[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.ainustõ adv hädasti, pakiliselt ▪ tuu asi om .ainustõ vaja ar aiaʔ too asi on hädasti vaja ära teha. Vrd .ainsahe, hädäste, .äinüist

edi2 adv vahest, ehk ▪ edi vaja minnäʔ ärʔ ehk on vaja ära minna

.hamba|vaǵa s <.hamba|vaja, .hamba|vak´a> nlj piip ▪ taa om sul hüä .hambavaǵa see on sul hea piip. Vrd himopuu, piip

helendämä v <helendäʔ, helendä> ärkama, üles tõusma ▪ hummog joʔ, vaja hinnäst helendäʔ juba on hommik, tarvis tõusta; jo helendäs hinnäst juba ajab end üles (jalgele). Vrd helenemä, herändämä, heränemä, .virguma

hojotõlõma v <hojotõllaʔ, hojotõlõ> rumalusi tegema; ula peal olema, hulkuma ▪ sul kõ̭õ̭ vaja hojotõllaʔ, tüüd viisi‿iʔ tetäʔ sul on alati tarvis rumalusi teha, tööd ei viitsi teha. Vrd hojotama

hoolõndaja s <hoolõndaja, hoolõndajat> eestkostja ▪ ku katśkümmend .aast´akka, sis näil hoolõndajat vaja inäp ei olõʔ, sis ommaʔ täüś.iäliseʔ kui nad kakskümment aastat [vanaks saavad], siis neil eestkostjat enam vaja ei ole, siis on nad täisealised

.hoortka s <.hoortka, .hoortkat> , .hoorka <.hoorka, .hoorkat>
1. lõõrisuu ▪ määnegi .hoortka õ̭ks vaja jättäʔ mingi lõõrisuu on ikka vaja jätta (ehitades); pääle uigiʔ .vasta otspajaʔ, tarõ .hoortkaʔ hurisivaʔ (rahvalaulust) lisaks huikasid vastu pajaaknad, tare lõõrisuud humisesid
2. ahju tuulutusluuk ▪ võtat trubakaasõ vallalõ, pant .hoortka jäl kinni [kui] teed truubikaane lahti, [siis] paned tuulutusluugi jälle kinni

hämästümä v <hämästüdäʔ, (ta) hämästüs> pehkima ▪ puu hämästüs, vaja .lõikuʔ noid hämästünüisi puid .maahha puu pehkib, tarvis noid pehkinud puid maha lõigata. Vrd habrastuma, hänästümä

.iärminõ adj <.iärmitsõ, .iärmist> idudega, idusid täis ▪ kardohkaʔ ommaʔ .iärmitsõʔ, vaja ar kakkuʔ külest kartulid on idusid täis, vaja küljest katkuda (idutada)

kerä|hand s <kerä|hanna, kerä|.handa> euf koer; krants ▪ saada pinilt pingikese, kerähannalt kergokõsõ (rahvalaulust) saadan koeraga pingikese, krantsiga järikese. Vrd pini || kerä|hannagaʔ pini suli ▪ kerähannagaʔ pini, kõ̭ik´ tälle vaja är‿üldäʔ [see on] suli, vaja talle välja öelda kõik [mis ma tast arvan]

.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama

.kiilma v <.kiiluʔ, kiilu> / <.kiiloʔ, kiilo P> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga tihendama ▪ põrmand kokko .kiiluʔ vaja, no ma kiilu timä ärʔ põrandat on vaja kiiluda, no ma löön lauad kiiludega kokku; ratta tsõõŕ om kõhn, tuud ka kiilotas [kui] vankri ratas on nõrk, kinnitatakse toda ka kiiluga; anomat kiilotas [puu]nõud tihendatakse. Vrd .kiilama, kiilotama

kivi|koda s <kivi|koa ~ kivi|kua, kivi|kota> veski(hoone) ▪ kõ̭ik´ kivikoda käänetäs .ümbre, kohe .tuuldõ vaja käändäʔ, käänetäs kõ̭õ̭ kivikoagaʔ kogu veski pööratakse ringi, kuhu tuulde on tarvis pöörata, pööratakse tervet veskit; vei kivikotta teräʔ ja koti viisin veskisse viljaterad ja koti; kivikoda, vii pääl .kohki juusk veski, vee jõul kusagil töötab; ütś naane varast´ kivikuast tühä koti üks naine varastas veskist tühja koti. Vrd kivi, veski

