[VOT] Vadja keele sõnaraamat

aa P Lu Li I
1. ahah, jajah | vn ага, да
Lu aa, tämää izää pädrää jää vei (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) ahah, tema isa viis peetripäeva jää
I aa, viil valgõttaaɢ jajah, (tuleb kangast) veel pleegitada
2. P ah | vn да ну

aada K P haada M-Set. Адасъ Tum., g aadaa K haadaa M = aadu
K aina tšihus ku aadaa kattila aina kees nagu põrgukatel

aahka K-Ahl. M J-Must. I, g aahgaa hall | vn блекло-серый, сивый
I aahka opõnõ hall(iks läinud) hobune

aaka J-Must., g aagaa = aahka
aagat silmät (Must. 168) hallid silmad

aalõa ~ aalaa Lu, g aalõa kahvatu, pleekinud karva | vn блеклый, линялый, выцветший
aalaa laatko pleekinud karva savikauss

aapa Kett. K L P M Lu Li Ra J I (Kõ) aap J-Tsv. haapa P Lu Li J Ku, g aavaa K L P M Kõ Lu Li J aava J haavaa Lu Li J haab, haavapuu | vn осина
M aavalla kazvaas suurõt tšäznäᴅ, niissä kaivattii naappoi eellä haava(puu)l kasvavad suured pahad, neist õõnestati ennemalt kausse
Lu vai ku tüüni, aavaa lehto ain häülüʙ (olgu) või kui vaikne, haavaleht ikka liigub (= väreleb)
J haapa ja niini puussa tšizgottii vennää haava- ja niinepuust kisti niint
J aap metts haavamets.
Vt. ka aapapuu, aavaapuu

aara Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra J aar J-Tsv. haara Li J, g aaraa P M Li J aara J-Tsv. haaraa J
1. haru | vn развилина, конец, зубец
M valokokka on kah̆hõõkaa aaraaɢ sõnnikuhark on kahe haruga
M põdraa sarvõll ühs aara jõka voosi lis̆säüʙ põdra sarvele lisandub igal aastal üks haru
J suur tormi katko puu aarõᴅ suur torm murdis puu harud
Li astragaa aaraᴅ ahingu harud
P uffatkaa aara potihargi haru
J tee haara teeharu
M viskaa kase vesi teen aaroilõ, näät kuza meep tee jõka poolõõ viska see vesi ristteele, näed, kus tee läheb igale poole
2. pl, fig jalad, harud | vn ноги
J viroo risilee rivatta tanssiziᴅ, harottõlit haarojaᴢ rl eesti ristile ilma sääremähis(t)eta tantsisid, ajasid laiali oma harusid (= jalgu)
Lu issuus kahzii aaroo seltšää i lähs kottoo istus kaksiratsi selga ja läks koju
3. hark | vn развилка
Lu seinää õli tehtü ravvõssa mokoma aara, sihee vällii pantii päre seina oli tehtud rauast niisugune hark, selle vahele pandi peerg.
Vt. ka tee-aara

aasa K-Ahl. K-Set. M (Kett. R-Eur.), g aazaa M aasaa [?] M-Set. aas, silmus | vn петля, оборник; силок
M tšennää aazad õltii niku kõrvaᴅ pastla aasad olid nagu kõrvad
M läpi tšennää aasojõõ pantii paglaᴅ läbi pastla aasade pandi nöörid
K lintui püütäs aasoi kaa (Set. 55) linde püütakse paeltega (silmustega)

aasta (J), g aastaa = aastaika
aastass antõõssi, viikoss võlkaa rl aastaks andeks, nädalaks võlgu

aava M aavõ ~ aav J-Tsv., g aavaa M J aava J haav | vn рана
J kahs aavaa lüüti kurasõll seltšää kaks haava löödi noaga selga
J aavaa päälee jo oŋ kazvonnu rupi haava peale on kasvanud juba koorik
J veriin aavõ verine haav
J umpi aav fistul
J aava siha haavaarm

abaa Lu interj ai | vn ай
emintimä dava·i itkõmaa: abaa a, abaa võõrasema hakkas nutma: ai, ai, ai!

abida M (Ja-Len.) obida Lu obiᴅ J-Tsv., g abidaa: obidaa J solvang, solvamine; ülekohus | vn обида
J jäi nii obidaa lahs-park, ku tšeeletti menne guĺaittõma laps solvus väga, kui keelati külapeole minna
J ku kazvon suurõssi, sinnua süüttemää nõizõn i obidasõõ tšelleit en annõ kui kasvan suureks, hakkan sind toitma ega luba kellelgi sulle ülekohut teha

adra Kett. K-Ahl. R-Reg. L P M V Lu Li Ra J I Kr (Kõ Ko-Kett.) adrõ Li J-Tsv. Ku adr Lu J-Tsv. Ku addre Kr А́дра K-reg₂ Ii-reg₁ Атра Pal₂ Адрасъ Tum., g adraa P V Lu Li J Ku adra J-Must. puu-, harkader | vn соха, дрында
Li enne adrakaa tšünnettii enne(malt) künti harkadraga
Lu adra õli kahõõ jalgaakaa, neijjee puijjõõ õttsaz õltii ravvaᴅ, vadnaat kutsuttii hark-ader oli kahe haruga, nende puude (= harude) otsas olid rauad, (neid) kutsuti sahkrauad
M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)adral on kaks haru, siis on lusikas, siis on pea, pärapuu, siis on aisad
I pluugõõ bõlluɢ, adraᴅ õlivaᴅ, mokomaᴅ puizõᴅ adraᴅ. ii karttõnõ mokoma ku lappia pantus siheɢ adraa i kaelle tšünnettii raudatru ei olnud, harkadrad olid, niisugused puust adrad. Ja niisugune plekist, nagu labidas, oli pandud sinna adra külge. Ja sellega künti
J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla (s. t. külv küntakse puuadraga mulda)
M adraa saara harkadra (kaheharuline) sahkpuu
Ku adraa vaarnaaᴅ harkadra sahkrauad
P adraa terä harkadra sahkraud
V adraa luzikka ~ M adraa loopi adra lusikas
J adraa sarvikko ~ adraa sarvõᴅ ~ Lu adraa rutškaᴅ adra käsipuu(d)
J adraa perᴢ harkadra taguosa.
Vt. ka puu-adra, sorkka-adra

aha·a K P J ahaa K-Ahl. ahha·a K aha· U ahaa | vn ага
J aha·a kase on üvä ku miä õõn lustip kõikkaa ja parõp kõikkaa ahaa, see on hea, et mina olen kõige ilusam ja kõige parem!

ahava M-Set. Lu Li ahavõ Li, g ahavaa Lu ahav (kuiv külm kevadine tuul), | vn диал. весенник, весняк, вешник (сухой холодный весенний ветер)
Li ahavõ tuuli, kuivõtõb üvässi kõiɢ, mokomõ niku ahavõ kuiv tuul, kuivatab kõik hästi, niisugune nagu kuiv tuul
Lu tševvääl ahavõss tuulõss uulõᴅ lõhkõvõᴅ kevadel kuivast tuulest lõhenevad huuled.
Vt. ka ahõlmo², ahõlmõ

ahila K-Ahl. M J-Must. (Kett. Lu) ahil M ahilaᴢ M-Set., hrl pl ahilaᴅ K M Lu
1. kett; raudkütke | vn цепь
M kori õli jarvõõ rannaz ahilaᴢ vene oli järve rannas ketis
Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera tuleb alati ketis pidada
M eestee õli rihmõn tšütše lauttaza, a nüᴅ on ahilaᴅ, rautõzõᴅ ennemalt oli laudas köiest kütke, aga nüüd on ketid, rauast (= raudkütked)
M paa lehmä ahilaa pane lehm ketti
2. K M J vangiahelad | vn оковы, кандалы.
Vt. ka koira-ahila, rautaahila
Vt. ka ahõla

ahmia Lu J, pr ahmin J, imperf ahmizin J ahmida (süüa) | vn жадно есть, поглощать (пищу)
J nältšä koira ahmiʙ süüvvä näljane koer ahmib süüa

ahra Vt. ahtõra

ahtaa Kett. Len. vdjL K L P M Kõ V Po Lu Li (R-Lön. U Ra J) ahta J-Tsv. ahtaaɢ I Ma (vdjI), pr ahan K M Kõ V Lu J ahõn Lu ah̆haa I Ma, imperf ahõn M Po ahõin J-Tsv. ahtazin M Kõ V Lu ahtõzin Lu ahta, vilja jm. kuivama panna | vn сажать снопы и пр. на просушку
P rüiss ahtaass neĺĺä partta kõrraᴢ rukist ahetakse neli part korraga
Lu ku ahõttii, üφs issu parsiil, a tõin anti vihkoja kui aheti, istus üks partel, aga teine andis vihke (üles)
I riiga on ahõttuɢ rehi on ahetud
P saunaz õlivad linad ahõttu saunas olid linad ahetud
Kett. ahan noottaa, sõpõita panen noota, rõivaid kuivama
■
M ahõᴅ mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle vitsutasid mao täis (süüa), nüüd ei viitsi tööle minna

ahõla (P) ahjõla (Ja-Len.), g ahõlaa P kett; raudkütke | vn цепь
P tämää tüvie ko meneᴅ, siz ahõlaakaa lüöt tätä kui lähed tema (= tigeda täku) juurde, siis lööd teda ketiga.
Vt. ka ahila

