[VOT] Vadja keele sõnaraamat

eeskantanõ P, g eeskantazõõ esimest korda poegiv v. poeginud (lehma kohta) | vn первотельная

eeskanto Kett. P M Kõ Li I subst., adj. esimest korda poegiv v. poeginud v. poeginu (lehma kohta) | vn первотельная, первотёлка
M noor lehmä, kumpa esimein kõrta kantõõʙ, se on eeskanto noor lehm, kes esimest korda poegib, see on {e.}
I õli lähtemä, siiz eeskanto lehmä oli mullikas, siis (sai tast) esimest korda poeginud lehm.
Vt. ka eeskanto-lehmä, esikanto

kastra M Li, g kastraa M (lamba-, lehma-, hobuse)sõim | vn ясли
M lampaila on kastra. mokoma on tehtü neĺĺänurkkõin, süämee paad einäᴅ, a lampaaᴅ ümperikkoa võivaᴅ jõka poolõlta süüvvä lammastel on sõim. On tehtud niisugune neljanurgeline, paned heinad sisse, aga lambad võivad ümberringi igast küljest (igalt poolt) süüa
Li kastra on tehtü pulikkaissa, lampaat siält pulikkõjõõ välissä süütii, lehmät süüvvää päältä sõim on tehtud pulkadest, lambad sõid sealt pulkade vahelt, lehmad söövad pealt
Li panit siä lehmälee kastraa einää kas sa panid lehmale heinu sõime?
Li lehmää kastra lehmasõim
Li õpõzõõ kastra hobusesõim
M kastraa sampaaᴅ sõime (nurga)postid.
Vt. ka karsina, kormuška

lehmänänni (Lu-Must.) lehma nisa | vn коровий сосок
neljä neitsükkäissä ühtee kuppii ku .. vat [sic!]. lehmänännit (Must. 160) mõist neli neiukest kusevad [?] ühte koppa? – Lehma nisad

lehmäsarvi J lehma sarv (lutipudelina) | vn коровий рог (рожок)
luttu, lehmäsarvi puhasõttu i lahzillõ annõttii piimää, soska pantii õttsaa lutt, lehma sarv (oli) puhastatud ja lastele anti (sellega) piima, (kummi)lutt pandi otsa

luttu M Po Lu J, g lutuu Lu J lut̆tuu M
1. (lehma sarvest tehtud) lutt | vn соска, рожок
M baba antõ lahzõlõõ luttua vanaema andis lapsele lutti
J lutuka imetetä lass lutiga toidetakse (imetatakse) last
Lu luttu õli tehtü lehmää sarvõss, lehmää nännü võtõttii, lehmää ku tapõttii, pantii õttsaa lutt oli tehtud lehma sarvest, lehma nisa võeti, kui lehm tapeti, pandi otsa
J vala piimää luttuu de ann lahzõlõõ vala piima luti sisse ja anna lapsele
Po antaaz raχχaa: vot sillõ lutuss antakse raha (ja öeldakse): vaat sulle luti jaoks
2. karjasarv, -pasun | vn пастуший рожок
J karjušši lazzõb luttua karjane puhub (karja)sarve

