistasse augu ala [hudi] Mus; kooguga saab [nooda veo]nöör jää alt ligi tõmmatud Rid; anguga ajad irt edasi ja kooguga võtad `auku, kui kõrvale läheb Trm; `irsnikul on kõver ku̬u̬k Kod; kui iŕs `oĺli kõrvale lännu, otsiti kooguga Ran c. vahend külvikriipsu vedamiseks, hitsmekook külirinnad `väätse kooguga enne ette kui küli akkab Muh; Röhu vεhe pεεle ka, see kook on na kerge köva sauemaa jäuks Käi; kooguga vädasid `sitmed ette Kse; Küĺvi rinna vahed `veeti suure raud kooguga - - See kook oli oma kuus set́se `jalga pikk; Ma olen ilma kooguta koa `külvand Kei f. (ahju)roop – Rõu Räp Se Lei ku̬u̬k om õks tu̬u̬ miä ravvanõ um Rõu; kooguga kistass hüt́si ahost ja `leibä, leevä`pätse; Koogugaʔ segätäss tuld ah́oh, pliidi all kaʔ; vanast `panti ratta põvva tüküle nui `perrä ja `oĺgi ku̬u̬k; siss [pärast sünnitust vallasema] viide lavva taadõ - - siss `võ̭õ̭te ku̬u̬k ja linik, siss võõdete kooguga käänete linik `päähhä Se g. põikpulgaga ritv mõrdade tühjendamiseks, mõrrakook kooguga `võetakse mõrra änd üles Pöi
3. hrl konksja või haralise otsaga tööriist Poisid tirisid koogudega [pulmalisi pruudikirstu juurde], et `andi saada Jäm; Löö koogunina palgi taa ning tömma ta ede Kaa; siis olid siukst pisikst koogud (sirbid), siis küirakile maas `kookudega sai kõik ned odrad üles katkutud moast Pöi; Koogud (õnged) euf Rei a. kartulikonks – S KuuK tuhlis jääb koogu `otsa `kinni Pöi; `tuhlid kiibitse `kookudega maast üles; kooguga nopiti moa sehest `välja `teisi [madarajuurikaid] Muh; ma äi saa `kardolid `keskoda koogud kεεs Rei; kooguge on hää vetta [kartuleid] Phl b. sõnnikukabli – Muh Phl kooguga tõmmatasse sõnnikud `koormast maha Muh c. heegelnõel Eigeldemise koogul oo nook otses Khk; eegeldatse pitsid koogu ja niidiga või `vilse lõŋŋaga Muh; eegeldamese kook Mar d. soasulane – Khk Käi Lih HJn teine istub niide taga, vötab labadist löŋŋad, paneb niiest läbi koogu `pεεle. teine vötab kooguga suast läbi ede `vastu Khk; kooguga `veetaks löŋŋad [soapiide vahelt] läbi Käi e. vahend köie keerdude tegemiseks – Varem valmistehtud eide ots kinnitatakse koogu (oksaharuga lehtpuu jupi) haru külge ja eiet läbi vasaku peo lastes ja kooku paremaga keerutades lüüakse eidele keerd peale. Kui eie on saanud vajaliku keeru, põimitakse ta koogule Vig; `Kookudega keerutati köie keesid ja siis `lasti kokku köies Han f. pl kaelkoogud nüid põle `kookega suurt viiä kedägi, kajo toas Vig; kui ei taht käe otsas `taśsida, `arvas et `kookudega `kergem, eks siis toond `kookudega Lai
4. nahakook; ka selle raudtera – spor S L, Kei Trm Kod naha `parkimise `juures `kistesse `nahku kooguga, siis nad lähvad öhemaks ning `pehmemaks Khk; koogul o raud `kurkus; mine too külast `nahkade kook Muh; suur kõber sirbi `moodi kook oli Vig; nahk rippus laes. `võeti kook, `pandi nöör jala `alla. tõmmati alatsi, teese `käega `kookus `kinni, teese `käega oiab `nahka, koogutab Tõs; `Kooka oo kaks tükki, akatuses `tehtase nüridama kooguga - - Aga ku juba nahk `pehmemase lähäb, siis koogutase teravaga, see kakub `piika `lahti; Koogud `tehtase aralisest kase puust Tor; jalaga sõtk likut́si piäle, kuaguga kuap Kod; Kooguga nii tõmmaśs, sõ̭ss lät́s nahk `pehmess Urv
5. (juurkonksuga) sarikas – Hi V koogud, kinne pεεl katus `tehta Emm; tua koogud; koogud on ülevel, latid `panti `peale Rei; koogõldaʔ `hu̬u̬nõid ei olõʔ ma nännüʔ; ega koogu man ommaʔ koogu toeʔ, mia `ülhen koogu ja rańts hirre man ommaʔ; koogu oĺli kuusõ puust, noid `säärtsid ot́siti ja `raoti kõ̭kõ [kõvera] juurõga `vällä; koogu konds (üle hoone seina ulatuv sarikaots) Har; vanast kutsuti kooguʔ, no üldäss paariʔ Vas; `ru̬u̬d́ja pandasõ `ku̬u̬ka pääle Se; koogu ots pandass mõrlatalõ `sisse Lut
6. (karjatamisel) pahurale loomale kaela seotud kaheharuline kaigas obuse kook pannasse obuse `kaela, kui ta üle aja tikub Khk; Obustel olid koogud `puuga `kaelas, siis äi soand öle aja karata Pöi; lehmal oli enamiste kook `kaelas; mõnes `kohtes oli ikke `pandud koogud `kaela sigadele. ja lammastele `pandi ka koogud `kaela, kis läbi aja `tüksid Tõs
7. fig riugas, vigur see on `suuri `kookusid täis, katsub, kuidas ta saab teistele tükkisid teha Khk; [vigurimees] otsani `kooka täis Muh; see räägib `nõnna`moodi läbi `kookude (mõistu) Rid; `vargõil omma ilman kõ̭iḱ viguri ja koogu `seĺge Har; ummaʔ tal kooguʔ sisih Plv
8. fig a. pulmategelane ning kerstumees oli, ning siis kerstumehe kook oli - - sellel oli sedine suur pikk kook - - kedast ta käde sai, ta `tömbas nüid selle kerstu, pruudi kerstu `juure; Kerstumehe kook oli ikka poiss Jäm b. (küürus inimesest) ma ole küll vana inimese kook juba Phl c. Koera `perse `kooku tegema (vastatakse, kui ei taheta öelda, kuhu minnakse) Hää; teene (inimene) on argiga lükata ja kooguga tõmmata – ei soa kusagille Juu; tolle suure `murrega jäi ta `aigess, ja sedä `ku̬u̬ku ta vedä `täämbätseni Võn
Vrd konks1, kouk1
9. “mõrra vesiaia ja tiibade vahele jääv ala mõrra suupanna ees” – Pöi
käest käest, kääst üld (kεεst Khk Hi, käess Kod, keest Lut)
I. adv