.kleiama I v <kleiadaʔ, .kleia>
1. uus liimima ▪ laud om vallalõ .tulnuʔ kleiast, vaja .vahtsõst ärʔ kleiadaʔ laud on liimist lahti tulnud, vaja uuesti kokku liimida. Vrd .kliiḿmä, .kliiṕmä
2. uus külge hakkama, kleepuma ▪ rattaʔ ommaʔ ärʔ kleiat .muagaʔ vanker on mudaseks saanud

kliin I s <kliina, .kliina> kiil, talb ▪ panõʔ taha ütś kliinakõnõ ala pane siia üks kiilukene alla; kinnɪtädäʔ vaja rattatsõõriʔ ja kliin .vaihõlõ .pessäʔ, kost hel´os vankrirattad on vaja kinnitada ja kiil vahele taguda, kust liigub (logiseb). Vrd kiil, liistak

klõiss s <klõisa, .klõissa> , klõ̭iss <klõisa ~ klõ̭isa, .klõ̭issa> mulla- v lumekamakas ▪ maa pääl ommaʔ klõisaʔ maa peal on mullakamakad; suurõʔ mullaklõisaʔ jääväʔ, nimäʔ vaia .pessäʔ vähebis suured mullakamakad jäävad, need on vaja väiksemateks [tükkideks] taguda; ku sa peräkõrra .klõ̭issi salli‿i, sis piät .kirvõsilmägaʔ .lahkma kui sa viimaks [enam] mullakamakaid ei kannata, siis pead kirvesilmaga [need] tükkideks purustama; jääväʔ klõ̭isaʔ jala ala hobõsõlõ, hopõń kumaskõlõs .väega mullakamakad jäävad hobusele jala alla, hobune komistab palju. Vrd kunt´2, .lõ̭itka

kogondama v <kogondaʔ, kogonda>
1. kokku koguma, koondama ▪ kogondaʔ umma .kraami kokkopoolõ, kõ̭ik´ lakk´a pilludᴜʔ korja oma asju kokkupoole, kõik on laiali pillutud
2. korraldama, korrastama, seadma ▪ sul ommaʔ .huunõʔ kõ̭ik´ hukka lännᴜ̈ʔ, sul vaja kogondaʔ umma ello sul on kõik hooned lagunenud, sul on vaja oma elamine korda seada; timä õ̭ks kogondas ummi .huunit, sääd tema ikka kohendab oma hooneid, seab [korda]. Vrd kobɪstama, kobɪtsõma, kobõndama

konetśka s <konetśka, konetśkat> ahjupost, sammas v laud ahju külgservas ▪ konetśka vaja otsah oll´ tiranik käterätt oli ahju küljelaua varnas; mõsk´ õks tä poolka punatsõst, konetśka kullatsõst (rahvalaulust) pesi ta laudi punaseks, ahjuposti kuldseks; ese õks sis kuuk´ konetśkalt, lask´ sõ̭nna laka takast (rahvalaulust) isa kukkus [rääkis] ahjupingilt, lasi sõna [sõnas] ahjukummi tagant; panniʔ õks nä .puhtaʔ .kräätkapuuʔ, .korgõʔ konetśkalavvaʔ (rahvalaulust) nad panid puhtad tugipuud, kõrged konetskalauad. Vrd konek

kopp2 s <kopa, koppa> koosolek; kogunemine ▪ valla kopp oll´, kui oll´ vaija rahha koŕadaʔ, .aeti vald kokko valla koosolek oli [siis], kui oli vaja raha koguda, aeti vallarahvas kokku; kopp kutsᴜti, mis kuuh .käüdi Izborskih I koosolekuks kutsuti [toda], mis käis koos Irboskas. Vrd .hootka, koop, .korjus1, kuuh|olõk´

kopsahutma v <kopsahuttaʔ, kopsahuda ~ kopsahuta> korraks v kergelt kopsama ▪ no lätś sis naane .akna ala, kopsahut´ ja .küüsse: kas sul naane kotoh om vai olõ‿i? noh, läks siis naine akna alla, kopsas korraks [aknale] ja küsis: kas sul naine kodus on või ei ole?; ku miä sullõ vaja tulõ, tulʔ siiä pihlapuu ala, kopsahudaʔ õ̭nnõ pihla.puuhtõ, sõ̭s saat kõ̭õ̭, miä sullõ vaja (muinasjutust) kui sul midagi vaja läheb, tule siia pihlapuu alla, kopsa ainult vastu pihlapuud, siis saad alati, mida sul vaja. Vrd .kopsama, .kopśma

