[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, aga serveri koormus ei lubanud laiendatud otsingut.
Leitud 69 artiklit

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

aitäh `aitäh, `aitä·h, aitä·h, at́täh R eP Trv Võn Rõn; `aiteh, `aite·h, aite·h, at́teh Kuu Vai Muh Emm Phl Khn Ris Äks KJn eL; `aiti·h Lüg Jõh; `aite, at́te Kod tänamissõna, aituma `aitäh, `aitäh, iad `lapsed Hlj; üks mies ei `tahtand tüö iest `maksa, `tõine siis `ütles: `aitä·h lubamast, `oidagu `silmad nägemast Lüg; `aiteh, tänan väga Vai; jähi at́täh `ütlemata Khk; Arstile ei tohi aitä·h `öelda, siis ei `aita Mus; Ma pole selle eest midagid `tahtand, ma tegi seda at́täh eest Kaa; kui teine `ütles `jöudu, [vastati] tere ning at́täh Vll; `aitä·h abiks tulemast Muh; Tegi nii äkisti - - et saand aitähkid ütelda Emm; Anna aitäh kassi käde, katsu kui koua kass elab Rei; `aitä·h tervisid toomast Kul; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; `aitä·h oletubaka tänu Kse; õõna eest ei ole `tohtin aitä·h anda, siis õõnad `minne ussitama Tõs; `Ütle onilõ aite·h Khn; aitä·h leva eest Hää; ega‿se na at́täh eestpõle `ühti, selle eest tahetakse muud koa `soada; mis sa `mulle at́täh `ütled, `ütle jumalale Juu; sooja leiva at́täh peab kohe `taeva minema Jür; suur `aitä·h JMd; sie on kohe nagu loĺlakas, kes ei `oska at́täh kua `üelda Kad; `aite vihale, `aite vedele, `aite saanale, `aite löönile (vihtlemissõnad); at́te ets (eest) `anda ei taha, ike raha ets Kod; `aitäh `öeldi tänus Kõp; `väike lait́s `ütless `aite·h, kui ta - - kõnelte mõist Krk; ladsile opetass - - at́teh Ran; at́teh, ole terve, et sa miu ka meelen piat; ma tei tälle tü̬ü̬d - - oless ta mulle `aite·hki ütelnu Nõo; `aite·h `taiva esäle, kõtt om jälle täis Kam; hää külh, `aite·h Har; `aite·h, hüä lat́s Rõu; ku `häste om saanuʔ, sõ̭ss `ütless suur `aite·h Räp

hakatus akatus Ans SaId Muh L(-os Mar) Ha JJn Koe VMr Kad VJg TaPõ Plt KJn Pst Hls Krk(-us|s), akadus Jäm Khk Emm Käi Rei, g -e; akkatus Kuu/h-/, g -e VNg Lüg Jõh; akkadu|s Vai, g -se VNg, -kse Kuu/h-/; akatis Hlj/-kk-/ SaId Muh Vig Kse Han PJg HJn Amb Koe VMr, akadis SaLä, g -e; akat|es Pee, g -ese Juu JMd Tür Plt, -se Juu KJn; akats Pha Phl/h-/ Pär PJg, g -e Muh Tõs Hää, -i Mär Vig Saa; g akatse Kõp Vil

1. algus, alustus ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan (kangakudumisest) VNg; sie tüö on akkatuses mul juo Lüg; Akkatusest käib vana maja küll Jõh; `valge uutsikord öllel pεεl, esimene akadis Jäm; tuleva nädala akaduses akame sönnigud vädama Khk; Eina (heinateo) akatus tuleb üsna käde juba Kaa; Kui oli paar kolm `korda juba [võrku] öle kojutud, siis `ööti: akatus on `tehtud ehk akatus on ölal Pöi; sel jutul - - põle `otsa ega akatust Muh; see oli ikka kehva küll, see elamese akadus Käi; `vastlapääva, see oli sis paastu akatus Noa; suuremat töö akatust ei `tehtud vanemal ajal `reedesel pääval Mär; seäl sai tööd tehä kunni koedu akatuseni Vig; akatus oli ikke teil vaevalik Var; leva juur ehk leva akatus Aud; kõige akatuses tuĺli `püitud kaladest `kümnist anda Pär; juuli kuu akatuses akkasime `niitma Tor; otsast otsani, akatusest kuni lõpuni Hää; leiva akatusel oli nime, kasukanikas Ris; selle nädäla akatsel tahaks ikke `panna `teisa (kartuleid); selle kuu akateses süńnib ikke akata `eina tegema Juu; pulma akatuseks ja lõpetuseks `lauldi varekse `laulu Kos; `aasta akatuse päev (uusaasta) JõeK; luodus on `esteks, akatis, siis suab edasi teha lava Amb; tõi pienikeisa kartuleid, saan sialt `siemne akatust JJn; koidu akatese aeg olid `metsas juba Tür; sie tüö on akatusel; pulma akatis oli pühabä ommiku Koe; suoń - - akkab `piale aĺlikast, aĺlikas on tema akatus Kad; akatuses läks kõik `äśti, aga pärast läksime `riidu VJg; rukit pidid tegema `augusti kuu akatuses Trm; sellesa·ma nädala akatuses oli lehes Äks; miul `oĺli akatses ää jäŕg Vil; tere om jutu akatuss Krk || pealehakkamine ei õle akkatust sedä tüöd tehä `ühtä Lüg; irvitäb `piäle, ei ole täl `tolku ega akatust Var; tuul `viskas paat puruks, poln änam sial akatust Ris

2. kellegi või millegi väljakujunemata kuju, alge Abeme akkatus `nuorel `poisil, esimesed `karvad mokka pääl Lüg; `väike öuna akadis on `öörmes Khk; No on ikka inimese akatis küll, vihastab kohe sirts-särts Pöi; Kalataim - - pisike kala akatus Hää; kui `leitakse vähja akatus kohe ülesse, siis on viel `lootust [terveneda] JJn; kõik ei õle `meistrid, `meistri akatus [alles] Kod; si‿o alles mehe akates KJn

3. tulesüüde, läide Piirualud olid akadiseks Jäm; puud on `ahjus, kust ma akadissi saa Khk; liidi akatis, `papred vöi mis tahes Kär; Tuli äi aka pölema, kui pole εεd akatist Kaa; too‿mole akatseks natuke kase `karpa Muh; Akadust midagid äi ole, tuld pölema äi saa Emm; põle akatost kedägi, pane nεpod põlema Mar; raiu see [lõmmu] südamik `kat́ki, pane paja akatsiks Mär; `alla pand kuivad akatused, puu `tompa täis ja mättad `peale (miilipõletamisest) PJg; nüid ma panin ea akatese `alla, nüid akkab `õlpsaste põlema; pane `kuiva risu ahju akateseks Juu

4. (teat nahahaigus) ühel `tütrigul oli niisugune hakkatus ka kääs, vahest lei kohe `katki ja `kärnässe kaik sen kää`selja Kuu Vrd akkandus

5. käepide Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kasti `külges on ka akadus Emm Vrd hakati

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

avitama avita|ma R(-mma) hrv Emm, Mär Hää Koe Trm Kod Plt KJn Trv Hls T Urv Lei Lut, -mma V(avvitama Vas), avi|teme M(aavi- Krk), -temme Krl, -tõmõ San(-tõme) Krl; aavitama Jõh hrv Khk Rid Kse Tõs Kos/oa-/ Puh Kam; abitama L(aabitaja LNg)

1. a. abiks olema, abistama Ei avida `kiired `koivad ega arg süä `rinnuss (häda ja õnnetuse eest ei pääse) Kuu; avida `tosta `mulle Hlj; avitasima `ninda `kaua kui vähägi ülitas VNg; tule avita, mul on `ränkes `tõsta Lüg; siis tämä ehk akka `minnu avitamma Vai; tule mend abitama LNg; mene aavita tat Rid; sai `kεia tänd abitamas Var; tämidi ma es olnu `mõisa `rihtes avitamesel Hää; ma avitess kige ihu ja hingege tedä, aga miul ei ole `jõudu selles Trv; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] kui tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; `julget jummal avitap Ran; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti; `jummal om `õkva käsitsi minu avitanu Puh; siss tulna `tõisi `väikeisi `linde ja appi, avitana käo`poiga `sü̬ü̬tä Nõo; mina olli ka `kange, esi jumala jõun aviti ennäst Ote; ma ää `meelega `ti̬i̬śsi ja avitasi `sinnu, aga mu käe ei teevä Rõn; `pernanõ pügi `lambit ja ma lät́si ka avidi tu̬u̬l püḱäʔ Urv; Kuri keerutäs ruuska a hää miis avitas härjägi üle kraavi Krl; kõ̭igin om ta abimiis ja avitaja ja kõ̭kkõ timä ti̬i̬d Har; kas lähük̀õrral ei olõ mõ̭nd inemisekeist, kes sinno avitasiʔ Rõu; jummaĺ oĺl kõ̭gõ avitamah; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; avida mullõ ~ minno kaʔ Se; mina avidi `skruud́leĺ ummõlda Lei; kel um `kõhtu paĺlo, tuu või tõõsõlõgiʔ avitaʔ Lut || toimetama, hoolitsema ma ikke isi˛ennast avitan veel Mih; temä saap esi ennäst ärä avide Krk; tä säeb neid ja avitab Ran; sina neid vana˛inimesi avitat, näiss ku `kavva sa neid rohitset Puh; ta‿m avitanu naese ka serätse tü̬ü̬ `pääle, kos ääd `palka saab; temä om nii `aige, ta esi enda avitada ei saa Nõo; Marin kõ̭gõ avitass ja paśs Har b. (mitmesugustes soovides, hüüatustes) ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `mińti [öeld] jumal appi, avide jumal [vastati] Krk; vansat ku nurmen tü̬ü̬d tetti ja tõene `mü̬ü̬dä läits, ütel: `jummal abiss, [sellele vastati] avita `jummal Nõo; jummal avitaʔ sedä nädälekeist jälʔ `vastu võttaʔ Räp; ko ilosahe mõnikõrd hummogolt `varra vaak, sis õks kõ̭gõ `üt́let õt avida jummaĺ varõsõkõnõ vai tere `hummogost võrõsõkõnõ Se; avida jummaĺ šinnu Kra

2. mõju, toimet avaldama, mõjuma; kasu, abi olema `mitmad igä `uskusid sidä, et sie (sinine paber) avitap küll [haiguse vastu]; Ei avida muud kui oda ise jalad `selga ja `elmad `kaula; Mes avitab udu `määgimine ki se päss pääd ei `pöörä; Ei avida `istumine, küll avitab `astumine Kuu; säl ei avida midägi Vai; ni̬i̬ rohu ike avitive, ni̬i̬ ike `mõieve Krk; vits kah es avita Ran; lehm `luhtit täis, midägi es avita Puh; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s es `kiäkinä Nõo; ku rohu avitasõva siss avitasõva, ega mina (arst) ei avita ku rohu ei avitava Ote; temä kuevat ja tsuidsut noid sibulit, aga midägi es avita Rõn; ku vanass lätt hädä, sõ̭ss avida ei `üt́seginaʔ inäp Urv; mu nõo ei avida tanh medägi Har; Asi om nii hull, et ei avida jutt egaʔ jumalasõna Vas; ku `vihma vi̬i̬l õks tulõsse, sõ̭s kardohkele õks avitaseʔ Räp; taaśsperiĺde lukõʔ, tuugaʔ avit́ `haigustõ `vasta Se || arstima, terveks tegema avitap sõnaga `aigust Trv; Tamme vallan ollu üits vanami̬i̬s, kes serätsid ädäsid avitanu Ran

3. kõlbama, sobima, kõlblik olema eks ne `heinäd täü igägi kuhugi `korjusse `panna, ega ne sis `oues avida; Rugi jahud avidid ka `kohvi tehä Kuu

4. a. jätkuma, piisama, küllalt olema eks siis nüüd avida juo, jädä `ehtule, `huome o `jälle päiv Kuu; `kümne naglalisi kive ei ole vaea, avitab katest kolmest naglast Ran; Sellest joba avitap Rõn b. läbi saama; kestma, vastu pidama Ma nüüd parandin `vergu nii `terveks ku sain, `täüdü avitada vähä `aigu; Pesin püksitaniged ka puhtaks, siis `jälle vähä`aigu avitavad; Küll sa `pargid `kuokisi kere täüs, et kohe avidad sen `süömägä `huomikuni; `Siie lakka ei enämb `rohkemb sovi `heini, no avitab üheks `aestaks Kuu

Vrd aitama1, autama2, avihtamine

elatama elatama Hlj VNg spor eP(-d- Khk Rei; ele- Mar); elätämä hv Kuu, Juu Kod KJn Trv/-a/ spor T, Rõu Vas Se, -mmä Lüg Har Rõu Plv, -eme Hel San Krl(-mme), -em Krk
1. elatist muretsema, toitma; elatuma kuda minagi oma peret elatatud sain Hlj; eladab omad looma vähe toiduga Khk; Oli sediksi vanu inimesi kes selle korvi tööga ennast elatasid Kaa; lehm pidi elatama, aga ei jõun `eina teha; lapsed olid `pissed, `tahtsid kasvatada ja elatada Aud; kalamehed elatavad ennast kalapüüst Hää; Leib-silk on mind eluaa elatand Jür; ei sie tüe inimest elata JMd; mes vesi minuda elätäb, minul õlgu ike jumalavili Kod; mea ei oole neid mitte ütte eläten (ei ole käinud ühegi nõia juures); kelleg ta üle eläts neid (loomi) Krk; esä püis `järve, siss järve pääld elätivä `endit Ran; kedä tu̬u̬ tere elätäp, paremp `suska rubla raha Nõo; `kümne sõrme päält piät `hindä elätämmä Rõu; kuis ma saa elätäʔ umma pääd ja `toitaʔ; sa ei olõ maja elätäjä, sa olt maja `häötäijä (naine, kes talust kraami ära kannab) Se Vrd elutama, elähhütmä
2. elama asuma suured punased karusipelgad, mind akkasid elatama, `kortelt `siia tegema Rid

emand emand g -a VNg/n -a/ IisR spor eP(g -i Tõs Hää) Lei/j-/, -nt TMr; emmand van Tõs; emänd Mar Vig, g -ä Kuu Vai Khn Juu Kod Hls T, -e San; emäńd g -ndi Trv Hel, -t g -ti Krk, -te Hls; imänd (-ńd) g -ä Urv Har VId, -e Krl
1. ühiskondlikult positsioonilt mõisaproua ja talunaise vahepealne (abielu)naine; peenem, saksikum naine ei `meie emanduie `miele perast saa VNg; alvemad saksad nee olid emandad, suuremad [saksad] prouad. kubjaste naised olid emandad Khk; Istub sihes kut suur emand Pöi; ku võõras tuleb `öeldass: tere emand; kirikärral üksi on proua ja suurdel `sakstel, testel on emandad Hää; `eńni olid ju keik emandad - - `aedame `naesed ja kirjotaja `naesed Ris; `köstri naene õli edemält emänd. `õptajal õli provva. eks si̬i̬ emänd õle odavam Kod; aga emäntege ma es saa `äste läbi Hls; tüdrugu olli `mamselli vanast, naise olli emänti Krk; vanast kutsuti Ennu `mõisa `reńtnigu Ennu emändäss Nõo; ku̬u̬ĺ`meistri naanõ, imändäss kutsuti Har; suurõʔ (tähtsamad inimesed) naaʔ omma imändäʔ ja esändäʔ. kiä omma säändse śaksatsõpaʔ noid mi kutsu imändäʔ Se
2. umbes vaksapikkune inimesekujuline mänguasi, mis aluse põrutamisel hakkab hüppama – Se
3. emand (kaardimängus) `kaartide pεεl olid ka emandad Khk; kaardi mängoh ommaʔ imändäʔ Se
Vt imändä|emand

hiiluma `iiluma spor R(h- Kuu); `iiluma Amb Koe, `iilma Kod Hel, (ta) iilub; ipf (ta) `iilis Kod
1. nõrgalt põlema, hõõguma süöd `hiiluvad liess Kuu; Tattnena `iilus tuas nagu `tondi silm; Meil õli üksvahe `ninda nõrk vual, et `lambid vaid `iilusid Jõh; `ahjus viel tuli `iilu `praigas Vai; tuli vähekese iilub, ei sie nõnna`muodi `kiema lähe Koe Vrd iilduma1
2. (nõrgalt) paistma, kumama; hiilgama Ise old `nindagu `tahma tont, `silmä `valged vähä `iilund Kuu; `Viimast nägima et üks tuli `iilub, siis `läksima tule `päälä; Vahi, mis sul sääld ( riiderebendist) `iilub Jõh; ku `vaatab inimese poale, siis silmäd iiluvad; mädä puu pimedän iilub nõnnagu tuli; punane nü̬ü̬p `iilis säŕgil rinna eden Kod
Vrd hiilama1, iimama1
3. kuulduma Mis `iilub (mis on uudist) Jõh; tere ka, midä teil `iilu Vai