1. valdusest, omandusest, kasutusest, teoksilt Sie `olla kohalt `lahti `lastud, nüüd leib käest läind; Sie kole tüö on `valmis ja käest ära IisR; ma `antsi maja kääst ära Jäm; laada loomad, nee keivad ühe kääst teise käde Khk; Seikest eed tööotsa äi vei mette kääst ää anda Kaa; ta ei anna oma `õigut käest ää Muh; tääl `võeti ammet kääst ää Mar; maead laguvad käest ää, põlõ‿mte miest `kõrvas Khn; kõik [varandus] oo käest läin Aud; `viskan selle tüö kääst ää Koe; lasin korra tüö otsa kääst ää `minna Sim; südä nutap verd, ku miul si̬i̬ koht ärä läits käest Krk; sa‿let nii `elde, annat vai viimätse käest ärä; oppet tõese targass, tõene võtab sul leevä käest; ega egä üits ei ti̬i̬ kah kõvad `saina, ruttu ti̬i̬b et tä käest ärä saab Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; t́siga haḿps, tiä `peĺgäss tõist, et tõnõ sü̬ü̬ är˽käest Rõu; ku kõ̭iḱ käest arʔ annadõʔ, siss `jääde ihoalastõʔ Vas; Vihõm võtt tü̬ü̬ ärʔ käest (töö tuli pooleli jätta) Räp; tol lätt kõiḱ tüü käest Se || (millegi otsasaamisest, lõppemisest, kadumisest) aeg nappis käest ära Jõe; `Terve [nooda] `luoma sise `raiumine ott oma puol `päivä kääst Kuu; mis sa `kaudad luu järje kääst Khk; kirju vati, need ma ise kudusi taale - - see kadus ää kääst Muh; Ma `üütsi sini‿gu et ääl kääst ää Rei; ja se agana leib, se oli ka käest `otses ond Mär; `könges ää kääst vägise Ris; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand Lai; `lu̬u̬made õnnetust on `ühte `puhku, lõpevad ärä kääst KJn; si̬i̬ (raha) lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo
2. silmapiirilt, nähtavalt kadus `metsas kääst εε Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; tie kadus kääst ää Koe
3. võimusest, meelevallast, küüsist latsen mia es püsi pütin, es saesa kotin, nigu ma käest `väĺlä `pääsi, nii `õkva panni minekut Nõo; nu̬u̬ oĺli˽t́sibsanu˽hobõsõlõ piidsaga ja˽pagõnu˽käest Vas
II. postp
1. kellegi valdusest, omandusest, kasutusest tema `kiskus `aerud minu kääst ära ja akkas ise `soudama Jõe; pettab `vällä `tõise kääst `luoma Lüg; voda minu kääst, miä `annan Vai; kessel on, sellele `antakse, kessel pole, selle kääst `vöetse `seegid, mis tal on Vll; vasigas imeb lehma alt ja laps vetab ema kεεst Emm; siis sai selle laenu teise käest kätte; ead kanad olid, nüid näd saavad `otsa mo kääst Mar; Ei eit anna `otsa oma kääst ää `ühti Han; kis seda sinu käest on küsinud Saa; tallatud soo rohi kõik, mis `piima sa lehma kääst tahad Ann; tema kääst põle ma sõrme `ümbergi `miskid suand VMr; mõisa kääst oli meil vaka maa maad Rak; õśs (ostis) meie käess vasika Kod; `tahtsin temä käest sedä eenämä tükki `osta KJn; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; viis miu käest kundi, ta `endä kuńt `olli `aigess jäänu Puh; mia sü̬ü̬ mes mul om, a tõese käest musteldama ma‿i lää; kes serände ää lõvvami̬i̬s, võtap naese käest pulli `väĺla nigu lõhn Nõo; võt́t noore `tüt́rigu käest poesi ärä, nüid eläp tollega Rõn; no˽ku sa ei˽taha˽mu˽`sü̬ü̬ki, siss sü̬ü̬ `endä käest San; tu̬u̬ mehe käest ostõti põrss Rõu; timä kõõ `tahtsõ tõõsõ käest, a tõõsõlõ ilmah es annaʔ Vas; mino käest ośtiva˽Piirissaarõ meheʔ alati `kaaro Räp
2. millegi mõju alt ära käed `künsitavad, kui `tulla `külma käest tuppa Jõe; ta sai vihma kääst `räästa ala Khk; too `väĺlest vihma kääst see ämmer `sisse Mär; tule külma kääst ää tuppa Juu; minge suitsu kääst `kamri Plt; läits vihma käest `varju Puh
3. kellegi võimusest, meelevallast, küüsist kes `konna `päästäb `ussi kääst, sie `seitse pattu `andeks saab Kuu; `pääsisin viel eloga - - `rüövli kääst Lüg; sai tama kääst `lahti Vai; aja loomad `parmude kääst εε Khk; kus sa mo kääst pääsed Mär; Kus ta mu käest pääseb, ei seda ole PJg; Ära karda, ega see su käest ära ei jookse (ega ta tulemata jää) Tür; katsu sa kuerte kääst viel midagi kätte `suada VMr; tu̬u̬ kihut kit́se minemä, nii `pääsi miä ärä kit́se käest Nõo; tullu siss `nuaga kodo, ütel‿t kae ku sain nua vil undi käest kätte KodT; kana `päśsi iks rebäse käest ärʔ Vas
4. märgib mingi tegevuse, arvamuse, teate jne lähtumist kelleltki peremes küsis minu kääst et kus sina täna `üösse olid VNg; sai `toise kääst `klohmi Vai; sai meie küla poiste kääst `jälle udida Jaa; Tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; küll sa saad `tuupida ta kääst Mär; mina olen ussi käest ammustada saand Mih; vanaeit küsüs mio käest, kas mia näin nende anõsi Khn; õppisin `õmblema juba ema käest Vän; see jutt käib ühe kääst teese kätte Juu; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; tulen teie käest `tarkust `otsima VJg; ma saan `peksa nooremate kääst Pil; miu esä - - olli üte arsti käest õppin `rohte ja siast `tarkust Krk; ennemb saad `ku̬u̬lja `persest peeru kui serätse mehe käest sõna Ran; temä oless miu käest pidänu küsimä, mes i̬i̬st ma temä käest lää küsimä Puh; `poiske ütel et, ku̬u̬l`meistre om `väega `rummal, `kõ̭iki küsip miu käest Nõo; sõ̭ss näet tuĺl `ti̬i̬dmine `heŕri käest, et maja lätt `ostmise ala Urv; olõ õi˽küsünü˽`kinki˽käest (kelleltki) Vas; `vällä `umblõmine tuĺl maa`rahvallõ śeto käest Räp
I. adv