.korjaja s <.korjaja, .korjajat>
1. koguja, korjaja ▪ Oude esä oll´ mi küläh pant massu .korjajas Oude isa oli meie külas määratud maksukogujaks. Vrd kogohaja || närdso .korjaja kaltsukaupmees
2. kerjus ▪ ütś .korjaja käve õ̭nnõ, anni pala .leibä üks kerjus just käis, andsin tüki leiba; .korjaja käüse kotigaʔ kerjus käib kotiga; sannah om katś vanna .korjajat saunas on kaks vana kerjust; muud oll´ kõva, et .korjajalõ vaja .andaʔ ja .üüsest võttaʔ .korjajit oli kindel komme, et kerjajale on vaja [midagi] anda ja võtta kerjuseid öömajale; vanast .ülti, et jummal´ käu kah .korjajah maad piteh vanasti öeldi, et jumal käib ka kerjusena ilma mööda. Vrd sant´
3. valija ▪ .korjajalõ saasõ koorɪk (vanasõna) valijale jääb koorik (öeldi sellele, kes liiga kaua elukaaslast valis)

kostõlõ adv külla, võõrusele ▪ vaja õigõʔ ka kõrd naase-esä poolõ kostõlõ minnäʔ vaja õige kord ka naiseisa poole külla minna; ku .minti tõõsõh paigah kostõlõ, sis .jälki oll´ kodo.hoitjat vaja kui mindi kaugemale võõrusele, siis oli jälle koduhoidjat tarvis; miisś käü .nurmõ, tulõ õ̭nnõ kodo kostõlõ mees käib põllul [tööl], tuleb koju ainult [justkui] külla; liina rahvas tehnäś miist ja kutś .hindä poolõ kostõlõ (muinasjutust) linnarahvas tänas meest ja kutsus endale külla

kreepen s <.kreepnä, .kreepnät> , krepeń <krepenä, krepenät> kamm; linahari ▪ koh krepeń om, vaja pääd sukɪʔ kus kamm on, [mul on] vaja pead sugeda; pää sugimise .kreepnä nõsti arʔ lavva päält tõstsin juuksekammi laualt ära. Vrd kamḿ, kreeben

.krõ̭mbli s <.krõ̭mbli, .krõ̭mblit> hanijalg, kolmnurkne (puust) põllutööriist; raudäke ▪ .krõ̭mbli oll´ inne nigu noʔ vedroägil´ hanijalg oli vanasti, nagu nüüd on vedruäke; .krõ̭mblit oll´ hobõsõl rassõ vitäʔ tuuperäst, et saa‿as .telliʔ ku sügävähe vaja raudäket oli hobusel raske vedada tollepärast, et ei saanud rihtida, kui sügavalt vaja [äestada]. Vrd hani|käpp

.kõlbuma v <.kõlbudaʔ, (ta) .kõlbus> kõlbama ▪ .naasli õ̭ks om .tsuugõ parandaʔ ni .naasli .kõ̭iki .kõlbus naaskel on ikka pastlate parandamiseks ning naaskel kõlbab igale poole; sant´ ni sant´, kas tuu inäp kohegi .kõlbus sant mis sant, kas too enam kuhugi kõlbabki; sedä‿ks vaia .uhkõlõ, sedä‿ks .kõlbu .korgõlõ (rahvalaulust) seda ikka vaja uhkele, see ikka kõlbas kõrgele (tähtsale). Vrd .kõlbama, .sündümä

kõo|sõir s <kõo|sõira, kõo|.sõira> piltl urvaplaaster, vits; nahatäis ▪ võtat kõo vitsa, latsõlõ lüüt, vot kõosõir võtad kasevitsa, lööd last, ongi urvaplaaster; kõo.sõira sullõ olõsiʔ vaja! sulle oleks urvaplaastrit vaja!. Vrd kindsu|komḿ, kõivosõir

.laabu adv laokile, lohakile ▪ .laabu om jäänᴜ̈ʔ tüü töö on lohakile jäänud; maja lätt .laabu, vaja kohendaʔ maja jääb laokile, vaja kohendada; .tütrik om .laabu lännᴜ̈ʔ piltl tütarlaps on ülekäte läinud. Vrd .käetühe, laabakilõ