lühsää Kett. K P M S Po Ra J (Len. L Lu Li Ku) lüφsää ~ lüχsεä P lühsä J-Tsv. lühsääɢ I lühsaaɢ [?] (vdjI), pr lühzän Kett. K P M S lühsän K-Ahl. M-Set. lühzen J, imperf lühzin J lühsii I
1. lüpsta | vn доить, подоить
P nùorikko nõizõb üleᴢ, meneb lühsämää noorik tõuseb üles, läheb lüpsma
P iezä lühsämiss piεb yõroa utarta enne lüpsmist tuleb udarat hõõruda
Ra lehmää piäʙ lühsää i perä piäp piimä siivittsää lehma peab lüpsma ja pärast tuleb piim kurnata
K lehmäd lühsämättä lehmad (on) lüpsmata
M kui lehmä puhasuʙ üli kõlmõõ tunnii, siz lühsääz esimein kõrt kui lehm puhastub pärast poegimist (kui lehmal tulevad päramised ära), (siis) kolme tunni pärast, siis lüpstakse esimest korda
Lu i nõiᴢ perenain lühsämää tapipuita, että siiᴢ lehmä nõizõb antamaa paĺĺo piimää ja hakkas perenaine lüpsma linalõugutit, et siis lehm hakkab palju piima andma
2. lüpsta (lehma kohta), piima anda | vn доиться, давать молоко
P talvõll kõõz bõlõ piimää, lehmä eb lühzä, sis süvväs hapuot piimää, vettä pannas sis ku süvväᴢ talvel, kui pole piima, lehm ei lüpsa, siis süüakse hapendatud kohupiima, vett pannakse siis (lisaks), kui süüakse
Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
J lehmä verte lühsägoo, nänne verte, tõinõ vette rl lehm lüpsku verd, nisa verd, teine vett
Li meill õli tšümmee lüφsävää lehmää meil oli kümme lüpsilehma (lüpsvat lehma).
Vt. ka lüpsää

ootõttava M ootõttõv J-Tsv., g ootõttavaa: ootõttõvaa J fig viimaseid aegu tiine (lehma kohta), lüpsma tulev | vn стельная (о корове)
M lehmä on jo ootõttava lehm on juba lüpsma tulemas
J veelko teill leh́met tšiire poikissa? – ühs on ootõttõv kas teil lehmad varsti poegivad? – Üks on lüpsma tulemas

pilkko¹ Lu, g pilkoo adj, subst lauk(pea), lauguga (hobuse v. lehma kohta, kel valge vööt laubal ja ninal) | vn с лысиной (о лошади или корове с белой полосой на лбу и на носу), разг. лыско (о лошади), лысанка (о лошади, корове)
Lu ku õpõzõl kõikk on mussa vai ruskaa, a nenäpäällin ja loba on valkaa, jutõllaa: pilkko pää õpõn kui hobusel kõik on must või ruske, aga ninapealne ja laup on valge, (siis) öeldakse: lauk(pea) hobune
Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina
Lu pilkko lehmä lauguga lehm.
Vt. ka pilkkonenä, pilkkopää, pilkku¹

pilkkonenä Lu adj lauknina(ga) (hobuse v. lehma kohta) | vn с лысиной на носу (о лошади или корове)
pilkkonenä õpõn lauknina hobune.
Vt. ka pilkko¹

pilkkopää Lu adj laukpea, laukpäine (hobuse v. lehma kohta) | vn с лысиной на льбу (о лошади или корове)
pilkkopää õpõnõ laukpea hobune
pilkkopää lehmä laukpea lehm.
Vt. ka pilkko¹

prikukko Ra, g prikukoo
1. täpiline | vn крапчатый, с крапинками, в крапинку
sõpa saab õlla prikukko riie võib olla täpiline
2. adj tähnik, (otsmiku)tähniga (lehma kohta) | vn с пятном на лбу (о корове)
prikukko lehmä tähnik lehm

põtkuri M Lu, g põtkurii
1. põtkija (hobuse v. lehma kohta) | vn лягающая (о лошади или корове)
M elä mee litši, täm on põtkuri opõn ära mine ligi, see on põtkija hobune
M põtkuri lehmä põd-gõʙ, paab maalõõ piimää põtkija lehm lööb jalaga, ajab piima maha (= lüpsiku ümber)
2. fig vesi piima asendajana (paastu ajal) | vn вода вместо молока (во время поста)
Lu juu põtkuria joo vett piima asemel.
Vt. ka põtkõlikko

zaruba ~ zaruuba P, g zarubaa P
1. pügal (lehma sarvel) | vn (годичное кольцо, годовой слой на рогах коровы)
sarvõll on kõm zarubaa sarvel on kolm pügalat
2. sälk | vn зарубка, насечка
birkka-keppiisie lõikattii zaruubaᴅ magasipulgale lõigati sälgud (sisse)