jatk jatk g jatku Var Tõs Khn PJg Saa Trm Kod KJn, g `jatku Kuu Hlj, jatko Mar; n `jatko Vai; jakk g jaku Vän Hää Saa MMg Äks Ksi VlPõ eL(g jako VId, p d́akku Lei)
1. lisa, pikendus a. jätk; kulunu asemele pandav uus tükk Jumala jatk on `suuremb kui and Kuu; see ea küll selle juto jatkoks Mar; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; siis `pantse [venel] toho kuar, piäb metsäss `vaĺtsama, sellel `jatku ei õle Kod; rooma jaku tetti kanepidest; vana vikadi suladide kokku, säält tetti `kirve jakk Krk; [veskil] siivad `panti päävõlli otsa `küĺge, enne kaits siiva jakku võlli otsast läbi, jakude `küĺge siivad; [adraninale] `pańti jakku kah, `oĺli alumane mõhn ärä kulunu, es saa jakku `panna, siss `pańti `vastne nõna Ran; paĺgi jakk Rõn; kabõl om jakk jaku takah Se || fig lei jutul jaku `sisse (katkestas jutu) Har b. endisaegne naistesärgi takusest riidest alaosa naesed kańnid jatkuga `säŕka Kod; `paklasest lõngast oli jakuda Trv; amme jakk; `pakline jakk, linane piht; jakuge ame Krk; neli küünärd `anti `amme jaoss `pihta, neli küüńärd `anti jakku Puh; kui `risti `rõivast ütest `pańti jakk, sõ̭ss `pańti iks ette ummõluss, et muido nii halb maadaʔ; inämbest iks `pańti pikudõ jakk Kan; [särgi] keha tetti hammõ `rõivast, jakk `pańti palajõ `rõivast Har; särgi jatkul(e) särgiväel(e) jäänud nõnnagu `porken särgi jatkule; tüdrik õli särgi jatkul Kod Vrd jakus c. pookoks õõnap̀u jakk KJn; üte ossa `küĺge pandass magusa `uibu jakk, ja tõese ossa `küĺge pannass `apna `uibu jakk Nõo; mõ̭ni võtt jo sügüselt `uibujakkõ, nu̬u̬ hoietasõ `keĺdrin Har; ku̬u̬ `uibolõ panõt jaku `küĺge, sis ei olõ mõts`uibo Räp d. lisa, pikendus (mille lisamine teeb toidu, joogi jne jagusamaks) `Lainu leib on `kerraks suhu `panna, oma `tienitud jatk `juuress; Hobuse `nonnisi `pandi vanal ajal sia `süömise `hulka `tuhlie `jatkuks Kuu; piänikene agan jäe leeväjätkuss Kod; esigi juuress pannas kartul`putru, ütelts jahu jakuss; talu kottel tetti rokka suvel piimä jakuss Krk; Kõva suul söögi jakk Nõo; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; `kartul om üits suur viĺla jakk Ote; Nisu `kliie oĺliʔ, mõ̭ni pańd karaśki `sisse jahulõ jakus Urv; pini olõvat leeväjakk, kaśs piimä jakk Se; tutu-lutu! tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõkõĺ `suurma jakk Lut
2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges (näit pahkluu, ranne, sõrmenukk jne) sõrme jakud Äks; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu, vai jakust; käe säĺg om siin pääl, sõrme końdist jakuni; kos [sõrme] kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran; jakku tagasi `murdma (nihestatud liigest paigaldama) Nõo; Varba jakk Võn; jakke `sisse lü̬ü̬ kidsi Ote; jala jakk (pahkluu) Krl; `leie küünärpesä `kat́skiss ja käe jakust `vällä. `tuhtre kääńd siss käe jakust tagasi; jalalihe jaku końdiʔ (murdeomasem luu) tanhsa·man omma jalalihe pääl; mul om tanh puusa jaku sisen `haigõ Har; põlvõ jakk; hõrgatsimmi jakk – kabja ja `väikeste `sõrgu vahel Rõu; sul um käsi ola jakust ärä˽jõmmõldunnuʔ Plv; labajala jakk ~ końt (pahkluu); kidsi om käe sisen, jakk rogisess Räp; jaku kottalõ lü̬ü̬ elläi – tu elläi om sääne kui hiuss, `paistõdass üless käsi Se b. (sõrme, selgroo jne) lüli seĺjäluu on jatkudess kokko pandud; seĺjäluu jatkud Kod; sellä jaku tunda puha Hls; sälgruu jakuʔ Kan; päkäjakk (pöidla esimene lüli); mul om ka sõŕm üte jaku osa lühemb, see sõrmõ jaku kaksaśs lina`jauhmise maśsin mahaʔ. nõ̭navahõjakk (s.t nina selg) om nii halusass lännüʔ et ei saa nõ̭na toristaʔ Har || (keskmise) sõrme lüli(d) pikkusmõõduna Vanaśt mõõdõte sukasi̬i̬rt sõrmõ jakkaga, sõrmõ jakko kut́siva kukõrusõs Räp; kuustõisskümme jakku saa künnärpää Lut c. (keti)lüli Ket́t on jaku kaupa kokku pantu Nõo; keti jakk taht parandõdaʔ Kan d. (kõrrelise) sõlm; sõlmevahe (hv) õter `este kasvab jatkun ja lülin. tämäl one nagu jatkud Kod; kui sa nu̬u̬ anuma`mõskmise osja `pääle jüri`päivä korjassit, siss lähvä jakust `väĺlä Nõo; ku [vili] tõist jakku aa, ja pääd nakass `vällä `aama, siss om püt́skun Ote; rüäl om jo mitu jakku. jaku mant aja `vällä lehe Se; jumalannõʔ `kaśvi ärʔ perämädseni jakuni; edimädseni jakuni oĺl orass, viiedä jaku man pää Lut || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jakku ega sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme ega jutul jakku Ran; kui sõ̭nal ei olõʔ jakko vai `sõlmõ, sõ̭ss ei saaʔ arvõndaʔ Se || Oma `jatkust tagasi ei `anna Kuu
3. a. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk Pöia jakk, iga jaku `sisse käib kaks kodarast SJn; Vana taredel olli `kamrejaku ette `ü̬ü̬ruse läve ala kivedest väha `kõrgemp jakk tett, si̬i̬ õigati `muĺdres Hls; `kõrgep jakk kirigun om `altar; ega [loomamagu] periss silev ei‿joole. songa om tal ja jaku Krk; (ta) tõi üte jaku `saia kah; Jakke kaupa panti rasu [tünni] ja jälle vajotedi Nõo; rõuk tet́ti jaku `kaupa. noid jakkõ päält es näe, kui talvõl [põhku] `võtset, siss sait aru, kos jaku vahe Kam; `võetas linnu näpuga `kolkma kõrvalt siĺmnäölt kõrraga ni˽paĺlu, et katõst jakust kokku tetäʔ parass kapl `tsu̬u̬gõ `perrä aiaʔ; võta˽sa˽mullõ lina jakkõ, ma˽tii tsuua kabluss; Hainamaa jakk Har; pövvä jakk; kos [rattapöial] viis jakku, tol om muidogi egä jaku pääl pulk Räp; katõjakuga tarõ: edejakk, tagajakk; ar `neihhi jakka (tubadesse) `lasku‿iʔ Se || esimine jakk teri oĺlid `jämmed, ni̬i̬d `pańti `si̬i̬mles, teine jakk `pańti oma söögis Saa; igä talu kari käis isi jakkus; igä soŕt oĺli isi jakkus. nisu isi, kaarad isi Kõp; `mitmadõ jakku ta maśsin terä˽soŕt? Har || kateld jakuld `panti `röäda [parsile] Trv; obese katelt jakult ehen, üits aisun, tõine `ti̬i̬slen Krk; mõnel `oĺli jälle trihisit `paĺlu, mõne viielt jakult trihi `pantu Nõo; katõlt jakult (kahes reas pead vastakuti) `maat́i Se || kangakäärimisel] jakk om neländik `saina, üt́s tulbavaheʔ; sainah om neĺli jakku, a noid õks õi `loetaʔ, `loetas `sainu Se b. (ebamäärane) osa, jagu, hulk mõni jakk sedäsi kõneleve; mõni jakk `latsi ei `kakle, nosiv pähle iĺläksi Krk c. teat (piiratud) aeg, periood, ajavahemik mina üks jakk `aega `oĺlin `lossis `aknid, `uksi ja põrandid pesemas SJn; ma põle sui jakus kõdägi teend Vil; vana `oĺli `kolme jakku kohtumiis ja vallavanem; ammatimehi üitsjakk `aiga roonut `ti̬i̬ńme es `võete Pst; ta olli kevädise jakuge [leeris]; selle jakuge (sel korral), ku ma kive `koŕgamen olli, löüsi selle kivi; üte jaku `aiga olli sääl, mitu nädält; mea‿s `peĺgä ütte jakku (üksvahe, kord) mitti Krk
4. sort, liik, tõug üit́s jakk kanu õigati kuĺukana, pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu Hls; üit́s jakk om madale silmä. `väege pilukil ni̬i̬ silmä; osja kasvav vi̬i̬ pääl, lohun. tõine jakk kasvav palu pääl; mõni jakk [sigu] siginev `äste Krk
5. piisavus, jaguvus; tulu, kasu, kordaminek, edu ku sa üle läve annat, siss annat tulu ja jaku ärä; et leväl `rohkep jakku oless, siss jäet aganit teräde sekkä Krk; viĺlä tegemise `aigu om tuulispää `kõńman. võtap viĺlä jaku ärä Puh; täl es ole midägi jakku – katte ku vesi sõglast Nõo; ku jummaĺ jakku pääle˽pand, sõ̭s iks jakkuss tinavu röist Krl; Es taal rahal jakku olõ õiʔ Rõu; Ku˽terveh leevä pät́s alostõti ja ed́imäne käärd lõõgate, sõ̭ss tet́te lõõgatolõ leeväle riśt pääle, et leeväl jakko olõsseʔ Räp; inne pääva minengot leib piät är alostamma, mud́u olõ õi leeväl jakko; elol om ku jako alt ar `võtnuʔ, kuna üt́s hädä, kuna tõõńõ hädä Se || õnnistus olõ‿i·ʔ jumala jakku taah taloh kaʔ Lut || täl ei ole jakku (s.t ta on vaene) Nõo || (tervitus sõnades, eriti soov sööjale) `Jatku `toidule Kuu; mõni `ütleb [sööjatele] `jatku jumalaviĺjäle Kod; jakku `võile Ksi; `Jõudu-jakku, langa lahe˛ess, sõlmõ sile˛ess, vidü koess (öeldi kangavedajale) Urv; jutulõ jakku Krl; mõ̭ni `ütless et: jakku jummaĺ, tõõnõ `ütless `vasta et: jakku vaia, a inämbüsi üldäss iks: `sü̬ü̬jille jakku Rõu; [sööjatele] ääd d́akku Lei; jatku leival(e) ~ leiba jätku soovima, sööjaid tervitama `Jatku leväle Khn; jakku leival Kõp; andass leväl jakku: tere ja jakka `leibä Krk; jakku leeväle ~ hum jakku ammastele Kam; ku `johtusit söögi ajal, siss `andsõt jakku `leibä San; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `tarrõ tuĺl, sõ̭ss üteĺ: tere jakko leeväle; `võ̭õ̭ralõ üteĺde `vasta: jummaleh jakko vaja Räp

jatkama `jatkama, jatkata Mar Var Khn Vän Ris Kod KJn; `jatka|ma, -da Kuu, -ta Lüg; jakka|ma, jaka|ta Hää Saa Äks Ksi VlPõ eL(-mma Rõu, -daʔ V, -taʔ Räp, -me, -te Hls Krk San, -de Krk Krl, -mõ, -dõ San Krl; `jakma Kan Plv Räp; [me] d́akame Lei)
1. jätku(na) lisama; pikendama a. jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama kui `palki `jatkata, siis `ühte `otsa `raiuta tapp ja `tõise sork Lüg; traadi saab küll kokko jatkata Mar; jamad ollid kellega said kihed kokku jatkatud Vän; paegatud või jatkatud jalas Kod; jakasin köiele tüki `otsa KJn; kui lõng kat́ti lähäb, jakkat `kińni `jälle Kõp; ma lää lase seppä kirvest jakade, `kirve terä om i̬i̬st ärä kulunu; `aerit jakats ku `aere pütsiku [adral] `terve ja kõva om, sõ̭ss pannass jaku `otsa Krk; iŕs jakati kolmest vai nelläst kuuse latist Ran; Otõmba `keŕku ehit kah üits veneläne. nüit om tah toŕn jo `ümbre jakatu Ote; reheʔ ommaʔ enämbüsi kõ̭iḱ [seinapalgid] ütepikutsõʔ jakkamaldaʔ; lihtjakkamine [palgil], kost pulgaga läbi pandass Har; mõ̭ni ei mõistaʔ `langa häste är jakataʔ, jääss lang pikätsihe Räp; `rauda jakkass rautśipp, jakkass ar ni ju̬u̬t arʔ; jaań jakkass, `pi̬i̬tre pitśitäss perägi kinni (puu kasvamisest); adra nõ̭na om ar kulunuʔ vaja jakadaʔ Se || fig Mis sest rehä`varrest `jatkad (öeld, kui ei riisuta ühe tõmbega) Kuu b. ajaliselt pikendama, pikemaks tegema `tohter es saa kedägi tetä. ega ta `päevi edesi es saa jakate, ja `aigust ka es saa parante Krk; nüid om kaits jutujakkajat kokku `johtenu, ega nüid enne õdagut `perrä ei jätävä Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piat iks eläme San; ta mõist taad juttu alasi jakadaʔ ku ta ka veidükese sinna˽poolõ om, timä tege õks pikä jutu Har c. pookima puu vaḱs, kellegä õõnap̀ud jakatasse KJn; jakassin vanad puud ära, mis tüvest aas Vil; Meil om nüid kikk noore uibu ärä jakat Hls; `uibit jakatass egä keväde, kel noore `uibu om Nõo; jakkamise vaha Har; mõ̭ni jago `uibet kand ilma jakkamadakeʔ paĺlo ubinet Räp d. [millelegi] jätku v jätkamist soovima ku laua man süvväss ja, sa võõrass olt, `sisse astut, sõ̭ss piät iks jakkamma Rõu || (soovides, tervituses sööjatele, leivasõtkujale jt) `jatka jumal `leibä (vastus) `jatka `taevas ~ Jatk on taevas, uuem `jatku `leiväle (vastus) `jatku `tarvis Kuu; `Jatka `leibä (vastus) Jatkaka jumal van Khn; `jatka `leibä (vastus) `jatka taŕvis Kod; jakaku taeva isä van KJn; tere, jakka `leibä (vastus) jakku tarviss ~ jakka jumal Krk; jaka jummal (vastus) jakku tarviss Ote; ku mi̬i̬ siin nii juttu aja [siseneja ütleb:] jutulõ jakku, siss oma `ütless: kes jakkass, tu̬u̬ kakkass kah Krl; jakka jummaĺ (hum vastus) jummaĺ anna `joudu süvväʔ ~ kabõl kaala kahitsajalõ Vas; [leivasõtkumisel] ka üldäss jaka jummal (vastus) jakko jummaĺ Se
2. hum sööma Tule `jatka ka meie `leibä Kuu; ku `sisse mõni tulõ,`ütless jakku `leibä, siss `ütlet: tulõ eiśs ka˽jakkamõ San; jakkõ˽nu̬u̬˽koogi˽säält ah́ot́sopost ärʔ Plv; maʔ `õkva `jaksi ku tä tuĺl Vas; Ku `tutva inemine `trehvö söögi `aigo tulõma, sõ̭ss tu̬u̬ kutsute alate ka `sü̬ü̬mä ja tollõ üteĺde: ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ `jakma Räp; tulõʔ jakkama ku jalaga olt, ku hobõsõga olt, mineʔ `mü̬ü̬dä Se
3. (poolelijäänut) edasi tegema tüüd jakkama Puh
4. jätkuma, piisama palk ei `jatkan jalgratast `osta Ris
Vrd jätkama

jatkuma `jatkuma hv, u Kuu, Lüg Khn Ksi; jakku|ma Hää Saa Äks KJn Vil eL(`jakme Trv; -mma V; `jakma, jakkuʔ Rõu)
1. jätkuma, piisama, küllalt olema, üle jääma Ühest `tunni tüöst ja tuhanest rublast `taskus ei `jatku igavesti Kuu; senest jahust `jatkub `mulle sügiseni Lüg; ei `jatku mte Khn; kunniks sellest `jatkub Ksi; siss sul nüid `aega änäm ei jakku? Vil; leevä `ahju küteti, kel jakkuss iki agudega ja puiega Ran; ku jumalal `päivi, küll peremeel `leibä jakkup Puh; soolane liha om ää võtta, toda jakkup `kaugess Nõo; tast iks jakkuss sullõ kah `kapsta`lu̬u̬mõ Kan; vai jakkuss mullõ siiä˽kah `ruumi, pit́sitäge `ku̬u̬mbadõ Har; Ku noid ḱakkõ neh mõ̭nikord üle jakku sõ̭ss noid peesitedi pańni pääl rasvagaʔ Rõu; mul oĺl nii vähä [võid ja leiba], et meestele es jakku `anda, a tütärlatsõlõ külʔ Räp; jakku‿i `leibä `vahtsõniʔ Se || tiä kui kauva neid `päivi viil jakkub KJn || (soovis, tervituses sööjatele) `vasta üteldäss jakku tarviss. leib siss jakkup piḱembäss, jummal panep jakku `pääle Kam; jakko jummal van ~ jakko `leibä u Räp; tereka jakka jummal (vastus) tere jummaleh ~ jakko jummaĺ ~ jakko `tarbest Se; jakko jummaĺ (vastus) jakko jeesuśs Lut
2. sõlmima `kanga `narma, neid sai kokku jakutus Trv; `Osvaĺt jaḱk tu̬u̬ niidi kokko, sai põrmadu`rõivalõ veess Rõu
Vrd jätkuma

joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah - - tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se || (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu 2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud

jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g -õ Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b. jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c. (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut

jumal|ime jumal|ime Lüg Vai Khk Muh Mär Khn VJg Hls Puh Võn; -eme Mar Kse Hää Ris Trm Ksi Lai Plt KJn Trv; jumala ime Jür; jummal|imme Har, -immeʔ Rõu; -emme Krl/jummaĺ-/ Har, jummaĺimeh Plv tervitussõna; vastus tervitusele tere ja jumal ime Muh; tere jumalime van Khn; (jõudu soovijale vastati) jumaleme `jõudu tarvis Trm; Jumal eme, aita jumal Lai; vanainemise `ütli ka siihn, ku tõnõtõist teŕüti, et tere tere, tõnõ üteĺ `vasta, et jumali·mme Har Vrd jumalimel, jumalmine, jumalnime, jumanime

jumalimel = jumalime van tere jumali·mel Rei

jumalmine jumalmine = jumalime (Tervitusele vastati) jumalmine, jumala nimel, tere tulemast Jõe

jumalnime jumal|nime Khk/jumala-/ Kär Kaa Vll Krk, -`nimme Hel = jumalime kui teine teretab, siiss `vastab teine jumalnime, möni `vastab tere jumalnime Vll; tõine üteĺ jumalege, tõine taga `järgi jumalnime; (tervitamisele vastati) tere, jumalnime, temä ka meid `vaatame tullu Krk; tõnõ üteĺ `vastu, jumal`nimme muhulase muńn Hel

jumanime jumanime Kuu Jäm Khk = jumalime tere, jumanime Kuu; jui teine `ütleb jumalaga, siis teine `ütleb juma nime Khk

jõud jõud g jõu Kuu Lüg Jõh IisR L K I(g jõudu Trm; g jõõdu van Kod) M Ran Nõo Ote Rõn San spor, u V, g jõo Muh Tõs Khn, jõvvu T Rõu Plv Räp, evvu Se; jöud g jöu Sa Emm Käi Ris
1. jaks, ramm, suutlikkus, tugevus, võimelisus `kõigelt jõult ~ ramult piad `tõstama Lüg; äkkiline mägi - - obone viab `täie `jõuga IisR; obu tömmab keigest jöust Khk; Oma jõuga ei saa mitte üle õle kõrre Krj; nää ei saa kündä, jõud ei akka `peale maa oo `raske Mar; Jõudu nagu vabadiku ärjal Kul; su jõud on nii `kerge, ega sa seda `tõsta jõua Mär; töö tänases, jõud `ompses Aud; vardaga on `raskem [lüüa], sa annad ikka jõust (täie jõuga) PJg; jõud on nii otses, jõua `käia ega kedagi Vän; `öeldakse et karul kaheksa mehe jõud ja ühe mehe meel Hag; kõik [lapsed] pidid tüöd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; ta on ikke oma `jõusse jäänd; tuli kohe `jõuga mu kääst ää `võtma VMr; eläjäl oo tugev jõud, tämä õma `jõuga lähäb Kod; kui suured ärjad, on jõu poolest tugevamad kui obused; `valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; `katsusid `jõudu `maadlemesega, ja vägi`kaika vidamesega Plt; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; si̬i̬ käü miul üle jõu Krk; kui parõmbat ei olõ, siss lu̬u̬m sü̬ü̬b kah sedä jõhvik`aina, aga `jõudu ta ei anna; kui võrk oless `kinni, siss suuremb kala lü̬ü̬ss `jõuga läbi Ran; miu nägemise jõud om `otsa `lõpnu; `keŕge jõvvuga (nõrk) Puh; na võtiva jõvvu täl `väĺlä, `süvvä es `anna; oss ma `näessi, sis ma vi̬i̬l midägi koperdass `endä jõvvust Nõo; tulõva esi sõ̭ss umma `jõudu (jalgsi, omal jõul) vai Plv; ta tege tävve jõvvuga (hoogsalt) tü̬ü̬d nii et; i̬i̬st jõvvu (üle jõu) ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt Räp; jõudu andma; j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Jüri `ańdis `tööle `jõudu, sillategija `vastas: kes teeb, see jõuab Juu; ommiku alles läks siit `müödä, `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua VMr; sinä võta `vassa jõud, ku `jõudu annab `sulle, `ütle: `jõudu taŕvis Kod; sööjäle ja `sitjale ei anda `jõudu Ran || (töötegija tervitussõnu ja vastuseid) Jõudu, ja paksu kiudu (tervitus linakitkujale) Kuu; `jõudu ka juttule Lüg; iäd (tüe) `jõudu ~ `jõudu tüe tegijäle (vastus) `jõudu tarvis Khn; Tere jõudu (hum vastus) Mis jõudu, vasta lõugu Amb; jõudu ammastelle (hum sööjale) Kad; Jõudu ja luhta (lambaniitjale, et vill kasvaks nagu luht) Trm; Jõudu kudujalle, kirpa kedrajalle; Tere jõudu (vastus) Mina saan ilma sinu jõutagi läbi. Anna oma jõud oma nutja lastele; Tere, jõudu (vastus) Tule ise ja too oma noor jõud. Ära too oma vingruid lapsi Lai; `jõudu ja `valged (pesijale) Plt; `jõudu `kangakudai (kangrule) Trv; `jõudu tü̬ü̬l (vastus) tere ja `jõudu kah ~ hum mis sääl jõust om, tu̬u̬ raha Krk;
2. (taimede) kasvu-, eluvõime; tugevus, vastupidavus; tuumakus; (toidu, joogi jne) ramm, vägi, kangus, toitvus; (ettenähtud) toime, mõjuvõime pehastand puul äi ole änam `jöudu pöleda Khk; see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda. tal ei tule täit `tuuma mette Lih; ku ää on kuind, sis ei ole puu `jõudu kedagi Vän; se vihm annab ikke `jõudu, kõik venivad üsna siĺma `nähjes pikemaks. rohi ja vili ja kardula varred Juu; sie põle jälle ia et toit ää külmetab‿s, selle jõud lähäb `väĺla Amb; nüid põletavad lubjaga karva ää, see võtab naha jõu `väĺla, sellepärast ta abras on Pai; liivakas maa tarvitab `rohkem sõńnikud - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; iva õli viĺja jõud Trm; ää maa pääl om puul tõne jõud Ote; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ. tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `jõudu `eieʔ Urv; haańast kasunu turvass, tuu um kõva `kütmä, tu̬u̬l um paĺlo inämb `jõudu ku `samblõ`turbal Plv; tuu [õlu] `oĺle iks kõllane, täl `jõudu oĺl iks `rohkemp, oĺl iks kesvä linnassist `aetu. egä nüüd õllel `jõudu ei oolõʔ, tä humaldõga tetäss Räp
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord mul pole niipaĺju `jõudu, et omale uue maja ehitan Mär; kel suured jõud olid, pidasid mitu `pääva `pulmi Kir; kellel oli `jõudu `rohkem, pidas `lammaid ülevel, tegi riiet Kos; mõni ti̬i̬b pudi `õhta oodusest või kuda kellegi jõud kannab Äks; jõu vanames, `jõukas Plt; tal om kõva jõud, tubli jäŕg ihen. kõva `jõuge, tubli elu jäŕg Krk; ei miu jõud anna nii häste süvvä Puh; kel jõud, sel võit, kel kot́t, sel kohuss (rikas saab alati oma tahtmist) Nõo; jõud käeh (rikas) Plv; jõus, jõu sees (~ man); jõusse, jõu sisse (~ manu) 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; (töö)jõuliseks, tugevaks; rammusaks, priskeks [hobune] vana olnd ka veel `öite `jöudus mees kut üks meremes ikka Krj; oli nii kehva, nüid `siisked `jälle jöusse saand Käi; Anna aga `süia, küll siis [loomad] lähvad jõu `sisse Han; jõu sees mees Aud; obene täie jõu siden, muko vongob ku lähäb Kod; `täitsä `teŕvuse man ja jõun [inimene] Ran; noʔ om mul hopõń jou manh Har; `häste jõvvuh eläjäʔ Plv; 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) vili kasvab üsnä jõu sees, nehuke elus sinine Mar; odra veres, lööb pia punaseks, kasvab alles, alles jõu sees PJg; oder saab juba jõu `sisse KJn; 3. jõukas, heal järjel kie jõu sies inimised on, nie `piäväd `juotusi pali Lüg; see on jõu sees talu, elab `äśti Aud
4. edenemine, edasiminek, edu selle tööl pole midagid `jöudu Khk; [kevadel, kui päevad hakkavad pikenema, öeld:] Päevad hakkavad minema jõule van Rid; jõudu taga ajama kiirustama, ruttama, tõttama ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti, ei valmi) Trm; ajab `jõudo taga, rabab rutto tehä ja ei ti̬i̬ kuda vaja Kod; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema mõni asi ei tie `jõudu `ühte Lüg; 2. edendama, kiirendama, hoogu lisama `tieme `jõudu `juure, suame rutem `otsa JMd; `tüele `jõudu tegema; ägedad päävad tievad `jõudu, vili akkab valgendama kohe silma nähes VJg; jõudu võtma 1. puhkama, jõudu koguma võttama vähä `jõudu, `puhkama Lüg; edemält `pańti viimäne rükki vihk maha, issuti `piäle ja `võeti `jõudu (vana komme viljalõikuse lõpetamisel) Kod; peremees `ütles: täna piad `jõudu `võtma, ei saa muidu `juśsi kätte Lai; 2. kosuma, rammusaks või tugevaks muutuma loom on `aige, ei lähä rammusaks, seisab vilets ja kehva, ei võta `jõudu Var; juba akkavad `jõudu `võtma, `kapsad lähväd `kasma jo Kod; ma‿lõ `annu tälle külʔ süvväʔ, a `jõudu ei võtaʔ Kan || fig tuli oo `summund, ennegu `jõudu võtab Kod
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed Mii˽pu̬u̬l linnu `talgugõ õss koĺgitõ, egä üt́s õks teḱk uma `jõugõ Har
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim nägemata jöud ehk vägevus Ris; b. energia; liikumapanev või toimiv vägi kranoa·did on suure purustamise `jõuga Kos; külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, ju siis külmal on ikke nii suur jõud Lai; käis ots vaadil ku suidsaten i̬i̬st ärä, temäl (vedelikul vaadis) olli `apniku jõud sehen Hls; `mahkneedi `jõuge `korsne satte maha seeni‿ku `laeni Hel; ega aena tegu ilma päevä `jõuta edesi ei lähä Ran c. hoog; võimsus tuli `u̬u̬gas, õige `tõmbas, `kange `jõuge palas Hls; kui suur tuul, panõb rattad vurisema, siss [veski] käib tävven jõun Ran; jõuga, jõul [millegi] (kaas)abil, varal Enne `tehti `sõeru änamiste tule `jõuga, põletati Han; sirbi jõul lõigati `ohra HJn; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; Nigulal `oĺli vesi`veśke, sääl käis [kangavanutamine] vi̬i̬ `jõuga; piḱk paĺk `viidi meild, tollõ jõul `võeti postid üless ploḱkõga Ran
Vrd joud