laadɪtama v <laadɪtaʔ ~ laadɪtadaʔ, laadida ~ laadɪta> , .laetama <.laetadaʔ, .laeta>
1. korraldama, valmis seadma; valmistama ▪ ku .keŕkost kodo tuldas, om kodo.rahval joʔ laud laadɪtõt kui kirikust koju tullakse, on kodurahval juba laud kaetud; latsõ.rist´misõ hummogu nakas pernaane jo hummogu .varra laadɪtama ristsete hommikul hakkab perenaine juba hommikul vara toimetama; puid õks lahutas, ko .kuulja kotoh, vet puhetõ aost vaja .süüke laadɪtadaʔ P puid ikka lõhutakse, isegi kui surnu [veel] kodus on, peiede ajaks on ometi tarvis toite valmistada; õks .huupe mütetä‿i ja tetä‿i määnestke tüüd, muud ko .puhtet .laetadas P huupi ikka ei mütata ega tehta mingisugust muud tööd, [sellal] kui matuseid korraldatakse; ku sa näet, ku ma jo kavvõst tulõ tsirgu suurult, sis sa jo laadidaʔ mullõ .sälgä karadaʔ! (muinasjutust) kui sa näed, et ma kaugelt juba tulen linnu suurusena, siis ole sa juba valmis mulle selga hüppama!; rutto õks sis söögiʔ .säetiväʔ, .rutto lavvaʔ laaditivaʔ (rahvalaulust) ruttu siis söögid seati, ruttu lauad kaeti; naane läpe‿i illo ehitädäʔ, läpe‿i .laulu laaditadaʔ (rahvalaulust) naine ei läbe rõõmu valmistada, ei malda laulu luua. Vrd laadɪtõlõma, .säädlemä, .säädmä
2. asutama; teele asuma ▪ meheesä pand´ hobõsõ ette ja laadɪt´ Suurõjärve mano minemä, kallo .otśma meheisa pani hobuse ette ja asutas Suurjärve äärde minema, kalu tooma; laadɪtivaʔ laulatama minemä seadsid end laulatama minema; miiʔ laadida pakko minnäʔ Petserehe me asutame Petserisse pakku minema; mineʔ kodo, laadidaʔ .mõtsa minemä, a .minku‿iʔ .mõtsa, mineʔ tarõ pääle (muinasjutust) mine koju, tee, nagu asutaksid metsa minema, aga metsa ära mine, mine pööningule. Vrd .eht´mä

.laokõllaʔ adv laokil; laokile; laiali ▪ vot, tulõdõʔ nurmõst kodo, pilludõʔ rihäʔ moro pääle, vikahtiʔ moro pääle, ni om kraaḿ .laokõllaʔ vaat, tuled põllult koju, viskad rehad õue peale, vikatid õue peale ja on[gi] asjad laokil; hiusś om viil vallalõ, pää sugimaldaʔ, kõ̭ik´ .laokõllaʔ juuksed on veel lahti, pea kammimata, kõik on laokil; kakk´ kirä säälsamah purus ja pill´ .paprõpalakiʔ vii pääle .laokõllaʔ (muinasjutust) kiskus kirja sealsamas puruks ja pildus paberitükidki vette laiali; tüüd õks vaja kohendaʔ, tüü om .laokõllaʔ tööd on ikka tarvis koomale tõmmata, töö on laokil; mõnõl ommaʔ mõttõʔ .laokõllaʔ mõnel on mõtted laokil. Vrd lohakõllaʔ

lehe|kõrd s <lehe|kõrra, lehe|.kõrda> hõberahadest kee, millele on lisatud mõned lehekujulised (hõbe)ripatsid ▪ kõkõ inne .küsse .hammõ, .sukmani, vüü, sõlõ, ristikõrra, lehekõrra, tsäposkit, põllõ, suurõ śolgadsõ räti, särgi, räbigu, kasuga, kapudaʔ, .kindaʔ, .saapaʔ ja .andõʔ ka kõõʔ, miä tälle vaja .olleʔ, ni .küsse üte kõrragaʔ arʔ tuu võõrasimä tütär nuidõ vana.halvu käest (muinasjutust) kõigepealt küsis särgi, sukmani, vöö, sõle, ristikorra, lehekorra, tsäposkaid, põlle, suure siidräti, pealiskuue, suvekuue, kasuka, sukad, kindad, saapad ja kõik (pruudi)anded ka, mis tal vaja läksid, ning ta küsis [kõik] ühe korraga ära, too võõrasema tütar nonde kuradite käest; rida- saasõ õks -lipsost lehekõrd, kardohkest su kaaladseʔ (rahvalaulust) rõikalipsudest saab lehekord, kartulitest su kaelaehe. Vrd leheʔ

lenta I s <lenta, lentat> , leenta <leenta, leentat>
1. pael, lint; kitsas riide- v nahariba ▪ ilosaʔ kiriväʔ leentaʔ ilusad kirjud paelad. Vrd lint´, siid´
2. seto neiu peaehe, pärg ▪ kodo .jäie meil vanik vaja pääle, kodo .jäie lenta liiva pääle (rahvalaulust) koju jäi meil vanik varna otsa, koju jäi pärg liiva peale. Vrd vanɪk

lopṕ1 s <lopi, loppi> mure, hool ▪ pall´o loppi palju hoolt; sääl om pall´o loppi, vaja .hainu küüssüʔ, vaja .kaaru, õka kotᴜst vaja murõhtaʔ seal on palju muret, vaja heinu küsida, vaja kaeru, iga asja pärast vaja muretseda. Vrd huul´1, murõh

lõbisõma v <lõbɪstaʔ, lõbisõ> lobisema ▪ vaja sul kõ̭gõ lõbɪstaʔ! tarvis sul alati lobiseda!. Vrd apõrdama, .haiskama2, lapatama1, lobisõma, lototama, .lotrama, lõbɪstama1, paalᴜtama, .plaahama