aigaa Vt. vähänaigaa

aijaa Vt. ajaa

aika Kett. Len. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Kr (U Pi V) aikõ Lu Ra J aikᴀ Ku aik J Ku aiɢ Lu oiku Kr Айка ~ Айга Pal₁ А́йка K-reg₂ А́йга Ii-reg₁, g aigaa K P M Kõ S Lu Li I aiga J ajaa [< is] Lu Ku aeg | vn время, пора
P vihgot sõisovad nätelii aikaa põlloll vihud seisavad nädal aega põllul
J aik liuguʙ aeg veereb
J aik lähsi pitšälee aeg läks pikale
J saab aik üli aeg saab üle
I tõin kõrtaa i kattaittaaɢ eʙ õõɢ aikaa teinekord ei ole aega (pesu) vaalidagi
Ra katso tunniss kui paĺĺo on aika vaata, mis kell on
P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest
Li piäb ällüüssä õmall aikaa õlla vaiᴅ peab märkama õigel ajal vait olla
J enn aika rüiss eväd alg niittä enne (õiget) aega ei hakata rukist lõikama
Lu miä teen senee tüü aigaa perässä (~ aigaa mukkaa) ma teen selle töö aja jooksul
J aik aigõlt joossa tšüüneliät põskiit müü aeg-ajalt jooksevad pisarad mööda põski
J tämä tuli aigattomall aikaa aikaa veettämää ta tuli ebasobival ajal aega viitma
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal on ta alatasa haige
M vot eezepää õli mokom aika, krepastno·i aika vaat, ennemalt oli niisugune aeg, pärisorjuse aeg
M mööhä aika hiline aeg
I läsi rõhga, jo viimeiᴢ aigaᴅ oli väga haige, juba viimased ajad (olid käes)
J ammuizõ aiga perält ammu
M miä meen vähässi aigassi kujalõõ ma lähen väheks ajaks välja
J ammuss aigõss ammu(st ajast)
Li kõlmõd juttõli ühtä aikaa kolm (inimest) rääkis korraga (ühteaegu)
Lu enn aikaa pestii põrsaaᴅ ennevanasti pesti põrsad (puhtaks)
Ra jõka aikõ tikka kokip puut rähn toksib alati puud
Li see õli mõnt aikaa takaaᴢ see oli mõni aeg tagasi
Lu en kerkinüd ommaa aikaa mennä ma ei jõudnud õigel ajal minna
M üv̆vää aikaa head aega!
M niittämizee aika viljalõikusaeg
I niittü aika heinaaeg
J rauhuᴢ aik rahu(aeg)
Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg)
K kuuro aika hetk
■
L älkaa velled minua nagragaa rahvaa aikaa ärge, vennad, mind naerge rahva ees (= juuresolekul)
Pi ep tõhi nagraa papin aikoo ei tohi naerda preestri juuresolekul
J elä blaaži tüttöjõ aikõnn ära räägi rumalasti tüdrukute juuresolekul
M mussa katti rissii teetä meneʙ, se õli pah̆haa aikaasõõ must kass läheb üle tee, see oli pahaks endeks
Lu miä tein senee ilm aikoa ma tegin selle ilmaaegu
Lu irisseeʙ ilm aikaa niisama (ilmaaegu) hirmutab (= hirmutab narrimisi).
Vt. ka alkueinnaika, aroamiz-aika, einäaika, elkkoaika, eloaika, hätäaika, iloaika, johsuaika, kuto-aika, kutuaika, lento-aika, lõppueinnaika, lõunadaika, lämmikko-aika, lühsüaika, mähäaika, mäntšü-aika, niittö-aika, niittüaika, nältšäaika, obahkaaika, oomnikkoaika, piimäaika, pulma-aika, sovetta-aika, sõta-aika, sütšüzü-aika, žaaru-aika, tšerikk-aika, tševäd-aika, tšülvöaika, tšüntö-aika, tuŋkoaika, vihmaaika, väliaika, õhtagoaika

aikaa¹ K L M Kõ Lu Li Ra J I (R-Lön.) aika J-Tsv. ammu | vn давно
L aikaa en õlõ narvaza õllu ma ei ole ammu Narvas olnud
Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, neᴅ mälehtän nüüd juba unustan nii väga, aga mis on ammu peas, neid mäletan
I vanat starikaᴅ aikaa aikaa pajattivaᴅ vanad inimesed ammu-ammu rääkisid (vadja keelt)
M kase õli jo apizõõ aikaa see oli juba väga ammu
J eb aika vass tšäi meill hiljuti alles käis meil.
Vt. ka ebaikaa

aikaa² L M J aika I just | vn именно
L miε jumalalt tšüsüzin aikaa kammugaa vävüä ma palusin jumalalt just sellist väimeest
I vana vätši juttõli, što iiliä jür̆rääʙ; aika sama iiliä izzep tulta vanarahvas ütles, et Elias müristab; just sama Elias lööb välku

aikaa³ Vt. ammuaikaa, eelläaikaa, eezaikaa, ennaikaa, entisaikaa, kaugannaikaa, saksanaikaa, vanallaikaa, vananaikaa, viimizaikaa, vähänaikaa, ühtaika

aima M Lu J-Must. I (Li), g aimaa ainult (adjektiivselt), pelk, paljas | vn один (лишь, только)
M aapazikkoza ovaᴅ enäpältä aimaᴅ aavaᴅ haavikus on enamasti ainult haavad
M täm sei aimoo obahkoo, eʙ tahtonu omenaakaa ta sõi paljaid seeni, ei tahtnud kartuliga
Li väliss tehtii i aimõssõ kapusõssõ piirõgõ, a too kapussaa pantii alla, ailia pantii päällä vahel tehti ka ainult kapsast pirukas, aga mõnikord pandi kapsast alla, räime pandi peale
Lu kõikk õli aimaata šiškaa kõik olid puha kaltsud
J aima tulta puhub (Must. 167) puhub selget tuld

aimaa Kett. aima M-Set. täiesti, üleni, lausa | vn совсем, полностью
M aima valkõa üleni valge
Kett. aimaa kultõn lausa kullast

aina Kett. K R M Kõ Lu Li vdjI I ainᴀ Ku ainõ Lu Li I ain Kett. vdjL K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku ai L P M J
1. aina, üha, ikka | vn всё, всё только, всё еще
K aina mölizeb itkõa aina viriseb nutta
P pojokkõizõnn ain tšäüzin õunõi vargassamaᴢ poisikesena käisin aina õunu varastamas
Lu ain suurõt povvõᴅ, ain eb anna vihmaa üha on suur(ed) põu(a)d, ikka (veel) ei anna vihma
2. alati | vn всегда
M kuusipuussa tehtii ain mäntä (pudru)mänd tehti alati kuusepuust
J sauna tehtii ain kaukaapõlla saun tehti (= ehitati) alati (majast) kaugemal(e)
3. ikkagi, siiski | vn всё же, всё-таки
Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa (= metsa poole)
I babo äd́jässä tšiiniɢ, äd́jä nagriissa, aina nagriz eb lähem maassa eit (võtab) taadist kinni, taat naerist, ikkagi ei tule naeris maast (lahti).
Vt. ka ainatši, aintaki, aivaa¹

ainia K-Ahl., g ainia = aino
anna siha silmäleni, asepaikka ainialeni (Ahl. 95) rl anna koht mu silmale, asupaik mu ainsale

airoa J-Tsv., pr airoon ~ airon J, imperf airozin J aerutada | vn грести

aisa Kett. K-Ahl. P M S Lu Li J I Ku (Kõ) aisõ Lu ais J-Tsv. (Lu), g aizaa Kett. P M Kõ S Lu Li J I Ku aiza J ais | vn оглобля
P kui kahyõ rattaakaa on rattaaᴅ, siz on red́d́eᴅ, bõõ aizaᴅ, a ku on vaŋkkuri, siz on vaŋkkurii aizaᴅ kui on kahe rattaga kaarik, siis on {r}-d, pole aisad, aga kui on vanker, siis on vankri aisad
M siᴢ aj̆jaaᴢ opõn lait́joo aisolaisõõ siis aetakse hobune ree aisade vahele
Lu adral õlla aizaᴅ adral on aisad
I aizaa kokaᴅ aisa konksud
J tšeerä aizat kottoo keera aisad kodu poole (= hakka koju sõitma).
Vt. ka adra-aisa

aisaa ~ ais̆saa M aissaaɢ I haisa L M haiss J-Tsv., pr aizaʙ M aizõʙ M I haizõʙ L M, 1. p haizõn J-Tsv., imperf aisõ M aissõ I, 1. p haizin J-Tsv. haiseda, lõhnata | vn вонять, пахнуть
M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs ära puuduta sitta sõrmega, siis see ka ei haise
I itšellä aizõt siä sa haised higist
M aisava muna mädamuna
M sis täm üv̆vii turpõʙ i leeb makuza aisu, üv̆vii nõõb aisõmaa azõ siis ta (= nõu) turbub hästi ja tuleb magus lõhn, nõu hakkab hästi lõhnama
M nuuskaa, vaat ku svedgaᴅ ais̆saas üv̆vii nuusuta, vaat kui hästi lilled lõhnavad.
Vt. ka aisõa, haisoa

aisõa K (P Pal₁) haisõa (Kett. L P Ra J) aisõaɢ (Ii-reg₁), pr aizõʙ K P haizõʙ Kett. L P Ra J Айзебъ Pal₁ Ii-reg₁, 1. p aisen K-Ahl., imperf aisi K = aisaa
J pilaunnu liha haizõʙ riknenud liha haiseb
Ra mualla haizõʙ muda järele haiseb
P klopiiroho, tämä haizõʙ kõvassi sookail, see lõhnab tugevasti
Ra kukka üvässi haizõʙ, miä vaa nuuskaan lill lõhnab hästi, mina aina nuusutan

