[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 338 artiklit, väljastan 100.

aasm, aasma aasm g `aasma Ris; n, g `aasma Kad Rak sööt, kõrge lage maa vanad maha jään põllud - - nied `üitaks `aasmad siin Ris; `aasma on nisukesed maad, mis pole inimestel tarvitusel Kad

aasta|vahetus (aastarõngast) `kõrge paiga pial `niiskust nii paĺju ja rammu vähä, sellepärast on [puu] `oastavahetus `tihke Trm

ahteline `ahteli|n(e) g -se kitsavõitu õhik tetti pikälik - - `ahteline pätsik; `ahtelin maja ja `kõrge paari Krk Vrd ahtalik, ahtlane, ahtlik

ahu1 ahu Hlj RId, aho Vai kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga koht, liivamaa sie on `niisukene ahu, ei sie `kasva kedagi VNg; `metsävaht on ahu pääl, sie `kõrge maa sääl `kuusiku `ääres; Ahul mõned `üksikud puud `kasvavad, maapind on `liivane Lüg; vesine `einama õli - - ku tulid säält vie siest ärä, said ahule, siis õlid `jälle jalad `kuivad; `Selle ahule on `kuusik `piale `kasvand Jõh; `Luomad olivad ahu pial, `ümber oli `pehme maa IisR; mogomaine `lahja maa oli aho Vai

ahus ahu|s g -se VMr Iis, -sse Lüg Jõh IisR, -kse Hlj VNg Vai(n aho|s) VMr VJg Sim; ahuss g -e Lüg Jõh IPõ ahe; ka viljalaug või -lade `kerraga `tuadi kolm `kuarma rugist sise, kaik `pandi ahuksesse VNg; kui ahus õli märg, siis `torgiti `augud `sisse; `este ahuss õli `kõrge, ligi laest `saadik, obone sai kõhe `punnida sääl Lüg; `vastavõttaja õli `parsil, sie võttas ahust `vasta Jõh; `otra ahus `pekseta ovostega; lase ahos `parsild maha Vai; kolm ahust oli, suures peretubades oli neli VMr; paĺlu ahuksele küt́ti läks Sim; ahusse pial magas Iis; ahuss õli kaks kolm `koormad nigu see rehe tua `suurus õli; aad ahusse `väĺla rehe tuast reia `alla - - `jälle uus ahuss ülesse Trm; meil oli neli obust ahusse pial - - keerati teisipidi ja teisipidi ahuss `ümber Lai Vrd atuss

alaliste alaliselt alaliste tämä sedä üht tüöd tieb; `Suitsutual õli `kõrge lävi, ülä sene pidi alaliste jalad `arkis `astuma Lüg

hammas|puu sälguline, sälguga või kisaga varustatud puuese a. puuklamber, mille vahele kiilutakse töödeldav ese; pügalpakk kui `auku lasid redeme `kõrva`puile, panid `ammaspuu vahele; `pannasse rie jalassed `ammaspu, siis akketasse kõdara `aukusi `laskemaie Lüg; liimitu asi pannasse ammaspu vahele Khk; ammaspuun suad tahundata - - `paĺka ja lat́ta tahundatsegi ammaspuun Kod; ree aj kelgu jalassed - - pidime ammas`puusse panema, et ta kõveralt `seisis Lai b. vitsahammas ammaspuuga tommeta `vitsa `noule `peale, nied on nagu tangid Jõe c. pilak, tuleraud pierud põlesid ammaspuus Kad d. all on `ammaspuu (kangapoom, riidepakk), `sellel on `ambaline rattas, kuhu saab `kierada `kaŋŋast Jõh; ni̬i̬d `öeĺdi täied teĺled (kangasteljed), ku esimene sammas ka `kõrge `oĺli, päält ammas`puuga (haripuuga) ku̬u̬s Hää; truĺli ammaspuu (vaalikurikas), kellegä truĺli lükkäd Kod e. see [joogi] küna `seisis kaevu jääres, ammaspuude pial, ei old maa pial Lai

Vrd hamba|puu

hang2 ang g ange L(g angu Hää) L K I, aŋŋe Sa Muh VJg, `aŋŋe R(h- Kuu); ańg g ange M T, angõ V(h-); ang; aŋŋe Käi, g `ange Jäm Ans Khk Kär Rei; n, g ange Tõs Tor, `ange Emm, `angi VNg; anges, haŋŋes g `hange Phl

1. lume-, liiva- vm aine kuhjatis `tuisu`liiva `aŋŋed Lüg; tee oli ummistand, `ange täis suitsetand; sured aŋŋe magadised aja `ääres Khk; Aŋŋe arjad olid katuse räästas `kinni Pöi; `akna augud ollid aŋŋega `kinni Muh; `kõrge liiva ang - - männad kasvavad pial Kse; kui ange `aidas `kinni oo, siis ei `tulle räim `kalda. kui ange ajast `eemal oo, siis `tulle räim `kalda - - kevade saab merest `räimi Tõs; `talve oo `maandi tuesand ja `angesi täis Tor; läks angu pääl `liugu lasema Hää; obune jäi `ange `kińni Juu; ange koljo (har) Kod; orass on rikutud, anged on orasse ärä magand KJn; [küünlapäeval] päe lää - - `ange. päe om angen, angest lää vette. ku vi̬i̬st `vällä tule, sõ̭ss akkass `paistme Khk; kui maarjapäevän ańge katusse pääl, siss jüripäevän ańge aia veeren; om ange arjan, saab ääd suve `viĺlä Hel; aanu suurõ angõ siiä tarõ `taade; angõd olliva suurõd, aga `oarmigud olliva `väiksed Ran; liiv mõ̭nikõrd `tuiskass nigu lumi `hangõ; suurõʔ hangõʔ ja uarmõʔ Kan || liivaluide hange(s) 1. hangi täis Tuiskas lakkad `ange Jõh; ukse alune `anges Khk; täna paneb `ange Mus; tee on `anges Juu; lumi om `ange tuesanu - - lumi om angen Nõo || hunnikus, virnas `papre olliv puha sääl kuhjan ja angen mahan Krk 2. jäätanud, külmunud, lumehärmas oli kõva külm - - `aknad olid `anges Pöi; Ennemuiste ööti, et kui aknad seitse pääva anges oo, siis võib jääd kouda üle Muhu väina minna Han; puud o `valges `anges, nii et `tilkuvad kõik Kse; `aknad on nii küĺmetand ja `anges, ei paesta läbigi `ühti Juu || Anged üle aa teivaste (sügav lumi) Han; noh nüüd `tulla `ot́sima, ega ma talvel aŋŋe all old, et siis ei `tunta VJg; mea võti naise varate kui ange vahelt - - nüid om miul kikke küll Krk; hangele ~ hange peale (minema) surema (peam loomad); äparduma (töö, ettevõte) Eks‿se `toisina tul ede, et esimäne vasik `lähde `haŋŋele Kuu; Esimest tööd egakord äi önnestu - - läks angele ütlest vanad inimest Emm; minu lammas läks angele Vän; vasikas `viidi angele Trm; varased vasikad lähvad angele Lai; aia ja hange vahel(e) peavarjuta Mees jähi vintis peaga aja ja ange vahel Emm; Elab juba teist talvet nagu siga aja ja ange vahel Mar

2. kõva jäätanud koorik lumel keväjä kui sulass ja `külmä tege, sis tu̬u̬d kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; ku - - lätt külmäle äḱki, sõ̭ss `külmäss hańg lumõ pääleʔ Urv; Märdsikuu omma˽hangõʔ, `päivä˽sulass ja `üüse˽`külmäss Har; lumõl kõva hańg pääl Rõu

hari1 ari g arja, p `arja eP M T(n arri Ote); (h)ari g (h)arja, haŕa V(g haŕä Se; aŕd g aŕda Lei); ari, `arja g `arja R(g h- Kuu)

1. hari, millegi tipmine, kõrgem osa, (piklik) ülaosa, ülaserv, murdekoht a. (katusel) Õlgkattussel õlid akkid `arja pääl Lüg; Vana ise ölal `arjas, poiss annab alt [roogu] käde; Kui näed kevade esimese linalinnu - - katuse `arjas siis tähendab see sui `pitka lina kasu Pöi; enni pandi lina luud katusse arja `peäle Vig; meres on `laini ku tua arjad Hää; Kui maikuu vilu ja vihmane, täidab küinid ja aidad arjani Trm; arjast mädänep katuss kige vähep Krk; tõnnisspäeväl pidi olema keśk taĺv, siss üteldi, et tõnniss om tare arja pääl Ran; õlekatusse `arja tetti, õleotsa käänetivä katõkõrra ja siss `peenikest õleprahti `pääle ja `panti lapikit `kivve vi̬i̬l kõ̭ge `pääle Nõo; tuuĺ om katusõ harja vällä `lahkunuʔ Har; varõssjalaʔ lasõ õi haŕast `oĺgi vallalõ Se b. (viljarõugul) `auna `arja `pääle `pannasse vihk Lüg; anguga tõsteti [rõugule] pää või ari `otsa Hää; rõõgu arjad läksivad `kasma Pal; pane arja pääl üles `riise Krk; Rõõgu hari `pańte viglagaʔ, tu̬u̬d es küünütäʔ üsäga˽`panma Räp c. (mäel, künkal jne) Nasvad on meres kivi `künkad, kuiv ari pääl; `püitaks angerji siit samast jooma arja tagant Hää; mis säl mää arja‿bel ka kasub Khk; mättä arja päält sai ni̬i̬ marja Krk; mäe arja pääl om kehvemp vili Kam; päiv `nõśsi mäe arja takast üless Har d. (künnivaol, lainel, hangel jne) obone ei `sõisa iast vaol - -tämäl on `räŋŋes vao `arja `kõndida Lüg; `pohja `tuulega on [laine] `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; meri lainetab `valgess `arjas Khk; Laine arjad olid `valges `vahtus; `Nii sügavad `talved olid, et aŋŋe arjad olid katuse `räästas `kinni Pöi; künnivao ari peab olema `kõrge Kul; `Ku̬u̬rija laine, temal ari ruĺlib i̬i̬s Hää; ärä sõkku vao arja pääl Krk; lume angel `olli nigu ari pääl, `päälmäne ots `oĺlo nigu `väĺlä poole tuisanu Ran; kui `kartulit mullati, siss `lasti muld katõlt pu̬u̬lt `õõla arja `pääle kokku Kam || vagu kas haŕjaʔ omma lastuʔ, et ma saa kartoli pannaʔ; `Kapstaʔ ja ronguliʔ istutõdi ka˽`harja Har e. mitmesuguste esemete jne ülaosa, üleval asuv osa ülä `arja ajama [kiike] Lüg; sua ari (soaraam) on piide `ümber Khk; Ülemese palgile soon sisse - - alumesele aga ari mis soone sisse käis Emm; sealt rangi arja pealt võtnd kaela katti Mar; teĺle arjad (kangastelgede külgpuid ülalt ühendavad ristpuud). `arjade pial käisid need puud, kus suga oli Tõs; [linad pundis] on `aŕjapidi koos Saa; lavva pääl tett `niit́sme, neil om sõlme arja päl (ülemine niievarb) Krk; [kuhjamalgad] `panti `arja pidi kokku, kas viis `malka vai Ran; Säält kost paari˽kokku oĺliva˽`pantu, tu̬u̬d `otsa kutsuti paari haŕjaotsass Urv f. kõrgem piire, vahekoht maade, niidukaarte jne vahel vahe arja `pεεle pannasse kivid vahel, kui `aida‿p `tehta; `arju [heinamaasihte] ajama Khk; Siie kupitsa peele joosvad kolme küla maade arjad kogu Kaa; Mõni jätab `jälle suure koare arja, koare alune jääb `kõrgeks, `arja Pöi; kes iast `niitis, ei jätnd `arja, tönk õli lühike Trm; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; kes om `niitjäd, niidävä iluste, ei tunnõgi kaari `arja, om ilus puhass tasane kõik Ran g. äär, serv Ultuss`ääred `õmmeldi üle`arja - - kas `riide äärt `vastakutte, sis `niulaga ülä`äärä Lüg; vindi ari ei jäe terav moeto, lastasse kõlm `kõrda Kod || nööpaugupistes õmmeldud tagid meestesärgi käisevärvli servas meeste`rahvale `lu̬u̬di haŕja `käüse `värvli `otsa `valgõ niidiga Har h. piltl Arjani aritud (kõrgesti koolitatud) Kuu; Mõni luam `jällä ise õli `arjani täis (viimse võimaluseni), aga - - `mutku `aagas siit toppi ja säält toppi Jõh; harja kõrgeks pealt teravaks; harjal, harjas kõrge, pealt terav maa on `kärjel ja `arjal, konerik Lüg; Kui talve tuisune aeg oli, siis ajas lage peel teed keik iganes arja Kaa; Kui kenast `künti - - siis vaud on `arjas; Tee on nii `arjas ku kerstu koan Pöi; ku ti̬i̬d arjan talvel, siis kasvab suvel üvä vili Kod; om paastukuul ańge ja ti̬i̬ arjan, siss saab ää suvi Hel; ti̬i̬ `korgõh, haŕäh üleväh Se; arjan ”segamini, korratult” mea ei putu neis, las na olla kuhjan või arjan siin mahan Krk | ku näil (ahnitsejatel) `endil kuhjan ja arjan om, aga iks tahva `tõese käest Nõo; minu harja, ütte harja (minu-, ühe-)taoline, -vanune minu `arja mees SJn; temä võis siis minu `arja `olla Vil; su̬u̬ kuuśk ja laane männ nu rehendeti ütte `arja (on ühtmoodi kõvad) Pst; seant miu `arja `miuga olli koolin üten Hls; taa om mukka ütte `harja Urv

2. (linnu)hari kana akkab munele, siis ari lähäb punasest Lüg; metskukk, ilus punane ari nagu isa tedrel Mär; usside kuningal oleva punane ari nagu kukel Hää; kukk akkab `arja kasvatama Kos; `veiksed kuke seened - - nagu kuke arjad karva päält Äks; arjaga uisk, kis arja ärä söövet, mõistvet kai`tõisku linnu ki̬i̬lt Hls; kikka ari om lötakeli tõese poole pääl Nõo; kanal umma˽peenikese jalaʔ ja `harja olõ õiʔ olõmahngi (tibudest) Rõu; hari punane, hari läheb punaseks (vihastamsiest) tegi `toisel `arja punaseks Hlj; ari on punane, poiss on vihane Jõh; mool üsna ari punane Jäm; ari punetab Pal; ari lää punatsess Trv; Ku‿tal - - hari vereväs lätt, sõ̭ss ta nu˽t́saagatas õ̭nnõʔ Rõu Vrd harjas2, harjus

3. pea, juuksed – Lüg Saa eL `juoksu päält lasin kõhe maha jänesse. nii kui mats käis, `viskas kõhe üle `arja jänesse Lüg; ta aris kaśsi `aŕjapidi (turjast) `kińni ja `viskas `sahvrest `väĺlä Saa; poisi kakelnu, `arja pidi kogusin Trv; emä võt́t arjast `kinni, siss tutut Ran; temä tulep `mulle kate käpäga `arja nigu lõvi peni jälle Nõo; nigu tapukikkakeseʔ alati `harju pite riiun kuuhn Rõu; meheʔ heitvaʔ `harja (taplevad) Lut; harja ajama, kargama, minema kellelegi kallale minema; tüli alustama mu aig om nõnda igäve, et `kargass või `arja `kinni Krk; `pehme loemuge ei lää tõesele `arja, ei lää tõesele `kurja tegeme Hel; ja mina takast säĺlä Tanelile `arja Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; Juta Õiõga aiʔ iilä˽ni˽`haŕja kuiʔ Rõu

4. haripunkt kui `talve `arjal ei õle `külmä, `millä sedä siis tuleb Lüg; tõnikse pääval taĺv arja peal, leib pooleks, põhk pooleks JMd; päiv um haŕa pääl; päiv nakkass üle haŕa `maaha minema Plv

arin1 arin(a) g -a RId kiviiste reheahju koldeesise kõrval, koldekivi üks kova `istumise ase, paekivest `tehtu ehk munakivest. `ahju lie `juures arina VNg; `välläspuol lie `kõrval õli suur sile kivi, sie õli arin. arinal `issuti vai `pandi kääst pann vai pott; `mõisides õlivad `pitkad arinad, võis inimine magada sääl Lüg Vrd arina|kivi || võlvitud müüritis ümber reheahju esikülje; kumm kahel puol lied pae`sambad ja üläval `ahju `kõrge `paasine, kõik kokko õli arin. redent `müödä sai ronida arinalle ja kauss tua maha arinalt vai pott vai pann, midä vaja õli Lüg||? pliidikumm `pliita pääl `kõrge `liede on arin Jõh

armeti, armetu armetu (-o) g -ma RId/`ar-/ Ans Pha Emm Rei L KPõ Plt KJn; `arme|du g -tum(m)a, p -tund, -dundu Kuu; n, g armetu hrv Mär, Vig Kse Mih Ris Pai VMr I Plt KJn M T, armõ|tu (-to) -du Nõo San V(n -duʔ Rõu Vas Se, -tuʔ Rõu; `armõdu Se saav -tummass Har); armeti Äks

1. a. armetu, vilets, vaevaline, halb; väeti, haletsusväärne; nõrk, kidur, jõuetu Vanamies on peris `armetum̀mas `korras; laps oli old täiss ja `kärnäss ja `armedu kaik siel Kuu; `armetumal `viisil Jõh; linad oo, nagu ühüd tut́akad, armetumad, lühiksed Mär; meie sii oleme nii vanass ja armetusse jäänd Mih; vili [põllul] on kõludeks läind, `peeneks ja armetumaks PJg; ta vaene on üsna armetu oma `tervise poolest Ris; lühike armetu rukis; mu jalad armetumad, ma ei saa `käidud nii `kaugelle ja Amb; jäi se [mesi] puu armetuks, ei ole peret and Pai; oh seda armetumad `aśsa, põle tal `kervelgi `õiged vart taga VMr; armetud lapsed; nõdusa kaelaga on armetu obune Lai; Seante armetu et tuul puhkab ümmer Hls; mõnel noorel vi̬i̬l armetube `rõõva ku miul, rapents ja tolgents; küll olli ta jõvvetu, küll olli ta armetu - - juśku kövve sõlmek olli; armetu vili `kaugelt nätä, ku konn sehen karaśs; ti̬i̬ om armetu nüit kävvä Krk; tu elu om täl kah väegä armetu Ran; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran, temä ka älväti ärä Puh; armetu `kortin näil `olli küll; sa‿llit illuss poiss nigu üits osi, aga nüit sa‿let nigu köśs, armetu nigu sandikõnõ Nõo; ma `kasvi `väega armetut `mu̬u̬du Kam; om jalust armõtus jäänüʔ Krl; ḱulʔ timä oĺl armõdu ku sõast tuĺl Se || olõ õi vanõbit kedägi ei umatsit, tu‿om armõduʔ Se b. vaene, varatu, kehv Ta on nii armetu et pole riietki seljas Vig; Si̬i̬ on õte armeti inime kel ei ole kedagi suhu `piśta Äks; ta on varanduse poolest armetu, põle jõund `endale koguda Plt; ta‿m nii armetuss `jäänu, et täl ei ole midägi enämb Nõo; `Kaśvi sääl - - sannan. Tuu `oĺli enne `väegä armetu sann Rõn c. saamatu, oskamatu Armetu, `seuke käpärdes Hää; ma‿i ole nii armetu old `miski töö `piale Hag

2. (intensiteedisõna) a. adj tohutu, (väga) suur nüüd `saavad raha küll, nüüd `saavad `püörast raha, nüüd `saavad `armetu raha Jõh; armõdu virdsaga oĺl enne ka˽lihm ku̬u̬hn Har b. adv väga, (erakordselt) palju, ülimalt, tohutult – Jõh eP T V Armetu kõrge korjuga regi seisab teisepere värava taga Pöi; armetu suur jõgi Ann; vahelik si‿o armetu vana sõna Kod; nii armetu suur vihma u̬u̬d `tulli Rõn; mul om äripäiselt armõdu paĺlu tü̬ü̬d; armõdu tullitsõlõ ju̬u̬sk Har; mul taa kanakõnõ nii armõdu hää oĺl munõma Plv; armõdu illoś `autu küll om Vas || lapsed läksid Palale, ise armetud `aiged Kod; nisu `kasvi kui uidakukõ, maad `olli jo armõtud lahjad ja Ran; suvel `oĺli sääl (Varssavis) armetu soldati `laagrin, sääl `oĺli `mitmit tuhandit näid Ote

arssin `arssi|n g -na R(n -na Vai), hajusalt S L Rap Juu Kos JMd Kod Plt KJn Trv(g `arsne) Rõn San Urv(g `arsna) Har(-nn); `aŕssin g -a Räp, -õ Krl; `arssen g -e Tõs, -a Tür; p `arssinat, `aŕsinna Se, `arssin(i)t Krk; `ars(s)ing g -e Rei; arssin (aŕssin) Var Aud Juu Koe Iis Kod Se(arššin), arsin (arśin) Rei I Äks Krl Plv Krl(g -e), g -a; arsen g `arsne Trv; `arsin g -a Puh; p `aŕsinad Trm; `arssin g arsina Vas; aŕsin Äks(p aŕssinad) Rõu(g arssina)

1. arssin, tsaariaegne pikkusmõõt (= 0,711 m) `ostsin ühe `arssina `riiet Kuu; üvä `eina `kasva `arssina `pitkulaisest Vai; `arssin on kakskümmend kaheksa `tollivöi kuus `teissend `verssoke Käi; Arssin oo kakskümmend kahessa tolli, süld oo kolm arssinad Han; poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; `linnas `müidi riiet `arssina `viisi Kos; vanass õli süld, õma aŕssin ja küünär Kod; oben om kait́s `arssint ja kait́s `verssokki `kõrge Krk; poolõ tõsõ `arssina puid vetti ka `mõisadõ kalgi ahu jaoss; sanna puuʔ olliʔ katõ `arssina piiuʔ Har