jõulik2 Peremees üüdis: tere ommikust, tere ommikust, jõulikud! ja andis siis luomadelle süia [jõululaupäeva õhtul] VMr

jätk jätk g jätk|u (-o) eP; `jätk(u) g `jätk|u (-o) Hlj VNg Lüg Jõh IisR; `jätk|ö (-o) Vai; jäkk g jäku Vän KJn SJn Krk Lut
1. lisa; pikendus a. see, millega jätkatakse või pikendatakse; kulunu asemele pandav uus tükk `ennevanast `pieti ikke `jätkuga `sieligud VNg; `jätkuga sukkad. `onvad `sääred kõvad. tehässe `uuved lavad (labad) Lüg; Kala·nski jätk (elamu alumiste palkide jätkamisviis); Kalasaba jätk (palgiseotis) Jõh; `mastil on nied `jätköd ka viel – `stengid Vai; kasujätkud (patsidesse pandud valejuuksed) Käi; mine too `mulle köie `jätku Mär; sul ju nii lühike ümrik, pane kohe mitu `jätku alla Ris; `jätkasin ohelikule jätku `otsa Kad; nagu jutu jätkust ööldud Trm; Lamab kui rooma jätk Pal || fig prillid `eetasse silmale jätkuks olad Khk; Kui keegi teisele midagi kätte ulatab, siis oli teine talle jalajätkuks, ehk ka käe jätkuks Mär b. endisaegse naistesärgi takusest riidest alaosa piht oli linane ja altpoolt oli takune, se oli se jätkuga säŕk Tür; aan pihale vi̬i̬l jätku `alla, siis `ongi säŕk `vaĺmis Lai; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; särgi jätkul särgiväel juba ommogo vara võt́t särgi jätkul `einä ajada Kod; siis vata tuleb nii soe et kõńnite kõik särgi jätkul Lai Vrd jakus c. lisand, mis teeb toidu, joogi jne jagusamaks `kartulid on `leiväle `jätkost Lüg; ma pani `villadele omast kääst `jätku `juuregid veel; pahnast saab eina `jätku Khk; vesi pikkä piimä `jätku, aganas oo lebä `jätku; piimäle `pańdi ike vett jätkus `juure, kui eenamaale `mińdi Vig; aganad ikke leevä jätk, umalad õlle jätk Juu; tie `kuaki, siis sie on jälle leiva jätk VJg; vesi viina jätk ja vesi piima jätk Trm
2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges sõrme `liikmede jätkod Kul; kaela końt `kat́ki, jätkust `lahti Lai || fig (kangekaelsest või tugeva tahtejõuga inimesest) ajab oma `õigust taga, ei `anna `jätkost järele; `enne ei `anna järele, `jätkost järele kui piab `saama `tehtod Lüg; Teeb tööd, kas jätkust lahti (väga palju, kõvasti) Ris; mõni inime on, ta järele ei anna, kas jätkust `lahti kohe Juu b. (sõrme, selgroo jne) lüli Kõmp on `peidla jätk, kõmbaga mõõdeti ka Hää c. (kõrrelise) sõlm; hv sõlmevahe vilja jätkud on `valmis kasund juba – akab pεεd tegema Khk; Roog (pilliroog) on `neukstest `jätkudest koos, `sõlmedega `kinni Han || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme Krk
3. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk sie köüs one `mitmest `jätkust kogu `pandu VNg; maja `õtsa tegin `jätko Lüg; siis ehitasid `senna [majale] `jätku `otsa Amb; köied on `mitme `jätkulised, mitu `jätku pannakse otsastikku JMd
4. piisavus, jagusus; tulu, kasu, edu ta teeb oma tööd ka, aga äi temal sest `jätku äi ole Emm; ju ses jätku pärast `pandi [aganaid leiva sisse] Muh; [kratt] tõi `viĺla, pani jätku piale Nis; jumal annab `talle tulu ja `jätku VJg
5. (tervitus, soov sööjale või töötegijale, vastus sellele soovile) Jätku ~ jätkaku jumal rooga (vastus) Jätk on hea ~ jätku tarvis Jõe; `jätku `villa `niitajalle; [pesupesijale öeldi] Jätku valgele Jõh; `jätku toidule Khk; Tere ja jätku Krj; mõni teeb `jälle `naĺla ja `ütleb: tere `jatko tööle Mar; leba `jätku Kse; jätk `leiba Mih; jumal pangu leival `jätku peal Ris; jätku leivale üld, jätku leiba spor, üld (sagedamini Eesti idaosas, ?vanem); jätku (leivale ~ leiba) andma jätku soovima, sööjaid tervitama tere `jätku `leiba ~ leivale (vastus) tere, `jätku tarvis; mõni ulakas `ütleb: `kelle täkk sie läks teiba Lüg; kui sööma ajal `teisse `kohta minnasse, siis `antasse `jätku: `jätku levale Khk; Jätku leivale (vastus) Jätku taevast Phl; `jätko `antasse ikke leiväle, egä sa sia`viisi tuppa ei lähe Mar; `jätku jummal teie leivale Kos; Jätku teie leivale ~ hum Täkud teie reial (vastus) Jätku tarvis ~ hum Täkud tallis Jür; `jätku leivale (vastus) jumal `jätku Kad; `jätku jumal `leiba (vastus) `jätku tarvis ~ `jätku taeva isale Trm
Vrd jatk

jääma `jääma (-mä) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-dä) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Lä Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)
1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite suverekke `jääda, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se
6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har

ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah

kaim kaim g kaimu S spor Lä, Mih JõeK spor Jä, VMr VJg Sim Iis Trm Äks Lai Plt Hls Krk Puh/n `kaimu/, g kaemu Muh Emm spor Pä, Ris Juu Kos JMd VMr KJn, kaemo Ris Juu Kos Kod, `kaimu R, kaima Rid; n, g `kaima VNg Lüg Vai; n kaem Juu Kos Trm
1. nimekaim õlima `kaimad, õlima ühed `Mihklid Lüg; miu `kaima vast `ilja `aiga üks suri Vai; ma sai kaimuga kogu Khk; Kaim läks siit ilmast minema Pöi; Koubi Iida on münu kaim Emm; me oleme jo kaimad Rid; `Villem alate `ütles: tere kaim Kod
2. sugulane; sõber; hea tuttav on tema vend ehk, seda `üiti `kaimust Vai; mo kaimud tulevad Pöi; Tulge kallid kaemud ka vahel mind `vaatama PJg; kas mehed vennad või naesed õed, siis on kaemud; poisid `ütlesid ikka tüdrukulle, et oh sa mu kaem Juu; me oleme ligidalt kaimud Pee; me vanad kaimud oleme, olime ühöskuas `kasvand VJg
Vrd kaimane, kaimas, kaimukene, kaimuksed

kaimas kaimas Khk, `kaimas R, g `kaima; pl kaimased JJn, `kaima|ssed Lüg, -ksed Vai = kaim me õlema `kaimassed, mõlemad on minu nime `pääle `pantud Lüg; tere ka `kaimas Vai; pole täda kaimast `ammu änam näind Khk; need on kaimased JJn

kepsima `kepsima Rei spor L K I, `keṕsmä KJn T Se, (ma) kepsi(n); `kepsimä Kuu Juu; (ma) `kepsin Vai
1. kepslema, karglema `lapsed `juoksevad ja `kepsiväd Vai; talled kepsivad Kse; `liiga peru obu, ei vää, tõrgub, kepsib `jalge peal Var; lammad kepsivad nõmme juures Hää; obune kepsib juba väravas Juu; laps kepsib `jalgade pial Kos; talled kepsivad ühe kivi otsast `teise JMd; tere kaĺlis pereemä, tere kaĺlis peretütär, kepsi `alla kelderissa rhvl Kod; kepsib ühe jala pealt teisele Plt; oinas keṕs ja puḱs San; keṕs tarrõ pit́e, ruttu astuss Se
2. uhkustama, ärplema küll see aga kepsib Rei; mis sa uhkustad ja kepsid enesega; mis sa kepsid, kes sind kardab Juu
Vrd keksima

kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a. keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2

kihelema kihele|ma R(-mä Kuu, -mma Jõh Vai, -mmä Jõh) eP(-mä LNg Vig Juu Kod KJn Vil) TMr, -m(e) Hls Krk Hel San, -mä Ran Nõo; kehele|ma Khk Käi LNg Rid Mar Saa hv Puh, -m(e) Hls Krk; kihilema Tõs Aud Hää; kihelama Kõp Trv; kihõlõma Räp; kehilõmõ hv Krl
1. sügelema `kisked on `pienikesed `vistrikud ja kihelevad Jõe; Nogulased `poldid kaik `sääred ärä, nüüd `ninda kiheleväd et `kraabi puruks Kuu; keha kiheleb palavaga VNg; kui püu pesa kiheleb, siis saab raha ehk tere Jäm; karp kiheleb nii valjusti, kas kisu kondid `välja Khk; teeb ihu kihelema kui soe on Vll; Köht kiheleb, Rootsis on ea vöisoak Pöi; kui nina kiheleb, siis kuuleb `titsid oln Muh; nina ots keheleb, sorma sönomed kuuleb Käi; nädala pεεvad se muhk kiheleb Phl; obose nahal oo kehelemese veha sees Mar; jalad kihilevad, nõgesed oo kõrvetan Tõs; maa-alust ajast kihilema Aud; parmadel nendel on teravad nokad, preśsib `sulle `sisse ja siis ta kipetab ja kiheleb Ris; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti [sääsemuhud] kihelevad HMd; noore kuu viht aab ihu kihelema HJn; sügeles naa et aiva kiheles kohe VJg; obesel võtab kaela kihelema Trm; palav one, ihu igine, siis kiheleb Kod; kihelemine on nii, et võib kannatada, aga sügelemine, et piab küined `küĺge `aama Lai; ammass kihelap, nakkap valutama Trv; kirbu sööve, nüid võtab õige kehelem Hls; ku aab kasume akkass, siss akkass keheleme ja `süütme Krk; pää kehelep, kui om `täie pään Puh; nigu tuhat `kirpu `oĺli säĺlän, ihu kiheli nigu kusi`kuklase pesä, aga mitte es `julge `süitä Nõo; kiha niguʔ kehilõss `õkvõ Krl; kihelemise haigus sügelised kihelemise `aiguss sie on üks sene `kärna `aigussega Lüg; kihelemise `aiguse `aegas nahk kangesti kiheleb Kos
Vrd kihklema1, kihlema, kihtlema, kihulema, kihuma1
2. rahutu olema, kibelema, nihelema Kiheleb `nindagu kirp `kuera `perses; midäss kiheled siin et rahu ei saa Kuu; `ühte `puhku kiheleb, on menos Lüg; mis te sii kihelete ja `kargate `kiili (öeld lastele) Muh; ma üsna kihile, et saass `linnes ära `käia Hää; keheleb siin tüdrikide `ümmer nigu kut́sirat́sikud püksis Saa; `mutkui kiheleb aga, kus sa lähäd, kes sind `ootab Juu; kui kaua sa ikka sin kiheled, akka minema JMd; eläjäd akasid kihelema, es seesä paegal Kod; mis sa‿ńd kiheled, seisa ometi paigal Plt; ta kiheless sinna minnä Hel; ma kihelesi kodu tulekid San; hoijõtass külealotse rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem kihõlõma `väega es nakassõʔ Räp Vrd kiherdamma
3. fig a. (rääkimisest, lobisemisest) see söna kiheles ning valutas su suus et sa seda `rääkisid Jäm; kas su keel kiheles, et sa pidid sedasi teisele `ütlema Khk; see üsna kiheleb mu keele peal Muh; ku naśte keeled kehelevad, siss lähvad kisuma Saa b. Küll oma `kärnäd kihelevad `kaige magusamine (oma häda tunneb igaüks hästi) Kuu; Ah su nahk kiheleb ka peksi järge Kaa; Perse kiheleb taga, äi vöi kodu `olla, katsub aga et minema soab, külase, teiste seas löbusam, kari koos Pöi; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu) Muh
Vrd kõhelema

kihlema `kihlema Hi kihelema vana inimisel ikka ihu tahab `kihlema akkada; Nina kihleb, varsti saab surmasönumid Emm; Kui parema kää püu pösa `kihleb, saab tere, kui pahema, saab raha Rei Vrd kihtlema

kihtlema `kihtlema sügelema pää `kihtleb; söölised `kihtlevad `kangesti; Nii kaŋŋesti mu püupesa kihtleb – täna saab tere Rei Vrd kihelema, kihlema

kivi|naaber jõulumäng tere kivi`naaburi, mene `toise talu (öeldi mängus) VNg; lapsed vahetavad istende pealt kui kivi `naabrid mäŋŋetse Muh; Saana lapsed - - tegid kibinaabert ja kuĺli mäńgi Vän; konk, konk kivi `naaber (öeldi mängus) Ris; kibi `noaber on üks mäńg Juu; kivi `naaberd mängitse jõulu aal. tõise puha istuve, üits om ilma kohata, sii käib tõiste man aset `ot́sman, esi `ütlep: tere, tere kivi`naaber, anna aset Pst; `nõkla tetti, kivi`naabert tetti, pada osteti (jõulumängudest) Krk

kohkama `kohkama, kohata Kod, `kohkada Jõh ühmama; iitsatama Ta `kohkas tere `vasta `tahtmist; ma lähän `kohkan tämäle, `tiadustan seda `asja Jõh; poiss ei `kohkagi `vassa Kod Vrd kohmama2

kohtu|kull van tsaariaegse vapiga embleem kohtulaual `kohtu`kullil õli `nõnda kui `küintla jalg all Lüg; `kohtu kuĺl oli kolme kandiline ning ega kandi peal olid kirjad Vll; ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle ja üeldä: “Tere kuĺl, juba kana siin.” Kod; kui valla kohuss `oĺli, siss `pańti `kohtu kuĺl üless Ran; `kohtu `kulli toitma läät, tuu um viimäne leib Plv

*kolkuma2 pr `kolkuss Krk, `koĺkub Ote; da-inf `koĺku Rõu pärast kolkimist pehmemaks, siledamaks muutuma [riie] `koĺkuss, `mõskuss, tasantuss Krk; (ketrajat teretati) tere `pinkus, `ponkus (ketraja vastas) küllap `koĺkub, `mõskub, tasavub Ote; Nu̬u̬ (uued püksid) oĺli˽ku˽ragasiʔ - - nika‿gu jo˽`mõsku ja˽`koĺku sõ̭ss lät́si˽pehmembäs Rõu

konkus folkl Tere `pinkus `konkus (ketraja teretamine) Rõu

kooli|sõsar kooliõde; leeriõde pääkooliliseʔ koolivelleʔ koolisõ̭sarõʔ Har; ku näi mõ̭nd kavvõlitsembät koolisõ̭sard, kõ̭iḱ tuĺli˽ mano et, tere˽kooli sõ̭saŕ Vas Vrd koolisõts

kooli|sõts koolisõsar – Krk Nõo tereteve `pirle ike üit́s tõist: tere, koolisõt́s Krk

kooli|sõtsik dem < koolisõts tere ka kooli sõtsik Krk

kooningass kooningass euf koer tere tere tiiber`jalga, kas kooningass kodun om Krk Vrd koonikas2

koti|mees
1. kotiga ringirändaja (tööotsija, kerjus või millegi koguja) üks [mardisantidest] on kottimies, sie akkab siis `almust paluma Jõe; kottimehed `käivad `õtsimas `kartuli, `leibä, jahu inimeste käest Lüg; `martidel oli enne kotimees `seltsis, kes asjad kotti pani; `kirkus olid enne koti mehed, kεisid raha `aamas Khk; ea kot́imies (rikkast) VJg; `põŕsid kes elo piäle õssavad, kutsutasse kot́imi̬i̬s Kod; `kot́lase om kotimehe, kotiga käüsive, neid `peeti alvass, tü̬ü̬`ot́sje; ni̬i̬ ken linu ajamen käüve, tü̬ü̬d otsive [on] kotimehe Hls; tere˽tere˽tiimiiśs, kos‿sa˽läät kot́imi̬i̬śs Lut Vrd kotiline
2. lastehirmutis kottimies tuleb lakkast, saba pikk kui `kaevu nokk, `sarved pääs Jõh; ole vagusi, kotimees tuleb Khk; kotimees tuleb, paneb so kotti, viib ää Tõs