aita Ränk Kett. K L P M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J I Ku (R Ra) ait J-Tsv., g ad́d́aa K-Salm₁ R P M Kõ Lu Li J I ad́d́a J ad́aa K-Ahl. ad́jaa K I ad́ja K-Must. J-Must. adja Kõ-Len. aijaa Lu Ku aijjaa Lu Li ajjaa Li
1. aed, tara | vn изгородь, плетень
M aita on ümper tar̆raa. on pisuaita i on riukuaita aed (tara) on ümber köögiviljaaia. On (olemas) pistandaed ja lattaed
Lu aita on tehtü ŕuuguissa i keppiissa aed on tehtud lattidest ja keppidest
J ad́d́õᴢ rippuvõt sõvaᴅ aia peal ripuvad riided
Lu aijaa sammõᴢ aiapost
Lu aita seipääᴅ aiateibad
Lu aita riuguᴅ aialatid
Li pisoᴢ aita ~ J pulikk ait pistandaed
2. J-Ränk sard (vilja kuivatamiseks) | vn сушило (для сушки хлебов)
■
J progonaa aijaᴅ tara karjatee ääres (teat. põlle tikandkiri).
Vt. ka kalmoaita, keppi-aita, koša-aita, lama-aita, pisikko-aita, pisoaita, pisozaita, pissü-aita, pisuaita, riukuaita, seipää-aita, seiväzaita, taraaita, tikki-aita, traattiaita, täkki-aita, vittsaaita

aitta [< is?] J Ku, g aitaa ait | vn амбар, клеть
J sellee aitad annõttii, lukoo võtii luvattii rl sellele aidad anti, luku võti lubati

aivaa¹ ~ aiva Lu aina, üha | vn всё, всё только
aiva piti kuttoa võrkkua aina pidi võrku kuduma
aiva reppään itkaa aina nutan (rebin nutta)
nenässä aivaa tilkuʙ ninast aina tilgub
ku aivaa aivassõõᴅ, siis jutõllaa što verno, mitä duumaziᴅ kui aina aevastad, siis öeldakse, et (see on) õige, mida mõtlesid.
Vt. ka aina, ainatši

aivaa² Kõ Lu väga, õige | vn очень
Kõ miä näin karssakonnaa, õli aivaa suur ma nägin kärnkonna, oli väga suur.
Vt. ka aivoi², aivoo, aivõõ

ajaa Kett. K U L P M Kõ S Lu J Ku (R-Reg. V Li Ra Kr) aj̆jaa M Kõ ajjaa Po Lu Li aijaa Kett. M Lu aijjaa Lu aja J-Tsv. aj̆jaaɢ vdjI I Ma ajjaaɢ I, pr ajan K R L P M Kõ Lu J aj̆jaa vdjI, imperf ajõn P M Lu ajõin J ajin (Li) ajazin P M
1. (kedagi liikvele, ära, eemale) ajada, (kuhugi) minema sundida, (midagi kuhugi) ajada, (ümber) paigutada | vn гнать, погнать, сгонять, отгонять, вгонять
M kõõᴢ kõv̆vii aj̆jaaᴢ ovõssa, siz alagoitaʙ täm̆mää tav̆vii kui (puhituses) hobust jooksutatakse (aetakse) kõvasti, siis (see) kergendab tema haigust
K meeskuuma ovõss ajaʙ meesvader juhib hobust
Lu dubinaakaa ajõttii tüh́h́ee malakaga aeti tööle
P urpavittsoikaa jürtšin uomniiz ajaass lehmii karjaa urvavitstega aetakse jüripäeva hommikul lehmi karja
J pakkoo ajama pakku ajama
K ajõttii taaz vällää med́jeᴅ, paikalta aeti meid jälle kohalt ära
Lu ajamizõõ ajõn tätä, tämä eb mennüᴅ küll ajasin teda, tema ei läinud
Lu perennainõ ajõ kahtõ tüttöä ülleelee perenaine ajas kaht tüdrukut üles
J aja vene rantaa aja paat randa
M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim aetakse lõimepakule
Lu ŕuuguu ajajõᴅ ridvaajajad (= need, kes jääalusel kalapüügil noota ridvaga edasi ajavad)
Ra mügrä ajab maata, pilap kõik peentaraᴅ mutt ajab mulda (üles), rikub kõik peenrad
J tuisku ajap talvõll suurõd aŋgõᴅ tuisk ajab talvel suured hanged (kokku)
J svaajaa ajama vaia sisse lööma
J vasara [= vasaraa] on ajõttu puin varsi vasar on löödud puust varre otsa
M aja viĺĺaa lipitsaakaa kok̆koo aja vili viskelabidaga kokku
Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ahne sööma, kõik ajab alla
J ümper ajama ümber ajama, kummuli ajama
2. taga ajada, püüda, otsida | vn гнаться, гоняться; преследовать
J menti suutoo õikuss ajama mindi kohtusse õigust taga ajama
J lahzõt tullaa akkunoi müü ajamaa linnassii lapsed tulevad majast majja linnaseid koguma
Lu miε n ajanu viinaa ma ei ajanud viina taga (= mul polnud viinahimu)
Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabri juurde või teise tallu ilmaasjata, siis talle öeldakse, et sa tulid tuult taga ajama
M mitä siε tulit tuulta ajamaa, etti sillõ nii bõõ aikaa kas sa tulid tuult püüdma (tuld viima), et sul on nii kiire
M ep piä sitä uhkõutta nii aj̆jaa tak̆kaa ei pea seda uhkust nii taga ajama
M veel em̆mää piimä on uulii päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huultel, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama
3. (mingit vedelat ainet) eraldada (kuumutamise teel) | vn гнать, добывать посредством перегонки
Lu rüsümäell ajõttii tõrvaa Rüsümäel aeti tõrva
J ajaʙ viinaa ajab viina
Lu rauta korissa ajõta kalaa razvaa raudkiisast aetakse kalarasva
4. (karvu, sulestikku jne.) maha ajada, ära lõigata, eemaldada | vn удалять, удалить (о волосяном покрове); линять
Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti)
Lu piäb aijjaa karvoa varila veelä i kurasõl (tapetud seal) tuleb ajada karva kuuma vee ja noaga
K karssaa ajaass, pantaass kuparossa i võita päälee sügelisi ravitakse (aetakse ära), pannakse vaskvitrioli ja võid peale
J koir ajap karvaa koer ajab karva
J sulkiit ajama sulgima
J tšüüniit ajama küüsi vahetama
5. mingisse olukorda asetada, muuta; tekitada, moodustada (ka refl. või impers.) | vn ввергать, вгонять (в какое-либо состояние), изменять; порождать (также возвр. или безл.)
M on ajannu en̆nee täünnää niku meriärtšä on ajanud (= söönud) ennast täis nagu merihärg
Ra viholine on ajanu õpõzõõ üül vaahtoo paha vaim on ajanud hobuse öösel vahtu
J nõisi juttua tšeeroo ajama hakkas juttu sassi ajama
P tšätiesie ajõn villie hõõrusin käe villi
J vakkoa ajama vagu ajama
J kui va tuli soojõ, nii puud nõisti podžgõlõõ ajama kui vaid läks soojaks, nii hakkasid puud punga ajama
Kõ vesi ajab üli vesi ajab üle (serva)
J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ kohe hakkab keema, juba ajab mulle
Lu ajannu liiva leetunud liiv
J tšiini ajannu tee umbetuisanud tee
Lu nõizõb dräänii ajamaa hakkab mäda eritama
6. impers umbe, paiste ajada | vn нарывать
Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe
Lu ajat puikoo tšätte, ajab i nõizõb vaivattama ajad pinnu kätte, ajab umbe ja hakkab valutama
7. sõita, kihutada eхать, ездить, мчаться
J enn jutõltii, što iiĺä ajap tšiviteet müü õpõzõõkaa, vod i jürizeʙ enne öeldi, et Elias sõidab kiviteed mööda hobusega, vaat (niiviisi) müristabki
M talvõll lait́ool ajaaᴢ talvel sõidetakse reega
Lu izvozaa ajõttii käidi (sõideti) vooris
M täm ajõ aftobusall kattilalõõ ta sõitis bussiga Kattilale
Lu laiva ajap seiliiᴢ laev sõidab purjedes
Lu mikälee merez ajaʙ miski triivib meres
Lu seĺĺäz ajaʙ ratsutab
Li poikõzõt taas tooti õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa poisikesed tõid hobused taas koju, kihutasid võidu
■
M kase maa on kaŋkõa, piäʙ kõlmõlta piiltä äessää, aja üv̆vii rissii rassii see maa on kõva, tuleb kolm korda äestada, aja (= äesta) hästi risti-rästi (üle)
M piäb mennä kadokalla aj̆jaa, etti tul̆lõiᴢ lak̆kõa põlto tuleb minna rullima põllurulliga, et saaks sile põld
P maamuna vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb ajada hobusega
K mitä see miez aźźaa ajaʙ (Al. 11) mis asja see mees ajab?
J naĺja ajama nalja tegema
J ajab ĺaasaa ajab naljajuttu
J vilett ajama vilistama
J rissi sõna ajama sõnelema, tülitsema
Lu ajab ühtee on sarnane
J tämä ajab minuss üli ta on minust üle
J ent õikassi ajama ennast õigustama
Lu aja tšiireepää (kaarte mängides öeldakse:) käi kiiremini välja

ajaja P (Lu) ajajõ Lu Li J-Tsv., g ajajaa J
1. (karja) ajaja | vn погонщик
Li lehmäd mennää eeᴢ, a takanõ on ajajõ, karja ajajõ lehmad lähevad ees, aga taga on ajaja, karja ajaja
2. tagaajaja, püüdja (ka mängudes) | vn ловец, погоня; водящий в играх
J ajajõd joossa takann tagaajajad jooksevad taga
3. hobusemees, vooriline | vn возница
Li õpõzõõ ajajõ, see, tšen ajab õvõss, niku kuttšeri hobusemees, see, kes ajab hobust, nagu kutsar
Lu izvozaa ajajõᴅ voorilised
4. ratsanik | vn всадник
J se ajajõ püüsi näite tšii rihmõpetliikaa see ratsanik püüdis neid (= metshobuseid) köissilmusega.
Vt. ka meri-ajaja, takaa-ajaja

