[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuluma ‹37›

1. pideva kasutamise, hõõrdumise vms. tõttu järjest väiksemaks, õhemaks v. kehvemaks muutuma. Pehme pliiats kulub kiiresti. Kandis ühtsama palitut, kuni see narmendama, narmale, näruks, räbalaks, katki kulus. Vanal hobusel on kulunud hambad. Vikat, nuga on lausa kriipsuks kulunud. Mereranna kivid on lainetest siledaks, ümmarguseks kulunud. Mäed on aegade jooksul madalamaks kulunud. Muhklikuks kulunud põrand. Autokummidelt on muster juba kulunud. Rahatasku, kohver on peaaegu värvituks kulunud. Luuad on kontsuks kulunud. Paikab hõredaks, viledaks kulunud püksipõlvi. Kasukas, läkiläki oli üsna karvutuks kulunud. Küüned on kraapimisest (peaaegu) lihani kulunud. Masinad on kaunikesti kulunud. Palju mängitud heliplaat on kähisema kulunud. Mis liigub, see kulub. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. | piltl. Kulunud 'äraelanud' välimusega mees. Tuimaks kulunud inimene. Lühemaks kulunud sõna. *Minu kangus ei kulu. See kõveneb! M. Raud. || ‹hrl. nud-partitsiibis› sagedasest kasutamisest mõju kaotama, tüütult tuntuks, trafaretseks, äraleierdatuks muutuma. Tabavad ütlused, võrdlused kuluvad, kui neid liiga tihti tarvitada. Kulunud käibetõed, sõnakõlksud, fraasid. Tema oskab ka kõige kulunumad anekdoodid värskeks rääkida. Luuletus on igav, kulunud riimide ja kujunditega. Näidendi sündmustik hargneb tuttavate kulunud skeemide järgi. Ähvardus on kulunud võte, see mulle ei mõju. Meloodial pole muidu vigagi, ainult et tüütuseni kulunud. *Kulunud naeratus püsis Lota näol.. M. Nurme.
2. (millekski, millegi peale) tarvis minema, ära kasutatud saama. Suurem osa palka kulus söögi, viina, lõbustuskohtade peale. Raha kulus võlgade katteks. Sõidu peale, sõiduks ei kulu rohkem kui paar päeva. Suure pesu pesemiseks kulub palju seepi. Kleidiks, kleidile, kleidi peale kulub kaks ja pool meetrit riiet. Lina kulus kangasteks, kanep purjeriideks ja köiteks. Õhtupoolik kulus ümbrusega tutvumiseks. Jalgsi kulub Viru väljakult Balti jaama jõudmiseks kümme minutit. Toitu kulub suures peres palju. Tööga kulus aeg käest. *Rein jäi trepile niikauaks peatuma, kui kulub aega paberossi süütamiseks. O. Tooming.
3. (aja kohta:) mööduma, minema. Aeg kulus pikkamisi, tasapisi, visalt, märkamatult. Päevad, nädalad kulusid kiiresti. Sellest on kulunud juba aastaid. Tund kulus tunni järel. Öö kulus ootuses, vaidlustes. Ei kulunud nädalatki, kui ta oli juba kõigiga semu. Kulus tükk aega, enne kui ta nähtavale ilmus, kuni kõik kogunesid. Kevad ja suvi kulusid kibekiires töös. Kogu ta elu oli kulunud vaesusega võideldes.
4. kõnek vaja minema, vaja olema; tulema, pidama. Pärast tööd kulub veidi puhata, ringi vaadata. Selle üle kuluks mõelda. Mulle kuluks paarsada krooni laenu. Põhjalikumaks retsenseerimiseks oleks kulunud rohkem aega. Ei saa anda, kulub mulle eneselegi. Õunu tuli tänavu rohkem kui meile kulub. Võta nii palju kui kulub! Oleks kulunud endalgi sekka lüüa. Sellele poisile kuluks kaigast, malka, paar tulist, kere peale anda. Nii tige pull kuluks maha lüüa või lihaks teha. Seda kuluks sinulgi teada, osata. *„Praegu kuluks midagi hästi tahedat hinge alla,” unistas Veski. P. Kuusberg. *Sind kuluks veidi õpetada, saaks ehk meeski. H. Angervaks.

[midagi] kulub nagu leiba vt leib

läbi kuluma
kulumise tõttu katki minema v. tarvitamiskõlbmatuks muutuma. Kingatallad on läbi kulunud. Pintsaku küünarnukid, sukakannad kuluvad kiiresti läbi. Läbikulunud masinaosad. | piltl. Ta oli küll tugev mees, kuid pikapeale kulus läbi.

maha kuluma
küljest ära kuluma (1. täh.) Vanalt mööblilt oli värv, pildiraamilt kullatis maha kulunud. Kasuka karv on siit-sealt maha kulunud. Aastatega kuluvad iseloomukonarused maha.

marjaks (ära) kuluma vt mari [marja]

pähe kuluma vt pea

sisse kuluma
sagedase kordamise tõttu täiesti omaseks saama. Sissekulunud harjumused, arvamused. *Kust kohast mul nooruses neid peeni kombeid õppida oli, nii et nad sisse said kuluda? L. Metsar.

ära kuluma

1. lõpuni, kasutamiskõlbmatuks kuluma (1. täh.) Kingatallad on ära kulunud. Mu talvemüts on päris ära kulunud, tuleb uus osta. | piltl. Vaimukaimgi ütlus kulub sagedase kasutamisega ära.
2. otsa saama, otsa lõppema, ära kasutatud saama. Raha kulus ostude peale ära. Aeg kulus märkamatult käest ära. Pakk küünlaid kulus ühe õhtuga ära.
3. vaja, tarvis olema v. minema; kasuks tulema. Sulle kuluks uus ülikond ära. Vaheldus, puhkus kuluks küll ära. Külma käest tulnule kulub kuum jook alati ära. Ma ei saa laenata, see raha kulub enesele ära. Talle kuluks korralik nahatäis ära. See karistus, õppetund kulus sulle üsna ära.