[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.arstja s <.arstja, .arstjat> posija, ravitseja ▪ sis .ropsaś õks .arstja vitsagaʔ, nigu rehisiʔ .õkva .hussi siis rapsas posija vitsaga, nagu materdaks ussi; tuud iks .arstjaʔ .arvõliʔ, tuud .tundjakiʔ .tõuksiʔ: veli sul iks är koolõs, imekana .kalmu lätt! (rahvalaulust) toda posijad arvasid, toda teadjad seletasid: vend sul ikka ära sureb, emalaps kalmu läheb. Vrd .arbja, sobija

helähämä v <helähtäʔ, (ta) helähäs> , helähtämä <helähtäʔ, (ta) helähtäs> korraks helisema, helatama ▪ kell helähäs [kiriku]kell helatab; kui midä võtadõ, sis .väega helähäs, võtaʔ .hillä nigu helähä‿iʔ kui midagi võtad, siis helatab kõvasti, võta hiljukesi, nii et ei helata. Vrd helähümä2, helähütmä2

helähütmä1 v <helähüttäʔ, helähüdä ~ helähütä> liigatama ▪ .täämbä vagalikku ilm, liigahuda‿iʔ midägɪ ei ka helähüdäʔ täna on vaikne ilm, ei liigata ega liigu miski; nigu paigast helähüt´ hobõnõ hobune justkui liikus paigast; saiʔ õnnõ karbi ust helähüttäʔ niʔ karaś tuld kõ̭ik´ tarõ täüś (muinasjutust) nad said vaevalt karbi kaant liigutada, kui kogu tuba kargas tuld täis. Vrd hel´ohutma, liigahama, liigahuma, liigahutma

hõllõ adj <hõlõhõ, hõlõhõt> / <hõllõ, hõllõt>
1. halgas, kergesti lõhenev ▪ hõllõ kõiv om õgõv ja lätt .höste .lahki halgas kask on sirge ja läheb hästi lõhki. Vrd .halksa
2. õhuke ▪ hõllõ .rõivakõnõ om kõhn rõivas õhuke riideke on vilets riie. Vrd .ohkanõ, ohkukanõ, ohᴜkõnõ
3. piltl lihtsameelne ▪ hõllõ inemine, olõ‿iʔ vikuŕ, om proosta, ull´ timä ei olõʔ, .veit´kese nigᴜ .puudus lihtsameelne inimene, ei ole krutskitega, on lihtsakene, rumal ta ei ole, [ainult] veidi nagu [mõistust] puudu. Vrd .kergekene, kergelik, lokinõ

.hõ̭hkama v <hõ̭hadaʔ, .hõ̭hka> , .hõhkama <hõhadaʔ, .hõhka>
1. (jõuliselt) välja hingama ▪ nigu hõ̭haś, nii oll´ tundaʔ, et tä oll´ joonᴜʔ nii kui välja hingas, oli tunda, et ta oli joonud; tuulõkõnõ õks et puhe .puhtahe, hõ̭haś väläh hõpõtsõhõ (rahvalaulust) tuulekene puhus puhtalt, hingas väljas hõbedaselt. Vrd .puhksama
2. õhkuma; õhetama ▪ .kuigi külm kõvõmb oll´ kui kunagi, hõhaś õnnõ .vaesõlatsõ nägo .lämmide rõivastõ seeh (muinasjutust) kuigi külm oli kõvem kui kunagi [varem], [siis] vaeslapse nägu aiva õhetas soojade rõivaste sees. Vrd .hõ̭õ̭hkama, lõkkõlõma

imä|iho s <imä|iho, imä|ihho> emakook, platsenta ▪ imäiho tull´ .vällä, nigu latsõ .aigo tulõ emakook tuli välja, nagu lapse sündimise ajal tuleb

jamahama2 v <jamahtaʔ, jamaha> jahmuma; ehmuma ▪ midä nii hiidüdeʔ ni jamahat, .õkva nigu .hiusõʔ pää pääl .pistü millestki ehmud ja jahmud, nii et lausa juuksed püsti peas. Vrd jahmahama, jahmahuma, jahvahama, jahvahuma

jemḿ s <jemmi, .jemmi> hoop, võmm ▪ tä üte jemmi and´ ni oll´ maah ta ühe hoobi andis ja [teine] oligi pikali; and jemmi, nii et .päähhä saa punń nigu kulak annab võmmu, nii et pähe tõuseb muhk nagu rusikas. Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jõmḿ, klähḿ, kohmahus, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, kärähüs, käräk, läük´, madsahus, maim2, tolmahus, välk´

.junnama v <junnadaʔ, .junna> nuruma, manguma ▪ latś .junnas, .junnas, kooni ar annat laps nurub ja nurub, kuni annad (nurutava); .junnas pääle nigᴜ .mustlanõ muudkui mangub nagu mustlane. Vrd .jońma, .jonńama, .juńma, .kiusama

jõmḿ s <jõmmi, .jõmmi> hoop, võmm ▪ nigu tä üte jõmmi and´, nii tõõnõ oll´ maah nagu ta ühe hoobi andis, nii oli teine maas (pikali) (pikali). Vrd helähüs1, jamahus, jehkam, jemḿ, klähḿ, kõmḿ, kähmäk, kärbähüs, käräk, läük´, madsahus, maht´, tolmahus, välk´