aka J-Tsv. küll (alles) | vn вот уж, ох уж
aka minu naapuri on naljõkõz meeᴢ, šuutk šuudgaa peräll küll minu naaber on naljamees, nali nalja järel

akana Kett. K-Ahl. M S Lu Li I (P Po) akanõ Li akan Li J-Tsv., hrl pl akanaᴅ M S Po I (Kõ-Len. Ja-Al. Ja-Len.) akanat K-Ahl. J-Must. akanõᴅ Lu J (Li) agan, aganad | vn мякина
Li siz ajõtaa kokkoo viĺĺa akanõijekaa parvõᴢ siis aetakse vili aganatega koos hunnikusse
I viskazi ivijä: akana meeb ühtee poolõõ ja ivä tõisõõ poolõõ tuulas viljateri: agan läheb ühele poole ja tera teisele poole
M jõka viĺĺal on õma akana igal viljal on oma agan
M akanat söötettii lehmiile aganad söödeti lehmadele
M täm tšäärüb niku akanaa kuĺa ta keerleb (= on kerge liikuma) nagu aganakott
M lin̆naa akanaᴅ linaaganad, -luud.
Vt. ka kagra-akana, lina-akana, nisuakana, rüizakana, sekaliakana, õzra-akana

akka¹ M Lu J akkõ J hakka Kett. Len. M Kõ, g akaa eit, vanaeit | vn старуха, старушка
Lu eletää ukko ja akka elavad taat ja eit
M tämä on vapivana hakka ta on väga vana eit
M ühzii hak̆koo elämmä tšüläzä üksnes vanaeided elame (siin) külas
■
Lu metsä akka (Must. 159) metshaldjas.
Vt. ka bobulihakka, lehtšihakka

akka² Vt. tuliakka

akõa Kett. K-Set. M ak̆kõa M hakõa (Kett.), pr agõn K M, imperf ad́in Kett. K M had́in Kett.
1. noppida, (ära) korjata (aedmarju) | vn собирать, собрать, снимать, снять (садовые ягоды)
M miä meen akõmaa kauniita smarodoo ma lähen punaseid sõstraid noppima
M piäb õttsia akõjia, tšed nõisaz akõmaa peab otsima (marja)noppijaid, kes hakkavad (marju) noppima
M i viiženmarjaᴅ piäb ak̆kõa ka kirsid tuleb (ära) korjata
2. Kett. (üles, välja) otsida [?] | vn выискивать, выискать [?]

ala Vt. alaa

ala¹ Vt. alla²

ala² Vt. tšäsiala

ala³ Lu Li J indekl alumine; ala- | vn нижний
J ala kõrt alumine korrus
Lu ala uuli alahuul
J ala pooliin alumine
Lu servät painuvad ala poolõõ servad painduvad allapoole
J ala poolõlt ~ ala poolta altpoolt
■
Li se on ala tuuli bortta, se tõin on pääli tuulõõ bortta see on alttuuleparras, see teine on pealttuuleparras
Lu ala tuulõõ bortta alttuuleparras.
Vt. ka alu²

alaa Kett. K L P M Kõ Lu Ra J al̆laa M Kõ S I allaa M Po Lu I alla Kõ-Len. I ala K-Ahl. K-Al. R-Eur. R-Reg. Lu Ra J-Must. J-Tsv. Kr
1. adv alla, allapoole | vn вниз, под
P lazzõttii mäjess alaa saanikkoikaa lasti kelkudega mäest alla
M ku nõisaᴢ näitä saattoita vetämää, siis pissääz al̆laa suurõt kepiᴅ kui hakatakse neid (heina)saade vedama, siis pistetakse alla suured kepid
J peened lahzõt kussa ala väikesed lapsed kusevad alla
I alla liitsalla ii niin i ležiʙ näoga allapoole, ja nii lamabki
2. postp alla | vn под
L miε sõizattuzin kuuzyõ alaa ma jäin seisma kuuse alla
P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis Griša isa võttis ta oma hoole alla
M tehtii tšütühsiä kapusaa al̆laa tehti kütist kapsa istutamiseks
M täm pannaᴢ vaŋgii al̆laa ta pannakse vangi
3. prep alla | vn под
M kase tee meeʙ al̆laa mäe see tee läheb allamäge
Lu taatta nappaab viinaa allaa süümi-zee isa võtab viina söögi alla
■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) J juurõnalaa juure alla
I jäänal̆laa jää alla
Ra krinttsoin-alaa välistrepi alla
M lavõzõnal̆laa pingi alla
I väräjänal̆laa värava alla
I vüünal̆laa vöö vahele.
Vt. ka ahinalaa, ahjonalaa, akkunalaa, kailanalaa, maanalaa, päänalaa
Vt. ka allaallõ, allõ, nalaa

alata M, pr alanõʙ M, imperf alani M alaneda, väheneda | vn спадать, идти, пойти на убыль
mizess tul̆lõis ap̆pia, etti alanõisõis se paizõttumiin millest tuleks abi, et alaneks see paistetus
vesi kõikkinaa alani vesi alanes täiesti

alkaa K U L P M S Po Lu Li Ra J Ku (Kett. Kõ Ja-Al. Kr) alka J-Tsv. alkaaɢ I (Kl-Set.), pr algan K U L P M Kõ S Lu Li J algõn Li J algaa Kl, imperf algõn K M algin Lu Li J algõ Kl
1. hakata (ka impers.); alata, alustada | vn начинать, начать (также безл.)
U algan tänänn õlutt tšihuttaa hakkan täna õlut tegema
J nahka algap tšiskaussa nahk hakkab kestendama
P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu
J algõp sooja tehä (ilm) hakkab soojenema
J alkõizin tüüt tehä, da en tää kui alka hakkasin tööd tegema, aga ei tea, kuidas alata
J algõttu tüü tahob lõpõttõmiss alustatud töö tahab lõpetamist
Kõ jürt inn õli karjaa alkaminõ jüripäeval oli karja(skäimise) alustamine
Lu miä nõizõn alkamaa alõss ma hakkan kinnast looma (alustama)
M leipä on algattu leib on alustatud (= leivast on juba lõigatud)
2. alata; sugeneda, tekkida | vn начинаться, начаться; зачинаться
K issutalod ümpär talvimiikkulaa alkõvaᴅ istjatsed (= noorte õhtused koosistumised talviti) algasid talvise nigulapäeva paiku
I räštogona alkõvat svädgaᴅ, i õlivad veerissiεssaakk jõulude ajal algasid talistepühad ja olid kolmekuningapäevani
J kui va alki põlo, nii müü hüppezimm üleᴢ nii kui algas tulekahju, nii me hüppasime üles
M näd jo alkaas pikkaraizõd õunaᴅ näe, juba tekivad väikesed õunad.
Vt. ka alkaussa, alkoa, alkuussa

alkoa M (K-Al. Lu Ku), pr algoʙ M Lu, imperf alko K hakata | vn начинать, начать, зачинать, по-
K tüttärikoo isä süätü, alko rääkaa tüdruku isa vihastas, hakkas karjuma
M alkoaz nätšüä laivoᴅ oras hakkab paistma.
Vt. ka alkaa

alkua M J-Tsv. (Lu Li), pr alguʙ M Li J, imperf alku Li alata; sugeneda, tekkida | vn начинаться, начаться; зачинаться, возникать, возникнуть
M uus voosi algub esimeizell päivää janvaria uus aasta algab esimesel jaanuaril
M kõhtšizõõ tšülässä alguʙ karjala Koskolovo külast algab isurite ala
M meillä algub linatöö meil algab linatöö
J tšenni ep tää kõns maailm on alkunnu keegi ei tea, millal maailm on tekkinud
M eellä ved́ õli nii etti rautateetä meil petterii eb mentü, kõõz jo alguttii need rautateeᴅ ennemalt oli ju nii, et raudteed mööda (= rongiga) meil Peterburi ei mindud, kui juba said alguse need raudteed.
Vt. ka alkoa

alla¹ Kett. P M Lu halla Lu Li Ra J I hallõ Lu Ra J hall J-Tsv., g allaa M hallaa Lu Li J
1. hall; öökülm | vn изморозь; заморозки
P luikod lentäväᴅ, lumi tulõʙ, anõõd lentäväᴅ, alla tulõʙ vs luiged lendavad, lumi tuleb, haned lendavad, hall tuleb
I tänänä oomniz õli halla maaza täna hommikul oli hall maas
M alla väliss pil̆laaʙ omennaatiᴅ, mussõnõvaᴅ. siᴢ juõllaᴢ: näd alla pani jo, alla tapaᴢ, tšülmä öö öökülm rikub mõnikord kartulipealsed, (need) lähevad mustaks. Siis öeldakse: näe, öökülm juba rikkus, öökülm võttis ära, külm öö
2. härmatis | vn иней
J kõvall pakkaizõll puud on hallõᴢ kõva pakasega on puud härmas
J noorõt kuuzõt hallõn nallõ seissaa, eväd liikaahtaa noored kuused seisavad härmatise all, ei liigahta