1. valdusest, omandusest, kasutusest, teoksilt Sie `olla kohalt `lahti `lastud, nüüd leib käest läind; Sie kole tüö on `valmis ja käest ära IisR; ma `antsi maja kääst ära Jäm; laada loomad, nee keivad ühe kääst teise käde Khk; Seikest eed tööotsa äi vei mette kääst ää anda Kaa; ta ei anna oma `õigut käest ää Muh; tääl `võeti ammet kääst ää Mar; maead laguvad käest ää, põlõ‿mte miest `kõrvas Khn; kõik [varandus] oo käest läin Aud; `viskan selle tüö kääst ää Koe; lasin korra tüö otsa kääst ää `minna Sim; südä nutap verd, ku miul si̬i̬ koht ärä läits käest Krk; sa‿let nii `elde, annat vai viimätse käest ärä; oppet tõese targass, tõene võtab sul leevä käest; ega egä üits ei ti̬i̬ kah kõvad `saina, ruttu ti̬i̬b et tä käest ärä saab Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; t́siga haḿps, tiä `peĺgäss tõist, et tõnõ sü̬ü̬ är˽käest Rõu; ku kõ̭iḱ käest arʔ annadõʔ, siss `jääde ihoalastõʔ Vas; Vihõm võtt tü̬ü̬ ärʔ käest (töö tuli pooleli jätta) Räp; tol lätt kõiḱ tüü käest Se || (millegi otsasaamisest, lõppemisest, kadumisest) aeg nappis käest ära Jõe; `Terve [nooda] `luoma sise `raiumine ott oma puol `päivä kääst Kuu; mis sa `kaudad luu järje kääst Khk; kirju vati, need ma ise kudusi taale - - see kadus ää kääst Muh; Ma `üütsi sini‿gu et ääl kääst ää Rei; ja se agana leib, se oli ka käest `otses ond Mär; `könges ää kääst vägise Ris; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand Lai; `lu̬u̬made õnnetust on `ühte `puhku, lõpevad ärä kääst KJn; si̬i̬ (raha) lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo
2. silmapiirilt, nähtavalt kadus `metsas kääst εε Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; tie kadus kääst ää Koe
3. võimusest, meelevallast, küüsist latsen mia es püsi pütin, es saesa kotin, nigu ma käest `väĺlä `pääsi, nii `õkva panni minekut Nõo; nu̬u̬ oĺli˽t́sibsanu˽hobõsõlõ piidsaga ja˽pagõnu˽käest Vas
II. postp
1. kellegi valdusest, omandusest, kasutusest tema `kiskus `aerud minu kääst ära ja akkas ise `soudama Jõe; pettab `vällä `tõise kääst `luoma Lüg; voda minu kääst, miä `annan Vai; kessel on, sellele `antakse, kessel pole, selle kääst `vöetse `seegid, mis tal on Vll; vasigas imeb lehma alt ja laps vetab ema kεεst Emm; siis sai selle laenu teise käest kätte; ead kanad olid, nüid näd saavad `otsa mo kääst Mar; Ei eit anna `otsa oma kääst ää `ühti Han; kis seda sinu käest on küsinud Saa; tallatud soo rohi kõik, mis `piima sa lehma kääst tahad Ann; tema kääst põle ma sõrme `ümbergi `miskid suand VMr; mõisa kääst oli meil vaka maa maad Rak; õśs (ostis) meie käess vasika Kod; `tahtsin temä käest sedä eenämä tükki `osta KJn; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; viis miu käest kundi, ta `endä kuńt `olli `aigess jäänu Puh; mia sü̬ü̬ mes mul om, a tõese käest musteldama ma‿i lää; kes serände ää lõvvami̬i̬s, võtap naese käest pulli `väĺla nigu lõhn Nõo; võt́t noore `tüt́rigu käest poesi ärä, nüid eläp tollega Rõn; no˽ku sa ei˽taha˽mu˽`sü̬ü̬ki, siss sü̬ü̬ `endä käest San; tu̬u̬ mehe käest ostõti põrss Rõu; timä kõõ `tahtsõ tõõsõ käest, a tõõsõlõ ilmah es annaʔ Vas; mino käest ośtiva˽Piirissaarõ meheʔ alati `kaaro Räp
2. millegi mõju alt ära käed `künsitavad, kui `tulla `külma käest tuppa Jõe; ta sai vihma kääst `räästa ala Khk; too `väĺlest vihma kääst see ämmer `sisse Mär; tule külma kääst ää tuppa Juu; minge suitsu kääst `kamri Plt; läits vihma käest `varju Puh
3. kellegi võimusest, meelevallast, küüsist kes `konna `päästäb `ussi kääst, sie `seitse pattu `andeks saab Kuu; `pääsisin viel eloga - - `rüövli kääst Lüg; sai tama kääst `lahti Vai; aja loomad `parmude kääst εε Khk; kus sa mo kääst pääsed Mär; Kus ta mu käest pääseb, ei seda ole PJg; Ära karda, ega see su käest ära ei jookse (ega ta tulemata jää) Tür; katsu sa kuerte kääst viel midagi kätte `suada VMr; tu̬u̬ kihut kit́se minemä, nii `pääsi miä ärä kit́se käest Nõo; tullu siss `nuaga kodo, ütel‿t kae ku sain nua vil undi käest kätte KodT; kana `päśsi iks rebäse käest ärʔ Vas
4. märgib mingi tegevuse, arvamuse, teate jne lähtumist kelleltki peremes küsis minu kääst et kus sina täna `üösse olid VNg; sai `toise kääst `klohmi Vai; sai meie küla poiste kääst `jälle udida Jaa; Tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; küll sa saad `tuupida ta kääst Mär; mina olen ussi käest ammustada saand Mih; vanaeit küsüs mio käest, kas mia näin nende anõsi Khn; õppisin `õmblema juba ema käest Vän; see jutt käib ühe kääst teese kätte Juu; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; tulen teie käest `tarkust `otsima VJg; ma saan `peksa nooremate kääst Pil; miu esä - - olli üte arsti käest õppin `rohte ja siast `tarkust Krk; ennemb saad `ku̬u̬lja `persest peeru kui serätse mehe käest sõna Ran; temä oless miu käest pidänu küsimä, mes i̬i̬st ma temä käest lää küsimä Puh; `poiske ütel et, ku̬u̬l`meistre om `väega `rummal, `kõ̭iki küsip miu käest Nõo; sõ̭ss näet tuĺl `ti̬i̬dmine `heŕri käest, et maja lätt `ostmise ala Urv; olõ õi˽küsünü˽`kinki˽käest (kelleltki) Vas; `vällä `umblõmine tuĺl maa`rahvallõ śeto käest Räp
käämer `kääm|er (-ea-, -ia-) g -(b)ri RId(-är Lüg) KuuK Kad VJg/-är/ TaPõ Kam(g -bre), g -re Hää Kod/-iä-/ Äks VlPõ Trv Pst Nõo Ote; `kiamb|er g -ri Sim(-ea-); n, g `kääm|ri TMr Võn(g -bri) Kan Har, -re Kan Har Rõu, -bre Kan Plv Räp; käämer g `kääm|ri I/-ia-, -iä-/ San, -re Hel Puh, -bre Urv Krl(-ŕ) suur lusikpuur, möll `käämriga `muidu `auku ei saand kui pidi pisikene auk ies õlemaie Lüg; küined nägu `käämred (pikad ja mustad) Hää; vanal ajal olid oherdid - - lõpust tulid `kiambrid - - sellega põigiti ei `lassa, ikke piki puud Sim; `uhmer `tehti ühest puust, `kiamriga `laśti augud `sisse Lai; `käämer - - mis aia `pośtidele `aukusid teeb Ksi; puu teĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; `Käämre om vähä nüriss lännu Hel; `käämrit ei olõ nüüd enämb tarvitusõl Võn; `rummõ uurõtass `käämriga Har Vrd kämm2, kämmel1, kääbri, käämerd, ämmer