.jõnkśma v <.jõnksiʔ, (ta) jõnkś> põruma, kõikuma; põrutama ▪ ratastõ pääl istᴜt, tõrgᴜtas, rattaʔ .jõnkśvaʔ vankril istud, raputab, vanker põrub; nuuʔ jäl lasiʔ ummi suurtõtükkegaʔ tälle pääle, nigu .jõnksõ õ̭nnõ nood jälle tulistasid oma suurtükkidega tema pihta, nii et põrutas kohe. Vrd .jankśma, kukkõlõma, .kungõlõma, .kõikuma

jürähütmä1 v <jürähüttäʔ, jürähüdä ~ jürähütä> närima ▪ jürähüt .hambit, nigu rägiseseʔ õ̭nnõ suuh piltl krigistab hambaid, nii et [need] lausa ragisevad suus. Vrd jürämä, ürämä

kaagahutma v <kaagahuttaʔ, (ta) kaagahut> kaagatama ▪ kana nigu kaagahut´ kana justkui kaagatas. Vrd kaagahtama

kaek´ s <.kaeki, .kaekit>
1. väljanägemine, välimus ▪ .kaekist om, õt saa .vihma paistab, nagu oleks vihm tulekul; .kaekist kui .hiitäs ullɪst, nigu ulli .näogaʔ .hiitäs välimuselt paistab lollike, justkui rumala näoga paistab
2. vaatamine ▪ näiol .olle huul´ hobõsõst, kaek´ kaara.süüjäst (rahvalaulust) neiu kandis hoolt hobuse eest, vaatas kaerasööja järele; om iks hüä ime meelest, kallis ime .kaekist (rahvalaulust) [laps] on hea ema meelest, kallis ema silma läbi

kahmᴜtus s <kahmᴜtusõ, kahmᴜtust> judin; (külma)värin ▪ tulõ kihäle kahmᴜtus, nigu külm lainõh tulõ, külmä kahmᴜtus kehasse tuleb värin, nagu külm laine tuleb, külmavärin. Vrd jutin, jõmahus, kahmɪtus, kahmᴜstus, kahvɪtuś, kamɪtsus, külmä|kahu, värrin

kana|koorᴜh adv piltl krussis v keerdus (lõng, niit v nöör) ▪ lang om .veiga kiird, nigᴜ kanakoorᴜh kõ̭ik´ lõng on väga keerd, nii et krussis kõik; kanakoorᴜh langast saa‿ai hüvvä rõivast kaʔ krussis lõngast ei saa ka head riiet; lang om tsibrah .veiga, mõ̭ni kotᴜs kanakoorᴜh lõng on väga krussis, mõni koht sõlmiline. Vrd kanakaalah, keeroh, kuuroh

kanõbi|liiḿ s <kanõbi|leeme, kanõbi|.liimi ~ kanõbi|liimt> / <kanõbi|leeme, kanõbi|.liime ~ kanõbi|liimt P> kanepipiim ▪ .pekligaʔ tambɪti .huhmrõh kanõbi teräʔ ärä, sis säält tetti toda kanõbi.liimi, tuu oll´ .valgõ nigᴜ piim uhmrinuiaga tambiti uhmris kanepiterad ära, siis tehti neist toda kanepipiima, too oli valge nagu piim

katalka s <katalka, katalkat>
1. vaalikaigas ▪ höörigu katalka .ümbre mähɪtäs rõivas, tõõsõgaʔ päält tougatas, tuu .tsälkligatsõ .puugaʔ ümmarguse vaalikaika ümber mähitakse riie, teisega pealt tõugatakse, tolle sälgulise puuga (vaalikurikaga); vanᴜtamise katalka oll´ pall´o laemb, .triik´mise katalka oll´ nigu höörɪk puu vanutamise puu oli palju laiem, triikimise puu (vaalikaigas) oli nagu ümar puu
2. vaalikurikas ▪ sikanɪʔ katalkagaʔ mütete, koonɪʔ higi väläh ne rõivaś ille P senikaua kurikaga taoti, kuni higi oli väljas ja riie sile

kedso s <kedso, .ketso> , ketso <ketso, ketsot>
1. kedervars ▪ kedsokanõ om nigu vokikanõ kedervars on nagu väike vokk; kelle keerät ketsokanõ, veerät villavokikanõ (rahvalaulust) kellele keerutad kedervarrekene, veeretad villavokikene; keeräʔ, keeräʔ ketsokanõ, valaʔ .vaski vokikanõ (rahvalaulust) keerle, keerle, kedervarreke, vala vaskne vokikene. Vrd keeri, kista|varś, verehtin
2. vokk ▪ .ketso keerätämä vokki ringi ajama (tegevus laulumängus); kua .tütrik hoolõline oll´, kõ̭gõ timä õks ketsot kedräs P kes tüdrukutest oli hoolikas, see ikka alati ketras vokiga. Vrd vokk´

kehnälik adj <kehnäligu ~ kehnäliku, kehnälikku> kõhn, lahja, kõhetu ▪ kehnälik, tuu nigᴜ kõhn ineminõ, a eläjät saat ka nii üldäʔ kõhetu, too on kõhn inimene, aga looma kohta saab ka nii öelda; .tütrikkugɪ küüsᴜ̈t, sis üldäs õt kehnälik om, kõhn ja lühkokõnõ, õi olõ tubli, tukõv kui otsid teenijatüdrukut, siis [ka] öeldakse, et on kõhetu, kõhn ja lühike, ei ole toekas, tugev. Vrd hurdanõ, kehv, kehväline, kehväne, kildanõ, kuivalik, kõhn, kõhõdu

kibinelläʔ ~ kibinõllaʔ adv värinal, värisedes ▪ ihogi lätś kibinelläʔ, nigu .hirmut .väega, ihokarvakiʔ lätsɪʔ .pistü keha hakkas värisema, nagu [siis, kui] ehmud väga, [nii et] ihukarvad tõusid püsti; kidsi perremehe viha käve kibinõllaʔ, kui tä uma suurõ sulasõ .süümist näkk´ (muinasjutust) kitsi peremees värises vihast, kui ta oma suure sulase söömist nägi

kibɪstämä v <kibɪstäʔ, (ta) kibɪstäs> kipitama ▪ iho nakaś kibɪstämä ihu hakkas kipitama; pää kibɪstäs pea tuikab valutada; sälǵ kibɪstäs, nigu süvendelles selg kipitab, justkui sügeleb. Vrd kibisemä, kibõndama1, kibõndõlõma1, kipɪtsemä, kipɪtämä, kipᴜtama1

kiibõrdõlõma v <kiibõrdõllaʔ, kiibõrdõlõ> nihelema, end pidevalt liigutama ▪ latsilõ õ̭ks .ütlet, kiä .väegaʔ .karglõsõʔ: sul vaglaʔ kiibõrdõllõsõʔ .perseh lastele ikka ütled, kes väga nihelevad: sul ussid kihelevad tagumikus; kiibõrdõlõja hopõń rahutu hobune; kiibõrdõli nigu pini niheles nagu koer. Vrd ersatama, igratama, jõrsatama, kiibõrdama

kikś1 s <kiksi, .kiksi> luks, luksatus ▪ sugulanõ manɪtsas, sis tulõ kikś kui sugulane mainib [sind jutu sees], siis tuleb luksatus; kaeʔ noʔ, kikś, tiiä‿i kes minno kisk, nigu manɪtsas vaat nüüd, luksatus tuli, ei tea, kes mind taga räägib, justkui mainib [jutu sees]. Vrd hõkś, jõkś, nigo

