[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kohmama2 `kohmama, kohmata Pöi Mar Mär Vig Han Kse Hag JõeK Jür JMd Kad VJg I Ksi Plt KJn, spor T V(-mõ Krl, -mma Plv), -me Trv Hel, `kohmada R(`kohma Vai; -maie Lüg)
1. a. ühmama, huupi ütlema ei tämä `motle `muudgu `kohma `toisele sanu VNg; Olle natuke isiäralik, `põlle juttu äga kedagi, kohmate teiste küsimiste piale Han; tuleb ja `kohmab koa, ise tia kedagid `ühti Hag; `kohmab aga üks kõik mis suust `välja Kad; ei taha iast `riakida, `kohmab vastusest nigu pool vasta vaest (~ vasta meelt) Lai; nat́ikene `kohmas seda`moodi aga ei `rääkind täieśti `väĺla Plt Vrd kohkama b. kähvama ma tälle `kohmssi nüüd; ta mugu `kohmass tõist uma sõnagaʔ; Nika (niikaua) t́sanḱli ku Õiõ `vasta är˽`kohmass, sõ̭ss jäi˽vakka Rõu Vrd kahmama2, kohkama
2. a. (kord) kergelt lööma, tonksama `kohmas `pihta Lüg; ei tohi `kohmada Jõh; egä ma es peksä, kohmasin aga `käegä, ańnin ühe matsaku ärä Kod; ma tahi tälle kohmata, aga jäti vi̬i̬l Võn; ma `kohma sullõ kuradillõ, ma `kohma, et sa maha jäät Kan; tä sai mu˽käest kohmadaʔ, ma `kohmssi timmä Se b. umbropsu, kobamisi midagi tegema `Kohmasin pimedas `võtme lukku`auku IisR; `Kohmab kudagi läbi igaltpuolt oma kohmetu olekuga Jür
3. mõistma, taipama oles ma vähägi kohmanu seda elu, mina oss tõõsite tennu Trv; temä ei `kohma, temä ei mõista `asja aluste, üit́s `kohmamede inimene Hel; temä ei `kohma midägi tetä Ran; kae kus poesitolk saesap sääl, ei `kohma ärä minnä Puh; ta om jo nii ilm `kohmamada inemine, et ta tiiä mitte midägi Kam; ta ei `kohmaʔ mitte midägi Krl
4. (endale) võtma, varastama `kohmab keik omale VNg; tama `tahto alalde `toise `asja `kohma Vai; egä inime ei taha `kohmamma minnaʔ Plv Vrd kahmama1, kohmendama