2. = arssina|puu üks `arssin, `tõisel puol on `tollid, `tõisel puol `versokad Lüg; mõni müüb `arssinaga mõni `küünraga Hää; arjumehed müisid `arssinaga, nendel küinarpuud es ole Saa; `arssina `mõetusi taludes ei old, Venema mehed tõid, minu isa ei `teagi `arssinad, pärast akkasime `poodis nägema `arssinasi Kos; puu `meistrid mõõdid `lontoni aŕsinaga, liigetegä aŕsin; `eeste müisid riiet puuaŕssinaga, päräss tulid raudarssinad ja liigetegä arssinad Kod; `arssinat ja tollipuud ei lövväʔ `kostki Se

3. viinaklaas, pits viina `aŕssin; viina pit́s om `aŕssin Räp

aru|hain, aru|hein 1. arumaalt niidetav rohi, hein aruein, kuivamaa ein Hlj; luha ning `peenise leht eina vahe pεεl. seda `üitasse aru einaks Khk; muru mia süedän muĺlikatõl, aro eenä `oostelle rhvl Khn; aruein oo `tõhtsam loomale `sööta, kui soo ein Mär; karusipääval ehk mareta pääval pandakse aru eeńa `sisse raud nael JMd; noh, `lamballe sai ikka aru `eina. aruein on nihuke `lehtne pienikene Koe; aru ein on ilus, sial on kaste `eina, kera `eina, väri `eina, krook`lehte ja Sim; aruein, mis `kõrge mua pial kasvab. `rohkem õielene, ristrikut, iireernest [hulgas] Ksi; aruein om `lu̬u̬mele paĺlu paremb kui luhaein Hel Vrd aru2

2. (taim) aru ein o pisikene must, must pea `otsas Muh; aruain om pikemb ain, nii `kastõ aena `mu̬u̬du, õle `taoline; luha perve pääl `kasvi serände ain, aruain. aruin `olli kõva `niita Ran

aru|heina|maa kõrge kuiv heinamaa Kuradikäpp - - kasub `söukstes aru einamates Pöi; aru einama. `kõrged einamad. ega sial nõnna iad `eina kasva aru einamatel JõeK; `valge juśs `kaśvis `kõrge pial, aru einamite sees Trm; mõnel mõni raasuke oli aru einamaad, mõnel ei old `ollagi Lai; aru einamaalt sai ikke iad `eina, ilus leht ein Plt Vrd aru|pealne

aru|maa = aru2 sarap̀uud `kasvavad arumaal VNg; nied `einamad siin on aru maa `einamad. nied on `kõrgemad kõhad; aruma `karja maa sie on ikke `kuivemb `karja maa Lüg; muulikad kasuvad aru maade peal, karjasmal Muh; [piibelehed] kasuvad - - ilusa aru maade sees Mär; nisoke ilos aruma ein, jõe `kalda peäl; arumoa ja soomoa. kõva arumoa Juu; kõik on siene mets, arumaa Amb; aga ega viĺlad `iasti `kasvand, ta ju aru maa, mõnes kohas paaś `väĺlas Ann; aru mua pial oli [hein] paksem Pai; ega meil su̬u̬einämaad ei ole, meil om kiḱk puhass ilus `kõrge arumaa Hel; kel oĺ jõud suurõmb tu̬u̬ sai rutto `hindäl aro maa kätte - - no aro maa, tuu‿m õ̭ks haŕit maa ja kõrralik maa Plv; aromaa‿m liivagaʔ segimäne maa; aromaa pääl kasuss õ̭nnõ leṕpi ja kadajit. aro maa pääl kasu ui vili, tuuperäst, õt halv maa om; viĺälitse maa omma aromaaʔ, putõʔ maaʔ, hüä vili kasuss Se

haru|pärast 1. haruldaselt, eriti aru peräst `kõrge reṕp Hls

2. = harva kes egä päe `ehtin, si̬i̬ aruperäst alasti Khk

astuma `astuma, (ma) astu(n) eP(-o- Rid Mar Kul; `asma (ma) assun, -o- Kod); `astma, da-inf `astu, (ma) astu(n) Kse Var Mih Tõs Khn Vän KJn eL(`astme Krk Hel San, -õ Har)

1. käima, kõndima `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde; Kui `astus, siis maa müdises Kuu; nüüd pean jälle akkama edesi `astuma VNg; laps akab `astuma, öpeb `käima Khk; Jalg ikka `aige veel, astub nii aralt Pöi; Astu `kergeld ja tereda `kärmeld, kis tεεb, et sa `vaene oled Emm; nad `astosid `üsna kärmeste Rid; Kui sa istud, istun mina, kui sa astud, astun mina = vari Han; astu rutemini Juu; ei suuda enam `astuda Ann; naa liba `astuda Sim; assuvad ku ärjäd rinnu Kod; `terve inimese lännuva i̬i̬n, pidalitõbitse `astnu kõ̭ige takka; `keŕge jalage, temä astuss tulist Krk; astu Punik, mine i̬i̬st ära. `astke kodu, kodu, kodu Hel; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; nakas nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu Nõo; mul om vana jala - - ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; `astkõ nu virgõmbõlõ Krl; timä `astõ `jalksi kõ̭kõ enne lumõst läbi Har; lat́s nakaśs `astma katõ `aasta peräst Se || sammu sõitma (hobusest) oben lää `sammu, `astun Krk; lasõ õ̭mõta `sõita˽kah, ni˽`mu̬u̬du `astu käü˛ün haŕutat sa˽ta noorõ hobõsõ laisas Har; haopõn lätt `astuh Se || teat eas olema seitsekümmend viis on täis, kuiet astub Aud; kaheksat kümmet astu PJg

2. a. ühe või mõne sammu võrra teise paika liikuma obose `seljäst - - `astub maha Lüg; tule astu rattale koa Muh; astu üle ukse läve Rei; sammo astob edesi, kaks tagasi Mar; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; astu `õue ja võta Han; mina läksi üle selle läve `astuma, nii `kõrge ja sügav oli Tõs; Ää `astug üle mio, panõd kasu `kindi; `astus ühe sammu ja `jälle `seisis Tor; nii ku ma `astusi, `pirtsas jalast saadik vesi üles Hää; täna on nii pime `õues, et ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; kui obune on vana, jalad `kangeks jäänd, siis - - astub puole `sammu Hag; `astus jalg jala ette, jalg jala ette tuli (aeglaselt, ettevaatlikult) JJn; vanass `upsi ärä isä ja poeg lutsu püügil, aśsid pakku `sisse Kod; ess mul need rinnad on siit `aiged, sammu astun, teese seesan Plt; `astus kannu `otsa ja akas kõnet pidämä Vil; Kas ma siiä astu - - `astmis aset ei oole Krk; aeda trepil olli kaits `tuhvi i̬i̬n, kost üless sai `astu Ran; latseemä es tohi üle `raotu läve `astu `paĺla `pääga, ike pidi rät́t pään olema Nõo; lat́s `astse üle puu Krl; Astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu; ja astuss tälle vanami̬i̬s mano ja küüss Se || piltl noorik o üle aea `astund (väljaspool abielu lapse saanud) PJg; `astus üle aia ja läks `metsa oma asjaga (id) Ksi | taa om jo üle käe är `astunuʔ (ülekäte läinud) Se b. jalaga kuhugi astuma, sattuma, vajuma; tallama `astus otse sopa `auku Khk; se repp on nörk, `sönna pεεle ei tohi mete `astuda Kaa; kui sa niidega astud, ei anna kaŋŋas `lahku Muh; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; ma ükskord `astusi vekatisse oma `varba kõik lõhki Mar; `Astsi orgi `otsa, jalg oli kaua `aige Han; Kivi ljõmunõ, ää `astug `piäle, saad `pitkä Khn; ma `astusin `sirpi jalaga Rap; astusin suure torika `jalga Kad; nigu suab kohe jala `piale astub Sim; assud tõese tiusta maha (kangast kududes) Kod; ta ei tää, ka ta astuss sita või pori `sissi Krk; loḿp om i̬i̬len jään, ei saa `pääle `astu Puh; kui `lumme maan ei ole ja taevass piĺven, kas astu tõsele kaala `pääle vai keele `pääle (väga pime) Kam; laulatuse `aigu püüd́ `mõŕsa `astuʔ `ti̬i̬dmäĺdäʔ kosilasõ jala pääle. `tuuga sai võimu abieloh `hińdä kät́te Se; jala ~ saba peale astuma väljaspool abielu last sigitama ta pidi [tüdruku naiseks] võtma, ta oli saba peale `astund Mär; On änna pääl astutu Hää; no, kes sellele jala piale `astund Ksi; mis sa iki siin perän tolgendet, astut viimäti ännä pääl kah Krk | astub või keele `pääle teeśe inimesel (suureline, hoolimatu) Hää

3. midagi alustama (sag ühendeis) ta `astus `valla `tienistusesse Vai; ned soovivad abieluse `astuda Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama Muh; üks paar tahab tänä abielosse `astoda Mar; ta astub teenistusse sel või sel kuupäeval Aud; kuulutadi, et need astuvad abielus SJn; ja sääl siss oma rahvass `astunu `sü̬ü̬mä Hel; ette astuma välja, nähtavale tulema; esinema käsk `anti käde, mut kut astu ede Khk; astu mo ede, siis ma nεε ära, mes sa oled Emm; asto sa ette nüid, so kord oo nüid Mar; no assu ette [näita] kas suad Kod; sisse astuma (uksest) sisse tulema või minema `Kõrtsi ja `kohtu eluse on `kerge `sisse `astuda, aga `raske `välja `tulla Pöi; siis `astsime sinna (tallu) `sisse Mih; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ peŕiss ärʔ Kan; tagasi astuma ettevõetust loobuma Sa oled midagi lubanu või `mõtlenud, aga astud tagasi Hää; vastu astuma vastu hakkama Ma `astse `vastu ja es lase ennast sõimata Trv; sa˽piat õ̭ks kõ̭iḱ meele ja `mõistusõ kokku `võtma ja `julgõdõ `vasta `astma Har; välja astuma 1. lahkuma `astun `ammetist `vällä Lüg; kui ei tie, siis `astu majast `välja VNg 2. kedagi või midagi kaitsma, millegi eest võitlema ma pean teese eest koa `väĺlä `astuma, kui teene ei `oska `reäkida Juu; piap kehvä `rahva viletsuse i̬i̬st `vällä `astme Krk; üle astuma mitte arvestama, tähele panemata jätma `astus ikke üle minu `kielu Hlj; käso üle ei tõhi `astuda Lüg; jumala käsu üle `astuja Muh; käsost üle `astoma Emm; ta‿l̀li üle käsu `astnu ja `olli `valla tettu Nõo; timä oĺl üle `sääduse `astunuʔ Har; üles astuma avalikult esinema; võitlema, välja astuma `otsis parajad `aega, et üles `astuda Tõs; siin `astusivad talupojad [1905. aastal] - - ülesse Pee

atlass|hain kollaste õigega kõrge rohttaim (sea kaelanäärmepaistetuse raviks) `atlasshaina kasussõʔ `pervi pite; `atlass`hainu pandass [sigade] söögi `sisse Kan

eel|pool = ees|pool `paiklene maa, eel pool on `kõrge, takka nõgusam LNg; `ielbol on ehk `kergem kaevata JJn

ees|poolt 1. (ruumiliselt) eest [altari ees] `kõrge parand, kus lauale `võetasse, eespoolt oo madalam Vig

2. tulevikus, edaspidi eks see asi ole veel eespold tulemas Ris

1. ehitamine, ehitustöö `mitmede majad `jäivad kesi ehitusele Vai; Noores `põlves oli tuletõrje mees, pärast käis ehituste peal (ehitustööl) Pöi; ja siis oli `kangõ laeva ehitus Khn; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; seal ehitakse uut tuba, on uue maja ehitus Juu; kui vesi uhub liiva ära, jäävad pisikesed kruusa kivid - - kõige parem ehituse `juure lubja teha Sim; maja ehitus ei õle müt́si keŕgitus Kod; `raute ehitus; akkasin - - ehituste jures tü̬ü̬s `käimä Lai; ehitus käemän Trv; ehitusege om paĺlu raha är lännu; siss pannass põrmatu ala ja siss akap [veski] päävärgi ehitus Krk; kivid lahuti - - `veeti ehituse jaoss Ran; põllukivvi pruugitass ehituiste man Kan; sa võt́i ka ihitüse ette Har

2. ehitis, ehitatav või ehitatud hoone Siis kui vanad `krahvi`aigased ehitused õlivad, siis läks kolm `kuarma [vilja] `kõrraga üläs `parsile Jõh; see (Kaarma kirik) on vana kooti ehitus Kär; kirikutel ja suurematel ehitustel piab palgid `alla `pandama `risti, enne ku kivid [pannakse] Var; Männa- ja kuusepaĺgidel raiutaks pińt maha - - ku ehetuse `sisse `pantaks Hää; mõni (maja) oli küll uuem ehitus Amb; suured teĺliskivi ehitused Kod; `praegane koolimaja on minu `aegne ehitus Äks; on neil taludel ehituisi küll, suured lobotid Plt; sääl om kiḱk puha uus ehituss, `u̬u̬ne puha uuvve Krk; ja ehitüse kah viĺetsäkese Kam; `niiki `väikoʔ ehitüseʔ omaʔ oma `käega tettü Räp

3. võrgu püügikorda panek paelad `alla ja `peale, see on võrgu ehitus Rid; ahunavõrgul olliva paari tollilise siĺmä, tõist `mu̬u̬du ehituss. säiliss `aeti `siĺmist läbi; enne ehitust kasteti [võrk] värmi `siśse, et siss kala ei näe Ran

4. ehtimine; ilustus, kaunistus küll sel oli `ehtei `ümber. küll sie one ehidukses VNg; loro `sielik `selgä, `elmidega jakk - - sie õli tämä `pruudi `põlve ehitus Lüg; illoś ehitüss pääl [ehetest] Se

5. (üles)ehitus, konstruktsioon paat mis edasi ei lähe ja `laene `otsas `räpsib on nisuke vilets `paadi ehitus Jõe; `Rõugud tegivad rie `põhja ja rie ehituse tugevamast IisR; ollandi tuule `veski on teise ehitusega [kui tuulik] Mus; suur tugeva ehitusega mees oli Emm; ju näd (kihlaste laevad) `seokse tugeva ehitusega olid, et kiviladu `väĺla `kantsid Tõs; `kõrge ehitusega (suurt kasvu, pikk) Aud

ehitus(e)- ehitustegevuseks vajalik, ehitustegevusega seotud ehidüs`palki piad ottama `täüel kuul Kuu; Sis kolm`kümmend `rupla jäi igal [Püssi mõisa rentnikul], kes abistas [teist ehitada] ehitus-abistuse raha `rendist maha; ehituse `miestel on luod Lüg; neli`kümme `rupla `anneti `moisast ehituse raha Vai; üks elos `kõrge ehituse koht Mar; ahitusruus Mih; [parvega] `viidi `oone ehetuse `paĺka Vän; `tahvle pääl `oĺli ülevel [laev], ku ta ehetuse `plat́sis alles `liikumata `oĺli Hää; vanaema isa oli ehitusmies old JJn; ehitse krunt Kod; isa oli ehitusmees ja sepp. tegi müiri tü̬ü̬d Pil; ehituse lubi tetäss sedä samati, ku rohvi lubi; ehitus kotuss; ehituse palgi olli iki neli kuuejala `sülda; kige parep om ehitus `palki võtta `surnut aal ja vanal kuul [veebruaris] Krk; omal niipaĺlu raha es olõ, võt́t ehituse ̀`lainu; ehituse `naklu sepäd es ti̬i̬; ehitusõ tasu `olli rahan Ran; ta‿`lli jo ehituss mõts, aga maha ragusiva Puh; temä ośt `endäle ehituss krundi; ehitussplat́s `anti, sinna pidit esi palgi vedämä ja ehitämä Nõo; kistutõdu lubi `omgi ehitüsslubi Lai; liinan ja alõvin - - omma vakamaa vai katõ vakamaa suurudsõ ehitüse krońdiʔ Har

hele ele g ele S M, -da R L K I, -dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodT; (h)ele g -jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a. heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b. valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a. kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b. kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo || (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil

elev elev(e) Krk; ellev transl elevess Hel
1. hõõguv, tulipunane väit́s olli tule sehen elevess lännu Krk; siss tegi temä `endel raud `kinda kätte, sepikuan `aie ni̬i̬ `kinda kuumass vai elevess Hel
2. kõrge ja kõlavKui tühjä juttu aetes, üteldes, nüid valetes kiriku kellä. Midä suuremb jutt, seda elevemb kell Hel
3. terav, läbilõikav `kange küĺm ja elev tuul, `küündlepäävä aig `talve Krk
Vrd hele
4. tuule võimuses olev tuba om tuult täüs ku tuule eleve kunagi. ninda küĺm ku tuule eleve Krk

helgas elgas Kul Aud HMd Kei Pee Sim SJn, g `elka Mär spor Ha, JJn Ann VMr, `elksa Tor; `elgas g `elka VNg Lüg Vai, `elga Kuu VNg; heĺgäśs g `heĺkä Se; komp elksam Trm
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane üks `tähti on `elgas, `toine `tähti on tume; tänä on `oige `elgas `päivä Vai; väga elgas `valgos Kul; `elksa ilmaga läksid `linna Tor; pää (päike) on elgas tuline Kei; lambi tuli, `kiera veikesemaks, `liiga elgas Jür; siih om heĺgäśs iä. maʔ oĺli `heĺkä iä pääl Se Vrd helkjas
2. heledavärviline; valkjas kui one `elga teraga nuga, sie `leika üväst VNg; [riie] `liiga `elgas on, minä tahan tumedamma `saada Lüg; täis elgas sinine; tihane on elgas, aĺli `kirju; elgas rohelene riie Ris; [riie] `pleekind nõnna `elkaks; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; pruut oli elgas (särav) näust Kos; Kui lilled [lillepaberist, kuuseokstest pärja] küĺles õlid, siis õli nagu elksam, silmadel ilusam näha Trm Vrd eljass, helkjas, helkse
3. käre; kiiresti süttiv; tuline, väga kuum paraja `veega tuleb [sea] karv ära, aga kui ta `liige elgas on, siis rikub ära HMd; suur tuli all. tegi na `elka tule kohe Nis; elgas tuli lööb kohe ahju `lõhki HJn; `elkad puud, `äśti kuivad ja `piened JJn; kadakas on väga elgas, tema leegib `irmsaste Ann
4. kõrge ja kõlav elgas ääl oo ele Tor; `Kangesti elgas pauk käis Kei
5. elav(aloomuline); edev; peru teene [inimene] on ele ja elgas, ei seesa mitte pudeliski `ühti; põlegi nii ele ega `elka `jäoga obone, aga Ants on nii `kimpus Juu; elgas igaühe `vastu, naerab, edvistab Pee; ta on‿s ju nii elgas, kui jänes, kui säde kohe Sim
Vrd hele
6. hell, õrn punane [lehm] oli naa elgas, et ei võin `sõrmegi `alla `panna kui sai `lüpsma akata Aud

helkjas `elkj|as Kuu VNg spor eP(-ĺ-), -ss Trv Hel, `heĺkj|ass Rõu, g -a; `eĺkj|äs Kod(-l), -ss Ran ?Nõo Ote Krl, `heĺkj|äss Urv Vas Räp/-l/, g -ä; n `elkjä Hls, `heĺkjä Se
1. tugevat valgust kiirgav; (kõrvetavalt) kuum või külm kui sihand `selge külma `vöitu on, siis `eetasse `elkjas ilm Khk; päev om nõnda `eĺkjas, nüid ta kõrveteb küll `vihma Hel; `olli sääne `eĺkjäss päiv, nii et `õkva nõrgass `võtsõ Ote; päiv väegä `helkjäss, vihma sado tulõ Räp; `väega `heĺkjä päiv om Se
2. heledavärviline; helkiv, selge, särav; valkjas kaik eledad `riided one `elkjad VNg; `elkjas koit, kui sihand `valkjas `kolne on Khk; tule lilled oo `elkjad punased Muh; `värvisin riiet küll, aga jäi nii `eĺkjad `võitu Mär; kel `taeba `karva silmad oo, `elkjad sinised PJg; Lapsel päris elkjad silmad, ei see põle aige ühti Jür; tämä taht́ natuke `eĺkjamad riiet, õli pand pruovi `eĺkjama, aga `mussa ju̬u̬nt õli siden Kod; varese kivi, `valge, `elkjä nagu laasi `mu̬u̬du Hls
Vrd helgas, elk2, helkse, helkäne
3. hele, kõrge ja kõlav ukse link lõgiseb. `seuke vali `elkjas eal Muh; si̬i̬ o õege `eĺkja iälegä Kod

eller|hain, eller|hein eller- Vil M hrl pääsusilm; hv aas-jürilill (Cardamine pratensis) `kõrge aru maa, kasvavad jaani liĺlid ja ellereenäd Vil; eller einä, lilla `äitsne; ellereinä ja kullerkupu om ike üte oorige; ellereinä om varalise lilli; `valge ellereinä kasvass `siantse maisebe maa pääl; ah, mis ta (vilets kuiv niit) om, kassikäpä ja ellereinä põnt Krk; niidu pääl om kuller`kuppe ja eller`ainu Hel

ema|laine suur laine väiksemate vahel `kolme suurt kutsutakse emalaineteks - - kaks tükki tuleb ees, kolmas tuleb `järgi, see murrab `kangest. üheksa `väikest on vahepeal Pha; emälaene on kõege suurem, ta tuleb `kõrge ja ei vahuta; kääväd neli veiksemäd laenet siis tuleb viies suur, kutsutasse emälaene Kod