.meetin s <.meetinä, .meetinät> , metin <metinä, metinät> (hrl pl) (kuhja)malk ▪ ku .meetinäʔ sarra pääl, sis õi ajaʔ tuulõgaʔ .maahha kui malgad [on] auna peal, siis ei aja tuulega [heinu] maha; metinit vaja .pandaʔ pääle, sis .laoda‿i arʔ tuul´ .rõuku; kuh´olõ ka nel´o pooli: pöördäs ladvaʔ kokko ja visatas üle rõugu malgad tarvis peale panna, siis ei lõhu tuul rõuku ära; kuhjadele ka neljale poolele: pööratakse ladvad kokku ja visatakse üle rõugu. Vrd mestin

ńammo adj s <ńammo, ńammot> , nämmo <nämmo, nämmot> (kurt)tumm ▪ .Jaaska õi olõ .päivägiʔ koolɪh käunᴜʔ, tä om .täütsä ńammo Jaaska pole päevagi koolis käinud, ta on päris tumm; .Miitra om latsõst .pääle nämmokõnõ Miitra on lapsest saadik tumm; .toetsõ timäle kässi pite näüdädäʔ, õt .pluuka om vaia, a õs olõʔ mul .aigu nämmogaʔ müllädäʔ kavatsesin talle kätega näidata, et atra on vaja, kuid mul polnud aega tummaga jännata. Vrd klohho, klohhoi, klohhoń, muuk, tumḿ

ńavvahtama v <ńavvahtaʔ, (ta) ńavvahtas> , nävvähtämä <nävvähtäʔ, (ta) nävvähtäs> näugatama ▪ kasś ńavvahti, kannõl´ tirahti vaja pääl kass näugatas, kannel varnas helahtas; kassɪkõnõ nävvähtäs, pinɪkene haugahtas kassikene näugatab, koerakene haugatab. Vrd näugahtama

neelähütmä v <neelähüttäʔ, neelähüdä ~ neelähütä> neelatama; alla neelama ▪ neelähüdät .alla neelad [korraga] alla; .urbõpäävä vaia inne päävä nõsõngut neelähüttäʔ .urbõkõnõ .tsälk´mäldäʔ .alla, sis püsüt suvõl vii pääl palmipuudepühal on vaja enne päikesetõusu urvakene närimata alla neelata, siis püsid suvel vee peal; kurgunibu neelähütmisõ .aigu liigᴜs kurgunibu liigub neelatamise ajal; tull´ susi .sisse ni üte pojakõsõ neelähüt´ kõrragaʔ arʔ (muinasjutust) tuli hunt sisse ja neelas ühe pojakese korraga alla; vanahalv .tahtsõ kuniga tütärd arʔ neelähüttäʔ (muinasjutust) vanakuri tahtis kuningatütart alla neelata; sa olt arʔ laivatävve sõta neelahütnüʔ (muinasjutust) sa oled laevatäie sõjaväge alla neelanud. Vrd klõnksahtama, klõnksahutma, lõbahutma, lõksahutma, lõnksahutma, neelähämä

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

nännätämä v <nännätäʔ, nännädä> imetama ▪ panõʔ .põrsaʔ mano, tsiga nakas nännätämä pane põrsad [emise] juurde, siga hakkab imetama; vaja nissa .andaʔ, nännätäʔ vaja rinda anda, imetada. Vrd imetelemä, imetämä, .nännämä

nõ̭na|peesᴜ̈tüs s <nõ̭na|peesᴜ̈tüse, nõ̭na|peesᴜ̈tüst> nlj suitsetamine, suits ▪ külmä ilmagaʔ om nõ̭napeesᴜ̈tüst vaja külma ilmaga on [ninale soojenduseks] suitsu vaja; ti tekeʔ nõ̭napeesᴜ̈tüst, ma jooda arʔ hobõsõʔ tehke teie suitsu, ma joodan [seni] hobused ära