lõugas1 lõugas Pöi Muh L K IPõ, lõogas Vig Juu, lõugass Trv Hls hajusalt T(lõo- Ran), Rõu Räp, g `lõuka; löugas g `löuka Khk Krj Pha Käi
1. lee, tuhkhaud uuematel `ahjudel pole `löukid mette Khk; `koldes oo koa `lõukad, lõugaste `sisse `aeti tuhk, siis tuli `seisi `koldes Muh; naised `estosid `lõuka ääre pakkode peal ja tegid sukka LNg; Ahu ees `oĺli suur kolle, lõugas Tor; ennemast olid muedugi `lõukad ahju ies JMd; tegi ahju `lõuka `piale tule Lai; lõugas oli, sial keedeti ja küpsetati Plt; `tõmba üd́sed `lõukade Ran; üleväh `lõuka kottal om ah́o kuḿm Räp || tulease, keedukoht kividel Vanast oĺl kua manh mitu lõugast. Sõ̭ss `säeti paaʔ kivve pääle, tet́ti tuli alaʔ ja keedeti `sü̬ü̬ki Rõu
2. istekivi või müür sai sis `istu `lõukas, tuld `koldesse panna Vig; lõugas oli ahu ees, kus vana taat́ `istus peal ja küttis `ahju Kse; kolle oli ahu suu ees, lõugas oli `kõrvas Tõs; kaks kibi oli `kolde ees, väĺlap̀ool oli pae ja seetsepool lõugas Aud; `istus `lõuka peal ja suetsetas `piipu Tor; `enne oli kaks lõugast, pisike oli `vasta `seina, suur `jälle oli sii `ees‿pol Juu; lõugas, tema üks kivi uńnik - - pane vie `ämmer `peale Kos; mina `istusin `lõukal ahju rinna ees Ann; kui lie ära lõppes, siis oli `kõrge kivi, sie oli `lõugas Sim; ahju suu ees lõugas - - olid `valged suuremad siledad kivid, nii suur et said `istuda Plt
3. a. ahju- või partepealne `lõukan om [puud] kujumen Hls; ahju i̬i̬n `lõuka pääl lõmmud kuivatedi; läits rehe ahju `lõukale, ahju lae `pääle Ran; `pańti orre pääle nahk üless ja `lõukale, siss sääl `kuivi Rõn b. laepealne, lakk riialutsel `oĺli lagi pääl, siss `aeti sinna `lõukale `põhku üless Ran; Latse lätsivä lõukade mängmä Nõo
4. a. nurk, sopp Sai pörmukse [toitu] köhu löuka Pha; kakud `pandi ikka [ahju] `lõuka, suured levad kesk`paika Muh; metsa `lõukas ehk `nurkas - - kes neid `lõukaid jõuab kõik läbi `käiä Rid; `lõukad om ahju nukad katõl pu̬u̬l; `kartuli jäänu [koopa] `lõukade Ran b. ahju kummialune tuli lääb `lõukase Trv; tuli palas õige suuŕ ülese `lõukas Hls Vrd lõuke
Vrd lõuge1
läigitama läigitama Jäm Khk Muh Mar Mär Kse Ris(lei-) JMd Iis Plt KJn Pst; `läigitama Hlj VNg Lüg Jõh; läügütämä Khn; `läügütämä Kuu Vai(-mmä); läegitama Nis, -ämä Tõs Kod(läägi-)
1. üle ääre loksutama `Laine vade `läügütäb vett `ahtrist sise Kuu; Vanainimise asi, `läigitabki supi puha `lauale, `enne ku `taldriku oma ette saab Jõh; älä `läügüdä vett Vai; läigitasi `piima rennile üle vaage ääre Jäm; täis `ämmer, ää maha läigita Mar; tüdrukud läigitasid piima puhas maha JMd
2. loputama läigita [tass] muidu ää Vll; läigita mool koa säŕk ää Muh || kastma `kapsad tahavad läägitätä; nüid one taemed läegitet, lähmä ärä kodo Kod
3. lööma, virutama Vahi ku `läigitan ühä `täie, siis tiad Jõh; ma läigitan sul üks purakas Ris; läägit [hobusele] ühe juti pitku `külge Kod; Poisike läigit pikä paju vitsag lehmäl müüdä külge Pst
4. välgutama mes sa sest peelest läigitad Mar; läigitas `mõeka Kse; läigitab oma ket́ti Plt || virvendama [õhk kuumaga] `läigitab ja `virveldab Lüg
maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har
1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp
2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se
3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har
4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn
5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se
Vrd maalõ
6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har
7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe
8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn
mõni mõni g mõne, p mõnd, `mõnda Hlj Lüg IisR Pöi Muh L/g mõnõ Khn/ K I M T(g mõnõ Rõn San); mö|ni g mö|ne, p `mön|da hajusalt Sa, Emm Rei Vig Ris, mo-, mo-, `mon- Jõe Kuu Hlj VNg Vai, me-, me-, `men- Kär Kaa Krj Pha Phl; mõ̭ni g mõ̭nõ, p mõ̭nd (`mõ̭nda, mõ̭nt) Võn Ote V(-õ-); n, g mõni, möni Ris HMd, mõne KJn; n mõne, möne Noa Ris HMd
1. umbmäärane asesõna a. (substantiivselt) märgib määratlemata isikut või eset: keegi, miski; keegi, miski samalaadsete hulgast vahel moni tödiseb, kes ei saa `oieti `räägitud Jõe; moned `oldi nii `suured just ku `suured nahk `kindad (vähkidest) Vai; mönel oli laiem esi, kuida `kengid `jöudas [niita] Khk; meni `saatas kirja ka Kär; möni oli naa laisk Pha; mönel‿o viis kuus tükki (nisa), aga nee‿p lüpsa, neli on ika lüpsinisa (lehmadest) Jaa; mõnel‿o mitu `paati, kes suured mõrramehed oo; mõnel `olli puu aid, mõnel kivi aid Muh; möne oli nii edev, ta `tahtis ikka keige `eńni `lasta (jahipidamisest) Noa; kõik `tahtvad raha `saada, mõni peab ikki ilma `jääma LNg; mõni kujob kahessa tallapuuga ja mõni kahega Mar; mõnel oli vana ämmer käe Vig; mõni `lasnudki leba ikka kõbass `menna, pehme lämmeleib nagu ei sünnigi süia Mih; `Muaga tüed küll, kui tahad tast `mõnda `suaja Khn; mõned `purssist ikke eeśti keelt ka Aud; mõni ehk teab Tor; nõiasõnad olid mõne `aitan; seda `plaani toolid mena olen suur jagu näin, no muidugi möne natuke teist `moodi; mönil on ike pikem kannatus kui mönil Ris; mõnid `laśkid tiha [võrke] HMd; mõni üiab soni ja mõni üiab lät́umüt́s