kuulama `kuulama, kuulata eP, `kuulada R(ma-inf -ie Lüg), (ma) `kuula(n); (ma) kuula S
1. kuuldavat jälgima (ja selle sisu tajuma); kuulatama eks nie `täidünd `maksada, kes `kuulasid `mängimist; `Kuula `korviega, ärä `kuula kohuga (öeld tähelepanematule) Kuu; õlin `lapsukene, lähän emä `seljä taha `kuulamaie, et midä näd `räägiväd; `kuulama `uolega, `kuida õppetaja lueb Lüg; `kuulad vähäne, siis `kuuled Vai; lähme `kuulama, mis sεεl kuulda on Khk; Käisid sa eile `jutlust koa `kuulamas; Kuulas jah nii teraselt, kõru oli kikkis Pöi; kes seal `ukse taga `kuulavad Muh; Rεεgib nii kinad jüttu, et kuula söömata kohe Emm; ma `kuulsi juba selle asja ää, mes ma sest änam `kuula Mar; Kuulab lõokest (öeld töö juures vahtijale) Mär; tuli me juttu `kuulama Tõs; Meie jääsime `laulu `kuulama Khn; mesilasi kuulatase kas emad laolavad Tor; `kuula ikke jutt ää `enne Juu; kis seda `laimu jõuab kuulata JMd; ei tia kes sinu para õige kuulata tahab Kad; minä ei mõessa `mängä, muku mõessan kuulata Kod; `kuulab läbi seina, mis sial tehasse Ksi; `kuulasin seni kui `vaidlus ärä lõppis KJn || Nende emm äi kuulane änam kenasti (kõrvakuulmine on nõrk) Kaa
2. midagi otsima, nõutama; välja selgitama, järele pärima tahan nüüd järele `kuulada, kas tema saab `mulle `tüöle `tulla vai ei; kui ei saand siekõrd `kohto`asja `õigest, siis sie asi jääb viel `kuulamise `pääle Lüg; Käis siin üks `metsa`kuulaja, tahab `osta IisR; ma tuli `kuulama, millal te `linna lεhete Khk; Naine tuli tuulikule jahusi kuulama Kaa; käis tööd `kuulamas Vll; Käisid sii `suilisi `kuulamas Pöi; siis kuulatse [rehepeksu] massin, see köib pere perelt Muh; akedi `kuulama, et teda pole teiste inimeste seas `käimas old Rei; mene `kuula `enni järele, kudas see asi oo; ma saada ühö inimese - - ette `kuulama Mar; ma käisi oma `nahku `kuulames [kas on pargitud]; Kuulab vee kohta (maa peale magama jäänud inimesest) Vig; maha `laskja oli `valmis kuulatud Ris; läksin külasse `põrssaid `kuulama JMd; läksin tüöd `kuulama VMr; kuulab ammetid Iis; `kuulab `kohta Trm; tämä piäb inimese `kuulama eenä `aegass Kod || ennustama kui sa et tiä, mine `kuula nõe piält; uvve `uassa `ü̬ü̬si kuulati nõe piält Kod; maad kuulama teateid hankima Käisid sii maad `kuulamas, `vaatamas `uurimas kudas see elu sii on Pöi; üle kuulama (põhjalikult) küsitlema, usutlema kui `kuolipoiss on tehnd `vallatust, siis kuol`meister `kuulab sene poisi üle Lüg; `käidi üle `kuulamas, kas on vöi pole mitte Emm; `kohtus kuulatse inimesed üle Tõs; politsei käis minuda üle `kuulama `selguse peräss Kod
3. eelkosjas käima peigmes tuli isa`miega `pruuti `kuulama Jõe; poiss käis omale `pruuti `kuulamas, läks küll `kuulama, aga en tia, kas sai ka `õiete `kuulatust Lüg; kesknädela `õhta `enne `kihlamist läks peigmes magusa `viina pudeliga `kuulama Jõh; teisibä kεisid `kuulamas, neljabä kεisid `kosjas Jaa; `kuulamene oli nagu `juhtus - - `peimes köis vahel üksi, vahel isames Vig; neĺlaba `õhta `ennem `mindi `kuulama, et kas ikka tüdruk se tuleb ikka Lih; Eks need old `väiksed viinad kui naesed pudelidega `kuulamas käisid Kei; se pruut́ on juba `vaĺmis kuulatud, siis `käśkib teist `kośja `minna Juu; kuulatud pruut Koe; sie `üiti kuulunaene, kis käis `kuulamas Kad; vanass kui käesid `kuulaman, peig visanud läbi ukse mütsi või `vaĺmis testod pulga `tarre, ise teretänud: tere, tere, `neidodani, kas võtad `vassa `pulkadani ~ `mütsidäni Kod; `enne käisid emad `kuulamas `pruuti Plt; peigmees tuĺli `kośju, `kuulama, kas pruut temale tuleb SJn
Vrd kuuldama
4. kuuletuma; õpetust, nõuannet, käsku järgima; välja tegema, hoolima Ei sa `muidu `kuula kui malagas sanujega ühess ei käü Kuu; ma `ütlin juba, aga sa viel ei `kuula, tied ikke Lüg; `Kuula‿nd täma `kiidust IisR; ei tama `kuula sest `ühtä et karistid Vai; äi see‿p kuula mo `ütlemist üht Khk; Niid me‿p kuula änam midagid, köva tee on jalge all Kaa; lapse `jönni peab vahest tagasi ka `vötma, laps peab `kuulama ka Phl; aab `eese joru, ei `kuula mis teesed `rääkivad Rid; isi kõva väänik oli, mis kedagi ei `kuula Kul; Kroono `kjasku piäb `kuulama Khn; laps `kuulab sõna Tõs; kooliõpetaja sõna pidi `kuulama Vän; ega ta sest `kuula, ta tieb aga edasi ikka Ris; sańt laps ei `kuula sõna Juu; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; mis tema sest `kuulab (hoolib) VJg; kui poiss tahab tüd́rikud võtta, ei `kuula `lait́jid Kod; temä ei `kuula kellegist, räägi mis taht KJn || kui silm `aige on, siis suits akkab `silma `kinni, `terve silm ep kuula suitsust midagid Khk; sõrmed enam ei tahn sõna kuulda - - `öösi jäid `kanges Tõs; kudas püinised olid, kudas kellegi rahakot́t `kuulas (võimaldas) HMd; rahakot́t ei `kuula sõna, on tühi Juu || juhtimisele alluma Lenssimese aegus peeda ees mastis ainuld niipalju purjusi juures, et laev rooli kuulab Emm; Nendel vist laõ `kuulass `rooli mitte Khn Vrd kuundelemma
5. vagusi, paigal olema; konutama [liblikanukk] `kuulab lakkas `talve läbi, kevade `kasvavad `siived `selgä ja lähäb meno Lüg; mis sa muidu kuulad, pane kääd `tööle Khk; mis ma seal `põesa all kuula Muh; külm kalts `panti [haigele] `ümber kiha, `kuula seal all Rei; kaks va veist `kuulavad veel, lähä järäl vel `ühti Vig; las ma - - `kuulan natuke aeg siin [voodis] JJn; [pesule] `pantse leheline `piäle, `kuulab tükk `aega kuńni jahedass lähäb Kod || Mes `asja sa `kuulad, akka naisemeheks Rei
6. külastama, vaatamas käima Tuli korra ka isa ema `kuulama Pöi; meie poiss köis oma õde `kuulamas Muh
7. (vormelid) kuula int Ah `kuula nüüd `selle kekkerduse juttu; Ah `kuula nüüd, kus akkas oma elu `kurtama; `Kuula nüüd, las `lõugavad IisR
Vrd kullema, kuulma

kuuletama1 kuuletama Khk Mus Kaa Vll Pöi Muh Han ette heitma, näägutama mis sa sest `moole järjest kuuletad, äga see paramaks ep tee Khk; Sa ää kuuleta sii teistele midagid, pole sa ise param ka üht Kaa; kukkus `moole seda kuuletama, et ma pühabe seal käisi Vll; kui sa midagid sandist teed, siis kuuletakse seda `soole veel mitu `aega tagant `järge Pöi; ta köib küla kaudu mind `peale kuuletamas Muh || (korduvalt) midagi ütlema, rääkima teretati ikka, tere oomikust tere vade, seda kuuletati elu aea Khk; teine [tüdruk] kuuleten ikka teisele kes kummagid juures oo magan Muh

kuuluma `kuuluma, (ta) `kuulub R; pr kuulub Käi Rei Kse JMd Kad Iis; ipf `kuulus Muh Kod
1. kostma, kuulda olema müristämese jüdin `kuulub `kaugeld Kuu; juo kuriga `plaksud `kuuluvatta VNg; kägol on ia ääl, `kuulub `kaugele Lüg; ühe`kõrra `kuulema, et akkavad `püssi `paugud `metsast `kuuluma Jõh; ku `lendur madalald `lähto, siis kärinä ei `kuulu Vai; [löömise] matsud `kuulusid Ellamale Muh; meigas - - vähekene ike kuulub `teisa `laulma Kad; kos `kuulus kolissamiss, suab `surma Kod
2. (kuulduste põhjal) teada saama, olema `kuulus, et `Suomess oli - - maa värisemine old Kuu; kie siin nüüd surd on, et ei `kuulund juo küläs `aigeidki õlema Lüg; [ta] `kuulus olema mehele läind IisR; siä `oige `kuulud köhästämmä Vai || rääkida (ja teada) olema Mes sul sis `kuulub ka Kuu; mida nüüd `teie `puole `kuulub Lüg; Tere, tere, no mis kuulub Rei; mis iad kuulub JMd
Vrd kuulduma

käe|paar kätepaar Kõige viimane töö õli sügise linaropsimine, iga käepuar õli tere tulnud Trm

käki|nägu sõim sinä kuradi käkkinägo, egä sä `targemb `ühtä õle ku minä Lüg; va ilma käkinägu Hää; Kuradi käkinägu – ütel tõisele, aga sis pist esi juuskma Pst; tere‿t̀ere käkinägu Hel

kännu1 kännu (-ńn-) Koe VJg Trm Ksi Lai Plt; `kännu Lüg(-o) Jõh IisR, `kännü Kuu lstk käsi `Kännod on `külmäd Lüg; tule tie `tantale tere `kännuga Jõh; pese oma kännud `puhtast Lai; näe lapsel veike käńnu Plt Vrd kämmü, känn3, kätu

küla küla eP(kö- van Phl), külä R(-a) spor L, Juu Kod MMg KJn eL(ḱü- Se Lei, ḱüĺä Kra)
1. haldusüksus; asula, majapidamiste kogum a. inimeste elupaik siel on külä suur küll, siel on `palju peresi Kuu; tuli küläje ja läks `kopli ühe mehe `juure Lüg; viis kabaka oli `meie küläst `saate; `pallo `külli; vanast oli `Kutru külä nii `plotnast maja üks `toise küles Vai; sii küla noordest inimestest puhas; ma oea külast εε lehmad, et nad ep saa küla `minna Khk; kihel`kondas on mütu küla Vll; Sii `Audla küla on mütu `vörsta öhest otsast `teise; Metsast läbi, siis on kohe küla ka Pöi; enne külat see allikas `algab Muh; sedas Kaasigu küla akkas sigima; käis külat `kauta `kerjamas Käi; üsna vanasti ta on ikka rootsi küla (olnud) Noa; külakubjas läks küladesse `käsko `viima Kul; tulnd jõest läbi Kurepere külasse Vig; [saar on] setse `versta pikk ja kolm lai, neli külä `meiti siäl piäl Khn; küla kolas, [kui] linu lõugetadi PJg; Ma `oĺlin kuusteist `aastad vana, kui läksin Muhu külas tüdrikuks Hää; [ma] `Veśki külast sai mihele HMd; `enne need Rummküla pered olid kõik Salutse külä jäo sees Juu; mis sa lähäd küla vahele ilberdama Jür; kisa `kośtis `seia külasse HJn; jahud `tuodi külasse ja `tehti leevaks Ann; külasi ju `tihti - - nii kaua kui `Kueru, küla külas `kińni Pai; londerdavad niisama küla vahel Sim; ei viitsi mannata möda küla Pil; Oio on külä (st ametlikult külade kirjas) KJn; meste rätsepad käesid küla `mööda Vil; Verevi külän ole [ma] `uḿseld elänu Ran; kas külän `ahje veedi om, egän majan om jo ahi; `ulka küläsit; temä küläden käib, siss paĺlu kuulep ja näeb Puh; ega kägu iks naĺlald ei tule `küllä `kukma; mõnikõrd koolu terve külä täis rahvast kolleride; enne na olliva kõ̭iḱ üits `Tamsa külä, aga nüid mes om `väĺlä ehitedu, kutsutass Altmäe külä; me külän ei ole üttegi jõge Nõo; siin külän ole ma kasunu ja elänü Ote; vanast oĺl Mõ̭nistõn kat́s küllä Har; vanast `põrsa `ośtja˽käve˽`küĺli; külä seest `tu̬u̬di tõõsõ käest ka `rõiva `mõska˽`tuhka; meil külähn oĺl vere`laśkja Rõu; no omma˽nail külil ka tõõsõ nime˽`pantuʔ; mi˽küläh oĺli˽rikka˽taloʔ Vas; talo`poigi külä, tu om poṕsikülä, kos [maju] sakõst ku̬u̬n om Räp; hüä jupikanõ maad ja küĺli paksostõ; külä otsah om hüä kanno pitäʔ; nuuʔ `kut́sti vooĺa küläʔ, mis es olõ oŕaʔ Se; lätt siäl inemine külä `sisse, küsüss, anda‿iʔ vett juvvaʔ Lut; üle küla väga tuntud, tunnustatud Va üle küla krants (naljamehest) Emm; minä õlen üle külä `Mihkel Kod b. lähestikku asetsevate talude kogum (vastandina hajaasustusele), küla tuumosa `Saare ja `Sihva kuhad olivad külast `puhta `iemal `metsas IisR; suur küla oli üheskoos, kus `puu‿ma kohad (täistalud) olid Vll; see talu on külast `väĺja ehitud Noa; suures külas olete käind Sim; vanass külä õli Aśkveren - - majad ridan, nüid on ehitet küläss `väĺjä; meie õlima vi̬i̬l külän, vana kõha piäl (kruntideks jagamata) Kod; `senna, peris külasse ma põle saanud Äks; mia `kasvi ütsikun paegan, külä paegan olli tü̬ü̬ ja tegemine jälle tõist`mu̬u̬du Puh; esä pallel maa`mõõtjat et, `aage küläst `väĺlä miu talu; ku me küläst ärä tullime, siss `olli joba egäl talul aid Nõo; külä seeh oĺl paks elläʔ, siss inemise˽ĺät́si˽küläst `vällä mõtsmaa pääle Vas c. külaots või -osa leheme Ütsa küla (Ütsa palvemajja Kotlandi külas) Khk; me `üitsime seda äärt pät́i külas Lih || fig (kompromissist) tee `öigut et kerik keskpaegu küla jääb Emm; tiämä nõnna, et kerik kesk külä Kod
2. ant mõis, ka linn tämä (hakk) küläs `paĺlo ei ole, `linnos `ellä `rohkemb Vai; `Möisas oli kohe pere köök, küla peres `kööki äi olnd; Küla enamaad olid oma ede `aidas ja `mõisa einamaad oma ede Pöi; `mõisas oli teist `moodi peso ruĺl, aga küläde sees oo teist `moodi Mar; küla kohas vualitasse [pesu] VMr; ää et sest külä porist vi̬i̬l enne `surma ärä `pääsi Nõo; külän tet́ti iks nii õgõv rõuk - - `mõisil oĺl redeldega rõuguʔ Plv
3. külakogukond; külarahvas Külä `tiedäb ige `rohkemb kui sa ise; Sield küläst on hüä läbi `mennä, kus `kueri ei ole (kus on head inimesed); `Kuida külä minule, `ninda mina küläle Kuu; külaga ehitasima majad VNg; Külä `annab `külma nõu, `rahvass `raudase südamme Lüg; `meie külä kõik nägi esimist `autud, kui mina `karjas `käisin Jõh; küla pöllud kadusid `ammu εε (aeti krunti); kuidas küla `mooga, nönda ma küla `ooga (hobusega) Khk; Kuidas küla kuitsule, nönda kuitsu külale Kaa; veistel põle karjast, küla peab ise `kordas (käib korda) Pöi; kuidas küla kuiduga, nõnna kuit külaga Muh; külä teeb enna (laadal tingitakse) Mar; küla tuli kokku Ris; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; `mõisa masina tõeme kõege külägä; anna perse `küllä, situ ise läbi küĺjeluie (laenaja tagantjärele tarkus) Kod; terve küla oli einal; sügise `aeti küla kokku, siis `maksti karjatse `palka Lai; `kõiki `asju ei saa `usku, mes külä kõneleb Ran; ma piä esi `keträmä, ega külä mulle `keträmä ei tule; `meie külä keelen om `väega vähä peenendusega `sõnnu Nõo; terve Makita külä `olli `mõisade `aetu `tõugu `panma Ote; külä küdsi mullõ üte külle, ma˽küdsä telle kat́s; mullõ `ańti kah `raaskõsõ `kraami külä pu̬u̬lt Har; Kon küllä, sääl kärrä Rõu; nii külä viisi `mińtigi siist - - `mińti külägaʔ Plv; Kõ̭iḱ külä oĺl talgoh; Külä tegi ~ Tä om küläga tettö (vallaslapsest) Räp; tessät́niḱ ai külä kokko, ko oĺl vaja üteh ku̬u̬h midä `mäŕkeʔ Se; suurõh küläh soid (suid) paĺlo, a `silmi um sedä inäp Lut || fig külatäis, trobikond mussad varessed tiäväd ühe puu `õtsa kõhe külä pesi, mõni kümme ühe puu `õtsa Kod
4. koht või inimesed väljaspool kodu a. teine (mitte oma) pere minu mies oli `metsast puid `tuomas, meil oli küla obune Jõe; külä süöm (~ ruog) jääb `künnükselle Kuu; `Ketras ja tegi sukki külä Jõh; Küla `süögid ikke paremad kui kodu omad; Külast tal sie laps `korjatud on (vallaslapsest) IisR; pojad mäniväd külä tuppa Vai; memm, töid sa külast `leiba Jäm; kεi külas, kes sul vikati vaheks `käiab Kär; siis pole teda (õlut) üht `viidud külase Krj; mina põle küll küla laste kohe `aukun Muh; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; Leib lõpõb `otsa, piäb küläst `lainama Khn; nad olid `noori kanu `linna viind, muist oli küla, muist oli oma Juu; viis suured kalad külasse, selle eest sai `toitu `jälle Ann; Külä kõtu tävveg saab palt üle agutse aia Pst; külä sü̬ü̬k ei saesa kõtun; Külä leib om iks magusamb Nõo; paŕemb om kuri kodu ku˽hää külä Har; meil oĺl `küllä `vi̬i̬dü ar˽paĺlo `kraami; meil uma sann oĺl jo ar˽`laonuʔ, siss käve ma külä `sannu pite `pi̬i̬stlemäh; üt́s hopõn um külä pääle Rõu; Külä leib om paremb kuʔ uma sai Se b. koht või pere, kuhu külla minnakse ta om miu kige parep külä Krk; nüid istu pussile `pääle, sõedat `Tartudõ vai Otõpadõ, sääl om siss tu̬u̬ külä Rõn; üt́sainukõnõ külä om mul, kohe mul minnä om, sõ̭sarõ poolõ Har; meil om no üt́ine külä, kunass mi˽`küllä lää Vas; külas(se) ~ külla 1. (külaskäigust) `Meie laps oo nii `kange `vierastama, ega `sengä ole külässe menemistigi; Külässe on `mennä `tulla, oma kodu elädä Kuu; tahan `õige `mennä küla ka, õlen jo `kaua kodo õld Lüg; Külas ei tohi rumalaste `räekida IisR; lεheb kodunt `välja küla Khk; ma lähe külase korra Muh; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja Var; tüdrik võerastab, seesab külas vakka Tõs; Kälimies tuli kua üle ulga aa külä Khn; kui külas köin, siis sial saab juttu `rohkem aeada PJg; läks külas `kaardisi `mängima Hää; mis `õhtu änam küla `minna; läksime `seĺtsis külas Ris; ma lähän sellele `külla, `võeraks Kei; on kottu ää külasse läind Juu; mina mäletan seda, kui tulivad sugulased külasse VMr; tulgu nemäd meile koa `küllä KJn; `küllä kutsuti; `võeti karaski kot́t ligi ku `küllä `mińti Hls; peremi̬i̬s lännu tõise talul `küllä ja aanu kolmeksi juttu Krk; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; lännü sõ̭sar sõ̭sarale `küllä Ote; [ma] lät́si `küllä, `kośti ka‿ks vei üten Krl; pühi`aigu lubasi mu veli `tulla mu˽poolõ `küllä Har; imä esäga lät́si˽Varõśsilõ `küllä minemä Vas; ma `ri̬i̬de käve õ̭nnõ küläh Räp; Taĺvsidi `ḱäude õdagidi üt́stõõsõ pu̬u̬l küläh Se 2. ehal(e) poisid lähvad külase Muh; poisid `lähtvad külas Lih; käü tüdriku `juurõs küläs Khn; `lauba `õhta poisid lähvad külasse PJg; iga `õhta käib külas, siis ommiku muutkui silmad `kinni pias Koe; poist läinuvad külasse Lai; külän käüväʔ Kan; küla peal(e) ~ pidi ehal(e) `poisid `käivad `ohtul küla peal Jõe; poisid läksid küla pääle Vän; ah, lähän koa küla `peale Juu; läksid külä pidi ehk läksid ehätuisi Kod; poesid käisivad küla pial, nüid on unised Ksi; küla pääl `käüti suvel Pst; poisi lätsive külä pääle ka noorepit `vaatame Krk; poisi käivä külä pääl `tütrige pu̬u̬l Ote; ka poisiʔ jo `toukasõʔ külä `pääle Har; puuĺpühä õtag, tulõ ar kohegi külä pääle mińnäʔ Se || lehm tahab küla (otsib pulli) VNg
5. lstk võõras inimene, külaline küla akkab sinu `naerma Hlj; Nii koua koer ougub kut küla tuleb Jäm; Meitele tulid külad Kaa; Ole ia poiss, muidu küla viib ära Vll; Äe seda kisu, see on küla asi Pöi; ma olen küladel koa `väŕvind seda (potisinist) Noa; koer augob, küla tuleb LNg; Mis see küla meilt tahtis Mar; kui piu pesä sügeleb, saad külä tere (tuleb külaline) Var; külä viib ää su, pistäb kot́ti Khn; kiidi [kassile], mis sa joosed, ega küla `sulle kedagi tee Ann; pane püksi `jalga, mud́u külä võtab tiĺu ärä Pst; ma anna su küläle ärä Kan; ala minnu `ussõ, külä tulõ, vii välläʔ Har; meile külä tõi eederit, eedeŕ um rohoss Rõu; Latsõʔ olkõ˽vakka, külä tulõ Vas; latsõ `ütleseʔ, et ta külä `tuĺle meile Räp || Mes külal külaga tegemesd (võhivõõrad üksteisest ei hooli) Emm

küla|oni, küla|onkel, küla|onku, küla|onu lstk võõras mees, külaline eks `lapselt saand ikke `üella, et küla ono tuleb `meile `käima Lüg; küla onu töi lastele `saia Khk; See küla onu, ää karda `öhti Pöi; küla ongu `tulli `meile Muh; külä onu tuli `meitele küläse; külä`onkel läks ää Tõs; küla oni oo tuas Tor; külä onu tuleb, minge `antke tere kah Hää; emä õppab last, et teretä külä onoda Kod; mine `laksa külä onul kätt Krk; latsõ `ütleseʔ, küläono tuĺl meile Räp

küla|tädi lstk võõras naine `vuata külatädi tuleb Vll; `ütle külä tädile tere Mar