.paikuś P s <.paikusõ, .paikuist> riide-, naha- vm lapp, paik ▪ pöksiharolõ om .paikuist vaja püksiharule on paika tarvis. Vrd paik2

pliini|käpp s <pliini|käpä, pliini|käppä> pannisaba, vahend varreta panni tõstmiseks ▪ .pliine tegemisõ jaost piät olõma viil pliiniraud, pliinikäpp ja poolõ pääle küttünüʔ ahi pliinide tegemiseks peab olema veel varreta pann, pannisaba ja pooleldi küdenud ahi; pliinikäpp om sääne mokagaʔ riist, ravvanõ, puinõ varś peräh, .tuugaʔ pliini.rauda võõdas ahost .vällä hüste päält pannisaba on selline mokaga (kidaga) riist, rauast, puust vars taga, sellega võetakse pann ahjust süte pealt välja; .palja .käegaʔ kanna‿i pliini.rauda ahost .vällä võttaʔ, selle .omgi pliinikäppä vaja palja käega ei kannata panni ahjust välja võtta, seepärast ongi vaja pannisaba; huulõʔ kui pliinikäpp piltl huuled kui pannisaba (paksud huuled); haari‿ks nulgast paahargi, pliidi takast pliinikäpä (rahvalaulust) haarasin nurgast pajahargi, pliidi tagant pannisaba

põtatama v <põtataʔ, põtada> , põ̭tatama <põ̭tataʔ, põ̭tada>
1. proovima, katsetama ▪ lina.tuustõ põtatõdi, .panti kuioma .riihhe katsetati lina proovipeodega (kas on valminud), pandi rehte kuivama; .vaja põ̭tataʔ, vaest tulõ .arki naasest vaja proovida, võib-olla tulebki naiseks. Vrd .kaema, potatama, .pruuḿma
2. piltl naljatlema, lõbutsema; lõbustusi korraldama ▪ vanast .käuti üte talo poolõ kokko illo pidämä, põ̭tatama vanasti käidi ühes talus koos lõbutsemas, nalja tegemas; õks õga puul´pühä põ̭tadiʔ, teiʔ kõ̭ik´sugudsõʔ tükᴜ̈ʔ arʔ iga laupäev nad ikka lõbutsesid, tegid igasuguseid [koerus]tükke

.põtka s <.põtka, .põtkat> , .põ̭õ̭tka <.põ̭õ̭tka, .põ̭õ̭tkat> lina proovipeo ▪ vaja .põtkit tuvvaʔ kodo nurmõst põllult on vaja lina proovipeosid koju tuua; kolgõti tuu lina .põ̭õ̭tka arʔ, sis kai, kas ommaʔ .parraʔ .pehmeʔ, jää‿i tuud nakahusluud inäp .külge lõugutati too lina proovipeo ära, siis vaatasin, kas on parajad pehmed ega jää enam linaluid külge

rahadsõʔ pl s <rahatsidõ, rahatsit> hõbemüntidest keed ▪ rahatsidõ .kõrdu om naasel rinnah õks mitu tükkü müntidest keesid on naisel ikka mitu tükki reas; üteʔ rahadsõʔ viil vaja .pandaʔ .kaala ühed hõberahadest keed on vaja veel kaela panna. Vrd kaalakõrd, kaala|raha|kõrd, kaala|rahaʔ, kiit´, rahakõrd

sadõjanõ I adj <sadõjatsõ, sadõjast> sajune ▪ śoo om jumalõ ilm, .olkõʔ timä sadõjanõ vai .olkõʔ illoś see on jumala ilm, olgu ta sajune või olgu ilus; ussõh näil iks ollaʔ .undsõl, välä pääl vihmatsõl, saina takah sadõjatsõl (rahvalaulust) [vaja] väljas neil olla sombusel, välja peal vihmasel, seina taga sajusel [ilmal]. Vrd sadojanõ, sadõhinõ

seenesnä s <seenesnä, seenesnät> õhtune jumalateenistus ▪ seenesnähe iks vaja minnäʔ ja raha viiäʔ .kündle pääle õhtusele jumalateenistusele on ikka vaja minna ja raha viia küünla jaoks; ku seenesnä ka lätt, sis andas egalõ ütele .küündle kätte palama kui õhtune jumalateenistus algab, siis antakse igaühele küünal kätte põlema. Vrd seenasna

soola|tekij ~ soola|tegijä s <soola|tegijä, soola|tegijät> soolapuhuja, maa-arst, nõid ▪ ku kel midägi olõ‿i, sis soolatekij .kaksõs timä rõivastõ külest niidi otsakõsõgi, aʔ niisamta tarõst õi lasõʔ .vällä kui kellelgi pole mitte midagi [tasuks anda], siis rebib soolapuhuja ta riiete küljest [kas või] niidiotsakesegi, aga niisama tarest välja ei lase; vaja minnäʔ soolategijä mano, Vosnikovah om paaba, tuu tege .suulõ tarvis soolapuhuja juurde minna, Vosnikovas on eit, tema teeb [arstimiseks] soolasid. Vrd kaldun, kunst´, maanatark, nõid, sobija, soola|.puhkja, .sumpja

sukkama P v <sukadaʔ, sukka> sakutama, tuuseldama ▪ sukadaʔ sinno vaja, ku sõ̭nna .kullõ‿iʔ sind on vaja tuuseldada, kui sa sõna ei kuula