alla² Kett. K L P M Kõ Lu Li J vdjI I allõ Lu Li J all K P M Kõ-Len. Lu Ra J-Must. Ku ala K allah Kr А́лла K-reg₂ Алла Pal₂
1. adv all | vn внизу
P ühet parrõd on all, tõizõd on kõrkõapall ühed parred on all, teised on kõrgemal
Lu jalgasilla on tormaad alla jalastel on rauad all
P nüt tämä on rikaz mieᴢ, täll on jalgad all nüüd on ta rikas mees, tal on jalad all (= ta on heale järjele saanud)
2. postp all; juures, lähedal | vn под; около
P üφs põlto õli rütšii all üks põld oli rukki all
M meemmä kot̆too, miä en taho kassua vihmaa alla lähme koju, ma ei taha vihma käes märjaks saada
M möö õlimma itšäpäivää alla me olime Itšäpäivä (mõisa) all (= kuulusime Itšäpäivä mõisale)
M täm on vaŋgii alla ta on vangis
K i tämä seitsee vuotta sõti, narvaa alla sõti ja ta sõdis seitse aastat, Narva all sõdis
3. prep all | vn под
M näd́d́e koto seizoʙ alla mäe nende maja on (seisab) mäe all
M alla põlvia painumapaikka all(pool) põlve (on) põlveõnnal
4. postp enne | vn до, под, перед (во временном значении)
Ra uutizõn all loppu leiʙ enne uudseleiba lõppes (vana) leib
5. prep enne | vn до, под, перед (во временном значении)
Lu sääzgeᴅ alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi enne vihma sääsed suruvad, purevad vihaselt
■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) I božnitsanalla ikoonide riiuli all
M koonalla maja all
P lavõzõnalla ~ M lavõznalla (seina)pingi all
Lu vüünalla vöö vahel.
Vt. ka ahinalla, ahjonalla, akkunalla, kailanalla, kainonalla, maanalla, nenännala, ohtogonalla, taranalla, tuulõnnalla, õttsakkunalla
Vt. ka nalla

allia Lu hallia Lu Li, g allia = alõa
Li lahsi itki nii halliall äälell laps nuttis nii haleda häälega
Lu hallia sõna kaastundlik sõna

alpa K-Al. (J-Must.), g alvaa halb | vn плохой, дурной
K ai mi hullu med́d́ee enne, alpa armiõizuõni (Al. 54) rl oi kui rumal (oli) meie ema, halb meie hellitajake
J ehtši od́jab tõisõ poolõ ja piäb alvass tõissa (Must. 157) rl võib-olla hoiab ühe poole ja peab halvaks teist

alta K R-Eur. L P M Lu Li J vdjI J alt M-Set. Kõ-Len. Lu J-Tsv. I alᴅ Kõ
1. adv alt | vn снизу
Lu alta paaru nõizõb i lekama kaugaa eb jäätü alt tõuseb aur(u) ja lahvandus ei jäätu kaua
M ülleeltä on ahaᴢ, a alta on lad́d́a. on i mokomia lännikkoita ülevalt on kitsas, aga alt on lai. On ka niisuguseid pütte
M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆maa tšäänäʙ vs pealt on ilus vaadata, aga alt ajab oksendama
J alt päi altpoolt
2. postp alt | vn из-под, под
Lu jalgan alt kilitetää jala alt kõditatakse
3. prep alt | vn из-под, под
J alt tuulõõ viĺĺ alttuulevili (tuulamisel eralduv halvem vili)
Lu katsob alta kulmaa vaatab altkulmu
■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu jäänalta jää alt
J katosõnalta katuse alt.
Vt. ka ahinalta, akkunalta, sillanalt
Vt. ka alalta, allaalta, nalta

altia K-Ahl. L haltia M-Set. Lu J-Tsv. Li haltija Lu, g altia L
1. haldjas | vn дух, сверхъестественное существо
Lu järvezä õltii haltijaᴅ järves olid haldjad
Lu sauna haltijaᴅ saunahaldjad
2. M-Set. (sõimus. | vn руг.).
Vt. ka mettsä-altia

aluna: alun J-Tsv., g alunaa: aluna J maarjajää | vn квасцы

alõa K-Salm₁ P al̆lõa M, g alõa P al̆lõa M hale; haletsev, kaastundlik | vn жалобный; жалостный
P pajatab alõa ääliekaa räägib haleda häälega
M al̆lõa meeli hale meel
M juttõlin miä tälle al̆lõa sõn̆naa i tämä nii paissu itkõmaa ma ütlesin talle kaastundliku sõna ja ta puhkes nii nutma.
Vt. ka allia

ammua J (Lu-Must.), pr ammuʙ Lu J, imperf ammu ammuda | vn мычать
J lehm ammuʙ lehm ammub
Lu ärtšä ammub (Must. 159) härg ammub

ampua K L P M Po Lu Li Ra J Ku (Len. R-Eur. U Kõ V) ampuaɢ I hampua Kett. K L M-Set. (P) χampua K (P), pr ammun M Lu J hammun M, imperf ampuzin P M Lu J Ku hampuzin M
1. tulistada, (maha) lasta | vn стрелять, застрелить
M ammuttii kõlmõss püsüss tulistati kolmest püssist
K a kuza karu? – mies hampu (Mäg. 112) aga kus on karu? – Mees laskis maha
2. (välku) lüüa | vn ударить, сверкнуть (о молнии)
J jürü ammup puhõõ, üleld alalõõssaa võtab lintii välk lööb puusse, ülevalt alla võtab (koore)riba (lahti)
J ukko ampu lõi välku
3. nõelata | vn жалить, ужалить
Lu vaapsalain ku ammuʙ, sis kõik paizõttuuʙ kui herilane nõelab, siis kõik paistetab üles
Lu tšimolain ammuʙ mesilane nõelab
■
Lu näet, on kuza ampuja vaat, kus on kõiketahtja

aŋkoa J-Tsv., pr aŋgon J, imperf aŋkozin J hanguda, hanguga tõsta | vn подавать, поднимать вилами (сено, навоз)

anna Vt. anõ

anoa [?] (R-Reg.) an̆noaɢ [?] (Set.), pr anon: an̆noo [?] (Set.), imperf anozin paluda [?], küsida [?] | vn просить [?], выпрашивать [?]
R aika aika velvüeni aika aina göüssueni aika löunatta ano murtšnoissa muisatella (Reg. 39) rl

antaa Kett. vdjL K L P M Kõ S V Po Lu Li J I Ku (R-Eur. R-Lön. R-Reg. Ke Ja-Len. vdjI Ii Ma Kl Kr) anta J-Tsv. antaaɢ I, pr annan K P M J Ku Kr annõn Lu Li J annaa I, imperf annõn M annõõ I annyy Kl annin Ja Lu J annoin Ja Ku
1. anda (ka fig, ka fig) | vn давать, дать; отдавать, отдать; подавать, подать (также безл., также фиг.)
K siiz nuorikkõ antõ ženiχallõõ šolkkõzõõ rätee siis andis pruut peigmehele siidrätiku
M kuhjaa päälee antaaᴢ aŋgookaa einoo kuhja otsa antakse hanguga heinu
J antamizõõ annaʙ, a sitä võlkaa vaa ep saa vällää annab (teistele võlgu) küll, aga seda võlga ainult ei saa (enam) kätte
Li miε antamissa annin ma muidugi andsin
L nuorikkõ annap suuta izälie i emälie pruut annab isale ja emale suud
I vot i nõizõᴅ tšättä antamaa ja vaat hakkad kätt andma
J võlgõssi antõma võlgu andma
J kõrt on annõttu tšähsü, siis piäp tüü teh́ä (kui) kord käsk on antud, siis tuleb töö (ära) teha
P kasõ kunikaz antõ zagatku see kuningas andis mõistatuse
R antaka anele täätä (Lön. 693) rl andke hanele (= mõrsjale) teada
M miä tahon sillõõ antaa üv̆vää meeltä ma tahan sind rõõmustada
M noorikkõ annap sõn̆naa, etti meeb mehelee pruut annab sõna, et läheb mehele
J ann aika, ehid veel tšüläᴢ joonitõll anna aega (= kannata), jõuad veel külas hulkuda
M tihed bim̆määväᴅ, eväd anna rauhaa sääsed pinisevad, ei anna rahu
Lu herra anti talopoigaa pääle suutoo härra kaebas talupoja (peale) kohtusse
Lu ai ku nüd annõb märtšää lunta oi, kuidas nüüd sajab märga lund
Lu vene annab ain vettä paat laseb aina vett läbi
Lu se annap suurõõ kaihoo talloo, taloo peremeheel see toob suure kahju tallu, talu peremehele
Lu antagaa õtsat poiᴢ tehke otsad lahti!
2. anda, lüüa, äiata, peksta | vn дать, бить, ударить, швырнуть
M tämä antõ jalgaakaa ta andis (= lõi) jalaga
Ku ko annal lobbaa ni lent́śiid grobbaa kk kui annan vastu pead (laupa), siis lendad kirstu (= saad surma)
Lu nät ku anti, nii kõrvaᴅ lüütii tulta näe, kui äigas (andis), siis kõrvad lõid tuld
Lu alki antaa näitä kepil hakkas neid kepiga peksma
M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) vastu perset, kui ei kuula (sõna)
J rozgia antõma vitsa andma
J koivu-suppia antõma urvaplaastrit andma
M kasta pehmitättii, kazelõõ annõttii saunaa seda pehmitati (= peksti), sellele anti sauna
3. lubada, lasta | vn давать, дать; позволять, позволить, пускать, пустить
I ep kõlpaaɢ antaaɢ näilee rõhgaa tölmääɢ ei tohi lubada neil palju vallatleda
M einäle piäb antaa üv̆vii kuivaa heinal peab laskma hästi kuivada
M mee siä meelütä lahs, elä anna itkõa mine sina rahusta last, ära lase nutta
Lu õpõn annab üvässi tšiini hobune annab end hästi kätte
■
P õmii poikõi rääku no poigad äält eväd antannu hüüdis oma poegi, aga pojad ei teinud häält
M koira annaʙ äältä: kuulõʙ, etti tullaᴢ võõraaᴅ koer haugub: kuuleb, et tulevad võõrad
M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere
J annõttii passiboi tänati
M anna mittaamma mõõtkem (hakakem mõõtma)!
L anna antyõss anna andeks
J sinu piti perää anta, a siä nõi-zid riitõõma sul oli vaja järele anda, aga sina hakkasid riidlema
Lu õpõn neĺĺäld jalgalt kompasuʙ, a inemin sõnald annab maahu hobune komistab neljalt jalalt, aga inimene eksib sõnaga
J tult antõma kiirustama, taga kihutama

