[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kärn1 kärn g kärna (-ä) eP eL(ḱ- Se), g `kärnä R (n `kärnä VNg Vai)
1. a. vigastatud nahapinnale moodustuv koorik, korp kel kärn, sel `küüned, kel muhk, sel mure Lüg; `rüistas kärna pεεlt ää, niid akkas verd `joosma Khk; justkui täi kärna all kägiseb Muh; haava pεεl on kärn Phl; kuiv kärn on peal, akkab `terveks `soama; täke lähäb mädänema ja võtab kärna `peale Juu; kärn akkab `valla `lü̬ü̬mä (irduma) Hls; täi olliva sääl `kärnu all Nõo; Kärnkonn om tummõ hall nigu `kärne olõsse täüs Räp | fig Sie jutt pani `jälle tääl `kärnäd kihelemä (vana pahanduse meenutamisest); Küll oma `kärnäd kihelevad `kaige magusamine (oma häda tunneb igaüks hästi) Kuu; küll sis‿tüüd akkab tegemä, kui omad kärnäd, sügelemä akkavad KJn b. sügelised või muu nahahaigus; lööve; vistrik `kärnäst `üöldi seda, se oli `niiskene akkaja VNg; kui ei kihu, egä siis ei õle kärn, sie on midägi muu `aiguss Lüg; `suuremb jago `üellä `kärnä, aga sügelikko on ka - - obosed `toivad sedä Vai; kui seda tule ehet kärna `pεεle paned siis kärn akab ka `kuivama Khk; Kes seda (mailast) puudutas, sellel akkasid `mailased, `mailase kärnad, vett ajasid `välja Pöi; lammaste kärn oli ja seda `praegoged mönikord Käi; sis se mees `peale seda o läind `kärna täis ja nende kärnadega tä surnd Vig; sügelik ehk kärn IisK; raudnõgese vesi võtt kärnä ärä Krk; `Vankre määre `oĺli kärnärohi, määriti `kärnule `pääle Rõn; kärnäʔ ummaʔ õks suurõʔ `haigõʔ, a süüdüʔ umma peenikeseʔ Rõu; `tat́rigukärnäʔ, `väikukasõʔ, nu süüdäs‿õnõ, kiriväʔ ommaʔ; suurõ˽kärnäʔ nu omma viĺlidse, a `väiku omma `piinü, ilma viĺlildäʔ; kuiv kärn, mi `ütle sammasspu̬u̬ĺ kõ̭õ̭ `valgõ, süüdäss armõtohe a muu kärn om leemene Se; kärna(sse), kärnas ~ kärnäh ~ kärnän kärni täis vahest lõi kohe `katki ja `kärnässe kaik sen kää`selja Kuu; suu `kärnas puhas Khk; kui obosed `kärnäs oo, siis määritasse [rohelist seepi] `peale, et piab kärnäd ää `kaotama Mar; Tee pial ei tohi kusta äga sittu, persse lähäb `kärna; `Kärnas lammas aab `terve karja ukka Han; lapsed läksid `kärna [reostatud veest], ossa alastus, nii `kärnas old kohe JJn; pia sel lapsel `kärnas, `täiu on sial all nigu kihab Trm; tuulege võtt nõ̭na alutse kiḱ `kärnä Krk; `mustus `olli suur, latsil olliva alati käe kärnän; ku lehmä `piimä `tulle lähäp, siss lähvä lehmä nisa `kärnä Nõo; ku olõt kärnän siss üldäss et omma süüdikäʔ Har; hobõnõ um kärnäh Plv
2. kärnataoline muhk või mügarik `Kärnäd on `vällä kuluned `kalo·sside alt, `õuves libe, `kärnäsi ei õle, kukku viel maha Lüg; leiga `tuhlil kärnad `umbest εε Khk; Oo ikka `kange märg küll, kusse ikka piisk kukub, sääl oort kärn `järges Kaa; kammeĺ, kellel on kärnad `selgas Rid; puu lehed üsna `kärnas, lehe peal suured nubrakad Mar; kärn`konnadel on kärnad pial Kos; kardul om kärnän Krk || kidurast puust kutsuti rabass - - sääl kasvava su̬u̬kaela, mõni jooviku põõsass, mõni kägär `puukõ, pedäjä kärnä, neli viis `jalga `korgõ Kam
3. must karvadeta koht hobuse jala sisekülje keskel `oose jala kärn Kaa

kärn2 käŕn g käŕni San V(-r-; ḱ- Se Lei) kirn koore käŕn sais sääl nurgan peńgi all San; valõti käŕn ku̬u̬rt täüś siss jäl˽tet́ti `võidu ku hapaśs; mõ̭nõl käŕnil oĺl mulk `sisse tettuʔ - - noʔ om mõ̭nõl siivaʔ tett `sisse Har; kärn oĺl alt laǵa, päält ahtakõ; `kärne oĺl egäh `suurusõh, viis, kümme, viistõistkümme `tu̬u̬pi; olõ õiʔ `kärne noʔ inäp, mõni vana um tuha `pandaʔ Rõu Vrd käärne

kärn3 kärn (käŕn) g kärni Khk Var Rap Jür Kad VJg I Krk Puh, `kärni IisR, kärna Trm Pst, kärnä Võn Plv metalli märkel sepa kärn VJg; kärnaga `löödi märk rauale `siśse Trm; kärn um˽üt́s raudpulk. kärn um jämme ja tümbä otsaga. kärnäga˽tulõ pleḱile vai ravvalõ mäŕk ette lüvväʔ, sõ̭ss toŕniga lüvväss mulk `sisse Plv Vrd kärn|pits, kärn|stempel, kärn|torn