.kipsu adv kepsakalt, kergest kiirest käimisest ▪ käu .kipsu, nigu .varbidõ otsah, .kergehe, virgastõ käib kepsakalt, justkui varvastel, kergelt, kärmelt

kirähtämä2 v <kirähtäʔ, kirähtäs> virvendama, vilkuma ▪ tuli ka kirähtäs, heit nigu tuld tuli ka vilgub, justkui viskab tuld; tuli kirähti, nigu pilksahti tuli virvendas, justkui vilksatas. Vrd kirehtämä, rähetämä, virvetämä

klõpsahtama v <klõpsahtaʔ, (ta) klõpsahtas> , klõ̭psahtama <klõ̭psahtaʔ, (ta) klõ̭psahtas> klõpsatama; lõnksatama ▪ viin lätś alla nigu klõpsaht´ õ̭nnõ viin läks alla nii et lõnksatas

kläuhahtama v <kläuhahtaʔ, (ta) kläuhahtas> laksatama, lartsatama ▪ sattõ maalõ nigu kläuhahti kukkus maha, nii et lartsatas; and nigu kläuhahtas annab [hoobi], nii mis laksatab

kobahama v <kobahtaʔ, (ta) kobahas> , kobahtama <kobahtaʔ, (ta) kobahtas> kopsatama, mütsatama ▪ pilt´ tulõ kätte nigu kobahas õ̭nnõ piltl pilt (foto) tuleb kohale nii mis mütsatab (postiga saatmisest). Vrd kopama, kopsahtama, kopsahuma

kohmo adj s <kohmo, kohmot> tuim, juhmivõitu inimene; tohman; saamatu ▪ tuu vana kohmo, nigu kohmo tõõnõ too vana ohmu, nagu tohman teine; kohmo, kobɪʔ .pääle, saa‿ai ütśkõrd är minemä minnäʔ! kobi, tohman, [vankri] peale, et saaks kord juba minema hakata!. Vrd joogo, kohma, kohmanõ, kohmatś, lond´o, loro, tugmatś, tuhmatś, tuhńa, tuhńak, tuhńo, tuhńonõ

kolahuma v <kolahudaʔ, (ta) kolahus> , kolahtuma <kolahtudaʔ, (ta) kolahtus> , kolahtoma P <kolahtodaʔ, (ta) kolahtos> kolksatama, kolatama ▪ edigoh nigu kolahtu midägiʔ miski nagu kolatas kusagil; mis tuu kolahtu tarõ pääl? mis see seal pööningul kolksatas?; ku puttõt .veit´kene, sis helähtü, ku sattõ, sis kolahtu kui kergelt vastu puutusid, siis helatas, kui maha kukkus, siis kolatas; heit´ asõmõ pääle vana paabakõsõ, nii et kolahto õ̭nnõ P (muinasjutust) viskas eidekese asemele, nii et lausa kolatas. Vrd kolahama, kolahutma

kolahutma v <kolahuttaʔ, kolahuda ~ kolahuta> kolatama, kolksatama; kolistama; müristama ▪ Mihal´ virot´ kivi .vasta aida .saina nigᴜʔ kolahut´, nii oll´ süänd täüś Mihal´ virutas kivi vastu aida seina, nii et kolatas, süda oli nii täis; tohi‿i hellü tetäʔ ei kolahuttaʔ, muido mutɪtat arʔ ei tohi häält teha ega kolistada, muidu eksitad ära [surija hinge]; ku .kuulmise pääl kui kolahutat vai .hõikat, sis hiidᴜ̈s hinǵ arʔ ja om koolᴜssih tõõsõ pääväni kui [kellegi] suremise ajal kuidagi kolistad või hüüad, siis ehmatab [surija] hing ära ja on meelemärkuseta järgmise päevani; pühä .Iljä kolahhut´ piltl püha Ilja müristas (äikesest); nigu sepäʔ tühält kola.hutvaʔ alasi pääle, ni jalʔ .juuskvaʔ timä hahilaʔ kokko nii kui sepad tühjalt kolatavad alasi peale, nii jooksevad tema ahelad jälle kokku (vanakuradist). Vrd kolahama, kolahuma, kärɪstelemä, kärɪstämä

korbun s <korbuna, korbunat> hrv turris sulgedega kana ▪ teil om ka korbuna kanno teil on ka turris sulgedega kanu; karvanõ nigᴜ määne korbun piltl karvane nagu mingi turris sulgedega kana (liigkarvasest olendist)

koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ

kreepeń s <kreebeni, kreebenit> veesõiduki kiil ▪ lod´al ja .vinnel ommaʔ kreebeniʔ all, tuu veese .tuuldõ, nigu puul´.vasta tuul´ om, sis .tuugaʔ läät, a ku kreebenit ei olõʔ, sis ei lääʔ lodjal ja paadil on kiil all, too viib [sõiduki] tuulde, kui pooliti vastutuul on, siis tollega sõidad, aga kui kiilu ei ole, siis ei sõida

krõpama v <krõpaʔ, (ta) krõpa> krõbisema; pragisema ▪ sõ̭õ̭rd nigu krõpa õ̭nnõ, ku palas hago kütis justkui pragiseb kohe, kui hagu põleb; kaeʔ, tarõ põrmadulõ jürä mulgu, nigu krõpa õ̭nnõ ja tulõ .tarrõ vaata, toa põranda sisse närib [hiir] augu, nii mis krõbiseb ja tuleb tuppa (hiirest). Vrd krõbahama, krõbisama