ennemi enne|mi Kuu/`e-/ Var, -mbi Trv Hel T Har, -bi Trv Hel San(-n-) ?Krl; innem|bi spor V(-bi Krl)
1. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini `Ninda et nämäd siss oppined lugema `ennemi `kirja ku trükki Kuu; mine ennebi, mis sa vahid Trv; ku temä ka jõvvassi aṕpi, siss `saaśsime ennembi õdagule Nõo; vanast `laśti iks t́sia ennembi `väĺlä [kevadel] Rõn; Naputuuśt lät́s ennembi˽`kat́ski; võta vett ka pääle siss lätt ennembi kaalast `alla Har; tulnu innembi üless Rõu
2. teat aeg tagasi, ennemalt; vanasti Talu`poigiks `hüüeti `ennemi näid, kenel `suuremb maa Kuu; ennemi `viidi karjatses [lapsi] Var; ennembi `autedi vi̬i̬l keväde nõgessid lehmile Hel; tu̬u̬ (sipelgapesa) olli ennembi `kõrge, nüid om periss `väiksess jäänu Puh; Ennembi oĺliva puu`pulkega ägle Rõn; ennembi `rahvil `oĺli˽küll õpõtsõ˽sõlõʔ San; innembi oĺl tan vana raba su̬u̬ õnnõ Urv; kos sa ennembi oĺli? Har; innembi oĺl hüä sõbõŕ, no es taha˽tundakiʔ Rõu || Ennembi aigu (vanasti) käisime koolin, kapluga suvva jalan Nõo
3. pigem(ini); meelsamini `poisse [sakutati] iks ennembi vi̬i̬l Ran; [linaluud] kaku `väĺlä, ja `viska maha periss, ennembi kui langa `siśse lasõ Kam; Is olõ˽piḱk miiśs, oĺl ennembi lühelik; ennembi kannat kõtuga˽punna, ku˽sälläga˽naala; ma˽taha õks hapund `piimä ennembi ku `rõ̭õ̭ska Har; viiś `kahru oppat innembi ärʔ ku üte naisõ Plv
Vrd ennem, ennemini

ere1 ere g -da L spor Ha, Trm Plt Kõp, ere Khk Vll Pöi Muh Phl/h-/ ?San; n herre Se; n, g äre spor Sa(h- Khk), Emm
1. (teravalt) hele, kiiskav mones kohas pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge Jõe; nii irm äre `päike paistab täna Khk; Oli see (linnutee) kena `selge ja tähed ered siis tuli külm sügav tali Pöi; nii ere [lambi]tuli toas et; pihelga marjad o kenad ered punased Muh; ta oli `ostnud omale ereda `riide Mär; kui on `kuskil mõni ere plekk `vasta `päikest aja ots, siis kiirub Tõs; eredad väŕvid paestavad `äśti `silma Kos
2. käre, (väga) kuum; leegitsev; hõõguv ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; tee erem tuli `alla; kui na `kange ere päe oo, siis kuevatab päeva ees [vilja] ää Muh; ere tuli, tule sööd eredad; ereda ahoga jääb [leib] ikke pealt `valgeks (tooreks); saab ää puistatod siis tä (keris) oo ere jo Mar
3. erk, mitteloid a. elav(aloomuline); peru; äge, äkiline häre inimene vihastab nönda `kergest Khk; teeb äre meelega `miskid `valmis, pärastsi pole rahul änd Mus; Igavese äreiŋŋega [naisterahvas], kisa teisel igal pool `järges Kaa; ää olg sa ikka nii ere mitte igase `kohta menema; ere `nutma, ere `naerma, veel virem vihaseks `saama Muh; üks ereda vaemuga inime Kul; `valged kanad oo ikka eredad, ergud; ere laps – väga ereda ingega - - viriseb ja karjub ja jooseb so tülinaks Kse; peru ja ere `öeldakse obuse `kohta ku ta paigal ei püsi Kei; `mõnda veist `üitakse ere või pahur Hag; meil teine koer oli ikke ere [haukuma] Plt b. (väga) tundlik Ere (kartlik) lammas Muh; `kange ereda unega Mar; `rihman nõgestega so reied eredasse (valusaks) Mih
Vrd erev
3. kõrge ja kõlav (heli) pere `eitmesel oo [mesilastel] `seoke ere ääl PJg
4. ere (liialt küpsenud) leib, terava köva koorugesega Khk; `uhkuse poolest äre (uhke, tore) Emm

hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisK hv KLõ, spor M/ -ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(-eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, -õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs (1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut || fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel | (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, -seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut || fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut; hernel Lüg Jõh IisR ~ hernes Saa Lai ~ hernen Trv Hls Krk hernetera taolise moodustisena, piiskadena; hernele hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se

hiigla `iigla spor eP, h- Har Räp; `hiikla Kuu (intensiteedisõnana) väga, üsna, päris; tohutu (suur) akkuna `lauadki on `hiikla `viisi `mustad Kuu; `iigla jurakas (suur kivi) Muh; `iigla `kõrge kuusk Tor; kaks vana `iigla puud Kei; siis `aeti se pahmas `iigla `kõrgelle Kos; `iigla suured mehed Trm; ja kos nuu˽`hiigla kannuʔ mis `väĺlä oĺliva `kiskoʔ Räp Vrd iigel, iiglane, iilama

ilma|muude ilmamuutus [tuleb] ilma muude kui ääl kõlab - - `kaugele Rid; Kihnu mets ja siht ka kolab ärä. siis kui ilmamuude on Var; [loojudes] päeväl ma·ilmatune `kõrge pośt pääl - - iks üits ilma muude tulep Kam

isa|mõrtsukas Isa`mõrtsukas (peaaegu kõrvuni ulatuv kõrge kummikrae) IisR

jaani|lill
1. pääsusilm (Primula farinosa) jaanililled ja kullerkupud o ühel ajal Kse; jaanililled on lilla `karva, kroon kasvab ots Hag; juani lilled `õilevad nõnna kevade, `enne juani `päeva Kad Vrd jaanikann, jaanike, jaanis|kann, jaanis|lill
2. harilik härghein (Melampyrum nemorosum) nisikesed `plaśsid `kollakas rohekad `jaani`lilled `varjus `kasvasid Jõh; juanililled oo pu̬u̬ĺ siniss ja pu̬u̬ĺ kõllass. kasvavad alek̀õrre piäl Kod; jaanilillel on kirjud õied, lillad ja kollast ja `valged ka; jaanilille tee on selle `vasta kui lapsed `alla piśsuvad Plt Vrd jaani|läll, jaani|rohi, jaani|hätses
3. jaani-õnnehein (Erigeron acer) – ?VJg eL juanililled, juanibä `üesse `pańdi õnnelilled piatsi VJg; jaanililli neid om `valgit ja punatsit, `kõrge põllu `serbi pääl; si̬i̬ (tüdruk) om `väĺlä `ehtin ku `jaanilill Trv; jaaniliĺliʔ ommaʔ iks `sääntse˽sińkjäse˽`tsõõrigu tutukõsõʔ. niidu `peŕvi pääl kasus paĺlo jaani`lille Kan; jaani liĺl `häelme nigu küpäŕ Plv Vrd jaani|hain, jaani|ninn, jaani|õnn, jaani|õnnelill
4. käpp (Orchis) jaanililled oo `valged, `valged pitkad seared ja `valge pea Muh; suurd `valged ümärgortsed nupod need oo need jaanililled Mar Vrd jaanihätses
5. ?mägiristik – Khn MMg Vrd jaani|nupp, jaani|rohi, jaani|tutt
6. soo-lõosilm (Myosotis palustris) – Jõe
7. Muid tähendusi: a. nurmenukk – Äks b. sinilill – Kir Var c. ülane – Trm d. sõnajalaõis – Mar e. ?hanijalg, „maad mööda kasvav kollaste õite sulgjate lehtedega taim“ – Krk f. jaanililli `valge äidsendege, `seandse `väikse. nemä kasvave `loime pääl, `ü̬ü̬se na `lõhnave Hel

jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor Lä, Pä I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S Lä K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b. kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c. millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d. töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e. (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b. põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c. olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b. piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b. jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jõma3 jõma PJg Saa Hls Krk jämedam ühendus-, liitekoht; muhk, arm; ? oksakoht vanad pudelid on puha jõmadega; toomingitel on kige `rohkem jõmasid; jõma on `jusku vits munale `pääle `aetud; soolikul oĺli jõma sees Saa; jõma `sisse kasunu, `kinni kasunu, `kõrge veere Hls; jalaluu olli katik, nüid om jõma sehen Krk Vrd jama1

jõu|toit u jõusööt; kõrge kalorsusega toit vanal ajal `enne `poegimist ei `antud lehmale jõu`toitu JõeK; uba ja ernes one `kanged jõutoedod Kod; anname tõśtel `löśsi `juua ja siss jõu`toite Võn

jänese|takk = jäneselill eenämä siden kasvab jänesse takku. ta `kõrge kõha piäl ei kasva, `su̬u̬de kõhade piäl; jänesetakk one nagu pu̬u̬mvill; ennevanass korjasid, tegid `patju jänesse takuss Kod

järsak järsak Vän Plt, järssak Tor, g -u Kui kõrge maa läheb `järsku madalamase, sis sial on järssak Tor; järsak on nisuke järsk mägi, kus piad ronima üless, kus järsk koht Plt

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

jää|mägi iäkarud `piämä põhja iämägiden õlema Kod; [tuul] ai jää murru kokku, `kõrge jää mäe Ran; virmapoesi vehivä – jäämägedest paestap `valguss; päiv paestap jäämägeden ja siia lü̬ü̬p `valguse Kam

jäärak jäärak g -u Lai Nõo järsk kallas (kraavil, ojal, jõel) `kõrge kraavi kallas oli nisuke jäärak, ei saand läbi Lai || äkiline käänak Selle jääraku pääl võid kõigega uppi minnä Nõo

kaap|kübar kõrge rummuga viltkübar panema kaapkübärä pähä, siis päiv ei `paistu `silmade `pääle; kaap kübärä tehasse `riidest Lüg; meestel on laiad koapkübarad peas Juu; Joagul olid kintspüksid ja kõva koapkübar Kos; kaapkübar, pealt oli `järsku nagu puŕk, `laiade äärtega, `villadest `tehtud, kirjud paelad peal VJg; kaap küpäŕ om kollõtõgõ Krl; vanast oĺl kaapküpäŕ ja lakat́s ja `kõrvuga˽küpäŕ Vas

kaarlad pl `kaar|lad Jõe Kuu Noa LNg Kul Vän KPõ(-oa-, -ua-; -led Ris Jür; sg g `kuardla Juu); n `kaar|las Ris, koar|las Juu g -la; `kaar|el g -le LNg murakas `kaarlad `koltsed juba Ris; läks `koarlalle, `leidis paĺlu `koarlid Hag; ma olen koarlaste `piale maias Juu; limukad - - naa nagu `koarla lehed, üks ehk kaks lajukest `otsas Jür; Kehra taga on suured `kaarla rabad HJn; `kaarlad on soos ja ravades Amb; `kuarlaid on tänavu väga vähe JMd; `kaarla rava oli `kõrge, `kõrge rava, `veiklased mäńnid `kasvasid Ann; lähäme `suosse `kaarlalle, `kaarlaid `ot́sima ja noppima Sim Vrd kaaber, kaarlamari, kaarmad, kaarma|mari, kaar|mari, kaarnad

kaenla|auk Higi süöb `kaentlu`august `särgid ärä Kuu; `ninda `kõrge, et `kaindla `aukudest `saate Lüg; Inimest kartvad änameste kaindla oukust kidi Emm; `kaindlaaugu karvad JMd; jaki `kainla auk; `kainla-aagu `õmlus, kos küĺje piält ja `kätsed `õmled kokko; lapsil `auduvad `kainla-aagud ja põtkavahed Kod || (kanast) kanapojad lähväd emä `kainla`auku Kod Vrd kailaauk

kaksiti kaksiti S L K Trm, `k- Kuu VNg
1. siia-sinna, kahes(t) suunas(t) see (näärisai), mis on sedasi köveriti `tainast kaksiti `tehtud, teist `moodi oli kut `kringel Ans; tuul `kargab `ümber - - puhub kaksiti; meri `löökleb kaksiti, siis kui meres joosk on; Kui kaŋŋast kojutasse, siis uikoda keib kaksiti ühest otsast teisse; `joonud inime vaagub kaksiti Khk; Tuuled tormid peksid viljad kaksiti maha; Irred teibad tuleb ikka kenasti üksipidi unni laduda, mette kaksiti (risti-rästi) vissata; Mis sa nii kaŋŋest kaksiti vahid; Täna pilved joosvad kaksiti Kaa
2. kaksiratsi; kahekaupa (rippu) ise `istus `kaksiti sial `vankri pial Kuu; no üks oli `parsil `kaksiti, `teine `andas kätte VNg; So tüdar oo kut suur kassak, varub kaksiti obuse `selga Emm; me `paime (panime) sii kaksiti puud, aripuud - - kaksiti `põhkude `peäle (õlgkatuse harjale) Mär; na `kõrge oli see lääve, et kaksiti üle said Tõs; kaksiti katusel Aud; Jaań võttis ta kaksiti oma pihade pääl; pane odrad otseti oeass, kaerad kaksiti kaeuse Hää; pink`vankrel sõidavad kaksiti pial Hag; Ise oli kaksiti `tiisli seĺlas Amb; `erne kahlud - - kaksiti `siia puu `piale, siis jäid ladvad alaspidi ja `tüikad ülespidi Tür; ronis kaksiti sia `seĺga Kad; istub kaksiti aia peal Trm; arijalad jäid kaksiti arja `piale Pal; poiss sõidab kaksiti luua seilas Plt Vrd kakseti, kaksita
3. kaksipidi a. (adverbiaalina) Ma aksi juba kaksiti mötlema Jäm; nönda kaksiti `rääkis, ken sest aru sai Khk; Mihkel rääkis seda juttu nii kaksiti, äi mina saand aru, kudas asi õieti oli Kaa; ma `mõtle koa kaksiti, vahel teist `asja, vahel teist `asja Muh b. (atribuudina) räägib kaksiti juttusid Khk; Juuli oo seikese kaksiti jutuga, ühekorra sedati, teisekorra teisiti Kaa
4. kaks korda siis pole kaksiti `söita Jäm; alumese lati `küĺge läks kaksiti, `pü̬ü̬räs vitsa `kińni `veikse lati `küĺge Pal
Vrd kaksite, katsiti

kalavinski ka·lavi·nski (-nts) R eP(-ve- SaLä) M T Räp/-ńt-/, kla- Rid, kalu- Plt, koĺu- Saa, tala- Kan, ka·ravi·ntsi Aud(pl `vintskid), ka·lavi·n(t)ska Jõh Hää; kalavi·nsik Lai Hel, -vi·ńtsik Urv Vas, g -u; vinska Emm hrl pl (kalurite) kõrge säärsaabas `Temba kalavinskid `jalga merele `menness Kuu; Kalavintskidel õli ikke `apsat all ka Lüg; kalavi·nśkid on `prostoi `säärikud kalamel Jõh; Kalavinskisi tegivad `mutkui Sirentsi (Vasknarva) `kinksepad IisR; kalave·ntskid, nee on suured meri`saapad, kubesest `saati ära Jäm; ma osta omale kalavinskid Khk; vanad vene vinskad Emm; Nendesse kalavinskitesse upub sinusugune mees ära Rid; Kalavintski määres oo rasu ja tökand kõige paremad Han; ku sügise mehed mut́ale lähvad, siis `tõmmavad karavintsid `jalga Aud; su ihu on päävatanu ku vene kalavi·ńtskid Hää; koĺuvi·ntskid on talve `saabad, suured ja soead Saa; `vinskitel on kraed pial Hag; ta kannab alati kalavi·nskisi JMd; kalavi·ntskiʔ kutsuti, Ostašši maakunnast `tuudi, Sõrentsast (Valgevenest) `tuudi Võn; ei tiiä kos mu kalavintski omma `kaonu Ote; esä tõmmaśs kalavi·ńtskiʔ `jalga ja lät́s sulasõga `mõrdo kaema Räp

kaldaline `kaldaline Kuu Hls, -lene Mär Tõs Ris Juu Plt, g -se; `kalda|lõni g -lise Krl a < kallas`kaldaline rand Kuu; meil on `äśti `kaldalene eenamaa Mär; `kaldalene oo `sohke `kõrge moa, mes lähäb ühüle `poole madalamass Tõs; - - see on `kõrge `kaldalene jõgi Juu; mõni jõgi om vägä `kaldaline Hls; `kaldalõni maa om kuiv Krl Vrd kaldane, kaldõlinõ

kaldama `kaldama, kallata Mih Hää Saa I Vil eL(-me, -te, -de M; da-inf -daʔ V; -mõ Krl), `kald(a)ma, kalda SaLä Kär Kaa Hi(da-inf `kalda Jäm Rei)
1. a. valama, kallama `kaltka too vee `sönna `sisse Jäm; ma `kaltsi solgi `sönna `toori; raand on tühjaks `kaltud; kas selle vöib `siale kalda Khk; toor, kus vesi `sisse `kalti Kaa; `kaltsi pääld maha Emm; Vanaema `kaldis `kardulid ää (kartulite pealt vee) Rei; Ma `kaldasi `viina klaasi `sisse Hää; kaldas `koŕviga `piäle kartulid Kod; klopi muna piimaga segamini, `kaldad `pääle Pal; `kalda vesi pangist `väĺlä Trv; `kalda sü̬ü̬ḱ paast ärä Krk; piim piap kroosi `sisse `kaldama Nõo; `kalda vesi maha San; kaldas vi̬i̬ anomast `vällä Vas b. kõvasti sadama üsna kallab `vihma maha, `räästad `kaldvad üsna vett Khk; rage vesi oli, mis ta maha `kaldas Kaa; nõnda kui kapaga `kaldab ülevalt Saa; nagu `kaldama akas vihimä Kod; `vihma `kaldap ku oa varrest Trv; nüit `kaldass ku pangige maha Krk; küll `kaldab `vihma maha Ote c. voolama, valguma, jooksma `räästad `kaldvad üsna vett, jögi üsna kallab joosta Khk; viimäde akanu nõna verd `vällä `kaldame Krk d. kastma kas sa kapsta `lu̬u̬mi oled kallanu kah Ote e. fig jooma nüid kallass `sisse üits kõ̭ik mes `olli, nigu raha sai, nii jõi maha; viin ei ole mitte joogi jaoss, et sa täis `kaldad `endä Nõo f. (metallivalust) siatinast kuulid olid, said `vormide sihes kalledud Jäm; kui vask sula on, siis piab ruttu `kaldma Khk
2. a. kalduma, kallak olema `kaldaja maa, `keskelt on `kõrge ja kaks `otsa `kaldavad, madalad Vil; om küll ää maa, `kaldab `alla Krk; tasanõ maa, ta kohegi poolõ ei `kaldaʔ Rõu || sa `käiasid vikati na ää, et tera `kaldab juba (tera on liiga õhuke, lööb serva ette) Mih || millegi kasuks otsustama `naatass `kaldamma Petseŕehe Se b. kallutama, ümber lükkama regi `kalti - - `ümber Rei; `kalda nõu ümmer Krk; `kalda `ku̬u̬rma `ümbre Se Vrd kallahhama
3. fig keerama, pöörama, pööritama pεε kallab nii väga, - - süda on nii sańt, kallab sihes; kui sihest sedavisi kolistab, siis `eetasse: kallab sihes nda‿t suur kolin ülal Khk

kallas kallas eP(-ss Äks), -ss, -śs eL, `kallas R, g `kalda, g `kalde Ote
1. s maapinnavorm a. mererand, vee- ja maapiir; veekogu, augu, mäe, tee (kõrgem) serv, äärevall; madalama ja kõrgema maa vaheline ala pane ots `kaldasse `kinni (paadil) Kuu; tie `kaldad on `kuivad juo; `allika `kaldald ma `leisin viel `niskese `rinna `nõela Lüg; jöös on nii pailu vett, et tuleb üle kallaste; nömme `kaldad (nõmmeäärsed madalamad kohad) vett täis puhas Khk; Läksi ema aua `kalda `peale Mus; `lained `uhtusid ta `kaldale Krj; suur vee kogu. et tal pole kallast `kuskis Pha; kass `olli juba kao `kalda peal Muh; jõel oo kallas, raabil oo kelbas Vig; Rõude kallas, Kiriku kallas, Lehola kallas (heinamaad Kasari jõe ääres) Kir; soo `kaldas tegime `eina Kse; palderjaa·nid kasuvad põllu kallastel ja `metsäs; saeme ikke enne (pimedat) `kalda Tõs; aer oĺl selle jaoks, et paŕb `kaldasse kinni ei jää Vän; mere `kaldas seal madala peal oli `kangest `paksu neid viidakid Ris, `niitsin seal järve `kaldal Kos; maea on vääga tie `kalda pial Amb; istu `seia aĺlika `kaldale JMd; mehed jäid `paĺlalt jäätüki `piale, ei soa `kaldasse; [kiik] `tehti põllu `kaldale Koe; teine jalg auas, teine aua `kaldal (surm on ligi) Kad; alt labidaga siis lõi ta [turbapätsi] `lahti ja `viskas `kaldalle. ja mina `kaldalt `jälle `võt́sin ja panin siis käru `piale Rak; rääbis käib `peale tuule, siis tuleb siia `kalda Trm; ti̬i̬ `kaldad tasutasse ärä, nagu rohi on kasnud; saviaagu `kalda `piäl tä eläs Kod; kos on [järvel] niisuke mädane ja mudane kallass, sääl on mudane põhi kah Äks; jõe murakad kasvavad `müüdä jõe `kaĺdid KJn; vesi tule üle kallaste Krk; me ollime `kaldest `kaugel Ote; `läämeʔ järve `kaldahe tühüʔ Rõu b. kõrge, järsu tõusu või langusega nõlv, äär, perv (veekogul, mäel, kraavil, teel) pae `kallas Kuu; `Ondikas ja sääl pual on `kõrge `kallas, ei `julge `alle `vahtidagi Jõh; `kallas on `kõrge, rand on `kalda all; [pääsuke] tekko pesä `kalda `sisse Vai; järsk mere äär `üitasse `kaldaks; `maandi kallas (maantee muldkeha nõlv) Khk; ise oo rand ja ise ranna `kaldad; `lained köivad `vastu kallast Muh; äkine kallas Rei; `saarmas elab raavi kallaste sees Kse; vesi juoseb `väĺla sealt `kalda siest kivide vahelt Ris; `voatan, uśs koa `kalda all Amb; sõit obusega sellest järsust `kaldast otse ülesse Kad; jõe `kaldite siden oo nahk `iiri; minu õde õli `kalda all lehmägä karjan Kod; kallaste alt ja urgastest otsitasse neid (vähke) Ksi; lapsed, lähme oea `kaldalt `alla `liugu `laskma Lai; mäe sehen om ka sinist savi, jõe kallaste sehen Krk; mõni järve vi̬i̬r om kallass, mõni luht ja `õtske kah Kam; sinnä mäe `kalde `pääle om ää `viĺlä tetä Ote; ta om nii nigu mäe kallass, taast ju̬u̬sk vesi `alla Har; toh `kalda pääl kasuss hüä mõts Se; om `mäega nurmeʔ un `kaldaga nurmeʔ Lei || vaohari vao `kaldad `aetasse `umbe ja `karduhblid jääbad senna mulla `sesse kasuma Mih
2. a kallakas, veerjas, libajas mädänu, si̬i̬ maa nii kallass om, et tu̬u̬l ei saesa `perse all; mäeküĺg om nii kallass, et ei saa üless, ei saa `alla kah Nõo; mägi om kallass `alla poole; põld `kalda maa pääl Ote; tanh om kallass, `ülhen om tassanõ Har; kallass peŕv; `kuurma om üte poolõ‿päle väega kallass Se
Vrd kallak, kallakas, kallõss