apaa (M-Set.) hapaa Ra hapa Lu Ku appa (Ra) happa (J), g appamaa (M-Set.) hapu | vn кислый
Ra kui annõtaa varia libo appaa, siis tullaa kõrvatakuzõᴅ kui (sigadele) antakse kuuma või haput, siis tuleb kõrvasüljenäärmepõletik
J ja siz võta happaa koorõtta ja siis võta hapukoort
Ra mikä süümine on vähäzee hapaa, sitä toož jutõllaa, što on vähäzee habrastava mis söök on väheke hapu, selle kohta öeldakse samuti, et on väheke hapuks läinud

apaja Ränk K-Ahl. P M Lu Li Ra (Kett.) apajõ Lu J-Tsv., g apajaa M Lu apaja J
1. abajas (madal märg koht; mudane, umbekasvanud jõgi, oja või kraav); lomp | vn пойма; заводь; лужа
M apaja on mokoma voᴅ märtšä paikka, etti täm vähäkõõzi kuivõõʙ. i suvõl kõõz on žaaru ni, siäl on toorõ paikka, a tšev̆vääl i sütšüzül ain seizob vesi abajas on vaat niisugune märg paik, et see pikkamisi kuivab. Ka suvel, kui on kuumus, on seal niiske paik, aga kevadel ja sügisel seisab (seal) alati vesi
Lu jõki, kumpõ vajotab i vähä vett on tämäᴢ, jutõllaa apajõ jõge, mis alaneb ja vähe vett on selles, kutsutakse abajaks
P apaja meni umpõõsõõ abajas läks (= kasvas) umbe
Li kassinn on apaja, paĺĺo konnõi on siin on lomp, palju konni on
2. K J-Tsv. abajas, väike merelaht | vn небольшой морской залив, бухта
3. kalapüügikoht, loomusekoht (meremadalal) | vn мелководное рыболовное место (вокруг отмели)
Lu ümpäri lootoa on apaja madaliku ümber on kalapüügikoht
Lu apajas püüvvetä nootaakaa loomusekohas püütakse noodaga
Lu apajat puhasattii mereᴢ kalapüügikohad puhastati meres.
Vt. ka noottaapaja, umpiapaja

apara M (S Ja-Len. Li) apar Lu Li J-Tsv., g aparaa abar (teatav võrk, noodast poole väiksem, millesse aeti kalu müta abil) | vn обор (род рыболовной сети), ботальная сеть
M täm eb õõ nootta, a niku pool noottaa, mokom on tehtü apara see ei ole noot, aga nagu pool noota, niisugune on tehtud abar
M siiᴢ vot kõõz on kutu, kalakutu, siiz mennäᴢ tarpomaa kassee aparaasõõ siis vaat kui on kudemine, kala(de) kudemine, siis minnakse (kalu) müttama sellesse abarasse
Ja siäl püütää [= püvvetää] tšätšül, verkolla i aparalla (Len. 251) seal püütakse (vits)mõrraga, võrguga ja abaraga
Li apar võrkko panti vettee, siz apara kepiika aparoitõttii, höütütetti kaloja abarvõrk pandi vette, siis mütaga mütati, hirmutati kalu

apata P M J Lu (Kett. K-Ahl. L Kõ) apataɢ I apõta M Kõ hapata Lu Li (Ra J) hapatõ Lu, pr appanõʙ Kett. L P M Kõ J I appõnõʙ M Kõ I happanõʙ ~ happõnõʙ Lu Li J appaaʙ [sic!] Kõ happaʙ [sic!] Ra, 1. p appanen K-Ahl., imperf happanii P M happani I happõni M Kõ happani Lu Ra happõni Lu Li happajõõ I hapneda, hapuks minna | vn киснуть, скисать, кваситься
M jätä vähäkkõizõõ van̆naa tai-tšinaa, tehtii niku muna, siz üv̆vii appõnõʙ jäta vähekene vana tainast (juuretist), tehti nagu muna, siis (tainas) hapneb hästi
M siz mõnikkaa päivää appõni i taari valmiz leivässä siis mõne päeva hapnes ja taar (sai) valmis leivast
I ku eväᴅ õõp puhtaaᴅ griŋkat too appanõp piimä kui piimapotid ei ole puhtad, siis läheb piim hapuks
I rossola nõizõp kapus̆saa päälee, kapussa siz appõnõb astiaza soolvesi tõuseb kapsa(ste) peale, kapsas siis hapneb astjas
Lu ku pannaa gribat happõnõmaa, siz vesi meep paksussi kui pannakse seened hapnema, siis vesi läheb paksuks (= limaseks)
Lu suppi pil-lauᴢ, happani supp läks halvaks, läks hapuks.
Vt. ka hapota, hapottua, happiussa, happoossa, happõnõssa

apila Vilb., g apilaa ristikhein | vn клевер

appa Vt. apaa

appia Vt. jumal-appia

apõta Vt. apata

araga Kett. K P M Kõ I (S Ja Lu) haraga Ra, g aragaa M Kõ haragaa Ra harakas | vn сорока
K aragat ko p [= ko ep] tšakattaissi, pesää eb levvettäissi vs kui harakad ei kädistaks, pesa ei leitaks
M ilma peremeettä [sic!] koto niku aragaa pesä ilma peremeheta maja on nagu haraka pesa
M elä juttõõ tõizõlõõ tšäelee, la ep täätäiᴢ eb iiri i araga kk ära räägi teisele käele, ärgu teadku ei hiir ega harakas
Kõ araga toob üv̆vää veestiä harakas toob head sõnumit
■
M aragaa lapa kazvaʙ vot smorotpõõsaje alla; näit on aivoo paĺĺo, nõkõziika üheᴢ naat kasvab, vaat, sõstrapõõsaste all; neid on väga palju, nõgestega koos
M araga lav̆vaa putkõa ep süüvvä naadi putke ei sööda.
Vt. ka mettsäaraga, pähtšänaraga, sooaraga
Vt. ka harakka

arina Kett. K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (K-Al.) arinõ Li J arin Lu J, g arinaa K M Lu J arina J
1. ahjuesine (vene ahju pliidikujuline, kuid koldeta esiosa) | vn шесток (площадка перед устьем русской печи)
M arina on ahjoo eezä, mokoma lak̆kõa, kirpitsassa tehtü, a pliitta on bokkaza. kolpakka on niku katto arinaa pääl, kolpakka on toož tehtü kirpitsassa ahjuesine on ahju ees, niisugune sile, telliskividest tehtud, aga pliit on kõrval. Ahjukumm on nagu katus ahjuesise kohal (peal), ahjukumm on tehtud samuti telliskividest
Li arinal panna kirpitsad ja sis panna kastruli pääl de siin keittääᴢ ahjuesisele pannakse telliskivid ja siis pannakse kastrul peale ja seal keedetakse
M eellä õli ahjo ilma pliittaa, a tagan õli arinalla, kõlmõg jalgaakaa ennemalt oli ahi ilma pliidita, aga keeduraud oli ahjuesisel, kolme jalaga
J pisä tšugunikk arinõlt ahjoo pista pott ahjuesiselt ahju
J süed on tõmmõttu ahjoss arinõlõ söed on tõmmatud ahjust ahjuesisele
K tšühze kursi, .. ahilavvaa lad́d́utta, lee kõrvaa kõrkõutta, arinaa paaõõ paksuutta (Al. 44) rl küpse, pulmaleib, .. ahjupeldi laiuseks, lee kõrva kõrguseks, ahjuesise pae paksuseks
2. K-Ahl. J kolle | vn очаг

arja Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J (I) arjõ Lu J-Tsv., g arjaa P M Lu Li J I
1. hari, ülemine osa, tipp | vn верхушка, гребень
P sis pannass vajotuhsõt päälie, etti tuuli eb repiisi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja
Kõ kat̆too arja katusehari
Lu lainõll on arja, arjaa pääll on vaahto lainel on hari, harja peal on vaht
Lu kehvelii arjõ kehvli hari
Lu loo arja kari hari
2. (kuke) hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim | vn гребень (петуха), грива (лошади); спинной плавник (рыбы)
Lu kukol võib õlla mokoma suuri arja, što tämä eb näe silmäss kukel võib olla niisugune suur hari, et ta ei näe silmaga
J kuko arjõ oŋ kauniᴢ niku veri kuke hari on punane nagu veri
M opõzõll on kaglaa pääl arja hobusel on kaelal lakk
P isun opõzõl seĺĺäᴢ, piän arjass tšiin istun hobuse(l) seljas, hoian lakast kinni
Li kalaa arja kala seljauim
3. hari; linahari | vn щётка, скребница; чесалка
J kuhõ on saanu opõizõ arjõ migäll ovõiss šodgõta kuhu on saanud hobusehari, millega hobust harjatakse?
J eb arjannu emää arja rl ei harjanud ema hari
4. harjased (uskumuslik lastehaigus) | vn щетинка, младенческий зуд (в суеверных представлениях)
M lahsiilt võtõttii arjaa vällää lastelt võeti harjaseid (teat. rahvameditsiiniline protseduur).
Vt. ka kukooarja, kulta-arja, lainõ-arja, lina-arja, pääarja