tšello Set. K Li Ra J (M) kello Set. Lu (J), g tšelloo Ra J kelloo Lu
1. (kiriku-, aisa-, lehma- jm.) kell; kelluke | vn колокол; бубенец; колокольчик
Li enne koirittii: tšentšii tšiirepää, tšerikkos tšelloa lüüvvää ennemalt narriti (vadjalasi nende keele pärast): kängitse kiiremini, kirikus lüüakse (juba) kella
Lu tšüläz õli tšasona, tšasonaz õli suur kello külas oli kabel, kabelis oli suur kell
J põlo aigõll vättšiä tšelloka kutsuta appi tulekahju ajal kutsutakse kella(löömise)ga rahvast appi
Lu laival on sireena ja kello laeval on sireen ja kell
Lu jõka baakanal on kello igal tulepaagil on kell
Ra õpõzõlõõ pantii tšellod lookkaa hobusele pandi kellad looga külge
Lu karu anti tütöl kelloo (muinasjutust:) karu andis tüdrukule kellukese
J kaattõrid õlivat tšelloikaa takana kellukestega puusapõlled olid (selja) taga
Li tšello elähti ~ tšello drilizi kell helises
Li tšellol on elliä ääli kellal on hele hääl
J enipäänne ühtperä kuulup tšellojõ eline lihavõttepühadel kuuldub ühtsoodu kellade helin(at)
J tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä keset ööd (keskööl) hakati hädakella lööma
M t́int́ikad õltii pulma tšelloᴅ kuljused olid pulmakellad
Lu kello buju, ku tomakk onõ, sis tämä tääʙ kellpoi, kui on udu, siis tema annab (endast helinaga) teada
J tšello ääni kellahääl, -helin
J tšelloo tšeeli kella tila
2. (seina)kell | vn (настенные) часы
J tšellod rippuvõt seinel (Tsv.) kell on (ripub) seinal
■
Lu tämä lüüp kelloa koko tšüläl ta kellab kogu külale (~ levitab tühje jutte).
Vt. ka porotšello, pulmatšelloᴅ
Vt. ka tšellä

tšellä Kett. K R-Reg. L P M Kõ Lu I (Al.) tšeĺĺä (L I ) -a Lu-Must. (K-Ahl.) kellä Ku Челле Tum., g tšellää K M
1. (kiriku-, aisa-, lehma- jm.) kell; kelluke | vn колокол; бубенец; колокольчик
M tšälü, tšäü tšerikkoo, tšellä jo lüvväᴢ käli, mine kirikusse, juba lüüakse kella
I tšellä lüüʙ, tšellä elizeʙ (kiriku)kell lööb, heliseb
M elästütän tšellää ~ tšellää eläütän helistan kella
nõõvad kuulumaa tšelläd (Al. 69) kellad hakkavad kostma (= kellahelin hakkab kostma)
M kõikil opõzil õltii tšelläᴅ kaglaᴢ, lintiᴅ lookkaᴢ kõigil (pulma)hobustel olid kellad kaelas, lindid looga küljes
Kõ lehmäl kaglaz on tšellä vai pälppä lehmal on kaelas kell või krapp
Lu suu niku tšerikoo tšellä (sellel on) suu nagu kirikukell (= see inimene lobiseb palju)
M kuulub jo tšellää ääli juba on kuulda kellahelinat
M nät ku tšellää kuuluma üv̆vii elizeʙ vaat, kuidas kellahelin on hästi kuulda
R tšellä polvillin (Reg. 9) (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv pärlite ja) kellukestega (kaunistatud sinisest kalevist) põll
2. kellukas (rohttaim) | vn колокольчик (растение)
K aina tšellaza kajasi, maranaza matkaeli (Ahl. 101) rl (pulmalaulus kiidetakse mõrsja töökust:) (laul) aina kellukatest kostus, maranaid käis korjamas
M sinin tšellä sinine kellukas.
Vt. ka porotšellä, pulmatšelläᴅ, tšerikkotšellä, tšivitšellä, venttsatšellä
Vt. ka tšello