kallasline kallasline g -se veerjas `tuiskab ärä ti̬i̬ kallaslisess; vahel one keskpaik `kõrge ti̬i̬l, langeb `alla tõesele puale ja tõesele puale keskpaegass, siis one kallasline Kod Vrd kallakas

kallastik kallasti|k g -ku VNg/`kal-/ Tõs PJg Kos Hls Hel, g -gu Se nõlvak, mäeveer; kallakune, veerjas Nigula `kallastikud VNg; kõnnumaa, `kõrge ja kallastik; on `jälle natuke `kõrgem ja `jälle madalam, see se kallastik `ongi PJg; kallastiku pial `kasvas mets Kos; kallastik maa Hel; kallastik – mäe küĺg; kari kallastiguh Se Vrd kallak, kallakas

kallis kaĺlis, kallis g `kaĺli, `kalli eP(kailis Juu), g kaĺli Tor JõeK VJg, g kalli Muh, g kallise Rei, `kallis g `kalli R, kalliss g `kalli M( u -ĺl-) T( u -ĺl-), kaĺliss g `kaĺli V(kaliss Vas), kaĺs g kaĺli Kra
1. hinnaline, palju maksev Nied on juo nii `kallid kalad (angerjad) Kuu; mina `põlgasin sedä `kallist; eks senel õle kõik `kallid, kenel raha ei õle Lüg; Mis `kallis, sie `kaunis (heal kaubal kõrge hind) IisR; tama saab `kallist `palka (kõrgepalgalisest) Vai; ajad on `kallid (hinnad on kõrged) Jäm; siis oli raha pailu `kallim kui niid on Kär; See päe läks natuke `kalliks (purjutades kulus raha) Pöi; veart asi, kallis asi Mar; Kallis asi kestab kaua Han; teenrite palgad oo tänudi `kaĺlid Aud; Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; kui kaĺlis see on (küsitakse hinda) Ris; nii kaĺlis pekulańt, tahab nii kaĺlist `inda `soada Juu; ta ei and kaĺlist raha, aga `maksis ikke ää Ann; nüüd on kaĺlis aeg, kõik aśjad on `kaĺlid VJg; kui makseti kaĺlist `palka, siis olid `kaĺlid päävad Lai; nii kaĺlis, et `ammisse akkab (väga kallis); ega vanasti lapsed nii `kaĺlid põlnd kui nüid (ostudele kulub rohkem) KJn; `pehme lina massap kallist ja karre om odevemp Hls; reńt `panti `kaĺlepess täo Krk; ku raha ei ole, siss om kopik ka kalliss Puh; su̬u̬l `olli nii kalliss asi, et es tohi maha `aada; mina küll nii kallist ei massass; kahju sest `kaĺlist rahast, mes sellega os võenu `osta Nõo; tu̬u̬ vana kalliss `umbleja Rõn; tuhandõ kaĺliss ind oĺl tu̬u̬ (eriti kallis) San; ku kiä `väega kaĺlist taht, siss üldäss, et ta `möie tõsõlõ nigu hinge vi̬i̬rt Har; tu̬u̬l um `väega˽kaĺliss aamõt́; täl om kaliss palk Vas; põĺk `kaĺliss, naka as `võtma Se || näil o kõhe kaĺlis `anda (ei raatsi) Kod; kaĺlis (kitsi) koa tesega, ei too `siia Pil
2. oluline, tähtis, väärtuslik `Kallis on muna lihavotte pühil Kuu; kannatus (kannatlikkus) on keige `kallim rohi, kut sa sedissi laimu `aśju jouad ära kannata Jäm; Nüid on päe kallis (tööd palju); esiti oli kedervarrega `lõnga `tehtud, äga nüid on kallis asi okiga Pöi; tervis on siin `ilmas keige `kallim Käi; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t = silm Han; `kaĺlid päävad, kui eena aal ilusad ilmad on Juu; aga ta on üks kaĺlis raamat, ta piab `oitud olema (piiblist) Ann; vata ing on ike kaĺlis jo igal ühel Pee; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; kuju tuńn om kalliss tuńn (heinaajal); `terviss ja au om kige `kallip Krk; enne visati [looma] pää aeu mińemä, aga nüid om ta kõege `kallimb rohi Ran; `kaĺlil tü̬ü̬ aol tulõ mu˽manu Har
3. a. armas, südamelähedane oma laps on `kallim; laps peab vanamid `kalliks pidama Khk; Mo `kallid sugulased; Ta pidi oma `kalli mehe juurest äe tulema Pöi; see oli mo kallis öunabu Käi; pruut́ on peigmehele kaĺlis Mär; poea poeg `ütleb ikke, et memm (vanaema) oo kallis Tõs; `kalli inimesi põle paelu Hää; mul on pailu `kaĺlid sõbru Ann; mina olin nõnna kodu oma isa-ema kaĺlis Kad; emä võtab lapse `süülde, `ütleb kaĺlis Kod; `kaĺlist pidama tuleb noorepaari vahel Pal; tüdrukud ei `julgegi nii `riakida, et sa oled mulle kaĺlis, enne kui ta tiab, et ta teda võtab Ksi; Mis must, see magus, mis karvane, see kallis Lai; nakad ütte `sõpra `oidma vai `kalliss pid́ämä Ran; emä om küll kalliss, aga naene om `kallimb vi̬i̬l Nõo; `mulda `pandma `piami kõ̭kõ `kaĺlimba Har; `kaĺliba umadsõʔ; sa olt väega kaĺliss ineminõ, sa˽piät `kaĺliss Se b. pai, hea, tore, lahke nüüd on `lapsuke `kõige `kallimb Lüg; Ole siis kallis [inimene] ja too Pöi; kallis külä naene, ma räägi [sulle] Kir; kui laps iä on, siis ta on nõnna kailis Juu; kaĺlis isake, luba mind `väĺla `minna Kos; sa kaĺlis mees, anna `mulle õige oma obust Trm; sedä kaĺliss üleaediss one kahju; selle pu̬u̬lt oo vi̬i̬l kaĺlis (hinnatav) si̬i̬ valitsus, et jätän lapsile aseme Kod; ega kade inimene ole kaĺlis Pal; temä om iki kalliss ja jumale`kartlik inimene Krk; aga Li̬i̬de om üits kalliss inimene miu `vasta Nõo; ma `üt́li et ol no nii kaĺliss inemine‿t, sü̬ü̬˽ta är Plv
4. õnnis, püha, pühalik (hrl van) `ristipäiv `ninda `kallis pühä, et rohogi ei `kasva Lüg; suured pühad on keik `kallid pühad Ans; Vanad `kallid jöulupühad on `jälle `möödas Pöi; `poegimise järel ja kallite `päεde sihes `anti koa `lehmdele `einu Muh; kadri toob kallist karja `õnne Tõs; `meite `aegas olid `laupa `õhtad suurõd `kaĺlid `õhtad Khn; kallil `õhtal (püha(de) laupäeval) JõeK; su̬u̬re neĺjäbä, su̬u̬re `ri̬i̬di ja lihate `ü̬ü̬si, `niiskesel `kaĺlil ü̬ü̬l käenud tämä tulussel Kod; ega nad kaĺlist nime (Jeesust) suhu ei `võtnud Pal; lastele `ööldi, et täna ei tohi `koerust teha, täna on kaĺlis `õhta, kaĺlis jõulu `lauba `õhta Lai; egä pühäba `ü̬ü̬se, `kallil ü̬ü̬l Krk; mes pia mina `sü̬ü̬mä sel `kallil ommingul Puh; Nelläbe õdak oĺ varemb – tu oĺ kallis õdak – sis es kedräte, es tü̬ü̬tede, pu̬u̬lba õdagu sammute San; kaĺlis aig om tulõmise aig Plv; suurõh paastuh, `kaĺlih paastuh Se
5. int kallis aeg heldeke oh sina `kallis aig, teid küll Lüg; Oh kallis aeg, äi inimene tea midagi ede Pöi; kallis aeg, kes‿se nüid oo Muh; kallis aeg, mis sa seal niikaua `vahtsid seal küläs Mar; kaĺlis aeg, kuule kudas ta reägib Juu; kaĺlis aeg, mis nüid `lahti on JMd; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; kaĺlis aeg, ku rumal ta on Plt; oi sa kalliss aeakene küll, kos ta `onte pidi `jäämä Nõo; oi sa kaĺliss aig, selle inimesega küll olli ädä TMr

kallisti `kaĺlis|ti Nõo, -tõ Urv Krl, `kalliste Nõo kallilt, kõrge hinna eest odavaste sai maja kätte, `kalliste müib ärä; `kaĺliste innanu ka nu̬u̬ `u̬u̬ne Nõo; maja oĺl `kaĺlistõ kińnitet Urv

kand1 kand g kanna eP, hv u eL; `kand(a) g `kanna R
1. a. inimese jalapöia tagumine osa, kand sie on `tallund `toiste `kanduje pääl ja `püüdänd `toistest ede `juossa Kuu; `astus [mulle] `kanda VNg; Iest ära, `muidu `niidan `kannad maha! Ei `jõua sa `mulle järelegi, `ammus siis viel `kandu `niitada IisR; saabas öörub kanna pεεlt Khk; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; Koer `joosi moole ühna `kandu `kinni Muh; King `öörus tassi `kanda Rei; see põle `rehte `aegas muud `moodi magand ku teise jala kanna pani teise`varva`otsa LNg; kanna `piale kõege `rohkem `toetab kui köiasse PJg; ma lähän tasa kannade peal Ris; Üks mure kannul, teine`kandus `kinni Jür; `astus jala kanna `kat́ki Iis; isa `keelas, et `kandade pial ei tohi `trampida, põrutab kanna luu ära Lai; käis päka pial, `oidis `kanda üleval Plt b. looma tagajala koodi nukk obosele `lähtö `vanker `kanda Vai; Kandetagune rehm oidas, et rattad oole (hobusele) kandu äies tule Kaa; `vanker käib obusel `kandus JMd; sõnniku vedamise ajal, kui [vankri] redel lähäb `vasta `kanda, siis on `lõhkumine `lahti VJg; kanda ~ kandu kartma hobusest, kes ei talu puudutust vastu tagajala koodinukki See noor obu akkas `kandu `kartma Jäm; Mei vähene punane obu `kartis ermpsasti `kanda Rei; Obu kardab `kandu Han; obune kardab `kandu. ei tohe vankert `kandu `laska Tõs; Mõni obune kardab `kandu `kangeste, kohe kui `vasta puudub, lähäb nii et tuli taga Juu; obune `kartis `kandasid JJn; || obuse kabja kannast lõegatakse `juure, kui raud `alla ei lähä Juu c. jalakannale vastav osa jalatsil, sukal või sokil [suss oli] `kannast `kitsamast `tehtud, nena‿polt `laiemb RakR; sukka kand ja nenä Lüg; ärä `talla `viltu oma `kingade `kandu Jõh; `saapa teine ots on kand - - koes korges all käib Jäm; kiŋŋad olid suka kannad puhas εε löugitsend Khk; siis said sial ninad teistele (pättidele) piha `tehtud - - ning kannad taha Pöi; [suka] `kanda ahendama; `tõmma [king] ilusast `kanda Muh; Kui king öörub, pane üks paber kokku ja kanna `sisse Rei; mõni teeb [sukal] lühikse kanna siilu, mõni pika Kse; Mina olen sukale ja sokile ike topelt kanna teind, see on kõvem Amb; kand õlgu kõva ja `kõrge, moeto tuleb jalg [kingast]`väĺjä Kod; soki konts või kand; kanna lakk Pal; `lõikab nööriga `leiba ja joob `pastli kannaga vett `piale (väga vaene) Plt; lapiga kand – Kod, saksa, suur kand – Juu Pee Kad; läti kand – KJn; vene kand – Kad sukakanna erinevad kudumisviisid
2. fig (lahkumisest)`Kergitäb `kanda; Lase kand ja `varvas Kuu; Panimi kand ja varvas Emm; | (kiirest minekust, jooksust) läks `ninda, et `kannad `välküsid Kuu; `larbib `ninda, et `kannad `käiväd `kukla taha Jõh; Kui naabriema kodu öues vaĺlu äält tegi, siśs nende poiss kohe kannad välkuma pani Pha; Läks naa‿t kannad sattusd perse Emm; Kannad käivad tagant `kuklas, ta `ju̬u̬ksis nõnda `kangesti Hää; laseme `jalga kand ja varvas, kand ja varvas Juu; Kandadele nõu andma Kad; `näitab `kanda VJg; põgenes ära, põld muud kui kand ja varvas Sim; `näitas ainult `kandu veel Plt | (kedagi sõnadega ründama) `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; kanna pealt otsekohe, sedamaid Kiers `kanna pääld `ringi ja pani ajama Kuu; Täma `räegib `sulle täna üht, `omme `kierab `kanna pialt `ümber ja `räegib teist IisR; ma `keersi kanna pealt `ümber Muh; ma `püöran kanna pealt `ringi Ris; `kiera kohe kanna pealt `ümber ja mene ära VJg; kääńts kanna päält ümmer Hls; kanna peale astuma ~ käima jalgu jääma, teisele tüli tegema See mees äi jöva eese tööga teiste kohta, teised astuvad varsti kanna pεεle Kaa; Akkas teisele kanna pεεle käima Emm; kanda taha ~ külge panema
1. varastama, omastama Pani `kanna `külge VNg; Mõni lits lõi [ööseks välja jäänud kangale] kanna taha, mitte koergi ei augu takka Kei; aga ma panen selle aśjale kanna taha Juu
2. raiskama Las vana kogub raha, küll poiss, kes köva jooma mees, paneb sellele ükskord kanna taha Pha; Poeg pani vanemate varandusele kanna taha Mar; Küll pojad panad isä rahalõ kanna taha Khn
3. lõpetama Noh, selle tööle paneme täna `öhta kanna ta’a Kaa; Paneme pudelile kanna taha SJn; rapsab kandu kannatamatu loomuga Seike pire olemisega inimene, pole ette mette midagid taarist, kui juba rapsab kandu Kaa; kannalt keerduma põhjuseta vihastama `Sengä `täüdüb `helli `ümbär`käüä, tä voib `kergesti `kannald `kierduda Kuu; kannal peetav põhjuseta vihastaja Küll vade sina oled `kannal `pietävä, ei `oska kohe `kuidagi sinuga elädä Kuu
3. mitmesuguste esemete osa, harilikult millegi lõpuots, alus, tugi a. jalatsi konts lakk `keŋŋad - - `korged `kannad VNg; mõned `ütleväd, et madala `kannaga `kingaga on paremb `uopis Jõh; madala `kandadega kingad on vanadel Hag; `suapa kand oo alt ärä tullud Kod; `enne oli `saapal ka kand, nüid on konts Lai b. vikati või sirbi päraosa, millega see löe külge kinnitatakse `sirbi kand ja nenä Lüg; vikkasti piab `kannast `säädma, kuda akkab `rohto võttama Jõh; vikati kanna nurk, vikati kanna pöörd Kär; `ańtsin `talle sirbi kannaga Juu; `kõrge kannaga niidad, siis ladvab jo `rohto VMr; oia kand vasta muad kui niidad Trm; `austria vikatil kand `tuĺli natuke käända, sepp `käänis `kanda SJn c. kirvetera alumine nurk löönd `kerbe kanna kibisse Mar; Kirve silm oo `kirve kanna pialmine külg Tor; Kirve kanna all on `seuke `väike änd, käib varre `vasta, si̬i̬ on kannalapp Hää; `kerve kand on `kerve varre taga Juu d. ukse, värava hingedepoolne osa väriku kand; Ukse kanna ing karjub Kaa; Luud on ukse kanna taga `nurkas Pöi; Jεε aa ukse kanna vahel, uks äi lehe änam kinni Emm; `jooksis ukse kanna taha Kir; mine kojase, meie ukse kanna taga köis `varnas Kse e. kerilaua, lõngakeha jne jalg keri`lauad `juoksevad `kanna `õtsas; maas `kanna pääl õli `jälle ark siis kuhu sie `kuutud `võrgu pani Lüg; kerilaua kand Kad; kehäle `aamise kand Kod f. viinaklaasi jala alumine laiem osa, kabi `Viina `võetakse `pitsidest, pisike jalaga klaas, kand all Lüg g. alus, alumine ots sääl on vana pukk`veski kand Jõh; `toodri kand Jäm; `aardama kand, kus `aardam küljes on Mus; Risti kand juba alt sodi mäda; Kupits on seal aja kanna all; See (kuhi) oli tehes kohe kanna pealt `viltu; `Aitaja lüsi veel, aga kand on `otsas Pöi; Toodri kandas aa ouk, seeld käib röngas läbi Emm h. masti alumine ots; auguga pakk veesõiduki põhjas, millesse on kinnitatud mast ald `masti `kannast pidi mast mädä olema Kuu; `kaltsoni `sisse keivad masti kannad Mus; masti kand, paadi kiilu `külge `kinni löödud Rid; `kalsinast tekini on maśti kand; raha `pantaks maśti kanna `alla, et laev paremini teeniks Hää; i. taime juure lähedane jämedam varreosa; seene jalg; lehe vars Eks `siene `kannad `kelbavad ka `süüä Kuu;`viljad ajavad võsusid, ühe `kanna pääld tuleb juo mittu tükki üles; kui kanermu - - `kannast kukketab, siis on `viimane [rukki] tego üvä, `pärtli tego (pärtlipäevaaegne külv); lehel on kand taga Lüg Vrd kand2 j. saani-, reejalaste tagumine osa, kus saab sõidu ajal seista akkasin `saani `kandule Lüg; ma sai täna ree kannule Muh; saani kannade peal `seisis `püśti Tor; võt́tis kannule, võt́tis saani jalaste `peale; on saani kannul VJg Vrd kannus1 k. üle hoone seina ulatuv sarikaots puari (~ sarika) kand; sarik lüädässe partsuga `kanda; kandpaĺgid oo ni̬i̬d, kohe sarika kannad lähvad `sisse; mes pidem kand, sedä `rohkem `seinä oiab, vesi ei käi nõnna `piäle Kod l. võrgunõela tagumine ots [käbil] on kand ja kiel ja nina. `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; kävi nena ja kand Trm m. kindapära – Trm n. pähklitupp, õie kroonlehtede kinnituskoht – pärna õiekannad tulevad tuulega maha; õie kannal õiepuru vel `otsas Vän; `pähkla kannad on järel veel Rap o. piibukaha, piibukaha põhi – Lüg Juu VJg piip on - - `kannast`ummes, tahab `lahti tehä ja puhastatta Lüg p. puuklots veesõiduki põhja ja täävi ühenduskoha tugevdamiseks; täävi alumine, emapuu peale käiv osa laiva kand Khk; södukest rossi `otsa mis täävi `kanda `kinni käis `üiti paadi ännaks Mus; Ennemä `pandi tävi kanna `alla õbõraha Khnr. veskikinga osa, kust terad kivisilma jooksevad `veśki kinga kand on `niuke toru, sealt joosevad iibikesed `väĺla Juu s. aas, kõrv, kanne olis nie `ruplatügüd igä järele `olled, nie `kannaga `ruplatügüd Kuu; vasknööbid, kannad olid taga, sεεlt sai löng läbi `aetud Jäm; õberahad olid `kaelas, kannad taga nagu `nööpidel Pöi; õbe`ruplel `pandi kannad taha - - ja `pandi inimeste `kaela Mar; sarjal olid nõuksed kannad küĺles Kul; suured kannaga rahad, `paater `öeti Vig; `enne ikke `tehti neid kannadega rublatükka Ris; mõned [nööbid] olid - - vene kannaga ja eesti kannaga Kei; pulmades siis pańdi uastele kulinad `kaela. nied õlid pisikesed kellad, kannad taga Kad; kaela rahad neil oli võru `ümber ja kannad taga VMr; õnge kand (auk talveõnges, kust jõhv läbi käib) Kod t. rihm, millega koodinui varre külge kinnitatakse `rihmane kand - - kävi `nuia `august läbi VNg; koodi kand Lei Vrd kandlekabel, kanne1, kannel2 u. võrgu algussilm, võrgusilma sõlmekoht `Vergu lohk, kust osa lina oli `väljä viend, tuli kand `kannald `neljä `nurka `leikada, siis sen järel ka uus sise `aetav lapp ja siis käü ja paranukse abil silm `silmäld ja kand `kannald `vergu `külgi lohu `täüteks sise ajada Kuu;`vergo `otsas on `kannad, on sial kus silm `täielik ei ole Jõh; võrgu kand on sõlme kõht. ku akkad `võrku parandama, `vaatad et kannad `õigess kokko lähväd Kod v. sõlm, aasake võrgu selise külge kinnitamiseks – Pha Vän kanna niidid ollid võrgu niidist jämedamad; ku kannad `kü´lgis on, siis pannakse `liiga `siĺmasi siduma `kandade `küĺgi; liiad silmad `siutakse kannaga võrgu paela `küĺgi; ned kannad oĺlid nii neli `toĺli pikad, kahe aralesed Vän õ. Kumma pool tuulehaa kand on, sääld poold hakab puhuma Käi; Kui nende (tuulehagade) taga on suurem pilv, see on`pilve kand Rei

