kohmama2`kohmama, kohmataPöiMarMärVigHanKseHagJõeKJürJMdKadVJgIKsiPltKJn, sporTV(-mõKrl, -mmaPlv), -meTrvHel, `kohmadaR(`kohmaVai; -maie Lüg) 1. a.ühmama, huupi ütlema ei tämä `motle `muudgu `kohma `toisele sanuVNg; Olle natuke isiäralik, `põlle juttu äga kedagi, kohmate teiste küsimiste pialeHan; tuleb ja `kohmab koa, ise tia kedagid `ühti Hag; `kohmab aga üks kõik mis suust `väljaKad; ei taha iast `riakida, `kohmab vastusest nigu pool vasta vaest (~ vasta meelt) Lai; nat́ikene `kohmas seda`moodi aga ei `rääkind täieśti `väĺla PltVrdkohkamab.kähvama ma tälle `kohmssi nüüd; ta mugu `kohmass tõist uma sõnagaʔ; Nika (niikaua) t́sanḱli ku Õiõ `vasta är˽`kohmass, sõ̭ss jäi˽vakkaRõuVrdkahmama2, kohkama 2. a.(kord) kergelt lööma, tonksama `kohmas `pihtaLüg; ei tohi `kohmadaJõh; egä ma es peksä, kohmasin aga `käegä, ańnin ühe matsaku äräKod; ma tahi tälle kohmata, aga jäti vi̬i̬l Võn; ma `kohma sullõ kuradillõ, ma `kohma, et sa maha jäätKan; tä sai mu˽käest kohmadaʔ, ma `kohmssi timmäSeb.umbropsu, kobamisi midagi tegema `Kohmasin pimedas `võtme lukku`aukuIisR; `Kohmab kudagi läbi igaltpuolt oma kohmetu olekuga Jür 3.mõistma, taipama oles ma vähägi kohmanu seda elu, mina oss tõõsite tennuTrv; temä ei `kohma, temä ei mõista `asja aluste, üit́s `kohmamede inimeneHel; temä ei `kohma midägi tetä Ran; kae kus poesitolksaesap sääl, ei `kohma ärä minnäPuh; ta om jo nii ilm `kohmamada inemine, et ta tiiä mitte midägiKam; ta ei`kohmaʔ mitte midägiKrl 4.(endale) võtma, varastama `kohmab keik omaleVNg; tama `tahto alalde `toise `asja `kohmaVai; egä inime ei taha `kohmamma minnaʔPlvVrdkahmama1, kohmendama