leib leib üld(`leib|a VNg, -ä Vai, leiv Rid, laib Lei); g leiva Rei Phl spor L(leia LäLo) K(leiba Kei) I, `leiva (-ä) R, leivä LäLo(leiä) T spor V, leeva Khk Vll LäPõ K(leeba Rap) spor I, leevä Vig Khn Juu Kod Kõp T V(leebä Lut, laava Lei), leva S(löva Rei) L(leba) Amb VMr VlPõ, levä spor L(lebä Vig), VlPõ(leba) M Puh
1. a. (hrl rukkijahu)tainast küpsetatud toit; leivapäts; leivaviil `leiba on `pandud kala`nuota, obeda ka [et kalaõnne oleks] Jõe; kui leib `laual on, siis pidädä `leivä nägu (lõigatud pool) oma `puole õlema; kumm all, kumm pääl, kure munad `keskel = `leivad on `ahjus Lüg; `Sõtkumine pidi õlema kõva, siis leib pidas `kauemb `vasta; `Enne `kolme `päivä ei aludetud `leiba, et `värskelt kulub pali Jõh; Leib `ninda vana ja `kuivand, et ära tulega ligi mene IisR; `leibä on ometund, sedä enämb ei voi `süvvä Vai; `metsa lihad, ikka tükk `leiba tasuse Jäm; vana `ambale on noor (värske) leib εε `süia Ans; ma pani kahepäise leva (leib, millest kaks päeva süüa saab) kotti Khk; Leib oli must kut karu sitt, ää `söödi kõik; Tegi pirekse emast `leiba (saia) Pöi; kõik pidi omast käest olema, kõrvane ja leib ja Muh; Kes leva seliti paneb, sene paneb leib ka seliti; ma seda levasuu `kohta (koht, kus leib küpsemise ajal teise vastas on olnud) tahagid Rei; küll on karune leib, viib kurgu `katki Phl; suurdel `leibel `tehti kolme sõrmega kolm `auku `sesse, ja obuse raud `tehti Rid; see [töö] maksa mette leia vettki ää, veel änam `leibä ennast; kis `erne leemega `leiba sööb, see närib eese keele ää Mar; `lõika lebä peält eä pikk vilukas Vig; igas peres ise leib, igas talus ise taar Kse; `leibel oli lasn Var; lebad olid suured nagu tõlla rattad Mih; nüüd tehässe [nurganaisele] `leibusi, mõni tieb saia levä või nisu levä Khn; näĺlane külalene tuleb, leib kukkus suust `väĺla Hää; leib on ää `tahkun, ega tal änam mekki ole Ris; kust `lõikama akatakse, on leiva pea; leiva nurk on see, mis `järgi jääb Kei; [pulmas] oli magedad `leiba ja aput `leiba, mage leib `tehti kaĺlaköśtiga Kos; soja leiva a·t́tähh peab kohe `taeva minema Jür; pere akkab lagunema, leib on `kat́ki Amb; vanal näĺla ajal on mäńnikoore `leiba `söödud Ann; leivad on ära põlend, liiga paĺlu soand Kad; ükspäinis leivast ei ela `keśki VJg; kõhe `terve leiva tõi lavvale Iis; `leibu tieväd `kõiki `mu̬u̬du, piterguisi ja ümmärguisi, õdra, nisu ja rükki jahuss; vanass ei `tõśtnud (tohtinud) pühäpääval `leiba tehä, siis ahjuluudaga `aetava `põrgun taga; mõnel naesel nisäd põvven ku leeväd Kod; tegu `leiba oli seetse kahessa `leiba Pal; leeva õng tuleb nińasse, kui leevad ahjus on Äks; leib oli vana nigu muld, ia oli pudi teha apu piima `sisse Lai; vanast olid suured paksud ümargused levad Pil; si̬i̬ oĺli vahel annud siis sel poesikselle kah sedä peenemad `leibä Vil; nüüd om ike `seĺge leib (ilma aganateta) süvvä; meil om egä päe nüüd `uudine leib (uuest viljast küpsetatud) Hls; silu silu `äste libevess leib, sõss saat sileve `suuge mehe, sedäsi naĺlatede; meil o nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; kardultege leib taht `kärku `ahju Krk; sepäl om must tü̬ü̬, aga `valge leib Hel; kui me latse ollime ja alle `oĺli joba leeväle pääle tullu, siss üteldi, oh latse sööge, si̬i̬ om kõtu rohi; tõese es saa pala `leibägina, tõese ehitivä `liina majasit Ran; kańepi töndsiga kõrutedi `leibä, kutsuti kõrutedu leib Puh; `pehmel leeväl ei ole jo midägi jakku, t‿om ää ja toda sa sü̬ü̬d paĺlu; leeväl om poig sehen (pealt küps, seest toores); leib `palli nigu turvass jälle, nii aganane leib `olli Nõo; tragi `pernane ollu, esi `kastnu iks ruttu ja ruttu `leibä Võn; `ernel om leib puhun, toda vuhi niisa·mate (söö ilma leivata); üits pät́s sai ike kõrrutedu `leibä tettuss, lihatükke pańti vahele Kam; näĺläne ollit, siss lätsit `võtsõt toda pinnust `leibä, noh agana nigu pinnu seen Ote; vanast ku mõni raasakõnõ sattõ mahaʔ, `võeti maast üless, `ańti suud leevätüḱüle San; leib om leeme all (öeldi, kui keegi supi kõrvale leiba küsis) Kan; kes `virku leevä sü̬ü̬, ku `laisku‿i olõʔ Krl; ta om `mitmast ahust leevä söönüʔ, `mitmast talust taari joonuʔ; mul om mõtsan haina tegu, ma ei saa leeväldä Har; kos joba `nõukamb peremi̬i̬ss `oĺli, sääl oĺl iks leib ka jo tuulutõt rüäst tett ja tu̬u̬d kutsuti siss `puhtajahu leeväss Rõu; koŕati `kü̬ü̬mnit kah, talvõss leivä `sisse `panda Plv; mul olõ õs leib ilostõ arʔ hilestet, meheimä nurisi, et sul olõ õi˽`mi̬i̬śki nii `ḱortslikanõ, ku sa seo leevä olt `jätnüʔ Vas; Määntsel ruvval `kartoĺ seeh oĺl, tu̬u̬ kõrvalõ `leibä võttaʔ es tohiʔ; Kes vanast puhast `leibä sai süvväʔ, rüḱi sai joʔ niipaĺlo veed́üʔ, et ku˽puhast `leibä naano˽`sü̬ü̬mä, sõ̭ss tedä `haardonus `kuige˽kavvas Räp; `ku̬u̬ljet om ka õks vaja meeleh pitäʔ, sis õks elät leeväh ne soolah; vii leevä pääl ommavaʔ kartsuh (kartseris); `kostranõ leib kõtuh, siss olõ õi söömäldäʔ, paigat hamõh säläh, olõ õi ihoalastõ Se; `uutse `pääle kutsuti hõim ku nu̬u̬ŕ leib sai; akań um leebä jakk, tuhk tubagu jakk Lut; sooja leivaga pähe löödud ~ saanud (nõrgamõistuslikust inimesest) `Selle o küll vist `suoja `leivägä pähä `lüödüd Kuu; See aa töösti suja levaga pehe saand Emm; tõesega ei sua juttu kua ajada, nagu suaja leevägä pähä lüädud Kod; `tälle om `lämmä leeväga pähä `lü̬ü̬du Ran b. leivatainas `leiväd on `külmäd, ei akka `kerkimäie; leib akkab appust `saama, ajab üless Lüg; akkas `leiba `sötkuma Krj; ma lähe `leiba `lõimest üles `võtma ja `ahju panema Muh; kui leib põle maha löönd mete, sis tä põle apu Vig; Piäb `leibä panõma, vana leib suab `otsa; Mia sõtku levä ää, sia panõ tuli `ahju Khn; mine tu̬u̬ seppa (pärmi), mis levä üless tõśt Saa; leib mureleb, leib on vähe `sõtkuda soand Kei; `siatsin leivad `sisse Amb; segäsin leevä `apnema Kod; leib tahab `ümber pöörata. minul oli suur [leiva] tegu, sai neĺla`kańti `ringi pöörata Pal; naene ei `tohtind `paĺla `piaga `leiba sõkku Plt; roka perä `sisse tetti ka `leiba Hls; kui leib `olli parasjagu ärä apenu ja maha vajonu, siss kasteti ta ärä Hel; ke leib laḱka `aeti, siss `panti kõrutuss pääle Nõo; leib tulõ joba mõhest `vällä Ote; leib om häste nõsnuʔ Har; ku leib jo plakś käeh, siss um `kastmisele parass Plv; leib om `alla sadano, siss om leib joba hapu Räp c. fig (leivaviljast) Ei `leiväst `leibä nää (oma põld ei toida ära) Kuu; neid o küll, kes kolme `aastast `leiba söövad Khk; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; meitil veel teese `aasta `leibä, põle `puudust oln Tõs; kudas ennem `leiba korjati, viimane ku iba korjati ära HMd; läks `veśkile ja jahvatas omale `leiba Juu; temal on teise `vuasta `leiba viel järel VJg; ma tulen leeväss `leibä õmaga läbi, nõnna kava one vana, kuńni uut suan Kod; leib tahab `pessä Trv; temäl ei ole `puudust ega `näĺgä ollu, temäl o iki leväni leib Krk; kost aga `õigembide sai, sääld laśk [tank] läbi, es ole `u̬u̬lmist et si̬i̬ om leib Nõo; me saeme kat́skümmend ütessä vakka `leibä Võn; leib kasuss mul hää Urv; tu̬u̬l om `mitma ajasta leib alalõ Har; leib pandass haḱki; `maalidsõl ĺeebäl (lamandunud viljal) `saaki olõ‿i·ʔ Lut || (kaunviljast) kõdrinõ leib um `herneʔ, uaʔ, läädsäʔ, selle et terä kasuss kõdrah Lut
2. toit; elatis, teenistus, sissetulek leib ei `etsi `vatsa, inime piab ise `leibä `etsimä; `Lüömme `leiväd `ühte kappi (abiellume) Kuu; isa `tõukas poja oma `leibä, ei saand läbi; õled `ammeti `kaotand, õled `leiväst `lahti; tahab `suuga `leibä akkada `tienimäie, õppib õppetaja `ammeti `pääle Lüg; isä ja `poiga `elläd eris `leiväs; mida igisemb nahk, seda magusamb leib Vai; see‿s möista leva eest tänadagid; küla leib `eetase magusam olad kut oma; ikka kerves kotti ja katsu kust sa `leiba saad Khk; nad akkasid ise `leiba, kui aeamoa said Vll; ma sai kuha pealt leva; Nii pailu vana ikka teenib, et jövab leva majas oida; Teine elab teiss majas küll, aga levad ikka öhes kappis Pöi; soa (ei saa) oma igapäist `leibagid Muh; Oompsegs oja leiba, aga mette tööd Emm; ta oo eese leia peal Mar; vabadikud o pere`rahva `kõrvas, isi `leibas Mär; Kelle `leiba sööd, selle `laulu laulad - - lebaisa juttu tuleb ias `kiita, mud́u laseb tööst `lahti Han; tä oo oma levä piäl, ei soa talust `ühti; sööb pere `leibä, põle omas `leibäs; otsi omale isi `leibä - - ää `kerja `ühti Tõs; Kui kalu suab, siis `jälle leib majas Khn; ta on meilt ää, ta on nüid teese mehe `leibes Juu; kel ammet on, sel on leib majas JõeK; ega sie (pillimäng) mul `leiba too; laste leib piab olema kibe `süia KuuK; nemad (vabadikud) olid oma leivas, nemad sõivad oma `leiba JJn; tienib kua oma igapävast `leiba `kümme küünega; õt́si kust `leiba ja riiet saad, ega sie `kerge põle Iis; tämäl leib kõrraline ja soe maja; si̬i̬ pere on koon, süäväd `üste `leibä, one ühen leevän; täl vaja `riiden ja leevän `õlla kõik selless palgass; kohos mõiśs küll lapse leevä `selgä (mõistis lapsekasvatusraha välja); obene onegi maja leib, ilma obesetä ei sua Kod; kes `kaela `kanma akkasid, pidid olema oma leeva eest väĺjas Lai; mina käisi temal `leiba järel viimas Vil; kelle `leibä sa sü̬ü̬d, selle `käsku piad `täitme; me oleme üten levän (elame koos) Hls; nemä ei taha laste leväl tulla, nemä tahav olla oma leväl; poig olli emä oma leväst ärä visanu; ta pia oma `leibä `kinni iki `oidme Krk; ta ei viisi midägi tetä, ta ei ti̬i̬ levä i̬i̬st ka mitte; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä: kukk, koer ja kooliõpetei Hel; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aasta leevä, ja `marjuga; kui teil om parembat `leibä saada, minge ja `ti̬i̬nge sääl Ran; tu̬u̬ om laesa inimese üteluss, et ku jumalal `päivi, küll peremel `leibä om; ilma `maata elädä‿i saa, maa om ikki leib; laste leib olna mõrru `süvvä (kui vanad on laste ülalpeetavad) Puh; amet kõ̭ik mes `leiba teenip; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; nika (nii kaua) om õ̭ks külh hää elläʔ, ku esä taad `leibä laual pedä; kis siss leeväldä˽tü̬ü̬d tetä˽joud; mesilaste leib (õietolm); leevä `raiskaja `kirvõʔ (lapse esimesed piimahambad) Har; Kelle `leibä sü̬ü̬t, tu̬u̬ poolõ haugut Rõu; küla laib pareb is ku oma laib Lei; `herneʔ ummaʔ kõva leib (tugev toit) Lut; leiba luusse laskma ~ selga ajama pärast sööki pikutama, uinakut tegema `leivä `pääle pidäb lebämä - - `leibä `luusse `laskema juo Kuu; Lasema üks pual `tundi `leiba `luusse Jõh; Laseme siis sööma pεεle püsut leiba luuse Kaa; Leba `luuse `lasmatta ei jõudn pikki `päävi `rasked tööd tiha Han; ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; lähme aame nüd `leiba `seĺga Juu; Egass no˽`kõikõ `päivä üte jut́iga muud ku˽tü̬ü̬d es tetäʔ, `laśti õ̭ks `leibä kah `luudõ Rõu; leiba võtma sööma akkame `leibä võttamaie, kell on juo kaks Lüg; võtame nüid `leiba Vig; tulge nüid vahest `leiba koa `võtma Juu; kägu pet́tis mo ää: ommiku vara lähen `väĺla, silmad pesemata ja leib `võtmata Kos; lu̬u̬g kuevab, nüid võtama `leibä Kod; tulge `leibä `võtme Krk; leiva otsa saama ~ otsas olema teenistust leidma, sissetulekut omama `tütrik lähäb mehele, saab `leivä `õtsa Lüg; Elada `mõistad, siis oled alati `leiva `otsas IisR; niid on εε pöli kää, sai leva `otsa Jäm; see oo jo leba `otsa saan Aud; mis tal nüid änam äda on, ta sai nüid leeva `otsa Ris; nüid on ta jälle leeva `otsas JMd; pu̬u̬l `ullu, ei `mõissnud leevä uńnike `õtsa `minnä, läks kot́ti `kanma (selle asemel et rikkale mehele minna, läks teenima) Kod; jätku leiba ~ leivale (tervitus sööjale) vöiras teretab ning `ütleb: `jätku levale, `sööbijad `ütlevad: `jätku `tarvis Vll; `jätku teie leiale Rid; tere omigust, `jätku leivale Han; `jätka jumal `leiba Aud; ku `sü̬ü̬mise `aigu tõese talule lätsit, `ütlit: tere, jakku leeväle Nõo; prii leib tööta saadud toit nüüd ta läks prii leia `otsa (vangi) Mar; vangid saavad prii levä Tõs; süäb prii `leiba JMd; kruanu pu̬u̬lt `ańti mõnele prii leib Kod; ku tü̬ü̬d tetäʔ ei taha, sõ̭ss nakka `vaŕgile, saat prii leevä pääle Räp || amet See pole kinegi leib (see amet ei kõlba kuhugi) Emm; ku `tohtre `kulli ehk `kohtu `kulli `toitma läät, tu̬u̬ um viimäne leib Plv
3. leibkond `meitel ka nüid kaks `leiba Khk; `teitid oo siis kolm `leiba Muh; seal oo meto `leiba öhös majas Mar; tiumaja iga katukse all oli neli `leiba Kos; `enne mõisa ajal oli mitu `leiba ühes majas VMr; mitu `leibä majah Vas
4. fig Leib `seljas (küürakast) IisR; silmavesi `ühte `jooni leivaks (raske elu) Pha; leib sööb ära (kõhn) Vig; Meil uśs leväss (muidusööjast) Khn; mõni - - õppis paĺlu, vahel mitu ametid - - `ütles et ega amet `leiba küsi Lai; `vaene ja armetu inimene - - `lõikab nööriga `leiba Plt; kõõrd`siĺmiga inemine, ütega kaess liha, tõsõga `leibä Har

luht1 luht g luha R(n `luhta Vai) Sa Muh L(g lueha Vig) JõeK Koe ViK TaPõ(n lust Kod) VlPõ eL(g luhe Krk, lua Lei), loha Käi Mar Trv; n, g luha Kuu Vai Rei Pä Ha JMd Kod Plt, `luhta VNg
1. jõe- või mereäärne madal heinamaa `luhta one vie all VNg; meil paljas luht einamaaks Khk; [ta] käis eele luhas ~ `luhtas `eina `vaatamas Mär; me põle lueha likigi, siit oo paelu maad; `nüitsel aal luht kuib, tehässe `einä. kebäde kui suured veed, sis tä tõõseb senna `peäle Vig; teesed `luhtas eenämaal Tõs; lai luha oli, kus vesi üle jooseb, suur ein `kasvas Aud; luha peal kasvab kolmakańdiline rohi Kos; `mõisadel neid `luhte ikka oli Jür; lähme `luhta `niitma Koe; luhas oli vesi küll, aga tüma ei old; päris lage luht, ei sial ole `ühtegi põesast VMr; lust one madal loeme eenäm Kod; nad ei ütelnud, et `luhta läksid, nad `ütlesid, et lähvad `jõele, jõge `niitma Lai; jõe `äärne eenam, lage kui laud, see on luht Pil; lähme `luhta einäle KJn; lohan oli suur paks ein, tuli suur kuhi ülesse Trv; aenalise tulliva luhast kodu Puh; kui suuŕ vesi üle luha käenä, siss saana paĺlu `ainu jälle Nõo; kos tasatse aenamaa, jõe veere, nu̬u̬ kutsutass luhass; `ilma ridvata tetäss ka `kuhja luhaden ja su̬u̬‿päl Kam; Luhahn oĺl paĺlu kihulaìsiʔ; jõ̭õ̭ `vi̬i̬ŕne madalik, hainamaa, luht, mis keväjä vi̬i̬ all um Rõu; jõe um luhalõ ajanuʔ Plv Vrd luha|heinamaa, luha|maa, luha|pealne, luha|rand, luha|soo
2. luhahein obustelle oli oma `einam, niikui `luhta `rohkem [sees] Hlj; süväd paud, sεεl kasub sedist suurt `pitka `luhta, [kui] läbi püu tömmab, leigab püu kat́ti Jäm; `luhta loomad söövad Khk; soos kasub paljast `luhta Vll; luht - - kasvab `loikude sehes Muh; luht oo pikk rohi, seda ei söö kellegi loom Mär; luha, mis [jõe] ääre peal kasub, `kalda `ääres Vän; ega obusedki luha`eina `põlga, meil kasvab ia pikk luha JMd; luht on laia leheline, ilma varreta, kasvab jõe kallastes IisK; ku lammas suab üväss `süädä, siis vill kasvab ku luha Kod; madalatel kallastel kasvab luha Plt; luht om madal ein - - pilliru̬u̬g om `kõrge ja pikk Krk; `kolmõ `kańti kahrõ hain, tu̬u̬ om luht Har || tervitus lambaniitjale kui `lambid niidetässe ja tuleb mõni võõras inime, siis ta `ütleb: `lusta, vaata siis vill kasvab ku luha, tere `jõudo ja `lusta Kod
3. kõrkjas esi teime jõest `luhte, esi `kaksime, kudasime põhjad `alla [toolidele] Pst; luha om ümärikse; järve sehen kasvave luha, `luhtest tetäs tooli `põhju Hls; järven om `luhte, kõllatse nuti otsan; `luhta pannass iga lasturea vahele - - uvvest katusest tulep lumi `siśsi, ku `luhte vahel ei ole Krk; `luhtest tetti `puńte San Vrd luhk1

lälläk läĺlä|k g -ko rhvl lammas susi tuĺl vanast uss`aida, üteĺ kanalõ, õt tere˽tibu `laapajalg, käse˽mullõ kärsäkot, lähädä mullõ läĺläkot Se

manu1 manu Saa eL(manuʔ V), mano Võn Kan VId(-oʔ Rõu Lut); munu Lei

1. postp juurde miu manu tul´li mitu inimest Saa; läits kajo manu vett `kiskma Trv; `kortle `soldani olli sedäsi talude manu `sü̬ü̬mä saadet, et taluse pidiv üleven pidäme Krk; mine `alla kua manu, kae kas liha pada ki̬i̬s Hel; võta veli `endä manu, saab temä ka `keŕgembät `põlve Ran; märä `oidnu `varsa iki nõnda oma kaala all, nõnda et susi ei ole varsa manu saanu Puh; võt́t latse `üśkä, tõi üsäga minu manu Nõo; `lät́sime `vastse `aastan jälle lauda manu, peremiss viiss `leibä jälle lehmile ja sigadele TMr; `istõva kõ̭iḱ lavva mano ja laaliva Võn; poiss lännu kõrdsi manu ja `olligi sehvt ku̬u̬n Ote; si̬i̬ peni käip ka `uĺkman, lääp muide talude `peńne manu Rõn; `ańti minnu lelläpoja manu, tsiku manu [karjaseks] San; ku virk olt raamatut `oṕma, sõ̭ss saat koolitarõ manuʔ Urv; konh omma äkilitse kaarialudsõ (keerised), säält om mõlaga nii tõmmada, et hamõ jääss `perse manu kińniʔ Har; kis um tõtõlik, tu̬u̬ õi˽`tsuska umma nõ̭nna tühä jutu manuʔ Rõu; kiŕriv hähn tüḱke talvõl `tialastõ söögi mano Vas; tä om uma meele mano (meelemärkusele) `tulnu jälʔ Se; ĺema `oĺli `vähride munu `tulnu Lei; lätt `tõisi manu Lut || (kokkuhääldusel lühenenult) Miä ämp oma `jalga `tõśtre‿ma ei tõsta, sääl saab sõimate; `Pernän läits lauda‿ma Hls