kangur1 `kangur g `kangru Jõe Kuu eP Kan suur kivihunnik vidasime kiva `kangrusse kokku Kos; `kangrusse `aetakse kõik kivid põllu pealt, kasvab rohi koa vel läbi HJn; `kangur on suur `kõrge nagu kuhi KuuK; `kangur tuleb ära vedada JMd; kiviuńnikud ehk `kangrud väilal `vietasse kokku VMr || kivine maa meil oli siin kivi `kangur, `sinna `tehti auk; `kangru `peale tegid, kus kuiv moa oli, vette ei `tehtud HJn; `kangrud, määrinnad,`rohkema kalju ehk kivi `pialsed KuuK Vrd kangar, kõngur

kanis kanis spor L KPõ, VlPõ Trv võrdlemisi, üsna mõned päävad oli koa üsna kanis soe Rid; `lasti ikke kanis kiiret `sõitu Tõs; `Pärtle oja on kanis suur oja Vän; ne oo ise kanis suured Ris; Need poevärvid olid kanis kaĺlid Kei; mina olen näind krat́ti, nagu üks tulekera ja kanis `kõrgel oli Juu; tuuli luud üks pikk luud kanis `mitme `rauga Jür; kuhjalava sai `alla kanis `kõrgeks `tehtud Amb; ta (maja) oli kanis `kõrge ikke, nii et neĺla tuhviga trepp läks ülesse ike Koe; kanis ia kimp `einu Pil; ma `oĺlin siss kanis poisike KJn Vrd kani2, kannis1, kaunis2

kanna|alune
1. murispuu paari kannaalune paĺk Saa; kõige viimane paĺk, mis üle aam`paĺkide `pańdi oli venitus ehk kannaalune Sim Vrd kandalune
2. kaarealune rohi `kõrge `kannaaluse jättäd, `latvad `rohto ja lüöd `kõrge `kannaaluse Lüg
3. eseme osa lüö `kanna `alle uus nahk, `kannaalune on juo mädänd, `tihvid on `ruosetanned Lüg; suka kannaalune oo `kat́ki Kod

kapp4 kapp g kapi Rei VJg Kod Lai Plt KJn, g kabi Kuu IisR, g kappi VNg Lüg; n, g kapi Jäm Muh Rei L Kos Jür; kaìp g kapi Trv Krk(n kapi) Puh Plv Vas, g kaìi Se jalatsi kannaosa tugevdus kappinahk käib `saapale. `pannasse kappile et on `kange Lüg; kiŋŋa kapid o `kandas. enne `pandi kase `tohtu kapiks Muh; kase `tohtu `pańdi saabaste sisse, prandi `peäle ja kapi sisse Vig; `soapakanna kapid, et kand `viltu ei lähe Kos; kui kanna kapp maha `langeb, tuleb jalg `väĺjä. kapp õlgu kõva ja `kõrge Kod; kängä kundsaʔ, kundsa kaìiʔ ja päänaha˽ka vi̬i̬l Se

kargauhti `kargau·hti deskr `väike penike `oĺli, karass `kargau·hti sinna lihapatta `sisse; ta `tulli tolle `kõrge virna otst `kargau·hti tolle alumatse virna pääle Nõo

karja|koda karjaköök; välisköök, kus loomadele toitu valmistati – Ote Krl Har `kõrge pika `ru̬u̬dli olliva ja ku̬u̬k olli ülevan, si̬i̬ olli karjakoda, suvel tet́ti karjakojan sü̬ü̬k kah Ote

karnits1 karni|ts g -tsa Jäm Khk Kär Vll Rei spor L K, I M TLä Kam Rõu Vas, g -tse Khk Kse Tõs Ris Kei JJn Ann Ran Rõn, g -tsõ Urv Krl, g -dsa, -dsõ Har(karniss); `karnits g -a R, karńi|ts g -tsa Trm Kod San Rõu(-dsa) Räp, g -tse Hls Krk, g -tsõ Krl; karnets g -a Käi Võn Plv(-ŕ-, g -e); `kaarnits g -a Vas Se Kra(-ŕ-); p `kaŕtsi Lut mahumõõt, hrl 2–3 toobine puust (hv plekist) kandiline või ümmargune nõu vilja (hv kartuli või kala) mõõtmiseks `karnits on kolm `tuopi, matt on kaks `tuopi Lüg; karnits oli ühekora vana mööt, neli tükki külmutu Khk; karnits oli vilja mõet, nelja kandiline, `mölder vöttis sellega matti Var; karnitse täis `villa Ris; iga püt́i pealt [anti] üks karnits kasu, mis sa kevade oled laenand Kos; ma `aksin vallast abi `saama, magasi aidast `ańti karnitsega odre ja rukkid natuke Ann; karnits [on] ümarguse kerega puust, ilma kaaneta kahe ja puole tuobilene, kahel puol käerauad Kad; magasi kaŕnitsad õlid, kaŕnits õli nagu `veśkil, neljänukaline, nõnnasama `kõrge kui lai; vakaga mõõdeti inimesele `viljä, kaŕnitsaga `võeti kasu, kaks kaŕnitsat kot́i `piale Kod; venelased müisid karnitsaga `kiisku ja `veiksid ahvenid Plt; ku magatsi`vilja tagasi massõti, sis tuĺ ooduss kõvastõ mano, ooduss oĺ tsetveriku kottalõ kat́s karnetsat oodust, tu̬u̬ oĺ nigu protseńt Võn; kui obõsõlõ `ańti karnits `kaaru egä päiv, olli obõnõ illus Kam; kaŕnitsa täüs `kartuli San; karnidsõga `mõ̭õ̭ti `uibu ubinõid Har; [väikesi] kallo müvväss `kaarnitsaga - - `väikene karranõ anomakõnõ Se; vakk um kous `kaŕtsi Lut || fig kaerakarnits piits – Pee

karu|äke
1. umbes 10 cm jämedustest okslikest lõhestatud kuusepakkudest äke, pakkude oksatüükad täitsid äkkepulkade aset minä ise `äästasin karu ägega. `metsäst `lasti suur kuusk maha, `kuuse puu lõhuti `lõhki ja `pandi kokko. `õksa `õtsad `tehti teräväst ja `kiskus maad `lõhki küll Lüg; karu äkkega `ääseti `einamal, kisuti `sammel `lõhki, siis akkab `jälle `rohto `kasvatamma Jõh; karu äke, `tehtud õige vanast `kuivand kuuse ladvadest Amb; õksikline kuuse puu `toodi kodu, kos `tihked õksad küĺles, siis lõhuti pakud. siis `tehti paeo vitsast luua võru `moodi, `pańdi pakk `piale, `löödi võru tikkudega vahele, siis `pańdi teine pakk. `rauda ei õld mitte üks jupp. ma õlen ise kua karu äkkeid tehnud; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; karuäess minä nägin. õli `kõrge nagu süägilaud. pand obese taha, lagunes ärä. õlid vede siden linaleon; karuäkked `tu̬u̬di kodo seĺjäli, pinnud ülesi `pu̬u̬le; karu äkkitegä äessite Kod Vrd karuägel
2. hobureha rukkikõrre riisumiseks – Mar Lih riisuti ruki kõrs põllal ää, `pańdi obuse taha paras puu latv, ladva ots `joosis taga, köidega ja aestega oli obuse taga. see oli karu äke Lih

kase|mets Suur `kõrge kase mets Pöi; kasemetsast saab ilusad alud peergodeks Vän; kase`metsä ja lepä`metsä ei issuta `ükski, sii kasvab ise nagu ein Kod

kassi|käpp
1. a. rohttaim (Antennaria) `kassikäbäd on `pruunid `lälled Vai; kaśsi käpad on punased, roosad, `valged, pruunid Trm; kassikäpä kasvass ka siantse `kõrge niidu veere pääl Krk; `valgõʔ kaśsikäpäʔ oma rooho jaost. keedetäs, kel `valgõʔ `ju̬u̬śkjaʔ omaʔ; kaśsikäpäʔ omaʔ punatsõʔ, roosaʔ, `valgõʔ. näid koŕatass talvõst, leheʔ jääväʔ `küĺge, tutuʔ jääväʔ sääńtsest samast niguʔ kasumese `aigo Räp b. koldrohi – Sa Muh kassi käpad on ühed sihantsed kollased rohud. veened lähvad maad `mööda. koltsed ümargused nupud `otsas. pöllu peenarde pεεl kasuvad Khk; kassikäpad o `pissed `kolsed rohud - - just kut kassi küined Muh
2. vabarnataoline must metsamari kaśsikäpäʔ kasussõ jämme nigu vauvõrmõʔ, lajaʔ liheʔ, nu̬u̬ lääväʔ maad `mööda edesi. ku tu̬u̬rõʔ, sõ̭ss ommaʔ `aĺjaʔ, ku `vaĺmis, sõ̭ss lätte mustass Har
3. mustrimotiiv (kindal, sukal, kannul jm) Eelerdamise kirjad: ühepoolega kassikäpp ja uus äär `ümber, pisuke kassikäpp; kahte rida kassikäpp Krj; kaśsi käpäd ~ suka `ambad Khn; vöö peal olid kaśsikäpud, niuksed `riśti, need olid `sisse koetud Juu; kaśsikäpad `tehti lina, magamese lina `serva. lõngad kisuti `väĺla, koed, ja sis tulid ära `põimida. augud olid sehes, vahed tulid kõik üle tiha ja `täita, mud́u ei tule kaśsikäpp `väĺla Plt; taari `kannel oĺli musta täpi `pääle tett, kassi käpä. peris raudora otsage tetti Hls; kaśsi käpäʔ [kindal], viiś käppä, `kespaik tühi Kan; Mõ̭ni `litsõ [leivale] kaśsikäpä˽ka˽`sisse. tu̬u̬ tet́ti tu̬u̬ peräst, et sõ̭ss ei aja˽koorikut üles `eieʔ Urv Vrd kassikäpakiri
4. kassimärss, punutud mänguasi kassikäpp tetäss pajo niidest, vedrutap kui `ärmoonik Pst Vrd kassikäpukägar
5. (mäng) vanemad inimesed ikka `mäńgisid kaśsikäppa. aga ei määleta änam, mis `moodi se mäńg oli Nis
6. vitstest punutis korvi pandade ristumiskohas, sõlg, naast – Aud
7. (sõlmeliik) Noobile tehti kassikäpp pεεle Emm

katsuma `katsu|ma R(-maie Lüg, -o- Jõh Vai), eP(-o- Käi L), -me Hls, katsuma u Se, `katsma L Kod MMg Pal VlPõ, katsma San(da-inf `katsu); (ma) katsu(n) eP(-on Rid Ris), `katsun R(-on Lüg Jõh Vai)
1. (midagi teha) püüdma; üritama `katsuma kodo `saada `enne ku `pilkane pimedus tuleb Lüg; ma oli nii tuline nobe, `katsusi seda tööd `valmis; vana oli `viskand tale (läbi jää kukkunule), suure nööri suu ede, `käskind ammastega `kinni `katsuda; piab ämariku kammul koju `katsuma Khk; Ma ette üsna joosi, et oleksi sind käde katsund, aga met‿äi jöva su järge Kaa; Kui linnud `lendvad merelt ää `moale, siis katsu `püüsed `välja, tuult `tormi tuleb; Oled sa `särge `katsumas käind, kas võtab juba [õnge]4 Pöi; ma katsu oma päevad läbi aada nurisemata Muh; äŕjäd `katsvad puselda Rid; `katske mu `viia `sinna õue `kööki Tõs; `Katskõ viksemini sõoda, suamõ rutõmini ää Khn; isa oli `enne `tüölene, pärast siis `katsus kudagi talu `peale Pee; inimestele piab ikke `katsuma `vasta `tulla VMr; mis viga `allavett ujuda, aga katsu ülessevett kua Kad; õlid `katsnud aeda lage keŕgitätä Kod || fig Vaada, poiss akkab kasu poolest juba isa käde katsuma; Juula oo ju otse pümevana inimene, ju see juba sadant käde katsub Kaa; üheksakümmend katsub käde (saab 90-aastaseks) Kär
2. proovima, katsetama a. millegi sobivust, tugevust vm proovima [Rätsep] `traageld tügüd kogu ja siis hakkas `riiet `selgä `katsuma Kuu; `maandlevad, `katsuvad `rammu Khk; kõik ohud ja rohud said ää katsutud Pöi; Mei akkasime Juhaniga `joudu `katsuma – Juhan pani mind seliti Rei; misuke vikat se `lõikab `eäste, eks minge `katske `metses Vig; kiige all `pistsid mehed ikka rinnad kokku, `katsid, kiś tugevam oo Han; ma olen koa laadal `õnne `katsund, lükkasin õnne ratast Juu; seemet katsuti kua, `enne kui külvati, eks see õld kua idandamine Trm; `tehti kand, siis akati `pöida tegema ja katsuti `jalga, kui pikk tuleb Lai; kaalu(sid) katsuma lutsu viskama – Khk Mus lapsed `katsuvad `kaalusid. kivi lueb miduks `kaalusid on Khk; katsume mitu `kaalu `lesti saame. mitu `korda [kivi] vett mööda edasi läks, niimitu `kaalu sai `lesti Mus; kanapenni katsuma liisku võtma akkame kana`peńni `katsuma Juu b. proovima, maitsma ma sai juba uudist `leiba `katsu Muh; Tulgõ mede õlut kua `katsma Khn; teesel pääval läks ruut seda (kosjaviina) oma `naabri inimestele pakkuma: `katske kosja `viina koa PJg; katsu suppi, mis ta on, kas soolane või mage Kei c. kogema, läbi elama olen kõik `katsumesed ää `katsund juba, põle mul `keegi asi `katsumata Juu; näd ei usu, aga mina õlen `katsund [painajat] Kod d. (üle) kontrollima; mõõtma õppetaja käis `kuoli `katsumas; `silla `kupjas, sie õli kie tied `vasta võttas ja `katsus et tie ia õli Lüg; kraadiga katsode [palavikku] Käi; lugemise poolest `katsuma Rei; siis `algas laulu õpimine - - siis tuli läbi`katsumine üksaabalt Mih; köisi vere `rõhku `katsumas Aud; `õptaja tuli `lapsi `katsma; `õptaja käis `katsman, `küśsi kõik selle õppuse läbi, mes talvel õled `õpnud; sillasaks kat́s teed, kaks kõrd katsuti teed Kod; ennemalt `käidi `lapsi `katsmas kodo. kuul`meister tuli kodo ja kat́s Pal || läbi arutama või kaaluma katsun asja `enne läbi kui omast võtan VJg e. ennustama [kui] aeg igavaks läks, `aksid arjaga (peaharjaga) naĺlaks tegema, arjaga `katsuma; akkame raamaduga `katsuma `jälle Jäm; tüdrukud `katsusid oma kengädega, kas mehele saab Tõs; lasen kaardid `väĺla `panna, lasen `katsuda, kas tuleb see asi `välla mis ma tahan Juu; oli üks vana mies, sie `arkudega `katsus (püüdis avastada haiguse põhjust) Jür; katsume `arpu (teeme kunsti, nõidust, kui midagi on kadunud) Sim
3. vaatama; järele vaatama – R Jäm Khk Phl Rak MMg Ksi Plt KJn `amba `kirjast `katsuta obuse vanudust; küll ma `katsun sene järele; lähän `katsuma, mida vili tieb VNg; `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele jo; `tohter `katsub läbi, kus viga on Lüg; `katso midä siä viel et taha; `enne `käidi `pulmi `katsomas, ne olivad lappulised; `katso kui `pallo `kello on; mie `läksin `rüssi `katsoma `joele Vai || külastama; katsikul käima `nurga naist `käidi `katsumas Hlj; `lähme titte emädä `katsuma; Taruma sant tuleb Savala `santi `katsuma Lüg; `saare `rahvas `käiväd `ülge käppäga titte `katsomas Vai
4. hankima, otsima, muretsema `kaasamies oli `pruudi vend. ku `venda ei õld, siis pidi küläst `katsuma; minä õlen `ninda `õõnes, et `katsuge `süiä `kiirest, süön vai `undi `vällä Lüg; katsu minule kua üks vana`pualne vagane [naine] Kod; kui ära osteti talud, siis iga üks `katsus `endale karjusse Pal
5. imperatiivivormid hüüdsõnalises funktsioonis (väljendavad ähvardust) `katsu et `välja saad VNg; `Katsugu oma päid `jalgu sii ligi piiris veel näidata Pöi; katsu kas sa tohid võtta, eks me nää Juu; `katska et teie siit `väljä suata Kod; etse-katsu; katsu-katsu; katsu ette KJn || katsu `aśja nüid, kelle pärast ta `nutma akkab Tor
6. puudutama; käega kompama koer äb kannada kui vööras katsub Khk; `mõistlik mõestab ise, rumal katsub käpuga Mar; tule katsu, mu pää on pala Hää; venind sooned, ei või `katsu Tür; tä ei jätä `üstegi ońni ust `katsmata, ei `üstegi `riita (vargast); ma tulen kõhe `käega katsun `meskene si̬i̬ riie one Kod; ei ole mina teda (kassi) `katsu saand Lai; käega (~ käpaga ~ peoga) katsuda ligi; ilmne Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `käega `katsuda Pöi; pulmad ikka üsä `pioga `katsu juba Khn; see on nii ligidal, et katsu käpuga Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt || fig ma `itlesi `kohtes sii, ma‿p‿katsu käpuga ka seda juttu änd (ei usu) Khk; tüdrukuid (~ naisterahvast ~ tütarlapsi) katsuma ehal käima ta läks tütar`lapsi `katsuma Ris; ku ma noor mees olin sai küla pial `ulkuda ja `napsi võtta ja tüdrukuid `katsuda Hag
7. kalapüünist tühjendama Ta läks juba poolest ööst kodust minema, et mõrdu katsuda Mar; `mõrda tühendama või `mõrda `katsuma Lih || püünisest kalu varastama [vanamees] ikka vahest kεis `räimi `katsumas Khk; võrgud on ärä katsutud. lähäb järvele ja löiäd, et kalu on `võetud võrguss Kod; kis pagan neid `mõrdu `katsus, kus sedä tääb. üks `katsja `saadi ükskord küll kätte Vil
8. millegi peale mõjuma – Hi Akkas kondi pεεle katsuma [raske töö] Emm; se katsub mu koti (rahakoti) `pääle; see (pimedas lugemine) katsub su `silme `piale; see (kõrge vererõhk) katsob `kangest südame `pääle Rei

kauplema `kauplema Vai, kaubelda (-ao-, -ou-) eP(-aa- I, `koupleda Rei) M(-me) T[-lõma]; `kaupelda Lüg Jõh KuuK, `kaubella Kuu VNg; `kauplõ|m(m)a(ʔ), kaubõldaʔ V(-mõʔ Krl)
1. müüma `kauple `tõise `kraami, mis sa õled saand `selle iest Lüg; `suitseti kalo ja läks `kauplema Vai; siis ta akkas puudega ja `nahkadega `kauplema Khk; ma lähe kalu `kauplema Muh; kaussidega `kauplejad `tahtsid obusesaba `jõhve Kul; ma `kauplesin ää, mul enäm `müia põle Juu; `maarja laadal kaubeldi obuseid VMr; ma ise nihukse kaubaga ei `kauplend Ksi; tämä käis `kauplemas, `õśtis `silka ja müis taludesse Trm; juut́ `kaupleb raamige Hls; tu `möie talu maha ja `naksi `kauplõmma Har; Petsereh om väega paĺlo śetokaisi ja `kauplõiji säntsit `väikäisi kauplõji; ta `kauplõss hingega, ta võtt nii `kaĺlihe Se || fig käe är külmänu, külmeteve sis muku `kauple rääbust (vehi kätega) Hls; temä om kasuga kaabelnu (elab hästi) Nõo
2. a. kaupa sobitama, kokkulepet taotlema või sõlmima `anna `ninda pali kui küsita, `kaupelda ei `uoli Lüg; `kuida `kauplimo `ninda `tiemo `kauba `vällä Vai; oli kraavi podretsik, oli kraavi kanali oma jauks `kouplend, maksis töölistele Jäm; `kauples ennast `sönna tühe Khk; `aastasulane oo see, kes `aasta `peale oo kaubeldud Mar; tüiri inimesega on paha kaubelda Kad; süllä pialt makseti nääle seda `katsetegemise raha, kud́a süld kaabeldud õli Kod; ma `kaupli kige parembe `tiindre ja kige ilusembe tüdruku Hel; ta pidi `aasta läbi `mõisale tü̬ü̬t teǵemä, sai oma palga, mes `oĺli kaobeldu Ran; `mõisniku kaobõlnuva saari käest kõiksugutse `õiguse `vällä; sańt ütel aledade `vasta, et ega ma‿i `kauple, mia sandi Nõo; Laadepääl `kaeva kõik toda, ei `ütleva enne `müijale sõnagi, perän kui kõik lehmä läbi`kaetu, lääva `kauplema Rõn; tiä lät́s mulle naist `kauplõmõ Krl; kaŕusõ`kauplõja ka tuĺl Se || tutvust sobitama Äi tea mis sa vana inimene änam naistega `kaupled, olgu see ikka noorde asi Pöi b. vastuseisust hoolimata paluma, nõudma või pakkuma midagi `kauples ennast moo `seltsi `linna, äga ma‿s vöta täda `ühtid Khk; `kupja poeg tuli `vasta, se ise eläs Talinas, se oli parunite poolt `väĺlä kaubeldud Vig; ma `kauplesin end puśsi `peale, küll `andis `enne kaubelda kui `peale sai Juu; eks ikke küla kaubeld (karjase) `juodi `liiku VMr; eenäkuhuja `kauples `mitmele Kod
3. tingima (hinna juures) `kaupleb nagu juut `viimase vere `tilgani Lüg; `peio `poissi `kauples `pruudiga (kirstu lunastamisel) Vai; `kauplevad odavamaks, ind on `kõrge Juu; silgud, nende iest olid vekesed innad, nende iest ei old `kauplemist VMr; pulman `pantse puu ette ja kaabeldasse kui peiu pulm tuleb et mes asjamehed te õleta, kohe lähta, kos paśs Kod; mia massa raha ja sa tulet vi̬i̬l `kaupleme Krk; tuut massab niipaĺlu, kaobõldi kah ja masseti si raha `väĺlä, mes tä nõus Ran; ega tä muido odavambast es olõss `jätnüʔ, a ma iks `tinkli ja `kaupli `kõvva Kan; Kauplõ˽ku juut́, a massa˽ku saks Urv; meil oĺl `täämbä lihunikuga suuŕ `kauplõmine, poolõ `henda kaubõĺ mahaʔ, mia ma lehmäst küüsse Har; kaubõĺ vil mano, `tahtsõ `rohkõp Se
4. vaidlema, jagelema; riidlema mis sääl änam koubelda on Jäm; mis sa `kaupled paigulist nende emastega Khk