.krõ̭mbli s <.krõ̭mbli, .krõ̭mblit> hanijalg, kolmnurkne (puust) põllutööriist; raudäke ▪ .krõ̭mbli oll´ inne nigu noʔ vedroägil´ hanijalg oli vanasti, nagu nüüd on vedruäke; .krõ̭mblit oll´ hobõsõl rassõ vitäʔ tuuperäst, et saa‿as .telliʔ ku sügävähe vaja raudäket oli hobusel raske vedada tollepärast, et ei saanud rihtida, kui sügavalt vaja [äestada]. Vrd hani|käpp

.kuldoma P v <.kuldodaʔ, (ta) .kuldos>
1. käest kuluma ▪ maja tegemise pääle .kuldo täl kõ̭ik´ varanduś arʔ maja ehitamisele kulus kogu ta varandus; .mõtlõmise pääle .kuldo näil hulga .aigo arʔ mõtlemise peale kulus neil hulk aega. Vrd kulluma, kuluhuma, kuluma, kulunõma, kuluvama
2. parastamisest ▪ taa .kuldo sullõ nigᴜ kamsś ihho piti see [nahatäis] kulus sulle ära nagu kampsun [valatult] selga; ka kelle .kuldo! paras!

kuran s <kurana, kuranat> kalkun ▪ kuranil om tiba nõ̭na otsah, nigu nahk om pääl vasaral kalkunitel on lott nina otsas, nagu nahk oleks nokal peal. Vrd kalkun, kul´o1

künnütämä v <künnütäʔ, künnüdä> , küünᴜ̈tämä <küünᴜ̈täʔ, küünüdä> küünitama ▪ nigu ma kätt küünüdi, nii pikk´elläi tsusaś nagu ma käe sirutasin, nii uss nõelas; nigu künnüt´ säält vett .võtma, nii saiʔ käeʔ .tütrigulõ (muinasjutust) nagu ta sealt [elu]vett võtma küünitas, nii said [käteta] tüdrukule käed [tagasi]; vanahalv küünᴜ̈t´ säält juvvaʔ, a kuningas tougaś .arki .sisse (muinasjutust) vanapagan küünitas sealt jooma, aga kuningas tõukas ta sinna üleni sisse; kohe‿ks .heitäʔ herrä lint´, säksa‿ks kübäräʔ künnütäʔ (rahvalaulust) kuhu heita härra lint, saksa kübarad küünitada; kohe ma kübärä küünüdä, sõsarõ sõba .laoda (rahvalaulust) kuhu ma kübara küünitan, sõsara sõba laotan. Vrd künnähütmä, künnütelemä

lobahama v <lobahtaʔ, lobaha> , lobahtama <lobahtaʔ, lobahta>
1. plartsatama, lopsatama ▪ panǵ sattõ .kaivo kui lobahti pang kukkus kaevu, nii et plartsatas; tõõnõ .viskas kivi nigu lobahtas teine viskab kivi [vette], nii et plartsatab; partś linnaś vette, lobaht´ õnnõ part lendas vette nii mis plartsatas. Vrd lobahutma
2. lobisema ▪ muudku lobahas muudkui lobiseb. Vrd lobahutma, lopama, lõkatama

loogahtama v <loogahtaʔ, loogahta> looka vajuma; loogutama ▪ tä õks vanasitt oll´, sai lähembähe, niʔ kattõ kalmussihe nigu loogahtiʔ õ̭nnõ ju ta ikka vanapagan oli, [kui] sain lähemale, siis kadus ta kalmustesse, nii et need korraks looka vajusid. Vrd loogatama

lükotama v <lükotaʔ, lükoda> , lökotama P <lökotaʔ, lökota> sörkima ▪ nigu .vitsa vipudi, ni hopõń naasś lükotamma nii kui vitsa vibutasin, nii hakkas hobune sörkima; perremiisś .vannõ hobõst, tuu lökot´ .aigopiti haina.kuurma iih P peremees vandus hobust, too sörkis aegamisi heinakoorma ees

.matsk´na s <.matsk´na, .matsk´nat> matsumine, mütsumine ▪ Oll´o mütt´ tõlvagaʔ nigᴜʔ .matsk´na õ̭nnõ Ollo virutas kurikaga, nii et matsus [kajas]; lätsiʔ nikavva, ku .saieʔ üteʔ veleʔ .vasta ja nuuʔ taplõsõʔ, .andvaʔ tõõnõtõõsõlõ saibastõgaʔ nigu .matsk´na õnnõ (muinasjutust) läksid niikaua, kuni said ühtede vendadega vastamisi, aga need taplevad, annavad teineteisele teivastega, nii et [kõva] mütsumine aina [kostab]. Vrd .mütsk´nä

minehümä1 v <minehüdäʔ, minehü> , minehtümä1 <minehtüdäʔ, minehtü> , minehtömä <minehtödäʔ, minehtö> minestama ▪ noorɪk minehtü ärʔ noorik minestas ära; mõ̭ni kiä nõrga veregaʔ, arʔ minehhüs, sis olõ‿i .miiltki pääh mõni, kes nõrga verega, minestab ära, siis on meelemärkuseta; nii minehüs arʔ, ku .maalõ satas ku .kuulja nii minestab ära, et kukub maha nagu surnu; tuu .pääle .jäie veli eiś ka nigu magama vai nigu minehtü arʔ tolle peale jäi vend ise ka justkui magama või nagu minestas ära; kuningatütär kõrragaʔ minehtö, kui näkk´ vanna.halva P kuningatütar minestas kohe, kui nägi vanapaganat; Taadsi oll´ õks sis tuimah tunni .aigo, minode minehtünü (rahvalaulust) Taadsi oli tuim tund aega, minuti minestanud; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaigusse. Vrd nõrgahuma

molahama v <molahtaʔ, (ta) molahas> , molahtama <molahtaʔ, (ta) molahtas>
1. sulpsama, sulpsatama ▪ .tütrikᴜʔ tullɪʔ ujast .vällä, mõsɪʔ pääd, mi nigu lätsɪʔ, lätsɪʔ ku molahti vette tüdrukud (näkid) tulid ojast välja, pesid pead, aga nii kui meie läksime, läksid [nad] vette, nii et sulpsatas. Vrd molahama, tsolahama, tsupsahtama
2. mulksuma ▪ miä tah pütᴜ̈h molahas? mis siin pütis mulksub?