.sõrkama v <sõrgadaʔ, .sõrka> , .sõ̭rkama <sõ̭rgadaʔ, .sõ̭rka> kiiresti jooksma, silkama ▪ ku rutto käut vai joosõt, sis üldäs, et .sõ̭rkat kui ruttu käid või jooksed, siis öeldakse, et silkad; lehmäʔ vaja kammɪtsahe .pandaʔ, veiga .sõ̭rkasõʔ lehmad vaja kammitsasse panna, muudkui jooksevad ringi; oi taa hopõń .sõrkas .häste oi, see hobune jookseb kiiresti. Vrd .juuskma, ladima

taga|päivi adv edaspidi, tulevikus ▪ kuna õks ka teele vaja tulõ, tagapäivi .tarbest (rahvalaulust) eks kunagi ka teile vaja läheb, tuleviku tarbeks

tarbõndama v <tarbõndaʔ, tarbõnda> tarvitama, kasutama, pruukima ▪ arʔ tarbõndi kõ̭ik´ naglaʔ, jää‿äs sukugi .perrä tarvitasin ära kõik naelad, midagi ei jäänud järele; sedä muialõ tarbõndõda‿i, olõ‿i vaja muialõ seda mujal ei tarvitata, mujal pole vaja; mis jaost sa sedä tarbõndat? milleks sa seda kasutad?. Vrd kulᴜtama, .pruuk´ma, tarvɪtama

torbaś I s <.torba, torbast>
1. torp, hobuse peakott ▪ vaja .pandaʔ hobõsõlõ terri kaʔ .torbahe tarvis hobusele [kaera]teri ka peakotti panna. Vrd torba, torbań
2. kaelkott; märss ▪ lätś sandi .kumbõl, .torbagaʔ ta läks nagu kerjus, kaelkotiga. Vrd kaal|kott´

tsihɪtämä v <tsihɪtäʔ, tsihidä> parastama ▪ inemisel .eiski hädä, a tä viil´ tsihɪtäs inimene isegi hädas, aga tema veel parastab; tõõnõ tsihɪtäs: paraś, paraś sullõ, tuud sullõ vajageʔ P mõni parastab: paras, paras sulle, seda sulle vaja oligi

tsortś s <tsordsi, .tsortsi>
1. loba, lori, lora ▪ tsordsi jutt lobajutt; sa muud mõistaki‿i, ku .tsortsi aiaʔ sa muud ei oskagi, kui loba ajada. Vrd aavits, hahk2, hausś, horloṕ, lobi2, lori2, palõng, pravitsk
2. roppus, labasus ▪ õ̭ks vaja sul mõ̭ni tsordsi sõ̭na ka vahelõ .pandaʔ ikka sul vaja mõni ropp sõna ka vahele panna

.tõhrama v <tõhradaʔ, .tõhra> , .tõ̭hrama <tõ̭hradaʔ, .tõ̭hra> hlv põõnama, kaua magama ▪ viländ sul ka tõhradaʔ, üles ka vaja tullaʔ küllalt sul põõnamisest, tõusta [on] ka vaja; tä tõ̭hraś poolõ pääväniʔ ta põõnas poole päevani. Vrd põõdsᴜtama, põõdsᴜtõlõma

.undama2 v <unnadaʔ, .unda> uhama, hoogsalt tegema ▪ minʔ .undaʔ saibas kõvaste maa .sisse mine uha (viruta) teivas kõvasti maa sisse; sis .naksiʔ nä puutõlvagaʔ pääle .undamma, sis naasś .maasla tulõma siis hakkasid nad puutõlvaga peale uhama (tampima), siis hakkas õli tulema; ma .untsi vaja .saina ma lõin varna seina. Vrd .uiama, .õ̭iama

vaha|lind s <vaha|linnu, vaha|.lindu> / <vaha|linnu, vaha|.lindo P> folk mesilane ▪ esel om õks sul vaja aiah ollaʔ, .vahteʔ vahalinnu.kõise: agu saavaʔ õks sis sügäväʔ sülemeʔ, lääväʔ .lindo vahalinnuʔ (rahvalaulust) sul, isa, on vaja aias olla, mesilasi valvata: kui saavad sügavad sülemid, [kui] lähevad lendu mesilased; agu õks sis .kiildväʔ kimalasõʔ, .vasta .kaitsvaʔ vahalinnukõsõʔ (rahvalaulust) aga kui siis keelavad kimalased, tõrjuvad mesilinnukesed. Vrd mehiläne, mehine2, miho, vahalanõ