kedra|vars kedra- Mar Var Pä Trm Äks Plt SJn, -ä Var KJn; `ketra- (`keträ-) RId JõeK
1. kedervars vanast olid kedrävarred; egä nändel põln okki egä kedägi, aenult see kedravaŕs, sellegä `tehti `lõnga `valmis ja siis `kooti mõrrad Var; enne `tehti kedravarrega `lõnga Tõs; kui jo okid olid, siis mõni `olle `ketran veel kedravarrega, et sellega sai lõng `pehmem Aud; `ketra varrega `tehtud kanepi `köisi JõeK; kedravaŕs tõmmati peo vahel `joosma ja siss `laśti `lahti SJn
2. pulk ree tagumise kodara küljes koormaköie kinnitamiseks kedravaŕs riil, kus köis tagant läbi pannasse, kui `koormad tehasse, tagumese kodara `järges, kaustast ja jalasest läbi, kedravarre pulk on nii pikk kui regi `kõrge on Mih
3. veski osa tal on kedravars all. kedravars all ja säl ots on siss muedugi si̬i̬ kivi. ja si̬i̬ aab teda `ümber Äks; `vesketel on kedrävarred KJn
Vrd kedrevars

keerd keerd g keer|u Sa L Ha KLõ Hls San, g -o Käi LäPõ; keer g keer|u Sa LäEd JJn Kad KLõ Lai, g -o Mar; ki̬i̬rd g keer|u Var Hää TaPõ VlPõ M(ki̬i̬r Trv Pst) T VLä, g -o VId, g kiäro Kod; kierd g `kieru R, g kieru HJn Jä ViK; kier g -u Kuu VNg, g -o Lüg Jõh, g kieru Emm; n, g `kieru VNg, `kiero RId
I. s
1. looge, kruss, keere `tõmma käsidega `kierod `lahti, siis on lõng `sirge Lüg; siis kui [nööril] `liiga `kieru on, siis `kiereda `laugemast vähä Vai; kööve keerd läind peelt ee, pane `keerdu `peele veel; löŋŋal pole `keerdu `ollagid Khk; öĺepöhjaga `toolid olid, söukest suured keerud aeti `pääle [õlgedele] Pha; takud eetati näpu vahel `eideks, keer aeti `peale Jaa; See okk annab `keerdu küll [lõngale] Pöi; ai `olli kõige all, ai või keerud, siis `pandi `imped; nüid põle `aiu enam, nüid o seeliku all keerud; käiste suhu `tehti vammussel kaks `valged `keeru, `valgest lõŋŋast Muh; keerudata `vastu `keeru Emm; rootsi keer käib `vastu `pääva ja `öige keer käib `mööda `pääva Rei; köie kaba, see ei lase ülearo `keerosi `sesse mette; õieti keer (päripäeva); kureti keer (vastupäeva) Mar; [köie tegemisel] aeti pööra peal `ringi, et keerd sees oo, et tä laug ei ole; [lina] `piule `keerdi sis keerd `sisse ja `pandi unikusse Vig; koelõng piab olema, lõime keerd keerum Hag; uśs on ilosass kerän nagu ki̬i̬rd Kod; [voki] kedra võtab teise keeru ja vokk võtab teise keeru Plt; Ku piitska tet́ti, siss tet́ti `algusõn katõkeeruline, perän tet́ti kolmass ki̬i̬rd ka pääle Har; pandass üt́s ki̬i̬rd keräst ju̬u̬skma, tõõnõ jäl‿kerelaudu päält Rõu; nü̬ü̬ŕ oĺl mitu `ki̬i̬rdu `ümbre lood́sigu mähit Vas; katõ ḱeeroga kabõl vai kolmõ ḱeerogaʔ Se || siia `maale me ikke elasime `easti, nüüd oo üks paha keer `meitel `sesse läind Mar | iga nahk `pandi laiali, `pandi pöigeti kogu ning iga keeru vahele `pandi siis `jälle paju `koori [parkimisel] Khk
2. käänak, pööre, käik körva lεhe sees on müto `keero Käi; tä `seisis na pośt seal tee keero peal Mar; kieru juures sie trumm mis on, sie kua kukkund `sisse Kad; nõnna kõrva kiärud süveleväd Kod; jõgi ti̬i̬b suure keeru `sisse Äks; järve ki̬i̬rd, kohe käänuss nukk Se || need kaks söna on ühe keeru pääl (sarnased) Khk; mõni `keerab laulu `sisse `keerdusi Juu
3. tiir, ring a. keerutus visand `kirve üless `kõrgele `õhku, kirves - - teind metu `keeru Mih; mul on tänä üks veike kiird käiä KJn; tańtsime üks ki̬i̬r Vil; käänä viil tõine kiir [lukule] Trv; `lińtsi mitu `kiirdu õhun Har; ma lää käü üte keeru ussaiah arʔ Vas b. vint, keere üks on kahuga ohärdi teine on `keerdudega ohärdi; talu nõnda vett et kailal keerd peel Khk; See rui oo tihe keeruga; Pooletalla nakk oli - - korginakist jälle keeru (pisut) pisem Kaa; Vili kasvas pεεle vihma naa‿t keer kaala pεεl Emm; möni leheb kohe `luhki, aga teisel leheb kaks `keero `pεεle enne, se on `keere puu Käi; rattal on kodarad sees, treitud kõik, keerud kõik sehes Plt || loid, laisk inemine, olõ‿i `ki̬i̬rdo pääl, olõ‿i `rüh́kmiist Se
4. tuulepööris, -hoog; veekeeris se on ka `kiero, ko tuul `kierä toist `kanti ja `kisko `muldagi maa siest Vai; kui `söuksed tuule keerud on, `ööti vädajad Vll; täna oo `sõuke tuule keer `väljas Muh; see läks Kihnust koa läbi, see torma keerd Var; suure vee ajal vesi `keerleb, lööb seuksed keerud Vän; `enne `vihma tuule kierud tulevad JJn || rahvasumm Mees sai laadald sihantse souna et erm[os], juhtus keeru sega Emm || Kui see valukeer tuleb, siis peab nii `kangest siit puserdama Pöi || kiirus, rutt oh sa `elde arm, rehaltse väravad lei nönda `lahti suure keeruga; kukkus keeru pεεlt `ümber Khk; Niid oo einatööga seike keerd peel, et mette‿p saa aega ninagid pühkida; Suisel ajal oo selle väljatööga ühtlasti söuke tuline keerd taga; See oo näha et see töö oo kudagid viiti, keeruga valmis tehtud Kaa; no on sellel täna keer taga Jaa; Aga vahel õli ikke küll keerd persses mõne tööga Trm; mul `vastse `pastla, jo keeruge Elvi jalan Trv; tulep siiä tulitse keeruga, anna `mulle `kapstit Nõo
5. leivaviil, -käär `ümmer lebä keer Vig; pu̬u̬l `ki̬i̬rdu ehk täis ki̬i̬rd üle leeva Pal; teeselt‿polt teene keer lõegatasse `ümber leeva Äks; ki̬i̬rt ja ratass om üle `terve levä lõigat Krk; keerd om üle leiva, kiku om poolest leivast Ote; pöörändüss, keerd üle leevä lõigatass Urv; Um no lõiganu küll leeväkeeru, nagu liplõkõsõ Rõu
6. piire, (karva)pööris juukse tutt ehk kier; tieb `kieru taha Jõh; seoksed inimesed oo kel oo `valged `juuse tukad peäs või kaks `juuse `keerdu Tõs; Kellel on kahe keeruga pealagi, kaks keerdu juustes, selle murdma vai sööma unt ära Trm; `põrsal o ki̬i̬rd seĺjä piäl Kod
Vrd keere
II. a
1. keeruga, keerdus, krussis; kõver `langale lüöb krups `sisse, on `liiga kierd Jõe; `Tuua `metsäst paras `sorme jäme˛üne kasevits ja `kierdä neh `kieruks jala all ja `panna `korvile [sangaks] Kuu; kier lõng on sükkäräs; õled `painand `ninda `kierod jalassed Lüg; `lõimed `saavad `kierod teha, kued `laumad. lõim piab kier ~ kierd õlema Jõh; Sie on `irmus kierd niit, kisub `sõlme IisR; se `langa on `kiero küll, enemb ei saa `kierommast `kierä; `paslil punoda `kierod `paulad Vai; löime pidi olema nii keer. kude ei `tohtindki keer `olla, siis kaŋŋas jähi kövaks Phl; lõng oo ülearu keer Mar; lõng lähäb `russu ja `rässu kui ta väga keerd oo Mär; See oo naa keer lõng nagu nugrupuńn; lõng oo laug, piab keeremad kedrama Han; tä (puu) nii kasun ki̬i̬r, et tänd `lõhki kua ei sua mette Var; keerust ei saa [peerulõmmu], ikke ia `lahke puu Tõs; Kelle `tehtüd `siokõ kiert paa kuäs olga; Nda kiert selüs, et kieräb mutid `terven ää Khn; [lõng lastakse] vahel keeremase ja vahel `laumase Aud; puu olli pealt nagu `ruitud, nii keerd Vän; Nüid öeldakski ki̬i̬rd lõng, aga vanasti `öeldi järk Hää; korotamisega saab lõng `kierumaks `tehtud Ris; [teed] paraea keeru et väga laug ei ole. vähäm piad tallaspuud `tallama kui keeru teed HMd; koelõng piab laum olema, lõeme keerd keerum Hag; kui oli veke rattaga vokk, noh seda pidid tulist `tallama et lõng kieruks läks; Eks lõime pidand aga kua tasane ja keerd olema; Lõimelõng sai keerum tehtud ja ühtepuhku näppu kastetud Amb; ki̬i̬rd (kõrge kaarega) vikerkaar tähendäb `kuiva; mõnd `aśja `ütled, kus one ki̬i̬rd, nõnnagu juhivits Kod; `kinda pöiale piab `ikke keerd [lõng] olema, sial laug ei kannata Plt; ki̬i̬rd lõng om loiust lõngast kõvemb Pst; väegä ki̬i̬rd lang tükib ütte kokku; keeru `koega rõevass näeb jäme, ta ei ole ilus, om kare ja kore Ran; ku tekilang saap `väega ki̬i̬rd, siss tulep teḱk kõva; ki̬i̬rd`jalguga, kutsuti Ki̬i̬rdjalg, jala olliva sedävisi põlvist keerun, siss tokerd sedävisi `jalgu pääl Nõo; Lang võit olla keerõmb vai loiõmb; mõ̭nel om ki̬i̬rd juuss Har; veelang pidi keeromb olõma ku koelang; kui keero˽langa olliva, siss lät́s `rohkõmp `aigu [vanutamiseks], tu̬u̬ rõõvass oĺl kalõ Räp || keerdu linust `keerdu lõng (vokiratas liigub paremale); `viltsed keerdu lõng (ratas liigub vasakule) Jäm
2. fig keerdus, kõver a. kaval, mitmemõtteline, viguritega keero jutuga inimene, kis täst aro saab; keerod sõnad Mar; vana keero puru, `naĺla ja `keerdo täis Kul; taa oo ilmamaa keerd Mär; keerd mees, keĺm `eese juttudega Vig; Oli `kangeste keer, ei võin tiada mis tä `mõtles, `ütles üht, `mõtles teist Han; see oo üks keert inimene, vigurisi täis nagu `mustlase obo Mih; Kiert miestega mia ei taha `seltsis meres `käüä Khn; aeab `keerda jutta Aud; Temal ikki om `kääramisi jutud, ki̬i̬rd sõnad Hää; üt́s ki̬i̬rd inemine, tu lät́t ku huńn Seb. kõõrdi; halb, pahatahtlik Elijal on `kierod `silmäd; oh siä vana `kiero `silmä Vai; sellel keerod silmad peas va undil, vaatas na keero silmaga ta `peale Mar
3. kiire, väle, virk om väega vikś kõigi˽pooli, om ki̬i̬rd Se
Vrd keere, keeru

kelu n, g kelu R Khk ViK I, kelo RId Kod ülesharimata maa a. sööt, kesa ei `kündänd üless, jäi kelu; `luomad `võivad kelu pääl `süia VNg; kelo `künnetasse `kirsi päält, siis kelo on rabe; `põllud `jääväd keloje, akkavad `rohto `kasvama Lüg; Põld on kelus ehk `süätis; Maad ei `künnetud ülesse, jäi kelu Jõh; Inimesed surid `vällä, maa jäi kelu IisR; midä maa on old kaks kolm `aasta kelost, siis `sinne tehä lina Vai; üks nurk jäi kohe kelusse, ei kasva kedagi; kelu, sie on juba kahe kolme `uastane ärjapa süöt Kad b. kuiv kruusane, vilets maa kui `oige kuiv on, siis `üelda kelu Jõe; Kelu on üks liiva suss. Ei tasu `sõnniku `raiskada, las jääb paremb kelust Jõh; üks igavene `rihka kelu sii on, `vaene maa Khk; kelude `peale korjati kiva Kad; kelu ehk `jõude maa, kus ei kasva kedagi Iis; kelu on `kõrge liivane moa; see pidi õige alb olema, mis kelust õigati Trm; kruusa kelo piäl one `vaĺmis, võib jo akada `lõikama (vilja) Kod c. heinamaatükk, kõrgem koht `välja `servas `põllu `servides on `niskesed kelo tükid; `kündämättä kelo [on] `einamaa; kelo õli kodo `juures, kel õli vabat maad, se õli `einamaa Lüg; kelo tükkid on `ranna `ääres; kelo on `karjamaa Jõh; kelu oli, aga säl kelul `kiige meil ei old IisR; `lähmo `sinne kelole `marjale, kelo pääl on pali maa murakko; puna`einä `kasva kelode (küngaste) pääl Vai; kui kelu pial on ia rohi, `tehtasse ikke `eina Lai Vrd kelumaa, kelustik, keläk, kemustik

kepsutimmed pl `kepsutimmed kõrge kontsaga naistekingad Panid `jällegi `kepsutimmed `jalga, kas `jalgu ärä ei `väänä Kuu

kesk|hommik(u)
1. hommikune söögikord hrl kella 8 ja 10 vahel (heinaajal hiljem); sellega kaasnev puhkepaus; keskhommikul söödav toit `Päiväl õli siis üks tund kesk`ommikut ja kaks `tundi `lõunet; `kartuli võttamise ajal siis ei õle enamb kesk `ommiku; eks `päiva ja `kella järele ikke kesk `ommikud `pietasse ja `üellasse Lüg; `Ütlä `tõistele et kesk`ommik on `valmis; Kesk`ommik `süädi tüä `juures ja kui `õldi kodumail, siis `laua taga Jõh; üks sööma vahe on töö ära `tehtod, akab keskomego Käi; omikone söömavahe oli pääva tõusost keskomikoni LNg; omikune `süömine [talvel] ~ keskomiku [suvel] Hag; keskomikuks änameśti on keede karduled, karduleste `kõrvas piima soolvett Ann; pialt kesk ommikud lahuteti [heinad] `lahti kui `päike `paistis ja ilus ilm oli VMr; eina ajal süiasse kesk ommikut kellu `kümme ajal - - talvel nõnna veike `valge ajal Iis; tulge keskommikud `võtma Äks; keskhommiku|l, -le, -lt, -st keskhommikut sööma(s) või pidama(s), keskhommikut söömast või pidamast `mõisa kõhas ku lokk käis siis `tarvis akkada kesk `ommikule Lüg; käisid keskomikul, tulid keskomikust Mär; ühe kella `kümmeni, üheteist`kümmeni [niideti], siis läksime kesk ommikulle VMr; me lähme kesk `omkule siss on kas supp või `piima ja `leiba või kuda nad söövad Äks; läksime keskomikult `väĺla Plt Vrd keskhommikune
2. a. (umbes) keskhommikune aeg, päeva alguspool keskomegol saab sööma pεεle pohada Käi; noore kesk omigu ajal. see oo natuke enne kesk omigud Vig; Rihe rabataksõ keskumikuks maha Khn b. keskhommikusel ajal (hrl kella 8 ja 10 vahel) kesk `ommik on neli, neli samu [varju pikkus] Vai; sui oo keskomigu päe juba `kõrges Mih; kui perenaine jäi keskomiku iĺjast, siis `ańdis kannatata [tühja kõhtu] Lai
3. a. ilmakaar, kust päike keskhommiku ajal paistab, hrl kagu jo mehe `kõrgusel siis `üeldi: päiv on jo `nuores kesk `ommikus Lüg; `päivä saa jo kesk`ommiko Vai; keskumigu voo Rei; kui päiv õli [heinaajal] pää `noordes `lõunes ~ pooles (~ `pooldes) keskomikus Mär; keskomigus oo päe siis, ku kell oo kaheksa; tuul oo suise keskomigu `kohtas Kse; tuul o pooles keskomigus Var; `kõrge keskomiko (kui päike on üle keskhommiku) Ris; päeva tõusu ja `lõune vahepial on keskommiku JJn; `vaatas pääva `poole, et pääv (`vaŕsti) juba keskomikus - - siis üks `sülda kolm oli üleval Lai; keskommiku kuhas on üks jäŕv, see on Virts jäŕv Plt; tuul ju keskomiku pu̬u̬l KJn Vrd kesk b. kagutuul kövad tuuled oo ida maakar, keskomik Mus; Keskumik viib kalad `astestkid εε Emm Vrd keskhommiktuul
Vrd kesk|hommuk, kesk|hoomik, kesk|oming

kesmine `kes|mine (-mene) g -mise (-mese) spor L Ha, Plt; g `keśmedse Har keskmine
1. a. a ruumiliselt keskel asetsev `kesmene uks lähab nende tuppa Vän; voĺlid olid selle seeliku `värvle peal, `kesmese `õmluse `kohtes Juu; [nööri] ots mia `alla tuĺl, tuĺl panda˽`keśmedse `nitsõ manu [kolme niiega kudumisest] Har b. s keskosa voki ratta `kesmene (rumm) Juu
2. a ajaliselt keskel olev, vahepealne tema vettis sene `kesmese öö (õe), vahelmese öö naiseks Rei; nüid oo `seoke `kesmine tööaeg, põle kedagi kodus - - teised läksid `metsa `loole Mih; `lainõd käüväd enämäste, `kesmine ond kõegõ kurjem ja `kõrgõm Khn; tule `kesmesel pühal `meile Juu
3. a omadustelt (suuruse, kvaliteedi, välimuse jms poolest) keskmine, tavaline kesmene inime, põle vana ega noor Mär; naa `kesmine laene (lainetus) Khn; Eks lähäb ka kesmist moodi PJg; otstakudest `laśti köit tiha, `kesmeste takudest `teht́i `kanga`lõnga Hää; `Kesmene ärg makst kuusteist `rupla Kei; kui väga `kõrge ega madal põle, siis on `kesmene eal Juu; `kesmene kausitäis Plt
4. s sooli kooshoidev osa, keskmed suolde `kesmene on üks rasva nirakas, mis jääb järel, ku suoled `saavad ära arotud Ris; Soolte `kesmesed on rasv, soolte `kesmesed on `keskel Kei

kesta2 kes|ta VMr Hls, `kes- Kuu Hag MMg, kis- PJg Juu Jür Jä Kod MMg Lai Pil < kes teab
1. teadmata, pole teada (sag osutamaks umbmäärast suurust) ole sa kista kui `kõrge au‿ses; mõni oli `kangeste jänus, `joosis kista kust moalt `jooma Juu; nää mul olid küll iad `ammad kista kui kaua Ann; pää kus kistakus maal jo Pee; kista kuuniks teda on Koe; kista kel si̬i̬ nimi õli meil Kod; `lahtine loom lääb kista kuhu; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse; ei `võtnud seda `viina kista kui paĺlu, aga jäi `purje Lai || (varese kraaksumisest) kista kasta (kus ta) elab, kista kasta elab? Koe Vrd kestab, kestamis
2. (norimissõna) tõene `ütleb ei tiä. [vastatakse:] kistameks sina ei tiä Kod