muraveeska s <muraveeska, muraveeskat> , muraveska <muraveska, muraveskat> glasuuritud savipott ▪ muraveeska oll´ sääne .korgõ pott´ kuurt .pandaʔ muraveeska oli selline kõrge pott koore hoidmiseks; muraveska, nigu kausś, ahoh palotõt, vaabagaʔ .lastu üle muraveska, [see on] nagu kauss, ahjus põletatud, glasuuritud

.mõistmaldaʔ indekl adj
1. arusaamatu ▪ mõnigi asi sai .selgembäs, mis inne .arvusaamaldaʔ ja .mõistmaldaʔ oll´ mõnigi asi sai selgemaks, mis enne oli arusaamatu ja mõistmatu
2. taipamatu; mõistusetu ▪ kuis sa nii .mõistmaldaʔ olt? kuidas sa nii taipamatu oled?; sa .jälki küüsᴜ̈t tuud samma, sa olt nigu ilma .mõistmaldaʔ jällegi küsid sa sedasama, sa oled nagu mõistusetu [inimene]

nakahama v <nakahtaʔ, (ta) nakahas> , nakahtama <nakahtaʔ, (ta) nakahtas>
1. külge hakkama, nakkama ▪ mõ̭ni .haigus nakahas, sarlaʔ vai pokatõbi mõni haigus nakkab nagu sarlakid või rõuged; varastagu‿iʔ ka eiʔ imä, muido latsõlõ ka nakahtas ärgu ema ka varastagu (lapseootel olles), muidu hakkab [see mood] lapsele ka külge. Vrd nabunõma
2. kinni hakkama, nakkuma ▪ .takjaʔ nakahasõʔ .käüsse .külge takjad hakkavad varruka külge; tõõnõ nakahas .külge, et sa leiʔ, et olt ka kõvvõŕ teine hakkab külge (peale ajama), et sa lõid, et sa oled ka süüdi; kõrtsi toolɪʔ ommaʔ kõ̭ik´ tõrvatuʔ arʔ, nigu .perse .külge pant, nakahas piltl kõrtsi toolid on kõik tõrvatud, nii kui tagumiku külge paned, jääb kinni (kõrtsist on raske lahkuda)

narmatõlõma v <narmatõllaʔ, (ta) narmatõlõs> , narmõtõlõma <narmõtõllaʔ, (ta) narmõtõlõs> narmendama ▪ lasi .t´oorkagaʔ kogõmaldaʔ üle sõrmõ.kuntõ nigu nahk kõ̭ik´ narmõtõlõs lasin kogemata riiviga üle sõrmenukkide, nii et nahk kõik narmendab; kolm lasõ õks mi .päivä .häitsedäʔ, naarutsõhe narmatõllaʔ (rahvalaulust) kolm päeva laseme õitseda, naerusena narmendada (rukki õitsemisest). Vrd hiibõtama, narmõhtama, narmõtama, nirdsõtama, närdsõtama, närdsätämä

närdsätämä v <närdsätäʔ, (ta) närdsätäs> narmendama; hilbendama ▪ närdsätäs õ̭nnõ, nigu närdsümiisś muudkui hilbendab, nagu kaltsukorjaja. Vrd hiibõtama, hilbatama, hilbᴜtama, hilbõtama, narmatõlõma, narmõhtama, narmõtama, nirdsõtama, närdsõtama

nügäne adj <nügädse, nügäst> nüüdne, praegune, tänapäevane ▪ nügäne kala.püüdmine om jo nigu latsõ mäng nüüdne kalapüük on ju nagu lapsemäng; ma olõ nügäne inemine ma olen tänapäevane inimene. Vrd parhallanõ

paboi ~ papoi s <paboja, pabojat> vene naiste tanu ▪ pabojaʔ ommaʔ .vindläisil pääh, a miiʔ naisil ommaʔ linigeʔ tanud on venelastel peas, aga meie naistel on linikud; paboi, täl otsaedisekene oll´ köüdet siist kinnɪʔ, iist oll´ nigu linɪk, a olõki is pikk´ vene tanu, sel oli otsaesine siit kinni seotud, eest oli nagu linik, aga [tagant] polnudki pikk; vereväʔ pabojaʔ pääh punased tanud peas; paboi oll´ lavanõ koet tanu[kangas] oli kootud labane; timä võtt´ tuu paboja .puust ja pand´ paboja päähä hinele ta võttis tolle tanu põuest ja pani endale pähe. Vrd tano

pilksahtama v <pilksahtaʔ, (ta) pilksahtas> vilksatama ▪ tuli kirähti, nigu pilksahti tuli virvendas, justkui vilksatas. Vrd .pilkśmä

pini|tõbi s <pini|tõbõ ~ pini|tõvõ, pini|tõpõ> rahhiit, koeratõbi (lastel) ▪ ku pinitõbi om, sõ̭s inemine nigu pini vaug ja nuutsk´ kui koeratõbi on, siis inimene koera moodi kiunub ja nuutsub. Vrd pini.haigus

pivatama I v <pivataʔ, pivada>
1. püüdma, pingutama ▪ õgaütś pivatas arʔ tetäʔ uma igaüks püüab ära teha oma [põllutöö]; vot sa pivatat kirotaʔ, a põllumiisś pivatas, nigu ar jovvasɪʔ tetäʔ vaat sa püüad kirjutada, aga põllumees püüab, et jõuaks ära teha [oma tööd]; poig naasś olõma paaba poolõ, pivatama .perre poolõ (rahvalaulust) poeg hakkas hoidma eide poole, püüdlema pere poole
2. ahnitsema ▪ näet, ku pivatas, riib .hindäle, timä nigu ahnõh näed, kuidas ahnitseb, riisub [vara] endale, ta on nii ahne. Vrd ahnɪtsama, krumbɪtsõma