2. adv juurde kallassi [kartulid] `mõhke, sõss juuretiss manu ja jahu `sisse Trv; vanast tetti tüdrukul kasuk palgass, jaḱk manu. ku säŕk tetti palgass, sõss tetti köŕt manu Krk; perituult om ää minnä, siss ei saa tuuĺ nõnda manu Hel; toda ei tiiä, kumb kummale `rohkemb manu tüḱk, kas uśs kassile vai kaśs ussile Ran; `tütrukene läits latsele manu, võt́t latse `üśkä Nõo; lät́si manu, `kaie, ilmatu suuŕ pada konn Võn; ku parmu manu tükisse, siss obene ka lü̬ü̬ annaga Ote; nüüd ei pandaʔ inäp `ammilõ jakkõ manuʔ Krl; vaja kasuk sälläst maha aiaʔ, lämmi tüküss jo manuʔ Har; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; ku näi mõ̭nt kavvõlitsembät koolisõ̭sard, kõ̭iḱ tuĺli˽mano, et tere˽koolisõ̭saŕ Vas; panõ no˽vi̬i̬l `veet́kese `tsukrot mano, saa `mälsäp Räp; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; mõtsa kirbuʔ nakanu munu Lei

mehene mehe|ne g -se Hlj/mi-/ Kaa Pöi Tõs PJg Tor Juu

1. mehelike omadustega mehene mees Tor

2. hea, tubli; kange iä tööriist, mehene tööriist kohe; sool (sul) na mehene obu kohe Tõs; Taadil oli alati ea mehene õlut PJg

Vrd mehine1

3. (kättpidi teretamisest) Noh poiss - - tee eese käsi meheseks Kaa; tere, tere, tee ka käsi meheseks Juu

mokk mokk g moka üld(g moku Sa Muh), mokka Jõe Lüg Jõh IisR, moga Kuu; mokka g moga VNg Vai

1. a. suu liikuv lihaseline äär, huul; suu mokkad ja nina on vaest `külmaga ohutand Jõe; Mes siel vahid, mogad ribagalla; `Langesin `hambad mokka, nüüd on mogad `paistes ja `paksud Kuu; alumine mokka on lühemb; `eiga `lehma ei süö mokkidega, et `kumbagi siruta ede, tämä oda ikke `kielega VNg; `kellel on alumine mokk `pitkemb, siis `üella, et `sellest saab ia kokk Lüg; tämä jäi `ilma, `ongi kõhe mokk pikk Jõh; `Oidku kui `piente mokkadega on sie inime, seda `pietasse ilusast; Pidagu oma mokk `kinni, vai tämäl kah `ütlemist IisR; tuul lohestas miu mogad `katki Vai; `lamba mokad `kärnas Jäm; kuulab nda‿t `pεεlmine mokk ripakili üle alumise Ans; mis sa aad mokkusid toruse; möega kalal on ülemise moka `otsas suur möek Khk; Mis `söuke muidu lobiseb oma `suuga, [ei] möista oma mokkusi `kinni pidada Krj; Küll olid sellel punased mokad, just kut oleks kana ää `murdend (värvitud huultest) Pha; Viĺl lõi moku peale Pöi; saa‿s soa isegid mokka magusaks; lehma mokud lõegatse ää - - mokud tehasse `puhtas ja pannasse kerisele jõulu `laupa Muh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; mes sa kulbid mokka, mokk petk (nutvale lapsele) Käi; Ää `nilpsa nenda keelega, pühi mokad `puhtaks Rei; Leenu oli üht`inge `vingus näuga, mokk oli `vilta pias Han; uśs akkan talle moka `külgi `kinni, `sohke ull unenägu oli Var; naeste`rahva näpud ja mära obuse mokad, need vagusi ei seesa Tõs; õngõ oli [kalal] napist moka taga Khn; nutu aeal oo mokad kõberas Aud; külm ohatab mokad `katki PJg; pane mokad `kińni Tor; obune puristas mokkadega Kei; alati mokk nii naerul Juu; uhates lüöb rakku, suurem osa lüöb moka `peale Jür; põletasin oma moka ära JMd; seisab `mośsis, mokad `torssis VMr; sülita `talle mokkade vahele, mis ta valetab VJg; tüdrukud `värvisid mokke Sim; paksu mokkadega poiss Trm; veeke abe nõdu (lohu) siden kesk mokka Kod; mokad `vingus teisel juba, akab `nutma; mõni säädab peeniksed mokad, siis on kiriku mokad (teatud moel sätitud suust) Ksi; alumine mokk pikal nigu obusel `enne keskomikud Lai; põle meele `järgi, aab mokad torusse Plt; ei tiä, mis tal viga on, mokk `kuĺpis teesel (mossitajast) KJn; jänessal om mokk `lõhki Trv; inimene sü̬ü̬ sedä`viisi, [et] ojab moka `kinni Hls; moka muttis pähen, mis sul `kennigi tennu om Krk; tõmmass moka `torru, sai vihatsess; `oĺli täl omal laits, aga ilma mokata, jäńesse lihast `pantu mokk tälle Ran; mõnel naesel om musta vunsi, miul tuleva ka vunsi moka pääle; võti jala `valla, tõesest otsast `olli aab `valla, aava veere olliva nigu moka ireveli; obene võt́t miu käe mokke vahele Nõo; suu `oĺli `kat́ski pit́sitedu, mokat kõ̭ik sehest `kat́ski TMr; moigut́ mokkõ, õs lausuʔ sõnnagi Urv; joba taal ommaʔ mokaʔ `viltu, ei tiiäʔ, mis taal om Krl; mokaʔ ummaʔ `paistõdu Rõu; Illoś tütrek, ilosaʔ `pi̮i̮nü mokaʔ Vas; lajaʔ voldiʔ ollivaʔ jakil vai `kampsunil, nigu hobõsõ mokaʔ Räp; taa nii võĺss, et mineʔ mano ja võtaʔ mokk üless ja `sülgäʔ moka ala Se b. piltl (jutukast, sõnaosavast või hea jutuga inimesest) küll sie `räägib üvä `tahveti ja lüöb sedä mokka, ia juttu mies Lüg; laiade mokkadega inimene lobiseb pailu Khk; Tiina oo igapidi kange naine, oo teisel mokka, oo ka käppa (on ka tubli töötegija) Kaa; nalja mees, iäd mokad, iä suuvärk Tõs; tal ekka ia mokk, et `oskab `iaste `reakida Hag; Tema ies on kõik uksed `lahti, tal on nii iad mokad Trm; moka om tal küll `parre kottel, aga tü̬ü̬ teo poolest ei ole ta kedägi inimen Krk; ää mokk, kes `äste lobistess Hel || (heast lauljast) ia mokk sel inimesel, `oskab `laulda Koe c. piltl (muud juhud) `Kesse `enne `ilma mokka `mäerimata on täma käest kedagi saand IisR; Selle tüdruku järge oli mütmel mehel mokk vesine; Ma `katsusi küll mett moka `pεεle `määrida, aga pole `aitand midagid Kaa; See läks mokkadest `mööda (jäi lubatust ilma) Pöi; ta mokk ulatob väga rutto viina klaasi `põhja (joob liiga palju); mokast maha kukkond (kellegagi sarnanemisest) Mar; pruut läits ärä tõesele mehele ja sina loputa mokke (pühi suu puhtaks) Nõo; ei tiiä, kudass tu̬u̬ rummaĺ sõna täl üle moka `ju̬u̬ske Võn d. (eri ühendites) moka otsast 1. nagu muuseas, möödaminnes; pooleldi vastumeelselt; mitte tõsimeeli Sie `pulma `kutsumine oli `ninda moga`otsast, et ei ma `metlegi `mennä Kuu; Eks ta mokka `otsast `kiitand `teiste `lapsi ka nattuke IisR; Ma korra muidu nönda mokaotsast `ütlesi, tal oort tõsi taga Kaa; mokke otst ikke lepib, aga vihane ikke Mar; Moka otsast lubamene oo sedasi, et ei taheta `iaste lubada Han; palub mud́u na moka otsast, ei palu südämest `ühti Tõs; ta oĺli püha viha täis, `ühmas mulle midagi moka otsast ja pańni minema Saa; tal enesel põle tõemõtet `ühti, räägib aga na moka otsast Hag; `ütles moka otsast, et nagu `ütles, aga ta ei mõeld `täita Lai; a kae, kas sel `kindlat juttu om, si̮i̮ lask moka otsast, sedä ei või `usku Trv; moka otsast kõnel, nigu küĺmäld, es taha üteldä. mõni kut́s `vaesembat sugulast `pulma, sis jahedald ütel moka otsast - - es `tihka `kutsmada jättä, aga es taha, et tuleb Ran; [ta] Oĺl pahanu, sõ̭ss üt́el ka nii moka otsast, et tere˽hummugust Rõu 2. (kõnelemisviisist) kui `pehmeld `räägib, siis `räägib mokka `õtsast Lüg; `Ossa mu `meie, no on sie `alles pien, `räegibki `ninda mokka `otsast, et mitte ei saa arugi, mis `ütleb IisR; räägib na mokke otsast, nagu mõni aĺp Rid; Edevad tüdrikud `rääksid moka otsast, vaevalt sai aru; Ma ei saan aru ühüstki sõnast, tä nämistas moka otsast oma nina ette Han; ta reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt Hag; moka otsast kõneles, kui kõne nõnda mõnus ei ole Hls 3. (söömisviisist) `ninda mokka `õtsast süöd, et `pillad kõik maha Lüg; moka otsast - - [sõi], vähä natuke `katsus mud́u Tõs; moka järgi ~ järele meelepärane, mokkamööda Kuivat lest oo mulle eieti moka järge Kaa; jo see põlnd ta moka järäle `ühti, läks naa `pohmi näost Mär; [kui on] mõni moka järele toit, nooleb lusika `puhtas PJg; Apurokk - - söö kas lõhki, kõigile õli ta moka järele söök Trm; ma tää, et ni̮i̮ om siul moka `järgi Krk; mokk maas ~ maha ~ mättas (vaikima käsutamisel; vait olekust) Mokk maha, laps ei sega `toiste judu vahele Kuu; `Lõugas mis `lõugas omal ajal, a nüüd on nii vagane ja mokk maas IisR; Kui sa sest asjast midagi äi tεε, siis pea mokk maas Kaa; Pea va läri lõug oma mokk vahest moas koa Pöi; Pea ege oma mokk mättas Emm; Pea mokk maas ja astu pastlaga peale Trm; Tu̬u̬ pidägu külʔ uma mokk maan, olõ õiʔ tä ka `ausap sukugi ku˽tõõsõki Rõu

2. a. huuli meenutav ese või eseme osa `kellega naul `kinni `võetasse, siis nied on `taŋŋi mokkad Lüg; Mokkadega lamp `pandi lattermu `sisse, kui `luomi `toimetata oli `tarvis IisR; Ruustangil oli kaks köverat mokka, mes ülalt otsast kokku keisid Kaa; Raud `keertakse mokkude vahele, kui midagi tehjatse ruustaŋŋi vahel Pöi; Vanast olid veel ilma klaasita mokkadega lambid, nendel olid pεεvärgid pεεl ja südand sai üles ja allapoole keerda, aga klaasi asemel olid mokad, tuli pöles nende vaheld üles Emm; uhurdil oo mokk, uhurdi ots, mis `lõikab, [on] uhurdi mokk Tõs; tangi mokad on teravad Saa; `pihtidel on pikäd paksud mokad, `tangidel on õhuksed; mokkega lamp oli siäl - - egä suuremad `lampi põld Juu; `pihtide `seartest `oitakse `kińni ja mokkade vahele `võetakse tuline raud Kos; pudele mokk o katik; võta raasik lusigu mokage Krk; Adra `luitsa mokaʔ Urv; pilaḱ katõ mokaga Räp b. tuhar `persse mokud Jäm; suured paksud mokud taga; oda anname mokkude `pihta Ans; Mokud oo istumise jäuks Khk c. häbememokk Tämäl alumine mokk õld `paistes, ei tia, midä teha, tehnd `kaitusseroho (nõmmliivatee) `vanni Lüg; Äbedusel on kaks mokka, nende `keskell kusiauk ja lapseauk Jür

muiatus muiatus g -e muie, naeratus enne tuleb muiatus, siss tere takka `järgi Tor Vrd muiatis

muidu muidu S hajusalt L K I, Trv Krk hajusalt T, Krl Rõu Vas, muido Rei Mar Krl VId(-d́- Rõu Se), `muidu R Khk Vll San Räp/-o/, muedu Vll Muh Rid Mar Mih Khn Aud PJg Tor Juu Amb Pee Kad Trm Pal Äks Vil Hel TLä, muedo Mar Mih Ris, muud́u Võn Har(-uʔ), muud́o Kan Rõu Plv Räp, mud́u Khk L Ha JJn Tür Koe Sim Trm VlPõ M Võn Ote San Har, mud́o LNg Mar Kul Mär Kir Mih Plv, mudu Jäm Hää Amb JJn Trv

1. a. muul juhul, vastasel tingimusel `omme `ommuku `tulga vara, `muidu lähän kodond `välla Lüg; pane kirasseri `lampi, `muidu `lampi `kustu `vällä Vai; Ole εε laps, muidu puśa tuleb Jäm; virna pεεl tambitasse `einu, muidu einad jäävad `kergeli; mine `näita sa tuld, muidu taa‿p leva üles mette Khk; Ma tuleksi muidu sulle naiseks küll, aga sa oled mu jäuks ikka natikse justkut vana juba Kaa; pane värav `kinni, muidu tuleb vassikas `sisse Vll; [pähklid] kuivatati toas kenast ää `suojas, muidu läksid alletama ja es ole magusad koa mette Muh; ma äi oleks öppind, aga muidu `anti `peksa ka Käi; `käärimese `aegas `pańdi tihv `sisse, mud́o lõimed `lähtvad segamisi LNg; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks koa Mar; tule ruttu, mud́u jääd maha Tõs; jää tut́tu, mud́u ei kasu suureks Vän; ma pian ikka vahest `naĺla ka tegema, mud́u ma jään magama Kei; kiedan lehmale saunas, muidu ajab `ullu kartuli `aisu, `lämmi `sisse JJn; esimine `aasta minu isa ehitas kuhe karjalaada, muedu ei saand talvest `lu̬u̬mi `sisse `panna Äks; Tee aga tööd, mud́u sa `süia ei saa SJn; `sõitunit piap `teĺme, mud́u ei saa täädä `kuskilt midägi Krk; maarjapäevän piab tasaiĺlukesi oleme, mud́u võib vi̮i̮l müristemist tulla Hel; raudain `lasti kavva maan olla, siss läits `pehmembäss, muidu jäi väegä kaledass; oia suu `kinni, muidu süd́ä `jahtub ärä Ran; esä om `kambren, mine esä manu, aa paar sõna juttu, täl ka muedu ikäv sääl Puh; näil om viśt must kaśs vaheld läbi joosnu, ega na muedu `tüĺli ei‿oss `lännu; ku mi̮i̮s ärä koolep, ärä sa pögsi`nöpsi `kinni pane, muidu ei saa mehele Nõo; ku õllele sepp `sisse pandass, siss om õlu, mud́u om miśs Ote; ku latsõl läädsäʔ, sõ̭ss piät teda pimmen `hoitma, muud́o või silmänägemise `kaotadaʔ Kan; tulõ˽sa virgõmbadõ, muud́u˽tulõva tõsõʔ ette Har; õdagu ma võt́i iks kardoka ah́ost ärʔ, muido oss ar˽palanuʔ Rõu b. muul ajal nee olid ainult meremehed, tegid meres, muidu pole olnd [toore kala söömist] Ans; Seda mäsu `oĺli küll ja `lusti kah - - kis sind muidu `laśsis tulega mällata Hää; pää kõrvetab `enne `pikse `vihma, mud́u ei kõrveta päike Kos; ma ei saa muud́uʔ `aigu ku pühäpäävä Har

2. niisama, lihtsalt; (ilma)asjata, asjatult Ega ma `muidu ka ole merel käünd, pere `tahtub jo `süüä; Mes sa `muidu `metsä lähäd, `sieni ei ole ne Kuu; `muidu `käisin [külas], ei õld `asja midagi Lüg; lueb `raamatu, aga voib ka `muidu `vahti Vai; ma käisi üsna muidu, `aśja ees teist taga Jäm; muidu `valged `riided olid [santidel seljas] Ans; see töö on nüid köik muidu olnd Khk; mis sa muidu nügid, äks vöta vahem nuga Jaa; Just muidu `viitis oma päeva ää; See pole mees, muidu mehe molgus Pöi; mis sa teist `laimad muedu; teene oo ikka suur `maandi, teene muedu `maandi Muh; need olid muedu vihma kihud Rid; see olgo muido sii `rääkidä, ega sedä ole `tarbis edesi `rääkidä Mar; tolgendasid sii mud́u `ringi Vig; Mis sa mud́u vahid, tule `moole abis Han; tulimuld oli kasulik, ega‿s teda muedu `pandud Mih; mokade `juure paneb mud́u [viinaklaasi]; Isa olnu ärral tuapoisiks, ema muidu taĺlitajaks tüdrikuks Hää; süda on tugeb, ega ma muidu ei ole maa pial nii vanaks elan HMd; sa listid mud́u sial kallal, ei söö `ühti Nis; ega ta eledast põlend, `õhkus mud́u Juu; ega ne `aastad põle mud́u läbi läind Kos; kannast ei old [pastelt] tarvis lõegata, kannast `tehti muedu augud `sisse ja siis `aeti nüör läbi Amb; kes sai [mõisas] mud́u `vitsa ja kes sai soolased JJn; minu isa `ütles, et `ennemuiste inimesed pand väravad `kińni, kui `tuulasid, aga eks‿se old muidu jutt Ann; nuored `kiikusid - - vanemad inimesed `istusid muedu Kad; tehasse muedu juttu Trm; see mõne puu, mud́u kõber jugarik Pil; ju̬u̬sk mud́u uise päise, ei `mõtle, mis ta tege Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä - - mes tu̬u̬ muidu sü̬ü̬b, ei `tü̬ü̬tä midägi Ran; kas ta nüid sadama lääb, ta muedu pilvitäp; mul om kalane käsi, ma‿i saa sulle kätt `anda, ma `ütle muidu tere Nõo; seo om `muidu `tühjä tü̬ü̬d San; ei paranõ ta enämb, ma‿lõ kõ̭igist ruhe toonuʔ - - kõ̭iḱ om jumalõ muud́uʔ Har

3. tasuta vie saad `kaevust `muidu Jõe; `selle sain `muidu, midagi ei `maksand Lüg; muidu‿p saa midagid, ega asja eest tuleb `maksa Khk; Ma tee see pisikse töö sulle öuemehe poolest tükkis muidu ää Kaa; saime lehma muidu käde Vll; `pastlid sai muedo kätte Mar; ega ta mud́u ikke and, jo ta selle eest ikke kedagi sai Mär; kes solle mud́u puest midägist annab Juu; ei muidu anna `kiegi, olgu sie kus tahes või kis tahes Koe; kas said muedu või `õśtid Trm; vata kõrsi ü̬ü̬maja oli muidu - - kui söögi`kraami `võt́sid, siis `maksid Pil; ega mea sulle mud́u ei nakka tegema, mea võta ikki `inda kah Trv; vanainimesel ää mi̮i̮l, et tu̬u̬ jahu, mes tä maha raput - - jäi tälle muedu Ran; ańd jumala muido käest Vas

4. teisiti, muul viisil kus `muidu, piab ikke `eina tegema Lüg; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; `sooja vett ikka pidi olema, muidu‿s saa `puhtaks Ans; Mõõt pole ikka `õige olnd, kudas ta (kasukas) muidu nii suur `tehti Pöi; ma ei liigotaks `lillegi, kui ma mud́o läbi saaks Kul; ma tule koa jah, kudas mud́u Tõs; muedu sellele raha `oidjalõ surm ei tulõ, ku piäb oma amõti mõnõlõ teesele edekohõ `anma Khn; Kui sa muedu läbi ei saa, sis võta karjane PJg; ei nüid saa muedo, kui kepp peab alati kää olema Ris; leib on söömaasi, ihu ei seisa mud́u üleval; on lapse ukka õpetand, ei maga mud́u, kui maalusta isi `kõrbas koa Nis; no ega muidu, eks nied käind ike `voatamas koa Kad; mud́u ei tule `vällä, mia pea ka mineme Hls; täl `oĺli kade mi̮i̮l, ta es saa muedu, ku ta es ti̮i̮ `kurja, es nõiu Ran; irmuss ira naśterahvass, täl om tu̬u̬ `tahtmine nii suur, et ta‿i saa muedu, ku piab mehe `endäle `säĺgä `tõmbama Nõo; taa om paks räbästik, taast ei saa muud́u läbi, ku rao˽`kirvõga tii Har; egaʔ tä muido tulõʔ, ku mine˽`perrä Vas

5. tavaliselt, harilikult `viina pudel - - [maksis ainult] kaks `kruoni, a `muidu juo `maksas niisugune viis `kruoni siin `riigipues Vai; `jälle üks `söuke `tähtis pää oli, muidu sedasi `peeti - - see `küinlapää Jäm; villad kaaritse kodu muidu ää Muh; mud́u ahi oli paaśkivist `tehtud Kul; `kuiva `auge ja `särge oli küll, aga `säinad said muidu `soola `pandud Kir; saunas on mehi enam kui mud́u JJn; muidu tedred on siin Äks; lavval om mud́u teräve servä, ku är serväts, sõss om veere tasatse Krk; tütär muŕs - - jalaluu, `tohtre pannu ibsi `sisse, ütelnu: noh, nüid om ta kõvemb ku muedu Nõo; mis sul `täämbä `süäme‿päl om, kuiss sa muud́u ni nuran is olõʔ Har