kibitka kibitka Vig/-p-/ Kõp Hel Har Se, kibi·t̀ka Jõh IisR; kibetska Plv/-õ-/ Räp; kibitkas Vas; kibetka Võn Ote Urv Rõu(-ss) Vas Räp, kebetka Ote Rõu/-ss/ Räp, kebitka Ris
1. kõrge kummiga vanker või saan; korupiga regi kibi·t̀ka on kahe rattaga `sõidu riist Jõh; Ega ned `suured `saksad kibi·t̀kast kedagi pidand, nävad `sõitsid `tõllas IisR; Posteljoni kipitka Vig; kebitkad põle änam nüid näha Ris; antvärgel ja kõrdsimihil `olli kibitka Hel; suuŕ kibetka täiś `lat́si Ote; Valitsõja sõit kibetkaga meist müüdä Vas; kibetkal om rõivass üle tõmmatu, ni̬i̬ʔ vidävä säräst `kraami, mis liket `pelgäss Räp; herr sõit, kibitkah istuss, ja kat́s hobõst i̬i̬h Se || kitsas või kipakas sõiduk um tõne nigu kibõtska `külge ei või puttuʔ Plv; saań `väikene kibetska, ei sünnüʔ `istuma katõ `keske ei Räp Vrd kiblik, kipik(as), kipits
2. (kalessi, vankri, saani jne) üle(s)tõmmatav kate; (ree) korup nii ku˽`kaugõlõ `mińti vai, sõ̭ss `võeti kibetka pääle - - kibetka `pańti tu̬u̬ jaoss et, sõ̭ss ei˽sata˽`vihma pääle, ei˽liguna˽kraaḿ ärʔ mis, pääl om Urv; `pańti ta kebetka takka `ri̬i̬le, sõ̭ss oĺl saani sugumanõ - - tu̬u̬ oĺl `ri̬i̬le pääle `köütä, tuu kebetkass Rõu

kiibard kiibard g -i Jõe Tõs, -ŕt g -ŕdi Kad, -rt g -i Plt; `kiiba|rd, -rt g -rdi Kuu Hlj kõhn, kuivetanud naise kiibard Jõe; Ei ma olis `uskund, et se vasik nüd nii `kiibardiks jäi, kohe ei elä ega sure ka; Ei `tiie kas se laps on `haige vai miks se `ninda `kiibard on Kuu; kiibaŕt on `kõrge `jalgadega, terava seljaga õhukese kerega końdine luom ehk inime, jalad käivad `risti Kad || kipakas paat see on va `kiibart, tuul lükkab `ümber Hlj Vrd kiigert, kiivard

kiikam `kiikam g -a kõrge koorem Aend sehantse `kiikama `einu `vankrile, et äda `nähja; Tuleb, `kiikam `luudu `selgas Emm

kikas2 kikas Pöi, g kikka Hää Kad; pl kikased Han
1. kõrge kitsas ehitis Piaga tuulingud - - neid oli sii vähe, Pae külas oli pisike kikas Pöi; Väga kitsas ja `kõrge, `seuke maja `öeldaks kikas Hää || (väikesest tanust) `paĺla pia tanu - - need olid pia pial nao pist kikased Han
2. väike kivilõhkumishaamer – Kad

kikerdama1 kiker|dama Jõe Hlj S(kikär- Khk Emm Käi Phl) L Nis Juu Kos Jür JMd I Plt Pil KJn, -dämä Khn Juu Kod KJn TMr KodT, -deme Pst Hls,-teme Krk
1. püherdama, vähkrema; aelema obu kikerdab - - siga püherdab; Obuse kikerdamise jägu seda maad oli; kut koer kikerdab piab `tormi tulema Jäm; kolm `korda üle laia kivi kikerda, siis peab undiks `saama; koer kikerdab tuule `pöhja Khk; obu lastasse aiste vahelt `lahti, las ta kikerdab, sis väsimus läheb ää Mus; Taal ep seisna ööse uni änam pεεl, muud kut öö läbi kikerdana asemel ühest äärest teise Kaa; Lapsel koera viga, siis laps kikerdab maas nagu obune Krj; nönda kikerda [voodis] kui jalad valutavad. kikerdad teise korra teise küĺje `piale asemel Vll; Kikerdab emane kaśs seliti moas, siis on nende pulmaaeg lisidal Pöi; lapsed `lähtvad kikerdes `eetsi; obu kikerdade vaeva seljast ää Muh; Kuer kikerdab, santi ilma tuleb Emm; [lapsed] kikärdavad, `aεvad üle pεε `kuuti ja Käi; peremes läin `pöösa taha ja kikärdan kolm `korda üle selja Phl || käkerdama, kortsutama olime `oete linad äe kikerdand, äe magand Khk || siputama – Hlj
2. veeretama, rullima Kikerda kala `enne jahu sees kui pannule paned; ta oli see muna teise koha `pεεle kikerdand oma eest Jäm; laps kikerdab lume`palli; Kikerda levad `valmis Khk; Seda palgi jurakat andas üsna autu pεεle üles kikerdada Kaa; kikerda se pesemata ölle kiha kaju `ääre Krj; siis sai [kivi] `jälle `sönna [aluse] `peele kikerdud Pha; Kikerda nee puu jupid siit eest ää; Öhesi `suuri kägarid sealt `autu pealt moha kikerdati, mina‿s soa aru mis nee olid; joenpuudega kikerdakse `raskid `asju Pöi; poiss `tulli põllalt kive kikerdamast Muh; Kantlikku asja aa ulga raskem edasi kikerda kut ümargest asja veereta Emm; käkkisid kikerdama Käi; `olle suure kivi `vankrile kikerdan Phl
3. saamatult või halvasti tegema; vaeva nägema, punnitama; üle jõu tegema või tõstma ei `jäksa seda `tosta, kikerdab `peale Jõe; ma kikerda niisama, `pitkamissi mine `pεεle `tatsides Jäm; kikerda einad kokku; vanast kikerdati `surnu mulla `sisse ja, mεnema Muh; kikerdab `peale, ei näe õieti künda Mar; kikerdab mud́u töö kallal, ega ta suuda kedagi Mär; kikerdab kivi kallal, ei jõva `tõsta; lehm läks `järve, küll me kikerdasime enne kui `väĺla saime Kse; Küll obu kikerdab vädada Han; lase `olla, mi‿sa täst kikerdad, teed `rinde alt `aigess Mih; kikerdas seal kallal `peale, ei jõua Tõs; kikerdab aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi; obone kikerdab ees, ei anna vidama Juu; kui `kõrge kannaga kingäd pigissäväd, sis mugu kikerdäb tõessega Kod; `saapad pisiksed, kikerdab `kõńdi KJn || virelema kikerdab aga edasi natuke oaval kis ei soa oma eluga edasi Jür; kui on `puudus - - kuidagi `moodi kikerda läbi se taĺv Lai; kikerdab oma eluga `peale ühest ädäst `teise Pil
4. kükitama, kägaras istuma lase ma kikerdän koa siia `vankre ääre `piäle; jäness kikerdäb; mis sa maas kikerdäd, võta pink `perse `alla KJn; kikerten nõnda jala är koolu Krk

kiker|pill1
1. hum (väike) vorst kikerpiĺlid oo jõuluvorstid; ta tegi kikerpiĺla Tõs; `väike vorst nägu kikerpiĺl Hää; pane kikerpillid `ahju; kikerpillid keresel Ris; täna akatakse kiker`pillisi tegema Nis; küpsed kikerpiĺlid viriseväd naa kerisel Juu; kereselle kiker`pilli, laua `alla laululinnu, `peale `õrna õlle`kannu rhvl SJn
2. deskr Kitsas ja `kõrge [maja] jusku kikerpiĺl; [laps] isi pisike ku kikerpiĺl, aga suur ääl Hää

kikso|king ummisking, kõrge kontsaga king kiksokingäd `kõrge kannaga; vai nüid kikso`kingi on suada Kod

kile2 kile g-da IisR,-dä Kod, kjõlõ g -da Khn; n, g killõ Võn V; n, g kille Ote Krl Har(g kilehe); kile p killet Hel; n, g kile Jäm Khk Pöi kõrge, kime, kriiskav (hääl) a. Laulab nii kile äälega Khk; härmoo·nik oli nõnda kile ealega Pöi; tüdrikud karisid kjõlõdate iäldegä Khn; mõ̭ni meesterass kõnõlass kah kille helüga nigu naistõrass Har; Kaśsikakk t́siirut́ `taiva all ja ai umma killõt hellü: viu-viu Rõu b. setu koori kõrgeim hääl koorih õ̭ks piat olõma torrõ ni killõ, muidu ei lää `höste; Ma kilksi killõt, nii õt helü tulõ õs inämp vällä Se

king king g kinga L K(-ä) I, g kiŋŋa S(van kia Käi, kea Emm Rei, pl kiŋad Phl) Rid VMr Kad Rak VJg, `kiŋŋa R(-ä, -e Kuu, `kinga Jõe Kuu Hlj); keng g `keŋŋa VNg/`kinga/ Jõh Vai, -ä Lüg Vai, kenga Var Mih Aud Hää, kengä Jaa Var Tõs Khn Saa Hls; keńg g keńgä Tõs Khn Aud Saa Trv Krk, kengä M Krl; pl ḱengäʔ Lei
1. a. jalats (mis ei ulatu pahkluust kõrgemale) nää minu `kiŋŋad sii tie pial ies Jõe; mis sa neist `kiŋŋist `etsid Kuu; panen `paljad `keŋŋäd `jalga Lüg; `Tõistel `säärikud jalas - - tämä `palja `kingidega nagu ilparakas Jõh; miä punon `keŋŋä `nüöri Vai; mu taet `itles, ta olnd sia`nahksete `kingadega `leeris Jäm; nee on kövad kiŋŋad, nee `seisvad midu `aastad Khk; sul kabilas kiŋŋad `jalgas Mus; läkusi `kingi äs lubate tuba `tuua Krj; ae kead `jälga; kead, soad säi all; Poisid vurtsudast kingis-sukkis pau oukus Emm; mol sügavad kingad `jalgas, roe ei tule üle ääre mette Mar; ära pane `kingasid ilma `määrimata `seisma Mär; aga `kengu ikka siidist ei saa, need `peavad ikka nahast olema Mih; paŕknahast teeb lastele `saapu ja `kengu Tõs; `kengega ei saa `köidud, lossid on ka `rasked Aud; kes `kinga ot́sib, see talluka leiab (liiga nõudlikust inimesest) HMd; põle ma `ammugi `kingega käind Juu; jalad on nii `aiged, `kingi ei saa `ültse `otsa `panna Tür; nüüd `kantasse `kingi, ennemast õlid ikke `saapad Iis; parandan kingäd ärä, ike on minul jalavari Kod; proua `saatis kingissepa `juure `kingu `viia SJn; neli `neitsit kuseva üte keńgä kontsa `sissi = lehmalüpsmine Trv; mea taass `kengi `osta Krk; kinga ajama pruutpaarile pulmas raha korjama ruudi kiŋŋa ajamine Mus; kui ruudil tanu piha `pandi, siis `aeti ruudi `kinga ka Kär; kinga viskama vana-aastaõhtul ennustama `kinga `viskan üle õla, kus `puole keŋŋä nenä lähäb, säält kõsilane Lüg; sai `kingi visetud - - üle vassaku abu, kes sureb, selle kiŋŋa nina ukse poole Jäm; Kus uie `oasta `ööse vissati `kinga, et aru `soaja, kes `oasta sihes majast `välja lihab Pöi; king pigistab midagi on viga Ega `tõine tia, kust `tõisel king pigistab Lüg; Ise tiab kust king `piigistab IisR b. (eri liiki jalatseid) `saare `keŋŋäd `lesti pääl `õmmeldud Lüg; Viru Nigulas `piavad `rahvass kõik `suome `kingi Jõh; `uuletime `keŋŋäd (meresaapad) Vai; nipp`korkes king; pitkad mustad sukad jalas ning `uurdega kiŋŋad; vanast olid keik iiu`ranti kiŋŋad Jäm; vanast olid täsa Mustjalgas raadiga kiŋŋad, üitti vaad tuleluki kiŋŋad, nüid tehasse nakkidega Mus; `jalgas olid lühikese `pεεltsetega suured `pustel kiŋŋad Kaa; kutsuti lakaga kiŋŋad ja lappidega kiŋŋad; lappidega kiŋŋad `ollid ennemini `kõrge kut madala korgiga Muh; `körge king poolsaabas – Rei; ma ei või kummi `kingasi `kanda, keib `jalge `peale Vig; Nied nakitõt `taldõga `suapa kengäd Khn; ja tossu king oli väga ia põllu tüö king, sellepärast et tema oli `kerge KuuK; vartega kingad saapad – Amb Kad ni̬i̬d pualed `suapad on kua kingäd Kod; `räätsege keńgäl om räätsä `kańme küĺlen Krk; ĺouldavaʔ ḱengäʔ (uisud) Lei || fig `leeris keind, lapseking jalast, poisi king ~ tüdrugu king `jalga Jäm; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää (noorena emaks saamisest) Rei; Ema nahka kingad (paljad jalad); Kingad kriiksuvad võlgu Amb; sel joba külmä kenga jalan (surnud) Trv Vrd kingas1
2. pastel `keŋŋa `ormad ja `kõrvissed Jõh; kingad ää kuind, aea kinga nina ülesse Mar; `kingi `tärkmä Vig; `Vaśsika nahast kengäd pidavad vähä; Kui `lautõs käüd, siis kengäd tärgeteni pasatsõd Khn; vanaste `ööldi ikka kingad, nüid `ütleb mõni `paslad koa Kei; mõnikord `aetakse `kingelle nahk paelad taha; meestel `enne muud põld kui kingad ja searega `soapad, nüid on maśsid ja tinkad Juu; pargit`nahka kingad Tür; paalaga kingä kanna sidess `ańti kanale teri süädä Kod
3. hobuseraud Obusel pole kingi all Jäm; piab määrale `laskma uued kiŋŋad ala `lüia Khk; kuus `naela oo `kingas Käi; paneme obusele kiŋŋad `jalga Rei; obosel `peavad koa kingad `jalges olema, kuda tema siis `paĺla jalu teenib Juu
4. (veskis) renn, mida mööda vili jookseb kolust kivide vahele `keŋŋäst `lassa kive `pääle `vilja Vai; vili `kaltaste kerstu `sisse, säält läheb `kinga ning siis kivide vahele Ans; Kiŋŋast pudises vili kivide vahele Kaa; Aŕkpill raputab `kinga, siis vili jooseb paramine kulise. Kiŋŋa änd on aŕkpilli `vastus Pöi; kengast jooseb vili kivi `alla Var; keńgäst lähväd teräd kivi `siĺmä Saa; king on allpidi kolu Ris; `veśki kinga kand on `niuke toru, sialt joosevad iibikesed `väĺlä Juu; Kingast tuli kua tellida, kas teri rohkem vai vähem `siĺma laske Trm; Kingä likats kingä all Kod
5. adratald – VNg IisR `atra `kenga on `miska [adraga] ühest kohast toi (teise) `menna VNg
6. ankruküüne puust kaitse keng `pantaks `ankru küine `alle, et küin laeva `küĺgi ära ei kriibusta; keng on rasvaga kokku `tehtud, siis tuleb `kergesti üles; puulaevadel on kõigel kengad Hää
Vrd käng

kink1 kink g king|u Muh Tor/-ń-/ Hää Saa K I(g -o Kod) M V(-ń- Har; g -o Plv Vas Se), `king|u Lüg Jõh IisR, -o Jõh, `kiŋŋu Kuu; kenk g kengu Rid/-ä-/ Mar Kul T(-ń-); `kinku, -o g `kingu Vai kõrgendik `künkkäs on `suuremb kui kink IisR; kenk einama sees Kul; si̬i̬ on lausk maa - - `ühtegi mätast ega `kinku ei ole Saa; `sõitis ühest kingust `alla ja teesest ülesse Kos; me põllul `kinkusi põle JMd; küngas on veikemb, kink on `kõrgemb Iis; riisu ein kingu `piäle, obene tu̬u̬b ärä; suared kasvavad lodo metsän, ni̬i̬d ei kasva `kõrge kingode piäl Kod; kos on liivased kingud, kraabib [mäger] maa `sisse augu Äks; kingu otsan kuuse all Trv; ańg `olli tuisanu nigu kengu `mu̬u̬du üless Ran; tu̬u̬ suresski Mõisanurme `kenku ärä Puh; kusi`kuklase kannava nokiga kokku suure kengu Nõo; `korgõ kenk, midägi sääl ei kasuʔ Võn; maa om `kinkõ täüs Har; mõtsaserväh `oĺle üt́s kuiv kink Räp; `mäidse maaʔ koh `kinka paĺlo Se
Vrd kingukas, kinks, künk

kips-kõps on kips-kõps IisR Hää `Kõrge `apsatiga `kingad jalas, `astub kips-kõps IisR; Uhkuse käik on tipp-tibinal, kiire minek ruttu kips-kõps Hää Vrd kips-kaps, kipsa-kõpsa

kirgess1 kirgess g -e Trm Kam, kiŕge|ss g -se, -sse, `kirḱse V(-rg-, -śs Räp; ḱi-, ke- Se) putukas
1. prussakas vereviide `säŕkegaʔ, nu̬u̬ omma˽kiŕgeseʔ; aho ja `truupõ siseh õ̭ks oĺl `kirksit - - söögi `sisse tüḱkeʔ `hirmsahe; ussõʔ ja `aknaʔ oĺli elomajal vallalõ, sõ̭ss `külmśsi˽`kiŕkse ärʔ Rõu; kirgeseʔ ja ritsikaʔ ommaʔ aho man Vas; na kirgeseʔ ommaʔ üteʔ `põrgo eläjäʔ; külmetäse kirgessit; ḱirgese laeh kääväʔ Se Vrd kirgats
2. kilk `kõrge kui kirgess Trm; kirgesse `olliva `valge; kirgessil oless nigu musta siĺmä karva ollu, `väikse siivekse kõrval Kam; nigu kiŕgess, pikä kaalagõ Urv; kirgess `väega rü̬ü̬ḱ, prussak ti̬i̬ eiʔ hellü Plv

kirn kirn g kirnu S L/kjõ- Khn/ Ris Tür Sim I Äks VlPõ eL(kiŕn g kiŕni Se), g `kirnu R(n `kirnu VNg Vai); kern g kernu Emm Rei Lä(g -o LäLo) K Iis KodT, g `kernu Hlj IisR
1. kitsas kõrge puunõu koore ja piima hoidmiseks ning võitegemiseks Mant o juo `kirnuss, mene tie voi `valmis; Eks sidä `kirnu `täüdüb vahest `turvutada neh ka, et `manti läbi ei hakka `laskema Kuu; kirn päält õli `kitsamb, alt `laiemb - - kahe `kõrvaga, pääl tekkel vai kaas Lüg; `Kernus `oiti ikke appu`piima IisR; pime `Jaani tegi `umbinaised `kirnud Vai; kirnu `sisse `möisate sehes oli korjatud piim kogu Khk; kirn `olle `püste puupütt, `teksel pεεl, piim `olle sees `hapnemas kirnu sees Phl; võid `tehti `enni kerno sees Mar; `kirnus apendase `piima Tor; kirn pannas `piima täis, kui ära jahutse, sis pannas kirnusse, sis tuleb koor `pääle Saa; kernul oli `uurde eäre sees pulk, sealt `laśti apu vesi `väĺla Juu; mańt `võeti ää, siis piim `pańdi `kernu. siis vel keedeti rukkijahu `körti `sisse, siis piim ei läind `kernus vesile Pai; kokku kokku kooreke, `ümber männa müta mäta, `taevast tulgu, `kirnu mingu rhvl Trm; kirnul õli pulk all, kui ku̬u̬r läks `apnema, laśkid vede `väĺjä. nüid enäm ei õle `kirna Kod; pet́ipiim kallati `kernu apu piimale `ulka Plt; kirnun om ike koore ase Hls; kirn olli ahtik ja pikk, puuvitsa pääl Krk; ku̬u̬r korjati `kirnu ja ku kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; kirnuga ku̬u̬ŕ `lasti `kaivu, sõss oĺl tä hulk `aigu rõ̭õ̭sk Kan; ku̬u̬ŕ `pańti `hapnõma, kirnuh iks hapatõdi Räp; puulavvost tönnikene `omgi kirn, kaaś om pääl, kui üt́s nurmik Se || võimasin voi `massin oli küll `kirnu; senest `kutsuti `kirnu VNg; `Kirnule oli vaja `vänta ja `tiivad `sisse sättida IisR; `Kernus völli pääl käivad `ringi neli tiivast, kernul käib kaan tihesti pääl Rei Vrd kärn
2. liha-, leiva- vm nõu, astja veri `seisis kernu sees Ris; aue`kapsad saavad `pandud `kernu ku̬he tulisest piast, `aśtisse ehk `kernu Ann; kas liha kern on täis Pee; sõkume tainast kernu sees. ennemalt `jäeti kernu `sisse vähe tainast, see oli juurekakk Ksi; liha põle, `paĺlad końdid kolisevad `kernus Plt
3. küünlakirn pandi soe vesi kernu sesse, siss valati rasp sõnna `peäle, `küindla orgid olid, igäs `orkis oli viis küenält, kasteti see `kernu, pandi `anguma Vig; `küinla `kastmese kirnud Tõs; kui `küinlad kirnu sees teha, siis nad põle siledad Aud; kernu sees vee peäl oli sulatud `lamma rasv, kolm `tahti korraga sai `kasta Juu; `küindlad kasteti kirnus Sim; [küünla] rasu suladide paa sehen, `panti kirnu `sissi Krk