arka P M Lu Li ark J-Tsv. arkᴀ Ku, g argaa Lu J arga J
1. arg, kartlik | vn робкий, трусливый, пугливый
J ark heitüp tšiirepi ku jurm arg heitub kiiremini kui julge
P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud
J tuõ jurmõpõssi lavvaa taga, elä õõ nii ark tule julgemini laua taha, ära ole nii kartlik
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on vilets künda
Lu minuu veri on arka ma olen arg (minu veri on arg)
J tuliin ark väga arg
2. erk, kerge (une kohta) | vn чуткий (о сне)
J vanoill inimisiill on ark uni vanadel inimestel on erk uni.
Vt. ka argaᴢ, arkõin

armia M (K), pr armin M, imperf armizin M hellitada, hellalt, armastusega kohelda | vn ласкать, нежить, голубить
M nii armizin lassa, a täm ratkõõb itkõa da i kõiɢ nii hellitasin (= paitasin, rahustasin) last, aga tema aina töinab nutta ja kõik
M peeniä lahsaa piäb armia väikesi lapsi tuleb hellitada
M armimma lehmää hellitame (haiget) lehma

armoa J-Tsv., pr armon J, imperf armozin J anuda | vn умолять

aroa J-Tsv. (Ra) ar̆roa M, pr aron M J, imperf arozin M J = arota
J eined on arottu kokkoo heinad on kokku riisutud

arota M Kõ (Kett. K-Ahl. Ra) arotaɢ I (Ma) harota J aarotaɢ I, pr aroan K M ar̆roan M, imperf arozin M riisuda | vn грести, сгребать, сгрести
M menimmä ar̆roamaa einoo läksime heina riisuma
I tšen einää lüüʙ tšen ar̆roaʙ tšen tšäänäʙ tšen kok̆koo paaʙ tšen mitä tiiʙ kes niidab heina, kes riisub, kes kaarutab, kes paneb kokku, kes mida teeb
J pää päittsiil harottii rl pea päitsetega rehitseti.
Vt. ka aroa, aroossa

arpa K L M Lu Li J I (U Kõ) arpõ Lu arp Li J-Tsv., g arvaa L Lu Li J
1. liisk, liisupulk | vn жребий
M sis ku kõig niittü õli mitattu, ees sitä kui nõissaaz löömää einää, siz vizgataz arvalla siis kui kogu heinamaa oli mõõdetud (= osadeks jagatud), enne seda, kui hakatakse heina niitma, siis heidetakse liisku
M arvolla vizgattii, vizgattii arpa, tšellee miltin pala puutuʙ heideti liisku, kellele missugune (heinamaa)tükk satub
M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma märk liisupulgal, igal talul
Li sinuu arpa hüppäzi essoo, a minuu jäi jobbaa sinu liisk hüppas esimeseks, aga minu (oma) jäi viimaseks
L arpa hüppεäp soldatissi liisk langeb sõduriks(minekule)
2. liisuga saadud osa küla ühisest heinamaast | vn участок покоса, доставшийся по жребию
J eestä tšülää niitüd jagõta arpoisi, siiz vizgõta arpoill, tšelle miltäin arp puutuʙ esiti jagatakse küla heinamaad osadeks, siis heidetakse liisku, missugune osa kellelegi satub
Lu jõka ainago õmaa arpaa lei igaüks niitis oma heinamaaosa
■
M arvoll tšäütii käidi (nõia, arbuja juures) ennustamas
K arponikka vaatab arvolla karttoikaa, mitä leeʙ arbuja ennustab kaartidega, mis tuleb
I arponikka tääb arvolla, juttõõp što nii leeʙ arbuja ennustab, ütleb, et läheb nii.
Vt. ka einäarpa, mettsäarpa

arpoa K M (P) arpua Kõ, pr arvon M, imperf arpozin M ennustada | vn гадать, ворожить, диал. арбовать
P mustalain millyõ arpo mustlane ennustas mulle
K arvottii tširjass ennustati raamatust
Kõ karttaill arvottii kaartidega ennustati.
Vt. ka arvattoa, arvotõlla

arva K-Ahl. P M Ja-Len. Lu Li Ra J I (Kett. K-Al.) arvõ J-Tsv. arv Ra J-Tsv., g arvaa P M Lu J
1. harv, hõre | vn редкий
M riiga-aro, se on arva aro rehereha, see on harv reha
P gruoχatass iestä arvaa gruoχatiikaa tuulatakse algul harva sarjaga
J arvaa võrkkoo peeŋ kala ep puutu harva võrku väike kala ei satu
Lu saunaa sillad on tehtü arvaᴅ, jod mennüiz [= menneiz] vesi läpi saunapõrandad on tehtud harvad(est laudadest), et läheks vesi läbi
Ra se on arv kui arakaa pesä see on hõre nagu haraka pesa
Lu nõmmõl on arva mettsä nõmmel on hõre mets
J arva sitts hõre(dakoeline) sits
Lu häkä-pilveᴅ, matalall tšävvä, eväd õõ paksuᴅ, arvat pilveᴅ udupilved, liiguvad madalal, ei ole tihedad, hõredad pilved (on)
Lu se on arvaa parraakaa see on hõreda habemega
Lu arvaa luntaa saaʙ hõredat lund sajab
2. temp harv | vn редкий
Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine
J arv kõrt, ku tämä tuõb meile harva (harv kord), kui tema tuleb meile.
Vt. ka arvakkõin, arvikko, arvõin

arvaa Li
1. harva | vn изредка
tämä meil on arvaa, tšäüb arvaa ta on meil harva, käib harva
2. harvalt, hõredalt | vn редко, неплотно
latti on se ŕuugussa tehtü laki; nämä võissa õlla plotnossi, a võissa õll i arvaa laudi on see lattidest tehtud lagi; need (= latid) võivad olla tihedalt, aga võivad olla ka harvalt.
Vt. ka arvassi, arvastaa, arvoiltaa, arvokkõizõõ, arvõõ

arvoa ~ arvua Lu, pr arvon Lu, imperf arvozin Lu mõtelda, arvata | vn думать, гадать
rikaz meez arvo, arvo, a jakkaa ep tuntõnuᴅ rikas mees mõtles, mõtles, aga jagada ei osanud.
Vt. ka arvata

arõta M harõta (J-Tsv.), pr arõnõʙ M, imperf arõni M lahti hargneda; laiali minna | vn распускаться, распуститься, расходиться, разойтись
M kõõᴢ arõnõʙ kassa, siiz meeᴅ mehele senel vootta, a ku eb arõnõ, siiz isuᴅ tütterikkon kui (vilja)palmik hargneb lahti, siis lähed sel aastal mehele, aga kui ei hargne, siis istud tüdrukuna (edasi)
M katokkaniitti tožo võiʙ arõta, ku et paa õttsaa tšiin rulliniit võib ka lahti hargneda, kui sa ei pane (niidi) otsa kinni

aśśa Vt. aźźa

assia¹ Vt. astia

assia² Vt. aźźa

assoa (K-Al. R-Reg.), pr ason, imperf assozin R = assua
R miä tulin tuumin tuojani assozin armojani (Reg. 21) rl

assua (K-Ahl. R-Reg.), pr asun, imperf assuzin astuda | vn ступать, ступить
K kuhõ issubi imoni, asub ainia velvüeni (Ahl. 92) rl kuhu istub mu armsam, astub mu ainus vennake.
Vt. ka asattaa

astia Kett. K P M Lu J I astija Li I astja Lu J-Tsv. (Ra) ast́śia Ku assia K-Ahl. Lu-Must. Aстïа Pal₂ Áстïа K-reg₂ Ii-reg₁, g astiaa: astijaa Li astjaa Lu astja, tõrs, vaat | vn кадь, кадка, чан
Lu se õli astja, kuza piettii kapussaa i liχχaa see oli astja, kus hoiti kapsaid ja liha
Lu rahka pantii astiaa kohupiim pandi astjasse
M astial on kõm jalkaa astjal on kolm jalga
M astiall on varo astjal on vits
Lu astjal on kõrvad i katto on pääl astjal on kõrvad ja kaas on peal
Lu perrää nõistii tetšemää niku kirstud ne astiaᴅ pärast hakati tegema neid astjaid nagu (riide)kirstud
Lu ušattia viiz meni vettä, nii suurõd õltii, kõik pašti·i ühellaizõd need astiad õltii toobrit viis läks vett, nii suured olid, kõik peaaegu ühesugused need tõrred
Li jõka astijall õma katto vs igal astjal oma kaas
M bumizõb niku tühjä astia kk kõmiseb nagu tühi vaat
Lu lihane assia, rautanõ vitsa? – sõrmi ja sõrmus (Must. 160) mõist lihane astja, raudne vits? – Sõrm ja sõrmus
Lu kapusaa astiaᴅ kapsaastjad
M õlud astia õlle käimatõrs
Lu tšäükki astja (õlle) käimatõrs
K tšihutõz astia õlletegemisnõu, käimatõrs
Lu saunaz õli vesi astia saunas oli veetõrs.
Vt. ka javoastia, juuttši-astia, kapussa-astia, latõastia, laõ-astia, liha-astia, sõpaastia, taari-astia, tšäümizastia, õlud-astia

asua [?] (R-Reg.):
lintu asub puulla (Reg. 12) rl

asuma: asum J-Tsv., g asumaa J asi | vn вещь, принадлежность
kõik talo asumõd on tultu vanassi kõik talu asjad on jäänud vanaks