valmahutma v <valmahuttaʔ, valmahuda ~ valmahuta> korraks vilistama ▪ sa pitsidäʔ silmäʔ kinni, ma valmahuda sa pigista silmad kinni, ma vilistan; ku kakk valmahut, sis midä pahanduist tulõ kui kakk [inimese moodi] vilistab, siis tuleb mingi pahandus; ma lää .mõtsa, ku vaja tulõ, sis valmahudaʔ õnnõ ma lähen metsa, kui on vaja, siis ainult vilista; valmahut´ uma varsa mõtsast .vällä vilistas oma varsa metsast välja. Vrd valɪtsõma2, valmɪtsõlõma, valmɪtsõma, valvahutma

veesäne I adj <veesätse, veesäst> värske ▪ vesi om är hingänüʔ, vaja veesätseppä vesi on läppunud, vaja värskemat [tuua]. Vrd veesä, .värski

vinäld adv villand; küllalt ▪ haarõti .pangõgaʔ, a timä ütel´: olõ‿i vaja haartaʔ, kõigilõ saa vinäld kahmati pangedega, aga tema ütles: ei ole vaja kahmata, kõigile saab küllalt; kasᴜk jäi viil timä .tütrelegi vinäld pitäʔ kasukat sai veel tema tütargi küllalt kanda; and kõigilõ, kes sinnäʔ lääväʔ, süvväʔ ja juvvaʔ vinäld (muinasjutust) annab kõigile, kes sinna lähevad, küllalt süüa ja juua. Vrd viländ, vool´u

virgõbahe ~ virgõmbahe, virgõbihe ~ virgõmbihe, virgõbehe P komp adv virgemini, kiiremini ▪ kobɪstõlgu‿iʔ, tiiʔ virgõmbihe! ära kohmitse, tee kiiremini!; virgõbehe vaja minnäʔ, muido jõvva‿i .aolõ P vaja virgemini minna, muidu ei jõua õigeks ajaks [kohale]; vell´oʔ teiväʔ õks viil .timpa teräväppä, vigurit virgõbahe (rahvalaulust) vennad tegid tempe veel tragimini, vigureid virgemini. Vrd kibõhõppa, kipõmbide, rutopahe, rutubahe, rutubast, rutõbusi, .võrksappa

vool´a s adj <vool´a, vool´at>
1. tegevusvabadus, voli; õigus ▪ ku latsõlõ annat vool´a kätte, sõ̭s võtt latś .võimust kui annad lapsele voli kätte, siis võtab laps võimust. Vrd luba, voli
2. vabadus, priius ▪ vool´a külä kroonuvalla küla (mis kulus riigile); vaja um inemiselatś ummõhtõ vool´a .pääle .laskaʔ, kavvas tedä sis vangɪh pitäʔ (muinasjutust) vaja on inimeselaps ometi vabadusse lasta, kaua teda siis vangis pidada; nooril mehil rahha külält, .priius ja vool´a ka käeh, mis muud, kui vaia maad-.ilma pite .hulk´ma minnäʔ (muinasjutust) noortel meestel raha küllalt, priius ja vabadus ka käes, mis muud, kui vaja maad-ilma mööda hulkuma minna. Vrd .priius, slaboda
3. vaba ▪ meil oll´ vool´a rahvas, a nä olliʔ .mõisniki all meil oli vaba rahvas, aga nemad (naabrid) olid mõisniku all; .eiske om teil, mehil, mito miilt, naasel vool´a keelekene (rahvalaulust) teil, meestel, on isegi mitu meelt, naisel vaba keelekene. Vrd prii, vaba1, volńa

.äinüist adv hädasti, väga ▪ tuuʔ sa mu .kastrik tagasi, mullõ om tuud .äinüist vaia! sa too mu kastrul tagasi, mul on seda hädasti vaja!. Vrd .ainsahe, .ainustõ, hädäste

äitś s <äidsi, .äitsi> üleloomulik olend, kurat ▪ ku kiä tulõ sullõ vihagaʔ pääle, sõ̭s vaia tälle üldäʔ: äi sust murõh, äidsi murõh! kui keegi tuleb sulle vihaga kallale, siis [on] vaja talle öelda: pagan sinu murega, [olgu see] kuradi mure!. Vrd halv, kurat´, kuri, pagand´, .perkläne, pokan, äi, äio, äiolanõ