[VOT] Vadja keele sõnaraamat

tšello Set. K Li Ra J (M) kello Set. Lu (J), g tšelloo Ra J kelloo Lu
1. (kiriku-, aisa-, lehma- jm.) kell; kelluke | vn колокол; бубенец; колокольчик
Li enne koirittii: tšentšii tšiirepää, tšerikkos tšelloa lüüvvää ennemalt narriti (vadjalasi nende keele pärast): kängitse kiiremini, kirikus lüüakse (juba) kella
Lu tšüläz õli tšasona, tšasonaz õli suur kello külas oli kabel, kabelis oli suur kell
J põlo aigõll vättšiä tšelloka kutsuta appi tulekahju ajal kutsutakse kella(löömise)ga rahvast appi
Lu laival on sireena ja kello laeval on sireen ja kell
Lu jõka baakanal on kello igal tulepaagil on kell
Ra õpõzõlõõ pantii tšellod lookkaa hobusele pandi kellad looga külge
Lu karu anti tütöl kelloo (muinasjutust:) karu andis tüdrukule kellukese
J kaattõrid õlivat tšelloikaa takana kellukestega puusapõlled olid (selja) taga
Li tšello elähti ~ tšello drilizi kell helises
Li tšellol on elliä ääli kellal on hele hääl
J enipäänne ühtperä kuulup tšellojõ eline lihavõttepühadel kuuldub ühtsoodu kellade helin(at)
J tšehs üüll nõisti hätä tšelloa lüümä keset ööd (keskööl) hakati hädakella lööma
M t́int́ikad õltii pulma tšelloᴅ kuljused olid pulmakellad
Lu kello buju, ku tomakk onõ, sis tämä tääʙ kellpoi, kui on udu, siis tema annab (endast helinaga) teada
J tšello ääni kellahääl, -helin
J tšelloo tšeeli kella tila
2. (seina)kell | vn (настенные) часы
J tšellod rippuvõt seinel (Tsv.) kell on (ripub) seinal
■
Lu tämä lüüp kelloa koko tšüläl ta kellab kogu külale (~ levitab tühje jutte).
Vt. ka porotšello, pulmatšelloᴅ
Vt. ka tšellä