Hag; mõni võt́tis `tööle vabadiku Pee; mõni `ütles ennast: ma olen täna nagu kalsu kubu, siit kaḱki ja sealt kaḱki VMr; nüüd viel mõni teevad `eina HljK; kui kõht valutab, siis mõni `ütleb, et vajutta kivi südamega Sim; mõni pani `piima [toidule] `sisse, mõni koort Pal; mõni jääb palavasse või `lämbub ää Ksi; `mõnda ma tunnen neist Plt; mõni võt́tis `viĺlä, mõni võt́tis raha KJn; `viina `viiti, aga mette igale `poole, noh mõnele jah SJn; Siin tossu sehen mõni olla saab; mõni, kes‿si mõiśt, tegi `kirju kah õlapõõna `pääle Trv; sellest ei `vaade kedägi, ka tõine `mõnda taht; mõni teive [pange] päält `ahtebe Krk; koolivanemb kulless, kui mõni `süidi `olli tennu, siss temä jälle karist Ran; ku mõnele `aiget teevä, siss om piĺl taka Nõo; mõ̭ni `ti̬i̬ssegi vahel `leibä, a ei ole anomat Võn; mõni ütel, et ti̬i̬lehe, mõni ütel, et ti̬i̬aina Ote; mõni om, ta˛ap `enne, et päevä `mü̬ü̬dä saap `saata Rõn; mõnõl om kuri silm ollu San; tu‿om, kuiss `kuagi inemise lat́s om, mõ̭ni om suurt `tõugu, mõ̭ni om väikut `tõugu Har; vana regi - - tu̬u̬ `jäeti `maaha, mõ̭ni palot́ arʔ; Mõ̭nõ pand `laulma, mõ̭nõ magama, mõ̭nõ `kaklõma (viinast) Rõu; alati umma˽nimä˽lävel, ku `kuuldva õ̭nnõ, et mõ̭ni tulõ Plv; mõ̭ni `säädless uḿmi `huuli, et kuiss iks ilosap om Vas; ku mõ̭ni tõõsõ pääle vihalane oĺl, siss kaivas inne Räp; mõni teab kes teab mõni teab, mis sest sai Trm; mõni tiäb, kelle õmad one Kod b. (adjektiivselt) osutab, et kõne all olev isik, ese või olukord on lähemalt määratlemata: keegi, mingi moni hobune kart `autusi; jahud `olled `oige viletsäd, moni terä ige `puolik, moni `terve Kuu; moni inimine `tahto pali `rääki VNg; tule möne teise korra Khk; Menel toidul oo ee minek Kaa; Mõni suur iluasi see - - pole, va tööriie Pöi; oo sul `mõnda jämet `paela Muh; `mönda inimest ei vöi usaldada Rei; suur ja pikk, justku mõni `iidlane (hiiglane) Rid; mõni sügise uśs sööb ruki `kangeste ää Mar; Mõni naenõ paelu kangõm kui mõni mies Khn; aga nad `rääkivad ikke koa - - mõnesi vana `aeksi `aśju sii `raad́ju sees Aud; mõned kalad tõusuvad, sis ajavad (lähevad) `mõrda Vän; eks ta ikka mõne asi räägib; unustan möni inimese nimi ää Ris; vahest `arva, mis seasi `rätsep käis siis `õmblemas `mõnda riiet, siis sellel oli linna`niiti Kos; kas sa oled `mõnda `ullu `koera näind siin JMd; pailu podelisi ja `kluasisi, kohe nagu mõni `aaptiek Koe; mõnd `toitu nõnna üväss ei taha kui mõnd; mõni puu ei kannata `külmä Kod; `mõnda sood söövad loomad küll Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; `mõnda sukka, ku piḱk sukk om, sõss koad kikk üvipidi silmä poha Trv; Ku mõnes kottal `saiki võid `rohkemp, egä selleperäst tad süvvä iki es anda Hls; mis sa kurvastad, egä sul mõni mõis maha põlenu Krk; mõni rohi om edimäld vastik `siśse võtta Ran; oppe temäle ka `mõnda tü̬ü̬d Puh; näeb ike mõni inimene küll nägulit; ega ma onde mõni eeläne ei ole, et ma‿i tiiä Nõo; serände `väikene ümbrigukene, kos saab panna `mõnda `asja Rõn; `täämbä `väega heĺgetäss, ei tiia˽kas mõ̭ni `piḱse vihm tulõ vai Kan; süä äĺk mõnt `sü̬ü̬ki Urv; mõ̭ni `nekruutõ tõmmaśs kauõdõ loosi `numri Har; ta meil mõ̭nikõrd mõrostass, ku ma mõ̭nd säänest sõ̭nna `ütle Rõu; ma mõ̭ni rikass olõ õs, ma oĺli illoś Vas; keedeto seeneʔ pandas `pu̬u̬ltõ `vaate vai `kirno vai `mõ̭ntõ `muuhtõ puuanomah́e; vanast oĺl `kaaśkõlõmine `väega moodoh, mõ̭nt `pruuti kiteti, mõ̭nt laidõti Räp
2. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu või hulka a. (substantiivselt) tedre kanu näeb `arva mõne Muh; panime, kuda `kellegil peremel laud (turbaküünid) suured olid, mõnele kuus kuppikud, mõnele `kümme, mõnele neli Rak; mõni on veel järele jäänd KJn; mõni oli joba veeren, mõni oli `alla keset [põldu] vi̬i̬l (rukkilõikusest) Trv; mõni magasive ja mõni aive joru Hel; ma˽küd́si hää leevä, pańni `kartolit ka `sissõ mõ̭nõ Plv b. (adjektiivselt) `Ruhnu mihi enamb ei ole käind nüüd `ülgepüüs, nüüd `oite `monda `aasta juo Jõe; `Monda `kerda olen jo merel käünd Kuu; külas on moned ühe tugevused `poisid VNg; pole inimesi midagid olnd, möned `kümned ehk olid Khk; Mened `seiksed pisiksed `pöösad [olid]; Meni kilumeeter oli veel `minna Kaa; viis ühe looma ära, selle eest - - ta mened kopikad ikke sai Pha; Mool `jätkub sellest [lihast] mõneks ajaks Pöi; vahel pikuta `mõnda `aega, see `oasta saavad aga küll kuivaga eina ää teha; said sa koa mõne kala Muh; seesab juba `mõnda `aastad seda`viisi pooleli; ahi ja `leerid põle mõnel ajal puhastada saand änam Mär; kuuse pinnad `seisvad ikke `mõnda `aastad Tõs; tä oli mõne aja `aige Aud; küislauk piab mönis `aśjas ia arsti rohi olema; vahest mönid piisad tulevad, aga nii vähä Ris; meil minev`aasta oli mõni natuke [linu maas] Juu; eks see (riidega kasuka õmblemine) ehk võind siis `mõnda kopikast `kaĺlim `olla Ann; ta põdend mõni aeg Pee; küll ta käib mõne aa VMr; siit kiriku juurest võeme `astuda mõni samm KJn; ma tahan sinuga mõne sõna `rääkida Vil; mõni raasike suka `villu `kaaśtega kaastiti Trv; mõni inimene olli, paĺlu es ole Hls; punnass nu vana pöksi ärä, käevä vi̬i̬l mõni aig Ran; miu silmist - - nigu mõni kana oless `kõńnu Nõo; suurõn mõtsan saat no‿vil mõnõ jahi teta San; hää iks, et mul tütäŕ om, saa mõ̭nõ sõ̭na kõ̭nõldõgiʔ Krl; ma või sullõ taad `hü̬ü̬lit mõ̭nõss aoss, a periss igävess ma sullõ anda‿i saaʔ; kikkapüksi˽kasusõ˽nurmõn ja mõ̭nõn kottan hainamaa pääl kah Har; Mõ̭ni lehm vai puĺlikõnõ `lü̬ü̬di mahaʔ Rõu; mõ̭nõ seenekese ka sai koŕadaʔ Plv; um õks mõ̭ni `varblanõ kah nätäʔ Vas