6. muus osas, muus suhtes; üldiselt muidu kedrand ma ole küll `löngu - - aga ma pole mitte mörra vörgu `lönga kedrand Ans; Muidu oo üsna kena ilm, umbest et ta vihma ladistab Kaa; Ennu õlut `olli magusam, maetsakas `olli muedu küll Muh; mud́u ea [vikat], aga lõvi sies Jür; ta on muidu ia inime VMr; küüd́ul oli seĺja pial `valge jut́t, muidu punane Lai; mud́u oli seante ää mi̮i̮s küll, aga seante maeda pu̬u̬ld (laisavõitu) Trv; sa‿let muedu illuss küll, aga nõ̭na om sul naŕr Puh; si̮i̮ puusaluu nutike `olli nätä, aga muidu `olli [jalg] kõ̭iḱ iks lännü Ote; see om muud́u hää ruhe, a `väega mõrru Har; täi `rasva ei olõʔ ja˽t́sirgu `piimä, muidu um mul kõ̭kkõ Rõu; ma‿lõ muido iks terveʔ inemine vi̮i̮l, ei˽ma köhähhäʔ, ei˽röǵähhäʔ Vas; ni‿paĺlo oĺl `vaiva, ko suvõl kaŕah käve, muido kül `eĺle kui kala `lämmä vi̮i̮ seeh Se

Vrd moedu, muetu, muidusi, mõidu

musutama muśut|ama hajusalt L, Kei Koe Trm Kod Plt KJn Trv TLä Kam, -amma Iis Har Rõu, -eme San, -õmmõ Krl; muśotama Ris Plv/-mma/ Vas; musutama Kuu RId(-mma) hajusalt Sa, Muh Rei/-dama/ Ris VJg, muso- Käi

1. musitama, suudlema sie musuti toist, tuli ja ans suud kohe VNg; `joonud `pεεga musutas vanu `naisi ning kes käde `juhtus Ans; sai mool karvist `kinni ja nönda musutab mo otsa `konti et Jaa; tüdrikud, poisid jo ikke muśutavad, mis muud, las `käiä Tõs; meil oĺli ikki suu `anmine, nüid muśutse Saa; muśotas mu läbi Ris; pruut ja `peimes muśutasid Kei; ei lase ennast muśutata Iis; muśutasse ja lakutasse `enne küll, aga pärast nagu kaśs ja koer Plt; võtab tõesel kaalast `kinni ja - - muśutama Ran; sääl [nad] muśutiva tõne tõist Kam; tere ja jumalagõ, sääl tulõ kat́s kõrd musutõmine Krl; ku˽ta nakass taad last muśutamma, ega siss ei taha ta maha jättä Har

2. muisutama muśutas noort oost, ei tahtnd `minna teene Mär; kui ma olen `leiba `ahju pand, siss ike `suuga muśutan kolm `korda, siss lebad `keŕkvad paksus Vig; `ärgi ika musutadi `eńni Ris; [ta] alate muśutas obess Kod Vrd muusutama

määrama `määrama VNg Rei, da-inf määrata Jäm Khk Vll Pöi Muh hajusalt L, Ris Kos KuuK JMd Koe VJg Iis Trm Äks Plt, `määrada Hlj Jõh; `määrämä VNg Lüg(-mäie) Vai Rõu/-mmä/, da-inf määrätä Mar Vig Tõs Juu KJn Vil Trv TLä Plv, määrädäʔ Har/-mmä/ Vas, `määrädä Kuu; `määrämõ, da-inf määrädõ Krl; `miärämä, da-inf miärätä Kod; `miarama Kad; `mearama, da-inf mearata Kos Koe; tud-kesks määrät Se, määrätö Räp

1. a. millekski korraldust andma; ette kirjutama, ette nägema Tädä - - `määräti `kümmeks `päiväks periss `seljällä lesimä Kuu; `määrasin `tõise `siia, `tõise `jälle `sinna `tüöle Lüg; `minnu `määräti `sinne `kohta `ammeti Vai; muudkui määratakse `maksusi `kaela Vll; Pole nee `seltsis `öhti, poiss oli kohe `teise `kohta määratud Pöi; mes üle määrä - - jähi maha, seesama määrätud kraam, mes oli, sai võtta ühös Mar; `määräs `moole rahvi koa Vig; [sulastele] oli viĺlapalk määratud, raha oli vähä Mih; `määras mule rukkid vähäm Tor; turu pääl võid inna isi määrata, kud́as tahad, poes määratse `kindel ind Saa; `enne määräti tükk ette, `õhtaks pidi `vaĺmis olema Juu; mis `sulle mõis `piale `määras, seda sa pidid ära tasuma Kos; ta `määras `tärmini seks ajaks JMd; sie poeg määrati peremest VJg; vallale määrassivad vi̮i̮l kolm tuhat rubla raha `trahvi kah Äks; karjuss tei neele iki meeleääd, et siss jälle `palka määräti tolle `perrä Ran; ametimihe lät́sive `reńti `määrämõ Krl; niäʔ es taha joht määrätä nii suurt `massu Plv b. (milleski kokkuleppimisest) kas teil on `määrätüd aig Kuu; `Pulmapäiv sai `kindlast `määratud Jõh; `määramata aja `peale sai `võetud Mär; peremi̮i̮s `määrab sulasega palga `kindlaks JMd

2. kindlaks tegema; määratlema Ei `oska enämb `määrädä, `kaua sie `kustutamine kest, aga - - `saimme `viimaks tulest jagu Kuu; `määrä ärä, mes ma sulle `masma peä Puh

3. kellelegi ette nähtud olema (tahtest sõltumatult) see oli `taale juba jumalast sedasi määratud Khk; Kes merele on määratud, selle ka meri võtab (ära uppumisest) Pöi; [kui] määratud see surm, piad sellega rahu olema Aud; kudas elutee määrätud on, kes tahab net́siks `jäädä Juu; `süńmisess suat sinule on kõik miärätud, õńn ja õnnetus, mes sa piäd läbi `käimä Kod; üt́s kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; aig jo är eletö, määrätö aig jo käeh Räp

4. a. märkama, taipama nii `muistamatta olin, ei `määrand mitte `toisele `süüa `andada Hlj; `kurjad elajad, ei `määrägi järele jätta, `mutku `kiskuvad aga `riidu VNg; tere ka ei `määränd `üöllä, `niske tola Lüg; Ei sie ka `määrä enamb kodu `tulla, kui lähäb Jõh b. millestki aru saama Ei see `määrand enam midagi, oli `purjes kui puujumal Hlj; laps on viel tekki sies ja `mähkmete sies, ei `määrä midägi Lüg c. oskama täma enamb ei `määrandki `rääki (oli liiga vana) VNg

mühkam `mühkam g -i Jäm Pha Emm Rei Jür Rõu; `mühkäm g -i Kod(n mühkäm), -e Krk tahumatu, saamatu inimene, mühakas Igavene `mühkam ta oli oma eluajal Jäm; Äi sii pole tüümiis ega jutumiis, üks igavene mühkam Pha; Ära sa `mötle, et see `mühkam tere `oskab ütelda Rei; Selle `mühkami kätte maksa midagist `uskuda Jür; nagu vana mühkäm, `niskene `uhke Kod; si̬i̬ üit́s `mühkäm, tusane ja ei kõnele midägi Krk; Um üt́s `mühkam külʔ, ei˽ta suust joht sõ̭nna kuulõʔ Rõu

ning ning Jõe Kuu VNg Lüg Sa Muh Rei Phl LNg Mar Lih Kse Khn Tor Ris Nis Juu JMd Iis Trm Kod Ksi KJn Trv Hls, nink Ans Kam ühendav sidesõna

1. seob korduvaid lauseliikmeid trump emad, kuningas ja äss ning kümme Jõe; `tehti pikkad ning `suured [kartuli] `kuhjad `moisas VNg; istu ning `inga pire `aega Khk; kaks `lüpsi, oomingune ning `öhtune Kär; üks ning kaks Nis; ell ning eä inime Juu; mina ning sina oleme süist vabad JMd; tule sinä ning su `võõrad kua Kod; meil on `lõunast `kapsad ning `kartulid Ksi; tere ning `jõudu Trv

2. seob liitlause osalauseid koor jääb `teisse tükki ning niin jääb `teisse Jäm; siis sai `ahju tuli `pandud ning `köötud seda `ahju Ans; me `tapsime sia ära ning viisime sia `lenna müigile Kär; mine `paargu ning vöta sealt raand Vll; Panõ ora tulõ ning aa palavaks Khn; mina lätsi nink sina es lähä Kam

noogutama1 noogut|ama SaLä Vll Pöi Muh Mar Mär Kse Mih Tõs PJg Tor Hää Kei Juu Trm Ksi Plt Trv Ran Nõo Kam Kan Urv Vas, -amma Rõu Plv Räp, -eme Hls, -õmmõ Krl; noogudama Hi; nuogutama JMd Kad Iis, `nuogutam(m)a Lüg IisR Vai; noogotama Mar Khn Ris/-uo-/ KJn üles-alla liigutama; nookuma inimene `eiab jah, aga luam `nuogutab Vai; pisine laps noogutab `pεεga Ans; mis sa noogutad tukkuda Vll; Ise noogutas `peaga koa, kui tere `ütles Pöi; obu noogutab `peaga, aab `kärpsid kallalt ää Muh; Noogudas nousoleku märgiks Emm; obosed akkavad noogotama, nendel suured `kärpsed ninas Mar; mine magama, mis sa noogutad; mis sa `jälle noogutad seal, kui sa paegal ei seesa (hobusest) Mär; `Suagid siis riägitud, mis sa muedu `piägä noogotad Khn; veneusulesed noogutavad ja koogutavad kirikus Tor; obu noogutas kärbeste käes Juu; ta nuogutas `mulle `piaga, et ma `sinna lähäks JMd; obused noogutavad, kiil tükib obusele ninasse Ksi; noogut́ `miule `pääga Trv; varajane varess noogutab nõna, iĺläne varess pühib perset Ran; mis ta sääl noogutap innäst, `pääga lü̬ü̬p nigu `alla `pu̬u̬lde Kam; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ, mugu noogutass inne Urv; joodik kah suiguss ja noogutass, seeni˽ku magama jääss Rõu; mis sa tah noogutat, kui ei lääʔ magama Plv; noogutõ `pääga, kas tollõperäst, et peri oĺl vai tollõperäst, et `vasta Räp Vrd nöögutama1

nõks nõks g nõksu Pöi Mar/-o/ Mär Aud Hää hajusalt Ha(-o Ris), JJn Sim Iis Trm Kod Plt KJn SJn Trv Hls Krk Puh Nõo Krl Rõu, `nõksu Lüg IisR; nöks g nöksu Jäm Khk Kaa Vll Emm, `nöksu Kuu

1. järsk liigutus; nõksatus, nõksak `tiema viel ühe `nõksu, siis on oma koha pääl Lüg; Käis üks nõks ja akkas `irmus valu, luu `paigast ära IisR; veel üks nöks, küll ta akkab `liikuma Khk; Korra tegi [reha] pisikse nõksu ja vars oli `katki koa Pöi; liigu `nõksugi mette Mär; Esimese nõksuga akkas koorm `liikuma Jür; kui jäid `seisu, käis valus nõks läbi JJn; niigu obene selle nõksu tõmmas, nõnna ta õli muan Kod; ühe nõksuga oli paegalt ärä KJn; nihute edesi - - vi̬i̬l üit́s nõks Krk; põĺv tegi nõksu Rõu || niks pistab kää `pihku, `ütleb tere, aga `nõksu‿i tee Juu

2. (kaval) võte Ei `tunnetud viel neid - - `nöksusi, kuda `jälle `muoturile elu sise saad Kuu; See nõks tal küll läbi ei lähe Jür; Kui üits nõks ei avita, siss om täl jälle tõistsugune nõks valmis Nõo

3. luks nõksod keivad aga `piale Mar; kui lapsel küĺm on, sis koa nõksud akkavad `käimä Juu; teine räägib taga, kui nõksud käiväd JõeK

4. sakk, sälk vms kanna külles on pisike nõks - - mis vikati lüe `sisse panid Sim; `koormapuul on pulk öhe otsa sees ja teeses `otsas veeke nõks, kost köis ära ei tule SJn

5. hüüds ku kirbu kätte suab, kõhe suhu nõks Kod

omingune omingu|ne g -se Jaa Muh Rid Mar(-go|ne) Var hommikune omingune `söömine Jaa; omingused kalad annab `meile; omingust `ilma‿p kiideta mette, siis `menne ilm alvaks Muh; tere omingust Rid; talve `söödi omingust, kui tiomehed läksid `vällä Mar; oli nii kurv oln ja omingust ööd oli oma üles poon Var Vrd oomingune

ommikune ommiku|ne Mar Kei JõeK JMd JJn Koe VMr VJg Iis Pal SJn, `ommiku|ne Jõe Lüg IisR Vai(-ko|ne), omiku|ne Pöi Mär Vig Kse Aud Vän Tor Hää hajusalt Ha, Ann Tür Sim Lai Plt, omiko|ne LNg Mar Ris, omigu|ne Khk Mih Tõs PJg, umiku|ne Khn Juu, umigu|ne Jäm Rei Noa, g -se hommikune `ommikust `päivä on ikke `lõunest `saadik Lüg; `Ommikust üöd akkavad `päesukese pojad tasakeste sidistama, `tahvad `süüa IisR; `enne `einale minemist on `ommikune `tallitus Vai; omigune tuul on süid `oostist Khk; Omikust `ilma ja aastast noorikud ää kiida Pöi; umigused tunnid on einamaal kerged Rei; omikone söömavahe oli pääva tõusost keskomikoni LNg; Sain vaevalt tere ommikust ütelda, kui oli juba kadunud Mar; omikune aeg oo `möödas - - põle saand teha kedagi Mär; omigust poolt ööd `ärkasime ülesse Mih; omikune niit oo juba kuiv Tor; `aitas tema omikuse leevakoti tal tühjaks `soada Kei; umikune uni se kõege magusam Juu; ma pian `omme `lõuneks `põrssale pudru `kietma, ommikuse jägu on mul olemas JJn; `keetsin ommikuse poole [päevast] ja `raidusin Pal; omikuse `valgega nääb paremast Lai || hommikusöök võtame enne omikust koa, siss lähme Vig; ommikune viel süemata, ei suand `aega VMr Vrd hommukune

oomingune oomingu|ne Kär Vll Muh, g -se Pöi, -tse Mus a. hommikune kaks `lüpsi, oomingune ning `öhtune Kär; kus tere oomingust jähi Vll Vrd omingune b. hommikusöök kanad tulid ka oomingutsele Mus

Vrd hoomikune

peo|pesa Kui paremb pihupesä sühütäb, siis - - saab raha. Kui pahemb sühütäb, siis `täüdüb `andada raha Kuu; pihu pesä, siin piäb kõik õlema üleväl, `milla `lapsed tulevad ja Lüg; `Kopsu `aigel on `jällä `õhtate pihu pesad `niisked Jõh; köis `kiskus püu pesa veriseks Ans; Kellel `õõned püupesad on, see `ööti `vaene inimene olavad Pöi; sõńn (võrguviga) lõegatse ää ja peo pesa peal põletatse ää Muh; Ma kidistasi teda püupösast Emm; Nii kangesti mu püupesa kihtleb, täna saab tere Rei; peo pesa kõik rõmelene Mär; Piupesades on ni̬i̬d inimese elu märgid Hää; kui esimist `korda niidad, jäävad pihu pesad valusast Lai; peo pesas olema leiva laud - - `teisi `jooni ei mäleta Plt; ta pimme peo `pessä läits nüid (pinnust) Krk; peopesän om söögi laud, `rõiva oŕs - - sääl om paĺlu nätä, kui vanass eläd ja. kui küĺle pääl om üits mäŕk, siss saab üits kõrd mehele, kui kaits `märki, siss kaits `kõrda Ran; Mul om peopesän nii valluss viĺl Urv; sa˽võta `jauhvõ üt́s peopesä täüś ja anna vasikallõ Har; peo pesä süüdäss, vist tulõ raha `vällä `anda Plv || kinda peopesa kattev osa kinnastel põld piupesi `ollagi VMr; piopesä, tu̬u̬, miä pässäst sõŕmini, arvatass `kinda piopesä Lut

pistma `pistma, (ma) pista(n) eP; `pistmä (-ś-) Mar Vig Khn Juu Trv T hajusalt V, `pistme (-ś-) M, (ma) pistä(n); `pistama (-ämä), (ma) `pistan (-än) R; `püstma, (ma) püsta(n) hajusalt Sa(`püstama), Var PäPõ(`püstmä, (ma) püstä Tõs); `pismä, (ma) pissän Kod

1. a. teravaotsalise esemega torkama kibuspuu pinnad `pistvad Jäm; millas me selle `pörssa ää pistame (surnuks torkame) Khk; Ma püsta siit menekorra veel nöölaga läbi; Tikerberi pöösal oo eieti vahed pinnad, vaada et meni sind äi püstaks Kaa; Pisike körs oli `silma pistnd Pöi; loomaga sedaviisi `tehtaks, `vöedaks nuga käde ja pistedaks öhekorraga södames Käi; lipitud ja lapitud, ilma nõela `pistmata = `kaapsapea Mih; Oga pistis sõrmõssõ Khn; kis nüid pistab `seale `kurku Koe; kukerpuu oli pist küine `alla VMr; pissän nõõlaga läbi `korda kaks-kolm Kod; näost punane, kas või pista õlekõrrege veri näost `vällä; küll olli si̬i̬ puśs tal nüri ku üits tuura nui, aga iki pist tõise `surnuss Krk; ega susi soe `siĺmä ei pistä, susi `soele `kurja ei ti̬i̬ vns Puh; ta‿m serände elläkene, ku vähä `küĺge putub, siss röögib nigu `kurku pistetäss jälle Nõo; ma˽pańni `vahtsõ jaḱi `säĺgä, kae, kis tanh `küĺge piśt, ai maha - - nõkl sisen Har b. nõelama, salvama maa mesilane‿p pista mette Khk; Erilane püstas mind Kaa; `söuksed punased soo ussid, kui see püstab, siis on kohe `valmis Krj; mesilane `pistis koonu `sisse Vll; Mesilane tahab alati ikka silma `auku `pista, see silm on noagu ta ees Pöi; uss `pistis ja nüid keik jalg `paistes Käi; `astusin [ussi] `piale ja tä siiss korralt `pistis `sisse `surtsti Mih; ei uśs ei õle mind `pistnud Kad; erelin om kige kurjep `pistje lind Krk; uisk om ärä `pistän jala Hel; sul om mihiläne `põskõ `pistänü Har c. (õmblemisest, kudumisest vm) Varukas rippendab, las ma `pistan `selle `kinni IisR; sääl siis olid lilled [mütsi] pääl pistetud (tikitud) Pha; Kui `aega on, pista sii vahest `vardud; `Pistsi mõned silmad `jälle Pöi; kaks `korda tuleb `püsta `uiga läbi [võrgusilma], enne ku sõlme saad Vän; pistetse silmad kokku, iga `varda otsa pialt silm kokku, siis kahaneb sedasi ära Hää; kanna tegemine - - tuleb kududa siuke pikk lakk ja siss tuleb `jälle sedaviisi kokko `pistä KJn; kaits `korvi piśt (punub) päeväl `valmi; üit́s nü̬ü̬ṕ om vi̬i̬l ette `pistä Krk

2. torkavat valu, pisteid andma `Täüdü ottada `hülge `rasva, `rinnust hakkas `pistämä Kuu; kui `riisun nattukese `aiga, siis akkab `küljest `pistama Lüg; Kui rünnust ähk abusist läbi `pistis, olid `pistmerohud Rei; vahel pistäb rõnnost, et sa või mette ingatagi Mar; külle sees püstab `kangest Vän; küll ta pist küĺle sehen, ku väidsege `sorkass Krk; vahel om raadsikõsõ rahu, siss naks jäl `pistmä San