azd́a, azi, azja, aźja Vt. aźźa

aźźa Kett. K L P M Kõ Ja Lu Li J I (R-Reg. Pi) aźźõ Lu aźja vdjI I (Pi-Len.) azja Kett. K Ma (I) azd́a I (Pi Ke) aśśa J I assia (Ku), g aźźaa P M Kõ Lu J aźjaa vdjI I azjaa K I Ma azd́aa Pi Ke I
1. (abstraktne) asi, tegu, toiming | vn дело
Lu pajata, kui on aźźa räägi, kuidas asi on
P täll aźźad menevät kehnossi, liukuvad allõ-mäjie tal lähevad asjad halvasti, libisevad allamäge
M bõõ sitä aźźaa, kuhõõ täm õm̆maa nen̆nää ep pisä pole seda asja, kuhu tema oma nina ei pista
Lu kase bõõ nagruu aźźaa see pole naeruasi
M miä tulin teile aźźaa ma tulin teile asja pärast
M ebõ·õ aźźaa sinne mennä ei ole asja sinna minna
M siz omenaka ühes söötettii sikolailõõ akanaᴅ; akanaᴅ kõiɢ mentii aźźaasõõ siis kartulitega koos söödeti sigadele aganaid; aganad läksid kõik asja eest
Kõ bõõ aikaa issua, aźźad oottõõvaᴅ pole aega istuda, toimetused ootavad
Lu millõ tehtii mokomad aźźõᴅ, ep saa tšellä i kaihoossõ mulle tehti selliseid tempe, ei saa kellelegi kaevatagi
M aikaa jo õli kase aźźa see lugu juhtus (oli) juba ammu
Lu kontturiz õllaa aźźa tšäüttäjäᴅ kontoris on asjaajajad
M ühs tee, kahs aźźaa kk üks tee, kaks asja
Lu se onõ tüpi tühjä aźźa see on hoopis tühi(ne) asi
2. (konkreetne) asi, ese; anum | vn вещь; посудина
I roitõltii šveedaa kalmoissa i levvettii mõnta aźźaa kaevati rootsi kalmudes ja leiti mitu asja
L aźźõi pezeʙ peseb anumaid.
Vt. ka hätäaźźa, ime-aźźa, tõtuuz-aźźa
Vt. ka asi

azõta M (Kett. K P-Al. Ja-Al.), pr asõnõʙ M asõõʙ Kett., 1. p aseen K-Ahl., imperf asõni M
1. sadestuda, settida, (põhja) vajuda | vn оседать, осесть, осаждаться
K iiva asõõp põhjaa, jääp sirkõa õluᴅ pärm sadestub põhja, jääb selge õlu
M ku omenjavvoa kotona teeᴅ, siᴢ omenjavo toož asõnõʙ põhjalõ kui teed kodus kartulitärklist, siis kartulitärklis settib samuti (uhtenõu) põhja
Ja ohto aznutta õlutta (Al. 53) rl (on) rohkesti seisnud (= selget, valmis) õlut
2. K-Ahl. istet võtta, (maha) istuda | vn усаживаться, усесться

at́a P, g at́aa isa | vn отец
enne õli at́a a nüd on t́at́a enne oli (isa) {a.}, aga nüüd on {t́.}

atška M Lu, g atškaa Lu silm (kaardimängus) | vn очко
M tšellä on enäʙ atškoo, sen̆nee võitto. se on sis ku mäntšääᴢ karttia kellel on enam silmi, selle võit. See on siis, kui mängitakse kaarte

auta Kett. K R-Reg. L P M Kõ S Po Lu Li J I (R-Eur. R-Lön. Ra) autõ Lu J aut Ra J-Tsv. hauta R-Reg. Lu (Ku) Аута Pal₁ А́ута K-reg₂ Га́уда Pal₁ Ii-reg₁, g avvaa P M S Lu Li J I avva R-Eur. R-Reg. J havvaa Lu
1. auk, urg | vn дыра, яма, нора
Lu tõizõl autaa kaivaᴅ, a izze autaa laŋkõõᴅ vs teisele auku kaevad, aga ise auku langed
M ku bõõ kooppaa tšell, siᴢ pannaaᴢ omenaᴅ autaasõõ kui mõnel pole keldrit, siis pannakse kartulid koopasse (auku)
I auta suuri on, õunaa paaᴅ, lantut paaᴅ, siz mätät tšiin koobas (auk) on suur, paned kartuleid, kaalikaid paned, siis matad kinni
Ra tõrvaa avvaᴅ tõrvaajamise augud
J iźvosk panna auta, valõta vett pääle, siis tämä põlõʙ lubi pannakse auku, valatakse vett peale, siis see „põleb”
J linad upotõttii autaa linad uputati (= pandi likku linaleo)auku
Lu kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin kus on praod ja augud, pannakse pahtliga kinni
J tuhk aut leeauk, tulease
Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ, siäl näväd elussivaᴅ seal metsas olid mägra-urud, seal nad elutsesid
K mene helvetii autaa mine põrguhauda
2. hauakoht jões, meres | vn омут, впадина дна реки или моря
Lu virt on uurtõnud avvaa vool on uuristanud haua (jõepõhja)
Lu merez on tooš hauta, pani hautaa võrkoᴅ ka meres on haud, pani hauda võrgud
R eb lepu [= lõpu] meri kaloss süvä auta ahvakkais [= ahvakkoiss] (Reg. 40) rl ei lõpe merest kalad, sügavast haua(koha)st ahvenad
3. (surnu)haud | vn могила
K pokoinikka veetii autaa surnu viidi hauda
Lu rohi-puu lastii autaa kirst lasti hauda
P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk üks jalg on maa peal, teine jalg on haua serval, hauda kukkumas.
Vt. ka kalmo-auta, kulta-auta, paasi-auta, roojahauta, silmä-auta, suõõhauta, tõrvauta, upi-auta, virtautõ, õunaauta

autoa P M Lu Li J (K-Ahl. R-Lön. Ra) autoaɢ I autua P M Kõ Lu (Kett.) hautoa Li, pr avvon K P M Lu J, imperf autozin P M Lu J avvõn M
1. hautada; määndada; kõrvetada | vn распаривать, распарить, запаривать, запарить, тушить, томить (о пище); преть; печь
M per̆rää turpomissa siᴢ lännikko piäb autoa pärast turrutamist (turdumist) peab pütti hautama
Lu vihta avvottii variz veeᴢ vihta hautati tulises vees
M akanad avvõttii aganad hautati (loomatoiduks)
P bŕukvaa avvottii ahjoza kaalikat hautati ahjus
M avvõttu piimä ahjus (hapendamiseks) soojendatud piim
Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvob õrasõõ, mittää eb jää, meeb musassi kui lumi on kaua peal, siis hautab orase, midagi ei jää (järele), läheb mustaks
M eez jür̆rüä on mokoma äh̆hiä sää, kõv̆vii päivä avvoʙ äikese eel on niisugune lämmatav ilm, päike hautab kõvasti
2. haududa (mune) | vn сидеть на яйцах, высиживать (цыплят)
I kana avvoʙ mun̆nõi kana haub (istub munadel)
Kõ kana autõ põipõᴅ kana haudus tibud välja
Lu kana ku tahob automaa, siz ain klukaʙ kui kana tahab (minna) hauduma, siis aina loksub
J autojõ kana hauduja kana
3. haududa; pehkida; hauduma minna | vn тушиться, томиться (о пище); преть, сопреть, про-; подпревать
Li roopat pannaa umpi-ahjoo automaa pudrud pannakse kinnisesse ahju hauduma
Li leivää süämmee pantii toorõ liha, se autoᴢ ahjoᴢ leiva sisse pandi toores liha, see haudus ahjus
M too elä mee pesemää nävät tšiireess autuvaᴅ, mätänevät tšiireess neeᴅ võrkoᴅ muidu, (kui) sa ei lähe pesema, (siis) nad pehkivad kiiresti, mädanevad kiiresti need võrgud
M õlgõᴅ autozivaᴅ õled pehkisid
M siᴢ veel emä piäʙ vahtia, etti lahᴢ eʙ autuiᴢ siis peab ema veel (seda) valvama, et laps ei läheks hauduma.
Vt. ka autuussa, autuuta, avvottaa

avata Kett. K L P M Kõ S Lu J (R-Reg. Li Ku Kr) avataɢ vdjI I (Ma) avatõ Lu avat J-Tsv. avõta (Lu), pr avaan K P S Lu J av̆vaan M av̆vaa I avvaan Lu avan J awan Kr, imperf avazin K P M Lu J avazii I avõzin (M) avõin [sic!] J-Tsv. avada, lahti teha | vn открывать, открыть, раскрывать, раскрыть; расстёгивать, расстегнуть; развязывать, развязать
L avagaa väräjäᴅ avage väravad
P lahsi avaz jo silmäᴅ laps avas juba silmad
L tšiutolt rinta avattii särgi rinnaesine tehti lahti
I tuli starikka, avazi kaiee zanaveskaa tuli vanamees, avas selle eesriide (= tõmbas eesriide eest)
Lu miä avvaan napud avõõ ma teen nööbid lahti
M piäb avata sõlmu avõõ tuleb sõlm lahti teha
Kõ kattilall avatas suur boĺnittsa Kattilal avatakse suur haigla
J salatuss avama saladust avaldama v. teatavaks tegema
Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), ei tohi suud lahti teha

avõta Vt. avata

t́š ́art́š ́aja K-Set., g ́ajaa (mingi taim | vn какое-то растение)

t́uf ́akka: ́akk J-Tsv., g ́akaa madrats | vn матрац, тюфяк
lamahtaa t́uf ́akaa pääle de uinoo heida madratsi peale ja uinu