kitse|lüpsik tilaga puukann pulma aal `ju̬u̬di lemmkibu kitse lüpsikuga. kitse lüpsik õli kua kitsas ja `kõrge, naga akass `uurde juuress Kod

kivi|põnk1 kõrge kivine maa kõrge kibi põnk, mis `viĺla siit saab Mär; kivi põnk, sia arjast kasvatab PJg Vrd kivi|põnksik, kivi|raadik

kohe1 kohe g -da Lüg Mar Mär Kse Khn/-õ/ Kei JMd JJn Koe VJg Sim I Äks SJn T Lut/-hh-/; n, g kohe Jäm Khk Ote Rõu; n, g kohi Krl Plv kohev; kobe kohe maa, siis `kasvab `kõiki `vilja; `einäd on kohedad ja `kuivad Lüg; kohed villad Jäm; Olmivedaja `ehmist tuleb kena kohe padi; muld oo kohe Khk; Kui iä pärm ond, suab kohõda saia Khn; kohe leib mis `iasti `kõrgelt `kerkinud on na et kohiseb kohe Kei; koheda mua sies on paiĺu `liimukaid JMd; kohe luog, kohe üsna kuiv JJn; läks `põldu kohedast `künma Sim; leib oo kohe, kes ei `keŕki, si̬i̬ one tahun ja plink; pajo urvad oo kohedad tõesed Kod; `ahtme `puuga `tõśtsid parte pialt `viĺja ülesse, kohedast, et kuum läbi lähäb; kui kohe ja sügav lumi, siis kui `küindla pääva sula tuleb, see vajutab maha Lai; si̬i̬ jagu om kohe mulla maa - - kohedamb kui savi maa, `kergemb arida; tuhk lumi kohe ja kuiv lumi ja küĺm Ran; aga kui taenass olli `pehmemb kastetu, siss sai käḱk `äste kohe ja ää; nigu lade valmiss, nii `tu̬u̬di obese `pääle `sõkma, edimäld obese lätsivä kauh ja kauh `sisse ta‿lli jo kohe Puh; tuul aab jo koheda aena `laḱka, kui aena `kińni ei ole sõkutu; mütä aava maa kohedass, nigu astut, siss mugu vajod Nõo; medä kohedamp turvass, tu̬u̬ parembide palap; `täämbä satap kohedat `lumme Kam; ku lumi om kohe, lumi om `väega ubajass; `üitsigi taim ei `põlga ääd ja kohet `mulda ära Ote; leib om saanuʔ kohi Krl; haina rõuk um kohi, kohilastõ um `säetü Plv || kore mia kupati `väikse `kapstapää ärä, mes serätse koheda pää, mes üteldi et võssaku Nõo || niit `aeti [krousimisel] nii, et vahe `olli, nii et tä kohedass `puhvi tõmmass Nõo || fig (uhkeldamisest) `olli põrm `vaene, a nüid aab nigu võu `endä kohedass, `kõrge juśtku konn mättä otsan Ran Vrd kohel, kohelanõ, kõhe2

kohr kohr g kohr|u PJg Nis, -o Kul Vig Lih HMd Nis, -a Mär kooriku taoline alt õõnes jää- või lumekiht oea peal oo kohrad; kohr jäänd ülesse, vesi kahanend ää Mär; naa `kõrge kohr, kohr kanna pial ka `ühti Lih; lumel oo kohr peal Aud; `kohrus jää, `kerge jää - - sügise oo `kohrusi küll PJg; `piale ei või `astuda, põle kedagi, mud́u üks jää kohr Nis Vrd kohre, kore2

kohustus kohustus g -e Sa Mär Tõs VJg Plt hrv, u
1. kohustuslik ülesanne, tegevus Vana inimese jäuks ikka natuke suur kohustus Pöi; maksud ja kohustused talu pial Mär; siis pidin ma tegema kõik täie mehe kohustused Plt
2. funktsioon sene (kõrge mütsi) nimi õli `pilve`lõhkuja - - tanu kohostust `täitäs egä sie‿i õld müts Lüg
Vrd kohus2

kohver `kohver, `ku- Tõs Vän Pal Lai, g `kohvri R Rei Kse VMr VJg Iis Trm, g `kohbri Mar, g `kohvre L(-är, g `kohbre Vig) Ris Juu KuuK Jä Plt KJn Hls; kohver g `koh́vri San; n, g `kohvri, `ku- TLä Ote Har V(`kuhri, `kufri, `kuhfri Kan Plv); n, g `kuhvre Se, -õ Räp a. endisaegne kastitaoline riiete panipaik (riidekirstust väiksem) suur `kohver on mul on nüd siin `aidas - - `ninda kui, `ennevanased `kirstud oli VNg; riiete `kohver LNg; uuemal aeal kersto mood kados ää, akkas `kohvre plaan Kul; mool oli `kohbre kappis arjassid Vig; siis olid `ennemuiste ned `veimed pruudil, oli suur kirst või `kohver Tõs; kerst on suur `kõrge, `kohver oli veike Juu; pani oma kolid `kohvresse ja akkas minema mehe koju Amb; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; `kirstudes vili ja `kohvris jälle `riided, nüid on kummutid VMr; tol ajal ess olekine kaṕpe, olliva lavvust tettü `kohvri Ote; vanast ku mehele `mińti, sõss tet́ti vai ostõti `kuhfri, kohe `rõiva kraaḿ `pańti Plv b. reisikohver `kohvrega reisitase mööda maad Tor; läksid teisest kohast `teise, `kohver kaasas VMr; ma võti `kuhvri käe `otsa ja t‿`olli kõ̭ik mu varanduss Nõo; ku sa `liina `ku̬u̬li lähät, siss panõ `kuhvridõ raamadu ja˽sü̬ü̬ḱ `sisse, om hää käe `otsa võtta Har || fig (küürust) `Kohver `seĺlas - - ta läheb oma `kohvrega Hää

kolju1 n, g kol(´)ju (-o, koĺlu, koĺlo) Jäm L Hag Juu Jür HJn JMd Kad Sim Trm Kod Plt Pst; n, g koĺu Aud Hää Saa Kod(-o) Har; n, g koli Tõs Kod; koli g kolju (-o, koĺlu) S Var Tõs Aud; pl koliʔ Lei
1. mäenukk, madala mäe hari, kõrgem koht mis sääl kolju `otsas kasub Pöi; rauna `pialne koĺju koht Muh; tietä `kõrge koĺode `piäle viĺjä; siäl mäe koljo õtsan ei taha `kasva kedägi; kõrged mäed ku igävesed koĺud; ange koljo Kod
2. saani, ree kõrgem esiosa; vankri otslaud [saanil] ees peä `juures oo koĺlu Vig; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; saani koĺju oo ees - - et obu lund `piäle ei pillu Var; `vaata kas koĺlus oo veel `einu; istus saani koljo piäl Tõs; `pańni jahu kot́i koĺluse Tor; niine koorest olid soanid, kolju oli peäl Juu
3. a. saani, ree seljatugi, kori saani koĺlo Mar; rie `peale pannakse koĺju HJn b. tooli seljatugi koljuga iste; So `riided on `jälle tooli kolju pääl Rei; koĺuga ja ilma koĺuta iste Hää c. nukid sadula ees ja taga võtan koĺu nupust `kinne ja `tõmman oma kiha üles Hää; puu sadultel olli sadule kolju, see `kõrgem osa olli kolju Pst
4. sõrmuse pea sörmuse koĺlu, koĺluga sörmus, kivi pεεl Jäm; mis pealt `kõrge oo, `sõuke kandiline või ümmargune, se oo koljuga sõrmus Muh; koĺluga sõrmusel oli teene jägu pial Hag; koĺluga sõrmus oli neĺlanurgelese plakatiga Juu
5. pl rangipuude ülemised otsad `enne elu aal olid rangiputel koĺjud, koĺjud olid ilusti lõegatud ja kirjutud Juu; koĺludega rangid Sim
6. pl sõrmenukid sõrmõ̭ koliʔ Lei
Vrd koli2

kolu3 kolu (-o) R spor eP, Hls Ran Nõo; koĺu Hää M spor T, V(-o; kolo Vas)
1. õõnsus, auk; urgas; lohk, nõgu kännu all igavene kolu; igavene kolu `amba sihes; pani `saapad ahju koluse (ahjuauku) `kuivama Khk; [merel] kolu on tühi öönes koht, `laine vahe Pha; lähme siia panga kolu (kõrge merekalda) `alla vihma eest Muh; sarvede vahel on kumerik seante, kutsutse sarve kolu Saa || häbemepilu – Lüg
2. lehtrikujuline avaus või laudkast a. veski-, kohvimasina, kapsariivi vm kolu `trummist `juokseb vili kolo ja kolost `kenga. ülimine on trumm ja alumine kolo, nüüd juo `kutsuta ka ülimisest kolost Lüg; [tuuliku] Koŕv ~ kolu Pöi; tuul läks vagas, muist [vilja] jäi koluse Tõs; Mio vili juba kolossõ `lastud Khn; kot́ilae kolu. oli kot́ilae pial - - mõni `ütles [seda] vahest koa ülemene kolu Nis; kolu pial oli peksumasinal ka, lauast `tehtud; tuulimasinal sai `teĺlida kolu arvemaks või tihimaks JJn; Kõigepealt kui akati [veskikivi] ülessvõtma, võeti kolu pealt ära, siis koluraam Trm; kolo käib kivi `silmä. teräd juaksevad koloje, koloss `silmä, silmäss kivi vahele [veskis] Kod; vanast tetti rapantsi`leibä - - terä ei ole `tahtan koĺu ala minnä Trv; `päälmätse kolu `siśse `lasti oodusse teräd. alumatsest kolust läits kivi `alla Ran; ma lassi terä `kollu - - `veski kolu om ülevän tõese kõrra pääl Nõo; [kapsariiv] Lavvust oĺl `lü̬ü̬dü kokko - - kat́s `rauda oĺl keśkkottan, sõ̭ss oĺl tettü sääre koĺu vai `nellä `kańti kaśtikõnõ ka˽pääle. Sõ̭ss `pańti [kapsa] pää `koĺlu ja muidugu tõugati edesi-tagasi Urv; [veskis] Koĺul `oĺli mõõdu˽pääl, `oĺli `heĺkse˽naala˽`sisse `lü̬ü̬düʔ; [kohvimasinal] oĺl koĺu sisen `seŕbiga raud Har; lasõ rüä˽`koĺlo Se; kotti kolule panema sõna sekka ütlema tule aga ligemalle ja pane kott kolule; üks `rääkib ja `toine `tahtub ka `vuoru `saada, [ütleb] las mina panen oma kodi ka kolule Kuu b. `korsnakolo on taren `korsna õtsan koss suits üles lähäb (korsten ja kolo on laudadest) Kod
3. piibukaha – R Koe VJg Kod `piibukolu, sial on tubakas sies Jõe; obose sava jõvest üks vahe õli `piibu kolo `tehtud Lüg; [piibu]kaha vai kolo, sie oli puust `tehtud, `muidu oli `sarvest Vai; porselei (portselan)piibod, `valgess kiviss kolo; kolo põhõja `korjus eli Kod
4. puust õõnestatud ese kolu (seinakast väikeste asjade panipaigana) Jäm; õõne puust tetti koluse (ummikud), kuusest ja lepäst, põhi lavvast ja kaaś nagu nurmikul; pane lina`si̬i̬mle koĺuss Krk

konner `konner- Vai; konnõŕ g `końdre Urv ebatasane (maa) `konnermaal (tallermaal) on jäänd muhud, konarad sise Vai; konnõŕ (kuiv, kõrge) ainamaa ei kasu sääl `puhma `õigõhe; konnõŕ om `mätline, `künkline [maa] Urv

konts2 konts g kontsa hv eP(g konsa), M(g kondsa; g konsa Trv Hls), `kontsa u Jõh; konds g kondsa Krk T(g konsa Puh Nõo Rõn) V(ku-; końdž Lei), kondsu Hel; kons g konsa Krk Puh Nõo San; kuns g kunsa Lut
1. kand (inimesel, hobusel) a. inimese jalakand Kand ja konts, kudas `ki̬i̬gi `ütleb Hää; üits oŕk läits minu jala kontsa `sissi; tanu änd oli kondseni Trv; tetti kura jala kondsage riśt [ette rakendatud] obesel `jalge ette ti̬i̬ pääle, siis ei tule ti̬i̬ pääl õnnetust; kondsa tagune om ärä `õõrgune Krk; muedu midägi ei ti̬i̬ ku ole nuiage kondsa taka Hel; nüid ei mõesta `kõndi, konds ei lähä `varbast `mü̬ü̬dä; kas vai kükitä maha, pane konds `perse `alla [tooli puudumisel]; [varju mõõtmisel] pannime tõese jala tõese ette - - konds nukki, nuḱk `kondsa Ran; tu̬u̬ `olli likataja, aga konsa pääl kõńd iks; mul om kondsa `sisse pind lännu Nõo; mul oĺl umbpalanu˽kundsahn; mullõ mehiläne üt́skõrd pańd kundsa alaʔ, küll˽sõ̭ss kunds halut́ armõtohe; ku näet tuulisspääd, siss `tõmba väits kolm `kõrda kura kundsa alt läbi Rõu; üte kundsa päl pü̬ü̬rd `ümbre Se b. fig paremb iks koŕv kondsan ku viĺl `varban (jalanõu olgu avar); küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba aseme Nõo | (kiirest minekust, jooksust) ku soe ulganiste tulluva, siss eedsilise joosnuva nõnda, et kondsa es näe `varbit Puh; ta lennäśs nii et, kondsa es näe `varbit; [lapsed] joosiva nigu kondsa käesivä `kukrude Nõo; Poiss lidusi et kontsa välkusi Rõn; Lahaś nii et kundsa es jõvva˽`varbillõ `perrä Urv; ta nii lätt ku kundsa `väĺkväʔ Se; konts ja varvas (kiiresti) jalgsi saab jala ära `käidud. panime konts ja varvas Lai; Aga tä `litse mineme nigu konts ja varbass Hel; Laśk õ̭ks loopadi, loopadi kunds ja˽varvass Rõu; kontsa peal 1. kannul, järel tõene (niitja) olli `õkva kondsa pääl Nõo; piniʔ nu̬u̬˽röögeʔ ja oĺliʔ iks täl kundsa pääl Vas; 2. otsekohe peremi̬i̬s käänd kondsa pääl `ümbre, läits kodu Puh; kontsa pealt otsekohe `õkva kondsa pääld Puh c. kabja tagaosa; sõrgats si̬i̬ one konsa prei ku `veiksed sopid lü̬ü̬b `sisse. taha tut́i `piäle [hobusel] Kod; kontsast om raud kitsass. `rauda tuleb kontsa poole panna Hel; kabja kunds um kabja takahn Rõu
2. (suka, jalatsi) kannaosaa. suka või soki kand ma ole kudunu paelu sukki, valvaki, sinisi kontsadega Hää; neĺlänukeline konts on alb [sukal] Pal; koad raasike `talla ärä, sõss nakkat `kontsa kudama; lapige saksa konts, ilma lapite om kogemede konts Trv; lõpetse konts om `siante sama [kootud] kui nuḱk - - lõpetse konts, nii oli meeste sukkil vanasti Krk; suka kondsa läävä õredass Ran; kui kondsa lat́t valmiss om, siss tulep konds kodada; sagsa konds om, `koetass ja `võetass kokku, aga maa `kondsa kokku ei `võeta; setukeste sukkel es olegi `kondsa Nõo; mõni kudas pia kondsani `vikle siĺmä Kam; [mehelemineja osaku] suka`kundsa kutaʔ Rõu; tsopp kunds ja lat́iga kunds Vas; mul vana viiso nõgõĺ om, `tu̬u̬ga˽kapuda `kundsõ ni nõ̭nnu paranda Se; kapudal um kuns ni um `lapju Lut b. (jalatsil) noist niidsist mis üless `veeti, kääneti viisu konds kah; suvva konds om ümärik, nii sama tõmmatass kablaga kokku ja lüvväss vasaraga tasatsõss Nõo; inne pandass tsuvva nõ̭na kablaga˽kińniʔ ja sõ̭ss pandass kunds Urv
3. apsat – u, hv Jõh eP, eL enne õlid `apsatid, nüd on `kontsad Jõh; Konts all kut sõrm (pikk ja peenike) Pöi; saabastel ja `keńgel oo konsad Tõs; linna preilidel on `kõrge kontsaga kingad Hag; konsad `viltu Trm; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; läits lävest `vällä [hirmuga], nõnda ku kondsa kobisive Krk; [poriga] kakup vai saapa konsa alt ärä Puh; mia `tańdse käńgäl kondsa alt ärä Nõo; mul omma˽`saapa kondsa˽kõvõrõss sõkutuvõ San; `korgide `kundsõga `saapaʔ Kan; ilma kondsõlda käńg Har; Ju̬u̬sk mäest `alla, nigu˽kundsa˽klõbisi Rõu; ega mul ni `koŕgit `kundsõ ei olõʔ, ku noorõmbil Plv
4. eseme (väljaulatuv) taga- või alaosa a. reejalase tagumine ots, kus saab sõidu ajal seista – Krk Rõu Tet́ti säänä puu, miä `küündü jalasõ nõ̭na mant `liuhka jalasõ kundsa manuʔ [jalase painutamisest] Rõu b. vikatikand vikati konts, kos lüsi küĺjes Pal; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; vikaht́ lätt kundsast ruttu pääle `kat́ski Se c. (hõlmadral) mes takast talla mant üless käänäp, t‿om adra konds Ote; ku pluugal kunds om pikeb, siss om `keŕgep `kündäʔ Se; kunds pidä viŕjäsõ laiutusõ Lut d. kirvetera varrepoolne nurk – Rõn e. üle hoone seina ulatuv sarikaots – Var hv Kod, Krk spor T V puari konts ~ kand Kod; ku konts pikep om, siis om räästäss laiep; paari kondsa ase (sälk) om rańts palgi sehen Krk; paari tetti maan `valmiss ja paari konsa, venitüse konsa tetti ülevän saena pääl Kam; koogu konds mis tulõ `kaarda vai kaarusõ ala Har; las `kondsa [öeld kui] lasõt tuud `paarõ palgi pääle; `ommege kondsah (sarikad paigal) Se f. pakktaru alaosa – Räp Se hiireʔ tüküsseʔ taro `kondsa peśsi tegemä Räp
Vrd kand1
5. püksid konsade pial (rebadel); püksid vaond konsade `piale PJg; terä konts (alumine ots) one - - mes `kińni one nagu tupe siden Kod; `kundsa pite `andma (peksma) Plv

koop1 koop g kooba Trm; ku̬u̬p g kooba eL(kuup V; g kuoba Lut), kuaba Kod; kuop Hlj, g kuoba Iis, `kuoba VNg Lüg(-ua-) Vai(n `kuopa)
1. maasse kaevatud auk, kelder `enne meil oli kuop siin, `võĺvitud Hlj; kuop õli päält `mullaga `kinni ja sue; `kuoba `õtsa jäi auk, siel õli topp ies Lüg; kardulid on kuobas Iis; maea `õtsa `tehti koobad, kos `kõrge õli, et vesi `sisse ei lähnud Trm; mõnel on ku̬u̬p, mõnel keller; kuaba seenäd on raudkiviss, saviga savitet. müir tehässe lubjaga. kuabal on kaks `kõrda `paĺka `piäle raiutud. muldlagi piäl Kod; mine pane kooba suu `kinni; ku `umsi (kinnine) ku̬u̬p tetti, ku kardule sehen olli, tetti lagi `pääle puiest Krk; `auda pandass seeme`kartuli ja `ku̬u̬pa pandass söögi`kartuli Nõo; ariligu kooba - - [mahutasid kartulit] kaitskümmend viis vai kolmkümmend vakka Kam; mis `kinni pandass om avva, mis ots `valla om, võit `siśse `mińnä, kutsutass koobass Ote; ku̬u̬p om maa `sisse kaivõt, lagi pandass maa `pääle Har; `Kartoli˽`veeti `ku̬u̬pa vai `pańti `kuhja; `ku̬u̬põ pääl lauli˽`tialasõʔ Rõu; `kapstajuuŕ kõõ `päägaʔ pandass talvõst `ku̬u̬pa vai `keĺdrehe Räp
2. õõnsus; tühemik a. koobas; urg(as) karu on `kuobas. `lähto oma `kuoba Vai; iir vedäb `kruami talvess õma `ku̬u̬pa Kod; [ta] `olli enne paon sääl kooban Puh b. kehaõõs rinna kooban siss olli kops ja südä; [lõigati] kõtt `lahki, siss `võeti sehelmäne väŕk kõtukoobast `väĺlä Puh c. miu vennanaisel suure kooba (rõugearmid) näo pääl Krk
Vrd koobas

koor2 koor g koori S Kse Tõs Tor K(kuo-, kua-; kuoŕ JMd Koe); ku̬u̬ŕ g kuori Pal, kuari Kod, koori KJn eL
1. laulukoor keib `kooris `laulmas Khk; Koor `laulis [kirikus] ees, rahvas `laulis `järge Pöi; niikavva käisin `kuari laulmas kui mehele läksin Iis; ma laula kah koorin San || Kui konnad `kooris (hulgakesi koos) rooksuvad, siis on teise pääva kena ilm Pöi; mehiläse helü um nigu suḿmin, tu̬u̬ laul lätt üte koori (lauluviisi) pääle Rõu
2. (kirikus)a. kooriruum, altariesine kõrgem osa (mõnikord eraldatud) sie on kuor kus `kõrge põrand on, `altar ja leerilapsed Sim; `kantsli juures on vahe, kos ku̬u̬ŕ. üks `lühter õli kuoris. kaks tillukest väravad õlid ees Pal b. kiriku rõdu, kooripealne taga `kirkus, siis üsna koori treppide all; koorid kεivad teine teist `külge `koutu Jäm; ja voadand ikka kuori pialt [alla] Jür
Vrd koort, korr, kuur3