3. midagi kuhugi suruma, toppima; midagi või kedagi kuhugi asetama, mingisse olukorda panema `Veikemies `pistas `sõrme suhu Jõh; Pista kalad oma kotti Jäm; pista perse maha, möni inimene nönda tiius, pole `aega `istuda Khk; nii kut üljes pee lommi `peele `pistas, nönda `anti `pootsakiga `otsa Mus; Teeb, kohes ma eese piibu `püstand ole Kaa; püsta `lehtri ots pudeli ning `kalla Vll; Pole, kes `püuse pistab [kadunud asja] Pöi; pisteti aga [pähkel] suhu ja kõps `katki, nüid‿o tangid igaühel; poiss pisn õuna `tasku Muh; Pistab `sisse, vetab `välja, keerab perset, töö läeb `korda (leivasõtkumine) Rei; pistäb pea `aknast `väĺla Mar; `pistis lapsele rinna suhu; tule pista koa õla `alla, `aita `tõsta Mär; varussed vaĺlaste `küĺgis, pannasse looga `küĺgi, et obone saa peäd maha `pistä Vig; vili pistab pia `väĺla (vili tärkab) piltl Lih; kepi - - `püstsin `kraavi `püsti Var; niiepuud püsteti `aukudest läbi; põle muud, kui püsta `jalga (kalossidest) Mih; ma ole seda ka näin, et kadaka oks püsteti lüpsiku torusse Tõs; Pistä aeruga vett (mõõda sügavust); `Mjõtmõd `pissid `aśju õlõ katustõ riästästesse ning jääsid jõlma, leväss päräst enäm üles; [Ta] `ollõ `pulkõ taha pistetüd Khn; nii kui päe nina `püstis, nii mine [tööle] piltl Aud; saks püstab tat́i `tasku, talumes `viskab maha Tor; `vaatab, kuda pudeli kätte saab, pistab nina kohe `põhja (joob pudeli tühjaks) piltl Hää; ei ole, kuhu pead `pista (pole asupaika) Ris; pista põrsas kot́ti, ku pakutakse Kei; `piśtis selle [tüdruku] ikke ää (oli vahekorras) Juu; `piśtsin käe `auku, suur vähk võt́tis `järsku käest `kińni; kui `kiegi midagi süid tegi, siis pisteti senna `puuri Amb; mul põle kedagi suhu `pista (midagi süüa) JMd; las ma katsun selle pot́i `sinna `ahju `pista JJn; oli omale lille `juustesse pist VMr; ehitas omale `esteks ühe vekese uderiku, oli, kuhu pia `pista Kad; piśs saiatüki suhu; nüid pissän ärä `su̬u̬la näd (kalad), siis `su̬u̬lduvad `õstani Kod; karmansikid oli `laatadel ja igal pool, kus rahvast `rohkem, kus said käppa `tasku `pista (varastada); põle `aega `ehtida, pista ruttu `riided `seĺga ja mine Plt; vahel `tehti inimese nägu savist ja piśteti pi̬i̬rg `sisse, si̬i̬ oĺli peeru piht SJn; vanaisa - - `pistis mend siit säŕgi `kaukast `siśsi, et mesilased ei `nõõla Vil; piśtä käe teki ala Trv; anna mulle midägi ka suhu `pistä Hls; ma tahass jo `endel ka kardule maha `pistä; mee (mine) pistä mul oben ette Krk; piśtä pää `tulle, kas sa piśtäd; mõnel eńg om alb, `aiseb - - ei või nõna ligi `piśtä Ran; ku kõtt valutama nakass, kaki jälle `kü̬ü̬mnit, pisti suhu Nõo; meheemä tuĺl `pistse tanu kah pähä Ote; mis sa˽käest `pihta (põue) pistät, kas külm om vai; mine pistä lehmäle haina ette; tsirgõl omma pesäʔ, rebäseil uruʔ, inemiisil ei olõ kohegi pääd `piśtä Har; pistä uma raha `persehe, paku‿iʔ mullõ piltl Rõu; pisteti `türmä Se; silma pista (väga vähesest) mette‿s saa `niigid pailu, et oleks `silma `pista saand Khk; nii `vaesed, põle suhu ega `silma `pista Mär; ma ei õle tõese `aśja `võtnud mitte nõnna paĺju, ku `silmä `pissä Kod; temä ei anna miul mitte `silmä `pistä ka midägi Krk; ei olõ ma˽suu˽hääd nii˽paĺlu kah võttanuʔ, et `silmä `pistä˽saa Har; üles pistma üles märkima, kirja panema ma lähä pista ülesse Juu; ma võin sulle paberi `piäle üles `pissä Kod; kas mul noʔ sais meelen, pistä `paprõ pääle üless Har

4. a. (kiiresti) liikuma, kuhugi minema Kuhu sa `pistäd viel `ninda `vasta `ehtut Kuu; ahing visata `vaalaskala `sisse - - siis esimese valuga `pistab mere `põhja Lüg; no koes te pistate Jäm; Räägult pistad metsast `välja, siis on Emassoo Khk; Me es tee mette ootagi, kui poiss äkist püstas uksest sisse Kaa; kas püstad ka koju Vll; See oli ennast omiku `linna pistnd Pöi; siis igaüks `pistis oma `tuule Muh; Pista ruttu `poodi Rei; ta `pistis vist nüid Talina `jälle Phl; ja sellega näd `püstsid Venemale Tõs; Küll `pistis edekohe Khn; sa `pistsid kohe tuast `väĺlä, tekk ja padi `kaendlas Juu; nägi, et soldatid tulid, `pistis `metsa Kos; toond [hobuse] `seie, nii kui `lahti lasi, `piśtis tagasi Amb; lehmad `piśtsid kõik tulise kuumaga padrikusse Sim; üks kõrd pissäb läbi `akna `väĺjä nõnnagu `ki̬i̬rleb Kod; obune `kaŕtis autusi ja `piśtis `kraavi Lai; `kuapas koti muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; temä piśt miul manu ja akaśs kõnelem Krk b. (põgenemisest, ärajooksmisest) teine `pistis putket, aga [tema] `kuulas ikka seda, mis ema `rääkis Jäm; `Pistis `lehku ja kadus Pöi; `pistis kääst `putku, ei saand kättä Mär; vanamor `pistis `lõiku Hää; sulasepoiss `pistis `plehku Koe c. piltl (kuhugi sisenemisest või kuskilt väljumisest) älä siä enämb oma `jalga `siia maja `pista Vai; ta äi ole mette `jalgagid `meite majase `pistand Khk; Ta sajab ikka nõnda, et või mitte nina `välja `pista Pöi; mõnikord on nii külm talve, et ei või nina mette `õue `pista Mar; ma aga `pistsin alles jalad tuppa, muud ku mine `jällä Mär; Täna oo `väĺlas `neuke `mardus, et ää pista nina ukse vahelt `väĺla Han; alles `pistis jalad majasse Koe; väljas kohe kole möru, et ää pista `piadki uksest `välja Kad; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; ei pista `jalgagi `meile Trm; mitti üit́s ei pistä oma `jalga siiä Krk; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; nüid ei ole poosil tü̬ü̬d midägina, koess pää pistäb, sääl päevä viidäb Nõo; ei olõ ma˽su `tarrõ umma `jalga `piśtänü Har

5. järsku, hoogsalt midagi tegema hakkama a. (liikumisest) poiss `pistas `juoksu, ei `saandki kätte Lüg; `linnud `pistäväd `lendo Vai; poisid `pistsid punuma Khk; sai korra tere ütelda, ning juba `pistas `tänkides minema Vll; Pista `joosma, ehk soad [nad] veel teelt käde Pöi; obu pistab `kargama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `pistis isi plagama Mär; puĺl juba mu ligi üsä, `püstsi `joosma Var; oome püstate menema - - ja teete, mes te seal tahate Mih; sika `pistnu i̬i̬st `lõikama Hää; pist `juosma nende käest Hag; kõik `piśtsivad `juoksma, ei minust `uolind `kiegi VMr; kana `võõra edess pissäb `lendu Kod; teinekord ei old `aega `riakida, `piśtis tulist minema Lai; `pistis teeńe silimä KJn; ku sa `ohje liigutet, siis pistäp `lendu piltl Krk; Temä pistäb kõrraga minemä Nõo; obene `pistse minemä, mugu oia `ohjest ja lase lennätä Rõn; `tahtsõ [tuvi] kińniʔ `haarda ennedä, nii piśt `lindama Har b. (kisamisest, nutmisest vm hääletegemisest) `pistsin `uuesti `rüökimä Kuu; Kus `pistas kisama Jäm; laps `pistis karima Mar; pist `karjuma ja läind mammale `kaevama Pee; plika pistis kohe `nutma Kad; penid pistivä `aukma; piśt `naarma Ran; meie pistäme mõlemba suure eliga `ikma; ma pisti `töinämä, et miu `kompveḱ ärä `sü̬ü̬du; ku esä piśt `vanma, siss vańd nii et maailm mustass läits Nõo; sai veedikene `aigu, naase pistävä `rü̬ü̬ḱmä: uś́s, uśs Võn c. (muud juhud) kui kaśs oma saba lakub, siss pistäb vihm sadame `varsti Hel; piśt valama, valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist (vihmast) Ran; pisti ossendama; Õdagu pistse pää valutama Nõo

6. (ära) sööma või jooma `Pistä `kinni kaik, mes `laualt `löüäd Kuu; mis `suolast sa siis tänä `ommiku `pistasid, et nüüd viel juod; `Undid `pistasivad obose `kinni Lüg; See pütitääve piima ma püsta küll pintsli Kaa; Kui sa ikka omiku poar mohulase (Muhust püütud) räimest rinna`alla pistad - - [siis on] kõht täis Pöi; `pistsime selle viina ihuse Muh; Pistis keik pintsli Emm; Pista nüüd ilusti köht täis Rei; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; Pistab kere täis ja paneb mau maha (läheb magama) Han; püstab neli täit ühü ingega (piimast) Mih; Vjõmb suõlatsõn ränk mehine `pistä; Viin pisteti terä `aaga `kindi Khn; siis oli `jälle `kaĺla `tuodud ja `iidlane pist selle tuobi äe Hag; Pista aga `nahka kõik, mis pańni pial on Jür; küll see on ale mõtelda, kui kõht on tühi ja kedägi ole `pistä Juu; kaks `tuńdi olid [leivad] ahjus, siis võta `väĺla ja akka `pistma VMr; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia, ta oli `kangeste ia `pista Kad; pista, Kuśti, kõik on klimbid (öeld midagi hea pakkudes) Lai; `pistis teist (toitu), `tahtis `lõhki `süia enese Pil; pistä üit́s pit́s är kah; `lamba pistäv riśtikeinä pääl Krk; kaśs, kurivaim, om mul ulga ku̬u̬rt `nahka `pistän Hel; peremiss pistäp `piimä-`leibä Nõo; pistä no˽kõ̭iḱ `rindu alaʔ - - saʔ olõt `näĺginü küländ Har; Küll sai piśtetüss Vas; Mõtsalise˽piśtivä kõ̭gõ inne meehe kińniʔ Räp

7. tuld hakatama, põlema panema Panima nied maa`pääle `unniku, `lautisimma mätted `ümber ja `pistasima põlema Lüg; `Pistis teise maja põlema ja ise pani siit minema Pöi; ma lähe pista tule piisi `alla Muh; poiss `püstis `veske põlema Mih; tarvis aad põlema `püstä Tõs; sul oo piäru `pismine `selge; piśsin tule ahaju Kod; piśtä agudelle tuli `otsa KJn; `pisten `u̬u̬ne palame ja paluten kiḱk ärä Krk; mine `kaibama, pistäb sulle tule `otsa Nõo; ala `piśtü tuld pakaldõ `sisse, siss lätt maja palama Har

8. pistist andma `Talle piab kedagi `pistma, küll siis `lahkemast läheb IisR; ku sa saat sedäsi alt käe `pistä Krk; pistä jahvatajalõ mõ̭ni `ruubli piiu, siss om ruttu kõrd käen Har

9. tervavalt, salvavalt ütlema si̬i̬ nagu `pist oma sõnage - - ega temä suust ääd ega pehmet `vällä ei tule Trv; temä pistäp kohe `vastu Krk

10. (väljendites, ütlemistes) Tahad sa `rinda `pista või kivi `tõsta (jõukatsumisest) Pöi; ei või `mõistust `pilpaga pähä `pista Kse; ma lõi `kartma, mina oma kätt nände `külge ei tohn `püsta (ei tahtnud kakelda) Aud; Ära püsta oma nina teste riiu vahele PJg; pistame `rinda, et akkame `võistlema Sim; ilma `käskmätä õma näppi `külge ei pissä (tööd ei tee); sina pissäd piä miälega `tulle (sead end ohtu) Kod; kui kaks riagivad, siis kolmas ärgu `pistku oma nina vahele Lai; piśt esi kah käe tü̬ü̬ `külgi Trv; mis sea oma keelest siiä vahel pistät; ka mea tal aru pähä `pistä saa Krk; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; taha ei miʔ noorõhärrä uḿmi käśsi tü̬ü̬ `küĺge `piśtäʔ Har

rahvas rahvas eP(g rahava Kod), `rahvas R, rahvass eL, g `rahva (sõna võib esineda ainsuses juhtudel, kus täiend (nt vanad rahvas) või öeldis (nt rahvas ütlevad) on mitmuses; Hiiumaal kasut nominatiivselt ka vormi rahvast ja kuluvorme raast, rast)

1. rahvuse, päritolu järgi piiritletav inimrühm vene `rahvas `korjavad kaik `suured `siened Kuu; `pohlakad õlid üks `vastaakkaja `rahvas Lüg; maa pääl elä kaiksugu `rahvast, veneläisi ja virolaisi,`suomlaisi ja `sakslaisi Vai; vana iisraeli rahvas, nee on juudiusulised Jäm; [ta on] `vöörud maid ning `rahvud näind Vll; Ega `rahval on oma keel, oma keele ruuk Pöi; `eesti rahvas oo ja vene rahvas ja saksa rahvas Mar; ranna `ääres olid taat ja nann, rootsi `rahval (rannarootslastel) Ris; esti rahvas piaks oma eluga nüid küll rahul olema Tür; teab, mis `rahva inimene sie on Trm; ni̬i̬d oĺlid vene rahvas (rändkaupmeestest) Vil; esti rahvass olnava üle ma‿i·lma kõ̭ige ilusamb rahvass, neil olnava kõ̭ige ilusamba nõ̭na Ran; ma ole kuulu, et `lätläse om üits võemak rahvass Puh; ilmal om pallu `rahvid Krl; juudiʔ oĺliʔ iks edimäne rahvass, kellele jumalast oĺl toovotõt, et nimäʔ omma˽pühä rahvass; seto `rahvil oĺl kańõbili̬i̬ḿ `kiisla hämmädäʔ, eeśti `rahvil oĺl piim Vas; vinne rahvass tõesilda laulatadass, `peetäss sääne kuldvanik pää `kot́san Lut

2. mingi piirkonna, küla elanikud või teat talupere liikmed `Koipse `rahvas `eidavad `irmus vara magama Jõe; `enne üks `jaala oli juo `tehtud sääl `Mihkli `rahva all Hlj; `teie puol `terved ka `rahvas VNg; oma rahvas, kes ammu sii eland, omad inimesed Jäm; saare rahvas, nee `rändavad Ans; Juritulest loodeti ikka karjale kasu ja önnistust, selleks seda `tehti sii `rahvas (siinse rahva hulgas) Krj; Karja `rahval ikka `paargud, meie `kantis on köök Jaa; `Meite rahvas tuli `õhtase järje peal koju Pöi; naad `ollid jo `uhked rahvas, Vigala rahvas Muh; Mei raast (meie rahvas) tegid eina ise valmis Emm; `teiste‿rast (teiste rahvas) olid tuhlid maha pannud Käi; [pastor] `ütlen: tere humigust, Kerema rahvast Phl; rahvas `ootavad kõik einategemist, `loodus ei luba Rid; ma põle teie rahvast mette `näindki Mar; küll kodused rahvas teevad isi selle ää, ega meil maksa põllalt ää `minnagi Mär; mede `rahvad tegevad `kaapsid maha Pär; meie rahvas läksid noodale täna Vän; Matsu rahvas kolisid sialt `seie HMd; siin Rae rahvas `ütlevad `terne piim Jür; `Mihkle rahvas `ütlesivad kella kolme aal üleval old Amb; olime abiks tagantpuol nurga `rahval JJn; sialt rahvas olid võtt `eńdile tüdruku VMr; Lemmaku rahvas püiavad abaratega kala Trm; väĺjä rahvas (põllul töötajad) jääväd süämätä Kod; Saare valla rahvass `viskavad kianikid ja vianikid `sisse (kõnepruugist) Äks; üks `aasta läksivad rahvas - - `metsa raha `teenima, et `koorisid paeusid Lai; kodosed rahvas nigu lapsed ja, need kunagi ei saand liha, kes mõisatööl käinuvad, need olema saand Plt; meie rahvas läksid ärä KJn; kausikaupmi̬i̬st kutsuti potivariss, ni̬i̬d oĺlid kõik Petseri rahvas Vil; ta ei ole siit `rahva `mu̬u̬du Krk; me rahvass `väege pedävä `usku Hel; Rehe talu`rahvaga neil sääl midägi `oĺli ollu Ran; ku külä peni nakassi `aukma, siss `oĺli teedä, et arjuke om külän, ega oma külä rahvast peni es aoguva Nõo; kõ̭iḱ rahvass `lät́sivä kerikude ja kohe na `lät́sivä - - meie jäeme kodu, latsed TMr; kätte`anjit oĺl üits ehk kaits, nii kudass talul rahvast jakku (ahtmisest) Ote; mul oĺl tuline kuri ämm, muu rahvass kikk `naardsive San; mu˽piiŕ lätt säält muidõ `rahva `värte tulba kõrvalt Har; umapoolõ rahvass `ti̬i̬dvä mi elo`kõrda Rõu; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; Meerapalo külä rahvass, Mehi`ku̬u̬rma rahvass, `kõiki kutsuti külä`viisi Räp

3. inimesed; (suur) rahvahulk kas sie `oige on, `rahvas `rääkisid Kuu; kas siel `pulmas oli pali `rahvast VNg; `Rahvas `kieras `selle `riiu `asja `ninda, et enamb ise kah äert ega `otsa kätte‿i saa IisR; rahvas räägib seda juttu, keerutavad juttu tühjast Jäm; oh, kui‿se rahvas jöid Khk; iga piida peal `istus poar rahvast Jaa; kellad löövad, kui rahvas `kerku lähvad Pöi; palju rahvast, kõik Muhumoa `olli koos Muh; ilm rεεgib ilma juttu, rahvas rεεgib `raipe juttu Emm; ulk raast surevad söas εε Käi; ega sa põle siin `rahva naeroks LNg; paĺlu pulmalesi ja muud rahvast `vaatamas, takka kirik oli nii täis et Mär; püssimeśte rida `seisis ringis `rahva `ümmer, rahvas `nutsid kõik Vig; nüid‿o rahvas targemad Kse; `ütleb mulle `alba ulga `rahva ees Var; rahvas `võtvad paelu `viina ja õlut Tõs; `pulmas oli kole paelu rahvast Aud; rahvas `tuĺlid kokku Saa; `sõnna kogus siis paĺlu rahvast, vanu ja `noori Rap; vanaste rahvas jo `tahtsivad vihelda, ei pidand pesust lugu Amb; missuguses `riides nüid rahvas käivad Ann; rahvas kukkusid `laulma, orilad akkasid `üidma Tür; siis magasid kõik põrandal, peiupoisid oma taamedega ja teised rahvas Kad; `mõtle, kui rumal rahvas õli Trm; pühäde aeg läksid `ku̬u̬li (palvetundi), ti̬i̬ rahvass täis nõnnagu `lu̬u̬gu; meie ise ei `tiägi - - juba `rahva kõrvun, rahvas `tiäväd kõik Kod; talu täis rahvast `kuuĺsivad seda Ksi; rahvas `laimasid küll kubjast, et kepimees Lai; teed enese `rahva naeruks Plt; `tu̬u̬di [rukist] ja `panti valla magatse`aita, sääld `anti `rahvale jao`kaupa Trv; `rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg; egä sedä salade‿i saa, ta om kige `rahva kähen `täädä Krk; sääl olli paks rahvass, sääl olli kokku tullu sundi ja sandi, kolme `mõisa moonakse Hel; taar om jo paremb ku õlu, rahvass `oĺli taariga nii punane ja tubli Ran; neli viis `päivä `peeti `pulme, no mes sa tolle ulga `rahvale `onte annat Puh; mõnikõrd koolu terve külätäis rahvast kolleride Nõo; rahvass läävä koolut `kaema ja laolava tälle Kam; `mõisnik jaot́ selle `mõisa ärä, jaot́ `rahvale kõ̭iḱ Ote; õge ää kõrd rahvast `oĺli, `tütrel olli suure pulma Rõn; makõkoppa joodõti `rahvalõ Kan; tan om suuŕ `veśki, sääl omma püügimasinaʔ, kõ̭iḱ rahvass `käüä˽sinnä `püüḱmä Har; `rahvil um ravvadsõ˽`süämeʔ, külä and `külmä nõvvu piltl Rõu; tu̬u̬ jutt oĺl jo `rahvah; ega˽katsk käü‿i˽`kanda piteh, katsk käü rahvast piteh Vas; `hulka rahvast oĺl sääl Se; śjonds oppass rahvast egä pühäpävä Lut

4. (teat inimrühma või -põlvkonna kohta) kas teil ka piend `rahvast kodu one (lastest) VNg; `nuoremad `lähvad `tüöle, vanad `rahvas `jäävad kodo Lüg; kolija `rahvas on nied, kes ühest kohast `teise `lähvad, `mustlased Vai; noored rahvas on ergud rahvas Jäm; jalapidi läksin `linna, noor rahvas ei saa, [neil] `paĺlad jalgrattad Pha; `nüidsed rahvas ei tea midagi `muistsest asidest Muh; abielurahvas ja teised oo vallalised rahvas Mar; meie oleme jo paar rahvast (abielus) Mär; ei ole `sääduslik rahvas (elavad abiellumata koos) Vig; peeningu kammer, enamas̀ti nagu noore `rahva jaos Var; ennemuistine rahvas `rääkisid sedaviisi Kei; vanad rahvas kerisid pulga `peale vanaste, sie oli keripulk Jür; tüöd oli sellega küll, enne kui särgi `seĺga sai, `nüidsed rahvas `kiegi sest ei tia Amb; `tuulse ilmaga ikke on punased pilved sääl `õhta puol, vanad rahvas `ütlevad Kad; sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist - - seda vanad rahvas `riakisid Trm; noored rahvas käisid jalg`paĺli `löömas Lai; vanajagu rahvast `surrid ärä, noored kasusid `pääle Vil; või mea siin ütsinti ole, siin om vana rahvass kah Krk; `nüidse aja rahvass ei mõestava enämb nii ilusat tü̬ü̬d tetä Ran; `vastse põlve rahvass aava kah toda nimme takan Kam; juudi `oĺli ka vanast `rändäjä rahvass Har; noorõl `rahvõl om leikotaminõ Se

5. maa, riigi rahvastik `vaabriga tüö `rahvas `elad kasarmus Vai; poolakad taheti tuua `seie, pidi `akma `kraavi tegema, ju see ilma `tööta rahvas on Jäm; ma oli `vaeste `rahva laps Tõs; `lihtsad rahvas olid VMr; peenepe rahvass ja arit inimese kõnelev kirja `järgi, peenepelt Krk; `sukrut es jõvvava alamb rahvass saada, kaitskümmend viis rubla `oĺli üits `väike `suhkrupää Ran; meie kutsume kuĺu, sagsemb rahvass kutsuva `kalkun; küll olliva rumala rahvass ika vanast Nõo; kuiss lätt ka sul taa elu liinan peenükese `rahva siän Har; üt́s `oṕmada rahvass, ta ei tiiä suurõmbat `säädüsest midägi Räp