pliini|raud s <pliini|ravva, pliini|.rauda> varreta pann ▪ .pliine küdseti, olliʔ tsõõriguʔ pliiniravvaʔ, noil olõ‿õs .handu pliine küpsetati, olid ümmargused pliinipannid, neil polnud vart; pliiniravva pääl küdseti lihha varreta panni peal küpsetati liha; saʔ mineʔ, ajaʔ mõtsah tuu kivi .häste kuumast nigu pliiniraud (muinasjutust) sa mine, aja metsas too kivi hästi kuumaks nagu pliinipann

prändsähüs s <prändsähüse, prändsähüst> , prändsähüś <prändsähüse, prändsähüist> prantsatus ▪ .sääntse prändsähüse tekk´, nigu olõś puu sadanuʔ kostus selline prantsatus, nagu oleks puu kukkunud. Vrd präntś

pudsu|siid´ s <pudsu|siidi, pudsu|.siidi> / <pudsu|siidi, pudsu|.siide P> äärispael, pürstpael ▪ pudsusiidil ütś viiŕ om nigᴜ karvanõ, tõõnõ viiŕ om rõivas äärispaelal on üks äär justkui karvane, teine äär on riidest; nigᴜ poodɪhki küüsᴜ̈t: annaʔ pudsu.siidi nagu poeski küsid: anna äärispaela; pudsu.siide .olle poolõniʔ, kard.langu kaalaniʔ (rahvalaulust) pürstpaela oli poole [kehani], kardlõngu kaelani. Vrd pudsu2

pundsulõ adv pungi(l); punni(s) ▪ täl om midä puuhh, puu om pundsulõ tal on midagi põues, põu on pungil; süü nigu põsõʔ pundsulõ sööb nii et põsed punnis. Vrd puntsilõ

pännül´ s <pännülä, pännülät> / <pänülä, pänülät> koirohi (Artemisia absinthium) ▪ pännüläʔ pandas rõivastõ .sisse, nigu hoŕaʔ aasi‿iʔ arʔ koirohtu pannakse riiete sisse, et koid [riideid] läbi ei näriks; ku määne umbpalanᴜʔ vai tsusat, sis pandas pänülide .lehti kohopiimägaʔ pääle kui on mingi mädapõletik või torkehaav, siis pannakse peale koirohulehtedega segatud kohupiima. Vrd pällün, pälümes, pännil

.päntä adv kimpu, hättä ▪ sa võit .śoogaʔ .päntä jäiäʔ sa võid sellega hätta jääda; jäi ma .päntä, tuu om nigu prangot´ ma jäin hätta, see on nagu pankrot. Vrd .kimpo

rebästämä I v <rebästäʔ, rebästä> tirima, sikutama; haarama, krahmama ▪ tä nigu rebästäs, ropakohe võtt ta justkui krahmab, võtab hoolimatult. Vrd .kahmama, .krampsama, .krapsama, rebästelemä, räbähümä, räbähütmä

robahuma v <robahudaʔ, (ta) robahus> robisema, robinal kukkuma ▪ tiiä‿i, mis tuu sääne robahhu väläh ei tea, mis see seal väljas robinal kukkus; varõsõʔ .lindasõʔ .üüse puu otsast .vällä nigᴜ robahus varesed lendavad öösel puu otsast ära nii et robiseb

rõigõh s <.rõikõ, rõigõht> röhitis; röhatus ▪ nakas lökkelemä, sis nakas ossõlõ, tulõvaʔ nigu .rõikõʔ hakkab öökima, siis hakkab ta oksele, tulevad nagu röhatused. Vrd rõõgõh

rõppama v <rõpadaʔ, rõppa> (äkki) märkama, silmama ▪ ku sa rõppat timmä, sis käseʔ mu mano kui sa teda märkad, siis käsi tal minu juurde tulla; ma .rõpsi timmä laado pääl nigu üte silmägaʔ, a mano õs saaʔ ma märkasin teda korraks laadal nagu poole silmaga, aga ligi ei pääsenud. Vrd rõbahama, räbähtämä

.räähämä v <räähädäʔ, (ta) .räähäs> ragisema ▪ mõts .räähhäs tuulõ käeh mets ragiseb tuule käes; ku last puu .maaha, sis nigu .räähhäs kui lõikad puu maha, siis ragiseb (murdudes). Vrd rogisõma, rägisemä, rägämä

räät s <räädu, .räädu> / <räädo, .räädo>
1. rida ▪ merest õks ka saavaʔ .sirgõʔ silguʔ, .räädu pall´o .räimit (rahvalaulust) merest saavad (saadakse) sirged silgud, ritta palju räimi; Odekene‿ks astus aptekke, lätt .räädo Räpinähe (rahvalaulust) Odekene astub apteeki, läheb [ostu]sappa (järjekorda) Räpinasse. Vrd hõõlas, kõrd, rida, rind2, rodo
2. piltl sugupõlv ▪ mis räät tulõ, tuu kõhnõmb, nigu tatɪʔ, vanna jako rahvas oll´ õks kõva tulev sugupõlv, too on viletsam, nagu tatikad (nõrgad), vana põlve rahvas oli ikka kange. Vrd kasupõlv́, põlv́

rüüsähütmä v <rüüsähüttäʔ, rüüsähüdä ~ rüüsähütä> köhatama ▪ latś rüüsähüt laps köhatab; ma rüüsähüdi nal´avilus, höö, sis mõtstsiga lätś .mõtsa nigu tuulõgaʔ ma köhatasin naljaviluks, öhh, siis metssiga läks metsa kui tuul; ku tuu latś rüüsä.hütnü‿s, vanaesä kuuldnuki‿s kui see laps poleks köhatanud, ei oleks vanaisa [teda] kuulnudki. Vrd köhkätämä, köhähämä, köhähütmä, köhäskelemä, rüüsähämä, rüüsᴜ̈tämä

seera s <seera, seerat> tikuväävel ▪ .tütrik oll´ .pandnuʔ tiku .pääkeseʔ, nigu vanast ollɪʔ, seeraʔ otsah, aho ala livvagaʔ likku tüdruk oli pannud tikupead, nagu vanasti olid, väävel otsas, ahju alla kausiga likku. Vrd tserä

sinehtümä v <sinehtüdäʔ, (ta) sinehtüs> siniseks muutuma ▪ .poiśkõnõ .väega .haigõ, nii .haigõ, nigu jumalakõnõ, nägogi arʔ sinehtünᴜ̈ʔ poisikene on väga haige, nii haige, et hoidku jumal, näost sinisekski läinud. Vrd sinestümä

singahutma v <singahuttaʔ, singahuda ~ singahuta> jalaga lööma, põtkama ▪ .poiśkõnõ singahut´ ni pütt kattõ .palla (muinasjutust) poisike põtkas ja pütt [läks] kaheks tükiks; imäkene, ma singahuta ni pütül lääväʔ vitsaʔ .maaha nigu tõrahut (muinasjutust) emakene, ma löön jalaga ja pütil kukuvad vitsad maha, nii et raksatab. Vrd põ̭nahutma, singᴜtama, .sinkama, sinksahutma