3. umbmäärane asesõna, mis rõhutab kõnesoleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, oma moni `kümme kord vottasin ikke `mütsi piast ärä Hlj; söda pöletas keik majad ära, möni viis `suitsu jähi sii veel `järge Ans; vahest oli ikka suured pulmad, mõni kakskümmend obust ühüs `järges Lih; mõesa kari oli mõni sada kakskümend pead suur Mih; `Meiti oli mõni kümme Kihnu `laeva Khn; sääl `oĺli neid `kamsatiki mõni mitu-setu Hää; mõni kolmsada `sammu kivi`aeda `tehti Ris; kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; sial oli mõni viisteisskümme miest VMr; mõni seetse vakka õli linu maas, terve väli Trm; minu isälgi oli, mõni kuuskümmend `mõrda oĺli Äks; mõni viiskümmend `kitse oli talus Ksi; kaśs toob `aastas mõned kolmed pojad Lai; siis `seisis mõni nädäl aega või `rohkem üle aia lumi maas; Mõni kaks `vaksa `oĺli vanal siäl seĺläpekki KJn; mõni kait́s nädält levä tegu vana Hls; mõni tuhant `kõrda ole käünü sääl Krk; `pääle külimist mõni neli nädälit vihma `piiska es tule, no mis `viĺlä sa siss pidid `saama Hel; `pulme `peeti mõni kolm `päivä Puh; pesesime sedä last‿s mõne kahe kolme `vi̬i̬ga TMr; mõni paaŕ `võt́jat iks piat olõmõ [kartulivõtul] San; mõ̭ni neli viiś vakamaad om otsast otsani˽kivve täüś Kan; tiä oĺl mõ̭ni katõsõkümmend joba vana Krl; kesvä saĺv esiʔ, kaara saĺv, rüä saĺv, mõ̭ni kolm neli `salvõ Har; oĺl vaest mõ̭ni kolm neli lavvatäüt tu̬u̬d rahvast Plv; ar˽`ku̬u̬li, sõ̭ss mõ̭ni säidse vai katõsa opetajat oĺl `puhtil Vas; mõ̭ni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp
4. umbmäärane asesõna, esinedes (koos gi-liitega) tähenduses: see ja teine; üsna mitu `torres `pieda `mondagi; kes `kaiki `katsub, sie `monda nägeb Kuu; siin tehässe tükkisi `mõnda Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; Pitka tee keibijal juhtub tee pεεl mönda Kaa; sii on `mõnda, `mõnda, ma ei tea kui`paĺlu perekoǹdi [sakslasi] Rid; se oli `siuke segäne aeg ja ti̬i̬peäl võis ju `mõnda `juhtuda Vig; `mõnda `korda olen nutn Var; seal ond metu `mõnda neid (lilli) `akna all kasumas Mih; `Ku̬u̬lis - - kiker`piĺlisi `oĺli ikki, ulga sias ju `mõnda Hää; kuus talu oli ennem siin, nüid on siin mitu `mõnda `suitsu juba Kei; mõnigi mies tõi oma obuse ühis`taĺli Rak; sai `mõndagi kuulda Trm; kes iki vanembass elävä, nu̬u̬ om joba `mõndagi nännuva Ran; `käimise pääl tulep `mõndagi ärä nättä, tulep `tühjä kõttu kannatada ja `kõ̭iki Nõo; no vahest mõ̭nigi tüümiiś `täämbä tulõ Har; nii `mõntagi `ti̬i̬śsi vi̬i̬l meelegaʔ (meeleldi), aga jõud om otsah Räp
5. hrl halv esineb kedagi või midagi vähendava sõnana: mingi, mingisugune kas sina ka moni obetaja oled VNg; kas sina mõni rukki`lõikaja (noor alles) Lüg; pead sa ennast ka möneks meheks Khk; Kaks mädand kaigast, si̬i̬ möni aid; meni asi see siit `Kaali `minna (pole raske) Pha; see mõni einama - - `kända täis ja Kse; särjed ka mõned kalad, luu puru täis Vän; sinä kua mol mõni aśsames Juu; ega tema mõni toit ole HljK; kas nied on nüd mõned inimese tiud VMr; mõni põld või kedagi - - madal saue maa Sim; sa mõni mees Trm; sinä mõni `ki̬i̬ĺjä õled Kod; paar inimese`ińge `ongi, mis ni̬i̬d veel teevad, mõne tü̬ü̬ vaih Ksi; see mõne puu, mud́u kõber jugarik Pil; sedäsi elätse, si̬i̬ siss on mõne elu Vil; ka (kas) si̬i̬ mõne tegu olli Krk; kõttalutse, ni̬i̬ mõne villa, ni̬i̬ putsaku Hel; näe minulegi siin ud́emigud, ni̬i̬ mõne `juusse enämb Ran; si̬i̬ mõne lina, nigu karvak jälle Puh; kas si̬i̬ mõni kõrd om, aiamulgu om kõ̭ik maan ja sia`põrsa songiva aian Nõo; tu̬u̬l no mõni tallituss San; kas tiä mõni inemõni vai asi om Krl; kas tu̬u̬ mõ̭ni ravitsuss sul om, ku hobõsal retel alasi tühi Har; tu̬u̬st häüsälõvvast kah mõ̭ni kosilanõ vai asi; taast no mõ̭ni saiakütsäi vai leeväkütsäi Rõu; nüüt tege sul kiä mõnõ tü̬ü̬ Plv; taa mõ̭ni hopõń, taa nigu˽puu tüḱk, taa lää eiʔ Vas
Vrd muni
nairine `nairi|ne g -se Mär Juu Plt KJn naerine, naeriga koos `ämmer‿jäb `nairiseks, kui `naired seäl sees olid Juu
noks1 noks VNg Rid, g noksu Jäm Mär Lih Tõs PJg Juu, noksi Muh Var San; noḱs Rõn, g noksi Khn Krk
1. a. konks [kartulikorjamisel] panime `korvi kää`varde ja siin (teises käes) oli noks VNg; pael köib noksi taha Muh; puust sai lõigatud ja sur noks oli `otses (soasulasest) Rid; jäi noksu taha `kinni, ei tule edassi änam Mär; rehaltse värava `kohtes oli [sari] sial üleval noksu `otsas Lih; Sellest puust - - `laudu ei sua, `terven `noḱsa (tüükaid) `täüde Khn; noksudel oli `jälle sehoke rõme `tehtud, siis sai sari noksu `otsa `pandud PJg; kaelkoogul on noksud, kus `otses `ämmer käib Juu || kaelkoogud tõi noksudega vett Tõs b. kark `lapju noḱs Rõn