śolgun s <śolguna, śolgunat> leiva- v moonakott; komps; seljakott ▪ võtkõʔ śolgunagaʔ .sälgä, .kangli all om rassõ võtke [moon] seljakotiga selga, kaenla all on raske [kanda]; śolgun oll´ .rõivast kott´, rihmagaʔ vai .määntse nöörägaʔ säläh moonakott oli riidest kott, rihmaga või mingisuguse nööriga seljas; leevä võti śolgunagaʔ .sälgä, latsõ .üskä leiva võtsin moonakotiga selga, lapse sülle; sa olt mul säläh nigu śolgun piltl sa oled mul nagu kott seljas (tüütust lapsest). Vrd salkun

sääl|samadah I adv kohe, (seal)samas ▪ säälsamadah tulliʔ ka tulidsõʔ .vankriʔ ja tulidsõʔ hobõsõʔ, haariʔ Jelisseia nigu õhugaʔ .vankrihe ja lätś .taivahe üles (muis) sealsamas tulid ka kiired vankrid ja kiired hobused, haarasid Jelissei nagu hooga vankrisse ja [ta] läks üles taevasse. Vrd sääl.saandõh, säälsamah

.tahvama v <tahvadaʔ, .tahva> tahuma ▪ vanal kerɪkul ollɪʔ .kirvõgaʔ tahvaduʔ põrmadulavvaʔ vanal kirikul olid kirvega tahutud põrandalauad; .tahvaminõ om nigu ilehhes tetäʔ, .tahvaminõ õ̭ks om .kirvõgaʔ tahumine on justkui siledaks tegemine, tahumine käib ikka kirvega; vanapakań tahvaś umal latsõl jalaʔ vähäpäst (muinasjutust) vanapagan tahus (raius) oma lapsel jalad väiksemaks. Vrd .lüümä, tahotsõma, tahvatama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma

.taitsahe adv arukalt, mõistlikult ▪ olõʔ õks .taitsahe nigu tõõsõʔ ommaʔ ole ikka mõistlik, nagu on teised. Vrd .märksähe

tessätnik´ s <tessätniki, tessätnikki> van külakümnik; külakubjas ▪ tessätnik´ ai külä kokko, .masso määnest .otsõ külakümnik ajas küla kokku, kogus mingit maksu; egaütś pidi tessätnik´ olõma, nigu ütest külä otsast .võete kinniʔ, sis kõrrast pidi ega talo tessätnik´ olõma P igaüks pidi külakümnik olema, nii kui ühest küla otsast pihta hakati, siis pidi järjest iga talu [peremees] kümnik olema; .vahtsõh .aast´akah nakaś tessätniki kõrd pääle, sis nikavva ko tõõsõne .vahtsõne .aast´akaniʔ P uusaastal hakkas külakümniku kord peale, [see kestis] kuni järgmise uusaastani. Vrd .kümnik

tiakan s <tiakani, tiakanit ~ tia.kanni> abivaimulik, diakon ▪ tiakanil ommaʔ .rõivaʔ pia nigu papilgiʔ diakonil on (ameti)rõivad peaaegu nagu papilgi; ku lugõ papṕ, sõ̭s om tiakan .vaiki, tiakan lugõ, sõ̭s papṕ jalʔ .vaiki kui papp loeb, siis on diakon vait, kui diakon loeb, siis [on] jälle papp vait. Vrd t´aagan, täkan, tääkan

t´orgatama v <t´orgataʔ, t´orgada> riivima ▪ t´orgatõdi ritk arʔ, .panti suul .sisse ja .süüdi nigu .krõpśna õ̭nnõ rõigas riiviti ära, pandi sool sisse ja söödi, nii et üksnes krõpsumine [kuuldus]. Vrd .riivmä, t´oorkatama, törgatama

tsibahama v <tsibahtaʔ, tsibaha> , tsibahtama <tsibahtaʔ, tsibahta>
1. pritsima, piserdama ▪ lei toki vette nigu tsibaht´ õ̭nnõ lõi toki vette, nii et pritsis kohe; olõ‿s .õigõt .vihma, paaŕ .tsilka kõõst õnnõ tsibahti ei tulnudki õiget vihma, piserdas kõigest paar piiska
2. piltl kergelt lööma, sipsama ▪ tulõvaʔ kośaʔ nigu tsibahas õnnõ kosjad jõuavad kätte nagu sipsti; sulanõ lei herräl üte .persepoolõ .maaha nigu tsibahti õnnõ (muinasjutust) sulane lõi härral ühe persekannika maha nagu sipsti. Vrd tsibahutma, tsipsahutma, .tsipsama, .tsipśmä

tsirdsi|vaheʔ s <tsirdsi|.vaihõ, tsirdsi|vahet> kahe esihamba lai vahe ▪ tsirdsivaheʔ om katõ edimätse .hamba vaheʔ, sülätäs läbi .hambidõ nigu tsirtś kahe esihamba vahe on tsirdsivaheq, sülitatakse läbi hammaste, nii et pritsib

tõrahutma v <tõrahuttaʔ, tõrahuda ~ tõrahuta> põrutama, raksatama ▪ singahut´, ni pütül lätsiʔ vitsaʔ .maaha nigu tõrahut´ õ̭nnõ (muinasjutust) põrutas jalaga ja pütil kukkusid vitsad maha, nii et lausa raksatas; eiś lei õks käe kätt .vasta, tõist .vasta tõrahut´ (rahvalaulust) ise lõi ta kätt käe vastu, vastu teist [kätt] põrutas. Vrd põrahutma, põrᴜtama

tümähämä v <tümähtäʔ, (ta) tümähäs> kõmahtama, mürtsatama ▪ määts .lindas sullõ takast .sälgä nigu tümähhäs pall lendab sulle tagant selga, nii et mürtsatab. Vrd jamahama1, kõmahtama

ullinõ adj <ullidsõ, ullɪst> rumalavõitu ▪ proosta, nigu ullinõ, olõ‿i tark, otsanɪʔ ull´ tä ei olõʔ lihtsake, justkui rumalavõitu, ei ole tark, [aga] päris loll ta ka ei ole. Vrd heigo, hino, holdo, hojo, horosk´, suńo, turak, ull´