pang1 pang Tür, g pange Kul Vig Pä Juu Koe VMr TaPõ hajusalt VlPõ, `pange Lüg(-i) Jõh Vai, pangi Kse Han Tõs VJg(-a) Iis Trm SJn, paŋŋi Sa; pańg g pangi Var Mih Khn M T, pańgi Kõp Vil Hel TMr Võn San V; n, g `pange Vai, `pangi VNg ämber `pange `serväst ei tõhi `juua, siis tulevad `suure `suuga `lapsed; läks `õhta `ilja kahe `pangiga `kaivust vett `tuoma Lüg; `pangis soolatasse kalu Khk; vöi paŋŋil oli kaan Kär; `kalla `pangi see vesi Vll; pang oo samma suur kui ämmer Vig; saeme viiskümmend `pangi ilusi `räimi Tõs; puu nõued olid `raandad, lekist on panged Aud; käis alati panged `seĺges laada vahet Vän; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; panged on ülevelt `kitsamad, ümmargune põhi, kõrvad külles Trm; puu pangel linadess punutasse kanne `piäle Kod; `kańdis kaevust pangega vett Pal; pang `tehti niisamuti kui püt́t, aga kaant ei old Lai; pange sang `tuĺli piält ärä KJn; puu pangid, mõned oĺlid nii `rasked kui tina SJn; kõrtsimehe, nii ostive `viina pangige, üits aam olli kolmkümmend `pangi Krk; `keŕkude lätsit, tõmmasit vi̬i̬ `pańgi, varju pääld `vahtsit, kudass sul rät́t pään `olli Ran; mis sa selle pangi nii silmini täis panet; `vihma valab nigu uavarrest pangiga Nõo; miä näi unel, et minu `peigmiss võt́te musta t́sia pańgi ja visaśs mulle pańgist vett `kaala nigu kauht Võn; kaalpuu om ää ku na pikä om, ku na lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ `pääle kah Ote; kusnu `musta `pańgi, mes i̬i̬st sa `puhta pangi ärä `tsoĺkset Rõn; pańg läügüss aia otsan Kan; ma anna sullõ kah üte pańgi vii võttaʔ Har; `vihma tuĺl nigu pańgiga vali Rõu; tollõmatsõh pańgih om joogi vesi Vas; pańg lätt `kaivu Lut
pooliti pooliti Khk Vll LNg Tor Trm Lai KJn Trv Hls Krk Puh Nõo, puo- Koe VJg Iis
1. pooleldi, poolest saadik, osaliselt tüdruk oli pooliti `röömus ning pooliti kurb Khk; töö on vahest pooliti `valmis Vll; `ämmer on pooliti vett täis LNg; `oĺli pooliti `suilene, ühe nädali ühes `kohtes, teese nädali `teises (pooleaja sulasest) Tor; ta on juba puoleti nõus VJg; nõu om pooliti täüs Krk; pooliti talvel olli kotun, pooliti koolin Puh
2. pooleks; kahasse tegivad puoliti `eina Iis; Üks ea kõhurohi õli must `palsam, kas `seĺgelt võtta ehk viinaga pooliti Trm; need silmad tulevad jägada `varda pial pooliti Lai; temäl mõte `kohta pooliti võtta KJn; võt́t einä pooliti tetä Trv; siin ei ole kedägi teri, periss agantege pooliti; `villu panet pooliti, `muste ja `valgit Krk; küll sääl `olli ää aanamaa, ma‿less kas vai pooliti tennu, aga ma jäi `kaugess Nõo
3. poolikult mis sa nõnna puoliti reagid Koe; loeb pooliti, ta ei mõśta Hls
puhas puhas g `puhta R(n puht Kuu Lüg) eP, `pusta Kod; puhass g `puhta Pal Äks M(`puhte; n po- Trv) T(n puass Rõn) V(n -śs; n puass Lei)
I. adj 1. määrdumata, prahita, saastumata ei mina `jõua siin majas `küögi `puhta pidada; `siebi tükk õli sääl - - ja `valge puht rättik õli ka `juures Lüg; voda omi `puhti käsiga Vai; püttisid pole `präägu `puhtid Jäm; pani piima `puhtase `kaussi Khk; Ea, kui korra kuus `puhta särgi `selga sai Pöi; sooled said `puhtaks `pestud `puhta `veega Phl; ämmer on `puhta vee nõu Kul; `peske augi piad `puhtasse Lih; võta naa `puhtimi `pulki Tõs; sedasama `ühte `lehma sa‿i saa ka `puhta oeda Hää; kui akati nisukesi `puhtamaid elutubasid tegema, siis nied vanad jäid rehetubadeks KuuK; anna `mulle puhas pesu JMd; kuda‿se jõe põhi `kuśkil on, ühes kohas on ta ilus puhas ja liivane, teises kohas `jälle mudane ja tüma Kad; tal on näpud `puhtad (ei varasta) piltl Sim; viruta pesu `puhtast Trm; kääd seebiga `puhtast, `puhtam ilp `seĺga, puhass põll ette (enne leiva sõtkumist) Pal; `puhta `veesse patta pane [seened keema] Äks; vanad püksid tegin `puhtas KJn; `puhtit `nõusi ei ole sinu aig vi̬i̬l mia nännu Trv; ärä panna mu `puhte rõõvaste `pääle Krk; kui nu̬u̬ `mõstu länniku kueva olliva, siss `viidi na `puhtade `paika Puh; ma tõi kaits `koŕvi `vaĺgit kõrikit, aga nii `puhta olliva nigu lumeange; alamba `rõiva om pidämise jaoss, `puhtamba om `käimise `rõiva Nõo; meil om ka `uibuaia takan kaits `auda, üits olli linaaud, tõne olli `puhtamb Ote; ta‿m puass, va˛el om serände verrev uśs sisen (kukeseenest) Rõn; võta pürstiʔ `rõiva `puhtass Har; küll ma taad `pliiti tutsahuta vi̬i̬l `puhtabass Rõu; olõ˽hää lat́s, mee˽tu̬u̬˽sa väläst puhast lummõ Plv; tu̬u̬d pot́ti imä havvut́ `hainugaʔ, nii et pot́t sai puhaśs Vas; kuiss sul velekene om ni puhaśs, kuiss sa olt `muanõ Se || puhtust hoidev pidi ka tegemä temä `perrä, emäkadunuke olli puhass inimene Puh; ma `ti̬i̬nse `puhta `pernase man Nõo
2. aus, süüta, õige; ka süütu kui inimesel one südä puhas, siis tämä ei `karda kedagi VNg; mina olli küll puhas neitsit oma mehe `kõrva menemas Muh; `puhta südamega inime Tor; `sirge aśja tema `veanas kõverasse, tema ei õld mitte puhas mies; on viel ike puhas sie plika Kad; vai tä ike nõnna puhas one, võib-õlla, et ike võtab tõese õma Kod; ei kuule tast midagi lära-lära, päris puhas inimene Ksi; ma ole nõnda `õige ja puhass, ku emä ihust tullu Krk; `väega `ońtlik `tüt́rik ja nii `väega puhass kõ̭igist Nõo; ma näe `mõnda inemist ärä, et ega ta puhass ei ole, et piḱä ńapu omava Võn; `ütle mullõ `puhtast `süämest välläʔ, mis sa olõt `eśsünü, ma anna sullõ kõ̭iḱ `andiss Har; sa˽käve˽kah `aoldõ sääl, vai `sulgi˽süä no ni˽puhass om Rõu; mu hińg tiiä äs midägiʔ, mu süä oĺl puhaśs Vas; üt́s liiderlik inemine, ta ei olõʔ mitte `ausa ja puhass Räp; `tütrek puhass ka ku hõpõ Lut