.uutsõ|elläi s <.uutsõ|eläjä, .uutsõ|eläjät> toonesepp ▪ .uutsõelläi jo tukᴜtas, nakas jo .uudsõht saama, saina seeh vai koh tä om, nigu kell lüü toonesepp juba tiksutab, juba hakkab uudseleiba saama, seina sees või kus ta on, nagu kell lööb (tiksub)

.vaapku ~ .vapku ~ .vapkuʔ adv vististi, vist ▪ śoo .vaapku nigu mi veere tśura see oleks nagu meie kandi noormees; .täämbä om sääne lumõpilveh, lummõ nakas .vapku sadama täna on selline lumepilves [ilm], vististi hakkab lund sadama; nä külʔ .vapku .kaklõma lääväʔ nad lähevad nüüd küll vist kaklema; pinɪʔ .veiga .haukvaʔ, ka .vapkuʔ .vargaʔ ommaʔ .tulnuʔ küll koerad hauguvad, vist on vargad tulnud

valisõma v <valɪstaʔ, (ta) valisõs> helisema ▪ sis kõ̭ik´ hilgaś, kui lätś, kõ̭ik´ valisi siis kõik hiilgas, kui [neiu] läks, kõik helises (ehted kaelas); k´au jälʔ, nigu .mõisa kõ̭ik´ valisõs käeh käib jälle nii, et kogu mõis heliseb käes; hõpõnõ hopõń valisi ja tilisi, ku tull´ (muinasjutust) hõbedane hobune helises ja tilises tulles. Vrd helisemä, hellämä, tilisemä

vedenjä s <vedenjä, vedenjät> , vedenja <vedenja, vedenjat> vedenjapäev, jumalaema templisseviimise püha, 21. XI / 4. XII ▪ pääle saagovinna täüś nätäl´ vedenjähe peale saagoveni on terve nädal vedenjani; vedenjäst üri.päivä olõ‿i täüt nädälit, nigu vedenjä om kolmapäävä, sõ̭s üri om iiśpäävä, viie päävä peräst vedenjast [sügisese] jüripäevani ei ole täit nädalat, kui vedenja on kolmapäeval, siis jüripäev on esmaspäeval, viie päeva pärast; kuʔ Eesus sai joʔ Pühä .Maarjalõ .külge, vedenjäpäävä .astõ .ütsändä repilavva pääle kui Püha Maarja juba kandis Jeesust, astus [jumalaema] vedenjapäeval üheksanda trepiastme peale

veedatama v <veedataʔ, veedada> pihtima; pihile võtma ▪ ütel pääväl veedatas, tõõsõl pääval and jummal´.armu [preester] ühel päeval võtab pihile, teisel päeval annab jumalaarmu (võtab armulauale); veedatamine nigu nõrgᴜtas inemisel süänd pihtimine justkui kergendab inimese südant

.vihkluś s <.vihklusõ, .vihkluist> võitlus ▪ tulliʔ tapõlusõʔ ja kuninga .vihklusõʔ nigu nokkiʔ tulid taplused ja kuninga võitlused nagu nüüdki; vägimiisś ütel´, et mina tulõ‿i inne üles, ku .sääntseʔ .vihklusõʔ, et nakkas alavärehtist mäevärehtihe veri .juuskma (muis) vägimees ütles, et mina ei tõuse enne üles, kui peetakse selliseid võitlusi, kus alumisest väravast hakkab veri ülemisse väravasse jooksma. Vrd tapõlus

vingõrdõhe adv vingerdades, vinka-vonka ▪ vingõrdõhe lätt, nigu husś läheb vingerdades nagu uss. Vrd vingõrdi-vangõrdi, vingõŕ-vangõŕ

vippõlõma v <vipõldaʔ, (ta) vippõlõs> võbelema; hõljuma; lehvima ▪ peremehe poolõ käve puuk´, uma silmägaʔ näi, ku tull´, nigu tuli vippõli õ̭nnõ peremehe juures käis kratt, oma silmaga nägin, kui [kratt] tuli, [siis] muudkui võbeles nagu tuli. Vrd hubisõma, vippuma

.võtlõma v <võtõldaʔ, .võtlõ> jõudu katsuma ▪ nimäʔ sääl .võtlivaʔ puhmu seeh, nigu .jõudu kaiʔ, katś kõvva saiʔ kokko nad rüselesid seal põõsas, katsusid jõudu, kaks kanget said kokku; ku sa tahat, sis saat sa pikä .võtlõmise peräst .võito kui sa [ikka] tahad, siis saad pärast pikka jõukatsumist võidu; .Tarto ala läät .taplõmma, Võnnu‿ks ala .võtlõmma (rahvalaulust) Tartu alla lähed taplema, Võnnu alla jõudu katsuma. Vrd .maadlõma, .väärdlemä

võõrɪskitsma v <võõrɪskitsiʔ, võõrɪskitsi> võõrastama ▪ .mõrśa võõrɪskits nigu lehem .võ̭õ̭ra kaŕa siäh mõrsja võõrastab [uues kodus] nagu lehm võõra karja seas. Vrd võõrastõlõma, võõrɪskõlõma, võõrɪstõlõma

õuka1 adj s <õuka, õukat> kiuslik, tülinorija ▪ Unto om õuka nigu õuka Unto on kiuslik mis kiuslik. Vrd krańa, krańanõ, krõ̭ima1, krõ̭imanõ, krõuka, krääga