3. lisanditeta, ehe, kõrvalmõjudest vaba mes nüüd sie puurkaev `tehti `sinne, `puhta save sise `kaevati Kuu; vana kurg `atra - - sie oli `puhtast puust, `rauda ei old kohe mitte olemaski VNg; Sie ei ole puhas `valge, on nisuke `tuhmikas IisR; Nendel oli alati puhas rugi leib Pöi; määrin `puhta piiritusega Mär; las ta magab pia `puhtass, siis on mees jälle (purjusolekust) piltl Ksi; sarjaga tuuluti tuulega rihaltse väräti pääl, siss sai `puhta terä kätte Vil; puu`vankre `olli `puhtast puust, es ole ravva kübend Hel; kaits siga nigu elevandi, kõ̭ik `puhta viĺläga nuumatu Ran; pühädess tettu iki puhast `leibä, no muidu söönuva aganist Puh; mul `oĺli illuss rammun vaśk, `puhta piimäga joodetu Nõo; `puhta terä `viidi `aita, suure aida `oĺli Ote; `pakla˽kraabiti `kraaplige `vällä, puhass lina jäi Krl; olõ õi siihn nissu, siihn om puhass rügä Har
4. millestki vaba, paljas, tühi `meie oleme igäväsess ädäss metssigu˛ega, nä `süöväd `karduli `pellud `puhtaks Kuu; võttas `viimase asunikku viel ja nüid on rahast puhas Lüg; eks sa räägi suu `puhtaks piltl Jäm; sellest süist on moo ing puhas Khk; Karjamaa on nii puhas kut parand Pöi; puud olid `ärmes, `ühte nädalid ei olnd, et puud oless `puhtad olnd Vig; teeb su na `puhtas Kse; mo südä oo puhas sest `vargusest Tõs; Kadakakuĺlid tegid silmäpilguga pihelga `puhtaks Khn; `röövisid maead `puhtase Aud; mõnel on pea puhas, siis `üöldakse: tal ei ole `juukse `uitugi peas Jür; mitu vagu sa `puhtast said VMr; teine mua oli nigu rõõsk piim, täitsa puhas, aga mis sügise jäi `künmata, see oli `rohtu täis Trm; põld on uhakist puhas Plt; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; varass tegiśs mu `puhtess ja `paĺless, ei ole mul kedägi süvvä ei `seĺgä panna Krk; minu suu om prõlla nõnda puhass, et mitte üits ammass ei ole minu suun Ran; kits koorib jo puu `puhtass, `ümbre `sõ̭õ̭ri koorib ärä Puh; varass varastab, jääp vaǵa `saina, a tuli palutab `puhtass kõ̭iḱ; plat́s olgu puhass, siĺmä pilk olgu `mintu piltl Nõo; `aeti lõug vatuga kokku ja abena väidsega tõmmati lõug `puhtass Ote; ku tä `sü̬ü̬mä nakanu, sõ̭ss söönü˽`puhtass Urv; puuʔ oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ Rõu; puhast tööd tegema kõike ära hävitama Selle aja sehes, kui mees kodunt ää oli, teind naine puhta töö Kaa; vargad oo ikke ea `puhta töö teind Mär; końt`võerad teind nõnna `puhta töö, et isegi końdid olid `ümbert ää närind Jür; puhas töö oli `tehtud, sõi ära kõigega (hunt lamba) JJn; [kontvõõrad] mürinal tulid `lauda, tegid `pusta tü̬ü̬ Kod; tuli [ning] tegi `puhta töö ja `koergi ei `aukund järele Plt; mul `oĺli `mitma `aasta kaĺlendre alali, a [tütar] `oĺli `väiksen kätte saanu ja tennu `puhta tü̬ü̬ Nõo
5. veatu, laitmatu sel ei õle vene kiel puhas egä `selge Lüg; tuat seda ei taht, et rukki `kõrssa maha jäi, tema `tahtis ikke puhast tüed `suada JJn; sel leeväl om ää puhass magu, sedä võib süvvä küll Nõo
6. täielik, ehtne, pelk kõik oli puhas vale, mis ta `rääkis Han; Säält ei saa sa muud kui puhast pahandust Hää; `Puhtast armastusest läksid `puari Jür; siin on kõige `puhtam eesti kiel Ann; tä õle - - puhas sańdikene, täss ei õle kedägi tü̬ü̬ tegijäd Kod; muud es ole, ku pohass `ketruss si tali `aiga Trv; kiḱk ni̬i̬ soone olliv puhast valu täis Krk; kas üttegi sõna `õiget kõneleb, puhass võĺts Nõo; puhas raha sularaha, päris raha `maksas `puhta rahaga, muud midagi ei `andand kui raha Lüg; ega tal puhast raha põlegi, aga taal oo ikke varandust ja paberid koa Mär; ta `ośtis selle koha `puhtas rahas JMd; ei taha muud kedägi ku iki puhast raha Krk; ta karjalat́s ei tahaʔ `mu̬u̬na, ta taht puhast raha Har; esäl `oĺle reńdi kotuss, kolmsada `ruublit `oĺle `reńti `massa `puhtan rahan lelläle Räp
II. adv puha, puhta [ta] tegi `aida `üksi`päine puhas, nüüd on `rohto täis `ninda‿t Vai; ühe `ounbu pani [torm] puhas puruks Jäm; pεε tahaks pesu, `juused `paakas puhas; `saarlased on änamasti puhas meremehed Khk; ju‿ned `pörgulesed (sääsed) puhas ammustavad, need ei jäta `völgu mette Mus; laudad olid puhas vee sees Pha; kanad sii puhas `taimed üles liibitsend Jaa; Lapselt käisime puhas `palja jalu Pöi; ennemuiste koerad `ollid puhas rantsid Muh; mei pere `prεεgu puhas pöllal rugis Käi; mo isaema kedras, meil puhas nee mörralöŋŋad Phl; ta tiide`velto lõigand ja `riide ääre puhas ää rikkond LNg; sii paĺlu põle, ma võtan puhas ää Mär; puhas silmäd ohatun Khn; siss tema näenu, et sii `Kalmemägi puhas nagu jää tükkisi täis olnu Hää; poiss siis küttis, pia oli puhas märg `otsas Ris; ma räägin siis selle jutu puhas `väĺla Rap; külamehed said selle õbeda puhas omale Kos; kakskümmend kolm lammast ja puhas olid `köides JJn; me olime neĺla vennaga, teesed on surnd puhas Ann; katukse ruov on puhas mädand Kad; jätäb puhas `võõra kätte õma varanduse Kod; juure ja ossa om `terve puhass Trv; lääts, toda ei oleki, om kõik `kartoli `pääle üle lännu puhass Kam; tu̬u̬ oĺl käünüʔ puhass `joostõn Har; kõ̭iḱ puhaśs `paĺli ärʔ, mitte midägi es jää˽`säĺgä Vas
põhjuli põhjuli Pöi Kir Kse Ris JMd JJn Koe Kad Äks Plt KJn, põh́uli Mär põhja peal või peale kiha, kas olga ta küliti ehk põhjuli Pöi; ämmer oo õue peal põh́uli maas, mine too ää Mär; nõu on põhjuli Ris; kausid on põhjuli riiulil JMd; kukkusid `sinna ikke põhjuli (istuli) maha JJn; pane õige sie vańn sialt muast põhjuli aa `piale Kad; `riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬, need [pandi] põhjuli `istuma ja kaevust külm vesi `sisse Äks; ärä `riista kummuli pane, pane põhjuli KJn Vrd põhjali
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|